Kui säästev on säästev?

Säästev areng, säästupirn… Mida rohkem ostad, seda rohkem säästad! Milles siis ikkagi seisneb säästmine ja mida või keda säästetakse? Sellised mõtted vaevavad enamikke inimesi. Mis siis ikkagi toimub?

Pidasin pealkirjas toodud teemal ettekande Tiit Kändleri poolt korraldatud teadus.ee suvekoolis Käsmus. Niivõrd meeldiv oli näha, kuidas isegi kümneaastased lapsed kuulasid laupäeva õhtul kell kümme tõsiseid ettekandeid energiast ja selle seostest igapäevase elu, teaduse ja kunstiga.

Teemast aga – mida rohkem teaduskirjandust uurisin, seda segasemaks pilt muutus. On selge, et puudub ühtne ja tunnustatud vaade ja arusaam, kuidas inimene ja loodus saaksid tasakaalus eksisteerida. Aga ka kõik valikud, mida me teeme, ei pruugi olla sugugi üheselt tõlgendatavad. Lihtsalt me ei suuda või ei taha kogu süsteemist korraga aru saada.

Üks meie ühiskonna paradoksidest on see, et kutsutakse üles energiat säästma, kõiki muid tooteid aga tarbima… Ometi iga toote tootmiseks vajame energiat!

Me räägime väga tõsiselt teemadel, kas paberkott on parem kui kilekott, kas pudeleid taaskasutada või toota uued, kas ja mida säästupirn ikkagi säästab… Sellistele küsimustele ei saa olema kunagi lihtsat ja ühtset vastust. Kui ühte kilekotti kasutada mitu kuud ning lõpuks kasutada seda prügikotina, siis võib kilekoti kasutamine olla õigustatum. Kuna igal tootjal on turunduslikul otstarbel erinevad pudelid, siis ei ole mõtet tagastada pudeleid tootjale – sorteerimise ja transpordi organiseerimine on liiga kallis. Säästupirn aga võib olla kehva kvaliteediga ning puruneda ja eritada elavhõbedat – ning säästust pole juttugi…

Kõik see aga on tegelikult pinnavirvendus… Inimene võib tunda end ‘rohelisena’, aga vastuolud on hoopis mujal…

Killustatud teadustöö võib viia väga ‘huvitavate’ tulemusteni. Analüüsime näiteks, kui palju emissioone põhjustab meie poolt toote vastu vahetatud rahaühik.

Nii saab 17 krooni eest saab osta 1 liitri bensiini, mis põledes oksüdeerub ning tekib 2.3 kg CO₂, sellele lisandub 0.4 kg kaudselt tekkinud CO₂ – kütuse ja transpordivahendite tootmisel. Seega kokku 2.7 kg ehk 160 grammi CO₂ ühe kulutatud krooni eest.

Samas, kui 70 krooni eest saab osta kilo veiseliha, siis teaduskirjanduses toodud kalkulatsioonide põhjal põhjustab 1 kg veiseliha tootmine kasvuhoonegaase, mis on ekvivalentsed 36.4 kg CO₂-ga – seega 520 grammi CO₂ ühe kulutatud krooni eest ehk üle 3 korra rohkem kui bensiini ostes.

Seega, kui inimene ostab 4 liitri bensiini asemel kilo veiseliha, siis ta tegelikult põhjustab üle 3 korra rohkem kasvuhoonegaase! Lihtsalt bensiin on juba nii kallis.

Mis on järeldused? Mida kallimad on tooted, seda säästvam on eluviis? Kõige säästvam oleks palgapäeval raha põlema panna? Ja soov, et meil oleksid kõrgepalgalised töökohad, ei ole säästev – kui samas ei järgita muid printsiipe?

Väga huvitavate järeldusteni viib ökoloogilise jalajälje kontseptsioon – sest peamiste võimaluste hulka selle vähendamiseks kuuluvad liha mittesöömine, järelkasvust loobumine, autost loobumine, võimalikult vähe liikumine (kulutab vähem energiat). Ökoloogilise jalajälje kontseptsioon on eriti tugevas vastuolus rahvastiku arenguplaanidega – sest kalkulaatorit tõlgendades mida vähem on inimesi, seda parem…

Sisestasin oma andmed ökoloogilise jalajälje kalkulaatorisse ja sain, et kui kõik inimesed elaksid nagu mina, oleks vaja 2.7 planeet Maad. Loobusin täielikult sõitudest nii auto kui lennukiga, liha söömisest ja kolisin koos 7 inimesega elama 40 ruutmeetrile – ning sain, et sellisel juhul oleks vaja 1.5 planeet Maad. Hetkel ei ole Eestis eluviiside muutusega üldse võimalik tasakaalu saavutada – see tuleneb ilmselgelt meie põlevkivienergeetikast.

Aga kui vahetada põlevkivielekter tuumaelektri vastu, siis on ökoloogilised kalkulaatorid, mis ei muuda midagi – tuumaelektri kasutamise jalajälg võrdsustatakse fossiilsete kütuste kasutamisel saadava elektriga! Vaatamata sellele, et süsinikdioksiidi emissioonid on tuumajaama puhul kümneid kordi madalamad. Kuna võrdlema peab võrreldamatut – tuumajaamaga seonduvaid riske globaalsete kliimamuutuste riskidega, siis pole mõnede kalkulaatorite autorid osanud midagi paremat välja mõelda, kui mõjud võrdsustada. Samas Soomes peetakse keskkonnasõbralikumaks kütta elektriga kui fossiilsete kütustega – vaatamata soojuskadudele tuumajaamas.

Ei päästa maailma ka energia juhuslik tootmine, mis vajab reservvõimsusi, ega ka biokütused, mis globaalsel tasandil on juba kaasa toonud vihmametsade põletamise vabastamaks maad energiakultuuridele ning märgalade kuivendamise, samuti toiduainete hindade tõusu, seades näljaohtu paljud arengumaad.

Tegelikult meie kliimatingimustes ja püüeldes tehnoloogilise ühiskonna poole, mis tarvitab 120 korda rohkem energiat inimese kohta kui primitiivses ühiskonnas, on väga raske tasakaalu saavutada. Peamiseks meetodiks, mis tunduvalt energiatarvet vähendab, on energiatõhus ehitus. Aga ka muu süsteem peaks kaasa tulema – näiteks transpordisektori viimine tuuleenergia abil laetavate akude toitele.

Naljakas oli hiljutine õnne-uuring. Noored neiud on õnnelikud siis, kui saavad minna peole uute riietega. Siit edasi saab järeldada, et isad on õnnelikud siis, kui tütred on rõõmsad ja emad siis, kui isad on rahulikud. Vaid pojad on äraarvamatud, aga nendest saavad isad – juhul, kui nad ei suhtu liiga tõsiselt ökoloogilise jalajälje kalkulaatorisse.

Ka minule, kes ma sellistele vastuoludele lahendust otsisin, oskas teadus.ee suvekooli diskussioonipaneel lõpuks vaid anda soovituse vahetada kalkulaatorit.

Erinevalt paljudest piirkondadest maailmas on probleemid ja õnnetused Eestis peaaegu eranditult meie endi tekitatud – tulekahjud, autoõnnetused, keskkonnareostus. Samas võidelda ei tule mitte tagajärgede, vaid põhjuste ahelaga. Eesti dilemmaks on see, et meil on liiga palju valikuid – samas pole ükski valik ideaalne. Hiinas on samal ajal kolmnurgas energia, toit ja vesi väga tugevad probleemid nende kõigiga – lisaks keskkonnakatastroofide ohud ja reostusprobleemid. Selles tõlgenduses ei tule Hiina majanduskasvu mitte kadestada, vaid hiinlastele kaasa tunda, sest nende elukeskkond võib muutuda hoopis halvemaks.

Kokkuvõttes jõudsin järeldusele, et arvestades inimese arengutaset ja seni maailmas toimunut – poleks suuremat õnnetust Maa ökosüsteemidele, kui inimene võtaks kasutusele piiramatu ja imeodava energiaallika…

Globaalne energiakriis võib ikkagi saabuda šokina

Ei pea olema selgeltnägija, et nelja graafikut kõrvutades selgelt aru saada: globaalse heaolu kasvu mudelit ei ole olemas ning turumajandus ei suuda energiakriisi ära hoida.

Heidame pilgu nendele neljale graafikule.

1. Inimeste arvu jätkuv kasv. Prognooside kohaselt elab aastal 2050 meie planeedil 10 miljardit inimest, perioodil 2010-2050 sünnib juurde 3 miljardit inimest (kasv 43%). Kuigi kasv toimub arengumaades, vajab iga inimene ikkagi energiat.

2. Energia tarbimise kasv 1 inimese kohta. Primitiivne inimene vajas elutegevuseks 2000 kcal päevas. Tehnoloogilise ühiskonna inimene tarbib päevas 240000 kcal – 120 korda rohkem kui primitiivne inimene. Kõik riigid on seadnud eesmärgiks SKP kasvu, selle eesmärgi realiseerimine on senini tähendanud ühtlasi energia tarbimise kasvu inimese kohta. Esimesed arenenud riigid teevad plaane energiavajadust pigem vähendada, aga arenguriikide arenguplaanid on seotud energia tarbimise kasvuga.

Allikas: Making choices about hydrogen

3. Energiaallikate struktuur. Pool inimeste poolt tarbitavast energiast saadakse nafta ja maagaasi töötlemise ja oksüdeerimise kaudu. Hüdroenergia, tuumaenergia ja taastuvenergia allikate osatähtsus on väike ja nende plaanitud kasv suudab heal juhul rahuldada esimeses ja teises punktis välja toodud kasvu, põhimõtteliselt asendamata naftat ja gaasi.

Allikas: www.hydropole.ch

4. Nafta ja gaasi varude lõppemine. Enamike stsenaariumide kohaselt oleme just hetkel tootmise ja tarbimise tipus. Toodud on üks stsenaariumidest, kuid üldine loogika teatud variatsioonidega on sama.

Allikas: ASPO International

Süsteemi analüüsides ei oma arengud taastuv- ja tuumaenergeetika suundades, mida plaanitakse reguleerida kliimakokkulepete ja süsinikukaubanduse kaudu, eriti vajalikku mõju. Enne kui midagi olulist ja asjalikku suudetakse maailmas ära teha, võib saabuda globaalne energiakriis, mis esmalt tabab transpordisektorit. Lainena kaasneb toidukriis, sest kasvab nõudlus põllumajanduspindadel energiakultuuride kasvatamiseks.

Eesti on energiakriisi suhtes heas lähtepositsioonis. Elanike tihedus on väike ning võimalus biomassi kasvatada ja biokütuseid toota elaniku kohta väga suur, võimalus on kasutada tuuleenergiat ning rajada tuumajaam ning arukalt kasutada põlevkivi, muuta hooned energiatõhusateks. Ometi kui globaalne energiakriis tabab meid ootamatult, tõusevad importkütuste hinnad lakke ning elu on ka meil häiritud.

Palju veel aega on, pole teada, seda ei julge keegi täpselt ennustada, maailma süsteem on liiga keeruline ja sõltub poliitilistest otsustest. 2015? 2020? 2025? 2030? Samas peaks olema igaühele selge, miks on vaja doteerida taastuvenergeetika lahenduste väljatöötamist ja kasutuselevõttu, miks on vaja vähendada sõltuvust importkütustest. Eestil on võimalus kombineerida tuuleenergia tarbimine ja transpordisektor, arendades välja elektritranspordi suures mahus.

Lisavõimalus on loobuda tarbimise kasvu põhisest arengumudelist üldse. Kõige paremini kirjeldaks sellist mudelit ehk sõna ‘ebapopulaarne’. Tarbimist vähendav käitumine tundub meile hetkel pealesunnituna ja meedias nimetatakse seda surutiseks.

Elame huvitaval perioodil – naftaajastu tipus. Aga kas me käitume nii, nagu tuleks käituda tipus olles, või läheb nii nagu tavaliselt – ammu prognoositud sündmused saabuvad ikkagi ootamatult?

Lõpuks ka üks investeerimispankuri poolt tehtud 8-minutiline videoklipp. Loomulikult võib internetist leida igasuguseid klippe, kuid see on piisavalt lühike ja konkreetsete arvudega argumenteeritud.

Kas pooldate tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis? Miks?

Küsimus on püstitatud ka energiafoorumis.

Paljud on väitnud, et tuumajaama rajamise korral Eestisse kolivad nad siit kohe minema… Küsimus on, kuhu? Arenenud riikide hulgas on tuumajaamadeta riike väga vähe – Taani, Norra, Austria, Uus-Meremaa, Austraalia, ka Läti… Lisaks on Taani ja Austria piiridel naaberriikide suured tuumajaamad ja Austraalias uraanikaevandused. Samas, kas muutuvas maailmas on oma tuumajaam Eesti jaoks parim lahendus või on paremaid alternatiive?

Nii imelik kui see ka ei ole, Eestis pole sellel teemal laia avalikku ja kirjalikult salvestatud tõsimeelset diskussiooni üldse toimunud. Seda ilmselt põhjusel, et Eestis puudub tõsine veebipõhine keskkonnafoorum.

Mõned poliitikud ja teadlased on olnud kutsutud telesaadetesse ning väljendanud kardinaalselt erinevaid seisukohti – ja uuesti laiali läinud. Ja nii uuesti, uuesti, uuesti… Roheliste erakond käivitas allkirjade kogumise tuumajaama vastu, tuues välja omapoolsed põhjendused – kuid ei avanud neid põhjendusi diskussiooniks. Nüüd on käivitatud allkirjade kogumine võimaliku Pakri tuumajaama vastu – jällegi ilma diskussioonita, kas siis üldse loobuda tuumajaamast, missugune oleks parem koht ja miks ning kuidas üldse on Eestis võimalik ületada NIMBY (not in my back yard, mitte minu tahaaeda) sündroomi.

