Geoloogia õpetamine tuleks viia meie koolidesse

Inimese ja geoloogilise keskkonna vahelised vastuolud suurenevad meie planeedil nii üha keerukamate tehnoloogiliste süsteemide loomise kui inimeste arvu suurenemise tõttu. Huvi loodusnähtuste ja nende põhjuste vastu on hüppeliselt kasvanud ka meie meedias – üheks põhjuseks on informatsiooni levi. Kogu maailm jälgis reaalajas nii Islandi vulkaanipurset koos tuha mõjuga lennukitele, Mehhiko lahe naftakatastroofi, Tšiili kaevurite päästmist, Ungari punase muda õnnetust ning sel aastal Christchurchi maavärinat ning Jaapani tsunamit koos kahjustustega tuumajaamas.

Minule tunduvad tänapäeva maailmas geoloogia alased teadmised elementaarsetena, mida iga inimene peaks teadma. Kus ja kuidas tekivad tugevad maavärinad? Miks kõik vulkaanid pole võrdselt ohtlikud? Kas peame kartma teisi taevakehi? Kuidas mõjutab keskkonda põlevkivi kaevandamine, töötlemine ja põletamine? Kui kauaks jätkub maailma eri piirkondades põhjavett?

Need on vaid mõned elementaarsed küsimused, mida iga inimene peaks teadma. Mingisugune info geoloogia kohta kooliõpilasteni ka viiakse, kuid kindlasti on selle hulk väga väike.

Võib muidugi väita, kas kooliõpilastel juba niigi palju õppida pole. Ent arvan, et ilma praktiliste põhjalike teadmisteta planeedist Maa, tema ehitusest ja protsessidest on hoopis stressirohkem elada kui endale põhitõed selgeks teha. Siis pole vaja Eestis karta ka näiteks maavärinaid või tsunamisid. Kes tõesti ei tea, siis Eestis oleks maavärin magnituudiga 5 väga eriline sündmus. Selline energia vallandumine aga on 1000000 (üks miljon) korda väiksem kui äsja Jaapanis toimunud magnituudiga 9 maavärina puhul. Maavärina käigus vallandunud energiahulga skaala on logaritmiline, 2 ühiku vahe energia vallandumises on 1000-kordne.

Sain just sellise e-kirja.

maalima lõpp 2012aastal
See sõnum saadeti kõrge tähtsusega.
Vastasite 13.03.2011 21:18.
Saadetud: 13. märts 2011. a. 20:54
Adressaat: Erik Puura
Manused:
tere teile selline küsimus teile et lugesin internetist kodulehelt ja nüüd soovin küsida kas see on tõesti tõsi et 2012 aasta detsebris võib tulla maalima lõpp nagu teatlased räägivad kas eestit puututab ka see
—————————-
PARFÜÜMID kuni 70% soodsamalt!
Telli juba homseks.

– – –
Vastasin noorele inimesele, kes ilmselt tõesti maailma lõppu kardab, et miski ei viita sellele, et aasta 2012 saaks olema Maa geoloogilises ajaloos kuidagi eriline. Aga ilmselt tekib selliseid kartjaid ka Eestisse üha rohkem.

Eriti lahe oli hirmu külvamine kuupäevade liitmise kaudu, mida netiavarustes kohtasin.

09.09.01 (WTC terrorirünnak)
12.03.11 (Jaapani tsunami)
+ _________________________
21.12.12 (maailmalõpp)

Huvitav, missuguses maailma koolis õpetatakse kuupäevade liitmist?

Ka minu blogi loetavus maailmalõpu teemadel kasvas peale Jaapani maavärinat ja tsunamit hüppeliselt… Kes aga vähegi geoloogiat on õppinud, selliseid küsimusi ei küsiks ja järelikult kartma ei peaks. Ehk peaks Eesti geoloogid oma jõu kokku panema ja ühe tõeliselt hea kooliõpiku kirjutama?

Kas Eesti põhjavee joomine põhjustab kasvajaid?

Ajakirjanduse poolt on järjekordselt üles puhutud paanika – suur pealkiri ütleb, et osa eestimaalasi joob kasvajate teket põhjustavaid aineid sisaldavat kraanivett.

On selge, et selline uudis võib põhjustada paanikat – inimesed võivad arvata, et nad on juba haigestunud. Tegelikult paanikaks suurt põhjust ei ole.

Kuidas seletada inimestele, kas ikkagi on probleem või ei ole, ja kellel on ja kellel ei ole?

