Soetatava kinnisvara tuulepidavus väärib kontrolli

Suur pakkumiste arv kinnisvaraturul võimaldab valikuid teha hoolikamalt, samas on sageli nii uusehitiste kui vanemate hoonete kvaliteedis kahtlemiseks ka põhjust. Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudis Tõnu Mauringu juhtimisel töötav energiatõhusa ehituse tuumiklabor tegeleb hoonete energiasimulatsioonide ja mõõtmistööde läbiviimisega ning koostab konkreetsetele projektidele dünaamilisi hoonesimulatsioone, mis näitavad hoone tulevast energiakulu ja siseruumide suve-talve tipptemperatuure võimalikult tõelähedastena. http://www.tuit.ut.ee/163967

Õhu- ehk tuulepidavus on olulisemaid hoonete kvaliteedinäitajaid. Mõõtmisega saab kindlaks teha, kui suur on õhuleke läbi hoone piirete ja kus on lekete täpsed asukohad. Niinimetatud “Blower-Door” test on üks vähestest võimalustest ehituse kvaliteeti mõistlike kulutustega kontrollida. Standard-ühepereelamu mõõtmine kestab koos ettevalmistuste ja lekkekohtade otsimisega ca 4-5 tundi. http://www.tuit.ut.ee/174012

Testi käigus mõõdetakse, kui mitu korda vahetub õhk hoones 50 Pa sise- ja välisrõhu erinevuse korral. Hoonesse tekitatakse ventilaatoriga ala- või ülerõhk ning mõõdetakse selle hoidmiseks vajalik õhu vooluhulk. Test tehakse vastavalt standardile EVS-EN 13829:2001.

Testi tulemus on õhuvahetusarv n50, mis näitab, mitu korda kogu hoones olev õhk ühes tunnis vahetub. Teatrisuitsu, anemomeetri ja termograafiapildistuse abil saab rõhutesti tegemise ajal täpselt kindlaks teha lekete asukoha ja võtta ette parandused.

Kui on kindel, et lekkeid pole, siis

• on välditud konstruktsiooni kahjustumine lekkekohtadest toimuva niiskuse transpordi tõttu;
• on välditud tuuletõmbe ja külmatsoonide tekkimine ruumis;
• on tagatud ventseadme projektikohane töötamine.

Blower-Door testi on otstarbekas teha

• ehitatavale või renoveeritavale hoonele enne viimistlustöid veendumaks ehitise ligilähedases kvaliteedis;
• peale viimistlustöid õhupidavuse lõplikuks protokollimiseks;
• 2 aastat peale hoone valmimist kvaliteedi järelkontrolliks, et veenduda õhupidavuses peale maja “paika vajumist”;
• enne kinnisvara soetamist või ehitustööde ülevõtmist veendumaks tööde kvaliteedis.

Test koos infrapuna termograafiaga võimaldab lekkekohad ka kindlaks teha, lisaks näitab termograafia konstruktsioonist tulenevaid külmasildu ja muid soojalekkekohti, hallituse tekkimise riskialasid, aknapaigalduse kvaliteeti ning ülekuumenenud elektrijuhtmete korral nende paiknemist. http://www.tuit.ut.ee/174014

Venemaa uute gaasivarude kasutuselevõtust

Barentsi mere Venemaale kuuluva sektori keskosas avastati 1988. aastal üks maailma suurimaid gaasimaardlaid, mis nimetati saksa emigrandi järeltulija geofüüsik Stockmanni järgi Shtokmani maardlaks. Hinnangulised varud on 3.2-3.7 triljonit kuupmeetrit gaasi ning üle 31 miljoni tonni gaasikondensaati. Näitlikustades piisab varudest kogu Euroopa Liidu varustamiseks gaasiga 7 aasta jooksul.

Kuna tegemist on ekstremaalsete arktiliste tingimustega ning merepõhja sügavus on 320-340 meetrit, siis on jõutud kasutuselevõtuplaanide realiseerumiseni alles praegu. Uuringute ja tootmise ainulitsents on antud Gazpromi tütarfirmale Sevmorneftegaz. Maardla kasutuselevõtu infrastruktuuri rajamise ja ülalhoiu esimese faasi läbiviimiseks (tootmisvõimsus 23.7 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas) moodustati Shtokman Development Company, mille aktsiatest 51% kuulub Gazpromile, 25% prantslaste Totalile ning 24% norralaste StatoilHydrole. See firma võtab enda kanda kõik tootmisega seonduvad finantsilised, geoloogilised ja tehnilised riskid ning suhted Sevmorneftegaziga on reguleeritud lepinguga. Järgmistes faasides on plaanis tootmismahtu suurendada üle 70 miljardi kuupmeetrini aastas. Erinevail hinnanguil on maardla kasutuselevõtu arenduskuludeks 12-20 miljardit USD.

Algne plaan oli gaas veeldada ning transportida laevadega USA-sse, hiljem otsustas Gazprom, et parem lahendus on enamus sellest müüa Euroopasse Nord Streami kaudu.

23. novembril 2007 teatas norralaste Aftenposten, et Shtokmani kasutuselevõtuks plaanitakse kasutada ujuvat tuumajaama. Rahvusvaheline keskkonnaorganisatsioon Bellona http://www.bellona.org/, mis asutati 1986. aastal ja mille peakorter asub Oslos, on seda plaani tugevasti kritiseerinud. Bellona üheks põhifunktsiooniks ongi valvata Venemaalt lähtuda võivaid tuumaprobleeme, seetõttu on selle harukontorid Murmanskis ja Peterburis. Bellona on oma kodulehel refereerinud ka Leedu-poolset Nord Streami kriitikat, vt http://www.bellona.org/articles/1196406502.18.

Detsembris 2007 esitles Bellona raportit ‘Offshore Oil and Gas Development in northwest-Russia: Consequences and Implications’, mille autoriteks olid peamiselt Murmanski harukontori inimesed http://www.bellona.org/articles/oil_seminar. Bellona Murmanski energiaprojektide koordinaator Nina Lesikhina ütles: ‘Nafta- ja gaasitööstus, mida iseloomustab kõrge natsionaliseerituse tase, informatsiooni lünklikkus ja läbipaistmatus, on muutumas poliitiliseks relvaks Venemaa valitsuse kätes. […] Sellistes infovaakumi tingimustes ei ole võimalik avalikkuse kaasamine otsuste tegemisse ning vastavalt ka ökoloogiliselt ja sotsiaalselt ohtlike projektide ärahoid.’

Teadmiste ja kogemuste puudulikkuse tõttu maardlate kasutuselevõtust Arktikas on keskkonnariskid kordi suuremad kui vähem ekstremaalsete tingimuste korral. Bellona Murmanski kontori jurist Olga Krivonos ütles, et vastavalt Venemaa seadusandlusele on nafta- ja gaasifirmadel majanduslikult kasulikum toota ohtlikult ja reostades ning tasuda trahve, mis on suhteliselt väikesed. Keskkonnaseadusandlusest on eemaldatud avalikkuse kaasamine, piisab valitsuse heakskiidust.  

Bellona Peterburi kontori direktori Aleksander Nikitini hinnangul sõltuvad Venemaa tuumaenergeetika alased plaanid sellest, kui palju raha suudetakse nafta ja gaasi tootmisega sisse tuua. Seega on tegemist ahelreaktsiooniga, mille kõik lülid ähvardavad jätkuvalt Venemaa loodust. Märkimist väärib veel, et 1996. aastal arreteeris FSB Aleksander Nikitini süüdistatuna spionaazhis tema panuse tõttu Bellona raportisse, mis käsitles Vene laevastiku tuumaohutust.