Õhust CO2 eemaldamise aparaadid 5 aasta pärast turul

Tucsonis (Arizona) paiknev Global Research Technologies küsib: milleks on tuulegeneraatorid vajalikud, kui sama suur aparaat võib atmosfäärist päevas eemaldada tonni CO2 – mitusada korda rohkem, kui üks tuulik emissioone kokku hoiab? Lisaks töötab masin kogu aeg, ka siis, kui tuult pole. Sellest kirjutab NextEnergyNews.

Telefoniputka moodi prototüüp eemaldab hetkel ligi 100 kg CO2 päevas. Süsteem nimega ACCESS (The Atmospheric Carbon CapturE SystemS) on ise keeruline, vertikaalsed plaadid on võimelised otse õhust CO2 molekule eemaldama, misjärel kasutatakse keemilist lahust CO2 eemaldamiseks plaatidelt ning elektrodialüüsi käigus CO2 isoleeritakse puhta gaasina ning paigutatakse näiteks maa-alusesse hoidlasse, kõige õigem on selliste masinate kompleksid paigutadagi piirkondadesse, kus lähedal on võimalik CO2 isoleerida – näiteks geoloogilistesse struktuuridesse maa alla.

Kaart: tuumaenergiariigid Euroopas

Lisatud kaarditel on eri värvidega välja toodud endised, praegused ja tulevased tuumaenergiat kasutavad riigid.

Endisi tuumaenergiariike on Euroopas 2 – Itaalia ja Austria, Itaalia otsustas USA-s Three Mile Islandis 1979. aastal toimunud õnnetuse järel tuumajaamad sulgeda, Austria oli 1978. aastaks valmis saanud Zwentendorfi tuumajaama, aga samal põhjusel itaallastega seda ei avatudki. Peale Ignalina sulgemist hakkab endiste tuumariikide kategooriasse kuuluma ka Leedu, küll kindla sooviga uus jaam rajada.

Saksamaa, Rootsi ja Belgia on hetkel otsustanud uusi tuumajaamu mitte ehitada ning olemasolevad järk-järgult sulgeda. Saksamaa rohelistel oli see nõue valitsuskoalitsiooni moodustamisel, samas on suur töösturite poolne surve selle otsuse läbivaatamiseks.

Stabiilsete tuumariikide hulka, mis hetkel uusi jaamu ei plaani, samas aga ei kavatse olemasolevaid sulgeda, kuuluvad Hispaania, Shveits, Sloveenia, Ungari ja Holland.

Riikide hulka, millel on kindlad plaanid tuumajaamu juurde ehitada, kuid ehitus veel ei käi, kuuluvad Suurbritannia, Tshehhi, Slovakkia, Bulgaaria, Rumeenia ja nagu juba nimetatud, ka Leedu. Rumeenia teine reaktor just valmis, käivitus mais 2007.

Tuumajaamu ehitavad hetkel juurde Prantsusmaa, Soome, Venemaa ja Ukraina. Oma esimest tuumajaama asus ehitama Valgevene – Aleksandr Lukashenko allkirjastas vastava dekreedi novembris 2007.

Plaani ehitada oma tuumajaam peab ka Poola.

Tuumavabaks tsooniks on end kuulutanud Taani. Põhja-Euroopa tuumaenergiavabade riikide hulka kuuluvad hetkel lisaks Taanile ja Poolale veel Iirimaa, Norra, Eesti ja Läti.

Maailmakaardil eristub Euroopa eri suhtumistes tuumaenergiasse kui kõige kirevam piirkond.

Kolm pühapäevaõhtust ülesannet

Kontrollige oma olukorda enne uut töönädalat. Mitmega kolmest ülesandest hakkama saate? Vastused on pildi all, nii et enne ärge alla vaadake.

1. Osalete jooksuvõistlusel ning just möödusite teisel kohal olevast võistlejast. Mitmendal kohal olete?

2. Osalete jooksuvõistlustel ning just möödusite viimasel kohal olevast võistlejast. Mitmendal kohal olete?

3. Teid lukustatakse tunniks ajaks vangikongi, teil on valida kolme ruumi vahel. Mingeid abivahendeid teil pole.

Esimene ruum on täidetud mürgise gaasi sariiniga, teises on relvastatud mõrvar, kes on lubanud kõik maha tappa, kes temaga kokku pannakse, ning kolmandas on viis lõvi, kes pole kolm aastat süüa saanud.

Millise ruumi valite?

Vastused:

1. Möödudes 2. kohal olevast jooksjast jõuate ise 2. kohale.

2. Viimasel kohal olevast jooksjast mööduda ei ole võimalik! Teine variant: tegite talle ringiga sisse, koht on sama, mis enne möödumist.

3. Kolmanda. Lõvid, kes pole kolm aastat süüa saanud, on surnud.

Ilusat töönädalat!

Merealused suruõhukotid tuuleenergia salvestuseks

Nottinghami Ülikooli professor Seamus Garvey usub, et lahendus tuuleenergia salvestamiseks on paigutada avameretuulikute juurde mere alla hiigelsuured suruõhukotid, kirjutab BBC. Kui tuult on palju ja tarbimine madal, toimub energia salvestamine suruõhukottidesse, suurema tarbimise ja tuulevaikuse korral aga paneb turbiinid tööle suruõhk. Energiafirma E.ON investeeriski esimeste prototüüpide rajamisse 300000 eurot (ligi 4.7 MEEK).

Prototüübid peaksid olema valmis 18 kuu pärast. Garvey sõnul tuleb kõigepealt uskuma hakata, et ka väga lihtne idee nagu see võib osutuda väga heaks. Ning kui prototüübid on testitud, teha majanduslikud kalkulatsioonid. Samamoodi saab kasutada lainete energiat.

Kes on valmis idee autorit ennast 7 minutit kuulama ja vaatama – Youtube loob selleks võimaluse.

Pekingi ümbruses hakkab peagi hõbedat sadama

Looduselt ei maksa armuande oodata. Superarvuti, lennukid ja kahurid – selline on hiinlaste relvastus võitluseks pilvede vastu olümpiamängude ajal, kirjutab MIT Technology Review. Eesmärk: et ühtegi piiska Pekingi 91000 kohaga ilma katuseta olümpiastaadionile ei langeks. August on muidu sealkandis vihmane. Ja tulistada on ilmselt lihtsam kui oleks olnud ehitada katus.

