Protestid Saksamaal E10 bensiini vastu

Kuidas on see võimalik, et uue E10 bensiini vastu protestivad Saksamaal korraga nii autoomanikud kui keskkonnaaktivistid?

E10 sisaldab vähemalt 90% tavabensiini ja kuni 10% etanooli. Senini on müügil olnud kuni 5%-lise etanooli lisandiga bensiin ning see veel olulisi negatiivseid  mõjusid automootoritele kaasa ei toonud. Kuskohast aga jookseb piir?

Mõte võtta E10 laialt kasutusele tundub olevat esimesel pilgul hea – väheneb sõltuvus naftast ja kasvab biokütuste kasutamise osakaal, 20-30% võrra vähenevad CO emissioonid ning väidetavalt kulub mõnevõrra vähem kütust. Samas ajakiri Auto Bild sai testi tulemuseks, et E10-t kulub tegelikult rohkem.  Saksamaa biokütuste ühingu väitel ongi E10 energiasisaldus tegelikult 1.9% väiksem kui E5-l.

Paraku peavad eriti vanemate karburaatoriga autode omanikud oma autod ümber seadistama. Samuti on teada, et liiga suur etanoolilisand võib bensiinimootorit kahjustada ning kuigi väidetakse, et 10% lisand pole veel ohtlik, ei tundu autoomanikud seda uskuvat. Internetis ringlevad teated sellest, kuidas E10 kasutamise tagajärjel on automootorid hakanud tegema imelikke hääli.

Greenpeace’i ja teiste keskkonaaktivistide protestid on seotud etanooli tootmisega kaasnevat probleemidega arengumaades. Näiteks on Ladina-Ameerikas alanud ettevõtjate hulgas suhkruroost etanooli tootmise buum, sest etanooli eksport Saksamaale on kõige kasumlikum tegevus. Saksamaad külastas suhkrurooistanduse tööline Nikaraaguast, kes rääkis, kuidas istandusi töödeldakse mürgiste kemikaalidega ning selle tagajärjel on tugevasti kahjustunud tööliste tervis. Samamoodi hävitatakse biokütuste tootmiseks vihmametsi. Biokütuste masstootmine toob samuti kaasa toiduainete hindade tõusu, sest üha rohkem haritavat maad kasutatakse biokütuste tootmiseks. Lisaks, kui arvutada kokku, kui palju kütust kulub biokütuste tootmiseks, siis võib koguefekt olla olematu. See aga sõltub tootmise efektiivsusest. Igal juhul on need probleemid ka karikatuurina välja toodud.

Loodetakse tehnoloogilise läbimurde peale tootmaks efektiivselt etanooli ja teisi vedelkütuseid tselluloosist. Seda aga ei ole veel toimunud.

Nii võib uuel regulatsioonil olla tulem, mille vastu ühinevad korraga nii  autoomanikud kui keskkonnaaktivistid…

Uus-Meremaa kaevandusõnnetus: mis võis minna valesti?

Kaevurite imeline pääsemine Tšiilis on äratanud kogu maailma tähelepanu: mis ikkagi kaevandustes toimub? Miks me kuuleme ikka ja jälle kohutavatest õnnetustest? Tekkinud on ka lootuskiired, et Tšiili muinaslugu kordub ka mujal.

Paraku ei ole see alati nii. Uus-Meremaal Pike Riveri söekaevanduses toimunu on tõeline šokk. Kõik 29 kaevandusse lõksu jäänud kaevurit on ilmselt hukkunud, kuigi on ka neid, kes ikka veel usuvad imesse. Samas ekspertide arvates ei jätnud teine plahvatus võimalust, et keegi võiks veel elus olla.

Uurimine alles algab ja kõik spekulatsioonid on enneaegsed. Arvatakse, et kaevandusse õnnestub ohutult siseneda alles mõne kuu pärast. Siiski on BBC juba avaldanud kommentaari kaevanduste päästeteenistuse eksperdilt Andrew Watsonilt Suurbritanniast, mida siinkohal ka vahendan.

Tegelikkuses ei saa Tšiili ja Uus-Meremaa õnnetusjuhtumeid omavahel võrrelda. Tšiilis kaevandati vasemaaki ning sealse tugevatesse kivimitesse rajatud sügava kaevanduse ohud olid kõik inimesest otseselt sõltuvad. Selliseid ohte saab vältida kõrgete tööohutusstandardite ja hea planeerimisega.

Söe kaevandamisel aga on lisaks looduslikud ohud: metaani eraldumine, isesüttimine, metaani ja tolmu segu plahvatused, süsinikmonooksiidi ja divesiniksulfiidi teke ning settekivimite lasundi poolt tingitud varinguohud. Kõiki neid ohte püütakse ära hoida kõrgete standardite, regulatsioonide ja hea korraldusega. Mis siis ikkagi võis minna valesti?

Esimene plahvatus oli ilmselt metaaniplahvatus. Selle oleks pidanud ära hoidma ventilatsioonisüsteem. Metaan on plahvatusohtlik, kui seda on õhus 5% ja 15% vahel. Suurbritannias on seatud eesmärgiks metaani sisaldus alla 1%. Kui see tõuseb 1.25 %-ni,  peatatakse automaatselt elektrivarustus ning 2% juures kõik kaevurid evakueeritakse.

Pike Riveri puhul pidi metaanisisaldus olema arvatavalt tõusnud üle 5%. Seega, on võimalik, et hoiatussüsteem oli puudulik või oli seire ebapiisav.

Kui plahvatus toimus, kadusid tõenäoliselt ära kommunikatsioonivõimalused, kaevandusõhu seire ning ventilatsioon. Sellisel juhul ei ole päästjatel piisavalt informatsiooni, kuidas päästetöid läbi viia. Ventilatsiooniavade kaudu kaevandusõhust proove võttes on võimalik teada saada, missugune on gaaside sisaldus peale plahvatust. Samas ei saa niiviisi teada, missugused kaevanduse piirkonnad on ohutud ja millised mitte.

Plahvatus võis tugevasti kahjustada ventilatsioonisüsteemi ning põhjustada varinguid. Kaevureid on sellisteks juhtudeks treenitud otsima ohutumaid kohti.

Kuna päästjad kaevandusse ei sisenenud, siis tõenäoliselt näitasid proovide tulemused, et sisenemine oli liiga ohtlik. Päästjate kasutuses on tänapäeval 17 kg raskune varustus, millest jätkub hingamiseks kuni 4 tunniks. Arvestades aga, kui kaugele päästjad oleksid pidanud Pike Riveris liikuma, on ka selline tänapäevane varustus ilmselt ebapiisav. Kokku oleks edasi-tagasi tee pikkuseks olnud umbes seitse kilomeetrit, läbitavus oleks tõenäoliselt olnud varingute tõttu raske ning lisaks ventilatsiooni puudumise tõttu oleks olnud ülipalav.

Selle asemel, et kaevandusse siseneda, puuriti maapinnalt puurauk. See võttis aega. Puurimise tulemusena selgus, et gaaside koostis kaevanduses oli sisenemiseks ohtlik.

Päästjate seisukohalt oli olukord kindlasti frustreeriv. Kui oleks olnud lootus, et päästemeeskond võib inimesi päästa (arvestades päästevarustuse tehnilisi piiranguid), siis ilmselt oleks kaevandusse sisenetud.

Uus-Meremaal on kaevandusstandardid samal tasemel kui Suurbritannias ning küsimus, mis täpselt läks valesti, jääb uurijate lahendada.

– – –

Lisan omalt poolt veel, et Pike River Mine (otseses tõlkes Haugijõe kaevandus) paikneb Uus-Meremaa Lõunasaarel 46 km Greymouthist idas. Tegemist on hiljuti käiku lastud söekaevandusega, mille vastu protestisid nii kohalikud elanikud kui Greenpeace. Esialgsete plaanide kohaselt pidi tootmine algama 2008. aasta esimesel poolel ning kaevandamise maht ulatuma  miljoni tonnini aastas, tegelikkuses jõuti tootmiseni alles 2010. aasta alguses ning kaevandamise plaani aastaks 2011 vähendati 0.32-0.36 miljoni tonnini.

Seitsme meetri paksune Brunneri söekiht paikneb 150-200 m sügavusel ning kihi kallakus on 5 kraadi, kaevandamiseks on rajatud 2.3 km pikkune tunnel.

Brunneri söekiht läbilõikes. News.com.au

Õhksoojuspump kindlustab toasooja sügis- ja kevadkülmade ning maheda talve korral

Kui Google’i otsingumootorisse sisestada ’õhksoojuspump’, pöördub lugeja tähelepanu kahtlemata kirjutisele ’Õhksoojuspump võib rikkuda maja ja tervise’. Sellega tehakse küll tänapäevastele seadmetele liiga. Kirjutis põhineb kibestunud Soome arhitektuuriprofessori kogemusel, kes Jaapanis elades oli sunnitud kasutama vana ja kümme aastat hooldamata õhksoojuspumpa ning kelle abikaasa sai ilmselt seetõttu astma.

Kirjutamata jäi aga sellest, et need ohud on tehnoloogia uuenedes kõrvaldatud ning ka meie saame valida sellised seadmed, mis on võimelised oma filtreid ise regulaarselt puhastama ning annavad ka teada, kui on vaja läbi viia põhjalikum hooldus – mida saab igaüks ka ise läbi viia. Muuhulgas desinfitseerib automaatsüsteem seadme ka ultraviolettkiirguse abil. Üle kümne aasta vanadel õhksoojuspumpadel selliseid võimalusi loomulikult polnud.

Oman isiklikku mitmeaastast kogemust Nocria Fujitsu Arctic õhksoojuspumbaga ning olen endale selgeks saanud, milleks seda vaja on. Ka teised margid on kindlasti kvaliteetsed, aga alati tasub paigaldajatelt lisainfot ja võrdlusi küsida.

Esiteks, toodetav soojus on energia kasutuse mõttes efektiivne – igast kilovatt-tunnist sooja tootmiseks kasutatud elektrienergiast annab seade vastavalt välistemperatuurile +7 kraadi juures 4.4-kordse ja 0- -10 kraadi juures 2.4-2.6 kordse võidu. Seega jääb põlevkivi võrreldes elektrikütte kasutamisega rohkem alles ning seade on keskkonnasõbralik. Seda võib algul olla raske mõista (kuidas küll lisasoojus tekib?), kuid põhimõte on selles, et seadmes olev vedelik läheb ka näiteks -30 kraadi juures keema ning kasutades ära pumpamist, rõhumuutusi ning aurustumisel ja kondenseerumisel neelduvaid ja eralduvaid soojushulki on võimalik -30 kraadist välisõhku veelgi külmemaks muuta ning samas 20-kraadist toasooja tõsta. Kui meil seadme välisosa oleks pööningul või keldris, leiaks seal seadme töötades peatselt aset jäätumine. Kuna aga õues on õhumass suur ja liikuv, siis välisõhu temperatuuri meil oluliselt vähendada ei õnnestu.

Teiseks, seadme maksumus koos paigaldusega ei ole mingi ülisuur investeering. Ligikaudu 15000-20000 kroonine maksumus tasub end ära 2-3 aastaga. Peamine on ehk aga, et olemas on selge alternatiiv, mille abil pole Eesti jahedate sügis- ja kevadilmade korral vajalik sügisel keskkütet liiga vara sisse lülitada (vastavalt saab kevadel varem välja lülitada) ning pole vaja siseruumides külma kannatada. Mahedate talvede korral aga on võimalik, et muud kütet vaja polegi – kui õhk ruumides piisavalt liigub. Mingi garanteeritud põhikütte võimalus aga peab kindlasti olemas olema.

Ka ahikütte korral on tegemist pigem täiendava mugavusseadmega. Eriti suureneb mugavus suvilates, mida saab varakevadel ja hilissügisel ilma ahju kütmata kasutada ning sinna nädalavahetustel sõites ootab ees juba toasoojus.

Külmadel talvekuudel – kui majas või korteris on kaugküte või oma katlamaja – pean õigemaks paariks kuuks õhksoojuspump välja lülitada. Külmade ilmadega (-15 kraadi ja sellest allapoole) on seadmete efektiivsus väiksem, eralduv soojushulk ei pruugi olla piisav (sõltub seadme võimsusest ja ruumi suurusest) ning seade ka kulub vähem, kui ei pea oma välisosa pidevalt üles sulatama. Aga see on juba igaühe enda otsus.

Kui elamine on väga sopiline ja vaheuksed kinni, siis loomulikult ühest kohast puhuv soe õhuvool kõikjale ei jõua. Võib muidugi paigaldada kaks või rohkem puhurit, samas vajadusel saab ka elektriga pisut juurde kütta. Paremini sobib seade suurematesse ning omavahel avatud ruumidesse.

Algul harjumatu võib olla soe õhuvool ja puhuri väike müra, samas sellega harjub suhteliselt kiiresti ning loomulikult on paigalduskoht ülitähtis. Näiteks ei maksa puhurit mingil juhul paigaldada magamistuppa. Samuti tuleb arvestada vee tilkumisega seadme välisosalt ning vastavalt jää moodustumist välisosa alla väga külmade ilmade korral.

Kokkuvõttes olen rahul ja soovitan mitte suhtuda seadmesse kui elupäästjasse pidevalt kallinevate sooja- ja elektrihindade korral (ka selles osas mõne aastaga efekt tekib), vaid pigem kui täiendavasse abivahendisse, mis lisaks kõigele on keskkonnasõbralik.

Lisamata ei saa aga jätta, et palavate ilmadega on tegu suurepärase konditsioneeriga. Näiteks sel suvel võis seadet vahel tõesti elupäästjaks kutsuda.

