Olen ikka ja jälle, nii endalt kui teistelt, küsinud küsimuse: kui Eesti panustab olulisel määral tuuleenergiale ning talvel püsib nädal või kaks hirmus külm (-25…-30 kraadi või rohkem) ja tuulevaikne ilm, kust võtab Eesti elektrienergia? Keegi ei ole senini vastanud. Kirjutan veel kord, äkki keegi vastab.
Kõigepealt: kas selline olukord on võimalik – et on hästi külm ja tuult ei ole? Keegi pole suutnud tõestada, et see on võimatu või ebatõenäoline. Või on keegi, kes väidab, et see on võimatu või vähemalt ebatõenäoline? Kui keegi tõestab ära, et see on võimatu, siis kõik edasine siin ei kehti.
Senikaua aga, kui tõestust pole, jätkame arutelu. Oletame, et selline ilm (hästi külm ja tuult pole) püsib ühe nädala. Oleme 100% tuuleenergiariik. Paljud panevad täiendavaid küttekehi elektrivõrku ning soovitakse, et ka vool oleks olemas.
Kui tuult ei ole, kust see vool siis tuleb?
Variandid:
1) Oleme selle kusagile salvestanud;
2) Rakendame tööle nn kompensatsioonijaamad;
3) Ostame sisse;
4) Mõni muu variant.
Oletame, et oleme selle kusagile salvestanud. Nüüd võib välja arvutada, kui palju peaks salvestama. Minu arvestuste kohaselt on see energiahulk (arvestades, et kadusid jaotussüsteemis pole) umbes 180 GWh ehk 180 000 000 kWh. Kas keegi oskab öelda, kuhu selline hulk energiat on see salvestatud ja mis see maksab?
Oletame, et rakendame tööle kompensatsioonijaamad. 100% tuuleenergia ja 100% tuulevaikuse korral peaks kompensatsioonijaamade koguvõimsus olema umbes 1500 MW. Kas keegi oskab öelda, kus ja millel baseeruvad sellise võimsusega kompensatsioonijaamad ning mis vahenditega neid töökorras hoitakse? Vajadusele energiapuuduse tõttu kompenseerimine kiiresti käivitada põlevkivi- ja tuumajaamad selleks ei sobi, sobivad vaid gaasijaamad ning tekib sõltuvus gaasitarnetest, ning 1500 MW koguvõimsust on vägagi suur.
Oletame, et ostame energia sisse. Meil on vaja 1500 MW. Kes, mis hinnaga ning missuguste võrkude või kaablite kaudu seda on 100%-lise kindlusega valmis meile müüma? Kuidas on lood energiajulgeolekuga?
Kui neile küsimustele on vastatud, siis mis saab siis, kui sama külm ja tuulevaikne ilm püsib teise nädala?
Kui neile küsimustele pole selgeid vastuseid, siis on ka selge, et tuuleenergia võiks moodustada juhusliku tootmise sektori elektrienergeetikas maksimaalselt teatud % ulatuses koguvõimsusest. Kuid ka see tekitab küsimusi.
Kalle Kilk, OÜ Põhivõrk, Eesti Energia taastuvenergiafoorumi 14.06.2007 ettekandest:
Vastavalt Taani kogemusele võib eeldada paari tunni jooksul võimsuse muutusi 90% installeeritud tuulikute võimsusest kuni 10% installeeritud võimsuseni – või vastupidi. Tulenevalt tuulikute suhtelisele kontsentreeritusele võrreldes teiste
riikidega ei saa Eestis välistada kuni 80% võimsuse muutusi suhteliselt lühikese aja jooksul. Lisaks tekib vajaduse korral energiat juurde osta täiendav risk avariidest naaberriikide süsteemides. Tuulikute juhuslik toodang hakkab tulevikus piirama eksporti, importi ning transiiti, kuna liinide vaba läbilaskevõime tuleb reserveerida bilansi- ja reguleerenergia energia ostuks tuulikute tarvis. Kuna liitumistaotlusi elektrituulikute ühendamiseks süsteemiga on üle selle piiri, kus olemasolevate
impordivõimalustega on võimalik elektrituulikute toodangut balansseerida, siis liitumistaotlused rahuldada on võimalik ainult juhul kui võrguga liidetavate
elektrituulikutega samas mahus ühendatakse ka kiireltkäivitatavaid tootmisseadmeid (gaasturbiinid). Kuna neid gaasiturbiine kasutataks ainult elektrituulikute balansseerimiseks siis on otstarbekas kui need kuuluksid elektrituulikute valdajale.
