Vene ajakirjanik: tuumajaam ka Kaliningradi oblastisse!

Ka Venemaa ajakirjandus jälgib hoolikalt Balti riikide ja Poola ühiste tuumajaamaplaanide ümber toimuvat. RIA Novosti korrespondent Tatjana Sinitsõna kirjutises on välja toodud, et Leedut ootab sama saatus nagu Bulgaariatki: liitumislubadust sulgeda Ignalina tuumajaam 2009. aasta lõpuks ei õnnestu muuta. 74% Leedu elektrist tuleb hetkel Ignalinast. Leedu tahab uut tuumajaama nii kiiresti kui võimalik, kuid 11.-12. veebruaril Vilniust külastanud jaama võimaliku ehitaja prantsuse-saksa kontserni AREVA president Ives Guenon on vene ajakirjaniku andmetel jahutanud leedulaste optimismi: kuna partnerluses ei suudeta kokku leppida, siis 2015. aastal on tuumajaama käivitamine ebatõenäoline, pigem saab rääkida aastast 2020. Seega ootaks Leedut ees mitte 5, vaid 10 aastat sisuliselt täielikku energiasõltuvust naaberriikidest.

Muide, ühest Leedu ametkondade poolt valmistatud ettekandest leidsin, et sel perioodil oleks Leedu huvitatud ka elektrienergia täiendavast ostmisest Eesti põlevkivijaamadest.

Tulles tagasi RIA Novosti loo juurde, toob Sinitsõna välja, et Kaliningradi oblast jääb energeetilises mõttes täielikku sõltuvusse naaberriikidest ning on ümbritsetud tuumajaamadega Leedus, Ukrainas, Valgevenes (see riik rajab oma esimest tuumajaama Mogiljovisse) ning ka Poolas (ka Poolal on plaan ehitada oma tuumajaam). Ka Kaliningradi oblast saab hetkel 30% oma elektrienergiast just Ignalinast. Lisaks on avalik saladus, et Kaliningradi oblastis paiknevad ka tuumarelvad ning poliitiliste komplikatsioonide tekkel võib jääda blokaadi.

Artikli lõpulauses on välja toodud, et tuumajaam Kaliningradi oblastis oleks kohaliku olukorra lahendus ja Venemaa trump geopoliitilises kontekstis.

Ilmselt siiski ei taju Vene ajakirjanik tuumaenergeetika kasutuselevõtuks vajalikke mastaape. Kaliningradi oblastis on vaid 430000 elaniku ringis, niivõrd väikese energiatarbe rahuldamiseks ei suuda Venemaa omaette tuumajaama ilmselt käiku lasta.

Kanada valitsusametnikud blokeerivad elektriautode tootjat

Elektriauto nimi on ZENN ja see on lühend sõnadest ‘zero emissions no noise’ (vt koduleht). Autosid toodetakse Torontos ning müüakse USA-s, Mehhikos ja Euroopas ning need on võitnud hulgaliselt auhindu. 14000-dollarilise hinna juures on auto Mini Cooperiga samas suuruses, kuid lubatud maksimumkiiruseks on vaid 40 km/h ning auto on disainitud kasutamiseks vaid linnaaladel. Samas Kanadas endas on vaid Briti Kolumbia lubanud auto oma linnateedele.

Firma asutaja Ian Clifford ütleb, et transpordiministeeriumi ametnikud leiavad iga kord erineva põhjuse, miks tema autole teedeluba ei anta, kirjutas CBCNews. Cliffordi väitel vastab auto kõigile LSV (madala kiirusega sõidukid) regulatsioonidele. Viimati olla peaminister öelnud, et auto takistab Kyoto protokolli täitmist, sest iga teedele toodud autoga kaasneb 6 tonni CO2 emissioone.