Energia säästmise müüdist

Energia säästmine ei ole kaasa toonud energia tarbimise vähenemist kodudes – vähemalt  USA-s on see nii, kuid on arvata, et ka kõikjal mujal. Washington Posti ajakirjanik David A. Fahrenthold leidis, et viimase 40 aasta jooksul ei ole midagi muutunud. Hoolimata sellest, et näiteks nõudepesumasinad kasutavad 45% ja külmkapid 51% vähem elektrienergiat kui 20 aastat tagasi.

Põhjused on lihtsad – kodud on muutunud järjest suuremateks, kütte- ja jahutuskulud on vastavalt kasvanud ning elektrit tarbivaid seadmeid tuleb järjest juurde.

Eelmisel aastal andis konsultatsioonifirma McKinsey ja Co hinnagu, et energiatõhususe abinõude kasutuselevõtt võiks aastaks 2020 vähendada USA energiakasutust 23% võrra ning kolmandik sellest kokkuhoiust on võimalik saavutada kodudes.

Edukalt on tegutsema hakanud uued ettevõtted, mis tegelevad koduse energiatarbimise vähendamise nõustamisega. Samas ühe sellise Põhja-Virginias tegutseva firma Home Energy Detective juht Troy Tanner leiab, et edu ei ole saavutatud.

Tanner aitab oma klientidel hooneid soojustada. Mida ta aga tähele on pannud – sisuliselt kohe, kui elektriarve väheneb, ostetakse suurem televiisor ja kõikvõimalikke muid uusi seadmeid. Energia tarbimine jääb ikka samaks.

Hüppeliselt on suurenenud elektrienergia kasutamine ruumide kütteks. Kui 1978. aastal oli elektri osakaal 23% kodumajapidamiste keskmisest elektritarbest, siis aastaks 2005 kasvas see 42%-ni. Arvestades soojuskadusid elektrijaamades ja energiakadusid ülekandel on mugavuse suurendamine elektrikütte kasutamise näol omakorda tõstnud energia tarbimist.

Samas seadusandlike vahenditega saab mõjutada ikkagi ainult seadmete elektritarvet. Hinnanguliselt 5-10% USA kodude elektritarbest on nn vampiirkaod – vähendada saab ooterežiimil seadmete elektritarvet. Pesumasinate ja kuivatite energiastandardeid on juba väga raske tõsta – vett on ikkagi vaja teatud temperatuurini soojendada, et pesu ja nõud puhtaks saaksid. Uued standardid püütakse nüüd kehtestada näiteks teleritele. Kuid kas see muudab midagi?

Elektrienergia tarbimist jälgides püütakse välja mõelda, kuidas vähendada tarbimistippe – elektrienergia varustuse tagamiseks peavad tootmisvõimsused vastama tipukoormusele. Tippude silumine võimaldaks jätta mõned uued elektrijaamad ehitamata.

Kas lahendus oleks elektrienergia hinna tõstmine? On keskkonnagruppe, mille arvates just see on parim lahendus. Samas, kui 2008. aastal purustasid laviinid Alaskal Juneau linna elektriülekandesüsteemi Snettishami hüdroelektrijaamast, võeti täismahus kasutusele kohalikud diiselgeneraatorid ning elektrienergia hind tõusis rohkem kui neljakordseks. Linnaelanikud pesid nõusid käsitsi ning söödi küünlavalgel. Linna elektritarbimine vähenes kokkuvõttes aga vaid 25%. Seega maksid linnaelanikud sel perioodil elektrienergia eest 3 korda rohkem kui tavaliselt ning kogu muu tarbimine vähenes järsult.

Gastineau kanal ja Juneau kesklinn. Foto: Wikipedia

Kokkuvõttes võib kahjuks nentida, et vähemalt USA näitel on arvamus, et uutele standarditele vastavad kodumasinad ja koduelektroonika, säästupirnid ning kodu soojustamine toovad kaasa energia tarbimise vähenemise, senini müüt.

Energia säästmisele üles kutsumine on üldse selles mõttes vastuoluline, et samal ajal ahvatletakse inimesi kogu muud tarbimist suurendama. Tarbi rohkem, just siis säästad rohkem – see on ju sisuliselt enamuse reklaamikampaaniate peamiseks sisuks. Samas iga toode ja teenus sisaldab endas energiakulu. Paljud teadlikud inimesed võivad oma kodudes energia tarbimist vähendades tunduva efekti saavutada, kuid kõik kokku koos muu tarbimise kasvuga nullib need pingutused.

Kui säästev on säästev?

Säästev areng, säästupirn… Mida rohkem ostad, seda rohkem säästad! Milles siis ikkagi seisneb säästmine ja mida või keda säästetakse? Sellised mõtted vaevavad enamikke inimesi. Mis siis ikkagi toimub?

Pidasin pealkirjas toodud teemal ettekande Tiit Kändleri poolt korraldatud teadus.ee suvekoolis Käsmus. Niivõrd meeldiv oli näha, kuidas isegi kümneaastased lapsed kuulasid laupäeva õhtul kell kümme tõsiseid ettekandeid energiast ja selle seostest igapäevase elu, teaduse ja kunstiga.

Teemast aga – mida rohkem teaduskirjandust uurisin, seda segasemaks pilt muutus. On selge, et puudub ühtne ja tunnustatud vaade ja arusaam, kuidas inimene ja loodus saaksid tasakaalus eksisteerida. Aga ka kõik valikud, mida me teeme, ei pruugi olla sugugi üheselt tõlgendatavad. Lihtsalt me ei suuda või ei taha kogu süsteemist korraga aru saada.

Üks meie ühiskonna paradoksidest on see, et kutsutakse üles energiat säästma, kõiki muid tooteid aga tarbima… Ometi iga toote tootmiseks vajame energiat!

Me räägime väga tõsiselt teemadel, kas paberkott on parem kui kilekott, kas pudeleid taaskasutada või toota uued, kas ja mida säästupirn ikkagi säästab… Sellistele küsimustele ei saa olema kunagi lihtsat ja ühtset vastust. Kui ühte kilekotti kasutada mitu kuud ning lõpuks kasutada seda prügikotina, siis võib kilekoti kasutamine olla õigustatum. Kuna igal tootjal on turunduslikul otstarbel erinevad pudelid, siis ei ole mõtet tagastada pudeleid tootjale – sorteerimise ja transpordi organiseerimine on liiga kallis. Säästupirn aga võib olla kehva kvaliteediga ning puruneda ja eritada elavhõbedat – ning säästust pole juttugi…

Kõik see aga on tegelikult pinnavirvendus… Inimene võib tunda end ‘rohelisena’, aga vastuolud on hoopis mujal…

Killustatud teadustöö võib viia väga ‘huvitavate’ tulemusteni. Analüüsime näiteks, kui palju emissioone põhjustab meie poolt toote vastu vahetatud rahaühik.

Nii saab 17 krooni eest saab osta 1 liitri bensiini, mis põledes oksüdeerub ning tekib 2.3 kg CO₂, sellele lisandub 0.4 kg kaudselt tekkinud CO₂ – kütuse ja transpordivahendite tootmisel. Seega kokku 2.7 kg ehk 160 grammi CO₂ ühe kulutatud krooni eest.

Samas, kui 70 krooni eest saab osta kilo veiseliha, siis teaduskirjanduses toodud kalkulatsioonide põhjal põhjustab 1 kg veiseliha tootmine kasvuhoonegaase, mis on ekvivalentsed 36.4 kg CO₂-ga – seega 520 grammi CO₂ ühe kulutatud krooni eest ehk üle 3 korra rohkem kui bensiini ostes.

Seega, kui inimene ostab 4 liitri bensiini asemel kilo veiseliha, siis ta tegelikult põhjustab üle 3 korra rohkem kasvuhoonegaase! Lihtsalt bensiin on juba nii kallis.

Mis on järeldused? Mida kallimad on tooted, seda säästvam on eluviis? Kõige säästvam oleks palgapäeval raha põlema panna? Ja soov, et meil oleksid kõrgepalgalised töökohad, ei ole säästev – kui samas ei järgita muid printsiipe?

Väga huvitavate järeldusteni viib ökoloogilise jalajälje kontseptsioon – sest peamiste võimaluste hulka selle vähendamiseks kuuluvad liha mittesöömine, järelkasvust loobumine, autost loobumine, võimalikult vähe liikumine (kulutab vähem energiat). Ökoloogilise jalajälje kontseptsioon on eriti tugevas vastuolus rahvastiku arenguplaanidega – sest kalkulaatorit tõlgendades mida vähem on inimesi, seda parem…

Sisestasin oma andmed ökoloogilise jalajälje kalkulaatorisse ja sain, et kui kõik inimesed elaksid nagu mina, oleks vaja 2.7 planeet Maad. Loobusin täielikult sõitudest nii auto kui lennukiga, liha söömisest ja kolisin koos 7 inimesega elama 40 ruutmeetrile – ning sain, et sellisel juhul oleks vaja 1.5 planeet Maad. Hetkel ei ole Eestis eluviiside muutusega üldse võimalik tasakaalu saavutada – see tuleneb ilmselgelt meie põlevkivienergeetikast.

Aga kui vahetada põlevkivielekter tuumaelektri vastu, siis on ökoloogilised kalkulaatorid, mis ei muuda midagi – tuumaelektri kasutamise jalajälg võrdsustatakse fossiilsete kütuste kasutamisel saadava elektriga! Vaatamata sellele, et süsinikdioksiidi emissioonid on tuumajaama puhul kümneid kordi madalamad. Kuna võrdlema peab võrreldamatut – tuumajaamaga seonduvaid riske globaalsete kliimamuutuste riskidega, siis pole mõnede kalkulaatorite autorid osanud midagi paremat välja mõelda, kui mõjud võrdsustada. Samas Soomes peetakse keskkonnasõbralikumaks kütta elektriga kui fossiilsete kütustega – vaatamata soojuskadudele tuumajaamas.

Ei päästa maailma ka energia juhuslik tootmine, mis vajab reservvõimsusi, ega ka biokütused, mis globaalsel tasandil on juba kaasa toonud vihmametsade põletamise vabastamaks maad energiakultuuridele ning märgalade kuivendamise, samuti toiduainete hindade tõusu, seades näljaohtu paljud arengumaad.

Tegelikult meie kliimatingimustes ja püüeldes tehnoloogilise ühiskonna poole, mis tarvitab 120 korda rohkem energiat inimese kohta kui primitiivses ühiskonnas, on väga raske tasakaalu saavutada. Peamiseks meetodiks, mis tunduvalt energiatarvet vähendab, on energiatõhus ehitus. Aga ka muu süsteem peaks kaasa tulema – näiteks transpordisektori viimine tuuleenergia abil laetavate akude toitele.

Naljakas oli hiljutine õnne-uuring. Noored neiud on õnnelikud siis, kui saavad minna peole uute riietega. Siit edasi saab järeldada, et isad on õnnelikud siis, kui tütred on rõõmsad ja emad siis, kui isad on rahulikud. Vaid pojad on äraarvamatud, aga nendest saavad isad – juhul, kui nad ei suhtu liiga tõsiselt ökoloogilise jalajälje kalkulaatorisse.

Ka minule, kes ma sellistele vastuoludele lahendust otsisin, oskas teadus.ee suvekooli diskussioonipaneel lõpuks vaid anda soovituse vahetada kalkulaatorit.

Erinevalt paljudest piirkondadest maailmas on probleemid ja õnnetused Eestis peaaegu eranditult meie endi tekitatud – tulekahjud, autoõnnetused, keskkonnareostus. Samas võidelda ei tule mitte tagajärgede, vaid põhjuste ahelaga. Eesti dilemmaks on see, et meil on liiga palju valikuid – samas pole ükski valik ideaalne. Hiinas on samal ajal kolmnurgas energia, toit ja vesi väga tugevad probleemid nende kõigiga – lisaks keskkonnakatastroofide ohud ja reostusprobleemid. Selles tõlgenduses ei tule Hiina majanduskasvu mitte kadestada, vaid hiinlastele kaasa tunda, sest nende elukeskkond võib muutuda hoopis halvemaks.

Kokkuvõttes jõudsin järeldusele, et arvestades inimese arengutaset ja seni maailmas toimunut – poleks suuremat õnnetust Maa ökosüsteemidele, kui inimene võtaks kasutusele piiramatu ja imeodava energiaallika…

Tromb Vehendis: murdunud kased ja kadunud elekter

Kuumalaine järelkajana möllavad trombid võivad mõjutada igaüht – nagu loterii, kus ohvreid valitakse juhuslikult. Nii Postimees kui Delfi edastasid uudise 26.07.2010 trombikahjustustest Sõmerus –  murdunud puud, lömmis BMW, majaomaniku hüljanud plekk-katus.

Täna 28.07.2010 kell 18.50 aga jõudis tõenäoliselt tromb külastada ka Vehendis üht tagahoovi – ilma müristamise ja vihmata, lihtsalt murdes kaks kaske ning purustades elektriliini. Majaomaniku sõnutsi, kes koos külalistega kõike toimuvat pealt nägi, tuli tugev tuul, kased murdusid ja leegid sähvisid. Õnneks põlengut ei tekkinud.

Üks elektripost murdus, teine aga on vibuna paindes.

Ilmselt oli laastamistöid siiski üksikuid, sest jaotusvõrgu mehed olid kohal vähem kui kahe tunniga, lubasid veel samal õhtul tõstuki saata ning hilisõhtuks või hiljemalt homme õhtupoolikuks on lootus elekter tagasi saada. Samas Trepimäe lähedal sulges murdunud männi latv ka maantee.

