Sõda prügila vastu: uus vaatus

Politseieskordi saatel liikuvad prügiautod on jällegi saanud Itaalias Campania regioonis reaalsuseks. Napoli tänavad on kaetud prügiga, eeslinnades mässavad inimesed ehitavad barrikaade. Puhkenud on tulekahjud, mis suurendavad riske veelgi – prügi põlemisel tekkivad dioksiinid kuuluvad kõige ohtlikumate keskkonnamürkide hulka. Prügiautosid on hävitatud juba kümnete kaupa. Vanemad on oma lastele kooli järele läinud, et nad ei satuks vägivalla keskele.

http://www.ecologiae.com/terzigno-discarica/24754/

Süüdistused rahvusvahelises meediaruumis lendavad jällegi kohaliku maffia Camorra suunas, mis olevat huvitatud vaid kasumist ja ei hooli inimestest. Tegelikkuses on probleemid pigem tehnoloogilist laadi. Campania regiooni prügiprobleem pidi lahenduma prügipõletustehaste käikulaskmise abil Acerras, paraku on tekkinud olulised hilinemised. Seniks aga tuleb prügi kusagile ära paigutada – linnaelanike seisukohalt peavad tänavale paigutatud prügikotid kusagile lihtsalt kaduma…

Rahutuste tekke otseseks põhjuseks on Terzigno lähistel paikneva Vitiello karjääri prügila avamine, kuna prügi lihtsalt ei ole kuskile panna – naaberregioonid on prügi vastuvõtmisest keeldunud. See sisuliselt Euroopa suurim prügila paikneks Vesuuvi rahvuspargi äärealal 800 m kaugusel Terzignost.

http://vesuvionline.ilcannocchiale.it/2010/09/19/gli_scellerati_delbuongoverno.html

Väikelinn Terzigno paikneb Napolist 20 km ida pool – sisuliselt Vesuuvi jalamil ning teisel pool vulkaani. Niivõrd tihedasti asustatud piirkonnas on prügilate asukohtade leidmine lihtne – ainsateks võimalikeks kohtadeks on ammendatud kaevandused. Nii tekkiski plaan põletustehase hilinemise tõttu viia prügi Vitiello karjääri Terzigno lähistel. Vulkaani nõlvale rajatud prügila puhul kardetakse nii vee- kui õhureostust.

http://212.239.51.17/terzigno/img/public/panorama_terzigno.jpg

Väljavõte: Google Maps

Kogu Terzigno on jalgel, rahutused on levinud ka naaberlinna Boscorealesse. Naised, lapsed ja vanurid kogunevad rahulikult, noormehed aga purustavad poeaknaid, süütavad prügiautosid ning põletavad Itaalia lippe.

Peale uudist, et öö kattevarjus on prügiautod oma koormad karjääri tühjendanud, algas rünnak. Via Passantil tõkestati autode tee ning rünnati nii kivide kui süütepudelitega. Kakskümmend autot pääsesid politseieskordi all läbi, kaheksa langesid rünnaku ohvriks. Autojuhid põgenesid paanikas. Mitmed politseinikud on saanud vigastusi. Ainsaks olukorra lahendajaks arvatakse jälle olevat peaminister Silvio Berlusconi – täpselt nagu 2007-2008 prügisõjas. Tänu eelmise prügisõja ajutisele lahendamisele kindlustas Berlusconi endale eelmistel valimistel võidu. Nüüd lubas ta Terzignole rahalist kompensatsiooni, kuid kohalikud juhid keeldusid, lubades oma territooriumi iga hinna eest kaitsta.

Blokaadi tulemusena on Napoli tänavatele kuhjunud juba 2400 tonni prügi.

Sekkunud on ka Rooma paavst Benedictus XVI, kes on öelnud, et uudised on alarmeerivad ning olukorrale tuleb leida õiglane lahendus kõikide osapoolte heas tahtes ja koostöös.

Lisaks ei maksa unustada, et ka Vesuuvi aktiviseerumise oht lähiaastatel on küllaltki suur… Aastal 79 toimunud Vesuuvi purskes oli Terzigno tõenäoliselt üks esimesi, mille kuum tuhapilv hävitas.

Meenutuseks kirjutis eelmisest prügisõjast.

VIDEO: MÄSS

VIDEO: DEMONSTRATSIOON JA PÕLETATUD PRÜGIAUTOD

VIDEO: ÜLEVAADE VITIELLO KARJÄÄRIST

Allikad:

http://altocasertano.wordpress.com/category/speciale-emergenza-rifiuti-campania-caserta-napoli/

http://www.corriere.it/International/english/articoli/2010/10/22/terzigno-trash.shtml

http://news.yahoo.com/s/afp/20101023/ts_afp/italyenvironmentprotest_20101023175758

Punane muda, vaatus 2: kes on süüdi?

Tegevdirektor Dr Zoltan Bakonyi on arreteeritud. Plaan on ettevõte ajutiselt natsionaliseerida. Põhjuseks miljon kuupmeetrit aastakümnete jooksul kuhjunud punast muda, mis murdis endale augu läbi betoontammi. Kindel on 8 inimese hukkumine mudavoolus ja 150 inimese vigastused mudas sisalduva ülialuselise NaOH söövitava mõju tõttu. Kardetakse tammi edasist lagunemist.

Veel nädal aega tagasi oli tegemist väga eduka ettevõttega. Peale õnnetust aga eemaldas ettevõte kodulehe menüüst ’keskkonnakaitse’, kus väideti, et punase muda ladestamiseks on olemas sobiva asukohaga kaasaegsed ja õnnetuskindlad settebasseinid ning ettevõte keskkonnajuhtimise süsteem vastab ISO 14001 standardile.

Kodulehe menüü enne katastroofi

Kodulehe menüü nüüd

MAL Magyar Alumínium Termelő és Kereskedelmi Zrt asutati 1995. aastal Ungari eraisikute poolt alumiiniumitööstuse erastamisprotsessi käigus, samas Ajka alumiiniumitehas alustas tegevust juba 1943. aastal. Ettevõttele kuuluvad turupotentsiaali suurendamiseks ka tootmisharud Rumeenias, Sloveenias ja Bosnias ning kaubandusettevõte Saksamaal. Toodangust 70-75% eksporditakse EL riikidesse. Ettevõtte kolme ungarlasest põhiomaniku varanduseks on Eesti rahas igaühel ca 1 miljard EEK-i.

Kas tegu oli inimliku eksituse või looduskatastroofiga? Ettevõtte esindajad väidavad, et pigem on tegu loodusõnnetusega, vastavalt EL turvalisusstandarditele ei kuulu punane muda toksiliste jäätmete hulka ning nad ei oleks osanud teha mitte midagi teisiti. Samas Ungari peaminister Viktor Orban väidab, et selline tamm ei saa laguneda minutitega ning lagunemisest oleks pidanud seire teel olema olnud võimalik aru saada.

Jäätmehoidla tammi pilte vaadates võib tõesti küsida, kas katastroofi oleks olnud võimalik ette näha. Tegu paistab olevat laia betoontammiga, mille vanus võib ulatuda paljudesse aastakümnetesse ning millel kulges ka autotee. Nurgaosa purunemine võis toimuda järsku ilma eelnevate indikaatoriteta. Peale purunemiskoha teket võivad tekkida loomulikult uued praod, sest jäätmemass surub tammi nii väljapoole kui purunemiskoha suunas.

Foto: Balint Porneczi /AFP – Getty Images

Kummaline on õnnetuse juures, miks ja mille alusel ei olnud punane muda liigitatud ohtlike jäätmete hulka – eriti kuna see sisaldas Al-oksiidide ja –hürdoksiidide lahustamiseks kasutatud NaOH jääke. Seesama NaOH võis ka olla süüdi betoontammi keemilises murenemises.

Kas keegi ja kui, siis kes jääb süüdi – selgitab juurdlus. Aga selge on, et võimalikud keskkonnaprobleemid võivad hävitada iga keskkonnariskidega ettevõtte. Samuti tuleb meeles pidada, et betoon ei pruugi keskkonnatingimustes olla väga pikalt vastu pidav materjal.

Esimene osa: Mis on punane muda?

Mis on punane muda?

Inimohvritega õnnetus Ungaris on tekitanud küsimusi, mis on see punane muda, mis tungis Devecseri ja Kolontari asulatesse Ajka alumiiniumitehase jäätmehoidlast.

Google Maps: punase muda jäätmehoidla eristub selgelt

Veel 1986. aastal toodeti Ungaris 856000 tonni alumiiniumoksiidi, praeguseks ajaks on see vähenenud mitukümmend korda. Alumiiniumimaagiks on boksiit – settekivim, mis tekib soojas ja niiskes kliimas peamiselt alumosilikaatide porsumisel (keemiline murenemine ja sellele järgnev settimine kontsentreerib alumiiniumi) ning koosneb alumiiniumoksiidist ja alumiiniumhüdroksiidist (sisaldades 30-54% Al₂O₃), lisanditest peamiselt ränidioksiidist, rauaoksiididest ja -hüdroksiididest, savimineraalidest ning titaanoksiidist. Värvuselt on boksiit hallikas, pruun, kollakas või punakaspruun.

Et alumiiniumi toota, tuleb kõigepealt alumiiniumoksiid puhastada. Selleks kasutatakse peamiselt Bayeri protsessi. Boksiiti uhutakse kuuma NaOH lahusega (175 °C), mille tulemusena alumiinium lahustub, lisandid aga mitte. Jääk filtreeritakse ning sellele ei ole head kasutust senini leitud – seda juba 120 aastat! Suure rauasisalduse tõttu on jääk punaka värvusega ning kuna tsementeeruvaid mineraale pole, paigutatakse püdel mass – punane muda – settebasseinidesse ootuses, et see aja jooksul tiheneb ja kuivab. Alumiiniumoksiid saadakse hüdroksiidist selle kuumutamisel 1050°C-ni.

Aluselise uhtmise tagajärjel on punase mudaga kokku puutuval veel väga kõrge pH, ulatudes Ungaris 13-ni, mujal maailmas teatud juhtudel ka 14-ni. Seega ei avalda inimestele otsest keemilist mõju mitte plii, nagu mitmed infoallikad on väitnud, vaid väga aluseline NaOH vesilahus, mis põhjustas inimestel silma- ja nahakahjustusi. Muda sisaldab tõepoolest ka kõrgendatud kontsentratsioonides raskmetalle, näiteks pliid, kaadmiumi, arseeni ja kroomi. Samas inimohvrite põhjuseks Ungaris oli ikka mudavool – tammi purunemise tagajärjel vabanes hinnanguliselt 0.7-1.1 miljonit kuupmeetrit muda, mõjutades 40 ruutkilomeetri suurust ala. Võrdluseks: Ülemiste järve pindala on 9.6 ruutkilomeetrit. Jõgedesse tungides muda küll järk-järgult lahjendub, kuid reostab jõe, settides järk-järgult jõe põhja.

