Geoloogia õpetamine tuleks viia meie koolidesse

Inimese ja geoloogilise keskkonna vahelised vastuolud suurenevad meie planeedil nii üha keerukamate tehnoloogiliste süsteemide loomise kui inimeste arvu suurenemise tõttu. Huvi loodusnähtuste ja nende põhjuste vastu on hüppeliselt kasvanud ka meie meedias – üheks põhjuseks on informatsiooni levi. Kogu maailm jälgis reaalajas nii Islandi vulkaanipurset koos tuha mõjuga lennukitele, Mehhiko lahe naftakatastroofi, Tšiili kaevurite päästmist, Ungari punase muda õnnetust ning sel aastal Christchurchi maavärinat ning Jaapani tsunamit koos kahjustustega tuumajaamas.

Minule tunduvad tänapäeva maailmas geoloogia alased teadmised elementaarsetena, mida iga inimene peaks teadma. Kus ja kuidas tekivad tugevad maavärinad? Miks kõik vulkaanid pole võrdselt ohtlikud? Kas peame kartma teisi taevakehi? Kuidas mõjutab keskkonda põlevkivi kaevandamine, töötlemine ja põletamine? Kui kauaks jätkub maailma eri piirkondades põhjavett?

Need on vaid mõned elementaarsed küsimused, mida iga inimene peaks teadma. Mingisugune info geoloogia kohta kooliõpilasteni ka viiakse, kuid kindlasti on selle hulk väga väike.

Võib muidugi väita, kas kooliõpilastel juba niigi palju õppida pole. Ent arvan, et ilma praktiliste põhjalike teadmisteta planeedist Maa, tema ehitusest ja protsessidest on hoopis stressirohkem elada kui endale põhitõed selgeks teha. Siis pole vaja Eestis karta ka näiteks maavärinaid või tsunamisid. Kes tõesti ei tea, siis Eestis oleks maavärin magnituudiga 5 väga eriline sündmus. Selline energia vallandumine aga on 1000000 (üks miljon) korda väiksem kui äsja Jaapanis toimunud magnituudiga 9 maavärina puhul. Maavärina käigus vallandunud energiahulga skaala on logaritmiline, 2 ühiku vahe energia vallandumises on 1000-kordne.

Sain just sellise e-kirja.

maalima lõpp 2012aastal
See sõnum saadeti kõrge tähtsusega.
Vastasite 13.03.2011 21:18.
Saadetud: 13. märts 2011. a. 20:54
Adressaat: Erik Puura
Manused:
tere teile selline küsimus teile et lugesin internetist kodulehelt ja nüüd soovin küsida kas see on tõesti tõsi et 2012 aasta detsebris võib tulla maalima lõpp nagu teatlased räägivad kas eestit puututab ka see
—————————-
PARFÜÜMID kuni 70% soodsamalt!
Telli juba homseks.

– – –
Vastasin noorele inimesele, kes ilmselt tõesti maailma lõppu kardab, et miski ei viita sellele, et aasta 2012 saaks olema Maa geoloogilises ajaloos kuidagi eriline. Aga ilmselt tekib selliseid kartjaid ka Eestisse üha rohkem.

Eriti lahe oli hirmu külvamine kuupäevade liitmise kaudu, mida netiavarustes kohtasin.

09.09.01 (WTC terrorirünnak)
12.03.11 (Jaapani tsunami)
+ _________________________
21.12.12 (maailmalõpp)

Huvitav, missuguses maailma koolis õpetatakse kuupäevade liitmist?

Ka minu blogi loetavus maailmalõpu teemadel kasvas peale Jaapani maavärinat ja tsunamit hüppeliselt… Kes aga vähegi geoloogiat on õppinud, selliseid küsimusi ei küsiks ja järelikult kartma ei peaks. Ehk peaks Eesti geoloogid oma jõu kokku panema ja ühe tõeliselt hea kooliõpiku kirjutama?

Kas Eesti põhjavee joomine põhjustab kasvajaid?

Ajakirjanduse poolt on järjekordselt üles puhutud paanika – suur pealkiri ütleb, et osa eestimaalasi joob kasvajate teket põhjustavaid aineid sisaldavat kraanivett.

On selge, et selline uudis võib põhjustada paanikat – inimesed võivad arvata, et nad on juba haigestunud. Tegelikult paanikaks suurt põhjust ei ole.

Kuidas seletada inimestele, kas ikkagi on probleem või ei ole, ja kellel on ja kellel ei ole?

Mistahes tegevus annab meile mingi kiirgusdoosi. Söömine, hingamine, lihtsalt keskkonnas viibimine. Ka vee joomine, mis on vaid üks komponent summaarsest kiirgusdoosist. Küsimus on, kui suur see doos on ning millised ja kui suured riskid sellega kaasnevad ning kuhu me tõmbame endi jaoks piirid.

Me soovime, et ametkonnad kannaksid meie turvalisuse eest hoolt, oleksid professionaalsed ja tõmbaksid selgelt sellised piirid ka kraanivee suhtes. Paraku on nii, et kui me tõmbame joogivee tarbimisel piiri efektiivdoosi 0.1 mSv/aastas juurde (arvestades, et keskmise kaaluga inimene joob 2 liitrit kraanivett päevas), siis tõesti osa Eesti kraaniveest ei vasta ikka veel kehtestatud normile. See on seotud Kambrium-Vendi veeladestu vee looduslike eripärade ja muutlikkusega Põhja-Eestis.

Samas peetakse normaalseks, kui inimene aasta jooksul saab radioaktiivsuse efektiivdoosi 5 mSv – seega, kui keskmise kehakaaluga inimene joob normi ülempiirile täpselt vastavat vett 2 liitrit päevas, ei saa ta üle 2% sellest doosist ning juues 3 korda normi ületavat vett saab ta 6% sellest doosist. Võrdlusena, et eri radioloogilistel uuringutel võib inimene saada efektiivse doosi  0.02 – 10 mSv. Seega keskmisest kõrgema radioaktiivsusega vee joomine küll võib tõsta vähki haigestumise riski, kuid see ei ole kindlasti kohe kõige olulisem aastase summaarse efektiivdoosi allikas. Mis omakorda tähendab, et kui inimene tõepoolest 3 korda normi ületavat vett iga päev 2 liitrit joob, ei pruugi ta saada summaarselt normi ületavat doosi. Kõige olulisem on, missugustest muudest allikatest ja kui suure efektiivdoosi inimene aasta jooksul saab. Näiteks võib Põhja-Eesti hoonetes olla ka radooniprobleem, kui Dictyonema argilliit on hoone all ja maapinnale lähedal. On palju asju, mida inimene peaks kiirguse ja selle dooside kohta lisaks teadma.

Mis ei tähenda seda, et normist kõrgema radioaktiivsusega vee joomisega tuleks leppida. Kui norm on 0.1 mSv/a, siis peavad veega varustajad sellest kinni pidama.

Tõenäosus, et lubatust 1 mSv võrra suurem efektiivne doos põhjustab tavalisel inimesel surmaga lõppevat vähki, on 0.005% ehk siis haigestub 1 inimene 20000-st (International Commission on Radiological Protection. Recommendations of the International Commission on Radiological Protection. ICRP Publication 60. Annals ICRP 21. Oxford, UK: Pergamon Press, 1991). Lineaarset mudelit kasutades – kui summaarne efektiivne doos tõuseb 0.2 mSv võrra aastas, siis tähendab see, et haigestub surmaga lõppevasse vähki täiendavalt 1 inimene 100000-st.

Võrdlusena olgu toodud, et näiteks meessoost suitsetajate puhul haigestub oma eluaja jooksul kopsuvähki üks inimene kuuest, naissoost suitsetajate puhul üks inimene üheksast.

Õhtuleht lükkas maailmalõpu kaks aastat edasi

Õhtuleht on hakkama saanud korraliku šedöövriga ning annab inimkonnale kaks aastat armuaega juurde. Kirjutise “Maailmalõpp jääb esialgu ära, ootame 2014. aastat” pealkiri on ju üheselt mõistetav.

Eriti intrigeeriv on esimene lõik: “Kõikvõimalikud selgeltnägijad ja teadlased hirmutavad ühtvalu inimesi läheneva maailmalõpuga. Seni ei ole ükski nende tähtaeg paika pidanud.”

Püüdsin tuvastada, kes võiksid olla need kõikvõimalikud teadlased. Kahjuks ei viita kirjutis mitte ühelegi allikale, isegi mitte kollase meedia omale.

Kirjutisest selgub, et need anonüümsed kõikvõimalikud teadlased paiknevad Hawaii saartel ja Austraalias Sydneys ning on loonud teooria, mille kohaselt purskasid kõik Maa vulkaanid üheskoos 10, 22, 30, 40, 49 ja 60 miljonit aastat tagasi ning iga kord tõi see kaasa planetaarse katastroofi. See arvude jada peaks kinnitama, et läheneb järjekordne superpurse.

Nii et siis – jada on 60 000 000, 49 000 000, 30 000 000, 22 000 000, 10 000 000 aastat tagasi ning selle jada uus liige on aasta 2012? Mitmenda klassi matemaatikaharidust on vaja, et ka ajakirjanik võiks selles pisutki kahelda? Või on ilmunud uus raamat Dan Browni sulest, mis selgelt tõestab, et selline jada on täiesti korrektne?

Kirjutada võiks ju ka sellest, et Iraani vaimuliku Hojjat ol-eslam Kazem Sediqi arvates põhjustab maavärinaid naisterahvaste väljakutsuv riietus – selline superuudis ringles maailma infokanalites 2010. aasta aprillis.

Õnneks leidis Õhtuleht, et maailmas on olemas ka üks teadlane, kes vulkaanide ühespurskamise teooriat ei usu – see on Vene Teaduste Akadeemia Kaug-Ida osakonna vulkanoloogia ja seismoloogia instituudi juhtiv teaduslik töötaja Aleksei Ozerov. Mida aga ajakirjanik ei tea, on see, et iga geoloogia tudeng oskab õpitu põhjal selgitada, et jadas viidatud ajaperioodidel ei viita geoloogiline andmestik globaalsetele vulkaanipursetele, millega oleks kaasnenud liikide massiline väljasuremine. Anonüümseid Hawaii ja Sydney teadlasi aga mul ei õnnestunudki tuvastada.

Mis puudutab aastat 2012, siis soovitan lugeda näiteks minu varasemat blogikirjutist ja vaadata ära ka sellega seondatud videoklipp, kus NASA astrobioloog David Morrison põhjalikult lahti seletab, miks aasta 2012 hullus on jabur.

Kui nüüd aga Õhtuleht leppis sellega, et Aleksei Ozerov oma teadmistega maailma päästis, oli vajalik leida intriig – muidu ei ole tegemist ju uudisega. Nüüd tuli appi Cambridge’i ülikooli professor Nicholas Boyle. Tegemist ei ole siiski loodusteadlasega, vaid saksa kirjanduse, ajaloo ja religiooni eksperdiga. Tema koostas jällegi ühe jada, kuhu kuuluvad Martin Lutheri teeside aasta (mitte ajada segamini Martin Luther Kingiga), 30-aastase sõja algus, Viini kongress ja sellele järgnenud Napoleoni lüüasaamine ning Esimene maailmasõda. Kuna kõik need sündmused leidsid aset sajandi teise aastakümne keskel, siis on võimalik leida indikaatoreid, et nüüd juba siis aastal 2014 võiks midagi toimuda. See on aga ka juba vana uudis, mis ringles juunis 2010. Muide, jadasse sobib enam-vähem ka Ümera lahing.

Kurioosumina aga räägib Boyle hoopis globaalse finantskriisi ohust, mitte maailmalõpust.

Olin just vaimustunud Õhtulehe ajakirjaniku Rainer Kerge lähenemisest, kus artikli “Bakter tõestab ufode olemasolu?” kallal töötades arutasime koos põhjalikult läbi iga sõna. Seetõttu mõtisklen, kuidas ikkagi võiks lugeja teada saada, kas tegemist on hoolikalt läbi töötatud algmaterjaliga või vanade uudiste põhjal loodud kummalise sümbioosiga, milles pahad maailmalõpu kuulutajad on lisaks selgeltnägijatele kõikvõimalikud Hawaii ja Sydney teadlased, superkangelane on juhtiv teaduslik töötaja Aleksei Ozerov Vene Teaduste Akadeemia Kaug-Ida osakonnast ning uue ohu kuulutaja Cambridge’is töötav kirjanduse, ajaloo ja religiooni professor?

2010 – müstiliste aukude aasta?

Guatemala ja Saksamaa linnadesse tekkinud augud jäävad käesolevat aastat ilmestama. Tegelikult midagi müstilist muidugi geoloogilisele ajaskaalale viidates sellistes protsessides ei ole. Pinnasekihi all on väga paljudes piirkondades lahustuvad kivimid – lubjakivid, kips, evaporiidid (näiteks haliit NaCl, sülviin KCl). Suure kokkusattumusena võib tunduda see, et suured augud tekkisid just sel aastal ja linnades ning ei olnud seotud vanade kaevandusaladega. Samas tekkis samasugune auk Guatemalas ka 2007. aastal.

Et vee imbumisel maapinda on lehtri tekkimisega seos, seda näitas augu teke Guatemalas troopilise tormi Agatha ajal, kui 12 tunni jooksul sadas 108 mm vihma ning põhjustas lisaks riigis üle 140 maalihke. Maalihete puhul aga midagi müstilist me ei tunneta.

Guatemala City, 27.02.2007. Reuters/Stringer

Guatemala City, 31.05.2010.  Foto: Flickr

Väiksemad varingulehtrid suurde meediasse ei jõua, näiteks selle aasta juulis kadus maa sisse auto Tampas Floridas.

Tampa, Florida (USA), 11.07.2010.

