Veel kord tuumaenergiast ja energeetikast

Elasin ja töötasin Stockholmis aastail 1993-1999 ning ei tulnud kordagi selle peale, et tunda elektrilülitit vajutades stressi – osa sellest on ju tuumaelekter! Kui vaatasin teledebatte aastail 1998-1999, kus rootslased rääkisid avameeli oma plaanist sulgeda kõik tuumajaamad, sest siis Venemaa näeb, võtab eeskuju ning sulgeb ka enda tuumajaamad, mis on ohtlike grafiitaeglustitega (RBMK tüüpi) – no mida?

Barsebäcki tuumajaamas üks reaktor pandigi kinni ja oli plaan sulgeda kõik reaktorid, aga siis kõik muutus. Globaalse soojenemise ning fossiilsete kütuste põletamisel tekkiva süsinikdioksiidi probleem muutus ilmselt aktuaalsemaks. Siiamaani on mul Rootsist mälestused kui kindlast, tugevast ning turvalisest riigist. Ainult vahel ei saanud nende naiivsest mõtteviisist aru – kas siis Venemaale saab näidata head eeskuju! Kui külastan ikka ja jälle Stockholmi, ei liigu ükski lihas mõeldes, et selles riigis on ju tuumajaamad…

Eesti aga on olnud põlevkiviriik. Olgem ausad – kui Eestil poleks põlevkivi, siis oleks siin juba ammu tuumajaam või oleksime hetkel täielikus energeetilises sõltuvuses naaberriikidest – uued tehnoloogiad ja uus mõtteviis alternatiivenergeetika ja hajustootmise suhtes alles hakkavad tekkima. Meil pole isegi lätlaste Daugavat, mis ida poolt voolava suure veehulga elektritootmisse rakendab ning ligi poole elektrist annab. Peipsi on vahel. Nüüd seisame teelahkme ees:

1) kas jätkata põlevkivienergeetikaga, maksta kõrgeid saastemakse ning olla maailma silmis üks suurimaid reostajaid ühe inimese kohta (sest külmas põhjamaises kliimas on vaja palju rohkem energiat kui Beninis ja Nigeerias);

2) kas asendada põlevkivienergeetika või enamus sellest mingi teise juba välja töötatud energialiigiga, näiteks tuumaenergiaga, millel on loomulikult oma vead ja probleemid;

3) kas riskida ja panustada uutele energialiikidele ja taastuvenergiale.

Miks ütlen riskida? Lihtsalt sellepärast, et vähemalt mina ei ole näinud ühtegi vettpidavat suuremahulist taastuvenergia plaani. Mina ei usu, et kui me investeeriksime kasvõi 35 miljardit tuuleparkidesse, siis oleks Eesti elanikel kindel ja konkurentsivõimelise hinnaga elektrienergia. Kui tuumajaamade kohta on umbes teada, mis need maksavad ja mis tuumaelekter maksab, siis tuuleelektri kohta olen aru saanud järgmist:

1) kui tuuleenergia kasutamises tekib tuulevaikuse tõttu seisak, peaksime käiku laskma gaasijaamad samas mahus, või

2) meid peaksid välja aitama naabrid, või

3) meil on energia kuskile (kuhu?) salvestatud ja loodame, et salvestatud varudest piisab (tuulevaikuse perioodi prognoosi pikkusest sõltub salvestatud energia kogus).

Olen kuulnud, et rootslased võiksid meid aidata ja kaabel võiks olla Rootsi veetud. Pole kuulnud, kas keegi on rootslastega sel teemal üldse rääkinud. Mina rääkisin oma endisele professorile Stockholmi Tehnikaülikoolis ning ta muigas. Huvitav miks? Arvan, et rootslastel on oma plaanid, kuidas hüdroenergiaga tuuleenergiat puhverdada, ning samas on kogu aeg risk, et sademetevaese perioodi järgselt pole endalgi hüdroenergiat piisavalt. Taani ekspordib tuuleenergiat Norrasse, aga alla omahinna! Vettpidava äriplaani all pean silmas põhjendatud prognoosi tarbija hinnakujundusse.

Mis puutub gaasijaamadesse, siis keegi peab need ehitama ja töökorras hoidma. Need on vähemalt topeltkulud lisaks tuulegeneraatorite püstipanekule.

