Ajakirjanduse poolt on järjekordselt üles puhutud paanika – suur pealkiri ütleb, et osa eestimaalasi joob kasvajate teket põhjustavaid aineid sisaldavat kraanivett.
On selge, et selline uudis võib põhjustada paanikat – inimesed võivad arvata, et nad on juba haigestunud. Tegelikult paanikaks suurt põhjust ei ole.
Kuidas seletada inimestele, kas ikkagi on probleem või ei ole, ja kellel on ja kellel ei ole?
Mistahes tegevus annab meile mingi kiirgusdoosi. Söömine, hingamine, lihtsalt keskkonnas viibimine. Ka vee joomine, mis on vaid üks komponent summaarsest kiirgusdoosist. Küsimus on, kui suur see doos on ning millised ja kui suured riskid sellega kaasnevad ning kuhu me tõmbame endi jaoks piirid.
Me soovime, et ametkonnad kannaksid meie turvalisuse eest hoolt, oleksid professionaalsed ja tõmbaksid selgelt sellised piirid ka kraanivee suhtes. Paraku on nii, et kui me tõmbame joogivee tarbimisel piiri efektiivdoosi 0.1 mSv/aastas juurde (arvestades, et keskmise kaaluga inimene joob 2 liitrit kraanivett päevas), siis tõesti osa Eesti kraaniveest ei vasta ikka veel kehtestatud normile. See on seotud Kambrium-Vendi veeladestu vee looduslike eripärade ja muutlikkusega Põhja-Eestis.
Samas peetakse normaalseks, kui inimene aasta jooksul saab radioaktiivsuse efektiivdoosi 5 mSv – seega, kui keskmise kehakaaluga inimene joob normi ülempiirile täpselt vastavat vett 2 liitrit päevas, ei saa ta üle 2% sellest doosist ning juues 3 korda normi ületavat vett saab ta 6% sellest doosist. Võrdlusena, et eri radioloogilistel uuringutel võib inimene saada efektiivse doosi 0.02 – 10 mSv. Seega keskmisest kõrgema radioaktiivsusega vee joomine küll võib tõsta vähki haigestumise riski, kuid see ei ole kindlasti kohe kõige olulisem aastase summaarse efektiivdoosi allikas. Mis omakorda tähendab, et kui inimene tõepoolest 3 korda normi ületavat vett iga päev 2 liitrit joob, ei pruugi ta saada summaarselt normi ületavat doosi. Kõige olulisem on, missugustest muudest allikatest ja kui suure efektiivdoosi inimene aasta jooksul saab. Näiteks võib Põhja-Eesti hoonetes olla ka radooniprobleem, kui Dictyonema argilliit on hoone all ja maapinnale lähedal. On palju asju, mida inimene peaks kiirguse ja selle dooside kohta lisaks teadma.
Mis ei tähenda seda, et normist kõrgema radioaktiivsusega vee joomisega tuleks leppida. Kui norm on 0.1 mSv/a, siis peavad veega varustajad sellest kinni pidama.
Tõenäosus, et lubatust 1 mSv võrra suurem efektiivne doos põhjustab tavalisel inimesel surmaga lõppevat vähki, on 0.005% ehk siis haigestub 1 inimene 20000-st (International Commission on Radiological Protection. Recommendations of the International Commission on Radiological Protection. ICRP Publication 60. Annals ICRP 21. Oxford, UK: Pergamon Press, 1991). Lineaarset mudelit kasutades – kui summaarne efektiivne doos tõuseb 0.2 mSv võrra aastas, siis tähendab see, et haigestub surmaga lõppevasse vähki täiendavalt 1 inimene 100000-st.
Võrdlusena olgu toodud, et näiteks meessoost suitsetajate puhul haigestub oma eluaja jooksul kopsuvähki üks inimene kuuest, naissoost suitsetajate puhul üks inimene üheksast.
Keskkonnaabi 
Kas vee keetmine aitab?
Tere
Kahjuks ei aita.
Vee kuumutamisel keemistemperatuurini toimub keemilises mõttes kaks peamist protsessi: osa veest aurustub ning võib välja settida kaltsiumkarbonaat ehk katlakivi. Need on ainsad viisid, kuidas radionukleiidid võiksid veest kaduda. Eksitavalt mainiti Terevisioonis, et tegemist on radooniga. Tegelikkuses räägime ikkagi lahustunud elementide radioaktiivsetest isotoopidest, nt U-238, U-234, Ra-226, Po-210, Pb-210, K-40 ja Ra-228.
Aurumisel radioaktiivsust põhjustavad radionukleiidid kindlasti kohe eelistatult ei eraldu.
Katlakivi settimisel võib teatud osa radionukleiididest samuti välja settida, kuid kahtlen selles väga, et see võiks olla oluline.
Vee kuumutamine keemistemperatuurini hävitab bakterioloogilise reostuse.
Põliselanikud on nagunii vähem ohustatud, kui hilismigrandid, sest nende seast on tundlikumad geenikombinatsioonid elimineerunud. Maailmas on kohti, kus kiirgusfoon ületab 100 X loodusliku keskmistatud fooni ja kohalikud tunnevad ennast hästi.
Keetmisel võib radoon ehk aurustuda, kuid ega ta köögi õhus parem ole, kui vees. Raskmetallid võivad karbonaatidega kaasa sadestuda, kuid vaevalt küll suures ulatuses. 40-K muidugi ei sadestu ega lähe ka aurufaasi, kuis oma kiirgusspektri iseärasuste ja iooni liikuvuse tõttu pole ta ka eriliselt ohtlik nagu seda on raskmetallid ja ka 90-Sr, mis ei välju organismist