Tasub meeles pidada ja järele mõelda: Itaalia elektrikatkestus 2003

28. septembril 2003 kell 3.20 öösel sai tormide tõttu kahjustada Prantsusmaalt Shveitsi kaudu Itaaliat varustanud kõrgepingeliin ning sisuliselt haaras elektrikatkestus 56 miljonit inimest kogu Itaalias (välja arvatud Sardiinia saar) ja Shveitsis Genfi lähistel. Tarbimise kasvu tõttu kukkus ahelreaktsiooni tagajärjel kokku kogu Itaalia elektrivarustus. Kogu süsteem suudeti taastada 9 tunniga.

Kuna Itaalias oli parajasti Valge Öö Karneval, olid 400000 itaallast ja turisti pidutsemas ning ühistranspordil oli tööd massiliselt. Sajad inimesed jäid vangi metroorongidesse. Tugeva vihma tõttu ööbisid paljud Rooma raudteejaamades. Kõige suuremasse paanikasse sattusid just turistid. Rongiliiklus peatus, 30000 inimest pidid istuma jääma rongidesse ning Punane Rist asus kiiresti neid söögi ja joogiga varustama. Kogu lennuliiklus katkes. Surmajuhtumeid küll polnud, kuid oli arvukalt liiklusõnnetusi, kuna foorid ei töötanud. Rööviti mitmeid poode. Haiglates suudeti käivitada varugeneraatorid, kodusel ravil patsiendid transporditi kiiresti haiglatesse. Kiirteedel jäid autojuhid ilma kütuseta, sest bensiinijaamad ei töötanud. Supermarketites sulas külmutatud toit ning jäätisekaupmehed rääkisid miljonitesse eurodesse ulatuvast kahjust. Lõuna-Itaalias tekkisid järjekorrad kaevude juurde, kuna veepumbad ei töötanud.

Hiljem selgus, et kahele Shveitsist Itaaliasse elektrit üle kandvale omavahel eristatud kõrgepingeliinile olid lihtsalt tormi tagajärjel langenud puud. Ülekoormuse tõttu lülitusid koheselt automaatselt välja mitmed Itaalia jaamad ning ahelreaktsioon oligi käes.

Alles peale seda sündmust hakkasid itaallased aru saama, mida tähendab energeetiline sõltumatus ja julgeolek. Itaalia importis 16% elektrienergiast Prantsusmaalt Shveitsi kaudu. Opositsioon süüdistas peaminister Silvio Berlusconit, kes pidurdavat uute elektrijaamade ehitust. Valitsus omakorda süüdistas eelmist vasakpoolset valitsust, kes seadis Itaalia energeetilisse sõltuvusse Prantsusmaast. 1987. aasta referendumil olid enamus itaallasi hääletanud tuumaenergia kasutuse vastu riigi kasvava elektrivajaduse rahuldamiseks.

Marek Strandberg liigub õiges suunas, aga mitte päris

Viimased Mareki arvutused on juba liikumine õiges suunas, aga mitte päris. Loomulikult tuleb tuumajaama sulgemise hind ja tuumajäätmete matmise hind lugeda tuumaenergia hinna hulka. Üks asi aga on vaja enne täpsustada: tavaliselt see nii ongi, et tuumaelektri kalkulatsioonides ja hinnas on need kulud sinna lisatud. Ükski arenenud tuumariik ei ole nii rumal, et pärandab kõik need kulud ilma katteta ajas edasi. Viidates jällegi sellele samale Lappeenranta Tehnikaülikooli allikale, siis on vaja selgeks teha, kas seal on need kulud sees või ei. See muidugi on arusaadav, et nõukogude süsteemis ja Ignalina puhul see nii ei olnud, või kui ka keegi Moskvas sellega arvestas, siis Leedu iseseisvumise järgselt loomulikult see unustati.