Naftakatastroof – aeg järele mõelda kogu maailmas

Sündmused 2010.aasta esimesel poolaastal  annavad meile kõigile mõtlemisainet. Loodus pakub jätkuvalt ootamatusi ja meie tehnoloogilised lahendused ei ole eriolukordadeks piisavad. Seda kogesid omal nahal ka eestlased, kes Islandi vulkaani tuhapilve tõttu koju ei pääsenud või sõidud sõitmata jäid. Naftakatastroof Mehhiko lahes aga on puhtalt inimese enda kätetöö. Puurida 1500 meetri sügavuse mere põhja  4 kilomeetri sügavune auk naftamaardlani – sellega saab inimene hakkama. Samas aga sulgeda see enne kasutuselevõttu nii, et toimub 11 hukkunuga plahvatus, kogu ujuvplatvorm vajub mere põhja ning Mehhiko lahte lekib mitmete kuude jooksul nii palju naftat, et selle kogust isegi täpselt määrata ei osata – sellega on nüüd inimene samuti hakkama saanud.

Kui algul teatas BP lekkest umbes 5000 barrelit päevas, siis 19. juuni ametlik hinnang oli 35000-60000 barrelit päevas ning 16. juuli seisuga on hinnatud, et kokku on Mehhiko lahte lekkinud üle 4.3 miljoni barreli ehk üle 610000 tonni naftat. Nüüdseks on selge, et tegemist on läbi aegade maailma suurima naftareostusega inimeste hooletuse ja teadlikult võetud riskide tõttu, suurem on vaid 1991. aasta Lahesõja tagajärjel Pärsia lahte lekkinud nafta kogus.

Terve maailm on jälginud kuude kaupa BP katseid leket pidurdada otseülekandes. Ettevõtte kodulehel bp.com on link ’watch the live streams’ ning ühendus reaalajas Mehhiko lahe põhjaga ongi loodud. BP aastaaruanne 2009. aastast aga toob välja, et kontsern registreerib vastavalt oma keskkonnastandarditele iga lekke, mis ületab 1 barreli mahu.

Hetkeks (18.07.2010) on BP-l õnnestunud lekkekohale paigaldada uus ja efektiivsem 75-tonnine naftakoguja, mille abil loodetakse kogu lekkiv kütus mere pinnale pumbata. Leke on  peatunud, kuid surve on pidevalt tõusnud ning ametlikku teadaannet õnnestumise või ebaõnnestumise kohta veel ei ole.

Sadu kilomeetreid reostatud randu. Kalad. Linnud. Merikilpkonnad. Austri- ja krevetikasvatused. Mississippi delta alad. Kogu ökosüsteem kannatab. Tööta on jäänud kalurid, hotellipidajad, kaatrilaenutajad. Kehtestatud süvamere puurimiskeeld on põhjustanuid omakorda tööpuudust. Õnnetuse seniseid kogukahjusid on hinnatud 30 miljardile dollarile. BP-ga on sõlmitud kokkulepe 20 miljardi dollari tasumiseks 3.5 aasta jooksul.

BP töötles lekkekohta Euroopas keelustatud kemikaaliga – et nafta vee pinnale ei tõuseks. Ometi jõuab naftat üha enam rannikuile, toimub loterii ning selguvad üha uued kaotajad. Inimesed kirikutes paluvad, et nafta nendeni ei jõuaks. Missuguseks aga kujuneb mõju orkaanide ajal? Missuguseks kujuneb kemikaali kasutamise tegelik mõju, vähendades küll nafta sattumist rannikuile, kuid suurendades mõju sügavamatele veekihtidele ja merepõhjale?

President Obama väljendas end selgelt: „Shut the damn hole!“ Miks siis ikkagi ei suutnud kogu maailm mitme kuu jooksul ühte auku sulgeda? Või tegelikult BP, kogu maailm vaatas pealt. Õnnetuse pidi ära hoidma mere põhjas paiknev 450-tonnine blowout preventer ehk BOP. Gaasipurske korral BOP klapid sulguvad, sulgurmehhanismid on erinevad ja dubleeritud. Seda aga, et ühel hetkel võib BOP alt vedada, ei sisaldanud ükski riskihinnang. Kuna riski ei olnud tuvastatud, puudus ka selliseks õnnetuseks valmisolek.

Nii käitutigi BP poolt sarnaselt 1979. aastal samas Mehhiko lahes toimunud  Ixtoc I naftaplatvormi plahvatusele järgnenud lekkega. Kõigepealt prooviti rajada lekkekohtadele kuppel, aga koos naftaga eralduv maagaas moodustas reaktsioonis veega kristalseid hüdraate ning blokeeris pumpamistoru ava. Läbikukkumine. Seejärel prooviti BOP kaudu puurauku pumbata rasket vedelikku, sisuliselt puurimismuda, mis pidi tungima maardlani välja ja blokeerima väljavoolu. Läbikukkumine, leke murdunud torust oli liiga tugev. Kolmas katse püüdis sisestada BOP kaudu kummitükke, mis oleksid pidanud murdunud toru otsa blokeerima. Läbikukkumine.

Lõpuks prooviti murdunud toru ots läbi saagida. Väga oluline oli saada sirge lõikekoht, et hiljem tihe kate paigaldada. Saag aga kiilus kinni ning toru läbihammustamisel hiiglaslike tangidega jäi toru ots hambuliseks.

Paigaldatud kate ehk top hat oli jällegi eriline – seda soojendatakse metanooli ja soojendatud mereveega vältimaks kristalsete hüdraatide teket. Kate aga lekkis alumise ääre alt ja seda sai ka reaalajas mitme nädala jooksul jälgida. Katte abil on suudeti koguda kuni 15000 barrelit päevas, vahepeal aga kogumine seiskus, kuna laeval tekkis tõenäoliselt välgulöögist tulekahju… Nüüdne kate on endisest tugevam ja efektiivsem.

Kurioosumina on õnnetuse tulemusena lisaks BP rannikuosariikide abirahale eraldatud BP grandid ka kohalikele ülikoolidele. Kokku 500 miljoni dollarilisest grandipaketist sai Louisiana riiklik ülikool juba 5 miljonit dollarit ning Florida okeanograafiainstituut ja Mississippi ülikool kumbki 10 miljonit dollarit. Vajalik on uurida nafta koostist, jaotumist, keemilisi muutuseid lagunemisel, nafta ja kemikaalide mõju ökosüsteemidele. Agarus, kui kiiresti ja kui suures mahus BP toetusi ja grante jagab, näitab omakorda katastroofi mastaapsust ning firma soovi end säilitada. Kohalik meedia aga on juba süüdistanud ülikoole selles, et sõlmitud lepingud pole mitte heatahtlik panus uurimistöösse, vaid tagamaks BP-le juriidilist kaitset. Samas aktsiakursi languse tulemusena on BP aktsiapaki väärtus juba langenud üle 63 miljardi dollari.

Mida on meil kõigest sellest õppida? Seda, et vanasõnad üheksa korda mõõda, üks kord lõika ja pigem karta, kui kahetseda kehtivad? Et ametkonnad ja ettevõtted peaksid pöörama rohkem tähelepanu riskidele ja ohutusele, sest tagajärjed võivad olla kolossaalsed?

Hoidmaks Läänemerd tuli ideedega välja meie hulgast novembris 2007 lahkunud akadeemik Karl Rebane. Laseriehituse algatajana ja toetajana Eestis soovis ta vähendada naftakatastroofide riske Läänemerel  – lähtudes pragmaatilisest arusaamast, et ohutuse tagab kõrgendatud vastutus.

Lennukitele paigaldatavad spetsiaalsed laserid võimaldavad näha ka õhukest naftakihti merel. Aga leitud naftareostuse korral – kui just tegu pole hiigelsuure reostusega karile sattumise tagajärjel – on sageli väga keeruline kohtukindlalt tuvastada, missugune tanker süüdi oli. Ideeks oli panna tankerite pardale naftaloots koos laserradari ehk lidariga ning märgistada laadungid eriliste ainete kui markeritega, igal laadungil erinev märgistus. Vaja minev kogus lisandainet on üliväike, määramiseks on Tartu Ülikooli füüsikutel  olemas nii aparatuur kui metoodika. Märgistatud laadungite korral on võimalik hoolimatu naftareostuse tekitamise ja sündmuskohalt lahkumise korral süüdlasi avastada ja naftavedajatelt trahvirahad kohtukindlalt välja nõuda.

Selline süsteem oleks tõstnud naftavedajate vastutustunnet ning vähendanud naftareostuse riske. Samas süsteemi juurutamine tähendaks põhimõttelisi muutusi seadusandluses, millest naftavedajad ei ole kindlasti kohe huvitatud. Mis aga on tähtsam – naftavedajate huvi või Läänemere puhtus ja ohtude vähendamine?

Vajadused riske adekvaatselt hinnata on igal elualal, igas ettevõttes. Kuna aga katastroofstsenaariumite tõenäosus on hinnanguliselt sageli üliväike, siis puuduvad süsteemid ja meetodid nende realiseerumise korral tegutsemiseks. Nii oli vulkaanituhaga ja nii oli Mehhiko lahe naftalekkega. Seega peaks 2010. aasta esimene poolaasta olema õppetunniks kogu maailmale. Tundub aga, et inimeste reaalne käitumine on arvatust loium. Nii nagu Islandi vulkaanid on hetkel vagusi, püütakse naftakatastroofile viidates ehk tugevamalt käivitada tuumaenergeetika ja taastuvenergeetika arenguprogramme ja arendusprojekte, kuid elu läheb edasi vastavalt bau-printsiibile (business as usual) ning kogu maailm on hoopis ootel, mis ja kus järgmisena toimub, sest mida tehnoloogilisem on ühiskond, seda haavatavam ta ühtlasi on nii looduse, inimtegevuse äparduste kui muude ettenägematute asjaolude kokkulangemiste poolt…

Mehhiko laht: ‘top hat’ vähendab naftaleket, aga ei peata

Nafta voolab Mehhiko lahte edasi. 3.06.2010 tehti BP poolt  uus katse leket pidurdada ning paigaldati eelnevalt katki hammustatud toru ja BOP ülemise osa peale kate, piltlikult väljendudes lükati peale müts (top hat) ning nüüd õnnestub osa nafta ja metaani segust merepinnal toru kaudu kätte saada. Tegemist ei ole kogumiskonteineriga, nagu Eestis on uudistest läbi jooksnud, vaid katkise toruotsa ja kogumistoru ühendusega.

Katte ehitus on keeruline, selle soojana hoidmiseks pumbatakse kattesse metanooli ja soojendatud merevett, lisaks pumbatakse kogumistorusse lämmastikku hoidmaks toru veevabana. Nii sügaval (1500 m) merepõhjas toimub suure rõhu ja madala temperatuuri tingimustes kristalliseerumisreaktsioon – metaan reageerib veega ning moodustuvad metaanhüdraadi kristallid, mis võivad kogumissüsteemi ära ummistada.

Just sel põhjusel ebaõnnestus esimene katse leket pidurdada. Väljavoolule paigaldati suur koonusekujulise kogumiskate, aga metaanhüdraadi kristallid blokeerisid kogumistoru.

Peale uue katte paigaldamist on mõnevõrra täpsustunud ka lekke suurus, hinnanguliselt on see 12000-19000 barrelit päevas – kindlalt üle 2 korra suurem, kui BP alguses avalikustas (5000 barrelit päevas). Hinnaguliselt suurenes leke toruotsa katkihammustamisega 20% võrra, seega võis esimese kuu jooksul olla 10000-16000 barrelit päevas.

Top hat võimaldas esimestel päevadel peale paigaldamist toru kaudu kokku koguda maksmiaalselt 6000 barrelit naftat – seega on suudetud naftaleket vähendada kolmandiku kuni poole võrra, aga 6000-13000 barrelit päevas lekib endiselt merre ning BP räägib hetkel nafta kogumise optimeerimisest, mitte lekke peatamisest. Optimeerimine tähendab, et püütakse kogumissüsteemi tulemit maksimeerida tagades samas selle töökindluse. BP esialgne optimistlik prognoos oli, et ligi 90% lekkivast naftast õnnestub kokku koguda, kuid kartus on, et tehnilisele lahendusele vastav optimum jääb palju väiksemaks. Praegu lekib top hat alumise ääre alt väga tugevalt.

Valmistatud on ka teisi top hat variante, on võimalik, et püütakse paigaldada loodetavalt parem versioon – kuid endiselt on väga kaheldav, et kogu lekkiv nafta või isegi valdav enamus suudetakse kätte saada.

Näib, et kordub 1979. aasta Ixtoc I katastroofi stsenaarium ning enne naftamaardlas survet vähendavate puuraukude valmimist leket peatada ei õnnestugi. Puuraukude valmimine on plaanitud augustiks, samas võib see olla optimistlik prognoos arvestades eriti orkaanide hooaega, mis juba algas juuni algusega ning kulmineerub augusti keskpaigaks ja septembriks.

Üks allveerobotitest jätkab endiselt lekkiva nafta töötlemist kemikaalidega otse lekkekoha juures. Leke on jälgitav reaalajas BP kodulehelt, leket ja kemikaalide pihustamist jälgivad merepõhjas kas ROV Skandi või ROV Enterprise’i kaamerad.

04.06.2010 hetkeseisu kirjeldasin põhjalikumalt ka Vikerraadio saates Uudis+ (vastav lõik algab 13:40 salvestuse algusest), kus lisaks räägib Agur Paesüld Eestimaa Looduse fondist naftaga seondvatest ohtudest Läänemerel.

