2011 esimene lugu – Saksamaa dioksiinide juhtum

Aasta 2011 algas jällegi ettearvamatu keskkonnaprobleemiga. Ligi 3000 tonni Saksamaal müüdud toidulisandit sisaldas lubatust palju kõrgemas kontsentratsioonis dioksiine, selle baasil valmistati umbes 150000 tonni sööta linnu- ja seafarmide tarbeks.

Dioksiinid kui teadaolevatest ühed mürgiseimad keemilised ühendid tekivad kloori sisaldava plastprügi, eriti meditsiiniliste jäätmete põlemisel, mingil määral ka kivisöe-, nafta- ja paberitööstuses. Saksamaa probleemi allikaks oli riigi põhjaosas paiknev tehas, mis toodab erinevaid aineid, muuhulgas nii toidulisandeid loomatoitudele kui lähteaineid paberitööstusele. Kuidas dioksiinid toidulisandi hulka sattusid, seda hetkel uuritakse – tõenäoliselt oli tegemist õnnetusega või tootmisprotsessi muutmisega näiteks raha kokkuhoiu eesmärgil. Biodiislitootja poolt tarnitud rasvhapped, mis pidid minema tööstuslikku kasutusse, sattusid loomatoidu hulka.

Probleemi ilmnedes suleti Saksamaal 1000 farmi, ent kui selgus, et levik oli arvatust suurem, kujunes suletud ettevõtete ja farmide arvuks koguni 4709. Samuti ei piirnenud levi vaid Saksamaaga – kõrgendatud dioksiinisisaldusega mune oli eksporditud Hollandisse ning majoneesi lähteaineid Suurbritanniasse. Lõuna-Korea keelustas Saksamaa päritoluga linnu- ja sealihatoodete impordi.

Tähtis on aru saada, kui väike dioksiinide kogus võib olla juba ohtlik ning põhjustada paljunemis- ja arenguprobleeme, kahjustada immuunsüsteemi ning põhjustada vähki. Eriti ohtlikud on dioksiinid rasedatele naistele ning võivad kanduda edasi lastele. Dioksiinid bioakumuleeruvad toiduahelas, seega kasvavad ka ohud. Organismi sattudes on dioksiinid keemiliselt stabiilsed ja ladestuvad rasvkudedesse. Toidurasvades on dioksiinide lubatud kontsentratsiooniks 0.75 nanogrammi kilogrammi kohta ehk protsentides 0.000000000075%. See piirmäär oli ületatud 77-kordselt, dioksiinide sisalduseks määrati Scheswig-Holsteini põllumajandusministeeriumi andmeil 58 nanogrammi kilogrammi kohta.

Tegelikult määrati kõrgendatud sisaldus juba 2010. aasta märtsis – vastav info aga ei jõudnud ametkondadeni enne detsembri lõppu. Intsident ilmnes esmalt 27. detsembril 2010, kuid algselt arvati, et saastunud oli vaid 26 tonni linnu- ja loomasööta.

Leitud on, et kõnealune ettevõte polnud isegi ametlikult registreeritud. Instidendi tulemusena võib loomatoitude kontroll muutuda rangemaks. See pole ka esimene kord, kui dioksiiniprobleem toiduainetes Euroopa Liidus ilmneb. 2008. aasta algul ütlesid Jaapan ja Lõuna-Korea ära mozzarella juustu tellimused, kuna tekkis kahtlus kõrgendatud dioksiinisisalduse kohta Itaalia pühvlipiimas. Samal aastal leiti kõrgeid dioksiinikontsentratsioone Iirimaal sealihas, Põhja-Iirimaal tapeti 7000 lehma. Põhjuseks oli jällegi saastunud loomatoit.

Kuna Euroopas on toiduainete tootmise ja töötlemise süsteemid rahvusvaheliselt tugevalt omavahel seotud, siis üks viga tootmisprotsessis võib kaasa tuua väga suure rahvusvahelise probleemi.

