Uusaastatervitus hiinlastele: olümpiamängud gaasimaskides?

air-pollution-systems.jpg

ERIK PUURA

2008 Hiinas on juba saabunud, punaste lippude lehvides. Olümpiariik 2008, olümpiamängude korraldamine – kogu Hiina au ja uhkus.

Kiiresti arenev tööstusriik, eurooplaste-ameeriklaste kardetav konkurent majanduses.

Mis aga on majandusedu hind?

Õhureostus põhjustab igal aastal 750000 enneaegset sündi, 2/3 linnadest on õhk keskmiselt või tugevasti reostunud, umbes 10% riilikust koguproduktist hävib põldudel tööstuse poolt tekitatud happevihmade tõttu, mis langevad 30%-le riigi territooriumist. Süsinikdioksiidi emissioonide poolest möödus Hiina USA-st, paisates keskkonda igal aastal 6.2 miljardit tonni 5.8 miljardi tonni vastu. Poolel elanikkonnast puudub ligipääs puhtale joogiveele, 90% veekogudest asulates on tugevasti reostunud. Plaanitakse juhtida Jangtse jõe veed läbi põhjapoolsete tööstuslinnade, sealhulgas Pekingi ja Tianjini. Uue hüdroelektrijaama ehitamine Jangtsele sundis ümber asustama 1.5 miljonit inimest…

Hiinlased on tark rahvas, minu kolleegid Stockholmi Tehnikaülikooli päevilt integreerisid ja modelleerisid suurepäraselt. Iga eestlase kohta tuleb rohkem kui 1000 hiinlast ning kindlasti on pisut küüniline uusaastasoov: investeerige oma keskkonna puhtusesse! Aga ometi… Ilusat ja läbipaistvat uut aastat, hiinlased! Ja loodame, et olümpiakoondis ei pea gaasimaske gaasa võtma.

Elu võimalikkusest ilma Päikeseta

earth.jpg

ERIK PUURA

Kas elu ilma Päikeseta on võimalik? Mis saab siis, kui Päike kustub?

NASA astronoom Dr Sten Odenwald selgitab: enne kui Päike kustub (umbes 6 miljardi aasta pärast), selle aktiivsus järjest kasvab. Teiste tähtede analoogia põhjal suureneb 500 miljoni – miljardi aasta pärast Päikese aktiivsus sedavõrd, et keskmine temperatuur Maal kasvab 50-100 kraadi. Ookeanid aurustuvad ning tekkiva kasvuhooneefekti tõttu tõuseb maapinna temperatuur sedavõrd, et elu Maal pole enam võimalik.

Nii et umbes 500 miljonit aastat on meile Päikese poolt veel antud.

Ilus vaade sellele,kus parasjagu Päike annab valgust ja kus mitte, on toodud veebisaidil http://www.fourmilab.ch/cgi-bin/Earth. Sealt saate vaadata oma mujal maailmas viibivate sõprade ja sugulaste valgustatust. Lisatud pildil on valgustatus Päikese poolt täna, 31.12.07 kell 11.16, aga ka näiteks Põhja-Ameerika tuledemeri.

Päikest järgnevaks 500 miljoniks aastaks! 

Hagudi mehe poolt nimetatud riik kaob globaalses soojenemises

kruzenstern.jpg

Oli 19. sajandi algus, kui Hagudis Rapla lähedal sündinud admiral Adam Johann Ritter von Krusenstern nimetas korallsaarestiku Vaikses Ookeanis Gilberti saarteks. Muuseas, venelased kutsuvad Adamit siiamaani hoopis Ivan Fedorovich Kruzenshterniks. Ju siis oli tsaar Aleksandr I poolt lähetatud esimese Vene ümbermaailmareisi (1803-1806) juhi puhul nii vaja.

Gilberti saared muutusid kohalikus keeles Kiribatiks – 105000 inimest, 726 ruutkilomeetrit ja 32 saart. Ainult üks saartest – Banaba on suhteliselt kõrge, kõrgeim tipp 81 meetrit üle merepinna. See 5-ruutkilomeetrine saar omab veel ühte sarnasust Eestiga: ka seal leidub fosforiiti. Õigemini leidus, sest perioodil 1900-1979 kaevandati 90%-l saare territooriumist fosforiit lihtsalt ära.

Kõik teised saared on vaid mõni meeter üle merepinna ning maailmamere tõustes globaalse soojeemise tagajärjel jäävad vee alla. Irooniana oli Kiribati esimene maailma riik, mis võttis vastu aastat 2000, ning järgmist aastasada või kindlasti kohe järgmist aastatuhandet seal enam vastu ei võeta, sest saari ilmselt lihtsalt pole…  

Illustreerimseks ka 2 videot, esimene kohalik muusikahitt ja teine merepinna tõusu probleemistikust.

Krusenstern aga ostis aastal 1816 Kiltsi mõisa ning suri seal aastal 1846.

Kas elavhõbedast hambaplommid peaks välja vahetama?

amalgam.jpg

ERIK PUURA  

Rootsi keelab elavhõbeda ja selle sulami amalgaami kasutamise, mistõttu Rootsi hambaarstid ei tohi enam hambaid parandada amalgaamiga, vaid üksnes plastmassi ja keraamikaga. Keeld võib jõustuda juba tuleval aastal, hambaarstidele kehtestatakse siiski üleminekuaeg,

Mida see tähendab? Kas on leitud lõpuks, et amalgaamist plommid on tervisele ohtlikud?

Amalgaamist plommide võimalikust ohtlikkusest on juba ammu räägitud. Hambaarstide poolt kasutatav amalgaam koosneb umbes 50% elavhõbedast, 35% hõbedast, 9% tinast, 6% vasest ja pisiosast tsingist. 

Elavhõbeda-vastane kampaania maailmas algas 1956. aastal, kui Jaapanis Minamata lahe äärsed elanikud, kes sõid kalu ja mereande, said elavhõbedamürgituse (nn Minamata tõve) – põhjusteks reostus kohaliku keemiatehase poolt, orgaaniliste elavhõbedaühendite teke ning akumuleerumine toitumisahela kaudu mere-elustikus, mis põhjustab surmaga lõppeda võiva närvihaiguse. Sellest saadik on elavhõbe järk-järgult kantud kõige ohtlikumate ainete nimekirja.

Samas kliinilised uuringud ei ole näidanud, et lastel 5-7 aastat peale amalgaamist plommide paigaldamist oleks suuremal määral tervisehäireid esinenud võrreldes lastega, kel plomme ei paigaldatud. Inimese suus kergesti lahustuvat metüülset elavhõbedat üldiselt ei teki.  

On aga ka teadlasi ja ettevõtteid, mis aastakümneid juba on püüdnud tõestada amalgaamist plommide ohtlikkust. Üks põhjalikumaid ülevaateid on avaldatud veebilehel http://www.amalgam.org/. Sealse kokkuvõtte põhiargumendiks on, et kuigi elavhõbedat sisalduvat plommid on paktiliselt lahustumatud, kandub ikkagi kehasse umbes 10 mikrogrammi elavhõbedat päevas iga plommi kohta ning ka selline kontsentratsioon võib avaldada mõju muuhulgas loote arengule, immuunsüsteemile, siseorganitele, antibiootikumide mõjule ning fertiilsusele. Väidetakse, et 2/3 organismi elavhõbedadoosist tuleb amalgaamtäidiste korral just nendest.

Hambaarst Marek Vink on kommenteerinud seda küsimust veebisaidil www.hambaarst.ee järgmiselt:

Teaduslike uurimustega ei ole tõestatud amlgaamtäidistest võimalikult vabaneva elavhõbeda põhjustatud haigestumist. Näiteks kala süües satub organismi kordades suuremad kogused elavhõbedat, kui hambatäidisest seda tasahaaval vabaneb. Samas on teada, et elavhõbedale allergiline on üks inimene tuhandest. Nendel on amalgaami kasutamine kindlasti vastunäidustatud. Põhjamaades ei soovitatata amalgaamtäidiseid panna last ootavatele emadele. Kõige ohtlikum ongi amalgaamtäidise eemaldamise protseduur, mil elavhõbe võib aurustuda ja seda sisse hingatakse. Tõhus imusüsteem peaks selle ohu minimeerima.

Amalgaami kasutamine hambaaugu täidsmaterjalina näitab pidevat kahanemistendentsi. Marek Vink usub, et tänasel päeval ei kasuta seda enam valdav enamus hambaarste. Seda küll pigem vähese nõudluse tõttu, mis on tingitud metallivärvi täidismaterjali mitteesteetilisest väljanägemisest. Põhjus, miks osades riikides on amlgaamtäidised keelatud, peitub keskkonnariskides. Seepärast nõutakse, et hambaraviseadmete imusüsteemil oleksid enne kanalisatsiooni amalgaamiseparaatorid. Ja see separaatori sisu tuleb toimetada probleemsete jäätmete vastuvõttu. http://www.hambaarst.ee/virtarst.php?id=3221&hi=amalgaam

Hambaarst Reet Pallase on samal veebisaidil kommenteerinud: hõbeamalgaamtäidise eemaldamisel ei teki niisugusel hulgal selliseid aure, mis kuidagi kahjustaksid last rinnaga toitvat ema või rinnapiima saavat last. http://www.hambaarst.ee/virtarst.php?id=3278&hi=amalgaam

Samuti on Marek Vink kommenteerinud täidiste väljavahetamist järgmiselt:

Täidiste vahetamise käigus jääb alati ka tervet hambakudet vähemaks. Kui oma hambamaterjali on jäänud kriitiliselt vaäheseks, tuleks hakata mõtlema hambafunktsiooni taastamisele proteetiliste kroonide abil, mis teadagi on kulukas toiming. Seega on ilma selge näidustuseta täidiste väljavahetamine mitte just mõistlik teguviis. Meditsiiniliselt pole amalgaamtäidiste väljavahetamine ainult selle pärast, et need on amalgaamist, näidustatud.
Amalgaamtäidiseid vahetatakse kui nende alla on tekkinud sekundaarne kaaries, on selgelt näha hambaseina murdumisoht või harvemal juhul on põhjuseks esteetika. Põhjamaades nimetavad amalgaamtäidiseid (põhjuseta?) väljavahetavad arstid ennast ennast “biohambaarstideks”. Nende puhul kahtlustavad konservatiivsemad arstid küll äriprojekti. Ülikoolid ja erialaseltsid nende tegevust heaks ei kiida. Samas on tõsi, et uusi amalgaamtäidiseid pannakse järjest vähem ja suund on sinnapoole, et amalgaami kasutamine tõenäoliselt varsti keelustatakse (rasedatele on Rootsis keelatud). Ei taheta amalgaami kasutada just keskkonnakaitselistel põhjustel. Näiteks kremeerimisel õhku lenduvad elavhõbedaaurud saastavad keskkonda. Samuti saastab keskkonda amalgaamtäidiste väljavahetamine hambaarsti vastuvõtul (nii kanalisatsiooni kui õhku). Korraliku imutehnika korral amalgaami väljapuurimine patsiendi tervist ei kahjusta (ohtlikud on just elavhõbedaaurud). Tõenäoliselt on uutel seadmetel ka amalgaamiseparaatorid, mis amlgaamipuru kokku kogub ja kust see probleemjäätmete kogumispunkti viiakse. http://www.hambaarst.ee/virtarst.php?id=672&hi=amalgaam