Huvitava kokkusattumusena töötasin aastail 2001-2003 Itaalias Ispras EL Ühisteaduskeskuses ühes toas ungarlasega ja nõustasime teadlastena EL uue kaevandusjäätmeid käsitleva seadusandluse kujundamist peale seda, kui aastail 1998-2001 olid toksiliste jäätmete tammide purunemised Rootsis, Hispaanias ja Rumeenias. Ungarlane ütles siis – ka meil on jäätmeid, nimelt punane muda… Samas sellist katastroofi Ungaris poleks küll oodanud, sest tammide stabiilsuse tagamisele on pööratud viimase 10 aasta jooksul suurt tähelepanu. Ka ettevõtte esindajatele tuli õnnetus täieliku väga halva üllatusena. Hetkel püütakse muda stabiliseerida kipsiga.

Ohte mitte tunnistav on avaldus ettevõtte Mal Magyar Aluminium kodulehel:

“Our company has committed itself considerably to minimise all negative effects on the environment and to comply with the European standards. Up-to-date process and equipments are used to protect the purity of air and natural water. Suitably localized, up-to-date, fail-safe ponds equipped with monitoring system are available to dispose the red mud. We devote ourselves to recultivate the red mud dumping area. The filled red mud disposal ponds are continuously covered with soil and plants. The environment management system according to ISO 14001 was introduced in 1999.”

Tõlge: “Meie ettevõte on tõsiselt pühendunud muutmaks minimaalseks kõik negatiivsed keskkonnamõjud ning vastamaks Euroopa standarditele. Õhu ja vee puhtuse tagamiseks kasutatakse kaasaegseid protsesse ja tehnikat. Punase muda ladestamiseks on olemas sobiva asukohaga kaasaegsed ja õnnetuskindlad settebasseinid, mis on varustatud seiresüsteemiga. Oleme pühendunud punase muda jäätmehoidla korrastamisele, kattes neid järk-järgult mulla ja taimedega. Keskkonnajuhtimise süsteem, mis vastab ISO 14001 standardile, käivitus aastal 1999.”

Nii et jällegi, nagu ka Mehhiko lahe naftakatastroofi puhul – õnnetuse toimumise tõenäosust peeti olematuks. Ettevõte on teinud ka ametliku avalduse. Väite kohaselt jäi reservuaari 96-98% mudast, seega keskkonda tungis 2-4%.

Eestis nii suuri ohte ei ole, põlevkivituha platood ja ka poolkoksimäed on kivistunud, kuna jäägid sisaldavad tsemendimineraale. Küll on minevikus Balti soojuselektrijaama tuhaväljadelt Narva veehoidlasse pääsenud aluselist vett. Ka Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidla on praeguseks korrektselt kaetud, mere uhtumise eest kindlustatud ja suletud.

Kiviõli keemiatööstuse juhtum

Kas keegi hoolib Kiviõli inimestest ja kas nende protest keemiatööstuse poolt tekitatud keskkonnaprobleemide vastu viib lahenduseni, millest neile mingitki leevendust saab olema? Või on ainsaks lahenduseks tehas sulgeda, millele järgneb kohalik sotsiaalne katastroof?

Tegemist on järjekordse vägagi keerulise juhtumiga, kus ettevõtjate ja kohalike elanike huvid vastanduvad, kuid osaliselt ka kattuvad, sest keemiatehase näol on tegemist peamise kohaliku tööandjaga. Eesti Päevalehe andmeil kavatsevad kohalikud elanikud pöörduda õiguskantsleri, keskkonnaministri ja majandusministri poole. Nii peakski seda küsimust homme (esmaspäeval, 22. märtsil 2010) arutama hakkama Riigikogu keskkonnakomisjon.

Kõigepealt on vajalik aru saada keskkonnaprobleemidest, millest peamisteks on õhureostus ja veereostus.

Õhureostus

Õhureostuse tõenduseks on 11. jaanuaril 2010 tehtud foto, millel on eristatav tuule suund, peamine ohuala ja toodud välja ka põhjus – temperatuur kõrguse suunas mitte ei lange, vaid tõuseb (inversioon). On täiesti selge, et sellise suitsu teele jäävad inimesed on otseses ohus, samas peamine mõjuala konkreetsel päeval ja tunnil on juhuslik – sõltub tuule suunast, tugevusest ja temperatuuride erinevusest vertikaalses suunas. Kõrge korstna üheks eesmärgiks on suitsugaase hajutada. Normaaltingimustes liigub suits korstnast kõrgematesse atmosfäärikihtidesse ning korstna lähedal elavate inimesteni ei jõua.  Kui aga esineb inversioon, siis jäävad suitsugaasid maapinnalähedastesse kihtidesse ja mõjutavad kohalikke elanikke – suits liigub õhutemperatuuri langemise suunas. Täpselt ette ennustada, kus suitsu mõju on suurim, on võimatu. Nii peavadki kohalikud elanikud lihtsalt ootama ja kartma, millal suurim mõjuala nende elu- ja viibimiskohta tabab.

Inversiooni on lihtsalt lahti seletanud ilm.ee-s Jüri Kamenik. Maapinnalähedaste atmosfäärikihtide kõige olulisem tunnus on temperatuuri langus kõrguse suurenedes. Kui maapinna lähedal ulatub temperatuur suvel vahel isegi üle 30 soojakraadi, siis kilomeetrite kõrgusel valitseb korralik pakane (külma 40-65°). Normaalselt langeb temperatuur mitu kraadi ühe kilomeetri kohta, kui tõusta ülespoole.

Sügisel ja talvel, eriti aga öösel juhtub sageli nii, et temperatuur esialgu tõuseb kõrguse kasvades, enne kui viimaks uuesti tavapäraselt hakkab langema. Selle tulemusena jääb suits maapinnalähedastesse kihtidesse vangi. Inversioonil on mitmeid põhjuseid – näiteks annab maapind tunduvalt enam soojust ära kui saab juurde (radiatsiooniinversioon), lume kohal jahtub õhk väga kiiresti (lumeinversioon) ning külmale õhule maapinnal tungib peale soe õhk (sooja õhu inversioon). Mägistel aladel esineb veel ka reljeefiga seotud inversioon – külm õhk koguneb mööda mäenõlvu nõgudesse ja gaasid ei liigu nõost välja, näiteks nagu selle aasta jaanuaris Bergenis (Norra), kus kehtestati piirangud transpordile – pooled autod eemaldati liiklusest ja kehtestati sõidukiiruse piirangud.

Üheks kõige kohutavamaks õhureostuse juhtumiks maailmas oli Londoni sudu detsembris 1952, mille tagajärjel hukkusid tuhanded inimesed ning kümned tuhanded haigestusid kroonilistesse hingamisteede haigustesse. Sündmus viis Clean Air Act’i vastuvõtmisele 1956. aastal, mille peamiseks kiireks lahenduseks oli kivisütt kasutavate kaminate asendamine kaugküttega ning korstnate rajamine inversioonikihist kõrgemale ulatuvateks. Nii vähenes kohalik õhureostus ja suurenes saasteainete kauglevi.

Eestis on küllaldaselt kompetentseid inimesi, kes võivad anda Kiviõli õhuprobleemidest täieliku pildi, näiteks Eesti Keskkonnauuringute Keskuse õhukvaliteedi juhtimise osakonna juhataja Erik Teinemaa.  Samas on selge, et fotol kujutatud sündmus ei pruugi olla regulaarse keskkonnaseirega üldse tuvastatav – seirejaamad võivad paikneda mujal ning proovid võivad olla võetud ajal, mil inversiooninähtus pole tugev. Kuna fotolt nähtuv probleem on ilmne, siis ei tohi metoodika piiratuse tingimustes väita, et probleemi ei eksisteeri.

Põhjaveereostus

Põhjaveereostus on kahtlemata teine väga oluline probleem. Kahjuks aga ulatuvad põhjavee reostust põhjustavad probleemid paljude aastakümnete taha. Mäletan selgelt oma esimest ekspeditsiooni Kiviõli poolkoksimäe piirkonda 1989. aasta kevadel ning juba siis jäi silma vedeljäätmete paigutamine tiikidesse poolkoksimäe jalamil. Just need vedeljäätmed on veereostuse peamiseks allikaks, mitte poolkoks ise. Kindlasti on vajalik põhjaveereostusse allikad likvideerida. Kahjuks sellest ei pruugi piisata, sest reostuse levik kaevudeni põhjaveekihtides võib võtta samuti aastakümneid ning kaevudeni hakkab jõudma kõigepealt juba aastakümneid tagasi põhjustatud reostus.

Kiviõli poolkoksimägede ümbruse põhjaveereostust on põhjalikult uurinud ja uurib ka praegu Liidia Bitjukova Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudist.

Tulevikustsenaariumid

Mis siis võib tulevikus toimuda? On kolm põhimõttelist võimalust:

1)      Keemiatehas lõpetab oma töö ja kohalikud inimesed jäävad tööta;

2)      Keemiatehast trahvitakse järjekordselt ning see jätkab oma tööd, midagi ei muutu;

3)      Võetakse kasutusele reaalsed abinõud keskkonnamõjude vähendamiseks ja kohalike elanike probleemid leevenduvad, tehas jätkab oma tööd.

Samas tundub, et juhtumil on ka täiendavad asjaolud. Nimelt väidavad praegused omanikud, et keskkonnaprotestide taga on tehast varem osta püüdnud konkurentide katse tootmine seisata. Kui põrkuvad erahuvid, võib lahenduse leidmine olla veelgi raskem ning kui konflikt püsib, siis seda suurem on tehase seiskumise tõenäosus.

Minu arvates on selge, et parim variant kohalike inimeste jaoks oleks kolmas – töökohad ei kao ning keskkonnaprobleemid saavad lahendatud. Küsimuseks aga on, kas keegi üldse sellest variandist rääkima ja selle nimel tegutsema hakkab? Keskkonnainspektsioon võib keemiatehast järjekordselt trahvida, aga see ei pruugi midagi muuta – trahvisummad on senini olnud väikesed ning lõppkokkuvõttes on tehas sunnitud trahviraha millegi arvelt leidma. Tehas jätkab tööd ja probleemid korduvad.

Keeruliste juhtumite puhul on sagedane olukord, kus iga ametkond tõmbub ringkaitsesse lähtudes ainult seadusandlikest aktidest ja nende tõlgendamisest. Samas saab igaüks aru, et normaalse mõistuse seisukohalt on lahend hoopis midagi muud. Kuidas panna erinevad ametkonnad, omavalitsused, kohalikud elanikud ja ettevõtjad sellise lahendi nimel üheskoos tegutsema ja kes seda peaks tegema, ongi võtmeküsimus.

Maailmapraktika analüüs näitab, et taoliste probleemide lahendamine saab toimuda eelkõige kohalike huvigruppide (nii kohalikud elanikud kui ettevõtjad) ja kohalike omavalitsuste koostöös. Riigipoolne tugi antud juhtumi puhul võiks eelkõige seisneda projektipõhistes toetustes, mis võimaldavad kohalike elanike keskkonnaprobleeme leevendada – likvideerides seejuures põhjused, mitte võideldes tagajärgedega. Kui konfliktid kohalikul tasandil jäävad püsima, siis on selle juhtumi puhul üks peamine kaotaja – Kiviõli.

Kas pooldate tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis? Miks?

Küsimus on püstitatud ka energiafoorumis.

