Vehendi ja Limnoloogiajaama metsad Võrtsjärve ääres on seeneliste ja marjuliste lemmikkohad, seda kurvem on kevadel leida oma lemmikseenekoht segipööratuna, nii et samblatuttigi kohati ei paista ning pinnases on vaod, nagu oleks tegemist põlluga – liivane pinnas ei talunud rasketehnikat. Mina pole metsamees, võib-olla on see normaalne, aga geoloogina tean selgelt, et pinnased on väga erinevad ning osa neist on rasketehnika suhtes palju haavatavamad kui teised. Ühte teist sealkandi metsa nimetame ‘rööpametsaks’, kus peale aastastetagust raiet on samblakate taastunud, kuid läbi metsa jooksevad sadade meetrite ulatused sügavad rööpad, mis on kukeseente lemmikkasvukohaks. Nii et võiks öelda – mis siin ikka viriseda, kuid tegelikult on looduslik pinnas täiesti segi pööratud.
Mind huvitab, kas keegi oskab vastata – kas lisatud pilte vaadates on tegemist täiesti normaalse raielangiga ning minu reaktsioon on põhjustatud ainult mõnest seenest, mida ma sealt sügisel kindlalt teadsin leidvat, või on rasketehnika ikkagi põhjustanud pinnasele lubamatu kahju? Kas on üldse mingid normid, kui palju ja kui sügavaid rööpaid raielangile tohib jätta? Kuskilt lugesin, et raielangi pinnast tohib kahjustada kuni 25%, teisest kohast jälle, et roopaliseks tohib sõita 20%. Võib-olla hakkab keegi seda raielanki veel tasandama, aga hetkel küll on pilt õõvastav. Mul on tunne, et sellisena, nagu varem – paks ja kohev samblakate tasasel ja õrnal liivapinnasel – ei taastu see ala enam kunagi.
Klikkides piltidele avanevad need suuremalt.
Filed under: Eesti, Keskkond, Metsad | 4 kommentaari »
Keskkonnaabi 