Elavhõbeda allergiaga seotud küsimusi on kommenteerinud ajakiri Hammas:

Allergilisust amalgaamile esineb harva. Aastatel 1905–1990 avaldatud teaduslikus kirjanduses on vähem kui 50 viidet allergilisele reaktsioonile amalgaami suhtes. Kirjeldatud juhtumitel avaldus allergilisus amalgaami suhtes paistetanud huultes ja löövetes suu-, pea ja kaelapiirkonnas. Mõnel juhtumil avaldus allergia suu õõnsustes. Kõik allergilised reaktsioonid amalgaamile olid nähtavad mõnest tunnist mõne päevani pärast kontakti selle metalliseguga. Enamik allergilisi reaktsioone lahenesid mõne päevaga ilma hambaravialase või meditsiinilise vahelesegamiseta. Üksikutel juhtudel tuleb amalgaamtäidised asendada mõnest muust materjalist täidistega, et ära hoida allergilise reaktsiooni teket.

Kui kahtlustate, et olete amalgaami suhtes allergiline, siis on olemas valutu nahatest, mis võimaldab teie allergia põhjuse välja selgitada. Sellist testi teostab allergoloog või nahaarst. Vere- ja juukseuuringutel põhinevad testid ei võimalda potentsiaalseid allergiaid nii lihtsalt avastada ja võivad olla küllalt kulukad.

Kui te tunnete, et teil on allergiline reaktsioon mõne hambamaterjali suhtes, siis võtke ühendust oma hambaarstiga, kes võib teid vajadusel saata allergoloogi või nahaarsti juurde. http://www.hambatehnik.ee/hammas/index.php?id=33

Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti hambaarstide kindel seisukoht on, et amalgaamist plommid endast terviseriski ei kujuta, välja arvatud juhul, kui Teil on haruldane allergia elavhõbeda vastu. Samas maailmas on nii teadlasi kui ettevõtteid, kes ohtlikkuse trummi kõvasti taovad. Rootsi riigi otsus amalgaamtäidised keelustada on ilmselt seotud ühest küljest just keskkonnaprobleemidega (elavhõbeda sattumine keskkonda), teisest küljest aga ikkagi sellega, et amalgaamiplommides näeb avalikkus terviseriski tonti ning on ka teadlasi, kes ohtlikkust rõhutavad.

Kuidas üks projekt saab untsu minna… Hallandi oos Rootsis (täiendatud jaanuaris 2009)

hallandsas_384_100889a.jpg

ERIK PUURA

Võitmaks 10 minutit rongisõiduaega Göteborg-Malmö liinil tekkis Rootsis 1985. aastal hea idee rajada 8.5 km pikkune tunnel läbi Hallandi oosi. Oos on pikk kitsas ja järsunõlvaline pinnavorm, mis on moodustunud jääaja lõppedes liustikualuste surveliste sulamisvete setteist ning koosneb valdavalt liivast ja kruusast. Sageli sisaldavad oosid väga palju vett. Hallandi oosi alumises osas, kus tunnelit plaaniti läbindada, paiknevad tugevasti porsunud gneisid.

Mõeldud-tehtud. Ehitama hakkas Kraftbyggarna, hinnaks kalkuleeriti ca 900 miljonit SEK-i, muretseti hiigelsuur 9 meetrise läbimõõduga puurmasin, mille nimeks pandi Hallborr ning hakati otsast puurima. Arvestati, et nädalas puuritakse keskmiselt 100 meetrit.

Töö algas 1992. aastal, plaantud tempo juures oleks puurimine pidanud kestma alla 2 aasta. Puur jäi savisse kinni juba peale 17 meetrit puurimist. Selgus, et oosi geoloogilist ehitust oli ebapiisavalt uuritud ning sellise puuriga ei ole tööd teha võimalik.

1994. aastal otsustati kasutada tavalisi meetodeid – lõhkamistöid. Selleks rajati oosi sisse ka ülevalt lisatunnelid ning hakati korraga mitmest kohast ehitama. Ehitamise võttis üle Skanska ning plaanitud valmimisajaks oli 1999. Paraku ei arvestatud sellega, et oos sisaldab niivõrd palju vett. Töö seisis sageli, pragusid püüti täita kiirestitarduva tsemendiseguga.

Tundus, et kus häda kõige suurem, seal abi õige lähem. Prantsuse firma Rhône-Poulenc pakkus pragude täitmiseks välja aine Rhoca-Gil. Kuigi Stockholmi Tehnikaülikooli teadlased hoiatasid, et aine sisaldab akrüülamiidi ja formaldehüüdi, usuti tarnijat, et kivistumine on kiire ja probleeme ei teki.

Tekkis. Töölised said mürgituse, Vadbäckeni jões hukkusid kalad ning haigestusid vett joonud lehmad. Selgus, et Rhoca-Gil sisaldab rohkem akrüülamiidi kui arvati ning tugeva põhjaveesurve all ta ei tardu kiiresti. Tunneliehitus peatati, Skanska juhte trahviti ning Rhône-Poulenc’i üle algas kohtuprotsess 2007. aasta sügisel. Selleks ajaks oli kulutatud juba mitu miljardit SEK-i.

Aga inimene ei anna alla. Juba 1997. aastal ütles Rootsi kommunikatsiooniminister Ines Uusmann, et kui inimene on käinud Kuul, siis on tal õigus uskuda, et ka tunnel läbi oosi saab tehtud. 2005. aastal muretsesid Skanska ja Banverket uue puurmasina nimega Åsa, mille jaoks savi ei pidanud olema probleem.

Esimese 4 kuuga õnnestus läbindada 7 meetrit. Siiski on rootslased järeleandmatud ning 2007. aasta lõpuks on 50% tunnelist valmis, töö kiirus on 8 meetrit päevas. Projekt on ajagraafikust maas 16 aastat ning uue graafiku kohaselt peaks valmima 2012. aastaks, kuid viimastel andmetel ollakse omakorda 9 kuud ka uuest graafikust maas. Lõppmaksumuseks arvestab Skanska 7.5 miljardit SEK-i, kuid summa võib vabalt suureneda 8-9 miljardini – kümnekordseks võrreldes algselt planeerituga.

Lisaks on Rootsi rahandusminister Anders Borg väljendanud seisukohta, et maanteedesse investeerimine on 4-5 korda tähtsam kui raudteedesse. Märtsis 2008 otsustas Rootsi valitsus töid jätkata. Ametliku teadaande alusel 2008. aasta oktoobrikuust lükkub tunneli valmimine 2012. aastast aastasse 2015 ning nõuab seetõttu täiendavalt veel 800 miljonit Rootsi krooni.

Ebapiisavad eeluuringud, teadlaste hoiatuste kuulmatajätmine ning vaatamata probleemideahela jätkumisele projekti jätkamine on muutnud Hallandi oosi projekti Rootsi ehitusajaloo ning keskkonnakaitse üheks suurimaks läbikukkumiseks, mida saab ehk võrrelda Vaasa-laevaga.

Ilm aastal 2008 kuupäevade kaupa

erik7.jpg

ERIK PUURA

Missugune on ilm aastal 2008?

Ma ei tea ja ei saagi seda praegu teada, see selgub järgmisel aastal.

Diogenes ütles, et nähes valitsejaid, arste või filosoofe tundub talle, et inimene on elusolendite seas kõige targem.

Kuid nähes unenäoseletajaid, ettekuulutajaid või inimesi, kes neid usuvad, või neid, kes uhkeldavad kuulsuse ja rikkusega, siis tundub talle, et inimene on kõige rumalam olevus.

Aga ilma pärast küll stressama ei pea. Tuleb päikest ja äikest niikunii.

Kagu-Eesti regionaalprügila Kõllestesse: uus NIMBY juhtum

100px-kolliste_valla_vapp.gif100px-kolliste_valla_vapp.gif

ERIK PUURA

NIMBY tähendab ‘not in my back yard’, mitte minu taha aeda. Kuhu iganes prügilat ka ei planeerita, kohalike elanike vastuseis on olemas.

Kagu-Eesti prügilale koha leidmine on muutunud kogu regiooni probleemiks: kui kohta ei leita, tuleb prügi hakata vedama teistesse regioonidesse, näiteks Türi lähedale Väätsale, ning loomulikult peavad regiooni elanikud kinni maksma suuremad veokulud. Juba mitu aastat on möödas ajast, kui kukkus läbi plaan rajada prügila Nõo valda. Mäletamist mööda oli seal lisaks kohalike elanike vastuseisule tehtud keskkonnauuringud äärmiselt puudulikult: mõju põhjaveele kirjutati kokku arhiivimaterjalide põhjal, arhiivides aga oli olemas info vaid selle pinnase kohta, mis prügila rajamise käigus oli plaanis eemaldada…  

28.12.07 Tartu Postimehes kirjutas Martin Pau artikli ‘Kõlleste prügila eeldab präänikut’. Üldiselt on võrreldes eelmiste NIMBY juhtumitega tehtud samm edasi ning hakatud aru saama, et prügila rajamine peab kohalikele elanikele tooma kaasa ka muid selgeid positiivseid muutusi.

Tundub aga, et arendusfirma Hendrikson & Ko on kohalike elanike faktorit jällegi alahinnanud. Kuidas muidu tõlgendada seisukohta ‘Prügila asukohtade eelvalikute … kohta ei ole ühtki reeglit, kuidas neid peaks avalikustama, seega on pahameel, miks pole kohalikke elanikke kaasatud, ennatlik.’

Oot-oot. Kuna reegleid pole, siis ei pea kohalikke elanikke kaasama?

Kõik planeeriminse läbikukkumised Eestis ongi tingitud eelkõige sellest, et kohalikke elanikke on kaasatud liiga hilja. Küsimus ‘Miks meie valda?’ kerkib üles ju niikuinii! Ja siis ei aita ka, kui vallavalitsus toetab ettepanekut ning prügilat nimetatakse peenemalt jäätmekeskuseks.