 

 

 

 

 

Sõda prügila vastu: uus vaatus

Politseieskordi saatel liikuvad prügiautod on jällegi saanud Itaalias Campania regioonis reaalsuseks. Napoli tänavad on kaetud prügiga, eeslinnades mässavad inimesed ehitavad barrikaade. Puhkenud on tulekahjud, mis suurendavad riske veelgi – prügi põlemisel tekkivad dioksiinid kuuluvad kõige ohtlikumate keskkonnamürkide hulka. Prügiautosid on hävitatud juba kümnete kaupa. Vanemad on oma lastele kooli järele läinud, et nad ei satuks vägivalla keskele.

http://www.ecologiae.com/terzigno-discarica/24754/

Süüdistused rahvusvahelises meediaruumis lendavad jällegi kohaliku maffia Camorra suunas, mis olevat huvitatud vaid kasumist ja ei hooli inimestest. Tegelikkuses on probleemid pigem tehnoloogilist laadi. Campania regiooni prügiprobleem pidi lahenduma prügipõletustehaste käikulaskmise abil Acerras, paraku on tekkinud olulised hilinemised. Seniks aga tuleb prügi kusagile ära paigutada – linnaelanike seisukohalt peavad tänavale paigutatud prügikotid kusagile lihtsalt kaduma…

Rahutuste tekke otseseks põhjuseks on Terzigno lähistel paikneva Vitiello karjääri prügila avamine, kuna prügi lihtsalt ei ole kuskile panna – naaberregioonid on prügi vastuvõtmisest keeldunud. See sisuliselt Euroopa suurim prügila paikneks Vesuuvi rahvuspargi äärealal 800 m kaugusel Terzignost.

http://vesuvionline.ilcannocchiale.it/2010/09/19/gli_scellerati_delbuongoverno.html

Väikelinn Terzigno paikneb Napolist 20 km ida pool – sisuliselt Vesuuvi jalamil ning teisel pool vulkaani. Niivõrd tihedasti asustatud piirkonnas on prügilate asukohtade leidmine lihtne – ainsateks võimalikeks kohtadeks on ammendatud kaevandused. Nii tekkiski plaan põletustehase hilinemise tõttu viia prügi Vitiello karjääri Terzigno lähistel. Vulkaani nõlvale rajatud prügila puhul kardetakse nii vee- kui õhureostust.

http://212.239.51.17/terzigno/img/public/panorama_terzigno.jpg

Väljavõte: Google Maps

Kogu Terzigno on jalgel, rahutused on levinud ka naaberlinna Boscorealesse. Naised, lapsed ja vanurid kogunevad rahulikult, noormehed aga purustavad poeaknaid, süütavad prügiautosid ning põletavad Itaalia lippe.

Peale uudist, et öö kattevarjus on prügiautod oma koormad karjääri tühjendanud, algas rünnak. Via Passantil tõkestati autode tee ning rünnati nii kivide kui süütepudelitega. Kakskümmend autot pääsesid politseieskordi all läbi, kaheksa langesid rünnaku ohvriks. Autojuhid põgenesid paanikas. Mitmed politseinikud on saanud vigastusi. Ainsaks olukorra lahendajaks arvatakse jälle olevat peaminister Silvio Berlusconi – täpselt nagu 2007-2008 prügisõjas. Tänu eelmise prügisõja ajutisele lahendamisele kindlustas Berlusconi endale eelmistel valimistel võidu. Nüüd lubas ta Terzignole rahalist kompensatsiooni, kuid kohalikud juhid keeldusid, lubades oma territooriumi iga hinna eest kaitsta.

Blokaadi tulemusena on Napoli tänavatele kuhjunud juba 2400 tonni prügi.

Sekkunud on ka Rooma paavst Benedictus XVI, kes on öelnud, et uudised on alarmeerivad ning olukorrale tuleb leida õiglane lahendus kõikide osapoolte heas tahtes ja koostöös.

Lisaks ei maksa unustada, et ka Vesuuvi aktiviseerumise oht lähiaastatel on küllaltki suur… Aastal 79 toimunud Vesuuvi purskes oli Terzigno tõenäoliselt üks esimesi, mille kuum tuhapilv hävitas.

Meenutuseks kirjutis eelmisest prügisõjast.

