Globaalsed CO2 emissioonid fossiilkütustest regioonide lõikes

2006. aastal suurenesid CO2 emissioonid fossiilsete kütuste kasutamisest võrreldes 2005. aastaga 2.6% võrra (aastal 2005 oli võrreldes 2004. aastaga juurdekasv 3.3%). Peamiseks põhjuseks seejuures oli söe kasutamise suurenemine 4.5% võrra – 500 Mt lisandunud emissioone, kusjuures Hiinas oli suurenemine 9% ning mujal maailmas 2%. CO2 emissioonid maagaasi põletamisest suurenesid 2.5% (130 Mt), peamiselt Venemaa ja Hiina tõttu. Emissioonid naftasaaduste kasutamisest tõusid vaid 0.7% (90 Mt), peamiselt OECD maades 0.9% kasvu tõttu.

Hiina CO2 emissioonide juurdekasv tervikuna oli 8.7%, USA-s toimus 1.4% vähenemine, Euroopa Liidus jäid kogused samaks, olles eelnevalt 2005. aastal 0.8% vähenenud. Hiina möödus emissioonide koguhulgas USA-st.

Tsemendi tootmisel tekib umbes 9% inimtekkelistest CO2 emissioonidest, seejuures 44% maailma tsemendist toodetakse jällegi Hiinas.

Lisatud joonisel on kujutatud emissioonide hulk eri piirkondadest. Selgelt on näha, et juurdekasv Hiinas on nii suur, et kui ka kogu Euroopa Liidus üldse CO2 emissioonid likvideerida, siis globaalses mõttes üldkogus eriti ei vähene. See olukord kajastub ka Euroopa Liidu sisestes vaidlustes. Saksamaa soovib eritingimusi oma CO2 mahukale tööstusele, Suurbritannia aga on teinud ettepaneku arvestada investeeringuid emissioonide globaalseks vähendamiseks, näiteks projektide abil vähendada emissioone Hiinas, kus ühe mahuühiku CO2 vähendamiseks kulub ilmselt märkimisväärselt vähem vahendeid kui Euroopas.

Dilemma on loomulikult selles, et ühe inimese kohta tekib Hiinas CO2 emissioone ikkagi märkmisväärselt vähem kui näiteks USA-s. Tööstuse areng Hiinas, Indias ja Brasiilias põhjustab jätkuvalt globaalsete emissioonide suurenemist. Euroopa Liit võib kehtestada sisenõuded, kuid sellega kaotab energiamahukas tööstus konkurentsivõimet ning töösturitel tekib plaan kolida tootmine näiteks Hiinasse, kus sanktsioone ei rakendata.

Vahemeremaade veekriisist

1999. aastal osalesin konverentsil Sardiinia saarel, mille teemaks olid veeprobleemid Vahemeremaades. Juba siis oli selge, et sisuliselt iga piisk oleks paljudes piirkondades vajalik joogiveevarustuseks kokku koguda, põllumehed aga kippusid seda vähestki põldude väetamisega ära reostama. Ühel õhtusöögil küsis Itaalia teadlane: ‘Oled Eestist? Teil ei ole ju seal veeprobleeme?’. Vastasin, et üheks meie põhiprobleemiks on see, et vett on liiga palju. Tõesti, kuna sademeid ületavad aurumist sisuliselt kahekordselt, on valdav enamus veeprobleemidest põhjustatud sellest, et oleme ise osanud vee ära solkida ning reostus levib pinna- ja põhjavee liikudes edasi. Siiski on õnneks Eestis tervikuna veevarusid küllaldaselt, probleemid on pigem lokaalsed ja piirkondlikud ning pole võrreldavad Vahemeremaade probleemidega.

Üks viimaseid Maailmapanga aruandeid väidab, et eriti Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika ariidsetel aladel väheneb veevarude hulk inimese kohta aastaks 2050 kaks korda, põhjusteks kliima soojenemine ja elanikkonna suurenemine, kirjutab BBC. Räägitakse heitvee ärakasutamisest ning vee kokkuhoiuprogrammidest. Maroko peaks ümber orienteeruma vähem vett vajavatele põllumajanduskultuuridele – 85% Maroko veetarbest kulutab põllumajandussektor, Agadiri ümbruses on põhjaveetase võrreldes 1982. aastaga alanenud 7 korda. Halvenev vee kvaliteet on juba põhjustanud SKP languse Marokos, Alzheerias ja Egiptuses 1%, Iraanis isegi ligi 3%. Vajalik on investeerida soolase vee magestamisjaamadesse. Kokkuvõttes, kuigi veenappusega ollakse harjunud, on tulevikuprognoos veelgi nukram.