Meie jaoks aukude aasta tipphetk saabus novembri alguses. Kui Guatemala City on aukude linnaks juba muutunud, siis Saksamaa väikelinnas Schmalkaldenis siinsamas Euroopas tekkinud auku ei oska sealsed geoloogid esialgu täpselt seletadagi. Praeguseni on pakutud Guatemalaga sarnast põhjust. Samas selle augu teket selles kohas poleks osanud mitte keegi ette ennustada – nagu ka Mehhiko lahe naftakatasastroofi ning Ungari punase muda juhtumit. Kuigi olen suhteliselt kindel, et Saksamaa geofüüsikud asuvad nüüd asja kallale ning püütakse geofüüsikaliste meetodite abil ka teisi maa-alused tühimikke leida.

Schmalkalden, Saksamaa, 1.11.2010. Jens Meyer / AP photo

Samas ei maksa unustada, et karstilehtreid on ka meil Eestis. Sisse varisevad nii kaevandustühimikud kui looduslikud karstikoopad. Kõige tuntum looduslike protsesside tulemusena tekkinud auk on Uhaku karstilehter, kuhu kaob Erra jõgi.

Uhaku karstilehter Ida-Virumaal. Fotod: T. Saadre, A. Miidel

Kes aga mäletab Virumaa Teataja hiljutist uudist? 28. mai 2010 hommikul avastasid töölised Ubjas OÜ Männiku Farmi maadel umbes nelja ruutmeetrise ning 7-8 meetri sügavuse augu – tegemist on sisselangenud endise Ubja kaevanduse šahtiga, mis olnud pool sajandit suletud. Keskkonnaameti Viru regiooni juhataja Jaak Jürgenson ütles Virumaa Teatajale, et analoogseid juhtumeid on tulnud ette ka varem ja tõi näiteks Kukruse kandis tekkinud langatuse, kus auku kukkus mullikas.

Auk Ubjas mais 2010. Fotod: Arvet Mägi

Võib siiski arvata, et linnastumisel on aukude tekkega seos olemas. Rahuliku infiltreerumise asemel pinnasesse suunatakse sademevesi linnades kiiresti voolukanalitesse, sademeteperioodil kannab suure kiirusega liikuv vooluvesi purdmaterjali endaga kaasa. Väikeste aukude teke linnades on väga sagedane.

Tartu Linnamuuseumi õuel sillutisekivide alla tekkinud auk oktoobris 2010. Foto: Margus Ansu

Nii et kuigi meile tundub, et varingulehtrite teke on midagi müstilist, tekib neid ikka ja jälle ning ka meil siin Eestis.

Kuidas võib tekkida varingulehter linnades? Selle selgitamiseks on tehtud lihtne poster. Ise lisaksin sellele pildile vooluvee uuristava ja purdmaterjali ära kandva tegevuse eriti tänavate all.

Klikates pilt suureneb

Ja lõpetuseks üks meeleolukas pilt Lissabonist.

Soovitan lugeda lisaks:

13 of the Biggest, Strangest, and Most Devastating Sinkholes on Earth

One of the World Largest Sinkholes (sisaldab ka jooniseid sellest, kuidas looduslikud varingulehtrid tekivad)

Tehnoloogia areng: kust saada metalle?

Tehnoloogia areng, sealhulgas eriti alternatiivenergeetika areng tähendab järjest suurenevat vajadust metallide järele. Euroopa Liidu omatoodang aga piirneb vaid 3%-ga. Tuleviku maailmas asendub naftasõltuvus üha enam metallidesõltuvusega.

Allikas: http://www.tasmanmetals.com/s/European.asp

Protsendid näitavad osakaalu maailmatoodangust

Haruldaste muldmetallide (skandium, ütrium ja 15 lantanoidi) osas on Hiina-sõltuvusest juba näiteks Novaatoris juttu olnud. Juba olemasolevad ja arendusjärgus olevad hübriid- ja elektriautode mootorid ja akud, kõrge efektiivsusega LED-lambid, päikesepaneelid ja tuulegeneraatorid vajavad kõik haruldasi muldmetalle. Valdav enamus tootmisest aga on Hiinas ja kuigi varusid on ka teistes riikides (nt Austraalias), võtab kaevanduste ja töötlemiskomplekside rajamine aega üle aastakümne. Hetkel imporditakse leelismuldmetallid praktiliselt täielikult Hiinast: USA-s 97% ja Euroopa Liidus 95%.

Võimalik ka, et majanduslikel ja keskkonnakaalutlustel 2002. aastal suletud kaevandus USA-s Mountain Passis (Mojave kaitseala, Kalifornia) taasavatakse. Samas on töötlemine ikkagi vaja läbi viia mujal.

Kuna Hiina majandus kasvab väga kiiresti, on kartus, et kogu toodetud haruldaste muldmetallide kogus tarbitakse Hiina enda tööstuse poolt ära. Hiina on juba seadnud ekspordikvoote. Sellest tingitud probleemid ei avaldunud selgelt majanduslanguse ajal, kui globaalne tarbimine langes. Lisaks on Hiina juba kehtestanud tollid tooraine väljaveole. Samas USA analüütikud viitavad USA-Hiina majandussüsteemide üha tugevamale läbikasvamisele ning hiinlased püüavad omandada osalusi kaevandus- ja töötlemisettevõtetes üle maailma.

Hoopis huvitav on liitiumivarude jaotus ja võimalikud stsenaariumid. Liitiumelemendid ja –akud on kasutusel näiteks igas kodus – sülearvutites, fotoaparaatides jne. Praegu on peamiseks tootjaks Tšiili, kuid varud paiknevad sõjariigis Afganistanis ning sotsialistlikus Boliivias, kus peamised tööstusettevõtted natsionaliseeriti.

Kus paiknevad ülejäänud metallide varud? Neist enamiku osas annab ülevaate järgmine kaart.

Topeltklikates avaneb suur kaart. Allikas: New Scientist, 23. mai 2007, lk 34-41

Näidatud riigid, kus osakaal on 5% ja suurem ning need on varud, mida on piisavalt uuritud ning mida juba kasutatakse või mida saab tänapäevase tehnoloogiaga kasutada

Inimelu väärtus sai selgeks Copiapos

13. oktoober 2010 kell 0.11 (eesti aeg 6.11). Florencio Avalos – esimene 33-st kaevurist, kes 69 päeva ligi kilomeetri sügavusel maa all vangis olnud, jõuab maapinnale. Vastuvõtjate hulgas on Tšiili president ja rõõmust nuttev poeg. Meeliülendav pilt otseülekandes, mida vahendavad juba pikki tunde otseülekandes kõik peamised telekanalid ning vaatavad ilmselt kümned või sajad miljonid inimesed. Võrreldav ainult inimese astumisega Kuule. Või kas siiski?

Muud mõtted ja assotsiatsioonid?

Vahetult pärast liikluskatastroofe Ukrainas ja Poolas – mis on inimelu väärtus? Terrorism, Iraak, Afganistan.

Kui varasem nii tähelepanuväärne sündmus oli seotud kosmose vallutamisega, siis nüüd – inimeste päästmine tema enda vajaduste rahuldamise tõttu tekkinud apsaka tagajärgede käest. Tarbimine, keskkond, katastroofid. Kaevandus, mis oli ohutusnõuete tõttu hiljuti suletud ning uuesti avatud endiselt neid eirates. 2010 – BP ja Mehhiko laht, Ungari punane muda.

Tehnoloogia. Juba teine puuraugudraama sel aastal, teise omapärase ja originaalse kapsli ehitus. Halb ja hea puurauk, üks vaja kinni toppida ja teine õigesse kohta puurida.

33 inimese edasine saatus. Valgus. Pääsemine. Vabadus. Juba maa all tekkinud plaanid, kuidas edukalt ja üheskoos müüa oma lugu. Abi iseendale ja peredele, jätkub ilmselt surmani.

Meedia. Tuhanded ajakirjanikud kohapeal. Emotsioonid – just sellised, mis vaja. Tugev visuaalne külg, pikk ülekanne. Meeliülendavad siirad emotsioonid. Kõik otse eetris.

Vaid ette kujutatav emotsioonide jada maa all 69 päeva jooksul. Varing. Võimalik pääsemine, aga redel oli puudu. Uus varing, elusalt maetud. Äärmine toidunappus. Hea organiseerimine, toidu jaotamine. Maapinnalt puurimine, palju luhtunud katseid. Kas saab pihta? Rõõmusõnum – puuri otsa kinnitatud silt, oleme 33-kesi elus ja asume varjendis. Ootus – kas saame välja? Millal? Äkki toimub uus varing?

Kindel bestseller – raamat, film. Ja ilmselt mitte ainult üks. Hollywood.

Ajalooline päev. Üks aasta 2010 tipphekti. Ja ehk aeg jällegi järele mõelda.

Kell sai 0.30 (Eestis 6.30). 13.10.2010. Tšiili presidendi kõne. Paus otseülekandes, jalgpalliskoorid. Aeg endal hakata peagi tööle minema.

Juba keegi loeb ka seda blogipostitust. Nikaraaguast – Chichigalpa, Chinandega. (???)

Järgmise korrani.

Punane muda, vaatus 2: kes on süüdi?

Tegevdirektor Dr Zoltan Bakonyi on arreteeritud. Plaan on ettevõte ajutiselt natsionaliseerida. Põhjuseks miljon kuupmeetrit aastakümnete jooksul kuhjunud punast muda, mis murdis endale augu läbi betoontammi. Kindel on 8 inimese hukkumine mudavoolus ja 150 inimese vigastused mudas sisalduva ülialuselise NaOH söövitava mõju tõttu. Kardetakse tammi edasist lagunemist.

Veel nädal aega tagasi oli tegemist väga eduka ettevõttega. Peale õnnetust aga eemaldas ettevõte kodulehe menüüst ’keskkonnakaitse’, kus väideti, et punase muda ladestamiseks on olemas sobiva asukohaga kaasaegsed ja õnnetuskindlad settebasseinid ning ettevõte keskkonnajuhtimise süsteem vastab ISO 14001 standardile.

Kodulehe menüü enne katastroofi

Kodulehe menüü nüüd

MAL Magyar Alumínium Termelő és Kereskedelmi Zrt asutati 1995. aastal Ungari eraisikute poolt alumiiniumitööstuse erastamisprotsessi käigus, samas Ajka alumiiniumitehas alustas tegevust juba 1943. aastal. Ettevõttele kuuluvad turupotentsiaali suurendamiseks ka tootmisharud Rumeenias, Sloveenias ja Bosnias ning kaubandusettevõte Saksamaal. Toodangust 70-75% eksporditakse EL riikidesse. Ettevõtte kolme ungarlasest põhiomaniku varanduseks on Eesti rahas igaühel ca 1 miljard EEK-i.

Kas tegu oli inimliku eksituse või looduskatastroofiga? Ettevõtte esindajad väidavad, et pigem on tegu loodusõnnetusega, vastavalt EL turvalisusstandarditele ei kuulu punane muda toksiliste jäätmete hulka ning nad ei oleks osanud teha mitte midagi teisiti. Samas Ungari peaminister Viktor Orban väidab, et selline tamm ei saa laguneda minutitega ning lagunemisest oleks pidanud seire teel olema olnud võimalik aru saada.

Jäätmehoidla tammi pilte vaadates võib tõesti küsida, kas katastroofi oleks olnud võimalik ette näha. Tegu paistab olevat laia betoontammiga, mille vanus võib ulatuda paljudesse aastakümnetesse ning millel kulges ka autotee. Nurgaosa purunemine võis toimuda järsku ilma eelnevate indikaatoriteta. Peale purunemiskoha teket võivad tekkida loomulikult uued praod, sest jäätmemass surub tammi nii väljapoole kui purunemiskoha suunas.

Foto: Balint Porneczi /AFP – Getty Images

Kummaline on õnnetuse juures, miks ja mille alusel ei olnud punane muda liigitatud ohtlike jäätmete hulka – eriti kuna see sisaldas Al-oksiidide ja –hürdoksiidide lahustamiseks kasutatud NaOH jääke. Seesama NaOH võis ka olla süüdi betoontammi keemilises murenemises.

Kas keegi ja kui, siis kes jääb süüdi – selgitab juurdlus. Aga selge on, et võimalikud keskkonnaprobleemid võivad hävitada iga keskkonnariskidega ettevõtte. Samuti tuleb meeles pidada, et betoon ei pruugi keskkonnatingimustes olla väga pikalt vastu pidav materjal.

Esimene osa: Mis on punane muda?

Mis on punane muda?

Inimohvritega õnnetus Ungaris on tekitanud küsimusi, mis on see punane muda, mis tungis Devecseri ja Kolontari asulatesse Ajka alumiiniumitehase jäätmehoidlast.

Google Maps: punase muda jäätmehoidla eristub selgelt

Veel 1986. aastal toodeti Ungaris 856000 tonni alumiiniumoksiidi, praeguseks ajaks on see vähenenud mitukümmend korda. Alumiiniumimaagiks on boksiit – settekivim, mis tekib soojas ja niiskes kliimas peamiselt alumosilikaatide porsumisel (keemiline murenemine ja sellele järgnev settimine kontsentreerib alumiiniumi) ning koosneb alumiiniumoksiidist ja alumiiniumhüdroksiidist (sisaldades 30-54% Al₂O₃), lisanditest peamiselt ränidioksiidist, rauaoksiididest ja -hüdroksiididest, savimineraalidest ning titaanoksiidist. Värvuselt on boksiit hallikas, pruun, kollakas või punakaspruun.

Et alumiiniumi toota, tuleb kõigepealt alumiiniumoksiid puhastada. Selleks kasutatakse peamiselt Bayeri protsessi. Boksiiti uhutakse kuuma NaOH lahusega (175 °C), mille tulemusena alumiinium lahustub, lisandid aga mitte. Jääk filtreeritakse ning sellele ei ole head kasutust senini leitud – seda juba 120 aastat! Suure rauasisalduse tõttu on jääk punaka värvusega ning kuna tsementeeruvaid mineraale pole, paigutatakse püdel mass – punane muda – settebasseinidesse ootuses, et see aja jooksul tiheneb ja kuivab. Alumiiniumoksiid saadakse hüdroksiidist selle kuumutamisel 1050°C-ni.

