Geoloogia õpetamine tuleks viia meie koolidesse

Inimese ja geoloogilise keskkonna vahelised vastuolud suurenevad meie planeedil nii üha keerukamate tehnoloogiliste süsteemide loomise kui inimeste arvu suurenemise tõttu. Huvi loodusnähtuste ja nende põhjuste vastu on hüppeliselt kasvanud ka meie meedias – üheks põhjuseks on informatsiooni levi. Kogu maailm jälgis reaalajas nii Islandi vulkaanipurset koos tuha mõjuga lennukitele, Mehhiko lahe naftakatastroofi, Tšiili kaevurite päästmist, Ungari punase muda õnnetust ning sel aastal Christchurchi maavärinat ning Jaapani tsunamit koos kahjustustega tuumajaamas.

Minule tunduvad tänapäeva maailmas geoloogia alased teadmised elementaarsetena, mida iga inimene peaks teadma. Kus ja kuidas tekivad tugevad maavärinad? Miks kõik vulkaanid pole võrdselt ohtlikud? Kas peame kartma teisi taevakehi? Kuidas mõjutab keskkonda põlevkivi kaevandamine, töötlemine ja põletamine? Kui kauaks jätkub maailma eri piirkondades põhjavett?

Need on vaid mõned elementaarsed küsimused, mida iga inimene peaks teadma. Mingisugune info geoloogia kohta kooliõpilasteni ka viiakse, kuid kindlasti on selle hulk väga väike.

Võib muidugi väita, kas kooliõpilastel juba niigi palju õppida pole. Ent arvan, et ilma praktiliste põhjalike teadmisteta planeedist Maa, tema ehitusest ja protsessidest on hoopis stressirohkem elada kui endale põhitõed selgeks teha. Siis pole vaja Eestis karta ka näiteks maavärinaid või tsunamisid. Kes tõesti ei tea, siis Eestis oleks maavärin magnituudiga 5 väga eriline sündmus. Selline energia vallandumine aga on 1000000 (üks miljon) korda väiksem kui äsja Jaapanis toimunud magnituudiga 9 maavärina puhul. Maavärina käigus vallandunud energiahulga skaala on logaritmiline, 2 ühiku vahe energia vallandumises on 1000-kordne.

Sain just sellise e-kirja.

maalima lõpp 2012aastal
See sõnum saadeti kõrge tähtsusega.
Vastasite 13.03.2011 21:18.
Saadetud: 13. märts 2011. a. 20:54
Adressaat: Erik Puura
Manused:
tere teile selline küsimus teile et lugesin internetist kodulehelt ja nüüd soovin küsida kas see on tõesti tõsi et 2012 aasta detsebris võib tulla maalima lõpp nagu teatlased räägivad kas eestit puututab ka see
—————————-
PARFÜÜMID kuni 70% soodsamalt!
Telli juba homseks.

– – –
Vastasin noorele inimesele, kes ilmselt tõesti maailma lõppu kardab, et miski ei viita sellele, et aasta 2012 saaks olema Maa geoloogilises ajaloos kuidagi eriline. Aga ilmselt tekib selliseid kartjaid ka Eestisse üha rohkem.

Eriti lahe oli hirmu külvamine kuupäevade liitmise kaudu, mida netiavarustes kohtasin.

09.09.01 (WTC terrorirünnak)
12.03.11 (Jaapani tsunami)
+ _________________________
21.12.12 (maailmalõpp)

Huvitav, missuguses maailma koolis õpetatakse kuupäevade liitmist?

Ka minu blogi loetavus maailmalõpu teemadel kasvas peale Jaapani maavärinat ja tsunamit hüppeliselt… Kes aga vähegi geoloogiat on õppinud, selliseid küsimusi ei küsiks ja järelikult kartma ei peaks. Ehk peaks Eesti geoloogid oma jõu kokku panema ja ühe tõeliselt hea kooliõpiku kirjutama?

Rakett 69 taustakahinad

Kui Ylle Rajasaar mind eelmisel suvel noorte võistlussaatesse Rakett 69 kohtunikuks kutsus, siis andsin nõusoleku jõudumööda kaasa aidata ja mitmeid nädalavahetusi selle heaks ohverdada. Sai ju Selgeltnägijate Tuleproovis loogiku rollis mitmeid huvitavaid suvepäevi veedetud. Ise juures olla ja näha, kuidas teletöö käib, on väga hea kogemus.

Saate tootmise käigus on ette tulnud ka huvitavaid juhtumeid. Algses stsenaariumis oli kirjas, et etteasteid hindavad kolm kohtunikku – professorid Tsirr, Pirr ja Binn, kellel kõigil on individuaalne ja omapärane iseloom. Nii oli algselt planeeritud ka näitlemiskomponent. Mina ütlesin, et äärmisel juhul olen nõus olema Binn, aga mitte Tsirr ega Pirr.

Läks aga nii, et telepildi edastajate arvates oli taoline näitlemine ilmselt liiga kunstiline ja lapselik. Juhtuski, et professorite nimed kaotati, aga kunstilistes rollides tiitlid jäeti alles. See on siis taust, kuidas mind, Rein Kuresood ja Aigar Vaigut (hiljem ka Andres Juurt) ehiti võõraste sulgedega ning mille peale saame hetkel ka pahaseid kirju. Huvitav on aga see, et nende kirjade saatjateks on peaasjalikult doktorandid ja noorteadlased. Ilmselt on riivatud nende austust oma professorite vastu.

Vale-professorid Kuresoo, Puura ja Vaigu tööhoos

Tunnistan, et teatud hetkel (alates 1999. aastast) kaldusin rohkem administratiivtöö poole ning olen võtnud südameasjaks ka teadust populariseerida. Kui oleksin jäänud täiskohaga teadust tegema, siis ilmselt oleksin kindlasti ka ise juba mõnda aega professor. Samas on nii TÜ Tehnoloogiainstituudi käivitamine ja juhtimine kui ka ülikooli ettevõtlussuhete juhtimine olnud tõsiseks väljakutseks. Olen ilmselt seda tüüpi inimene, kellel on soov näha töö tulemusi käega katsutavamalt kui teadusartikli abil maailmateadusse panuse andmine. Aga lootus siirduda tagasi teadustööle pole ikkagi veel kadunud.

Seda blogikirjutist kirja panema aga sundis mind miski muu. Olen viimastel aastatel käinud korduvalt meie gümnaasiumides korraldatud teaduskonverentsidel. Olen näinud noorte säravaid silmi, kui neile teadusest rääkida. Ka noorte endi ettekanded on olnud vaimukad. Näiteks Gustav Adolfi Gümnaasiumis hinnati koolimajas olevate taimede võimalikke riske õpilaste tervisele ning leiti, et mõni mürgine taim võib koolilastele peale kukkuda. Selgus, et samas tunnis sama klassiga oli mürataust 10 detsibelli väiksem juhul, kui ruumis viibis kooli direktor. Üks õpetajatest aga, näinud klassiruumi süsihappegaasi näitu, hakkas iga kord enne tundi klassiruumi õhutama. Naljatati, et ilmselt kartis töökohta kaotada.

Loomulikult olid need esimesed sammud ja sügavamat teadust oli kõiges selles vähe. Aga just noorte säravad silmad on need, mis annavad tunnistust tahtest ja pühendumusest. Minu kartus on, et liiga tõsine suhtumine teaduse tegemisse võib sära lämmatada. Ka Rakett 69-s osalejad ütlesid, et palju tähtsam kui rahaline auhind on nende jaoks kogemused ja uued sõbrad. Samas olen kuulnud taustinfot, justkui oleks saate tellijate arvates saates endiselt liiga palju huumorit.

Ülikooli õppima asudes toimub sageli muutus. Kui koolis saavad andekad gümnasistid juba hiilata teadmistega, mis võivad mõnes osas ületada õpetajate omi ning klassis silma paista ja eristuda, siis ülikoolis on distants üliõpilase ja õppejõu vahel sageli ülisuur. Õppejõud võib olla mitmeid kümneid aastaid ainult vastava erialaga tegelenud. Lisaks on ülikooli esimene kursus sageli masstootmine. Mõnda loengukursust võivad kuulata mitusada tudengit ning võimalus igaühega eraldi tegelda õppejõul praktiliselt puudub. See on kõige kriitilisem periood, kus säravate silmadega sisseastuja võib tunda end molekulina ookeanis ja muutuda mutrikeseks suures süsteemis. On hädasti vaja juurde luua võimalusi, mille kaudu esimeste kursuste tudengid saaksid oma tärkavat teaduspotentsiaali rohkem realiseerida ja avada. Või siis omada teadmist, et õige pea see neil võimalikuks saab.

Rakett 69 on samuti molekul ookeanis, kuid vajalik molekul. Oleks tore aga, kui tekkivad diskussioonid ei piirdu kohtunike tiitlitega (kinnitan veel kord, et näiteks mina pole professor Binn ega ka professor Puura) ning aruteluga, mida ’69’ võiks ikkagi tähendada, vaid kellelgi on soovi ja tahtmist vaadata ning hinnata ka sisulist poolt. Loovus on ikkagi midagi muud, kui Mõigu KEK  klaverimuusika saatel püüab meelde tuletada, mis kuupäeval sündis Marie Curie, ning Õie Heinmaa teeb teatavaks tabeliseisu.

(Noortele selgituseks. Meie põlvkond kasvas üles pühapäevahommikuste mälumängudega ETV-s. Mõtlemise ajal, milleks oli ette nähtud 1 minut, mängis klaverimuusika. Õie Heinmaa oli legendaarne punktitabeli pidaja, Mõigu KEK mõnda aega üks tugevamaid võistkondi. Küsiti ehk küll huvitavaid, kuid sageli ka mälumängurite poolt pähe tuubitud fakte. Eestis kõndisid ringi nn elavad entsüklopeediad. Tunnistan ausalt, et üheks mälumänguks töötasin ma ka ise veel koolipoisina Eesti Nõukogude Entsüklopeedia kõik 8 köidet läbi 4 korda. Hiljem arvas aga mu isa, et pea ei peaks päris prügikast ka olema. Tähtsad on loogilised seosed asjade ja protsesside vahel.)

Kas Eesti põhjavee joomine põhjustab kasvajaid?

Ajakirjanduse poolt on järjekordselt üles puhutud paanika – suur pealkiri ütleb, et osa eestimaalasi joob kasvajate teket põhjustavaid aineid sisaldavat kraanivett.

On selge, et selline uudis võib põhjustada paanikat – inimesed võivad arvata, et nad on juba haigestunud. Tegelikult paanikaks suurt põhjust ei ole.

Kuidas seletada inimestele, kas ikkagi on probleem või ei ole, ja kellel on ja kellel ei ole?

Mistahes tegevus annab meile mingi kiirgusdoosi. Söömine, hingamine, lihtsalt keskkonnas viibimine. Ka vee joomine, mis on vaid üks komponent summaarsest kiirgusdoosist. Küsimus on, kui suur see doos on ning millised ja kui suured riskid sellega kaasnevad ning kuhu me tõmbame endi jaoks piirid.

Me soovime, et ametkonnad kannaksid meie turvalisuse eest hoolt, oleksid professionaalsed ja tõmbaksid selgelt sellised piirid ka kraanivee suhtes. Paraku on nii, et kui me tõmbame joogivee tarbimisel piiri efektiivdoosi 0.1 mSv/aastas juurde (arvestades, et keskmise kaaluga inimene joob 2 liitrit kraanivett päevas), siis tõesti osa Eesti kraaniveest ei vasta ikka veel kehtestatud normile. See on seotud Kambrium-Vendi veeladestu vee looduslike eripärade ja muutlikkusega Põhja-Eestis.

Samas peetakse normaalseks, kui inimene aasta jooksul saab radioaktiivsuse efektiivdoosi 5 mSv – seega, kui keskmise kehakaaluga inimene joob normi ülempiirile täpselt vastavat vett 2 liitrit päevas, ei saa ta üle 2% sellest doosist ning juues 3 korda normi ületavat vett saab ta 6% sellest doosist. Võrdlusena, et eri radioloogilistel uuringutel võib inimene saada efektiivse doosi  0.02 – 10 mSv. Seega keskmisest kõrgema radioaktiivsusega vee joomine küll võib tõsta vähki haigestumise riski, kuid see ei ole kindlasti kohe kõige olulisem aastase summaarse efektiivdoosi allikas. Mis omakorda tähendab, et kui inimene tõepoolest 3 korda normi ületavat vett iga päev 2 liitrit joob, ei pruugi ta saada summaarselt normi ületavat doosi. Kõige olulisem on, missugustest muudest allikatest ja kui suure efektiivdoosi inimene aasta jooksul saab. Näiteks võib Põhja-Eesti hoonetes olla ka radooniprobleem, kui Dictyonema argilliit on hoone all ja maapinnale lähedal. On palju asju, mida inimene peaks kiirguse ja selle dooside kohta lisaks teadma.

Mis ei tähenda seda, et normist kõrgema radioaktiivsusega vee joomisega tuleks leppida. Kui norm on 0.1 mSv/a, siis peavad veega varustajad sellest kinni pidama.

Tõenäosus, et lubatust 1 mSv võrra suurem efektiivne doos põhjustab tavalisel inimesel surmaga lõppevat vähki, on 0.005% ehk siis haigestub 1 inimene 20000-st (International Commission on Radiological Protection. Recommendations of the International Commission on Radiological Protection. ICRP Publication 60. Annals ICRP 21. Oxford, UK: Pergamon Press, 1991). Lineaarset mudelit kasutades – kui summaarne efektiivne doos tõuseb 0.2 mSv võrra aastas, siis tähendab see, et haigestub surmaga lõppevasse vähki täiendavalt 1 inimene 100000-st.

Võrdlusena olgu toodud, et näiteks meessoost suitsetajate puhul haigestub oma eluaja jooksul kopsuvähki üks inimene kuuest, naissoost suitsetajate puhul üks inimene üheksast.

2012, punane liha ja kerakujuline lehm

Piirav 18 minuti reegel, selle pidev jälgimine ja peast rääkimine Tartu TEDx konverentsil ei võimaldanud kõiki varem välja mõeldud assotsiatsioone esile tuua. Seetõttu esitan mõtted ka kirjalikult.

Infoajastu järjest süveneb

Veel 25 aastat tagasi oli olukord informatsiooni leviga Eestis sootuks teistsugune. Meil oli üks eestikeelne telekanal, kaks peamist raadiokanalit, ajalehed, ajakirjad. Veebimeediast, suhtlusvõrgustikest ja mobiiltelefonidest ei osatud isegi unistada mitte. Informatsiooni levi oli rangelt kontrollitud.

Samas on infoajastu võidukäik kaasa toonud ka negatiivset. Mitmed veebimeedia väljaanded kubisevad kirjavigadest. Paar aastat tagasi kirjutasin Õpetajate Lehele küsimuse, mida nemad arvavad veebimeedia õigekirjaprobleemidest ja kas midagi ehk õnnestub teha. Sain vastuseks, et veebimeedia ongi õigekirja hukk. Kas nii lihtsalt me alla annamegi?

Meeletu informatsioonitulva seas kindlaid valikuid tehes õnnestub leida toetust oma arvamusele ja seda kenasti serveerida, jättes märkimata, et on ka teisi algallikaid, mis väidavad sootuks muud.

