On üks kuulus Itaalia mineraalvesi – San Pellegrino. Vähesed aga teavad, et sisuliselt täpselt sama keemilise koostisega vett pumbatakse välja Eestis Estonia kaevandusest. Peale settebasseinide läbimist on Estonia kaevanduse vesi selge ja puhas, küll aga kõrge sulfaatide sisaldusega – mistõttu on arvatud, et selline vesi küll juua ei kõlba.
San Pellegrino mineraalvee näol ongi tegemist just kõrge sulfaadisisaldusega mineraalveega (550 mg/l). Vett samanimelisest allikast Alpide orus jõi teadaolevalt Leonardo Da Vinci (1452-1519). Pudelisse hakati seda vett panema aastal 1899 ning vesi oli eriti populaarne Itaalia emigrantide seas, kes seda kui sümbolit kogu maailma endaga kaasa võtsid. Eestis maksab see vesi üle 10 krooni liiter ning veel mõni aeg tagasi oli pudelil kommentaar ‘Tõenäoliselt maailma parim mineraalvesi’.
Jah, need kaks vett on tõepoolest keemiliselt koostiselt ja ka maitseomadustelt väga sarnased. Viisin läbi ka pimetesti, kus 40 inimest maitsesid 3 erinevat vett ning hindasid neid 5 palli süsteemis – San Pellegrino ja Boržommi mineraalvett ning Estonia kaevandusest väljapumbatud ja settebasseinides hõljumist puhastunud vett. Tulemus – maitseomaduste poolest sai Estonia kaevanduse vesi kõige kõrgema keskmise hinde…
Vesi on vesi. Sulfaadid on paljude toitude loomulik koostisosa: leivas 1500 mg/kg, kuivatatud puuviljades 2900-4700 mg/kg, veinis 360 mg/kg, lillkapsas 900 mg/kg, kartulites 300 mg/kg. Sulfaadid on vajalikud hormoonkontrolli mehhanismidele ning laguproduktide väljaviimiseks organismist. Sulfaadid takistavad kusihappe kristallisatsiooni.
Kes aga pole harjunud jooma sulfaatiderikast vett – ei maksa väga suures koguses juua, sest sulfaadid võivad põhjustada dehüdratatsiooni ja kõhulahtisust. Üle 400 mg/l sulfaadisisaldusega vett ei soovitata kasutada väikelaste toitude valmistamisel.
Tuntumad sulfaatiderikkad mineraalveemargid on Contrex, Hépar, Vittel, Calistoga, Peñaclaran, Rhenser, Rietenauer ja San Pellegrino.Nestle kontsern müüb San Pellegrino mineraalvett umbes 20 miljardi krooni eest aastas.
Ka vanadest kaevandustest välja pumbatavat vett müüakse. Tšehhis näiteks pakutakse Zlate Hory mineraalvett, mida pumbatakse vanast kullakaevandustest.
Kus kaevandusvesi on reostatud keemiatööstuse poolt, on see orgaaniliste ühendite tõttu joogiks kõlbmatu. Peale kaevanduste sulgemist lähevad vette kergesti lahustuvad soolad ning lahustuvad ained, mida inimene kaevandusse jätab. Seetõttu vajab suletud kaevanduste vee keemiline koostis kindlasti kontrollimist.
Üldjoontes aga – kui räägime sadadest miljonitest kuupmeetritest Eesti põlevkivikaevandustest väljapumbatavast veest – on enamus sellest veest väga sarnase keemilise koostisega võrreldes sulfaatiderikka mineraalveega, näiteks San Pellegrinoga.