Lühiülevaade Eesti geoloogiast SL Õhtulehe stiilis

Üleeile hommikul oli mul võimalus võõrustada SL Õhtulehe ajakirjanikku Rainer Kerget, kes võttis endale tänuväärse ülesande kirjutada midagi Eesti geoloogiast ja maavaradest – ja seda ajal, kui on vaja konkureerida letosveti, vastuvõtukleitide ning vabadussambaga ning hääletada riigikogu liikmete palkade vastu. Populaarseimate uudiste hulka kirjutis pealkirjaga ‘Hõbedat ja kulda leidub me maal, aga enamasti prügimäel‘ küll ei kuulunud, aga huvitav kogemus sellegipoolest – Eesti geoloogia SL Õhutlehe stiilis! Tänud Rainerile püüde eest ka midagi harivat inimesteni viia. 

“Mitte midagi seksikat,” nendib Eesti maavarade nimekirja silmitsedes Erik Puura, Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor, geoloog.

Ja karta on, et midagi seksikat pole ka avastada, sest Eesti on geoloogiliselt hästi läbi uuritud. Eesti maavarad ripuvad ära asjaolust, et umbes 450 miljonit aastat tagasi settis siis lõunapoolkeral paiknenud Eesti aladele peale lubimuda, millest sai lubjakivi, ka orgaaniline aine – millest sai põlevkivi. Lõuna-Eestis on peal veel devoni liivakivid. Allpool on Põhjamaadest tuntud graniit. “Ja mida ikka sellest lubja- ja liivakivist otsida?” küsib Puura. “Metallimaagid, kuld, vask, ka teemandid on seotud praeguste või kunagiste laamade äärealadega.”

Ühe laama teise alla kadumise kohast on Eesti aga kõrvale jäänud ja kullakaevandamisega pole meil mõtet kätt proovida.

Mida Eesti maasüli endas siis peidab ja mis meil sest?

Kabalas fosforiidi leidmise eest said geoloogid hurjutada!

“See oli geoloogide jaoks avastus, et Kabalas on fosforiidimaardla,” ütleb Puura. Avastus sai saatuslikuks. 26. veebruaril 1987 istusid Eesti Raadio valges saalis koos Eesti NSV juhtkond ja ajakirjanikud, analüüsimaks “Rakvere piirkonna fosforiidimaardlate evitamisega seonduvaid probleeme”. Tööstuslik kaevandamine Toolses, Kabalas ja Rakvere külje all pidi algama 1997–98. Viru fosforiidist kavatseti toota väetiseks kõlbavat fosforiidijahu.

Toonast kartust, et seoses fosforiidi kaevandamisega jäävad kaevud Tartu ja Tallinnani tühjaks, peab Puura liialdatuks. Aga Rakvere lähedale plaanitud auk oleks Virumaa põhjaveele pannud kapitaalse põntsu. Igatahes sai pressikonverentsist raadiomajas alguse fosforiidisõda. Kaevandusi ei tulnud, taasiseseisvumine küll.

Uraani võib saada ükskõik kust, ka Sillamäe lähistelt

Oli aeg, millal uraanivajadus maailmas suurenes – seoses tuumaenergia kasutuselevõtu ja võidurelvastumisega. Avastati, et uraaniühendeid saab keraamika ja klaasi värvimise kõrval kasutada ka sõjanduses.

Kuna spetsiaalsed geoloogilised uuringud uraanimaardlate leidmiseks olid maailmas tegemata, siis koondus tähelepanu kohtadesse, kus oli teada, et radioaktiivse kiirgusega kivimid on olemas. Aparaadid, millega mõõta, kus maa sees on normaalsest suuremat radioaktiivsust, on üsna lihtsad. No ja Eestis muutusid need sensitiivsed seadmed tundlikuks Sillamäe kandis.

“Maailmas leiti varud, mis on parema konditsiooniga kui Eesti omad. Ja parema kvaliteediga maardlaid kui siin, jätkub maailmas pikaks ajaks,” ütleb Puura.