Leiutaja Thomas Alva Edison on öelnud: „Keha peamiseks funktsiooniks on toimetada aju ühest kohast teise.“ Kui kombineerime selle ameerika poeedi Robert Frosti ütlusega „Aju on imepärane organ: ta käivitub hommikul kohe peale tõusmist ning ei peatu enne, kui oled jõudnud tööle“, siis näeme, et laupäeval TEDx üritusele kehade poolt kohale toodud ajud on üks väheseid ühismõtlemisi üldse, mis maailmas toimub.

Samuti on üha raskem leida sissepääsu inimeste infovälja. Selleks kasutatakse veebimeedia poolt mitmeid trikke: pealkirju, mis ei vasta sisule ning sensatsioonide otsimist sealt, kus neid ei ole.

Teadlaste töö tulemuste jõudmisel avalikkuseni on kolm peamist eesmärki. Jätan selles ettekandes kõrvale teadlaste poolse omavahelise infovahetuse.

Esiteks, teavitada ohtudest ja arengutest.

Meedia ei tohi külvata hirmu viitega teadlaste arvamusele, mida tegelikult kunagi ei ole olnud. Internet kubiseb maailmalõpu kuulutajatest. Maiade kalendri arvatava lõpuga seonduvalt aastal 2012 on kokku klopsitud täiesti suvalised ja teaduslikult põhjendamata versioonid, miks just sel aastal midagi peaks juhtuma. Eristuvad sellise hulluse külvamiselt teenijad ning lihtsalt inimesed, kel on probleeme eneseväljendusega, on lugenud läbi ühe või kaks hirmu külvavat raamatut ning jagavad oma ’teadmisi’ kogu maailmale.

Jah, näiteks Yellowstone’i supervulkaan hakkab kunagi kindlasti purskama, kuid kas see saab olema 10, 100, 1000 või 10000 aasta pärast, on teadmata. Lisaks ei saabu siis maailma lõpp, suur osa Põhja-Ameerikast saab kaetuks tuhakihiga ning toimub globaalne jahenemine. On väga vähe tõenäoline, et selline aktiivsus avalduks kahe aasta pärast, sest vulkaani aktiviseerumise eelindikaatorid peaksid olema juba nähtavad.

Täpselt sama moodi on kõikide teiste geoloogiliste ohtudega, mida aastaga 2012 seostatakse. NASA astrobioloog David Morrison tahaks maailmale rääkida huvitavat meie universumist, kuid tema poole pöörduvad pidevalt hüsteerias noored, kes on viidud sisuliselt enesetapu ääreni. On naeruväärne arvata, et maiad nägid ette midagi, mida meie oma tehnoloogia arengutaseme juures ei suuda näha.

Inimese suurimaks vaenlaseks ei ole mitte geoloogilised ohud, vaid inimene ise. Asjatu hirmu külvamine on üks viise, kuidas inimene iseennast hävitada püüab.

Antud ettekande kontekstis on 2012 sümboliks, mis nõuab äärmiselt korrektset käitumist arengutest ja ohtudest teavitamisel. Absurdsus on lubatud Hollywoodile, nagu me nägime filmis „2012“. Hollywood aga oli poliitiliselt korrektne, muutes maailmalõpu teaduslikus mõttes nii jaburaks, et kinost väljudes seda enam ei usutud. Ilmselgelt saavutati see vaatajate arvu arvel ning saadi ka karmi kriitikat, kuid hoiti ära ülemaailmne paanikalaine.

Teiseks, teadustöö tulemuste abil saab pakkuda head meelelahutust.

Selles pole midagi halba, kui nn kollased meediaväljaanded ja loomulikult ka kogu muu meedia teadlaste tööle tähelepanu pöörab. Lausa vastupidi, see on üks osa meie elukestvast õppest. Samas lihtsalt, haaravalt ja seejuures korrektselt kirjutamine nõuab väga suuri oskusi. Teadus muutub kogu maailmas üha trendikamaks. Kuid kahtlastest allikatest ja ebakorrektselt tõlkimine ning lõpuks veel õigest kontekstist täiesti eemal oleva pealkirja panemine põrmustab teadlaste töö tegelikud tulemused. Üle kogu maailma levivad legendid, millel pole teaduslikkusega enam mingit seost. See pole sugugi vaid Eesti probleem, see on kogu maailma probleem.

Kui kirjutis algab sõnaga teadlased, mille järel on koolon, mõtlen alati – mis nüüd siis tuleb. Mõned näited.

Teadlased: naiste  parkimisoskused jätavad soovida

Lisasin omakorda sellise pildi, et uudist veelgi naljakamaks muuta. Tegelikult uuriti Saksamaal väikest gruppi inimesi, 62 juhuslikult valitud autojuhti proovisid autot parkida ning mehed parkisid selles väikeses uuringus kiiremini ja täpsemalt kui naised. See aga ei tähenda, et naiste oskused soovida jätavad.

Teadlased: kohvi joomine teeb rinnad väiksemaks

Tegelikult ainult osadel naistel on geneetilised iseärasused, mille puhul on leitud võimalik seos kohvi tarbmise, rindade suuruse ning ka rinnavähi tekke vahel. Kindlasti aga ei ole kohvi tarbimine peamine faktor, mis seda kõike määrab. Sama hästi võiks autoga Tartust Tallinnasse sõites põhjatuule korral panna pealkirjaks  “Tuul lükkab autosid Tartu poole”.

Teadlased: mustus on lastele kasulik

Jällegi lisasin pildi, mis põrmustab pealkirja. Loomulikult on ka varem teada, et steriilsemad elutingimused suurendavad allergiariske – seda oleme me Eestis tajunud. Samas halbade elutingimuste tõttu hukkuvad maailmas miljonid lapsed. Kas me võime niiviisi pealkirjaga ülbelt naljatleda?

Teadlased: punase liha vaatamine rahustab mehi

Uudise kohta lisasin pildi, mille kohaselt lihunik peaks olema maailma kõige rahulikum inimene.

Samas hakkas mind tõsiselt huvitama, kas mees õhtul närvilisena koju tulles ning kausitäit toorest punast liha nähes tõepoolest rahuneb. Juhtumit algallikatest uurides selgus, et Kanada McGilli ülikooli teadlased olid katsealustele meestele näidanud siiski küpsetatud liha pilte. Täpsustus, et liha oli söögiküps, jäeti tegemata ajalehe Vancouver Sun poolt ning niiviisi levis uudis koos toore liha piltidega üle kogu maailma. Nii et, armsad naised – olge ettevaatlikud teieni jõudvate teadustulemuste rakendamisel ning küpsetage liha ära, kui meest rahustada soovite. Või veel parem, las ta teeb seda ise.

Punane liha antud ettekande sümbolina tunnustab intelligentse meelelahutuse pakkujaid, kuid nõuab toetumist korrektsele originaalallikale ning taunib valetõlkeid ja kontekstist väljarebimist.

Teaduse kommunikatsiooni kolmandaks ja kogu ühiskonna arengu mõttes väga oluliseks eesmärgiks on suunatus kindlatele sihtgruppidele – ettevõtjatele ja noortele. Ülikoolid ja teadlased on endiselt ettevõtluses ja koolinoorte õpetamisel vähe kasutatud ressurss.

Ettevõtjatega koostöö piiratust ilmestab üle kogu maailma levinud legend. Kord anti teadlaste grupile ülesandeks uurida, miks farmi lehmad niivõrd vähe piima annavad ning esitada ettepanekud selle parandamiseks. Teadlaste rühm käis kohapeal asja uurimas, tegi arvukalt mõõtmisi keerulise aparatuuriga ning saatis lõpuks farmerile aruande.

Aruanne algas lausega „Arvutuste lihtsustamiseks eeldame, et teie lehm on kerakujuline ja paikneb vaakumis…“ Farmer sulges aruande ning keeldus teadlastele tasumast. Samas olid teadlased teinud kõik õigesti – selleks, et keerukat ülesannet lahendada, tuleb kõigepealt süsteemi lihtsustada ning hiljem kontrollida, kuivõrd oluline üldse on, et lehm kerast erineb ja paikneb atmosfääritingimustes. Tulemused aga olid kommunikeeritud täiesti valesti.

Oma töös näen ikka ja jälle, et teadlaste ja ettevõtjate koostöö ei ole piisaval määral vahetu ja põhjalik. Defineeritakse lähteülesanne, vaieldakse lepingu tingimuste üle ning ikkagi lõpevad paljud aruanded sageli lausega, et uurimistöö tulemusena midagi väga kindlat väita ei saa ning et kindlamate tulemusteni jõuda, on vaja veel kolm korda rohkem aega ning kümme korda rohkem raha. Teadlased ja ettevõtjad peaksid alati töötama ühise meeskonnana kogu projekti kestel ning kus seda on saavutatud, on ka tulemused paremad.

Teadustulemuste ja teadmiste viimisel noorteni oleks vajalik näidata, et teadmised ja teadus ei pruugi tuua kiiret rikkust, kuid teadmised ja oskused on ainsad ressursid, mille kasutamine neid mitte ei vähenda, vaid suurendab. Muutuvas maailmas on teadmised ka kindlaimaks pensionisambaks. Elukestev õpe aga on põnev ja pakub palju huvitavaid väljakutseid. Oleme liigselt kinnistunud erinevate haridustasemete hindamisele ning ei arvesta sellega, et näiteks ettevõtluses edukas olemiseks on vajalikud sellised oskused, mida haridussüsteem terviklikult ei paku.

Lugu sellest, et teadlased elavad elevandiluutornis ja keegi ei tea, mis seal toimub, on legend. Sellist juttu ajav inimene pole lihtsalt vaevunud üles leidma õigeid infoallikaid. Näiteks on Eestis olemas novaator.ee, fyysika.ee, ERR-i teadusrubriik jne, sealt saab informatsiooni ka sekunditega ning enamgi veel – teadlastelt on võimalik ka küsida.

Kokkuvõtteks veel kord:

1)      2012: asjatult ei tohi hirmu külvata;

2)      punane liha: teadustulemuste moonutamine nullib teadlaste töö;

3)      kerakujuline lehm: parim on olla suhtlemisaldis, aus, lihtne ja loogiline.

Hoiatus: heeliumi sissehingamine võib olla eluohtlik

Heeliumi abil hääle peeneks muutmine on jõudnud juba ka meie telekanalite mängudesse. Nalja on palju ja kindlasti on neid, kes soovivad samuti järele proovida.

14. novembril 2010 suri Põhja-Iirimaal 13-aastane tüdruk Jordan McDowell. Surma arvatav põhjus: heeliumi sissehingamine, hapnikupuuduse teke, südame seiskumine. Seejuures võib hapnikupuudus tekkida sekunditega. BBC lisas arsti hoiatuse, mille kohaselt lapsed ei tohiks heeliumiga sel viisil mängida. Eriti ohtlik on otse suhu lasta tugeva surve all olevat heeliumi.

Internetiotsing lisab sellele hiljutisele õnnetusele analoogseid surmajuhtumeid.

14. detsembril 2009 leiti Riverside’is (USA, Kalifornia) oma toast surnuna 17-aastane Micah David. Poisi isa rääkis, et Micah ostis Walmartist väikse heeliumikanistri. Politseiametniku jutu järgi oli poiss lasknud gaasi kilekotti ning pannud kilekoti pähe. Niiviisi ta leitigi.

Kanadas Briti Columbias on heeliumi sissehingamine olnud levinuks enesetapu meetodiks.

Ka gaaside müügiga tegeleva ettevõtte AGA ohutusjuhis räägib heeliumiga seotud otsesest ohust: „Heeliumi sisalduse tõus sissehingatavas õhus tekitab lämbumisohtu. Heeliumi sisalduse tõusu ei ole võimalik määrata aistinguliselt. Puhta heeliumi sissehingamisele järgneb meelemärkuseta olek ja vältimatu surm.“

Et oht reaalselt eksisteerib, seda võib aru saada ka Hinnavaatluse foorumist. Kasutaja G80 on kirjutanud: „No olen isegi päris mitu korda heeliumipalliga nalja teinud. Kui järjest palju heeliumi sai hingatud, siis läks tunne imelikuks, sest keha ei saanud hapnikku enam. Aga muidugi, kui õhku pole enam ja hingad heeliumi sisse, siis kaotadki teadvuse natukese aja pärast ja sured, kui hapniku ei saa. Aga heelium otseselt “mürgine” ei ole.“ (Kirjavead parandatud.)

Nii et heeliumiga ei tasu mängida – üledoosi ja äkksurma oht on reaalne.

2010 – müstiliste aukude aasta?

Guatemala ja Saksamaa linnadesse tekkinud augud jäävad käesolevat aastat ilmestama. Tegelikult midagi müstilist muidugi geoloogilisele ajaskaalale viidates sellistes protsessides ei ole. Pinnasekihi all on väga paljudes piirkondades lahustuvad kivimid – lubjakivid, kips, evaporiidid (näiteks haliit NaCl, sülviin KCl). Suure kokkusattumusena võib tunduda see, et suured augud tekkisid just sel aastal ja linnades ning ei olnud seotud vanade kaevandusaladega. Samas tekkis samasugune auk Guatemalas ka 2007. aastal.

Et vee imbumisel maapinda on lehtri tekkimisega seos, seda näitas augu teke Guatemalas troopilise tormi Agatha ajal, kui 12 tunni jooksul sadas 108 mm vihma ning põhjustas lisaks riigis üle 140 maalihke. Maalihete puhul aga midagi müstilist me ei tunneta.

Guatemala City, 27.02.2007. Reuters/Stringer

Guatemala City, 31.05.2010.  Foto: Flickr

Väiksemad varingulehtrid suurde meediasse ei jõua, näiteks selle aasta juulis kadus maa sisse auto Tampas Floridas.

Tampa, Florida (USA), 11.07.2010.

Meie jaoks aukude aasta tipphetk saabus novembri alguses. Kui Guatemala City on aukude linnaks juba muutunud, siis Saksamaa väikelinnas Schmalkaldenis siinsamas Euroopas tekkinud auku ei oska sealsed geoloogid esialgu täpselt seletadagi. Praeguseni on pakutud Guatemalaga sarnast põhjust. Samas selle augu teket selles kohas poleks osanud mitte keegi ette ennustada – nagu ka Mehhiko lahe naftakatasastroofi ning Ungari punase muda juhtumit. Kuigi olen suhteliselt kindel, et Saksamaa geofüüsikud asuvad nüüd asja kallale ning püütakse geofüüsikaliste meetodite abil ka teisi maa-alused tühimikke leida.

Schmalkalden, Saksamaa, 1.11.2010. Jens Meyer / AP photo

Samas ei maksa unustada, et karstilehtreid on ka meil Eestis. Sisse varisevad nii kaevandustühimikud kui looduslikud karstikoopad. Kõige tuntum looduslike protsesside tulemusena tekkinud auk on Uhaku karstilehter, kuhu kaob Erra jõgi.