Aluselise uhtmise tagajärjel on punase mudaga kokku puutuval veel väga kõrge pH, ulatudes Ungaris 13-ni, mujal maailmas teatud juhtudel ka 14-ni. Seega ei avalda inimestele otsest keemilist mõju mitte plii, nagu mitmed infoallikad on väitnud, vaid väga aluseline NaOH vesilahus, mis põhjustas inimestel silma- ja nahakahjustusi. Muda sisaldab tõepoolest ka kõrgendatud kontsentratsioonides raskmetalle, näiteks pliid, kaadmiumi, arseeni ja kroomi. Samas inimohvrite põhjuseks Ungaris oli ikka mudavool – tammi purunemise tagajärjel vabanes hinnanguliselt 0.7-1.1 miljonit kuupmeetrit muda, mõjutades 40 ruutkilomeetri suurust ala. Võrdluseks: Ülemiste järve pindala on 9.6 ruutkilomeetrit. Jõgedesse tungides muda küll järk-järgult lahjendub, kuid reostab jõe, settides järk-järgult jõe põhja.

Huvitava kokkusattumusena töötasin aastail 2001-2003 Itaalias Ispras EL Ühisteaduskeskuses ühes toas ungarlasega ja nõustasime teadlastena EL uue kaevandusjäätmeid käsitleva seadusandluse kujundamist peale seda, kui aastail 1998-2001 olid toksiliste jäätmete tammide purunemised Rootsis, Hispaanias ja Rumeenias. Ungarlane ütles siis – ka meil on jäätmeid, nimelt punane muda… Samas sellist katastroofi Ungaris poleks küll oodanud, sest tammide stabiilsuse tagamisele on pööratud viimase 10 aasta jooksul suurt tähelepanu. Ka ettevõtte esindajatele tuli õnnetus täieliku väga halva üllatusena. Hetkel püütakse muda stabiliseerida kipsiga.

Ohte mitte tunnistav on avaldus ettevõtte Mal Magyar Aluminium kodulehel:

“Our company has committed itself considerably to minimise all negative effects on the environment and to comply with the European standards. Up-to-date process and equipments are used to protect the purity of air and natural water. Suitably localized, up-to-date, fail-safe ponds equipped with monitoring system are available to dispose the red mud. We devote ourselves to recultivate the red mud dumping area. The filled red mud disposal ponds are continuously covered with soil and plants. The environment management system according to ISO 14001 was introduced in 1999.”

Tõlge: “Meie ettevõte on tõsiselt pühendunud muutmaks minimaalseks kõik negatiivsed keskkonnamõjud ning vastamaks Euroopa standarditele. Õhu ja vee puhtuse tagamiseks kasutatakse kaasaegseid protsesse ja tehnikat. Punase muda ladestamiseks on olemas sobiva asukohaga kaasaegsed ja õnnetuskindlad settebasseinid, mis on varustatud seiresüsteemiga. Oleme pühendunud punase muda jäätmehoidla korrastamisele, kattes neid järk-järgult mulla ja taimedega. Keskkonnajuhtimise süsteem, mis vastab ISO 14001 standardile, käivitus aastal 1999.”

Nii et jällegi, nagu ka Mehhiko lahe naftakatastroofi puhul – õnnetuse toimumise tõenäosust peeti olematuks. Ettevõte on teinud ka ametliku avalduse. Väite kohaselt jäi reservuaari 96-98% mudast, seega keskkonda tungis 2-4%.

Eestis nii suuri ohte ei ole, põlevkivituha platood ja ka poolkoksimäed on kivistunud, kuna jäägid sisaldavad tsemendimineraale. Küll on minevikus Balti soojuselektrijaama tuhaväljadelt Narva veehoidlasse pääsenud aluselist vett. Ka Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidla on praeguseks korrektselt kaetud, mere uhtumise eest kindlustatud ja suletud.

Mida igaüks võiks teada vee karedusest

Kas vesi teie kodus on kare või ei ole? Miks see üldse oluline on?

Sademete vee kokkupuutel kivimites ja setetes sisalduvate mineraalidega need vähem või rohkem lahustuvad – sõltuvalt lahustuvusomadusest. Eestile on iseloomulik karbonaatsete mineraalide (kaltsiit, dolomiit) väga laialdane levik muldades, setetes ja loomulikult karbonaatkivimites. Karbonaadid lahustuvad palju paremini kui näiteks liivakivide peamine mineraal kvarts. Selle tulemusena sisaldab nii pinna- kui põhjavesi sageli kõrgeid lahustunud kaltsiumi- ja magneesiumisisaldusi. Seejuures on lahustunud kaltsiumi sisaldus Eesti põhjavees tavaliselt 1.5-10 ning keskmiselt 3 korda suurem kui magneesiumi sisaldus.

Karedus iseenesest tervisele ohtu ei kujuta

Kõigepealt, vee kõrge karedus iseenesest ei kujuta mingisugust ohtu inimese tervisele. Tegelikult võivad karedal veel olla pehmest veest hoopiski paremad maitseomadused (see on individuaalne) ning lisaks saab inimene karedast veest rohkem organismile vajalikke kaltsiumi ja magneesiumi. Vihmavett ju me eriti jooma ei kipu just selle viletsate maitseomaduste tõttu. Eesti maapõues on juba 5-10 m sügavusel enamuses kõik poorid ja lõhed veega küllastunud ning erinevatelt sügavustelt maapõues (veelademetest veepidemete vahel) saame erineva kvaliteediga ja tavaliselt kvaliteetset põhjavett. Samas aga on väga kõrge karedus indikaatoriks, et vees on suures kontsentratsioonis anioone. Missuguseid – see oleks vajalik välja selgitada.

Üldkaredus, mööduv karedus ja jäävkaredus

Kui vesi on kare, siis seep ei vahuta ja pesemine on raskendatud. Seetõttu sisaldavad tänapäevased pesuvahendid aineid, mis vee karedust vähendavad. Pesuvahendi doseerimine peaks olema seatud vastavusse vee üldkaredusega. Lisaks, kui vesi on kare ja seda kuumutada, siis settib keedukannude, pesumasinate, boilerite, soojusvahetite ja muude seadmete küttekehadele krobeline ja kõva katlakivi kiht. Tegemist on peamiselt kaltsiumkarbonaatidega (mineraalid kaltsiit, aragoniit ja vateriit). Need mineraalid on selles mõttes omapärased – kui tavaliselt temperatuuri tõustes lahustuvus suureneb, siis neil hoopis väheneb.

Vajadusel saab kuumutamise abil vee karedust vähendada. Sellist karedust nimetataksegi mööduvaks ehk karbonaatseks kareduseks. Kareda vee kuumutamine veekannus, kus põhja tekib katlakivi, ongi tegelikult vee mööduva kareduse eemaldamine. Nii et – võite kodus selle asemel, et öelda ’Palun keeda vett’, väljendada end ka teaduslikumalt: ’Palun eemalda vee mööduv karedus temperatuuri tõstmise abil.’ Just seetõttu tekib ka boilerite vee temperatuuri hoidmise korral väga kõrgena ning pesu pesemisel kõrgemal temperatuuril rohkem katlakivi.

Lisaks aga on olemas mittekarbonaatne karedus, jäävkaredus ehk püsikaredus. Positiivseid kaltsiumi- ja magneesiumiioone võivad lisaks negatiivsele vesinikkarbonaatioonile tasakaalustada veel ka näiteks sulfaat- ja kloriidioonid. Jällegi, kui näiteks maapinnale sadanud vesi on kokku puutunud kipsiga, siis on see lahustunud ning lahusesse on läinud kaltsiumi- ja sulfaatioonid. Kipsi lahustuvus aga kuumutamisel hoopis suureneb ja vee karedus ei vähene. Vesi on endiselt kare.

Et karedusest täielikult võitu saada, on välja mõeldud mitmeid meetodeid. Näiteks on kaltsium- ja magneesiumfosfaadid halvasti lahustuvad. Veele lisatakse fosfaate ning kaltsium ja magneesium settivad välja. Teine variant on katioone vahetavate ioniitide kasutamine, asendades Ca- ja Mg-ioonid näiteks H+- või Na+-ioonidega.

pH-meetriga vee karedust mõõta ei saa

Kuna lisaks Ca-, Mg- ja HCO3- – ioonidele esineb lahuses ka teisi ioone ja kompekse, ei saa vee karedust mõõta pH-meetriga.

Kellel on vajalik täpselt vee üld- ja muutuvat karedust määrata (näiteks akvaariumiomanikel), siis selleks on olemas vastavalt GH ja KH testid, mida müüakse näiteks loomatarvete poodides.

Klassifikatsioon

Vee kareduse klassifikatsioone on mitmeid, üks on näiteks selline (mg-ekv/l)

Pehme

0…1

Mõõdukalt pehme

1…2

Nõrgalt kare

2…3

Mõõdukalt kare

3…4

Kare

4…6

Väga kare

>6

Ühik mg-ekv/l kaltsiumi puhul tähendab 20 mg/l ja magneesiumi puhul 12 mg/l. Seega, kui vees on 120 mg/l kaltsiumi ja 12 mg/l magneesiumi, siis on karedus 7 mg-ekv/l ja vesi on väga kare. Sel viisil on võimalik üldkaredus vee keemilise analüüsi andmetest lihtsalt välja arvutada.

Kuidas saada infot

Vee-ettevõtete vee tarbijad peaksid informatsiooni vee kareduse kohta saama ettevõttelt. Samuti on otstarbekas küsida, kui suurtes piirides karedus kõigub. Näiteks Tartu Veevärgi kodulehe andmeil on Tartus joogivee üldkaredus 3,8- 8,6 mg-ekv/l – seega kare ja väga kare. Samas kõigub see suurtes piirides, mistõttu akvaariumide omanikud peaksid ikkagi ilmselt tegema detailsemad testid.

Tallinna Vee kodulehe andmetel on vee üldkaredus põhjavee tarbijatel (Nõmme, Pirita, Tiskre, Saue, Pillado) 2-5 mg-ekv/l ning puhastatud Ülemiste järve vee üldkaredus 3.5-5 mg-ekv/l. Täpsemad andmed ning mööduva ja jäävkareduse vahekorra saab igaüks ise kodulehelt vaadata.

Puurkaevude omanikel on karedus määratud puurkaevu passis. Üldiselt on vähetõenäoline, et isikliku puurkaevu vee kvaliteet, sh karedus aja jooksul oluliselt muutub.

Loomulikult saab piiluda ka keedukannu põhja – kui kannu kasutamisel ikka juba kuu pärast on vaja kannu puhastada, siis on karbonaatne karedus suur (sõltub loomulikult ka igapäevase kasutuse intensiivsusest). Katlakivi tekkega peaks järelikult arvestama ka teiste kodumasinate puhul.

Teine puuraugudraama aastal 2010: Tšiili vasekaevandus

Päev pärast Mehhiko lahe naftapuuraugu sulgemist algas 2010. aasta teine puuraugudraama. Seekord aga polnud vaja mitte puurauk sulgeda, vaid puurida õigesse kohta, et teada saada, kas 33 meest on elus või mitte. Ning nüüd on vaja puuraugu diameetrit suurendada, et saaks kaevurid maa peale vinnata.

Kaevurid on endiselt maa all vangis, kuid nüüd on lootus juba väga suur, et peale ligi 700 m sügavusele rajatud puuraugu laiendamist õnnestub mehed maa peale tagasi tuua. Iga mehe väljatoomine saab kestma kolm tundi ning kindlasti hakkab seda jälgima kogu maailm – operatsioon peaks kestma umbes neli ööpäeva.

San Jose kaevanduse läbilõige. Allikas: Wikipedia

Samas pole Copiapo lähedal San Jose kaevanduses toimunud õnnetuses midagi erakordset – kurb statistika ütleb, et alates 2000. aastast on igal aastal Tšiili vasekaevandustes hukkunud keskmiselt 34 inimest, 2008. aastal koguni 43. Tšiili on maailma suurim vasetootja, andes üle 1/3 ehk üle 5 miljoni tonni aastasest vasetoodangust. Teisel kohal paiknev USA toodab Tšiilist neil korda vähem, järgnevad Peruu, Hiina, Austraalia, Indoneesia, Venemaa, Kanada, Sambia ja Poola.

San Jose (Copiapo) vasekaevanduse asukoht

San Jose kaevanduse omanikettevõttel Empresa Minera San Estebanil on töötajate turvalisuse tagamisega olnud kehvad lood, viimase 6 aasta jooksul on firmat tööohutusnõuete rikkumise eest trahvitud koguni 42 korral. San Jose kaevandus suleti peale 2007. aastal toimunud õnnetust, kui hukkunud kaevuri omaksed kaebasid firmajuhid kohtusse. Hoolimata sellest, et kõik turvalisusnõuded polnud endiselt täidetud, taasavati kaevandus 2008. aastal.

Varing toimus 5. augustil kell 14 kohaliku aja järgi ning selle tulemusena tekkinud tolmupilv pimestas kaevurid kuueks tunniks. Lootus välja pääseda ventilatsioonišahtide kaudu luhtus, kui üks redelitest oli lihtsalt puudu. Teine varing 7. augustil sulges ventilatsioonišahtid täielikult.

Teadmatuses, kas mehed on elus, hakati puurima – oletusega, et kui nad ikkagi on elus, viibivad nad ligi 700 m sügavusel varjendis.

Võrdluseks – Eesti kõige sügavam puurauk asub Hiiumaal Kärdla linna lähistel, augu sügavus on ligikaudu 870 m ning ta on puuritud Kärdla meteoriidikraatri keskossa. Teine sügav auk paikneb Ruhnu saarel ja on 787,4 m sügavune.

Õige koha leidmist raskendasid vananenud kaardid ning puuraukude kõrvalekaldumine. Alles kaheksandal katsel 22. augustil saavutati täistabamus – 688 m sügavusel tungis puur kaevanduskäiku 20 m kaugusel varjendist, kuhu kaevurid olid peitunud. Kiiresti kirjutasid kaevurid kirja ning teipisid selle puuri külge. Punase pliiatsiga kirjutatud tekst oli “Estamos bien en el refugio los 33” – oleme 33-kesi varjendis, meiega on kõik korras. See kiri jääb kindlasti 2010. aasta ja kogu maailma ajalukku.