Maagaasiplahvatus Keri saarel kustutas tuletorni

Maagaasi Eestis natuke on. Kui Keri saarel hakati soolase maitsega vett pakkuva kaevu asemel puurkaevu tegema, pahises torust välja hoopis suure rõhu all olnud maagaas, mis süttis. 1906 paigaldati vajalikud torud ja ventiilid ning esimest korda maailmas heitis Keri saare tuletorn merele gaasist tehtud valgusvihke. 1912 purustas gaasipurse aga seadmed, millega teda maa peale toodi, ning pärast kogu saart väristanud tõukeid gaasi eraldumine lakkas. Vähestes kogustes on gaasi leitud ka Pranglilt, Aksi ja Rammu alt.

Hõbedat ja kulda on igal pool, väikeses kontsentratsioonis

“Kõige rohkem kulda on ilmselt Tartus Tähe tänava jäätmejaamas, kus on äravisatud arvutimonitorid, elektroonikaromud,” ütleb Puura. Tartu Ülikooli keemia instituudi direktor Enn Lust pakub, et veel võiks kulda leiduda ehk kanalisatsioonis. Nende ettevõtete läheduses, mis tegelevad vasega. No ja siis juveelipoes on kulda. Looduslikest kullaleiukohtadest ei maksa Eestis unistada. Hõbedaga on sama lugu.

Nagu ka alumiiniumi-, raua- ja vasemaagiga. Tõsi, rauamaagi kaevandamise mõttega on Eestis flirditud. 1920ndatel asutati AS Magna, mis hakkas Jõhvi kandis uurima rauamaardlat, sest leiti magnetiline anomaalia ja arvati, et maa sees on suures kontsentratsioonis rauda. Paraku selgus, et tegu on raudkvartsiidiga, mis asub sellises sügavuses, et raua tootmine pole otstarbekas. Nii ongi meie olulisimad maavarad eelnimetatute kõrval kruus, liiv ja kivid. Ning muidugi mõistlikku ringikäimist eeldav põhjavesi.

Leedu presidendi pöördumine rahva poole tuumajaama küsimuses

Mida arvab Leedu president tuumajaamast? Olgu siinkohal ära toodud pöördumine Leedu rahva poole selles küsimuses 12.02.2008, küll inglise keeles…

Address to the People of Lithuania

12.02.2008

Dear Fellow People of Lithuania,

I have taken a decision which will greatly affect Lithuanian independence and the future of its people. When searching for an answer whether to sign or veto the Law on the Nuclear Power Plant, which was passed by the Seimas and which created a wave of public emotions, I listened in to many opinions so as to adequately discharge the duty imposed on me.

I spoke about the need for Lithuania to remain a nuclear energy state and the need to build a new modern power station back in the summer of 2002, when the negotiations for EU membership were yet underway. We agreed with the precondition requiring to close down a safe power plant which, however, was constructed based on out-dated technologies.

Time has passed very quickly and we have found ourselves in an unenviable situation. The power plant is preparing to shut down its last reactor: it will be decommissioned be the end of 2009. With no power link to the West, Lithuania will become dependent on a single electricity source in the East.

We have started negotiations on building electricity bridges to Sweden and Poland. Poland associates the signing of such an agreement with a new power plant in Lithuania.

The same expectations have been voiced by our potential partners in the future construction of a power station: Estonia and Latvia, which also want to better satisfy their growing energy needs. Therefore, Lithuania MUST build a new nuclear power plant – as it has promised to do.

Together with experts in different fields – representatives from national supervision and control institutions, independent financial analysts, and members of non-governmental organizations – we have examined and analyzed the risks and threats posed by this law and the possibilities of controlling them.

A representative of NDX Energija – a private corporate participant in the project – has publicly confirmed when speaking to me that they are committed to participate in the construction of a power plant and to guarantee Lithuania’s energy integration with Western Europe.

I was searching for the best possible solution because it is hardly possible to find the very best decision in this situation. If a law on the funding of political parties in elections had been passed and enacted, there would not have been so many opposing and conflicting positions taken by parliamentary parties when they cast their votes on the Law on the Nuclear Power Plant. As long as legal persons are allowed to fund and finance political parties, we will never be sure whether decisions are made for the benefit of society and the state or in the interests of oligarchs.

