Elektritransport tuuletoitel: iirlased jõudsid (jälle) ette

24. veebruaril kirjutasin, et Eesti võiks käivitada elektriautode tootmise. Enne seda, 22. veebruaril kirjutasin, et elektritranspordi akusid võiks laadida tuuleenergiaga ning projekti võiks käivitada mõnel saarel. Nüüd selgus, et iirlased ongi täpselt nii teinud… 3. märtsil avaldati Irish Timesis ‘breaking news‘.

Inis Oirr on idapoolseim ning kõige väiksem saar Arani saarestikus Galway lahes, seal elab püsivalt 300 inimest, lisainfo saare kodulehelt.

hpim1140.jpg

3. märtsil läks esimesele reisile Iirimaa esimene emissiooni- ja müravaba viieistmeline ökosõiduk nimega An Bus Pobail. Akusid laetakse tuuleenergiaga. Valitsus toetas 47000 eurot maksma läinud sõiduki muretsemist 80% ulatuses – ilmselt ideed peeti nii heaks ja toetust väärivaks. Sõiduk toodeti Dublini tehases GMI Green Machines. Projekti nõustas Iirimaa jätkusuutliku energeetika fond, mis praegu hindab selliste sõidukite rohkearvulisemat kasutust saartel.

Kui keegi tahaks mõnel Eesti saarel sellise projekti teostada, kas kusagilt oleks võimalik saada 80% toetust sõiduki ehitamiseks? Just väikestest projektidest sünnivadki kontseptsioonid, mida saab edasi testida ja arendada.

Tänud Triinule uudise vahendamise eest.

Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Andris Piebalgs avas oma blogi

Nüüd siis on võimalus igal kodanikul ise Andris Piebalgsilt küsida, kuidas Euroopa Liidus asjad arenevad ning talle ka kirjutada, kuidas asjad võiksid kulgeda. Piebalgs lubas igal nädalal korra millestki ka kirjutada. Link tema blogile on siin.

Hetkeks on ka ühe blogi jaoks kogunenud tavatult palju vastuseid, tervelt 67. Nii et huvi on suur.

Kes aga blogile siirduda ei soovi, siis nendele ka kogu esimene kirjutis inglise keeles.

A warm welcome to my blog

February 29, 2008
I am excited to announce the launch of my web diary. On a weekly basis, I would like to use this communication tool as a way to share with you my ideas, my projects and even my concerns in the energy field. But my priority in this blog is to listen to your suggestions. The challenges in the energy sector are so urgent and so big that if we are to succeed we have to face them together.

When I took office in 22 November 2004 the price of oil (NYMEX) was 52.50$ per barrel. Today the same barrel costs $103. Just a decade ago, we perceived energy as something that could be taken granted: it was abundant and cheap. These times are over. The phantom of economic recession is looming in many economies across the planet and all the accusing fingers point to the same responsible: energy. It is also blamed for a much bigger catastrophe: climate change. Many of the conflicts around the globe involve the fight for energy resources and energy has become, increasingly a powerful political tool, if not a political weapon. At the same time, many see this sector as the great opportunity of the 21st century. New investments in generation capacity and transmissions infrastructures are evaluated in trillions of Euros. Many speak of renewable energy sources as the new “.com” sector and never before have energy companies had been so profitable. Energy is a sector experiencing troubles and challenges, risks and opportunities. Some people consider these times dangerous, others interesting. But nobody is indifferent.

Certainly not the European Commission. Here we can talk of a real revolution. Since October 2005, when the European Council called for a European Energy Policy things have moved very fast. In March 2006, the Commission presented its Green Paper. Three weeks later, Heads of State and Government called for 20 concrete actions to be undertaken by the end of that year. In July, the Commission adopted a first strategy for international energy relations. In November the action plan for energy efficiency with a clear first objective: 20% energy savings by 2020. On 10 January 2007 the first strategic energy review settle the great axes of this new policy. The legislative measures followed. On 19 September, the third (and hopefully the definitive) package on the internal energy market. On 22 November the Strategic Energy Technology (SET) plan. Last 23rd January the framework directive for renewable energies.

The last milestone of this new policy took place yesterday, in the Energy Council. I perceived among the 27 ministers a real wish to move forward. The SET plan was approved creating the necessary framework for energy research in Europe. Ministers made a huge step forward to reach a political compromise on the Internal Energy Market package. I am confident that the Council and the Parliament could approve these essential legislative measures in June. Finally, I was very encouraged by the constructive debate on the Renewable Directive, which I hope will be approved during the French Presidency.

Things are moving in the right direction but there are new challenges ahead. I would like to invite all my fellow bloggers and all citizens to contribute your ideas. I would like 2008 to be the European year of Energy Efficiency. I’m proposing to table measures to increase energy efficiency in our buildings, in our energy devices, in the way we consume energy. What are your ideas? What measures would you like to see the Commission take? What would you include in the new legislation?