Tšiili president Miguel Juan Sebastián Piñera Echenique kaevurite kirjaga

Varjendi pindala on 50 ruutmeetrit, kuid ventilatsiooniprobleemid sundisid kaevureid tagasi tunnelitesse. Vett prooviti saada kaevatud aukudest, samuti kasutati kaevandustehnika radiaatorite vett. Kaevuritel õnnestus jaotada 2-3 päevaks ette nähtud toiduvarusid, igaüks sai 48 tunni jooksul kaks teelusikatäit tuunikala, lonksu piima, kreekeri ning tüki virsikut. Ja nii 18 päeva. Kui lõpuks oli võimalik meestele toitu saata, oli igaüks alla võtnud ligi 10 kilo ning toitu oli veel järel.

Kui kaevuritel õnnestub pääseda, siis on ka geoloogial selles imes oma osa. San Jose kaevanduses ei teki erinevalt söekaevandustest mürgiseid ja plahvatusohtlikke gaase. Avatud tunnelites saab vabalt ringi liikuda. Varing toimus sadu meetreid ülalpool meeste töökohast, jättes allapoole piisavalt õhku – tunnelite kogupikkus varingukohast allpool on üle 2 km.

Copiapo paikneb Atacama kõrbe piirkonnas, mis on maailma kõige kuivem koht. Samas sügaval kaevanduses on lisaks tardkivimitele niisked savikihid. San Jose kaevanduse vesi võib olla küll pisut happeline ning põhjustada oksendamist, kõhulahtisust ja kõhuvalu, kuid ei ole tappev ning võimaldab kümnete päevade jooksul ellu jääda. Samas õnnestus meestel ikkagi kasutada vett kaevandustehnika radiaatoritest, mis oli kaevandusveega võrreldes tõenäoliselt isegi puhtam. Kõrge temperatuur on küll tüütu, kuid hüpotermia oht, mis ähvardab madalatesse söekaevandustesse lõksu jäänud kaevureid, puudub. Vasksulfiidide oksüdeerumine võib küll tekitada vääveldioksiidi, kuid kaevanduses oli selle teket vähendatud.

Nagu Mehhiko lahe naftakatastroofi puhul tuli ka Tšiilis inseneridel lahendada täiesti uusi ülesandeid. Lisaks toidu ja muu vajalikuga varustamise puuraugule puuriti lisaks õhutuspuurauk ning kommunikatsioonipuurauk. Varustuspuuraugu seinu õlitati, et sügavusse suunatavad 1.5-pikkused kapslid kinni ei jääks. Iga kapsli allalaskmine kestab tund aega.

Kohutavalt tähtis on olnud meeste psüühilise seisundi tagamine. Kaevur nimega Luis Urzúa on kindlaks juhiks ning vanim kaevur Mario Gómez on vaimne liider. Kaevurid on jagunenud 3 grupiks – üks tegeleb varustuse vastuvõtuga, teine turvalisuse ja edasiste varingute ärahoiuga ning kolmas meeste tervisega. Tehti kindlaks, et Johny Barrios on terviseküsimustes kõige kvalifitseeritum ning tema hooleks anti vaktsineerimise ja arstiabi korraldus. Paljudel meestel on kuumade ja niiskete olude tõttu tekkinud nahahaigused. Videokonverentsi kaudu antakse kaevuritele esmaabikoolitust.

800 meetri sügavusel kaevanduses on temperatuuriks 33 kraadi. Tuletage meelde selle aasta palavaimaid suvepäevi ning lisage sellele suur niiskus. Kõrge temperatuuri põhjuseks on maasoojus – sügavuse suunas temperatuur kasvab. Igaüks saab sellist maasoojust tunda näiteks Saksamaalt Itaaliasse sõites, läbides Šveitsis 16.4 pikkust Gotthardi (San Gottardo) tunnelit. Tunneli keskosas ulatub temperatuur 40 kraadini.

Alles õnnetuse järgselt on hakatud tähelepanu pöörama turvalisusmeetmetele (võrrelge jällegi Mehhiko lahe naftakatastroofiga). Õnnetusele järgnevatel päevadel suleti 18 kaevandust ning veel ligi 300 on võimaliku sulgemise nimekirjas. Kaevurite sugulased on algatanud ettevõtte vastu kohtuasja.

Päästepuuraugu diameeter on 66 cm ning päästekapsli diameetriks on 54 cm. On arvutatud, et meeste vööümbermõõt ei tohiks ületada 90 cm. Kapslisse monteeritakse hapnikuvarustus, valgustus ja videoühendus. Kapslil on tugevdatud katus ning väljapääsuvõimalus koos süsteemiga, mille abil kapsli kinnikiilumise korral saab päästetav ise kapslit tagasi allapoole lasta.

Ootame ja loodame. Kui alguses traumeeriti mehi teatega, et nad pääsevad jõuluks koju, siis nüüd on hinnatud pääsemisaega novembri algusesse ning teatatud, et ka selle plaaniga ollakse hetkel graafikust isegi ees.

Kui aga vaadata kaevurite meeleolu 31. augustil tehtud videolt, siis tundub küll, et ime-pääsemine toimub peagi.

Naftakatastroofi epiloog: vastastikused süüdistused

Vastastikune süüdistamine Mehhiko lahe naftakatastroofiga seotud ettevõtete vahel on alanud ja kaalul on ei rohkem ega vähem kui 15 miljardit dollarit.

Paljud suurõnnetused on tingitud mitmete asjaolude kokkulangemisest ning üliväikese tõenäosusega sündmuste ahelast. Ometi need juhtuvad – nii ka Mehhiko lahe naftakatastroof. Kui aga tootmisprotsessi on kaasatud erinevad ettevõtted, algab vastastikune süüdistamine – eks ikka eesmärgiga ennast võimalikult puhtaks pesta.

22. aprill 2010. Foto: The Times-Picayune

8. septembril 2010 avati naftakatastroofi loos uus peatükk. BP 193-leheküljeline aruanne, mida koostas üle 50 peamiselt BP töötaja, kirjeldas vigade järjestikust ahelat ning nõustus, et osa vigu oli põhjustatud ka BP poolt, kuid Halliburton, kes vastutas rajatava puuraugu tsementeerimise eest, ning Transocean, kellele puurimis- ja tootmisplatvorm tegelikult kuulus ja pidi hooldama blowout preventerit (BOP) lahe põhjas, on vastavalt aruandele samuti suursüüdlased.

Lahe põhjas 1500 m sügavusel paiknenud ohutussüsteem BOP on lekkeid ärahoidev hiigelsuur klappidesüsteem massiga 450 tonni. Lekke peatamiseks on mitmed erinevad lahendused ning seadme rike on asjatundjate arvates väga mitmete erinevate asjaolude kokkusattumuse tulemus.

Pinnale toodud vigane BOP. Foto: Ted Jackson, The Times-Picayune

Panused on suured. Kui BP naftaplatvormi operaatorina leitakse süüdi olevat kas siis hooletuses või väga suures hooletuses, võivad trahvid erineda 15 miljardi dollari võrra. Aruande loogikat arvestades aga käivituvad hagid ja vastuhagid ettevõtete vahel.

BP uurijad liigendavad tragöödia nelja etappi, millest igaühes tehti mitu viga. Kõik algas sellest, et süsivesinikud (nafta ja gaas) tungisid tsementeeritud puurauku. Teises etapis ei suudetud aru saada, et nafta ja gaas tõusevad kiiresti platvormi suunas. Kolmandas etapis toimusid plahvatused. Ja lõpuks BOP ei suutnud voolu peatada ning naftaleke sai alguse.

BP aruanne ütleb esimese etapi kohta, et Halliburton varustas platvormi ebasobiva tsemendiseguga – seda tõendasid testi tulemused. Samas tõdetakse, et BP meeskond ei suutnud aru saada tsementeerimisega seonduvatest raskustest ning ei viinud läbi korraliku testi kontrollimaks tsemendisegu kvaliteeti.

Teise ja kolmanda etapi analüüsil koondub tähelepanu Transoceani tegevusele. Raske puurimismuda eemaldamisel puuraugust ei osatud aru saada märkidest, et midagi on valesti. Kui nafta ja gaas tungisid platvormini, ei suudetud seda voogu suunata üle parda, vaid juhiti muda ja gaasi separeerimise süsteemi, mille tulemusena gaas tungis tagasi platvormile.

Lõpuks ei aktiviseerunud BOP – ei enne plahvatust ega ka pärast, kui kadus side platvormiga. Dubleeritud süsteem pidi igal juhul puuraugu sulgema. Ka kaugjuhitava roboti abil ei õnnestunud BOP-d aktiveerida. Uuringud on näidanud, et BOP aku oli tühjenenud ning sulgev klapp polnud töökorras. BP arvates on tegemist Transoceani poolse viletsa hooldusega. Hooldus pidi toimuma iga 5 aasta järel, kuid seda seadet polnud kontrollitud juba ligi kümmekond aastat.

Halliburton omakorda vastas kiiresti, et aruandes esinevad olulised möödarääkimised ja ebatäpsused. Transocean keeldus samuti oma olulisuse rolli tunnistamast ning tõi välja hoopis probleemid puuraugu konstruktsioonis ning BP poolses projektijuhtimises. Samal ajal BP väitel oli puuraugu konstruktsioon optimaalne. Seega on selge, et kohtuasjad on algamas.

Tõsiseks küsimuseks on tõstatunud, kas merepõhja puurimist tohib üldse nii läbi viia – mitme lepingupartneriga, kel igaühel on oma motivatsioon, vastastikused konfliktid ning võimalikud süüdistused eesmärgiga vastutusest pääseda juhul, kui midagi läheb valesti.

Samas on enamus lahekalda elanikke, nende hulgas hukkunud tööliste sugulased arvamusel, et BP aruanne on enese puhtakspesemise katse. Keith Jones, kelle poeg Gordon hukkus plahvatuses, ütles: “See on nagu purjus autojuht sõidaks teisele autole sisse ja tapaks kaks inimest, ning kui ta on uuesti kaineks saanud, püüab parameedikutele tõestada, et varem kohalejõudmise korral oleksid nad võinud ohvrid päästa.”

Ajalehtede The Economist, The Washington Post, The New York Times ja The Times-Picayune põhjal

Mineraalvesi Estonia kaevandusest

On üks kuulus Itaalia mineraalvesi – San Pellegrino. Vähesed aga teavad, et sisuliselt täpselt sama keemilise koostisega vett pumbatakse välja Eestis Estonia kaevandusest. Peale settebasseinide läbimist on Estonia kaevanduse vesi selge ja puhas, küll aga kõrge sulfaatide sisaldusega – mistõttu on arvatud, et selline vesi küll juua ei kõlba.

San Pellegrino mineraalvee näol ongi tegemist just kõrge sulfaadisisaldusega mineraalveega (550 mg/l). Vett samanimelisest allikast Alpide orus jõi teadaolevalt Leonardo Da Vinci (1452-1519). Pudelisse hakati seda vett panema aastal 1899 ning vesi oli eriti populaarne Itaalia emigrantide seas, kes seda kui sümbolit kogu maailma endaga kaasa võtsid. Eestis maksab see vesi üle 10 krooni liiter ning veel mõni aeg tagasi oli pudelil kommentaar ‘Tõenäoliselt maailma parim mineraalvesi’.

Jah, need kaks vett on tõepoolest keemiliselt koostiselt ja ka maitseomadustelt väga sarnased. Viisin läbi ka pimetesti, kus 40 inimest maitsesid 3 erinevat vett ning hindasid neid 5 palli süsteemis – San Pellegrino ja Boržommi mineraalvett ning Estonia kaevandusest väljapumbatud ja settebasseinides hõljumist puhastunud vett. Tulemus – maitseomaduste poolest sai Estonia kaevanduse vesi kõige kõrgema keskmise hinde…

Vesi on vesi. Sulfaadid on paljude toitude loomulik koostisosa: leivas 1500 mg/kg, kuivatatud puuviljades 2900-4700 mg/kg, veinis 360 mg/kg, lillkapsas 900 mg/kg, kartulites 300 mg/kg. Sulfaadid on vajalikud hormoonkontrolli mehhanismidele ning laguproduktide väljaviimiseks organismist. Sulfaadid takistavad kusihappe kristallisatsiooni.

Kes aga pole harjunud jooma sulfaatiderikast vett – ei maksa väga suures koguses juua, sest sulfaadid võivad põhjustada dehüdratatsiooni ja kõhulahtisust. Üle 400 mg/l sulfaadisisaldusega vett ei soovitata kasutada väikelaste toitude valmistamisel.

Tuntumad sulfaatiderikkad mineraalveemargid on Contrex, Hépar, Vittel, Calistoga, Peñaclaran, Rhenser, Rietenauer ja San Pellegrino.Nestle kontsern müüb San Pellegrino mineraalvett umbes 20 miljardi krooni eest aastas.

Ka vanadest kaevandustest välja pumbatavat vett müüakse. Tšehhis näiteks pakutakse Zlate Hory mineraalvett, mida pumbatakse vanast kullakaevandustest.

Kus kaevandusvesi on reostatud keemiatööstuse poolt, on see orgaaniliste ühendite tõttu joogiks kõlbmatu. Peale kaevanduste sulgemist lähevad vette kergesti lahustuvad soolad ning lahustuvad ained, mida inimene kaevandusse jätab. Seetõttu vajab suletud kaevanduste vee keemiline koostis kindlasti kontrollimist.

Üldjoontes aga – kui räägime sadadest miljonitest kuupmeetritest Eesti põlevkivikaevandustest väljapumbatavast veest – on enamus sellest veest väga sarnase keemilise koostisega võrreldes sulfaatiderikka mineraalveega, näiteks San Pellegrinoga.