Erinevalt enamikust arvamusteavaldajatest, kel tundub olevat kohe alguses oma kindel seisukoht, sean eesmärgiks viia läbi tõsiselt argumenteeritud arutelu, mille käigus peaks kasvama kõikide teadlikkus sellest, mida tuumaenergia kasutuselevõtt reaalselt ja tegelikult Eesti jaoks võib kujutada. Käivitatud on veebisait www.tuumaenergia.ee, millelt leiab rohkesti informatsiooni koos ülevaatega viimaste aastate kirjutistest meie meedias – nii poolt kui vastu.

Kui me ei soovi tuumaenergiat kasutada, peame vastama küsimusele – mis on alternatiiv? Põletada põlevkivi edasi ja tasuda keskkonnamakse, kui rahvusvaheline poliitmaastik need järjest tõusvas ulatuses kehtestab? Siin ei saa olla vastuseks, et tegeleme hoopis energiasäästuga. Energia säästmine on väga oluline küsimus. Samas me võime kuitahes kõvasti pingutada, kuid reaalsus on suhteliselt lihtne – kui sisemajanduse koguprodukt kasvab, siis kasvab ka energia tarbimine. Minu teada mitte ühelgi riigil pole õnnestunud seda tõsiasja muuta – Eestis kasvõi seetõttu, et pikemaajaline soov oma elamispinda tunduvalt suurendada ja elamistingimusi parandada on enamikul inimestel. Erineda võib vaid see, kuivõrd järsk energia tarbimise tõusugraafik SKP suurenedes on.

Niisiis, kas pooldate tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis? Miks?

Vastan ise oma teadmistele toetuvalt nii küsimustele kui kommentaaridele energiafoorumis ja oma blogi kommentaariruumis.

Miks Euroopa Liit surub elavhõbedat meie kodudesse?

Jutt on jällegi säästupirnidest, seekord uuest vaatevinklist – püüdes hõõglampide keelustamise otsust mõista. Iga säästupirn sisaldab umbes 5 mg elavhõbedat. On ka uuemaid ja veel kallimaid eksemplare, kus elavhõbedat vaid 1 mg – aga ikkagi elavhõbedasisaldusega. Miks asendatakse sunduslikult elavhõbedat mitte sisaldavad tooted seda sisaldavatega?

Poliitika

Tegelikult on vastus üks ja ainult üks – sõlmitud poliitiline kokkulepe vähendada CO₂ emissioone aastaks 2020 20% võrra ning selle protsessi eest vastutajad peavad näitama, et nad on midagi teinud. Nende tahtmine jääb poliitmaastikul peale.

Jätame siin kõrvale teema, kas inimtekkelised CO₂ emissioonid annavad olulise panuse globaalsetesse kliimamuutustesse või mitte. Minu isiklik arvamus on, et kui oluline ja täpselt missuguse mustriga mõjud on – ega me tegelikult seda ei tea ja kliimamuutusi täpselt ette ennustada ei oska. Oskame ühe või teise parameetri või parameetrite rühma alusel tõmmata lineaarseid graafikuid ja luua mudeleid, kuid tegelikult on toimuvas väga palju umbmäärasusi. Jah, kehtib reegel – pigem karta kui kahetseda, ning selle alusel ka tegutsetakse. Siin aga sekkuvad mängu poliitikud.

Poliitikute arvates peab kogu aeg midagi muutuma – soovitavalt ikka paremuse poole. Veel parem on näidata, et tegeldakse maailma päästmisega seda ähvardavate ohtude eest. Õnnetud jääkarud üksikul jääpangal, sulanud lumememm – selliste kuvandite alusel peaksid kõik saama aru, et globaalsed kliimamuutused võib olla oluline probleem. Maailmas midagi korda saata aga on juhtide arvates võimalik vaid poliitiliste tööriistadega. Võrreldes maailmapoliitikat näiteks hekipügamisega, siis on kõikidele hekiomanikele peale pandud kohustus pügada oma hekki 20% võrra sõltumata sellest, mis taimede baasil hekk on rajatud ning kui vana ja kõrge ta praegu on.

On arvamusi, mille kohaselt CO₂ piiramine ja emissioonidega kauplemine on tegelikult ettevalmistus fossiilsete kütuste lõppemise perioodile – et hankida piisavalt vahendeid taastuvenergeetika alastele lahendustele, toetada tuumaenergeetika renessanssi jne eesmärgiga hoida ära nafta- ja gaasiriikide täielikku domineerimist.

Poliitiline kokkulepe on tore, aga et tegelikku efekti saavutada, peaksid inimesed muutma oma käitumisharjumusi, tegema midagi teistmoodi. Kõige toredam oleks, kui inimesed hakkaksid tarbima vähem energiat, sealhulgas elektrienergiat. Teatavasti ju suur osa elektrienergiast tuleb elektrijaamadest, mis põletavad fossiilseid kütuseid.

Tegelikkus

Kui me aga vaatame elektritarbimist meie kodudes, siis valgustuseks kulub vaid 8% elektrienergiast. Piisab mõne uue ja võimsama elektrilise riistapuu soetamisest – ning kogu võimalik sääst elektripirnide väljavahetamisest on olematu. Kui perekond kolib korterist oma majja linna lähedale, kasvab pere energiavajadus vähemalt 2 korda. See on areng, mille poole suur hulk inimesi püüdleb – ja mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Pere energiasääst pirnide vahetamise arvelt on selle kõrval tühine. Samas arvestavad pirnide vahetuse propageerijad välja, et tänu pirnivahetusele võib ehitamata jätta nii mõnegi uue elektrijaama. Kas ikka võib? Tarbimine kasvab endiselt suure kiirusega.

Miks siis ikkagi pirnid, mitte näiteks muud kodumasinad? Ka kodumasinatel on energiaklassid, aga piirid on ees. Pesumasina vee soojendamisel teatud temperatuurini tuleb ikka kulutada kindel hulk elektrienergiat, samuti kohvivee keetmisel. Hõõglampide puhul aga on arvutatud, et näiteks kivisöe või põlevkivi orgaanilise aine oksüdeerumise energiast jõuab valgusenergiaks vaid 2%. Seega energiakadu on 98%. Just selle numbri vähendamise otsustasid Euroopa energiapoliitikud rakendada oma vankri ette – ikka põhjendusega vähendada CO₂ emissioone. Just sellel ja ainult sellel põhjusel otsustati keelustada hõõglambid.

Mis aga tegelikult juhtus? Väga paljudel juhtudel saadi aru, et lambipirnide asendamisel pole mingit seost CO₂ emissioonide vähendamisega, mõnedel juhtudel aga on olukord isegi vastupidine. Näiteks Soomes, kus suur osa elektrienergiast saadakse tuumajaamadest ning kui ruumide kütteks kasutatakse fossiilkütuseid, annavad hõõglambid samuti oma panuse küttesse ja tulemuseks on CO₂ emissioonide kasv, sest tuleb rohkem kütta… Vahe pole kindlasti suur, aga kindlasti see näide näitab keelupoliitika mõttetust.

Euroopa Tarbijate Organisatsiooni direktor Monique Goyens on välja toonud, et paljudel inimestel on nahatüüp, mille suhtes nn säästupirnid on kahjulikud. Hõõglampe oleks vaja tervislikel põhjustel – huvitav, kas luuakse süsteemid, mis võimaldavad arstitõendi abil neid ikkagi osta?

Veelgi kurvem on elavhõbeda küsimus. Kui paljudes valdkondades, näiteks stomatoloogias toimub elavhõbeda täielik keelustamine, siis nüüd toome elavhõbedaohud oma kodudesse. Kõige drastilisem näide võib olla, kui väike laps kukub kogemata säästupirnide kasti peale (õnneks ei jõua keegi neid veel kastide kaupa osta, küll aga võib peagi tekkida kast katkiste pirnidega) ning gaasiline elavhõbedaemissioon satub lapse kopsudesse. Rakendatud pole peamist soovitust – elavhõbedat sisaldava pirni vahetamisel peaksid kauplused vana tagasi võtma.

Et tegu pole ainult eestlaste protestiga, seda näitab Euroopa Liidu energeetikavoliniku Andris Piebalgsi blogisissekanne hõõglampide keelustamise kiitmise kohta, mida lugejad on 5-palli süsteemis hinnanud 1.51-ga. Kommentaarides on välja toodud ka olulisemad vastuargumendid.

Eriti huvitav on võrdlus, mille kohaselt söeelektrijaamad paiskavad hõõglampide töö tagamiseks keskkonda rohkem elavhõbedat kui satub kodudesse need välja vahetanud säästupirnide kaudu. Elavhõbe on looduses levinud element, seda on igal pool, ainult väga väikeses kontsentratsioonis. Muuhulgas on elavhõbedat loomulikult ka soojuselektrijaamade heitmetes. Samas jutt on hoopis elavhõbedast gaasilises vormis ning sellest, et need gaasid on meie kodudes. Säästulambi purunemise korral siseruumis on soovitus ruumi 15 minuti jooksul õhutada, killud kuivalt kokku korjata, paigutada mitmekordsesse kilekotti ning viia ohtlike jäätmete kogumispunkti… Päris keeruline, kas pole?

Miks siis ikkagi?

Kokkuvõtvalt on CO₂ emissioonide poliitiliseks piiramiseks välja mõeldud keeld, mis väga paljudel juhtudel ja väga paljudele inimestele tundub jaburana. Olen kirjutanud, et ootan säästupirnide hinna tunduvat alanemist ja plaanin osa hõõglampe kindlasti asendada – seal, kus pean neid valgustuse seisukohalt talutavaks, majanduslikult kasulikuks ja elektrienergiat ka tegelikult säästvaks.

Miks siis ikkagi otsustati rakendada keeldu? Kas olid üheks põhjuseks säästupirnide tootjate tehtud investeeringud ning samas pirnide väga kõrge hind ja ebaühtlane kvaliteet, mistõttu müük ei edenenud piisavalt hästi? Arvutused ju pidid tõestama, et iga inimene hoiab raha kokku – ja kui inimesed ei hakanud raha kokku hoidma, siis mitte seepärast, et nad poleks seda tahtnud, vaid seepärast, et paljude inimeste kogemuste baasil oli pirnidel kvaliteediprobleem ning kokkuhoiu asemel tekkis lisakulutus. Paljudele ei meeldi kunstlik valgus, paljudele ei meeldi elavhõbedasisaldus, neid pole mõtet panna pidevalt valgustust sisse-välja lülitavatesse ruumidesse, probleeme võib esineda tugevate külmakraadide juures, mõned kasutavadki hõõglampide soojust jne. Väga paljudel juhtudel on hõõglamp parem ja kvaliteetsem toode kui säästupirn – miks siis peaks selle müük olema keelatud?

Minule siiski tundub, et tegu on puhtalt poliitotsusega näitamaks, et midagi on tehtud. Ja selle otsuse mistahes vastuargumendid ei leia isegi tõsist arutelu… Ka Andris Piebalgsilt sooviti blogis vastuseid ja kommentaare, neid aga pole tulnud.

Narvalastel jälle võimalus

Eks siis ootame, kui keegi taibukas ettevõtja tuleb turule küttekehaga, mis kuidagi kahtlaselt meenutab hõõglampi ning millel on üks huvitav lisafunktsioon – ta annab rahulikku ja mahedat valgust, mis ei kahjusta tervist ega sisalda elavhõbedat. Kuniks seda aga pole, avaneb ärivõimalus jällegi ilmselt narvalastele…

Lõpetuseks meenub mulle, kuidas mu isa rajas talvel Mustamäe rõdule omamoodi külmkapi. Et moosipurke ja marineeritud seeni talvel hoida nii, et oleks piisavalt külm ja need samas ära ei külmuks, vedas ta puidust kappi hõõglambi. Ka kõige külmematel öödel ei külmunud purgid ära. Olen 100% kindel, et tegu oli palju keskkonnasõbralikuma lahendusega võrreldes teise külmkapi ostmisega – selleks lihtsalt polnud ei ruumi ega raha… See, et moosi- ja seenepurgid ka pisut valgust said, ei oma selles loos mingit tähtsust.

Tuumajaamast ilma emotsioonideta

Eesti on läbi aastakümnete tootnud rohkem elektrienergiat kui tarbinud. Põlevkivi kasutamine tipnes 1980ndate alguses, kui kaevandati üle 30 miljoni tonni aastas – keskmiselt 1 tonn sekundis arvestusega 24- tunnise ööpäeva kohta. Kuigi põlevkivi kütteväärtus on 3 korda madalam kui kivisöel, võimaldas juba välja ehitatud tootmiskompleksi olemasolu ning tööjõu odavus võrreldes Põhjamaadega põlevkivil baseeruva energeetikaga jätkata. Võiks jätkata ka veel palju aastakümneid, jutud põlevkivi lõppemisest on liialdatud. Kõik prognoosid aga näitavad, et avaneva elektrituru tingimustes ning rahvusvahelisi kliimakokkuleppeid järgides muutub põlevkivist elektri tootmine kümne-paarikümne aasta jooksul ebaotstarbekaks – hoolimata sellest, et mitmete Eesti teadlaste ja akadeemikute väite kohaselt puudub CO2 emissioonidel otsene seos kliimamuutustega.

Suurriikide teaduste akadeemiad on otsuse teinud

2005. aasta juulis avaldasid G8 riikide ja BRIC (Brasiilia, India, Hiina) teaduste akadeemiad ühispöördumise, mille kohaselt on piisavalt tõendeid kliimamuutuste toimumise kohta ning kutsutakse üles läbi viima konkreetseid tegevusi kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamiseks. Eesti akadeemikutel on täielik õigus olla erinevatel seisukohtadel, paraku ei suuda nende arvamus olla maailma tasandil kõlavam kui tööstusriikide ja suurriikide teaduste akadeemiate ühisseisukoht. 2006. aasta ühispöördumine, millele lisandus veel ka Lõuna-Aafrika Vabariigi teaduste akadeemia, käsitleb energeetilise jätkusuutlikkuse ja energiajulgeoleku teemat. Räägitakse fossiilkütustel põhineva energiasektori muutmisest puhtamaks, tuumaenergia arendamisest ning taastuvate energiaallikate kasutuselevõtust.