Mis kokkuvõttes tähendab, et oleme sõltuvuses gaasist ning tuuleenergia hinnale lisandub gaasijaamade ehitamise, nende töökorrashoidmise ning vajaduse korral kasutatava gaasi hind…
Olen avaldanud arvamust, et tuuleenergia suurem kasutamine vajaks teisitimõtlemist, näiteks võiks käivitada elektriautode tootmise, nagu on tehtud juba tuuletoitel elektriautode kasutamise alustamisega Iirimaa saartel. Senini pole neid ettepanekuid tõsiselt võetud.
Filed under: Eesti, Energia, Ilm, Keskkond, Kliimamuutused |
Keskkonnaabi 
Mul on üks haakuv mõte, mis pole küll lahendus.
Nimelt on siiski osa energiatarbimisest suhteliselt vabalt planeeritav. Ja nii võiks energiamüüjad pakkuda klientidele elektrit n.ö. muutva peakaitsmega. Kui tuult või mõnda muud soodsama hinnaga energiat jagub, siis võiks olla peakaitse seatud suureks. Tuulevaikuse või muu ikalduse korral näiteks võiks see olla sama üsna madal. Tegu oleks siis millegi sarnasega, nagu seda olid energiatarbimise režiimid, mida vene ajal raadiost kuulutati ainult tänapäeval saaks sellise asja lihtsalt (odavalt) automatiseerida.
No aga palun: Miljoni dollari vihje on järgmine – ühes Eestile sõbralikus naaberriigis (mis ei ole mitte kuningriik) toodetakse enamus energiast hüdrojaamades. Selliseid näiteid, kus ühe riigi tuuleenergia kõikumisi silutakse naaberriigi hüdrojaamadega pole vaja ka kaugelt otsida.
Peale selle kasutatakse energia salvestamiseks akumulatsioonijaamasid. Ka neid on võimalik Eestisse ehitada, välja on pakutud päris huvitavaid projektlahendusi.
Ja lõpuks – kas keegi üldse on kunagi kusagil väitnud et Eesti energiatootmine peaks 100% baseeruma tuulel? 100 on küll väga ilus ja ümmargune kuid protsentides väga suur number.
Aitäh Reigo, aga vastuseid siiski pole. Eesti naaberriik, mis ei ole kuningriik ja kus enamus energiast toodetakse hüdrojaamades, on Läti. Kas peaksime Eesti tuulikutega Daugavat üles paisutama? Ja lätlased pole ise selle peale tulnud? ‘Välja on pakutud huvitavaid projektlahendusi’ – lahendused võivad huvitavad olla, aga nad peaksid olema ka majanduslikult otstrabekad ning vastama vajalikule mahule. Mis puutub 100%, siis loomulikult on see näitlikustamiseks – aga mis siis oleks realistlik %? Ka seda vastust ei ole.
Nõustun kommenteerijatega. Analoogilislet oleks ju loll püstitada küsimust, et kas on võimalik tervislik toituda ja elus püsida ainult öko-banaanidest.
Seega vastus säärasele küsimusele saab olla ainult ei. Pigem probleem selles, et säärast ideelist visiooni (100% tuuleenergia) ei tasu reaalsetesse oludesse kohaldada -kivi küsija kapsaaeda.
Võiks ju sama moodi küsida, et kui kauaks veel selle maa rahvas, kui ma jätkame 100% fosiilsete kütuste tarvitamist?
On mitmeltki poolt läbi käinud, et fosiilne kütus on efektiivsemi ning praegust energia-tarbimise hullust ei ole võimalik ühegi teise energialiigiga teoks teha.
Siit peaks siis mõttearendus jõudma sinna, et millises suhtes peaks olema erinevad energia tootmise (ja akumuleerimise) liigid ning kuidas tuleb tarbimist muuta, et inimasustus oleks kestev (peale lapsevanemaks saamist on “peale mind tulgu või ujutus” seisukohta kõvastikõigutamist saanud :))
eesmärk 100% tuuleenergia on sama mõttetu kui lootused jätkata tulevikus 95% põlevkivienergiaga.
Mida saab õppida naabritelt Põhjamaades:
tänu sobivatele tingimustele toodetakse 57% elektrist hüdrojaamades, s.h. Norras (99%) ja Rootsis (46%) ning Soomes (20%).
25% tuumajaamades, s.h. Rootsis (45%) ja Soomes (33%)
Taani elektitootmine põhineb aga 80% fossiilsetel kütustel ja 20% tuulegeneraatoritel (ainult 1,7% kogu Põhjamaade tootmisest)
Kuna Põhjamaades toimib edukalt elektriturg Nordpool, siis saab Taani müüa tuuleenergiat ja
vajadusel (tuulevaikus) osta energiat (hüdro/tuum).