Iga kohalik elanik saab aru, et tänapäevane jäätmekäitluse tehnoloogia on selline, et ohud keskkonnale on minimaalsed. Siiski oleks minul, kui mina seal lähedal elaksin, hulk praktilisi küsimusi:

1. Kuidas prügila ehitus mind hakkab häirima?

2. Kuidas prüglia töötamine mind hakkab häirima – transport, müra?

3. Mida konkreetselt vald sellest võidab ja kui võidab, siis kuidas see kajastub minu heaolus?

4. Kas minu kinnisvara hind võib langeda, kuna see muutub prügila-naabruses-paiknevaks kinnisvaraks?

Arendajal ja kohalikul omavalitsusel peaksid olema selged ja ühemõttelised vastused nendele küsimustele, oleks pidanud olema ka juba esimesel koosolekul. Sest kui rahvas on juba närvi aetud, siis suhtumist muuta on väga raske.

Variante saadavate tulude arvelt arendada infrastruktuuri on ju mitmeid. Kultuur, kaubandus, teede kvaliteet, puhkekohad… Kuni konkreetse kompensatsioonini kinnisvara hinna languse eest välja, kui kellegi elukoht paikneb objekti vahetus läheduses.

Kohalike elanike küsimusi on vajalik ette näha ning neile ka vastata.

Tuumajaamad Euroopas – kus ja miks?

tja.jpg

ERIK PUURA 

Räägitakse palju Euroopa Liidust ja selle mõttekusest (ühest liidust tulime ja teise läksime…), vähem aga selle ajaloost ja mõttest. 1957. aastal allkirjastati Euratom leping arendamaks ühiselt Euroopas välja tuumaenergeetika. Loodi katsereaktorid Geelis (Belgia), Karlsruhes (Saksamaa), Ispras (Itaalia) ja Pettenis (Holland). Sellest süsteemist arenes hiljem välja Euroopa Ühisteaduskeskus (Joint Research Centre).

Tuumanenergeetika areng lõpetas maadejagamised energeetiliste kütusevarude pärast ja oli sisuliselt rahu tagatiseks. Kuskilt tuleb ju energiat saada. Energiaprobleeme on läbi ajaloo peetud poliitiliste hoiakute kujundajateks, mida praegu ilmekalt näitab ka gaasitoru rajamise surve Euroopa poolt – see on Saksamaa ja selle naaberriikide jaoks nii tähtis projekt, mis paratamatult kujundab poliitilisi hoiakuid.

Ilma tuumaenergeetikata aga oleks väga paljud Euroopa riigid veel suuremas sõltuvuses kütuste ja energia impordist. Vaadake reaktorite paiknemist. Prantsusmaa elektrienergeetikast on ligi 80% tuumaenergia.

Joonisel on toodud Euroopa tuumajaamade kaart ning ESPON riskihinnang. Kuna õnnetuste tõenäosus on väga väike, samas pole need kunagi välistatud, siis lähtub riskide kaart Chernobyli kogemustest: kõik regioonid lähemal kui 30 km tuumajaamadele tuleb suurema õnnetuse korral evakueerida (kaardil tumesinine) ning lähemal kui 300 km on suur oht Cs-137 isotoobiga saastumiseks (kaardil tumekollane). Lisainfot vt http://www.gtk.fi/projects/espon/Nuclear.htm

Tobedate keskkonnauudiste TOP 5: dets 07

christmas_tree_06.jpg

ERIK PUURA 

Mis teeb uudisest uudise? Uudsus, päevakajalisus, globaalsus, olulisus kohalikus kontekstis, prominentsus, puänt… Detsembri jooksul jäid Eesti pressist silma mõned vahvad keskkonnauudised, millest väljavõtted on järgnevalt esitatud. 

No 1 Postimehe lugejad eelistavad jõulupuuna kuuske (Postimees 22/12/2007)    

Suur osa (45 protsenti) Postimees.ee lugejatest järgib vanu traditsioone ning toob jõuludeks tuppa kuusepuu, kirjutab Postimees.   

No 2 Millisest kuusest võiks saada jõulupuu (Virumaa Teataja 18/12/2007)   – – – 

Kuusevarga vältimine 

Riigimetskonnad jõulukuuskede kasvatamisega spetsiaalselt ei tegele, mistõttu tuleb sobiva puu leidmiseks vaeva näha. Et kuusk on varju taluv puu, kasvab neid ka vana metsa all tihedalt koos. Sellised puud on hõredad ja võivad toas tunduda raagus rootsudena. – – – Kahjuks tuleb päris sageli ette ka seda, et kuusk võetakse valest kohast ilma luba küsimata ning sentigi maksmata, teisisõnu – varastatakse. Vanal riigimetsaametnikul Ants Järvelal on selle vastu väärt nõu, mille järgi on ta isegi talitanud. Nimelt soovitab mees ilusamatel kuuskedel, mis võiksid varguse ohvriks langeda, ühest küljest mõned oksad ilma tüve vigastamata maha võtta – siis saavad neist sirguda head palgipuud, ilma et kellelgi tekiks kiusatus enne õiget aega kuused jõulupuu pähe metsast ära viia. Oma jõulupuu otsinguid alustab metsamees aga juba kevadel, kraavikallastel ja teeäärtes kasvavatele kuuskedele pilku peale visates.   

No 3 Jaapanlased aretasid kassilembese hiire (Elu 24 16/12/2007)   

Jaapani Tokyo ülikooli teadlased aretasid geenimanipulatsiooni abil hiire, kes ei karda kasse, kirjutab Elu 24. Aretamisega tegelenud teadlastegrupi juht Ko Kobayakawa ütles, et hiired põgenevad siis, kui haistavad kassi lõhna, kirjutab STT. «Kuid hiir, kellelt on geenimanipulatsiooni abil lõhnatundmisega seotud rakud välja lülitatud, ei kartnud kassi,» selgitas teadlane. Kobayakawa jätkas, et nad tegid katse, kus panid geenimanipulatsiooniga hiire kassi juurde ja hiirel ei tekkinud mitte mingisugust põgenemisreaktsiooni. – – –  

No 4 Eesti on suuruselt paras (Võrumaa Teataja 06/12/2007)   

Teisipäeval Võrus kultuurimajas Kannel peetud Eesti maakondade konverents „Eesti mudel” kujunes suuresti aruteluks selle üle, miks on väljaspool pealinna hea elada ja mida tuleks Eesti ääremaastumise vältimiseks ette võtta, kirjutab Võrumaa Teataja.  – – – 

Et kohalikel omavalitsustel oleks rohkem ressursse, soovitab Sarv pealinnas elavatel inimestel end sisse kirjutada kohta, kus on nende süda ja juured.  Pealinnaelu tuleks raskeks muuta Õhtuse diskussiooni käigus avaldas Võro Seltsi VKKF juhatuse liige Kaido Kama arvamust, kuidas ääremaastumist vältida ja inimesi maale meelitada. Selleks tuleb Tallinna elu teadlikult raskemaks ja kallimaks muuta, väikeste kohtade spetsialistidele aga pealinna omadest rohkem palka maksta. Niimoodi on tulemuslikult toimitud Norras.  Samuti leidis Kama, et eduka regionaalpoliitika jaoks on kohalike omavalitsuste otsustusvõime liiga suur. See on võimaldanud Tallinnal suurema eelarve tõttu kogu oma soodustuste süsteemidega teistest üle sõita. Tallinna linnavalitsuse plaan tulevast aastast maamaksu tõsta on seega esimene samm regionaalarengu suunas.   

No 5 Lehmad on õppimisvõimelised (Tartu Postimees 06/12/2007)   

Arvestades asjaolu, et lehm laseb end kogu aeg lüpsta, võib mõni vurle teda rumalaks loomaks pidada. Aga Männiku Piima tehnika viimase sõnaga vabapidamislaut tõestab, et lehmal on nutti piisavalt, kirjutab Tartu Postimees. «Lehmad on täitsa õppimisvõimelised tegelased,» naerab Haaslava vallas karja ja põldu pidava OÜ Männiku Piim juhataja Avo Samarüütel. «Aga kombed võiksid neil küll paremad olla. Nad peaksid oma magamiskohal rohkem puhtust pidama.» – – –

Kasulik ja ohtlik saab olla ühekorraga

doos.png

ERIK PUURA

Oleneb, mis aine ja oleneb, mis doosis.

Lihtsustatult võib rääkida 4 mudelist. Lamaval teljel on doosi suurus, püstisel teljel mõju (kas negatiivne või positiivne).

Esimene grupp aineid on sellised, mida meil on vaja ja kui neid üldse pole, on jama. Kui aga teatud nivoo on käes, on kõik korras ja suurem kogus ka midagi eriti halvemaks ei muuda, näiteks nagu vesi või kaltsium. Muidugi saab ka end veest surnuks juua, aga räägime normaalsetest kogustest.

Teine grupp aineid on sellised, mida pole vaja ja millele saab kehtestada ülemnormi – kui on rohkem, on suur jama, näiteks nagu enamik ohtlikke aineid. Pisikogus metanooli tarbida ei tee veel midagi, suurem kogus aga…

Kolmas grupp on sellised, mida meil on vaja kindlas koguses – ja seda ongi kõige raskem saavutada. Kui on liiga vähe, on jama, ning kui on liiga palju, on jama. Näiteks nagu fluor joogivees, kuid ka paljud raskmetallid kui elutähtsad elemendid – vask, tsink jne. Tegelikult peaksime neile ainetele omama nii alam- kui ülempiiri. See küsimus kerkis ka ilutulestiku blogi puhul – liitiumit kasutatakse ravimites, kui aga Li ületab teatud doosi, siis on tegemist mürgiga.

Neljandasse gruppi paigutaksin radioaktiivsuse, mis pole küll aine, kuid on oluline ka see mudel esitada – sest ka väikestel doosidel on teatud negatiivne mõju, doosi kasvades aga negatiivne mõju järjest suureneb. Siin on raskused normi tegemisega, sest teatud negatiivse mõjuga peame igal juhul arvestama, kui aga viime normi liiga madalaks – pole meil lihtsalt raha selle täitmist tagada…

Seega ei saa rääkida näiteks, et raskmetallid on kahjulikud. Paljusid neist on meil vaja. Kui aga doos ületab kindla piiri, siis on jama küll.

Selline käsitlus on lihtsustatud, näiteks see mees, kes elavhõbedat hiljuti sõi, pääseb ilmselt kergelt – kui seesama elavhõbe aga oleks olnud kloororgaanilises vormis või aastaid nina all auranud, oleks mõjud olnud märksa hullemad. Nii et ka ühendiline vorm ning tarbimise viis on ülitähtsad.