Paljud on väitnud, et tuumajaama rajamise korral Eestisse kolivad nad siit kohe minema… Küsimus on, kuhu? Arenenud riikide hulgas on tuumajaamadeta riike väga vähe – Taani, Norra, Austria, Uus-Meremaa, Austraalia, ka Läti… Lisaks on Taani ja Austria piiridel naaberriikide suured tuumajaamad ja Austraalias uraanikaevandused. Samas, kas muutuvas maailmas on oma tuumajaam Eesti jaoks parim lahendus või on paremaid alternatiive?

Nii imelik kui see ka ei ole, Eestis pole sellel teemal laia avalikku ja kirjalikult salvestatud tõsimeelset diskussiooni üldse toimunud. Seda ilmselt põhjusel, et Eestis puudub tõsine veebipõhine keskkonnafoorum.

Mõned poliitikud ja teadlased on olnud kutsutud telesaadetesse ning väljendanud kardinaalselt erinevaid seisukohti – ja uuesti laiali läinud. Ja nii uuesti, uuesti, uuesti… Roheliste erakond käivitas allkirjade kogumise tuumajaama vastu, tuues välja omapoolsed põhjendused – kuid ei avanud neid põhjendusi diskussiooniks. Nüüd on käivitatud allkirjade kogumine võimaliku Pakri tuumajaama vastu – jällegi ilma diskussioonita, kas siis üldse loobuda tuumajaamast, missugune oleks parem koht ja miks ning kuidas üldse on Eestis võimalik ületada NIMBY (not in my back yard, mitte minu tahaaeda) sündroomi.

Erinevalt enamikust arvamusteavaldajatest, kel tundub olevat kohe alguses oma kindel seisukoht, sean eesmärgiks viia läbi tõsiselt argumenteeritud arutelu, mille käigus peaks kasvama kõikide teadlikkus sellest, mida tuumaenergia kasutuselevõtt reaalselt ja tegelikult Eesti jaoks võib kujutada. Käivitatud on veebisait www.tuumaenergia.ee, millelt leiab rohkesti informatsiooni koos ülevaatega viimaste aastate kirjutistest meie meedias – nii poolt kui vastu.

Kui me ei soovi tuumaenergiat kasutada, peame vastama küsimusele – mis on alternatiiv? Põletada põlevkivi edasi ja tasuda keskkonnamakse, kui rahvusvaheline poliitmaastik need järjest tõusvas ulatuses kehtestab? Siin ei saa olla vastuseks, et tegeleme hoopis energiasäästuga. Energia säästmine on väga oluline küsimus. Samas me võime kuitahes kõvasti pingutada, kuid reaalsus on suhteliselt lihtne – kui sisemajanduse koguprodukt kasvab, siis kasvab ka energia tarbimine. Minu teada mitte ühelgi riigil pole õnnestunud seda tõsiasja muuta – Eestis kasvõi seetõttu, et pikemaajaline soov oma elamispinda tunduvalt suurendada ja elamistingimusi parandada on enamikul inimestel. Erineda võib vaid see, kuivõrd järsk energia tarbimise tõusugraafik SKP suurenedes on.

Niisiis, kas pooldate tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis? Miks?

Vastan ise oma teadmistele toetuvalt nii küsimustele kui kommentaaridele energiafoorumis ja oma blogi kommentaariruumis.

Milliseid pakendeid eelistada keskkonna säästmise seisukohalt?

Küsimus kerkis üles energiafoorumis.

Olen lugenud teadusartikleid, kus on võrreldud ühekordset ja taaskasutatavat klaastaarat. Hinnatud on summaarset keskkonnamõju ning analüüsi tulemuseks on, et olulist vahet pole. Taaskasutatava taara kokkukogumise ja eriti pesemise süsteem on samuti oluliste keskkonnamõjudega.

Iga ettevõte püüab turundust muuta efektiivsemaks ka pakendiga, nii on ka klaastaaraga – vaadake poodides, kui palju on erinevaid pudeleid ja kujutage ette süsteemi keerukust, kus iga eriline tühi pudel peaks jõudma täpselt sama tootjani. Kui erinevad tootjad kasutaksid sama taarat, siis oleks taara kindlasti keskkonnasõbralikumalt taaskasutatav.

Seda ma ei teagi, kuidas hetkel Eestis on – kas, kui palju ja missugustele tootjatele klaaspudelid tagasi lähevad ja taaskasutatakse. Lisaks näiteks kui klaaspudelis on surnud hiir, saab selle ju küll tagasi antud, aga seda sealt välja saada on keeruline. Ühes suures tehases täidavad kaasaegsed tootmisliinid pudeleid nii kiiresti (mitu pudelit sekundis näiteks), et ei suuda ette kujutada süsteemi, mis suudab sama kiiresti tagastatud taarat pesta ja puhtust kontrollida. Aga võib-olla eksin. Oleks hea, kui keegi teadja kommenteeriks.

Sisetunne ütleb, et summa summarum väga olulist vahet tänapäeval ei ole, missuguses pakendis mingi toode on. Ehk hoopis olulisem võib olla, kas toode on kohalik või transporditud väga kaugelt – see loob vägagi suure erinevuse. Arvan, et kui mingi teadusuuring leiab olulise erinevuse pakendite energiakulu ja keskkonnamõjude vahel, siis ikka jäetakse mingi faktor arvestamata – nagu selle klaastaara taaskasutuse näite puhul.

Põlevkivituhk – müüdid ja tegelikkus

Täpselt 16 aastat tagasi sain magistrikraadi Manchesteri Ülikoolist magistritöö eest ’Eesti soojuselektrijaamade põlevkivituhk – selle ladustamine ja võimalik kasutamine’. Kuna Manchesteri Ülikool on maailma ülikoolide edetabelis 26. kohal, siis ehk on kellegi arvates minu arvamusel rohkem kaalu kui Tartu Ülikooli esindajal – Tartu Ülikool on 501.-600. kohal. Lisaks omandasin doktorikraadi keemiatehnika alal Stockholmi Kuninglikus Tehnikaülikoolis, mis on 174. kohal. Mina isiklikult erilist vahet neil ülikoolidel ei näe – kõikjal on nii fantastilisi võimalusi koos absoluutsel maailmatasemel professoritega kui ka probleeme. Ja sama ütlen näiteks Tallinna Tehnikaülikooli kohta. Aga olgu edetabelitesse uskujatel ka oma mängumaa.

Igal juhul Stockholmis tegelesin hüdrogeokeemilise modelleerimisega ning minu oskused analüüsida põlevkivituha käitumist  atmosfääritingimustes ja kokkupuutel põhjaveega pärinevad sealt. Eestis hüdrogeokeemilise modelleerimise koolkond senini puudub. Sellise kogemuse baasil oli meeldivaks ülesandeks hinnata ja analüüsida Eesti põlevkivituha baasil valmistatud betoonisegude keskkonnamõjusid.

Hetkel kaalutakse põlevkivituha baasil valmistatud betoonide kasutamist kaevanduste täitmisel. Juba on üllad ’keskkonnakaitsjad’ valmis seda ideed hukka mõistma. Samas on väga paljudes riikides leitud materjalid, millega kaevandusi täita. Paraneb maavara kättesaadavus, paraneb ventilatsioon, väheneb tulekahjude oht jne. Järgnev ülevaade näitab, et ka Eestis oleks selline teguviis igati asjalik ja ajakohane.

Põlevkivi tolmpõletamise käigus tekkivad keemilised reaktsioonid ning reaktsioonide käigus tekkivad uued mineraalid on osaliselt sarnased tsemendiklinkri valmistamise käigus toimuvatele reaktsioonidele ning tekkivatele mineraalidele. Põhiliseks erinevuseks on tolmpõletamise tuha liigselt suur vaba CaO sisaldus, samuti tsemendimineraalide kogus ning sulfaadisisaldus. Tulemuseks on, et tolmpõletamise tuha kasutamine täielikult tsemendiklinkri aseainena ei ole ehitusnorme arvestades tänapäeval ehitiste rajamisel aktsepteeritav. Küll on variant kasutada seda tuhka segus teiste kaevandamis- ja töötlemisjääkidega tagasitäiteks paljulubav, kuna täitele ei ole vajalik seada ehitiste rajamisega analoogseid tsemendisegude kvaliteedinorme.

Keevkihtkatelde tuhk erineb oluliselt tolmpõletustuhast, sh mineraalse koostise poolest eriti seetõttu, et enamus põlevkivis sisalduvatest karbonaatidest keevkihtkatelde tuhas jäänud lagunemata. Vaatamata sellele on veega kokkupuutel tekkivad keemilised reaktsioonid ning vastavalt ka keskkonnamõjud sarnased.

Keskkonnakaitse seisukohalt on selge, et segude kivistumise käigus tekib paratamatult teatud koguses aluselist vett, mis põhjavee liikumise tagajärjel levib teatud kaugusele ning avaldab teatud ulatusega mõju põhjavee kvaliteedile. Sisuliselt tekivad sellised mõjud kõikide ehitustööde korral, kus kasutatakse tsementi või lupja. Seega, vajalik on selgitada, missuguse kvaliteediga vesi tekib erinevate segude tardumise käigus. Seondades saadud uuringute tulemusi hüdrogeoloogiliste põhjavee liikumise mudelitega ja hüdrogeokeemiliste põhjavee kvaliteedi muutumise mudelitega on võimalik hinnata segude tardumise käigus tekkivaid keskkonnamõjusid.

Selge on samas ka see, et kui segud sisaldavad palju vaba CaO-d, mis hüdratiseerumise käigus jääb sidumata kivistunud massi uute mineraalide koostisse ning jääb vastavalt alles Ca(OH)2-na, siis selline tardunud segu võib mõjutada põhjavett ka tardumisjärgselt. Näiteks oleme arvutanud, et 40 m kõrgusest tuhaplatoost kandub välja väga kõrge aluselisusega vett (pH 12.4-13.6) väga pika aja jooksul, see aeg ületab 1000 aastat.

Betoonisegude tardumise käigus seotakse enamus vaba CaO-d ära teiste uute tekkivate mineraalide koosseisu ning vaba Ca(OH)2 jääb alles sellisel määral, et mõju kestvuse aeg on erinevalt tuhaplatoodes aset leidvatest protsessidest suurusjärkude võrra väiksem. Kivistudes moodustub väikese veejuhtivusega täidis ning seetõttu vee kogus, mis täidisest läbi tungib ning edasi põhjavette levib, on väike.

Raskmetallide leostuvuse uuringud näitasid, et ühegi raskmetalli leostuvus tuhkbetoonidest ei ületa isegi inertsete jäätmete leostuvusele kehtestatud keskkonnanõudeid ning katsed tõendasid, et tuhkbetoonidest raskmetalle ohtlikes kogustes põhjavette ei leostu. Samuti, erinevalt poolkoksist, pole põlevkivituha puhul fenoolide probleemi, nagu sageli ekslikult arvatakse.

