Blogimine on ilmselt hea võimalus ka kiireks teavituseks, kui ajakirjanik on sinu jutust vaid väikese osa kirja pannud ning seda mõtet, mis sul oli, vägagi puudulikult edasi andnud. Jutt on tänasest Eesti Päevalehe artiklist ‘Eesti ülikoolide leiutised taotlevad rekordarvu patente’, http://www.epl.ee/artikkel/415426.
Patenteerimine ei pruugi olla kõige õigem viis kommertsialiseerimiseks. Ülikoolide jaoks on see võimalus oma teadustöö tulemused enne avaldamist ära kaitsta, sest kui oled üle maailma info laiali saatnud, siis kaob sinu kui leiutaja eelis, küll aga saad teha maailmanime teadlasena. Samas, kui sa oma tulemusi kiivalt varjad ning keegi kuskil teeb samalaadset teadustööd ning tulemused sinust enne avaldab, siis on sinupoolne panus maailmateaduse arengusse nullilähedane… Balansse tuleb teada ja osata hinnata.
Aga ajakirjanik küsis, kas ülikoolid peaksid oma patendiportfelli edasi arendama. Mina vastasin, et minu ootus on hoopis, et Eesti ettevõtted hakkavad järjest rohkem intellektuaalomandit looma, kaitsma ja kasutama. Ütlesin, et meie ülikoolidel pole võrreldes arenenud riikide ülikoolidega midagi häbeneda, Eesti olukord tervikuna aga on võrreldes eriti Põhjamaadega väga vilets. Samuti on seal ettevõtete poolsel patenteerimisel kindel mõte – see annab sulle uute toodete arendamisel ajalise konkurentsieelise teiste suurettevõtete ees, sest teised ei saa sama lahendusteed kaudu minna. Võrdlus, et hiinlased teevad rahvusvahelisi reegleid rikkudes niikuinii kõik järele, ei ole võrreldav vajadusega saada tegelike konkurentide ees konkurentsieeliseid. Teiseks, suurt patendiportfelli on vaja, et kaitsta end konkurentide rünnakute eest – kui keegi väidab, et olen klaviatuuri maha kopeerinud, otsin oma tuhande patendi hulgas välja tõendid, et hoopis teine on minu antenni maha kopeerinud. Vaidlustes lepitakse kokku lahenduses ning kulud patendiporfelli üleshoidmiseks tasuvad end ära. Seega on täiesti jabur teha graafikuid, näidata, et meil on vähe patente, ning arvata siis, et ülikoolidel võiks või peaks neid tuhandetes olema. Kõigepealt on vajalik teadmistepõhine majandus käima panna, luua rohkem tehnoloogilist arendustegevust reaalselt tegelevaid ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisi ettevõtteid.
Seletasin ka, et me Tartu Ülikoolis ei aja patente taga. Valime selle viisi vaid juhul, kui see on optimaalne lahendus. Sageli on otstarbekas kogu oskusteave salajas hoida, luua väikeettevõte, teha lepingulist uurimistööd otse ettevõtetega jne. See, et viimasel ajal patendiportfell kasvanud on, tähendab, et nende leiutuste osas on olnud vajadus eelkõige välisfirmadele märku anda, mida me oskame ja teeme.
Ma pole näinud Eestis ühtegi ajakirjanikku, kes oleks osanud edasi anda terviklikku pilti tehnoloogilisest arendustegevusest. Ikka ainult patendid ja nende arv, nagu see midagi tähendaks…
Filed under: Eesti, Rahvusvaheline, Teooriad | 1 Comment »