40000 inimese surm = ühe inimese õnn

samson_lg.jpg

ERIK PUURA 

 

Keegi ei tea täpselt, mitu inimest hukkus Kariibi meres paikneval Martinique saarel 8. mail 1902 – erinevail hinnanguil 25000-40000, üldevinud versiooni kohaselt vähemalt 30000, kuid tsirkuseplakatil on kirjas 40000.

Tulikuum püroklastiline pilv, mille kiirus ulatus 670 km/h ning temperatuur 1000 kraadini, sööstis mööda Mount Pelee nõlva alla ning tappis peaaegu kõik Saint Pierre’i linna inimesed.

Saatuse iroonia seisneb veel selles, et kuigi tunnusmärgid lähenevast katastroofist olid olemas – juba kaks nädalat oli eraldunud tuhka ja gaase, mõni päev enne tungisid linna aga ämblikud ja maod – veensid kohalikud võimukandjad inimesi paigale jääma, sest tulemas olid valimised.

Pilv tekib, kui ennast järk-järgult kõrgemaks ehitanud vulkaani üks külgi ei pea vastu ja kukub järsku kokku – kolossaalselt suurem ja tulisem kui pilv, mis tekkis WTC tornide kokkukukkumisel 11.09.2001. Edasine läheduses elavate inimeste saatus sõltub juba sellest, kuhu poole pilv liigub.

Õnnelik aga oli surmamõistetud vang nimega August Cyparis, kohalik räuskaja ja kakleja. Ta oli eelmisel päeval kellelegi nuga andnud ning vangikongi pistetud, irooniana osutus vangikong linna kõige turvalisemaks kohaks. Ta sai tugevasti põletada, kuid jäi ellu ja kaevati nelja päeva pärast välja.

Seejärel anti talle armu, pandi talle uus nimi (et vist paremini müüks, Ludger tundus paremana kui August) – Ludger Sylbaris, ning ta rändas rändtsirkusega kaasas läbi kogu Ameerika, näidates oma põletushaavu ning teenides normaalset pappi esimese mustanahalisena, kes tsirkusesse esinema võeti. Teda reklaamiti kui ainsat ellujääjat, mis polnud tegelikult tõsi, sest ka üks linna ääres elav kingsepp oli jõudnud laua alla pugeda ning üks väike tüdruk mere äärde koopasse varjuda.

Praeguseks on vulkaan end jällegi üles ehitanud ning mistahes hetkel võib ajalugu korduda… Lootus on vaid, et tundemärgid saavad olema sarnased kui 105 aastat tagasi ning inimesed ei lase end poliitikutel lollitada.

Kui palju elab maailmas inimesi?

world_pop.gif

ERIK PUURA

Järjest rohkem.

Aga ega täpselt keegi ei tea. David Levine’i kalkulaator on veebisaidil http://www.ibiblio.org/lunarbin/worldpop, mis selle blogi kirjutamise hetkel näitas 6772845539. Iga sekundiga lisandub 3-4 inimest.

US Census Bureau kalkulaator näitas samal ajal 6640228857 http://www.census.gov/ipc/www/popclockworld.html

Nii et ainuüksi nende kalkulaatorite vahe on üle 132 miljoni inimese.

Kes vähegi progeda oskab, võiks võtta statistikaameti andmestiku ja ära teha ka Eesti oma.

Maailma rahvaarv on Levine’i kalkulaatori järgi selline:

7 miljardit aastal 2011

8 miljardit aastal 2020

9 miljardit aastal 2028

10 miljardit aastal 2035

On teoreetikuid, kes arvavad, et kasvutrend siiski aeglustub enne 2035 – kas neil õigus on, näitab aeg ja ehk ka see blogi aastal 2035.

Joonise allikas: M.M. Kent and K.A. Crews, World Populations: Fundamentals of Growth, 1990, Population Reference Bureau, Washington, D.C.

Fluor põhjavees: kas teate, mida joote?

ERIK PUURA

Tegime koos OÜ Haridusmeediaga sel teemal ka telesaate Bionina sarjas, kes on huvitatud, kõiki Bionina sarja Tartu Ülikooli saateid saab vaadata http://www.ut.ee/yldinfo/videod.

water_fluor_clip_image002.jpg

5. saade on joogivesi, kui klõpsate pildile, algab saade.

Kirjalik kokkuvõte fluori-probleemist on järgmine.

Fluori tähtsusest hammastele on kuulnud igaüks. Mis selle fluoriga aga täpselt lahti, on paljude jaoks segane. Kas ja kes peaks kasutama fluoriga rikastatud hambapastasid, mida reklaamitakse kui hambaid tugevdavaid? Tegelikult on fluor on üks riukalik keemiline element – hästi on ainult siis, kui seda on parasjagu.

Fluoriprobleemi teeb eestlase jaoks eriti keerukaks veel see, et meie nn fluorikaart on väga kirju. Ühes ja samas asulas võib joogivee fluorisisaldus kõikuda sedavõrd, et tänava ühes otsas elavad inimesed peaksid hea tervise huvides fluori lisaks tarvitama, teised aga kraaniveest hammaste tervishoiu huvides sootuks loobuma, sest fluorihulk selles võib tervist rikkuda.

TÜ Tervishoiu Instituudi poolt läbi viidud uuringus võeti veeproove kõikidest nendest veevärkidest, kus on taga vähemalt 100 tarbijat. Kokku võeti 700 proovi 144 asulast ja veel lisaks ka mõnedest linnaveevärkidest.

Fluorisisaldus kõikus päris suurtes piirides. Kõige väiksemad sisaldused olid 0,1 mg/l ja kõige kõrgemad – 6,95 mg/l. Kui fluori on joogivees alla 0,5 mg/l, siis on soodustatud hambakaariese teke ja organismile on vaja anda fluori lisaks. Kui aga fluori on üle 1,5 mg/l, tuleb ilmsiks tema toksiline toime. Kahjustus ilmneb esmajoones hambafluoroosina. Sel juhul hakkavad hambad pealtpoolt lagunema. Alguses kaob ära hamba valge läige, tekivad tuhmid laigud. Need tulenevad aja jooksul, lähevad kollakaks, siis pruunikaks ja lõpuks hakkavad hambad lagunema. Aga lisaks sellele on veel toksilisi toimeid. Väga huvitavaid andmeid on saadud Hiinast – selgus, et joogivee kõrgem fluorisisaldus pidurdab laste intelligentsuse arengut. Kindlasti on liigse fluoriga seotud ka skeletifluoroos. Ja neid kahjulikke toimeid on veelgi.

Üle 1,5 mg/l fluorisisaldusega vett ei tohiks tarbida.

Miks on fluori ühe puurkaevu vees rohkem teise puurkaevu vee jälle vähem? Me saame oma joogivee põhjavee erinevatest kihtidest. Olenevalt sellest, millise kihi vett kasutatakse, sõltub ka fluorisisaldus. Ühes ja samas asulas võivad puurkaevud ulatuda eri sügavusele ja sellest tuleb ka siis erinev fluorisisaldus. Näiteks Tormas saadi selline tulemus, et ühest veevärgist said inimesed vett, kus fluori oli liiga vähe, naabertänava rahval tuli kraanist aga ülemäära fluoririkas vesi.

Kõik uuringu tulemused on avaldatud raamatus „Eesti joogivee fluoriuuring 2004”. Seal on kirjas kõik tulemused üksikute proovide kaupa. Need on grupeeritud maakondade ja valdade järgi ja sealt saab igaüks vajalikud andmed kätte.

Mida aga inimene tegema peab, kui ta saab teada, et tema joogivesi on säärane, mida tegelikult üldse ei tohikski tarvitada?

Kui fluori on vähe, on fluoriga rikastatud hambapastad omal kohal. Kas peaks veel ka preparaate lisaks tarbima, otsustab hambaarst. Kui aga fluorisisaldus on liiga kõrge, saame ka teadlikult riski vähendada nii, et tarvitame joogiks vähem kraanivett ja teeme kohvi, tee, morsid jm joogid pudeliveega. Ka suppi saame teha pudeliveega jne. Fluorisisaldus ei mängi mingit rolli selles vees, mida kasutame olmes – nõudepesuks, pesu pesemiseks jne.

Selle eest, et elanikud oleksid varustatud kvaliteetse joogiveega, vastutavad kohalikud omavalitsused. Eks selles osas on tegelikult päris palju juba ära tehtud, suuremates veevärkides on asi enamasti korras. Need fluoriprobleemid on praegu just väikeste veevärkide häda. Paljudes kohtades püütakse asja parandada, paigaldatakse fluori eemaldamise seadmeid jne. See asi on siiski suhteliselt keeruline, sest need seadmed on väga kallid. Aga kuni inimeste kraanidest voolab liigse fluori tõttu tarvitamiskõlbmatu vesi, tuleks kasvõi ajutisi abinõusid rakendada, näiteks tuua asulasse joogivett tsisterniga. Ja inimesed peavad seda kohalikelt omavalitsustelt nõudma.

Ilutulestiku mõjudest keskkonnale

fireworks-pollution.jpg

ERIK PUURA 

Ei taha kellegi uusaastatunnet ära rikkuda, aga viimastel aastatel Eesti linnad otsekui võistleksid, kes suurema summa eest raha taevasse lõhkab. Olen nõus, et tunne näha taevas erinevat värvi ja hästi palju valgusallikaid on meeliülendav ning annab emotsionaalse laengu, õige uue aasta saabumise tunde.

Paraku ei räägita sellest, et ilutulestikul on ka tugevad negatiivsed mõjud.

Ilutulestiku rakettides ja pakettides kasutatakse oksüdeerijana pliiühendeid. Plii negatiivne keskkonnamõju on ammu tuntud, Vana-Roomas oli rikaste inimeste eluiga lühike eelkõige just seetõttu, et veetorustik ehitati pliist. Rohelise värvi annab taevasse baarium, mis on väga mürgine ja ka radioaktiivne. Punase värvi annab liitium, mis on nõrgalt mürgine. Lillat ja erepunast värvi annavad rubiidium ja strontsium, mis on nõrgalt radioaktiivsed ning võivad asendada kehas kaltsiumi. Sinist värvi annavad vaseühendid, valget aga alumiinium, mis võib põhjustada nahahaigusi. Põlevaks aineks on sageli ammonium perkloraat, mis võib saastada vett ning rikkuda kilpnäärme toimimist. Küllaltki sageli kasutatakse ka värvuste saamiseks kaadmiumi, mis on väga mürgine, tekitab vähki ja võib bioakumuleeruda. Põlemiseks lisatav kaaliumnitraat tekitab mürgiseid osakesi, ning põlemise tagajärjel tekkivad väävligaasid on tugevalt happelised.

