Kiviõli keemiatööstuse juhtum

Kas keegi hoolib Kiviõli inimestest ja kas nende protest keemiatööstuse poolt tekitatud keskkonnaprobleemide vastu viib lahenduseni, millest neile mingitki leevendust saab olema? Või on ainsaks lahenduseks tehas sulgeda, millele järgneb kohalik sotsiaalne katastroof?

Tegemist on järjekordse vägagi keerulise juhtumiga, kus ettevõtjate ja kohalike elanike huvid vastanduvad, kuid osaliselt ka kattuvad, sest keemiatehase näol on tegemist peamise kohaliku tööandjaga. Eesti Päevalehe andmeil kavatsevad kohalikud elanikud pöörduda õiguskantsleri, keskkonnaministri ja majandusministri poole. Nii peakski seda küsimust homme (esmaspäeval, 22. märtsil 2010) arutama hakkama Riigikogu keskkonnakomisjon.

Kõigepealt on vajalik aru saada keskkonnaprobleemidest, millest peamisteks on õhureostus ja veereostus.

Õhureostus

Õhureostuse tõenduseks on 11. jaanuaril 2010 tehtud foto, millel on eristatav tuule suund, peamine ohuala ja toodud välja ka põhjus – temperatuur kõrguse suunas mitte ei lange, vaid tõuseb (inversioon). On täiesti selge, et sellise suitsu teele jäävad inimesed on otseses ohus, samas peamine mõjuala konkreetsel päeval ja tunnil on juhuslik – sõltub tuule suunast, tugevusest ja temperatuuride erinevusest vertikaalses suunas. Kõrge korstna üheks eesmärgiks on suitsugaase hajutada. Normaaltingimustes liigub suits korstnast kõrgematesse atmosfäärikihtidesse ning korstna lähedal elavate inimesteni ei jõua.  Kui aga esineb inversioon, siis jäävad suitsugaasid maapinnalähedastesse kihtidesse ja mõjutavad kohalikke elanikke – suits liigub õhutemperatuuri langemise suunas. Täpselt ette ennustada, kus suitsu mõju on suurim, on võimatu. Nii peavadki kohalikud elanikud lihtsalt ootama ja kartma, millal suurim mõjuala nende elu- ja viibimiskohta tabab.

Inversiooni on lihtsalt lahti seletanud ilm.ee-s Jüri Kamenik. Maapinnalähedaste atmosfäärikihtide kõige olulisem tunnus on temperatuuri langus kõrguse suurenedes. Kui maapinna lähedal ulatub temperatuur suvel vahel isegi üle 30 soojakraadi, siis kilomeetrite kõrgusel valitseb korralik pakane (külma 40-65°). Normaalselt langeb temperatuur mitu kraadi ühe kilomeetri kohta, kui tõusta ülespoole.

Sügisel ja talvel, eriti aga öösel juhtub sageli nii, et temperatuur esialgu tõuseb kõrguse kasvades, enne kui viimaks uuesti tavapäraselt hakkab langema. Selle tulemusena jääb suits maapinnalähedastesse kihtidesse vangi. Inversioonil on mitmeid põhjuseid – näiteks annab maapind tunduvalt enam soojust ära kui saab juurde (radiatsiooniinversioon), lume kohal jahtub õhk väga kiiresti (lumeinversioon) ning külmale õhule maapinnal tungib peale soe õhk (sooja õhu inversioon). Mägistel aladel esineb veel ka reljeefiga seotud inversioon – külm õhk koguneb mööda mäenõlvu nõgudesse ja gaasid ei liigu nõost välja, näiteks nagu selle aasta jaanuaris Bergenis (Norra), kus kehtestati piirangud transpordile – pooled autod eemaldati liiklusest ja kehtestati sõidukiiruse piirangud.

Üheks kõige kohutavamaks õhureostuse juhtumiks maailmas oli Londoni sudu detsembris 1952, mille tagajärjel hukkusid tuhanded inimesed ning kümned tuhanded haigestusid kroonilistesse hingamisteede haigustesse. Sündmus viis Clean Air Act’i vastuvõtmisele 1956. aastal, mille peamiseks kiireks lahenduseks oli kivisütt kasutavate kaminate asendamine kaugküttega ning korstnate rajamine inversioonikihist kõrgemale ulatuvateks. Nii vähenes kohalik õhureostus ja suurenes saasteainete kauglevi.

Eestis on küllaldaselt kompetentseid inimesi, kes võivad anda Kiviõli õhuprobleemidest täieliku pildi, näiteks Eesti Keskkonnauuringute Keskuse õhukvaliteedi juhtimise osakonna juhataja Erik Teinemaa.  Samas on selge, et fotol kujutatud sündmus ei pruugi olla regulaarse keskkonnaseirega üldse tuvastatav – seirejaamad võivad paikneda mujal ning proovid võivad olla võetud ajal, mil inversiooninähtus pole tugev. Kuna fotolt nähtuv probleem on ilmne, siis ei tohi metoodika piiratuse tingimustes väita, et probleemi ei eksisteeri.

Põhjaveereostus

Põhjaveereostus on kahtlemata teine väga oluline probleem. Kahjuks aga ulatuvad põhjavee reostust põhjustavad probleemid paljude aastakümnete taha. Mäletan selgelt oma esimest ekspeditsiooni Kiviõli poolkoksimäe piirkonda 1989. aasta kevadel ning juba siis jäi silma vedeljäätmete paigutamine tiikidesse poolkoksimäe jalamil. Just need vedeljäätmed on veereostuse peamiseks allikaks, mitte poolkoks ise. Kindlasti on vajalik põhjaveereostusse allikad likvideerida. Kahjuks sellest ei pruugi piisata, sest reostuse levik kaevudeni põhjaveekihtides võib võtta samuti aastakümneid ning kaevudeni hakkab jõudma kõigepealt juba aastakümneid tagasi põhjustatud reostus.

Kiviõli poolkoksimägede ümbruse põhjaveereostust on põhjalikult uurinud ja uurib ka praegu Liidia Bitjukova Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudist.

Tulevikustsenaariumid

Mis siis võib tulevikus toimuda? On kolm põhimõttelist võimalust:

1)      Keemiatehas lõpetab oma töö ja kohalikud inimesed jäävad tööta;

2)      Keemiatehast trahvitakse järjekordselt ning see jätkab oma tööd, midagi ei muutu;

3)      Võetakse kasutusele reaalsed abinõud keskkonnamõjude vähendamiseks ja kohalike elanike probleemid leevenduvad, tehas jätkab oma tööd.

Samas tundub, et juhtumil on ka täiendavad asjaolud. Nimelt väidavad praegused omanikud, et keskkonnaprotestide taga on tehast varem osta püüdnud konkurentide katse tootmine seisata. Kui põrkuvad erahuvid, võib lahenduse leidmine olla veelgi raskem ning kui konflikt püsib, siis seda suurem on tehase seiskumise tõenäosus.

Minu arvates on selge, et parim variant kohalike inimeste jaoks oleks kolmas – töökohad ei kao ning keskkonnaprobleemid saavad lahendatud. Küsimuseks aga on, kas keegi üldse sellest variandist rääkima ja selle nimel tegutsema hakkab? Keskkonnainspektsioon võib keemiatehast järjekordselt trahvida, aga see ei pruugi midagi muuta – trahvisummad on senini olnud väikesed ning lõppkokkuvõttes on tehas sunnitud trahviraha millegi arvelt leidma. Tehas jätkab tööd ja probleemid korduvad.