Hiina Meteoroloogiateenistuses on spetsiaalne ligi miljardikroonise aastaeelarvega Ilma Muutmise Üksus, kus valmistati ette kolmeastmeline programm. Esiteks, muretseti seiresüsteemidega ühendatud superarvuti IBM p575, mis jälgib 44000 ruutkilomeetrilist ala (peaaegu täpselt Eesti pindala!) ning igale ruutkilomeetrile luuakse iga tunni tagant ilmaprognoosid. Teine aste: lennukite ja kahurite abil tulistatakse ja pihustatakse veel kaugemal olevatesse vihmapilvedesse hõbejodiidi ja kuiva jääd lootuses, et need enne staadionini jõudmist tühjaks sajavad. Kolmas aste: kui vihmapilved siiski peaksid staadionini tungima, kasutatakse lämmastiku baasil toodetud jahutusvedelikku vähendamaks piiskade suurust, selle tulemusena loodetakse, et õnnestub vihmasadu ära hoida.

Vihmavastase võitluse plaan on Hiina võimsuse näitamise üks komponente. Kui 2001. aastal selgus, et mängud toimuvad Pekingis, komandeeriti linna 120000 ehitustöölist ning käivitus suurehitamine, mis põhjustas kogu maailmas terase põua. Mängude ajaks on plaanis evakueerida Pekingist 1.5 miljonit inimest, et rahvast füüsiliselt vähem oleks.

Veel kord tuumaenergiast ja energeetikast

Elasin ja töötasin Stockholmis aastail 1993-1999 ning ei tulnud kordagi selle peale, et tunda elektrilülitit vajutades stressi – osa sellest on ju tuumaelekter! Kui vaatasin teledebatte aastail 1998-1999, kus rootslased rääkisid avameeli oma plaanist sulgeda kõik tuumajaamad, sest siis Venemaa näeb, võtab eeskuju ning sulgeb ka enda tuumajaamad, mis on ohtlike grafiitaeglustitega (RBMK tüüpi) – no mida?

Barsebäcki tuumajaamas üks reaktor pandigi kinni ja oli plaan sulgeda kõik reaktorid, aga siis kõik muutus. Globaalse soojenemise ning fossiilsete kütuste põletamisel tekkiva süsinikdioksiidi probleem muutus ilmselt aktuaalsemaks. Siiamaani on mul Rootsist mälestused kui kindlast, tugevast ning turvalisest riigist. Ainult vahel ei saanud nende naiivsest mõtteviisist aru – kas siis Venemaale saab näidata head eeskuju! Kui külastan ikka ja jälle Stockholmi, ei liigu ükski lihas mõeldes, et selles riigis on ju tuumajaamad…

Eesti aga on olnud põlevkiviriik. Olgem ausad – kui Eestil poleks põlevkivi, siis oleks siin juba ammu tuumajaam või oleksime hetkel täielikus energeetilises sõltuvuses naaberriikidest – uued tehnoloogiad ja uus mõtteviis alternatiivenergeetika ja hajustootmise suhtes alles hakkavad tekkima. Meil pole isegi lätlaste Daugavat, mis ida poolt voolava suure veehulga elektritootmisse rakendab ning ligi poole elektrist annab. Peipsi on vahel. Nüüd seisame teelahkme ees:

1) kas jätkata põlevkivienergeetikaga, maksta kõrgeid saastemakse ning olla maailma silmis üks suurimaid reostajaid ühe inimese kohta (sest külmas põhjamaises kliimas on vaja palju rohkem energiat kui Beninis ja Nigeerias);

2) kas asendada põlevkivienergeetika või enamus sellest mingi teise juba välja töötatud energialiigiga, näiteks tuumaenergiaga, millel on loomulikult oma vead ja probleemid;

3) kas riskida ja panustada uutele energialiikidele ja taastuvenergiale.

Miks ütlen riskida? Lihtsalt sellepärast, et vähemalt mina ei ole näinud ühtegi vettpidavat suuremahulist taastuvenergia plaani. Mina ei usu, et kui me investeeriksime kasvõi 35 miljardit tuuleparkidesse, siis oleks Eesti elanikel kindel ja konkurentsivõimelise hinnaga elektrienergia. Kui tuumajaamade kohta on umbes teada, mis need maksavad ja mis tuumaelekter maksab, siis tuuleelektri kohta olen aru saanud järgmist:

1) kui tuuleenergia kasutamises tekib tuulevaikuse tõttu seisak, peaksime käiku laskma gaasijaamad samas mahus, või

2) meid peaksid välja aitama naabrid, või

3) meil on energia kuskile (kuhu?) salvestatud ja loodame, et salvestatud varudest piisab (tuulevaikuse perioodi prognoosi pikkusest sõltub salvestatud energia kogus).

Olen kuulnud, et rootslased võiksid meid aidata ja kaabel võiks olla Rootsi veetud. Pole kuulnud, kas keegi on rootslastega sel teemal üldse rääkinud. Mina rääkisin oma endisele professorile Stockholmi Tehnikaülikoolis ning ta muigas. Huvitav miks? Arvan, et rootslastel on oma plaanid, kuidas hüdroenergiaga tuuleenergiat puhverdada, ning samas on kogu aeg risk, et sademetevaese perioodi järgselt pole endalgi hüdroenergiat piisavalt. Taani ekspordib tuuleenergiat Norrasse, aga alla omahinna! Vettpidava äriplaani all pean silmas põhjendatud prognoosi tarbija hinnakujundusse.

Mis puutub gaasijaamadesse, siis keegi peab need ehitama ja töökorras hoidma. Need on vähemalt topeltkulud lisaks tuulegeneraatorite püstipanekule.

Energiasalvestusega kohapeal on asi lihtne. Pakkuge välja, mis süsteem, ja arvutame salvestamisest tingitud kõrgema hinna. Kahjuks kehtib maailmas suuremahulises elektrienergiavarustuses endiselt kuldreegel: tootmine = tarbimine igal ajahetkel.

Aga oma nägemus on mul tuuleenergia arengu kohta küll olemas, energiavõrkudega saaks kohandada ca 20-30% vajadusest ning lisaks saaks näiteks laadida energiasalvesteid, mida niikuinii hakatakse kasutama (elektriautode akud), soojendada vett ja kasutada mitmetel muudel praktilistel eesmärkdel. Lihtsalt mõtlema peaks pisut teistmoodi, peaks oskama kasutamist ajastada. Hinnakujundus võiks siin asjad paika panna.

