Kas Eesti põhjavee joomine põhjustab kasvajaid?

Ajakirjanduse poolt on järjekordselt üles puhutud paanika – suur pealkiri ütleb, et osa eestimaalasi joob kasvajate teket põhjustavaid aineid sisaldavat kraanivett.

On selge, et selline uudis võib põhjustada paanikat – inimesed võivad arvata, et nad on juba haigestunud. Tegelikult paanikaks suurt põhjust ei ole.

Kuidas seletada inimestele, kas ikkagi on probleem või ei ole, ja kellel on ja kellel ei ole?

Mistahes tegevus annab meile mingi kiirgusdoosi. Söömine, hingamine, lihtsalt keskkonnas viibimine. Ka vee joomine, mis on vaid üks komponent summaarsest kiirgusdoosist. Küsimus on, kui suur see doos on ning millised ja kui suured riskid sellega kaasnevad ning kuhu me tõmbame endi jaoks piirid.

Me soovime, et ametkonnad kannaksid meie turvalisuse eest hoolt, oleksid professionaalsed ja tõmbaksid selgelt sellised piirid ka kraanivee suhtes. Paraku on nii, et kui me tõmbame joogivee tarbimisel piiri efektiivdoosi 0.1 mSv/aastas juurde (arvestades, et keskmise kaaluga inimene joob 2 liitrit kraanivett päevas), siis tõesti osa Eesti kraaniveest ei vasta ikka veel kehtestatud normile. See on seotud Kambrium-Vendi veeladestu vee looduslike eripärade ja muutlikkusega Põhja-Eestis.

Samas peetakse normaalseks, kui inimene aasta jooksul saab radioaktiivsuse efektiivdoosi 5 mSv – seega, kui keskmise kehakaaluga inimene joob normi ülempiirile täpselt vastavat vett 2 liitrit päevas, ei saa ta üle 2% sellest doosist ning juues 3 korda normi ületavat vett saab ta 6% sellest doosist. Võrdlusena, et eri radioloogilistel uuringutel võib inimene saada efektiivse doosi  0.02 – 10 mSv. Seega keskmisest kõrgema radioaktiivsusega vee joomine küll võib tõsta vähki haigestumise riski, kuid see ei ole kindlasti kohe kõige olulisem aastase summaarse efektiivdoosi allikas. Mis omakorda tähendab, et kui inimene tõepoolest 3 korda normi ületavat vett iga päev 2 liitrit joob, ei pruugi ta saada summaarselt normi ületavat doosi. Kõige olulisem on, missugustest muudest allikatest ja kui suure efektiivdoosi inimene aasta jooksul saab. Näiteks võib Põhja-Eesti hoonetes olla ka radooniprobleem, kui Dictyonema argilliit on hoone all ja maapinnale lähedal. On palju asju, mida inimene peaks kiirguse ja selle dooside kohta lisaks teadma.

Mis ei tähenda seda, et normist kõrgema radioaktiivsusega vee joomisega tuleks leppida. Kui norm on 0.1 mSv/a, siis peavad veega varustajad sellest kinni pidama.

Tõenäosus, et lubatust 1 mSv võrra suurem efektiivne doos põhjustab tavalisel inimesel surmaga lõppevat vähki, on 0.005% ehk siis haigestub 1 inimene 20000-st (International Commission on Radiological Protection. Recommendations of the International Commission on Radiological Protection. ICRP Publication 60. Annals ICRP 21. Oxford, UK: Pergamon Press, 1991). Lineaarset mudelit kasutades – kui summaarne efektiivne doos tõuseb 0.2 mSv võrra aastas, siis tähendab see, et haigestub surmaga lõppevasse vähki täiendavalt 1 inimene 100000-st.

Võrdlusena olgu toodud, et näiteks meessoost suitsetajate puhul haigestub oma eluaja jooksul kopsuvähki üks inimene kuuest, naissoost suitsetajate puhul üks inimene üheksast.

2010 – müstiliste aukude aasta?

Guatemala ja Saksamaa linnadesse tekkinud augud jäävad käesolevat aastat ilmestama. Tegelikult midagi müstilist muidugi geoloogilisele ajaskaalale viidates sellistes protsessides ei ole. Pinnasekihi all on väga paljudes piirkondades lahustuvad kivimid – lubjakivid, kips, evaporiidid (näiteks haliit NaCl, sülviin KCl). Suure kokkusattumusena võib tunduda see, et suured augud tekkisid just sel aastal ja linnades ning ei olnud seotud vanade kaevandusaladega. Samas tekkis samasugune auk Guatemalas ka 2007. aastal.

Et vee imbumisel maapinda on lehtri tekkimisega seos, seda näitas augu teke Guatemalas troopilise tormi Agatha ajal, kui 12 tunni jooksul sadas 108 mm vihma ning põhjustas lisaks riigis üle 140 maalihke. Maalihete puhul aga midagi müstilist me ei tunneta.

Guatemala City, 27.02.2007. Reuters/Stringer

Guatemala City, 31.05.2010.  Foto: Flickr

Väiksemad varingulehtrid suurde meediasse ei jõua, näiteks selle aasta juulis kadus maa sisse auto Tampas Floridas.

Tampa, Florida (USA), 11.07.2010.

Meie jaoks aukude aasta tipphetk saabus novembri alguses. Kui Guatemala City on aukude linnaks juba muutunud, siis Saksamaa väikelinnas Schmalkaldenis siinsamas Euroopas tekkinud auku ei oska sealsed geoloogid esialgu täpselt seletadagi. Praeguseni on pakutud Guatemalaga sarnast põhjust. Samas selle augu teket selles kohas poleks osanud mitte keegi ette ennustada – nagu ka Mehhiko lahe naftakatasastroofi ning Ungari punase muda juhtumit. Kuigi olen suhteliselt kindel, et Saksamaa geofüüsikud asuvad nüüd asja kallale ning püütakse geofüüsikaliste meetodite abil ka teisi maa-alused tühimikke leida.

Schmalkalden, Saksamaa, 1.11.2010. Jens Meyer / AP photo

Samas ei maksa unustada, et karstilehtreid on ka meil Eestis. Sisse varisevad nii kaevandustühimikud kui looduslikud karstikoopad. Kõige tuntum looduslike protsesside tulemusena tekkinud auk on Uhaku karstilehter, kuhu kaob Erra jõgi.

Uhaku karstilehter Ida-Virumaal. Fotod: T. Saadre, A. Miidel

Kes aga mäletab Virumaa Teataja hiljutist uudist? 28. mai 2010 hommikul avastasid töölised Ubjas OÜ Männiku Farmi maadel umbes nelja ruutmeetrise ning 7-8 meetri sügavuse augu – tegemist on sisselangenud endise Ubja kaevanduse šahtiga, mis olnud pool sajandit suletud. Keskkonnaameti Viru regiooni juhataja Jaak Jürgenson ütles Virumaa Teatajale, et analoogseid juhtumeid on tulnud ette ka varem ja tõi näiteks Kukruse kandis tekkinud langatuse, kus auku kukkus mullikas.

Auk Ubjas mais 2010. Fotod: Arvet Mägi

Võib siiski arvata, et linnastumisel on aukude tekkega seos olemas. Rahuliku infiltreerumise asemel pinnasesse suunatakse sademevesi linnades kiiresti voolukanalitesse, sademeteperioodil kannab suure kiirusega liikuv vooluvesi purdmaterjali endaga kaasa. Väikeste aukude teke linnades on väga sagedane.

Tartu Linnamuuseumi õuel sillutisekivide alla tekkinud auk oktoobris 2010. Foto: Margus Ansu

Nii et kuigi meile tundub, et varingulehtrite teke on midagi müstilist, tekib neid ikka ja jälle ning ka meil siin Eestis.

Kuidas võib tekkida varingulehter linnades? Selle selgitamiseks on tehtud lihtne poster. Ise lisaksin sellele pildile vooluvee uuristava ja purdmaterjali ära kandva tegevuse eriti tänavate all.

Klikates pilt suureneb

Ja lõpetuseks üks meeleolukas pilt Lissabonist.

Soovitan lugeda lisaks:

13 of the Biggest, Strangest, and Most Devastating Sinkholes on Earth

One of the World Largest Sinkholes (sisaldab ka jooniseid sellest, kuidas looduslikud varingulehtrid tekivad)

Mida igaüks võiks teada vee karedusest

Kas vesi teie kodus on kare või ei ole? Miks see üldse oluline on?

Sademete vee kokkupuutel kivimites ja setetes sisalduvate mineraalidega need vähem või rohkem lahustuvad – sõltuvalt lahustuvusomadusest. Eestile on iseloomulik karbonaatsete mineraalide (kaltsiit, dolomiit) väga laialdane levik muldades, setetes ja loomulikult karbonaatkivimites. Karbonaadid lahustuvad palju paremini kui näiteks liivakivide peamine mineraal kvarts. Selle tulemusena sisaldab nii pinna- kui põhjavesi sageli kõrgeid lahustunud kaltsiumi- ja magneesiumisisaldusi. Seejuures on lahustunud kaltsiumi sisaldus Eesti põhjavees tavaliselt 1.5-10 ning keskmiselt 3 korda suurem kui magneesiumi sisaldus.

Karedus iseenesest tervisele ohtu ei kujuta

Kõigepealt, vee kõrge karedus iseenesest ei kujuta mingisugust ohtu inimese tervisele. Tegelikult võivad karedal veel olla pehmest veest hoopiski paremad maitseomadused (see on individuaalne) ning lisaks saab inimene karedast veest rohkem organismile vajalikke kaltsiumi ja magneesiumi. Vihmavett ju me eriti jooma ei kipu just selle viletsate maitseomaduste tõttu. Eesti maapõues on juba 5-10 m sügavusel enamuses kõik poorid ja lõhed veega küllastunud ning erinevatelt sügavustelt maapõues (veelademetest veepidemete vahel) saame erineva kvaliteediga ja tavaliselt kvaliteetset põhjavett. Samas aga on väga kõrge karedus indikaatoriks, et vees on suures kontsentratsioonis anioone. Missuguseid – see oleks vajalik välja selgitada.

Üldkaredus, mööduv karedus ja jäävkaredus

Kui vesi on kare, siis seep ei vahuta ja pesemine on raskendatud. Seetõttu sisaldavad tänapäevased pesuvahendid aineid, mis vee karedust vähendavad. Pesuvahendi doseerimine peaks olema seatud vastavusse vee üldkaredusega. Lisaks, kui vesi on kare ja seda kuumutada, siis settib keedukannude, pesumasinate, boilerite, soojusvahetite ja muude seadmete küttekehadele krobeline ja kõva katlakivi kiht. Tegemist on peamiselt kaltsiumkarbonaatidega (mineraalid kaltsiit, aragoniit ja vateriit). Need mineraalid on selles mõttes omapärased – kui tavaliselt temperatuuri tõustes lahustuvus suureneb, siis neil hoopis väheneb.

Vajadusel saab kuumutamise abil vee karedust vähendada. Sellist karedust nimetataksegi mööduvaks ehk karbonaatseks kareduseks. Kareda vee kuumutamine veekannus, kus põhja tekib katlakivi, ongi tegelikult vee mööduva kareduse eemaldamine. Nii et – võite kodus selle asemel, et öelda ’Palun keeda vett’, väljendada end ka teaduslikumalt: ’Palun eemalda vee mööduv karedus temperatuuri tõstmise abil.’ Just seetõttu tekib ka boilerite vee temperatuuri hoidmise korral väga kõrgena ning pesu pesemisel kõrgemal temperatuuril rohkem katlakivi.

Lisaks aga on olemas mittekarbonaatne karedus, jäävkaredus ehk püsikaredus. Positiivseid kaltsiumi- ja magneesiumiioone võivad lisaks negatiivsele vesinikkarbonaatioonile tasakaalustada veel ka näiteks sulfaat- ja kloriidioonid. Jällegi, kui näiteks maapinnale sadanud vesi on kokku puutunud kipsiga, siis on see lahustunud ning lahusesse on läinud kaltsiumi- ja sulfaatioonid. Kipsi lahustuvus aga kuumutamisel hoopis suureneb ja vee karedus ei vähene. Vesi on endiselt kare.

Et karedusest täielikult võitu saada, on välja mõeldud mitmeid meetodeid. Näiteks on kaltsium- ja magneesiumfosfaadid halvasti lahustuvad. Veele lisatakse fosfaate ning kaltsium ja magneesium settivad välja. Teine variant on katioone vahetavate ioniitide kasutamine, asendades Ca- ja Mg-ioonid näiteks H+- või Na+-ioonidega.

pH-meetriga vee karedust mõõta ei saa

Kuna lisaks Ca-, Mg- ja HCO3- – ioonidele esineb lahuses ka teisi ioone ja kompekse, ei saa vee karedust mõõta pH-meetriga.

Kellel on vajalik täpselt vee üld- ja muutuvat karedust määrata (näiteks akvaariumiomanikel), siis selleks on olemas vastavalt GH ja KH testid, mida müüakse näiteks loomatarvete poodides.

Klassifikatsioon

Vee kareduse klassifikatsioone on mitmeid, üks on näiteks selline (mg-ekv/l)

Pehme

0…1

Mõõdukalt pehme

1…2

Nõrgalt kare

2…3

Mõõdukalt kare

3…4

Kare

4…6

Väga kare

>6

Ühik mg-ekv/l kaltsiumi puhul tähendab 20 mg/l ja magneesiumi puhul 12 mg/l. Seega, kui vees on 120 mg/l kaltsiumi ja 12 mg/l magneesiumi, siis on karedus 7 mg-ekv/l ja vesi on väga kare. Sel viisil on võimalik üldkaredus vee keemilise analüüsi andmetest lihtsalt välja arvutada.

Kuidas saada infot

Vee-ettevõtete vee tarbijad peaksid informatsiooni vee kareduse kohta saama ettevõttelt. Samuti on otstarbekas küsida, kui suurtes piirides karedus kõigub. Näiteks Tartu Veevärgi kodulehe andmeil on Tartus joogivee üldkaredus 3,8- 8,6 mg-ekv/l – seega kare ja väga kare. Samas kõigub see suurtes piirides, mistõttu akvaariumide omanikud peaksid ikkagi ilmselt tegema detailsemad testid.