Tuha keskkonnamõjud kaevanduste tagasitäitmisel vajavad konkreetset keskkonnamõjude hinnangut. Samas näitasid katsed, et sisuliselt ainsaks keskkonnamõjuks on aluselisus ning toimuvad protsessid on äärmiselt sarnased kõige tavalisematest ehitusmaterjalidest (näiteks portlandtsement) välja leostuva vee mõjule. Hüdrogeokeemiline modellerimine näitas, et ümbritsev keskkond puhverdab aluselisuse väga kiiresti ja tagasipöördumatult (atmosfäär on CO₂ sisalduse tõttu happeline ning samuti on põhjavee HCO₃^– ioonil aluselisust neutraliseeriv toime, reaktsioonide tulemusena tekkiv ja välja settiv CaCO₃ on keemiliselt täiesti ohutu). Kui kaevanduste tagasitäitmiseks õnnestub välja töötada piisavalt kvaliteetne tehniline lahendus, mis tagab täidetud tühimike väga väikese veeläbitavuse, ning välikatsed seda kinnitavad, siis on võimalik tõestada, et kaevanduste tagasitäitmise keskkonnamõjud keevkihtkatla tuha baasil loodud betoonide abil on ebaoluliselt väikesed.

Koostöös TTÜ-ga läbi viidud uuringute andmetel on kõik tuhksideainetega valmistatud betoonid varajases kivinemisestaadiumis tundlikud vee suhtes, samas aga keevkihikatla tuhaga valmistatud betoonid omavad tunduvalt suuremat veekindlust kui tolmpõlemiskatla tuhaga valmistatud betoonid ning ehitustehniliselt parimaid omadusi saavutatakse betoonidega, milles on kasutatud võimalikult suures hulgas keevkihikatla tuhka. Ühildades neid TTÜ järeldusi TÜ keskkonnamõjusid prognoosivate uuringutega on ilmne, et ka keskkonnakaitseliselt on aluselise vee tekke potentsiaal vähim tuhkadel, milles on kasutatud võimalikult suures hulgas keevkihtkatla tuhka, sest siis on portlandiidi osakaal tuhkbetoonides väike ning leostuv vesi puhverdatakse põhjavee poolt ära kiiresti ning segunemiskoha lähedal. Järelikult on nii TTÜ kui TÜ poolt välja toodud optimaalsed segude vahekorrad parimad nii ehitustehniliselt kui keskkonnakaitseliselt. Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituut ja geoloogia instituut ning Tallinna Tehnikaülikooli ehitustootluse instituut ja mäeinstituut täiendasid üksteist läbi viidud uuringutes ning tehnoloogilistes lahendustes, kuidas kaevanduskäike oleks võimalik täita. Olgu see näide koostöö vajalikkusest ja tulemuslikkusest.

Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudis välja töötatud hüdrogeokeemiline mudel võimaldab edukalt prognoosida aluselise vee teket ning selle puhverdumist ning aluselisuse täielikku kadumist reaktsioonides põhjaveega. Välikatse käigus on vajalik leida kinnitus laborikatsetele ja modelleerimise tulemusteke reaalses mastaabis.

Kokkuvõtvalt peavad välikatsed täpsustama laborikatsete ja modelleerimise tulemusi selle kohta, et põlevkivituhkbetoonide kasutamisel kaevandusest aluselist vett ümbritsevasse keskkonda ei satu.

Põlevkivituhka ei ole vaja karta. Jutud kõrgest raskmetallide ja radioaktiivsete elementide sisaldusest on müüt ja jääb müüdiks. Laialdasemat kasutust ehitustegevuses pole tuhk senini leidnud vaid seetõttu, et kuigi põlevkivi anorgaanilise osa kuumutamisel tekivad tsemendimineraalid, pole nende koostis parim ega optimaalne, liialt palju on vaba CaO-d. Ehitajad vajavad kõrgema kvaliteediga materjale ja isegi see, et tuha saaks kätte sisuliselt tasuta, ei ole piisav argument selle kasutamiseks. Ehitised peavad olema kvaliteetsed. Kaevanduskäikude täitmiseks aga on põlevkivituhkbetoon piisavalt hea, isegi liiga hea. Kui vaid oleks majanduslikult otstarbekas tuhk kaevanduse juurde tagasi transportida ja betoon kokku segada.

Eesti minevikupärand – 17 ruutkilomeetrit asbesteterniidist katuseid

Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonnas koostatud hinnangu kohaselt on Eestis veel umbes 17 miljonit ruutmeetrit ehk 17 ruutkilomeetrit asbesti sisaldavaid eterniitkatuseid, sellest 6 ruutkilomeetrit elamutel, 6 ruutkilomeetrit abihoonetel ja 5 ruutkilomeetrit põllumajandushoonetel. See võrdub enam kui 260000 tonniga!

Kohe alguses tuleb rõhutada, et ei tohi teha liiga asbestivabade eterniitkatuste pakkujatele. Eterniidiks nimetame tsementkiudplaate ja kui need ei sisalda asbesti, siis võib olla tegemist väga hea valikuga. Hetkel seostavad paljud oma alateadvuses mõiste ’eterniit’ kohe asbestisisaldusega ja terviseohuga. Asbesti sisaldava eterniidi rõhutamiseks võiksime kasutusele võtta sõna ’asbesteterniit’.

Asbestiga seonduvatest ohtudest olen juba kirjutanud.

Kui rohkesti asbestikiudusid satub inimese kopsu, võib tekkida mitmeid ravimatuid haigusi. Asbesti kasutamine on ainuüksi USA laevaehituses hinnanguliselt põhjustanud või põhjustamas umbes 100000 inimese enneaegse surma, kuna asbesti kasutati tuhandete tonnide kaupa torude, katelde, mootori ja turbiinide isoleerimiseks. II maailmasõja ajal oli USA sõjalaevaehituses umbes 4.3 miljonit töötajat, iga tuhande töötaja kohta 14 töölist suri mesotelioomi tagajärjel – see on kopsukelme- või kõhukelmekasvaja, mille tekke põhjuseks on peaaegu alati kokkupuude asbestiga.

Asbesti terviseriskide tõttu ohustatud kutsealadeks on näiteks torulukksepad, soojustehnikud, elektrikud, tislerid, vaip- ja muude põrandakatete paigaldajad, sisekujundajad, hooldustöötajad, majahoidjad, katusepaigaldajad, koristajad ning muud kutsealad, mille puhul on vaja pääseda ligi või lammutada katusetühimikke, alusplaate ning muid nn varjatud alasid.

Eestis kasutati asbesti peaaegu terve sajandi jooksul, eriti intensiivselt aga eelmise sajandi teisel poolel, kui hoogustus elamuehitus ning rajati elektrijaamu ja teisi suuri tööstusettevõtteid. Aastatel 1962-1995 toodeti Kundas asbesttsementplaate ehk asbesteterniiti ning selle toormeks kasutati aastas 6000-8000 tonni Venemaalt sisse veetud krüsotüülasbesti.

Missugune on siis asbesteterniitkatuste võimalike terviseriskide loogika?

Kui katus on terve ja peab veel vastu, siis midagi karta pole vaja. Mistahes tegevuste puhul aga tuleb hoiduda sellest, et tekiks asbesti sisaldav tolm, mis satub inimese kopsudesse.

Kuidas tolm võib tekkida, on samuti loogiline – näiteks määrdunud või sammaldunud katuste puhastamisel traatharjaga, katuseplaatide lõikamisel ja purustamisel jne.

Paratamatus on see, et lähimate aastakümnete jooksul on meil vaja kõik asbesteterniitkatused välja vahetada või vanad hooned lammutada. Kui asbesteterniidi plaadid eemaldada ja paigutada tavajäätmete prügilasse, siis erilisi keskkonnaohtusid kartma ei pea – kui tolmu ei teki, siis asbestikiudude sattumine inimeste kopsudesse on välistatud. Näiteks mõjud põhjaveele sisuliselt puuduvad, asbesteterniidi tükid lahustuvad väga vähesel määral, kiudude edasikande probleemi ei ole.

Et kaitsta paremini oma inimeste huve, peaksid kohalikud omavalitsused jäätmejaamade kaudu paika panema kodumajapidamiste asbesteterniidi vastuvõtusüsteemid ning küsima selleks Keskkonnainvesteeringute Keskuselt toetust. Selline võimalus on omavalitustel olemas ning parim oleks, kui seda tehtaks regioonis ühiselt. Sel juhul ei peaks inimesed asbesteterniidi äraandmisel jäätmejaamas tasu maksma.

Kokkuvõteks piisab ühest lausest – katuste remontimisel või väljavahetamisel hoidke end asbesteterniidi tolmu eest!

Tuumajaamast ilma emotsioonideta

Eesti on läbi aastakümnete tootnud rohkem elektrienergiat kui tarbinud. Põlevkivi kasutamine tipnes 1980ndate alguses, kui kaevandati üle 30 miljoni tonni aastas – keskmiselt 1 tonn sekundis arvestusega 24- tunnise ööpäeva kohta. Kuigi põlevkivi kütteväärtus on 3 korda madalam kui kivisöel, võimaldas juba välja ehitatud tootmiskompleksi olemasolu ning tööjõu odavus võrreldes Põhjamaadega põlevkivil baseeruva energeetikaga jätkata. Võiks jätkata ka veel palju aastakümneid, jutud põlevkivi lõppemisest on liialdatud. Kõik prognoosid aga näitavad, et avaneva elektrituru tingimustes ning rahvusvahelisi kliimakokkuleppeid järgides muutub põlevkivist elektri tootmine kümne-paarikümne aasta jooksul ebaotstarbekaks – hoolimata sellest, et mitmete Eesti teadlaste ja akadeemikute väite kohaselt puudub CO2 emissioonidel otsene seos kliimamuutustega.

Suurriikide teaduste akadeemiad on otsuse teinud

2005. aasta juulis avaldasid G8 riikide ja BRIC (Brasiilia, India, Hiina) teaduste akadeemiad ühispöördumise, mille kohaselt on piisavalt tõendeid kliimamuutuste toimumise kohta ning kutsutakse üles läbi viima konkreetseid tegevusi kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamiseks. Eesti akadeemikutel on täielik õigus olla erinevatel seisukohtadel, paraku ei suuda nende arvamus olla maailma tasandil kõlavam kui tööstusriikide ja suurriikide teaduste akadeemiate ühisseisukoht. 2006. aasta ühispöördumine, millele lisandus veel ka Lõuna-Aafrika Vabariigi teaduste akadeemia, käsitleb energeetilise jätkusuutlikkuse ja energiajulgeoleku teemat. Räägitakse fossiilkütustel põhineva energiasektori muutmisest puhtamaks, tuumaenergia arendamisest ning taastuvate energiaallikate kasutuselevõtust.

Eestil ongi neli võimalust, mida saab ka omavahel kombineerida – muuta põlevkivienergeetika puhtamaks, arendada tuumaenergeetikat, võtta kasutusele taastuvad energiaallikad või muutuda elektrienergia eksportijast selle importijaks.

Väga häid lahendusi pole Eesti jaoks olemas

Energiatehnoloogiad on maailmas tormilises arengus, kuid mistahes ajahetkel ei saa me teha arendusotsuseid toetudes argumendile, et loodetavasti on mingiks ajahetkeks välja töötatud uued efektiivsed ja majanduslikult otstarbekad energiatehnoloogiad, kui hetkel neid veel pole. Tark arendaja hoiab kõiki võimalusi avatuna.

Igal lahendusel on oma plussid ja miinused, samuti on iga lahendus regioonispetsiifiline nii loodustingimuste kui naaberriikide kontekstis. Me saame ainult kadestada Norrat, kus sajab palju ning kus suured kõrgustevahed skäärides loovad ideaalsed võimalused katmaks kogu riigi energiavajadus hüdroenergia abil. Kui Eesti sooviks teha samamoodi, peaks ta ümbritsema kogu Eesti territooriumi 40 m kõrguse müüriga ning uputama kõik alad, mis on madalamal kui 40 m merepinnast.