Uhaku karstilehter Ida-Virumaal. Fotod: T. Saadre, A. Miidel

Kes aga mäletab Virumaa Teataja hiljutist uudist? 28. mai 2010 hommikul avastasid töölised Ubjas OÜ Männiku Farmi maadel umbes nelja ruutmeetrise ning 7-8 meetri sügavuse augu – tegemist on sisselangenud endise Ubja kaevanduse šahtiga, mis olnud pool sajandit suletud. Keskkonnaameti Viru regiooni juhataja Jaak Jürgenson ütles Virumaa Teatajale, et analoogseid juhtumeid on tulnud ette ka varem ja tõi näiteks Kukruse kandis tekkinud langatuse, kus auku kukkus mullikas.

Auk Ubjas mais 2010. Fotod: Arvet Mägi

Võib siiski arvata, et linnastumisel on aukude tekkega seos olemas. Rahuliku infiltreerumise asemel pinnasesse suunatakse sademevesi linnades kiiresti voolukanalitesse, sademeteperioodil kannab suure kiirusega liikuv vooluvesi purdmaterjali endaga kaasa. Väikeste aukude teke linnades on väga sagedane.

Tartu Linnamuuseumi õuel sillutisekivide alla tekkinud auk oktoobris 2010. Foto: Margus Ansu

Nii et kuigi meile tundub, et varingulehtrite teke on midagi müstilist, tekib neid ikka ja jälle ning ka meil siin Eestis.

Kuidas võib tekkida varingulehter linnades? Selle selgitamiseks on tehtud lihtne poster. Ise lisaksin sellele pildile vooluvee uuristava ja purdmaterjali ära kandva tegevuse eriti tänavate all.

Klikates pilt suureneb

Ja lõpetuseks üks meeleolukas pilt Lissabonist.

Soovitan lugeda lisaks:

13 of the Biggest, Strangest, and Most Devastating Sinkholes on Earth

One of the World Largest Sinkholes (sisaldab ka jooniseid sellest, kuidas looduslikud varingulehtrid tekivad)

Veebimeedia – raskustes siplev infoturvalisuse tagaja

Kirjutav meedia vaevleb probleemides. Tekkinud on lühiühendused, mida keegi pole osanud tagasi keerata. Tagajärjeks on sageli vilets kvaliteet. Pead tõstab nn uus meedia, mis ainult süvendab probleeme – iga inimene saab kehastuda kirjanikuks ja ajakirjanikuks ning paljudel on see ka õnnestunud. Inimesed veedavad järjest rohkem aega suhtlusvõrgustikes ning reklaam liigub sama rada pidi. Ka mina ei tea, kas minu vaba aja hobi – blogimine teadusteemadel – on üllas ettevõtmine või ebaterve konkurents…

Teadusmeedia konverentsil rääkis Alexander Gerber Saksamaalt sellest, et sealsete teadusblogijate ühine veebisait on kindlalt populaarsem kui juhtivate päevalehtede teadusrubriigid. Lugejatele meeldib, et informatsioon tuleb otsestest allikatest ning on isikupärane. Ta ei nõustunud Andi Hektoriga, kes arvas, et teadlaste poolt otse edastatud informatsioon võib olla erapoolik ning teadusajakirjanikud oskavad tagada sõltumatuse. Maailm on muutunud ning teadlaste poolne eneseavamine on valdavalt siiras ja lugejate seas sageli populaarsem kui vahendatud informatsioon.

Patricia Fernandez de Lis Hispaaniast näitas, et võimatu on hetkel veel võimalik. Hispaania lugejate arvult viiendas ajalehes Publico ilmub iga päev 4-6 teaduslehekülge ning toimetuses töötab 7 inimest, lisaks on palju kaastöötajaid. Samas polnud ka Patricia kindel, kas trüki- ja veebiväljaande rahastamismudeli vahel tekkinud konflikt neid sügavusse ei vea

Margus Allikmaa ütles, et teadus on trendikas, huvi ja loetavus kasvab ning ka elustiili-väljaanded tegelevad tõsiselt teadusrubriikide loomisega. Lisaks on tore, et teadusmeedia konverentsid on aasta-aastalt muutunud sisukamateks ja pingevabamateks. Teaduse võidukäik on loodetavalt ülemaailmne. Kahjuks aga ei kajastu see meie juhtivates kirjutava meedia väljaannetes.

Mis siis juhtus? Veel mõned aastad tagasi oli veebimeedia täielik võidukäik. Reklaamitulud kasvasid hüppeliselt. Tekkisid erinevad majandamismudelid. Kui paberväljaanded said oma tulud tellimustest, lehemüügist ja osaliselt reklaamist, siis veebimeedia tulud olid seotud peaasjalikult bännerreklaami müügiga. Tulu kasvas, toimetused paisusid. Investeeriti uutesse tarkvaralahendustesse.

Majanduslanguse tingimustes kuivasid veebiväljaannete tulud kokku. Lugeja aga harjus ära sellega, et paberleht maksab, samas internetist kättesaadav on tasuta. Tekkis täielik lühiühendus. Internetifännist lugeja loeb juba eelmisel päeval ja õhtul uudiseid tasuta ning järgmisel hommikul on kohvi kõrval paberajaleht, millest suur osa on juba loetud… Mida noorem on lugeja, seda suurem võib olla paberajalehest loobumine. Ilmselt igaüht huvitab, kui kaua veel harjumuse jõud jõuab vastu seista niivõrd tugevale lühiühendusele.

Miks meie juhtivad veebiväljaanded on niivõrd populaarsed? Elame infoajastul ning meid huvitab järjest rohkem, kui turvaline on meie hetkeseis. Veebimeedia täidab paljude inimeste elus turvalisuse nõuet, sest just sealt saab kindlasti ja väga kiiresti teada, mis on juhtunud ning – veelgi parem – et midagi ei ole juhtunud. Ka paljukirutud anonüümne kommentaariruum võib keerulistes olukordades anda kõige kiiremini täiendavat informatsiooni, mille järele kõik janunevad. Kui aga midagi ei ole juhtunud, siis on võimalik tutvuda uudistega, soovitustega, lahutada meelt. Seda näitab ka lugejate arv, mida vaadates tundub, et seda ei olegi enam võimalik suurendada.

Seega on juhtivatel veebimeedia väljaannetel üha olulisem roll infoühiskonna turvalisuse tagamisel – kiirel informeerimisel juhtunust. Olgu selleks kasvõi õnnetustest teatamine põhimaanteedel, millega kaasnevad otseinformatsioonina kommentaarid ummikus seisjatelt. Kiiresti tekib teave kannatanutest ning liiklejatel võimalus valida teisi maanteid. Näiteid võib tuua palju. Me ei kujutagi ette, kuivõrd juba toetume oma igapäevaelus sellistele infoallikatele ning oleme isegi solvunud, kui nad hilinevad. Mille eest aga see informatsioon meieni jõuab, kuidas on see tagatud? Kas tõesti bännerreklaamidega ja kas me tõesti tarbime kõike reklaamitavat nii palju, et meie turvalius on tagatud? Siin on selge lühiühendus.

Ometi oleme harjunud sellega, et operatiivne informatsioon peab meieni jõudma tasuta ning kui midagi juhtunud ei ole, kritiseerime varmalt väljaande kvaliteeti.

Ma ei oska pakkuda lahendusi, sest keegi maailmas ei oska. Üks meie ajaleht rääkis rästikuhammustuse ohtlikkusest ning kui lugeja soovis teada, kuidas käituda hammustuse korral, suunati ta tasulisse väljaandesse. Kuna mina olin oma blogis kirjutanud, kuidas rästikuhammustuse korral käituda, siis pani üks lugejatest viite ning sadade kaupa inimesi suundus tasuta informatsiooni jahile just minu blogisse… Nii ei tea ka mina, kas tegelen blogimise näol hobi korras tänuväärse tegevusega või vähendan veebimeedia tulusid veelgi… Samas Alexander Gerberi ettekandele toetudes on teadusblogide võidukäik maailmas suur ja juba ka paratamatu.

Me kõik soovime, et juhtivates veebiväljaannetes – meie turvalisuse tagajates – ei esineks õigekirjavigu ning kõik uudised, sealhulgas tõlgitud teadusuudised, oleksid kvaliteetsed. Hetkel on minu ettepanek sõnastatud samade sõnadega kui ühel siinpool järve ajaloo prügikasti arvatud isiksusel – pigem vähem, aga paremini. Sest uudiste arvu vähendamine ei too kaasa lugejate arvu langust. Kõik käivad endiselt sedasama eelpool kirjeldatud kindlust otsimas.

Samal ajal on Eestis olulisel määral Euroopa Liidu rahadega doteeritud otseselt või kaudselt teadust populariseerivaid projekte ja tegevusi. Ehk läheb läbi ka minu hetkel veel esialgne ettepanek rahajaotajatele ning meil õnnestub kasutada neid vahendeid ka juhtivate veebimeedia väljaannete teadusrubriikide kvaliteedi tõstmiseks. Kuigi mulle endale tundub, et infoturvalisus on ka riikliku tähtsusega küsimus.

Tartu Ülikool käivitas novaator.ee eesmärgiga leevendada teadmishimu eelkõige noorte hulgas. Püüame tõestada, et teadus on pööraselt põnev ja kes iganes arvab midagi muud, siis pole tal õigus. Pakume oma uudiste rss-voogu kõikidele veebiväljaannetele. Me ei jõua palju, kuid natukene ikkagi – igal nädalal ilmub vähemalt kolm originaaluudist ja kümme tõlkelugu. Aga ikkagi on tunne, et ka Eesti ühiskonna vajadused on suuremad ning üheskoos tegutsedes on ka võimalused palju enamaks. Minu enda sooviks on, et kvaliteetinfo jõuaks internetti – peamiselt selleks, et nii õpilaste kui üliõpliaste juhendajad oskaksid viidata kvaliteetsetele internetiallikatele, selle asemel et keelata nende kasutamist. Tulevik on internetis, mitte raamatukogudes, nii jõhkrana kui see lause võib ka tunduda. Raamatutele jääb oma roll, kuid väga paljudel juhtudel muutub määravaks kvaliteetse informatsiooni hankimise kiirus.

Tants kilekottide ümber

1970-ndate teine pool. Tuttav soomlane tõi Tallinnasse välismaa kilekoti. Uhkelt marssis tubli eestlane oma kilekotiga tööle, kooli, kauplusse. Kilekoti sangade katkiminek oli tõsine katastroof. Sageli pandi välismaise kilekoti sisse kodumaine kilekott – siis ei saanud sangad nii kergesti katki minna. Vahetevahel küll jäi pilk soomekeelsele kirjale ’Älä heittää kassia luontoon, käyttää jätepussina.’ Lahe, väljamaakeelne kiri ka peal. Kuigi kummaline. Ära viska kotti loodusesse, kasuta prügi väljaviimiseks…

2010. Võitlus kilekottide vastu on viimas kilekoti maksu kehtestamiseni. Nii saab kilekotist võrreldes omahinnaga sisuliselt kõige kõrgemini maksustatud toode. Samas on maailmas ühe kauplusest kaasa saadud või ostetud kilekoti keskmiseks kasutusajaks 12 minutit ja on arvutatud, et taaskasutust leiab 0.5-3% kilekottidest. Taaskasutus on lihtsalt kordades kallim võrreldes uute toodete valmistamisega.

Kokku tarbitakse maailmas hinnanguliselt 500 miljardit kuni 1 triljon kilekotti aastas – igas minutis üle miljoni kilekoti. Keegi ei oska seda arvu isegi 100 miljardi täpsusega öelda. Ühe polüetüleenist kilekoti lagunemine keskkonnas võib võtta heade lagunemistingimuste korral aega umbes 20 aastat, halvemal juhul aga üle 1000 aasta. Looduspilt, mille osaks on kilekotid, on piisavalt jube. Üheks kilekoti põhiprobleemiks ongi edasi kandumine tuulega. Loomad kannatavad otsest kahju – kilekott laguneb looduses väiksemateks tükkideks, mis võivad loomi söömise korral mürgitada. Välja on arvutatud, et ookeanide igal ruutkilomeetril hõljub umbes 18000 plastikutükki ning et 10% toodetud plastikust jõuab ookeanidesse. Tekkinud on ka terved prügisaared.

Mida teha? Parimaks lahenduseks ei ole kilekottide keelustamine, sel juhul on asendustoodeteks näiteks ühekordsed paberkotid. Paberkoti puuduseks on kasutuskõlbmatuks muutumine niiskumise või vigastumise tõttu ning nende kasutusaeg ei pruugi olla kilekotist suurem. Tänapäevases ühiskonnas on ka ülimalt raske end tagasi mõelda olukorda 30 aastat tagasi, kui iga kilekott oli väärtus omaette. Samas ainsaks loogiliseks lahenduseks on mistahes materjalist kandekottide paljukordne kasutus.

Keskkonnahoidlikkuse seisukohalt ongi kõige tähtsam parameeter aeg, mille jooksul me üht või teist toodet kasutame. Näiteks kui meil on vastupidav kilekott, mida me kasutame pikema perioodi jooksul poes ostusid tehes ning lõpuks kasutame seda ka prügikotina, tagades, et kilekott kindlasti kohe mujale keskkonda ei satu, siis sellest rohelisemat käitumist on raske soovitada. Kahjuks rebenevad paljud meie kauplustes pakutavad kilekotid sageli juba enne kauplusest väljumist.

Üleminek biolagunevatele kilekottidele on igati tervitatav. Kuid termin ’biolagunev’ tähendab sageli vaid seda, et kilekott laguneb kiiremini kompostimisel ja prügilas. Tean kaubandusketti, mille väitel tema plastikust kotid lagunevad looduses kuumuse, päikese UV-kiirte ning tuule mõjul vähem kui kahe aastaga. Olen ühe sellise kotiga toimuvaid muutuseid jälginud juba üle aasta ning peale trükivärvi tuhmistumist ei näita kott küll mingeid olulisi lagunemise märke. Ning kui kunagi lagunema hakkabki, on probleem ikka sama – see ei haihtu ju korraga, vaid laguneb kõigepealt väiksemateks osadeks, mis kanduvad tuulega laiali. Kui aga kilekott on juba ükskord maetud koos kogu muude jäätmetega prügilasse, kas see, kui kiiresti ta seal laguneb, on kõige olulisem – arvestades, et prügilad on planeeritud prügi muust maailmast isoleerima tuhandeteks aastateks? Kui inimene kasutab biolagunevaid kilekotte ja ikkagi laseb need loodusesse tuultega vabalt lendlema, siis realiseerub biolagunevus alles aastate möödudes.

Kilekoti maks hakkab kindlasti piirama müüdavate kilekottide arvu ja sellega võiks otsekui rahul olla. Tundub, et teist teed ei ole – me ei suuda tarbijamentaliteediga ühiskonnas mõtteviise muuta. Lisaks peaks teatud lisa laekuma ka riigieelarvesse. Kuid selline majanduskäitumise pealesurumine kannab endas sõnumit, et muudatused mõtteviisis ei pruugigi olla vajalikud. Samuti ei kehti maks ju väikestele pakendikottidele, prügikottidele jne. Kui saadav tulu rakenduks loodushariduse arendamiseks ja tarbijakäitumise muutmiseks ka laiemas mõttes kui ainult kilekotid – kasvõi leidmaks kõige efektiivsemad meetodid, kuidas vähendada prügi jätkuvat tassimist metsa alla, siis oleks kasu meie keskkonnale mitmekordne.