Loomulikult on seda vett väga raske müüa – sest inimene arvab, et kõik looduslik on hea ja kõik tehislik on halb. Aga antud juhul on põlevkivi kaevandamine vallandanud täpselt samad geokeemilised protsessid, mis määravad vee keemilist koostist San Pellegrino allikas. Ja kui meie põlevkivikaevandustest välja pumbatud vett (peale hõljumi väljasettimist) juua, saab inimese organism sisuliselt täpselt sama efekti, mida saab ühte kõige kuulsamat Itaalia mineraalvett juues. Veeäri aga on puhtalt turundus. Ka Eestis saab enamikus kohtadest teha augu maasse ning sealt tuleb joodav vesi, millel on ühesugused või teistsugused omadused – juua aga kõlbab üldreeglina kindlastil. Nüüd aga on tähtis kõlava nime leidmine, ilusa legendi loomine ning turundus, turundus, turundus – et igalt telekanalilt, arvutist ja reklaamplakatilt vaataks vastu just see nimi ja pudel. Kui olen noorte käest ettekandeid pidades küsinud, kes on joonud näiteks Eviani vett, siis enamik tõstavad käe. Me ei mõtle sellele, et see vesi on pudelisse pandud väga kaugel ja et enamus meie poolt välja käidud rahast läheb brändi omanikule, teenides kuhjaga tasa reklaamikulud. Me oleme joonud Eviani!
Mitmed teadlased on püüdnud sellise lähenemise üle Eesti kaevandusveele nalja heita. On kirjutatud, et nüüd on leitud Eesti kullaauk, mis võimaldab meie kaevandused katta marmorist põrandaga. Tõepoolest, arvutada oskame me kõik. Korrutage näiteks 100 miljonit kuupmeetrit vett müügihinnaga 10 krooni liiter. Saate täpselt 1 triljon krooni – aastas! Ja nüüd naerame koos.
Asi aga pole selles. Tähtis on, et meie põlevkivikaevandustes ei teki joogikõlbmatu vesi – tekib mineraalvesi. Tähtis on, et seda vett piiratud koguses juues saab inimene täpselt sama efekti, mis juues sulfaatiderikast mineraalvett, mille hind on kaupluses üle 10 krooni liitri eest. Täpselt sama moodi on Tartu kraanivesi oma keemiliselt koostiselt vägagi sarnane Eviani veega – juhul kui amortiseerunud torustikud seda ära pole rikkunud. Tähtis on, et me teame, mida me joome ja kuidas see meie organismile mõjub.
Küsimus on: kas mineraalvesi ülisuures koguses võib avaldada negatiivset mõju inimese tervisele ja keskkonnale? Oleneb mineraalveest. Kõrge sulfaadisisaldusega mineraalvesi võib. Nagu eelpool nimetatud, üle 400 mg/l sulfaadisisaldusega vett ei soovitata kasutada väikelaste toitude valmistamisel. Ja sama on keskkonnas – näiteks kui veeorganismid peavad elama sulfaatiderikkas mineraalvees, pole see sama, mis elada väikse sulfaatidesisaldusega vees. Kuigi Maardu järv peale fosforiidikaevandamist oli sisuliselt sulfaadijärv ning kalamehi oli näha seal pidevalt. Nagu selgus ka põlevkivi olelusringi uuringust – ei ole sulfaatide ning mineraalainete rikka kaevandusvee mõju LCA meetodi abil kvantitatiivselt hinnatav, kuna teaduslikult põhjendatud globaalne keskkonnamõju mudel puudub. Vastavad reostustasemed on aga uuringu raames kaardistatud ning saadud andmed sisestatud loodud põlevkivielektri mudelisse. Kui aga mudel puudub, kuidas siis hinnata reaalset keskkonnamõju? Vt http://www.horisont.ee/node/41. Ühesõnaga, tegelike keskkonnamõjude töö on ikka veel tegemata.