Nii et mida rohkem raha taeva lennutatakse, seda rohkem keskkond reostub. Õnneks meil väga palju raha selle jaoks pole. Küll aga, kui rahvamassis seistes tungib teie näkku tugev põlemisving, siis peaksite end kogu selle keemia sissehingamise eest kaitsma. Soovitan valida vaatamiseks rahulikuma ja kaugema koha.

Kindlasti suuremaks ohuks tuleohutuse mõttes kui linnade tasandil korraldatavad ilutulestikud on peaaegu igast kauplusest ostetavad paketid. Kui panete need maha ja arvate, et need ümber ei lähe, siis eksite. Väga sageli keerab selline pakett ennast peale esimesi pauke külili ning – täitke ohutuseeskirju ja olge vähemalt 30 m eemal! Otstarbekas aga on paketid vaiadega toestada.

Kõige jõhkramalt aga mõjub paugutamine koduloomadele, eriti koertele. Kui on ette teada või aimata paugutamist ja tulevärki, viib oma koerast hooliv inimene koera kohta, kus ta ei peaks väga palju stressama, näiteks mõnda ruumi, kust ta välja ei saa, suurt välja ei näe ja mille seinad summutavad ka paugutamist…

Koera evakueerimise varustus

ERIK PUURA 

Kirjutasin sellest, kuidas keskkonnaohte (maavärinad, vulkaanipursked, orkaanid, metsatulekahjud jne) kartvad sussex_spanjel.jpg

ameeriklased panevad kokku ja hoiavad käeulatuses varustust kiireks evakueerimiseks. Kaur arvas oma kommentaaris, et olen kopeerinud hoopis supermarketi müüginimekirja, sest muuhulgas oli nimetatud ka kodulooma närimislelu.

Veebilehelt http://www.peteducation.com/article.cfm?cls=2&cat=1677&articleid=2886 võite ise lugeda, kuidas koostada oma koerale evakuatsioonivarustus – muuhulgas vesi ja toit (vaja välja vahetada iga 3 nädala tagant), kilekotid väljaheite jaoks, hammaste puhastamise vahendid, fotod koos endaga (et koera kadumise ja leidmise korral saaks tõestada selle kuuluvust), dokumendid, vaktsineerimise sertifkaadid jne.

Elame tõesti keskkonna mõttes nii kindlas piirkonnas, vaevalt et kellelgi Eestis koera evakuatsiooni varustus valmis on. Maailmas aga on palju piirkondi, kus peab olema valmis päevapealt oma kodu maha jätma.

Koduloom on aga sageli pereliige ning tema suhtes kehtivad samad reeglid kui teiste pereliikmete suhtes. Siin on Eestis ilmselt pikk tee käia, eriti mõeldes juhtumitele, kuidas näiteks suveks laste rõõmuks suvilatesse soetatud lemmikloomad jäetakse talve tulekul looduse meelevalda – kuna linnakorteris lihtsalt ruumi polevat… Või kui koerale on omistatud pelgalt aheldatud valvuri funktsioon. Loomulikult ei mõtle sellised ‘loomaomanikud’ sellele, et ohu korral võiks ka looma kaasa võtta…

Infoühiskonna haavatavus

erik5.jpg

ERIK PUURA 

Eesti pole maailma mastaabis suurt keskkonnakatastroofi veel kogenud ning meie olukorra analüüs ei eelda ka, et loodust väga kartma peaksime. Kõik meie ohud on meie endi poolt tekitatud – merel sõitvad naftatankerid, ohtlikud veosed raudteedel ja maanteedel, ohtlikud ained ladudes, reostavad tööstusettevõtted, ebasanitaarsed prügilad jne. Tormide ja üleujutuste mõju on olemas, aga orkaanidega võrreldes on see väike.

Meie kõige suuremaks probleemiks tulevikus aga võib osutuda see, et ehitame üles kogu oma elu sõltuvaks elektrist ja infosüsteemidest. Paljud inimesed hakkavad laamendama juba siis, kui arvuti 5 sekundi jooksul veebilehte või msn-i ei ava. Olete aga mõelnud, mis saab, kui mistahes põhjusel ei kao mõneks päevaks ära mitte üksnes internet, vaid ka elekter? On teie eluruum talvel endiselt soe? On teil sööki varutud või sularaha seda osta, kui keegi üldse veel müüb? Kas vett kraanist veel tuleb? Kas kanalisatsioon töötab? Kas bensiini on, et maale vanaema juurde pakku sõita – kui on selline koht üldse olemas? Ja kas juhul, kui infosüsteemid on rivist välja löödud, suudate jääda rahulikuks ning vastavalt tegutseda?

Loomulikult on väga tõenäoline, et sellist juhtumit Eestis kunagi ei tulegi. Aga olgu toodud loetelu sellst, mis ühel ameerika perel peaks kogu aeg varuks olema – sest näiteks Kalifornias varitsevad ühtaegu nii suurte maavärinate, metsatulekahjude, orkaanide kui ka terrorismi oht. Mõelge selle peale, sest selline on elu!

– – – 

Järgnevalt üleaade, missugused õpetused on välja jagatud ameeriklastele.

Kui toimub suur õnnetus, pole teil aega varusid osta ega otsida. Kui teil on need olemas, saate paremini hakkama.

KOMPLEKTI VALMISTAMINE

On kuus põhivaldkonda, mille varusid peab omama: vesi, toit, esmaabivahendid, riided ja magamisvahendid, tööriistad ja nendega seonduv varustus, ning erivahendid. Peamised asjad peaksid olema pakendatud nii, et vajaduse korral eluase hüljata saaks need kohe kaasa võtta – näiteks seljakottidega.

Toitu säilitage nii, et oleks tagatud säiluvus ning asendage säilivusaja ületanud toit õigeaegselt. Arvestama peaks vähemalt 3-päevase varuga. Väikelastele peavad olema loomulikult spetsiaalsed varud.

Ravimite tagavara – kui võtate rohtusid, siis nende varud, samuti tagavaraprillid või -läätsed.Meelelahutus – mängud ja raamatud, joonistustarbed.Dokumendid: passid, sünnitunnitused, haridust tõendavad dokumendid, abielutunnistused, krediitkaardite väljavõtted, eluaseme jm laenude dokumendid, ravidokumendid, kindlustusdokumenid jne.Esmaabivahendid.

Tööriistad, õmblusvahendid, raadio, patareid, sularaha, piirkonna kaardid, tulekustuti, nuga, tolmukaitsemaskid, köis, telk jne.

Järgnevalt täisloetelu inglise keeles.

Once a disaster hits, individuals won’t have time to shop or search for supplies. But if they’ve gathered supplies in advance, they can endure an evacuation or home confinement.

PREPARING THE KIT

When preparing a Disaster Supplies Kit, review the checklists provided. Gather the supplies that are listed. The items may be needed if confined to home. There are six (6) basics people should stock in their home: water, food, first aid supplies, clothing and bedding, tools and emergency supplies and special items. Place the supplies most likely needed for evacuation in an easy to carry container. These supplies are listed with an asterisk (*). Possible containers include a large, covered trash container, a backpack or a duffel bag.

FOOD STORAGE TIPS

Keep food in a dry, cool spot—a dark area if possible.
Keep food covered at all times.
Open food boxes or cans carefully so they can be closed tightly after each use.
Wrap cookies and crackers in plastic bags and keep them in tight containers.
Empty opened packages of sugar, dried fruits and nuts in air-tight containers to protect them from pests.
Inspect all food for signs of spoilage before use.
Use foods before they go bad and replace them with fresh supplies, dated with ink or marker.
Place new items at the back of storage area and older ones in the front.

WATER AND FOOD

Store water in plastic containers such as soft drink bottles. Avoid using containers that will decompose or break, such as milk containers or glass bottles. Food-grade plastic containers are most suitable for storing water.

A normally active person needs to drink at least two (2) quarts of water each day. Hot environments and intense physical activity can double that amount. Children, nursing-mothers and ill people will need more.

Store at least a three-day supply of non-perishable food. Select foods that require no refrigeration, preparation or cooking and little or no water. If food must be heated, pack a can of sterno. Select food items that are compact and lightweight.

Never use empty bleach containers to store water. Clearly mark containers “drinking water only” with the current date.

ITEMS NEEDED

Dried beef Jerky
Vienna sausages
Corned beef hash
Ready to eat canned meats, fish, fruits and vegetables
Potatoes
White rice
Beans
Dry pasta
Flour
Baking powder
Sugar, salt, pepper
Dried spices
Instant coffee
Tea bags
Hot cocoa mix
Canned soups
Bouillon cubes
Soft drinks, fruit drinks, canned or boxed beverages (Note: Soft drinks with Nutrasweet don’t keep in hot summer weather. They must be kept cool or they lose their sweetness. I wouldn’t drink it after a period of hot weather if its left out in the heat)
Crackers
Cookies
Trail mix
Hard candy
Dried fruit
Fruit rolls
Canned fruit
Fruit drinks
Granola bars
Bottled water
Powdered milk
Cereals
Vegetable oil
Peanut butter
Honey, jelly
Energy food bars
Multi-vitamins
Meals ready to eat (MRE’S)
Food (elderly and special needs)

NOTE: If at all possible, have a garden growing during the growing season, so that if there is a power outage, you have an opportunity to eat fresh food from your own garden.

SPECIAL ITEMS For Babies

Canned formula
Diapers
Bottles
Powdered milk

Medications For Adults*

Insulin
Prescription drugs
Denture needs
Extra eye glasses
Contact lenses and supplies
Heart and High blood pressure medication

Entertainment — Games and books, crayons and paper or coloring books

IMPORTANT DOCUMENTS

(Keep these records in a waterproof container)

Birth certificates
Social security cards
Education records
Religious documents (baptisms, blessings, confirmation)
Marriage licenses
Credit card statements
Mortgage papers
Bank loans
Bank statements
Medical records
Dental records
Earnings and benefits estimates statements
Utility bills
Insurance policies

PET SUPPLIES

Food (canned or dry)
Chew toys
Vitamins
Beddings
Litter

FIRST AID KIT

Individuals should assemble a first aid kit for their home and their vehicle.

