Tuuleenergia kasutamise vastamata küsimus

Olen ikka ja jälle, nii endalt kui teistelt, küsinud küsimuse: kui Eesti panustab olulisel määral tuuleenergiale ning talvel püsib nädal või kaks hirmus külm (-25…-30 kraadi või rohkem) ja tuulevaikne ilm, kust võtab Eesti elektrienergia? Keegi ei ole senini vastanud. Kirjutan veel kord, äkki keegi vastab.

Kõigepealt: kas selline olukord on võimalik – et on hästi külm ja tuult ei ole? Keegi pole suutnud tõestada, et see on võimatu või ebatõenäoline. Või on keegi, kes väidab, et see on võimatu või vähemalt ebatõenäoline? Kui keegi tõestab ära, et see on võimatu, siis kõik edasine siin ei kehti.

Senikaua aga, kui tõestust pole, jätkame arutelu. Oletame, et selline ilm (hästi külm ja tuult pole) püsib ühe nädala. Oleme 100% tuuleenergiariik. Paljud panevad täiendavaid küttekehi elektrivõrku ning soovitakse, et ka vool oleks olemas.

Kui tuult ei ole, kust see vool siis tuleb?

Variandid:

1) Oleme selle kusagile salvestanud;

2) Rakendame tööle nn kompensatsioonijaamad;

3) Ostame sisse;

4) Mõni muu variant.

Oletame, et oleme selle kusagile salvestanud. Nüüd võib välja arvutada, kui palju peaks salvestama. Minu arvestuste kohaselt on see energiahulk (arvestades, et kadusid jaotussüsteemis pole) umbes 180 GWh ehk 180 000 000 kWh. Kas keegi oskab öelda, kuhu selline hulk energiat on see salvestatud ja mis see maksab?

Oletame, et rakendame tööle kompensatsioonijaamad. 100% tuuleenergia ja 100% tuulevaikuse korral peaks kompensatsioonijaamade koguvõimsus olema umbes 1500 MW. Kas keegi oskab öelda, kus ja millel baseeruvad sellise võimsusega kompensatsioonijaamad ning mis vahenditega neid töökorras hoitakse? Vajadusele energiapuuduse tõttu kompenseerimine kiiresti käivitada põlevkivi- ja tuumajaamad selleks ei sobi, sobivad vaid gaasijaamad ning tekib sõltuvus gaasitarnetest, ning 1500 MW koguvõimsust on vägagi suur.

Oletame, et ostame energia sisse. Meil on vaja 1500 MW. Kes, mis hinnaga ning missuguste võrkude või kaablite kaudu seda on 100%-lise kindlusega valmis meile müüma? Kuidas on lood energiajulgeolekuga?

Kui neile küsimustele on vastatud, siis mis saab siis, kui sama külm ja tuulevaikne ilm püsib teise nädala?

Kui neile küsimustele pole selgeid vastuseid, siis on ka selge, et tuuleenergia võiks moodustada juhusliku tootmise sektori elektrienergeetikas maksimaalselt teatud % ulatuses koguvõimsusest. Kuid ka see tekitab küsimusi.

Kalle Kilk, OÜ Põhivõrk, Eesti Energia taastuvenergiafoorumi 14.06.2007 ettekandest:

Vastavalt Taani kogemusele võib eeldada paari tunni jooksul võimsuse muutusi 90% installeeritud tuulikute võimsusest kuni 10% installeeritud võimsuseni – või vastupidi. Tulenevalt tuulikute suhtelisele kontsentreeritusele võrreldes teiste
riikidega ei saa Eestis välistada kuni 80% võimsuse muutusi suhteliselt lühikese aja jooksul. Lisaks tekib vajaduse korral energiat juurde osta täiendav risk avariidest naaberriikide süsteemides. Tuulikute juhuslik toodang hakkab tulevikus piirama eksporti, importi ning transiiti, kuna liinide vaba läbilaskevõime tuleb reserveerida bilansi- ja reguleerenergia energia ostuks tuulikute tarvis. Kuna liitumistaotlusi elektrituulikute ühendamiseks süsteemiga on üle selle piiri, kus olemasolevate
impordivõimalustega on võimalik elektrituulikute toodangut balansseerida, siis liitumistaotlused rahuldada on võimalik ainult juhul kui võrguga liidetavate
elektrituulikutega samas mahus ühendatakse ka kiireltkäivitatavaid tootmisseadmeid (gaasturbiinid). Kuna neid gaasiturbiine kasutataks ainult elektrituulikute balansseerimiseks siis on otstarbekas kui need kuuluksid elektrituulikute valdajale.