VIDEO: MÄSS

VIDEO: DEMONSTRATSIOON JA PÕLETATUD PRÜGIAUTOD

VIDEO: ÜLEVAADE VITIELLO KARJÄÄRIST

Allikad:

http://altocasertano.wordpress.com/category/speciale-emergenza-rifiuti-campania-caserta-napoli/

http://www.corriere.it/International/english/articoli/2010/10/22/terzigno-trash.shtml

http://news.yahoo.com/s/afp/20101023/ts_afp/italyenvironmentprotest_20101023175758

Tants kilekottide ümber

1970-ndate teine pool. Tuttav soomlane tõi Tallinnasse välismaa kilekoti. Uhkelt marssis tubli eestlane oma kilekotiga tööle, kooli, kauplusse. Kilekoti sangade katkiminek oli tõsine katastroof. Sageli pandi välismaise kilekoti sisse kodumaine kilekott – siis ei saanud sangad nii kergesti katki minna. Vahetevahel küll jäi pilk soomekeelsele kirjale ’Älä heittää kassia luontoon, käyttää jätepussina.’ Lahe, väljamaakeelne kiri ka peal. Kuigi kummaline. Ära viska kotti loodusesse, kasuta prügi väljaviimiseks…

2010. Võitlus kilekottide vastu on viimas kilekoti maksu kehtestamiseni. Nii saab kilekotist võrreldes omahinnaga sisuliselt kõige kõrgemini maksustatud toode. Samas on maailmas ühe kauplusest kaasa saadud või ostetud kilekoti keskmiseks kasutusajaks 12 minutit ja on arvutatud, et taaskasutust leiab 0.5-3% kilekottidest. Taaskasutus on lihtsalt kordades kallim võrreldes uute toodete valmistamisega.

Kokku tarbitakse maailmas hinnanguliselt 500 miljardit kuni 1 triljon kilekotti aastas – igas minutis üle miljoni kilekoti. Keegi ei oska seda arvu isegi 100 miljardi täpsusega öelda. Ühe polüetüleenist kilekoti lagunemine keskkonnas võib võtta heade lagunemistingimuste korral aega umbes 20 aastat, halvemal juhul aga üle 1000 aasta. Looduspilt, mille osaks on kilekotid, on piisavalt jube. Üheks kilekoti põhiprobleemiks ongi edasi kandumine tuulega. Loomad kannatavad otsest kahju – kilekott laguneb looduses väiksemateks tükkideks, mis võivad loomi söömise korral mürgitada. Välja on arvutatud, et ookeanide igal ruutkilomeetril hõljub umbes 18000 plastikutükki ning et 10% toodetud plastikust jõuab ookeanidesse. Tekkinud on ka terved prügisaared.

Mida teha? Parimaks lahenduseks ei ole kilekottide keelustamine, sel juhul on asendustoodeteks näiteks ühekordsed paberkotid. Paberkoti puuduseks on kasutuskõlbmatuks muutumine niiskumise või vigastumise tõttu ning nende kasutusaeg ei pruugi olla kilekotist suurem. Tänapäevases ühiskonnas on ka ülimalt raske end tagasi mõelda olukorda 30 aastat tagasi, kui iga kilekott oli väärtus omaette. Samas ainsaks loogiliseks lahenduseks on mistahes materjalist kandekottide paljukordne kasutus.

Keskkonnahoidlikkuse seisukohalt ongi kõige tähtsam parameeter aeg, mille jooksul me üht või teist toodet kasutame. Näiteks kui meil on vastupidav kilekott, mida me kasutame pikema perioodi jooksul poes ostusid tehes ning lõpuks kasutame seda ka prügikotina, tagades, et kilekott kindlasti kohe mujale keskkonda ei satu, siis sellest rohelisemat käitumist on raske soovitada. Kahjuks rebenevad paljud meie kauplustes pakutavad kilekotid sageli juba enne kauplusest väljumist.