Energiasalvestusega kohapeal on asi lihtne. Pakkuge välja, mis süsteem, ja arvutame salvestamisest tingitud kõrgema hinna. Kahjuks kehtib maailmas suuremahulises elektrienergiavarustuses endiselt kuldreegel: tootmine = tarbimine igal ajahetkel.

Aga oma nägemus on mul tuuleenergia arengu kohta küll olemas, energiavõrkudega saaks kohandada ca 20-30% vajadusest ning lisaks saaks näiteks laadida energiasalvesteid, mida niikuinii hakatakse kasutama (elektriautode akud), soojendada vett ja kasutada mitmetel muudel praktilistel eesmärkdel. Lihtsalt mõtlema peaks pisut teistmoodi, peaks oskama kasutamist ajastada. Hinnakujundus võiks siin asjad paika panna.

Kui oleksime tuuleenergia arengu suhtes kokku leppinud (proportsioon elektrienergeetika üldvarustuses maksimaalselt 20-30%, lisaks akumuleerimise võimalused teistes sektorites), jääb järgmine küsimus: kuidas ikkagi üles ehitada tuleviku-Eesti elektrienergia süsteem 70-80%, selline, mis peab tagama turvalisuse?

Räägitud on biomassist. See toob mulle meelde AS Repo mure, nemad toodavad Püssis mööbliplaate, varem nimetati neid puitlaastplaatideks, aga kvaliteet on vahepeal oluliselt paranenud. Selle asemel, et puitu ahju ajada või välja vedada, toodavad nemad puidust ja ka puidujääkidest uut toodangut ning lisandväärtus võrreldes puidu ahjuajamise või väljaveoga on 100-kordne. Ühe puiduühiku kohta 100 korda rohkem Eesti inimesi saab tööd. Ning väitke nüüd, et peaksime puidu ahju ajama ja energeetika biomassi põhiseks viima… Juba praegu on Repo toorainega varustuse raskustes ning kui ta peab konkureerima doteeritud puidupõletamisega, muutub situatsioon absurdseks. Ma ei usu, et biomassi puhul saab tõsiselt rääkida 70-80% elektrienergiavarustusest. Kui 10% seeläbi saaks, oleks tõeline edasiminek. Biogaas, prügipõletus – kõik on võimalik, aga nende mahud pole ligilähedasedki vajamineva 70-80%-ga.
Ning olemegi tagasi küsimuse juures, kas tuumajaama on vaja või ei ole. On veel üks komponent, mis tuli ilmekalt välja Prantsusmaa energeetika debatist. Hetkel 85% energiast tuleb naftast ja gaasist, ning nende varud on lõppemas või siis perioodil enne seda energiavarude omandus ruulib maailma. Euroopa juba istub Venemaa gaasivarude lõa otsas. Kummaline, aga ka Greenpeace ei ole Vene-Saksa gaasitoru vastu! Kuna neil on põhimõtteline seisukoht tuumaenergia vastu, siis kipuvad nad gaasitoru aktsepteerima, vähemalt Saksamaa Greenpeace’i esindajad. Isegi SEB promob alternatiivenergeetika hulgas maagaasi – jah, tõesti, kivsöega ja põlevkiviga võrreldes tekib energiaühiku kohta süsihappegaasi umbes kolmandiku võrra vähem, sest pole vaja mineraalainet tuhaks muuta ja poorides olevat vett gaasistada. Aga kas see on jätkusuutlik visoon, eriti arvestades, et gaas tuleb Venemaalt, kus keskkonnaga on väga julmalt ümber käidud? Räägitakse ju kütuste kogu elutsüklist ning hinnang peaks sisaldama keskkonnakahjustusi tootjariigis – sellest aga ilmselt ei taha Euroopas keegi kuulda. Prantsusmaalt alguse saanud liikumine Environmentalists for Nuclear Energy seevastu arvab, et tuumaenergia põhjal peaks välja arendatama ka fossiilsete kütuste vaba elamute kütte ja transpordi sektor.