Thermometer
Iodine wipes
Zinc oxide
Chapstick
Decongestant
Multi-vitamins
Surgical blades
Saline solution
Insect repellent
Two (2) tongue blades (or you can get a whole pkg at a crafts store)
Butterfly sutures
Ammonia inhalants
Activated charcoal
Antibiotic ointment
Wet wipes
Burn gel (preparation H works wonders)
Soap
Latex gloves
Petroleum jelly
Alcohol pads
Needle
Scissors
Triangular Bandages
Anti-diarrhea medication
Hypo-allergenic adhesive tape
Snake bite kit
Tweezers
Antacid
Laxative
Assorted sizes of safety pins
2-inch and 4-inch sterile gauze pads
Antiseptic
Sunscreen
Oil of Cloves (for dental pain)
Medicine dropper
Aspirin or non-aspirin pain reliever
Syrup of Ipecac
Sterile roller bandages
Various sized sterile adhesive bandages

TOOLS AND SUPPLIES

Emergency preparedness manual*

Needles and thread
Mess kits, or paper cups*, plates and plastic utensils*
Non-electric can opener or utility knife*
Battery-operated radio and extra batteries, or a solar-powered radio*
Flash light and extra batteries*
Chemical light sticks
Cash or traveler’s checks*
Map of area (for locating shelters)*
Fire extinguisher (small canister, ABC type)
Waterproof matches
Hand axe
Camp shovel
Hammer
Fold-up saw
Pry bar
Dust masks
Roll of twine
Duct tape
Shut-off wrench, to turn off household gas and water
Wrenches
Tube tent
Cooking stove and fuel
Candles
Water purification tablets
Plastic storage containers
Siphon hose and pump
Plastic sheeting
Rope (100 feet, nylon) (can use parachute cord)
Razor blades
Pocket knife or survival knife
Whistle
Signal flare
Metal mirror
Compass
Paper and pencils
Aluminum foil
Solar blanket
Electrical kit
Electrical tape
Fish hooks
Fish and snare line
Sanitation supplies
Soap and liquid detergent
Personal hygiene items
Feminine supplies
Toilet paper and towelettes
Household chlorine bleach
Disinfectant
Plastic bucket with tight lid
Plastic garbage bag and ties for sanitation

NOTE: If you have an ill or elderly person in your family whose life depends on the electricity to be guaranteed 24 hours a day, be certain to have battery operated equipment or an electrical generator always ready for emergencies.

WHEN THE POWER GOES OUT

Check to see if neighbors have electricity. Perhaps the problem is a new fuse needed, or the circuit breaker may need to be reset. If there’s a problem, contact the utility company. Turn off major appliances to avoid overload when the power is restored. Don’t open the freezer or refrigerator doors. This will preserve what cold air is in there. Leave one light turned on to know when power is restored. Be alert for downed power lines. Don’t go near them. Report them to the utility company.

PREPARING FOR A POWER OUTAGE

If a storm warning is issued, or if there’s lightening, disconnect sensitive electronic equipment such as computers, television sets, and videocassette recorders to avoid damage to them. Keep an emergency kit in a handy location stocked with flashlights,candles, matches, a portable battery operated radio and extra batteries. Have a supply of drinking water.

CLOTHING AND BEDDING

*Include at least one complete change of clothing and footwear for each person.
Rain gear*
Sunglasses
Thermal underwear
Hat and gloves
Blankets or sleeping bags*
Emergency reflective blanket
Hand and body warm packs

KEEPING WARM DURING A WINTER POWER OUTAGE

Dress warmly. Eat high-energy food to generate body heat. Raisins, nuts or candy are a good start. Close off as many rooms as possible. Heat only one room, and center everyone’s activity in that one room. Select a room on the warm side of the house away from prevailing winds if possible.

Keep doors and curtains closed. Use the fireplace if there is one. If not using it, be sure to close the flue. If heating with an open flame, be sure to ventilate properly. Cross ventilate by opening a window an inch on each side of the room. It’s better to let in some cold air than to risk carbon monoxide poisoning.

KEEPING COOL DURING A SUMMER POWER OUTAGE

Keep drapes drawn. Stay in the lowest part of the building, usually the basement. Conserve water. Stop watering lawns and gardens. If there isn’t any water stored as part of the emergency kit, it’s a good idea to store some water in a bathtub or other container. Keep access to the freeze and refrigerator at a minimum to preserve the cold air.

Never use empty bleach containers to store water. Clearly mark containers “drinking water only” with the current date.

Kllimamuutuste mõju Eestile: mida peaksime kartma ja millal?

51_air_pollution.jpg

ERIK PUURA 

Palju on Eesti meedias räägitud ka globaalsest soojenemisest. Sageli püütakse jällegi sensatsiooni, näiteks on väidetud, et akadeemik Raukas koos oma väliskolleegidega on ära tõestanud, et inimesel pole kliimamuutustega mingit seost. Siiski usuvad 90% teadlastest, et inimtegevusel on kliimamuutustega seos olemas.

Kliimaolud on nii Maa kui inimkonna ajaloo jooksul muutunud kogu aeg. Ka hetkel on kliima muutuses, Euroopa keskmine õhutemperatuur on viimase saja aasta jooksul tõusnud peaaegu 1 °C võrra ning teadlased väidavad, et 2100. aastaks tõuseb see veel 2–6,3 °C võrra. Eksperdid on seisukohal, et 2071. aastaks võib igal teisel aastal leida aset kuumalaine, mis on võrreldav 2003. aasta suvel toimunuga, mis põhjustas vähemalt 22 000 Euroopa inimese enneaegse surma. Valdav enamus teadlastest ja üldse inimkonnast on veendunud, et kliimamuutuste põhjuseks on muuhulgas inimtegevus, mille käigus paisatakse atmosfääri kasvuhoonegaase. Aasta 2005 oli kõige soojem aasta temperatuuride mõõtmise ajaloos. Maakera aasta keskmine temperatuur oli 0,6 °C kõrgem kui aastate 1951-1980 keskmine ja 0,8 °C kõrgem kui eelmise sajandi keskmine. Maakera neelab rohkem energiat kui kiirgab. See viitab aga inertsile maakera soojenemises. Kui energia neeldumine ja kiirgamine tasakaalustuvad, kiireneb ilmselt globaalne soojenemine veelgi ning isegi kui atmosfääri gaasiline koosseis rohkem ei muutu, soojeneb Maakera tõenäoselt veel 0,6° C võrra. Süsihappegaasi kontsentratsiooni 550 ppm (parts per million – miljondikosa) juures on risk ületada 2 °C globaalse soojenemise piir 68-99%. 400 ppm CO2 juures on risk 20%. Praegune CO2 kontsentratsiooni tase on 380 ppm ning aastane kasv on ca 2 ppm. Seega oleks vaja võimalikult kiiresti CO2 kontsentratsiooni suurenemine peatada.
Hiljuti avalikustatud valitsustevahelise kliimamuutuste töörühma (IPCC) raporti kinnitas, et inimtegevus, õhku paisatud kasvuhoonegaasid, on väga tõenäoliselt vastutav suurema osa viimastel kümnenditel maakera tabanud soojenemise eest. Sõnapaar «väga tõenäoliselt» tähendab, et teadlased on selles 90 protsenti kindlad. Keskmine temperatuur tõuseb sajandi lõpuks ilmselt 1,8–4oC. Sajandi teiseks pooleks kaob enam kui 60-protsendilise tõenäosusega suvine jääkate arktilistel aladel. Enam kui 90-protsendilise tõenäosusega tihenevad kuumalained. Enam kui 60-protsendilise tõenäosusega suurendab ilmastiku muutumine troopiliste tormide hulka. Kui kasvuhoonegaaside õhku paiskamine jätkub endises tempos, põhjustab see ka edaspidi soojenemist ja ülemaailmse ilmastiku muutusi, mis oleksid suuremad kui need, mida täheldati 20. sajandil.
Mida tähendab see Euroopa jaoks üldlevinud (näiteks USA Keskkonnaagentuuri) ekspertiisi kohaselt?
1. Lõuna-Euroopas veelgi suuremad probleemid mageveevarudele
2. Üleujutuste riski suurenemine
3. Mulla kvaliteedi langus (eriti erosiooni tagajärjel)
4. Ökosüsteemide muutumine, osade liikide ja elupaikade hävimine
5. Põhjaosas metsakasvu tempo suurenemine, lõunaosas aeglustumine
6. Suurenenud metsatulekahjude oht
7. Põhjaosas positiivne mõju põllumajandusele, lõunaosas negatiivne
8. Kalanduse potentsiaali langus
9. Suurenenud kahjustused kinnisvarale
10. Suhteliselt väikesed mõjud transpordile, energiasektorile, tööstussektorile; osa mõjudest võivad olla ka positiivsed
11. Muutunud turismi-potentsiaal
12. Rida mõjusid inimtervisele
13. Rannikualadel üleujutuste, erosiooni, märgalade hävimise riskide suurenemine
14. Liikide ja elupaikade liikumine põhja suunas, mägedes lumepiiri tõusmine kõrgemale.

Järelikult, sama ekspertiisi Eestile laienedes tähendab see eelkõige varasemaid kevadeid, pehmemaid talvi, suuremaid torme ja üleujutusi. Suureneb metsatulekahjude oht, siia hakkavad kolima liigid, mille levila on hetkel tunduvalt lõunapool. Rääkida saab ka positiivsetest mõjudest: metsakasvu kiirenemine, turismipiirkonnana atraktiivsuse kasv jne. Probleemid Lõuna- ja Kesk-Euroopas, kus juba praegu on probleeme veevarudega ning suurte üleujutuste ja tormidega, süvenevad ning seal on summaarne mõju märkimisväärselt suurem kui Eestis.
See jutt vastab mudelile, mis ei arvesta võimalikke kiireid muutusi Golfi hoovuses ja üleüldse maailmamere hoovuste süsteemis. Golfi hoovus ja selle jätk Põhja-Atlandi hoovus on osaks hiigelsuurest ning kogu maailmamerd hõlmavast konveierilaadsest süsteemist. Teadlased arvavad, et äkilised kliimamuutused võivad vallanduda siis, kui see süsteem muudab oma asendit ja kulgemisteid. Golfi hoovus on 30% aeglasem kui perioodi 1957-2004 keskmine, samas seos kliimamuutustega pole üheselt selge. Golfi hoovuse nõrgenemine võib kaasa tuua Põhja-Atlandi merevee ja maismaatemperatuuri jahenemise. Oletatakse, et tal on nn. kaks tasakaaluasendit, kus ta võib viibida pikka aega. Ühest asendist teise läheb ta aga suhteliselt kiirelt. Mis seda põhjustab, on samuti suhteliselt ebaselge, seetõttu kardetakse, et kliima soojenemise tõttu tekitatud muutused (näiteks jää sulamine) võivad selleni viia. See võib põhjustada õhutemperatuuri järsku langust Põhja-Euroopas ning realiseerub hoopis teistsugune stsenaarium.
Selline teadmatus ja määramatus annab ainet informatsiooni väga erinevaks tõlgendamiseks, ning seda ka tehakse.