Mistahes tegevus annab meile mingi kiirgusdoosi. Söömine, hingamine, lihtsalt keskkonnas viibimine. Ka vee joomine, mis on vaid üks komponent summaarsest kiirgusdoosist. Küsimus on, kui suur see doos on ning millised ja kui suured riskid sellega kaasnevad ning kuhu me tõmbame endi jaoks piirid.

Me soovime, et ametkonnad kannaksid meie turvalisuse eest hoolt, oleksid professionaalsed ja tõmbaksid selgelt sellised piirid ka kraanivee suhtes. Paraku on nii, et kui me tõmbame joogivee tarbimisel piiri efektiivdoosi 0.1 mSv/aastas juurde (arvestades, et keskmise kaaluga inimene joob 2 liitrit kraanivett päevas), siis tõesti osa Eesti kraaniveest ei vasta ikka veel kehtestatud normile. See on seotud Kambrium-Vendi veeladestu vee looduslike eripärade ja muutlikkusega Põhja-Eestis.

Samas peetakse normaalseks, kui inimene aasta jooksul saab radioaktiivsuse efektiivdoosi 5 mSv – seega, kui keskmise kehakaaluga inimene joob normi ülempiirile täpselt vastavat vett 2 liitrit päevas, ei saa ta üle 2% sellest doosist ning juues 3 korda normi ületavat vett saab ta 6% sellest doosist. Võrdlusena, et eri radioloogilistel uuringutel võib inimene saada efektiivse doosi  0.02 – 10 mSv. Seega keskmisest kõrgema radioaktiivsusega vee joomine küll võib tõsta vähki haigestumise riski, kuid see ei ole kindlasti kohe kõige olulisem aastase summaarse efektiivdoosi allikas. Mis omakorda tähendab, et kui inimene tõepoolest 3 korda normi ületavat vett iga päev 2 liitrit joob, ei pruugi ta saada summaarselt normi ületavat doosi. Kõige olulisem on, missugustest muudest allikatest ja kui suure efektiivdoosi inimene aasta jooksul saab. Näiteks võib Põhja-Eesti hoonetes olla ka radooniprobleem, kui Dictyonema argilliit on hoone all ja maapinnale lähedal. On palju asju, mida inimene peaks kiirguse ja selle dooside kohta lisaks teadma.

Mis ei tähenda seda, et normist kõrgema radioaktiivsusega vee joomisega tuleks leppida. Kui norm on 0.1 mSv/a, siis peavad veega varustajad sellest kinni pidama.

Tõenäosus, et lubatust 1 mSv võrra suurem efektiivne doos põhjustab tavalisel inimesel surmaga lõppevat vähki, on 0.005% ehk siis haigestub 1 inimene 20000-st (International Commission on Radiological Protection. Recommendations of the International Commission on Radiological Protection. ICRP Publication 60. Annals ICRP 21. Oxford, UK: Pergamon Press, 1991). Lineaarset mudelit kasutades – kui summaarne efektiivne doos tõuseb 0.2 mSv võrra aastas, siis tähendab see, et haigestub surmaga lõppevasse vähki täiendavalt 1 inimene 100000-st.

Võrdlusena olgu toodud, et näiteks meessoost suitsetajate puhul haigestub oma eluaja jooksul kopsuvähki üks inimene kuuest, naissoost suitsetajate puhul üks inimene üheksast.

Õhtuleht lükkas maailmalõpu kaks aastat edasi

Õhtuleht on hakkama saanud korraliku šedöövriga ning annab inimkonnale kaks aastat armuaega juurde. Kirjutise “Maailmalõpp jääb esialgu ära, ootame 2014. aastat” pealkiri on ju üheselt mõistetav.

Eriti intrigeeriv on esimene lõik: “Kõikvõimalikud selgeltnägijad ja teadlased hirmutavad ühtvalu inimesi läheneva maailmalõpuga. Seni ei ole ükski nende tähtaeg paika pidanud.”

Püüdsin tuvastada, kes võiksid olla need kõikvõimalikud teadlased. Kahjuks ei viita kirjutis mitte ühelegi allikale, isegi mitte kollase meedia omale.

Kirjutisest selgub, et need anonüümsed kõikvõimalikud teadlased paiknevad Hawaii saartel ja Austraalias Sydneys ning on loonud teooria, mille kohaselt purskasid kõik Maa vulkaanid üheskoos 10, 22, 30, 40, 49 ja 60 miljonit aastat tagasi ning iga kord tõi see kaasa planetaarse katastroofi. See arvude jada peaks kinnitama, et läheneb järjekordne superpurse.

Nii et siis – jada on 60 000 000, 49 000 000, 30 000 000, 22 000 000, 10 000 000 aastat tagasi ning selle jada uus liige on aasta 2012? Mitmenda klassi matemaatikaharidust on vaja, et ka ajakirjanik võiks selles pisutki kahelda? Või on ilmunud uus raamat Dan Browni sulest, mis selgelt tõestab, et selline jada on täiesti korrektne?

Kirjutada võiks ju ka sellest, et Iraani vaimuliku Hojjat ol-eslam Kazem Sediqi arvates põhjustab maavärinaid naisterahvaste väljakutsuv riietus – selline superuudis ringles maailma infokanalites 2010. aasta aprillis.

Õnneks leidis Õhtuleht, et maailmas on olemas ka üks teadlane, kes vulkaanide ühespurskamise teooriat ei usu – see on Vene Teaduste Akadeemia Kaug-Ida osakonna vulkanoloogia ja seismoloogia instituudi juhtiv teaduslik töötaja Aleksei Ozerov. Mida aga ajakirjanik ei tea, on see, et iga geoloogia tudeng oskab õpitu põhjal selgitada, et jadas viidatud ajaperioodidel ei viita geoloogiline andmestik globaalsetele vulkaanipursetele, millega oleks kaasnenud liikide massiline väljasuremine. Anonüümseid Hawaii ja Sydney teadlasi aga mul ei õnnestunudki tuvastada.

Mis puudutab aastat 2012, siis soovitan lugeda näiteks minu varasemat blogikirjutist ja vaadata ära ka sellega seondatud videoklipp, kus NASA astrobioloog David Morrison põhjalikult lahti seletab, miks aasta 2012 hullus on jabur.

Kui nüüd aga Õhtuleht leppis sellega, et Aleksei Ozerov oma teadmistega maailma päästis, oli vajalik leida intriig – muidu ei ole tegemist ju uudisega. Nüüd tuli appi Cambridge’i ülikooli professor Nicholas Boyle. Tegemist ei ole siiski loodusteadlasega, vaid saksa kirjanduse, ajaloo ja religiooni eksperdiga. Tema koostas jällegi ühe jada, kuhu kuuluvad Martin Lutheri teeside aasta (mitte ajada segamini Martin Luther Kingiga), 30-aastase sõja algus, Viini kongress ja sellele järgnenud Napoleoni lüüasaamine ning Esimene maailmasõda. Kuna kõik need sündmused leidsid aset sajandi teise aastakümne keskel, siis on võimalik leida indikaatoreid, et nüüd juba siis aastal 2014 võiks midagi toimuda. See on aga ka juba vana uudis, mis ringles juunis 2010. Muide, jadasse sobib enam-vähem ka Ümera lahing.

Kurioosumina aga räägib Boyle hoopis globaalse finantskriisi ohust, mitte maailmalõpust.

Olin just vaimustunud Õhtulehe ajakirjaniku Rainer Kerge lähenemisest, kus artikli “Bakter tõestab ufode olemasolu?” kallal töötades arutasime koos põhjalikult läbi iga sõna. Seetõttu mõtisklen, kuidas ikkagi võiks lugeja teada saada, kas tegemist on hoolikalt läbi töötatud algmaterjaliga või vanade uudiste põhjal loodud kummalise sümbioosiga, milles pahad maailmalõpu kuulutajad on lisaks selgeltnägijatele kõikvõimalikud Hawaii ja Sydney teadlased, superkangelane on juhtiv teaduslik töötaja Aleksei Ozerov Vene Teaduste Akadeemia Kaug-Ida osakonnast ning uue ohu kuulutaja Cambridge’is töötav kirjanduse, ajaloo ja religiooni professor?

2010 – müstiliste aukude aasta?

Guatemala ja Saksamaa linnadesse tekkinud augud jäävad käesolevat aastat ilmestama. Tegelikult midagi müstilist muidugi geoloogilisele ajaskaalale viidates sellistes protsessides ei ole. Pinnasekihi all on väga paljudes piirkondades lahustuvad kivimid – lubjakivid, kips, evaporiidid (näiteks haliit NaCl, sülviin KCl). Suure kokkusattumusena võib tunduda see, et suured augud tekkisid just sel aastal ja linnades ning ei olnud seotud vanade kaevandusaladega. Samas tekkis samasugune auk Guatemalas ka 2007. aastal.

Et vee imbumisel maapinda on lehtri tekkimisega seos, seda näitas augu teke Guatemalas troopilise tormi Agatha ajal, kui 12 tunni jooksul sadas 108 mm vihma ning põhjustas lisaks riigis üle 140 maalihke. Maalihete puhul aga midagi müstilist me ei tunneta.

Guatemala City, 27.02.2007. Reuters/Stringer

Guatemala City, 31.05.2010.  Foto: Flickr

Väiksemad varingulehtrid suurde meediasse ei jõua, näiteks selle aasta juulis kadus maa sisse auto Tampas Floridas.

Tampa, Florida (USA), 11.07.2010.

Meie jaoks aukude aasta tipphetk saabus novembri alguses. Kui Guatemala City on aukude linnaks juba muutunud, siis Saksamaa väikelinnas Schmalkaldenis siinsamas Euroopas tekkinud auku ei oska sealsed geoloogid esialgu täpselt seletadagi. Praeguseni on pakutud Guatemalaga sarnast põhjust. Samas selle augu teket selles kohas poleks osanud mitte keegi ette ennustada – nagu ka Mehhiko lahe naftakatasastroofi ning Ungari punase muda juhtumit. Kuigi olen suhteliselt kindel, et Saksamaa geofüüsikud asuvad nüüd asja kallale ning püütakse geofüüsikaliste meetodite abil ka teisi maa-alused tühimikke leida.

Schmalkalden, Saksamaa, 1.11.2010. Jens Meyer / AP photo

Samas ei maksa unustada, et karstilehtreid on ka meil Eestis. Sisse varisevad nii kaevandustühimikud kui looduslikud karstikoopad. Kõige tuntum looduslike protsesside tulemusena tekkinud auk on Uhaku karstilehter, kuhu kaob Erra jõgi.

Uhaku karstilehter Ida-Virumaal. Fotod: T. Saadre, A. Miidel

Kes aga mäletab Virumaa Teataja hiljutist uudist? 28. mai 2010 hommikul avastasid töölised Ubjas OÜ Männiku Farmi maadel umbes nelja ruutmeetrise ning 7-8 meetri sügavuse augu – tegemist on sisselangenud endise Ubja kaevanduse šahtiga, mis olnud pool sajandit suletud. Keskkonnaameti Viru regiooni juhataja Jaak Jürgenson ütles Virumaa Teatajale, et analoogseid juhtumeid on tulnud ette ka varem ja tõi näiteks Kukruse kandis tekkinud langatuse, kus auku kukkus mullikas.

Auk Ubjas mais 2010. Fotod: Arvet Mägi

Võib siiski arvata, et linnastumisel on aukude tekkega seos olemas. Rahuliku infiltreerumise asemel pinnasesse suunatakse sademevesi linnades kiiresti voolukanalitesse, sademeteperioodil kannab suure kiirusega liikuv vooluvesi purdmaterjali endaga kaasa. Väikeste aukude teke linnades on väga sagedane.

Tartu Linnamuuseumi õuel sillutisekivide alla tekkinud auk oktoobris 2010. Foto: Margus Ansu

Nii et kuigi meile tundub, et varingulehtrite teke on midagi müstilist, tekib neid ikka ja jälle ning ka meil siin Eestis.

Kuidas võib tekkida varingulehter linnades? Selle selgitamiseks on tehtud lihtne poster. Ise lisaksin sellele pildile vooluvee uuristava ja purdmaterjali ära kandva tegevuse eriti tänavate all.

Klikates pilt suureneb

Ja lõpetuseks üks meeleolukas pilt Lissabonist.

Soovitan lugeda lisaks:

13 of the Biggest, Strangest, and Most Devastating Sinkholes on Earth

One of the World Largest Sinkholes (sisaldab ka jooniseid sellest, kuidas looduslikud varingulehtrid tekivad)

Tehnoloogia areng: kust saada metalle?

Tehnoloogia areng, sealhulgas eriti alternatiivenergeetika areng tähendab järjest suurenevat vajadust metallide järele. Euroopa Liidu omatoodang aga piirneb vaid 3%-ga. Tuleviku maailmas asendub naftasõltuvus üha enam metallidesõltuvusega.