Eestil ongi neli võimalust, mida saab ka omavahel kombineerida – muuta põlevkivienergeetika puhtamaks, arendada tuumaenergeetikat, võtta kasutusele taastuvad energiaallikad või muutuda elektrienergia eksportijast selle importijaks.

Väga häid lahendusi pole Eesti jaoks olemas

Energiatehnoloogiad on maailmas tormilises arengus, kuid mistahes ajahetkel ei saa me teha arendusotsuseid toetudes argumendile, et loodetavasti on mingiks ajahetkeks välja töötatud uued efektiivsed ja majanduslikult otstarbekad energiatehnoloogiad, kui hetkel neid veel pole. Tark arendaja hoiab kõiki võimalusi avatuna.

Igal lahendusel on oma plussid ja miinused, samuti on iga lahendus regioonispetsiifiline nii loodustingimuste kui naaberriikide kontekstis. Me saame ainult kadestada Norrat, kus sajab palju ning kus suured kõrgustevahed skäärides loovad ideaalsed võimalused katmaks kogu riigi energiavajadus hüdroenergia abil. Kui Eesti sooviks teha samamoodi, peaks ta ümbritsema kogu Eesti territooriumi 40 m kõrguse müüriga ning uputama kõik alad, mis on madalamal kui 40 m merepinnast.

Olen vaimustatult nõus toetama otsust tagada suurem osa Eesti elektrienergia vajadusest tuuleenergia abil – juhul, kui see oleks varustuskindel ja majanduslikult otstarbekas. Tuuleenergial on kaks täiesti erinevat hinda – üks juhul, kui paneme püsti tuulikud ja suudame selle igal ajahetkel tuule tugevusest sõltuvas hulgas elektrivõrkudesse vastu võtta; – ja teine, kui seame tuuleenergia esikohale ning peame tuuleta ja vähese tuulega perioodid kompenseerima mingil muul viisil. Eestis on aastas keskmiselt 1 täiesti tuuletu päev ning 2-nädalane periood, kus Eestit kattev tuulikutevõrk töötaks vaid 10%-lise või väiksema võimsusega. Tuuleenergia seadmine esikohale eeldaks topeltinvesteeringuid – me peame tuuleenergia kas salvestama või kasutama muul küttel töötavaid kompensatsioonijaamu. Lisaks tekib elektri ülekandel iga 100 km kohta keskmiselt 5%-line kadu, seetõttu mida suurem on võrgustik lootuses, et kusagil tuul ikka puhub, seda suuremad on ka kaod. Me ootame uusi efektiivseid salvestustehnoloogiaid, kuid ei saa antud ajahetkel võtta vastu otsust just selline tee valida.

Biomassi kasutamine elektri ja sooja koostootmiseks on kahtlemata perspektiivne. Olen korduvalt näiteks toonud biogaasijaama Ungaris Dunajvarose linna lähedal, kus on kokku pandud kolm lihtsat regionaalspetsiifilist lahendust – energiatootmine on ühendatud põllumajanduspiirkonna kompleksi, CO2 kvoot müüakse maha Austriale ning tootmises osalevad vangid tööteraapia raamistikus. Ka Eestis arendatakse välja terve rida regioonspetsiifilisi lahendusi, vajalik on määratleda, kui suures mahus sellised koostootmisjaamad tagaksid Eesti elektrivarustuse ja kuivõrd see oleks majanduslikult efektiivne.

Põlevkivienergeetika muutmine CO₂-puhtamaks on võimalik, maailmas on eriti kuumaks teemaks CO₂ paigutamine maa alla. Kanada valitsuse otsus suunata riigi puhta energia fondist mahuga 1 miljard Kanada dollarit (882 miljonit USA dollarit) koguni 65% Alberta provintsi õliliivade tööstuse CO₂ emissioonide eemaldamiseks on algatanud poleemika, kas tegu on tõepoolest vajaliku sammuga või rohepesu juhtumiga (greenwash, silmakirjalik toodete ja teenuste müük ja tehnoloogiatesse investeerimine rohelise sildi all). CCS (carbon capture and storage) tehnoloogia võib erandjuhtudel anda tugeva majandusliku efekti – pumbates CO₂ ammenduvatesse naftamaardlatesse on võimalik saada kätte täiendavalt naftat. Siiski üldreeglina otsitakse ja plaanitakse kasutada lihtsalt geoloogilisi struktuure, kus CO₂ säilitada kas gaasilisena või vedelas olekus niiviisi, et see oleks atmosfäärist isoleeritud. Sellise tehnoloogilise lahenduse teel loodetakse muuta CO₂ emissioonide vabaks eriti kivisöel töötavaid elektrijaamu, sarnane arendustegevus on intensiivselt käimas nii USA-s kui Euroopa Liidus. Kahjuks Eestis geoloogilised struktuurid, kuhu CO₂ paigutada, puuduvad – lähimad on Lätis. Samas ei saa olema rahalises mõttes olulist vahet, kas maksta CO₂ trahve või transportida CO₂ torujuhtme kaudu Narvast Lätisse – põlevkivienergeetika konkurentsivõime langeb tunduvalt.

Kogu eelnevat toodud pilti arvestades (mis tegelikkuses on veelgi keerulisem) oleks riigi energiajulgeoleku tagamise seisukohalt ebakompetentne mitte kaaluda maailma juhtriikide teaduste akadeemiate soovitust arendada tuumaenergeetikat. Vastav arengusuund on kirja pandud ka Eesti energiamajanduse riiklikusse arengukavasse.

Emotsionaalsed müüdid

Eesti avalik meediaruum kubiseb põhjendustest, miks Eestis ei peaks tuumaenergeetikat arendama.

Kirjutatud on, et Eestis puuduvad spetsialistid, seetõttu on areng võimatu. Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool on koostöös Stockholmi Tehnikaülikooliga ning teiste välispartneritega astunud esimese sammu – hetkel on koostamisel ühised magistriõppekavad. Meie noorte huvi selle teema vastu on ülikoolides väga suur. Me ei saa ignoreerida fakti, et maailmas on ehitamisjärgus üle 30 tuumareaktori, kindlalt on planeeritud ehitada üle 90 reaktori ning tehtud ettepanekud üle 222 reaktori ehitamiseks – lähima 20 aasta jooksul kasvab tuumareaktorite arv maailmas üle 50% võrra.

Olen kohanud emotsionaalseid avaldusi, mille kohaselt ollakse tuumajaama rajamise korral valmis koheselt Eestist ära kolima. Küsiksin vastu – kuhu, sest variante arenenud riikide hulgas pole palju, sõelale jäävad muuhulgas Norra, Taani, Läti ja Austria. Kui paljud meist aga keelduksid reisimisest või tasuvast tööst Pariisis, Brüsselis, Londonis, Stockholmis või Washingtonis põhjusel, et selles riigis on tuumajaamad? Mina pole kohanud ühtegi sellist inimest. Kas siis tõesti on argumendiks, et teised arenenud riigid oskavad tagada kvaliteedi ja turvalisuse, Eesti aga pole selleks võimeline?

Kirjutatud on ka tuumkütuse tõusvast hinnast. Seda ei saa aga vaadata kogu maailma energeetika kontekstist väljaspool. Inimeste energiavajadus järjest kasvab, naftatipp aga on juba käes. Tuumkütuse hinna kahekordistumisel tõuseb tuumaelektrienergia hind alla 20 protsendi, sedavõrd suured on tuumkütusele kuluva rahaga võrreldes tuumajaama kapitalikulud ning kulutused hooldusele ning jaama käigushoidmisele, tuumkütust ennast kulub sellega võrreldes vähe. Seevastu gaasi hinna kahekordistumisel kasvab gaasijaama elektrienergia hind 60 protsenti, söe hinna kahekordistumisel 30 protsenti, turba hinna kahekordistumisel 33 protsenti ning puidu hinna kahekordistumisel 52 protsenti.

Kirjutatud on sellest, et tekivad tuumajäätmed ning need on vaja kusagile panna. Samas ei teadvusta me sageli, et uraani kulub sama energiakoguse saamiseks 3 miljonit korda vähem kui kivisütt ning 10 miljonit korda vähem kui põlevkivi. Jäätmete probleem on loomulikult vaja lahendada ja see on tõsine küsimus, kuid mitte lahendamatu – Eesti geoloogiline ehitus võimaldab vajaduse korral rajada jääkide lõppladestu aluskorrakivimitesse ning vastav tehnoloogia on juba rakendamisel nii Soomes kui Rootsis. Lõppladestu rajamise kulud on arvestatud seal juba aastakümneid müüdava elektrienergia hinna sisse. Võimalik aga on ka kokkulepe, et tuumkütuse tarnija võtab kasutatud tuumkütuse tagasi. Sellise võimaluse lubamise või mittelubamise peab ette nägema arendatav seadlusandlus.

Kui suur on tuumaenergia kasutamisega seonduv risk meie elule? Kuidas seda üldse mõõta? Üks võimalusi on  võrrelda on erinevaid inimese tegevusvaldkondi ja üldisi mõjusid ning leida keskmine elupäevade kaotus. USA-s tehtud analüüsi kohaselt kaotab sealne alkohoolik keskmiselt 4000 elupäeva, krooniline suitsetaja üle 2000 elupäeva, 30 % ülekaalus inimene 1300 elupäeva, autoavariide tõttu väheneb elupäevade arv keskmiselt 20 võrra, õhureostuse tõttu 80 võrra, AIDSi tõttu 55 võrra, tuumaenergia kasutamise tõttu 2 võrra ning herilaste ja mesilaste nõelamise tõttu 0.4 võrra. USAs on 104 tuumareaktorit ja seal toodetakse üle 30% maailma tuumaelektrist. Me kasutame emotsionaalselt Tshernobõli näidet ning kipume ignoreerima fakti, et ohtlikku RBMK tüüpi grafiitaeglustiga tuumareaktorid on veel kasutusel vaid Venemaal, lähim nendest Sosnovõi Boris.

Kokkuvõtvalt, mis tahes plaane tehes on vajalik arvestada avaneva elektrituruga. Kui meie poolt toodetud elekter pole konkurentsivõimeline, peame seda sisse ostma. Vaadates meie naabrite energiatootmist saaks vaieldamatult suur osa sellest olema tuumaelekter. Loobuda hetkel esimeste sammude tegemisest tuumaenergeetika arendamisel – isegi juhul kui tuumajaama Eestisse lõppude lõpuks ei rajata – oleks ühe arenguvõimaluse eiramine kiiresti muutuvas maailmas.

Rohkesti lisainfot tuumaenergeetika kohta leiab veebisaidilt www.tuumaenergia.ee.

Puhta energia fond Kanadas: 65% CO2 eemaldamiseks

Kanada valitsuse otsus suunata puhta energia fondist mahuga 1 miljard Kanada dollarit (882 miljonit USA dollarit) koguni 65% Alberta provintsi õliliivade tööstuse CO2 emissioonide eemaldamiseks on algatanud poleemika, kas tegu on tõepoolest vajaliku sammuga või rohepesu juhtumiga (greenwash, silmakirjalik toodete ja teenuste müük ja tehnoloogiatesse investeerimine rohelise sildi all), nagu arvab Stacy Feldman oma blogis ning ka mitmed teised Kanada ajakirjanikud ja keskkonnaaktivistid. Plaanis on demonstratsioonprojektide käigus pumbata CO2, mida õliliivade kaevandamisel tekib 2-6 korda rohkem kui nafta puhul, riigi teistes provintsides paiknevatesse ammendatud nafta- ja gaasimaardlatesse.

CCS (carbon capture and storage) tehnoloogia võib erandjuhtudel anda tugeva majandusliku efekti – pumbates CO2 ammenduvatesse naftamaardlatesse on võimalik saada kätte täiendavalt naftat. Siiski üldreeglina otsitakse ja plaanitakse kasutada lihtsalt geoloogilisi struktuure, kus CO2 säilitada kas gaasilisena või vedelas olekus niiviisi, et see oleks atmosfäärist isoleeritud. Sellise tehnoloogilise lahenduse teel loodetakse muuta CO2 emissioonide vabaks eriti kivisöel töötavaid elektrijaamu, sarnane arendustegevus on intensiivselt käimas nii USA-s kui Euroopa Liidus.

Kanada õliliivade puhul on CCS tehnoloogia kasutuselevõtt seotud teadmatustega maailmaturu nafta hindade suhtes. Tehnoloogia on majanduslikult rakendatav vaid siis, kui naftabarreli hind ületab 105 dollari piiri. Majanduskriis ja nafta hinna langus juba põhjustas õliliivatööstuse uute projektide tühistamise või edasilükkamise kogumahus 20 miljardit dollarit.

Ülejäänud 35% fondist on plaanitud jagada viie aasta jooksul väiksemate taastuvenergeetika projektide (177 miljonit USA dollarit) ja puhta tehnoloogia arendusprojektide (132 miljonit USA dollarit) vahel.

Aafrika toidukriis ei pruugi olla vältimatu

Kõrbestumine, kahjurite  levik, haritava maa kvaliteedi langus ning erosioon on ÜRO keskkonnaprogrammi (UNEP) vastse aruande kohaselt juba vähendanud  Aafrika põllumajandustoodangut regiooniti kuni 2 korda ning toidukriisi tingimustes viimase kahe aasta jooksul suurenes toidupuuduse all kannatajate arv 100 miljoni inimese võrra. Sellest hooilmata on prognoos, et Aafrika rahvaarv suureneb lähima 40 aasta jooksul 770 miljonilt inimeselt 1.75 miljardi inimeseni! Kas üldse on tulevikulahendusi?

ÜRO jätkusuutlikkuse komisjon avaldas 14. mail New Yorgis aruande ‘Keskkonna toidukriis’, mis lisaks probleemide väljatoomisele pakub ka reaalseid lahendusi.