Nafta on viimastel päevadel liikunud tugevasti ka ida poole, järjest enam suletakse kalastuspiirkondi Florida rannikul ning osa Alabama randadest on kahjustunud. Ahelreaktsioonina on peatatud süvamerepuurimine, mis omakorda tähendab, et kaotavad praktiliselt kõik – töö kaob nii turismisektoris, kalanduses, kreveti- ja austrifarmides kui ka naftatööstuses endas. Küll tuleb hulgaliselt tööd juurde juristidele ja ametnikele.

Naftaleket Mehhiko lahes pole senini suudetud peatada

Uudised naftalekke peatamise kohta Mehhiko lahes olid enneaegsed ning kui 26.05.2010 lubas BP võimalikke tulemusi kahe ööpäeva jooksul, siis 28.05.2010 kella 19.17 uudise kohaselt (New Orleans, kohalik aeg -8 tundi võrreldes Eesti ajaga) teatas BP, et ‘top kill‘ katse jätkub ilma ajalimiidita. Sisuliselt tähendab see, et esimene kaks ööpäeva kestnud katse kukkus läbi.

Täiendatud! 29.05.2010 õhtuks sai selgeks, et ‘top kill‘ kukkus läbi ning jätkatakse LMRP stsenaariumiga. See tähendab, et puurauku ja BOP-d ei püüta enam ummistada, vaid lõigatakse maha murdunud toru ning püütakse paigaldada uus toru Discoverer Enterprise puurimislaevalt ja saada kätte võimalikult palju nafta ja gaasi segu. Teise variandina paigaldatakse toru otsa teine BOP. See aga tähendab, et lekke maht võib lähipäevadel suureneda, sest peale toru lõikamist kaob ära takistus, mida murdunud toru mingil määral ikkagi pakub.

BOP kaudu puurauku sisse pressitud puurimismuda lekkis ookeani,  ‘junk shot‘ (kummipallide, golfipallide, kummitükkide ja köiejuppide segu) aga ei suutnud leket ära ummistada.

Sisse pressitav fluid ise on veest kaks korda suurema tihedusega ning BP inseneride lootus oli, et merepõhjast ligi 4 km sügavusele ulatuvas puuraugus suudetakse tekitada piisav vasturõhk. See ilmselt ei õnnestunud ning seejärel loodeti, et lisatud ainete ja materjalidega õnnestub purunenud toru ummistada. Riskid aga peitusid selles, et murdunud toru võib hoopis veelgi kahjustuda ja leke suureneda, samuti ei tohi ummistuda sissepressimiseks kasutatavad süsteemid. Kahjuks ei kandnud katsed vilja.

28.05.2010 BP pressiteate kohaselt ulatuvad firma senised kulud seoses lekke ohjeldamise katse ja tagajärgede likvideerimisega juba 930 miljoni dollarini. Otseseid majanduskahjusid (turismipotentsiaali langus, kahjud kalapüügile ja mereandide kasvatustele) on senini hinnatud juba paljudesse miljarditesse dollaritesse. Summaarseid keskkonnakahjusid elusloodusele võib pidada korvamatuteks.

Leket jälgivad interneti kaudu inimesed üle kogu maailma, elav kommenteerimine toimub näiteks www.theoildrum.com veebisaidil. Üks parimatest uudisvoogudest tuleb New Orleansist.

Juba juuni alguses aga algab Atlandi ookeanil orkaanihooaeg, mis kulmineerub augusti keskpaigaks ja septembriks. Nafta survet vähendavad puuraugud ei valmi enne augustit. Vajalik on Mehhiko lahe pinnalt alustada puurimist 1500 m sügavusel mere põhjas ning sealt omakorda puurida 4 km sügavused puuraugud.

Jälgides inimese võimetust sulgeda rohkem kui kuu aja jooksul ühtainust lekkivat naftapuurauku saab üha selgemaks, kuivõrd suured riskid on inimkond merede ja ookeanide põhjast nafta ja maagaasi ammutamisega võtnud. Ja mitte ainult, öeldut võib laiendada paljudele uutele tehnoloogilistele lahendustele, millega paratamatult kaasnevad olulised riskid. Deepwater Horizoni katastroofi puhul on kõige traagilisem see, kuidas kogu maailm jõetult pealt vaatab, kuidas lekkivasse puurauku püütakse toppida golfipalle, kummitükke ja köiejuppe ning sellest pole vähemalt senini mingit kasu. Kuitahes suur rahasumma on võimetu probleemi lahendama, kui puudub sobilik ja turvaline tehniline lahendus. Ja ajal, kui plaanitakse lennata Marsile, ei suuda kogu maailm sulgeda ühte lekkivat puurauku.

Huvilistele: veebiviited Deepwater Horizon naftakatastroofi kohta

Lisaks 27. mail 2010 Eesti Päevalehes ilmunud arvamusloole ja 4. mai 2010 blogikirjutisele toon tõsisematele huvilistele välja ka mõned olulised ja huvitavad veebisaidid.

Järjest uuenev informatsioon on selgelt välja toodud veebisaidil http://www.nola.com/news/gulf-oil-spill/. Informatsioon nii lekke, kannatanute, kahjude, süüdlaste otsimise, poliitika, inimeste arvamuste ja kõige muu seonduva kohta. 27. mai 2010 hinnangutel on Mehhiko lahte juba sattunud 400,000 – 700,000 barrelit naftat, ületades Exxon Valdezi naftatankeri katastroofi mahu. Mitmekordselt rohkem, kui BP oli teada andnud (kõige rohkem on meediakanalitest läbi jooksnud arv 5000 barrelit/päevas, see aga on uutel hinnangutel paljukordselt ületatud).

Kuidas kõik tehniliselt juhtus? Seda kirjeldab vastav poster. Minu käest on küsitud, miks nafta niisama mere põhjas ei leki, miks leke on vaid puuraugu kaudu. Postrilt näete joonist, kus saab selgeks, et mere põhi on 1500 m sügavusel, naftamaardla aga koguni 5400 m sügavusel. Seega mere põhjast naftamaardlani on veel ligi 4 km.Kirjeldatud on, kuidas tsementtäidis vastu ei pidanud ning detailselt on toodud BOP (blowout preventer) skeem.

Kuidas nafta on Mehhiko lahe pinnal levinud? Seda kirjeldab vastav animatsioon.

Hetkel veel töötab kaamera, mis kannab üle reaalajas naftaleket. 27.05.2010 Aktuaalne Kaamera edastas info, et leke on peatatud. Uudis ise siiski oli teistsugune – et leke on pidurdunud. Tegelikkuses alustati 27.05.2010 lekke peatamise protsessi, mis kestab paar ööpäeva – kui see aga kukub läbi, siis leke jätkub.

Leket püütakse peatada ‘top kill’ meetodil. Tehnoloogia on visualiseeritud BP animatsiooni abil. Sellist meetodit pole nii sügaval kunagi proovitud ning selle õnnestumise tõenäosuseks määratleti 60-70%. Sisuliselt pumbatakse BOP külgmiste sisestusavade kaudu puurauku sisse naftast suurema tihedusega fluidi (drilling mud, mida on laevale varutud 50000 barrelit) ja loodetakse, et selle tulemusena õnnestub tekitada nafta väljatungile piisav vasturõhk ning seejärel läbi viia puuraugu tsementeerimine. Kui aga väljavool BOP kaudu merre osutub liiga suureks, võidakse kasutada ‘junk shot’ tehnoloogiat – BOP-sse sisestatakse golfipallide, autokummitükkide ja köiejuppide segu ning loodetakse, et see ummistab ülemise väljavoolu.

27.05.2010 õhtuks sai selgeks, et lisatud fluidi väljatung katkise toru kaudu jätkub. On tõenäoline, et ‘junk shot‘ tehnoloogiat tõepoolest rakendatakse või listakse sissepumbatavale fluidile spetsiaalseid aineid, mis peaksid puuraugu ummistama.

Alustatud on kõrvalpuuraukude puurimist surve alandamiseks. Kuid need augud ei saa valmis enne augustit.

Viimased fotod sündmuskohtadelt.

Oluline on ka see, et selle piirkonna orkaanide hooaeg on alles ees – juunist novembrini maksimumiga augusti teisel poolel ja septembris. Missuguseks kujuneb orkaanide mõju naftareostust arvestades?

Mehhiko lahe naftareostus 2010 – mis juhtus ja missugused on tagajärjed?

Islandi vulkaani tuhapilve tagajärjed olid praeguse Mehhiko lahe katastroofi kõrval väikesed. Nelja USA osariigi rannikuala inimesed ootavad nendeni jõudvat naftareostust ja osa neist paluvad jumalat, et ehk ei vasta prognoosid tõele. Kõigele lisaks pole suudetud reostuse allikat likvideerida.

Järgnevalt pildilt on näha, et Mehhiko lahes USA rannikul on ligi 4000 naftaplatvormi (allikas: Wikipedia). Deepwater Horizon paiknes pildi idaosas paikneva loode-kagusuunalise poolsaare pikendusel kagu suunas kõige enam avamere pool. Järelemõtlemisainet on seda pilti vaadates küllaga, eelkõige selle üle, missugune on naftavajadus, et varusid niivõrd ekstensiivselt kasutada.

Naftaplatvorm Deepwater Horizon uppus kaks päeva pärast plahvatust, 22. aprillil 2010. Vaid 9 aastat tagasi Hyundai Heavy Industries poolt ehitatud ujuv platvorm oli pisut suurem kui jalgpalliväljak – 121 meetrit pikk ja 78 meetrit lai. Plahvatuse tagajärjel hukkus 11 ja sai vigastada 17 inimest. Sündmuste lühikronoloogia perioodil 20. aprill – 3. mai 2010 on kätte saadav näiteks planet green veebilehelt.

Skemaatiliselt on juhtunu kujutatud alljärgneval infoagentuur AlJazeera poolt toodetud videoklipil, mis internetis laialdaselt ringleb. Erinevalt sellel videol kujutatust on olemas teave, et pole plaanis katta koonusega mitte kolme erinevat allikat korraga, vaid igaühte eraldi.

Katastroofi muudab keskkonnakahjude mõttes ülisuureks mere põhjas 1500 m sügavusel paikneva ohutussüsteemi rike. Puuraugud on varustatud lekkeid ärahoidva hiigelsuure klapiga BOP (blowout preventer) massiga 450 tonni. Lekke peatamiseks on mitmed erinevad lahendused ning seadme rike on asjatundjate arvates väga mitmete erinevate asjaolude kokkusattumuse tulemus.

Samas võib enamiku keskkonnakatastroofide kohta öelda, et need on erinevate asjaolude kokkusattumuse tulemuseks. Kontrollimatud gaasipursked on uute naftapuuraukude rajamisel suhteliselt sagedased, Mehhiko lahes umbes 7 juhul 1000-st.

Kuigi peamine vastutus katastroofi eest lasub BP-l kui naftaplatvormi kasutajal, siis süüdistusi on edasi suunatud ka plahvatusest kaks päeva varem rajatud uue puuraugu tsementeerijate aadressile ning BOP tootjate suunas. Vastutusest tähtsam aga on, et sellise õnnetuse tõenäosust hinnati 0.0%-liseks ning endiselt ei suudeta lekkeid likvideerida. Endiselt üritatakse BOP kraane allveerobotite abil sulgeda, kuid senini tulemusteta. Esmalt välja pakutud võimalikke lahendusi on kaks – katta lekkekohad hiigelsuure koonusega ning pumbata koonuse ülaosast nafta laevale, lisaks samaaegselt puurida maardlasse uus puurauk ning selle kaudu vähendada survet lekkele. Kõik see aga võtab hinnangute kohaselt 2-3 kuud, samas lekke suuruse kohta on meediast enim läbi jooksnud arv 5000 barrelit päevas – mis tähendab, et mõne nädalaga on katastroofi mõõtmed suuremad kui Exxon Valdezi naftatankeri puhul 1989. aastal.

Tagajärjed on kolossaalsed. Rikutud rannikud, lindude ja merekilpkonnade hukk, krabi-, austri- ja krevetivarude hävimine. Kalad jäävad küll ellu, kuid naftaga vähegi kokku puutununa pole neid maitse tõttu võimalik enam süüa. Kui suurem osa sama piirkonda tabanud orkaan Katrina tagajärgedest suudeti paari aastaga likvideerida, siis lahe ökosüsteemide taastumine võtab aastakümneid.

Katastroofil saab olema tugev mõju ka nafta hinnale ja seda mitte ainult katastroofi otseste tagajärgede tõttu. Pidurduda võib USA rannikumere naftavarude edasine kasutuselevõtt ja kasutamine.

Hiigelsuur katastroof on Mehhiko lahes juba juhtunud – 1979. aastal plahvatas naftaotsingute käigus puurkaev Ixtoc I. Tookord õnnestus naftaleke merepõhjast kõrvaldada alles 9.5 kuuga ning kokku segunes veega hinnanguliselt 475000 tonni naftat. Vastavalt kalkulatsioonidele jõudis sellest 24000 tonni Mehhiko ning 4000 tonni Texase randadele.

Viimane suurem katastroof naftaplatvormiga juhtus 2001. aastal, kui plahvatuste tagajärjel uppus toona maailma suurim platvorm Petrobras 36 Brasiilia rannikul.

Käesoleval hetkel tuleb ainult loota, et leke suudetakse likvideerida nii kiiresti kui võimalik ning leke seejuures ajas ei suurene.