Kui oleksime tuuleenergia arengu suhtes kokku leppinud (proportsioon elektrienergeetika üldvarustuses maksimaalselt 20-30%, lisaks akumuleerimise võimalused teistes sektorites), jääb järgmine küsimus: kuidas ikkagi üles ehitada tuleviku-Eesti elektrienergia süsteem 70-80%, selline, mis peab tagama turvalisuse?

Räägitud on biomassist. See toob mulle meelde AS Repo mure, nemad toodavad Püssis mööbliplaate, varem nimetati neid puitlaastplaatideks, aga kvaliteet on vahepeal oluliselt paranenud. Selle asemel, et puitu ahju ajada või välja vedada, toodavad nemad puidust ja ka puidujääkidest uut toodangut ning lisandväärtus võrreldes puidu ahjuajamise või väljaveoga on 100-kordne. Ühe puiduühiku kohta 100 korda rohkem Eesti inimesi saab tööd. Ning väitke nüüd, et peaksime puidu ahju ajama ja energeetika biomassi põhiseks viima… Juba praegu on Repo toorainega varustuse raskustes ning kui ta peab konkureerima doteeritud puidupõletamisega, muutub situatsioon absurdseks. Ma ei usu, et biomassi puhul saab tõsiselt rääkida 70-80% elektrienergiavarustusest. Kui 10% seeläbi saaks, oleks tõeline edasiminek. Biogaas, prügipõletus – kõik on võimalik, aga nende mahud pole ligilähedasedki vajamineva 70-80%-ga.
Ning olemegi tagasi küsimuse juures, kas tuumajaama on vaja või ei ole. On veel üks komponent, mis tuli ilmekalt välja Prantsusmaa energeetika debatist. Hetkel 85% energiast tuleb naftast ja gaasist, ning nende varud on lõppemas või siis perioodil enne seda energiavarude omandus ruulib maailma. Euroopa juba istub Venemaa gaasivarude lõa otsas. Kummaline, aga ka Greenpeace ei ole Vene-Saksa gaasitoru vastu! Kuna neil on põhimõtteline seisukoht tuumaenergia vastu, siis kipuvad nad gaasitoru aktsepteerima, vähemalt Saksamaa Greenpeace’i esindajad. Isegi SEB promob alternatiivenergeetika hulgas maagaasi – jah, tõesti, kivsöega ja põlevkiviga võrreldes tekib energiaühiku kohta süsihappegaasi umbes kolmandiku võrra vähem, sest pole vaja mineraalainet tuhaks muuta ja poorides olevat vett gaasistada. Aga kas see on jätkusuutlik visoon, eriti arvestades, et gaas tuleb Venemaalt, kus keskkonnaga on väga julmalt ümber käidud? Räägitakse ju kütuste kogu elutsüklist ning hinnang peaks sisaldama keskkonnakahjustusi tootjariigis – sellest aga ilmselt ei taha Euroopas keegi kuulda. Prantsusmaalt alguse saanud liikumine Environmentalists for Nuclear Energy seevastu arvab, et tuumaenergia põhjal peaks välja arendatama ka fossiilsete kütuste vaba elamute kütte ja transpordi sektor.

Kokkuvõttes, kas jätkame põlevkivienergeetikaga, maksame kõik maksud, saame maailma ühe suurima reostaja kuulsuse ning püüame leida alternatiivseid allikaid (aga selleks peaksid olema selged ja arusaadavad plaanid) või teeme otsuse saada tuumariigiks või mingi muu variant…

Loomulikult küsimus tuumaenergia hinnast on seejuures üks kõige olulisemaid. Aga kui Eestimaa Rohelised tuumajaama küsimuse püstitavad, siis peavad nad selgelt ütlema, kas nad püstitavad keskkonnakaitselise küsimuse (ning missugustes detailides) või hinnaküsimuse, sest need on ise asjad. On olemas tehnoloogiad nii õnnetusriskide minimiseerimiseks, tuumajäätmete matmiseks kui jaamade sulgemiseks ning kõik need arvestatakse arenenud riikides elektrienergia hinna sisse. Kui aga püstitatakse jaama rajamise majanduslik küsimus, siis ilmselt see aktsepteerib, et tänapäevaste tehnoloogiatega on keskkonnariskid minimiseeritud nind aktsepteeritavad, ning küsimuseks on ainult hind (mis loomulikult sisaldab jäätmete matmise, dekomisjoneerimise jne maksumust). Või on soovitus riskida ning olla valmis panustama tehnoloogiatesse, mida hetkel veel olemas ei ole? Arvamus, et näiteks 35 miljardit tuuleparkide raha lahendab ka energiasalvestamise probleemi, on naiivne. Maailmas töötavad selle kallal sajad uurimisgrupid eelarvega, mis ületab meie võimalusi paljukordselt. Tehnoloogia arengus on teada, et rahaliselt võidavad mitte esimesed innovaatorid, vaid kiired järeletegijad, sest neil arenduskulud sisuliselt puuduvad ning uute tehnoloogiate kasutuselevõtu algperioodil tulevad sageli ilmsiks ka probleemid. Samas kui rongist maha jääd, siis oled samuti konkurentsieelise kaotanud. Oleme pöördepunktil, kus riskimine ilmselt ei tagaks täit kindlust. Samas öelge, kes oleks nõus tänapäeval ilma elektrita elama.

On veel üks tee ja idee – puhas põlevkivienergeetika, analoogselt puhta söeenergeetika ideele. Tuleb tootmiskompleksid põhjalikult ümber ehitada, muuta osa põlevkivist õliks ja gaasiks ning tagada süsinikdioksiidi emissioonide eemaldamine. Praeguste tehnoloogiate juures tähendaks süsinikdioksiidi eemaldamine näiteks sarnaselt ameeriklaste tehnoloogiaga selle eraldamist, kokkukogumist ning transporti maa-alusesse hoidlasse, mille rajamiseks Eestil endal geoloogilised eeldused puuduvad. Aga ka siin tuleb mängu kogu selle tootmiskompleksi hinna küsimus, tonni CO2 eemaldamine praegu veel arendusjärgus tehnoloogiate ja hindade juures läheb maksma vähemalt 300-500 krooni.