Keeruliste juhtumite puhul on sagedane olukord, kus iga ametkond tõmbub ringkaitsesse lähtudes ainult seadusandlikest aktidest ja nende tõlgendamisest. Samas saab igaüks aru, et normaalse mõistuse seisukohalt on lahend hoopis midagi muud. Kuidas panna erinevad ametkonnad, omavalitsused, kohalikud elanikud ja ettevõtjad sellise lahendi nimel üheskoos tegutsema ja kes seda peaks tegema, ongi võtmeküsimus.

Maailmapraktika analüüs näitab, et taoliste probleemide lahendamine saab toimuda eelkõige kohalike huvigruppide (nii kohalikud elanikud kui ettevõtjad) ja kohalike omavalitsuste koostöös. Riigipoolne tugi antud juhtumi puhul võiks eelkõige seisneda projektipõhistes toetustes, mis võimaldavad kohalike elanike keskkonnaprobleeme leevendada – likvideerides seejuures põhjused, mitte võideldes tagajärgedega. Kui konfliktid kohalikul tasandil jäävad püsima, siis on selle juhtumi puhul üks peamine kaotaja – Kiviõli.

4 Vastust

  1. Tere!
    Sarnase teemaga puutume kokku mistahes kaevanduste planeerimisel või laiendamisel . Sageli on kohalik rahvas rahulolematu ka juba toimetavate ettevõtetega. Kas sellist üldist tendentsi ei põhjusta kohaliku (rahva) võimu tegelik puudumine? Usaldamatus on kui mitte totaalne, siis ikka väga laialdane! Loogiline ju oleks , kui Kiviõli rahvas otsustaks adekvaatse info alusel ise, kuidas edasi toimetada…

  2. Nagu üks Toomas siin eespool mainib, on oluline adekvaatne info. Lisaks erinevatele muudele probleemidele (KOVide) üldine suutmatus keerulisi keskkonnaprobleeme mõista, on suureks probleemiks adekvaatse info puudumine. Parim adekvaatne info sünnib mõõtmistega. Vaadates, kas vee- või õhuseire võrgustikku Eestis ja võrreldes seda mõne Lääne-Euroopa riigiga on võrgustiku tiheduse vahe sadades kordades Eesti kahjuks. Rääkimata laekuva info jälgitavusest ja süsteemsusest. (Nt Eestis levinud neli korda aastas võetav veeproov näitab midag vee kvaliteedi osas, ja kindlasti enam, kui üldse mitte mõõtes, aga see info on kaugel võimalikust objektiivsest infokogusest, mida tänapäeval suhteliselt väikeste kulutustega oleks võimalik hankida). Info puudusest või episoodilisusest sünnivad vead, vigadest kõhklus ja kahtlus infoallika ehk uurijate ja/või teadlaste vastu. (Jättes taas kõrvale lihtsalt haltuurategijad). Ja samuti ei räägi me siin oskusest/ kogemusest sellise info kasutamisest otse omavalitsusorgani poolt.
    Võtame või tavalise keskkonnamõju hindamise-mis klassikaliselt on prognoos. Kui sageli määratakse hinnangu paikapidavuse kontrolliks seire? Kui sageli üldse keskkonnaametkonnad kohustuslikku seiret rakendavad? Millisel alusel siis otsustatakse, et mõju on või ei ole. Mõttetu on rääkida KOV poolt korraldatavast süsteemsest keskkonnaseirest. Aga millise info alusel siis tuleks KOV-l otsus langetada–ajalehes ilmuva pildi põhjal? See on nagu vitsaga leitud maaaluse jõe kaitse osas otsustamine. Naabrimehe jutt tundub ikka usutavam. Ta ju siin kaua eland.
    Üldiselt kogu Eesti keskkonnakaitse korraldus vajaks olulist moderniseerimist. Kuigi mitmed raamdirektiivid üldisele, süsteemsele lähenemisele suunavad, siis on suudetud siiski seda lähenemist üldiselt eirata ja olulist muutust ei ole mõtteviisis toimunud. Seega riik ja tema organid justkui seda ei suuda. Omavalitsustes ka praktilisel kogemusel kahtlen. Kes siis muutuse algatama peaks–mina ei tea. Võib-olla rahvarevolutsioon? Aga miks mitte ülikool?…teil on teatud usalduskrediit riigiu ja rahva ees naftatoru kaitserindelt…

