NASA astrobioloog: tõde aasta 2012 kohta

NASA astrobioloog David Morrison on saanud sadu küsimusi erinevate looduskatastroofide kohta, mis internetimaterjalide väitel aastal 2012 ees seisavad. Sealhulgas on mitmeid pöördumisi noortelt, kes nutavad, kaaluvad enesetappu ja viimases hädas otsivad abi. Lõpuks ei pidanud Morrison vastu ja tegi avaliku pöördumise, et lihtsate sõnadega ja mitu korda üle korrates kõik ’puust ja punaseks teha’. Avaldan pöördumise tõlke eesti keelde. Kui Youtube’is otsida ’the truth about 2012’, toob otsing esile sadu klippe, mis kõik kinnitavad ees seisvaid katastroofilisi sündmusi. Kuna Morrisoni pöördumine on seal hulgas kui hüüdja hääl kõrbes, toon selle siin spetsiaalselt välja.

Tere, minu nimi on David Morrison, olen kosmoseteadlane NASA teaduskeskusest. Viimase kahe aastat jooksul olen vastanud avalikkuse sadadele küsimustele ohtude kohta, mis peaksid Maad ähvardama aastal 2012. Ja nüüd tahan ma kasutada võimalust teiega otse rääkida.

Maa ei ole aastal 2012 ohus. Kõik viimsepäeva jutud internetis on suur pettus, mida levitavad inimesed, kes püüavad raha teenida. Nii et ärge muretsege. Lubage mul rääkida mõnedest konkreetsetest asjadest. On olnud palju jutte planeedist X või Nibirust, mis peaks olema hiiglaslik planeet, mis detsembris 2012 põrkub Maaga kokku või vähemalt tuleb Maale väga lähedale. Fakt on aga see, et Nibirut ei ole lihtsalt olemas.

Jättes kõrvale veidrad kohad, kust ideed Nibiru kohta teieni tulevad, ainuke mis te peaksite tegema on pöörduda astronoomide poole. Kui planeet X või Nibiru siseneks Päikesesüsteemi, siis peaksid astronoomid olema seda jälginud juba viimase 10 aasta jooksul. Üle kogu maailma, nii amatöörid kui professionaalid. Ja praegu peaks see olema nähtav palja silmaga. Seda pole. See on farss. Pole vaja muretseda mingi objekti pärast, mis tuleb ja põrkub Maaga ning kahjustab meid.

Samuti on muretsetud nn galaktika joondumise pärast. Kuna igal aastal detsembris on Päike Maalt vaadatuna ligikaudselt galaktika keskpunkti suunal. See juhtub igal aastal, see ei tähenda õigupoolest mitte midagi, ja aasta 2012 pole millegi poolest eriline. Kui te ei muretsenud 2009. aasta detsembri pärast, siis ei pea te ka muretsema 2012. aasta detsembri pärast. Joondumine võib tunduda mõnedele hirmutavana, tegelikult aga pole joondumised teadlaste jaoks olulised. Kui planeedid joonduvad või Päike joondub, ei teki mingeid erilisi jõudusid. See on omamoodi kummaline nähtus, aga mitte midagi tõeliselt teaduslikult huvipakkuvat.

Samuti on olnud muretsemist Maa pooluste vahetumise kohta. Keegi ei oska eriti hästi seletada, kuidas see võiks toimuda, ja kui te räägite Maa geograafilistest poolustest, siis need vahetuda ei saa. Pole kunagi vahetunud ega vahetu. Mõned inimesed aga tunnevad muret magnetpooluste võimaliku vahetumise üle. Magnetilise põhjapooluse ja lõunapooluse vahetumine leiab aset üks kord keskmiselt iga mõnesaja tuhande aasta jooksul.  Kuid pole põhjust arvata, et see juhtub aastal 2012, ja tegelikult puuduvad tõendid, et see tooks meile mingit kahju isegi siis, kui see toimuks. Mõned inimesed seostavad seda päikesetormide ideega. Jah, Päikese aktiivsus on maksimaalne iga 11 aasta järel ning maksimum võib kahjustada orbiidil paiknevaid satelliite. Ja me võime näha põhjavalgust ja virmalisi, aga tõeline kahju on väga väike. Ning järgmist Päikese maksimumi ei ole ennustatud mitte detsembriks 2012, vaid kevadeks 2013, lisaks on prognoositud, et see saab olema palju väiksem kui tavaliselt.

Veel kord, kogu jutt 2012-st on pettus. Võltsing. Pole midagi, mille üle peaksite muretsema. Ma saan küsimusi paljudelt inimestelt, kes on tõeliselt hirmul, isegi mõnedelt noortelt, kes ütlevad et nad kaaluvad enesetappu. See on tõesti kurb. Ja minu jutu mõte on lihtsalt selgitada, et probleemi pole olemas. Ja kõik see suur hulk materjale, mida näete internetist ja Youtube’ist ning kus inimesed väidavad, et meid ootavad ees hirmsad ohud ja inimkonna väljasuremine, on valed. Ärge muretsege 2012. aasta üle ning nautige aastat 2013, kui ta käes on.

Rõõm purustatud autost ja surnud lehmast

9. oktoober 1992 oli reede ning ühtlasi USA koolides ameerika jalgpalli võistluste päev. Just seetõttu olid sajad tuhanded inimesed Kentuckyst New Yorgini õhtul väljas liikvel ning paljudel olid kaasas videokaamerad. Nii juhtuski, et meteoor õnnestus jäädvustada tervelt 16 inimesel. Tulekera lendas õhtupimedas taevas kirde suunas kiirusega umbes 60000 km/h.

Õhutakistuse tõttu lagunes arvatavalt mitmetonnine meteoroid vähemalt 70 tükiks. Üles õnnestus leida vaid üks 12.4 kilogrammine meteoriit – see purustas New Yorgi osariigi Peekskilli linnakeses 17-aastase Michelle Knappi Chevrolet Malibu parema taganurga.

Mürina peale kodust välja tormanud Michelle leidis oma auto purustatuna ning selle kõrvalt veel sooja kivikamaka. Kohale tulnud kohalik politsei avas kriminaaljuhtumi, bensiinipaagi kahjustuse tõttu käis kohal ka päästemeeskond.

Michelle aga tajus endale süllelangenud õnne ning müüs vanaema käest 100 dollari eest ostetud 12 aastat vana auto edasi uhiuue auto hinnaga. Ostjad oskasid auto edasi teenima panna – seda esitleti maailmaturneel lisaks USAle veel Saksamaal, Prantsusmaal, Jaapanis… 2002. aastal oli auto oksjonil müügis alghinnaga 175000 dollarit.

Peekskilli meteoriidiauto tuuril Saksamaal (http://www.nyrockman.com/pages/peekskill-germany.htm).

Veelgi kallimaks aga osutus kivimeteoriit. Ka hetkel võib igaüks internetist osta 4.8-grammise tüki 900 dollari eest, mis teeb 12.4 kilogrammise meteoriidi hinnaks 2.3 miljonit dollarit. Kõrge hinna põhjustab mitte niivõrd meteoriidi unikaalsus, vaid sellega kaasas käiv lugu auto purustamisest.

Väljavõte veebilehelt: http://bigkahuna-meteorites.com/sales.html

Kel aga on kahju välja käia üle 10000 krooni 4.8-grammise autopurustaja tüki eest, võib alla 4000 krooni ehk 300 USD eest osta 19.5-grammise tüki Valera lehmatapjast.