Miks siis ikkagi peaks kilekotte vähem kasutama ja jälgima iga ostetud kilekoti edasist saatust? Ehk aitab seda mõista järgmine pildiseeria.

Kokkuvõtteks: kõige olulisem on kasutada ükskõik missugust kandekotti palju kordi, kasutada kilekotte näiteks prügikottidena ja tagada, et ükski teie valduses olev kilekott loodusesse ei pääse.

Charles Moore/The Algalita Marine Research Foundation

http://ext.morainevalley.edu/green/?p=46

http://www.green-england.co.uk/articles/Negative_Impact_of_Plastic_Bags

http://www.vaporsmagazine.com/2008/07/skip-the-plastic-get-the-paper-use-the-latex/

http://www.morsbags.com/html/

http://maaelu.postimees.ee/060408/esileht/arvamus/322125_foto.php Foto: Toomas Huik

Patendimaailm on Eestis alles avastamata

Kui jutt läheb innovatsioonile, kohtab Eestis ikka ja jälle tublisid analüütikuid, kes meie riigi põhiprobleemina toovad välja patentide väikese arvu. Ehk just seetõttu on ajakirjanikud valmis igast meie patendist ja patenditaotlusest suisa omaette loo tegema. Ka Tartu Ülikooli helistatakse pidevalt ja küsitakse, mitu patenti teil on ning soovitakse ka nimekirja. Ühtlasi pean isiklikult sageli seletama, miks just niipalju on ja kas võiks ka rohkem olla. Just seetõttu viin end pidevalt kurssi arvudega, et ootamatu telefonikõne peale saaks kiiresti vastata – meie patendiportfellis on hetkel 38 leiutist erinevates kaitsmise staadiumides ning ühe teadusraha ühiku kohta oleme selle näitajaga Euroopa ülikoolide seas kindlalt üle keskmise.

Näiteks Helsinki Ülikooli patendiandmebaasis on 92 patendiperekonda, samas kui sealne teaduseelarve on üle 6 korra suurem kui Tartu Ülikoolil. Oxfordi ülikooli teaduseelarve aga on üle 13 korra suurem ning tehnosiirdega tegelev ettevõte ISIS Innovation manageerib 400-patendilist portfelli.

Kuid kõik see on ainult pinnavirvendus. Patentide arv iseenesest on küll hea indikaator ülikoolide hindamisel ja kui patendiportfell on olematu või ülikõhn, pole arvatavalt tegemist tugeva teadusülikooliga. Eestis on arvestatav patendiportfell olemas nii Tartu Ülikoolil kui Tallinna Tehnikaülikoolil. Kuid kui portfelli võib lugeda juba arvestatavaks, siis pole paksus eriti oluline – sama hästi võiks küsida, mitu liitrit kütust auto võtab ning kiita neid, kel see arv on suurem. Kui veoauto või traktor võtab palju kütust, on see arusaadav – Hummerit aga pole küll mõtet pidada…

Samuti ei tähenda patentide väike arv riigis seda, et me peaksime patentide arvu suurendamise seadma lõppeesmärgiks, mille nimel tegutseda. Patendid on lahutamatu osa ärimaailmast ning leiutistele õiguskaitse taotlemisel on mõte siis ja ainult siis, kui on selge ja kindel plaan selle pealt tulu teenida ning vastavas suunas ka tegutsetakse.

Euroopa Patendiorganisatsioonile EPO 2005. aastal esitatud patenditaotluste arv, mida kasutab riikide innovatsioonivõimekuse võrdluses ka 2009. aasta European Innovation Scoreboard, toob välja väga suured erinevused Euroopa riikide vahel.

Pildile klikates saab graafikut paremini lugeda.

Lähteandmed: European Innovation Scoreboard 2009,  http://en.wikipedia.org/wiki/European_Innovation_Scoreboard

Miljoni elaniku kohta esitati Eestist vaid 7 EPO patenditaotlust, samas kui Euroopa Liidu keskmine oli 115. Kas keegi teab veel mõnda indikaatorit, mille puhul Eesti mahajäämus Euroopa Liidu keskmisest on enam kui 16-kordne?

Samas ainult ülikoolide poole vaatamine sellises situatsioonis on väga eksitav. Patendimaailma avastamine nõuab kõigepealt arusaama, milleks patente üldse vaja on – ning milleks on neid vaja ülikoolidel ja milleks ettevõtetel.

Ülikoolide teadlaste poolt käsitletakse patente sageli teadustöö kõrvalproduktidena, kuid selline suhtumine peaks muutuma. Üks põhiprobleeme on selles, et kui teadusartikli oskab teadlane ise valmis kirjutada, siis patentide keelt ja ülesehituse loogikat tunnevad ja oskavad patendibüroode töötajad ja mõned ülikoolide spetsialistid. Ülikooli patendid viitavad eelkõige teadustöö kvaliteedile ning rakendatavusele ja annavad signaale koostööks ettevõtetega. Väga vähesed ülikoolid on suutnud oma patendiportfelli edukalt teenima panna ning suures osas on tegemist ka loteriiga, samas on edukad ülikoolid selles valdkonnas eranditult ühtlasi tugevad teadusülikoolid. Ülikoolide kontekstis aga on leiutiste kaitsega mitte tegelemine võrreldav hammaste pesemata jätmisega. Seda lihtsalt tuleb teha.

Ülikooli eesmärgiks ei ole patente hoida, vaid võimalikult kiiresti suunata ettevõtlusse. Juba leiutistele õiguskaitse taotlemisel peaks olema ettekujutus nende baasil arendatavatest toodetest ja teenustest ning nii regionaalsest kui globaalsest nõudlusest nende järele – ning vastavate arendustega tuleb hakata koheselt tegelema, kui teadlased on oma leiutistest teada andnud.

Hoopis teistsugune tähendus ja sisu aga on patentidel ettevõtetes. Need on osaks äristrateegiast ja –taktikast. Teadusmahukatele kasvuettevõtetele on patenditaotlused ja patendid vajalikud investorite ja suuremate koostööpartnerite tähelepanu köitmiseks. Suurtes tehnoloogiaettevõtetes aga on patentidel reputatsiooni, turunduse, konkurentide arendustegevuse aeglustamise, vajaduse korral konkurentide ründamise ja kaitse ning litsentse vahetades ka vastastikuse arengu tagamise rollid. Nokia näiteks esitab igal aastal umbes 1000 patenditaotlust ning ettevõtte patendiportfellis on umbes 11000 patenti – see number muutub nii kiiresti, et ka Nokia kodulehekülg ei anna täpset arvu. Võrrelgem seda Eesti patentide arvuga! Viimase 20 aasta jooksul on Nokia panustanud teadus- ja arendustegevusse üle 35 miljardi euro – ületades selle perioodi keskmisena igal aastal näiteks 15-kordselt praegust Tartu Ülikooli eelarvet.

Ülisuur patentide arv aga on eelkõige vajalik ettevõtte kaitseks. Samas alustas Nokia 2009. aasta oktoobris patendisõda Apple’i vastu ning hetkeks on toimunud nii Apple’i poolne vasturünnak kui Nokia uus pealetung…

Eeltoodust lähtuvalt saab selgeks, mida patentide arv elanike arvu kohta tegelikult tähendab. Mida suurem on see number, seda rohkem on riigis kõrgtehnoloogilisi ettevõtteid, seda mahukam on nende teadus- ja arendustegevus ning seda suurem on globaalne konkurents nende ettevõtete tegutsemisvaldkonnas. Ülikoolide patentide arv on seejuures marginaalne. Kahjuks tundub, et vaid vähesed Eesti ettevõtted on sidunud leiutiste kaitse oma arengustrateegiasse. Üldine arvamus on, et see maksab palju ning tulud on kaheldavad.

Seetõttu vajab selgitust patenteerimise mõte ettevõtluse arendamise seisukohalt tervikuna.

Patendiga või patentidega kaitstakse tavaliselt vaid osa tegelikust leiutisest. Samas – kui vähegi võimalik – on vaja teada, mis on tuleviku tooteks, kes on peamised konkurendid ning missugused juba olemasolevad patendid piiravad leiutise kaitset ja toote arendamist. Punane tsoon ülaltoodud joonisel on kõige olulisem – selles tekib reaalne konkurents ning seetõttu võivad ilmneda ka vastastikused süüdistused, kui see tähelepanuta jätta. Konkurentsis püsimiseks on vajalik leiutisi kaitsta, ühtlasi aga peab väga täpselt tajuma, kuidas konkurendid end kaitsnud on. Samuti tuleb midagi jätta enda teada, et patenditaotluse alusel konkurendid ei saaks kohe oma arendustegevust tõhustama hakata. Mõnikord aga on targem ja kavalam oskusteave hoopis salajas hoida. Seetõttu – veel kord – patentide arv iseenesest on kõrgtehnoloogilise ettevõtluse tagajärg ja ühtlasi selle taseme indikaator ning ei tähenda, et igal võimalikul juhul tuleks hakata kõike patenteerima, et teistele riikidele ‘järele jõuda’. Samal ajal igal ettevõttel peaks olema oma intellektuaalomandi strateegia ja taktika üldise äristrateegia osana.

Patendimaailm pole ka nii korralik ja lihtne, kui ilusates ettekannetes tavaliselt räägitakse. Eduka ettevõtte rajamiseks mingis riigis piisab näiteks, kui otsida patendiandmebaasist just seal kaitsmata tehnoloogiline lahendus. Samuti on abiks patent, mille tasusid omanik ei ole suutnud maksta. Lisaks võidakse patendi väljaandmisest keelduda, kuna leiutist ei peeta uudseks või on see välja tuletatav üldisest tehnoloogia arengutasemest. See avab jällegi võimaluse oma ettevõtet arendada ilma kellegi õiguskaitset rikkumata.

Ülimalt naiivne aga on arusaam, et midagi välja mõeldes ning seda kas kasuliku mudeliga või patendiga kaitstes on varsti ukse taga järjekord investoritest ja ettevõtetest, kelle rahakukrute paksuse vahel siis tublil leiutajal õnnestub valida. Tavaliselt on ikkagi niimoodi, et kui inimene ise toodet valmis ei tee või partnereid ja sõpru ei leia, siis jääb leiutis lihtsalt paberile ja tehtud kulud võib maha kanda. Nii mõnedki praegused miljardärid on suutnud veenda oma vanemaid ohverdama riidekappi või pesumasina sisse peidetud mustade päevade ja matusteraha ning niiviisi väiketootmise käima pannud.

Et Eesti ettevõtted suudaksid üha enam patendimaailma võimalusi tundma õppida ja kasutama hakata, ei piisa tõenäoliselt teoreetilistest loengutest. Vaja on, et kogu selle maailma avarust avaksid suurte kogemustega ettevõtjad, kelle jaoks patentidelt teenimine on olnud igapäevaseks tegevuseks. Kui neid Eestis ei ole, tuleb neid leida mujalt. Ehk siis hakkab ka meie patendiindikaator lõpuks õiges suunas liikuma – kõrvuti tehnoloogiaettevõtete üldise arenguga.

Õhksoojuspump kindlustab toasooja sügis- ja kevadkülmade ning maheda talve korral

Kui Google’i otsingumootorisse sisestada ’õhksoojuspump’, pöördub lugeja tähelepanu kahtlemata kirjutisele ’Õhksoojuspump võib rikkuda maja ja tervise’. Sellega tehakse küll tänapäevastele seadmetele liiga. Kirjutis põhineb kibestunud Soome arhitektuuriprofessori kogemusel, kes Jaapanis elades oli sunnitud kasutama vana ja kümme aastat hooldamata õhksoojuspumpa ning kelle abikaasa sai ilmselt seetõttu astma.

Kirjutamata jäi aga sellest, et need ohud on tehnoloogia uuenedes kõrvaldatud ning ka meie saame valida sellised seadmed, mis on võimelised oma filtreid ise regulaarselt puhastama ning annavad ka teada, kui on vaja läbi viia põhjalikum hooldus – mida saab igaüks ka ise läbi viia. Muuhulgas desinfitseerib automaatsüsteem seadme ka ultraviolettkiirguse abil. Üle kümne aasta vanadel õhksoojuspumpadel selliseid võimalusi loomulikult polnud.

Oman isiklikku mitmeaastast kogemust Nocria Fujitsu Arctic õhksoojuspumbaga ning olen endale selgeks saanud, milleks seda vaja on. Ka teised margid on kindlasti kvaliteetsed, aga alati tasub paigaldajatelt lisainfot ja võrdlusi küsida.

Esiteks, toodetav soojus on energia kasutuse mõttes efektiivne – igast kilovatt-tunnist sooja tootmiseks kasutatud elektrienergiast annab seade vastavalt välistemperatuurile +7 kraadi juures 4.4-kordse ja 0- -10 kraadi juures 2.4-2.6 kordse võidu. Seega jääb põlevkivi võrreldes elektrikütte kasutamisega rohkem alles ning seade on keskkonnasõbralik. Seda võib algul olla raske mõista (kuidas küll lisasoojus tekib?), kuid põhimõte on selles, et seadmes olev vedelik läheb ka näiteks -30 kraadi juures keema ning kasutades ära pumpamist, rõhumuutusi ning aurustumisel ja kondenseerumisel neelduvaid ja eralduvaid soojushulki on võimalik -30 kraadist välisõhku veelgi külmemaks muuta ning samas 20-kraadist toasooja tõsta. Kui meil seadme välisosa oleks pööningul või keldris, leiaks seal seadme töötades peatselt aset jäätumine. Kuna aga õues on õhumass suur ja liikuv, siis välisõhu temperatuuri meil oluliselt vähendada ei õnnestu.

Teiseks, seadme maksumus koos paigaldusega ei ole mingi ülisuur investeering. Ligikaudu 15000-20000 kroonine maksumus tasub end ära 2-3 aastaga. Peamine on ehk aga, et olemas on selge alternatiiv, mille abil pole Eesti jahedate sügis- ja kevadilmade korral vajalik sügisel keskkütet liiga vara sisse lülitada (vastavalt saab kevadel varem välja lülitada) ning pole vaja siseruumides külma kannatada. Mahedate talvede korral aga on võimalik, et muud kütet vaja polegi – kui õhk ruumides piisavalt liigub. Mingi garanteeritud põhikütte võimalus aga peab kindlasti olemas olema.

Ka ahikütte korral on tegemist pigem täiendava mugavusseadmega. Eriti suureneb mugavus suvilates, mida saab varakevadel ja hilissügisel ilma ahju kütmata kasutada ning sinna nädalavahetustel sõites ootab ees juba toasoojus.

Külmadel talvekuudel – kui majas või korteris on kaugküte või oma katlamaja – pean õigemaks paariks kuuks õhksoojuspump välja lülitada. Külmade ilmadega (-15 kraadi ja sellest allapoole) on seadmete efektiivsus väiksem, eralduv soojushulk ei pruugi olla piisav (sõltub seadme võimsusest ja ruumi suurusest) ning seade ka kulub vähem, kui ei pea oma välisosa pidevalt üles sulatama. Aga see on juba igaühe enda otsus.

Kui elamine on väga sopiline ja vaheuksed kinni, siis loomulikult ühest kohast puhuv soe õhuvool kõikjale ei jõua. Võib muidugi paigaldada kaks või rohkem puhurit, samas vajadusel saab ka elektriga pisut juurde kütta. Paremini sobib seade suurematesse ning omavahel avatud ruumidesse.

