Uus-Meremaa kaevandusõnnetus: mis võis minna valesti?

Kaevurite imeline pääsemine Tšiilis on äratanud kogu maailma tähelepanu: mis ikkagi kaevandustes toimub? Miks me kuuleme ikka ja jälle kohutavatest õnnetustest? Tekkinud on ka lootuskiired, et Tšiili muinaslugu kordub ka mujal.

Paraku ei ole see alati nii. Uus-Meremaal Pike Riveri söekaevanduses toimunu on tõeline šokk. Kõik 29 kaevandusse lõksu jäänud kaevurit on ilmselt hukkunud, kuigi on ka neid, kes ikka veel usuvad imesse. Samas ekspertide arvates ei jätnud teine plahvatus võimalust, et keegi võiks veel elus olla.

Uurimine alles algab ja kõik spekulatsioonid on enneaegsed. Arvatakse, et kaevandusse õnnestub ohutult siseneda alles mõne kuu pärast. Siiski on BBC juba avaldanud kommentaari kaevanduste päästeteenistuse eksperdilt Andrew Watsonilt Suurbritanniast, mida siinkohal ka vahendan.

Tegelikkuses ei saa Tšiili ja Uus-Meremaa õnnetusjuhtumeid omavahel võrrelda. Tšiilis kaevandati vasemaaki ning sealse tugevatesse kivimitesse rajatud sügava kaevanduse ohud olid kõik inimesest otseselt sõltuvad. Selliseid ohte saab vältida kõrgete tööohutusstandardite ja hea planeerimisega.

Söe kaevandamisel aga on lisaks looduslikud ohud: metaani eraldumine, isesüttimine, metaani ja tolmu segu plahvatused, süsinikmonooksiidi ja divesiniksulfiidi teke ning settekivimite lasundi poolt tingitud varinguohud. Kõiki neid ohte püütakse ära hoida kõrgete standardite, regulatsioonide ja hea korraldusega. Mis siis ikkagi võis minna valesti?

Esimene plahvatus oli ilmselt metaaniplahvatus. Selle oleks pidanud ära hoidma ventilatsioonisüsteem. Metaan on plahvatusohtlik, kui seda on õhus 5% ja 15% vahel. Suurbritannias on seatud eesmärgiks metaani sisaldus alla 1%. Kui see tõuseb 1.25 %-ni,  peatatakse automaatselt elektrivarustus ning 2% juures kõik kaevurid evakueeritakse.

Pike Riveri puhul pidi metaanisisaldus olema arvatavalt tõusnud üle 5%. Seega, on võimalik, et hoiatussüsteem oli puudulik või oli seire ebapiisav.

Kui plahvatus toimus, kadusid tõenäoliselt ära kommunikatsioonivõimalused, kaevandusõhu seire ning ventilatsioon. Sellisel juhul ei ole päästjatel piisavalt informatsiooni, kuidas päästetöid läbi viia. Ventilatsiooniavade kaudu kaevandusõhust proove võttes on võimalik teada saada, missugune on gaaside sisaldus peale plahvatust. Samas ei saa niiviisi teada, missugused kaevanduse piirkonnad on ohutud ja millised mitte.

Plahvatus võis tugevasti kahjustada ventilatsioonisüsteemi ning põhjustada varinguid. Kaevureid on sellisteks juhtudeks treenitud otsima ohutumaid kohti.

Kuna päästjad kaevandusse ei sisenenud, siis tõenäoliselt näitasid proovide tulemused, et sisenemine oli liiga ohtlik. Päästjate kasutuses on tänapäeval 17 kg raskune varustus, millest jätkub hingamiseks kuni 4 tunniks. Arvestades aga, kui kaugele päästjad oleksid pidanud Pike Riveris liikuma, on ka selline tänapäevane varustus ilmselt ebapiisav. Kokku oleks edasi-tagasi tee pikkuseks olnud umbes seitse kilomeetrit, läbitavus oleks tõenäoliselt olnud varingute tõttu raske ning lisaks ventilatsiooni puudumise tõttu oleks olnud ülipalav.

Selle asemel, et kaevandusse siseneda, puuriti maapinnalt puurauk. See võttis aega. Puurimise tulemusena selgus, et gaaside koostis kaevanduses oli sisenemiseks ohtlik.

Päästjate seisukohalt oli olukord kindlasti frustreeriv. Kui oleks olnud lootus, et päästemeeskond võib inimesi päästa (arvestades päästevarustuse tehnilisi piiranguid), siis ilmselt oleks kaevandusse sisenetud.

Uus-Meremaal on kaevandusstandardid samal tasemel kui Suurbritannias ning küsimus, mis täpselt läks valesti, jääb uurijate lahendada.

– – –

Lisan omalt poolt veel, et Pike River Mine (otseses tõlkes Haugijõe kaevandus) paikneb Uus-Meremaa Lõunasaarel 46 km Greymouthist idas. Tegemist on hiljuti käiku lastud söekaevandusega, mille vastu protestisid nii kohalikud elanikud kui Greenpeace. Esialgsete plaanide kohaselt pidi tootmine algama 2008. aasta esimesel poolel ning kaevandamise maht ulatuma  miljoni tonnini aastas, tegelikkuses jõuti tootmiseni alles 2010. aasta alguses ning kaevandamise plaani aastaks 2011 vähendati 0.32-0.36 miljoni tonnini.

Seitsme meetri paksune Brunneri söekiht paikneb 150-200 m sügavusel ning kihi kallakus on 5 kraadi, kaevandamiseks on rajatud 2.3 km pikkune tunnel.

Brunneri söekiht läbilõikes. News.com.au

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: