Peak Oil on paratamatus: inimesed on asunud ennast päästma

Tõnis Danilson saatis vihje selle kohta, et Peak Oili eelmise nädala elevusuudised ja nende järelkajad ei jõudnudki Eesti meediakanaliteni, küll aga jooksutasid mujal maailmas saidid nagu theoildrum.com, peakoil.com ja doomers.us täiesti umbe – nii suurt huvi ei osanud ilmselt keegi oodata. Avaldan osalise tõlke koos kommentaaridega.

Mõned aastad tagasi oli Kathleen Breault tavaline eeslinna vanaema, kes igal nädalal sõitis lõputuid autotunde, toitus McDonaldis, ostis moeriideid ning vahtis õhtuti televiisorit. Nüüd valmistub ta uueks maailmaks.

Ta vähendas autosõitu poole võrra, toitub oma koduosariigi New Yorgi päritoluga toiduainetest ning kaotas üle 30 kilo oma kehakaalust. Ta lõikas tükkideks krediitkaardid, lõpetas telekavaatamise ning loobus täielikult lennusõitudest. Majapidamisse lisandus puuküttega pliit.

Naise enda väitel oli ta kogu maailma tulevaste probleemide osas valgustust saanuna paanikas, depressioonis, kartuses, haavatav, nõrk, üksik – kohutavas olukorras. Uus eluviis võimaldas kriisist välja tulla.

On ka palju ekstremaalsemaid näiteid. Olles veendunud, et maailma naftavarud on lõppemas ning majandussüsteemid kokku varisemas, on tekkinud uus kogukond inimesi – keskkonnaellujääjad, kes kolivad maapiirkondadesse ja õpivad elama nii toidust kui energiast, mida enda maa pakub. Relvastutakse kartuses, et hädalised, kes veel ohtusid ei taju, võivad neid tulevikus rünnata. Need pole rohelised, kes kutsuvad üles maailma päästma – nad arvavad, et selleks on juba liiga hilja, ning kõrgustesse kerkivad toidu ja kütuse hinnad on selge ja kindel märguanne.

Osad muudavad oma elu vaikselt. Kartes, et kui kõik sellest aru saavad – siis kõigile niikuinii ressursse ei jätku. Asukoha reetmine võib seada ohtu nii ennast kui lähedasi. Nende visiooni kohaselt on tuleviku linnad täis näljaseid põgenikke, kes otsivad toitu, peavarju ja vett. Ennustatakse, et juba 2012. aastal ilmnevad esimesed tõsised juhtumid. Meediaga suheldes ei avaldata oma õigeid nimesid.

Teadlased on välja pakkunud erinevaid stsenaariume. Osad arvavad, et asendusallikad nafta asemele leitakse, teised usuvad, et valitsused ei suuda situatsiooni hallata. Keskkonnaellujääjad aga rajavad oma tarbeks viljapuuaedu koos niisutussüsteemidega, kasvatavad kanu ja sigu ning õpivad ka loomi toidulaua jaoks tapma. Välja on otsitud mineviku raamatud, mis valgustavad maaelu põhitõdesid. Õpitakse ise valmistama seepi ja looduslikke ravimeid.

Miks see uudis Eestis laineid ei löönud? Ilmselt seetõttu, et tunneme end (veel?) turvaliselt. Eesti peamine rikkus on meie viljakandev maa ning selle suur hulk ühe elaniku kohta, mets, loodus ja põhjavesi – jätkusuutliku majandamise korral jätkub sellest kõigile nii kütteks, söögiks kui joogiks. Globaalsete arengute valguses pole eelpool kirjeldatud stsenaariumi korral riigi rikkuse indikaatoriteks enam sugugi mitte SKP inimese kohta ning majanduskasvu protsent, vaid allesjäänud ja taastuvate ressursside hulk inimese kohta. Kas aga Eesti peab tulevikus kartma keskkonnapõgenike horde?

Igal juhul tundub juba väga paljudele mujal maailmas, et asi on tõsine ja pidu ning pillerkaar tarbimisühiskonnas on lõppemas. Muide, AP lisas kirjutise juurde ka eksootilise pildi – puuriida… Mida aga igaüks võiks Eestis kohe teha – muuta oma tarbimisharjumusi, ühe näitena lõpetada mujalt maailmast meile sisse veetud vee joomise, mille puhul me maksame kinni nii vee tootja, transportija kui reklaamija kulud. Keda tõesti kraanivesi ei rahulda, võiks vähemalt kodumaist vett tarbida.