Kui analüüsisin Tartu Keskkonnahariduskeskuses peetud ettekande jaoks Tartu kraanivee omadusi, siis lõppjäreldus on lihtne: keemiline koostis ja omadused on väga sarnased pudeliveele, mida veetakse Tartusse Shveitsi Alpidest ning toime on sama hea, niisutav, värskendav ja puhastav, kui müüakse kosmeetikakauplustes hinnaga kuni 1400 krooni liiter. Midagi pole salata, kui asjad on korras, tuleb ka kiita. Tavaliselt ainult kritiseeritakse.
Kas siis tõesti kosmeetikakauplustes müüakse vett? Kes mind ei usu, lugegu Anneli ajaveebi http://tupsukas.blogspot.com/2006/07/imeliselt-vrske-igal-hetkel.html noore ja haritud inimese kogemusest, kes lõppkokkuvõttes ei lasknud endale vett hinnaga 262 krooni liiter pähe määrida. Samas lugesin inglisekeelsest veebist arvustusi inimestelt, kes tõepoolest on vett hinnaga 1400 kr/l pidevalt ostnud. Umbes 9 arvustust 10-st olid jäägitult positiivsed. See on nii pehme, see puhastab nahka paremini kui õli, see on keskkonnasõbralik (loomulikult on vesi keskkonnasõbralik!), see on eriti hommikuti nii värskendav, ning teised analoogsed tooted on veel kallimad – sellised olid arvustused! Vot see on innovatsioon, tootele lisaväärtuse andmine! Kaks kommentaari Anneli blogile olid sellised:
Urmas: Ei noh, mõnes mõttes on ju toregi, et palja veega rahvalt raha kokku korjatakse. Selle võrra ostetakse muud jura vähem.
Triin: Uah, ma just tahtsin selle teema oma blogis tõstatada, kuna mina olin üks õnnelik, kes hinda ei vaadanud (nägin kaunist reklaami ja otsustasin uurida, millest selline erutus noortel neidudel) ja alles kodus tsekki uurides krambi sai. Võib-olla olen nüüd üks paarist-kolmest kliendist, kes selle vee endale lõpuks ka koju on tassinud. Algatuseks mõtlesin trotsist imevee kohvikannu ümber pihustada ja juua oma elu kalleim kohv, kuid aerosoolilaadsest vedelikust kohvi keeta ei tundunud lõpuks ikka nii hea mõte. Praegu pihustan aegajalt ennast graatsiliselt ja mõtlen kuidas iga surts maksab umbes kümme eeku.
Pange näiteks hea Eesti turvas või, veel parem, ravimuda väiksesse kotti ning öelge, et seda on kohutavalt hea vannis enda peale määrida – sel on ravitoime. Seejärel, kui osutub vajalikuks, mõelge välja kogumissõel või mingi muu tehnoloogia, et tahked osakesed teie kanalisatsiooni ära ei uputaks, ning müüge ka see hea hinnaga maha. Ning tehke seda mitte Eestis, vaid ülemaailmselt – sest sisetarbimise arvel me majanduslangusest välja ei tüüri. Tundub lihtsana, kas pole? Vaid tegijaid on vaja!
Muuseas, ei maksa unustada, et Tartus toodetud õlu ja teised joogid on tehtud ka Tartu vee baasil.
Keskkonnaabi 
Kas see ikka on nii väga keskkonnasõbralik, kui see aerosoolpudelisse topitud on? Lisaks veel tohutud kahjud keskkonnale nende pudelikeste tootmiseks, laialivedamiseks ja ümbertöötlemiseks kulunud energia ja ressursside näol…
Kahju, et lollust ei saa ära keelata – ma laseksin sellise jura tootmise keelustada, kui saaksin,
mr.Costello,
selle pudelivee tootmine pole laialt võttes lollus. vastupidi, see on suurepärane äriidee. lollus on selle tarbimine ja selle eest maksmine. aga kui lollus keelustada, siis kaoks tootmine ilmselt iseenesest.
Käisin hiljuti kuulamas futuroloogi, kes rääkis, et ärimudel on muutunud: tänapäeval myyakse mitte toodet, vaid lugu. Toode käib lihtsalt loo juurde (ja vahel ei käia ka).
Kui on hea lugu, võib ju osta kyll, miks mitte. Alles ostsin 500 krooniga kaheköitelise myydientsyklopeedia. 🙂
Võibolla asub see Tartu, milles mina elan, teises dimensioonis, aga kesklinnakorteri kraanist tuleb vesi, millega ei kannata põrandatki pesta – määrib ära.
Samuti ei ole ma ühegi pudelivee puhul märganud, et klaasi päevaks-paariks seisma jättes ja vee aurudes klaasi põhi ja servad (veepiirini) piimjaks muutuksid.
Ilmselgelt on probleem vanades torustikes. Aastate ja aastakümnete jooksul torustikud korrodeeruvad, tekivad setted jne. Fe(II)-Fe(III) redoksreaktsioonid panevad paika raua mobiilsuse – torustikud võivad Fe-sisaldust paljukordselt suurendada. Siiski võiks Tartu veevärk samuti probleemi kommenteerida, st sinna võiks kirjutada.