Ühikutest. 1 barrel on 159 liitrit, nafta tihedus võib erineda, kuid ligikaudselt 7 barreli toornafta mass on 1 tonn. Lisaks, 1 gallon on 3.8 liitrit ehk 0.024 barrelit (või 1 barrel on 42 gallonit).

Globaalne energiakriis võib ikkagi saabuda šokina

Ei pea olema selgeltnägija, et nelja graafikut kõrvutades selgelt aru saada: globaalse heaolu kasvu mudelit ei ole olemas ning turumajandus ei suuda energiakriisi ära hoida.

Heidame pilgu nendele neljale graafikule.

1. Inimeste arvu jätkuv kasv. Prognooside kohaselt elab aastal 2050 meie planeedil 10 miljardit inimest, perioodil 2010-2050 sünnib juurde 3 miljardit inimest (kasv 43%). Kuigi kasv toimub arengumaades, vajab iga inimene ikkagi energiat.

2. Energia tarbimise kasv 1 inimese kohta. Primitiivne inimene vajas elutegevuseks 2000 kcal päevas. Tehnoloogilise ühiskonna inimene tarbib päevas 240000 kcal – 120 korda rohkem kui primitiivne inimene. Kõik riigid on seadnud eesmärgiks SKP kasvu, selle eesmärgi realiseerimine on senini tähendanud ühtlasi energia tarbimise kasvu inimese kohta. Esimesed arenenud riigid teevad plaane energiavajadust pigem vähendada, aga arenguriikide arenguplaanid on seotud energia tarbimise kasvuga.

Allikas: Making choices about hydrogen

3. Energiaallikate struktuur. Pool inimeste poolt tarbitavast energiast saadakse nafta ja maagaasi töötlemise ja oksüdeerimise kaudu. Hüdroenergia, tuumaenergia ja taastuvenergia allikate osatähtsus on väike ja nende plaanitud kasv suudab heal juhul rahuldada esimeses ja teises punktis välja toodud kasvu, põhimõtteliselt asendamata naftat ja gaasi.

Allikas: www.hydropole.ch

4. Nafta ja gaasi varude lõppemine. Enamike stsenaariumide kohaselt oleme just hetkel tootmise ja tarbimise tipus. Toodud on üks stsenaariumidest, kuid üldine loogika teatud variatsioonidega on sama.

Allikas: ASPO International

Süsteemi analüüsides ei oma arengud taastuv- ja tuumaenergeetika suundades, mida plaanitakse reguleerida kliimakokkulepete ja süsinikukaubanduse kaudu, eriti vajalikku mõju. Enne kui midagi olulist ja asjalikku suudetakse maailmas ära teha, võib saabuda globaalne energiakriis, mis esmalt tabab transpordisektorit. Lainena kaasneb toidukriis, sest kasvab nõudlus põllumajanduspindadel energiakultuuride kasvatamiseks.

Eesti on energiakriisi suhtes heas lähtepositsioonis. Elanike tihedus on väike ning võimalus biomassi kasvatada ja biokütuseid toota elaniku kohta väga suur, võimalus on kasutada tuuleenergiat ning rajada tuumajaam ning arukalt kasutada põlevkivi, muuta hooned energiatõhusateks. Ometi kui globaalne energiakriis tabab meid ootamatult, tõusevad importkütuste hinnad lakke ning elu on ka meil häiritud.

Palju veel aega on, pole teada, seda ei julge keegi täpselt ennustada, maailma süsteem on liiga keeruline ja sõltub poliitilistest otsustest. 2015? 2020? 2025? 2030? Samas peaks olema igaühele selge, miks on vaja doteerida taastuvenergeetika lahenduste väljatöötamist ja kasutuselevõttu, miks on vaja vähendada sõltuvust importkütustest. Eestil on võimalus kombineerida tuuleenergia tarbimine ja transpordisektor, arendades välja elektritranspordi suures mahus.

Lisavõimalus on loobuda tarbimise kasvu põhisest arengumudelist üldse. Kõige paremini kirjeldaks sellist mudelit ehk sõna ‘ebapopulaarne’. Tarbimist vähendav käitumine tundub meile hetkel pealesunnituna ja meedias nimetatakse seda surutiseks.

Elame huvitaval perioodil – naftaajastu tipus. Aga kas me käitume nii, nagu tuleks käituda tipus olles, või läheb nii nagu tavaliselt – ammu prognoositud sündmused saabuvad ikkagi ootamatult?

Lõpuks ka üks investeerimispankuri poolt tehtud 8-minutiline videoklipp. Loomulikult võib internetist leida igasuguseid klippe, kuid see on piisavalt lühike ja konkreetsete arvudega argumenteeritud.

Avalik kiri Vormsi rahvale plaanitud tuulepargi kohta

Minu poole pöördus Elle Vormsi saarelt küsimusega, mida ma arvan sinna tuulepargi rajamise kohta. Selline on minu vastus.

Tuuleenergia kasutamine – kas Vormsi võimalus või oht?

Olen Vormsil käinud vaid korra, 1987. aasta kevadel. See oli geoloogiline ekspeditsioon, mis on siiani meeles – fossiilide otsimised merekaldal, majakas, rändrahn nimega Smen, rõngasristid kalmistul. Kõik oli väga omapärane ja meeldejääv ning kiusatus on kõike seda kümneid aastaid hiljem uue pilguga vaadata.

Kui uue külastuse ajal oleksid saarel tuulegeneraatorid, siis minu arvamus saareelanikest oleks kui tarkadest inimestest, kes oskavad oma ressursse kasutada – sest tuulegeneraatorid pannakse püsti siis ja ainult siis, kui see kohalikele vajalik ja kasulik on.

Ükski inimene meie hulgast ei oska ilma elektrita elada. Iga 100 krooni elektriarvel aga tähendab praegu Eestis 80 kg põlevkivi kaevandamist ja põletamist ning kõiki sellega seonduvaid keskkonnaprobleeme – atmosfääri paisatud gaase, tuhka, kaevandustest välja pumbatud sulfaatiderikast vett. Varem või hiljem aga põlevkivist elektrit enam ei toodeta ning iga inimest peab huvitama, kust elekter siis saadakse. Veelgi enam, ka nafta ja maagaas on maailmas lõpukorral. Lähima paarikümne aasta jooksul näeme me maailmas naftahinna edasisi kõikumisi, bensiini hinna tõus 30 kroonini ja isegi 40 kroonini liitri eest on vägagi tõenäoline. Küsimuseks saab siis, kuidas üldse hakkama saada.

Maailmas on juba väikseid saari, kus kogu transport on üle viidud tuulest akumuleeritavale elektrienergiale. Ka see on Vormsi võimalus – lahendus, mis sobiks järgmiseks 1000 aastaks. Taani, Iisrael ja USA juba arendavad suuri elektriautode rendi ja akulaadimise süsteeme.

Just kõike maailmas toimuvat pika-ajaliselt ette hinnates olen mina kindlal arvamusel, et tuuleenergia arendamine on õige samm. Just see on Eesti rannikualade üks eeliseid võrreldes sisemaaga.

On teada, et hetkel on Eestis tuulegeneraatorite püstitamise taotlusi juba rohkem kui elektrivõrgud jõuavad tootmise juhuslikkuse tõttu ära kasutada. Ja samas on teada, et kohalike elanike protestid järjest suurenevad. Nüüd aga on sedasi, et need piirkonnad, kus arendajad ja kohalikud elanikud kaubale saavad, majanduslikus mõttes ja pikemas perspektiivis kindlasti võidavad. Lisaks otsesele kasule omandavad nad kogemusi, mis tulevikus on ülikasulikud.

Nüüd jõuame tuuleenergia probleemideni. Kõige olulisemad neist on müra ja vaade. Võib-olla olen ma imelik, aga minul teeb vaade tuulegeneraatoritele südame soojaks. Kui juba ilmselt kümmekond aastat tagasi Taani pealinnas Kopenhaagenis maandusin ja aknast tuulikuterivi nägin, mõtlesin – kuidas nemad oskavad ja meie ei oska. Sest ma tean, missugust keskkonnakahju ja riske põhjustavad teised elektri tootmise viisid. Kui Eestis pandi püsti esimesed tuulegeneraatorid, mõtlesin – viimaks ometi.

Aga loomulikult ei ela mina tuulegeneraatori kõrval. Seda ma julgen küll öelda, et mind see vaade ei häiriks. See oleks pigem ülev – me suudame, me saame hakkama järgmised 1000 aastat. Samas kui vaiksel suveõhtul kostuks minu koduni müra, siis see võiks ilmselt närvi ajada küll.

Minu linnakodust vuravad mööda autod, külmaperioodil puhub elutoas õhksoojuspump. Olen isegi selle pumba vuhinaga ära harjunud, sest ta annab efektiivselt sooja. Mul on sellest kasu, ma aktsepteerin seda. Suvilas on naabritel koerad ning lähedalasuvas motellis peetakse suviti sageli öö läbi pidusid. Üsna sageli mõtlen, et tahan rohkem vaikust. Müra on tõsine probleem.

Aga kui tõsine? Kui keegi tuulegeneraatori minu kodu lähedale püsti tahaks panna, siis kõigepealt ma tahaksin seda mürataset enne kuulda. See peaks ju olema võimalik – arendaja viib kohalikud elanikud sarnase tuulepargi lähistele ja igaüks saab kuulda, missugune hääl kostub 500 meetri, 1 kilomeetri, 2 kilomeetri kauguselt sõltuvalt tuule suunast. Saab ehk ka küsida sealsete inimeste kogemusi ja arvamust. Ning kõik selle saab videolinti võtta ning kõigile vormsilastele ette mängida.

Samas mingi müratase tekib ju ikkagi. Ja nüüd tahaksin ma teada, mis ma selle eest saan, kui pean seda aktsepteerima. Ilmselt tahaksin ma pakkumist oma tuleviku elektriarvete osas. Näiteks mingi madala tarbimise juures tuuleperioodidel võiks juhul, kui müratase on olemas, mu elekter üldse tasuta või väga madala hinnaga olla – ja selline kokkulepe võiks olla aastakümneteks. Täpselt nagu õhksoojuspumba mühinat ma aktsepteerin teadmisega, et see on keskmiselt 2-3 korda efektiivsem kui elektriküte. Suurema tarbimise korral sooviksin tunduvat hinnaalandust. Ja nüüd, kui see pakkumine on mulle tehtud, siis mõtleksin veel kord järele. Sest kui ütlen jäägitu ei, saavad samasuguse pakkumise inimesed kusagil mujal ning mina ei pruugi enam kunagi saada. Kas ma olen nendest targem või rumalam?

Me võime muidugi öelda, et raha ei oma mingisugust tähtsust – keskkond on püha ja ülimuslik. Jah, ka nii võib mõelda – aga kas see müra tõepoolest on selline, mis sügavalt häirib, või ei ole seda tegelikult märgatagi? Ning kuu lõpus, kui pangaarve on täiesti kokku kuivanud, võib sellest tingitud stress olla 100 korda suurem kui tuulegeneraatori mühisemisest tekkiv stress. Paljud eestlased seostavad sõna ’raha’ sõnaga ’äri’ ja ’kasumiahnus’, aga tegelikult on raha arvestamine ainuke võimalus võrrelda erinevaid mõjusid, sest inimese mõju praeguste eluviiside juures keskkonnale on kahjuks paratamatu. Hetkel tekitab igaüks meist suure augu põlevkivimaardlas, suure hulga tuhka ning heitgaase. Näiteks juba tekitatud tuha hulk ühe inimese kohta on meil Eestis umbes 200-300 tonni! Kas see on parem? Kui vormsilastel õnnestuks saada kogu oma elekter tuulegeneraatoritest, siis võiksid nad uhkelt öelda: meie enam tuhka ja heitgaase ei tekita. See on suur samm edasi.

Mis aga puutub varjude vaheldumist, mõju põllumajandusele ja põhjaveele, siis need on küll ebaolulised, kui mu maja päris tuulegeneraatori kõrval pole. Seal aga ei tohi see ollagi.

Jah, ilmselt võivad ka linnud hukkuda. Kuid linnud hukkuvad ka tankerite õnnetuste läbi tekkinud naftalaikudes ning elektrijaama aluselistes tuhabasseinides. Kui oluline oleks mõju Vormsil, sellele vastavad juba ornitoloogid.

Ning loomulikult jääb viimane sõna vormsilastele. Minu soovitus on teha mudel, mida oleks võimalik maketilt näha ja lindilt kuulda. Siis oleks tore edasi arutleda.

– – –

Et kohapeal peaks ära käima ja ei maksaks internetimaterjale uskuda, selle tõenduseks lisan kaks täiesti vastandlikku klippi Youtube’ist. Vaadake, kuulake ja hinnake ise, kuidas on võimalik äärmuslikult manipuleerida. Kulutage 7 minutit oma elust ja te ei kahetse! Välja arvatud juhul, kui te ühte neist kahest eelarvamuste tõttu näha ja kuulda ei taha…

1. Negatiivne näide – agressiivne pöördumine kohaliku tuulepargivastase liikumise juhi poolt

2. Positiivne näide – tuulegeneraatori müra võrrelduna teiste müratekitajatega

Kõik sõltub sellest, kui tugevaks taustahääl timmida. Eesti vanasõna ütleb, et ära usu hülge möla. Antud juhul aga on küsimuseks, kes üldse on hüljes. Armsad inimesed, käige juba rajatud analoogsete projektide kohtades ära ja siis otsustage!