Veel kord: kas mineraalvee võib vastavalt raamdirektiividele liigitada klassi ‘halb’? Vastus on: jah võib, ja seda on ka tehtud – sest inimene ei vaja sellises koguses mineraalvett. Samas – ja sellest ei saa üle ega ümber – müüakse täpselt sama koostisega vett üle kogu maailma ja ka meil Eestis hinnaga üle 10 krooni liiter. Minu kirjutis pole loodud selleks, et näidata, kui tublid on meie kaevurid, paisates keskkonda mineraalvee analoogi. Pole olemas tehnoloogiat, mis võimaldaks kuluefektiivselt eemaldada põhjaveest sulfaate. Pole olemas tehnoloogiat, mis võimaldaks kaevandada nii, et sulfaadid püriidi oksüdeerumise tagajärjel üldse ei teki. See on kaevandamise paratamatu kõrvalmõju kõikjal maailmas. Meid päästab meie põlevkivi ise – kukersiidis on kaltsiumkarbonaadi sisaldus nii suur, et püriidi oksüdeerumisel tekkiv hape neutraliseeritakse täielikult. Kes tunneb keemiat – FeS2 ehk püriidi oksüdeerumisel tekib väävelhape, mis reaktsioonis CaCO3-ga annab kaltsiumi- ja sulfaadirikka vee. Sulfaate aga ei saa lahuses olla üle 500-600 mg/l, sest vastavalt hüdrogeokeemilisele tasakaalule settib välja kips.
Küll aga on vaja iga kaevanduse puhul eraldi objektiivselt hinnata, kui suur on reaalne mõju. Lihtsalt normi ületamist jälgides pannakse meie kaevandusvesi samasse lahtrisse happeliste surmavate kaevandusvetega – mille joomisel isegi väikeses koguses võib kohe ära surra. Ja sellist kaevandusvett on maailmas väga palju. Kui aga Eesti kaevur rüüpab lõunasöögi peale tubli lonksu kaevandusvett (juhul kui see ei ole keemiatööstuse ja kaevanduses kasutatud muude kemikaalide poolt reostatud), siis saab tema organism täpselt sama efekti, mida saab juues sulfaatiderikast mineraalvett. Ja seda ei pea kartma. Ja see on tähtis teave, mis sai välja toodud juba 2006. aastal – kuid siis ma seda keskkonnablogi veel ei kirjutanud.
Filed under: Eesti, Geoloogia, Ideed ja leiutused, Keskkond, Põhjavesi |
Keskkonnaabi 
Huvitav, et teave sulfaatide mõjust kusihappe kristallidele pole eriti levinud. Podagra nimeline tõbi aga küll.
Lugesin kunagi ülalpool mainitud vastuargumente:
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=2805:juua-v-i-mitte-juua&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3099
Pudelivesi on ju 100% turundus. Sobiva keemilise koostisega vedelikke leiab pmst igalt poolt. Küsimus on vaid – kuidas veenda rahvast seda jooma?
Lisaks Andrese viidatud toredale artiklile soovitan veel Guy de Maupassant’i “romaani “Mont-Oriol”.
Ma ei leia, et Sirbi artiklis oleks esitatud mingeid vastuargumente. Küsimus on: kas mineraalvesi ülisuures koguses võib avaldada negatiivset mõju inimese tervisele ja keskkonnale? Oleneb mineraalveest. Kõrge sulfaadisisaldusega mineraalvesi võib ja sellest ka kirjutasin. Sulfaadid võivad suures koguses tarbituna põhjustada dehüdratatsiooni ja kõhulahtisust. Üle 400 mg/l sulfaadisisaldusega vett ei soovitata kasutada väikelaste toitude valmistamisel. Ja sama on keskkonnas – näiteks kui veeorganismid peavad elama sulfaatiderikkas mineraalvees, pole see sama, mis elada väikse sulfaatidesisaldusega vees. Kuigi Maardu järv peale fosforiidikaevandamist oli sisuliselt sulfaadijärv ning kalamehi oli näha seal pidevalt. Nagu selgus ka põlevkivi olelusringi uuringust – ei ole sulfaatide ning mineraalainete rikka kaevandusvee mõju LCA meetodi abil kvantitatiivselt hinnatav, kuna teaduslikult põhjendatud globaalne keskkonnamõju mudel puudub. Vastavad reostustasemed on aga