Olen vaimustatult nõus toetama otsust tagada suurem osa Eesti elektrienergia vajadusest tuuleenergia abil – juhul, kui see oleks varustuskindel ja majanduslikult otstarbekas. Tuuleenergial on kaks täiesti erinevat hinda – üks juhul, kui paneme püsti tuulikud ja suudame selle igal ajahetkel tuule tugevusest sõltuvas hulgas elektrivõrkudesse vastu võtta; – ja teine, kui seame tuuleenergia esikohale ning peame tuuleta ja vähese tuulega perioodid kompenseerima mingil muul viisil. Eestis on aastas keskmiselt 1 täiesti tuuletu päev ning 2-nädalane periood, kus Eestit kattev tuulikutevõrk töötaks vaid 10%-lise või väiksema võimsusega. Tuuleenergia seadmine esikohale eeldaks topeltinvesteeringuid – me peame tuuleenergia kas salvestama või kasutama muul küttel töötavaid kompensatsioonijaamu. Lisaks tekib elektri ülekandel iga 100 km kohta keskmiselt 5%-line kadu, seetõttu mida suurem on võrgustik lootuses, et kusagil tuul ikka puhub, seda suuremad on ka kaod. Me ootame uusi efektiivseid salvestustehnoloogiaid, kuid ei saa antud ajahetkel võtta vastu otsust just selline tee valida.

Biomassi kasutamine elektri ja sooja koostootmiseks on kahtlemata perspektiivne. Olen korduvalt näiteks toonud biogaasijaama Ungaris Dunajvarose linna lähedal, kus on kokku pandud kolm lihtsat regionaalspetsiifilist lahendust – energiatootmine on ühendatud põllumajanduspiirkonna kompleksi, CO2 kvoot müüakse maha Austriale ning tootmises osalevad vangid tööteraapia raamistikus. Ka Eestis arendatakse välja terve rida regioonspetsiifilisi lahendusi, vajalik on määratleda, kui suures mahus sellised koostootmisjaamad tagaksid Eesti elektrivarustuse ja kuivõrd see oleks majanduslikult efektiivne.

Põlevkivienergeetika muutmine CO₂-puhtamaks on võimalik, maailmas on eriti kuumaks teemaks CO₂ paigutamine maa alla. Kanada valitsuse otsus suunata riigi puhta energia fondist mahuga 1 miljard Kanada dollarit (882 miljonit USA dollarit) koguni 65% Alberta provintsi õliliivade tööstuse CO₂ emissioonide eemaldamiseks on algatanud poleemika, kas tegu on tõepoolest vajaliku sammuga või rohepesu juhtumiga (greenwash, silmakirjalik toodete ja teenuste müük ja tehnoloogiatesse investeerimine rohelise sildi all). CCS (carbon capture and storage) tehnoloogia võib erandjuhtudel anda tugeva majandusliku efekti – pumbates CO₂ ammenduvatesse naftamaardlatesse on võimalik saada kätte täiendavalt naftat. Siiski üldreeglina otsitakse ja plaanitakse kasutada lihtsalt geoloogilisi struktuure, kus CO₂ säilitada kas gaasilisena või vedelas olekus niiviisi, et see oleks atmosfäärist isoleeritud. Sellise tehnoloogilise lahenduse teel loodetakse muuta CO₂ emissioonide vabaks eriti kivisöel töötavaid elektrijaamu, sarnane arendustegevus on intensiivselt käimas nii USA-s kui Euroopa Liidus. Kahjuks Eestis geoloogilised struktuurid, kuhu CO₂ paigutada, puuduvad – lähimad on Lätis. Samas ei saa olema rahalises mõttes olulist vahet, kas maksta CO₂ trahve või transportida CO₂ torujuhtme kaudu Narvast Lätisse – põlevkivienergeetika konkurentsivõime langeb tunduvalt.

Kogu eelnevat toodud pilti arvestades (mis tegelikkuses on veelgi keerulisem) oleks riigi energiajulgeoleku tagamise seisukohalt ebakompetentne mitte kaaluda maailma juhtriikide teaduste akadeemiate soovitust arendada tuumaenergeetikat. Vastav arengusuund on kirja pandud ka Eesti energiamajanduse riiklikusse arengukavasse.

Emotsionaalsed müüdid

Eesti avalik meediaruum kubiseb põhjendustest, miks Eestis ei peaks tuumaenergeetikat arendama.

Kirjutatud on, et Eestis puuduvad spetsialistid, seetõttu on areng võimatu. Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool on koostöös Stockholmi Tehnikaülikooliga ning teiste välispartneritega astunud esimese sammu – hetkel on koostamisel ühised magistriõppekavad. Meie noorte huvi selle teema vastu on ülikoolides väga suur. Me ei saa ignoreerida fakti, et maailmas on ehitamisjärgus üle 30 tuumareaktori, kindlalt on planeeritud ehitada üle 90 reaktori ning tehtud ettepanekud üle 222 reaktori ehitamiseks – lähima 20 aasta jooksul kasvab tuumareaktorite arv maailmas üle 50% võrra.

Olen kohanud emotsionaalseid avaldusi, mille kohaselt ollakse tuumajaama rajamise korral valmis koheselt Eestist ära kolima. Küsiksin vastu – kuhu, sest variante arenenud riikide hulgas pole palju, sõelale jäävad muuhulgas Norra, Taani, Läti ja Austria. Kui paljud meist aga keelduksid reisimisest või tasuvast tööst Pariisis, Brüsselis, Londonis, Stockholmis või Washingtonis põhjusel, et selles riigis on tuumajaamad? Mina pole kohanud ühtegi sellist inimest. Kas siis tõesti on argumendiks, et teised arenenud riigid oskavad tagada kvaliteedi ja turvalisuse, Eesti aga pole selleks võimeline?

Kirjutatud on ka tuumkütuse tõusvast hinnast. Seda ei saa aga vaadata kogu maailma energeetika kontekstist väljaspool. Inimeste energiavajadus järjest kasvab, naftatipp aga on juba käes. Tuumkütuse hinna kahekordistumisel tõuseb tuumaelektrienergia hind alla 20 protsendi, sedavõrd suured on tuumkütusele kuluva rahaga võrreldes tuumajaama kapitalikulud ning kulutused hooldusele ning jaama käigushoidmisele, tuumkütust ennast kulub sellega võrreldes vähe. Seevastu gaasi hinna kahekordistumisel kasvab gaasijaama elektrienergia hind 60 protsenti, söe hinna kahekordistumisel 30 protsenti, turba hinna kahekordistumisel 33 protsenti ning puidu hinna kahekordistumisel 52 protsenti.

Kirjutatud on sellest, et tekivad tuumajäätmed ning need on vaja kusagile panna. Samas ei teadvusta me sageli, et uraani kulub sama energiakoguse saamiseks 3 miljonit korda vähem kui kivisütt ning 10 miljonit korda vähem kui põlevkivi. Jäätmete probleem on loomulikult vaja lahendada ja see on tõsine küsimus, kuid mitte lahendamatu – Eesti geoloogiline ehitus võimaldab vajaduse korral rajada jääkide lõppladestu aluskorrakivimitesse ning vastav tehnoloogia on juba rakendamisel nii Soomes kui Rootsis. Lõppladestu rajamise kulud on arvestatud seal juba aastakümneid müüdava elektrienergia hinna sisse. Võimalik aga on ka kokkulepe, et tuumkütuse tarnija võtab kasutatud tuumkütuse tagasi. Sellise võimaluse lubamise või mittelubamise peab ette nägema arendatav seadlusandlus.

Kui suur on tuumaenergia kasutamisega seonduv risk meie elule? Kuidas seda üldse mõõta? Üks võimalusi on  võrrelda on erinevaid inimese tegevusvaldkondi ja üldisi mõjusid ning leida keskmine elupäevade kaotus. USA-s tehtud analüüsi kohaselt kaotab sealne alkohoolik keskmiselt 4000 elupäeva, krooniline suitsetaja üle 2000 elupäeva, 30 % ülekaalus inimene 1300 elupäeva, autoavariide tõttu väheneb elupäevade arv keskmiselt 20 võrra, õhureostuse tõttu 80 võrra, AIDSi tõttu 55 võrra, tuumaenergia kasutamise tõttu 2 võrra ning herilaste ja mesilaste nõelamise tõttu 0.4 võrra. USAs on 104 tuumareaktorit ja seal toodetakse üle 30% maailma tuumaelektrist. Me kasutame emotsionaalselt Tshernobõli näidet ning kipume ignoreerima fakti, et ohtlikku RBMK tüüpi grafiitaeglustiga tuumareaktorid on veel kasutusel vaid Venemaal, lähim nendest Sosnovõi Boris.

Kokkuvõtvalt, mis tahes plaane tehes on vajalik arvestada avaneva elektrituruga. Kui meie poolt toodetud elekter pole konkurentsivõimeline, peame seda sisse ostma. Vaadates meie naabrite energiatootmist saaks vaieldamatult suur osa sellest olema tuumaelekter. Loobuda hetkel esimeste sammude tegemisest tuumaenergeetika arendamisel – isegi juhul kui tuumajaama Eestisse lõppude lõpuks ei rajata – oleks ühe arenguvõimaluse eiramine kiiresti muutuvas maailmas.

Rohkesti lisainfot tuumaenergeetika kohta leiab veebisaidilt www.tuumaenergia.ee.

Päevakorral: keskkonna-varjupaiga taotlemine Euroopas

Napoli lähedal nn ‘Surmakolmnurgas’ elav abielupaar palus Shveitsilt asüüli terviseriskide tõttu. Illegaalsed prügilad Napoli lähistel on ka mitmete uuringute alusel tõsiseks ohuks kohalikele elanikele.

Sergio Sedia elab oma abikaasa Giuliaga linnas nimega Cimitile, mida ümbritsevad Itaalia parimad põllumaad. Sellest hoolimata on samasse piirkonda juba üle 20 aasta salaja kuhjatud tuhandeid tonne tööstusjäätmeid. Eriti kardab Sergio asbesti, pliid ning dioksiine. Oma veel sündimata lapsele elamisväärse elukeskkonna tagamiseks otsustatigi Shveitsi kasuks, kuna lisaks jäätmetele peetakse vaenlaseks ka Itaalia riiki, mis jätkuvalt ei pööra probleemidele küllaldast tähelepanu.

Esimene asüülitaotlus lükati tagasi põhjendusega, et reostuse kohta puuduvad ametlikud andmed ning Itaalia on õigusriik. Perekond on pöördunud Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) poole, olles pannud kokku tunnistajate ütlused ning meediaartiklid.

Soovitan lugeda ka varasemat kirjutist Napoli prügiskandaali kohta.

Põlevkivi: Rootsi doktorant lööb Eesti meedias laineid

Postimees on esiplaanile tõstnud Linköpingi ülikooli doktorandi doktoritöö, mis väidab, et Eesti põlevkivitööstus on sotsialistliku mineviku jäänus, millest on kohane kiiresti vabaneda. Ma ei kahtle, et välisriigi noorteadlase uurimustöös võib olla ka huvitavaid arenduskäike, kuid käsitleda seda pealkirja all ‘Eesti peab põlevkivisõltuvusest vabanema’ ning teha sellest majanduslehekülje esikaaneuudis on küll küsitav.