Algul harjumatu võib olla soe õhuvool ja puhuri väike müra, samas sellega harjub suhteliselt kiiresti ning loomulikult on paigalduskoht ülitähtis. Näiteks ei maksa puhurit mingil juhul paigaldada magamistuppa. Samuti tuleb arvestada vee tilkumisega seadme välisosalt ning vastavalt jää moodustumist välisosa alla väga külmade ilmade korral.

Kokkuvõttes olen rahul ja soovitan mitte suhtuda seadmesse kui elupäästjasse pidevalt kallinevate sooja- ja elektrihindade korral (ka selles osas mõne aastaga efekt tekib), vaid pigem kui täiendavasse abivahendisse, mis lisaks kõigele on keskkonnasõbralik.

Lisamata ei saa aga jätta, et palavate ilmadega on tegu suurepärase konditsioneeriga. Näiteks sel suvel võis seadet vahel tõesti elupäästjaks kutsuda.

Üks idee jälle teoks tehtud: videoklippide konkursid õppuritele

Selle aasta kevadel tekkis mõte – miks mitte teha koolinoorte ja tudengite seas konkurss, kus osalejad püüavad videoklippidesse ise lahti mõtestada, mis on teadus ning kuidas see meie igapäevaeluga seotud on.

Lisaks on tegemist noorte multimeedia kirjaoskuse arendamisega. Varsti ei piisa enam iseenda olemasolust teadaandmiseks sellest, kui riputada Facebooki staatilisi pilte või kirjuta Twitterisse 140 tähemärgiga piirduvaid sõnumeid. Maailm on täis liikuvaid pilte ja helisid, mille kaudu edasi antav info ja emotsioon on suurema väärtusega.

Projekti esitasime Tartu Ülikoolist Haridus- ja Teadusministeeriumi ja SA Archimedese poolt korraldatud konkursile ning sealt ka auhinnaraha – nii kooliõpilastele kui tudengitele I auhind 1000 eurot, II auhind 500 eurot ja III auhind 250 eurot, lisaks publikupreemiad. Kõik summad puhtalt kätte. Arvestades sellega, et SEB Tartu rattamaratoni võitja sai autasuks 399 eurot ning uute sõnade otsimise auhinnafond kokku on 15000 krooni, on kindlasti tegu normaalse auhinnaga.

Üldteema koolinoortele: Kuidas teadus meid igapäevaelus aitab?

Üldteema tudengitele: Minu esimene teaduslik saavutus.

Kümme soovitust osalemiseks:

1. Lugege läbi detailne juhend ka muu info lingilt novaator.ee/video

2. Moodustage meeskond, kaasake nii teadusfännid kui stsenaristid ja operaatorid – ning pange pead tööle!

3. Vältige pseudoteadusi – pendliga ennustamist, auratransformatsioone jms

4. Panustage originaalsusele, haaravusele, näitlemiskunstile ja tehnilisele teostusele, samuti leidke lühike ja lööv pealkiri

5. Klipi maksimaalne pikkus on 3 minutit

6. Laadige video üles YouTube’i

7. Alates 20. oktoobrist 2010 saate video esitada konkursile novaator.ee/video keskkonnas, sisestades YouTube’i lingi, kontaktandmed ja klipi lühitutvustuse

8. Heliteoste kasutamisel taustana sõlmib TÜ lepingu Eesti Autorite Ühinguga ja hoolitseb tasumise eest, kuid andmed kasutatud teoste kohta tuleb samuti sisestada novaator.ee-s

9. Kui videoklipp vastab nõuetele – st selles pole voodood ega ebasündsusi, siis ilmub klipp ka novaator.ee konkursiklippide hulka. Samuti ei tohi osalejad mingil juhul hakata ise valmistama pomme ja mürke erinevate keemiliste ainete kokkusegamisel. USA-s näiteks on isegi koolinoori sellise tegevuse eest süüdistatud terrorismis.

10. Ärge kiirustage, kuid varasematele esitajatele jääb originaalsuse eelis ja võimalus saada rohkem vaatajahääli

Inspiratsiooni saamiseks soovitame lugeda ka Novaatori uudiseid.

Tähtsad kuupäevad:

20.10.2010 – sellest alates saab esitada video konkursile, st sisestada oma video YouTube’i lingi ja andmed aadressil novaator.ee/video

17.01.2011 kell 12 – esitamise lõpptähtaeg

15.02.2011 – selguvad tulemused ja toimub võitjate autasustamine

Kas esitada video pigem varem või hiljem? Eks see ole taktika küsimus. Varem esitamine võimaldab hea video korral koguda rohkem publikuhääli ja panna teatud lähenemised ’kinni’ – hiljem esitatu võib juba osutuda liiga sarnaseks puhtalt juhuslikult. Lisaks on võimalus alati teha veel parem video. Hiljem esitamine aga võimaldab välja tulla võimsa üllatusega, mida teised järele teha ei saa.

Küsimustele vastab Aitel Käpp Tartu Ülikoolist aitel.kapp@ut.ee või ka mina kasvõi siinsamas blogi kommentaarides.

Ja las parim võidab!

Mida igaüks võiks teada vee karedusest

Kas vesi teie kodus on kare või ei ole? Miks see üldse oluline on?

Sademete vee kokkupuutel kivimites ja setetes sisalduvate mineraalidega need vähem või rohkem lahustuvad – sõltuvalt lahustuvusomadusest. Eestile on iseloomulik karbonaatsete mineraalide (kaltsiit, dolomiit) väga laialdane levik muldades, setetes ja loomulikult karbonaatkivimites. Karbonaadid lahustuvad palju paremini kui näiteks liivakivide peamine mineraal kvarts. Selle tulemusena sisaldab nii pinna- kui põhjavesi sageli kõrgeid lahustunud kaltsiumi- ja magneesiumisisaldusi. Seejuures on lahustunud kaltsiumi sisaldus Eesti põhjavees tavaliselt 1.5-10 ning keskmiselt 3 korda suurem kui magneesiumi sisaldus.

Karedus iseenesest tervisele ohtu ei kujuta

Kõigepealt, vee kõrge karedus iseenesest ei kujuta mingisugust ohtu inimese tervisele. Tegelikult võivad karedal veel olla pehmest veest hoopiski paremad maitseomadused (see on individuaalne) ning lisaks saab inimene karedast veest rohkem organismile vajalikke kaltsiumi ja magneesiumi. Vihmavett ju me eriti jooma ei kipu just selle viletsate maitseomaduste tõttu. Eesti maapõues on juba 5-10 m sügavusel enamuses kõik poorid ja lõhed veega küllastunud ning erinevatelt sügavustelt maapõues (veelademetest veepidemete vahel) saame erineva kvaliteediga ja tavaliselt kvaliteetset põhjavett. Samas aga on väga kõrge karedus indikaatoriks, et vees on suures kontsentratsioonis anioone. Missuguseid – see oleks vajalik välja selgitada.

Üldkaredus, mööduv karedus ja jäävkaredus

Kui vesi on kare, siis seep ei vahuta ja pesemine on raskendatud. Seetõttu sisaldavad tänapäevased pesuvahendid aineid, mis vee karedust vähendavad. Pesuvahendi doseerimine peaks olema seatud vastavusse vee üldkaredusega. Lisaks, kui vesi on kare ja seda kuumutada, siis settib keedukannude, pesumasinate, boilerite, soojusvahetite ja muude seadmete küttekehadele krobeline ja kõva katlakivi kiht. Tegemist on peamiselt kaltsiumkarbonaatidega (mineraalid kaltsiit, aragoniit ja vateriit). Need mineraalid on selles mõttes omapärased – kui tavaliselt temperatuuri tõustes lahustuvus suureneb, siis neil hoopis väheneb.

Vajadusel saab kuumutamise abil vee karedust vähendada. Sellist karedust nimetataksegi mööduvaks ehk karbonaatseks kareduseks. Kareda vee kuumutamine veekannus, kus põhja tekib katlakivi, ongi tegelikult vee mööduva kareduse eemaldamine. Nii et – võite kodus selle asemel, et öelda ’Palun keeda vett’, väljendada end ka teaduslikumalt: ’Palun eemalda vee mööduv karedus temperatuuri tõstmise abil.’ Just seetõttu tekib ka boilerite vee temperatuuri hoidmise korral väga kõrgena ning pesu pesemisel kõrgemal temperatuuril rohkem katlakivi.

Lisaks aga on olemas mittekarbonaatne karedus, jäävkaredus ehk püsikaredus. Positiivseid kaltsiumi- ja magneesiumiioone võivad lisaks negatiivsele vesinikkarbonaatioonile tasakaalustada veel ka näiteks sulfaat- ja kloriidioonid. Jällegi, kui näiteks maapinnale sadanud vesi on kokku puutunud kipsiga, siis on see lahustunud ning lahusesse on läinud kaltsiumi- ja sulfaatioonid. Kipsi lahustuvus aga kuumutamisel hoopis suureneb ja vee karedus ei vähene. Vesi on endiselt kare.

Et karedusest täielikult võitu saada, on välja mõeldud mitmeid meetodeid. Näiteks on kaltsium- ja magneesiumfosfaadid halvasti lahustuvad. Veele lisatakse fosfaate ning kaltsium ja magneesium settivad välja. Teine variant on katioone vahetavate ioniitide kasutamine, asendades Ca- ja Mg-ioonid näiteks H+- või Na+-ioonidega.

pH-meetriga vee karedust mõõta ei saa

Kuna lisaks Ca-, Mg- ja HCO3- – ioonidele esineb lahuses ka teisi ioone ja kompekse, ei saa vee karedust mõõta pH-meetriga.

Kellel on vajalik täpselt vee üld- ja muutuvat karedust määrata (näiteks akvaariumiomanikel), siis selleks on olemas vastavalt GH ja KH testid, mida müüakse näiteks loomatarvete poodides.

Klassifikatsioon

Vee kareduse klassifikatsioone on mitmeid, üks on näiteks selline (mg-ekv/l)

Pehme

0…1

Mõõdukalt pehme

1…2

Nõrgalt kare

2…3

Mõõdukalt kare

3…4

Kare

4…6

Väga kare

>6

Ühik mg-ekv/l kaltsiumi puhul tähendab 20 mg/l ja magneesiumi puhul 12 mg/l. Seega, kui vees on 120 mg/l kaltsiumi ja 12 mg/l magneesiumi, siis on karedus 7 mg-ekv/l ja vesi on väga kare. Sel viisil on võimalik üldkaredus vee keemilise analüüsi andmetest lihtsalt välja arvutada.

Kuidas saada infot

Vee-ettevõtete vee tarbijad peaksid informatsiooni vee kareduse kohta saama ettevõttelt. Samuti on otstarbekas küsida, kui suurtes piirides karedus kõigub. Näiteks Tartu Veevärgi kodulehe andmeil on Tartus joogivee üldkaredus 3,8- 8,6 mg-ekv/l – seega kare ja väga kare. Samas kõigub see suurtes piirides, mistõttu akvaariumide omanikud peaksid ikkagi ilmselt tegema detailsemad testid.

Tallinna Vee kodulehe andmetel on vee üldkaredus põhjavee tarbijatel (Nõmme, Pirita, Tiskre, Saue, Pillado) 2-5 mg-ekv/l ning puhastatud Ülemiste järve vee üldkaredus 3.5-5 mg-ekv/l. Täpsemad andmed ning mööduva ja jäävkareduse vahekorra saab igaüks ise kodulehelt vaadata.

Puurkaevude omanikel on karedus määratud puurkaevu passis. Üldiselt on vähetõenäoline, et isikliku puurkaevu vee kvaliteet, sh karedus aja jooksul oluliselt muutub.

Loomulikult saab piiluda ka keedukannu põhja – kui kannu kasutamisel ikka juba kuu pärast on vaja kannu puhastada, siis on karbonaatne karedus suur (sõltub loomulikult ka igapäevase kasutuse intensiivsusest). Katlakivi tekkega peaks järelikult arvestama ka teiste kodumasinate puhul.

Malaaria ja Eesti konkurentsivõime

Septembri alguses levis Eestis kulutulena äriuudis: Eesti suurim tugevus globaalse konkurentsivõime seisukohalt on malaaria vähene esinemine. Tõepoolest, WEF raporti kokkuvõttest Eesti kohta otsekui ilmnes, et Eestile oli pandud pingereas esikoht malaaria vähese esinemise tõttu. Numbri 1 nägemine riigi tulemuskokkuvõttes (lk 152) oli ilmselt tõepoolest nii ebatavaline, et uudise pealkirjas polnud enam kahtlust.

Millesse aga ajakirjandus ei süvenenud, oli see, et Eesti jagas seda esikohta koos Albaania, Alžeeria, Armeenia, Austraalia, Austria, Bahreini, Barbadose, Belgia, Bosnia ja Hertsegoviina, Brunei, Bulgaaria, Kanada, Tšiili, Horvaatia, Küprose, Tšehhi, Taani, Egiptuse, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Islandi, Iirimaa, Iisraeli, Itaalia, Jaapani, Jordaania, Kasahstani, Kuveidi, Läti, Liibanoni, Lesoto, Liibüa, Leedu, Luksemburgi, Makedoonia, Malta, Mauritiuse, Moldova, Mongoolia, Montenegro, Maroko, Hollandi, Uus-Meremaa, Norra, Omaani, Poola, Portugali, Puerto Rico, Katari, Rumeenia, Venemaa, Serbia, Singapuri, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania, Rootsi, Šveitsi, Süüria, Taivani, Trinidad ja Tobago, Tuneesia, Ukraina, Ühinenud Araabia Emiraatide, Suurbritannia, USA ja Uruguaiga. Kõikide tulemuslehel on samuti number 1.

Kokkuvõttes 1.-71. koha jagamine 139 riigi hulgas, mille kohta öelda, et ’oleme esikümnes’, on küll liiast. Enamgi veel, raporti leheküljel 406, kus sama indikaator on lahti seletatud, ilmneb, et neile 71 riigile seda indikaatorit üldse ei rakendatud (score n/appl). Ka selleks polnud vaja teha mingit suurt uurimust, vaid lihtsalt vaadata malaaria leviku kaarte.

Malaariasse haigestumise riskidega riikide kaart. Allikas: Wikipedia

Eesti meediaruum tundub endiselt olevat igasuguste edetabelite suhtes äärmiselt vastuvõtlik, tegu on otsekui lastehaigusega – mis nad seal laias maailmas meist küll jälle arvavad. Siiski tuleks igasuguste uuringute metoodikasse samuti süveneda.

Mineraalvesi Estonia kaevandusest

On üks kuulus Itaalia mineraalvesi – San Pellegrino. Vähesed aga teavad, et sisuliselt täpselt sama keemilise koostisega vett pumbatakse välja Eestis Estonia kaevandusest. Peale settebasseinide läbimist on Estonia kaevanduse vesi selge ja puhas, küll aga kõrge sulfaatide sisaldusega – mistõttu on arvatud, et selline vesi küll juua ei kõlba.