Üleminek biolagunevatele kilekottidele on igati tervitatav. Kuid termin ’biolagunev’ tähendab sageli vaid seda, et kilekott laguneb kiiremini kompostimisel ja prügilas. Tean kaubandusketti, mille väitel tema plastikust kotid lagunevad looduses kuumuse, päikese UV-kiirte ning tuule mõjul vähem kui kahe aastaga. Olen ühe sellise kotiga toimuvaid muutuseid jälginud juba üle aasta ning peale trükivärvi tuhmistumist ei näita kott küll mingeid olulisi lagunemise märke. Ning kui kunagi lagunema hakkabki, on probleem ikka sama – see ei haihtu ju korraga, vaid laguneb kõigepealt väiksemateks osadeks, mis kanduvad tuulega laiali. Kui aga kilekott on juba ükskord maetud koos kogu muude jäätmetega prügilasse, kas see, kui kiiresti ta seal laguneb, on kõige olulisem – arvestades, et prügilad on planeeritud prügi muust maailmast isoleerima tuhandeteks aastateks? Kui inimene kasutab biolagunevaid kilekotte ja ikkagi laseb need loodusesse tuultega vabalt lendlema, siis realiseerub biolagunevus alles aastate möödudes.

Kilekoti maks hakkab kindlasti piirama müüdavate kilekottide arvu ja sellega võiks otsekui rahul olla. Tundub, et teist teed ei ole – me ei suuda tarbijamentaliteediga ühiskonnas mõtteviise muuta. Lisaks peaks teatud lisa laekuma ka riigieelarvesse. Kuid selline majanduskäitumise pealesurumine kannab endas sõnumit, et muudatused mõtteviisis ei pruugigi olla vajalikud. Samuti ei kehti maks ju väikestele pakendikottidele, prügikottidele jne. Kui saadav tulu rakenduks loodushariduse arendamiseks ja tarbijakäitumise muutmiseks ka laiemas mõttes kui ainult kilekotid – kasvõi leidmaks kõige efektiivsemad meetodid, kuidas vähendada prügi jätkuvat tassimist metsa alla, siis oleks kasu meie keskkonnale mitmekordne.

Miks siis ikkagi peaks kilekotte vähem kasutama ja jälgima iga ostetud kilekoti edasist saatust? Ehk aitab seda mõista järgmine pildiseeria.

Kokkuvõtteks: kõige olulisem on kasutada ükskõik missugust kandekotti palju kordi, kasutada kilekotte näiteks prügikottidena ja tagada, et ükski teie valduses olev kilekott loodusesse ei pääse.

Charles Moore/The Algalita Marine Research Foundation

http://ext.morainevalley.edu/green/?p=46

http://www.green-england.co.uk/articles/Negative_Impact_of_Plastic_Bags

http://www.vaporsmagazine.com/2008/07/skip-the-plastic-get-the-paper-use-the-latex/

http://www.morsbags.com/html/

http://maaelu.postimees.ee/060408/esileht/arvamus/322125_foto.php Foto: Toomas Huik


Mis on punane muda?

Inimohvritega õnnetus Ungaris on tekitanud küsimusi, mis on see punane muda, mis tungis Devecseri ja Kolontari asulatesse Ajka alumiiniumitehase jäätmehoidlast.

Google Maps: punase muda jäätmehoidla eristub selgelt

Veel 1986. aastal toodeti Ungaris 856000 tonni alumiiniumoksiidi, praeguseks ajaks on see vähenenud mitukümmend korda. Alumiiniumimaagiks on boksiit – settekivim, mis tekib soojas ja niiskes kliimas peamiselt alumosilikaatide porsumisel (keemiline murenemine ja sellele järgnev settimine kontsentreerib alumiiniumi) ning koosneb alumiiniumoksiidist ja alumiiniumhüdroksiidist (sisaldades 30-54% Al2O3), lisanditest peamiselt ränidioksiidist, rauaoksiididest ja -hüdroksiididest, savimineraalidest ning titaanoksiidist. Värvuselt on boksiit hallikas, pruun, kollakas või punakaspruun.

Et alumiiniumi toota, tuleb kõigepealt alumiiniumoksiid puhastada. Selleks kasutatakse peamiselt Bayeri protsessi. Boksiiti uhutakse kuuma NaOH lahusega (175 °C), mille tulemusena alumiinium lahustub, lisandid aga mitte. Jääk filtreeritakse ning sellele ei ole head kasutust senini leitud – seda juba 120 aastat! Suure rauasisalduse tõttu on jääk punaka värvusega ning kuna tsementeeruvaid mineraale pole, paigutatakse püdel mass – punane muda – settebasseinidesse ootuses, et see aja jooksul tiheneb ja kuivab. Alumiiniumoksiid saadakse hüdroksiidist selle kuumutamisel 1050°C-ni.