uuringu raames kaardistatud ning saadud andmed sisestatud loodud põlevkivielektri mudelisse. Kui aga mudel puudub, kuidas siis hinnata reaalset keskkonnamõju? Vt http://www.horisont.ee/node/41. Ühesõnaga, tegelike keskkonnamõjude töö on ikka veel tegemata. Ühel arutelul väitis kunagine keskkonnaministeeriumi kantsler selgelt, et sulfaatsed veed põhjustavad eutrofeerumist. Huvitav, missuguse mehhanismiga põhjustavad sulfaadid eutrofeerumist? Ei saa segamini ajada sulfaate ning fosfori- ja lämmastikuühendeid. Nii et – olen kunagi Sirbis avaldatud küünilise looga tuttav, aga seal puuduvad vastuargumendid minu poolt väidetule. Veel kord: kas mineraalvee võib vastavalt raamdirektiividele liigitada klassi ‘halb’? Vastus on: jah võib, ja seda on ka tehtud – sest inimene ei vaja sellises koguses mineraalvett. Samas – ja sellest ei saa üle ega ümber – müüakse täpselt sama koostisega vett üle kogu maailma ja ka meil Eestis hinnaga üle 10 krooni liiter. Minu kirjutis pole loodud selleks, et näidata, kui tublid on meie kaevurid, paisates keskkonda mineraalvee analoogi. Pole olemas tehnoloogiat, mis võimaldaks kuluefektiivselt eemaldada põhjaveest sulfaate. Pole olemas tehnoloogiat, mis võimaldaks kaevandada nii, et sulfaadid püriidi oksüdeerumise tagajärjel üldse ei teki. See on kaevandamise paratamatu kõrvalmõju kõikjal maailmas. Küll aga on vaja iga kaevanduse puhul eraldi objektiivselt hinnata, kui suur on reaalne mõju. Siin on hüdrogeoloogid läinud sageli ametnikega samasse paati, piirdudes analüüsiga, kas NORM ON ÜLETATUD või NORM EI OLE ÜLETATUD. Ei huvita eriti aga, KUI PALJU NORM ON ÜLETATUD ja MIDA SEE REAALSELT ENDAGA KAASA TOOB. See omakorda tähendab, et kusagil on agarad ametnikud, kes panevad meie kaevandusvee samasse lahtrisse happeliste surmavate kaevandusvetega – mille joomisel isegi väikeses koguses võib kohe ära surra. Ja sellist kaevandusvett on maailmas väga palju. Kui aga Eesti kaevur rüüpab lõunasöögi peale tubli lonksu kaevandusvett (juhul kui see ei ole keemiatööstuse ja kaevanduses kasutatud muude kemikaalide poolt reostatud), siis saab tema organism täpselt sama efekti, mida saab juues sulfaatiderikast mineraalvett.
Vastus on sinu enda viidatud LCA artiklis:
“Kaevandustest vee väljapumpamine ja mahajäetud kaevanduste uppumine mõjutab piirkonna põhjavee režiimi, elektrijaamade jahutusvesi muudab aga Narva veehoidla temperatuuri. Kaevandusvesi on looduslikust veest karedam, sisaldab rohkem sulfaate ning sellise vee pidev suures koguses sissevool näiteks Konsu järve on tõstnud järvevee karedust kaks korda. Niisugused muutused mõjutavad kahtlemata ka looduslikke ökosüsteeme.”
Tõsi, seal ei ole küll antud ühtegi viidet uuringutele, aga veendumus on tugev 🙂
Täpselt nii ongi – sees on sõna KAHTLEMATA ilma tõestuseta. Vahepeal uurisin, miks siis ikkagi norm on 250 mg/l. Joogivee mõttes ei leidnud midagi muud kui et 250-300 mg/l juures hakkab inimene tundma maitset ja on arvamus, et ehk see maitse on inimesele ebameeldiv. On teadustöid, mis on uurinud 0-1000 mg/l sulfaatse vee seost ka kõhulahtisusega, aga ei ole põhjuslikku seost leidnud. Muidugi on nii, et pigem karta kui kahetseda. Aga huvitav on see, et niivõrd laialt levinud komponendi nagu sulfaadi reaalne mõju on üheselt selgitamata. World Health Organisation on standardina kasutanud 500 mg/l, Euroopa Liit on ‘karmim’. Sina, Andres, oled ometi hüdrogeoloog ja võiksid lisaks normile ka pisut teaduslikku sisusse olla vaadanud?
Andresel on Kanadas kahtlemata parem elu kui Eestis… Aega ka rohkem, saad pisikese otsingu teha sulfaatide teaduskirjandusest…
Erik,
maailm on viimasel ajal natuke muutnud ning põhimõte, „me ei oota looduselt armuande, vaid me võtame, mis vaja”, ei kehti enam. Samuti ei hinnata enam kõike toimuvat ainult inimese seisukohalt. Sulfaatide mõjust looduskeskkonnale ja ökosüsteemidele ei oska ma kommenteerida ja seda peaks tegema vastava ala asjatundjad. Kui on olemas tugev veendumus, et see mõjutab ökosüsteeme, siis iga korralik uurija lisab oma veendumustele ka kas omalt poolt läbi viidud uuringute tulemused või viite teiste uuringutele.
Rääkides aga inimkeskselt, siis sulfaatide ning ka teiste vees sisalduvate komponentide mõjust on parimal moel kajastatud WHO joogivee juhendites:
„No health-based guideline is proposed for sulfate. However, because of the gastrointestinal effects resulting from ingestion of drinking-water containing high sulfate levels, it is recommended that health authorities be notified of sources of drinkingwater that contain sulfate concentrations in excess of 500 mg/litre. The presence of sulfate in drinking-water may also cause noticeable taste and may contribute to the corrosion of distribution systems.“
http://www.who.int/water_sanitation_health/dwq/gdwq3rev/en/index.html
Sina räägid vaid toru otsast tulevast vees ning selle joomisest vabatahtlikkuse printsiibil. Gurmaanidele meeldib konsumeerida erineva maitsega asju – mina näiteks käisin just hiljuti söömas hiina restoranis sea mao tükkidest tehtud väga head ja vürtsikat eelrooga. Kuigi see mulle väga meeldis ei tahaks ma sellest pidevalt toituda ning tõenäoliselt ei oleks see tegevus pikemas perspektiivis jätkusutlik.
Täpselt sama põhimõtte kohaselt võiks ju kaevandusvett vahetevahel hea söögi kõrvale rüübata, aga igapäevaselt seda juua ei tahaks. Lisaks rikuks see tõenäoliselt pikemas perspektiivis ära ka minu veevarustussüsteemi.
Rääkides aga hüdrogeoloogina, siis laiemas plaanis vaadates ei ole sulfaate palju vaid kaevandusest välja pumpavas toru vees vaid enamuses ülemises põhjaveekihis, kus on alandatud looduslikku põhjaveetaset ning kiirendatud vee läbivoolu kivimitest. Seega kõik need õnnetud inimesed, kelle majapidamised kasutavad ülemist põhjavett, peavad sulfaatiderikast põhjavett pidevalt tarbima – mina isiklikult seda ei sooviks.
Rääkides lisaks ka geokeemikuna (see ala peaks ka sulle tuttav olema) kipub see sama sulfaatiderikas põhjavesi liikuma lõhelistes lubjakivides erineva kiirusega ning võib seetõttu sattuda ka vähem hapnikku sisaldavasse keskkonda – sellisel juhul ei tule kaevudest ainult sulfaatiderikast põhjavett, vaid sellele lisandub ka gaasiline väävelvesinik ning suurenal hulgal rauda. Seega saame me igapäevasele „Sanpalegrino“ joogiveele veel tumeda värvi ja “meeldiva” lõhnabuketi.
Lisaks hakkab tõenäoliselt väävelvesinikku tekkima ka majapidamise veevarustussüsteemis, seega on mädamunahais igapäevaselt ka dušši all käies.
Kokkuvõtteks võiks öelda, Tartust asja sinu pilguga arutades tundub see olevat üliküüniline kohalike elanike suhtes ning seda kirjeldab väga hästi Sirbi artiklist võetud tsitaat:
“Eriti mõjus oli tuntud ülikooli ühe instituudi asedirektori etteaste. See väga esinduslik palju reisinud ja VRD köögipoolt põhjalikult tundev härrasmees veenis auditooriumi, et Ida-Viru veekeskkonna ebakohad on kohati Euroopas esineva olukorraga võrreldes vaid “mingi tühine tripper””.
Tore, et sa vaimustunult ikka ja jälle seda tsitaati välja tood. Aga kas sa aru ei saa, et tegelikkuses sinu paljukiidetud VRD on tegelikult põhimõtteliselt vigane? Just nimelt printsiibiga ‘hea’ ja ‘halb’ paneb see piltlikult öeldes ühte patta kiiruseületaja, kes kiiruskaamerate valvsa pilgu all sõidab 96 km/h ning seeriamõrvari, kes tappis ja sõi ära 86 last. Mõlemad kuuluvad kategooriasse ‘halb’. Ning täpselt nii ongi, nagu LV mind refereeris – kui on objekt, mis on ruutkilomeetrite ulatuses happelise kaevandusveega ära mürgitatud, võetakse see ajaloomälestisena kaitse alla! See on alles lahendus. Minu jaoks on sinu poolt vaimustatult kaasa korratav künism tõsiselt problemaatiline, mina ei ole oma arvamusavaldustes küll selle tasemeni laskunud, et kellegi najal personaalselt ironiseerima hakkaksin. Aga see Sirbi artikkel on tõepoolest klassika, sest teadlane avastab – on olemas ka ettevõtlus.
Töötasin Itaalias EL jaoks välja metoodika, kuidas objektidel vahet teha ja prioriteete paika panna. Aga see ei ole ametnike jaoks huvipakkuv, tähtis on hea või halb. Lisaks, nagu sa ka ise nimetasid, siis probleem tundub algavat hoopis 500 mg/l pealt. Ja me koos käisime Vitsiku külas Kohtla vallas, kus kaevanduskäikudest tuli küll rauda, küll väävelvesinikku. Selle põhjustajaks on ilmselgelt orgaaniline reostus, mille ma ka oma kirjutises selgelt välja tõin. Ja – kui sa ütled, et sa ei oska kommenteerida, siis… eks ma pean ise selle sulfaatide kirjandusuuringu tegema.
Ref 1 Soomlaste poolt on välja töötatud tehnoloogia, kuidas kipsi ja Fe-ühendite abil parandada järvede kvaliteeti.
A new gypsum-based technique to reduce methane and phophorus release from sediments of eutrophied lakes:: (Gypsum treatment to reduce internal loading)
Eila Varjo a, Anu Liikanenb, c, Veli-Pekka Salonen a and Pertti J. Martikainen b, c
a Department of Geology, FIN-20014 University of Turku, Finland
b Laboratory of Environmental Microbiology, National Public Health Institute, P.O. Box 95, 70101, Kuopio, Finland
c Department of Environmental Sciences, Bioteknia 2, University of Kuopio, P.O. Box 1627, 70101, Kuopio, Finland
Received 17 November 2000;
revised 10 May 2002;
accepted 24 May 2002.
Available online 29 October 2002.
Abstract
The release of nutrients from the sediment into the water column, i.e. internal nutrient loading, is an important problem in the restoration of eutrophied lakes. The ebullition of gases, mainly methane, has been identified as the key process in nutrient transportation in the internal loading. We studied whether methane production in lake sediment and the release of nutrients into the water column could be prevented by the addition of gypsum (CaSO4·2H2O). Three different gypsum products were examined in a controlled laboratory microcosm with a continuous water flow. The addition of gypsum (especially Fe-gypsum) into the sediment increased the redox potentials and reduced methane production and release of phosphorus from the sediments during an incubation period of 3 months. Gypsum evidently acted as a slow-releasing source of sulphate in sediment, which likely enhanced the activity of sulphate-reducing bacteria and improved the overall mineralisation rate of organic matter. The liberation of H2S and phosphate, which might be an undesired consequence of increased sulphate reduction rates was prevented by the application of Fe-containing gypsum likely as a result of the formation of pyrite and apatite minerals.