San Pellegrino mineraalvee näol ongi tegemist just kõrge sulfaadisisaldusega mineraalveega (550 mg/l). Vett samanimelisest allikast Alpide orus jõi teadaolevalt Leonardo Da Vinci (1452-1519). Pudelisse hakati seda vett panema aastal 1899 ning vesi oli eriti populaarne Itaalia emigrantide seas, kes seda kui sümbolit kogu maailma endaga kaasa võtsid. Eestis maksab see vesi üle 10 krooni liiter ning veel mõni aeg tagasi oli pudelil kommentaar ‘Tõenäoliselt maailma parim mineraalvesi’.

Jah, need kaks vett on tõepoolest keemiliselt koostiselt ja ka maitseomadustelt väga sarnased. Viisin läbi ka pimetesti, kus 40 inimest maitsesid 3 erinevat vett ning hindasid neid 5 palli süsteemis – San Pellegrino ja Boržommi mineraalvett ning Estonia kaevandusest väljapumbatud ja settebasseinides hõljumist puhastunud vett. Tulemus – maitseomaduste poolest sai Estonia kaevanduse vesi kõige kõrgema keskmise hinde…

Vesi on vesi. Sulfaadid on paljude toitude loomulik koostisosa: leivas 1500 mg/kg, kuivatatud puuviljades 2900-4700 mg/kg, veinis 360 mg/kg, lillkapsas 900 mg/kg, kartulites 300 mg/kg. Sulfaadid on vajalikud hormoonkontrolli mehhanismidele ning laguproduktide väljaviimiseks organismist. Sulfaadid takistavad kusihappe kristallisatsiooni.

Kes aga pole harjunud jooma sulfaatiderikast vett – ei maksa väga suures koguses juua, sest sulfaadid võivad põhjustada dehüdratatsiooni ja kõhulahtisust. Üle 400 mg/l sulfaadisisaldusega vett ei soovitata kasutada väikelaste toitude valmistamisel.

Tuntumad sulfaatiderikkad mineraalveemargid on Contrex, Hépar, Vittel, Calistoga, Peñaclaran, Rhenser, Rietenauer ja San Pellegrino.Nestle kontsern müüb San Pellegrino mineraalvett umbes 20 miljardi krooni eest aastas.

Ka vanadest kaevandustest välja pumbatavat vett müüakse. Tšehhis näiteks pakutakse Zlate Hory mineraalvett, mida pumbatakse vanast kullakaevandustest.

Kus kaevandusvesi on reostatud keemiatööstuse poolt, on see orgaaniliste ühendite tõttu joogiks kõlbmatu. Peale kaevanduste sulgemist lähevad vette kergesti lahustuvad soolad ning lahustuvad ained, mida inimene kaevandusse jätab. Seetõttu vajab suletud kaevanduste vee keemiline koostis kindlasti kontrollimist.

Üldjoontes aga – kui räägime sadadest miljonitest kuupmeetritest Eesti põlevkivikaevandustest väljapumbatavast veest – on enamus sellest veest väga sarnase keemilise koostisega võrreldes sulfaatiderikka mineraalveega, näiteks San Pellegrinoga.

Loomulikult on seda vett väga raske müüa – sest inimene arvab, et kõik looduslik on hea ja kõik tehislik on halb. Aga antud juhul on põlevkivi kaevandamine vallandanud täpselt samad geokeemilised protsessid, mis määravad vee keemilist koostist San Pellegrino allikas. Ja kui meie põlevkivikaevandustest välja pumbatud vett (peale hõljumi väljasettimist) juua, saab inimese organism sisuliselt täpselt sama efekti, mida saab ühte kõige kuulsamat Itaalia mineraalvett juues. Veeäri aga on puhtalt turundus. Ka Eestis saab enamikus kohtadest teha augu maasse ning sealt tuleb joodav vesi, millel on ühesugused või teistsugused omadused – juua aga kõlbab üldreeglina kindlastil. Nüüd aga on tähtis kõlava nime leidmine, ilusa legendi loomine ning turundus, turundus, turundus – et igalt telekanalilt, arvutist ja reklaamplakatilt vaataks vastu just see nimi ja pudel. Kui olen noorte käest ettekandeid pidades küsinud, kes on joonud näiteks Eviani vett, siis enamik tõstavad käe. Me ei mõtle sellele, et see vesi on pudelisse pandud väga kaugel ja et enamus meie poolt välja käidud rahast läheb brändi omanikule, teenides kuhjaga tasa reklaamikulud. Me oleme joonud Eviani!

Mitmed teadlased on püüdnud sellise lähenemise üle Eesti kaevandusveele nalja heita. On kirjutatud, et nüüd on leitud Eesti kullaauk, mis võimaldab meie kaevandused katta marmorist põrandaga. Tõepoolest, arvutada oskame me kõik. Korrutage näiteks 100 miljonit kuupmeetrit vett müügihinnaga 10 krooni liiter. Saate täpselt 1 triljon krooni – aastas!  Ja nüüd naerame koos.

Asi aga pole selles. Tähtis on, et meie põlevkivikaevandustes ei teki joogikõlbmatu vesi – tekib mineraalvesi. Tähtis on, et seda vett piiratud koguses juues saab inimene täpselt sama efekti, mis juues sulfaatiderikast mineraalvett, mille hind on kaupluses üle 10 krooni liitri eest. Täpselt sama moodi on Tartu kraanivesi oma keemiliselt koostiselt vägagi sarnane Eviani veega – juhul kui amortiseerunud torustikud seda ära pole rikkunud. Tähtis on, et me teame, mida me joome ja kuidas see meie organismile mõjub.

Küsimus on: kas mineraalvesi ülisuures koguses võib avaldada negatiivset mõju inimese tervisele ja keskkonnale? Oleneb mineraalveest. Kõrge sulfaadisisaldusega mineraalvesi võib. Nagu eelpool nimetatud,  üle 400 mg/l sulfaadisisaldusega vett ei soovitata kasutada väikelaste toitude valmistamisel. Ja sama on keskkonnas – näiteks kui veeorganismid peavad elama sulfaatiderikkas mineraalvees, pole see sama, mis elada väikse sulfaatidesisaldusega vees. Kuigi Maardu järv peale fosforiidikaevandamist oli sisuliselt sulfaadijärv ning kalamehi oli näha seal pidevalt. Nagu selgus ka põlevkivi olelusringi uuringust – ei ole sulfaatide ning mineraalainete rikka kaevandusvee mõju LCA meetodi abil kvantitatiivselt hinnatav, kuna teaduslikult põhjendatud globaalne keskkonnamõju mudel puudub. Vastavad reostustasemed on aga uuringu raames kaardistatud ning saadud andmed sisestatud loodud põlevkivielektri mudelisse. Kui aga mudel puudub, kuidas siis hinnata reaalset keskkonnamõju? Vt http://www.horisont.ee/node/41. Ühesõnaga, tegelike keskkonnamõjude töö on ikka veel tegemata.

Veel kord: kas mineraalvee võib vastavalt raamdirektiividele liigitada klassi ‘halb’? Vastus on: jah võib, ja seda on ka tehtud – sest inimene ei vaja sellises koguses mineraalvett. Samas – ja sellest ei saa üle ega ümber – müüakse täpselt sama koostisega vett üle kogu maailma ja ka meil Eestis hinnaga üle 10 krooni liiter. Minu kirjutis pole loodud selleks, et näidata, kui tublid on meie kaevurid, paisates keskkonda mineraalvee analoogi. Pole olemas tehnoloogiat, mis võimaldaks kuluefektiivselt eemaldada põhjaveest sulfaate. Pole olemas tehnoloogiat, mis võimaldaks kaevandada nii, et sulfaadid püriidi oksüdeerumise tagajärjel üldse ei teki. See on kaevandamise paratamatu kõrvalmõju kõikjal maailmas. Meid päästab meie põlevkivi ise – kukersiidis on kaltsiumkarbonaadi sisaldus nii suur, et püriidi oksüdeerumisel tekkiv hape neutraliseeritakse täielikult. Kes tunneb keemiat – FeS2 ehk püriidi oksüdeerumisel tekib väävelhape, mis reaktsioonis CaCO3-ga annab kaltsiumi- ja sulfaadirikka vee. Sulfaate aga ei saa lahuses olla üle 500-600 mg/l, sest vastavalt hüdrogeokeemilisele tasakaalule settib välja kips.

Küll aga on vaja iga kaevanduse puhul eraldi objektiivselt hinnata, kui suur on reaalne mõju. Lihtsalt normi ületamist jälgides pannakse meie kaevandusvesi samasse lahtrisse happeliste surmavate kaevandusvetega – mille joomisel isegi väikeses koguses võib kohe ära surra. Ja sellist kaevandusvett on maailmas väga palju. Kui aga Eesti kaevur rüüpab lõunasöögi peale tubli lonksu kaevandusvett (juhul kui see ei ole keemiatööstuse ja kaevanduses kasutatud muude kemikaalide poolt reostatud), siis saab tema organism täpselt sama efekti, mida saab juues sulfaatiderikast mineraalvett. Ja seda ei pea kartma. Ja see on tähtis teave, mis sai välja toodud juba 2006. aastal – kuid siis ma seda keskkonnablogi veel ei kirjutanud.

Kas rahvuslik infovaramu võiks olla tasuta kättesaadav?

28. märtsil 2009 – mõned tunnid peale kuulsa helilooja Maurice Jarre surma – lisas Dublini ülikooli tudeng Shane Fitzgerald Wikipediasse enda poolt väljamõeldud Jarre tsitaadi: “One could say my life itself has been one long soundtrack. Music was my life, music brought me to life, and music is how I will be remembered long after I leave this life. When I die there will be a final waltz playing in my head that only I can hear.”

Ülikiiresti jõudis valetsitaat Suurbritannia, Austraalia ja India meediaväljannetesse, arvukatesse blogidesse jne. Vaatamata sellele, et Wikipedias sisalduva informatsiooni puhul tuleb alati kontrollida algallikat, langesid kümned ajakirjanikud lõksu.

Fitzgerald ise tunnistas, et soovis eksperimenteerida – kas ja kui kiiresti valeinfo levida võib. Samas diskrediteeris ta sellega tuhandete Wikipediale tasuta tööd tegevate vabatahtlike toimetajate tööd.

Samas teadmised ja oskused on meie peamised ressursid, mille kasutamine neid mitte ei vähenda, vaid hoopis suurendab. Aga need teadmised peavad olema kvaliteetsed.

Üheks peamiseks tagasilöögiks internetiajastul ongi internetist saadavate teadmiste ebakindel kvaliteet. Informatsiooni ülekülluses on muutunud üliraskeks omada kindlustunnet, kas informatsioon on täpne ja tõene, osaliselt vigane või hoopis valesti tõlgendatud ja lausvale. Isegi ülikoolides referaatide koostamisel ei soovitata veebiallikatele toetuda (loomulikult välja arvatud teaduspublikatsioonid). See aga ei saa nii kaua kesta, sest tegelikkuses suureneb pidevalt ka muu kvaliteetse info hulk – vajalik on lihtsalt osata kvaliteetset infot ebakvaliteetsest eristada. Informatsiooni hankimine internetist on meeletult kiirem kui raamatutest ja ajakirjadest.

Samas eristamine eeldab kõrget ekspertiisi taset. Teaduslikus mõttes naljasaite luuakse ka loomeprojektide käigus – näiteks Divesinikmonooksiidi Uurimisdivisjon, Genochoice veel sündimata laste geneetiliseks moondamiseks, Puukaheksajala päästmisaktsioon, RYT haigla, Ova Prima fond jne. Olen juba kirjutanud ka sellest, kuidas vana ja ebakvaliteetne info on jõudnud veebimeedia päevauudistesse. Tegelikkuses poleks ju midagi lihtsamat kui juhtida ajakirjanduse tähelepanu pealtnäha korrektsele veebilehele – ja suure tõenäosusega toimubki libauudise levimine sündimata laste geenide muutmisest ja meessünnitajast RYT haiglas…

Samas tehakse ka tõsiseid pingutusi, et kvaliteet oleks olemas. Keegi Wikipedia toimetajatest linkis minu Mehhiko lahe naftakatastroofi kohta kirjutatud blogipostitused Wikipedia vastava artikli alla. Arvan, et need on tõepoolest ühed põhjalikumad selle naftakatastroofi käsitlused, mis veebist emakeeles kätte saab. Kuid ebaühtlase kvaliteedi tõttu on näiteks ülikoolide referaatide koostamisel sageli Wikipedia refereerimine koguni keelatud. Wikipediast on võimalik saada link kirjutisele, mida toimetajad on pidanud kvaliteetseks.

Näen järjest kasvavat vajadust, et internetist oleks tasuta kättesaadav kvaliteetne ja pidevalt uuenev informatsioon – täpselt sama moodi nagu me usaldame oma entsüklopeediaid. Ainult selle vahega, et e-entsüklopeedia oleks pidevalt täienev.

Tänapäeval on teadusuuringute maht niivõrd suur, et vaieldavate ja vastuoluliste küsimuste korral on väga lihtsalt võimalik teadusuuringutele toetudes avalikku arvamust suunata – viidates näiteks kümnele publikatsioonile, mis väidavad üht ja jättes kirjutamata, mida väidavad näiteks ülejäänud sada sama teema käsitlust. Jällegi, lahenduseks on kvaliteetne informatsioonivaramu, mis kirjeldab teemat kogu ulatuses.

Sellisest emakeelsest infokogumist võiks kujuneda internetiajastul meie rahvuslik aare, mis tagab nii kvaliteetsete teadmiste leviku, operatiivse kvaliteetse teabe olemasolu kui emakeele säilumise.

Kindlasti põhjustab see ettepanek vastuolulisi diskussioone, sest uute entsüklopeediate loomine on hetkel jäetud turumajanduse meelevalda ning kvaliteetse informatsiooni kättesaadavuse eest tuleb maksta. Näiteks on arvutatud, et TEA entsüklopeedia, mida nimetatakse ka meie rahvusentsüklopeediaks, läheb maksma orienteeruvalt 100 miljonit krooni. Kuid ligipääs sellele varamule jääb internetikasutajatele tasuliseks. Selle koostamise maksavad kinni loodetavalt 10000 entsüklopeedia omanikku. Seetõttu ka seda kvaliteetinformatsiooni hakkavad kasutama vaid piiratud hulk inimesi.

Paraku tajume me selgelt efekti, et internetikasutaja ei soovi informatsiooni eest maksta – ta kas otsib mingi muu emakeelse allika, mis ei pruugi olla kvaliteetne – või veelgi tõenäolisemalt otsib võõrkeelse allika, muutes küsitavaks emakeelse terminoloogia omandamise. See ei pruugiks olla nii, et tarkus maksab. Jah, raamatute puhul ei saa trükikuludest üle ega ümber. Kuid interneti võlu ongi selles, et sama hulga informatsiooni saab muuta kättesaadavaks kõigile.

Kas keegi oskab arvutada, missuguse efekti teadmistepõhise ühiskonna arengule võiks anda infovaramu tasuta kättesaadavus – kui näiteks 10000 kasutaja asemel on 700000 kasutajat ning varamu on nii populaarne, et otsingut tehes tulebki esimesena lahti just selle pidevalt uuendatud artikkel? Ning see varamu on esimene koht, kust nii koolinoored kui üliõpilased õppetöös tekkinud küsimuste korral vastuseid otsivad ja sealt ka kvaliteetse vastuse saavad?