If the Law is signed, a major state-controlled energy company would be committed to building electricity bridges to the West and to constructing a new power plant – a promise made by Lithuania to its foreign partners. However, Lithuanian society will remain suspicious about the possibly non-transparent choice of this particular private investor, non-completed efficiency studies of the new power plant, and adequate representation of state interests.

If the Law is vetoed, its earlier version passed by a large majority of parliamentary votes this past summer would remain valid – a version which according to legal experts and economists is of poorer quality compared to the present act.

Our partners – the Baltic States and Poland – could interpret the veto as a message that construction works are being put off for the future.

At the same time, we would delay the implementation of our strategic goal: to integrate into the European Union via power networks and free ourselves from dependency on energy sources in the East.

I openly raised this dilemma at the meetings and consultations held throughout the last week. Before making the final decision, I evaluated all of the arguments and I based it on the insights of experts and the commitments undertaken.

NDX Energija will review and adjust those clauses in subordinate legal acts which raise the most of doubts as regards the representation of state interests in the national corporate investor currently in the make. I also suggest that the company’s council of supervisors should include specialists from non-governmental organizations.

Today I have sent a letter to the Prime Minister. I have obligated the Government to review the existing agreements so that the representation of national interests and the mechanisms of supervision are strengthened.

The national investor must undertake an obligation to construct a new power plant and build electricity links to Poland and Sweden. Only in this way will the Lithuanian energy system be fully integrated into the EU power netwroks and markets.

I also urge the Government and the Seimas to strengthen in line with the best practices of EU member states those institutions that regulate the energy sector. Most importantly, they must have sufficient and independent funding and should effectively ensure the protection of consumer interests.

Based on the interests of the State and the responsibly entrusted upon me, I am signing this law into effect. I will request that only highly professional civil servants of the best reputation should work in institutions that supervise and control the national corporate investor and that its board of directors should be comprised of competent managers – and there are many of them in Lithuania.

However, if the parties of the negotiating process do not deliver the commitments made to me, we will always find a way to stop the project.

I have taken this decision taking into account, first of all, the advice given and without any regard to possible pressures or influences and also in conformity with our consistent policy towards closest international partners. I believe that it will be useful for the future of Lithuania.

H.E. Mr. Valdas Adamkus, President of the Republic of Lithuania

Mis vahe on teadlasel ja inseneril?

Meil on vaja palju rohkem insenere! Kas pole tuttav loosung? Kas aga keegi on vaveunud lahti mõtestama, mis ikkagi on teadlase ja inseneri põhiline erinevus ning missuguseid insenere meil vaja on?

Teadlane tunneb põhjalikult ja põhjapanevalt oma valdkonna ajalugu, teooriaid, seaduspärasusi, arenguid, on pidevalt kursis mujal maailmas tehtavaga ning pidevalt loob ja publitseerib ka ise. Professorina vastutab teadlane oma valdkonna kogu arengu eest, kaasa arvatud järelkasvu kasvatamine. Kui see vähegi on võimalik, otsib väga hea teadlane oma teadustöö seoseid ja rakendusi praktilise eluga, et aidata kaasa nii analüüsidega kui uute põhimõtteliste avastustega ka ühiskonna ja majanduse arengule.

Teadustöö tulemustel on sageli nii avastuslik kui leiutuslik väärtus, teadlane peaks oskama seda tajuda ning ekspertide abiga hinnata. Seejärel on vajalik lahendada dilemma: kas publitseerida ja olla kohe maailmateaduses esirinnas või esmalt taotleda oma leiutisele kaitset eesmärgiga tuua tulu oma organisatsioonile ja oma riigi majandusele. Selle dilemma lahendus ei ole lihtne, sest näiteks kui keegi teine sama avastuse mujal maailmas publitseerib, siis kaotab teadlane oma võimaliku positsiooni rahvusvahelises konkurentsis. Lisaks, avastus võib olla uudne, kuid selle rakendamine majanduselus võib olla majanduslikus mõttes mitte tulus, enneaegne, liiga suuri investeeringuid nõudev, juba hiljaks jäänud jne. Tulemuseks on, et asutus tasub leiutise kaitsega seonduvaid kulusid, kuid tulusid ei pruugi kunagi tullagi…