Miks ma seda väidan? Töö järeldused võiksid olla kohased juhul, kui nafta hind enne selle varude lõppemist ei muutuks. Lugeda aga ilmselt juba pool aastat tagasi valminud töö järeldusi tänases kontekstis, kus nafta hind on tõusnud lakke ja prognoosid on vaid tõusvas joones, on selge – selle doktoritöö mitmed järeldused on tänaseks juba vananenud, sest ei osanud arvestada võimalike muutustega maailmas.

Jah, Eesti põlevkivitööstus oleks pidanud aastakümnete jooksul pöörama keskkonnale väga palju suuremat tähelepanu, olen sellest kakskümmend aastat kirjutanud. Jah, võrreldes kivisöega tuleb Eesti põlevkivi ahju ajada kolm korda rohkem, et saada kätte sama energiakogus. Kuid vaadates maailmas toimuvaid muutusi avaramalt ning küsides, kas jätkusuutlik ja keskkonnahoidlik põlevkivitööstus on Eestis võimalik ja majanduslikult otstarbekas, siis mida aeg edasi, seda enam näen siin üha jaatavamaid variante.

Eesti keskkonnapoliitika ülesanne on regulatsioonidega tagada põlevkivitööstuse keskkonnasäästlikkus. Loomulikult on ka siin ohte – suurtöösturitel on majanduskasvu aeglustudes lihtsam läbi suruda oma tahtmisi, millele viitab Valdur Lahtvee. Kuid pikemas ajalises perspektiivis võetakse põlevkivivarud kasutusele ka USA-s, Lähis-Ida riikides, Hiinas… Eestil on siin unikaalne võimalus oma kogemusi, kompetentsi ja oskusteavet rahvusvahelistel turgudel müüa – lihtsalt on põlevkivi arendusprojektide puhul paljudes riikides odavam kompetents Eestist sisse osta kui hakata seda nullist arendama.

Ma ei saa olla nõus ka käsitlusega, et kukersiit võeti kasutusele, kuna see meeldis mõnedele inimestele. Kui meil on sisuliselt maapinnal paiknev ressurss, millest on võimalik saada energiat, siis jätaks vaid väga rumal inimene selle kasutusele võtmata. Lihtsalt kukersiidi lasumine maapinna lähedal ning põlevkivide kohta suhteliselt kõrge kütteväärtus olid need tegurid, mis kasutuselevõtuni viisid just Eestis. Doktorandi teadmised geoloogiast oleksid võinud olla märkimisväärselt suuremad.

Kokkuvõttes tundub, et Linköpingi doktorandi ajast juba maha jäänud arvamus ei tohiks rippuda meie majanduslehekülgede esiplaanil.

Maailma reostatuim jõgi

Sellele tiitlile kandideerib Citarumi jõgi Indoneesia pealinna Jakarta lähistel – kunagine kalapüügivõimalusi pakkuv merelindude toitumiskoht ja turistide meelispaik on asendunud 9 miljoni inimese ning sadade tehaste jõeprügilaga. Kui mehed poleks paadis, võiks kaugelt vaadates arvata, et tegu on maismaaga – nii paks on prügikiht vee peal.

Võimalikke haigusi trotsides leiavad prügist elatuvad inimesed nädalas Eesti rahas umbes 50 krooni vääringus plastpudeleid, puitmaterjali (näiteks toolijalgu) ning kummikindaid. Tekstiilitööstus paiskab vedeljäätmed takistamatult jõkke. Prügikogumist piirkonnas lihtsalt ei toimu. Ekspertide arvates ummistab prügi peagi ka Sagulingi järve suurima hüdroelektrijaama.

Energeetikadebatt Prantsusmaal

Lisatud video võiksid taustmaterjaliks läbi vaadata kõik, kes Eesti energiaprobleemidele lahendust otsivad. Frederic Marillier juhib Prantsusmaal Greenpeace’i tuumaenergia vastast kampaaniat, Bruno Comby on liikumise Environmentalists for Nuclear Energy algataja ja president. Mõlemad usuvad, et globaalse soojenemise ohud on reaalsed ning tuleb leida teed selle peatamiseks. Vahe arvamustes seisneb selles, kas tuumaenergia abil või ilma. Marillier arvab, et taastuvenergeetika pakub vajalikud lahendused, Comby on veendunud aga, et tuumaenergia ohud on palju väiksemad kui globaalse soojenemise ohud ning taastuvenergeetika ei paku vajalikus ulatuses lahendusi.

Pisut lühendatud tõlge:

Comby: olen ökoloog ja arvan, et kaht suurt kriisi – globaalset soojenemist ja energiakriisi – saab lahendada vaid tuumaenergeetika. 85% praegu kasutatavast energiast tuleb naftast ja gaasist, mille varud on peagi lõppemas. Tuumaenergia on puhtaimaks ja parimaks lahenduseks.

Marillier: Greenpeace ja maailma ökoloogid, erandiks vast Teie, on tuumaenergia vastu, sest see on väga ohtlik. See võib väljuda inimese kontrolli alt, oleme juba näinud õnnetusi. Samuti toodab see energiavorm radioaktiivseid ja toksilisi jäätmeid, me ei tea täpselt, mida nendega teha ning need on ohtlikud sadu ja tuhandeid aastaid. Kolmandaks, tuumaenergeetikat võib kasutada sõjanduslikel eesmärkidel. See on ohtlik, must ja problemaatiline energiaallikas.

Comby: Mina pole ainus ökoloog, kes pooldab tuumaenergeetikat, meie organisatsioonil on 9000 liiget 56 riigis. Me pooldame puhast tuumaenergiat, võttes sellest positiivse osa. Gramm uraani toodab sama palju energiat kui tonn naftat, seega on jäätmete hulk tegelikkuses väga väike. Kogu Pranstusmaa kõrge aktiivsusega tuumajäätmed, mis on tekkinud 50 aasta jooksul, mahuvad ära jalgpalliväljaku suurusesse 1 m sügavasse süvendisse. Riiklikul tasandil on radioaktiivsuse vastu vahendid olemas, alfakiirguse vastu pakub täielikku kaitset juba paberileht, gammakiirguse vastu aga mõne meetri paksune betoonmüür.

Marillier: Reaalsus on siiski, et ükski maailma riikidest ei ole suutnud luua lõplikke lahendusi radioaktiivsetele jäätmetele. Vähendasite seda probleemi mahu küsimusele, samas maht pole tähtsaim küsimus.

Cosby: Vähemalt aktsepteerite seda.

Marillier: Küsimus on hoopis ohtudes, seda ei saa mõõta mahus. Peame tulema tagasi ka energia küsimuse juurde. Argument, et me ei saa ilma tuumaenergiata hakkama, on vale. On olemas lahendused, mis juba eksisteerivad ja saavad eksisteerima. Te mängite inimeste kartusega, et tekib energia defitsiit.

Comby: Me räägime sellest, et on vajalik asendada 85% inimeste praegustest energiaallikatest. Võite säästa ja asendada taastuvenergiaga, kuid seda on vähe. Tuumaenergia oleks võinud juba praegu omada palju suuremat rolli ja see on suuresti Greenpeace’i teene, et see nii ei ole. Tulevikus, kui president Putin lõikab läbi Euroopa gaasivarustuse ning nafta on lõpukorral, pole küsimus enam mitte hinnas, vaid kättesaadavuses üldse.

Marillier: Kas tuumaenergia on Prantsusmaa muutnud naftast sõltumatumaks? Selgelt mitte. Tavaline prantslane kasutab sama palju bensiini kui sakslane. Tuumaenergia rahuldab vaid elektrivajaduse, kokku 20-33% inimese energiavajadusest.

Comby: See on vale. Kliimamuutused mõjutavad sadu miljoneid inimesi, kogu Euroopa põllumajandus võib kahjustuda kõrbestumisest ning seega lahenduste leidmistel ei saa lähtuda tuumaenergia mahakriipsutamisest. Tuumaenergia põhjal saaks välja arendada ka puhta transpordisektori ning kütta maju. Meil on seda kõike vaja, et tsivilisatsiooni ellujäämine garanteerida.

Infoportaal www.tuumaenergia.ee avatud

Tänasest alates on Tartu Ülikooli infoportaal http://www.tuumaenergia.ee avatud ning kõik võivad lugeda infot tuumaenergia ja tuumaenergeetika kohta.

Energeetikaalaste valikute tegemisel Eestis arvestada väga paljude aspektidega, mis on omavahel ka tugevasti seotud. Paremad teadmised ja suurem informeeritus võimaldavad teha paremini läbi mõeldud ja kaalutletud valikuid. Portaalist võib leida infot tuumajaamade olemuse, ajaloo ja tuleviku kohta, tuumaenergia vastase liikumise tagamaid, mitmesuguseid uuringuid ning artikleid nii Eestist kui välismaalt ja palju muud teemaga seonduvat

Avalikkuse informeerimine, kaasamine ja küsimustele vastamine on ääretult vajalik, sest ükski valik pole ideaalne. Peame otsima vastuseid kolmnurgast, mille tippudeks on hind, keskkonnareostus ja -riskid ning julgeolek. Keskkonnareostus ja -riskid omakorda on väga mitmetahuline teema, sest kombineeruvad kohalik, regionaalne ning globaalne mõju, samuti mõjud ja riskid inimesele ja ökosüsteemide eri osadele mitmesuguseid erinevaid teid pidi. Peame otsima võimalikke lahendusteid ning oskama samas stsenaariume projekteerida kogu maailmas toimuva tehnoloogilise arendustegevuse suhtes. Selleks aga on vaja informatsiooni ning kompetentset analüüsi.

Tartu Ülikooli rolliks on olla erapooletu teavitaja ja analüüsija, samuti info vahendaja mujalt maailmast. Tegijad ootavad ka, et teised ülikoolid, teadus- ja arendusasutused, riigiasutused, valitsusvälised organisatsioonid, ettevõtjate liidud ja teised võimalikud partnerid kaasa mõtleksid ja defineeriksid oma nägemuse ja rolli uue infoportaali kontaktaadressi tuumaenergia@gmail.com kaudu.

Mida veab Läänemerel MV Schouwenbank?

SL Õhtuleht külvas paanikat: teisipäeval seilab Eesti vetes ohtlike tuumajäätmetega laev MV Schouwenbank. Mis toimub, kes ja mida peaks kartma?

Esiteks, tuletan meelde juba siinsamas blogis ilmunud uudist 2. veebruarist 2008 selle kohta, et Peterburis peeti kinni 3 ökoloogi, kui nad proovisid mõõta Saksamaalt Venemaale veetud uraani rikastusjääkide radiatsioonitaset.