Taani tuulegeneraatorite toodang 6,6TWh (2005 aasta andmed) moodustaks 85% EE poolt 2007 a. toodetud elektrienergiast 7,8TWh.
Seega et Eesti saaks osta ja müüa Nordpooli kaudu,
peab olema lisaks Estlink 1-le (võimsus 350MW) veel teisi kaableid Soomega.
Ettepanekud:
1) EE võiks kiirendada Estlink 2 (650MW) valmimist enne 2013.a.
2) EE võiks ise olla agressiivsem oma tuuleparkide rajamisel ja eraldada tulevase taastuvenergeetika ettevõtte muust elektritootmisest ning riik võiks selle kapitali kaasamiseks viia pörsile (pole mingi uus idee)
3) EE võiks moderniseerida põlevkivist õlitootmise, mille kasumlikkus on sünkroonne naftahinna tõusuga,ka õlitehasest võiks saada huvitava börsiettevõtte
Kui Eestil oleks visioon kuidas 50% el.energiast toota mitte fossiile põletades, siis saaks rakendada selliseid häid ideid nagu elektriautode laiem kasutamine ja miksmitte ka kohapealne koostamine. ÄP-s ilmunud artikkel Prantsusmaal rakendatud CO2 saastemaksudest ja boonustest lubab oletada et Euroopa südames hakkavad asjad mõistlikus (jätkusuutlikus) suunas
liikuma ja siis peame ehk tulevikus ka Eestis Hummeritest loobuma (saab Venemaale müüa)
Arvan, et Eestil tuleks eelkõige ära otsustada kas tulevikus jääda sõltumatuks ja kui siis kellest (kas ainult idanaabrist või vajaduse korral ka EL-ist).
Sõltumatuks jääda soovimisel peaks tuuleenergia osakaal kindlasti suurem kui praegu olema, kuid siiski reaalne.
Kui tuul puhub siis tuleks ülejäänud energia salvestada, kuid selleks ei pea ju olema üks koht, neid võib olla mitu. Näiteks igal kogukonnal (külal, vallal, linnal või isegi majapidamisel) on oma süsteem kuhu energiat salvestatakse ja vajadusel uuesti kasutusele võetakse, seniks kuni saadakse täisvõimsusel tööle kompensatsioonijaamad (mis muidu võivad poolvõimsusel ka elektrit toota), mis võivad näiteks töötada biokütustel. On ju olemas ka palju alternatiivvariante, mida võidaks väiksemate kogukondade puhul kasutada. (näiteks selline päikeseenergial põhinev: http://www.bsrsolar.com/core1-1.php3 ) Kui need kõik nüüd ühte suurde süsteemi panna, kasutataks eelkõige seda energiat mis kuskil üle jääb.
Leian ka seda, tulevikus tuleks võtta suund energiatarbe vähendamisele. Seda kasvõi seaduste abiga, näiteks kehtestataks nõue, et iga uus ehitatav maja peab olema energiasäästlik.
Kui suund on selge, küll leiab ka õige tee ja võimalused.
Jääb üle ainult nõustuda nende kommentaatoritega, kes viitavad sellise “100% tuuleenergia ja nädal tuulevakust” võrdluse jaburusele.
Taani eeskujul 22% taastuvenergia kasutuselevõtuni jõudmine järgmise 10 aastaga oleks piisavalt ambitsioonikas ja realistlik plaan. Sel juhul ei oleks vaja arutada kas salvestame tuuleenergiat Norra hüdrojaamades või mõnda muud moodi. Moderniseeritud (loodetavasti) Narva blokid on piisavalt kiiresti reageerivad selleks, et kompenseerida tuulevaikusest tulenevat puudujääki. Peale selle, Taani kogemus ütleb, et meteoroloogia ja IT koostöös loodud süsteemid on piisavalt targad, et ette ennustada tuuleprognoose Narva kompensatsiooniblokkide kasutuselevõtuks.
22% võrra vähendatud kaevandamine tähendaks ju puhast võitu puhtama Eesti mõttes.
Mida ma aga ikka imestan on see, et iga (misiganes) taseme taastuvenergia, sealhulgas ka tuulenergia väitlustes tõuseb esile see utoopiline 100% teema. Millega kaasnevate (pool)tõdede/valede kaudu kannatab kenasti populistlikku mula ajada.
See 100% jutt tuleb esile seepärast, et on inimesi, kes soovivad põlevkivijaamad sulgeda, on tuumajaamadele vastu ning ainsaks lahenduseks pakuvad tuulikuid.
Tuulevaikuse korral sisseostmine on minu arvates üsna ohtlik variant – peale selle, et liinides teiste riikidega tuleb pidevalt tuulikutejagu vaba reservi hoida, satub meie elektrisüsteem väha ohtlikku seisu, kui mõne naaberriigiga ühendava liiniga mingisugune avarii juhtub. St kui jääme vaid mõne naaberriigi elektrijaamade toita.