15. oktoobri õhtul 1972. aastal kuulsid farmerid Trujillos Venezuelas vilinat ning järgmisel hommikul leidsid karjamaalt purustatud kaelaga surnud lehma. Selle kõrval lebasid 38, 8 ja 4 kilogrammi raskused kivikamakad. Farmerid olid taibukad saamaks aru, et tegu oli meteoriidiga. Imestust väljendamata sõid nad surnud lehma ära ning meteoriiditükid hoiti lihtsalt alles, kuni kuuldus jõudis kohaliku ülikooli astronoomini. Antud juhul tunnevad rõõmu surnud lehmast eelkõige lehma tapnud meteoriidi tükkidega kaubitsejad. Jällegi müüb eelkõige mitte meteoriidi haruldus, vaid legend.

Väljavõte veebilehelt: http://bigkahuna-meteorites.com/sales.html

Just selle lehma näol on tegemist ainukese kindlalt teadaoleva loomaga, mille meteoriit on tapnud. Ühtki kindlat meteoroidide inimohvrit läbi aegade teada ei ole, vastavaid märkmeid võib leida küll näiteks Hiina kroonikatest, aga kindel dokumentatsioon puudub.

Kindlasti on rahaga palju targemat teha kui osta autopurustaja ja lehmatapja tükikesi – kogumine ja kauplemine jääb kollektsionääride äritegevuseks ja hobiks. Eesti ala aga on leitud meteoriidikraatrite arvu ja säiluvuse poolest unikaalne. Kuigi autosid pole senini purustatud ega lehmi tapetud, on turismirõõmu looduses kuhjaga. Populaarteaduslik turismiinfo Eesti meteoriidikraatrite kohta on kättesaadav Eesti geoturismi veebilehelt.

Kas maavärinate inimohvrite arv suureneb ajas?

Perioodil 1900-2010 on maailmas 1300 inimohvritega maavärina tagajärjel hukkunud umbes 2.33 miljonit inimest. Täpset arvu on võimatu määrata, näiteks 1976. aastal Hiinas toimunud Tangshani maavärina hukkunute arvuks arvestati lõpuks 243000, kuigi Hiina valitsus teatas eelnevalt 655000 hukkunust. Kümne või enama hukkunuga maavärinaid on samal perioodil toimunud 564 ehk keskmiselt 5 aastas. Kokkuvõtvalt on perioodil 2001-2010 hukkunuid 770000 ehk 33% perioodist 1900-2010. Samas aastal 1900 elas maailmas 1.7 miljardit inimest, praegu aga ligi 7 miljardit ehk üle 4 korra rohkem.

Tähelepanuväärne on siiski, et periood 1991-2000 oli maavärinate inimohvrite poolest väga palju rahulikum, hukkunute arv oli alla 45000, sellele eelneval kümnendil (1981-1990) oli hukkunute arv 103000. Kui suvaliselt valida mingi teine kümnend vahemikust 1900-2010, kus hukkunuid oli mitmetes maavärinates väga palju, siis oleks see 1920-1929, kui hukkunuid oli 480000 (maailma elanike arvule ümber arvestades proportsionaalselt rohkem). Seega võib väita, et kümnend 2001-2010 on kujunenud ohvriterohkeks – seitsmes maavärinas epitsentritega vastavalt India 2001, Iraan 2003, Indoneesia 2004 (tsunami maavärina tagajärjel, ohvrid paljudes riikides), Pakistan 2005, Indoneesia 2006, Hiina 2008 ja Haiti 2010 on hukkunud 760000 inimest. Nii et viimast kümnendit iseloomustab mitmete tugevate maavärinate toimumine suure inimasustusega piirkonna lähistel või 2004. aastal vallandades sadu tuhandeid ohvreid põhjustava tsunami.

Üldse teadaolevat maavärinate ajalugu arvestades aga ei tohi loomulikult unustada 23. jaanuari 1556, kus Shaanxi maavärinas Hiinas oli hukkunuid arvatavalt üle 830000 (ja siis elas maailmas umbes 450 miljonit inimest).