Seesama laev MV Schouwenbank tõi radioaktiivsete jäätmete lasti (2000 tonni) 23. jaanuaril Peterburi sadamasse. Protestiks korraldasid keskkonnaorganisatsioonid Bellona ja Ecodefense 24. jaanuaril 40 osavõtjaga aktsiooni. Saksa-Hollandi energiagigandil URENCO on Venemaa firmaga Texnabexport leping uraani rikastusjääkide paigutamiseks Venemaale juba 1996. aastast, lepingu kogumahuks on 100000 tonni radioaktiivsete jääkide ladustamine. Jäägid laaditakse Peterburi sadamas maha, transporditakse autodega Kapitolovosse ja sealt edasi raudteetranspordiga Novouralskisse. Radioaktiivsete jääkide sissevedu on Venemaal seadustega keelatud, aga uraanheksafloriid ei ole Venemaal lihtsalt selles nimekirjas ning Vene ametnikud väidavad, et see on süütu nagu hambapasta. Ökoloogid on teistsugusel arvamusel ning väidavad, et jääkide läheduses õnnestus neil mõõta kõrgenenud radioaktiivsuse taset. Nende väitel, kui kõik oleks ametlik ja korras, poleks ametkondadel mingit põhjust takistada ekspertide poolseid mõõtmisi ja uuringuid.Peale kinnipidamist, mis toimus jõulises stiilis, veeti ökoloogid ja nendega kaasasolnud kohaliku ajalehe Moi Raion fotograaf eraautoga Kuzmolovo politseijaoskonda, ning peale pika-ajalist küsitlemist vabastati süüdistust esitamata.Millega on siis uraan heksafluoriidi näol ikkagi tegemist? Seda ainet ei saa otseselt nimetada tuumajäätmeks, kuna tegemist on uraani rikastamise protsessi jäägiga. Selleks, et eraldada tuumaelektrijaamades kasutatav isotoop U-235 isotoobist U-238, viiakse uraan heksafluoriidi vormi ning gaasilises olekus difusiooni või tsentrifuugimise teel õnnestub U-235 kontsentreerida.Kokkupuutel veeauruga laguneb vedel uraanheksafluoriid tahkeks uranüülfluoriidiks ja fluorhappeks, mis on mõlemad kergesti lahustuvad ja toksilised. USAa on olnud õnnetusi, ühes neist puutusid 31 töölist lekke tagajärjel kokku reaktsioonisaaduste pilvega ning neil olid neerukahjustused, mis siiski krooniliseks haiguseks ei kujunenud. Fluorhape kahjustab nahka ja sissehingamisel kopse.

Kokkuvõttes, kui suur kogus uraanheksafluoriidi võiks lekkida, siis on toksiline mõju lähiümbrusse olemas. On hea, et Eesti meedia sellist transporti kajastab, sest hiljutine täpselt sama laevatransport jäi täiesti märkamata. Teisest küljest ei tohiks ka paanikat külvata ning levitada ohtlikkuse kohta ebaõiget informatsiooni. Kõrgendatud radioaktiivsuse taset on võimalik mõõta näiteks ka kaaliumväetise puhul radioaktiivse isotoobi K-40 paratamatu sisalduse tõttu. Tuleb meelde juhtum, kui Vene-Eesti piiril nii oligi ning kaaliumväetist ei lubatud Eestisse transportida…

Kes on need, kes jätavad prügi loodusesse?

Enne ei muutu midagi, kui selliseid inimesi Eestis lihtsalt enam ei ole. Ka puhastada on loomulikult vajalik, aga reostajad pole endiselt kadunud. Kas on probleem mentaliteedis või harituses?

Tavalisemaid lagastajaid on ilmselt kahte tüüpi:

1) süüdimatult prügi loodusesse sokutajad, keda on väga sageli võimalik prügi sisu järgi ka tuvastada (mõni leheke nime ja aadressiga on sageli hulgas);

2) lõbusad seltskonnad, kes peale looduse kui tasuta hüve nautimist otsustavad oma naudingute käigus tekkivad jäänused maha jätta.

Pakuksin laest, et inimesi, kes eelpool nimetatud viisil oma tulevikus suure tõenäosusega veel loodust lagastavad, on Eestis veel umbes 80000. Kas keegi oskab pakkuda parema arvu ja viisi, kuidas seda arvu vähendada?

Otsisin üles ka oma lapsepõlvelemmiku – Herluf Bidstrupi karikatuuri ühest toredast perekonnast. Eriti tore on see väike poiss, kes viimasel pildil rõõmsalt hüpleb ja tunneb siirast rõõmu kordaläinud päevast.

Vene ajakirjanik: tuumajaam ka Kaliningradi oblastisse!

Ka Venemaa ajakirjandus jälgib hoolikalt Balti riikide ja Poola ühiste tuumajaamaplaanide ümber toimuvat. RIA Novosti korrespondent Tatjana Sinitsõna kirjutises on välja toodud, et Leedut ootab sama saatus nagu Bulgaariatki: liitumislubadust sulgeda Ignalina tuumajaam 2009. aasta lõpuks ei õnnestu muuta. 74% Leedu elektrist tuleb hetkel Ignalinast. Leedu tahab uut tuumajaama nii kiiresti kui võimalik, kuid 11.-12. veebruaril Vilniust külastanud jaama võimaliku ehitaja prantsuse-saksa kontserni AREVA president Ives Guenon on vene ajakirjaniku andmetel jahutanud leedulaste optimismi: kuna partnerluses ei suudeta kokku leppida, siis 2015. aastal on tuumajaama käivitamine ebatõenäoline, pigem saab rääkida aastast 2020. Seega ootaks Leedut ees mitte 5, vaid 10 aastat sisuliselt täielikku energiasõltuvust naaberriikidest.

Muide, ühest Leedu ametkondade poolt valmistatud ettekandest leidsin, et sel perioodil oleks Leedu huvitatud ka elektrienergia täiendavast ostmisest Eesti põlevkivijaamadest.

Tulles tagasi RIA Novosti loo juurde, toob Sinitsõna välja, et Kaliningradi oblast jääb energeetilises mõttes täielikku sõltuvusse naaberriikidest ning on ümbritsetud tuumajaamadega Leedus, Ukrainas, Valgevenes (see riik rajab oma esimest tuumajaama Mogiljovisse) ning ka Poolas (ka Poolal on plaan ehitada oma tuumajaam). Ka Kaliningradi oblast saab hetkel 30% oma elektrienergiast just Ignalinast. Lisaks on avalik saladus, et Kaliningradi oblastis paiknevad ka tuumarelvad ning poliitiliste komplikatsioonide tekkel võib jääda blokaadi.

Artikli lõpulauses on välja toodud, et tuumajaam Kaliningradi oblastis oleks kohaliku olukorra lahendus ja Venemaa trump geopoliitilises kontekstis.

Ilmselt siiski ei taju Vene ajakirjanik tuumaenergeetika kasutuselevõtuks vajalikke mastaape. Kaliningradi oblastis on vaid 430000 elaniku ringis, niivõrd väikese energiatarbe rahuldamiseks ei suuda Venemaa omaette tuumajaama ilmselt käiku lasta.

Mida igaüks võiks teada asbestist

Kõigepealt, geoloogilises mõttes kuuluvad asbestide hulka kuus looduses küllaltki tavalist kiudjat silikaatset mineraali – keerdjate kiududega krüsotiil e krüsotüül ning nõeljate kiududega amosiit, krokidoliit, tremoliit , aktinoliit ja antofülliit. Iga geoloogiatudeng on neid mineraale geoloogia praktikumides määrama õppinud.

Kuna kiulisi materjale saab kasutada näiteks riide valmistamiseks, siis juba vanad kreeklased, roomlased ja pärslased kasutasid asbestist riideid ja laualinasid. Ka kuumakindlad omadused leidsid kasutust, rikkad pärslased puhastasid külaliste hämmastuseks asbestist riideid lahtise tule leekides.

Huvitav on, et asbesti terviseriskid olid tegelikult juba ammu teada, näiteks Plinius Vanem märkas, et asbestist riideid valmistanud orjadel esinesid kopsukahjustused. Teati ka, et asbesti kiud põhjustavad naha sügelust. Aga aeg läks mööda ning inimkond ei osanud vana aja tarkade ülestähendustest järeldusi teha.

Tööstusrevolutsiooni käigus muutus asbest laialt kasutatavaks ehitusmaterjaliks. Asbestikiud on väga kuumakindlad ja tugevad ning neid kasutati aastaid soojusisolatsioonimaterjalina, näiteks soojusisolatsiooni- ja kattekihtide paigaldamiseks, nn tulekindlates kangastes, paberis ja plaatides, siduri ja piduri hõõrdkatetes, eterniittoodetes, elektriisolatsioonimaterjalides, betoonis, tellistes ning isikukaitsevahendites jne. Kõige enam on kasutatud krüsotüüli e krüsotiili, mis on valge värvusega, näiteks USA ehitistes 95% asbestist on just krüsotüül e krüsotiil. Laialdaselt on kasutust leidnud ka pruuni värvusega amosiit (leiukohad peamiselt Aafrikas) ja sinise värvusega krokidoliit (leiukohad Lõuna-Aafrikas, Austraalias ja Venemaal). Teisi asbestimineraale on vähem kasutatud, kuid ikkagi sisalduvad paljudes ehitus- ja soojustusmaterjalides. 2005. aastal toodeti maailmas 2.2 miljonit tonni asbesti, 40% Venemaal, järgnesid Hiina ja Kasahstan.

Asbesti kasutamine on ainuüksi USA laevaehituses hinnanguliselt põhjustanud või põhjustamas umbes 100000 inimese enneaegse surma, kuna asbesti kasutati tuhandete tonnide kaupa torude, katelde, mootori ja turbiinide isoleerimiseks. II maailmasõja ajal oli USA sõjalaevaehituses umbes 4.3 miljonit töötajat, iga tuhande töötaja kohta 14 töölist suri mesotelioomi tagajärjel – see on kopsukelme- või kõhukelmekasvaja, mille tekke põhjuseks on peaaegu alati kokkupuude asbestiga. Sagedasem on mesotelioomi teke pleural, kõhukelme mesotelioom esineb üliharva. Sissehingatud asbestikiud võivad sattuda seedesüsteemi kahel viisil: 1) trahhea ja bronhide limakihile sattunult köhatatakse need kurku ja neelatakse alla, 2) kopsukoest liiguvad kiud lümfisüsteemi kaudu kõhukelmele. Organismi sattunud asbestikiud põhjustavad ümbritsevas koes põletiku ning organismi kaitsemehhanismid püüavad asbestikiude lammutada, mille tulemusena rakkude omadused muutuvad. Haigus areneb aeglaselt, periood asbestiga kokkupuutest kliiniliselt selgelt diagnoositava haiguseni on tavaliselt 20-35 aastat.

Mesotelioomi avastamiseks tehakse röntgen- või kompuutertomograafilised uuringud, vajadusel ka bronhoskoopia. Diagnoos kinnitatakse pleura- või kõhukelmebiopsiaga. Ravi on kombineeritud (medikamentoosne, kiiritus- ja kirurgiline ravi) ning on suunatud valu leevendamisele, kopsufunktsiooni parandamisele, mesotelioomi spetsiifiline ravi seni puudub. Prognoos sõltub kasvaja suurusest avastamisel, selle arengustaadiumist, kasvajaraku tüübist ning teistest asjaoludest. Paljud inimesed elavad 5-10 aastat peale mesotelioomi diagnoosimist ning enamuse sellest ajast tunnevad ennast hästi, aga keskmine eluiga mesotelioomi diagnoosiga inimestel on siiski vaid 1-1,5 aastat.