Mis kokkuvõttes tähendab, et oleme sõltuvuses gaasist ning tuuleenergia hinnale lisandub gaasijaamade ehitamise, nende töökorrashoidmise ning vajaduse korral kasutatava gaasi hind…

Olen avaldanud arvamust, et tuuleenergia suurem kasutamine vajaks teisitimõtlemist, näiteks võiks käivitada elektriautode tootmise, nagu on tehtud juba tuuletoitel elektriautode kasutamise alustamisega Iirimaa saartel. Senini pole neid ettepanekuid tõsiselt võetud.

Nädala väärarvamus: jälle põhjavee radioaktiivsus

‘Oleme isegi nii mõelnud, et vähktõbe tõrjutakse ju kiiritusraviga. Ehk siis on viimsilastel vähki vähem, kui nad pisut radioaktiivset vett pruugivad.’ Selline arvamus oli edastatud ühe kohaliku elaniku poolt SLÕhtulehe artkilis.

Selles arvamuses on sees kahekordne viga. Esiteks, radioaktiivset vett juues ei saa vähki ravida. PALUN ÄRGE SEDA PROOVIGE!

Teiseks, kui nimetada Viimsi vett radioaktiivseks, siis tuleb nimetada radioaktiivseks kõik meie ümber: sissehingatav õhk, kodune mööbel jne. Olgu siis veel kord probleemi selgitus esitatud, kui ajakirjanikud pole seda blogist varem üles leidnud.

– – –

Umbes neli kuud tagasi oli Eesti ajakirjanduse poolt üles puhutud järjekordne paanika – 14% Eesti elanikest joob radioaktiivset põhjavett.

Kuidas seletada inimestele, kas ikkagi on probleem või ei ole, ja kellel on ja kellel ei ole?

Mistahes tegevus annab meile mingi kiirgusdoosi. Söömine, hingamine, lihtsalt keskkonnas viibimine. Ka vee joomine. Küsimus on, kui suur see doos on ning millised ja kui suured riskid sellega kaasnevad ning kuhu me tõmbame endi jaoks piirid.

Me soovime, et ametkonnad kannaksid meie turvalisuse eest hoolt, oleksid professionaalsed ja tõmbaksid selgelt sellised piirid ka kraanivee suhtes. Paraku on nii, et kui me tõmbame piiri efektiivdoosi 0.1 mSv/aastas juurde (arvestades, et keskmise kaaluga inimene joob 2 liitrit kraanivett päevas), siis tõesti umbes 14% Eesti kraaniveest ei vasta kehtestatud normile.

Samas peetakse normaalseks, kui inimene aasta jooksul saab radioaktiivsuse efektiivdoosi 5 mSv – seega, juues normile vastavat vett 2 liitrit päevas, ta ei saa üle 2% sellest doosist ning juues 3 korda normi ületavat vett saab ta ainult 6% sellest normist. Seega, joogivee norm on kehtestatud selleks, et kõiki erinevaid allikaid arvesse võttes inimene aasta jooksul üle 5 mSv efektiivdoosi ei saaks. Näiteks Soomes ja Rootsis, kus inimesed elavad graniitsete kaljude peal, saavad nad juba seal elamisest Eesti tavaelukohtadest suurema radioaktiivsuse doosi ning tuleb olla ettevaatlik radooni suhtes (ka Eestis võib probleeme põhjustada radoon diktüoneema kildaga seonduvatel aladel). Ning Soomes ja Rootsis on ka põhjaveele kehtestatud kõrgemad efektiivdoosi normid, sest lihtsalt pole võimalik teistsugust vett maapõuest saada. Kokku aga garanteeritakse, et summaarne efektiivdoos ei ületa normaalset väärtust. Nii lihtne see ongi.

Tallinn-Tartu maanteel pidev sõitmine ning suitsetamine näiteks on väga palju suuremad riskid kui radioaktiivsuse suhtes ülenormatiivse kraanivee joomine. Mis ei tähenda seda, et me peaksime normis kokku leppimata jätma. Kui norm on 0.1 mSv/a, siis peavad veega varustajad sellest kinni pidama või norme koostav ministeerium neid muutma. Aga sarnaselt Põhjamaadele on normi muutmiseks põhjendus täiesti olemas ning paanikaks pole põhjust. Muidugi võime väita, et norm on norm ning soomlased ja rootslased ei tea midagi, aga… Kas see on ikka nii?

Oleme avanud ka vee veebilehe

http://www.tuit.ut.ee/vesi,

mis muuhulgas räägib veest tervisliku toitumise seisukohast. Seal on ka radioaktiivsust käsitlev ülevaade.