Maailma odavaimast autost

nano.jpg

India Tata Motors esitles täna maailma odavaimat sõiduautot – Tata Nano maksab 2500 dollarit. Väike, ökonoomne, odav, sisse mahub 5 inimest – esmapilgul ju keskkonnasõbralik! Väidetavalt pidi auto vastama isegi Euroopa keskkonnastandarditele, kuigi ametlikku kinnitust selle kohta pole.

Kas keskkonnasõbrad võivad rõõmustada? Vastupidi! ÜRO kliimateadlane Nobeli rahupreemia laureaat Rajendra Pachauri sõnas, et ta on juba pikalt näinud õudusunenägusid madala hinnaga auto turuletulekust. Kuigi Nano keskmine kütusekulu on vaid 5 l/100km (isegi palju 600cc mootori juures), on efekt hoopis vastupidine: auto omamine saab taskukohaseks kümnetele ja sadadele miljonitele inimestele ning reostuskoormused ja ummikud kasvavad järsult. Ning ka kokkuhoid ‘luksuste’ arvelt – auto odavamal variandil pole raadiot, konditsioneeri, kaasistujapoolset tagasivaatepeeglit ning kaasistuja kojameest – toob kokkuvõttes rohkem kahju kui kasu, selle põhjuseks ongi madal hind… Kui aastal 2005 oli India transpordivahendite arvestuslik süsinikdioksiidi õhkupaiskamine 219 miljonit tonni, siis aastaks 2035 hinnatakse tõusu 1465 miljoni tonnini, peaaegu seitsmekordseks! Missugusest globaalse kliimamuutuse vastu meetmete rakendamisest saame kokkuvõttes rääkida?

Lisaks toob selline käik teiste autotootjate strateegia muutuse, nii Renault, Nissan, Volkswagen, Toyota, Fiat ja Honda juba arutavad alla 3000-dollarilise pisiauto turule toomise võimalust…

Küsimus on ka, kas sellise hinna juures saab arvestada kvaliteediga või on vaja rajada suured hooldus- ja remonditeenindused? Ning mida arvab tüüpiline eestlane, kui 30000 krooniga auto kätte saab… Ostaks prooviks? 

Auto ametlik koduleht on http://www.tatapeoplescar.com/tatamotors/index.php

Sealsamas kodulehel jagavad inimesed oma esimesi muljeid. India naine nimega Rupali kirjutas: ‘Ilmselgelt üks selline minule ning teine samasugune minu mehele!’ Kishore Mavuri aga kirjutas: ‘TATA on India ukhus!’

hhh.jpg

Selline on auto luksversioon:

jjj.jpg

Elu võimalikkusest ilma nafta ja autodeta

ethiopia_gallery__470x351.jpg

Inimese jaoks on peamiselt kaks ajaskaalat – omaenda eluaeg ja geoloogiline aeg, mis on eluajaga võrreldes justkui igavene. Paralleeli tõin kirjutises https://erikpuura.wordpress.com/2008/01/03/apokalupsiteooriatest-suurushullustunud-inimene/, mille alusel – kui Maa vanust võrrelda 45-aastase inimese senise eluga, siis Mahtra sõda (1858) toimus alla minuti tagasi. Sellel aastal aga on Mahtra sõja 150. aastapäev ning meie enda elueaga võrreldes toimus see sündmus kusagil mõõtmatutes kaugustes.

Seoses naftavarude lõppemisega, Maa elanike arvu jätkuva kasvuga ning kõikide fossiilsete energiavarude otsalõppemisega elab inimene 150 aasta pärast hoopis teisiti, sellega on ilmselt kõik nõus. Ka kliimamuutused on selleks ajaks teinud oma töö ja elutingimusi tugevasti muutnud (muuhulgas toonud kaasa arvukalt inimohvreid), aga ega selle pärast elu veel elamata jää. Küsimus on, kas meid see üldse huvitab, missugune on elu 150 aasta pärast või ei huvita. Paljudel meist on oma väljakujunenud materiaalsed väärtushinnangud – maja linnas, luksuslik auto, hea töökoht näiteks pangas, kõrge palk, televiisor, internet, harjumus külastada suuri kaubanduskeskusi… Mida Kunstler oma ülevaates elust peale naftakriisi välja toob ning mida refereerisin https://erikpuura.wordpress.com/2008/01/09/tulevik-on-helge-neile-kes-tagumiku-diivanilt-pusti-ajavad/, on see, et neil väärtushinnangutel pole 150 aasta pärast suurt mõtet. Ilmselt isegi juba palju varem.