1. Kasutamata ressursid

Veepuudus on Aafrika üks põhiprobleeme ning riskiaste järjest kasvab. Samas näitavad arvutused, et Aafrikas sajab vihma koguses, millest jätkuks 13 miljardile inimesele. Uus perspektiivne suund on vihmavee saagi kogumine ja varude loomine.

Senine välisabi on seisnenud peamiselt otseses toiduabis – selle asemel tuleks suurendada varustamist põllumajandustehnika, väetiste ja seemnetega, järgmises etapis aga luua jätkusuutlik ökoloogiline põllundus, kasutada kohalikke orgaanilisi väetisi. Samuti peaks toiduabi programm laiendama Etioopias juba proovitud väikelaenude ja väikekindlustuse skeeme.

Aafrika riigid võiksid edukalt kaubelda ka arenevatel süsihappegaasi kvooditurgudel ja fondides.

Puhta energia projektid (tuule-, hüdro- ja päikeseenergia kasutamine) on Aafrikas alles algusjärgus. Hetkel on arendamisel 100 uut projekti 20 erinevas riigis. Keenias luuakse Ida-Aafrika riftivööndisse mitmesaja megavatist geotermaalsel energial põhinevat elektrijaama, 2020. aastaks peaks koguvõimsus ulatuma 1300 MW-ni. Victoria järve ümbruses katsetatakse erinevaid kliimasõbralikke maaharimisviise, sealhulgas hinnatakse süsiniku sidumist mullakihti, mis oleks farmeritele täiendavaks sissetulekuallikaks.

2. Vajadus ökoloogilise revolutsiooni järele

Aafrikal ei ole valikut, majanduse ja põllumajanduse areng peab ületama Aasia saavutused – seda tingimustes, kus niisutuseks vajalikku vett pole nii lihtsalt saadaval kui Aasias, infrastruktuur on puudulik ning kliimamuutuste ja maa degradeerumise mõju tugevam. Aasia roheline revolutsioon põhines peamiselt väetistel ja Himaalaja liustikuvetel. Vihmavee ärakasutamine peab olema seotud süsteemidega, mis tagavad mulla viljakuse ning vähendavad kahjurite mõju.

Samuti on selgunud, et üle poole maailmas toodetud toidust rikneb või visatakse jääkidena minema – nii ebaefektiivne on inimese toiduahela korraldus. Ka Aafrika ranniku kalakasvatuste ning põllumajandustoodangu saagi varumise järgsed kaod ulatuvad 25-50%-ni.

Mullaerosioon üksinda põhjustab Aafrikas saagikuse langust 2-40%, keskmiselt 8%. Kliimamuutuste võimalik mõju loob veelgi suuremaid riske. Põuad on viimase 20 aasta jooksul põhjustanud Aafrika kariloomade huku 22-90% ulatuses, keskmiselt 40%. Maailma viljapõlde kahjustavad 9ooo putukaliiki, 50000 patogeeni ja 8000 umbrohuliiki.

Paljudes Aafrika piirkondades on väetiste kasutuseks vaid 1-2 kg/ha võrreldes kuni 100 kg/ha maailma teistes piirkondades, samas maksab väetis Aafrikas infrastruktuuri puudulikkuse ja maismaatranspordi suure kauguse tõttu kuni 7 korda rohkem. Lisaks teeb väetistekasutus farmerid väga haavatavaks maailmaturu naftahindadest.

Kui arengut Aafrika põllumajandussektoris ei toimu, on oodata toiduainete hindade tõusu 30-50% ning eriti haavatav on linnade elanikkond.

Aafrika põllumajandussektorisse on senini investeerinud vaid Hiina, Lõuna-Korea, Araabia Ühendemiraadid, Saudi Araabia, Jaapan, Malaisia ja India. Oluliseks seejuures on biokütuste tootmise arendamine.

Omaette võimaluseks on maaviljeluse viis, kus haritaval maal kasvatatakse segiläbi erinevaid vilju ja isegi puid (intercropping). Selline esmapilgul ebaefektiivne meetod on tegelikult Aafrika tingimustes vastupidavam ning jätkusuutlikum.

Aruanne

Aruanne “The Environmental Food Crisis: The environment’s role in averting future food crises” on kättesaadav veebisaitidelt http://www.unep.org või http://www.grida.no.

Tartu Ülikooli 22.05. energiaseminari videosalvestused

Tartu Ülikool käivitas seminaride sarja, mille käigus annavad ülikoolide teadlased ülevaate peamistest uurimistöödest ja trendidest nii Eesti ülikoolides kui kogu maailmas. Lisaks ettevõtjatele on oodatud ka otsusetegijad, konsultandid, teadlased, üliõpilased jne, kes on huvitatud kaasa mõtlema, kuidas teadustulemused praktikasse jõuavad.

Esimeseks valdkonnaks oli ENERGIA 22. mail 2009 – energia tootmine, muundamine, salvestamine ja säästmine.

Seminari salvestused on nüüd kättesaadavad aadressilt http://www.ut.ee/573560.

Soovitav on avamiseks kasutada Internet Explorerit.

Suur pilt: maavarade lõppemine, kliimapoliitika ja sellega seonduvad uued trendid ettevõtluses. TÜ ettevõtlussuhete juht Dr Erik Puura

Arengutest energia muundamises ja salvestamises Tartu Ülikoolis ja kogu maailmas. Professor Enn Lust

Ettekanne loob pildi, millal, missugused ja mis skaalas (kodulahendused, hoonestu jne) konkurentsivõimelised lahendused turule jõuavad ning mille kallal intensiivselt töötatakse.

Millised muutused peaks toimuma hoonete sektoris? Mõju suurele pildile. Dr Tõnu Mauring

Majade kütteks võiks kuluda ca 10 korda vähem energiat, see on kõige suurem realiseerimata potentsiaal
Hoonete ehitamise/renoveerimise tempo – millist mõju kogu energiavajaduse pildile võib pikas perspektiivis oodata?
Mida peaks seega praegu iga ehitatava ja renoveeritava hoone puhul arvestama?

Energiasäästu printsiipide kaasamine linnade ja uusasumite planeerimisse. Professor Rein Ahas

Geoloogia roll energeetika arengus maailmas. Emeriitprofessor Väino Puura

Kui palju ja missuguseid kütuseid on veel avastada? Mis toimub maailmas põlevkivide kasutuselevõtu vallas? Miks uute elektrijaamade rajamisel tuleb koheselt kaasata geoloogid?

Tuumaenergeetika võimalikud arengud Eestis – müüdid ja tegelikkus. Dr Enn Realo

Eesti meedias on kõlama jäänud palju ebakorrektset informatsiooni tuumaenergia kasutamise kohta. Ettekanne kummutab üldlevinud müüdid.

Viimaseid uudiseid tuumasünteesi arengutest. Dr Madis Kiisk

Maailmalõpp 21.12.2012 – hirmu pealt teeniv äri

Üha rohkem hakkame lähiajal kuulma katastroofidest, mis peaksid tabama Maad 21. detsembril 2012. Põhjuseks on see, et rohkem kui kunagi varem on kõikvõimalikud ennustajad, ufoloogid, paranormaalsete sündmuste seletajad ühel meelel valinud välja just selle kuupäeva. Lisaks lubavad arenenud kommunikatsioonivahendid kampaaniaid varasemast tunduvalt efektiivsemalt läbi viia. Globaalse majanduslanguse perioodil on 21.12.2012 ka geniaalne võimalus äri tegemiseks. Paratamatult tekivad kaasaelajad ja uskujad, keda ka Eestis on juba üksjagu.

Miks just 21.12.2012?

Sest enamiku tõlgenduste kohaselt just sel kuupäeval lõpeb maiade kalendri 13. suur tsükkel, osades tõlgendustes on kuupäevaks ka 23.12.2012. Maiade kalendri etapilisuse ja selle tõlgendamisega tegeleb maailmas tuhandeid inimesi, kes soovib, leiab sadu veebisaite ja võib ise edasi uurida. Florida loodusajaloo muuseumi Ladina-Ameerika kunsti ja arheoloogia kuraator Susan Milbrath väidab, et puudub arheoloogiline andmestik, nagu tähendaks kalendritsükli lõpp aastal 2012 maiade arvates maailma lõppu. Samuti Floridas paikneva Kesk-Ameerika uuringute arengu fondi juhi Sandra Noble’i väitel oli muinasajal kalendritsükli lõpp maiade jaoks suur pidupäev ning selle seostamine maailma lõpuga on täielik väljamõeldis ning võimalus väga paljudele edukaks äritegevuseks.

Täpselt nagu ümmargune aastavahetus 2000, on ka maiade kalendritsükli lõpp võimalus mõtteid koondada ning analüüsida inimkonna arengut – kuhu oleme jõudnud ja kuhu tahame edasi liikuda. Hirmu külvajad aga on seondanud selle kuupäevaga kõik ohud, mis inimest ähvardavad ning ütlevad, et täpselt pole teada, mis juhtub, aga midagi juhtub… Ka mina olen saanud e-kirju, kus väidetakse, et ma ei tea mitte midagi ning midagi kindlasti juhtub. Inimesed on läbi lugenud paar raamatut, kus tehakse selgeks, et kõik ennustajad ja ennustused viitavad just sellele kuupäevale.

Veebisait http://www.december212012.com/ on ennast kuulutanud selle päeva sündmuste ametlikuks veebisaidiks. Et inimene ikkagi uskuma hakkaks, on müügil raamat ’Täieliku idioodi juhend aastasse 2012’ ja hulk bestsellereid. Vastava kuupäevaga T-särki hoiab käes Barack Obama, müügil on kõikvõimalikud riideesemed selle kuupäevaga. Pakutakse võimalust tellida katastroofikindlaid maju ja varjendeid. Töötab ka sekundite lugeja, täpseks momendiks on valitud kell 11.11 GMT. Vasakus ülanurgas vilguvad kuulsuste pildid, kes kõik sellesse usuvad, nende seas Mel Gibson. Võimalik on jätta oma nimi uskujate nimekirja.

Võimalike katastroofide loetelus on suur hulk looduskatastroofe, mis Maal on senini esinenud ja esinevad ka edaspidi – vulkaanipursked, maavärinad, tsunamid, kuumalained, troopilised tormid. Laamad liiguvad üksteise suhtes, lahknevad ja sukelduvad üksteise alla. Inimene pole võimeline ei maavärinaid ega vulkaanipurskeid ära hoidma, need on toimunud sadu miljoneid aastaid ja toimuvad ka edaspidi. Muide, XX sajand läks ajalukku kui sajand ilma hiigelsuurte vulkaanipurseteta, samas kui Tambora purse 1815. aastal paiskas atmosfääri nii palju tuhka, et aastat 1816 teatakse ülemaailmselt kui ilma suveta aastat. Krakatau plahvatust aastal 1883 oli kuulda 3000 km kaugusel Austraalias. Ükski neist sündmustest ei langenud kokku mingi kalendri lõppemisega. Samas ükski geoloog ei oska hetkel kindlalt väita, kas ülitugevaid vulkaanipurskeid on lähiaastatel oodata või mitte. Paljusid vulkaane jälgitakse, otsustavad märgid aga võivad ilmneda alles vahetult enne purset.

Mis puudutab üleujutusi, kuumalaineid või orkaane, siis võib jääda mulje, et need on viimasel ajal sagenenud ja muutunud tugevamateks. Sellel on siiski mitmeid teisi põhjusi võrreldes looduse enda muutumisega: informatsioon levib kiiremini, inimene on muutunud kergemini haavatavaks, inimesi on maailma juurde tulnud ning inimene ise on keskkonda mõjutanud. Informatsioon mistahes maailma piirkonnas toimunust jõuab kohale minutitega. Samas uutele inimestele on vaja maad – asustatakse vulkaanide jalameid ja jõelamme. Ressursside ammendamisel tekivad muutused, näiteks puude massiline raiumine Himaalaja jalamil põhjustab vee kiiremat liikumist jõesängidesse ning suurendab üleujutuse riske Bangladeshis veelgi. Linnastumine tagajärjel suunatakse samuti vesi kiiremini jõgedesse ja suureneb üleujutuse risk. Tugevamad tormid, kuumalained ja üleujutused võivad olla ka globaalsete kliimamuutuste tagajärjeks. Nii et pole välistatud, et aastal 2012 mingi suurem looduskatastroof ka juhtub, kuid samamoodi võivad need juhtuda ka aastal 2011 või 2015, neid on juhtunud minevikus ja juhtub ka edaspidi.

Omaette teooriaks on planeet X või Nibiru, mis pidavat Maa lähedusse jõudma ning mida vastavalt ettekuulutustele juba praegu 2009. aastal olevat näha. Sellesse väljamõeldisse võib uskuda, kuid minu hetketeadmiste kohaselt väljamõeldiseks see jääbki. Ka seostada Maa ajaloos korduvalt toimunud magnetpooluste vahetust just aastaga 2012 ei ole absoluutselt mingit põhjust. Päikesetormid on aastal 2012 aktiivsemad ning mõju satelliitidele võib olla tõsine, kuid seostada seda mingi suure katastroofiga Maa pinnal ei saa.

Kõige selle juures on suurimaks riskiks hoopis see, mis inimene ise teha võib. Näiteks terroriaktide mõju on kindlasti suurem, kui sellega kaasneb 21.12.2012 kuupäevaga kaasnev massipsühhoos. Rakendades maiade kalendri lõpu, Nostradamuse ennustused jms inimkonna vaimse mõjutamise teenistusse võib kaasa tuua ususektide ja ka teiste mõjutatud inimeste enesetappude laine. Kuupäevaga seotud katastroofidesse uskumine muutub paljudele eneseväljenduseks, omalaadseks uskumuseks, mille nimel muuta oma elu vastavaks 1411 alles jäänud päevale tänase seisuga (08.01.2009). Teised oskavad seda ära kasutada – viimane viimsepäeva õhutamine planeet Nibiru saabumise abil oli 2003. aasta alguses, paraku mais 2003 ei juhtunud midagi ning kõik toonased veebisaidid on muutunud, seal vilgub uus kuupäev – 21.12.2012. Pannes kokku kõik võimalikud katastroofiriskid ja suunates just sellele kuupäevale kõik võimalikud ennustajad on võimalik teha filme, kirjutada raamatuid, müüa vidinaid ja varjendeid – ühesõnaga teenida palju raha ning edukas ärimees oskab sellega väga hästi hakkama saada.