Või veel lihtsam variant, sõltuvus Venemaa gaasist ja elektrienergiast? Leedut ootab see juba 2010. aastal, Leedu ja Läti sooviksid ilmselt hoopis suurendada Eesti põlevkivielektri tarbimist…
Kokkuvõttes on vaja lahendada puzzle ning seejuures omandada lisateadmisi ja hoida silmad lahti selle suhtes, mis mujal maailmas toimub. Dilemma võib seisneda veel selles, et kuna kõikjal maailmas panustatakse energiatehnoloogiatesse, siis on variantide mitmekesisus suur ning valitud lahendused võivad kiiresti ebaefektiivseks muutuda, kuna uued tehnoloogiad tulevad peale – samas ei pruugi areng olla piisavalt kiire… On lahendusi, millega mööda panna on võimatu, näiteks energiasääst – neid võimalusi ei tohi mingil juhul jätta kasutamata.

Eesti teadlased on loomulikult valmis aitama ning on üksikuid tugevaid teadusgruppe ka uute energiatehnoloogiate alal, näiteks Enn Lust oma kütuseelementide täiustamisega ning Enn Mellikov päikesepatareide täiustamisega. Aga eelkõige oleks vaja, et Eesti teadlased hoiaksid silmad ja kõrvad lahti mujal maailmas toimuva suhtes, analüüsiksid arenguid ning nõustaksid meie arendajaid ja otsustajaid.

Kellaaeg ja öö/päev Eestis ja mujal maailmas

[Seoses segadustega kella keeramisel: kellaaega Eestis saate alati vaadata siit.]

Kellel ikka ja jälle sassi läheb, kuhu poole keeratakse kella kevadel ja kuhu poole sügisel, võib meelde jätta reegli: SÜGISEL SAAB ROHKEM MAGADA. Selleks, et rohkem magada saaks, on ju loogiline – kell tuleb tagasi keerata. Kevadel järelikult vastupidi, kevadel saab vähem magada. Kevadel tuleb keerata tunniosuti tund aega edasi. Kelli keeratakse laupäeva öösel vastu pühapäeva märtsi ja oktoobri viimasel nädalavahetusel.

Aga mujal maailmas? Kuidas teada õiget aega? Kolleeg USA geoloogiakeskusest Denverist palus helistada kell 16 peale lõunat. Mis kell Eesti aja järgi peaksin siis helistama? Kust seda kiiresti leida?

Ning kui palju on hetkel ikkagi täpne kell Eestis arvestades suve- ja talveaegu?

Veebisaite on mitmeid, üks parimaid on maailmakaardi põhine www.timezonecheck.com. Seal ‘MY TIME’ näitab õiget kellaaega Eestis, samas saab leida kellaaja kogu maailma peamistes linnades. USA suhtes selgus, et neil oli juba selle blogisissekande kirjutamise ajal suveaeg. Kui meil oli kell 22.30, siis neil 14.30. Nii et pidin helistama südaöösel.

Veebisait leiab maailmakaardil ka linnad ning kui sama nimega linnasid on mitu, toob välja ka mitu linna.

Kus maailmas on praegu päev ja kus öö? Aitab jälle veebisait, millelt avanes kell 22.46 järgmine pilt. Kevadise pööripäeva läheduses nihkub öö ja pöeva front maailmakaardil sisuliselt vertikaalse tsoonina, sest öö ja päev on kogu maailmas sama pikad.

Meenutagem, et 31. detsembril 2007 kell 11.16 oli siinsamas blogis avaldatud pilt selline, põhjapoolkeral oli siis peaaegu südatalv ja lõunapoolkeral südasuvi.

Ees

Energeetikadebatt Prantsusmaal

Lisatud video võiksid taustmaterjaliks läbi vaadata kõik, kes Eesti energiaprobleemidele lahendust otsivad. Frederic Marillier juhib Prantsusmaal Greenpeace’i tuumaenergia vastast kampaaniat, Bruno Comby on liikumise Environmentalists for Nuclear Energy algataja ja president. Mõlemad usuvad, et globaalse soojenemise ohud on reaalsed ning tuleb leida teed selle peatamiseks. Vahe arvamustes seisneb selles, kas tuumaenergia abil või ilma. Marillier arvab, et taastuvenergeetika pakub vajalikud lahendused, Comby on veendunud aga, et tuumaenergia ohud on palju väiksemad kui globaalse soojenemise ohud ning taastuvenergeetika ei paku vajalikus ulatuses lahendusi.

Pisut lühendatud tõlge:

Comby: olen ökoloog ja arvan, et kaht suurt kriisi – globaalset soojenemist ja energiakriisi – saab lahendada vaid tuumaenergeetika. 85% praegu kasutatavast energiast tuleb naftast ja gaasist, mille varud on peagi lõppemas. Tuumaenergia on puhtaimaks ja parimaks lahenduseks.

Marillier: Greenpeace ja maailma ökoloogid, erandiks vast Teie, on tuumaenergia vastu, sest see on väga ohtlik. See võib väljuda inimese kontrolli alt, oleme juba näinud õnnetusi. Samuti toodab see energiavorm radioaktiivseid ja toksilisi jäätmeid, me ei tea täpselt, mida nendega teha ning need on ohtlikud sadu ja tuhandeid aastaid. Kolmandaks, tuumaenergeetikat võib kasutada sõjanduslikel eesmärkidel. See on ohtlik, must ja problemaatiline energiaallikas.

Comby: Mina pole ainus ökoloog, kes pooldab tuumaenergeetikat, meie organisatsioonil on 9000 liiget 56 riigis. Me pooldame puhast tuumaenergiat, võttes sellest positiivse osa. Gramm uraani toodab sama palju energiat kui tonn naftat, seega on jäätmete hulk tegelikkuses väga väike. Kogu Pranstusmaa kõrge aktiivsusega tuumajäätmed, mis on tekkinud 50 aasta jooksul, mahuvad ära jalgpalliväljaku suurusesse 1 m sügavasse süvendisse. Riiklikul tasandil on radioaktiivsuse vastu vahendid olemas, alfakiirguse vastu pakub täielikku kaitset juba paberileht, gammakiirguse vastu aga mõne meetri paksune betoonmüür.

Marillier: Reaalsus on siiski, et ükski maailma riikidest ei ole suutnud luua lõplikke lahendusi radioaktiivsetele jäätmetele. Vähendasite seda probleemi mahu küsimusele, samas maht pole tähtsaim küsimus.

Cosby: Vähemalt aktsepteerite seda.