Tallinna Vee kodulehe andmetel on vee üldkaredus põhjavee tarbijatel (Nõmme, Pirita, Tiskre, Saue, Pillado) 2-5 mg-ekv/l ning puhastatud Ülemiste järve vee üldkaredus 3.5-5 mg-ekv/l. Täpsemad andmed ning mööduva ja jäävkareduse vahekorra saab igaüks ise kodulehelt vaadata.

Puurkaevude omanikel on karedus määratud puurkaevu passis. Üldiselt on vähetõenäoline, et isikliku puurkaevu vee kvaliteet, sh karedus aja jooksul oluliselt muutub.

Loomulikult saab piiluda ka keedukannu põhja – kui kannu kasutamisel ikka juba kuu pärast on vaja kannu puhastada, siis on karbonaatne karedus suur (sõltub loomulikult ka igapäevase kasutuse intensiivsusest). Katlakivi tekkega peaks järelikult arvestama ka teiste kodumasinate puhul.

Mineraalvesi Estonia kaevandusest

On üks kuulus Itaalia mineraalvesi – San Pellegrino. Vähesed aga teavad, et sisuliselt täpselt sama keemilise koostisega vett pumbatakse välja Eestis Estonia kaevandusest. Peale settebasseinide läbimist on Estonia kaevanduse vesi selge ja puhas, küll aga kõrge sulfaatide sisaldusega – mistõttu on arvatud, et selline vesi küll juua ei kõlba.

San Pellegrino mineraalvee näol ongi tegemist just kõrge sulfaadisisaldusega mineraalveega (550 mg/l). Vett samanimelisest allikast Alpide orus jõi teadaolevalt Leonardo Da Vinci (1452-1519). Pudelisse hakati seda vett panema aastal 1899 ning vesi oli eriti populaarne Itaalia emigrantide seas, kes seda kui sümbolit kogu maailma endaga kaasa võtsid. Eestis maksab see vesi üle 10 krooni liiter ning veel mõni aeg tagasi oli pudelil kommentaar ‘Tõenäoliselt maailma parim mineraalvesi’.

Jah, need kaks vett on tõepoolest keemiliselt koostiselt ja ka maitseomadustelt väga sarnased. Viisin läbi ka pimetesti, kus 40 inimest maitsesid 3 erinevat vett ning hindasid neid 5 palli süsteemis – San Pellegrino ja Boržommi mineraalvett ning Estonia kaevandusest väljapumbatud ja settebasseinides hõljumist puhastunud vett. Tulemus – maitseomaduste poolest sai Estonia kaevanduse vesi kõige kõrgema keskmise hinde…

Vesi on vesi. Sulfaadid on paljude toitude loomulik koostisosa: leivas 1500 mg/kg, kuivatatud puuviljades 2900-4700 mg/kg, veinis 360 mg/kg, lillkapsas 900 mg/kg, kartulites 300 mg/kg. Sulfaadid on vajalikud hormoonkontrolli mehhanismidele ning laguproduktide väljaviimiseks organismist. Sulfaadid takistavad kusihappe kristallisatsiooni.

Kes aga pole harjunud jooma sulfaatiderikast vett – ei maksa väga suures koguses juua, sest sulfaadid võivad põhjustada dehüdratatsiooni ja kõhulahtisust. Üle 400 mg/l sulfaadisisaldusega vett ei soovitata kasutada väikelaste toitude valmistamisel.

Tuntumad sulfaatiderikkad mineraalveemargid on Contrex, Hépar, Vittel, Calistoga, Peñaclaran, Rhenser, Rietenauer ja San Pellegrino.Nestle kontsern müüb San Pellegrino mineraalvett umbes 20 miljardi krooni eest aastas.

Ka vanadest kaevandustest välja pumbatavat vett müüakse. Tšehhis näiteks pakutakse Zlate Hory mineraalvett, mida pumbatakse vanast kullakaevandustest.

Kus kaevandusvesi on reostatud keemiatööstuse poolt, on see orgaaniliste ühendite tõttu joogiks kõlbmatu. Peale kaevanduste sulgemist lähevad vette kergesti lahustuvad soolad ning lahustuvad ained, mida inimene kaevandusse jätab. Seetõttu vajab suletud kaevanduste vee keemiline koostis kindlasti kontrollimist.

Üldjoontes aga – kui räägime sadadest miljonitest kuupmeetritest Eesti põlevkivikaevandustest väljapumbatavast veest – on enamus sellest veest väga sarnase keemilise koostisega võrreldes sulfaatiderikka mineraalveega, näiteks San Pellegrinoga.

Loomulikult on seda vett väga raske müüa – sest inimene arvab, et kõik looduslik on hea ja kõik tehislik on halb. Aga antud juhul on põlevkivi kaevandamine vallandanud täpselt samad geokeemilised protsessid, mis määravad vee keemilist koostist San Pellegrino allikas. Ja kui meie põlevkivikaevandustest välja pumbatud vett (peale hõljumi väljasettimist) juua, saab inimese organism sisuliselt täpselt sama efekti, mida saab ühte kõige kuulsamat Itaalia mineraalvett juues. Veeäri aga on puhtalt turundus. Ka Eestis saab enamikus kohtadest teha augu maasse ning sealt tuleb joodav vesi, millel on ühesugused või teistsugused omadused – juua aga kõlbab üldreeglina kindlastil. Nüüd aga on tähtis kõlava nime leidmine, ilusa legendi loomine ning turundus, turundus, turundus – et igalt telekanalilt, arvutist ja reklaamplakatilt vaataks vastu just see nimi ja pudel. Kui olen noorte käest ettekandeid pidades küsinud, kes on joonud näiteks Eviani vett, siis enamik tõstavad käe. Me ei mõtle sellele, et see vesi on pudelisse pandud väga kaugel ja et enamus meie poolt välja käidud rahast läheb brändi omanikule, teenides kuhjaga tasa reklaamikulud. Me oleme joonud Eviani!

Mitmed teadlased on püüdnud sellise lähenemise üle Eesti kaevandusveele nalja heita. On kirjutatud, et nüüd on leitud Eesti kullaauk, mis võimaldab meie kaevandused katta marmorist põrandaga. Tõepoolest, arvutada oskame me kõik. Korrutage näiteks 100 miljonit kuupmeetrit vett müügihinnaga 10 krooni liiter. Saate täpselt 1 triljon krooni – aastas!  Ja nüüd naerame koos.

Asi aga pole selles. Tähtis on, et meie põlevkivikaevandustes ei teki joogikõlbmatu vesi – tekib mineraalvesi. Tähtis on, et seda vett piiratud koguses juues saab inimene täpselt sama efekti, mis juues sulfaatiderikast mineraalvett, mille hind on kaupluses üle 10 krooni liitri eest. Täpselt sama moodi on Tartu kraanivesi oma keemiliselt koostiselt vägagi sarnane Eviani veega – juhul kui amortiseerunud torustikud seda ära pole rikkunud. Tähtis on, et me teame, mida me joome ja kuidas see meie organismile mõjub.

Küsimus on: kas mineraalvesi ülisuures koguses võib avaldada negatiivset mõju inimese tervisele ja keskkonnale? Oleneb mineraalveest. Kõrge sulfaadisisaldusega mineraalvesi võib. Nagu eelpool nimetatud,  üle 400 mg/l sulfaadisisaldusega vett ei soovitata kasutada väikelaste toitude valmistamisel. Ja sama on keskkonnas – näiteks kui veeorganismid peavad elama sulfaatiderikkas mineraalvees, pole see sama, mis elada väikse sulfaatidesisaldusega vees. Kuigi Maardu järv peale fosforiidikaevandamist oli sisuliselt sulfaadijärv ning kalamehi oli näha seal pidevalt. Nagu selgus ka põlevkivi olelusringi uuringust – ei ole sulfaatide ning mineraalainete rikka kaevandusvee mõju LCA meetodi abil kvantitatiivselt hinnatav, kuna teaduslikult põhjendatud globaalne keskkonnamõju mudel puudub. Vastavad reostustasemed on aga uuringu raames kaardistatud ning saadud andmed sisestatud loodud põlevkivielektri mudelisse. Kui aga mudel puudub, kuidas siis hinnata reaalset keskkonnamõju? Vt http://www.horisont.ee/node/41. Ühesõnaga, tegelike keskkonnamõjude töö on ikka veel tegemata.

Veel kord: kas mineraalvee võib vastavalt raamdirektiividele liigitada klassi ‘halb’? Vastus on: jah võib, ja seda on ka tehtud – sest inimene ei vaja sellises koguses mineraalvett. Samas – ja sellest ei saa üle ega ümber – müüakse täpselt sama koostisega vett üle kogu maailma ja ka meil Eestis hinnaga üle 10 krooni liiter. Minu kirjutis pole loodud selleks, et näidata, kui tublid on meie kaevurid, paisates keskkonda mineraalvee analoogi. Pole olemas tehnoloogiat, mis võimaldaks kuluefektiivselt eemaldada põhjaveest sulfaate. Pole olemas tehnoloogiat, mis võimaldaks kaevandada nii, et sulfaadid püriidi oksüdeerumise tagajärjel üldse ei teki. See on kaevandamise paratamatu kõrvalmõju kõikjal maailmas. Meid päästab meie põlevkivi ise – kukersiidis on kaltsiumkarbonaadi sisaldus nii suur, et püriidi oksüdeerumisel tekkiv hape neutraliseeritakse täielikult. Kes tunneb keemiat – FeS2 ehk püriidi oksüdeerumisel tekib väävelhape, mis reaktsioonis CaCO3-ga annab kaltsiumi- ja sulfaadirikka vee. Sulfaate aga ei saa lahuses olla üle 500-600 mg/l, sest vastavalt hüdrogeokeemilisele tasakaalule settib välja kips.

Küll aga on vaja iga kaevanduse puhul eraldi objektiivselt hinnata, kui suur on reaalne mõju. Lihtsalt normi ületamist jälgides pannakse meie kaevandusvesi samasse lahtrisse happeliste surmavate kaevandusvetega – mille joomisel isegi väikeses koguses võib kohe ära surra. Ja sellist kaevandusvett on maailmas väga palju. Kui aga Eesti kaevur rüüpab lõunasöögi peale tubli lonksu kaevandusvett (juhul kui see ei ole keemiatööstuse ja kaevanduses kasutatud muude kemikaalide poolt reostatud), siis saab tema organism täpselt sama efekti, mida saab juues sulfaatiderikast mineraalvett. Ja seda ei pea kartma. Ja see on tähtis teave, mis sai välja toodud juba 2006. aastal – kuid siis ma seda keskkonnablogi veel ei kirjutanud.

Kiviõli keemiatööstuse juhtum

Kas keegi hoolib Kiviõli inimestest ja kas nende protest keemiatööstuse poolt tekitatud keskkonnaprobleemide vastu viib lahenduseni, millest neile mingitki leevendust saab olema? Või on ainsaks lahenduseks tehas sulgeda, millele järgneb kohalik sotsiaalne katastroof?

Tegemist on järjekordse vägagi keerulise juhtumiga, kus ettevõtjate ja kohalike elanike huvid vastanduvad, kuid osaliselt ka kattuvad, sest keemiatehase näol on tegemist peamise kohaliku tööandjaga. Eesti Päevalehe andmeil kavatsevad kohalikud elanikud pöörduda õiguskantsleri, keskkonnaministri ja majandusministri poole. Nii peakski seda küsimust homme (esmaspäeval, 22. märtsil 2010) arutama hakkama Riigikogu keskkonnakomisjon.

Kõigepealt on vajalik aru saada keskkonnaprobleemidest, millest peamisteks on õhureostus ja veereostus.

Õhureostus

Õhureostuse tõenduseks on 11. jaanuaril 2010 tehtud foto, millel on eristatav tuule suund, peamine ohuala ja toodud välja ka põhjus – temperatuur kõrguse suunas mitte ei lange, vaid tõuseb (inversioon). On täiesti selge, et sellise suitsu teele jäävad inimesed on otseses ohus, samas peamine mõjuala konkreetsel päeval ja tunnil on juhuslik – sõltub tuule suunast, tugevusest ja temperatuuride erinevusest vertikaalses suunas. Kõrge korstna üheks eesmärgiks on suitsugaase hajutada. Normaaltingimustes liigub suits korstnast kõrgematesse atmosfäärikihtidesse ning korstna lähedal elavate inimesteni ei jõua.  Kui aga esineb inversioon, siis jäävad suitsugaasid maapinnalähedastesse kihtidesse ja mõjutavad kohalikke elanikke – suits liigub õhutemperatuuri langemise suunas. Täpselt ette ennustada, kus suitsu mõju on suurim, on võimatu. Nii peavadki kohalikud elanikud lihtsalt ootama ja kartma, millal suurim mõjuala nende elu- ja viibimiskohta tabab.

Inversiooni on lihtsalt lahti seletanud ilm.ee-s Jüri Kamenik. Maapinnalähedaste atmosfäärikihtide kõige olulisem tunnus on temperatuuri langus kõrguse suurenedes. Kui maapinna lähedal ulatub temperatuur suvel vahel isegi üle 30 soojakraadi, siis kilomeetrite kõrgusel valitseb korralik pakane (külma 40-65°). Normaalselt langeb temperatuur mitu kraadi ühe kilomeetri kohta, kui tõusta ülespoole.

Sügisel ja talvel, eriti aga öösel juhtub sageli nii, et temperatuur esialgu tõuseb kõrguse kasvades, enne kui viimaks uuesti tavapäraselt hakkab langema. Selle tulemusena jääb suits maapinnalähedastesse kihtidesse vangi. Inversioonil on mitmeid põhjuseid – näiteks annab maapind tunduvalt enam soojust ära kui saab juurde (radiatsiooniinversioon), lume kohal jahtub õhk väga kiiresti (lumeinversioon) ning külmale õhule maapinnal tungib peale soe õhk (sooja õhu inversioon). Mägistel aladel esineb veel ka reljeefiga seotud inversioon – külm õhk koguneb mööda mäenõlvu nõgudesse ja gaasid ei liigu nõost välja, näiteks nagu selle aasta jaanuaris Bergenis (Norra), kus kehtestati piirangud transpordile – pooled autod eemaldati liiklusest ja kehtestati sõidukiiruse piirangud.

