1999. aastal osalesin konverentsil Sardiinia saarel, mille teemaks olid veeprobleemid Vahemeremaades. Juba siis oli selge, et sisuliselt iga piisk oleks paljudes piirkondades vajalik joogiveevarustuseks kokku koguda, põllumehed aga kippusid seda vähestki põldude väetamisega ära reostama. Ühel õhtusöögil küsis Itaalia teadlane: ‘Oled Eestist? Teil ei ole ju seal veeprobleeme?’. Vastasin, et üheks meie põhiprobleemiks on see, et vett on liiga palju. Tõesti, kuna sademeid ületavad aurumist sisuliselt kahekordselt, on valdav enamus veeprobleemidest põhjustatud sellest, et oleme ise osanud vee ära solkida ning reostus levib pinna- ja põhjavee liikudes edasi. Siiski on õnneks Eestis tervikuna veevarusid küllaldaselt, probleemid on pigem lokaalsed ja piirkondlikud ning pole võrreldavad Vahemeremaade probleemidega.
Üks viimaseid Maailmapanga aruandeid väidab, et eriti Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika ariidsetel aladel väheneb veevarude hulk inimese kohta aastaks 2050 kaks korda, põhjusteks kliima soojenemine ja elanikkonna suurenemine, kirjutab BBC. Räägitakse heitvee ärakasutamisest ning vee kokkuhoiuprogrammidest. Maroko peaks ümber orienteeruma vähem vett vajavatele põllumajanduskultuuridele – 85% Maroko veetarbest kulutab põllumajandussektor, Agadiri ümbruses on põhjaveetase võrreldes 1982. aastaga alanenud 7 korda. Halvenev vee kvaliteet on juba põhjustanud SKP languse Marokos, Alzheerias ja Egiptuses 1%, Iraanis isegi ligi 3%. Vajalik on investeerida soolase vee magestamisjaamadesse. Kokkuvõttes, kuigi veenappusega ollakse harjunud, on tulevikuprognoos veelgi nukram.
Filed under: Eesti, Keskkond, Kliimamuutused, Põhjavesi, Rahvusvaheline |
Keskkonnaabi 
Lisa kommentaar