Kokkuvõttes, kas jätkame põlevkivienergeetikaga, maksame kõik maksud, saame maailma ühe suurima reostaja kuulsuse ning püüame leida alternatiivseid allikaid (aga selleks peaksid olema selged ja arusaadavad plaanid) või teeme otsuse saada tuumariigiks või mingi muu variant…

Loomulikult küsimus tuumaenergia hinnast on seejuures üks kõige olulisemaid. Aga kui Eestimaa Rohelised tuumajaama küsimuse püstitavad, siis peavad nad selgelt ütlema, kas nad püstitavad keskkonnakaitselise küsimuse (ning missugustes detailides) või hinnaküsimuse, sest need on ise asjad. On olemas tehnoloogiad nii õnnetusriskide minimiseerimiseks, tuumajäätmete matmiseks kui jaamade sulgemiseks ning kõik need arvestatakse arenenud riikides elektrienergia hinna sisse. Kui aga püstitatakse jaama rajamise majanduslik küsimus, siis ilmselt see aktsepteerib, et tänapäevaste tehnoloogiatega on keskkonnariskid minimiseeritud nind aktsepteeritavad, ning küsimuseks on ainult hind (mis loomulikult sisaldab jäätmete matmise, dekomisjoneerimise jne maksumust). Või on soovitus riskida ning olla valmis panustama tehnoloogiatesse, mida hetkel veel olemas ei ole? Arvamus, et näiteks 35 miljardit tuuleparkide raha lahendab ka energiasalvestamise probleemi, on naiivne. Maailmas töötavad selle kallal sajad uurimisgrupid eelarvega, mis ületab meie võimalusi paljukordselt. Tehnoloogia arengus on teada, et rahaliselt võidavad mitte esimesed innovaatorid, vaid kiired järeletegijad, sest neil arenduskulud sisuliselt puuduvad ning uute tehnoloogiate kasutuselevõtu algperioodil tulevad sageli ilmsiks ka probleemid. Samas kui rongist maha jääd, siis oled samuti konkurentsieelise kaotanud. Oleme pöördepunktil, kus riskimine ilmselt ei tagaks täit kindlust. Samas öelge, kes oleks nõus tänapäeval ilma elektrita elama.

On veel üks tee ja idee – puhas põlevkivienergeetika, analoogselt puhta söeenergeetika ideele. Tuleb tootmiskompleksid põhjalikult ümber ehitada, muuta osa põlevkivist õliks ja gaasiks ning tagada süsinikdioksiidi emissioonide eemaldamine. Praeguste tehnoloogiate juures tähendaks süsinikdioksiidi eemaldamine näiteks sarnaselt ameeriklaste tehnoloogiaga selle eraldamist, kokkukogumist ning transporti maa-alusesse hoidlasse, mille rajamiseks Eestil endal geoloogilised eeldused puuduvad. Aga ka siin tuleb mängu kogu selle tootmiskompleksi hinna küsimus, tonni CO2 eemaldamine praegu veel arendusjärgus tehnoloogiate ja hindade juures läheb maksma vähemalt 300-500 krooni.

Või veel lihtsam variant, sõltuvus Venemaa gaasist ja elektrienergiast? Leedut ootab see juba 2010. aastal, Leedu ja Läti sooviksid ilmselt hoopis suurendada Eesti põlevkivielektri tarbimist…
Kokkuvõttes on vaja lahendada puzzle ning seejuures omandada lisateadmisi ja hoida silmad lahti selle suhtes, mis mujal maailmas toimub. Dilemma võib seisneda veel selles, et kuna kõikjal maailmas panustatakse energiatehnoloogiatesse, siis on variantide mitmekesisus suur ning valitud lahendused võivad kiiresti ebaefektiivseks muutuda, kuna uued tehnoloogiad tulevad peale – samas ei pruugi areng olla piisavalt kiire… On lahendusi, millega mööda panna on võimatu, näiteks energiasääst – neid võimalusi ei tohi mingil juhul jätta kasutamata.

Eesti teadlased on loomulikult valmis aitama ning on üksikuid tugevaid teadusgruppe ka uute energiatehnoloogiate alal, näiteks Enn Lust oma kütuseelementide täiustamisega ning Enn Mellikov päikesepatareide täiustamisega. Aga eelkõige oleks vaja, et Eesti teadlased hoiaksid silmad ja kõrvad lahti mujal maailmas toimuva suhtes, analüüsiksid arenguid ning nõustaksid meie arendajaid ja otsustajaid.