Teine asi, millest ei saa ikka üle ega ümber, on see, et tuumaenergia ja tuuleenergia hinda ei saa üks ühele võrrelda. Tuumaenergia või põlevkivienergia on nn baasenergia, see on olemas kogu aeg, 24 h ööpäevas ilma mingite riskideta puhanguteks või vaikuseks, ainus risk on avarii, aga vaadates statistikat juhtub neid üliharva võrreldes tuule puhangulisusest sõltuvusega. Ilma baasjaamadeta ei saa ühegi riigi elektrivarustust korraldada. Teised on nn puhverjaamad – mida lülitatakse suurenenud ja väheneva tarbimise korral kiiresti sisse ja välja. Nendeks sobivad näiteks gaasijaamad või hüdrojaamad. Kõige paremini tunnevad ennast hüdroenergia riigid, sest hüdroenergia on nii baasenergia kui kiiresti muudetava võimsusega energia. Tuuleenergia aga on ilma salvestamata fenomen omaette. Kuigi on püütud näidata, et tuuleperioodid ja energiatarbimise perioodid enam-vähem klapivad, pole sellest enam-vähemast kasu. Pole võimalik riskida seada ennast tuulepuhangutest sõltuvusse. Kes vastutab, kui kõige külmemal ajal, -30 kraadi, kui on vaja metsikult kütta, seisab paar nädalat tuuletu kõrgrõhkkond ning tuuleenergiale baseeruvas riigis pole elekrit kuskilt võtta? Või väidab keegi, et see on võimatu? Kui on olnud eelnevalt veel sademetevaene periood, siis ei saa ka hüdrojaamad Põhjamaadest meid aidata – endalgi vähe…

Just see ongi energeetilise julgeoleku tagamaa. Tänavusest talvest ei maksa järeldusi teha. Üle 30 miinuskraadised temperatuurid saabuvad meile vähem kui 1000 päeva pärast, kui kliimarütmid on ennast muutnud.

Nii et – kahjuks ei saa võrrelda võrreldamatut, baasenergia vajadust ja selle hinda ei saa otseselt võrrelda salvestamata tuuleenergia hinnaga.

Taastuvenergeetika ahelreaktsioon võib viia arengumaade laste surmani

Üha rohkem ja rohkem on hakatud maailmas aru saama, et ühe valdkonna eelisarendamine ja subsideerimine käivitab ahelreaktsioonid, mis ringiga tagasi tulles toovad teistes valdkondades kaasa hoopis negatiivsed muutused.

Biokütuste mulli lõhkemisest juba kirjutasin – kui saadi aru, mis on tegelik süsinikubilanss mahavõetud vihmametsade aladel biokütuste kasvatamisel, tehti ära ka arvutused mujal maailmas ning leiti, et looduslike alade kohandamine biokütuste tootmiseks hoopis lisab CO2-e atmosfääri ning bilansis saadakse ‘tasa’ alles 90 aastaga, niikaua tekitame emissioone hoopis juurde!

Praktiliselt ainsa erandina on kiidetud etanooli tootmist. Mike Openshaw aga kirjeldab blogis The Political Inquirer, kuidas etanooli tootmine biokütuseks valusalt tagasi lööb. USA-s on käivitatud laiaulatuslikud toetusprogrammid teraviljade kasvatamiseks etanooli tootmiseks. Selle tulemusena, nagu võiski ette näha, on kõikide teraviljade hind vaid viimase 6 kuu jooksul tõusnud 41%, sest põllumeestel on majanduslikult kasulikum kasvatada teravilju biokütusteks kui toiduks. Ning selle mõju ei piirdu vaid oma maa inimestega, kes teraviljatoodete eest rohkem raha peavad välja laduma, vaid mõjutab ka humanitaarabi. Kindlal eelarvel põhinevad humanitaarabiorganisatsioonid on pidanud tunduvalt oma ettevõtmisi kokku tõmbama. Mike Openshaw tegusteb Uganda toetamisega ning Maailma Toiduprogrammil (World Food Program) jätkub nüüd vahendeid vaid üleujutatud piirkondade jaoks, muudes piirkondades on toiduabi kokku kuivanud…

Openshaw lisab, et hauad võivad olla küll ökosõbralikud, kuid kas ‘taastuvate loodusvarade’ propageerijatel ning neid toetavatel valitsusametnikel oligi plaanis inimesi tappa?

Lapimaa innovaatiline areng

Põhja-Soome on leidnud endale samuti innovatiivsed väljundid. Lapimaal on valminud konkreetne strateegia aastateks 2007-2013, mis sisaldab muuhulgas 311 miljoni euro suurust investeeringut Euroopa Regionaalsest Arengufondist (ERDF). Juba perioodil 2000-2006 osati ERDF-i vahendeid efektiivselt ära kasutada.