Allikas: http://www.tasmanmetals.com/s/European.asp

Protsendid näitavad osakaalu maailmatoodangust

Haruldaste muldmetallide (skandium, ütrium ja 15 lantanoidi) osas on Hiina-sõltuvusest juba näiteks Novaatoris juttu olnud. Juba olemasolevad ja arendusjärgus olevad hübriid- ja elektriautode mootorid ja akud, kõrge efektiivsusega LED-lambid, päikesepaneelid ja tuulegeneraatorid vajavad kõik haruldasi muldmetalle. Valdav enamus tootmisest aga on Hiinas ja kuigi varusid on ka teistes riikides (nt Austraalias), võtab kaevanduste ja töötlemiskomplekside rajamine aega üle aastakümne. Hetkel imporditakse leelismuldmetallid praktiliselt täielikult Hiinast: USA-s 97% ja Euroopa Liidus 95%.

Võimalik ka, et majanduslikel ja keskkonnakaalutlustel 2002. aastal suletud kaevandus USA-s Mountain Passis (Mojave kaitseala, Kalifornia) taasavatakse. Samas on töötlemine ikkagi vaja läbi viia mujal.

Kuna Hiina majandus kasvab väga kiiresti, on kartus, et kogu toodetud haruldaste muldmetallide kogus tarbitakse Hiina enda tööstuse poolt ära. Hiina on juba seadnud ekspordikvoote. Sellest tingitud probleemid ei avaldunud selgelt majanduslanguse ajal, kui globaalne tarbimine langes. Lisaks on Hiina juba kehtestanud tollid tooraine väljaveole. Samas USA analüütikud viitavad USA-Hiina majandussüsteemide üha tugevamale läbikasvamisele ning hiinlased püüavad omandada osalusi kaevandus- ja töötlemisettevõtetes üle maailma.

Hoopis huvitav on liitiumivarude jaotus ja võimalikud stsenaariumid. Liitiumelemendid ja –akud on kasutusel näiteks igas kodus – sülearvutites, fotoaparaatides jne. Praegu on peamiseks tootjaks Tšiili, kuid varud paiknevad sõjariigis Afganistanis ning sotsialistlikus Boliivias, kus peamised tööstusettevõtted natsionaliseeriti.

Kus paiknevad ülejäänud metallide varud? Neist enamiku osas annab ülevaate järgmine kaart.

Topeltklikates avaneb suur kaart. Allikas: New Scientist, 23. mai 2007, lk 34-41

Näidatud riigid, kus osakaal on 5% ja suurem ning need on varud, mida on piisavalt uuritud ning mida juba kasutatakse või mida saab tänapäevase tehnoloogiaga kasutada

Inimelu väärtus sai selgeks Copiapos

13. oktoober 2010 kell 0.11 (eesti aeg 6.11). Florencio Avalos – esimene 33-st kaevurist, kes 69 päeva ligi kilomeetri sügavusel maa all vangis olnud, jõuab maapinnale. Vastuvõtjate hulgas on Tšiili president ja rõõmust nuttev poeg. Meeliülendav pilt otseülekandes, mida vahendavad juba pikki tunde otseülekandes kõik peamised telekanalid ning vaatavad ilmselt kümned või sajad miljonid inimesed. Võrreldav ainult inimese astumisega Kuule. Või kas siiski?

Muud mõtted ja assotsiatsioonid?

Vahetult pärast liikluskatastroofe Ukrainas ja Poolas – mis on inimelu väärtus? Terrorism, Iraak, Afganistan.

Kui varasem nii tähelepanuväärne sündmus oli seotud kosmose vallutamisega, siis nüüd – inimeste päästmine tema enda vajaduste rahuldamise tõttu tekkinud apsaka tagajärgede käest. Tarbimine, keskkond, katastroofid. Kaevandus, mis oli ohutusnõuete tõttu hiljuti suletud ning uuesti avatud endiselt neid eirates. 2010 – BP ja Mehhiko laht, Ungari punane muda.

Tehnoloogia. Juba teine puuraugudraama sel aastal, teise omapärase ja originaalse kapsli ehitus. Halb ja hea puurauk, üks vaja kinni toppida ja teine õigesse kohta puurida.

33 inimese edasine saatus. Valgus. Pääsemine. Vabadus. Juba maa all tekkinud plaanid, kuidas edukalt ja üheskoos müüa oma lugu. Abi iseendale ja peredele, jätkub ilmselt surmani.

Meedia. Tuhanded ajakirjanikud kohapeal. Emotsioonid – just sellised, mis vaja. Tugev visuaalne külg, pikk ülekanne. Meeliülendavad siirad emotsioonid. Kõik otse eetris.