Viimane aspekt on seotud võimalike tuludega. Kui olen mandril tähtis tegelane ja saarel on mul puhkepaik, siis võimalik minu jaoks pisike tulu tuulepargist ei lähe mulle üldse korda. Minu sooviks on rahu, vaikus, et saarel oleks üldse võimalikult vähe rahvast jne. Sellised inimesed võivad kaasa minna kampaaniaga, kus kõik tundubki negatiivne. Samas ei tohiks nad unustada, et kõik pole nii vaprad ja ilusad ning saarel võib olla küllaladaselt inimesi, kelle jaoks tuulepark on positiivseks ootuseks.

Kuidas aga on turistidega? See on nn ‘müügitöö’ küsimus. Saar võib end reklaamida puhtaima energia tootja ja kasutajana. Kümnekonna aasta pärast, kui elektriautod on reaalsus, siis naftavaba saarena. See on suhtumise küsimus ja mina ei jätaks kindlasti kohe Vormsile sõitmata põhjusel, et seal on tuulegeneraatorid.

Siiski on käesoleva kirjutise näol tegemist minu isikliku arvamusega, mis võib näha tuleviku maailma ja seoseid palju laiemana kui enamik teisi inimesi.

Kas pooldate tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis? Miks?

Küsimus on püstitatud ka energiafoorumis.

Paljud on väitnud, et tuumajaama rajamise korral Eestisse kolivad nad siit kohe minema… Küsimus on, kuhu? Arenenud riikide hulgas on tuumajaamadeta riike väga vähe – Taani, Norra, Austria, Uus-Meremaa, Austraalia, ka Läti… Lisaks on Taani ja Austria piiridel naaberriikide suured tuumajaamad ja Austraalias uraanikaevandused. Samas, kas muutuvas maailmas on oma tuumajaam Eesti jaoks parim lahendus või on paremaid alternatiive?

Nii imelik kui see ka ei ole, Eestis pole sellel teemal laia avalikku ja kirjalikult salvestatud tõsimeelset diskussiooni üldse toimunud. Seda ilmselt põhjusel, et Eestis puudub tõsine veebipõhine keskkonnafoorum.

Mõned poliitikud ja teadlased on olnud kutsutud telesaadetesse ning väljendanud kardinaalselt erinevaid seisukohti – ja uuesti laiali läinud. Ja nii uuesti, uuesti, uuesti… Roheliste erakond käivitas allkirjade kogumise tuumajaama vastu, tuues välja omapoolsed põhjendused – kuid ei avanud neid põhjendusi diskussiooniks. Nüüd on käivitatud allkirjade kogumine võimaliku Pakri tuumajaama vastu – jällegi ilma diskussioonita, kas siis üldse loobuda tuumajaamast, missugune oleks parem koht ja miks ning kuidas üldse on Eestis võimalik ületada NIMBY (not in my back yard, mitte minu tahaaeda) sündroomi.

Erinevalt enamikust arvamusteavaldajatest, kel tundub olevat kohe alguses oma kindel seisukoht, sean eesmärgiks viia läbi tõsiselt argumenteeritud arutelu, mille käigus peaks kasvama kõikide teadlikkus sellest, mida tuumaenergia kasutuselevõtt reaalselt ja tegelikult Eesti jaoks võib kujutada. Käivitatud on veebisait www.tuumaenergia.ee, millelt leiab rohkesti informatsiooni koos ülevaatega viimaste aastate kirjutistest meie meedias – nii poolt kui vastu.

Kui me ei soovi tuumaenergiat kasutada, peame vastama küsimusele – mis on alternatiiv? Põletada põlevkivi edasi ja tasuda keskkonnamakse, kui rahvusvaheline poliitmaastik need järjest tõusvas ulatuses kehtestab? Siin ei saa olla vastuseks, et tegeleme hoopis energiasäästuga. Energia säästmine on väga oluline küsimus. Samas me võime kuitahes kõvasti pingutada, kuid reaalsus on suhteliselt lihtne – kui sisemajanduse koguprodukt kasvab, siis kasvab ka energia tarbimine. Minu teada mitte ühelgi riigil pole õnnestunud seda tõsiasja muuta – Eestis kasvõi seetõttu, et pikemaajaline soov oma elamispinda tunduvalt suurendada ja elamistingimusi parandada on enamikul inimestel. Erineda võib vaid see, kuivõrd järsk energia tarbimise tõusugraafik SKP suurenedes on.

Niisiis, kas pooldate tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis? Miks?

Vastan ise oma teadmistele toetuvalt nii küsimustele kui kommentaaridele energiafoorumis ja oma blogi kommentaariruumis.

Kuidas võiks keskmine eestlane igapäevaselt energiat kokku hoida?

Küsimus kerkis üles energiafoorumis.

Kui rääkida kodusest energiasäästust, siis ikkagi peamised võimalused on hoone energiatõhususe parandamine, soojuspumpade kasutamine, saunakütmise vähendamine (muidugi pesta on ka vaja) ja kõik muud aplikatsioonid, mille käigus tõstetakse vee temperatuuri (nt veekeetjas õige koguse vee keetmine, pesumasinas võimaluse korral madalatemperatuurilisem rezhiim jne).

Palju on räägitud valgustusest. Samas valgustus moodustab ca 8% perekonna elektritarbest. Kuivõrd on kulusid nn säästupirnide või LED valgustitega võimalik vähendada, sõltub mitmest asjaolust. Näiteks kui hoone on talvel kasvõi osaliselt elektriküttel, siis pole külmaperioodil suurt vahet, kas kasutada hõõglampe või säästupirne.

Eestis tuleb elekter sisuliselt täielikult põlevkivist. Kui teie igakuine elektriarve on 500 krooni ja kasutate EE hinnapaketti Kodu 1, mille hind on hetkel 1.47 krooni/kWh (päeva- ja öötariifil vahet ei tehta), siis kulutate 340 kWh kuus. Taastuvenergia eest võetakse küll ka tasu, kuid selle osakaal on väike, arvestama ei pea.

340 kWh on ca 1220 MJ. Soojuselektrijaamades kasutatava põlevkivi energiast jõuab peale soojuseraldust elektrijaamas ja võrgus kodudesse 27%, seega on selle koguse kodudesse jõudva elektri saamiseks vaja põletada põlevkivi energiakogusega 4500 MJ.

Põlevkivi keskmine kütteväärtus on 11.4 MJ/kg, seega 500 kroonise arve puhul kulub 400 kg põlevkivi, tekib ca 200 kg tuhka ning 400 kg CO2. Kui tonn CO2 hakkab maksma näiteks 400 krooni, siis peaks tulema 500-kroonisele elektriarvele 160 krooni otsa, kui põlevkivi edasi põletame. 400 kg põlevkivi toodetakse meie kaevandustes keskmiselt 0.7 sekundi jooksul, 24 h ööpäevas.

Samas on meil tarbimisühiskond ja kuidagi imelik on, et kõiki muid mõttetuid asju pakutakse – osta seda, teist, kolmandat (mittevajalikku või mitte väga vajalikku), aga vaadake, energiat – seda tuleb säästa! Kuidagi kummaline ju, iga ostetud asja valmistamisel ja transpordil kasutati energiat ja selleks, et energiat säästa, on parim viis mitte eriti vajalikke asju mitte tarbida…

Kas keskkonnafoorumi huvilisi on?

Mõned päevad tagasi avaldasin arvamuse, et Eestis võiks olla üks tõsisem keskkonnafoorum. Leho Kraav pakkus välja keskkonna www.energiafoorum.ee.  See võiks olla samalaadne ja tõsine nagu näiteks ELFA elektroonikafoorum tehnikahuvilistele – püstitatud on küsimus ning toimub vastamine, arutelu ja analüüs.

Vaatame, kas asja saab – ise püüan sealt kord päevas läbi käia, kui aega on. Aga julgustaksin eriti noori keskkonnahuvilisi teemasid püstitama ja küsimusi küsima. Ning loomulikult on eelkõige oodatud keskkonnavaldkondades tegutsejad, kes ka küsimustele vastaksid.

Võrreldes blogiga on foorumis esile toodud populaarsemad ja aktiivsemad teemad. Blogipostitused kaovad arhiividesse suht kiiresti, foorumi teema võib aktuaalsust säilitades kesta aastaid. Lisaks foorumis on kõik osalejad võrdsed, see ei ole kellegi poolt domineeritud inforuumi külastamine ja kommenteerimine.

Nii et võiks selline keskkond olla, vaatame, kas välja pakutud energfiafoorum veab välja või mitte. Ise olen valmis kaasa aitama, ülejäänu sõltub juba osalistest ja reaalsest vajadusest tõsise diskussiooni järele,

Julgustan igaüht registreeruma ja ühe küsimuse püstitama!

Normaalseks muutumise aasta 6 muutust

Taasiseseisvunud Eesti sai mõned kuud tagasi täisealiseks. Ehk just seetõttu võiks 2010. aasta nimetada normaalseks muutumise aastaks, mil energiast pulbitsevad, kuid mõistuslikust küljest suhteliselt piiratud kombed ja tegevused muutuvad täiskasvanulikumaks. Näiteks võiksid toimuda 6 põhimõttelist muutust.

1. Eestlane olla on uhke ja hää, kuid planeet Maal on olemas veel ligi 7 miljardit inimest, kellega tuleb arvestada. Meedia vahendusel jõuavad meieni peaasjalikult vaid õnnetused ja katastroofid, mõrvad, valimistulemused ja ebaharilikud sündmused. Palju vähem teame kogu muu maailma erinevatest kultuuridest, mõtteviisidest, ootustest ja lootustest tuleviku ees. Kui meie meedia meid avaramaks ei muuda, siis muudavad inimesed ise – suhtlemine rahvusvahelise suhtluse internetivõrgustikes naeruvääristab erutumist kodukootud pseudostaaride käekäigust ja sissemurdmistest äärelinnade alkoholipoodidesse.

2. Loosung, mille kohaselt meie tulevikku päästab vaid tarbimise kasv, siirdub mudaliigasse. Kerkivad esile uued väärtused – normaalne ning tervislik toitumine, perekond, lemmikloomad, säästlikkus, keskkonnahoid. Ka uued parimad äriideed kerkivad just säästlikkuse ja alalhoiu baasilt.

3. Süsinikdioksiidi emissioonide, globaalsete kliimamuutuste, põlevkivi kasutamise ja tuumajaama loomise lõpmatutes vaidluses saadakse Eestis aru, et tegelikult väga häid lahendusi pole ja energia hinnatõus on paratamatu. Ärkamisaeg toimub biomassi baasilt. Mitte ükski vägi ei takista Eestis kasvatamast piisaval hulgal biomassi genereerimaks nii elektrit kui kütteks minevat soojusenergiat ühekorraga. Pole vaja võõrkultuure, mille külm ära võtab ja metsloomad ära söövad – kunagistel viljakatel põllumaadel, mis nüüdseks sööti on jäänud, saab kasvatada vastupidavaid kodumaiseid energeetilisi kultuure. Parimad lahendused tuleb välja töötada igas regioonis eraldi, nagu näiteks ungarlastel on biogaasi tootmise jaam, mis kasutab põllumajanduspiirkonna orgaanilisi jääke, mille süsinikdioksiidi kokkuhoiukvoot müüakse maha austerlastele ja mille töötajatest enamuse moodustavad vangid.

4. Saadakse aru, et ei ole mõtet osta maja, mille energiavajadus võiks olla 5 korda väiksem, mille kraanist tulev vesi on teadmata kvaliteediga, mille materjalidest erituvad gaasid võivad olla tervist kahjustavad ja mis võib laguneda juba mõne aasta jooksul. Kui me ostame auto, siis huvitab meid nii vastupidavus, suurus, mugavus, kiirendus kui kütusekulu. Samasugune mõtteviis rakendub kinnisvarale ning müüja peab vastavate uuringute tulemused veenvalt ostjale esitama.

5. Paraneb ettevõtjate rahvusvaheline konkurentsivõime – maandatakse riskid, mis on seotud vaid ühe või paari väliskontaktiga, kellele tehakse allhanget ja mille äralangemisel tuleb töötajad lisada töötute armeesse. Uute edukate ettevõtete loojad mõtlevad juba algusest peale globaalselt – orienteeritus Eesti turule jääb varem või hiljem kitsaks. Areneb mõtlemisvõime – tehes kvaliteetseid vastutooteid importtoodetele. Loodetavasti tuleb turule näiteks esimene Eesti kassiliiv.

6. Rassistlik ja inimvihkajalik anonüümne kommenteerimine internetis kaob. Iga sõna kirjutamine tähendab täielikku vastutust. Hetkeolukord on vägagi keeruline – väga paljud inimesed võtavad internetikommentaare tõsiselt unustades selle, et kommentaariumis õilmitseb teatud kontingent inimesi, kelle produktsioon läheneb Honore de Balzaci omale, samas kehastuvad sapipritsijad sageli veelgi jõhkramateks kui nad tegelikult ongi. Arvatavalt isiku ilmsikstuleku korral palutaks siiralt andestust… Aeg on kogu see jama lõpetada.

Nord Streami kajastamine Eesti meedias ei lahka suuremat pilti

Nord Streami aruteludest Eesti meedias puudub kõige tähtsam komponent – miks Saksamaale ja tema naaberriikidele on Nord Streami vaja ja kuidas see mõjutab meie naaberriikide otsuseid. Hetkel impordib Euroopa Liit 50% oma energiavajadustest ning enamus uuringuid näitab, et see kasvab 70%-ni. Praegusel perioodil toimub Euroopas jätkuvalt fossiilkütustest tühjaks jooksmine ning energiavajaduse kasv.