Siit edasi, kui järele mõelda, on praegune Eesti elu kujunenud võidujooksuks nende väärtuste poole, millel 150 aasta pärast pole erilist mõtet. Läheme sama teed, mida mööda käivad lääneriigid – ja oleme uhked selle üle. Aga seda tehes oleme asunud hävitama kõiki neid väärtusi, mis meil juba eluks 150 aasta pärast olemas on.

Selliste väärtuste hulka kuuluvad näiteks:

– talukultuur, elu maapiirkonnas, väiketootmine;

– veetransport, raudteetransport ja ühistransport kui energiasäästlikud transpordiviisid (autodega on praegu mugavam ja isegi odavam!);

– elus kultuur: teatrid, kontserdid jne, mis ei suuda konkureerida televisiooni ja internetiga;

– regioonide hääbumine: koolimajade, kaupluste, tervishoiuasutuste jne sulgemine maapiirkondades, suurte kaubandusekeskuste loomine. 

Nüüd edasi: kui me tegelikult teame, mida kaugem tulevik toob, kas me peaksime olema kohutavalt õnnelikud selle üle, et veel praegu toimub kogu planeedil meeletu energia- jm loodusrikkuste tarbimise orgia? Nafta, maagaas, kivisüsi, põlevkivi – need pole ju tegelikult midagi muud, kui minevikus taimede abil akumuleeritud päikeseenergia. Umbes 200-300 aasta jooksul lööb inimkond need varud täielikult laiaks. 

Meie jaoks on Mahtra mõisasse 150 aastat tagasi läinud mehed ikkagi matsikari, kes elasid tsiviliseerimata ajal. Neil polnud isegi autot, rääkimata televiisorist ja mobiilist. Neil polnud isegi elektrit! Aga 150 aasta pärast oleme meie matsikari, kes laristas maha energiavarud, mõjutas kliimat ning täitis kõikvõimalikke tühimikke oma saastaga.

Kuhu ma tahan jõuda? Ilmselt selleni, et kui filosoofiliselt järele mõelda, siis on pikemas ajaperspektiivis hoopis teisi väärtushinnanguid kui need, mis praegu meie ühiskonnas valitsevad. Kui keegi võtab kätte, sellest aru saab ja hakkab ka ise elama tuleviku väärtushinnangute järgi, siis pole ta mitte friik, vaid praegusest momendist ajalises mõttes ees elav inimene. Ning kui keegi suudab seeläbi üle saada peamistest stressi põhjustavatest faktoritest, nagu näiteks ‘kellel on surres rohkem asju’ või ‘mul peab olema uuem ja suurem kui naabril’, siis on ehk sellisest mõtteviisist ka kasu. Aga soovida, et ka valitsev poliitiline hoiak ja üldine arvamus sellise mõtteviisiga kaasa lähevad – on ilmselt utopism.

Kuigi mine tea. Aeg läheb edasi ning uued väärtused võivad tekkida kiiresti. Reostus, müra, ummikud, järjest kõrgenevad kütte, bensiini ja prügiveo arved – ei pruugi kuluda üldsegi palju aega hetkeni, kui klassikalisele linnamudelile eelistatakse järjest rohkem teistsuguseid väärtusi.

Keskkonnamäng: küsimus 1

Ülesanne 1: saatke keskkonnaabi@gmail.com e-posti aadressile võimalikult kiiresti küla nimi, kus toimunud keskkonnakatastroofi kajastavad lisatud pildid. Aega vastata on 24 h (aeg läheb kinni 11.01. kell 8.00), kiirematele lisapunktid.

Vihjed: hukkunud olid enamjaolt lapsed; mäed ei ole looduslikud.

Meeldetuletuseks: mängureeglid on järgmised.

Jaanuarikuu jooksul ilmuvad suvalistel aegadel Keskkonnaabi blogis pildiküsimused. Vastata on aega 24 tundi ning vastused tuleb saata e-posti aadressile keskkonnaabi@gmail.com. Esimene küsimus ilmub 10. jaanuaril 2008.

Igale küsimusele esimene õige vastaja saab 5 punkti, järgmised viis õiget vastajat 4 punkti ning ülejäänud õiged vastajad 3 punkti.

Vastaja ID-ks on e-posti aadress. Kui sama küsimuse kohta on samalt e-posti aadressilt tulnud mitu vastust, läheb arvesse vaid esimene vastus.

Pildid:

yl1p1.jpg

 yl1p2.jpg

yl1p3.jpg

yl1p4.jpg