Mäletan, kuidas keskkooli päevil valmistusin televiktoriiniks ‘Teabeduell – üks päev’. Küsimused olid läbi ajaloo kõigest, mis oli toimunud just sellel kuupäeval. Et professionaalsete mälumänguritega kogu saatesarja jooksul konkureerida, töötasin ENE kõik kaheksa köidet lehekülg lehekülje haaval läbi neli korda ning õppisin enne saateid selgeks sündmused, mis sel kuupäeval olid toimunud, samuti inimeste elulood, kes sel kuupäeval olid sündinud või surnud. Kui riiulis poleks olnud entsüklopeediat, oleksin olnud konkurentsivõimetu. Ja mul vedas, et entsüklopeediad riiulist võtta olid – mis sellest, et nad sellise lappamise peale pisut kapsaks kippusid kuluma…

Kui säästev on säästev?

Säästev areng, säästupirn… Mida rohkem ostad, seda rohkem säästad! Milles siis ikkagi seisneb säästmine ja mida või keda säästetakse? Sellised mõtted vaevavad enamikke inimesi. Mis siis ikkagi toimub?

Pidasin pealkirjas toodud teemal ettekande Tiit Kändleri poolt korraldatud teadus.ee suvekoolis Käsmus. Niivõrd meeldiv oli näha, kuidas isegi kümneaastased lapsed kuulasid laupäeva õhtul kell kümme tõsiseid ettekandeid energiast ja selle seostest igapäevase elu, teaduse ja kunstiga.

Teemast aga – mida rohkem teaduskirjandust uurisin, seda segasemaks pilt muutus. On selge, et puudub ühtne ja tunnustatud vaade ja arusaam, kuidas inimene ja loodus saaksid tasakaalus eksisteerida. Aga ka kõik valikud, mida me teeme, ei pruugi olla sugugi üheselt tõlgendatavad. Lihtsalt me ei suuda või ei taha kogu süsteemist korraga aru saada.

Üks meie ühiskonna paradoksidest on see, et kutsutakse üles energiat säästma, kõiki muid tooteid aga tarbima… Ometi iga toote tootmiseks vajame energiat!

Me räägime väga tõsiselt teemadel, kas paberkott on parem kui kilekott, kas pudeleid taaskasutada või toota uued, kas ja mida säästupirn ikkagi säästab… Sellistele küsimustele ei saa olema kunagi lihtsat ja ühtset vastust. Kui ühte kilekotti kasutada mitu kuud ning lõpuks kasutada seda prügikotina, siis võib kilekoti kasutamine olla õigustatum. Kuna igal tootjal on turunduslikul otstarbel erinevad pudelid, siis ei ole mõtet tagastada pudeleid tootjale – sorteerimise ja transpordi organiseerimine on liiga kallis. Säästupirn aga võib olla kehva kvaliteediga ning puruneda ja eritada elavhõbedat – ning säästust pole juttugi…

Kõik see aga on tegelikult pinnavirvendus… Inimene võib tunda end ‘rohelisena’, aga vastuolud on hoopis mujal…

Killustatud teadustöö võib viia väga ‘huvitavate’ tulemusteni. Analüüsime näiteks, kui palju emissioone põhjustab meie poolt toote vastu vahetatud rahaühik.

Nii saab 17 krooni eest saab osta 1 liitri bensiini, mis põledes oksüdeerub ning tekib 2.3 kg CO₂, sellele lisandub 0.4 kg kaudselt tekkinud CO₂ – kütuse ja transpordivahendite tootmisel. Seega kokku 2.7 kg ehk 160 grammi CO₂ ühe kulutatud krooni eest.

Samas, kui 70 krooni eest saab osta kilo veiseliha, siis teaduskirjanduses toodud kalkulatsioonide põhjal põhjustab 1 kg veiseliha tootmine kasvuhoonegaase, mis on ekvivalentsed 36.4 kg CO₂-ga – seega 520 grammi CO₂ ühe kulutatud krooni eest ehk üle 3 korra rohkem kui bensiini ostes.

Seega, kui inimene ostab 4 liitri bensiini asemel kilo veiseliha, siis ta tegelikult põhjustab üle 3 korra rohkem kasvuhoonegaase! Lihtsalt bensiin on juba nii kallis.

Mis on järeldused? Mida kallimad on tooted, seda säästvam on eluviis? Kõige säästvam oleks palgapäeval raha põlema panna? Ja soov, et meil oleksid kõrgepalgalised töökohad, ei ole säästev – kui samas ei järgita muid printsiipe?

Väga huvitavate järeldusteni viib ökoloogilise jalajälje kontseptsioon – sest peamiste võimaluste hulka selle vähendamiseks kuuluvad liha mittesöömine, järelkasvust loobumine, autost loobumine, võimalikult vähe liikumine (kulutab vähem energiat). Ökoloogilise jalajälje kontseptsioon on eriti tugevas vastuolus rahvastiku arenguplaanidega – sest kalkulaatorit tõlgendades mida vähem on inimesi, seda parem…

Sisestasin oma andmed ökoloogilise jalajälje kalkulaatorisse ja sain, et kui kõik inimesed elaksid nagu mina, oleks vaja 2.7 planeet Maad. Loobusin täielikult sõitudest nii auto kui lennukiga, liha söömisest ja kolisin koos 7 inimesega elama 40 ruutmeetrile – ning sain, et sellisel juhul oleks vaja 1.5 planeet Maad. Hetkel ei ole Eestis eluviiside muutusega üldse võimalik tasakaalu saavutada – see tuleneb ilmselgelt meie põlevkivienergeetikast.

Aga kui vahetada põlevkivielekter tuumaelektri vastu, siis on ökoloogilised kalkulaatorid, mis ei muuda midagi – tuumaelektri kasutamise jalajälg võrdsustatakse fossiilsete kütuste kasutamisel saadava elektriga! Vaatamata sellele, et süsinikdioksiidi emissioonid on tuumajaama puhul kümneid kordi madalamad. Kuna võrdlema peab võrreldamatut – tuumajaamaga seonduvaid riske globaalsete kliimamuutuste riskidega, siis pole mõnede kalkulaatorite autorid osanud midagi paremat välja mõelda, kui mõjud võrdsustada. Samas Soomes peetakse keskkonnasõbralikumaks kütta elektriga kui fossiilsete kütustega – vaatamata soojuskadudele tuumajaamas.

Ei päästa maailma ka energia juhuslik tootmine, mis vajab reservvõimsusi, ega ka biokütused, mis globaalsel tasandil on juba kaasa toonud vihmametsade põletamise vabastamaks maad energiakultuuridele ning märgalade kuivendamise, samuti toiduainete hindade tõusu, seades näljaohtu paljud arengumaad.

Tegelikult meie kliimatingimustes ja püüeldes tehnoloogilise ühiskonna poole, mis tarvitab 120 korda rohkem energiat inimese kohta kui primitiivses ühiskonnas, on väga raske tasakaalu saavutada. Peamiseks meetodiks, mis tunduvalt energiatarvet vähendab, on energiatõhus ehitus. Aga ka muu süsteem peaks kaasa tulema – näiteks transpordisektori viimine tuuleenergia abil laetavate akude toitele.

Naljakas oli hiljutine õnne-uuring. Noored neiud on õnnelikud siis, kui saavad minna peole uute riietega. Siit edasi saab järeldada, et isad on õnnelikud siis, kui tütred on rõõmsad ja emad siis, kui isad on rahulikud. Vaid pojad on äraarvamatud, aga nendest saavad isad – juhul, kui nad ei suhtu liiga tõsiselt ökoloogilise jalajälje kalkulaatorisse.

Ka minule, kes ma sellistele vastuoludele lahendust otsisin, oskas teadus.ee suvekooli diskussioonipaneel lõpuks vaid anda soovituse vahetada kalkulaatorit.

Erinevalt paljudest piirkondadest maailmas on probleemid ja õnnetused Eestis peaaegu eranditult meie endi tekitatud – tulekahjud, autoõnnetused, keskkonnareostus. Samas võidelda ei tule mitte tagajärgede, vaid põhjuste ahelaga. Eesti dilemmaks on see, et meil on liiga palju valikuid – samas pole ükski valik ideaalne. Hiinas on samal ajal kolmnurgas energia, toit ja vesi väga tugevad probleemid nende kõigiga – lisaks keskkonnakatastroofide ohud ja reostusprobleemid. Selles tõlgenduses ei tule Hiina majanduskasvu mitte kadestada, vaid hiinlastele kaasa tunda, sest nende elukeskkond võib muutuda hoopis halvemaks.

Kokkuvõttes jõudsin järeldusele, et arvestades inimese arengutaset ja seni maailmas toimunut – poleks suuremat õnnetust Maa ökosüsteemidele, kui inimene võtaks kasutusele piiramatu ja imeodava energiaallika…

Tromb Vehendis: murdunud kased ja kadunud elekter

Kuumalaine järelkajana möllavad trombid võivad mõjutada igaüht – nagu loterii, kus ohvreid valitakse juhuslikult. Nii Postimees kui Delfi edastasid uudise 26.07.2010 trombikahjustustest Sõmerus –  murdunud puud, lömmis BMW, majaomaniku hüljanud plekk-katus.

Täna 28.07.2010 kell 18.50 aga jõudis tõenäoliselt tromb külastada ka Vehendis üht tagahoovi – ilma müristamise ja vihmata, lihtsalt murdes kaks kaske ning purustades elektriliini. Majaomaniku sõnutsi, kes koos külalistega kõike toimuvat pealt nägi, tuli tugev tuul, kased murdusid ja leegid sähvisid. Õnneks põlengut ei tekkinud.

Üks elektripost murdus, teine aga on vibuna paindes.

Ilmselt oli laastamistöid siiski üksikuid, sest jaotusvõrgu mehed olid kohal vähem kui kahe tunniga, lubasid veel samal õhtul tõstuki saata ning hilisõhtuks või hiljemalt homme õhtupoolikuks on lootus elekter tagasi saada. Samas Trepimäe lähedal sulges murdunud männi latv ka maantee.

Vastuhakk sääskedele

Tänavune putukasuvi Eestis paneb mõtlema, miks teadlased pole loonud tõeliselt efektiivseid sääsehävitusvahendeid. Kas peamegi jääma end katma pestitsiide sisaldavate sääsetõrjevahenditega, näiteks N,N-dietüül-meta-toluamiidiga ehk DEET-iga?

DEET loodi USA keemikute poolt II maailmasõja džunglisõdades sõdivate sõdurite tarbeks ja selle kasutamine on kindlasti õigustatud piirkondades, kus sääsed levitavad viirushaigusi, näiteks Lääne-Niiluse viirust või malaariat. Võrreldes looduslike sääsetõrjevahenditega on DEET küll kõige efektiivsem, samas üldreegliks on, et raseduse ajal tuleks vältida igasuguste kemikaalide sissehingamist ja sattumist nahale. Sama põhimõte kehtib astmaatikute ja ülitundlike inimeste suhtes. Kõik DEET-i sisaldavad vedelikud, geelid ja kreemid, aga ka mitmed teised sääsetõrjevahendid ärritavad silmi. Kui ainet satub silma, tuleb loputada silmi rohke veega. Pole just parim lahendus?

Kodumaine Orto Plix-sari baseerub looduslikel ainetel, samas jääb nende toimeaeg DEET-ile alla. Internetis hulkudes võib leida loodustooteid, mis väidavad olevat DEET-i sisaldavatest aerosoolidest ja määretest veelgi tõhusamad, näiteks naistenõgese (i.k catnip) õlil baseeruvad tooted. 240 ml pudeli eest aga küsitakse 16 dollarit.

Põhja-Ameerikas on laialt levinud sääsemeelitusseadmed, mille põhimõtteks on mimikeerida palja nahaga looma või inimest ja kui sääsed on piisavalt lähedal, siis imeda nad kogumiskambrisse.

Sääsed leiavad inimesed oma keemiliste sensoritega üles peamiselt inimestest lähtuvate CO2 ja piimhappe emissioonide abil, tajudes neid kuni 40 meetri kauguselt. Mida rohkem inimesi on koos – seda tugevamad on emissioonid ning seda enam sääski taipab ‘jaole tulla’. Samuti tunnevad nad higis sisalduvaid kemikaale – rohkem higistavad inimesed peavad taluma suuremaid rünnakuid. Lisaks tajuvad nad värvierinevusi muu taustaga (eriti ohvri liikumise korral) ning lähemale jõudes kehasoojust.

Nii et sääsel on sensorite mõttes väga hea ründelennuki varustus. Ega nad muidu juba 30 miljonit aastat Maal hakkama poleks saanud – tunduvalt kauem kui inimesed.

Sääsemeelitusseadmed kiirgavad CO2, soojust ning muid sääskedele atraktiivseid ühendeid, näiteks Dragonfly II süsteem oktenooli. Tootja ise võrdleb seda seadet raseeritud jänesega. Ja kui sääsed on piisavalt lähedal, imetakse nad kogumiskambrisse. Selliseid seadmeid pakutakse internetis laialdaselt, samas ei suuda nad kõiki sääski eemaldada – tootjad lubavad tavaliselt 80% sääskedest ära meelitada. Hinnad jäävad tuhandetesse kroonidesse (eelpool nimetatud Dragonfly II ligi 4000 krooni) ning lisaks on vajalik osta pidevalt õhku paisatavaid aineid.

Muide, siseruumides saab sääskede eemaldamiseks efektiivselt kasutada tavalist käsitolmuimejat. Selliselt on võimalik neid tabada lennult ning seintele ei jää plekke. Eriti keskkonnasõbralikud inimesed aga võivad sääsed hiljem tolmuimeja kogumiskambrist loodusesse tagasi lasta…

Kallid sääsemeelitusseadmed pole senini Eestisse laialdaselt jõudnud seetõttu, et meil sääsed ohtlikke haigusi ei levita. Põhja-Ameerikas levitavad sääsed nii entsefaliiti kui Lääne-Niiluse viirust, suures osas maailmast on endiselt probleemiks malaaria. Just seetõttu arendatakse uusi tehnoloogilisi lahendusi sääskede vastu seal, kus probleemid on tõsisemad.

Seega, kõige laialdasemalt püüame me lisaks vehkimisele ja laiakslitsumisele ennast sääskedele vastikuks teha, kattes end neile vastikute keemiliste ühenditega. Pisut kõrgem tase on meelitada nad lõksudesse, eritades ühendeid, mille abil nad oma keemiliste sensoritega meid üles leiavad, ja imedes nad kogumiskambritesse. Kolmas, veel paarkümmend aastat tagasi Star Wars kategooriasse liigitatud idee on totaalne vastuhakk, hävitades sääsed laseritega.

Nathan Myhrvold on peale Microsoftist lahkumist 1999. aastal muuhulgas olnud barbecue maailmameister, loodusfotograaf, kokk, panustaja SETI projekti ning vulkaanide uurija. Tema firma Intellectual Ventures arendabki muuhulgas sääsehävituslasereid, mida perspektiivis võidakse eelkõige kasutada haiglate ümber ja majade aedade kaitseks.