Eesti meedia aga käsitleb teemat valdavalt ainult Eesti vaatevinklist. Kõlavad küsimused, kas on võimalik, et me jääme ilma töökohtadest ja tellimustest Venemaalt ning kui palju saasteaineid jõuab täpselt Eesti randa Nord Streami rajamisel. Tundub, nagu Eesti ei olekski osa mingist suuremast süsteemist ning meid huvitab ainult meie endi olukord.

Euroopa Liidu energeetikavolinik Andris Piebalgs on oma blogis kirjeldanud 2008. aasta alguse sündmusi, kui Gazprom hoiatas nädal aega ette, et Ukraina-konflikti tõttu vähendab ta gaasitarneid Euroopa Liitu, kuna transiit toimub läbi Ukraina. Toona suudeti kriis lahendada, kuid üles jäi rida küsimusi. Mis oleks saanud, kui kriis oleks süvenenud? Kas see juhtub uuesti? Mis siis, kui osa torujuhtmest purustatakse terroristide poolt või puruneb õnnetuse läbi?

Euroopa Liit tegeleb taastuvenergeetikaga, süsinikdioksiidi emissioonide piiramisega ning energiasäästuga. Kuid kõik senised plaanid suudavad parimal juhul pisut alla suruda energiasõltuvuse kasvu – tegelikult toimub inimeste vajaduste jätkuv kasv ning varude vähenemine sellise kiirusega, et taastuvenergia kasutuselevõtt praeguses tempos ei suuda seda kompenseerida, rääkimata energiasõltuvuse vähendamisest.

Tavakodanikuni Euroopa Liidus pole energiaprobleemide tõsidus veel kuidagi jõudnud. Eriti see, et juba praegu paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides energiajulgeolek sisuliselt puudub. Piisab kui vaadata kaarti, kuhu ja kui palju maagaasi ja naftat juba hetkel Ukraina ja Valgevene kaudu jõuab ning mõelda, mis juhtuks, kui selle vool külmal talvel peatuks… Ning edasi mõelda, mida arvaksid sellest näiteks sakslased, austerlased ja itaallased.

Eesti on energiavarude seisukohalt õnnelik riik. Kui me vähegi suudame oma peaga mõelda, on meil piisavalt energiaallikaid, et tagada energeetiline julgeolek. Meie tõmbleme selle pärast, et ei oska teha valikuid – mida ongi väga raske teha, sest iga meie valik sõltub rahvusvahelistest kokkulepetest ja tehnoloogia arengust. Väga paljudes Euroopa riikides aga on olukord hetkel sootuks teine – pole eriti millegi vahel valida. Britid aplodeerisid, kui Langeledi gaasitoru Norrast käiku läks, sest gaasinälg sai mõneks ajaks rahuldatud.

Siit jõuame keskkonnaküsimusteni. Kõlanud on lapsikud süüdistused Eesti teadlaste suunas, et Nord Streami võimalike ohtude väljatoomine on poliitteadus. Tegelikult saavad ju kõik üheselt aru, et gaasitoru rajatakse läbi madala ja reostunud mere, mille põhjasetetesse on aastakümnete jooksul kuhjunud ohtlikud ained, mis mingil määral vältimatult vabanevad.  Mere põhjas on rohkelt sõja-aegadest pärit keemiarelvi ja meremiine ning veel ka 1960-ndatel toimus kontrollimatu tööstusjääkidest vabanemine, visates need lihtsalt merre.

Nord Streami väidetel on ohtlike ainete mobiliseerumine põhjasetetest lühiajaline ja ebaoluline, miinide lõhkamise mõju samuti ebaoluline ning kogu trass on kaardistatud sellise põhjalikkusega, et ohtlike ainete matmispaikadest minnakse mööda.

Kõik saavad ka üheselt aru, et gaasitoru ei muuda Läänemere seisundit paremaks ning on riskid, et see muutub veelgi halvemaks. Eesti teadlased võtsid vaevaks analüüsida tuhandeid lehekülgi Nord Streami keskkonnamõjude hinnangut ja leidsid, et mitmetest olulistest võimalikest riskidest on üle libisetud.

Näiteks esialgses aruandes toodi põhjasetete kaardistamise andmed, aga ainult pealmise 5 cm paksuse kihi kohta. Teadusuuringud on näidanud, et mitmed ohtlikud ained, eriti näiteks dioksiinid on akumuleerunud 10-30 cm sügavuses kihis. On täiesti selge, et toru paigaldamine mõjutab 10-30 cm sügavust kihti. Sellest üle libisemine oli ebakorrektne.

Esialgse  aruande leheküljel 1633 tõi Nord Stream ise välja mõjudest arusaamise lüngad:

– vähene arusaamine sõjamoona kahjutustamise mõjust eri objektidele. Andmed on lünklikud ka impulsside levi, ulatuse ja intensiivsuse ning veesambas oleva hõljumi kestuse, ulatuse ja intensiivsuse osas;

– merepõhja koosluste erinevatest mõjudest taastumiseks vajalik aeg;

– tegurite mitmekesisus, mis muudab üksiku teguri (antropogeense või loodusliku) suhtelise mõju hindamise ökosüsteemi dünaamikale keeruliseks;

– mudelite (nt setete leviku, toit- ja saasteainete vabanemise ja naftareostuse mudelid) vältimatud piirangud mõjude tugevuse ja ulatuse täpsel prognoosimisel.

Olen täielikult nõus Nord Streamiga – need lüngad on olemas. Nord Stream väidab, et vaatamata nendele lünkadele on mõjud ebaolulised või väheolulised.

Paratamatult jääb nn ’hall tsoon’ – mis on ühelt poolt tingitud lünklikest teadmistest, teiselt poolt aga võimalikest suurematest riskidest, mis võivad realiseeruda.

Nüüd jõuame kõige olulisemani. Igal arendusprojektil on kolme tüüpi võimalikud keskkonnakahjud:

–          mida me oskame kindlalt ette ennustada;

–          mis võivad tekkida seoses meie lünklike teadmistega;

–          vähetõenäolised, aga siiski võimalikud kahjud, mis tekivad riskistsenaariumide realiseerumisel – näiteks veealuse gaasitoru lõhkemisel.

Samuti on igal projektil kellegi jaoks nii positiivsed kui negatiivsed majanduslikud, sotsiaalsed, poliitilised ja ka keskkonnamõjud. Võrreldes näiteks kivisöega on maagaasi põletamisel CO₂ emissioonid saadava energiaühiku kohta kolmandiku võrra väiksemad – seega keskkonnamõju, kui põletame kivisöe asemel maagaasi, on positiivne. Kui aga infrastruktuur on üles ehitatud maagaasi tarbivaks ning Saksamaa ja tema naaberriigid peaksid talveperioodil jääma gaasita, oleks tegu majandusliku ja sotsiaalse katastroofiga.

Kaaludes eri mõjusid Euroopa Liidu tasandil tervikuna on Soome ja Rootsi leppinud võimalike keskkonnakahjude riskidega Läänemeres. Keegi pole öelnud, et neid riske pole. Tänapäeva maailmas – eriti arvestades inimeste arvu, kasvavaid vajadusi ning loodusvarade vähenemist – tuleb sisuliselt iga areng millegi arvelt.

Miks Euroopa Liit surub elavhõbedat meie kodudesse?

Jutt on jällegi säästupirnidest, seekord uuest vaatevinklist – püüdes hõõglampide keelustamise otsust mõista. Iga säästupirn sisaldab umbes 5 mg elavhõbedat. On ka uuemaid ja veel kallimaid eksemplare, kus elavhõbedat vaid 1 mg – aga ikkagi elavhõbedasisaldusega. Miks asendatakse sunduslikult elavhõbedat mitte sisaldavad tooted seda sisaldavatega?

Poliitika

Tegelikult on vastus üks ja ainult üks – sõlmitud poliitiline kokkulepe vähendada CO₂ emissioone aastaks 2020 20% võrra ning selle protsessi eest vastutajad peavad näitama, et nad on midagi teinud. Nende tahtmine jääb poliitmaastikul peale.

Jätame siin kõrvale teema, kas inimtekkelised CO₂ emissioonid annavad olulise panuse globaalsetesse kliimamuutustesse või mitte. Minu isiklik arvamus on, et kui oluline ja täpselt missuguse mustriga mõjud on – ega me tegelikult seda ei tea ja kliimamuutusi täpselt ette ennustada ei oska. Oskame ühe või teise parameetri või parameetrite rühma alusel tõmmata lineaarseid graafikuid ja luua mudeleid, kuid tegelikult on toimuvas väga palju umbmäärasusi. Jah, kehtib reegel – pigem karta kui kahetseda, ning selle alusel ka tegutsetakse. Siin aga sekkuvad mängu poliitikud.

Poliitikute arvates peab kogu aeg midagi muutuma – soovitavalt ikka paremuse poole. Veel parem on näidata, et tegeldakse maailma päästmisega seda ähvardavate ohtude eest. Õnnetud jääkarud üksikul jääpangal, sulanud lumememm – selliste kuvandite alusel peaksid kõik saama aru, et globaalsed kliimamuutused võib olla oluline probleem. Maailmas midagi korda saata aga on juhtide arvates võimalik vaid poliitiliste tööriistadega. Võrreldes maailmapoliitikat näiteks hekipügamisega, siis on kõikidele hekiomanikele peale pandud kohustus pügada oma hekki 20% võrra sõltumata sellest, mis taimede baasil hekk on rajatud ning kui vana ja kõrge ta praegu on.

On arvamusi, mille kohaselt CO₂ piiramine ja emissioonidega kauplemine on tegelikult ettevalmistus fossiilsete kütuste lõppemise perioodile – et hankida piisavalt vahendeid taastuvenergeetika alastele lahendustele, toetada tuumaenergeetika renessanssi jne eesmärgiga hoida ära nafta- ja gaasiriikide täielikku domineerimist.

Poliitiline kokkulepe on tore, aga et tegelikku efekti saavutada, peaksid inimesed muutma oma käitumisharjumusi, tegema midagi teistmoodi. Kõige toredam oleks, kui inimesed hakkaksid tarbima vähem energiat, sealhulgas elektrienergiat. Teatavasti ju suur osa elektrienergiast tuleb elektrijaamadest, mis põletavad fossiilseid kütuseid.

Tegelikkus

Kui me aga vaatame elektritarbimist meie kodudes, siis valgustuseks kulub vaid 8% elektrienergiast. Piisab mõne uue ja võimsama elektrilise riistapuu soetamisest – ning kogu võimalik sääst elektripirnide väljavahetamisest on olematu. Kui perekond kolib korterist oma majja linna lähedale, kasvab pere energiavajadus vähemalt 2 korda. See on areng, mille poole suur hulk inimesi püüdleb – ja mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Pere energiasääst pirnide vahetamise arvelt on selle kõrval tühine. Samas arvestavad pirnide vahetuse propageerijad välja, et tänu pirnivahetusele võib ehitamata jätta nii mõnegi uue elektrijaama. Kas ikka võib? Tarbimine kasvab endiselt suure kiirusega.

Miks siis ikkagi pirnid, mitte näiteks muud kodumasinad? Ka kodumasinatel on energiaklassid, aga piirid on ees. Pesumasina vee soojendamisel teatud temperatuurini tuleb ikka kulutada kindel hulk elektrienergiat, samuti kohvivee keetmisel. Hõõglampide puhul aga on arvutatud, et näiteks kivisöe või põlevkivi orgaanilise aine oksüdeerumise energiast jõuab valgusenergiaks vaid 2%. Seega energiakadu on 98%. Just selle numbri vähendamise otsustasid Euroopa energiapoliitikud rakendada oma vankri ette – ikka põhjendusega vähendada CO₂ emissioone. Just sellel ja ainult sellel põhjusel otsustati keelustada hõõglambid.

Mis aga tegelikult juhtus? Väga paljudel juhtudel saadi aru, et lambipirnide asendamisel pole mingit seost CO₂ emissioonide vähendamisega, mõnedel juhtudel aga on olukord isegi vastupidine. Näiteks Soomes, kus suur osa elektrienergiast saadakse tuumajaamadest ning kui ruumide kütteks kasutatakse fossiilkütuseid, annavad hõõglambid samuti oma panuse küttesse ja tulemuseks on CO₂ emissioonide kasv, sest tuleb rohkem kütta… Vahe pole kindlasti suur, aga kindlasti see näide näitab keelupoliitika mõttetust.

Euroopa Tarbijate Organisatsiooni direktor Monique Goyens on välja toonud, et paljudel inimestel on nahatüüp, mille suhtes nn säästupirnid on kahjulikud. Hõõglampe oleks vaja tervislikel põhjustel – huvitav, kas luuakse süsteemid, mis võimaldavad arstitõendi abil neid ikkagi osta?

Veelgi kurvem on elavhõbeda küsimus. Kui paljudes valdkondades, näiteks stomatoloogias toimub elavhõbeda täielik keelustamine, siis nüüd toome elavhõbedaohud oma kodudesse. Kõige drastilisem näide võib olla, kui väike laps kukub kogemata säästupirnide kasti peale (õnneks ei jõua keegi neid veel kastide kaupa osta, küll aga võib peagi tekkida kast katkiste pirnidega) ning gaasiline elavhõbedaemissioon satub lapse kopsudesse. Rakendatud pole peamist soovitust – elavhõbedat sisaldava pirni vahetamisel peaksid kauplused vana tagasi võtma.

Et tegu pole ainult eestlaste protestiga, seda näitab Euroopa Liidu energeetikavoliniku Andris Piebalgsi blogisissekanne hõõglampide keelustamise kiitmise kohta, mida lugejad on 5-palli süsteemis hinnanud 1.51-ga. Kommentaarides on välja toodud ka olulisemad vastuargumendid.