Loomulikult on seda vett väga raske müüa – sest inimene arvab, et kõik looduslik on hea ja kõik tehislik on halb. Aga antud juhul on põlevkivi kaevandamine vallandanud täpselt samad geokeemilised protsessid, mis määravad vee keemilist koostist San Pellegrino allikas. Ja kui meie põlevkivikaevandustest välja pumbatud vett (peale hõljumi väljasettimist) juua, saab inimese organism sisuliselt täpselt sama efekti, mida saab ühte kõige kuulsamat Itaalia mineraalvett juues. Veeäri aga on puhtalt turundus. Ka Eestis saab enamikus kohtadest teha augu maasse ning sealt tuleb joodav vesi, millel on ühesugused või teistsugused omadused – juua aga kõlbab üldreeglina kindlastil. Nüüd aga on tähtis kõlava nime leidmine, ilusa legendi loomine ning turundus, turundus, turundus – et igalt telekanalilt, arvutist ja reklaamplakatilt vaataks vastu just see nimi ja pudel. Kui olen noorte käest ettekandeid pidades küsinud, kes on joonud näiteks Eviani vett, siis enamik tõstavad käe. Me ei mõtle sellele, et see vesi on pudelisse pandud väga kaugel ja et enamus meie poolt välja käidud rahast läheb brändi omanikule, teenides kuhjaga tasa reklaamikulud. Me oleme joonud Eviani!

Mitmed teadlased on püüdnud sellise lähenemise üle Eesti kaevandusveele nalja heita. On kirjutatud, et nüüd on leitud Eesti kullaauk, mis võimaldab meie kaevandused katta marmorist põrandaga. Tõepoolest, arvutada oskame me kõik. Korrutage näiteks 100 miljonit kuupmeetrit vett müügihinnaga 10 krooni liiter. Saate täpselt 1 triljon krooni – aastas!  Ja nüüd naerame koos.

Asi aga pole selles. Tähtis on, et meie põlevkivikaevandustes ei teki joogikõlbmatu vesi – tekib mineraalvesi. Tähtis on, et seda vett piiratud koguses juues saab inimene täpselt sama efekti, mis juues sulfaatiderikast mineraalvett, mille hind on kaupluses üle 10 krooni liitri eest. Täpselt sama moodi on Tartu kraanivesi oma keemiliselt koostiselt vägagi sarnane Eviani veega – juhul kui amortiseerunud torustikud seda ära pole rikkunud. Tähtis on, et me teame, mida me joome ja kuidas see meie organismile mõjub.

Küsimus on: kas mineraalvesi ülisuures koguses võib avaldada negatiivset mõju inimese tervisele ja keskkonnale? Oleneb mineraalveest. Kõrge sulfaadisisaldusega mineraalvesi võib. Nagu eelpool nimetatud,  üle 400 mg/l sulfaadisisaldusega vett ei soovitata kasutada väikelaste toitude valmistamisel. Ja sama on keskkonnas – näiteks kui veeorganismid peavad elama sulfaatiderikkas mineraalvees, pole see sama, mis elada väikse sulfaatidesisaldusega vees. Kuigi Maardu järv peale fosforiidikaevandamist oli sisuliselt sulfaadijärv ning kalamehi oli näha seal pidevalt. Nagu selgus ka põlevkivi olelusringi uuringust – ei ole sulfaatide ning mineraalainete rikka kaevandusvee mõju LCA meetodi abil kvantitatiivselt hinnatav, kuna teaduslikult põhjendatud globaalne keskkonnamõju mudel puudub. Vastavad reostustasemed on aga uuringu raames kaardistatud ning saadud andmed sisestatud loodud põlevkivielektri mudelisse. Kui aga mudel puudub, kuidas siis hinnata reaalset keskkonnamõju? Vt http://www.horisont.ee/node/41. Ühesõnaga, tegelike keskkonnamõjude töö on ikka veel tegemata.

Veel kord: kas mineraalvee võib vastavalt raamdirektiividele liigitada klassi ‘halb’? Vastus on: jah võib, ja seda on ka tehtud – sest inimene ei vaja sellises koguses mineraalvett. Samas – ja sellest ei saa üle ega ümber – müüakse täpselt sama koostisega vett üle kogu maailma ja ka meil Eestis hinnaga üle 10 krooni liiter. Minu kirjutis pole loodud selleks, et näidata, kui tublid on meie kaevurid, paisates keskkonda mineraalvee analoogi. Pole olemas tehnoloogiat, mis võimaldaks kuluefektiivselt eemaldada põhjaveest sulfaate. Pole olemas tehnoloogiat, mis võimaldaks kaevandada nii, et sulfaadid püriidi oksüdeerumise tagajärjel üldse ei teki. See on kaevandamise paratamatu kõrvalmõju kõikjal maailmas. Meid päästab meie põlevkivi ise – kukersiidis on kaltsiumkarbonaadi sisaldus nii suur, et püriidi oksüdeerumisel tekkiv hape neutraliseeritakse täielikult. Kes tunneb keemiat – FeS2 ehk püriidi oksüdeerumisel tekib väävelhape, mis reaktsioonis CaCO3-ga annab kaltsiumi- ja sulfaadirikka vee. Sulfaate aga ei saa lahuses olla üle 500-600 mg/l, sest vastavalt hüdrogeokeemilisele tasakaalule settib välja kips.

Küll aga on vaja iga kaevanduse puhul eraldi objektiivselt hinnata, kui suur on reaalne mõju. Lihtsalt normi ületamist jälgides pannakse meie kaevandusvesi samasse lahtrisse happeliste surmavate kaevandusvetega – mille joomisel isegi väikeses koguses võib kohe ära surra. Ja sellist kaevandusvett on maailmas väga palju. Kui aga Eesti kaevur rüüpab lõunasöögi peale tubli lonksu kaevandusvett (juhul kui see ei ole keemiatööstuse ja kaevanduses kasutatud muude kemikaalide poolt reostatud), siis saab tema organism täpselt sama efekti, mida saab juues sulfaatiderikast mineraalvett. Ja seda ei pea kartma. Ja see on tähtis teave, mis sai välja toodud juba 2006. aastal – kuid siis ma seda keskkonnablogi veel ei kirjutanud.

Postimehe jõgi voolab 400 km/h

Ei tea, kas naerda või nutta… Valetõlked toovad meie lugejateni üha uusi vigaseid teadusuudiseid. Tänane pärl pärineb Postimehelt: “Briti teadlaste uuring näitas, et suurte veekogude ja ka ookeanide põhjas võib leiduda jõgesid. [—] Teadlased avastasid ühe sellise jõe Musta mere põhjast.  See veealune jõgi on 34,5 meetrit sügav ning rohkem kui 80 meetrit lai. [—] Selle jõe vool on näiteks 350 korda kiirem kui Suurbritannia kuulsa Thamesi jõe vool.”

Originaalartikkel (Daily Mail): “The flow – carrying highly salty water and sediment – is 350 times greater than the Thames.”

Iga inimene võiks olla kunagi jõge vaadanud ning näinud, kui kiiresti see voolab. Thamesi jõgi voolab keskmiselt 0.3-0.7 m/s. Kel on vähegi ettekujutusvõimet ning oskab korrutustehet, peaks aru saama, et jõe 350 korda suurem kiirus on ebarealistlik. Kui vähegi loogiliselt mõelda, siis valetõlget lihtsalt ei saaks tekkida…

Veebiuudiste parandamine on loomulikult imelihtne – vahetada tagantjärele ära sõna ning viga otsekui polegi olnud… Tublid kommentaatorid leiavad vead ka ruttu üles. Aga mis on sel juhul üldse uudise ja uudisportaali väärtus, kui võimalus hiljem parandusi teha soodustab madalat kvaliteeti?

Kas teadusuudiseid ei peaks toimetama ikkagi toimetajad, kes oskavad kirjutatut kas või pisutki iseseisvalt hinnata?

Lõppvaatus. Kolm tundi peale ilmumist oligi lause parandatud: “Selles jões voolab iga päev 350 korda rohkem vett näiteks kui Suurbritannia kuulsas Thamesi jões.”

Naftakatastroof – aeg järele mõelda kogu maailmas

Sündmused 2010.aasta esimesel poolaastal  annavad meile kõigile mõtlemisainet. Loodus pakub jätkuvalt ootamatusi ja meie tehnoloogilised lahendused ei ole eriolukordadeks piisavad. Seda kogesid omal nahal ka eestlased, kes Islandi vulkaani tuhapilve tõttu koju ei pääsenud või sõidud sõitmata jäid. Naftakatastroof Mehhiko lahes aga on puhtalt inimese enda kätetöö. Puurida 1500 meetri sügavuse mere põhja  4 kilomeetri sügavune auk naftamaardlani – sellega saab inimene hakkama. Samas aga sulgeda see enne kasutuselevõttu nii, et toimub 11 hukkunuga plahvatus, kogu ujuvplatvorm vajub mere põhja ning Mehhiko lahte lekib mitmete kuude jooksul nii palju naftat, et selle kogust isegi täpselt määrata ei osata – sellega on nüüd inimene samuti hakkama saanud.

Kui algul teatas BP lekkest umbes 5000 barrelit päevas, siis 19. juuni ametlik hinnang oli 35000-60000 barrelit päevas ning 16. juuli seisuga on hinnatud, et kokku on Mehhiko lahte lekkinud üle 4.3 miljoni barreli ehk üle 610000 tonni naftat. Nüüdseks on selge, et tegemist on läbi aegade maailma suurima naftareostusega inimeste hooletuse ja teadlikult võetud riskide tõttu, suurem on vaid 1991. aasta Lahesõja tagajärjel Pärsia lahte lekkinud nafta kogus.

Terve maailm on jälginud kuude kaupa BP katseid leket pidurdada otseülekandes. Ettevõtte kodulehel bp.com on link ’watch the live streams’ ning ühendus reaalajas Mehhiko lahe põhjaga ongi loodud. BP aastaaruanne 2009. aastast aga toob välja, et kontsern registreerib vastavalt oma keskkonnastandarditele iga lekke, mis ületab 1 barreli mahu.

Hetkeks (18.07.2010) on BP-l õnnestunud lekkekohale paigaldada uus ja efektiivsem 75-tonnine naftakoguja, mille abil loodetakse kogu lekkiv kütus mere pinnale pumbata. Leke on  peatunud, kuid surve on pidevalt tõusnud ning ametlikku teadaannet õnnestumise või ebaõnnestumise kohta veel ei ole.

Sadu kilomeetreid reostatud randu. Kalad. Linnud. Merikilpkonnad. Austri- ja krevetikasvatused. Mississippi delta alad. Kogu ökosüsteem kannatab. Tööta on jäänud kalurid, hotellipidajad, kaatrilaenutajad. Kehtestatud süvamere puurimiskeeld on põhjustanuid omakorda tööpuudust. Õnnetuse seniseid kogukahjusid on hinnatud 30 miljardile dollarile. BP-ga on sõlmitud kokkulepe 20 miljardi dollari tasumiseks 3.5 aasta jooksul.

BP töötles lekkekohta Euroopas keelustatud kemikaaliga – et nafta vee pinnale ei tõuseks. Ometi jõuab naftat üha enam rannikuile, toimub loterii ning selguvad üha uued kaotajad. Inimesed kirikutes paluvad, et nafta nendeni ei jõuaks. Missuguseks aga kujuneb mõju orkaanide ajal? Missuguseks kujuneb kemikaali kasutamise tegelik mõju, vähendades küll nafta sattumist rannikuile, kuid suurendades mõju sügavamatele veekihtidele ja merepõhjale?

President Obama väljendas end selgelt: „Shut the damn hole!“ Miks siis ikkagi ei suutnud kogu maailm mitme kuu jooksul ühte auku sulgeda? Või tegelikult BP, kogu maailm vaatas pealt. Õnnetuse pidi ära hoidma mere põhjas paiknev 450-tonnine blowout preventer ehk BOP. Gaasipurske korral BOP klapid sulguvad, sulgurmehhanismid on erinevad ja dubleeritud. Seda aga, et ühel hetkel võib BOP alt vedada, ei sisaldanud ükski riskihinnang. Kuna riski ei olnud tuvastatud, puudus ka selliseks õnnetuseks valmisolek.

Nii käitutigi BP poolt sarnaselt 1979. aastal samas Mehhiko lahes toimunud  Ixtoc I naftaplatvormi plahvatusele järgnenud lekkega. Kõigepealt prooviti rajada lekkekohtadele kuppel, aga koos naftaga eralduv maagaas moodustas reaktsioonis veega kristalseid hüdraate ning blokeeris pumpamistoru ava. Läbikukkumine. Seejärel prooviti BOP kaudu puurauku pumbata rasket vedelikku, sisuliselt puurimismuda, mis pidi tungima maardlani välja ja blokeerima väljavoolu. Läbikukkumine, leke murdunud torust oli liiga tugev. Kolmas katse püüdis sisestada BOP kaudu kummitükke, mis oleksid pidanud murdunud toru otsa blokeerima. Läbikukkumine.

Lõpuks prooviti murdunud toru ots läbi saagida. Väga oluline oli saada sirge lõikekoht, et hiljem tihe kate paigaldada. Saag aga kiilus kinni ning toru läbihammustamisel hiiglaslike tangidega jäi toru ots hambuliseks.

Paigaldatud kate ehk top hat oli jällegi eriline – seda soojendatakse metanooli ja soojendatud mereveega vältimaks kristalsete hüdraatide teket. Kate aga lekkis alumise ääre alt ja seda sai ka reaalajas mitme nädala jooksul jälgida. Katte abil on suudeti koguda kuni 15000 barrelit päevas, vahepeal aga kogumine seiskus, kuna laeval tekkis tõenäoliselt välgulöögist tulekahju… Nüüdne kate on endisest tugevam ja efektiivsem.