Insener tunneb põhjalikult oma valdkonna rakenduslikke lahendusi ning tootmistehnoloogiaid – nii selliseid, mida ettevõtted juba kasutavad, kui uusi perspektiivseid tehnoloogiaid. Olemasolevate tehnoloogiate kasutamisel ja uute tehnoloogiate arendamisel oskab insener toetuda ka selle valdkonna teooriale – seadustele ja valemitele. Teadus- ja arendustöö tulemused on pigem suunatud uute praktiliste lahenduste leidmisele ettevõtete ja majanduselu arenguks kui publitseerimisele. Inseneri töö tulemusi saab eelkõige hinnata ettevõtluse ja majanduse arengu tasandilt.

Otsida või veel hullem – püüda tõmmata kohustuslikku piiri teadlase ja inseneri vahele on üks suurimaid vigu, mida teha saab. Kindlasti on olemas ka 100% teadlasi ja 100% insenere. Kuid on täiesti võimalik ja nii ongi, et üks teadus- ja arendustöötaja võib suuta olla üheaegselt nii suurepärane teadlane kui insener ning loodetavasti on ta sel juhul ka professor, st kasvatab ka järelkasvu. Inimeste teadmised ja töövõimed on väga erinevad. Veelgi tähtsam: kõige edukamaks võivad osutuda just sellised uurimisrühmad, millel on nii väga sügavad baasteadmised kui ka otsesed seosed ettevõtete ja majanduseluga.

Siin ongi teadus- ja arendustöö finantseerimisel tehtud kõige suuremaid vigu. Sageli öeldakse sellistele uurimisrühmadele teadusfondidest, et nad on liiga rakenduslikud, et kvalifitseeruda teaduse alla – ning ettevõtluse arendamise fondidest, et nende töö on veel liiga turukauge, et vääriks finantseerimist… Kuna fondides on raha niikuinii liiga vähe, et kõigile jätkuks, luuakse filtreid, millega eelkontrolli käigus ‘halli tsooni’ taotlused üldse välja visatakse… Kuna sellises ‘hallis tsoonis’ pole võimalik vahendeid hankida, minnakse kas ühte või teist teed ning peab olema väga tugev, et saada korraga vahendeid mõlemalt poolt. Loomulikult toob see kaasa mitmekordse aruandluse ning teadus- ja arendustöötajad upuvad projektide kirjutamise ja aruandluse bürokraatiasse, selle asemel et oleks üks suur ja konkreetne projekt.

Dilemma – kas publitseerida või püüda kaitsta ja turundada – jääb. Sageli süüdistatakse meil teadlasi selles, et need tahavad ainult publitseerida ning midagi kasulikku ei tee. Tegelikkuses, kui hakata analüüsima, on parimad teadlased ühtekokku sisse toonud rahvusvaheliselt teadusturult projektidena hinnanguliselt üle miljardi krooni. Näiteks Wellcome Trusti grantid biotehnoloogias on sageli 15 miljoni krooni kandis, ning väga mitmed Eesti noored teadlased on Eestisse tagasi pöördunud selliste suurte grantidega. Väga edukalt on senini osaletud ka Euroopa Liidu teadus- ja arendustegevuse raamprogrammides. Ei maksa arvata, et teadlased on ka majanduselule toodava kasu mõttes rumalad ning ei taju ära, millal oleks vajalik uusi ideid ja avastusi kaitsta. Seega, dilemma lahendus saab peituda ikka ja ainult uurimisrühma teadlikkuses leiutiste kaitse võimalustest ning ekspertide abiga läbi viidavas analüüsis, kas on mõtet kaitsesse investeerida.