Teine progresseeruv hingamisteede haigus on asbestoos, mille põhjuseks on suure hulga asbestikiudude sissehingamine kas pikaajalise või väga intensiivse lühiajalise kokkupuute tulemusena. Kopsudes tekib ärritus ja põletik, mis aja jooksul viib kopsude sidekoestumisele ja mille tulemusel väheneb hingamispind ning hingamine muutub ebaefektiivseks. Kopsukahjustus süveneb aastate jooksul. Kaebusteta peiteperiood asbestoosi väljakujunemiseks võib ulatuda 25-40 aastani. Tüüpilised haigustunnused on õhupuudustunne, pindmine hingamine, köha, ragisevad helid sissehingamisel, mis kujunevad välja eri ajal. Haigus areneb edasi vaatamata sellele, et kokkupuudet asbestiga enam ei ole. Hingamisraskus, mis tekib alguses vaid füüsilisel pingutusel, häirib lõpuks kõigi igapäevategevuste puhul. Rasketel juhtudel võib haigus lõppeda surmaga.

Asbestoosi diagnoositakse röntgeni- ja kompuutertomograafilise uuringu abil. Kopsufunktsiooni testiga tehakse kindlaks, kui palju hingamisfunktsioon on langenud. Lõplik diagnoos pannakse kopsubiopsia põhjal. Asbestoosi efektiivne ravi puudub. Asbestist põhjustatud kopsuvähk tekib kopsukoes ja sarnaneb oma olemuselt suitsetamisest põhjustatud vähiga. Inimesed, kellel on asbestoos (või difuusne pleura paksenemine) ja kes samaaegselt suitsetavad, võivad sagedamini haigestuda kopsuvähki kui need, kellel on asbestoos, kuid kes ei suitseta. Kopsuvähi väljakujunemine võib kesta umbes 20 aastat, prognoos elule on umbes 5 aastat.

Siiski on võimalik, et organismil õnnestub asbesti mõjuga osaliselt hakkama saada. Pleuranaastud kujunevad umbes 20 või enama aasta jooksul ja nad ei kujuta ohtu tervisele, kuid on asbestiga kokkupuute indikaatoriks – need on selgelt piiritletud, röntgenoloogiliselt kergesti märgatavad tihenenud või armistunud piirkonnad välimisel pleuralestmel. Sagedamini leidub neid pleura alumises osas. Mõnikord võivad naastud olla lubjastunud. Pleura paksenemine võib olla palju tõsisemate haiguste, nagu asbestoos, mesotelioom või asbestist põhjustatud kopsuvähk, eelsümptomiks.
Kui asbestikiud satuvad kopsu, võivad nad põhjustada pleura aeglaselt kulgeva põletiku, mille tulemusena moodustub kopsukelmel armkude. See takistab rindkere liikuvust ja kahjustab kopsude hingamisfunktsiooni. Pleura paksenemine kujuneb välja umbes 10-20 aasta jooksul peale kokkupuudet asbestiga. Haigestumise tunnusteks on õhupuudus, hingeldus ja valulikkus hingamisel, mis võivad aja jooksul süveneda ning tulemuseks võib olla töövõime langus. Diagnoositakse röntgen-, ultraheli- või kompuutertomograafilise uuringu abil.

Kõigest sellest on ilmselge, et asbestiga ei tohi mängida, kuigi on tegemist täiesti looduslike mineraalidega. Asbestoosi esimene diagnoos pandi Inglismaal 1924. aastal, mesotelioomi hakati siduma asbestiga alles 1940-ndatel aastatel.

Eestis on samuti asbesti kasutatud peaaegu terve sajand, eriti intensiivselt aga eelmise sajandi teisel poolel, kui hoogustus elamuehitus ning rajati elektrijaamu ja teisi suuri tööstusettevõtteid. Aastatel 1962-1995 toodeti Kundas asbesttsementplaate ehk eterniiti ning selle toormeks kasutati aastas 6000-8000 tonni Venemaalt sisse veetud krüsotiilasbesti.

Ohustatud kutsealadeks on näiteks torulukksepad, soojustehnikud, elektrikud, tislerid, vaip- ja muude põrandakatete paigaldajad, sisekujundajad, hooldustöötajad, majahoidjad, katusepaigaldajad, koristajad ning muud kutsealad, mille puhul on vaja pääseda ligi või lammutada katusetühimikke, alusplaate ning muid nn varjatud alasid.

Kuidas asbestiga võimaliku kokkupuute korral käituda nii tööandjate kui töötajate poolt? Seda kõike ning palju muud asbesti kohta saab lugeda Tööinspektsiooni poolt loodud kodulehelt. Eestikeelses Wikipedias aga on asbesti käsitlev artikkel senini mannetu.

Kokkuvõtteks: asbesti mõju sõltub sissehingatava asbestimineraali iseloomust, sissehingatud asbesti hulgast ning organismi vastupanuvõimest. Mõju aga võib ilmneda alles mitmete kümnete aastate möödudes! Kaitsevahendite kasutamisega ja õige käitlemisega aga on võimalik ehitustöödel asbestiohte vältida.

 

 

Mis juhtus Windscale’is 10.10.1957?

10. oktoobril 1957 süttis Cumbrias Windscale’is paikneva Briti tuumareaktori grafiitsüdamik. Oma mõjudelt ületas Windscale’i juhtumi alles Tshernobõli katastroof 1986. aastal.

Kuigi mitmed briti teadlased olid osalenud Manhattani projektis esimese tuumapommi loomisel ning oli sõlmitud ka tehnoloogiavahetuse kokkulepe, sulges USA 1946. aastal oma tuumarelvade arendamise programmi kõikidele välisteadlastele. Briti valitsus otsustas ehitada oma tuumapommi nii kiiresti kui võimalik.

Seascale aastal 1930

Sel otstarbel ehitati Cumbriasse väiksesse Seascale’i külasse kaks reaktorit, mis nimetati Windscale Pile 1 ja Windscale Pile 2. Reaktorites kasutati grafiitaeglusteid ja õhkjahutust. Väljuva kuuma õhu puhastamiseks lisati korstendele briti füüsiku Sir John Cockcrofti nõudmisel filtrid – mida peeti pikka aega asjatuks rahakulutseks ning kutsuti tööliste ja inseneride poolt Cockcrofti narruseks (Cockcrofts Folly). Hiljem selgus, et see narrus takistas õnnetusel muutumast katastroofiliseks.

Reaktorite ehitamise ajal polnud veel teadagi, kuidas grafiit neutronitevoos käitub. Ungari füüsik Eugene Wigner avastas, et grafiidi struktuuridefektides toimub potentsiaalse energia koondumine, mis võib vallanduda tugeva soojusvoona. Wigneri energia akumuleerumise vältimiseks grafiiti pidevalt karastati – kuumutati ning jahutati. See polnud disainis läbi mõeldud ning temperatuuride jälgimiseks puudus sobilik tehnoloogia. Samuti oli kütuseks põlemisohtlik metalliline uraan erinevalt praegustes reaktorites kasutatavast uraandioksiidist, mis ei sütti.

7. oktoobril 1957 algas Winscale Pile 1-s järjekordne karastamisprotsess. Seejuures ei pandud tähelegi, et mitmed reaktori piirkonnad olid ülekuumenenud. 10. oktoobri hommikul avastati, et toimub midagi kummalist. Pumbati rohkem jahutusõhku, see aga lisas hoopis põlemisele hoogu. Kuulutati välja eriolukord.

Katsed jahutada õhuga ning kustutada süsinikdioksiidiga ei õnnestunud. Kasutati vett ning kuigi oht oli väga suur, et tekib vesinik ja koos sellega plahvatus, riskeeriti ning 11. oktoobriks õnnestus leegid kustutada.

Hinnanguliselt pääses keskkonda 700 terabequereli radioaktiivset materjali. Radioaktiivne isotoop I-131 (radioaktiivne jood), mille poolestusaeg on vaid 8 päeva, akumuleerub inimorganismis kilpnäärmnesse ning põhjustab kilpnäärmevähki. Hinnanguliselt oli ümbruskonnas õnnetusest tingitult 240 kilpnäärmevähi juhtumit.

Kedagi ei evakueeritud, küll leiti, et peamine ohtlik mehhanism on radioaktiivsuse sattumine organismi lehmapiima kaudu, seetõttu umbes kuu aja jooksul koguti 500 ruutkilomeetriselt alalt kokku kogu lehmapiim, lahjendati ning pumbati Iiri merre.

Õnnetus ei takistanud tollal oluliselt briti tuumaenergeetika arengut. Küll suleti ka teine ohtlik reaktor. Osa Windscale’i alast nimetati ümber Sellafieldiks ning seal on hetkel endiselt tuumajaam ning ka radioaktiivsete jäätmete vaheladu enne nende paigaldamist lõppladestuskohta, mille rajamisega britid pole veel hakkama saanud. Lõppladestus Suurbritannias läheb Eesti rahas maksma triljoneid, sest kõik tuumaenergia kasutamise jooksul tekkinud kõrge radioaktiivsusega jäägid seisavad vaheladudes.

Peterburis peeti kinni 3 ökoloogi

Kolm Venemaa ökoloogi, neist 2 rahvusvahelise keskkonnaorganisatsiooni Bellona liiget peeti kinni, kui nad proovisid mõõta Saksamaalt Venemaale veetud uraani rikastusjääkide radiatsioonitaset, kirjutavad Bellona http://www.bellona.org/articles/articles_2008/rashid_arrest ning The StPetersburg Times http://www.sptimes.ru/index.php?action_id=2&story_id=24868.

Laev MV Shouwenbank tõi radioaktiivsete jäätmete lasti (2000 tonni) 23. jaanuaril Peterburi sadamasse. Protestiks korraldasid keskkonnaorganisatsioonid Bellona ja Ecodefense 24. jaanuaril 40 osavõtjaga aktsiooni.

Saksa-Hollandi energiagigandil Urenco on Venemaa firmaga Texnabexport leping uraani rikastusjääkide paigutamiseks Venemaale juba 1996. aastast, lepingu kogumahuks on 100000 tonni radioaktiivsete jääkide ladustamine. Jäägid laaditakse Peterburi sadamas maha, transporditakse autodega Kapitolovosse ja sealt edasi raudteetranspordiga Novouralskisse.

Radioaktiivsete jääkide sissevedu on Venemaal seadustega keelatud, aga uraanheksafloriid ei ole Venemaal lihtsalt selles nimekirjas ning Vene ametnikud väidavad, et see on süütu nagu hambapasta. Ökoloogid on teistsugusel arvamusel ning väidavad, et jääkide läheduses õnnestus neil mõõta kõrgenenud radioaktiivsuse taset. Nende väitel, kui kõik oleks ametlik ja korras, poleks ametkondadel mingit põhjust takistada ekspertide poolseid mõõtmisi ja uuringuid.

Peale kinnipidamist, mis toimus jõulises stiilis, veeti ökoloogid ja nendega kaasasolnud kohaliku ajalehe Moi Raion fotograaf eraautoga Kuzmolovo politseijaoskonda, ning peale pika-ajalist küsitlemist vabastati süüdistust esitamata.