Kurioosumina on õnnetuse tulemusena lisaks BP rannikuosariikide abirahale eraldatud BP grandid ka kohalikele ülikoolidele. Kokku 500 miljoni dollarilisest grandipaketist sai Louisiana riiklik ülikool juba 5 miljonit dollarit ning Florida okeanograafiainstituut ja Mississippi ülikool kumbki 10 miljonit dollarit. Vajalik on uurida nafta koostist, jaotumist, keemilisi muutuseid lagunemisel, nafta ja kemikaalide mõju ökosüsteemidele. Agarus, kui kiiresti ja kui suures mahus BP toetusi ja grante jagab, näitab omakorda katastroofi mastaapsust ning firma soovi end säilitada. Kohalik meedia aga on juba süüdistanud ülikoole selles, et sõlmitud lepingud pole mitte heatahtlik panus uurimistöösse, vaid tagamaks BP-le juriidilist kaitset. Samas aktsiakursi languse tulemusena on BP aktsiapaki väärtus juba langenud üle 63 miljardi dollari.

Mida on meil kõigest sellest õppida? Seda, et vanasõnad üheksa korda mõõda, üks kord lõika ja pigem karta, kui kahetseda kehtivad? Et ametkonnad ja ettevõtted peaksid pöörama rohkem tähelepanu riskidele ja ohutusele, sest tagajärjed võivad olla kolossaalsed?

Hoidmaks Läänemerd tuli ideedega välja meie hulgast novembris 2007 lahkunud akadeemik Karl Rebane. Laseriehituse algatajana ja toetajana Eestis soovis ta vähendada naftakatastroofide riske Läänemerel  – lähtudes pragmaatilisest arusaamast, et ohutuse tagab kõrgendatud vastutus.

Lennukitele paigaldatavad spetsiaalsed laserid võimaldavad näha ka õhukest naftakihti merel. Aga leitud naftareostuse korral – kui just tegu pole hiigelsuure reostusega karile sattumise tagajärjel – on sageli väga keeruline kohtukindlalt tuvastada, missugune tanker süüdi oli. Ideeks oli panna tankerite pardale naftaloots koos laserradari ehk lidariga ning märgistada laadungid eriliste ainete kui markeritega, igal laadungil erinev märgistus. Vaja minev kogus lisandainet on üliväike, määramiseks on Tartu Ülikooli füüsikutel  olemas nii aparatuur kui metoodika. Märgistatud laadungite korral on võimalik hoolimatu naftareostuse tekitamise ja sündmuskohalt lahkumise korral süüdlasi avastada ja naftavedajatelt trahvirahad kohtukindlalt välja nõuda.

Selline süsteem oleks tõstnud naftavedajate vastutustunnet ning vähendanud naftareostuse riske. Samas süsteemi juurutamine tähendaks põhimõttelisi muutusi seadusandluses, millest naftavedajad ei ole kindlasti kohe huvitatud. Mis aga on tähtsam – naftavedajate huvi või Läänemere puhtus ja ohtude vähendamine?

Vajadused riske adekvaatselt hinnata on igal elualal, igas ettevõttes. Kuna aga katastroofstsenaariumite tõenäosus on hinnanguliselt sageli üliväike, siis puuduvad süsteemid ja meetodid nende realiseerumise korral tegutsemiseks. Nii oli vulkaanituhaga ja nii oli Mehhiko lahe naftalekkega. Seega peaks 2010. aasta esimene poolaasta olema õppetunniks kogu maailmale. Tundub aga, et inimeste reaalne käitumine on arvatust loium. Nii nagu Islandi vulkaanid on hetkel vagusi, püütakse naftakatastroofile viidates ehk tugevamalt käivitada tuumaenergeetika ja taastuvenergeetika arenguprogramme ja arendusprojekte, kuid elu läheb edasi vastavalt bau-printsiibile (business as usual) ning kogu maailm on hoopis ootel, mis ja kus järgmisena toimub, sest mida tehnoloogilisem on ühiskond, seda haavatavam ta ühtlasi on nii looduse, inimtegevuse äparduste kui muude ettenägematute asjaolude kokkulangemiste poolt…

Mehhiko laht: ‘top hat’ vähendab naftaleket, aga ei peata

Nafta voolab Mehhiko lahte edasi. 3.06.2010 tehti BP poolt  uus katse leket pidurdada ning paigaldati eelnevalt katki hammustatud toru ja BOP ülemise osa peale kate, piltlikult väljendudes lükati peale müts (top hat) ning nüüd õnnestub osa nafta ja metaani segust merepinnal toru kaudu kätte saada. Tegemist ei ole kogumiskonteineriga, nagu Eestis on uudistest läbi jooksnud, vaid katkise toruotsa ja kogumistoru ühendusega.

Katte ehitus on keeruline, selle soojana hoidmiseks pumbatakse kattesse metanooli ja soojendatud merevett, lisaks pumbatakse kogumistorusse lämmastikku hoidmaks toru veevabana. Nii sügaval (1500 m) merepõhjas toimub suure rõhu ja madala temperatuuri tingimustes kristalliseerumisreaktsioon – metaan reageerib veega ning moodustuvad metaanhüdraadi kristallid, mis võivad kogumissüsteemi ära ummistada.

Just sel põhjusel ebaõnnestus esimene katse leket pidurdada. Väljavoolule paigaldati suur koonusekujulise kogumiskate, aga metaanhüdraadi kristallid blokeerisid kogumistoru.

Peale uue katte paigaldamist on mõnevõrra täpsustunud ka lekke suurus, hinnanguliselt on see 12000-19000 barrelit päevas – kindlalt üle 2 korra suurem, kui BP alguses avalikustas (5000 barrelit päevas). Hinnaguliselt suurenes leke toruotsa katkihammustamisega 20% võrra, seega võis esimese kuu jooksul olla 10000-16000 barrelit päevas.

Top hat võimaldas esimestel päevadel peale paigaldamist toru kaudu kokku koguda maksmiaalselt 6000 barrelit naftat – seega on suudetud naftaleket vähendada kolmandiku kuni poole võrra, aga 6000-13000 barrelit päevas lekib endiselt merre ning BP räägib hetkel nafta kogumise optimeerimisest, mitte lekke peatamisest. Optimeerimine tähendab, et püütakse kogumissüsteemi tulemit maksimeerida tagades samas selle töökindluse. BP esialgne optimistlik prognoos oli, et ligi 90% lekkivast naftast õnnestub kokku koguda, kuid kartus on, et tehnilisele lahendusele vastav optimum jääb palju väiksemaks. Praegu lekib top hat alumise ääre alt väga tugevalt.

Valmistatud on ka teisi top hat variante, on võimalik, et püütakse paigaldada loodetavalt parem versioon – kuid endiselt on väga kaheldav, et kogu lekkiv nafta või isegi valdav enamus suudetakse kätte saada.

Näib, et kordub 1979. aasta Ixtoc I katastroofi stsenaarium ning enne naftamaardlas survet vähendavate puuraukude valmimist leket peatada ei õnnestugi. Puuraukude valmimine on plaanitud augustiks, samas võib see olla optimistlik prognoos arvestades eriti orkaanide hooaega, mis juba algas juuni algusega ning kulmineerub augusti keskpaigaks ja septembriks.

Üks allveerobotitest jätkab endiselt lekkiva nafta töötlemist kemikaalidega otse lekkekoha juures. Leke on jälgitav reaalajas BP kodulehelt, leket ja kemikaalide pihustamist jälgivad merepõhjas kas ROV Skandi või ROV Enterprise’i kaamerad.

04.06.2010 hetkeseisu kirjeldasin põhjalikumalt ka Vikerraadio saates Uudis+ (vastav lõik algab 13:40 salvestuse algusest), kus lisaks räägib Agur Paesüld Eestimaa Looduse fondist naftaga seondvatest ohtudest Läänemerel.

Nafta on viimastel päevadel liikunud tugevasti ka ida poole, järjest enam suletakse kalastuspiirkondi Florida rannikul ning osa Alabama randadest on kahjustunud. Ahelreaktsioonina on peatatud süvamerepuurimine, mis omakorda tähendab, et kaotavad praktiliselt kõik – töö kaob nii turismisektoris, kalanduses, kreveti- ja austrifarmides kui ka naftatööstuses endas. Küll tuleb hulgaliselt tööd juurde juristidele ja ametnikele.

Huvilistele: veebiviited Deepwater Horizon naftakatastroofi kohta

Lisaks 27. mail 2010 Eesti Päevalehes ilmunud arvamusloole ja 4. mai 2010 blogikirjutisele toon tõsisematele huvilistele välja ka mõned olulised ja huvitavad veebisaidid.

Järjest uuenev informatsioon on selgelt välja toodud veebisaidil http://www.nola.com/news/gulf-oil-spill/. Informatsioon nii lekke, kannatanute, kahjude, süüdlaste otsimise, poliitika, inimeste arvamuste ja kõige muu seonduva kohta. 27. mai 2010 hinnangutel on Mehhiko lahte juba sattunud 400,000 – 700,000 barrelit naftat, ületades Exxon Valdezi naftatankeri katastroofi mahu. Mitmekordselt rohkem, kui BP oli teada andnud (kõige rohkem on meediakanalitest läbi jooksnud arv 5000 barrelit/päevas, see aga on uutel hinnangutel paljukordselt ületatud).

Kuidas kõik tehniliselt juhtus? Seda kirjeldab vastav poster. Minu käest on küsitud, miks nafta niisama mere põhjas ei leki, miks leke on vaid puuraugu kaudu. Postrilt näete joonist, kus saab selgeks, et mere põhi on 1500 m sügavusel, naftamaardla aga koguni 5400 m sügavusel. Seega mere põhjast naftamaardlani on veel ligi 4 km.Kirjeldatud on, kuidas tsementtäidis vastu ei pidanud ning detailselt on toodud BOP (blowout preventer) skeem.

Kuidas nafta on Mehhiko lahe pinnal levinud? Seda kirjeldab vastav animatsioon.

Hetkel veel töötab kaamera, mis kannab üle reaalajas naftaleket. 27.05.2010 Aktuaalne Kaamera edastas info, et leke on peatatud. Uudis ise siiski oli teistsugune – et leke on pidurdunud. Tegelikkuses alustati 27.05.2010 lekke peatamise protsessi, mis kestab paar ööpäeva – kui see aga kukub läbi, siis leke jätkub.

Leket püütakse peatada ‘top kill’ meetodil. Tehnoloogia on visualiseeritud BP animatsiooni abil. Sellist meetodit pole nii sügaval kunagi proovitud ning selle õnnestumise tõenäosuseks määratleti 60-70%. Sisuliselt pumbatakse BOP külgmiste sisestusavade kaudu puurauku sisse naftast suurema tihedusega fluidi (drilling mud, mida on laevale varutud 50000 barrelit) ja loodetakse, et selle tulemusena õnnestub tekitada nafta väljatungile piisav vasturõhk ning seejärel läbi viia puuraugu tsementeerimine. Kui aga väljavool BOP kaudu merre osutub liiga suureks, võidakse kasutada ‘junk shot’ tehnoloogiat – BOP-sse sisestatakse golfipallide, autokummitükkide ja köiejuppide segu ning loodetakse, et see ummistab ülemise väljavoolu.

27.05.2010 õhtuks sai selgeks, et lisatud fluidi väljatung katkise toru kaudu jätkub. On tõenäoline, et ‘junk shot‘ tehnoloogiat tõepoolest rakendatakse või listakse sissepumbatavale fluidile spetsiaalseid aineid, mis peaksid puuraugu ummistama.

Alustatud on kõrvalpuuraukude puurimist surve alandamiseks. Kuid need augud ei saa valmis enne augustit.

Viimased fotod sündmuskohtadelt.

Oluline on ka see, et selle piirkonna orkaanide hooaeg on alles ees – juunist novembrini maksimumiga augusti teisel poolel ja septembris. Missuguseks kujuneb orkaanide mõju naftareostust arvestades?

Mehhiko lahe naftareostus 2010 – mis juhtus ja missugused on tagajärjed?

Islandi vulkaani tuhapilve tagajärjed olid praeguse Mehhiko lahe katastroofi kõrval väikesed. Nelja USA osariigi rannikuala inimesed ootavad nendeni jõudvat naftareostust ja osa neist paluvad jumalat, et ehk ei vasta prognoosid tõele. Kõigele lisaks pole suudetud reostuse allikat likvideerida.

Järgnevalt pildilt on näha, et Mehhiko lahes USA rannikul on ligi 4000 naftaplatvormi (allikas: Wikipedia). Deepwater Horizon paiknes pildi idaosas paikneva loode-kagusuunalise poolsaare pikendusel kagu suunas kõige enam avamere pool. Järelemõtlemisainet on seda pilti vaadates küllaga, eelkõige selle üle, missugune on naftavajadus, et varusid niivõrd ekstensiivselt kasutada.

Naftaplatvorm Deepwater Horizon uppus kaks päeva pärast plahvatust, 22. aprillil 2010. Vaid 9 aastat tagasi Hyundai Heavy Industries poolt ehitatud ujuv platvorm oli pisut suurem kui jalgpalliväljak – 121 meetrit pikk ja 78 meetrit lai. Plahvatuse tagajärjel hukkus 11 ja sai vigastada 17 inimest. Sündmuste lühikronoloogia perioodil 20. aprill – 3. mai 2010 on kätte saadav näiteks planet green veebilehelt.

Skemaatiliselt on juhtunu kujutatud alljärgneval infoagentuur AlJazeera poolt toodetud videoklipil, mis internetis laialdaselt ringleb. Erinevalt sellel videol kujutatust on olemas teave, et pole plaanis katta koonusega mitte kolme erinevat allikat korraga, vaid igaühte eraldi.

Katastroofi muudab keskkonnakahjude mõttes ülisuureks mere põhjas 1500 m sügavusel paikneva ohutussüsteemi rike. Puuraugud on varustatud lekkeid ärahoidva hiigelsuure klapiga BOP (blowout preventer) massiga 450 tonni. Lekke peatamiseks on mitmed erinevad lahendused ning seadme rike on asjatundjate arvates väga mitmete erinevate asjaolude kokkusattumuse tulemus.

Samas võib enamiku keskkonnakatastroofide kohta öelda, et need on erinevate asjaolude kokkusattumuse tulemuseks. Kontrollimatud gaasipursked on uute naftapuuraukude rajamisel suhteliselt sagedased, Mehhiko lahes umbes 7 juhul 1000-st.