Kaelkirjakuid veel meie metsades ei ole ja esialgu pole ka Aafrikas märgata nende parvi põhja poole lendamas. Kui mõni isend Tallinna loomaaiast plehku paneb, on tal väga raske ennast varjata… Räägitakse liikide kadumisest: juba on hävinud maailmas 70 konnaliiki, eriti kardetakse pingviinide ja jääkarude pärast. Kes siis Eestisse tegelikult ikkagi tuleks? Spekuleeritakse, et rändkarp on just soojenemise tõttu Läänemeres vohama hakanud, kuigi talle soolane vesi eriti ei meeldi. Maailma Loodusfondi 2000. aasta aruande kohaselt vüib Eestis kaduda 2/3 looduslikest elupaikadest, vaid Islandil on mõju suurem, Soomes sama suur. Kõige keerulisem saab olema liikide saatus Soomes, kus 60% liikidest peavad kolima kiiremini kui 1000 meetrit aastas, mida teadlased peavad enamikule taimeliikidest võimatuks. Soomes on ohus 2,3% liikidest ja Eestis alla 2%. Näiteks kannatab kliima soojenemise all herilane (!). Selline kolimine 1000 meetrit aastas põhjapoole on negatiivsemates stsenaariumides levinud, Eestis oleks selliseid liike 35%. Võite muidugi arvutada, mitme aastaga kaelkirjak siia jõuaks. Kui vahemaa on ca 3000 km, läheb aega 3000 aastat 😉 Samas on geoloogid suht veendunud, et 10000 aasta pärast on hoopis kindlasti uus jääaeg. Kummale poole siis need kirjakud ikkagi jooksevad?  

Ohud seoses invasiivsete liikidega (võõrliigid, mis on inimese tahtlikul või tahtmatul kaasabil kinnistunud uue areaaliosa looduslikes ja pool-looduslikes elupaikades, kus nad püsivad ja levivad edasi ning ohustavad oma olemasoluga looduslikke liike või senist koosluste tasakaalu) on järgmised:
– sisenemine kohalikku toiduahelasse
– konkureerimine teiste organismidega
– võivad olla toksilised kohalikele liikidele, sh inimesele
– on patogeenide ja parasiitide kandjaks
– hübridiseeruvad lähedaste liikidega
– nõrgendavad geneetiliselt kohalike populatsioonide kohastatust.
Seonduvalt ohuga bioloogilisele mitmekesisusele tuleb märkida, et võõrliike võib elupaikade hävitamise järel pidada teiseks kõige olulisemaks loodusliku rikkuse ja mitmekesisuse kadumisele viivaks teguriks kogu maailmas.
Üldjuhul on sissetungiv uus liik elujõulisem kui pärismaine (kohalik) liik (bioloogiliste vaenlaste – haigused, parasiidid jne puudumise tõttu), tõrjudes seega kohalikud liigid välja. Vastavate näidetena praktikas võib tuua mingi (mink on tõrjunud välja euroopa naaritsa), karuputke võõrliigid Eesti rohumaadel, Euroopa rohttaimed Ameerika preeriates ja Uus-Meremaal jne. Teisalt kaaslevad võõrliikidega parasiidid ja haigused, millega nad ise on oma algsel levikualal kohastunud, kuid mis võivad hukatuslikult mõjuda pärismaistele sugulasliikidele. Näidetena võib parasiitide ja haiguste probleemi osas tuua jalakasurma, Ameerika päritolu viinamarjahaigused, india mesilasega kaasnenud parasiidid ja haigused jne. Selliste protsesside tulemusena muutub elustik üleilmselt ühetaolisemaks ning keskkonna vastupanuvõime suurtele (sh klimaatilistele) häiringutele väheneb.
Et kohalik elustik on siinse keskkonnaga pikaajaliselt kohaneda jõudnud, siis kasutab kohalik looduslik kooslus üldjuhul ära enamiku keskkonda sattuvaist toitainetest; võõrliigid muudavad seda tasakaalu ning pärismaiste liikide väljatõrjumise tõttu võivad tekkida olulised muutused aineringes. Selliseid näiteid on teada Ameerikast, kus tervete jõgede elustik on võõrliigi sissetoomise tulemusena vahetunud ning aineringe muutunud.
Liikide levikumustri muutmine muudab ka liikide evolutsiooni. Võõrliigid ristuvad sageli kohalike liikidega. Näiteks võib hübriidhaab põhimõtteliselt ristuda meie pärismaise hariliku haavaga. Seetõttu ei ole tagatud kodumaise geneetilise ja liigilise mitmekesisuse püsimine, mis on muuhulgas seatud üheks prioriteediks keskkonnastrateegias.
Kokkuvõttes soovib inimene, et olukord jääks stabiilseks, olemasolevad elupaigad säiliksid, sest nii meie liikide kolimine põhjapoole kui lõunapoolsete liikide kolimine siia vallandab terve jada erinevaid protsesse, mis viivad tervikuna bioloogilise mitmekesisuse vähenemisele.

Kas Eestis hakatakse uraani kaevandama?

erik4.jpg

ERIK PUURA

Kas kohaliku elanikud peaksid olema hirmul, et tuumaenergeetika propageerijad plaanivad Eestisse ka uraanikaevandusi?

Uraani kõige suuremad kontsentratsioonid Eestis on Dictyonema-argilliidis, rahvakeeles diktüoneemakildas. Kui muutus aktuaalseks võidurelvastumine ja tuumapommide loomine, hakati uraani kaevandama sealt, kus vähegi teati seda olevat, muuhulgas ka Sillamäel just diktüoneemakildast 1948. aastal. Hiljem – ka tuumaenergeetika arenguga – leiti väga paljudes piirkondades maake, kus uraani sisaldus osutus suuremaks – 2005. aastal tootsid uraanioksiidi 17 riiki, sealhulgas Kanada (27.9%), Austraalia (22.8%), Kasahhi (10.5%), Venemaa (8.0%), Namiibia (7.5%), Niiger (7.4%), Usbekistan (5.5%), USA (2.5%), Ukraina (1.9%) ja Hiina (1.7%).

Kuigi uraani hind mõnevõrra tõuseb, ei tee see meie Dictyonema-argilliidi kaevandamist tasuvaks. Argilliidis on uraani keskmiselt 0.03%, uraanimaagis aga, mida on tasuv kaevandada – tavaliselt 0.1 – 0.25%, ja selliseid varusid jätkub maailmas veel väga kauaks.

Miks uraani hind kõrgeneb, on teine küsimus. Vastuseks on – uuesti alanud tuumaenergeetika-buum nii arenguriikides, mille energeetikaprobleemide lahendamine on elu küsimus, kui arenenud riikides, seda just tuumaenergeetika väiksema mõju tõttu globaalsele soojenemisele kui fossiilkütuste energeetikal. Kaevandusvõimsused ei vasta enam sellele, ning ka desarmeerimise varud – tuumarelvade uraani kasutamine rahumeelsel eesmärgil – on varsti läbi.

Probleemiks on see, et uute uraanikaevanduste loomine ja olemasolevate laiendamine võtab kõvasti aega, ning enne kui see sektor jõuab järele tulla, tekib varude kriis. See aga ei muuda veel otstarbekaks kaevanduste loomist Eestisse, kindlasti kohe mitte, kuna uraani sisaldus on liiga madal. See on majanduslik vastus, jättes kõrvale keskkonna-aspektid: ja keskkonahoidliku inimesena võin öelda, et mistahes kaevanduste laiendamine ei ole Eesti jaoks õige arengutee, ning vaevalt see ka meie arenenud keskkonna-mõtteviisi juures läbi läheks.

Idee Eestis uraani kaevandada oleks äriliselt sama hea kui luua banaanikasvatusi ja siis hakata 100 kr/kg kodumaiseid banaane müüma – selle asemel, et neid odavalt sisse vedada mujalt maailmast, kus nad päikese käes ise kasvavad…  

Unustusse vajunud uraanivarguse lugu Leedus

erik3.jpg

ERIK PUURA 

Kümme aastat tagasi mõisteti Leedus kohut uraanivarga üle. Lugu ise on nii kurioosne, et väärib meenutamist.

1991. aastal asus Leedu Ignalina tuumajaama valvurite üksuse ülemana tööle mees nimega Ramunas Macerauskas. Peagi ütles üks tema kolleege, et tunneb kedagi, kes on uraani eest nõus head raha maksma.Macerauksas, Renatas Salihovas (kes on ikka veel peidus) ja veel kaks valvurit otsustasid varastada 280 kg raske 7 meetrit pika tuumakütuse varda. 1992. aastal nad lõikasid selle 2 osaks, sidusid auto alla ning sõitsid territooriumilt välja. Kadumine tuli ilmsiks alles 1993. aastal tuumamaterjalide inventuuri käigus. Vargad leidsid kiiresti ostjad ning eemaldasid sildid, öeldes ostjatele, et tuumakütus pärineb Venemaalt. Üks ostja maksis 30 cm tüki eest 400 dollarit, teine 2.5 kg uraani eest 5000 dollarit. Suurem osa aga maeti Vilniuse lähedale maha.Politsei leidis esimesed jäljed 1994. aastal – Kaunase 2 elaniku juurest leiti 8 kg uraanitükke. 1996. aastal leiti varda tükke maapiirkonnast Cherevikinist Ignalina lähedalt. Kuid kui lõpuks leiti üles 50 kg vardatükk, mis sisaldas 30 kg uraani, andis Macerauskas ennast Leedu politseile üles (1997) ning näitas, kuhu suurem osa vardast oli maetud. Ta ütles, et ei suuda enam perekonnast eemal peidus olla (peitis ennast Peterburis) ning karistuseks pidi saama kuni 10 aastat vanglakaristust.Muuseas: sama energiat andvat 2.5 miljonit tonni põlevkivi on hoopis raskem varastada, läheks vaja 100000 25-tonnist kallurit! Tuult aga ei saa üldse varastada…

[1] “Thirty Kilos Uranium Found Near Vilnius,” Baltic News Service, 11 June 1997.

[2] “Caches of Stolen Nuclear Fuel Found in Lithuania,” RFE/RL Newsline, Vol. 1, No. 51, Part 2, 12 June 1997.

[3] “Update on Stolen Uranium in Lithuania,” RFE/RL Newsline, Vol. 1, No. 52, Part 2, 13 June 1997.

[4] “Stolen Uranium Seized in Lithuania,” Reuters, 12 June 1997.

[5] ELTA, 12 June 1997; in “Uranium Thief Surrenders to Authorities,” FBIS-SOV-97-163.

Eesti põlevkivitööstuse jäätmed: 10 aastat muutusteta

ERIK PUURA

ERIK PUURA 

Leidsin Postimehe arhiivist oma kirjutise 4. märtsist 1997 – http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/97/03/04/loodus.htm.