Hiljuti külastasin Dan Browni raamatu ’Da Vinci kood’ ühte tegevuskohta – Rosslyni kabelit Edinburghi lähedal. Kui enne raamatu ilmumist külastas seda paarsada inimest aastas, siis nüüd on kümnete tuhandete turistide külastusraha ja vidinate müük sealsetele inimestele tõeliseks sissetulekuallikaks. Kes oskab hästi müüdavasse müüti siduda Kaali järve ja 21.12.2012, võib samuti palju teenida.

Kindlasti võivad paljud 21.12.2012-sse uskujad väita, et kuupäeva kasutamine äriks on teisejärguline ja tegelikkus on maiade kalendri lõppemisega ette määratud. Paraku unustavad nad, et see inimene, kelle raamatust nad meelevaldselt kokkupandud tõlgendusi lugesid ja neid uskuma jäid, on oma raha juba kätte saanud. Kogu juba käivitunud kampaaniat analüüsides saab seda seostada eelkõige inimeste eneseväljendusega, millesse püütakse haarata ka teisi, ning puhtalt äriga, mida veel 1411 päeva saab edukalt teha. Seejärel tuleb leida uus kuupäev.

Kas 21.12.2012-sse uskujad võivad saavutada lotovõidu ja just sel kuupäeval tõesti näiteks toimub katastroofiline maavärin või vulkaanipurse? Jah, see on võimalik, täpselt nagu võite võita lotomängudel. Läbiviijad on võtnud palju lotopileteid, nad ei piirdu ainult Nibiru või magnetpooluste vahetusega, vaid on lisanud sinna ka tavalised katastroofid. Kuid ikkagi tõenäosus on väga väike, meenutuseks aastast 2003 võite lugeda toonaseid reaktsioone, kui midagi ei juhtunud… Seekordne kampaania saab siiski olema palju tugevam.

Kuidas ökoeluviis võib inimesed hulluks ajada, II osa

Minu kirjutis ilmus ka Äripäevas ja sealne anonüümne kommentaator varjunime all ‘ubin’ sai hakkama nii huvitava kirjatükiga, et kohane on see tervikuna avaldada. Ubin: “Hämmastavalt loll jutt. Seda loogikat pidi jätkates, võime väita, et inimese täisväärtusliku elu juurde kuulub suitsetamine, nädalavahetusel pildituks joomine, stressi leevendamiseks loomade tapmine ja öistel tänavatel endast väiksemate kolkimine, loomulikult veel omasooiharuse kaudu seksuaalvajaduste rahuldamine, looduse saastamine mõeldes vaid hetkeemotsioonide vajadusele ja sülitades oma järglaste vajadustele. Kõik see, mida siin peetakse täisväärtusliku elu komponentideks, on kõigest haige ühiskonna mentaalne kujutelm. Need niinimetatud vajadused on täpselt niihaiged, kui rumal ja haige on konkreetne indiviid. Sinu jaoks on normaalne kord nädalas “rihm lõdvaks lasta” ja ööklubis end pildituks lakkuda, narkari jaoks on normaalne korralik kokalaks, mitte miski nõme ööklubi ega viinalurts, pereisa jaoks on mõlemid totakad ja pühendub oma lähedastele. Inimloomal pole stressi, kui ta tegeleb õigete asjadega ja tema eluviis on loomupärane. Meie haiges ühiskonnas, harrastatakse pahupidi elu ja siis virisetakse, et näe stress tuli, näe tervis läbi. Ela kooskõlas loodusega ja sul pole stressi ega muid tobedaid hädasid.” Jätsin ka kirjavead sisse.

Kõigepealt siis, loomupärane vajadus lapsi saada, kaua elada ja maailmas ringi vaadata on haige ühiskonna mentaalne kujutelm? Ja ökoloogiline eluviis peakski selliseid vajadusi keelama?

Ilmselt oli inimene siiski häiritud sellest, et minu arvates ökoloogiline eluviis ei tohiks naeruvääristada meelelahutusi. Kui ‘ubin’ peab meelelahutusteks suitsetamist, pidituks joomist ja loomade tapmist, siis on see tema arvamus, mina ei ole seda öelnud. Aga ma olen tõepoolest siiralt huvitatud, kuidas see väljapakutud loodusega kooskõlas elamine tänapäeval välja näeb.

Toon ühe võimaliku näite.

Hommikul paned jalga Hiina püksid, mis on toodetud keskkonda reostavas tehases ning kus ekspluateeritakse laste tööjõudu. Siis pesed hambaid hambapastaga, mille valmistamisel põhjustati kasvuhooneefekti. Hommikusöögiks sööd kurgiviilu külmkapist, mis põhjustab osooniauku. Kurkide kasvatamisel reostati nitraatidega põhjavett. Ja üleüldse elad puumajas ja arvad, et see on keskkonnasõbralik, aga tegelikult ostis ehitaja selle palgid mitte metsamajanduskeskuse kaudu, vaid eraisikult, kes lagastas puude mahavõtmisel metsa. See ehitaja kasutas oma kasumit dziibi ostmiseks, mis saastab keskkonda ning on oma kängururauaga loomadele ja inimestele väga ohtlik. Su pilk langeb kuldsõrmusele, kulla tootmisel kahjustati loodust tsüaniidiga. Ja sa pole jõudnud kodust veel väljudagi ning kindlasti ei olnud see nimekiri täielik, sest WC-s on veel käimata…

Ilmselt vajab lahtimõtestamist inimese vajadus meelelahutuse järele, mida ökoloogilised mudelid võiksid naeruvääristada – pean silmas seda, et kui jätame ära näiteks lastele jõulud, siis oleme kokku hoidnud palju kasvuhoonegaaside emissioone.

Kuhu ikkagi inimene, kes väidab, et ta elab keskkonnasõbralikult, oma piirid tõmbab? Mida ikkagi siis on õigus endale lubada ja mida ei ole? Vastus nendele küsimustele sõltub ju absoluutselt ühiskonnast, kus inimene elab. Iga pügmee Aafrikas elab keskkonnasõbralikumalt kui mistahes eestlane, ka see, kes ennast ökoeluviisi väidab harrastavat.

Kuidas ökoeluviis võib inimesed hulluks ajada

Missugustele järeldustele võiks jõuda noorpaar, kes soovib kogu oma elu elada keskkonnasõbralikult? New Scientist leiab, et suurima ja parima mõjuga on mitte saada lapsi, kui põrgulikult see ka ei kõlaks. Arvutuslik ökoeluviis viib järeldustele, mis põrmustavad meie mõistes täisväärtusliku elu. Ja nii ongi – mistahes mudeleid me ka ei kasutaks, loodusele oleks parim, kui inimesi üldse ei oleks.

Üks lihtsamaid mooduseid, mida eluviisi hindamisel kasutatakse, on arvutada kõik oma tegevused ümber kasvuhoonegaasi emissioonidesse. Küte, valgustus, transport, toit, riided, meelelahutus, ravimid jne – kõige kasutamine on seotud kasvuhoonegaaside tekkega. Et päästa maailm, selgitatakse inimestele, et midagi on vaja teha. Mida igaüks teha saab – on elada keskkonnasõbralikult, nn ökoeluviisil. Aga kui teemasse üha rohkem süveneda, siis võib ka täielikult hulluda.

Keskmise eurooplase elu 75 aasta jooksul tekitab 900 tonni CO2 emissioone, ameeriklase ja austraallase elu aga 1500 tonni. Me võime erinevate võtetega vähendada emissioone kümnete protsentide võrra, aga elu karmides Põhjamaa tingimustes, kus on pime ja külm, nõuab oma osa. Seega, mida vähem inimesi Põhjamaades elab, seda parem keskkonnale. Võimalus on ka kolida näiteks Aafrikasse. Et selliste mõtetega mitte end vaevata, tuleb vastu võtta esimene mööndus:

1. Igal Eestis sündinud inimesel on õigus elada omal maal ning ökoloogilised mudelid ei tohi lähtuda rahvaarvust. Laste saamine on õige ja vajalik.

Aga me teame, kuivõrd vähe elab Eestis inimesi võrreldes Hiina ja Indiaga, ning Indias rahvaarv endiselt meeletult kasvab. Just rahvaarvu jätkuv kasv on üks kasvuhoonegaaside emissioonide kasvu põhiallikatest. Kui me teeme selle möönduse Eesti kohta, siis me ei saa rahvaarvu piiramist nõuda ka hindudelt. Või peaks sõlmima Kyoto lepingu stiilis rahvaarvu piiramise rahvusvahelise lepingu? Juurdekasv arengumaades on endiselt nii kiire, et lähima 100 aasta jooksul paratamatult selliste mõteteni jõutakse.

Edasi. Mistahes kokkuhoid, mida üks perekond saavutada suudab, võib saada põrmustatud pikemate reiside poolt. Üks edasi-tagasi Austraalia reis Eestist aastas toodab sama palju kasvuhoonegaase kui ühe elumaja aastane kütmine ja valgustus. Maailmas ei ole veel ökoloogiliselt puhtaid kaugsõiduvahendeid, eriti suurte veekogude ületamiseks. Kas see tähendab, et niikaua, kui neid veel ei ole, ei tohiks me veekogude taha reisida? Inimese täisväärtusliku elu juurde aga kuulub vajadus võimaluse korral külastada kaugeid maid. Paljud inimesed suisa peavad seda oma töökohustuste tõttu tegema, näiteks üks tubli ökoloogiliselt mõtlev keskkonnaametnik võib oma tööreisidega aasta jooksul põhjustada emissioone viis korda rohkem kui üks rahulik kodus istuv perekond. Kuidas see ametnik saaks oma tööd teha nii, et ta ökomurest kantuna hulluks ei läheks? Järelikult peaksime me vastu võtma teise möönduse:

2. Igal inimesel on õigus võimaluse ja vajaduse korral külastada kaugeid maid ning ökoloogilised mudelid ei tohiks tekitada inimesele paha tunnet, kui ta seda ka teeb.

Siiski, kuna väga paljudel inimestel maailmas see paha tunnet tekitab, siis maailmas on juba välja mõeldud süsteemid, kuidas seda vähendada. Nimelt saadab inimene ise vabatahtlikult raha fondidele, mis lubavad seda kasutada alternatiivenergeetika projektideks ning samas mahus, kui reisimise peale kulus, emissioone kokku hoida. Kas need fondid ka tegelikult oma lubatud eesmärgid täita suudavad, on omaette küsimus.

Kolmandaks. Palju on räägitud sellest, kas näiteks kehakaal mõjutab kasvuhoonegaaside emissiooni. Tüsedad inimesed söövad rohkem ja nende transportimiseks kulub rohkem energiat. Paraku näitavad mudelid, et olulisem on hoopis keskmine eluiga – mida kauem inimene elab, seda kauem ta emissioone tekitab, ning inimesed, kes ei ole ülekaalus, elavad tavaliselt kauem. Kogu meie rahva eesmärgiks on elada täisväärtuslikku elu võimalikult kaua, Eesti inimeste eluiga on üks lühimaid Euroopas. Järelikult tuleb vastu võtta kolmas mööndus:

3. Igal inimesel on õigus elada võimalikult kaua ning ökoloogilised mudelid ei tohi arvestada inimese eluiga kui suurenenud emissioonide põhjustajat.

Üks suuremaid kasvuhoonegaaside põhjustajaid on ka meie pealtnäha mõttetu vajadus kõikvõimalike meelelahutuste järele, mis on meil Põhjamaal alati seotud energia raiskamisega. Ökoloogilisem oleks vaikselt kodus istuda. Seoses sellega on vajalik neljas mööndus:

4. Igal inimesel on õigus ja vajadus stressi maandamiseks meelt lahutada ning ökoloogilised mudelid ei tohi sellist vajadust naeruvääristada.

Alles nüüd, kui need neli suuremat mööndust on paigas, on meil ehk hingerahu hakata pirne vahetama, kodumaist toitu sööma, rohkem jalgrattaga sõitma, tuulegeneraatoreid püsti panema ja muid keskkonna jaoks kasulikke tegevusi välja mõtlema. Näiteks pähe tuupima, et nn säästupirni peaks selle eluea säästmise nimel põlema jätma, kui lahkute ruumist vähemaks kui 15 minutiks.

Või mis teie arvate, kas need mööndused on vajalikud? Sest ka meie hulgas on palju inimesi, kes arvavad, et emissioonide ja globaalse soojenemise teema on täielik jama, sest on kindlaid andmeid, et Maa hoopis jaheneb. Emissioonikaubandus aga on juba alanud ning sellest saab üha tähtsam majandusharu, mille üheks komponendiks on meie kui tarbijate sisetunne kõige selle suhtes. Ning kui veel nüüd üks suurem vulkaan peaks purskama, siis võib atmosfääri paiskuda rohkem kasvuhoonegaase kui inimene üldse tekitada suudab. Loomulikult võib sellise purske tagajärjel vulkaaniline tuhk ka atmosfääri ülakihtidesse paigale jääda ning tulemuseks on paarikraadine globaalse temperatuuri langus. Igal juhul kõik kliimamudelid ja ökoloogilise eluviisi mudelid on sel juhul pea peale pööratud.

Kliimamuutustest, tuumajaamast ja poliitikast

Kas kellelgi on julgust välja öelda, et vaatamata miljarditele rahaühikutele, mis on kulunud kliimauuringutele, on inimene ikka veel nii loll, et midagi kindlat kliima muutumise kohta lähima 100 aasta jooksul ta öelda ei oska? Õige vastus on: kindlalt öelda ei saagi. Juba näiteks vulkaanidega seonduv on ettearvamatu. Kui kordub Tambora purse aastast 1815, mil atmosfääri paiskus 100 kuupkilomeetrit vulkaanilist materjali, siis võib globaalne temperatuur alaneda 0.4–0.7 °C. Samas võib vulkaanilise tegevuse aktiviseerumisega hoopis suureneda looduslike süsinikdioksiidi heitmete hulk.

Pigem vaidleme me teemal, kas inimesel on võime ja õigus ise kliimamuutusi põhjustada või mitte. Ja kui võime ikkagi on olemas, kas ja kelle ees on piisavalt õigustusi, et seda sama moodi jätkata.

Mida rohkem materjalide sisusse tungida, seda segasemaks pilt muutub. Erinevaid teaduslikke uuringuid on nii palju, et on lihtsamast lihtsam teha täpselt selline väljavõte, nagu uskuda, nagu tahta või nagu tellimus on. Niiviisi tegi Al Gore, niiviisi tegi Endel Lippmaa ja niiviisi püüdis teha Valdur Lahtvee. Kui Endel Lippmaa saavutas paljude vaatajate arvates Värskes Ekspressis Valdur Lahtvee üle seljavõidu, siis kardan, et saates meie auväärt akadeemiku USA meediasse näiteks Al Gore’i vastu, siis tuleb vastu võtta kindel kaotus, isegi kui akadeemik Raukas koos selgeltnägija Nastjaga talle assisteerivad.

2005. aasta juulis avaldasid G8 riikide ja BRIC (Brasiilia, India, Hiina) teaduste akadeemiad ühispöördumise, mille kohaselt on piisavalt tõendeid kliimamuutuste toimumise kohta ning kutsutakse üles läbi viima konkreetseid tegevusi kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamiseks. Eesti akadeemikutel on täielik õigus olla erinevatel seisukohtadel, paraku ei suuda nende arvamus olla maailma tasandil kõlavam kui tööstusriikide ja suurriikide teaduste akadeemiate ühisseisukoht. 2006. aasta ühispöördumine, millele lisandus veel ka Lõuna-Aafrika Vabariigi teaduste akadeemia, käsitleb energeetilise jätkusuutlikkuse ja energiajulgeoleku teemat. Räägitakse fossiilkütustel põhineva energiasektori muutmisest puhtamaks, tuumaenergia arendamisest ning taastuvate energiaallikate kasutuselevõtust. Kas meil on alust väita, et tööstusriikide ja suurriikide akadeemikud on pimestatult analüüsinud informatsiooni valedest allikatest ning on jätnud arvestamata ilmselged faktid? Enne kui vaidlema hakata, võiksid skeptikud külastada näiteks The Royal Society kliimamuutuste veebilehte ning anda selgelt märku, milles ja miks siis Ühendkuningriigi akadeemikud nii kohutavalt eksivad. Muuseas, The Royal Society asutati aastal 1660, kui Mahtra sõjani jäi veel 198 aastat ning koos välisliikmetega on sel 1400 liiget, sealhulgas üle 60 Nobeli preemia laureaadi…

On selge, et inimesest põhjustatud kliimamuutustesse uskujad on hetkel maailma teadlaskonnas absoluutses enamuses ning maailma juthivriikide teaduste akadeemiad on avaldanud selles osas oma seisukohad. Sellega on nad võtnud ka poliitilise vastutuse tulevaste põlvkondade ees. Kuidas siis kokkuvõttes käituda – on poliitiline otsus. Igal poliitilisel otsusel on nii pooldajaid kui vastaseid. On selge ka, et poliitiliste otsuste põhjal arenevad välja uued majandussektorid, kliimamuutuste vähendamiseks majanduslike vastumeetmete otsimise puhul näiteks emissioonikaubandus. Meile võib see meeldida või mitte meeldida, võime sellest kirjutada ja emotsioonitseda lõpmatuseni. Jah, ka mulle isiklikult tundub Al Gore’i meetod – rakendada oma populaarsus ärivankri ette – ahne ja läbinähtavana. Samal ajal propageeritakse nn ‘rohelist äri’ kui perspektiivset tulevikusektorit, paljudes riikides toimuvad juba mõnda aega vastavad ärikoolitused.

Täpselt samasugune lugu on tuumajaama rajamisega – see on kokkuvõttes poliitiline otsus. Olin doktorant Stockholmi Tehnikaülikoolis ning mäletan selgelt teledebatti aastast 1998: Rootsi tuumajaamad on vaja sulgeda. Kui keegi julges arvata, et ehk võiks hoopis investeerida Venemaa ohtlike RBMK-tüüpi tuumajaamade sulgemisse, mis kujutasid ja kujutavad siiani suuremat ohtu, siis oli vastus – ei, selle sammuga näitame me Venemaale eeskuju. Tehti sulgemisplaan ning Barsebäcki tuumajaama üks reaktoreid ka suleti. Kuniks rootslastele sai ilmsiks, et kliimamuutused ja kasvav energiavajadus põhjustavad ajukäärudes suuremat stressi kui tuumajaamad. Isegi Forsmarki tuumajaamas 2006. aasta juulis toimunud intsident, kus suurõnnetus oli väga lähedal, ei suutnud kaalukausse järjekordselt teistpidi raskemaks muuta.

Inimesi on maailmas nii palju ning nende vajadused on nii suured, et ideaalseid lahendusi ei ole ega saagi kogu inimkonna eksisteerimise vältel kunagi olema. Inimese mõju looduskeskkonnale järjest suureneb. Kuidas täpselt, näitab ajalugu. Kui Paul Hermann Müllerile anti 1948. aastal DDT avastamise eest Nobeli preemia, siis ei uskunud veel keegi, et tegemist on väga tugeva keskkonnamürgiga, mille kasutamine hiljem keelustatakse. Kas me praegu teeme õigeid otsuseid, selgub alles aastakümnete ja -sadade pärast.

Ka tuumaenergia kasutamise suhtes on erinevad riigid eri meelel, see ei ole kindlasti mitte ideaalne lahendus. Eriti suured on lahkarvamused tuumaenergia kasutamise osas Euroopas. Tahame olla Põhjamaade arendusruumis. Soome rajab uusi tuumajaamu, Rootsi on loobumas tuumajaamade sulgemisprogrammist, Norral pole põhjusi muretsemiseks – skäärides on kõrgustevahed nii suured ja sademeid nii palju, et sisuliselt kogu vajaminev elektrienergia saadakse sademeteveest, ning Taani on end kuulutanud tuumavabaks tsooniks. Veebisaidi http://www.energy.eu/ andmetel on 1 kWh elektrienergia hind kodutarbijatele Eestis 8.66, Soomes 11.7 ja Taanis 27.7 eurosenti. Arvestamata jättes selle, kui suur on keskmine palk, siis – Euroopa Liidus on Eestist odavam elekter vaid Bulgaarias ning kõige kallim ongi Taanis…

Kuigi tuumajaamadega kaasnevad õnnetuste riskid on minimaalsed, pole need kunagi olematud. Austerlased otsustasid USA-s Three Mile Islandis 1979. aastal toimunud õnnetuse järel vastvalminud Zwentendorfi tuumajaam avamata jätta. Samas oli 2008. aasta jaanuaris ehitamisjärgus 34 tuumareaktorit koguvõimsusega 27798 MW, neist 7 Venemaal, 6 Indias, 5 Hiinas, 2 Kanadas, Jaapanis ja Lõuna-Koreas. Oma esimest tuumareaktorit elektrienergia tootmiseks ehitab Iraan. Kindlalt on planeeritud ehitada veel 93 reaktorit koguvõimsusega 100595 MW ning tehtud ettepanekud 222 reaktori ehitamiseks koguvõimsusega 193095 MW. Suurimaid pingutusi tuumaenergeetika arendamises teeb Hiina (30 planeeritud, ettepanekud veel 86 ehitamiseks), plaanid on suured ka Indias (vastavalt 10 ja 9), Jaapanis (11 ja 1), Venemaal (8 ja 20), USA-s (7 ja 25), Ukrainas (2 ja 20) ja LAV-is (1 ja 24). Uuteks tuumaenergeetikat kasutavateks riikideks on kindlalt plaaninud saada Valgevene, Indoneesia ja Põhja-Korea, kavad on olemas Bangladeshis, Egiptuses, Tais, Türgis ja Vietnamis.

Nii tore oleks öelda, et Eesti panustab odavatele ja kindlatele taastuvenergia allikatele. Kui tuuleenergiat saaks odavalt ja omal maal akumuleerida, võiksime tagada energiajulgeoleku ainult selle baasil. Olen juba mitmeid kordi kirjutanud sellest, et suure osa transpordisektorist saab Eestis üle viia akumuleeritud tuuleenergia kasutamisele – nagu taanlased juba õige pea teevadki. Teine küsimus, mille kallal tasub kohalikul tasandil töötada, on energiatõhus ehitus – sellega tegelev labor meie instituudis juba töötab. Need on kaks kindlat ja ratsionaalset asja, mille kallal peaks Eestis üha kasvavas mastaabis tööle hakkama. Sest on kahtlemata väga oluline, kuidas me lahendame oma energiajulgeoleku elektrienergia mõttes, aga see saab olema ikkagi poliitiline otsus. Akumuleeritud tuuleenergial töötavad elektriautod ja energiatõhusad ehitised on käegakatsutavad innovatiivsed lahendused.

Euroopa Liidu energiajulgeoleku kraan on väljaspool selle piire

Just nii kirjutas EL energeetikavolinik Andris Piebalgs oma blogis 7. märtsil 2008. aastal. Käsi, mis avab ja sulgeb kraane, paikneb väljaspool piire. Veelgi enam: kui hetkel impordib Euroopa Liit 50% oma energiavajadustest, siis Piebalgsi poolt refereerituna näitavad enamus uuringuid, et see kasvab 70%-ni! Praegusel perioodil toimub fossiilkütustest tühjaks jooksmine ning jätkuv energiavajaduse kasv. Piebalgs küsib iseendalt: mina, kes ma vastutan energiajulgeoleku eest, olen sageli endalt küsinud, kust me kogu selle energia võtame.

Piebalgs kirjeldab ka 2008. aasta alguse sündmusi, kui Gazprom hoiatas nädal aega ette, et Ukraina-konflikti tõttu vähendab ta gaasitarneid Euroopa Liitu, kuna transiit toimub läbi Ukraina. Toona suudeti kriis lahendada, kuid üles jäi rida küsimusi. Mis oleks saanud, kui kriis oleks süvenenud? Kas see juhtub uuesti? Mis siis, kui osa torujuhtmest purustatakse terroristide poolt või puruneb õnnetuse läbi? Mis oleksid näiteks Pärsia lahe piirkonna geopoliitilise ebastabiilsuse tagajärjed?

Euroopa Liit tegeleb taastuvenergeetikaga ja süsinikdioksiidi emissioonide piiramisega. Kuid kõik senised plaanid suudavad parimal juhul pisut alla suruda energiasõltuvuse kasvu – nagu juba kirjutatud, toimub tegelikult inimeste vajaduste kasv ning varude vähenemine sellises tempos, et taastuvenergia kasutuselevõtt praeguses tempos ei suuda seda kompenseerida, rääkimata energiasõltuvuse vähendamisest. Piebalgsi arvamus, et iga tuulegeneraator, päikesepaneel ja biokütuse liiter toob kaasa pisikese muutuse positiivses suunas, on küll sisulises mõttes õige, kuid koguhulki kokku arvutades tundub vägagi naiivsena.

Euroopa Liit pole tegelikult küsimust ‘Kas me tõesti vajame kogu seda energiat?’ seni veel väga tõsiselt võtnud, pigem on see poliitikute mängumaa, kes omavahel arutades protsente kokku lepivad, uusi makse kehtestavad ning end ‘rohelise mõtteviisi’ lainel näidates püüavad uuteks valimisteks populaarsust võita. Tavakodanikuni Euroopa Liidus pole energiaprobleemide tõsidus veel kuidagi jõudnud. Eriti see, et juba praegu paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides energiajulgeolek sisuliselt puudub. Piisab vaadata kaarti, kuhu ja kui palju maagaasi ja naftat juba hetkel Ukraina ja Valgevene kaudu jõuab ning mõelda, mis juhtuks, kui selle vool külmal talvel peatuks… Ning edasi mõelda, mida arvaksid sellest näiteks sakslased, austerlased ja itaallased.

Lisaks on ka ju väga kerge aru saada sellest, miks eriti sakslastele on nii tähtis Nord Stream, mis ei läbi endiseid liiduvabariike.

Peak Oil on paratamatus: inimesed on asunud ennast päästma

Tõnis Danilson saatis vihje selle kohta, et Peak Oili eelmise nädala elevusuudised ja nende järelkajad ei jõudnudki Eesti meediakanaliteni, küll aga jooksutasid mujal maailmas saidid nagu theoildrum.com, peakoil.com ja doomers.us täiesti umbe – nii suurt huvi ei osanud ilmselt keegi oodata. Avaldan osalise tõlke koos kommentaaridega.

Mõned aastad tagasi oli Kathleen Breault tavaline eeslinna vanaema, kes igal nädalal sõitis lõputuid autotunde, toitus McDonaldis, ostis moeriideid ning vahtis õhtuti televiisorit. Nüüd valmistub ta uueks maailmaks.

Ta vähendas autosõitu poole võrra, toitub oma koduosariigi New Yorgi päritoluga toiduainetest ning kaotas üle 30 kilo oma kehakaalust. Ta lõikas tükkideks krediitkaardid, lõpetas telekavaatamise ning loobus täielikult lennusõitudest. Majapidamisse lisandus puuküttega pliit.

Naise enda väitel oli ta kogu maailma tulevaste probleemide osas valgustust saanuna paanikas, depressioonis, kartuses, haavatav, nõrk, üksik – kohutavas olukorras. Uus eluviis võimaldas kriisist välja tulla.