Kuigi peamine vastutus katastroofi eest lasub BP-l kui naftaplatvormi kasutajal, siis süüdistusi on edasi suunatud ka plahvatusest kaks päeva varem rajatud uue puuraugu tsementeerijate aadressile ning BOP tootjate suunas. Vastutusest tähtsam aga on, et sellise õnnetuse tõenäosust hinnati 0.0%-liseks ning endiselt ei suudeta lekkeid likvideerida. Endiselt üritatakse BOP kraane allveerobotite abil sulgeda, kuid senini tulemusteta. Esmalt välja pakutud võimalikke lahendusi on kaks – katta lekkekohad hiigelsuure koonusega ning pumbata koonuse ülaosast nafta laevale, lisaks samaaegselt puurida maardlasse uus puurauk ning selle kaudu vähendada survet lekkele. Kõik see aga võtab hinnangute kohaselt 2-3 kuud, samas lekke suuruse kohta on meediast enim läbi jooksnud arv 5000 barrelit päevas – mis tähendab, et mõne nädalaga on katastroofi mõõtmed suuremad kui Exxon Valdezi naftatankeri puhul 1989. aastal.

Tagajärjed on kolossaalsed. Rikutud rannikud, lindude ja merekilpkonnade hukk, krabi-, austri- ja krevetivarude hävimine. Kalad jäävad küll ellu, kuid naftaga vähegi kokku puutununa pole neid maitse tõttu võimalik enam süüa. Kui suurem osa sama piirkonda tabanud orkaan Katrina tagajärgedest suudeti paari aastaga likvideerida, siis lahe ökosüsteemide taastumine võtab aastakümneid.

Katastroofil saab olema tugev mõju ka nafta hinnale ja seda mitte ainult katastroofi otseste tagajärgede tõttu. Pidurduda võib USA rannikumere naftavarude edasine kasutuselevõtt ja kasutamine.

Hiigelsuur katastroof on Mehhiko lahes juba juhtunud – 1979. aastal plahvatas naftaotsingute käigus puurkaev Ixtoc I. Tookord õnnestus naftaleke merepõhjast kõrvaldada alles 9.5 kuuga ning kokku segunes veega hinnanguliselt 475000 tonni naftat. Vastavalt kalkulatsioonidele jõudis sellest 24000 tonni Mehhiko ning 4000 tonni Texase randadele.

Viimane suurem katastroof naftaplatvormiga juhtus 2001. aastal, kui plahvatuste tagajärjel uppus toona maailma suurim platvorm Petrobras 36 Brasiilia rannikul.

Käesoleval hetkel tuleb ainult loota, et leke suudetakse likvideerida nii kiiresti kui võimalik ning leke seejuures ajas ei suurene.

Ühikutest. 1 barrel on 159 liitrit, nafta tihedus võib erineda, kuid ligikaudselt 7 barreli toornafta mass on 1 tonn. Lisaks, 1 gallon on 3.8 liitrit ehk 0.024 barrelit (või 1 barrel on 42 gallonit).

Tuhala maa-aluste jõgede mõistatus

Martin Vällik skeptik.ee eestvedajana on avalikult vaidlustanud ühe lause Tuhala nõiakaevu kaitsjate pöördumises, nimelt selle, et Nabala karstialal avaneb kaheksa maa-alust jõge, millest neli saavad alguse Tuhala jõest. Martini eesmärgiks on taunida väljaütlemisi, mis ei põhine teaduslikel uuringutel ning antud juhul on skeptik.ee teravik suunatud konkreetselt nn vitsameeste vastu. Tegelikult on kogupilt loomulikult palju laiem.

Suur pilt

Selles, et kohalikud elanikud kasutavad mingi arendusprojekti vastu võitlemisel ära kõikvõimalikke argumente, pole midagi uut. Nii näiteks leidsid Hiiumaa hiigeltuulepargi vastu võitlejad, et tuulikud reostavad põhjavee, tiivikulabade liikumine põhjustab inimestel krampe ning tuulikute läheduses ei saa tegelda ökoloogilise põllumajandusega. Protestiaktsioonis oli välja toodud ka palju asjakohaseid probleeme, kuid need kolm argumenti olid küll olulisust arvestades naeruväärsed.

Keskkonnamõjude osaline üledramatiseerimine algas Eestis juba fosforiidisõja päevil, kui fosforiidi kaevandamise mõjusid selgitades joonistati hiigelsuur põhjavee depressioonilehter, mis ulatus Tallinna ja Tartuni. Tol ajal oli see teaduslik falsifikatsioon suunatud võitluseks Eesti vabaduse eest ja seetõttu otsekui andestatav. Küsimus on, kelle vastu võitleme me nüüd, vabas Eestis? Hiiumaa hiigeltuulepargi vastu võitlejad suunasid oma argumendid välisarendajate vastu, kes oleksid kasutanud kohalikku ressurssi ning kasu maakonnale ja kohalikele elanikele oleks olnud minimaalne. Ühe põhiprobleemina on välja toodud tuulikute müra. Vaatasin läbi tuuleparkidega seonduvad müraprobleemid Inglismaa näitel. Järeldus oli lihtne – kuni 800 m kaugusele on tuulegeneraatoreid vaiksel ajal tõepoolest kuulda, kui aga tuul on generaatorite poolt, siis erandjuhtudel ulatub mürafoon ka 2 km kaugusele.

See müra pole võrreldav ei elutoas puhuva õhksoojuspumbaga ega linna- või maanteemüraga, aga loomulikult – kui ma seda vaiksel hilisõhtul või öösel kuulen ja kui see mind häirib, siis mul on probleem. Mitte tervislik, aga pigem psühholoogiline. Keegi kusagil pani tuulegeneraatori püsti, täidab taskuid ning kõik see toimub minu kannatuste arvel. Ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda enam see kõik mind ka närvi ajab – tulemuseks on magamata ööd, stress, peavalu. Ja nüüd näitavad teaduslikud uuringud, et seesama müra ongi tervisekahjustuste põhjuseks. Ongi, aga kaudselt. NIMBY (not in my back yard, mitte minu tagaaeda) printsiip on ülivõimas. Kas me kunagi saame sellest ka üle ja kuidas? Olen sel teemal ka varem kirjutanud.

Tuhala nõiaring

Tuhala juhtumi puhul on tegemist puhtalt Eesti-sisese nõiaringiga.

Ühelt poolt me kõik räägime ettevõtluse tähtsusest, sest ainult ettevõtluse areng  toob lõppude lõpuks riigi kassasse raha ning tagab tööpuuduse vähenemise. Kui me kaevandame lubjakivi ja toodame killustikku rajatava tee lähedal, säästame me killustiku transpordiga kaasnevad veokite kütusekulud, liisingukulud ja amortisatsiooni ning vähendame ka keskkonnamõjusid, mis kaasneksid transpordiga kusagilt kaugemalt. Me võime luua kuitahes palju sotsiaalseid töökohti, kuid raha, millest need kinni maksta, on genereeritud algselt ettevõtjate poolt. Teiselt poolt on avalik arvamus ettevõtjate suhtes endiselt väga sageli ülinegatiivne, käsitledes ettevõtjat kui vereimejat, kes püüab rahva ja antud juhul keskkonna hävitamise arvel rikastuda. Mida lähemal inimeste kodule toimub pisutki keskkonda muutev ettevõtlus, seda enam võimutseb teine arvamus. Just selle nimel kuhjatakse kokku kõikvõimalikud argumendid arendusprojekti vastu ning vahet pole, kas need on teaduslikud või pärinevad vitsameeste suust ja sulest. Eesmärgiks on kokku koguda võimalikult palju protestiallkirju ning mida suurem on argumentide arv, seda rohkem allkirju saadakse kokku.

Samas, teaduslikus mõttes on sellisel allkirjakogumisel ka negatiivne külg. Nimelt kui kasvõi üks argument on kaheldav, võib kaheldavaks pöörata ka kogu pöördumise sisu.

Jõed, mis pole tegelikult jõed

Missugune on siis tegelik olukord? Ka Martin Vällik pisut üledramatiseerib, väites, et 11 kilomeetrit pikk maa-alune jõgi oleks teaduslik sensatsioon mitte ainult Eestis, vaid kogu maailma mastaabis. Kes soovib, võib kasvõi lugeda artiklit 153 km pikkusest maa-alusest jõest Mehhikos – ja antud juhul on tõesti tegemist jõega, mida speleoloogid jälgivad ise maa all kogu pikkuses, mitte georadarite või vitsade abil.

Eks kõik algabki sellest, mida me nimetame jõeks. Meil puudub kokkulepe, kui suur peaks olema karstikoobas ja kui suur veevool, et me võiksime öelda – tegemist on maa-aluse jõega. Näiteks võib leida maa-aluseid jõgesid käsitlevast aruandest korduvalt, et nn maa-alune jõgi voolab edasi oja kaudu, st suubub ojja. Kuidas nii, jõgi suubub ojja? Me ei saa ju väita, et iga allikas toitub maa-alusest jõest? Me ei saa ka rääkida, et meil Eestis ongi kõik palju väiksem ja kui veel jõgi on maa all, siis on ta veel väiksem, palju väiksem maapealsest ojast.

Väljavõte 2007. aasta aruandest – jõed suubuvad ojadesse…

Et maailmas mingitki muljet avaldada, peaksid meie koopauurijad ja akvalangistid neid jõgesid füüsiliselt läbima ja alles siis võiksime rääkida pisutki mingisugusest sensatsioonist. Kahjuks on meie lõhedesüsteemid tegelikkuses nii kitsad, et ükski inimene sinna sisse ei mahu. Maailmas on nii palju fantastilisi karstikoopaid, et meie ükskõik mis vahendite abil määratud ‘jõed’ ei paku maailmas erilist huvi. Küll on Nõiakaev maapinnal tõepoolest omapärane.

Nii ongi mõistatus lahendatud. Meie maa-alused jõed ei ole tegelikult jõed, vaid lõhelises ja karstunud lubjakivis voolav lõhevesi.

Mis on tegelikult oluline?

Kokkuvõtvalt aga pole kohalikele inimestele olulist vahet, kui suur peaks olema jõgi, et seda võiks nimetada jõeks. Nende jaoks on tähtis, et oleks tõepoolest ära tõestatud, et plaanitava kaevanduse mõju neid huvitavale loodusele ja kaevudele on ebaoluline või puudub. Seetõttu on kogu diskussioon selle üle, kas on jõed või mitte, ainult ühest küljest teaduse ja pseudoteaduse piire otsiv ning teisest küljest terminoloogiline. Kohalike elanike jaoks on see diskussioon suhteliselt ebaoluline.

Veebilehel http://www.tuhalanoiakaevuleappi.com/ on välja toodud väljavõtted akadeemik Anto Raukase ja geoloogiadoktorite Hella Kingu ning Katrin Ergi arvamustest. Need on tõsiseltvõetavad arvamused, mille alusel tõepoolest langeb põhirõhk ja vastutus hüdrogeoloogidele, kes viivad läbi põhjavee modelleerimist. Modelleerimise võimalusi ei tohi alahinnata. Just Eesti hüdrogeoloogid on selgelt paika pannud, kui kaugele kaevandused Ida-Virumaal peaksid jääma olulistest keskkonnaobjektidest – näiteks Kurtna järvedest või Selisoo rabast, et riskid oleksid maandatud. Senini ei ole eksitud, mudelid on olnud piisavalt täpsed.

Et iga Eestimaa inimene saaks aru, kuidas põhjavesi lubjakivides liigub, soovitan vaadata Bionina saadet. Veebilehelt  http://www.ut.ee/199254 valige Bionina 5. saade ’Joogivesi’ ja seal 8:10 saate algusest annab hüdrogeoloog Andres Marandi lihtsa ja selge ülevaate toimuvast.

Modelleerimine on keeruline, aga võimalik – regionaalsel tasandil

Kui hüdrogeoloogid viivad läbi hüdrogeoloogilist modelleerimist karstialal, siis on see ränkraske töö, mis peab vastama kõikidele küsimustele – kaasa arvatud sellele, missugune on tõenäosus, et veevool kaevandusse saab olema tõepoolest nii suur, et see mõjutab olulisi keskkonnaobjekte, sealhulgas Nõiakaevu. Kui tõepoolest kaevandusse avaneks nii suur veevool, mida keegi võib nimetada kujundlikult ka maa-aluseks jõeks, siis ei ole ilmselt majanduslikult otstarbekas sellist kaevandust rajada, kuna vee väljapumpamise kulud oleksid suuremad võimalikest tuludest. Kaaluda võib kaevandamist vee alt ilma veetaset langetamata. Kõik on omavahel seotud.

On veel üks oluline aspekt, mis raskendab modelleerimist. Nimelt, kui kaevandamise käigus on plaanis lõhkamistööd, võivad need lõhelisust küllaltki olulisel määral mõjutada.

Kokkuvõttes, propageerides teaduslikku maailmavaadet, usaldaksin ma Eesti hüdrogeoloogide modelleerimisoskusi, kuid jälgiksin väga tähelepanelikult, kas ja kuivõrd mudeli piirtingimused arvestavad teadmatustega põhjavee võimalike suurte liikumiskiiruste suhtes, kas on läbi mängitud ’halvimad võimalikud’ stsenaariumid ning missugune on nende stsenaariumide mõju ümbritsevale keskkonnale. On siililegi selge, et kaevandada tohib vaid siis, kui kaevanduse mõjud piirkonna hüdrogeoloogiale on kompenseeritavad, ebaolulised või puuduvad ning selles osas saavutatakse kohalike elanikega kokkulepe. Kindlasti kohe ei saa väita, et regionaalne hüdrogeoloogiline modelleerimine on võimatu.  Samas kui negatiivne stsenaarium eksisteerib, isegi väga väikese tõenäosusega, järgneb järgmine küsimus – kes ja kuidas võtab vastutuse, kui see realiseerub.

