‘Oleme isegi nii mõelnud, et vähktõbe tõrjutakse ju kiiritusraviga. Ehk siis on viimsilastel vähki vähem, kui nad pisut radioaktiivset vett pruugivad.’ Selline arvamus oli edastatud ühe kohaliku elaniku poolt SLÕhtulehe artkilis.
Selles arvamuses on sees kahekordne viga. Esiteks, radioaktiivset vett juues ei saa vähki ravida. PALUN ÄRGE SEDA PROOVIGE!
Teiseks, kui nimetada Viimsi vett radioaktiivseks, siis tuleb nimetada radioaktiivseks kõik meie ümber: sissehingatav õhk, kodune mööbel jne. Olgu siis veel kord probleemi selgitus esitatud, kui ajakirjanikud pole seda blogist varem üles leidnud.
– – –
Umbes neli kuud tagasi oli Eesti ajakirjanduse poolt üles puhutud järjekordne paanika – 14% Eesti elanikest joob radioaktiivset põhjavett.
Kuidas seletada inimestele, kas ikkagi on probleem või ei ole, ja kellel on ja kellel ei ole?
Mistahes tegevus annab meile mingi kiirgusdoosi. Söömine, hingamine, lihtsalt keskkonnas viibimine. Ka vee joomine. Küsimus on, kui suur see doos on ning millised ja kui suured riskid sellega kaasnevad ning kuhu me tõmbame endi jaoks piirid.
Me soovime, et ametkonnad kannaksid meie turvalisuse eest hoolt, oleksid professionaalsed ja tõmbaksid selgelt sellised piirid ka kraanivee suhtes. Paraku on nii, et kui me tõmbame piiri efektiivdoosi 0.1 mSv/aastas juurde (arvestades, et keskmise kaaluga inimene joob 2 liitrit kraanivett päevas), siis tõesti umbes 14% Eesti kraaniveest ei vasta kehtestatud normile.
Samas peetakse normaalseks, kui inimene aasta jooksul saab radioaktiivsuse efektiivdoosi 5 mSv – seega, juues normile vastavat vett 2 liitrit päevas, ta ei saa üle 2% sellest doosist ning juues 3 korda normi ületavat vett saab ta ainult 6% sellest normist. Seega, joogivee norm on kehtestatud selleks, et kõiki erinevaid allikaid arvesse võttes inimene aasta jooksul üle 5 mSv efektiivdoosi ei saaks. Näiteks Soomes ja Rootsis, kus inimesed elavad graniitsete kaljude peal, saavad nad juba seal elamisest Eesti tavaelukohtadest suurema radioaktiivsuse doosi ning tuleb olla ettevaatlik radooni suhtes (ka Eestis võib probleeme põhjustada radoon diktüoneema kildaga seonduvatel aladel). Ning Soomes ja Rootsis on ka põhjaveele kehtestatud kõrgemad efektiivdoosi normid, sest lihtsalt pole võimalik teistsugust vett maapõuest saada. Kokku aga garanteeritakse, et summaarne efektiivdoos ei ületa normaalset väärtust. Nii lihtne see ongi.
Tallinn-Tartu maanteel pidev sõitmine ning suitsetamine näiteks on väga palju suuremad riskid kui radioaktiivsuse suhtes ülenormatiivse kraanivee joomine. Mis ei tähenda seda, et me peaksime normis kokku leppimata jätma. Kui norm on 0.1 mSv/a, siis peavad veega varustajad sellest kinni pidama või norme koostav ministeerium neid muutma. Aga sarnaselt Põhjamaadele on normi muutmiseks põhjendus täiesti olemas ning paanikaks pole põhjust. Muidugi võime väita, et norm on norm ning soomlased ja rootslased ei tea midagi, aga… Kas see on ikka nii?
Oleme avanud ka vee veebilehe
mis muuhulgas räägib veest tervisliku toitumise seisukohast. Seal on ka radioaktiivsust käsitlev ülevaade.
Keskkonnaabi 
[…] tõstmiseks, aga ka selge viis paanika külvamiseks, nagu näiteks olen varem välja toonud põhjavee radioaktiivsuse kohta. Et doktoritöö tegelik sisu pole lugejatele kohale jõudnud, seda näitavad ka artikli […]