Märgatav on ka ajakirjanduse huvi suurenemine maavärinate vastu – kajastamist leiab üha rohkem maavärinaid, kus ohvreid pole. Näiteks Postimehes ilmus 2001. aastal 14 uudist erinevatest maavärinatest, samas kui inimohvritega maavärinaid toimus 16, aastal 2007 aga käsitleti 37 maavärina toimumist, samas kui inimohvritega maavärinaid oli 11.

Summeerisin järgnevale diagrammile maavärinates hukkunute arvud aastakümnete kaupa.

Samas, normaliseerides need andmed Maa inimeste arvu suhtes on järgmisel joonisel kujutatud hukkunute arv kümnendil ühe miljoni inimese kohta.

Sellise võrdluse tulemusena ei ole olulist põhjust väita, nagu oleks maavärinate mõju inimohvrite seisukohalt ka viimasel aastakümnel olnud anomaalselt suur. Pigem näitab ajalugu ja praktika, et eriti arengumaades ei ole suudetud teha olulisi järeldusi minevikusündmuste taustal.

Lisada jääb, et 100 hukkunut miljoni inimese kohta kümne aasta jooksul on samas suurusjärgus kui näiteks Eestis inimohvrite arv liiklusõnnetuste tagajärjel miljoni inimese kohta ühe aasta jooksul.

Haiti maavärina põhjused ja tagajärjed

Järelkajaks Haiti 12.01.2010 maavärinale.

Põhja-Ameerika ja Kariibi laamade piiriala murranguvööndid läbivad Hispaniola ehk Haiti saart nii põhjast kui lõunast. Seda kahe murranguvööndi vahelist ala nimetatakse ka Gonave mikrolaamaks. Haiti pealinn Port-au-Prince paikneb sisuliselt otse lõunapoolses Enriquillo – Plantain Gardeni murranguvööndis. Laamade omavaheline liikumiskiirus (Kariibi laam lääne poole ja Põhja-Ameerika laam ida poole) on keskmiselt 20 mm aastas.

Eelmised tugevad maavärinad toimusid samas piirkonnas 1770. ja 1860. aastal – seega polnud ühtki inimest, kes oleks selles piirkonnas väga tugevat maavärinat kogenud, ammu elavatekirjas. Samas 1953. ja 1994. aastal toimusid Haitis samuti väheste inimohvritega maavärinad – magnituudidega 5.7 ja 5.4 ning vastavalt 2 ja 4 hukkunuga. Viimase kümnendi sündmustele keskendudes hirmutas saare idaosas paiknevat Dominikaani vabariiki 2004. aastal 6-magnituudine maavärin, mille hüpotsenter paiknes 18 km sügavusel ja epitsenter saare põhjarannikust 10 km kaugusel meres. See maavärin vallandas  vihmaperioodil tugevaid mudavoole, kokku kukkus kirik Vielle Cases. Saare lõunapoolset murrangut peeti teadlaste poolt pikka aega põhjapoolsest rahulikumaks.

Viimase 20 aasta jooksul Haitit räsinud teistest loodusõnnetustest on olulisemad orkaan Gordon aastal 1994 (1000 hukkunut), orkaan George aastal 1998 (üle 400 hukkunu ja 80% viljasaagi häving), troopiline torm Jeanne septembris 2004 (2500 hukkunut) ning koguni 4 orkaani (Fay, Gustav, Hanna, Ike) aastal 2008 (üle 800 hukkunu ja 60% viljasaagi häving).

Haiti laamtektooniline asend on iseloomustatud järgmisel kahel USA geoloogiakeskuse (USGS) poolt koostatud skeemil.

