Tuumajaamad Euroopas – kus ja miks?

ERIK PUURA 

Räägitakse palju Euroopa Liidust ja selle mõttekusest (ühest liidust tulime ja teise läksime…), vähem aga selle ajaloost ja mõttest. 1957. aastal allkirjastati Euratom leping arendamaks ühiselt Euroopas välja tuumaenergeetika. Loodi katsereaktorid Geelis (Belgia), Karlsruhes (Saksamaa), Ispras (Itaalia) ja Pettenis (Holland). Sellest süsteemist arenes hiljem välja Euroopa Ühisteaduskeskus (Joint Research Centre).

Tuumanenergeetika areng lõpetas maadejagamised energeetiliste kütusevarude pärast ja oli sisuliselt rahu tagatiseks. Kuskilt tuleb ju energiat saada. Energiaprobleeme on läbi ajaloo peetud poliitiliste hoiakute kujundajateks, mida praegu ilmekalt näitab ka gaasitoru rajamise surve Euroopa poolt – see on Saksamaa ja selle naaberriikide jaoks nii tähtis projekt, mis paratamatult kujundab poliitilisi hoiakuid.

Ilma tuumaenergeetikata aga oleks väga paljud Euroopa riigid veel suuremas sõltuvuses kütuste ja energia impordist. Vaadake reaktorite paiknemist. Prantsusmaa elektrienergeetikast on ligi 80% tuumaenergia.

Joonisel on toodud Euroopa tuumajaamade kaart ning ESPON riskihinnang. Kuna õnnetuste tõenäosus on väga väike, samas pole need kunagi välistatud, siis lähtub riskide kaart Chernobyli kogemustest: kõik regioonid lähemal kui 30 km tuumajaamadele tuleb suurema õnnetuse korral evakueerida (kaardil tumesinine) ning lähemal kui 300 km on suur oht Cs-137 isotoobiga saastumiseks (kaardil tumekollane). Lisainfot vt http://www.gtk.fi/projects/espon/Nuclear.htm