Toornafta kallinemine võimaldab naftariikidel teenida müstilisi kasumeid. Steve Austin tegi arvutused jaanuaris, kui toornafta hind ületas 100$/barrel künnise. Samad arvutused praegu tõstavad kasumiprotsendi veelgi kõrgemaks.
Kasum on määratav lihtsa valemi järgi Kasum = (Müügihind – Tootmishind) / Tootmishind. Kuveidi Pank on avalikustanud mitmete naftariikide tootmishinnad ning selle alusel saab arvutada ka kasumi protsendi:
Riik tootmishind $/barrel kasum 130$/barrel juures
Bahrein 40 230%
Kuveit 17 670%
Saudi Araabia 30 330%
Araabia Ühendemiraadid 25 420%
Omaan 40 230%
Katar 30 330%
Kanada (õliliivad) 33 290%
Väikesed naftariigid on juba kasutanud teenitud kasumeid investeerimiseks lääneriikide finantssüsteemidesse, nii investeeris Abu Dhabi Investment Authority probleemides Citibanki, Katar aga omandas 20% London Stock Exchange’ist. Teenitud kasumit kasutatakse ka täiendavateks geoloogilisteks uuringuteks, misläbi on selge, et maailma naftavarud võivad veel tunduvalt suureneda, samas on tarbimine nii suur, et võib veel kord esile tuua naftaajastu pikemas ajalises perspektiivis.
Siiski püstitan kaks põhimõttelist küsimust aruteluks:
1) Kuidas hakkavad naftariikide müstilised kasumid määrama maailma majanduspoliitilist olukorda?
2) Kui Eesti põlevkivi põletamine elektri tootmisel muutub süsinikdioksiidi emissioonide maksustamise, palkade kasvu ja avaneva elektrituru tõttu järjest problemaatilisemaks, siis põlevkivist vedelkütuste tootmine muutub järjest kasumlikumaks – aga seda keskkonna reostamise ja järeltulevatele põlvedele probleemide jätmise arvel. Mida teeb Eesti riik teeb selle nimel, et põlevkivist vedelkütuste tootmisel oleksid keskkonnamõjud minimiseeritud ning samal ajal põlevkiviõli tootmise kasum jääks Eestisse?
Filed under: Eesti, Energia, Geoloogia, Keskkond, Maavarad, Rahvusvaheline |
Keskkonnaabi 
Lisa kommentaar