  3. Adekvaatne (kvaliteetne, dokumenteeritud, ekstremaalsed sündmuised välja toov) info piirkonna keskkonnaseisundi kohta on kahtlemata väga oluline. Samas oleks palju lihtsam, kui KOV suundaks siduda ettevõtted ja kohalikud elanikud ühtsete huvidega süsteemi, sest kogu kirevas mustris on neil tegelikult ühised huvid – töökohad, keskkonna kvaliteet, piirkonna areng. Seirevõrk võib olla kuitahes hea, aga kui seda korraldab keegi kolmas, siis peitusemäng võib jätkuda – näiteks teades, millal ja kus seiratakse, püüab ettevõte ikkagi oma emissioone keskkonda juhtida nii, et see jääb märkamata. Lisaks, kui trahvib keegi neljas ja trahvisumma kaob piirkonnast ära, siis kuidas tekivad kohalikud huvid? Tõepoolest, kohaliku omavalitsuse seire on Eestis täiesti lahti mõtestamata. Paljudel juhtudel on lihtsalt öeldud, et KOV-idel pole selleks raha. Kui me käsitleme seiret kui bürokraatlikku protsessi, mida viiakse läbi kallite aparaatidega ja analüüs maksab tuhandeid, siis kust peaks see raha tulema? Ent on ka nn kaudsed indikaatorid – lämmatav hais, must tuhk jne, mis kahjustavad tervist ja langetavad elu kvaliteeti, samuti inimeste haiguslood ning kalkulatsioonid, kuivõrd palju on kinnisvara hind asulas ettevõtte tõttu madalam. KOV võiks näiteks seirata selliseid kaudseid indikaatoreid, dokumenteerida ja see on materjaliks ettevõttega läbirääkimistel. Lisaks võiks KOV toetada projekti arendamist, mis põhjused kõrvaldab. Aga meil tundub, et KOV tasandil probleemi üldse pole. Külastasin Kiviõli linna kodulehte – roheline väikelinn Kirde-Eesti lääneserval. Mitte ühtegi märkust ega dokumenti linna halva keskkonnaseisundi kohta. Norras Bergenis oli inversiooni tingimustes koduleht peamiseks meetodiks keskkonnaseisundist operatiivselt teada anda. Võib öelda, et koduleht on suunatud turistidele – kuid samavõrd on see suunatud linnakodanikele endile ning probleemide vältimine tundub peitusemänguna iseendaga. KOV inimesed (vähemalt osa) elavad ju arvatavalt sealsamas ning teavad ja tunnevad nii probleemi kui inimesi.

  4. Nõus. Sa lähed siin probleemi teise poole kallale. KOV suutlikkus on probleem nagu ka korraks mainisin. Ja seda võimekuse puudumist võimendab info süsteemitus. Selles osas ma proovisin eespool oponeerida Su optimismile, et teadmised on olemas. Kahjuks ei ole. Või ei ole neid süsteemselt. Ja olemasoleva info lünklikkus torpedeerib üldist teaduspõhist lähenemist. Nõiaintsud ruulivad keskkonnakaitses, nagu isegi tähele paned (kasvõi seesama kaevu juhtum). Ka mulle on üritanud täiskasvanud, justkui mõistuse juures inimesed, tõestada, tugindes vitsa jõule, et vesi voolab iseenesest vastumäge! sic!