Kes ei pea pikaks, soovitan kuulata tema veebruaris 2010 peetud TED-kõnet tervikuna (15 minutit), muuhulgas on leiutatud paremad konteinerid vaktsiinide transpordiks ning on modelleeritud malaaria levikut Madagaskaril vastavalt sademete ja temperatuuride andmestikule. Kel on kiire, soovitan vaadata alates 9:30-st.

Arendatavad süsteemid oskavad helianalüüsi abil eristada sääski teistest putukatest ning otsustada, kas tappa see või mitte. Lisaks saab tiivalöökide sageduse järgi vahet teha emasel ja isasel sääsel ning tappa ainult emaseid, sest ainult emased imevad verd…

Sääselaseri idee ise on tegelikult mitukümmend aastat vana ning nüüd lihtsalt taaselustatud. Arendatava tehnoloogia põhiprobleemiks aga kujuneb laserite võimsuse ja toimeala reguleerimine ning muude kahjulike mõjude vältimine. Näiteks tuleb välistada olukorrad, kus hävitatava sääse taga paikneb inimese silm või muu kahjustuda võiv objekt…

Globaalne energiakriis võib ikkagi saabuda šokina

Ei pea olema selgeltnägija, et nelja graafikut kõrvutades selgelt aru saada: globaalse heaolu kasvu mudelit ei ole olemas ning turumajandus ei suuda energiakriisi ära hoida.

Heidame pilgu nendele neljale graafikule.

1. Inimeste arvu jätkuv kasv. Prognooside kohaselt elab aastal 2050 meie planeedil 10 miljardit inimest, perioodil 2010-2050 sünnib juurde 3 miljardit inimest (kasv 43%). Kuigi kasv toimub arengumaades, vajab iga inimene ikkagi energiat.

2. Energia tarbimise kasv 1 inimese kohta. Primitiivne inimene vajas elutegevuseks 2000 kcal päevas. Tehnoloogilise ühiskonna inimene tarbib päevas 240000 kcal – 120 korda rohkem kui primitiivne inimene. Kõik riigid on seadnud eesmärgiks SKP kasvu, selle eesmärgi realiseerimine on senini tähendanud ühtlasi energia tarbimise kasvu inimese kohta. Esimesed arenenud riigid teevad plaane energiavajadust pigem vähendada, aga arenguriikide arenguplaanid on seotud energia tarbimise kasvuga.

Allikas: Making choices about hydrogen

3. Energiaallikate struktuur. Pool inimeste poolt tarbitavast energiast saadakse nafta ja maagaasi töötlemise ja oksüdeerimise kaudu. Hüdroenergia, tuumaenergia ja taastuvenergia allikate osatähtsus on väike ja nende plaanitud kasv suudab heal juhul rahuldada esimeses ja teises punktis välja toodud kasvu, põhimõtteliselt asendamata naftat ja gaasi.

Allikas: www.hydropole.ch

4. Nafta ja gaasi varude lõppemine. Enamike stsenaariumide kohaselt oleme just hetkel tootmise ja tarbimise tipus. Toodud on üks stsenaariumidest, kuid üldine loogika teatud variatsioonidega on sama.

Allikas: ASPO International

Süsteemi analüüsides ei oma arengud taastuv- ja tuumaenergeetika suundades, mida plaanitakse reguleerida kliimakokkulepete ja süsinikukaubanduse kaudu, eriti vajalikku mõju. Enne kui midagi olulist ja asjalikku suudetakse maailmas ära teha, võib saabuda globaalne energiakriis, mis esmalt tabab transpordisektorit. Lainena kaasneb toidukriis, sest kasvab nõudlus põllumajanduspindadel energiakultuuride kasvatamiseks.

Eesti on energiakriisi suhtes heas lähtepositsioonis. Elanike tihedus on väike ning võimalus biomassi kasvatada ja biokütuseid toota elaniku kohta väga suur, võimalus on kasutada tuuleenergiat ning rajada tuumajaam ning arukalt kasutada põlevkivi, muuta hooned energiatõhusateks. Ometi kui globaalne energiakriis tabab meid ootamatult, tõusevad importkütuste hinnad lakke ning elu on ka meil häiritud.

Palju veel aega on, pole teada, seda ei julge keegi täpselt ennustada, maailma süsteem on liiga keeruline ja sõltub poliitilistest otsustest. 2015? 2020? 2025? 2030? Samas peaks olema igaühele selge, miks on vaja doteerida taastuvenergeetika lahenduste väljatöötamist ja kasutuselevõttu, miks on vaja vähendada sõltuvust importkütustest. Eestil on võimalus kombineerida tuuleenergia tarbimine ja transpordisektor, arendades välja elektritranspordi suures mahus.

Lisavõimalus on loobuda tarbimise kasvu põhisest arengumudelist üldse. Kõige paremini kirjeldaks sellist mudelit ehk sõna ‘ebapopulaarne’. Tarbimist vähendav käitumine tundub meile hetkel pealesunnituna ja meedias nimetatakse seda surutiseks.

Elame huvitaval perioodil – naftaajastu tipus. Aga kas me käitume nii, nagu tuleks käituda tipus olles, või läheb nii nagu tavaliselt – ammu prognoositud sündmused saabuvad ikkagi ootamatult?

Lõpuks ka üks investeerimispankuri poolt tehtud 8-minutiline videoklipp. Loomulikult võib internetist leida igasuguseid klippe, kuid see on piisavalt lühike ja konkreetsete arvudega argumenteeritud.

Avalik kiri Vormsi rahvale plaanitud tuulepargi kohta

Minu poole pöördus Elle Vormsi saarelt küsimusega, mida ma arvan sinna tuulepargi rajamise kohta. Selline on minu vastus.

Tuuleenergia kasutamine – kas Vormsi võimalus või oht?

Olen Vormsil käinud vaid korra, 1987. aasta kevadel. See oli geoloogiline ekspeditsioon, mis on siiani meeles – fossiilide otsimised merekaldal, majakas, rändrahn nimega Smen, rõngasristid kalmistul. Kõik oli väga omapärane ja meeldejääv ning kiusatus on kõike seda kümneid aastaid hiljem uue pilguga vaadata.

Kui uue külastuse ajal oleksid saarel tuulegeneraatorid, siis minu arvamus saareelanikest oleks kui tarkadest inimestest, kes oskavad oma ressursse kasutada – sest tuulegeneraatorid pannakse püsti siis ja ainult siis, kui see kohalikele vajalik ja kasulik on.

Ükski inimene meie hulgast ei oska ilma elektrita elada. Iga 100 krooni elektriarvel aga tähendab praegu Eestis 80 kg põlevkivi kaevandamist ja põletamist ning kõiki sellega seonduvaid keskkonnaprobleeme – atmosfääri paisatud gaase, tuhka, kaevandustest välja pumbatud sulfaatiderikast vett. Varem või hiljem aga põlevkivist elektrit enam ei toodeta ning iga inimest peab huvitama, kust elekter siis saadakse. Veelgi enam, ka nafta ja maagaas on maailmas lõpukorral. Lähima paarikümne aasta jooksul näeme me maailmas naftahinna edasisi kõikumisi, bensiini hinna tõus 30 kroonini ja isegi 40 kroonini liitri eest on vägagi tõenäoline. Küsimuseks saab siis, kuidas üldse hakkama saada.

Maailmas on juba väikseid saari, kus kogu transport on üle viidud tuulest akumuleeritavale elektrienergiale. Ka see on Vormsi võimalus – lahendus, mis sobiks järgmiseks 1000 aastaks. Taani, Iisrael ja USA juba arendavad suuri elektriautode rendi ja akulaadimise süsteeme.

Just kõike maailmas toimuvat pika-ajaliselt ette hinnates olen mina kindlal arvamusel, et tuuleenergia arendamine on õige samm. Just see on Eesti rannikualade üks eeliseid võrreldes sisemaaga.

On teada, et hetkel on Eestis tuulegeneraatorite püstitamise taotlusi juba rohkem kui elektrivõrgud jõuavad tootmise juhuslikkuse tõttu ära kasutada. Ja samas on teada, et kohalike elanike protestid järjest suurenevad. Nüüd aga on sedasi, et need piirkonnad, kus arendajad ja kohalikud elanikud kaubale saavad, majanduslikus mõttes ja pikemas perspektiivis kindlasti võidavad. Lisaks otsesele kasule omandavad nad kogemusi, mis tulevikus on ülikasulikud.

Nüüd jõuame tuuleenergia probleemideni. Kõige olulisemad neist on müra ja vaade. Võib-olla olen ma imelik, aga minul teeb vaade tuulegeneraatoritele südame soojaks. Kui juba ilmselt kümmekond aastat tagasi Taani pealinnas Kopenhaagenis maandusin ja aknast tuulikuterivi nägin, mõtlesin – kuidas nemad oskavad ja meie ei oska. Sest ma tean, missugust keskkonnakahju ja riske põhjustavad teised elektri tootmise viisid. Kui Eestis pandi püsti esimesed tuulegeneraatorid, mõtlesin – viimaks ometi.

Aga loomulikult ei ela mina tuulegeneraatori kõrval. Seda ma julgen küll öelda, et mind see vaade ei häiriks. See oleks pigem ülev – me suudame, me saame hakkama järgmised 1000 aastat. Samas kui vaiksel suveõhtul kostuks minu koduni müra, siis see võiks ilmselt närvi ajada küll.

Minu linnakodust vuravad mööda autod, külmaperioodil puhub elutoas õhksoojuspump. Olen isegi selle pumba vuhinaga ära harjunud, sest ta annab efektiivselt sooja. Mul on sellest kasu, ma aktsepteerin seda. Suvilas on naabritel koerad ning lähedalasuvas motellis peetakse suviti sageli öö läbi pidusid. Üsna sageli mõtlen, et tahan rohkem vaikust. Müra on tõsine probleem.

Aga kui tõsine? Kui keegi tuulegeneraatori minu kodu lähedale püsti tahaks panna, siis kõigepealt ma tahaksin seda mürataset enne kuulda. See peaks ju olema võimalik – arendaja viib kohalikud elanikud sarnase tuulepargi lähistele ja igaüks saab kuulda, missugune hääl kostub 500 meetri, 1 kilomeetri, 2 kilomeetri kauguselt sõltuvalt tuule suunast. Saab ehk ka küsida sealsete inimeste kogemusi ja arvamust. Ning kõik selle saab videolinti võtta ning kõigile vormsilastele ette mängida.

Samas mingi müratase tekib ju ikkagi. Ja nüüd tahaksin ma teada, mis ma selle eest saan, kui pean seda aktsepteerima. Ilmselt tahaksin ma pakkumist oma tuleviku elektriarvete osas. Näiteks mingi madala tarbimise juures tuuleperioodidel võiks juhul, kui müratase on olemas, mu elekter üldse tasuta või väga madala hinnaga olla – ja selline kokkulepe võiks olla aastakümneteks. Täpselt nagu õhksoojuspumba mühinat ma aktsepteerin teadmisega, et see on keskmiselt 2-3 korda efektiivsem kui elektriküte. Suurema tarbimise korral sooviksin tunduvat hinnaalandust. Ja nüüd, kui see pakkumine on mulle tehtud, siis mõtleksin veel kord järele. Sest kui ütlen jäägitu ei, saavad samasuguse pakkumise inimesed kusagil mujal ning mina ei pruugi enam kunagi saada. Kas ma olen nendest targem või rumalam?

Me võime muidugi öelda, et raha ei oma mingisugust tähtsust – keskkond on püha ja ülimuslik. Jah, ka nii võib mõelda – aga kas see müra tõepoolest on selline, mis sügavalt häirib, või ei ole seda tegelikult märgatagi? Ning kuu lõpus, kui pangaarve on täiesti kokku kuivanud, võib sellest tingitud stress olla 100 korda suurem kui tuulegeneraatori mühisemisest tekkiv stress. Paljud eestlased seostavad sõna ’raha’ sõnaga ’äri’ ja ’kasumiahnus’, aga tegelikult on raha arvestamine ainuke võimalus võrrelda erinevaid mõjusid, sest inimese mõju praeguste eluviiside juures keskkonnale on kahjuks paratamatu. Hetkel tekitab igaüks meist suure augu põlevkivimaardlas, suure hulga tuhka ning heitgaase. Näiteks juba tekitatud tuha hulk ühe inimese kohta on meil Eestis umbes 200-300 tonni! Kas see on parem? Kui vormsilastel õnnestuks saada kogu oma elekter tuulegeneraatoritest, siis võiksid nad uhkelt öelda: meie enam tuhka ja heitgaase ei tekita. See on suur samm edasi.

Mis aga puutub varjude vaheldumist, mõju põllumajandusele ja põhjaveele, siis need on küll ebaolulised, kui mu maja päris tuulegeneraatori kõrval pole. Seal aga ei tohi see ollagi.

Jah, ilmselt võivad ka linnud hukkuda. Kuid linnud hukkuvad ka tankerite õnnetuste läbi tekkinud naftalaikudes ning elektrijaama aluselistes tuhabasseinides. Kui oluline oleks mõju Vormsil, sellele vastavad juba ornitoloogid.

Ning loomulikult jääb viimane sõna vormsilastele. Minu soovitus on teha mudel, mida oleks võimalik maketilt näha ja lindilt kuulda. Siis oleks tore edasi arutleda.

– – –

Et kohapeal peaks ära käima ja ei maksaks internetimaterjale uskuda, selle tõenduseks lisan kaks täiesti vastandlikku klippi Youtube’ist. Vaadake, kuulake ja hinnake ise, kuidas on võimalik äärmuslikult manipuleerida. Kulutage 7 minutit oma elust ja te ei kahetse! Välja arvatud juhul, kui te ühte neist kahest eelarvamuste tõttu näha ja kuulda ei taha…

1. Negatiivne näide – agressiivne pöördumine kohaliku tuulepargivastase liikumise juhi poolt

2. Positiivne näide – tuulegeneraatori müra võrrelduna teiste müratekitajatega

Kõik sõltub sellest, kui tugevaks taustahääl timmida. Eesti vanasõna ütleb, et ära usu hülge möla. Antud juhul aga on küsimuseks, kes üldse on hüljes. Armsad inimesed, käige juba rajatud analoogsete projektide kohtades ära ja siis otsustage!

Viimane aspekt on seotud võimalike tuludega. Kui olen mandril tähtis tegelane ja saarel on mul puhkepaik, siis võimalik minu jaoks pisike tulu tuulepargist ei lähe mulle üldse korda. Minu sooviks on rahu, vaikus, et saarel oleks üldse võimalikult vähe rahvast jne. Sellised inimesed võivad kaasa minna kampaaniaga, kus kõik tundubki negatiivne. Samas ei tohiks nad unustada, et kõik pole nii vaprad ja ilusad ning saarel võib olla küllaladaselt inimesi, kelle jaoks tuulepark on positiivseks ootuseks.

Kuidas aga on turistidega? See on nn ‘müügitöö’ küsimus. Saar võib end reklaamida puhtaima energia tootja ja kasutajana. Kümnekonna aasta pärast, kui elektriautod on reaalsus, siis naftavaba saarena. See on suhtumise küsimus ja mina ei jätaks kindlasti kohe Vormsile sõitmata põhjusel, et seal on tuulegeneraatorid.

Siiski on käesoleva kirjutise näol tegemist minu isikliku arvamusega, mis võib näha tuleviku maailma ja seoseid palju laiemana kui enamik teisi inimesi.