Eesti on energiapalavikus ja ootab ravi

Mäletan lapsepõlvest, et oli mingi kõhuhäda ning käis umbes 5 arsti. Igaüks pani erineva diagnoosi. Hetkel on Eestil energiapalavik ning nii kutsutud kui kutsumata arstid püüavad panna diagnoose ning määrata ravi.

Sümptomid: maapinnal kaevandamise jäljed, kogu planeedil tõusnud temperatuur ja süsinikdioksiidi kontsentratsioon atmosfääris.

On neid, kes arvavad, et Maa temperatuur on aastamiljonite jooksul pidevalt muutunud ning see, et nüüd on pisut soojem kui eelmisel sajandil, pole mingi näitaja. Samas on rahvusvaheliselt levinuim ja europoliitiliselt aktsepteeritud arvamus ühene: tegemist on valest eluviisist põhjustatud kroonilise probleemiga ning tuleb kiiresti eluviisi muuta. Isegi kui globaalset soojenemist mitte tunnistavatel või globaalse soojenemise inimtekkelisust eitavatel teadlastel on õigus, tuleb ikkagi hakata Euroopas maksma vale eluviisi makse.

Lisaks pannakse vale eluviisi maksu maksjad pidevalt rahvusvahelisse häbiposti.

Kuna juba 50 aastat tagasi käivitati tuumaenergeetika (täpsemalt aastal 1954, kui käivitus 5 MW võimsusega Obninski tuumajaam 110 km Moskvast), siis on neid, kes arvavad, et kõige õigem on lähtuda järeleproovitud meetodist – mis, tõsi küll, on mitmetel kordadel selle 50 aasta jooksul vale või oskamatu tarbimise tõttu põhjustanud suuri probleeme. Ollakse arvamusel, et tuumaenergeetika katab kindlalt mitmekümneks aastaks energiavajaduse, kuniks võetakse kasutusele efektiivsemad energiaallikad. Olin Stockholmis 1993-1998 doktorant ning mäletan selgelt järk-järgult arenenud tuumaenergeetika sulgemise plaane ning ühte teledebatti, kus küsimuse peale – kas ohutuse mõttes poleks Rootsil õigem investeerida ohtlike RBMK-tüüpi Sosnovõi Bori reaktorite sulgemisse – vastasid poliitikud, et loomulikult ei, me peame venelastele head eeskuju näitama ning siis nad saavad aru ja sulgevad ise oma jaamad. Barsebäcki üks reaktoritest suleti, vist juba praeguseks oleks Rootsi pidanud olema tuumaenergia vaba riik. 

Ning seejärel 10 aasta jooksul (1999-2008) kõik muutus. Probleemiks muutus hoopis globaalne soojenemine. Nagu oleks ‘suur mure’ inimeste ajus ühest sagarast teise üle kandunud. Tuumaenergeetikat peetakse peamiseks lahenduseks energiavajaduste katmisel ja süsinikdioksiidi emissioonide vähendamisel ka Suurbritannias ning paljudes teistes riikides. Kas aga hetkel, kui uued tehnoloogiad ‘justkui midagi lubavad’, on veel õige aeg hakata muutuma tuumariigiks ja uut tuumajaama rajama, on keeruline otsus. Jah, on võimalik, et oleme hiljaks jäänud, lisaks on tuumajaamde ehitamise buum ja tuumarelvade lahtimonteerimisel ja ümbetöötlemisel saadud tuumakütuse otsalõppemine maailmas tõepoolest paljukordistanud vajadust uraani kaevandada ning seeläbi tõstnud tuumakütuse hinda, sest uute kaevanduste rajamine võtab aega ning pole ka lihtne, arvestades alati esinevat kohalike elanike vastuseisu.

Loeme ka pidevalt, et kohe-kohe saab kasutusele võtta hoopis termotuumaenergia, vesinikuenergia jne jne. Aga kas on ka midagi kindlat, millele panustada? Rääkida ja vaielda võib lõpmatuseni, aga keegi peab tegema otsuse ja ühtlasi võtma vastutuse…

Tuuleenergeetikat propageerivad rohelised tuumaenergia kasutuselevõtuga ei nõustu. Meie kliimatingimustes on tuul taastuvatest energiaallikatest vaieldamatult maailma mastaabis kõige konkurentsivõimelisem ressurss. Kui tõesti peaks realiseeruma päikeseenergia väga efektiivne kasutuselevõtt, siis meie laiuskraadil ning pilvise ilma tingimustes on see korraga hea ja halb uudis, sest sama tehnoloogia olemasolul peame kindlasti energiaühiku eest siin maksma rohkem kui ekvaatorile lähemal paiknevatel aladel.