    Aga siis lahkama kohaliku isevalitsuse rolli.:-)
    Kaasaegne edumeelne keskkonnakaitse keskendub nimelt asukoha eripäradele, mitte heite piirangule. Sinna suunda kulgeb nii Euroopa Liidu, kui ka näiteks Ühendriikide keskkonnakaitse poliitika. Veepoliitika raamdirekiiv, välisõhu kaitse raamdirektiiv, keskkonnamüra direktiiv jne suunavad eelkõige hindama objektiivselt (eelistatult mõõtmistega, siis modelleerimise ja lõpeks eksperthinnanguga) kohalikku keskkonnaseisundit. Ja kui seisund on halb, koostama tegevuskava halvast olekust heaks pööramiseks ning hea seisundi säilitamiseks. Ja muidugi ka kava ellu viima. Nii lihtne see ongi. Aga saatan on detailides. Eesti õigusloomes on selliste kavade koostamine suhteliselt segaselt ja süsteemitult paika pandud (eri valdkondades nt erineva lähenemisega). KOVid näevad nendes nõuetes eelkõige keskvõimu veidrust ja kummalisi nõudeid, mitte oma võimalust. Luhtunud kavandamispoliitika ehedaks näiteks on jäätmekavad, milliste alusel oleks pidanud koostatama üleriigiline poliitika. Teglikkusses on vaatamata ligi kümnendipikkusele kogemusele endiselt kohalikud valdade jäätmekavad koostatud.”et panustada üleriigilise jäätmekava täitmisse” vatafakk…ja neid kavasid tellitakse, neid koostatakse ja nende eest tasutakse, sest keskvõim käseb teha jäätmekava. Ma ei ole kohanud veel ühtegi vallategelast kes küsiks, oot-oot see kava ja peaks aitama meil jäätmete käitlemist korraldada. ja nii ongi Lõuna-Eesti prügilata või selge visoonita, mismoodi prügiga ringi käia. Sarnase saatusega on ka välisõhu kavad jne. Keskvõim käseb, tehtagu. Võtame riikliku kava ette, tuttav kutt teeb soodsalt ära ja lind kirjas.

    Mismoodi olukorda parandada? Olen mõelnud, kuid ise seda välja pakkuda ei oska. Su mõte on üldjoontes õige, kohalik omavalitsus ja elanikkond peab ise hakkama probleemiga tegelema. Pea liiva alla peitmine ei aita (a la oleme roheline vald:-) Tuleb asuda süsteemselt KOHALIKKU infot koguma. Olen ka soovitanud näiteks farmide puhul haisupäevad üles märkida. Või vallaametnikul endal kontrollida kuidas sõnnikulaotust tehakse. Aga see tundub liiga lihtne. Ja mõne jaoks samuti puudub vitsavuuduuu. Eks enamus on mu juttu sonimisena võtnud. Ja veel..on legend et mõõtmine on keeruline ja mõõteseaded kallid. Ei pea alustama superturbo seirebussi ostmisest. Ka akrdediteering ei ole alustuseks oluline. a) väike isesalvestav ilmajaam maksab alla 10 000, kui veel eriti vinge mudel osta. ja vana pentiumirondi annab sellele sappa panna. b) ettevõtete seire on sageli ajast ja arust ning ei täida kohaliku keskkonnaseisundi hindamise eesmärke. Kui ettevõtjale seletada, mis kus, miks jne, siis saaks kas seda ressurssi tõhusamalt kasutada.

    Äkki moodustada näidisvallad, kus keskkonnakaitse oleks süsteemne ja tegevused suunatud? See eeldab tugevat tööd vallaametnikega. Samuti peaks nendel projektidel olema mingigi mõju riikliku poliitika kujundamisele, rääkimata selle suunamisest. Ulme? Et positiivselt selleks korraks lõpetada–ka pakendiringluse süsteemi käivitamist Eestis peeti kunagi ulmeks. Praegu see töötab. (Oki on puudusi, aga parem prandamist nõudev süsteem, kui süsteemitus. vaadake Lätit!).

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: