Rakett 69 taustakahinad

Kui Ylle Rajasaar mind eelmisel suvel noorte võistlussaatesse Rakett 69 kohtunikuks kutsus, siis andsin nõusoleku jõudumööda kaasa aidata ja mitmeid nädalavahetusi selle heaks ohverdada. Sai ju Selgeltnägijate Tuleproovis loogiku rollis mitmeid huvitavaid suvepäevi veedetud. Ise juures olla ja näha, kuidas teletöö käib, on väga hea kogemus.

Saate tootmise käigus on ette tulnud ka huvitavaid juhtumeid. Algses stsenaariumis oli kirjas, et etteasteid hindavad kolm kohtunikku – professorid Tsirr, Pirr ja Binn, kellel kõigil on individuaalne ja omapärane iseloom. Nii oli algselt planeeritud ka näitlemiskomponent. Mina ütlesin, et äärmisel juhul olen nõus olema Binn, aga mitte Tsirr ega Pirr.

Läks aga nii, et telepildi edastajate arvates oli taoline näitlemine ilmselt liiga kunstiline ja lapselik. Juhtuski, et professorite nimed kaotati, aga kunstilistes rollides tiitlid jäeti alles. See on siis taust, kuidas mind, Rein Kuresood ja Aigar Vaigut (hiljem ka Andres Juurt) ehiti võõraste sulgedega ning mille peale saame hetkel ka pahaseid kirju. Huvitav on aga see, et nende kirjade saatjateks on peaasjalikult doktorandid ja noorteadlased. Ilmselt on riivatud nende austust oma professorite vastu.

Vale-professorid Kuresoo, Puura ja Vaigu tööhoos

Tunnistan, et teatud hetkel (alates 1999. aastast) kaldusin rohkem administratiivtöö poole ning olen võtnud südameasjaks ka teadust populariseerida. Kui oleksin jäänud täiskohaga teadust tegema, siis ilmselt oleksin kindlasti ka ise juba mõnda aega professor. Samas on nii TÜ Tehnoloogiainstituudi käivitamine ja juhtimine kui ka ülikooli ettevõtlussuhete juhtimine olnud tõsiseks väljakutseks. Olen ilmselt seda tüüpi inimene, kellel on soov näha töö tulemusi käega katsutavamalt kui teadusartikli abil maailmateadusse panuse andmine. Aga lootus siirduda tagasi teadustööle pole ikkagi veel kadunud.

Seda blogikirjutist kirja panema aga sundis mind miski muu. Olen viimastel aastatel käinud korduvalt meie gümnaasiumides korraldatud teaduskonverentsidel. Olen näinud noorte säravaid silmi, kui neile teadusest rääkida. Ka noorte endi ettekanded on olnud vaimukad. Näiteks Gustav Adolfi Gümnaasiumis hinnati koolimajas olevate taimede võimalikke riske õpilaste tervisele ning leiti, et mõni mürgine taim võib koolilastele peale kukkuda. Selgus, et samas tunnis sama klassiga oli mürataust 10 detsibelli väiksem juhul, kui ruumis viibis kooli direktor. Üks õpetajatest aga, näinud klassiruumi süsihappegaasi näitu, hakkas iga kord enne tundi klassiruumi õhutama. Naljatati, et ilmselt kartis töökohta kaotada.

Loomulikult olid need esimesed sammud ja sügavamat teadust oli kõiges selles vähe. Aga just noorte säravad silmad on need, mis annavad tunnistust tahtest ja pühendumusest. Minu kartus on, et liiga tõsine suhtumine teaduse tegemisse võib sära lämmatada. Ka Rakett 69-s osalejad ütlesid, et palju tähtsam kui rahaline auhind on nende jaoks kogemused ja uued sõbrad. Samas olen kuulnud taustinfot, justkui oleks saate tellijate arvates saates endiselt liiga palju huumorit.

Ülikooli õppima asudes toimub sageli muutus. Kui koolis saavad andekad gümnasistid juba hiilata teadmistega, mis võivad mõnes osas ületada õpetajate omi ning klassis silma paista ja eristuda, siis ülikoolis on distants üliõpilase ja õppejõu vahel sageli ülisuur. Õppejõud võib olla mitmeid kümneid aastaid ainult vastava erialaga tegelenud. Lisaks on ülikooli esimene kursus sageli masstootmine. Mõnda loengukursust võivad kuulata mitusada tudengit ning võimalus igaühega eraldi tegelda õppejõul praktiliselt puudub. See on kõige kriitilisem periood, kus säravate silmadega sisseastuja võib tunda end molekulina ookeanis ja muutuda mutrikeseks suures süsteemis. On hädasti vaja juurde luua võimalusi, mille kaudu esimeste kursuste tudengid saaksid oma tärkavat teaduspotentsiaali rohkem realiseerida ja avada. Või siis omada teadmist, et õige pea see neil võimalikuks saab.

Rakett 69 on samuti molekul ookeanis, kuid vajalik molekul. Oleks tore aga, kui tekkivad diskussioonid ei piirdu kohtunike tiitlitega (kinnitan veel kord, et näiteks mina pole professor Binn ega ka professor Puura) ning aruteluga, mida ’69’ võiks ikkagi tähendada, vaid kellelgi on soovi ja tahtmist vaadata ning hinnata ka sisulist poolt. Loovus on ikkagi midagi muud, kui Mõigu KEK  klaverimuusika saatel püüab meelde tuletada, mis kuupäeval sündis Marie Curie, ning Õie Heinmaa teeb teatavaks tabeliseisu.

(Noortele selgituseks. Meie põlvkond kasvas üles pühapäevahommikuste mälumängudega ETV-s. Mõtlemise ajal, milleks oli ette nähtud 1 minut, mängis klaverimuusika. Õie Heinmaa oli legendaarne punktitabeli pidaja, Mõigu KEK mõnda aega üks tugevamaid võistkondi. Küsiti ehk küll huvitavaid, kuid sageli ka mälumängurite poolt pähe tuubitud fakte. Eestis kõndisid ringi nn elavad entsüklopeediad. Tunnistan ausalt, et üheks mälumänguks töötasin ma ka ise veel koolipoisina Eesti Nõukogude Entsüklopeedia kõik 8 köidet läbi 4 korda. Hiljem arvas aga mu isa, et pea ei peaks päris prügikast ka olema. Tähtsad on loogilised seosed asjade ja protsesside vahel.)

8 Vastust

  1. Viimane publikatsioon väljaspool Eestit ilmuvas ajakirjas aastal 2005. Kas see ei viita pigem sellele, et tegu on eksteadlasega?

  2. Tegelikult, kui kedagi huvitab, siis on viimane publikatsioon väljaspool Eestit ikkagi aastast 2010, Mõtlep, R.; Sild, T.; Puura, E.; Kirsimäe, K. (2010). Composition, diagenetic transformation and alkalinity potential of oil shale ash sediments. Journal of Hazardous Materials, 184(1-3), 567 – 573. ETIS ei ole seda veel sisse kandnud.
    Samas tunnistan, et administratiivtöö tõttu on publitseerimine nõrk, siiski teaduses toimetan pisut, näiteks nõustan teaduslikult ka Eesti Energia Kaevandused AS-i jt Eesti ettevõtteid peamiselt tahkete jäätmete ja nende kasutuse osas. Paljud Eesti teadlased nõustavad ettevõtteid ja rahvusvahelised publikatsioonid üldse puuduvad. Minu hinnangul tuleb neid ikkagi teadlasteks kutsuda.

  3. parafraseerides: “teadlane ei ole see, kes ise end selleks peab, vaid see, keda teised teadlaseks peavad”

  4. Huvitav, kust pärineb taustinfo nagu oleks saate tellijate arvates saates endiselt liiga palju huumorit :)?

  5. Seda kommenteeris mulle üks vale-professoritest…

  6. Siinkohal on vist tegemist “telefonimänguga”. Otseselt huumori vastu tellijal midagi ei ole. Oluline on, et saates on ühendatud mängulisus ja ülesannete asjalik sisu ja niimoodi see ka on..

  7. Depressiivne gootisaade on see, uimane ja sünge, ei mingit huumorit.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: