Winnipeg võitleb sääskedega: 4 helikopterit, 150 inimest

Juuni alguse tugevad vihmad lõid Winnipegis ja selle lähistel ideaalsed tingimused sääskede paljunemiseks. Linnavalitsuse eesmärk: sääsevastsed hävitada. 150 inimest ja 4 helikopterit kontrollivad ja töötlevad lompe kokku 340 ruutkilomeetril. Olemas on kaardipõhine andmebaas 7000 objektiga, kus lombid tavaliselt tekivad.

Kasutatakse bioloogiliste ja keemiliste tõrjevahendite kombinatsiooni – bioloogilistest Bacillus thuringiensis var. israelensis ehk Bti, kaubamärkidena Vectobac 200G®, Aquabac 200G®, Vectobac 1200 L®, Aquabac XT®; ning Bacillus sphaericus – kaubamärk Vectolex CG®; keemilistest metopreeni Altosid® ja kloorpürifossi Dursban 2.5G® või Dursban Turf®. Kemikaale kasutatakse aladel, kus inimesed veega otseses kontaktis üldreeglina pole.

Inimestel soovitatakse nende eramaadel tühjendada kõik vett sisaldavad anumad, katta kinni veekogumisnõud, ajada kinni lombid ning kui see pole võimalik, töödelda lompe bioloogiliste tõrjevahenditega.

Lõpetuseks skaneeriva elektronmikroskoobi pilt sääsest (AP PHOTO).

Läti kõrgtehnoloogiline kunstpuu – superäriidee või põrumine?

Mees Lätist nimega Alex van der Beek on mitmetes portaalides üles riputanud lühiinfo firmast Solar Botanic, mis hakkab valmistama kõrgtehnoloogilisi kunstpuid (link, link). Ideeks on tuua turule taastuvenergeetika lahendus, mis ei tekita müra ega riiva silma – võrreldes tuulegeneraatoriga näeb aparaat välja nagu puu ning konverteerib elektrienergiaks nii tuule-, päikese- kui soojusenergiat. Samuti taaskasutatakse puu valmistamisel erinevaid materjale. Puu ‘nanolehed’ toodavad energiat ning pakuvad varju…

Lisatud fotol on toodud võrdlus tuulegeneraatoritega: kuidas näeb maastik välja praegu, kuidas tuulegeneraatoritega ning kuidas Solar Botanic puudega. Infot selle kohta, kas süsteem on ka majanduslikult efektiivne, hetkel veel leida pole. Aga huvitav idee sellegipoolest!

Omaette mõttepausi aga võiks teha selle suhtes, kas me hakkamegi kunstpuude alt tulevikus varju otsima või on looduslikud süsteemid ikkagi jätkusuutlikumad kui nanotehnoloogiline tulevikuenergia maailm.

Sendioksjon – uus võimalus lihtsameelsetel rahast vabaneda

Müügis on 16-tolline LCD-teler Philips, mille poehind on 7499 krooni. Oksjonihind on hetkel 279.99, aga sõnumi hind on 15 krooni, kes aga ‘soodushinnaga’ hulgi sõnumeid ette välja ostab, sellel 7.70. Seega on teleri eest makstud juba vähemalt 24000 krooni (kuna iga sõnumi järel kasvab hind 9 sendi võrra). Pakkumine kestab. Hiigelkasum korraldajatele ja sõnumisaatjate kollektiivne lollus.

Süsteem on lihtne: kui keegi paari minuti jooksul, mis ekraanil tiksub, üle ei paku, saad asja endale poehinnast tavaliselt mitukümmend korda odavamalt. See väike summa polegi tähtis – tähtis on see, kas just sinul veab või mitte. Korraldaja jaoks ei oma müügist saadav tulu samuti mingit erilist tähtsust – tähtis on see, kui palju sõnumeid saadetakse.

Milles aga seisneb vedamine? Lihtsalt kui sõnumisaatjad arvutavad kokku, kui palju korraldaja tulu saab, siis ühel hetkel ilmselt kargab hing täis. Või tuleb mõistus pähe. Või saab mobiili krediit otsa. Või ei viitsi enam.

Samas on nn kindlameelseid strateege, kes ’investeerivad’ – nende mõtteviisis on võimalus saada 7499 kroonine teler kätte näiteks 3850 krooni eest ka suur võit. Nemad on pidevalt telefoni taga ja saadavad, saadavad, saadavad – kohe, kui keegi üle pakub. 3850 krooni eest saab saata 500 sõnumit lootuses, et teised näevad – see pakkuja on järeleandmatu, ja loobuvad. Kuni ilmub keegi samamoodi mõtlev konkurent ja hakkab ostu ‘üle lööma’. Need on hasartsed mängurid, kes ilmselt oskavad süsteemi uudsuse pealt ka midagi teenida ja kes sekkuvad hetkel, kui hind on juba piisavalt suur.

Kaotajateks aga on lihtsameelsed ja naiivsed, kel krediiti vaid mõne või kümnekonna sõnumi jaoks ning kes mõtlevad – äkki just minul ja just täna veab. Niikaua, kui selliseid naiivseid leidub, kestab ka see mäng kasumlikult edasi – kui jäävad alles vaid hasartsed pakkujad, siis viivad nad üksteist varsti paratamatult pankrotti. See omakorda muidugi võimaldab jällegi uutel osalejatel ‘õnnepakkumisi’ teha, nii et mõnes mõttes suletud ring, mis võimaldab tegijatel veel pikalt kasumeid teenida.

On ka üksikuid oksjoneid, mis jäävad miinustesse – näiteks mobiili lõpphinnaks on jäänud alla 3 krooni, kuid need näited valavad õli tulle ning uusi üritajaid tuleb juurde.

Ilmselt suretab sellise ülikasumite teenimisvõimaluse Eestis välja hoopis analoogsete tegijate kiire turuletulek pisut soodsamatel tingimustel (näiteks väiksem sõnumihind) või tegevuse tunnistamine hasartmänguks ja selle piiramine.

Kirjutamise ajal tõusis teleri hind 296.10-ni, seega saadeti vahepeal 179 sõnumit… Korrutage ja mõelge järele. Üldise kommentaarina on Eestis tekkinud ‘profid’, kes pakkumistega tegelevad ning ‘õnneotsijate’ võimalused, kes üksikuid sõnumeid saadavad, on väikesed ja järjest kahanevad, samas tegijate kasum on tõusuteel.

Jama on muidugi selles, et pakkuda saavad ka alaealised. Ütleme näiteks, et 12-aastasel lapsel õnnestub osta 7500 krooni maksev televiisor kokku paarisaja krooniga, nii teenib ta näiteks rohkem kui vanemad kogu kuu jooksul tööl käies… Reeglid ütlevad, et kui lapsel on vanema või hooldaja luba, siis ta tohib osaleda. Ning kui laps läheb vanemate juurde ning räägib oma loo, siis loomulikult selline luba antakse – esimese võiduni aga saab toimetada ju salajas. Öelge nüüd, et selline võimalus ei tekita sõltuvust, eriti noortel! Vanemad rõõmustavad, et laps on geenius – niikaua, kui kulud hakkavad tulusid tunduvalt ületama…

Infoajastu (mõttetud?) valikud: 170 ajakirja Selveri riiulil

Täna peale tööd veetsin pool tundi Selveri ajakirjade riiuli juures ning otsisin-uurisin keskkonna- ja teadusajakirju. Kogu selle aja jooksul, mil kauplus külastajatest tulvil, eemaldas üks teksatagis noormees TV nädalakava ja punase jakiga keskealine naisterahvas pistis korvi Ristiku ristsõnad. Üks inimene (=mina) uuris keskkonna- ja teadusajakirju, spetsiaalsele riiulile pandud Liis Lassi keegi isegi ei vaadanud (=peale minu, kes ülevaadet tegi). Kokku oli riiulitel 170 erinevat ajakirja, kusjuures keskkonna- ja teadusajakirjade leidmiseks tuli kükakile laskuda ja sorteerida vähem nähtavaid riiuleid.

Kui taasvabaduse algaastail piiluti National Geographicut aukartustärava, kuid rahaliselt mittelubava pilguga, siis nüüd kehtib nii Eesti kui välismaa ajakirjade puhul lihtne loogika: 0.5 krooni – 1 kroon lehekülje eest, kusjuures suur osa lehekülgedest on lausreklaam. Horisont ja Tarkade Klubi olid juba tuttavad, seevastu tõlkeajakirjale Geo ning loodusfotode ajakirjale Lofo jäi pilk peale esmakordselt. Venekeelne Nauka i Zhizn maksis koguni 125 krooni, eksklusiivne lõbu.

Rootslased nimetavad ajakirjade sirvimist enne ostmist isegi varguseks, aga minu arvates peaks teadma, mida ostan. Olen välja töötanud enda jaoks nii palju veebiallikaid keskkonna-alasteks uudisteks, et ei pidanud kulutuse tegemist otstarbekaks – ka Eesti ajakirjadest on suur osa tõlkeartiklid, lisaks anname ju ise välja Novaatorit Äripäev-online’i raames, mis jälgib kõiki peamiseid teadusuudiste portaale ja kanaleid.

Kohutavalt huvitav oleks teada saada, kui palju ajakirjade tiraazhidest ikkagi ostjateni jõuab. Kindlasti antakse reklaamide tellijatele trükiarv. Igal juhul Selveris nähtu küll optimismiks põhjust ei anna. Arvestades internetist kättesaadavat infot ja keeleoskust ei pidanud ma vajalikuks kulutust ajakirjadesse teha ning kardan, et minusuguseid võib olla päris palju…

Rahvaarvu järgi moonutatud maailmakaart

Missugune oleks maailmakaart, kui igas riigis oleks elanike tihedus samasugune? Riigi suurus kaardil väljendab selle elanike arvu. Selline kohati väljavenitatud ja kohati kokkupigistatud kaart on täiesti olemas, parajalt naljakas, aga ka mõtlemapanev. Venemaa näiteks on soolikakujuliseks pigistatud, Hiina ja India seevastu laiutavad. Kaardi suurendamiseks klikkige sellele.

Mis veel hakkab eriti silma? Skandinaavia väiksus, Eestit pole eriti märgatagi, Austraalia on olematu, Jaapan, Indoneesia ja Filpiinid laiutavad – samas Ameerikas torkab silma vaid Kanada väiksus ja Kariibi mere saarte suurus, samuti Mehhiko on USA-ga võrreldes tugevasti paisunud. Siiski ilmselgelt on proportsioonide erinevus kõige suurem Aasias. Loomulikult me teame kõike seda vastavalt pähe õpitud arvandmetele, siiski aga pilti vaadates muutuvad proportsioonid palju selgemaks. Muuseas, ekvaator on samuti kõveraks tõmmatud, näidates, kuivõrd palju rohkem inimesti elab põhjapoolkeral.

Kaardi allikas: Cartography: A popular perspective, Nature 439(800)

Maailma näljahäda kaart ning põhjused

Toiduainete hinnatõus lööb igaüht, kõige valusamalt aga riike ja piirkondi, kus näljahäda juba ammu käes. ÜRO Maailma Toiduprogramm on koostanud interaktiivse kaardi, mis hetkeolukorda kajastab. Kummalisel kombel on Läti loetud riikide hulka, kus 2.5-4% elanikkonnast on näljahädas (veebisaidi andmetel 100000 inimest ehk 4% elanikkonnast), samas kui Eestis on vastav arv 0. Samas pole ka Leedus ühtegi hädalist. Sisusse tungides tundub, et metoodiliselt on andmeid sisestatud vaid 100000 inimese kaupa. Midagi on Ida-Euroopa andmetega viltu, sest ka Rumeenias pole ühtegi hädalist kirja pandud. Aga see selleks.

Kaardi põhisisuks on see, et kuigi maailmas on piisavalt toitu kõikidele, sureb iga viie sekundi jooksul ometi üks laps nälja kätte ning 820 miljonit inimest lähevad igal õhtul alatoidetuna magama. Hinnatõusu juures on kõige haavatavamad vaesed linnaelanikud arengumaades, kes niigi kulutavad üle poole oma sissetulekust toidule. Globaalse toiduabi suuremat vajadust on hakanud rõhutama Jaapani peaminister Yasuo Fukuda, pakkudes selle peateemaks eelseisvale G8 kohtumisele. Seejuures peaks Jaapani abi Aafrikale aastaks 2012 suurenema 1.7 miljardi dollarini. Samal ajal on peamised võitjad suurfarmerid suurriikides, sealhulgas USA-s, Brasiilias, Argentiinas, Kanadas ja Austraalias – saakide eest kasseeritakse sisse rekordhindu.

Hinnatõusu põhipõhjusteks on järgmiste faktorite koosmõjud:

1) maailma rahvastiku jätkuv kasv – 30 aasta pärast arvatakse Maal elavat üle 10 miljardi inimese;

2) toiduainete tarbimise kiire kasv ühe inimese kohta kiiresti arenevates suurriikides, eriti Hiinas ja Indias;

3) energiakriis – eriti nafta hinna hüppeline tõus;

4) kliimamuutused, mis piirkondlikult toovad kaasa kas kõrbestumist, üleujutuste sagenemist, vihmaperioodide muutusi, torme jne – saakide kahjustused suurenevad; samuti piirkondlikud saakide hävinemised, mis ei pruugi olla kliimamuutustega seotud;

5) kliimamuutuste vastu võitlemine: biokütuste tootmise subsideerimine on vähendanud toiduks kasvatatavate kultuuride pindala;

6) eeltoodud info ärakasutamine spekulantide poolt – kasutades neid põhjendusi tõstetakse lihtsalt müügihindu.

Samas peamise abinõuna näljahäda leevendamiseks plaanivad Maailmapank, ÜRO Toiduprogramm ning paljud riigid hädaabi suurendamist. Seejuures vaid väikene osa toetustest läheb kohaliku põllumajanduse arengule kaasaaitamiseks, enamuses tarnitakse lihtsalt valmis toiduaineid.

Kokkuvõtvalt on selge, et näljahäda leevendamiseks plaanitud meetmed leevendavad tagajärgi, kuid ei võitle põhjustega – jätkusuutlik lahendus oleks ikkagi põllumajanduse ja ettevõtluse arengule kaasa aitamine probleemsetes piirkondades. Tõsi, kohati on see ilmselt võimatu, kuid kindlasti on ka palju kasutamata võimalusi.