On ka palju ekstremaalsemaid näiteid. Olles veendunud, et maailma naftavarud on lõppemas ning majandussüsteemid kokku varisemas, on tekkinud uus kogukond inimesi – keskkonnaellujääjad, kes kolivad maapiirkondadesse ja õpivad elama nii toidust kui energiast, mida enda maa pakub. Relvastutakse kartuses, et hädalised, kes veel ohtusid ei taju, võivad neid tulevikus rünnata. Need pole rohelised, kes kutsuvad üles maailma päästma – nad arvavad, et selleks on juba liiga hilja, ning kõrgustesse kerkivad toidu ja kütuse hinnad on selge ja kindel märguanne.

Osad muudavad oma elu vaikselt. Kartes, et kui kõik sellest aru saavad – siis kõigile niikuinii ressursse ei jätku. Asukoha reetmine võib seada ohtu nii ennast kui lähedasi. Nende visiooni kohaselt on tuleviku linnad täis näljaseid põgenikke, kes otsivad toitu, peavarju ja vett. Ennustatakse, et juba 2012. aastal ilmnevad esimesed tõsised juhtumid. Meediaga suheldes ei avaldata oma õigeid nimesid.

Teadlased on välja pakkunud erinevaid stsenaariume. Osad arvavad, et asendusallikad nafta asemele leitakse, teised usuvad, et valitsused ei suuda situatsiooni hallata. Keskkonnaellujääjad aga rajavad oma tarbeks viljapuuaedu koos niisutussüsteemidega, kasvatavad kanu ja sigu ning õpivad ka loomi toidulaua jaoks tapma. Välja on otsitud mineviku raamatud, mis valgustavad maaelu põhitõdesid. Õpitakse ise valmistama seepi ja looduslikke ravimeid.

Miks see uudis Eestis laineid ei löönud? Ilmselt seetõttu, et tunneme end (veel?) turvaliselt. Eesti peamine rikkus on meie viljakandev maa ning selle suur hulk ühe elaniku kohta, mets, loodus ja põhjavesi – jätkusuutliku majandamise korral jätkub sellest kõigile nii kütteks, söögiks kui joogiks. Globaalsete arengute valguses pole eelpool kirjeldatud stsenaariumi korral riigi rikkuse indikaatoriteks enam sugugi mitte SKP inimese kohta ning majanduskasvu protsent, vaid allesjäänud ja taastuvate ressursside hulk inimese kohta. Kas aga Eesti peab tulevikus kartma keskkonnapõgenike horde?

Igal juhul tundub juba väga paljudele mujal maailmas, et asi on tõsine ja pidu ning pillerkaar tarbimisühiskonnas on lõppemas. Muide, AP lisas kirjutise juurde ka eksootilise pildi – puuriida… Mida aga igaüks võiks Eestis kohe teha – muuta oma tarbimisharjumusi, ühe näitena lõpetada mujalt maailmast meile sisse veetud vee joomise, mille puhul me maksame kinni nii vee tootja, transportija kui reklaamija kulud. Keda tõesti kraanivesi ei rahulda, võiks vähemalt kodumaist vett tarbida.

Roheline äri Norra moodi: joo veini ja päästa maailm

Miks Eesti ettevõtjad globaalset soojenemist oma ärivankri ette ei rakenda? Kas tarbijate teadlikkus on madal ning liiga paljud usuvad Eesti teadlasi eesotsas Anto Raukasega, kes ei tunnista Inimese otsustavat rolli Emakese Maa hukutamisel süsihappegaasi abil?

Igal juhul norralased hakkavad maailma päästma, ostes juba alates 3. maist 3-liitrise karbi prantsuse Chateau le Cluzeau 2006 veini. Iga ostu eest kompenseerib importiv firma Bevco 18 kilogrammi süsihappegaasi, mis ületab sama toote valmistamisel põhjustatud emissioonid kuuekordselt.

Raha läheb Norra valitsusvälisele organisatsioonile Framtiden i vaare hender (Tulevik on meie kätes), mis finantseerib puhta energia projekte arengumaades.

Mida sellisest ideest arvata, kes võidab ja kes kaotab? Esimest korda idee realiseerimisel on ilmselt ainsateks kaotajateks teised Norra veiniimportijad, kes võivad kaotada oma turuosa. Kui aga väga paljud kaupmehed hakkaksid oma toodetele juurde panema CO2 maksu, mis siis toimuks? Võib tunduda, et kui rikkad riigid toetavad arengumaade energiaprobleemide puhast lahendamist, on samuti kõik korras. Siiski tuleb vastata mõnele küsimusele:

1. Kas arengumaade jaoks on globaalne soojenemine kõige põletavam probleem? Kuuldes viimaseid uudiseid näljahädadest peaks äkki vähemalt lapsi päästma ja looma neile mingisuguseidki tulevikuväljavaateid?

2. Kas deviis veini joomine = maailma päästmine pole absurdne iseenesest?

3. Tegelikkuses on ju tegemist täiendava, küll valitsusvälise maksuga. Kui tarbija lisaks kõigele veel seda maksu peab maksma, siis tema ostuvõime langeb. Keskkonnateadlik tarbija oleks tõenäoliselt sama summa kasutanud mõnel teisel keskkonda säästval otstarbel niikuinii. Kas veini müük ja joomine aitab juurde luua uusi keskkonnateadlikke tarbijaid või on hoopis tegemist alkoholi propageerimisega? Mida arvata juhust, kui samal moel maailma päästa püüavad ka globaalsetest kliimamuutustest sügavalt häiritud alaealised?

Edasi arutledes aga läheb küsimuste ring tõepoolest globaalseks: kas Euroopa Liit peaks kehtestama sisenõuded ja investeerima näiteks süsinikdioksiidi maa alla paigutamise projektidesse, kui sama raha eest saavutaks paljudes arengumaades palju tõhusama efekti – kuna seal on klimaatilised olud Põhja-Euroopaga võrreldes näiteks päikeseenergia kasutuselevõtuks palju soodsamad? Planeet on üks ning emissioonid on globaalsed.

Eesti 2030-2100: kliima, nafta lõppemine, roheline äri…

Märt Ridala Microlinkist arvab, et peaks analüüsima, missugused välised mõjud kujundavad Eestit aastani 2030 – et oskaks Eestis oma elu ja tegevusi paremini planeerida. Selleks on loodud ka spetsiaalne veebisait Eesti 2030. Näen ka ise sellise analüüsi järele vajadust, sest meediast tulevad tõlkeuudised näiteks kliimamuutuste kohta on stiilis ‘soojeneb ja arvatust palju kiiremini’ või ‘alanud on jahenemisperiood’, ning paljudel juhtudel lisatakse, et need või teised teadlased on selle ära tõestanud. Teen otsa lahti ning avaldan mõned esimesed fragmendid sellest, mis ees võiks oodata.

Alustan sellest, et ühtegi teaduslikku teooriat ei ole võimalik tõestada – on vaid võimalik näidata, et hetkel andmeid teooria kehtivuse vastu ei ole, ning seetõttu võib teooriat aktsepteerida. Näitena võib tuua kalkuni, keda toideti igal õhtul kell 9 – kui sadas vihma, kui paistis päike, kui oli juba pime, kui puhus tugev tuul… Ning kalkun arvas, et nii on igavesti – kahjuks lõppes tema elu jõululaual. Kliimamuutustega on asi veelgi keerulisem – on aegridasid ja parameetreid, mis väidavad üksteisele vastu ning mida saab mitmeti tõlgendada. Süsinikdioksiidi kontsentratsioon atmosfääris on hüppeliselt tõusnud, kuid tõestada, et just see põhjustab kliimamuutusi, ei ole võimalik. Saab anda tõenäosuslikke hinnanguid, näiteks väidab ÜRO juures tegutsev Intergovernmental Panel on Climate Change: tõenäosus, et kliima soojenemine on täiesti looduslik protsess, on väiksem kui 5%. Samamoodi peaks aastal 2030 Maal elama 9.3 miljardit inimest, 2.6 miljardit inimest rohkem kui praegu – kui kasv jätkub ennustatud tempos.

IPCC prognoosid ja riskianalüüs

IPCC on prognoose teinud aastani 2100, seejuures maailmamere tõusuks aastaks 2100 pakuvad eri mudelid 90-880 mm ning globaalse temperatuuri tõusuks 1.1-6.4 kraadi, kusjuures siiralt usutakse, et kui emissioone piirata, siis poleks temperatuuri tõus aastaks 2100 suurem kui 2.9 kraadi. Küsimus on, kas siin võib olla nn kalkuni-efekt ning soojenemise asemel trend pöördub hoopis jahenemise poole. Vastus on ilmselt, et võib küll, me ei saa olla soojenemise jätkumises 100% kindlad, kuid hetkel on soojenemise uskujad skeptikute üle valdavas ülekaalus.

Järelikult tuleb teadmatuses teha riskianalüüs. Selle kõige lihtsam mudel on järgmine: kui soojenemist tegelikult ei toimu ning me midagi ei tee, või kui soojenemine tegelikult toimub ja me suudame võtta efektiivsed abinõud kasutusele, on kõik korras. Jääb järele kaks varianti: võtame abinõud kasutusele, aga ei olnud põhjust ning kulutame (asjatult?) ressursse; või me ei tee midagi – aga probleem tegelikult eksisteerib ning me saame veel midagi teha. Mis kaalub mille üles? Kui tõesti probleem on ja me ei tee midagi, siis järgnevad põlvkonnad küsivad meie käest – kuidas oli võimalik nii juhm olla, te ju ‘peaaegu kindlalt’ teadsite, aga ei teinud mitte midagi… Seega kehtib lihtne vanasõna ‘pigem karta, kui kahetseda…’

Kust saada tulevikus energiat?

Nüüd on ilmselt õige hetk tuua sisse ‘Peak Oil’ – nafta paratamatu lõppemine senise tarbimise juures. Mistahes stsenaariumist me lähtume – on mõningane vahe, kuid see on ka kõik. Inimesed, kes sünnivad aastail 2030-2050, näevad oma elu jooksul naftaajastu langust. Inimesed, kes sünnivad aastal 2100, elavad maailmas, kus nafta majanduselus ei domineeri. Isegi suured uued naftaleiud ei kõiguta seda loogikat: kui Brasiilia ranniku lähedalt tõepoolest õnnestub ammutada 33 miljardit barrelit, on see praeguse tarbimise juures globaalses mõttes vaid 1-aastane pikendus.

Uute võmaluste otsinguil kasvava energiavajaduse rahuldamisel vastandavad taastuvenergeetikud end tuumaenergeetikutele. Kivisöele toetuvad energeetikud püüavad rääkida ‘puhtast söest’, otsides võimalusi süsinikdioksiidi eemaldamiseks, sama käib põlevkivienergeetika kohta. On selge, et väga pikas perspektiivis võidab selle võitluse taastuvenergeetika, kuna tehnoloogia areneb järjest edasi, kuid lähiaastakümnetel säilub rohkesti söejaamu ning ehitatakse uusi tuumajaamu.

Hoopis tugevam perspektiiv ärilises mõttes avaneb naftahindade tõustes Eesti põlevkivile – erinevalt kivisöest on põlevkivist suhteliselt lihtne toota vedelkütuseid. Teravalt püstitub küsimus, missugused keskkonnakahjustused on põlevkivikeemiatööstuse puhul aktsepteeritavad ning kui kõrgelt eriti tekkivad tahked jäätmed maksustatakse. Tekib surve kasutada ära viimanegi tonn põlevkivi – juhul, kui selleks ajaks pole välja arendatud näiteks täielikult tuuleenergeetikal baseeruvat elektritranspordisüsteemi.

Kliima soojenemise peamised mõjud Euroopale ja Eestile

Mida tähendab see Euroopa jaoks üldlevinud (näiteks USA Keskkonnaagentuuri) ekspertiisi kohaselt?
1. Lõuna-Euroopas veelgi suuremad probleemid mageveevarudele
2. Üleujutuste riski suurenemine
3. Mulla kvaliteedi langus (eriti erosiooni tagajärjel)
4. Ökosüsteemide muutumine, osade liikide ja elupaikade hävimine
5. Põhjaosas metsakasvu tempo suurenemine, lõunaosas aeglustumine
6. Suurenenud metsatulekahjude oht
7. Põhjaosas positiivne mõju põllumajandusele, lõunaosas negatiivne
8. Kalanduse potentsiaali langus
9. Suurenenud kahjustused kinnisvarale
10. Suhteliselt väikesed mõjud transpordile, energiasektorile, tööstussektorile; osa mõjudest võivad olla ka positiivsed
11. Muutunud turismi-potentsiaal
12. Rida mõjusid inimtervisele
13. Rannikualadel üleujutuste, erosiooni, märgalade hävimise riskide suurenemine
14. Liikide ja elupaikade liikumine põhja suunas, mägedes lumepiiri tõusmine kõrgemale.

Kliima jätkuval soojenemisel tähendab see Eestile eelkõige varasemaid kevadeid, pehmemaid talvi, suuremaid torme ja üleujutusi. Suureneb metsatulekahjude oht, siia hakkavad kolima liigid, mille levila on hetkel tunduvalt lõunapool. Rääkida saab ka positiivsetest mõjudest: metsakasvu kiirenemine, turismipiirkonnana atraktiivsuse kasv jne. Probleemid Lõuna- ja Kesk-Euroopas, kus juba praegu on probleeme veevarudega ning suurte üleujutuste ja tormidega, süvenevad ning seal on summaarne mõju märkimisväärselt suurem kui Eestis.