Hüdrogeoloog Rein Perensi arvamus

Andes au küll paljude inimeste, sealhulgas geoloogide hulgas levinud ohutunnetusele, valdavad Nabala piirkonna hüdrogeoloogiat Eestis kahtlemata Eesti Geoloogiakeskuse hüdrogeoloogid. Minul isiklikult on väga raske kahelda Rein Perensi ekspertarvamuses, mille ta avaldas juba 2009. aasta juunis:

“Täiesti mõistetav on akadeemik Anto Raukase ja Ants Talioja mure nõiakaevu saatuse pärast. Põhjavee modelleerimistulemused näitavad, et kavandatavate paekarjääride mõju nõiakaevuni ei ulatu. Lohutust pakuvad lõigud Ants Talioja raamatust «Tuhala»: «…Ometi ei ole tegemist arteesia kaevuga, kus survet põhjustab põhjavesi.

Nõiakaevu paneb keema Tuhala jõgi, mis voolab pooleteise kilomeetri ulatuses maa all. Mõõtmised näitavad, et see (nõiakaevu keemine) juhtub siis, kui suurvesi tõstab Virulase koopa ava kohal veetaseme nõiakaevu rakete servast 2,35 m kõrgemale. Tuhala jõe vooluhulk peab olema vähemalt 5000 l/s. Vajaliku vooluhulga tagab Mahtra soostikust ja Leva rabast tulev vesi, mis muudab nõiakaevu vee veidi pruunikaks.»

Leva raba jääb Nabalast 18 km lõuna poole, mistõttu nõiakaevu veerežiimi seostamine Nabala piirkonna võimalike paekarjääridega ei ole kuidagi põhjendatud.”

Lihtne loogika on selles, et selle arvamuse alusel toituvad Tuhala jõgi ja ühtlasi Nõiakaev lõunapoolsetest soodest ja rabadest, samas kui kõik plaanitud kaevandusalad jäävad loodesse. Kindlasti on vaja hinnata võimalike kaevanduste mõju kogu piirkonnale, kuid tundub, et Tuhala Nõiakaev on valitud küll sümboliks, samas Nõiakaev ise ei saa kohe kuidagi ohus olla. Rein Perensi arvamusele toetudes akadeemik Anto Raukas eksib, sest Nõiakaevust kilomeetrite kaugusele loodesse jäävad kaevandused ei saa kohe kuidagi mõjutada Tuhala jõe veetaset Nõiakaevu lähistel ega toitumisala, mis paikneb Nõiakaevust hoopis lõunapool.

Kokkuvõte

Me võime uisapäisa tormata üleskutsetega kaasa ja jätta täiesti läbi mõtlemata, kas kampaania autorid on oma juhtumi korrektselt üles ehitanud. Me võime anda oma allkirja siiras usus, et kõik ongi nii lihtne ja selge nagu me loeme. Ka antud juhul, lugedes Eesti TA Looduskaitse Komisjoni arvamust, olen sellega 100%-liselt nõus, nii olekski vaja teha.

1. Enne otsuse tegemist kaevandustööde lubatavuse kohta on vaja täpsustada Nabala karstiala terviklikkust ja ulatust ning eri piirkondade omavahelisi seoseid.
2. Tuleb viia läbi täiendav kogu ala loodusväärtuste teaduslik inventuur ja eri piirkondade looduskaitselise väärtuste hindamine.
3. Läbi viia kogu piirkonna veerežiimi täiendav geofüüsikaline ja hüdrogeoloogiline uurimine, mille alusel saab hinnata kavandatavate kaevetööde mõju allikatele, allikasoodele, juba olemasolevatele kaitsealadele ning kohalike elanike poolt tarbitavale põhjaveele. Senised hinnangud ei arvesta karstinähtustega selles piirkonnas.
4. Lähtudes uuringute tulemustest tuleb otsustada, kas
– luua üks suur looduskaitsealune (koos kultuuriväärtusega) Nabala karstiala;
– ala väärib nitraaditundliku ala staatust.

Kuid allkirjade kogumine käib hoopis Tuhala Nõiakaevu kaitseks. Seega, kui on tõepoolest lihtsalt näidatav, et Tuhala Nõiakaev toitub lõuna poolt, siis pole seost plaanitud kaevandustega tegelikult üldse olemas.

Märkus. Väljavõtete tegemisel antud kirjutisest ja muudetud kujul avaldamise korral palun väljavõtted ja muudatused kooskõlastada. Kirjutis lahkab probleemi kogu olemust ning mistahes lõigu eraldi esitamine ilma ülejäänud kontekstita moonutab antud arvamusloo mõtet.

Haiti maavärina põhjused ja tagajärjed

Järelkajaks Haiti 12.01.2010 maavärinale.

Põhja-Ameerika ja Kariibi laamade piiriala murranguvööndid läbivad Hispaniola ehk Haiti saart nii põhjast kui lõunast. Seda kahe murranguvööndi vahelist ala nimetatakse ka Gonave mikrolaamaks. Haiti pealinn Port-au-Prince paikneb sisuliselt otse lõunapoolses Enriquillo – Plantain Gardeni murranguvööndis. Laamade omavaheline liikumiskiirus (Kariibi laam lääne poole ja Põhja-Ameerika laam ida poole) on keskmiselt 20 mm aastas.

Eelmised tugevad maavärinad toimusid samas piirkonnas 1770. ja 1860. aastal – seega polnud ühtki inimest, kes oleks selles piirkonnas väga tugevat maavärinat kogenud, ammu elavatekirjas. Samas 1953. ja 1994. aastal toimusid Haitis samuti väheste inimohvritega maavärinad – magnituudidega 5.7 ja 5.4 ning vastavalt 2 ja 4 hukkunuga. Viimase kümnendi sündmustele keskendudes hirmutas saare idaosas paiknevat Dominikaani vabariiki 2004. aastal 6-magnituudine maavärin, mille hüpotsenter paiknes 18 km sügavusel ja epitsenter saare põhjarannikust 10 km kaugusel meres. See maavärin vallandas  vihmaperioodil tugevaid mudavoole, kokku kukkus kirik Vielle Cases. Saare lõunapoolset murrangut peeti teadlaste poolt pikka aega põhjapoolsest rahulikumaks.

Viimase 20 aasta jooksul Haitit räsinud teistest loodusõnnetustest on olulisemad orkaan Gordon aastal 1994 (1000 hukkunut), orkaan George aastal 1998 (üle 400 hukkunu ja 80% viljasaagi häving), troopiline torm Jeanne septembris 2004 (2500 hukkunut) ning koguni 4 orkaani (Fay, Gustav, Hanna, Ike) aastal 2008 (üle 800 hukkunu ja 60% viljasaagi häving).

Haiti laamtektooniline asend on iseloomustatud järgmisel kahel USA geoloogiakeskuse (USGS) poolt koostatud skeemil.

Kui mingis piirkonnas pole juba kaua aega maavärinaid olnud, räägivad geoloogid murrangu lukustumisest ning vastavalt seismiliste pauside teooriale tähendab see sageli, et pinged kuhjuvad ning on oodata ülitugevat maavärinat. Just sellise hoiatava ettekande 2.3 miljonilise elanikkonnaga Port-au-Prince’i kohta tegi Texase ülikooli geofüüsik Paul Mann märtsis 2008 Kariibi 18. geoloogiakonverentsil. Lisaks paikneb samas murranguvööndis Jamaica pealinn Kingston. Jaapani teadlased arvutasid Haiti maavärina järel maksimaalseks nihkeks hüpotsentri piirkonnas 5 meetrit ning liikumise kestuseks 16 sekundit.

12. jaanuaril 2010 toimunud maavärina magnituud Richteri skaalas, mis väljendab vabanenud energia hulka, ei olnud väga suur. Näiteks 2004. aastal Sumatra maavärin, mis vallandas 300000 hukkunut põhjustanud tsunami, oli magnituudiga 9.3, 2008. aasta Hiina Sichuani maavärina magnituudiks määrati 7.9. Richteri skaala ühikuid arvestades tähendab 1-magnituudiline erinevus 31.6 korda erinevat vallandunud energia hulka. Magnituudiga 9.0-9.9 maavärinate toimumissagedus on kord 20 aasta jooksul, magnituudiga 8.0-8.9 kord aastas ning magnituudiga 7.0-7.9 maavärinaid toimub igal aastal keskmiselt 18. Vallandunud energia hulka väljendatakse ka lõhkeaine TNT massile vastavas plahvatusjõus. Nii oli 2004. aasta Indoneesia maavärin vastav 67 gigatonnile TNT-le ja 2010. aasta Haiti maavärin 32 megatonnile, erinevus on üle 2000 korra.

Mis siis ikkagi põhjustas ülisuure inimohvrite arvu Haitis? Hukkunute arvuks on nüüdseks (kuu aega hiljem) määratud 230000.

Tegemist on nelja asjaolu kokkulangemisega. Esiteks vallandus energia maapinnale suhteliselt lähedal, maavärina hüpotsenter paiknes 13 km sügavusel. Teiseks, maavärina epitsenter paiknes väga lähedal Port-au-Prince’ile – sisuliselt kogu linn jäi epitsentrist mitte kaugemale kui 40 km. Kolmandaks, topograafiast sõltuvalt paiknesid väga paljud ehitised mäenõlvadel. Ning neljandaks ja kõige peamiseks ei oldud ehitiste rajamisel arvestatud maavärinaohuga. Läänepoolkera kõige vaesemas riigis Haitis on ehitusregulatsioonid ja järelevalve väga nõrgalt arenenud.

Haiti maavärin on põhjustanud ka konspiratsiooniteooriate jätkuvat vohamist ja seda koguni globaalsel poliitilisel tasandil. Venezuela president Hugo Chavez seostas Haiti maavärinat HAARP-iga (The High Frequency Active Auroral Research Program, USA lennuväe, mereväe, kaitseuuringute agentuuri ja Alaska ülikooli ühine ionosfääri uuringute teadusprogramm). Viidatakse Venemaa põhjalaevastikust lähtunud informatsioonile, mille kohaselt USA eesmärgiks oli HAARP-i abil rünnata Iraani, juhtus aga eksitus ning maavärin toimus Haitil…

Tegelikkuses on selge, et energia vallandumist võis selles piirkonnas oodata ning mida pikemalt pinged oleksid kuhjunud, seda suurem energiakogus oleks võinud vallanduda. Loomulikult oleks maavärin võinud toimuda mitte nii lähedal Port-au-Prince’ile. Aga sõltuvalt inimese asustustiheduse jätkuvast kasvu meie planeedil leiavad maavärinad suuremaid inimasustusi üles üha sagedamini.

Mis saab Haitist edasi, sõltub eelkõige ilmselt rahvusvahelisest abist. Miljonid inimesed on koduta ning vihmadeperiood on alanud – nii võib hukkunute arv kaudsete järelmõjude tõttu väga palju suureneda.

Kas pooldate tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis? Miks?

Küsimus on püstitatud ka energiafoorumis.

Paljud on väitnud, et tuumajaama rajamise korral Eestisse kolivad nad siit kohe minema… Küsimus on, kuhu? Arenenud riikide hulgas on tuumajaamadeta riike väga vähe – Taani, Norra, Austria, Uus-Meremaa, Austraalia, ka Läti… Lisaks on Taani ja Austria piiridel naaberriikide suured tuumajaamad ja Austraalias uraanikaevandused. Samas, kas muutuvas maailmas on oma tuumajaam Eesti jaoks parim lahendus või on paremaid alternatiive?

Nii imelik kui see ka ei ole, Eestis pole sellel teemal laia avalikku ja kirjalikult salvestatud tõsimeelset diskussiooni üldse toimunud. Seda ilmselt põhjusel, et Eestis puudub tõsine veebipõhine keskkonnafoorum.

Mõned poliitikud ja teadlased on olnud kutsutud telesaadetesse ning väljendanud kardinaalselt erinevaid seisukohti – ja uuesti laiali läinud. Ja nii uuesti, uuesti, uuesti… Roheliste erakond käivitas allkirjade kogumise tuumajaama vastu, tuues välja omapoolsed põhjendused – kuid ei avanud neid põhjendusi diskussiooniks. Nüüd on käivitatud allkirjade kogumine võimaliku Pakri tuumajaama vastu – jällegi ilma diskussioonita, kas siis üldse loobuda tuumajaamast, missugune oleks parem koht ja miks ning kuidas üldse on Eestis võimalik ületada NIMBY (not in my back yard, mitte minu tahaaeda) sündroomi.

Erinevalt enamikust arvamusteavaldajatest, kel tundub olevat kohe alguses oma kindel seisukoht, sean eesmärgiks viia läbi tõsiselt argumenteeritud arutelu, mille käigus peaks kasvama kõikide teadlikkus sellest, mida tuumaenergia kasutuselevõtt reaalselt ja tegelikult Eesti jaoks võib kujutada. Käivitatud on veebisait www.tuumaenergia.ee, millelt leiab rohkesti informatsiooni koos ülevaatega viimaste aastate kirjutistest meie meedias – nii poolt kui vastu.

Kui me ei soovi tuumaenergiat kasutada, peame vastama küsimusele – mis on alternatiiv? Põletada põlevkivi edasi ja tasuda keskkonnamakse, kui rahvusvaheline poliitmaastik need järjest tõusvas ulatuses kehtestab? Siin ei saa olla vastuseks, et tegeleme hoopis energiasäästuga. Energia säästmine on väga oluline küsimus. Samas me võime kuitahes kõvasti pingutada, kuid reaalsus on suhteliselt lihtne – kui sisemajanduse koguprodukt kasvab, siis kasvab ka energia tarbimine. Minu teada mitte ühelgi riigil pole õnnestunud seda tõsiasja muuta – Eestis kasvõi seetõttu, et pikemaajaline soov oma elamispinda tunduvalt suurendada ja elamistingimusi parandada on enamikul inimestel. Erineda võib vaid see, kuivõrd järsk energia tarbimise tõusugraafik SKP suurenedes on.

Niisiis, kas pooldate tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis? Miks?

Vastan ise oma teadmistele toetuvalt nii küsimustele kui kommentaaridele energiafoorumis ja oma blogi kommentaariruumis.