Aluselise uhtmise tagajärjel on punase mudaga kokku puutuval veel väga kõrge pH, ulatudes Ungaris 13-ni, mujal maailmas teatud juhtudel ka 14-ni. Seega ei avalda inimestele otsest keemilist mõju mitte plii, nagu mitmed infoallikad on väitnud, vaid väga aluseline NaOH vesilahus, mis põhjustas inimestel silma- ja nahakahjustusi. Muda sisaldab tõepoolest ka kõrgendatud kontsentratsioonides raskmetalle, näiteks pliid, kaadmiumi, arseeni ja kroomi. Samas inimohvrite põhjuseks Ungaris oli ikka mudavool – tammi purunemise tagajärjel vabanes hinnanguliselt 0.7-1.1 miljonit kuupmeetrit muda, mõjutades 40 ruutkilomeetri suurust ala. Võrdluseks: Ülemiste järve pindala on 9.6 ruutkilomeetrit. Jõgedesse tungides muda küll järk-järgult lahjendub, kuid reostab jõe, settides järk-järgult jõe põhja.

Huvitava kokkusattumusena töötasin aastail 2001-2003 Itaalias Ispras EL Ühisteaduskeskuses ühes toas ungarlasega ja nõustasime teadlastena EL uue kaevandusjäätmeid käsitleva seadusandluse kujundamist peale seda, kui aastail 1998-2001 olid toksiliste jäätmete tammide purunemised Rootsis, Hispaanias ja Rumeenias. Ungarlane ütles siis – ka meil on jäätmeid, nimelt punane muda… Samas sellist katastroofi Ungaris poleks küll oodanud, sest tammide stabiilsuse tagamisele on pööratud viimase 10 aasta jooksul suurt tähelepanu. Ka ettevõtte esindajatele tuli õnnetus täieliku väga halva üllatusena. Hetkel püütakse muda stabiliseerida kipsiga.

Ohte mitte tunnistav on avaldus ettevõtte Mal Magyar Aluminium kodulehel:

“Our company has committed itself considerably to minimise all negative effects on the environment and to comply with the European standards. Up-to-date process and equipments are used to protect the purity of air and natural water. Suitably localized, up-to-date, fail-safe ponds equipped with monitoring system are available to dispose the red mud. We devote ourselves to recultivate the red mud dumping area. The filled red mud disposal ponds are continuously covered with soil and plants. The environment management system according to ISO 14001 was introduced in 1999.”

Tõlge: “Meie ettevõte on tõsiselt pühendunud muutmaks minimaalseks kõik negatiivsed keskkonnamõjud ning vastamaks Euroopa standarditele. Õhu ja vee puhtuse tagamiseks kasutatakse kaasaegseid protsesse ja tehnikat. Punase muda ladestamiseks on olemas sobiva asukohaga kaasaegsed ja õnnetuskindlad settebasseinid, mis on varustatud seiresüsteemiga. Oleme pühendunud punase muda jäätmehoidla korrastamisele, kattes neid järk-järgult mulla ja taimedega. Keskkonnajuhtimise süsteem, mis vastab ISO 14001 standardile, käivitus aastal 1999.”

Nii et jällegi, nagu ka Mehhiko lahe naftakatastroofi puhul – õnnetuse toimumise tõenäosust peeti olematuks. Ettevõte on teinud ka ametliku avalduse. Väite kohaselt jäi reservuaari 96-98% mudast, seega keskkonda tungis 2-4%.

Eestis nii suuri ohte ei ole, põlevkivituha platood ja ka poolkoksimäed on kivistunud, kuna jäägid sisaldavad tsemendimineraale. Küll on minevikus Balti soojuselektrijaama tuhaväljadelt Narva veehoidlasse pääsenud aluselist vett. Ka Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidla on praeguseks korrektselt kaetud, mere uhtumise eest kindlustatud ja suletud.

