Must jää tapab. Tundke ta ära!

Maanteedel tunduvad kõige ohtlikumad olevat järsud kurvid asfalteeritud kõrvalteedel, samuti tuleb hoiduda järskudest manöövritest möödasõitudel. Kui põhimaanteedel suudetakse soola abil vee külmumist asfaldi pinnal takistada, siis kõrvalteed võivad muutuda liuväljaks.

Tegelikult pole jää mitte must, vaid lihtsalt läbipaistev ja matt, nii et pole võimalik näha, kas tegemist on lihtsalt asfaldiga või on selle pinnal külmunud veekiht. Tavaliselt looduses jäätub vesi suhteliselt kiiresti ning sisaldab õhumulle – need muudavadki jää näiliselt valgeks. Must jää tekib kas väga külmast vihmast või udust, jäätumine toimub aeglaselt ning enne jäätumist tekib asfaldi pinnale õhuke pidev veekiht.

Sagedasti võib must jää tekkida sildadel, sest külm õhk jahutab nii pealt- kui altpoolt ning pinnatemperatuur langeb kiiremini kui tavalistel teedel.

Musta jääd pole autoaknast üldreeglina näha, küll aga on võimalik näha indikaatoreid maantee kõrval. Kui tee ääres näiteks on jäätunud vesi lompides või aukudes või värske jääkirme, siis viitab see ka asfaldi libedusele.

Lihtsaim on olla eriliselt ettevaatlik nullilähedaste temperatuuride korral ning siis, kui õhutemperatuur on just tugevasse miinusesse läinud. Ka paar plusskraadi õhus ei pruugi musta jääd kõrvaldada, sest asfaldipind võib olla eelnevast külmaperioodist külmem.

Eriliselt libe võib asfalt olla metsavahelistel lõikudel.

Musta jää olemasolu saab õppida autoga ka tundma. Sagedasti pole põhimaanteedel mingit probleemi, sest need on saanud spetsiaalse töötluse. Kui aga kõrvalteele ära keerate, siis võite olla täiesti teistsugustes tingimustes. Aeglasel kiirusel, sirgel lõigul ja teiste sõidukite puudumise korral on peale kõrvalteele sõitmist võimalik pisut järsema pidurdusega testida auto käitumist. Uuematel autodel on ka külgveojõukontroll ning libeduse eest hoitavav tuli ja signalisatsioon. Kui see on korra juba märku andnud või olete kasvõi korrakski tundnud külglibisemist, on oht enam kui reaalne.

Mis kurvis juhtub – leidke mõnikümmend sekundit ning vaadake lingitud videot! Kuldreegel – ärge minge järsult pöördesse või möödasõidumanöövrisse.

Asteroid TU 24: mis oleks võinud juhtuda?

Et kokkupõrke risk on null, selgus NASA kodulehelt alles 4. detsembril 2007. Selle hetkeni olime teadmatuses, kas 250-m läbimõõduga ning 9.248 km/s (33300 km/h) liikuv asteroid Maaga kokku põrkab või mitte. Kõige lähemal Maale, kalkulatsioonide kohaselt 537000 km, on asteroid Eesti aja järgi 29. jaanuari hommikul kell 10.33 (UTC 8.33). http://en.wikipedia.org/wiki/2007_TU24

1 km läbimõõduga Arizona meteoriidikraatri põhjustanud nikkel-raud meteoriidi läbimõõduks on hinnatud vaid 50 meetrit.

Samuti 1908. aastal Siberis Tunguusi juhtumi puhul arvatavalt komeetse materjali plahvatuse põhjustanud keha läbimõõduks on hinnatud samuti vaid 50 meetrit, plahvatuse purustuste suuruseks aga 600-kordsed Hiroshima tuumapommi purustused.

Kuigi plahvatuse tugevus sõltub paljudest asjaoludest (kokkupõrkava keha kiirus, materjali iseloom, kas toimub kokkupõrge või plahvatus toimub õhus jne), siis jämedas joones on kokkupõrke korral kraatri läbimõõt umbes 20 korda suurem kui objekti läbimõõt, seega 250-m asteroidi korral umbes 5 km. Lööklaine purustusraadius oleks loomulikult olnud palju suurem.

Üldlevinud teooria järgi 65 miljoni aasta eest dinosauruste väljasuremise põhjustanud asteroidi läbimõõduks on hinnatud 10 km, kraatri läbimõõduks aga 180 km.

23. märtsil 1989 möödus Maast 700000 km kauguselt Apollo asteroid 4581 Asclepius, mille läbimõõt oli 300 meetrit. Möödumine toimus täpselt samas kohas, kus Maa oli olnud 6 tundi tagasi. Kui oleks toimunud kokkupõrge, siis mõjud oleksid olnud suurimad, mida inimene oma senise kirjapandud ajaloo jooksul Maal oleks näinud. Sama kehtib ilmselt ka TU24 kohta, kusjuures möödumine toimub hetkel kirjutades 49 tunni pärast veelgi lähemalt.

Ilmselt täpne kokkupõrke koht oleks selgunud vaid mõned päevad (?) enne plahvatust. Nii et tegemist oleks olnud otsekui loteriiga: asteroid liigub 33300 km/h, Maa pöörleb… Välja oleks proovitud ilmselt töötada ka lahendusi asteroidi kõrvalejuhtimiseks, vt http://en.wikipedia.org/wiki/Asteroid_deflection_strategies. Kokkuvõttes tuleb ilmselt nõustuda, et oht, mis tõenäosusteooria järgi on küll väike, oli ikkagi reaalselt olemas ning kokkulangevuse korral oleksime eeloleva 49 tunni jooksul unustanud kõik oma muud mured…

Luua võib veelgi huvitavamaid stsenaariume. Kas asteroidi oleks püütud kursilt kõrvale kallutada või lõhata? Kui seeläbi aga oleks asteroid või selle osa kukkunud kohta, kuhu ta muidu poleks kukkunud – kes siis oleks võtnud vastutuse? Oletame näiteks, kui asteroid oleks kõrvale juhitud ning USA territooriumi asemel näiteks kukkunud Lähis-Idasse… Ilmselt hea stsenaarium uueks põnevusfilmiks, aga tegelikkuses…