Vaid ette kujutatav emotsioonide jada maa all 69 päeva jooksul. Varing. Võimalik pääsemine, aga redel oli puudu. Uus varing, elusalt maetud. Äärmine toidunappus. Hea organiseerimine, toidu jaotamine. Maapinnalt puurimine, palju luhtunud katseid. Kas saab pihta? Rõõmusõnum – puuri otsa kinnitatud silt, oleme 33-kesi elus ja asume varjendis. Ootus – kas saame välja? Millal? Äkki toimub uus varing?

Kindel bestseller – raamat, film. Ja ilmselt mitte ainult üks. Hollywood.

Ajalooline päev. Üks aasta 2010 tipphekti. Ja ehk aeg jällegi järele mõelda.

Kell sai 0.30 (Eestis 6.30). 13.10.2010. Tšiili presidendi kõne. Paus otseülekandes, jalgpalliskoorid. Aeg endal hakata peagi tööle minema.

Juba keegi loeb ka seda blogipostitust. Nikaraaguast – Chichigalpa, Chinandega. (???)

Järgmise korrani.

Punane muda, vaatus 2: kes on süüdi?

Tegevdirektor Dr Zoltan Bakonyi on arreteeritud. Plaan on ettevõte ajutiselt natsionaliseerida. Põhjuseks miljon kuupmeetrit aastakümnete jooksul kuhjunud punast muda, mis murdis endale augu läbi betoontammi. Kindel on 8 inimese hukkumine mudavoolus ja 150 inimese vigastused mudas sisalduva ülialuselise NaOH söövitava mõju tõttu. Kardetakse tammi edasist lagunemist.

Veel nädal aega tagasi oli tegemist väga eduka ettevõttega. Peale õnnetust aga eemaldas ettevõte kodulehe menüüst ’keskkonnakaitse’, kus väideti, et punase muda ladestamiseks on olemas sobiva asukohaga kaasaegsed ja õnnetuskindlad settebasseinid ning ettevõte keskkonnajuhtimise süsteem vastab ISO 14001 standardile.

Kodulehe menüü enne katastroofi

Kodulehe menüü nüüd

MAL Magyar Alumínium Termelő és Kereskedelmi Zrt asutati 1995. aastal Ungari eraisikute poolt alumiiniumitööstuse erastamisprotsessi käigus, samas Ajka alumiiniumitehas alustas tegevust juba 1943. aastal. Ettevõttele kuuluvad turupotentsiaali suurendamiseks ka tootmisharud Rumeenias, Sloveenias ja Bosnias ning kaubandusettevõte Saksamaal. Toodangust 70-75% eksporditakse EL riikidesse. Ettevõtte kolme ungarlasest põhiomaniku varanduseks on Eesti rahas igaühel ca 1 miljard EEK-i.

Kas tegu oli inimliku eksituse või looduskatastroofiga? Ettevõtte esindajad väidavad, et pigem on tegu loodusõnnetusega, vastavalt EL turvalisusstandarditele ei kuulu punane muda toksiliste jäätmete hulka ning nad ei oleks osanud teha mitte midagi teisiti. Samas Ungari peaminister Viktor Orban väidab, et selline tamm ei saa laguneda minutitega ning lagunemisest oleks pidanud seire teel olema olnud võimalik aru saada.

Jäätmehoidla tammi pilte vaadates võib tõesti küsida, kas katastroofi oleks olnud võimalik ette näha. Tegu paistab olevat laia betoontammiga, mille vanus võib ulatuda paljudesse aastakümnetesse ning millel kulges ka autotee. Nurgaosa purunemine võis toimuda järsku ilma eelnevate indikaatoriteta. Peale purunemiskoha teket võivad tekkida loomulikult uued praod, sest jäätmemass surub tammi nii väljapoole kui purunemiskoha suunas.

Foto: Balint Porneczi /AFP – Getty Images

Kummaline on õnnetuse juures, miks ja mille alusel ei olnud punane muda liigitatud ohtlike jäätmete hulka – eriti kuna see sisaldas Al-oksiidide ja –hürdoksiidide lahustamiseks kasutatud NaOH jääke. Seesama NaOH võis ka olla süüdi betoontammi keemilises murenemises.

Kas keegi ja kui, siis kes jääb süüdi – selgitab juurdlus. Aga selge on, et võimalikud keskkonnaprobleemid võivad hävitada iga keskkonnariskidega ettevõtte. Samuti tuleb meeles pidada, et betoon ei pruugi keskkonnatingimustes olla väga pikalt vastu pidav materjal.

Esimene osa: Mis on punane muda?