Eriti huvitav on võrdlus, mille kohaselt söeelektrijaamad paiskavad hõõglampide töö tagamiseks keskkonda rohkem elavhõbedat kui satub kodudesse need välja vahetanud säästupirnide kaudu. Elavhõbe on looduses levinud element, seda on igal pool, ainult väga väikeses kontsentratsioonis. Muuhulgas on elavhõbedat loomulikult ka soojuselektrijaamade heitmetes. Samas jutt on hoopis elavhõbedast gaasilises vormis ning sellest, et need gaasid on meie kodudes. Säästulambi purunemise korral siseruumis on soovitus ruumi 15 minuti jooksul õhutada, killud kuivalt kokku korjata, paigutada mitmekordsesse kilekotti ning viia ohtlike jäätmete kogumispunkti… Päris keeruline, kas pole?

Miks siis ikkagi?

Kokkuvõtvalt on CO₂ emissioonide poliitiliseks piiramiseks välja mõeldud keeld, mis väga paljudel juhtudel ja väga paljudele inimestele tundub jaburana. Olen kirjutanud, et ootan säästupirnide hinna tunduvat alanemist ja plaanin osa hõõglampe kindlasti asendada – seal, kus pean neid valgustuse seisukohalt talutavaks, majanduslikult kasulikuks ja elektrienergiat ka tegelikult säästvaks.

Miks siis ikkagi otsustati rakendada keeldu? Kas olid üheks põhjuseks säästupirnide tootjate tehtud investeeringud ning samas pirnide väga kõrge hind ja ebaühtlane kvaliteet, mistõttu müük ei edenenud piisavalt hästi? Arvutused ju pidid tõestama, et iga inimene hoiab raha kokku – ja kui inimesed ei hakanud raha kokku hoidma, siis mitte seepärast, et nad poleks seda tahtnud, vaid seepärast, et paljude inimeste kogemuste baasil oli pirnidel kvaliteediprobleem ning kokkuhoiu asemel tekkis lisakulutus. Paljudele ei meeldi kunstlik valgus, paljudele ei meeldi elavhõbedasisaldus, neid pole mõtet panna pidevalt valgustust sisse-välja lülitavatesse ruumidesse, probleeme võib esineda tugevate külmakraadide juures, mõned kasutavadki hõõglampide soojust jne. Väga paljudel juhtudel on hõõglamp parem ja kvaliteetsem toode kui säästupirn – miks siis peaks selle müük olema keelatud?

Minule siiski tundub, et tegu on puhtalt poliitotsusega näitamaks, et midagi on tehtud. Ja selle otsuse mistahes vastuargumendid ei leia isegi tõsist arutelu… Ka Andris Piebalgsilt sooviti blogis vastuseid ja kommentaare, neid aga pole tulnud.

Narvalastel jälle võimalus

Eks siis ootame, kui keegi taibukas ettevõtja tuleb turule küttekehaga, mis kuidagi kahtlaselt meenutab hõõglampi ning millel on üks huvitav lisafunktsioon – ta annab rahulikku ja mahedat valgust, mis ei kahjusta tervist ega sisalda elavhõbedat. Kuniks seda aga pole, avaneb ärivõimalus jällegi ilmselt narvalastele…

Lõpetuseks meenub mulle, kuidas mu isa rajas talvel Mustamäe rõdule omamoodi külmkapi. Et moosipurke ja marineeritud seeni talvel hoida nii, et oleks piisavalt külm ja need samas ära ei külmuks, vedas ta puidust kappi hõõglambi. Ka kõige külmematel öödel ei külmunud purgid ära. Olen 100% kindel, et tegu oli palju keskkonnasõbralikuma lahendusega võrreldes teise külmkapi ostmisega – selleks lihtsalt polnud ei ruumi ega raha… See, et moosi- ja seenepurgid ka pisut valgust said, ei oma selles loos mingit tähtsust.

Põlevkivituhk – müüdid ja tegelikkus

Täpselt 16 aastat tagasi sain magistrikraadi Manchesteri Ülikoolist magistritöö eest ’Eesti soojuselektrijaamade põlevkivituhk – selle ladustamine ja võimalik kasutamine’. Kuna Manchesteri Ülikool on maailma ülikoolide edetabelis 26. kohal, siis ehk on kellegi arvates minu arvamusel rohkem kaalu kui Tartu Ülikooli esindajal – Tartu Ülikool on 501.-600. kohal. Lisaks omandasin doktorikraadi keemiatehnika alal Stockholmi Kuninglikus Tehnikaülikoolis, mis on 174. kohal. Mina isiklikult erilist vahet neil ülikoolidel ei näe – kõikjal on nii fantastilisi võimalusi koos absoluutsel maailmatasemel professoritega kui ka probleeme. Ja sama ütlen näiteks Tallinna Tehnikaülikooli kohta. Aga olgu edetabelitesse uskujatel ka oma mängumaa.

Igal juhul Stockholmis tegelesin hüdrogeokeemilise modelleerimisega ning minu oskused analüüsida põlevkivituha käitumist  atmosfääritingimustes ja kokkupuutel põhjaveega pärinevad sealt. Eestis hüdrogeokeemilise modelleerimise koolkond senini puudub. Sellise kogemuse baasil oli meeldivaks ülesandeks hinnata ja analüüsida Eesti põlevkivituha baasil valmistatud betoonisegude keskkonnamõjusid.

Hetkel kaalutakse põlevkivituha baasil valmistatud betoonide kasutamist kaevanduste täitmisel. Juba on üllad ’keskkonnakaitsjad’ valmis seda ideed hukka mõistma. Samas on väga paljudes riikides leitud materjalid, millega kaevandusi täita. Paraneb maavara kättesaadavus, paraneb ventilatsioon, väheneb tulekahjude oht jne. Järgnev ülevaade näitab, et ka Eestis oleks selline teguviis igati asjalik ja ajakohane.

Põlevkivi tolmpõletamise käigus tekkivad keemilised reaktsioonid ning reaktsioonide käigus tekkivad uued mineraalid on osaliselt sarnased tsemendiklinkri valmistamise käigus toimuvatele reaktsioonidele ning tekkivatele mineraalidele. Põhiliseks erinevuseks on tolmpõletamise tuha liigselt suur vaba CaO sisaldus, samuti tsemendimineraalide kogus ning sulfaadisisaldus. Tulemuseks on, et tolmpõletamise tuha kasutamine täielikult tsemendiklinkri aseainena ei ole ehitusnorme arvestades tänapäeval ehitiste rajamisel aktsepteeritav. Küll on variant kasutada seda tuhka segus teiste kaevandamis- ja töötlemisjääkidega tagasitäiteks paljulubav, kuna täitele ei ole vajalik seada ehitiste rajamisega analoogseid tsemendisegude kvaliteedinorme.

Keevkihtkatelde tuhk erineb oluliselt tolmpõletustuhast, sh mineraalse koostise poolest eriti seetõttu, et enamus põlevkivis sisalduvatest karbonaatidest keevkihtkatelde tuhas jäänud lagunemata. Vaatamata sellele on veega kokkupuutel tekkivad keemilised reaktsioonid ning vastavalt ka keskkonnamõjud sarnased.

Keskkonnakaitse seisukohalt on selge, et segude kivistumise käigus tekib paratamatult teatud koguses aluselist vett, mis põhjavee liikumise tagajärjel levib teatud kaugusele ning avaldab teatud ulatusega mõju põhjavee kvaliteedile. Sisuliselt tekivad sellised mõjud kõikide ehitustööde korral, kus kasutatakse tsementi või lupja. Seega, vajalik on selgitada, missuguse kvaliteediga vesi tekib erinevate segude tardumise käigus. Seondades saadud uuringute tulemusi hüdrogeoloogiliste põhjavee liikumise mudelitega ja hüdrogeokeemiliste põhjavee kvaliteedi muutumise mudelitega on võimalik hinnata segude tardumise käigus tekkivaid keskkonnamõjusid.

Selge on samas ka see, et kui segud sisaldavad palju vaba CaO-d, mis hüdratiseerumise käigus jääb sidumata kivistunud massi uute mineraalide koostisse ning jääb vastavalt alles Ca(OH)2-na, siis selline tardunud segu võib mõjutada põhjavett ka tardumisjärgselt. Näiteks oleme arvutanud, et 40 m kõrgusest tuhaplatoost kandub välja väga kõrge aluselisusega vett (pH 12.4-13.6) väga pika aja jooksul, see aeg ületab 1000 aastat.

Betoonisegude tardumise käigus seotakse enamus vaba CaO-d ära teiste uute tekkivate mineraalide koosseisu ning vaba Ca(OH)2 jääb alles sellisel määral, et mõju kestvuse aeg on erinevalt tuhaplatoodes aset leidvatest protsessidest suurusjärkude võrra väiksem. Kivistudes moodustub väikese veejuhtivusega täidis ning seetõttu vee kogus, mis täidisest läbi tungib ning edasi põhjavette levib, on väike.

Raskmetallide leostuvuse uuringud näitasid, et ühegi raskmetalli leostuvus tuhkbetoonidest ei ületa isegi inertsete jäätmete leostuvusele kehtestatud keskkonnanõudeid ning katsed tõendasid, et tuhkbetoonidest raskmetalle ohtlikes kogustes põhjavette ei leostu. Samuti, erinevalt poolkoksist, pole põlevkivituha puhul fenoolide probleemi, nagu sageli ekslikult arvatakse.

Tuha keskkonnamõjud kaevanduste tagasitäitmisel vajavad konkreetset keskkonnamõjude hinnangut. Samas näitasid katsed, et sisuliselt ainsaks keskkonnamõjuks on aluselisus ning toimuvad protsessid on äärmiselt sarnased kõige tavalisematest ehitusmaterjalidest (näiteks portlandtsement) välja leostuva vee mõjule. Hüdrogeokeemiline modellerimine näitas, et ümbritsev keskkond puhverdab aluselisuse väga kiiresti ja tagasipöördumatult (atmosfäär on CO₂ sisalduse tõttu happeline ning samuti on põhjavee HCO₃^– ioonil aluselisust neutraliseeriv toime, reaktsioonide tulemusena tekkiv ja välja settiv CaCO₃ on keemiliselt täiesti ohutu). Kui kaevanduste tagasitäitmiseks õnnestub välja töötada piisavalt kvaliteetne tehniline lahendus, mis tagab täidetud tühimike väga väikese veeläbitavuse, ning välikatsed seda kinnitavad, siis on võimalik tõestada, et kaevanduste tagasitäitmise keskkonnamõjud keevkihtkatla tuha baasil loodud betoonide abil on ebaoluliselt väikesed.

Koostöös TTÜ-ga läbi viidud uuringute andmetel on kõik tuhksideainetega valmistatud betoonid varajases kivinemisestaadiumis tundlikud vee suhtes, samas aga keevkihikatla tuhaga valmistatud betoonid omavad tunduvalt suuremat veekindlust kui tolmpõlemiskatla tuhaga valmistatud betoonid ning ehitustehniliselt parimaid omadusi saavutatakse betoonidega, milles on kasutatud võimalikult suures hulgas keevkihikatla tuhka. Ühildades neid TTÜ järeldusi TÜ keskkonnamõjusid prognoosivate uuringutega on ilmne, et ka keskkonnakaitseliselt on aluselise vee tekke potentsiaal vähim tuhkadel, milles on kasutatud võimalikult suures hulgas keevkihtkatla tuhka, sest siis on portlandiidi osakaal tuhkbetoonides väike ning leostuv vesi puhverdatakse põhjavee poolt ära kiiresti ning segunemiskoha lähedal. Järelikult on nii TTÜ kui TÜ poolt välja toodud optimaalsed segude vahekorrad parimad nii ehitustehniliselt kui keskkonnakaitseliselt. Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituut ja geoloogia instituut ning Tallinna Tehnikaülikooli ehitustootluse instituut ja mäeinstituut täiendasid üksteist läbi viidud uuringutes ning tehnoloogilistes lahendustes, kuidas kaevanduskäike oleks võimalik täita. Olgu see näide koostöö vajalikkusest ja tulemuslikkusest.

Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudis välja töötatud hüdrogeokeemiline mudel võimaldab edukalt prognoosida aluselise vee teket ning selle puhverdumist ning aluselisuse täielikku kadumist reaktsioonides põhjaveega. Välikatse käigus on vajalik leida kinnitus laborikatsetele ja modelleerimise tulemusteke reaalses mastaabis.

Kokkuvõtvalt peavad välikatsed täpsustama laborikatsete ja modelleerimise tulemusi selle kohta, et põlevkivituhkbetoonide kasutamisel kaevandusest aluselist vett ümbritsevasse keskkonda ei satu.

Põlevkivituhka ei ole vaja karta. Jutud kõrgest raskmetallide ja radioaktiivsete elementide sisaldusest on müüt ja jääb müüdiks. Laialdasemat kasutust ehitustegevuses pole tuhk senini leidnud vaid seetõttu, et kuigi põlevkivi anorgaanilise osa kuumutamisel tekivad tsemendimineraalid, pole nende koostis parim ega optimaalne, liialt palju on vaba CaO-d. Ehitajad vajavad kõrgema kvaliteediga materjale ja isegi see, et tuha saaks kätte sisuliselt tasuta, ei ole piisav argument selle kasutamiseks. Ehitised peavad olema kvaliteetsed. Kaevanduskäikude täitmiseks aga on põlevkivituhkbetoon piisavalt hea, isegi liiga hea. Kui vaid oleks majanduslikult otstarbekas tuhk kaevanduse juurde tagasi transportida ja betoon kokku segada.