Üheks kõige kohutavamaks õhureostuse juhtumiks maailmas oli Londoni sudu detsembris 1952, mille tagajärjel hukkusid tuhanded inimesed ning kümned tuhanded haigestusid kroonilistesse hingamisteede haigustesse. Sündmus viis Clean Air Act’i vastuvõtmisele 1956. aastal, mille peamiseks kiireks lahenduseks oli kivisütt kasutavate kaminate asendamine kaugküttega ning korstnate rajamine inversioonikihist kõrgemale ulatuvateks. Nii vähenes kohalik õhureostus ja suurenes saasteainete kauglevi.

Eestis on küllaldaselt kompetentseid inimesi, kes võivad anda Kiviõli õhuprobleemidest täieliku pildi, näiteks Eesti Keskkonnauuringute Keskuse õhukvaliteedi juhtimise osakonna juhataja Erik Teinemaa.  Samas on selge, et fotol kujutatud sündmus ei pruugi olla regulaarse keskkonnaseirega üldse tuvastatav – seirejaamad võivad paikneda mujal ning proovid võivad olla võetud ajal, mil inversiooninähtus pole tugev. Kuna fotolt nähtuv probleem on ilmne, siis ei tohi metoodika piiratuse tingimustes väita, et probleemi ei eksisteeri.

Põhjaveereostus

Põhjaveereostus on kahtlemata teine väga oluline probleem. Kahjuks aga ulatuvad põhjavee reostust põhjustavad probleemid paljude aastakümnete taha. Mäletan selgelt oma esimest ekspeditsiooni Kiviõli poolkoksimäe piirkonda 1989. aasta kevadel ning juba siis jäi silma vedeljäätmete paigutamine tiikidesse poolkoksimäe jalamil. Just need vedeljäätmed on veereostuse peamiseks allikaks, mitte poolkoks ise. Kindlasti on vajalik põhjaveereostusse allikad likvideerida. Kahjuks sellest ei pruugi piisata, sest reostuse levik kaevudeni põhjaveekihtides võib võtta samuti aastakümneid ning kaevudeni hakkab jõudma kõigepealt juba aastakümneid tagasi põhjustatud reostus.

Kiviõli poolkoksimägede ümbruse põhjaveereostust on põhjalikult uurinud ja uurib ka praegu Liidia Bitjukova Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudist.

Tulevikustsenaariumid

Mis siis võib tulevikus toimuda? On kolm põhimõttelist võimalust:

1)      Keemiatehas lõpetab oma töö ja kohalikud inimesed jäävad tööta;

2)      Keemiatehast trahvitakse järjekordselt ning see jätkab oma tööd, midagi ei muutu;

3)      Võetakse kasutusele reaalsed abinõud keskkonnamõjude vähendamiseks ja kohalike elanike probleemid leevenduvad, tehas jätkab oma tööd.

Samas tundub, et juhtumil on ka täiendavad asjaolud. Nimelt väidavad praegused omanikud, et keskkonnaprotestide taga on tehast varem osta püüdnud konkurentide katse tootmine seisata. Kui põrkuvad erahuvid, võib lahenduse leidmine olla veelgi raskem ning kui konflikt püsib, siis seda suurem on tehase seiskumise tõenäosus.

Minu arvates on selge, et parim variant kohalike inimeste jaoks oleks kolmas – töökohad ei kao ning keskkonnaprobleemid saavad lahendatud. Küsimuseks aga on, kas keegi üldse sellest variandist rääkima ja selle nimel tegutsema hakkab? Keskkonnainspektsioon võib keemiatehast järjekordselt trahvida, aga see ei pruugi midagi muuta – trahvisummad on senini olnud väikesed ning lõppkokkuvõttes on tehas sunnitud trahviraha millegi arvelt leidma. Tehas jätkab tööd ja probleemid korduvad.

Keeruliste juhtumite puhul on sagedane olukord, kus iga ametkond tõmbub ringkaitsesse lähtudes ainult seadusandlikest aktidest ja nende tõlgendamisest. Samas saab igaüks aru, et normaalse mõistuse seisukohalt on lahend hoopis midagi muud. Kuidas panna erinevad ametkonnad, omavalitsused, kohalikud elanikud ja ettevõtjad sellise lahendi nimel üheskoos tegutsema ja kes seda peaks tegema, ongi võtmeküsimus.

Maailmapraktika analüüs näitab, et taoliste probleemide lahendamine saab toimuda eelkõige kohalike huvigruppide (nii kohalikud elanikud kui ettevõtjad) ja kohalike omavalitsuste koostöös. Riigipoolne tugi antud juhtumi puhul võiks eelkõige seisneda projektipõhistes toetustes, mis võimaldavad kohalike elanike keskkonnaprobleeme leevendada – likvideerides seejuures põhjused, mitte võideldes tagajärgedega. Kui konfliktid kohalikul tasandil jäävad püsima, siis on selle juhtumi puhul üks peamine kaotaja – Kiviõli.

Tuhala maa-aluste jõgede mõistatus

Martin Vällik skeptik.ee eestvedajana on avalikult vaidlustanud ühe lause Tuhala nõiakaevu kaitsjate pöördumises, nimelt selle, et Nabala karstialal avaneb kaheksa maa-alust jõge, millest neli saavad alguse Tuhala jõest. Martini eesmärgiks on taunida väljaütlemisi, mis ei põhine teaduslikel uuringutel ning antud juhul on skeptik.ee teravik suunatud konkreetselt nn vitsameeste vastu. Tegelikult on kogupilt loomulikult palju laiem.

Suur pilt

Selles, et kohalikud elanikud kasutavad mingi arendusprojekti vastu võitlemisel ära kõikvõimalikke argumente, pole midagi uut. Nii näiteks leidsid Hiiumaa hiigeltuulepargi vastu võitlejad, et tuulikud reostavad põhjavee, tiivikulabade liikumine põhjustab inimestel krampe ning tuulikute läheduses ei saa tegelda ökoloogilise põllumajandusega. Protestiaktsioonis oli välja toodud ka palju asjakohaseid probleeme, kuid need kolm argumenti olid küll olulisust arvestades naeruväärsed.

Keskkonnamõjude osaline üledramatiseerimine algas Eestis juba fosforiidisõja päevil, kui fosforiidi kaevandamise mõjusid selgitades joonistati hiigelsuur põhjavee depressioonilehter, mis ulatus Tallinna ja Tartuni. Tol ajal oli see teaduslik falsifikatsioon suunatud võitluseks Eesti vabaduse eest ja seetõttu otsekui andestatav. Küsimus on, kelle vastu võitleme me nüüd, vabas Eestis? Hiiumaa hiigeltuulepargi vastu võitlejad suunasid oma argumendid välisarendajate vastu, kes oleksid kasutanud kohalikku ressurssi ning kasu maakonnale ja kohalikele elanikele oleks olnud minimaalne. Ühe põhiprobleemina on välja toodud tuulikute müra. Vaatasin läbi tuuleparkidega seonduvad müraprobleemid Inglismaa näitel. Järeldus oli lihtne – kuni 800 m kaugusele on tuulegeneraatoreid vaiksel ajal tõepoolest kuulda, kui aga tuul on generaatorite poolt, siis erandjuhtudel ulatub mürafoon ka 2 km kaugusele.

See müra pole võrreldav ei elutoas puhuva õhksoojuspumbaga ega linna- või maanteemüraga, aga loomulikult – kui ma seda vaiksel hilisõhtul või öösel kuulen ja kui see mind häirib, siis mul on probleem. Mitte tervislik, aga pigem psühholoogiline. Keegi kusagil pani tuulegeneraatori püsti, täidab taskuid ning kõik see toimub minu kannatuste arvel. Ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda enam see kõik mind ka närvi ajab – tulemuseks on magamata ööd, stress, peavalu. Ja nüüd näitavad teaduslikud uuringud, et seesama müra ongi tervisekahjustuste põhjuseks. Ongi, aga kaudselt. NIMBY (not in my back yard, mitte minu tagaaeda) printsiip on ülivõimas. Kas me kunagi saame sellest ka üle ja kuidas? Olen sel teemal ka varem kirjutanud.

Tuhala nõiaring

Tuhala juhtumi puhul on tegemist puhtalt Eesti-sisese nõiaringiga.

Ühelt poolt me kõik räägime ettevõtluse tähtsusest, sest ainult ettevõtluse areng  toob lõppude lõpuks riigi kassasse raha ning tagab tööpuuduse vähenemise. Kui me kaevandame lubjakivi ja toodame killustikku rajatava tee lähedal, säästame me killustiku transpordiga kaasnevad veokite kütusekulud, liisingukulud ja amortisatsiooni ning vähendame ka keskkonnamõjusid, mis kaasneksid transpordiga kusagilt kaugemalt. Me võime luua kuitahes palju sotsiaalseid töökohti, kuid raha, millest need kinni maksta, on genereeritud algselt ettevõtjate poolt. Teiselt poolt on avalik arvamus ettevõtjate suhtes endiselt väga sageli ülinegatiivne, käsitledes ettevõtjat kui vereimejat, kes püüab rahva ja antud juhul keskkonna hävitamise arvel rikastuda. Mida lähemal inimeste kodule toimub pisutki keskkonda muutev ettevõtlus, seda enam võimutseb teine arvamus. Just selle nimel kuhjatakse kokku kõikvõimalikud argumendid arendusprojekti vastu ning vahet pole, kas need on teaduslikud või pärinevad vitsameeste suust ja sulest. Eesmärgiks on kokku koguda võimalikult palju protestiallkirju ning mida suurem on argumentide arv, seda rohkem allkirju saadakse kokku.

Samas, teaduslikus mõttes on sellisel allkirjakogumisel ka negatiivne külg. Nimelt kui kasvõi üks argument on kaheldav, võib kaheldavaks pöörata ka kogu pöördumise sisu.

Jõed, mis pole tegelikult jõed

Missugune on siis tegelik olukord? Ka Martin Vällik pisut üledramatiseerib, väites, et 11 kilomeetrit pikk maa-alune jõgi oleks teaduslik sensatsioon mitte ainult Eestis, vaid kogu maailma mastaabis. Kes soovib, võib kasvõi lugeda artiklit 153 km pikkusest maa-alusest jõest Mehhikos – ja antud juhul on tõesti tegemist jõega, mida speleoloogid jälgivad ise maa all kogu pikkuses, mitte georadarite või vitsade abil.

Eks kõik algabki sellest, mida me nimetame jõeks. Meil puudub kokkulepe, kui suur peaks olema karstikoobas ja kui suur veevool, et me võiksime öelda – tegemist on maa-aluse jõega. Näiteks võib leida maa-aluseid jõgesid käsitlevast aruandest korduvalt, et nn maa-alune jõgi voolab edasi oja kaudu, st suubub ojja. Kuidas nii, jõgi suubub ojja? Me ei saa ju väita, et iga allikas toitub maa-alusest jõest? Me ei saa ka rääkida, et meil Eestis ongi kõik palju väiksem ja kui veel jõgi on maa all, siis on ta veel väiksem, palju väiksem maapealsest ojast.

Väljavõte 2007. aasta aruandest – jõed suubuvad ojadesse…

Et maailmas mingitki muljet avaldada, peaksid meie koopauurijad ja akvalangistid neid jõgesid füüsiliselt läbima ja alles siis võiksime rääkida pisutki mingisugusest sensatsioonist. Kahjuks on meie lõhedesüsteemid tegelikkuses nii kitsad, et ükski inimene sinna sisse ei mahu. Maailmas on nii palju fantastilisi karstikoopaid, et meie ükskõik mis vahendite abil määratud ‘jõed’ ei paku maailmas erilist huvi. Küll on Nõiakaev maapinnal tõepoolest omapärane.

Nii ongi mõistatus lahendatud. Meie maa-alused jõed ei ole tegelikult jõed, vaid lõhelises ja karstunud lubjakivis voolav lõhevesi.

Mis on tegelikult oluline?

Kokkuvõtvalt aga pole kohalikele inimestele olulist vahet, kui suur peaks olema jõgi, et seda võiks nimetada jõeks. Nende jaoks on tähtis, et oleks tõepoolest ära tõestatud, et plaanitava kaevanduse mõju neid huvitavale loodusele ja kaevudele on ebaoluline või puudub. Seetõttu on kogu diskussioon selle üle, kas on jõed või mitte, ainult ühest küljest teaduse ja pseudoteaduse piire otsiv ning teisest küljest terminoloogiline. Kohalike elanike jaoks on see diskussioon suhteliselt ebaoluline.

Veebilehel http://www.tuhalanoiakaevuleappi.com/ on välja toodud väljavõtted akadeemik Anto Raukase ja geoloogiadoktorite Hella Kingu ning Katrin Ergi arvamustest. Need on tõsiseltvõetavad arvamused, mille alusel tõepoolest langeb põhirõhk ja vastutus hüdrogeoloogidele, kes viivad läbi põhjavee modelleerimist. Modelleerimise võimalusi ei tohi alahinnata. Just Eesti hüdrogeoloogid on selgelt paika pannud, kui kaugele kaevandused Ida-Virumaal peaksid jääma olulistest keskkonnaobjektidest – näiteks Kurtna järvedest või Selisoo rabast, et riskid oleksid maandatud. Senini ei ole eksitud, mudelid on olnud piisavalt täpsed.

Et iga Eestimaa inimene saaks aru, kuidas põhjavesi lubjakivides liigub, soovitan vaadata Bionina saadet. Veebilehelt  http://www.ut.ee/199254 valige Bionina 5. saade ’Joogivesi’ ja seal 8:10 saate algusest annab hüdrogeoloog Andres Marandi lihtsa ja selge ülevaate toimuvast.