Teadmatus seoses Golfi hoovusega

Kliima soojenemise jutt Eestis vastab mudelile, mis ei arvesta võimalikke kiireid muutusi Golfi hoovuses ja üleüldse maailmamere hoovuste süsteemis. Golfi hoovus ja selle jätk Põhja-Atlandi hoovus on osaks hiigelsuurest ning kogu maailmamerd hõlmavast konveierilaadsest süsteemist. Teadlased arvavad, et äkilised kliimamuutused võivad vallanduda siis, kui see süsteem muudab oma asendit ja kulgemisteid. Leitud on, et Golfi hoovus on 30% aeglasem kui perioodi 1957-2004 keskmine, samas seos kliimamuutustega pole üheselt selge. Golfi hoovuse nõrgenemine võib kaasa tuua Põhja-Atlandi merevee ja maismaatemperatuuri jahenemise. Oletatakse, et tal on nn. kaks tasakaaluasendit, kus ta võib viibida pikka aega. Ühest asendist teise läheb ta aga suhteliselt kiirelt. Mis seda põhjustab, on samuti suhteliselt ebaselge, seetõttu kardetakse, et kliima soojenemise tõttu tekitatud muutused (näiteks jää sulamine) võivad selleni viia. See võib põhjustada õhutemperatuuri järsku langust Põhja-Euroopas ning realiseerub hoopis teistsugune stsenaarium.
Selline teadmatus ja määramatus annab ainet informatsiooni väga erinevaks tõlgendamiseks, ning seda ka tehakse.

Ohud bioloogilisele mitmekesisusele kliima soojenemise korral Eestis

Võõrliikide suhtes spekuleeritakse, et rändkarp on just soojenemise tõttu Läänemeres vohama hakanud, kuigi talle soolane vesi eriti ei meeldi. Maailma Loodusfondi 2000. aasta aruande kohaselt võib Eestis kaduda 2/3 looduslikest elupaikadest, vaid Islandil on mõju suurem, Soomes sama suur. Kõige keerulisem saab olema liikide saatus Soomes, kus 60% liikidest peavad kolima kiiremini kui 1000 meetrit aastas, mida teadlased peavad enamikule taimeliikidest võimatuks. Soomes on ohus 2,3% liikidest ja Eestis alla 2%. Näiteks kannatab kliima soojenemise all herilane (!). Selline kolimine 1000 meetrit aastas põhjapoole on negatiivsemates stsenaariumides levinud, Eestis oleks selliseid liike 35%.

Ohud seoses invasiivsete liikidega (võõrliigid, mis on inimese tahtlikul või tahtmatul kaasabil kinnistunud uue areaaliosa looduslikes ja pool-looduslikes elupaikades, kus nad püsivad ja levivad edasi ning ohustavad oma olemasoluga looduslikke liike või senist koosluste tasakaalu) on järgmised:
– sisenemine kohalikku toiduahelasse
– konkureerimine teiste organismidega
– võivad olla toksilised kohalikele liikidele, sh inimesele
– on patogeenide ja parasiitide kandjaks
– hübridiseeruvad lähedaste liikidega
– nõrgendavad geneetiliselt kohalike populatsioonide kohastatust.

Inimene soovib, et olukord jääks stabiilseks, olemasolevad elupaigad säiliksid, sest nii meie liikide kolimine põhjapoole kui lõunapoolsete liikide kolimine siia vallandab terve jada erinevaid protsesse, mis viivad tervikuna bioloogilise mitmekesisuse vähenemisele.

Globaalse soojenemise kartuse stress ja ‘rohelise äri’ võimalused

Globaalse soojenemise kartus on viinud tugeva emotsionaalse stressi tekkeni. Shotimaa laps palus, et ema end peale surma tuhastada ei laseks – tekivad kasvuhoonegaasid! Välja on arvutatud ühe tuhastamise jooksul tekkivad emissioonid – otseses protsessis umbes 50 kg, aga kui arvutada kogu protsessi emissioonid – tuhastamiseks kulutatud kütus, kadunukese ja matuseliste transport, ärasaatmisruumi küte jne, siis veel palju rohkem.

Innovaatiline Shotimaa firma mõtles välja uue tehnoloogia – selle asemel, et surnukeha tuhastada, peaks seda keetma või õigemini aurutama 170 kraadi juures, siis ei teki emissioone.

Tavalised pulmatraditsioonid põhjustavad samuti liiga palju emissioone – uus äri ökopulmade organiseerimise näol on avanenud.

Al Gore’i filmi näitamine Inglismaa koolides põhjustas lastel hirmuunenägusid. See arvatakse olevat parim viis täiskasvanuid harida – laste hirmude kaudu, sest lapsed võtavad oma mured koju kaasa ning ka täiskasvanud pööravad sellele tähelepanu. Koolides on globaalne soojenemine väga sagedaste arutelude teemaks, millest lapsed saavad sageli aru viisil ‘me kõik saame surma’.

Läänemaailmas on au sisse tõusnud ‘enviropreneur’ – ärimees, kes hoolib keskkonnast ja oskab ühtlasi raha teha. ‘Rohelist turundust’ peetakse võimaluseks edukat äri rajada ja ajada. Teadus on kokku korjanud ja avaldanud nii palju fakte ja uuringuid, et ei ole mingisugune probleem roheliseks turunduseks kogu kuhjast välja korjata õige rodu ärikontseptsiooni toetuseks.

Näiteks http://www.terrapass.com pakub raiskava eluviisi lunastust, lubades laekumised investeerida ökoloogilistesse projektidesse.

Ökoloogiline eluviis ja lennureisid: kõik on suhteline

Tegin mõned arvutused, kui palju kasvuhoonegaase põhjustab inimene, kes kuus korra lendab näiteks Tallinna ja Brüsseli vahet. On ju palju räägitud, et peaks hõõglambid säästupirnide vastu vahetama, sageli aga kogu selle ökoloogilise lähenemise juures unustame, et näiteks lendamine põhjustab juba praegu üle 10% kasvuhoonegaaside emissioonidest ning osakaal on tõusutrendis.

Niisiis, näiteks 12 edasi-tagasi Tallinn-Brüssel lendu aastas on 38400 lennukilomeetrit, lennuki 80%-list keskmist täitumist arvestades kulub ühe inimese kohta ca 1300 kg lennukikütust, mis arvestades põlemisel tekkivate gaaside panust kasvuhooneefekti (arvestades ka seda, et atmosfääri ülakihtides on kasvuhoonegaaside mõju suurem) on ekvivalentne ligikaudu 12 tonni CO2 emiteerimisega fossiilsete kütuste põletamisel maapinnal. Ümberarvutuskoefitsientide suhtes on erinevaid teaduslikke hinnanguid, siin kasutatud väärtusest nii ühele kui teisele poole. Hinnatud on näiteks ka, et 1 lennutund lennuki 80% täitumise korral põhjustab 1 inimese kohta 150-350 kg CO2.

Üks 12 W säästupirn, põledes keskmiselt 4 tundi päevas, annab aasta jooksul 70 kWh energiasäästu. Selle 70 kWh saamiseks põletatakse Eesti elektrijaamades 100 kg ehk 0.1 t põlevkivi, mille käigus tekib sisuliselt sama suur kogus ehk 0.1 tonni CO2.

Seega peaks kuus korra Brüsseli vahet lendaja emissioonide tasakaalustamiseks igal aastal välja vahetama 120 hõõglampi, et säästa 8400 kWh elektrienergiat. Tegelikkuses 8400 kWh on Eestis üle keskmise suure perekonna aastane elektritarve, kui elamine just elektriküttel pole.

Lisada võib veel, et ühe Austraalia-lennu emissioonid on vaid pisut väiksemad neist 12 Brüsseli-reisist.

Läänemaailmas on au sisse tõusnud ‘enviropreneur’ – ärimees, kes hoolib keskkonnast ja oskab ühtlasi raha teha. ‘Rohelist turundust’ peetakse võimaluseks edukat äri rajada ja ajada. Näiteks http://www.terrapass.com pakub raiskava eluviisi lunastust, lubades laekumised investeerida ökoloogilistesse projektidesse. Selle poolt põhjustatud reostuse eest peaks ühe Tallinn-Brüssel lennureisi eest maksma dollarites 9.90. TerraPass on müünud juba üle 400000 tonni süsinikdioksiidi emissioonide lunastust 75000 eraisikule ja ettevõttele.

Amsterdam-Frankfurt: Euroopa kõige reostatuma õhuga piirkond

Saksamaa Kosmosekeskuse poolt ehitatud unikaalne aparaat nimega Sciamachy (Scanning Imaging Absorption Spectrometer for Atmospheric Cartography) on juba alates 2002. aastast mõõtnud satelliidi pardalt maapinnalähedasi atmosfäärigaaside kontsentratsioone, sealhulgas CO2 sisaldust. Nüüdseks on Breemeni Ülikooli teadlased teinud aastatepikkuste mõõtmiste kokkuvõtteid ning on selgunud, et Lääne-Saksamaa söe- ja terasetööstuse emissioonid muudavad Amsterdam-Frankfurdi vahelise piirkonna õhu kvaliteedi poolest Euroopa enim reostatud piirkonnaks, kirjutab Deutsche Welle.

Esimest korda on teadlastel õnnestunud mõõta regionaalseid CO2 kontsentratsioone ning ollakse kindlad, et emissioonid selles piirkonnas on inimtekkelised. Pikaajalised mõõtmised võimaldasid kõrvaldada sesoonsete kõikumiste mõju.

Lämmastikdioksiidi kontsentratsioonide pilt näitab transpordisektori ja tööstuse kogumõjusid.

Eristuvad USA idaosa, Lääne-Euroopa (Inglismaa-Holland-Saksamaa ja väiksem, aga intensiivne Põhja-Itaalia tsoon Alpide lõunajalamil) ning järjest tugevamalt Ida-Hiina, sealt edasi ka Lõuna-Korea ja Jaapan, samuti Lõuna-Aafrika Vabariik ning omaette suurlinnade piirkonnad, näiteks Moskva.

Globaalsed CO2 emissioonid fossiilkütustest regioonide lõikes

2006. aastal suurenesid CO2 emissioonid fossiilsete kütuste kasutamisest võrreldes 2005. aastaga 2.6% võrra (aastal 2005 oli võrreldes 2004. aastaga juurdekasv 3.3%). Peamiseks põhjuseks seejuures oli söe kasutamise suurenemine 4.5% võrra – 500 Mt lisandunud emissioone, kusjuures Hiinas oli suurenemine 9% ning mujal maailmas 2%. CO2 emissioonid maagaasi põletamisest suurenesid 2.5% (130 Mt), peamiselt Venemaa ja Hiina tõttu. Emissioonid naftasaaduste kasutamisest tõusid vaid 0.7% (90 Mt), peamiselt OECD maades 0.9% kasvu tõttu.

Hiina CO2 emissioonide juurdekasv tervikuna oli 8.7%, USA-s toimus 1.4% vähenemine, Euroopa Liidus jäid kogused samaks, olles eelnevalt 2005. aastal 0.8% vähenenud. Hiina möödus emissioonide koguhulgas USA-st.

Tsemendi tootmisel tekib umbes 9% inimtekkelistest CO2 emissioonidest, seejuures 44% maailma tsemendist toodetakse jällegi Hiinas.

Lisatud joonisel on kujutatud emissioonide hulk eri piirkondadest. Selgelt on näha, et juurdekasv Hiinas on nii suur, et kui ka kogu Euroopa Liidus üldse CO2 emissioonid likvideerida, siis globaalses mõttes üldkogus eriti ei vähene. See olukord kajastub ka Euroopa Liidu sisestes vaidlustes. Saksamaa soovib eritingimusi oma CO2 mahukale tööstusele, Suurbritannia aga on teinud ettepaneku arvestada investeeringuid emissioonide globaalseks vähendamiseks, näiteks projektide abil vähendada emissioone Hiinas, kus ühe mahuühiku CO2 vähendamiseks kulub ilmselt märkimisväärselt vähem vahendeid kui Euroopas.

Dilemma on loomulikult selles, et ühe inimese kohta tekib Hiinas CO2 emissioone ikkagi märkmisväärselt vähem kui näiteks USA-s. Tööstuse areng Hiinas, Indias ja Brasiilias põhjustab jätkuvalt globaalsete emissioonide suurenemist. Euroopa Liit võib kehtestada sisenõuded, kuid sellega kaotab energiamahukas tööstus konkurentsivõimet ning töösturitel tekib plaan kolida tootmine näiteks Hiinasse, kus sanktsioone ei rakendata.

Vahemeremaade veekriisist

1999. aastal osalesin konverentsil Sardiinia saarel, mille teemaks olid veeprobleemid Vahemeremaades. Juba siis oli selge, et sisuliselt iga piisk oleks paljudes piirkondades vajalik joogiveevarustuseks kokku koguda, põllumehed aga kippusid seda vähestki põldude väetamisega ära reostama. Ühel õhtusöögil küsis Itaalia teadlane: ‘Oled Eestist? Teil ei ole ju seal veeprobleeme?’. Vastasin, et üheks meie põhiprobleemiks on see, et vett on liiga palju. Tõesti, kuna sademeid ületavad aurumist sisuliselt kahekordselt, on valdav enamus veeprobleemidest põhjustatud sellest, et oleme ise osanud vee ära solkida ning reostus levib pinna- ja põhjavee liikudes edasi. Siiski on õnneks Eestis tervikuna veevarusid küllaldaselt, probleemid on pigem lokaalsed ja piirkondlikud ning pole võrreldavad Vahemeremaade probleemidega.

Üks viimaseid Maailmapanga aruandeid väidab, et eriti Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika ariidsetel aladel väheneb veevarude hulk inimese kohta aastaks 2050 kaks korda, põhjusteks kliima soojenemine ja elanikkonna suurenemine, kirjutab BBC. Räägitakse heitvee ärakasutamisest ning vee kokkuhoiuprogrammidest. Maroko peaks ümber orienteeruma vähem vett vajavatele põllumajanduskultuuridele – 85% Maroko veetarbest kulutab põllumajandussektor, Agadiri ümbruses on põhjaveetase võrreldes 1982. aastaga alanenud 7 korda. Halvenev vee kvaliteet on juba põhjustanud SKP languse Marokos, Alzheerias ja Egiptuses 1%, Iraanis isegi ligi 3%. Vajalik on investeerida soolase vee magestamisjaamadesse. Kokkuvõttes, kuigi veenappusega ollakse harjunud, on tulevikuprognoos veelgi nukram.