Eurorahade abiga käivitati Rovaniemis Lappset Group, mis on muutunud Euroopas juhtivaks mänguväljakute varustuse tootjaks. Loodud on esimene kõrgtehnoloogiline mänguväljak kõikidele vanustele ‘SmartUs’, mille osadeks on interaktiivne arvutiekraan ning samuti interaktiivne süsteem mänguväljakul, millele saab välja mõelda lõpmatul hulgal kiirus-, osavus- ja taibukusmänge. Mängijate arenedes muutub mäng kiiremaks. Keda huvitab, pole liiast lihtsa näitena lisatud videot vaadata. Idee iseenesest ka äriideena on lihtne ja geniaalne, nagu peab, täiesti selgelt on see ettevõte läbilööjate hulgas, juba on sellised mänguväljakud eksporditud Rootsi, Norrasse, Taani, Suurbritanniasse, Hollandisse, Saksamaale, Itaaliasse, Prantsusmaale, Portugali ja Hispaaniasse. Samas osati hankida 1.5 miljonit eurot arendustoetust!

Teine läbilööja on loomulikult Jõuluvana küla, rajatud on ka jõulupersonali koolituskeskus ning töötavad 20 uut toidukohta ning ürituste korraldamise ettevõtet.

Arenemas on spetsiaalsed külma kliimasse sobivad tehnoloogiad, maavarade kaevandamine, virtuaalse hariduse ja tervishoiutöötajate koolituse IT-lahendused.

Perioodi 2007-2013 jooksul näeb arengustrateegia ette 11000 uue töökoha loomise ning 1500 uue ettevõtte asutamise. Kokku on planeeritud investeeringute maksumus 1.1 miljardit eurot, sellest 311 miljonit ERDF-ist.

San Francisco linnavalitsuses võitlevad 25 ametnikku kliimamuutuste vastu

Mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt… Oma väljakutses muuta San Francisco maailma kõige rohelisemaks linnaks lõi San Francisco linnapea Gavin Newsom linnavalitsusse veel ühe töökoha, võttes tööle direktori kliimakaitse initsiatiivide alal aastapalgaga 160000 dollarit, kirjutab San Francisco Chronicle. Direktori ametikirjelduses ei ole kirjas nõuet lahendada kliimamuutuste probleem, vaid teha lobby-tööd kliimakaitse föderaalse seadlusandluse arendamiseks, julgustada kohalikke ettevõtteid kasutama biodiislit ning soovitada linnaelanikel kasutada ühistransporti. Enamus tööülesannetest on juba kaetud teiste ametnike poolt.

Seetõttu arvab ajakirjanik, et keskkonnahoid on lihtsalt põhjendus linnavalitsuse kulude suurendamiseks. Kokku võitlevad kliimamuutuste vastu juba 25 linnavalitsuse ametnikku ning linnapead süüdistatakse oma siseringi kulutuste suurendamises, samas kui linna eelarve planeeritud puudujääk on 233 miljonit dollarit ning vähendatakse plaane haiglate operatsioonisaalide ning laste mänguväljakute ehitamiseks.

Gavin Newsom 

Samas on San Francisco ühinenud Kyoto protokolliga, linnal oma kasvuhoonegaaside vähendamise plaan – 20% aastaks 2012 võrreldes aastaga 1990, ning ametnikud peavad organiseerima selle täitmist… 1967. aastal sündinud Newsom on viimase 100 aasta kõige noorem San Francisco linnapea, kes valiti teist korda ametisse 2007. aasta sügisel, tema populaarsusreiting on hetkel 67%.

Kes on need, kes jätavad prügi loodusesse?

Enne ei muutu midagi, kui selliseid inimesi Eestis lihtsalt enam ei ole. Ka puhastada on loomulikult vajalik, aga reostajad pole endiselt kadunud. Kas on probleem mentaliteedis või harituses?

Tavalisemaid lagastajaid on ilmselt kahte tüüpi:

1) süüdimatult prügi loodusesse sokutajad, keda on väga sageli võimalik prügi sisu järgi ka tuvastada (mõni leheke nime ja aadressiga on sageli hulgas);

2) lõbusad seltskonnad, kes peale looduse kui tasuta hüve nautimist otsustavad oma naudingute käigus tekkivad jäänused maha jätta.

Pakuksin laest, et inimesi, kes eelpool nimetatud viisil oma tulevikus suure tõenäosusega veel loodust lagastavad, on Eestis veel umbes 80000. Kas keegi oskab pakkuda parema arvu ja viisi, kuidas seda arvu vähendada?

Otsisin üles ka oma lapsepõlvelemmiku – Herluf Bidstrupi karikatuuri ühest toredast perekonnast. Eriti tore on see väike poiss, kes viimasel pildil rõõmsalt hüpleb ja tunneb siirast rõõmu kordaläinud päevast.