See, kui toodame Eestis aastas nt 10% tuulega, ei tähenda, et 10 % tuleb põlevkivi vähem kaevandada. Tarbimist osatakse üsna hästi ette ennustada, (funktsioon nädalapäevast, temperatuurist, pilvisusest, härmatiseohust jne), vastavalt sellele on ka järgenvate perioodide tootmine üsna hästi teada, katlad-turbiinid saab piisavalt täis koormata. Katel on kõige efektiivsem täiskoormusel. Mida rohekm tuulest sõltuda, seda suuremat sooja reservi on vaja hoida. Rohkemad katlad peavad mittetäiskoormusel loksuma,
Miks peaks lätlased meile tuulevaikuses elektrit müüa tahtma, kui nad ise ostavad enamuse aastast elektrit sisse? Va kevadisel suurvee ajal.
Minu arvates võiks tuulikutega kütta. Vett ja hooneid. Ja hoida nad elektrisüsteemist lahus.
Eks ma oma peaga olengi püüdnud sama loogikat ajada – on väga suur potentsiaal, aga sel on ka omad puudused ning tegelikult on meil võimalus neid puudusi vähendada väga mitmel moel, näiteks tõesti vee soojendamisega või elektriautode akude laadimisega. Ma ei tea miks, aga mulle tundub Eesti tuuleenergeetika areng suures osas piirduvat vaid mujalt ostetud tuulikute püstiajamisega. Siin on veel väga palju teha ja mõelda. 100% absurdsuse näide aga oli tõesti piirtingimus selle mõtteviisi vastu, et meil on kohutavalt suur potentsiaal ja pole probleeme selle kasutamisega. Mis puutub pooltõdedesse ja vassimisse, siis sellest ma küll aru ei saa ning sellega nõus ei ole. Kirjas on selgelt: oletame, et… nii lahendatakse inseneride poolt kõiki ülesandeid, vastavalt piirtingimustele.
Aga mis siis kui oletaks, et alustada tuleks tarbimisharjumuste muutmisega? Kuidas see muudab kõikki teisi näitajaid?
Isiklik kogemus. Viimased poolteist kuud kodust lahkudes on välja lülitatud üks seina pistik mille taga on stand-by’s rida seadmeid (tv, raadio, ruuter, digibox). Kas just selle pärast (muud olulist elektri tarbimise muutust nagu ei täheldanud) kuid elektri arve näitas 1/3 jagu vähem elektri tarbimist.
Kui nüüd harjutada inimesed (sealhulgas ka asutused) tulesid kustutama ja arvuteid ööseks mitte tööle jätma – kui palju energiat meil siis ikkagi vaja oleks? Kui veel majad soojapidavaks saada, siis saaks vajalikku elektrivõimsust äkki piisavalt vähendada, et kohalike hajutatud süsteemidega (tuul, biomass, energiavõsa, päike, …) piisavalt energiat toota.
Hea näide Nina küla rahvas, kel oma väike propeller maja lähedal: “kui tuul puhub, siis mõtlen, mida ma teen: triigin, soojendan vett, vaatan telekat, …?”
Eeldus 100% tuuleen on muidugi demagoogiline ja absurdne.
Aga tuuleen võiks absoluutväärtustes kogu E vajaduse katteks toota küll-mis ei tähenda, et see peaks katma vajaduse igal ajahetkel – seda ei tee ka põlevkivijaamad muideks.
Tuule en puhul võiks keskenduda kahele suunale – avameretuulepargid ja lokaalsed lahendused, mis on suunatud vee(eel)soojendamisele kütteks jne.Küte on enim energiakulutusi nõudev valdkond ja seega kannatab sealt kokku hoida ka kõige rohkem.
Teine oluline punkt on välisühendused – suureks tasakaalustajaks võiks olla Rootsi, Soome ja muidugi ka Norra hüdro.
Kolmas on energiatootmise hajutamine.
Siia alla kuuluks igasuguse (bio)gaasi tootmine (ja salvestamine) haljasmassist ja ka vajadusel põlevkivist, etanooli tootmine, energia ja soojuse koostootmine kohalikust ressursist.
Ja neljas vahend on muidugi kokkuhoid – alates soojustamisest , energiasäästule suunatud projekteerimisest ja lõpetades päikese-, maaküttega jt soojuspumbalahendustega.
Viiendaks – uurida tõsiselt Taani-Iisraeli algatust elektriautode laialdaseks kasutuselevõtuks – mis ei tähenda muidugi ühistranspordiarendamise ja jalgrattal liikumise soodustamise unustamist .