Modelleerimine on keeruline, aga võimalik – regionaalsel tasandil

Kui hüdrogeoloogid viivad läbi hüdrogeoloogilist modelleerimist karstialal, siis on see ränkraske töö, mis peab vastama kõikidele küsimustele – kaasa arvatud sellele, missugune on tõenäosus, et veevool kaevandusse saab olema tõepoolest nii suur, et see mõjutab olulisi keskkonnaobjekte, sealhulgas Nõiakaevu. Kui tõepoolest kaevandusse avaneks nii suur veevool, mida keegi võib nimetada kujundlikult ka maa-aluseks jõeks, siis ei ole ilmselt majanduslikult otstarbekas sellist kaevandust rajada, kuna vee väljapumpamise kulud oleksid suuremad võimalikest tuludest. Kaaluda võib kaevandamist vee alt ilma veetaset langetamata. Kõik on omavahel seotud.

On veel üks oluline aspekt, mis raskendab modelleerimist. Nimelt, kui kaevandamise käigus on plaanis lõhkamistööd, võivad need lõhelisust küllaltki olulisel määral mõjutada.

Kokkuvõttes, propageerides teaduslikku maailmavaadet, usaldaksin ma Eesti hüdrogeoloogide modelleerimisoskusi, kuid jälgiksin väga tähelepanelikult, kas ja kuivõrd mudeli piirtingimused arvestavad teadmatustega põhjavee võimalike suurte liikumiskiiruste suhtes, kas on läbi mängitud ’halvimad võimalikud’ stsenaariumid ning missugune on nende stsenaariumide mõju ümbritsevale keskkonnale. On siililegi selge, et kaevandada tohib vaid siis, kui kaevanduse mõjud piirkonna hüdrogeoloogiale on kompenseeritavad, ebaolulised või puuduvad ning selles osas saavutatakse kohalike elanikega kokkulepe. Kindlasti kohe ei saa väita, et regionaalne hüdrogeoloogiline modelleerimine on võimatu.  Samas kui negatiivne stsenaarium eksisteerib, isegi väga väikese tõenäosusega, järgneb järgmine küsimus – kes ja kuidas võtab vastutuse, kui see realiseerub.

Hüdrogeoloog Rein Perensi arvamus

Andes au küll paljude inimeste, sealhulgas geoloogide hulgas levinud ohutunnetusele, valdavad Nabala piirkonna hüdrogeoloogiat Eestis kahtlemata Eesti Geoloogiakeskuse hüdrogeoloogid. Minul isiklikult on väga raske kahelda Rein Perensi ekspertarvamuses, mille ta avaldas juba 2009. aasta juunis:

“Täiesti mõistetav on akadeemik Anto Raukase ja Ants Talioja mure nõiakaevu saatuse pärast. Põhjavee modelleerimistulemused näitavad, et kavandatavate paekarjääride mõju nõiakaevuni ei ulatu. Lohutust pakuvad lõigud Ants Talioja raamatust «Tuhala»: «…Ometi ei ole tegemist arteesia kaevuga, kus survet põhjustab põhjavesi.

Nõiakaevu paneb keema Tuhala jõgi, mis voolab pooleteise kilomeetri ulatuses maa all. Mõõtmised näitavad, et see (nõiakaevu keemine) juhtub siis, kui suurvesi tõstab Virulase koopa ava kohal veetaseme nõiakaevu rakete servast 2,35 m kõrgemale. Tuhala jõe vooluhulk peab olema vähemalt 5000 l/s. Vajaliku vooluhulga tagab Mahtra soostikust ja Leva rabast tulev vesi, mis muudab nõiakaevu vee veidi pruunikaks.»

Leva raba jääb Nabalast 18 km lõuna poole, mistõttu nõiakaevu veerežiimi seostamine Nabala piirkonna võimalike paekarjääridega ei ole kuidagi põhjendatud.”

Lihtne loogika on selles, et selle arvamuse alusel toituvad Tuhala jõgi ja ühtlasi Nõiakaev lõunapoolsetest soodest ja rabadest, samas kui kõik plaanitud kaevandusalad jäävad loodesse. Kindlasti on vaja hinnata võimalike kaevanduste mõju kogu piirkonnale, kuid tundub, et Tuhala Nõiakaev on valitud küll sümboliks, samas Nõiakaev ise ei saa kohe kuidagi ohus olla. Rein Perensi arvamusele toetudes akadeemik Anto Raukas eksib, sest Nõiakaevust kilomeetrite kaugusele loodesse jäävad kaevandused ei saa kohe kuidagi mõjutada Tuhala jõe veetaset Nõiakaevu lähistel ega toitumisala, mis paikneb Nõiakaevust hoopis lõunapool.

Kokkuvõte

Me võime uisapäisa tormata üleskutsetega kaasa ja jätta täiesti läbi mõtlemata, kas kampaania autorid on oma juhtumi korrektselt üles ehitanud. Me võime anda oma allkirja siiras usus, et kõik ongi nii lihtne ja selge nagu me loeme. Ka antud juhul, lugedes Eesti TA Looduskaitse Komisjoni arvamust, olen sellega 100%-liselt nõus, nii olekski vaja teha.

1. Enne otsuse tegemist kaevandustööde lubatavuse kohta on vaja täpsustada Nabala karstiala terviklikkust ja ulatust ning eri piirkondade omavahelisi seoseid.
2. Tuleb viia läbi täiendav kogu ala loodusväärtuste teaduslik inventuur ja eri piirkondade looduskaitselise väärtuste hindamine.
3. Läbi viia kogu piirkonna veerežiimi täiendav geofüüsikaline ja hüdrogeoloogiline uurimine, mille alusel saab hinnata kavandatavate kaevetööde mõju allikatele, allikasoodele, juba olemasolevatele kaitsealadele ning kohalike elanike poolt tarbitavale põhjaveele. Senised hinnangud ei arvesta karstinähtustega selles piirkonnas.
4. Lähtudes uuringute tulemustest tuleb otsustada, kas
– luua üks suur looduskaitsealune (koos kultuuriväärtusega) Nabala karstiala;
– ala väärib nitraaditundliku ala staatust.

Kuid allkirjade kogumine käib hoopis Tuhala Nõiakaevu kaitseks. Seega, kui on tõepoolest lihtsalt näidatav, et Tuhala Nõiakaev toitub lõuna poolt, siis pole seost plaanitud kaevandustega tegelikult üldse olemas.

Märkus. Väljavõtete tegemisel antud kirjutisest ja muudetud kujul avaldamise korral palun väljavõtted ja muudatused kooskõlastada. Kirjutis lahkab probleemi kogu olemust ning mistahes lõigu eraldi esitamine ilma ülejäänud kontekstita moonutab antud arvamusloo mõtet.

Kas pooldate tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis? Miks?

Küsimus on püstitatud ka energiafoorumis.

Paljud on väitnud, et tuumajaama rajamise korral Eestisse kolivad nad siit kohe minema… Küsimus on, kuhu? Arenenud riikide hulgas on tuumajaamadeta riike väga vähe – Taani, Norra, Austria, Uus-Meremaa, Austraalia, ka Läti… Lisaks on Taani ja Austria piiridel naaberriikide suured tuumajaamad ja Austraalias uraanikaevandused. Samas, kas muutuvas maailmas on oma tuumajaam Eesti jaoks parim lahendus või on paremaid alternatiive?

Nii imelik kui see ka ei ole, Eestis pole sellel teemal laia avalikku ja kirjalikult salvestatud tõsimeelset diskussiooni üldse toimunud. Seda ilmselt põhjusel, et Eestis puudub tõsine veebipõhine keskkonnafoorum.

Mõned poliitikud ja teadlased on olnud kutsutud telesaadetesse ning väljendanud kardinaalselt erinevaid seisukohti – ja uuesti laiali läinud. Ja nii uuesti, uuesti, uuesti… Roheliste erakond käivitas allkirjade kogumise tuumajaama vastu, tuues välja omapoolsed põhjendused – kuid ei avanud neid põhjendusi diskussiooniks. Nüüd on käivitatud allkirjade kogumine võimaliku Pakri tuumajaama vastu – jällegi ilma diskussioonita, kas siis üldse loobuda tuumajaamast, missugune oleks parem koht ja miks ning kuidas üldse on Eestis võimalik ületada NIMBY (not in my back yard, mitte minu tahaaeda) sündroomi.

Erinevalt enamikust arvamusteavaldajatest, kel tundub olevat kohe alguses oma kindel seisukoht, sean eesmärgiks viia läbi tõsiselt argumenteeritud arutelu, mille käigus peaks kasvama kõikide teadlikkus sellest, mida tuumaenergia kasutuselevõtt reaalselt ja tegelikult Eesti jaoks võib kujutada. Käivitatud on veebisait www.tuumaenergia.ee, millelt leiab rohkesti informatsiooni koos ülevaatega viimaste aastate kirjutistest meie meedias – nii poolt kui vastu.

Kui me ei soovi tuumaenergiat kasutada, peame vastama küsimusele – mis on alternatiiv? Põletada põlevkivi edasi ja tasuda keskkonnamakse, kui rahvusvaheline poliitmaastik need järjest tõusvas ulatuses kehtestab? Siin ei saa olla vastuseks, et tegeleme hoopis energiasäästuga. Energia säästmine on väga oluline küsimus. Samas me võime kuitahes kõvasti pingutada, kuid reaalsus on suhteliselt lihtne – kui sisemajanduse koguprodukt kasvab, siis kasvab ka energia tarbimine. Minu teada mitte ühelgi riigil pole õnnestunud seda tõsiasja muuta – Eestis kasvõi seetõttu, et pikemaajaline soov oma elamispinda tunduvalt suurendada ja elamistingimusi parandada on enamikul inimestel. Erineda võib vaid see, kuivõrd järsk energia tarbimise tõusugraafik SKP suurenedes on.

Niisiis, kas pooldate tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis? Miks?

Vastan ise oma teadmistele toetuvalt nii küsimustele kui kommentaaridele energiafoorumis ja oma blogi kommentaariruumis.

Põlevkivituhk – müüdid ja tegelikkus

Täpselt 16 aastat tagasi sain magistrikraadi Manchesteri Ülikoolist magistritöö eest ’Eesti soojuselektrijaamade põlevkivituhk – selle ladustamine ja võimalik kasutamine’. Kuna Manchesteri Ülikool on maailma ülikoolide edetabelis 26. kohal, siis ehk on kellegi arvates minu arvamusel rohkem kaalu kui Tartu Ülikooli esindajal – Tartu Ülikool on 501.-600. kohal. Lisaks omandasin doktorikraadi keemiatehnika alal Stockholmi Kuninglikus Tehnikaülikoolis, mis on 174. kohal. Mina isiklikult erilist vahet neil ülikoolidel ei näe – kõikjal on nii fantastilisi võimalusi koos absoluutsel maailmatasemel professoritega kui ka probleeme. Ja sama ütlen näiteks Tallinna Tehnikaülikooli kohta. Aga olgu edetabelitesse uskujatel ka oma mängumaa.

Igal juhul Stockholmis tegelesin hüdrogeokeemilise modelleerimisega ning minu oskused analüüsida põlevkivituha käitumist  atmosfääritingimustes ja kokkupuutel põhjaveega pärinevad sealt. Eestis hüdrogeokeemilise modelleerimise koolkond senini puudub. Sellise kogemuse baasil oli meeldivaks ülesandeks hinnata ja analüüsida Eesti põlevkivituha baasil valmistatud betoonisegude keskkonnamõjusid.

Hetkel kaalutakse põlevkivituha baasil valmistatud betoonide kasutamist kaevanduste täitmisel. Juba on üllad ’keskkonnakaitsjad’ valmis seda ideed hukka mõistma. Samas on väga paljudes riikides leitud materjalid, millega kaevandusi täita. Paraneb maavara kättesaadavus, paraneb ventilatsioon, väheneb tulekahjude oht jne. Järgnev ülevaade näitab, et ka Eestis oleks selline teguviis igati asjalik ja ajakohane.

Põlevkivi tolmpõletamise käigus tekkivad keemilised reaktsioonid ning reaktsioonide käigus tekkivad uued mineraalid on osaliselt sarnased tsemendiklinkri valmistamise käigus toimuvatele reaktsioonidele ning tekkivatele mineraalidele. Põhiliseks erinevuseks on tolmpõletamise tuha liigselt suur vaba CaO sisaldus, samuti tsemendimineraalide kogus ning sulfaadisisaldus. Tulemuseks on, et tolmpõletamise tuha kasutamine täielikult tsemendiklinkri aseainena ei ole ehitusnorme arvestades tänapäeval ehitiste rajamisel aktsepteeritav. Küll on variant kasutada seda tuhka segus teiste kaevandamis- ja töötlemisjääkidega tagasitäiteks paljulubav, kuna täitele ei ole vajalik seada ehitiste rajamisega analoogseid tsemendisegude kvaliteedinorme.

Keevkihtkatelde tuhk erineb oluliselt tolmpõletustuhast, sh mineraalse koostise poolest eriti seetõttu, et enamus põlevkivis sisalduvatest karbonaatidest keevkihtkatelde tuhas jäänud lagunemata. Vaatamata sellele on veega kokkupuutel tekkivad keemilised reaktsioonid ning vastavalt ka keskkonnamõjud sarnased.

Keskkonnakaitse seisukohalt on selge, et segude kivistumise käigus tekib paratamatult teatud koguses aluselist vett, mis põhjavee liikumise tagajärjel levib teatud kaugusele ning avaldab teatud ulatusega mõju põhjavee kvaliteedile. Sisuliselt tekivad sellised mõjud kõikide ehitustööde korral, kus kasutatakse tsementi või lupja. Seega, vajalik on selgitada, missuguse kvaliteediga vesi tekib erinevate segude tardumise käigus. Seondades saadud uuringute tulemusi hüdrogeoloogiliste põhjavee liikumise mudelitega ja hüdrogeokeemiliste põhjavee kvaliteedi muutumise mudelitega on võimalik hinnata segude tardumise käigus tekkivaid keskkonnamõjusid.

Selge on samas ka see, et kui segud sisaldavad palju vaba CaO-d, mis hüdratiseerumise käigus jääb sidumata kivistunud massi uute mineraalide koostisse ning jääb vastavalt alles Ca(OH)2-na, siis selline tardunud segu võib mõjutada põhjavett ka tardumisjärgselt. Näiteks oleme arvutanud, et 40 m kõrgusest tuhaplatoost kandub välja väga kõrge aluselisusega vett (pH 12.4-13.6) väga pika aja jooksul, see aeg ületab 1000 aastat.

Betoonisegude tardumise käigus seotakse enamus vaba CaO-d ära teiste uute tekkivate mineraalide koosseisu ning vaba Ca(OH)2 jääb alles sellisel määral, et mõju kestvuse aeg on erinevalt tuhaplatoodes aset leidvatest protsessidest suurusjärkude võrra väiksem. Kivistudes moodustub väikese veejuhtivusega täidis ning seetõttu vee kogus, mis täidisest läbi tungib ning edasi põhjavette levib, on väike.

Raskmetallide leostuvuse uuringud näitasid, et ühegi raskmetalli leostuvus tuhkbetoonidest ei ületa isegi inertsete jäätmete leostuvusele kehtestatud keskkonnanõudeid ning katsed tõendasid, et tuhkbetoonidest raskmetalle ohtlikes kogustes põhjavette ei leostu. Samuti, erinevalt poolkoksist, pole põlevkivituha puhul fenoolide probleemi, nagu sageli ekslikult arvatakse.

Tuha keskkonnamõjud kaevanduste tagasitäitmisel vajavad konkreetset keskkonnamõjude hinnangut. Samas näitasid katsed, et sisuliselt ainsaks keskkonnamõjuks on aluselisus ning toimuvad protsessid on äärmiselt sarnased kõige tavalisematest ehitusmaterjalidest (näiteks portlandtsement) välja leostuva vee mõjule. Hüdrogeokeemiline modellerimine näitas, et ümbritsev keskkond puhverdab aluselisuse väga kiiresti ja tagasipöördumatult (atmosfäär on CO₂ sisalduse tõttu happeline ning samuti on põhjavee HCO₃^– ioonil aluselisust neutraliseeriv toime, reaktsioonide tulemusena tekkiv ja välja settiv CaCO₃ on keemiliselt täiesti ohutu). Kui kaevanduste tagasitäitmiseks õnnestub välja töötada piisavalt kvaliteetne tehniline lahendus, mis tagab täidetud tühimike väga väikese veeläbitavuse, ning välikatsed seda kinnitavad, siis on võimalik tõestada, et kaevanduste tagasitäitmise keskkonnamõjud keevkihtkatla tuha baasil loodud betoonide abil on ebaoluliselt väikesed.

Koostöös TTÜ-ga läbi viidud uuringute andmetel on kõik tuhksideainetega valmistatud betoonid varajases kivinemisestaadiumis tundlikud vee suhtes, samas aga keevkihikatla tuhaga valmistatud betoonid omavad tunduvalt suuremat veekindlust kui tolmpõlemiskatla tuhaga valmistatud betoonid ning ehitustehniliselt parimaid omadusi saavutatakse betoonidega, milles on kasutatud võimalikult suures hulgas keevkihikatla tuhka. Ühildades neid TTÜ järeldusi TÜ keskkonnamõjusid prognoosivate uuringutega on ilmne, et ka keskkonnakaitseliselt on aluselise vee tekke potentsiaal vähim tuhkadel, milles on kasutatud võimalikult suures hulgas keevkihtkatla tuhka, sest siis on portlandiidi osakaal tuhkbetoonides väike ning leostuv vesi puhverdatakse põhjavee poolt ära kiiresti ning segunemiskoha lähedal. Järelikult on nii TTÜ kui TÜ poolt välja toodud optimaalsed segude vahekorrad parimad nii ehitustehniliselt kui keskkonnakaitseliselt. Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituut ja geoloogia instituut ning Tallinna Tehnikaülikooli ehitustootluse instituut ja mäeinstituut täiendasid üksteist läbi viidud uuringutes ning tehnoloogilistes lahendustes, kuidas kaevanduskäike oleks võimalik täita. Olgu see näide koostöö vajalikkusest ja tulemuslikkusest.

Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudis välja töötatud hüdrogeokeemiline mudel võimaldab edukalt prognoosida aluselise vee teket ning selle puhverdumist ning aluselisuse täielikku kadumist reaktsioonides põhjaveega. Välikatse käigus on vajalik leida kinnitus laborikatsetele ja modelleerimise tulemusteke reaalses mastaabis.

Kokkuvõtvalt peavad välikatsed täpsustama laborikatsete ja modelleerimise tulemusi selle kohta, et põlevkivituhkbetoonide kasutamisel kaevandusest aluselist vett ümbritsevasse keskkonda ei satu.

Põlevkivituhka ei ole vaja karta. Jutud kõrgest raskmetallide ja radioaktiivsete elementide sisaldusest on müüt ja jääb müüdiks. Laialdasemat kasutust ehitustegevuses pole tuhk senini leidnud vaid seetõttu, et kuigi põlevkivi anorgaanilise osa kuumutamisel tekivad tsemendimineraalid, pole nende koostis parim ega optimaalne, liialt palju on vaba CaO-d. Ehitajad vajavad kõrgema kvaliteediga materjale ja isegi see, et tuha saaks kätte sisuliselt tasuta, ei ole piisav argument selle kasutamiseks. Ehitised peavad olema kvaliteetsed. Kaevanduskäikude täitmiseks aga on põlevkivituhkbetoon piisavalt hea, isegi liiga hea. Kui vaid oleks majanduslikult otstarbekas tuhk kaevanduse juurde tagasi transportida ja betoon kokku segada.

Kas piim on vilets vesi?

Selline küsimus tekiks inimesel, kes siseneks toidukauplusse ning poleks midagi kuulnud sellest, kuidas turumajandus kõik paika paneb ning kõige tähtsam maailmas on see, missuguse hinnaga tarbija oma toote kätte saab. Sest see ei saa ju olla võimalik, et pudelisse pandud vesi maksab kordades rohkem kui piim. Ja jääbki hindu vaadates mulje, et piim on vedelik, mis oma sisult ja kvaliteedilt jääb alla puhtale veele ning praegused konfliktid tootmisahelas on tingitud sellest, et lehmade karjatamine ja lüpsmine on vägagi ebaefektiivne meetod sellise viletsa vee tootmiseks.

Aga tegelikult?

Professor Selma Teesalu kirjutise kohaselt  – kes piima ei joo, riskib oma tervisega ning kui piim tõepoolest ei maitse, tuleks see asendada kohupiima, juustu, jogurtiga. Lehmapiima koostis oleneb mõnevõrra lehma tõust, söötmisest, aastaajast jm, kuid igal juhul on see väärtuslik valgu-, mineraalainete ja vitamiinide allikas.

Lehmapiim sisaldab 3,3 – 3,6% valku, mille koostisse kuulub kuni 19 aminohapet. Samas on piimavalgud täisväärtuslikud, kuna need sisaldavad asendamatuid aminohappeid, mida inimorganism ei suuda ise valmistada. Saksamaal tuntakse lihtsat reeglit: pool liitrit piima ja 50 g juustu või kohupiima katab peaaegu kogu päevase loomse valgu vajaduse. Piim ja piimatooted on läbi aegade olnud ka kõige odavamad loomse valgu allikad ning tõenäoliselt on nad seda ka praegu.

Mineraalainetest on piimas kaltsiumi, fosforit, kaaliumi, naatriumi, kloori, magneesiumi. Kaltsium on vajalik luustikule, hammastele, lihastele, närvisüsteemile, südamele ja üldse kõigile rakkudele. Kui organism ei saa kaltsiumi küllaldaselt, võivad tekkida krambid lihastes, lastel võib kaltsiumipuudus tekitada luustiku väärarenguid ning luustiku kasv võib pidurduda, samuti esinevad luumurrud.

Piim sisaldab rasvlahustuvaid vitamiine D ja A ning vesilahustuvaid vitamiine B1, B2 ja C.

Mõnedele inimestele piim ei sobi – neil on laktoosi intolerants ehk hüpolaktaasia. Hüpolaktaasia on üsna levinud ainevahetushäire, mis avaldub selles, et rõõsa piima joomise järel võib tekkida ebamugavustunne ja kõhulahtisus.  Hüpolaktaasia puhul talutakse enamasti hästi hapendatud piimatooteid – hapupiima, hapukoort, keefiri, jogurtit, kohupiima ja juustu.

Piim on valitud hinnasõja tooteks just seetõttu, et enamus inimesi seda ostab – meelitades kunstlikult madala hinnaga õnnestub maha müüa ka kõike muud, sealhulgas vett piimast mitmeid kordi kallima liitrihinnaga. Paraku on sellisel kampaanial otsene mõju piimatootjatele. Euroopa piimasõdade senine praktika näitab, et kuigi kauplusteketid väidavad end ise sellise reklaamkampaania kinni maksvat, järgneb hinnasurve kogu tootmisahelale ikkagi ning tegelikkuses nii väärtusliku vedeliku tootjatel on õigus olla nördinud selliste trikitamiste peale.

Peak Oil on paratamatus: inimesed on asunud ennast päästma

Tõnis Danilson saatis vihje selle kohta, et Peak Oili eelmise nädala elevusuudised ja nende järelkajad ei jõudnudki Eesti meediakanaliteni, küll aga jooksutasid mujal maailmas saidid nagu theoildrum.com, peakoil.com ja doomers.us täiesti umbe – nii suurt huvi ei osanud ilmselt keegi oodata. Avaldan osalise tõlke koos kommentaaridega.

Mõned aastad tagasi oli Kathleen Breault tavaline eeslinna vanaema, kes igal nädalal sõitis lõputuid autotunde, toitus McDonaldis, ostis moeriideid ning vahtis õhtuti televiisorit. Nüüd valmistub ta uueks maailmaks.

Ta vähendas autosõitu poole võrra, toitub oma koduosariigi New Yorgi päritoluga toiduainetest ning kaotas üle 30 kilo oma kehakaalust. Ta lõikas tükkideks krediitkaardid, lõpetas telekavaatamise ning loobus täielikult lennusõitudest. Majapidamisse lisandus puuküttega pliit.

Naise enda väitel oli ta kogu maailma tulevaste probleemide osas valgustust saanuna paanikas, depressioonis, kartuses, haavatav, nõrk, üksik – kohutavas olukorras. Uus eluviis võimaldas kriisist välja tulla.

On ka palju ekstremaalsemaid näiteid. Olles veendunud, et maailma naftavarud on lõppemas ning majandussüsteemid kokku varisemas, on tekkinud uus kogukond inimesi – keskkonnaellujääjad, kes kolivad maapiirkondadesse ja õpivad elama nii toidust kui energiast, mida enda maa pakub. Relvastutakse kartuses, et hädalised, kes veel ohtusid ei taju, võivad neid tulevikus rünnata. Need pole rohelised, kes kutsuvad üles maailma päästma – nad arvavad, et selleks on juba liiga hilja, ning kõrgustesse kerkivad toidu ja kütuse hinnad on selge ja kindel märguanne.

Osad muudavad oma elu vaikselt. Kartes, et kui kõik sellest aru saavad – siis kõigile niikuinii ressursse ei jätku. Asukoha reetmine võib seada ohtu nii ennast kui lähedasi. Nende visiooni kohaselt on tuleviku linnad täis näljaseid põgenikke, kes otsivad toitu, peavarju ja vett. Ennustatakse, et juba 2012. aastal ilmnevad esimesed tõsised juhtumid. Meediaga suheldes ei avaldata oma õigeid nimesid.

Teadlased on välja pakkunud erinevaid stsenaariume. Osad arvavad, et asendusallikad nafta asemele leitakse, teised usuvad, et valitsused ei suuda situatsiooni hallata. Keskkonnaellujääjad aga rajavad oma tarbeks viljapuuaedu koos niisutussüsteemidega, kasvatavad kanu ja sigu ning õpivad ka loomi toidulaua jaoks tapma. Välja on otsitud mineviku raamatud, mis valgustavad maaelu põhitõdesid. Õpitakse ise valmistama seepi ja looduslikke ravimeid.

Miks see uudis Eestis laineid ei löönud? Ilmselt seetõttu, et tunneme end (veel?) turvaliselt. Eesti peamine rikkus on meie viljakandev maa ning selle suur hulk ühe elaniku kohta, mets, loodus ja põhjavesi – jätkusuutliku majandamise korral jätkub sellest kõigile nii kütteks, söögiks kui joogiks. Globaalsete arengute valguses pole eelpool kirjeldatud stsenaariumi korral riigi rikkuse indikaatoriteks enam sugugi mitte SKP inimese kohta ning majanduskasvu protsent, vaid allesjäänud ja taastuvate ressursside hulk inimese kohta. Kas aga Eesti peab tulevikus kartma keskkonnapõgenike horde?

Igal juhul tundub juba väga paljudele mujal maailmas, et asi on tõsine ja pidu ning pillerkaar tarbimisühiskonnas on lõppemas. Muide, AP lisas kirjutise juurde ka eksootilise pildi – puuriida… Mida aga igaüks võiks Eestis kohe teha – muuta oma tarbimisharjumusi, ühe näitena lõpetada mujalt maailmast meile sisse veetud vee joomise, mille puhul me maksame kinni nii vee tootja, transportija kui reklaamija kulud. Keda tõesti kraanivesi ei rahulda, võiks vähemalt kodumaist vett tarbida.

Vahemeremaade veekriisist

1999. aastal osalesin konverentsil Sardiinia saarel, mille teemaks olid veeprobleemid Vahemeremaades. Juba siis oli selge, et sisuliselt iga piisk oleks paljudes piirkondades vajalik joogiveevarustuseks kokku koguda, põllumehed aga kippusid seda vähestki põldude väetamisega ära reostama. Ühel õhtusöögil küsis Itaalia teadlane: ‘Oled Eestist? Teil ei ole ju seal veeprobleeme?’. Vastasin, et üheks meie põhiprobleemiks on see, et vett on liiga palju. Tõesti, kuna sademeid ületavad aurumist sisuliselt kahekordselt, on valdav enamus veeprobleemidest põhjustatud sellest, et oleme ise osanud vee ära solkida ning reostus levib pinna- ja põhjavee liikudes edasi. Siiski on õnneks Eestis tervikuna veevarusid küllaldaselt, probleemid on pigem lokaalsed ja piirkondlikud ning pole võrreldavad Vahemeremaade probleemidega.