Marillier: Küsimus on hoopis ohtudes, seda ei saa mõõta mahus. Peame tulema tagasi ka energia küsimuse juurde. Argument, et me ei saa ilma tuumaenergiata hakkama, on vale. On olemas lahendused, mis juba eksisteerivad ja saavad eksisteerima. Te mängite inimeste kartusega, et tekib energia defitsiit.

Comby: Me räägime sellest, et on vajalik asendada 85% inimeste praegustest energiaallikatest. Võite säästa ja asendada taastuvenergiaga, kuid seda on vähe. Tuumaenergia oleks võinud juba praegu omada palju suuremat rolli ja see on suuresti Greenpeace’i teene, et see nii ei ole. Tulevikus, kui president Putin lõikab läbi Euroopa gaasivarustuse ning nafta on lõpukorral, pole küsimus enam mitte hinnas, vaid kättesaadavuses üldse.

Marillier: Kas tuumaenergia on Prantsusmaa muutnud naftast sõltumatumaks? Selgelt mitte. Tavaline prantslane kasutab sama palju bensiini kui sakslane. Tuumaenergia rahuldab vaid elektrivajaduse, kokku 20-33% inimese energiavajadusest.

Comby: See on vale. Kliimamuutused mõjutavad sadu miljoneid inimesi, kogu Euroopa põllumajandus võib kahjustuda kõrbestumisest ning seega lahenduste leidmistel ei saa lähtuda tuumaenergia mahakriipsutamisest. Tuumaenergia põhjal saaks välja arendada ka puhta transpordisektori ning kütta maju. Meil on seda kõike vaja, et tsivilisatsiooni ellujäämine garanteerida.

Hiina meedia: maavärinas hukkunuid polnud

ChinaDaily andmetel 21.03.2008 Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas toimunud maavärin inimohvreid ei põhjustanud, küll mõjutas 44000 inimese elu. Xinjiangi Hotani prefektuuri Yutiani, Qira ja Lopi maakondades kukkusid kokku või kahjustusid 2200 maja. Otseseid kahjusid hinnatakse 10 miljonile juaanile (14 miljonit Eesti krooni).

Epitsentrile kõige lähedamal paiknevas Pulu külas kukkus kokku 4 maja, kuid elanikel õnnestus põgeneda. Kõnealuses piirkonnas on Hiina meedia andmeil pööratud tugevat tähelepanu maavärinakindlate hoonete rajamisel.

Andmeid vigastatute olemasolu või arvu kohta artikkel ei esita.

India põrkumine Euraasia laamaga 

Globaalse soojenemise hullus ja äri

Globaalse soojenemise teemat on arendatud juba hulluseni. Shotimaa laps palus, et ema end peale surma tuhastada ei laseks – tekivad kasvuhoonegaasid! Välja on arvutatud ühe tuhastamise jooksul tekkivad emissioonid – otseses protsessis umbes 50 kg, aga kui arvutada kogu protsessi emissioonid – tuhastamiseks kulutatud kütus, kadunukese ja matuseliste transport, ärasaatmisruumi küte jne, siis veel palju rohkem.

Innovaatiline Shotimaa firma mõtles välja uue tehnoloogia – selle asemel, et surnukeha tuhastada, peaks seda keetma või õigemini aurutama 170 kraadi juures, siis ei teki emissioone.

Tavalised pulmatraditsioonid põhjustavad samuti liiga palju emissioone – uus äri ökopulmade organiseerimise näol on avanenud.

Al Gore’i filmi näitamine Inglismaa koolides põhjustas lastel hirmuunenägusid. See arvatakse olevat parim viis täiskasvanuid harida – laste hirmude kaudu, sest lapsed võtavad oma mured koju kaasa ning ka täiskasvanud pööravad sellele tähelepanu. Koolides on globaalne soojenemine väga sagedaste arutelude teemaks, millest lapsed saavad sageli aru viisil ‘me kõik saame surma’.

Tegelikud lahendused aga on hoopis mujal, peamiselt poliitikute, energeetikute ja ärimeeste käes. Seda juhul, kui väide, et globaalne soojenemine ikkagi on vähemalt osaliselt inimtegevuse tagajärg, paika peab. Ning juhul, kui globaalne soojenemine tõepoolest jätkub. Kuid ka uute lahenduste väljamõtlemisel lähevad asjad sageli vildakalt, näiteks biokütuste tootmise doteerimine viib toiduainete hinna tõusuni ja arenguriikidele toiduabi lõpetamisele.

Läänemaailmas on au sisse tõusnud ‘enviropreneur’ – ärimees, kes hoolib keskkonnast ja oskab ühtlasi raha teha. ‘Rohelist turundust’ peetakse võimaluseks edukat äri rajada ja ajada. Teadus on kokku korjanud ja avaldanud nii palju fakte ja uuringuid, et ei ole mingisugune probleem roheliseks turunduseks kogu kuhjast välja korjata õige rodu ärikontseptsiooni toetuseks.

Näiteks http://www.terrapass.com pakub raiskava eluviisi lunastust, lubades laekumised investeerida ökoloogilistesse projektidesse. Kirjutasin sinna, et mul on 1999. aasta BMW 528i ja ma sõidan igal aastal sellega 32000 kilomeetrit. Selle poolt põhjustatud reostuse eest peaksin igal aastal maksma 99 dollarit. Ühe Tallinn-Brüssel lennureisi eest aga peaksin maksma dollarites 9.90.

Muuseas, TerraPass on müünud juba üle 360000 tonni süsinikdioksiidi emissioonide lunastust 75000 eraisikule ja ettevõttele.

Muidugi, TerraPassi kasumid pole võrreldavadki planeeritud kasumitega Al Gore’i poolt asutatud firmas Generation Investment Management, mille põhitegevuseks on kaubelda kasvuhoonegaaside emissioonidega…

Kel aega – vaadake ka seda hirmutamisreklaami…

Kuskohal Hiinas maavärin ikkagi toimus?

Postimees kirjutas: Kirde-Hiina Xinjiangi provintsi tabas täna öösel võimas 7,2-magintuudiline maavärin. Maavärin leidis aset täna hommikul kell 6.33 (00.33 Eesti aja järgi) kohaliku aja järgi. Tegelikult toimus maavärin Lääne-Hiinas India ja Pakistani piiri lähedal. Kirde-Hiinas oleks tähendanud vägagi lähedal olümpiamängude linnale Pekingile!

Lisatud on kaart maavärina epitsentri asukohaga ning Hiina seismiliste ohtude kaart, punane värvus tähendab suuremaid ohte.

Mis puutub teooriasse, et Hiinat otsekui karistatakse, siis India laama põrkumine Euraasia laamaga, Himaalaja teke ning nende protsessidega paratamatult kaasnevad maavärinad on siiski täiesti sõltumatud sellest, kas inimene planeedil Maa elab või mitte.

Rohelised pulmad

Pulmaauto – kindlasti alternatiivkütusega. Menüü – kohalik ja väetisteta kasvatatud toit. Dekoratsioonid sojal baseeruvatest materjalidest, ainult potililled. Ökokingitused. Pulmareisil ökohotell – päikeseküttel ning pesuvee taaskasutusega aia kastmiseks. Ning kalkulaator, mille abil leiate pulmade ökoloogilise jalajälje…

Kõike seda edastab spetsiaalne veebisait Green Weddings.

Mida siis ütleb ameeriklaste pulmade ökoloogilise jalajälje kalkulaator? Teeme katse.

100 inimest, 2 päeva, 50 hotellituba. Peosaal 150 ruutmeetrit, vastuvõtusaal 120 ruutmeetrit. Inimesed tulid keskmiselt 100 km kauguselt autodega.

Ja oletegi tootnud 6 tonni süsinikdioksiidi…

Kavalus ka… Sama veebisait võimaldab teil 72 dollari eest need emissioonid välja lunastada, firma investeerib need projektidesse, mille kaudu jääb ekvivalentne kogus süsinikdioksiidi emiteerimata. Nii et toredat pulmapatu lunastamist abiellujatele!

Infoportaal www.tuumaenergia.ee avatud

Tänasest alates on Tartu Ülikooli infoportaal http://www.tuumaenergia.ee avatud ning kõik võivad lugeda infot tuumaenergia ja tuumaenergeetika kohta.

Energeetikaalaste valikute tegemisel Eestis arvestada väga paljude aspektidega, mis on omavahel ka tugevasti seotud. Paremad teadmised ja suurem informeeritus võimaldavad teha paremini läbi mõeldud ja kaalutletud valikuid. Portaalist võib leida infot tuumajaamade olemuse, ajaloo ja tuleviku kohta, tuumaenergia vastase liikumise tagamaid, mitmesuguseid uuringuid ning artikleid nii Eestist kui välismaalt ja palju muud teemaga seonduvat

Avalikkuse informeerimine, kaasamine ja küsimustele vastamine on ääretult vajalik, sest ükski valik pole ideaalne. Peame otsima vastuseid kolmnurgast, mille tippudeks on hind, keskkonnareostus ja -riskid ning julgeolek. Keskkonnareostus ja -riskid omakorda on väga mitmetahuline teema, sest kombineeruvad kohalik, regionaalne ning globaalne mõju, samuti mõjud ja riskid inimesele ja ökosüsteemide eri osadele mitmesuguseid erinevaid teid pidi. Peame otsima võimalikke lahendusteid ning oskama samas stsenaariume projekteerida kogu maailmas toimuva tehnoloogilise arendustegevuse suhtes. Selleks aga on vaja informatsiooni ning kompetentset analüüsi.

Tartu Ülikooli rolliks on olla erapooletu teavitaja ja analüüsija, samuti info vahendaja mujalt maailmast. Tegijad ootavad ka, et teised ülikoolid, teadus- ja arendusasutused, riigiasutused, valitsusvälised organisatsioonid, ettevõtjate liidud ja teised võimalikud partnerid kaasa mõtleksid ja defineeriksid oma nägemuse ja rolli uue infoportaali kontaktaadressi tuumaenergia@gmail.com kaudu.

Ettepanek uusprojektiks: tööle prügikaamera

Üks Eesti populaarsemaid veebilehti on Looduskalendri metsakaamera, kust igaüks saab jälgida, kuidas metsanotsud, põdrad, kährikud ja rebased süüa nosivad. Kampaania Teeme Ära! raames on plaanis 3. mail 40000 vabatahtliku osalusel koristada 7000 tonni sodi. Käimas on laiaulatuslik kaardistamine. Hea meelega läheksin isegi näiteks Trepimäe ümbrust koristama.

Samas võib üsna kindel olla, et paljud kohad täituvad prügiga uuesti. Ise hindasin selliste inimeste arvuks Eestis, kes prügi metsa alla viivad või peale söömist-joomist maha jätavad, umbes 80000. Keskkonnageoloogia tudengid pakkusid veelgi rohkem. Seega tundub proportsioon olevat reostajate kasuks.

Mõte on koristatud kohta üles panna prügikaamera, mille abil kogu rahvas saab vaadata, kuidas prügi kuhjamine loodusesse toimub. Sarnaselt metsakaamerale saab koostada prügikuhjajate kirjeldused ning jälgida nende käitumist.

Näiteks:

18. juuni

Kaheksast oli metsa alt jooksumüdinat kuulda. Eks kontrolliti olukorda ja alles siis tuli kuuene kamp mehi metsa alla prügiplatsile. Kehtivad vanasõnad – loodus tühja kohta ei salli ning kus juba on, sinna tuleb ikka juurde. Autost kanti välja suured kotid ehitusprügiga ning visati metsa alla.

Enne üheksat oli tore vaadata, kuidas päris ilus naisterahvas peatas auto ning tõi metsa alla oma söögijäänused. Poole kümnest ei vaevunud punane auto isegi peatuma, kilekott lennutati välja otse autoaknast.

Pildid kunagisest Eesti ilusast kohast

Kas keegi tunneb ära? Mina mäletan seda kohta 1970-ndate lõpust, oli ilu ja melu. Hetkel on varemed ning suvel kaugele üle vee kaikuv valjuhäälne jauramine, mille tulemus väljendub pohmas peaga metsa alla unustatud pakendites. Läheduses on ka kunagine kuulus pioneerilaager, mis hetkel samuti lagunenud ja räämas. Mitte kaugel avati küll uus eurostiilis puhkekeskus – palkpaviljon, kaks istumis- ja lõkkekohta, võrkpalliväljak. Aga need varemed nagu ootaksid kedagi… Ei tea ainult keda.

Nagu ka kommentaatorid ära tundsid, tegemist on Võrtsjärve-äärse Trepimäega Rannu vallas. Kuna koht ise on kunagise lauluväljaku varemete ja kemmergu tõttu räämas, siis ilmselt tekitab see ka vastava mentaliteedi – nii peopidamise kui prügikuhjamise osas. Olen Võrtsjärvel varahommikuti kalal olnud ning muusika ja räuskamine loob erilise kalapüügimeeleolu. Ning hiljem pole põhjust vaatamagi minna, kas suvituskohta ka korrastada sooviti. Mõned hoolikamad pakivad oma saasta mustadesse prügikottidesse ning ei arvesta sellega, et loomad on need peagi lõhki kiskunud ning laiali kandnud, nagu ka kolmandal pildil näha võib. Samas Vehendi puhkekeskuses hoitakse korda.

Biokütuste debatt teravneb

Energeetikavolinik Andris Piebalgsi blogi on valla päästnud biokütuste alase debati. Nimelt kirjutas Piebalgs oma blogis, kui uhkelt ta sõidab oma etanoolil töötava Saab 9-5-ga. Talle vastas The Oil Drum Europe toimetaja Euan Mearns, näidates, et Piebalgsi Saabi energeetiline efektiivsus on 5% kandis.

Biokütuste efektiivsuse kontseptsioonis on Mearnsi arvates kõige tähtsam ERoEI – Energy Return on Energy Invested ehk energiasaagis energia investeeringutest, arvutatuna nende omavahelises jagatises. Parasvöötmes on bioetanooli ERoEI 1.2 – arvutades kokku teraviljakasvatuses kasutatava lämmastikväetise tootmiseks kulunud gaasi, diiselkütuse traktorile ning elektri bioetanooli tehasele. Ekspertide arvates oleks aga vajalik energiaallikate ERoEI 7. Vahe on troostitu. Arvestades bioetanooli tootmise efektiivsuseks 0.2/1.2=16.7% ning Piebalgsi Saabi sisepõlemismootori efektiivsuseks 30% saavutubki summaarne efektiivsus 5% ning Mearns arvab, et energeetikavolinik peaks etanoolitoitel Saab 9-5-ga sõitmist hoopis kiivalt varjama.

Võrreldes seda tuuleenergia kasutusega: tuuleenergia ERoEI on umbes 20!

Seega tuuleelektri efektiivsus 19/20=95%, ülekande efektiivsus 95%, aku efektiivus 80% ja elektrimootori efektiivsus 90% annab omavahel läbi korrutades summarseks efektiivsuseks 65%. Mearms soovitab Piebalgsil osta elektriauto, mille akusid laetakse tuuleenergiaga.

Ameeriklaste tehnoloogia CO2 eemaldamiseks söejaama heitgaasidest

Basin Electric Power Cooperative valis kuue kandidaadi hulgast välja Powerspani pakkumise demonstreerimaks CO2 eemaldamist 1 miljon tonni aastas – üks maailma mahukamaid projekte, kirjutab NextEnergyNews. Kivisöel baseeruv soojuselektrijaam Antelope Valley Station paikneb Põhja-Dakotas, süsteem on plaanitud tööle rakendada 2012. aastal. 

Protsess nimega ECO2 kasutab CO2 eemaldamiseks heitgaasidest ammooniumilahust, eemaldatud CO2 pressitakse kokku ning antakse üle Basin Electricsi tütarfirmale Dakota Gasification Company. Ammooniumikadusid ja kõrvalsaadusi süsteemis ei teki, lahus ringleb. Eri tehnoloogilisi lahendusi kaaludes leiti see olevat kõige kiirem ja väiksemate kulutustega.  Dakota Gasification Company tarnib alates 2000. aastast CO2-e Kanadasse Saskatchewani naftatootjatele, CO2 on firma toodete nimekirjas. CO2 pumpamine Kanadas naftamaardlasse võimaldab naftatootjal PanCanadian Petroleum Limited tõsta nafta saagist, Dakota Gasification Company tegeleb aktiivselt teiste äripartnerite otsimisega, kellele CO2-e tarnida. 

Merkel juhib Saksamaa energiamahuka tööstuse lobitööd

Mööndused Merkelile seavad ohtu kliimamuutuste ohjeldamise plaani – selline lugu ilmus Ian Traynori sulest 15.03.2008 The Guardianis. Saksamaa auto-, terase-, tsemendi- ja klaasitöösturid on ähvardanud tootmise Euroopast välja viia juhul, kui nende konkurentsivõimelisus USA ja Kaug-Ida tööstusega väheneb, ja konkurentsivõime langust põhjustab just nimelt süsihappegaasi emissioonide maksustamine. Tulemuseks oleks neis tööstusharudes Saksamaal ja mujal Euroopas töökohtade arvu massiline vähenemine, ning seda Saksamaa Merkeli poolt juhituna ei soovi.

Kiiresti ühinesid Saksamaa soovidega Prantsusmaa, Tshehhi ja Austria. Plaaniks on need sektorid välja arvata süsihappegaasi kvootidega kauplemissüsteemist, välja arvatud juhul, kui ka ülejäänud maailmas (sealhulgas Hiinas ja Indias) kehtestatakse sarnased trahvid.

Haiuimesupp ja ahviajud – traditsioon või massimõrv?

Ilmselt võiks ka Eestis ühe spetsiaalse petitsioonide veebisaidi luua, kus inimesed saavad oma ühiskondlikku aktiivsust realiseerida – pöördumisi koostada, allkirjade kogumisi algatada ning allkirju anda, viimasel ajal tundub, et vajadus selleks on olemas. Üks selliseid veebisaite on näiteks Care2 petitionsite.

Keskkonnatemaatikas ja loomakaitses saab seal anda väga palju erinevaid allkirju, näiteks Lõuna-Aafrika elevantide ja Kalifornia hiidsekvoiade kaitseks. Silma aga jäi üks petitsioon.

Hiina loomade kaitse petitsioonis on kirjas, et Hiinas müüakse veel elusaid koeri ja kasse purustatud jalgadega ülesriputatutena kohalikel turgudel söögiks, karusid tapetakse valmistamaks rahvameditsiini ravimeid ja serveerimaks käppasid delikatesstoiduna, traditsioonilise haiuimesupi keetmise tooraine hankimise ohvriks langeb igal aastal 70-100 miljonit haid, loomaaedades toidetakse lõvisid ja tiigreid külastajate lõbustamiseks elusate koduloomadega… Eriline delikatess on ka ahviaju, mis tuleb serveerida vahetult peale ahvi tapmist. Eelnevalt on ahvidele joodetud riisiviina, et nad vastu ei rabeleks. Marutaudi vastu võitlemiseks on politseile antud ülesanne koeri tappa. Ja palju muud, osa sellest oleks isegi liiga jõhker tõlkida.

Haiuimesuppi kui erilist delikatessi serveeritakse Hiinas pulmades ja bankettidel, küsitlustes 83% hiinlasi vastasid, et on suppi söönud ning 35% ka viimase aasta jooksul. Kuna haide ülejäänud kere huvi ei paku, siis illegaalsel haipüügil visatakse veel elav hai peale uimede maharaiumist vette tagasi surema.

Illegaalne haiuimesaak enne hävitamist Palaus

Hiina rahvusköögi delikatessmenüüst – haiuimesupp

Kutsutakse üles boikoteerima kõiki Hiina kaupu ning mitte külastama olümpiamänge. Soovitakse kokku saada miljon allkirja, senini on saadud 21563… Petitsioon saadetakse Hiina presidendile, kõigile 165 Hiina saadikule üle kogu maailma ning Pekingi olümpiamängude komiteele. Ilmselt on aktiviseerumine ajastatud enne olümpiamänge, mis kujunevad lisaks spordile Hiina ja muu maailma suhtluses eriliseks – Hiina soovib end näidata kui võimast ja uuendusmeelset riiki, tegeliku eluga kursis olevad aktivistid püüavad välja tuua varjuküljed…

Tuuleenergia kasutamise vastamata küsimus

Olen ikka ja jälle, nii endalt kui teistelt, küsinud küsimuse: kui Eesti panustab olulisel määral tuuleenergiale ning talvel püsib nädal või kaks hirmus külm (-25…-30 kraadi või rohkem) ja tuulevaikne ilm, kust võtab Eesti elektrienergia? Keegi ei ole senini vastanud. Kirjutan veel kord, äkki keegi vastab.

Kõigepealt: kas selline olukord on võimalik – et on hästi külm ja tuult ei ole? Keegi pole suutnud tõestada, et see on võimatu või ebatõenäoline. Või on keegi, kes väidab, et see on võimatu või vähemalt ebatõenäoline? Kui keegi tõestab ära, et see on võimatu, siis kõik edasine siin ei kehti.

Senikaua aga, kui tõestust pole, jätkame arutelu. Oletame, et selline ilm (hästi külm ja tuult pole) püsib ühe nädala. Oleme 100% tuuleenergiariik. Paljud panevad täiendavaid küttekehi elektrivõrku ning soovitakse, et ka vool oleks olemas.

Kui tuult ei ole, kust see vool siis tuleb?

Variandid:

1) Oleme selle kusagile salvestanud;

2) Rakendame tööle nn kompensatsioonijaamad;

3) Ostame sisse;

4) Mõni muu variant.

Oletame, et oleme selle kusagile salvestanud. Nüüd võib välja arvutada, kui palju peaks salvestama. Minu arvestuste kohaselt on see energiahulk (arvestades, et kadusid jaotussüsteemis pole) umbes 180 GWh ehk 180 000 000 kWh. Kas keegi oskab öelda, kuhu selline hulk energiat on see salvestatud ja mis see maksab?

Oletame, et rakendame tööle kompensatsioonijaamad. 100% tuuleenergia ja 100% tuulevaikuse korral peaks kompensatsioonijaamade koguvõimsus olema umbes 1500 MW. Kas keegi oskab öelda, kus ja millel baseeruvad sellise võimsusega kompensatsioonijaamad ning mis vahenditega neid töökorras hoitakse? Vajadusele energiapuuduse tõttu kompenseerimine kiiresti käivitada põlevkivi- ja tuumajaamad selleks ei sobi, sobivad vaid gaasijaamad ning tekib sõltuvus gaasitarnetest, ning 1500 MW koguvõimsust on vägagi suur.

Oletame, et ostame energia sisse. Meil on vaja 1500 MW. Kes, mis hinnaga ning missuguste võrkude või kaablite kaudu seda on 100%-lise kindlusega valmis meile müüma? Kuidas on lood energiajulgeolekuga?

Kui neile küsimustele on vastatud, siis mis saab siis, kui sama külm ja tuulevaikne ilm püsib teise nädala?

Kui neile küsimustele pole selgeid vastuseid, siis on ka selge, et tuuleenergia võiks moodustada juhusliku tootmise sektori elektrienergeetikas maksimaalselt teatud % ulatuses koguvõimsusest. Kuid ka see tekitab küsimusi.

Kalle Kilk, OÜ Põhivõrk, Eesti Energia taastuvenergiafoorumi 14.06.2007 ettekandest:

Vastavalt Taani kogemusele võib eeldada paari tunni jooksul võimsuse muutusi 90% installeeritud tuulikute võimsusest kuni 10% installeeritud võimsuseni – või vastupidi. Tulenevalt tuulikute suhtelisele kontsentreeritusele võrreldes teiste
riikidega ei saa Eestis välistada kuni 80% võimsuse muutusi suhteliselt lühikese aja jooksul. Lisaks tekib vajaduse korral energiat juurde osta täiendav risk avariidest naaberriikide süsteemides. Tuulikute juhuslik toodang hakkab tulevikus piirama eksporti, importi ning transiiti, kuna liinide vaba läbilaskevõime tuleb reserveerida bilansi- ja reguleerenergia energia ostuks tuulikute tarvis. Kuna liitumistaotlusi elektrituulikute ühendamiseks süsteemiga on üle selle piiri, kus olemasolevate
impordivõimalustega on võimalik elektrituulikute toodangut balansseerida, siis liitumistaotlused rahuldada on võimalik ainult juhul kui võrguga liidetavate
elektrituulikutega samas mahus ühendatakse ka kiireltkäivitatavaid tootmisseadmeid (gaasturbiinid). Kuna neid gaasiturbiine kasutataks ainult elektrituulikute balansseerimiseks siis on otstarbekas kui need kuuluksid elektrituulikute valdajale.

Mis kokkuvõttes tähendab, et oleme sõltuvuses gaasist ning tuuleenergia hinnale lisandub gaasijaamade ehitamise, nende töökorrashoidmise ning vajaduse korral kasutatava gaasi hind…

Olen avaldanud arvamust, et tuuleenergia suurem kasutamine vajaks teisitimõtlemist, näiteks võiks käivitada elektriautode tootmise, nagu on tehtud juba tuuletoitel elektriautode kasutamise alustamisega Iirimaa saartel. Senini pole neid ettepanekuid tõsiselt võetud.