Kui mingis piirkonnas pole juba kaua aega maavärinaid olnud, räägivad geoloogid murrangu lukustumisest ning vastavalt seismiliste pauside teooriale tähendab see sageli, et pinged kuhjuvad ning on oodata ülitugevat maavärinat. Just sellise hoiatava ettekande 2.3 miljonilise elanikkonnaga Port-au-Prince’i kohta tegi Texase ülikooli geofüüsik Paul Mann märtsis 2008 Kariibi 18. geoloogiakonverentsil. Lisaks paikneb samas murranguvööndis Jamaica pealinn Kingston. Jaapani teadlased arvutasid Haiti maavärina järel maksimaalseks nihkeks hüpotsentri piirkonnas 5 meetrit ning liikumise kestuseks 16 sekundit.

12. jaanuaril 2010 toimunud maavärina magnituud Richteri skaalas, mis väljendab vabanenud energia hulka, ei olnud väga suur. Näiteks 2004. aastal Sumatra maavärin, mis vallandas 300000 hukkunut põhjustanud tsunami, oli magnituudiga 9.3, 2008. aasta Hiina Sichuani maavärina magnituudiks määrati 7.9. Richteri skaala ühikuid arvestades tähendab 1-magnituudiline erinevus 31.6 korda erinevat vallandunud energia hulka. Magnituudiga 9.0-9.9 maavärinate toimumissagedus on kord 20 aasta jooksul, magnituudiga 8.0-8.9 kord aastas ning magnituudiga 7.0-7.9 maavärinaid toimub igal aastal keskmiselt 18. Vallandunud energia hulka väljendatakse ka lõhkeaine TNT massile vastavas plahvatusjõus. Nii oli 2004. aasta Indoneesia maavärin vastav 67 gigatonnile TNT-le ja 2010. aasta Haiti maavärin 32 megatonnile, erinevus on üle 2000 korra.

Mis siis ikkagi põhjustas ülisuure inimohvrite arvu Haitis? Hukkunute arvuks on nüüdseks (kuu aega hiljem) määratud 230000.

Tegemist on nelja asjaolu kokkulangemisega. Esiteks vallandus energia maapinnale suhteliselt lähedal, maavärina hüpotsenter paiknes 13 km sügavusel. Teiseks, maavärina epitsenter paiknes väga lähedal Port-au-Prince’ile – sisuliselt kogu linn jäi epitsentrist mitte kaugemale kui 40 km. Kolmandaks, topograafiast sõltuvalt paiknesid väga paljud ehitised mäenõlvadel. Ning neljandaks ja kõige peamiseks ei oldud ehitiste rajamisel arvestatud maavärinaohuga. Läänepoolkera kõige vaesemas riigis Haitis on ehitusregulatsioonid ja järelevalve väga nõrgalt arenenud.

Haiti maavärin on põhjustanud ka konspiratsiooniteooriate jätkuvat vohamist ja seda koguni globaalsel poliitilisel tasandil. Venezuela president Hugo Chavez seostas Haiti maavärinat HAARP-iga (The High Frequency Active Auroral Research Program, USA lennuväe, mereväe, kaitseuuringute agentuuri ja Alaska ülikooli ühine ionosfääri uuringute teadusprogramm). Viidatakse Venemaa põhjalaevastikust lähtunud informatsioonile, mille kohaselt USA eesmärgiks oli HAARP-i abil rünnata Iraani, juhtus aga eksitus ning maavärin toimus Haitil…

Tegelikkuses on selge, et energia vallandumist võis selles piirkonnas oodata ning mida pikemalt pinged oleksid kuhjunud, seda suurem energiakogus oleks võinud vallanduda. Loomulikult oleks maavärin võinud toimuda mitte nii lähedal Port-au-Prince’ile. Aga sõltuvalt inimese asustustiheduse jätkuvast kasvu meie planeedil leiavad maavärinad suuremaid inimasustusi üles üha sagedamini.

Mis saab Haitist edasi, sõltub eelkõige ilmselt rahvusvahelisest abist. Miljonid inimesed on koduta ning vihmadeperiood on alanud – nii võib hukkunute arv kaudsete järelmõjude tõttu väga palju suureneda.