euro_solarmap.jpg

Euroopa päikeseenergia potentsiaalide kaart – Eesti potentsiaal on umbes 2 korda viletsam kui Maltal 

Seetõttu tuleks tuuleenergial baseeruvasse arendustegevusse vaieldamatult panustada, aga missugustesse konkreetsetesse projektidesse? Ükski maailma riik ei ole oma energiasüsteemi peamiselt vaid tuulest sõltuma pannud. Milles siis ikkagi küsimus? Juba ka kirjutasin sellest: mis saab siis, kui näiteks nädal või kaks püsib Eestis tuulevaikne -30 kraadine kõrgrõhkkond? Või on see võimatu? Sama probleem on ka tegelikult hüdroenergial. Nagu kommenteeris Klaus-Eduard, hüdroenergia riigil Tadžikistanil läks sel külmal talvel aga väga kehvasti, hoolimata kokkuhoiurežiimist sai vesi Nureki tammi tagant lihtsalt otsa. Lihtsalt anomaalselt nii külm talv oli, et energiavarud said otsa. Me ei taha, et meil kehvasti läheb. Kui läheb nii nagu ikka, siis kasvab tuuleenergia arendamine sarnaseks püramiidskeemiks astelpaju kasvatamisega ja põllu peale majade ehitamisega.

Kui insenerid probleeme lahendavad, kasutavad nad piirtingimusi. Kui ühe või teise piiritingimuse juures lahend puudub, siis nii ongi – lahend puudub, et süsteem töötaks, on vaja seda täiustada. Kui autol puuduvad tuled, siis pimedal maanteel sellega sõita ei saa. Tuuleenergia pooldajad on probleemist tegelikult ammu aru saanud, meil on vaja ikkagi midagi nö ‘mustadeks päevadeks’ ja kui seda midagit pole, siis kindlust pole ning elame kartuses, et ilma muutudes kogu meie süsteem kokku kukub. Järelikult me ei saa täielikult panustada ilmast sõltuvatele süsteemidele. Tegelikkuses ükski tuuleenergia kasutuselevõtu analüüs pole seda kunagi väitnudki. Põlevkivi on olemas, võiksime ju siis seda potentsiaali lihtsalt säilitada ning väga külmal ajal põlevkivijaama üles kütta. Kuid sissekütmine võtab aega ning – kogu süsteem tuleb siis korras hoida, põlevkivienergia hinnast suur osa läheb süsteemi korrashoiule! Kui me lülitit vajutame, ega eriti ei mõtle, et just nüüd keegi ja kuskil põlevkivi kaevandab, transpordib, põletab…

Eks seetõttu ka Euroopas gaasist nii palju räägitakse – just gaasijaamasid saab kiiresti süsteemi täienduseks lisada. See aga paneks meid sõltuvusse idanaabrist ning pole ka mitte odav lahendus… Valides esimese kahe võimaluse vahel – põlevkivienergia või tuumaenergia – eelistavad rohelised põlevkivi põletamise jätkamist, ilmselt eelkõige seetõttu, et kui tehakse investeering tuumaenergeetikasse, siis saab olema raskendatud uute tehnoloogiate kasutuselevõtt. Minule tundub see tegeliku põhjusena, aga kui see nii on, siis võiks selle nii ka välja öelda. Välja öelda aga ei saa sellepärast, et kui hetkel esitada konkreetne küsimus: missugused need uued tehnoloogiad on, millele panustada, siis tuleb ilmselt hetkel (veel??) jääda vastuse võlgu ning targalt jälgida maailmas toimuvat… Kui kauaks aga?

Seega on toimunud kummaline muutus. Veel mõned aastad tagasi võideldi täiel rindel põlevkivijaamade vastu. Igal energianõupidamisel oli põlevkivienergeetika hambus. Nüüd aga, valikuid tehes, kaldutakse põlevkivienergeetikat pooldama. Normaalne, ka teistes riikides on sellised muutused toimunud, Rootsi juhtumit tuumaenergia osas juba kirjeldasin. Aga ikkagi. Räägitakse süsinikdioksiidi emissioonide vabast põlevkivienergeetikast. Idee on väga hea, hind jällegi tugevasti soolane.

Üks on siiski selge. Elektrienergia hind paratamatult tõuseb. Samas on meil energiasäästuga suured probleemid. Alles alustame passiivmajade püstitamist, kogu kinnisvarabuum aga tekitas kolossaalsel hulgal uusehitisi, mis raiskavad energiat…

Lisaks, kogu selle energeetikavaidluse juures kipub jällegi ununema innovatsioon Eesti majanduses, tegelikud hoovad, mis võimaldavad külmas kliimas konkurentsivõimeliselt elada. Kasvõi Lapimaa näitel.