Üks viimaseid Maailmapanga aruandeid väidab, et eriti Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika ariidsetel aladel väheneb veevarude hulk inimese kohta aastaks 2050 kaks korda, põhjusteks kliima soojenemine ja elanikkonna suurenemine, kirjutab BBC. Räägitakse heitvee ärakasutamisest ning vee kokkuhoiuprogrammidest. Maroko peaks ümber orienteeruma vähem vett vajavatele põllumajanduskultuuridele – 85% Maroko veetarbest kulutab põllumajandussektor, Agadiri ümbruses on põhjaveetase võrreldes 1982. aastaga alanenud 7 korda. Halvenev vee kvaliteet on juba põhjustanud SKP languse Marokos, Alzheerias ja Egiptuses 1%, Iraanis isegi ligi 3%. Vajalik on investeerida soolase vee magestamisjaamadesse. Kokkuvõttes, kuigi veenappusega ollakse harjunud, on tulevikuprognoos veelgi nukram.

Nädala väärarvamus: jälle põhjavee radioaktiivsus

‘Oleme isegi nii mõelnud, et vähktõbe tõrjutakse ju kiiritusraviga. Ehk siis on viimsilastel vähki vähem, kui nad pisut radioaktiivset vett pruugivad.’ Selline arvamus oli edastatud ühe kohaliku elaniku poolt SLÕhtulehe artkilis.

Selles arvamuses on sees kahekordne viga. Esiteks, radioaktiivset vett juues ei saa vähki ravida. PALUN ÄRGE SEDA PROOVIGE!

Teiseks, kui nimetada Viimsi vett radioaktiivseks, siis tuleb nimetada radioaktiivseks kõik meie ümber: sissehingatav õhk, kodune mööbel jne. Olgu siis veel kord probleemi selgitus esitatud, kui ajakirjanikud pole seda blogist varem üles leidnud.

– – –

Umbes neli kuud tagasi oli Eesti ajakirjanduse poolt üles puhutud järjekordne paanika – 14% Eesti elanikest joob radioaktiivset põhjavett.

Kuidas seletada inimestele, kas ikkagi on probleem või ei ole, ja kellel on ja kellel ei ole?

Mistahes tegevus annab meile mingi kiirgusdoosi. Söömine, hingamine, lihtsalt keskkonnas viibimine. Ka vee joomine. Küsimus on, kui suur see doos on ning millised ja kui suured riskid sellega kaasnevad ning kuhu me tõmbame endi jaoks piirid.

Me soovime, et ametkonnad kannaksid meie turvalisuse eest hoolt, oleksid professionaalsed ja tõmbaksid selgelt sellised piirid ka kraanivee suhtes. Paraku on nii, et kui me tõmbame piiri efektiivdoosi 0.1 mSv/aastas juurde (arvestades, et keskmise kaaluga inimene joob 2 liitrit kraanivett päevas), siis tõesti umbes 14% Eesti kraaniveest ei vasta kehtestatud normile.

Samas peetakse normaalseks, kui inimene aasta jooksul saab radioaktiivsuse efektiivdoosi 5 mSv – seega, juues normile vastavat vett 2 liitrit päevas, ta ei saa üle 2% sellest doosist ning juues 3 korda normi ületavat vett saab ta ainult 6% sellest normist. Seega, joogivee norm on kehtestatud selleks, et kõiki erinevaid allikaid arvesse võttes inimene aasta jooksul üle 5 mSv efektiivdoosi ei saaks. Näiteks Soomes ja Rootsis, kus inimesed elavad graniitsete kaljude peal, saavad nad juba seal elamisest Eesti tavaelukohtadest suurema radioaktiivsuse doosi ning tuleb olla ettevaatlik radooni suhtes (ka Eestis võib probleeme põhjustada radoon diktüoneema kildaga seonduvatel aladel). Ning Soomes ja Rootsis on ka põhjaveele kehtestatud kõrgemad efektiivdoosi normid, sest lihtsalt pole võimalik teistsugust vett maapõuest saada. Kokku aga garanteeritakse, et summaarne efektiivdoos ei ületa normaalset väärtust. Nii lihtne see ongi.

Tallinn-Tartu maanteel pidev sõitmine ning suitsetamine näiteks on väga palju suuremad riskid kui radioaktiivsuse suhtes ülenormatiivse kraanivee joomine. Mis ei tähenda seda, et me peaksime normis kokku leppimata jätma. Kui norm on 0.1 mSv/a, siis peavad veega varustajad sellest kinni pidama või norme koostav ministeerium neid muutma. Aga sarnaselt Põhjamaadele on normi muutmiseks põhjendus täiesti olemas ning paanikaks pole põhjust. Muidugi võime väita, et norm on norm ning soomlased ja rootslased ei tea midagi, aga… Kas see on ikka nii?

Oleme avanud ka vee veebilehe

http://www.tuit.ut.ee/vesi,

mis muuhulgas räägib veest tervisliku toitumise seisukohast. Seal on ka radioaktiivsust käsitlev ülevaade.

Ravimite leiud USA joogivees

Hoiatav sõnum tuleb Ameerika Ühendriikidest. Kokkuvõttes umbes 41 miljoni inimese poolt tarbitavas joogivees on leitud ravimite jälgi – nii antibiootikume, suguhormoone kui valuvaigisteid. Seni veel madalates kontsentratsioonides, tugevalt allpool ravimidoose, ent fakt iseenesest on tõsine ja mõtlemapanev.

Kuidas ravimid joogivette satuvad? Organism omistab osa ravimist, teine osa aga kandub kanalisatsiooni. Kuigi veepuhastusjaamad eemaldavad enamuse orgaanilisest ainest ning lämmastikust-fosforist, ei eemalda nad lahustunud ravimeid ning puhastatud vesi lastakse tagasi looduslikesse veekogudesse – millest omakorda võetakse ja puhastatakse joogivett, tekib ringlus. Ning kuigi kontsentratsioonid on väikesed, sellise ringluse tulemusena need kasvavad ning eri ravimite mõju inimesele omavahel kombineerudes võib mingil hetkel teadlaste arvates muutuda oluliseks.

Näiteks Philadelphias leiti joogiveest 56 eri ravimi või nende lagunemissaaduse jälgi, nende hulgas valuvaigistid, nakkushaiguste ravimid, astmaravimid, kõrge kolesteroolitaseme, langetõve, südamehaiguste ravimid. Samamoodi leiti joogivees lravimite jälgi Lõuna-Kalifornias, New Jerseys, Washington D.C.-s, Arizonas… Leiti ka, et isegi osa pudelivetest on toodetud lihtsalt kraaniveest ning lihtsad kodused filtratsioonisüsteemid ravimeid ei eemalda. Kõigele lisaks suurendab vee kloreerimine ravimite toksilisust. Puhastamisega saadakse hakkama pöördosmoosi abil, kuid see on väga kallis puhastustehnoloogia.

Eestis joogivee reostust ravimitega kartma ei pea, kuna meil selliseid suletud ringe ei teki – veevarustuses kasutatakse põhjavett ning näiteks Tallinna puhul puhastatud Ülemiste järve vett, puhastatud heitvesi aga juhitakse Soome lahte. Eestis on joogiveevarusid piisavalt, vajadus reostunud pinnavee puhastamiseks joogiveevarustuseks puudub. Probleeme siiski on, näiteks fluoriga ja kõrgendatud radioaktiivsusega.

Tartu kraanivett võib müüa 1400 kr/l

Kui analüüsisin Tartu Keskkonnahariduskeskuses peetud ettekande jaoks Tartu kraanivee omadusi, siis lõppjäreldus on lihtne: keemiline koostis ja omadused on väga sarnased pudeliveele, mida veetakse Tartusse Shveitsi Alpidest ning toime on sama hea, niisutav, värskendav ja puhastav, kui müüakse kosmeetikakauplustes hinnaga kuni 1400 krooni liiter. Midagi pole salata, kui asjad on korras, tuleb ka kiita. Tavaliselt ainult kritiseeritakse.

 

Kas siis tõesti kosmeetikakauplustes müüakse vett? Kes mind ei usu, lugegu Anneli ajaveebi http://tupsukas.blogspot.com/2006/07/imeliselt-vrske-igal-hetkel.html noore ja haritud inimese kogemusest, kes lõppkokkuvõttes ei lasknud endale vett hinnaga 262 krooni liiter pähe määrida. Samas lugesin inglisekeelsest veebist arvustusi inimestelt, kes tõepoolest on vett hinnaga 1400 kr/l pidevalt ostnud. Umbes 9 arvustust 10-st olid jäägitult positiivsed. See on nii pehme, see puhastab nahka paremini kui õli, see on keskkonnasõbralik (loomulikult on vesi keskkonnasõbralik!), see on eriti hommikuti nii värskendav, ning teised analoogsed tooted on veel kallimad – sellised olid arvustused! Vot see on innovatsioon, tootele lisaväärtuse andmine! Kaks kommentaari Anneli blogile olid sellised:

Urmas: Ei noh, mõnes mõttes on ju toregi, et palja veega rahvalt raha kokku korjatakse. Selle võrra ostetakse muud jura vähem.

Triin: Uah, ma just tahtsin selle teema oma blogis tõstatada, kuna mina olin üks õnnelik, kes hinda ei vaadanud (nägin kaunist reklaami ja otsustasin uurida, millest selline erutus noortel neidudel) ja alles kodus tsekki uurides krambi sai. Võib-olla olen nüüd üks paarist-kolmest kliendist, kes selle vee endale lõpuks ka koju on tassinud. Algatuseks mõtlesin trotsist imevee kohvikannu ümber pihustada ja juua oma elu kalleim kohv, kuid aerosoolilaadsest vedelikust kohvi keeta ei tundunud lõpuks ikka nii hea mõte. Praegu pihustan aegajalt ennast graatsiliselt ja mõtlen kuidas iga surts maksab umbes kümme eeku.

Pange näiteks hea Eesti turvas või, veel parem, ravimuda väiksesse kotti ning öelge, et seda on kohutavalt hea vannis enda peale määrida – sel on ravitoime. Seejärel, kui osutub vajalikuks, mõelge välja kogumissõel või mingi muu tehnoloogia, et tahked osakesed teie kanalisatsiooni ära ei uputaks, ning müüge ka see hea hinnaga maha. Ning tehke seda mitte Eestis, vaid ülemaailmselt – sest sisetarbimise arvel me majanduslangusest välja ei tüüri. Tundub lihtsana, kas pole? Vaid tegijaid on vaja! 

Muuseas, ei maksa unustada, et Tartus toodetud õlu ja teised joogid on tehtud ka Tartu vee baasil.

Reostuse mõjust põhjaveele

Eestis on palju piirkondi, kus vanad sõjaväeobjektid, vanad prügilad, lekked katlamajadest ja tööstusettevõtetest jne kujutavad põhjaveele ohtu. Annan lihtsustatud pildi kõige olulisemast – kuidas reostus põhjavees levib.

Esimesel pildil on välja toodud nn klassikaline juhtum: prügila põhi laseb vett läbi ning reostus pääseb põhjavette. Uued prügilad planeeritakse Eestis vettpidava põhjakihiga, vanu aga on sadu ja nende sulgemine seisneb tavaliselt vaid haljastamises. Kõigepealt kulub teatud aeg, mille jooksul reostus põhjavette jõuab – selline inkubatsiooniaeg võib kesta aastaid ja kümneid aastaid. Põhjavees hakkavad vees lahustunud ained levima kindlas suunas vastavalt põhjavee liikumise suunale. Seega, kui antud joonisel oleks üks kaev prügilast vasakul ja teine paremal, siis parempoolses kaevus suure tõenäosusega kunagi vees lahustunud ohtlike ainete sisaldus prügila mõjul ei suureneks. Sellel pildil levib reostus liivakihis ning vee liikumise keskmist kiirust liivas arvestades pakun, et selline pilt võiks avalduda kusagi 50-150 aasta pärast – reostus on levinud umbes poole kilomeetri kaugusele ning ikka ja alati lahustunud komponentide puhul põhjavee liikumise suunas. Võib juhtuda ka nii, et prügilast nõrguv orgaaniline aine käivitab liivakihis reaktsioonide jada, mille tulemusena liivast eralduvad näiteks raud ja mangaan ning just need elemendid jõuavad esimestena kaevudesse, orgaaniline aine ise aga aastakümneid hiljem. Vaadake veel kord seda pilti – kui tahame leida prügila mõju, tuleb see üles leida, st proovid võtta õigest kohast! Kui proovid võtta liiga madalalt, liiga sügavalt või valest suunast, siis mõju ei näe.

Teisel pildil on näha vee liikumine lubjakivides. Kogu Põhja-Eestis ja saartel on meie aluspõhjaks pinnasekihtide all karbonaatsed kivimid. Lubjakivid on lõhelised ja ka vees lahustuvad, sellist nähtust nimetatakse karstumiseks. Tulemuseks on, et lubjakivides on vee leviku suunda ette ennustada väga palju keerulisem kui liivades. Samuti võib reostus lõhesid mööda levida mitu suurusjärku kiiremini kui liivades. Suuremal alal kokkuvõtvalt on leviku suund määratav, iga üksiku objekti puhul aga on reostuse leviku täpne määramine vägagi raske kui mitte võimatu.

Kolmandal pildil on näha, mis juhtub siis, kui põhjavette satub veest raskem orgaaniline aine (nt masuut vmt), mis vaid osaliselt lahustub. Orgaanilise aine levik järgib mitte põhjavee liikumise suunda, vaid kihtide kallakust ning võib läbi lõhede tungida ka sügavamale. Samal ajal ta osaliselt lahustub ja selle reostuse levik järgib jällegi põhjavee liikumise suunda.

Neljandal pildil on kujutatud veest kergema orgaanilise aine sattumine põhjavette (nt bensiin). Sellised ained on tavaliselt kergesti lenduvad, seega toimub gaaside eraldumine. Lisaks moodustab orgaaniline aine põhjavee pinnale kihi ning hakkab levima põhjavee pinnal selle liikumise suunas, samas ka osaliselt lahustudes.

Sellised on elementaarsed teadmised, mida tuleb kindlasti arvestada reostusobjekti mõjude selgitamisel. Kõige rumalam on tormata kohe proove võtma teadmata, missuguste reostavate ainetega on tegemist ning missugune on ala hüdrogeoloogia – kuhu liigub põhjavesi, mis kivimite ja setenditega on tegemist jne. Hüdrogeoloogiline info põhjaveest ja selle valdavatest liikumissuundadest, samuti kivimitest ja setenditest on valdavalt andmebaasides olemas, samas iga konkreetse objekti puhul on vajalik teha ka täpsustavaid uuringuid.

Põhjaveega ei tohi mängida. Kui ta mingis piirkonnas on juba reostatud, võib puhastumine kesta sadu ja tuhandeid aastaid. Samuti on reostuse aeglane liikumine põhjavees sisuliselt ajapommiks, mis võib mõju avaldada konkreetsele kaevule alles kümnete aastate pärast. Samas on uuringutega saavutatav kindlus, et kaevud ei ole üldse ohus, kuna põhjavesi liigub teises suunas, või et oht ei saabu näiteks enne 300-500 aastat. Samuti on võimalik erinevate tehnoloogiatega reostuse levikut piirata ja takistada, kui probleem on olemas.

Kuidas üks projekt saab untsu minna… Hallandi oos Rootsis (täiendatud jaanuaris 2009)

ERIK PUURA

Võitmaks 10 minutit rongisõiduaega Göteborg-Malmö liinil tekkis Rootsis 1985. aastal hea idee rajada 8.5 km pikkune tunnel läbi Hallandi oosi. Oos on pikk kitsas ja järsunõlvaline pinnavorm, mis on moodustunud jääaja lõppedes liustikualuste surveliste sulamisvete setteist ning koosneb valdavalt liivast ja kruusast. Sageli sisaldavad oosid väga palju vett. Hallandi oosi alumises osas, kus tunnelit plaaniti läbindada, paiknevad tugevasti porsunud gneisid.

Mõeldud-tehtud. Ehitama hakkas Kraftbyggarna, hinnaks kalkuleeriti ca 900 miljonit SEK-i, muretseti hiigelsuur 9 meetrise läbimõõduga puurmasin, mille nimeks pandi Hallborr ning hakati otsast puurima. Arvestati, et nädalas puuritakse keskmiselt 100 meetrit.

Töö algas 1992. aastal, plaantud tempo juures oleks puurimine pidanud kestma alla 2 aasta. Puur jäi savisse kinni juba peale 17 meetrit puurimist. Selgus, et oosi geoloogilist ehitust oli ebapiisavalt uuritud ning sellise puuriga ei ole tööd teha võimalik.

1994. aastal otsustati kasutada tavalisi meetodeid – lõhkamistöid. Selleks rajati oosi sisse ka ülevalt lisatunnelid ning hakati korraga mitmest kohast ehitama. Ehitamise võttis üle Skanska ning plaanitud valmimisajaks oli 1999. Paraku ei arvestatud sellega, et oos sisaldab niivõrd palju vett. Töö seisis sageli, pragusid püüti täita kiirestitarduva tsemendiseguga.

Tundus, et kus häda kõige suurem, seal abi õige lähem. Prantsuse firma Rhône-Poulenc pakkus pragude täitmiseks välja aine Rhoca-Gil. Kuigi Stockholmi Tehnikaülikooli teadlased hoiatasid, et aine sisaldab akrüülamiidi ja formaldehüüdi, usuti tarnijat, et kivistumine on kiire ja probleeme ei teki.

Tekkis. Töölised said mürgituse, Vadbäckeni jões hukkusid kalad ning haigestusid vett joonud lehmad. Selgus, et Rhoca-Gil sisaldab rohkem akrüülamiidi kui arvati ning tugeva põhjaveesurve all ta ei tardu kiiresti. Tunneliehitus peatati, Skanska juhte trahviti ning Rhône-Poulenc’i üle algas kohtuprotsess 2007. aasta sügisel. Selleks ajaks oli kulutatud juba mitu miljardit SEK-i.

Aga inimene ei anna alla. Juba 1997. aastal ütles Rootsi kommunikatsiooniminister Ines Uusmann, et kui inimene on käinud Kuul, siis on tal õigus uskuda, et ka tunnel läbi oosi saab tehtud. 2005. aastal muretsesid Skanska ja Banverket uue puurmasina nimega Åsa, mille jaoks savi ei pidanud olema probleem.

Esimese 4 kuuga õnnestus läbindada 7 meetrit. Siiski on rootslased järeleandmatud ning 2007. aasta lõpuks on 50% tunnelist valmis, töö kiirus on 8 meetrit päevas. Projekt on ajagraafikust maas 16 aastat ning uue graafiku kohaselt peaks valmima 2012. aastaks, kuid viimastel andmetel ollakse omakorda 9 kuud ka uuest graafikust maas. Lõppmaksumuseks arvestab Skanska 7.5 miljardit SEK-i, kuid summa võib vabalt suureneda 8-9 miljardini – kümnekordseks võrreldes algselt planeerituga.

Lisaks on Rootsi rahandusminister Anders Borg väljendanud seisukohta, et maanteedesse investeerimine on 4-5 korda tähtsam kui raudteedesse. Märtsis 2008 otsustas Rootsi valitsus töid jätkata. Ametliku teadaande alusel 2008. aasta oktoobrikuust lükkub tunneli valmimine 2012. aastast aastasse 2015 ning nõuab seetõttu täiendavalt veel 800 miljonit Rootsi krooni.

Ebapiisavad eeluuringud, teadlaste hoiatuste kuulmatajätmine ning vaatamata probleemideahela jätkumisele projekti jätkamine on muutnud Hallandi oosi projekti Rootsi ehitusajaloo ning keskkonnakaitse üheks suurimaks läbikukkumiseks, mida saab ehk võrrelda Vaasa-laevaga.

Kagu-Eesti regionaalprügila Kõllestesse: uus NIMBY juhtum

ERIK PUURA

NIMBY tähendab ‘not in my back yard’, mitte minu taha aeda. Kuhu iganes prügilat ka ei planeerita, kohalike elanike vastuseis on olemas.

Kagu-Eesti prügilale koha leidmine on muutunud kogu regiooni probleemiks: kui kohta ei leita, tuleb prügi hakata vedama teistesse regioonidesse, näiteks Türi lähedale Väätsale, ning loomulikult peavad regiooni elanikud kinni maksma suuremad veokulud. Juba mitu aastat on möödas ajast, kui kukkus läbi plaan rajada prügila Nõo valda. Mäletamist mööda oli seal lisaks kohalike elanike vastuseisule tehtud keskkonnauuringud äärmiselt puudulikult: mõju põhjaveele kirjutati kokku arhiivimaterjalide põhjal, arhiivides aga oli olemas info vaid selle pinnase kohta, mis prügila rajamise käigus oli plaanis eemaldada…  

28.12.07 Tartu Postimehes kirjutas Martin Pau artikli ‘Kõlleste prügila eeldab präänikut’. Üldiselt on võrreldes eelmiste NIMBY juhtumitega tehtud samm edasi ning hakatud aru saama, et prügila rajamine peab kohalikele elanikele tooma kaasa ka muid selgeid positiivseid muutusi.

Tundub aga, et arendusfirma Hendrikson & Ko on kohalike elanike faktorit jällegi alahinnanud. Kuidas muidu tõlgendada seisukohta ‘Prügila asukohtade eelvalikute … kohta ei ole ühtki reeglit, kuidas neid peaks avalikustama, seega on pahameel, miks pole kohalikke elanikke kaasatud, ennatlik.’

Oot-oot. Kuna reegleid pole, siis ei pea kohalikke elanikke kaasama?

Kõik planeeriminse läbikukkumised Eestis ongi tingitud eelkõige sellest, et kohalikke elanikke on kaasatud liiga hilja. Küsimus ‘Miks meie valda?’ kerkib üles ju niikuinii! Ja siis ei aita ka, kui vallavalitsus toetab ettepanekut ning prügilat nimetatakse peenemalt jäätmekeskuseks.

Iga kohalik elanik saab aru, et tänapäevane jäätmekäitluse tehnoloogia on selline, et ohud keskkonnale on minimaalsed. Siiski oleks minul, kui mina seal lähedal elaksin, hulk praktilisi küsimusi:

1. Kuidas prügila ehitus mind hakkab häirima?

2. Kuidas prüglia töötamine mind hakkab häirima – transport, müra?

3. Mida konkreetselt vald sellest võidab ja kui võidab, siis kuidas see kajastub minu heaolus?

4. Kas minu kinnisvara hind võib langeda, kuna see muutub prügila-naabruses-paiknevaks kinnisvaraks?

Arendajal ja kohalikul omavalitsusel peaksid olema selged ja ühemõttelised vastused nendele küsimustele, oleks pidanud olema ka juba esimesel koosolekul. Sest kui rahvas on juba närvi aetud, siis suhtumist muuta on väga raske.

Variante saadavate tulude arvelt arendada infrastruktuuri on ju mitmeid. Kultuur, kaubandus, teede kvaliteet, puhkekohad… Kuni konkreetse kompensatsioonini kinnisvara hinna languse eest välja, kui kellegi elukoht paikneb objekti vahetus läheduses.

Kohalike elanike küsimusi on vajalik ette näha ning neile ka vastata.

Kasulik ja ohtlik saab olla ühekorraga

ERIK PUURA

Oleneb, mis aine ja oleneb, mis doosis.

Lihtsustatult võib rääkida 4 mudelist. Lamaval teljel on doosi suurus, püstisel teljel mõju (kas negatiivne või positiivne).

Esimene grupp aineid on sellised, mida meil on vaja ja kui neid üldse pole, on jama. Kui aga teatud nivoo on käes, on kõik korras ja suurem kogus ka midagi eriti halvemaks ei muuda, näiteks nagu vesi või kaltsium. Muidugi saab ka end veest surnuks juua, aga räägime normaalsetest kogustest.

Teine grupp aineid on sellised, mida pole vaja ja millele saab kehtestada ülemnormi – kui on rohkem, on suur jama, näiteks nagu enamik ohtlikke aineid. Pisikogus metanooli tarbida ei tee veel midagi, suurem kogus aga…

Kolmas grupp on sellised, mida meil on vaja kindlas koguses – ja seda ongi kõige raskem saavutada. Kui on liiga vähe, on jama, ning kui on liiga palju, on jama. Näiteks nagu fluor joogivees, kuid ka paljud raskmetallid kui elutähtsad elemendid – vask, tsink jne. Tegelikult peaksime neile ainetele omama nii alam- kui ülempiiri. See küsimus kerkis ka ilutulestiku blogi puhul – liitiumit kasutatakse ravimites, kui aga Li ületab teatud doosi, siis on tegemist mürgiga.

Neljandasse gruppi paigutaksin radioaktiivsuse, mis pole küll aine, kuid on oluline ka see mudel esitada – sest ka väikestel doosidel on teatud negatiivne mõju, doosi kasvades aga negatiivne mõju järjest suureneb. Siin on raskused normi tegemisega, sest teatud negatiivse mõjuga peame igal juhul arvestama, kui aga viime normi liiga madalaks – pole meil lihtsalt raha selle täitmist tagada…

Seega ei saa rääkida näiteks, et raskmetallid on kahjulikud. Paljusid neist on meil vaja. Kui aga doos ületab kindla piiri, siis on jama küll.

Selline käsitlus on lihtsustatud, näiteks see mees, kes elavhõbedat hiljuti sõi, pääseb ilmselt kergelt – kui seesama elavhõbe aga oleks olnud kloororgaanilises vormis või aastaid nina all auranud, oleks mõjud olnud märksa hullemad. Nii et ka ühendiline vorm ning tarbimise viis on ülitähtsad.

Fluor põhjavees: kas teate, mida joote?

ERIK PUURA

Tegime koos OÜ Haridusmeediaga sel teemal ka telesaate Bionina sarjas, kes on huvitatud, kõiki Bionina sarja Tartu Ülikooli saateid saab vaadata http://www.ut.ee/yldinfo/videod.

5. saade on joogivesi, kui klõpsate pildile, algab saade.

Kirjalik kokkuvõte fluori-probleemist on järgmine.

Fluori tähtsusest hammastele on kuulnud igaüks. Mis selle fluoriga aga täpselt lahti, on paljude jaoks segane. Kas ja kes peaks kasutama fluoriga rikastatud hambapastasid, mida reklaamitakse kui hambaid tugevdavaid? Tegelikult on fluor on üks riukalik keemiline element – hästi on ainult siis, kui seda on parasjagu.

Fluoriprobleemi teeb eestlase jaoks eriti keerukaks veel see, et meie nn fluorikaart on väga kirju. Ühes ja samas asulas võib joogivee fluorisisaldus kõikuda sedavõrd, et tänava ühes otsas elavad inimesed peaksid hea tervise huvides fluori lisaks tarvitama, teised aga kraaniveest hammaste tervishoiu huvides sootuks loobuma, sest fluorihulk selles võib tervist rikkuda.

TÜ Tervishoiu Instituudi poolt läbi viidud uuringus võeti veeproove kõikidest nendest veevärkidest, kus on taga vähemalt 100 tarbijat. Kokku võeti 700 proovi 144 asulast ja veel lisaks ka mõnedest linnaveevärkidest.

Fluorisisaldus kõikus päris suurtes piirides. Kõige väiksemad sisaldused olid 0,1 mg/l ja kõige kõrgemad – 6,95 mg/l. Kui fluori on joogivees alla 0,5 mg/l, siis on soodustatud hambakaariese teke ja organismile on vaja anda fluori lisaks. Kui aga fluori on üle 1,5 mg/l, tuleb ilmsiks tema toksiline toime. Kahjustus ilmneb esmajoones hambafluoroosina. Sel juhul hakkavad hambad pealtpoolt lagunema. Alguses kaob ära hamba valge läige, tekivad tuhmid laigud. Need tulenevad aja jooksul, lähevad kollakaks, siis pruunikaks ja lõpuks hakkavad hambad lagunema. Aga lisaks sellele on veel toksilisi toimeid. Väga huvitavaid andmeid on saadud Hiinast – selgus, et joogivee kõrgem fluorisisaldus pidurdab laste intelligentsuse arengut. Kindlasti on liigse fluoriga seotud ka skeletifluoroos. Ja neid kahjulikke toimeid on veelgi.

Üle 1,5 mg/l fluorisisaldusega vett ei tohiks tarbida.

Miks on fluori ühe puurkaevu vees rohkem teise puurkaevu vee jälle vähem? Me saame oma joogivee põhjavee erinevatest kihtidest. Olenevalt sellest, millise kihi vett kasutatakse, sõltub ka fluorisisaldus. Ühes ja samas asulas võivad puurkaevud ulatuda eri sügavusele ja sellest tuleb ka siis erinev fluorisisaldus. Näiteks Tormas saadi selline tulemus, et ühest veevärgist said inimesed vett, kus fluori oli liiga vähe, naabertänava rahval tuli kraanist aga ülemäära fluoririkas vesi.

Kõik uuringu tulemused on avaldatud raamatus „Eesti joogivee fluoriuuring 2004”. Seal on kirjas kõik tulemused üksikute proovide kaupa. Need on grupeeritud maakondade ja valdade järgi ja sealt saab igaüks vajalikud andmed kätte.

Mida aga inimene tegema peab, kui ta saab teada, et tema joogivesi on säärane, mida tegelikult üldse ei tohikski tarvitada?

Kui fluori on vähe, on fluoriga rikastatud hambapastad omal kohal. Kas peaks veel ka preparaate lisaks tarbima, otsustab hambaarst. Kui aga fluorisisaldus on liiga kõrge, saame ka teadlikult riski vähendada nii, et tarvitame joogiks vähem kraanivett ja teeme kohvi, tee, morsid jm joogid pudeliveega. Ka suppi saame teha pudeliveega jne. Fluorisisaldus ei mängi mingit rolli selles vees, mida kasutame olmes – nõudepesuks, pesu pesemiseks jne.

Selle eest, et elanikud oleksid varustatud kvaliteetse joogiveega, vastutavad kohalikud omavalitsused. Eks selles osas on tegelikult päris palju juba ära tehtud, suuremates veevärkides on asi enamasti korras. Need fluoriprobleemid on praegu just väikeste veevärkide häda. Paljudes kohtades püütakse asja parandada, paigaldatakse fluori eemaldamise seadmeid jne. See asi on siiski suhteliselt keeruline, sest need seadmed on väga kallid. Aga kuni inimeste kraanidest voolab liigse fluori tõttu tarvitamiskõlbmatu vesi, tuleks kasvõi ajutisi abinõusid rakendada, näiteks tuua asulasse joogivett tsisterniga. Ja inimesed peavad seda kohalikelt omavalitsustelt nõudma.

Eesti põlevkivitööstuse jäätmed: 10 aastat muutusteta

ERIK PUURA 

Leidsin Postimehe arhiivist oma kirjutise 4. märtsist 1997 – http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/97/03/04/loodus.htm.

Tekkis hea võimalus analüüsida, kas 10 aasta jooksul ka midagi muutunud on. Kohtla-Järvel endiselt haiseb. Poolkoksimägede ümbruse põhjavesi ja pinnas on endiselt väga reostunud. Põlevkivi kaevandamine, mis vahepeal vähenes ligi 10 miljoni tonnini, ulatub lõppeval aastal uuesti 17 miljoni tonnini – elektrit jälle eksporditakse ja põlevkiviõli tootmine annab 100% kasumit… Siiski selle arvel, et me keskkonnamaksud põlevkivi töötlemise käigs tekkiva reostuse eest on endiselt väga madalad.

Väikeseid arenguid siiski on. Kiviõli poolkoksimäge muudetakse spordikompleksiks, Eesti Energia hakkas uurima põlevkivituha kasutusvõimalust kaevanduste täiteks, koos maaülikooliga uuritakse ka tööstusmaastike taaskasutust, vanemate poolkoksimägede kui riiklikul vastutusel olevate prügilate sulgemise maksumuseks on plaanitud üle miljardi krooni… Kõik need ideed on lõpuks rakendunud viimase aasta jooksul. Muidu aga – loen seda 10 aasta tagust juttu nagu eile oleks kirjutatud…

Postimehe Looduse Lood, 04.03.1997

Põlevkivitööstuse jäätmemäed on ohuks ka tulevastele põlvedele. Põlevkivitööstus Ida-Virumaal on aastakümnete jooksul tekitanud jäätmemägede ja platoodega liigestatud tööstusmaastiku. Tekkinud on kartus, ega ka meie jäätmete puhul pole tegemist keemiliste kellapommidega, mille tegelik oht keskkonnale ilmneb aastakümneid ja -sadu hiljem pärast nende kuhjamist. Jäätmemägede edasine haldamine ja vastutus on aktuaalselt päevakorrale tõusnud seoses Kiviteri erastamisega.Sõltumata sellest, kuidas arenevad erastamisprobleemid, jäävad jäätmemäed pärandiks järeltulevatele põlvedele, sest nende kogumaht on väga suur. Põlevkivitööstuse jääkidest rääkides ei piisa aga ainult nende hulga teadmisest, hoopis tähtsam on teada nende koostist ja sellele vastavat reostuspotentsiaali. Erinevad jäägid mõjutavad ümbritsevat keskkonda väga erinevalt.Jäätmeid Hiina müüri jaguKui palju on tekkinud ja tekib jäätmeid Eesti põlevkivivarude kasutamisel? Et ühikuks on sajad miljonid tonnid, ei oska me seda endale ette kujutada. Siiski: tahketest jääkidest piisaks selleks, et rajada Hiina müüri analoog (laius 6 m, kõrgus 10 m) kogu Eesti rannajoonele (3794 km), maismaapiirile (633 km) ja Peipsi kaldale.

Ka praegu toodetakse põlevkivi pool tonni sekundis, 24 tundi ööpäevas; kaevandamise tipp-perioodil, 1980ndate alguses aga isegi 1 tonn sekundis (üle 30 miljoni tonni aastas).

Tekkinud jäätmete hulga määramisel kehtib ligikaudne ülilihtne reegel: jäätmeid tekib võrdselt põlevkivitoodanguga, sest ühelt poolt on põlevkivist vajalik eraldada aheraine, teisalt aga on põlevkivi tuhasus põletamisel üle 50%, keemiatööstuses aga 75%. Niisiis: ka praegu tekib jääke pool tonni sekundis, 24 tundi ööpäevas.

Kaevandamise algperioodil polnud jäätmete keskkonnaohtlikkuse hindamine vajalik, seetõttu oleme kaevandatava põlevkivi e kukersiidi puhul õnnega koos, kuna see on kaltsiumkarbonaadirikas ja ei sisalda ohtlikes kogustes raskemetalle – erinevalt paljudest teistest põlevkividest, nagu näiteks kurikuulus diktüoneemaargilliit. Raske on ette kujutadagi ökokatastroofi, mis oleks tekkinud, kui samal viisil ja hulgal oleks toodetud ja põletatud diktüoneemaargilliiti.

Kindlasti on vaja teada, et erinevad jäätmed on väga erineva keskkonnaohtlikkuse astmega. Laias laastus võib jäätmed jagada kolmeks: kaevandamisel tekkiv aheraine, elektrijaamade tuhk ja keemiakombinaatide poolkoks. Proportsionaalselt moodustab aheraine kogu jäätmemassist ligikaudu 40%, soojuselektrijaamade tuhk 50% ja keemiatööstusjäägid 10%.

Aheraine ja tuhaväljade keskkonnaohtlikkus on väike

Rikastusjäägid on praktiliselt ohutud, välja arvatud juhul, kui toimub aherainemägede isesüttimine. Süttisid liigkõrged aherainemäed (peamiselt 1970ndatel), mille materjal oli käsitsi rikastamise jääk ja seetõttu suure põlevkivisisaldusega. Täies ulatuses on põlenud seitse aherainemäge e terrikoni. Senini on teadmata, kui suures koguses kandus põlemise järgselt põhjaveelademeisse orgaanilisi reoaineid ja kas ning kuidas need on levinud.

Lisaks pole täit kindlust, et isesüttimine on tulevikus välditud. Pikaajalisel leostumisel kandub aherainemägedest välja võrreldes tavaliste kivimitega sulfaatiderikkam vesi, mis siiski otsest ohtu ei kujuta.

Soojuselektrijaamade tuhaärastusvett iseloomustab ülikõrge aluseline reaktsioon (pH 12.4), mistõttu settebasseinide alla jäävad tuhatkond hektarit on meelitavalt helesinised, kuid elutud veekogud. Tähelepanuväärne on aga, et kõrge pH põhjustajaks on lahustunud kaltsiumhüdroksiid, mis seob atmosfäärist CO2(!) ja nii puhverdub suhteliselt kiiresti, jättes leelise reostuse lokaalseks.

Kurb on see, et märkimisväärne osa tuhaplatoodesse kuhjatust kujutab endast kaotsi läinud varandust, mis on võrreldav tsemendikottide jätmisega vihma kätte. Pole lootustki, et tuhaplatoode materjali kasutamine muutuks kunagi majanduslikult otstarbekaks (ei hakka ju keegi kivistunud tsementi uuesti purustama ja kuumutama).

Keemiatööstuse jäägid on ohtlikeimad

Tööstuslikus protsessis muundatakse põlevkivi orgaaniline aine e kerogeen paljudeks erinevateks orgaanilisteks aineteks. Tähtsaim termiline menetlus on utmine ehk poolkoksistamine, mille peaeesmärk on õli saamine. Just koos poolkoksiga Kiviõli ja Kohtla-Järve «mustadesse mägedesse» paisatavaid orgaanilisi ühendeid (süsivesinikud, fenoolid, ketoonid jne) tuleb pidada põlevkivitööstuse ohtlikemaiks jääkideks.

Kohtla-Järve poolkoksimäe jalamil avanevat vaadet koos vastava haisuga on edukalt kasutatud shokiturismis. Praeguseni pole täpselt teada, kui ohtlik on keemiatööstuse reostus, kui suur on selle levila ja missugune oht varitseb esmajärjekorras.

Täiesti selgelt on poolkoksimäed seitsme aastakümne jooksul akumuleerunud reostuse nähtav, maapealne osa, kusjuures maa-alune levik on teadmata.

Nähtav on Kiviõli kombinaadist aastakümneid tagasi Erra jõkke paisatud reostus, mis tänaseni katab jõekaldaid ning on rikkunud unikaalset Uhaku karstiala. Jõekallaste mehhaaniline puhastamine, mis kõrvaldaks pealmise tahke kooriku, tooks endaga kaasa pinnases paiknevate vedelas olekus orgaaniliste jääkide aktiviseerumise ning on seetõttu mõttetu.

Mida teha lähitulevikus?

Kiviteri uut omanikku võidakse kohustada kinni püüdma ja puhastama poolkoksimägedelt alla nõrguvat vett. Tuleb aga aru anda, et seda pole kümnete aastate jooksul korrektselt tehtud. On väga tõenäoline, et reostus levib maa sisemuses mägede ümbruses edasi vaatamata sellele, kas taoline puhastussüsteem luuakse või ei.

Kardan, et poolkoksimägedelt nõrguva vee poolt ümbruskonnale tekitatud seniseid keskkonnakahjustusi on tugevasti alahinnatud. Kuna puudub informatsioon reostuse leviku ja ohtlikkuse kohta, oleme teadmatuses, missugused ohud ootavad kohalikke elanikke tulevikus. Arvan, et antud küsimuses tuleks käivitada ekspertuuringud.

Meenutagem, et Nõukogude sõjaväeosade poolt tekitatud reostust hakati süstemaatiliselt uurima alles pärast vägede lahkumist. Kiviteri puhul võiks taoliseks ajatähiseks olla erastamine ja sellega kaasnev lootus keskkonnahoidlikust uuest omanikust. Antud juhul aga, kui hea ka poleks uue omaniku tahe, võivad keemiatehase vanad patud ilmsiks tulla alles nüüd või lähimate aastakümnete jooksul.

Läinudaastane põleng Oru turbaväljadel näitas, et omanike vahetusega kaasnev kogemuste puudumine võib viia orgaanilise aine isesüttimiseni. Kuna ka põlevkivi aheraine ja poolkoks on isesüttimisohtlikud materjalid (rääkimata ohtlikust ümberkäimisest lahtise tulega), on vajalik fikseerida teave probleemi olemusest ja kehtestada vastav kontroll.

Tuhamäed jäävad

Just kaevandatava põlevkivi e kukersiidi unikaalne keemiline koostis tagab selle, et on võimalik aherainemägesid ja elektrijaamade tuhaplatoosid edukalt haljastada, ja ka selle, et neilt lähtuv reostuskoormus on väike.

Et võrreldes Kesk-Euroopa riikidega on väikese Eesti rahva valduses suurel hulgal asustamiskõlblikku maad ja leidub ka odavat kohalikku ehitusmaterjali, ei hakata meie jäätmemägesid lähimate aastakümnete jooksul ilmselt ei esteetilistel ega majanduslikel eesmärkidel laiali kandma. Seetõttu oleks otstarbekas neid kujundada ja haljastada.

Poolkoksimägedel on potentsiaal olla salakavalateks reostusallikateks, nende käitumist on kindlasti vajalik kontrollida, ning mida varem, seda parem. See ei ole vana ega uue omaniku vastutuse jaotamise probleem, see on käesoleva põlvkonna kohustus tuleviku ees.