Tekkis hea võimalus analüüsida, kas 10 aasta jooksul ka midagi muutunud on. Kohtla-Järvel endiselt haiseb. Poolkoksimägede ümbruse põhjavesi ja pinnas on endiselt väga reostunud. Põlevkivi kaevandamine, mis vahepeal vähenes ligi 10 miljoni tonnini, ulatub lõppeval aastal uuesti 17 miljoni tonnini – elektrit jälle eksporditakse ja põlevkiviõli tootmine annab 100% kasumit… Siiski selle arvel, et me keskkonnamaksud põlevkivi töötlemise käigs tekkiva reostuse eest on endiselt väga madalad.

Väikeseid arenguid siiski on. Kiviõli poolkoksimäge muudetakse spordikompleksiks, Eesti Energia hakkas uurima põlevkivituha kasutusvõimalust kaevanduste täiteks, koos maaülikooliga uuritakse ka tööstusmaastike taaskasutust, vanemate poolkoksimägede kui riiklikul vastutusel olevate prügilate sulgemise maksumuseks on plaanitud üle miljardi krooni… Kõik need ideed on lõpuks rakendunud viimase aasta jooksul. Muidu aga – loen seda 10 aasta tagust juttu nagu eile oleks kirjutatud…

Postimehe Looduse Lood, 04.03.1997

Põlevkivitööstuse jäätmemäed on ohuks ka tulevastele põlvedele. Põlevkivitööstus Ida-Virumaal on aastakümnete jooksul tekitanud jäätmemägede ja platoodega liigestatud tööstusmaastiku. Tekkinud on kartus, ega ka meie jäätmete puhul pole tegemist keemiliste kellapommidega, mille tegelik oht keskkonnale ilmneb aastakümneid ja -sadu hiljem pärast nende kuhjamist. Jäätmemägede edasine haldamine ja vastutus on aktuaalselt päevakorrale tõusnud seoses Kiviteri erastamisega.Sõltumata sellest, kuidas arenevad erastamisprobleemid, jäävad jäätmemäed pärandiks järeltulevatele põlvedele, sest nende kogumaht on väga suur. Põlevkivitööstuse jääkidest rääkides ei piisa aga ainult nende hulga teadmisest, hoopis tähtsam on teada nende koostist ja sellele vastavat reostuspotentsiaali. Erinevad jäägid mõjutavad ümbritsevat keskkonda väga erinevalt.Jäätmeid Hiina müüri jaguKui palju on tekkinud ja tekib jäätmeid Eesti põlevkivivarude kasutamisel? Et ühikuks on sajad miljonid tonnid, ei oska me seda endale ette kujutada. Siiski: tahketest jääkidest piisaks selleks, et rajada Hiina müüri analoog (laius 6 m, kõrgus 10 m) kogu Eesti rannajoonele (3794 km), maismaapiirile (633 km) ja Peipsi kaldale.

Ka praegu toodetakse põlevkivi pool tonni sekundis, 24 tundi ööpäevas; kaevandamise tipp-perioodil, 1980ndate alguses aga isegi 1 tonn sekundis (üle 30 miljoni tonni aastas).

Tekkinud jäätmete hulga määramisel kehtib ligikaudne ülilihtne reegel: jäätmeid tekib võrdselt põlevkivitoodanguga, sest ühelt poolt on põlevkivist vajalik eraldada aheraine, teisalt aga on põlevkivi tuhasus põletamisel üle 50%, keemiatööstuses aga 75%. Niisiis: ka praegu tekib jääke pool tonni sekundis, 24 tundi ööpäevas.

Kaevandamise algperioodil polnud jäätmete keskkonnaohtlikkuse hindamine vajalik, seetõttu oleme kaevandatava põlevkivi e kukersiidi puhul õnnega koos, kuna see on kaltsiumkarbonaadirikas ja ei sisalda ohtlikes kogustes raskemetalle – erinevalt paljudest teistest põlevkividest, nagu näiteks kurikuulus diktüoneemaargilliit. Raske on ette kujutadagi ökokatastroofi, mis oleks tekkinud, kui samal viisil ja hulgal oleks toodetud ja põletatud diktüoneemaargilliiti.

Kindlasti on vaja teada, et erinevad jäätmed on väga erineva keskkonnaohtlikkuse astmega. Laias laastus võib jäätmed jagada kolmeks: kaevandamisel tekkiv aheraine, elektrijaamade tuhk ja keemiakombinaatide poolkoks. Proportsionaalselt moodustab aheraine kogu jäätmemassist ligikaudu 40%, soojuselektrijaamade tuhk 50% ja keemiatööstusjäägid 10%.

Aheraine ja tuhaväljade keskkonnaohtlikkus on väike

Rikastusjäägid on praktiliselt ohutud, välja arvatud juhul, kui toimub aherainemägede isesüttimine. Süttisid liigkõrged aherainemäed (peamiselt 1970ndatel), mille materjal oli käsitsi rikastamise jääk ja seetõttu suure põlevkivisisaldusega. Täies ulatuses on põlenud seitse aherainemäge e terrikoni. Senini on teadmata, kui suures koguses kandus põlemise järgselt põhjaveelademeisse orgaanilisi reoaineid ja kas ning kuidas need on levinud.

Lisaks pole täit kindlust, et isesüttimine on tulevikus välditud. Pikaajalisel leostumisel kandub aherainemägedest välja võrreldes tavaliste kivimitega sulfaatiderikkam vesi, mis siiski otsest ohtu ei kujuta.

Soojuselektrijaamade tuhaärastusvett iseloomustab ülikõrge aluseline reaktsioon (pH 12.4), mistõttu settebasseinide alla jäävad tuhatkond hektarit on meelitavalt helesinised, kuid elutud veekogud. Tähelepanuväärne on aga, et kõrge pH põhjustajaks on lahustunud kaltsiumhüdroksiid, mis seob atmosfäärist CO2(!) ja nii puhverdub suhteliselt kiiresti, jättes leelise reostuse lokaalseks.

Kurb on see, et märkimisväärne osa tuhaplatoodesse kuhjatust kujutab endast kaotsi läinud varandust, mis on võrreldav tsemendikottide jätmisega vihma kätte. Pole lootustki, et tuhaplatoode materjali kasutamine muutuks kunagi majanduslikult otstarbekaks (ei hakka ju keegi kivistunud tsementi uuesti purustama ja kuumutama).

Keemiatööstuse jäägid on ohtlikeimad

Tööstuslikus protsessis muundatakse põlevkivi orgaaniline aine e kerogeen paljudeks erinevateks orgaanilisteks aineteks. Tähtsaim termiline menetlus on utmine ehk poolkoksistamine, mille peaeesmärk on õli saamine. Just koos poolkoksiga Kiviõli ja Kohtla-Järve «mustadesse mägedesse» paisatavaid orgaanilisi ühendeid (süsivesinikud, fenoolid, ketoonid jne) tuleb pidada põlevkivitööstuse ohtlikemaiks jääkideks.

Kohtla-Järve poolkoksimäe jalamil avanevat vaadet koos vastava haisuga on edukalt kasutatud shokiturismis. Praeguseni pole täpselt teada, kui ohtlik on keemiatööstuse reostus, kui suur on selle levila ja missugune oht varitseb esmajärjekorras.

Täiesti selgelt on poolkoksimäed seitsme aastakümne jooksul akumuleerunud reostuse nähtav, maapealne osa, kusjuures maa-alune levik on teadmata.

Nähtav on Kiviõli kombinaadist aastakümneid tagasi Erra jõkke paisatud reostus, mis tänaseni katab jõekaldaid ning on rikkunud unikaalset Uhaku karstiala. Jõekallaste mehhaaniline puhastamine, mis kõrvaldaks pealmise tahke kooriku, tooks endaga kaasa pinnases paiknevate vedelas olekus orgaaniliste jääkide aktiviseerumise ning on seetõttu mõttetu.

Mida teha lähitulevikus?

Kiviteri uut omanikku võidakse kohustada kinni püüdma ja puhastama poolkoksimägedelt alla nõrguvat vett. Tuleb aga aru anda, et seda pole kümnete aastate jooksul korrektselt tehtud. On väga tõenäoline, et reostus levib maa sisemuses mägede ümbruses edasi vaatamata sellele, kas taoline puhastussüsteem luuakse või ei.

Kardan, et poolkoksimägedelt nõrguva vee poolt ümbruskonnale tekitatud seniseid keskkonnakahjustusi on tugevasti alahinnatud. Kuna puudub informatsioon reostuse leviku ja ohtlikkuse kohta, oleme teadmatuses, missugused ohud ootavad kohalikke elanikke tulevikus. Arvan, et antud küsimuses tuleks käivitada ekspertuuringud.

Meenutagem, et Nõukogude sõjaväeosade poolt tekitatud reostust hakati süstemaatiliselt uurima alles pärast vägede lahkumist. Kiviteri puhul võiks taoliseks ajatähiseks olla erastamine ja sellega kaasnev lootus keskkonnahoidlikust uuest omanikust. Antud juhul aga, kui hea ka poleks uue omaniku tahe, võivad keemiatehase vanad patud ilmsiks tulla alles nüüd või lähimate aastakümnete jooksul.

Läinudaastane põleng Oru turbaväljadel näitas, et omanike vahetusega kaasnev kogemuste puudumine võib viia orgaanilise aine isesüttimiseni. Kuna ka põlevkivi aheraine ja poolkoks on isesüttimisohtlikud materjalid (rääkimata ohtlikust ümberkäimisest lahtise tulega), on vajalik fikseerida teave probleemi olemusest ja kehtestada vastav kontroll.

Tuhamäed jäävad

Just kaevandatava põlevkivi e kukersiidi unikaalne keemiline koostis tagab selle, et on võimalik aherainemägesid ja elektrijaamade tuhaplatoosid edukalt haljastada, ja ka selle, et neilt lähtuv reostuskoormus on väike.

Et võrreldes Kesk-Euroopa riikidega on väikese Eesti rahva valduses suurel hulgal asustamiskõlblikku maad ja leidub ka odavat kohalikku ehitusmaterjali, ei hakata meie jäätmemägesid lähimate aastakümnete jooksul ilmselt ei esteetilistel ega majanduslikel eesmärkidel laiali kandma. Seetõttu oleks otstarbekas neid kujundada ja haljastada.

Poolkoksimägedel on potentsiaal olla salakavalateks reostusallikateks, nende käitumist on kindlasti vajalik kontrollida, ning mida varem, seda parem. See ei ole vana ega uue omaniku vastutuse jaotamise probleem, see on käesoleva põlvkonna kohustus tuleviku ees.