Energeetikavolinik Andris Piebalgs jätkab blogimist, ilmus uus kirjutis pealkirjaga ‘Is security of supply in our hands?‘ Juttu on sellest, kuidas Venemaa gaasisurve Ukrainale tekitas Euroopas ärevust. Õnneks kriisiolukord seekord taandus, kuid Piebalgs küsib: mis siis, kui kriis oleks süvenenud? Kas see juhtub uuesti? Mis siis, kui gaasitarne infrastruktuur saab kannatada õnnetuste või terrorismi tõttu? Kuidas Lähis-Ida poliitilise situatsiooni teravnemine mõjutaks Euroopa energeetilist julgeolekut?
Tuleb tunnistada, et Euroopa energiajulgeoleku kraanid on väljaspool piire ning kui hetkel Euroopa impordib umbes poole vajaminevast energiast, siis enamus uuringutest näitavad, et see võib kasvada 70%-ni, kirjutab Piebalgs. Ning energeetilise jukgeoleku eest vastutava volinikuna küsib ta endalt: kust võetakse kogu vajaminev energia?
Ta püstitab küsimuse ‘Kas me tegelikult vajame kogu seda energiat?’, viidates energiasäästule ning võimalusele toota puhast, turvalist ja konkurentsivõimelist taastuvenergiat, eesmärgina 20% aastal 2010. Piebalgs lisab, et iga tuulik, päikesepaneel ning biokütuse liiter muudab Euroopa Liitu sõltumatumaks.
Esimesed kommentaatorid suhtuvad Piebalgsi ilusatesse sõnadesse kriitiliselt, arvatakse, et õige on tugineda eri energiaallikate kasutuse efektiivsusele, mis näiteks Taani elektri- ja soojusenergia koostootmisjaamadel on üle 90%. The Oil Drum Europe toimetaja Euan Mearns toob oma kommentaaris välja, et biokütuste puhul on Euroopas kasutuse efektiivsus vaid 18% ringis. Lisaks tuuakse välja, et mõtteviis pole muutunud ning poliitilised mängud jätkuvad: kuigi London soovib aastal 2012 korraldada autovabad olümpiamängud, nõuab ROK oma liikmete ja sponsorite kasutusse ei rohkem ega vähem kui 3145 autot koos juhtidega!
Filed under: Energia, Keskkond, Rahvusvaheline |
Keskkonnaabi 
Lisa kommentaar