Naftakatastroofi epiloog: vastastikused süüdistused

Vastastikune süüdistamine Mehhiko lahe naftakatastroofiga seotud ettevõtete vahel on alanud ja kaalul on ei rohkem ega vähem kui 15 miljardit dollarit.

Paljud suurõnnetused on tingitud mitmete asjaolude kokkulangemisest ning üliväikese tõenäosusega sündmuste ahelast. Ometi need juhtuvad – nii ka Mehhiko lahe naftakatastroof. Kui aga tootmisprotsessi on kaasatud erinevad ettevõtted, algab vastastikune süüdistamine – eks ikka eesmärgiga ennast võimalikult puhtaks pesta.

22. aprill 2010. Foto: The Times-Picayune

8. septembril 2010 avati naftakatastroofi loos uus peatükk. BP 193-leheküljeline aruanne, mida koostas üle 50 peamiselt BP töötaja, kirjeldas vigade järjestikust ahelat ning nõustus, et osa vigu oli põhjustatud ka BP poolt, kuid Halliburton, kes vastutas rajatava puuraugu tsementeerimise eest, ning Transocean, kellele puurimis- ja tootmisplatvorm tegelikult kuulus ja pidi hooldama blowout preventerit (BOP) lahe põhjas, on vastavalt aruandele samuti suursüüdlased.

Lahe põhjas 1500 m sügavusel paiknenud ohutussüsteem BOP on lekkeid ärahoidev hiigelsuur klappidesüsteem massiga 450 tonni. Lekke peatamiseks on mitmed erinevad lahendused ning seadme rike on asjatundjate arvates väga mitmete erinevate asjaolude kokkusattumuse tulemus.

Pinnale toodud vigane BOP. Foto: Ted Jackson, The Times-Picayune

Panused on suured. Kui BP naftaplatvormi operaatorina leitakse süüdi olevat kas siis hooletuses või väga suures hooletuses, võivad trahvid erineda 15 miljardi dollari võrra. Aruande loogikat arvestades aga käivituvad hagid ja vastuhagid ettevõtete vahel.

BP uurijad liigendavad tragöödia nelja etappi, millest igaühes tehti mitu viga. Kõik algas sellest, et süsivesinikud (nafta ja gaas) tungisid tsementeeritud puurauku. Teises etapis ei suudetud aru saada, et nafta ja gaas tõusevad kiiresti platvormi suunas. Kolmandas etapis toimusid plahvatused. Ja lõpuks BOP ei suutnud voolu peatada ning naftaleke sai alguse.

BP aruanne ütleb esimese etapi kohta, et Halliburton varustas platvormi ebasobiva tsemendiseguga – seda tõendasid testi tulemused. Samas tõdetakse, et BP meeskond ei suutnud aru saada tsementeerimisega seonduvatest raskustest ning ei viinud läbi korraliku testi kontrollimaks tsemendisegu kvaliteeti.

Teise ja kolmanda etapi analüüsil koondub tähelepanu Transoceani tegevusele. Raske puurimismuda eemaldamisel puuraugust ei osatud aru saada märkidest, et midagi on valesti. Kui nafta ja gaas tungisid platvormini, ei suudetud seda voogu suunata üle parda, vaid juhiti muda ja gaasi separeerimise süsteemi, mille tulemusena gaas tungis tagasi platvormile.

Lõpuks ei aktiviseerunud BOP – ei enne plahvatust ega ka pärast, kui kadus side platvormiga. Dubleeritud süsteem pidi igal juhul puuraugu sulgema. Ka kaugjuhitava roboti abil ei õnnestunud BOP-d aktiveerida. Uuringud on näidanud, et BOP aku oli tühjenenud ning sulgev klapp polnud töökorras. BP arvates on tegemist Transoceani poolse viletsa hooldusega. Hooldus pidi toimuma iga 5 aasta järel, kuid seda seadet polnud kontrollitud juba ligi kümmekond aastat.

Halliburton omakorda vastas kiiresti, et aruandes esinevad olulised möödarääkimised ja ebatäpsused. Transocean keeldus samuti oma olulisuse rolli tunnistamast ning tõi välja hoopis probleemid puuraugu konstruktsioonis ning BP poolses projektijuhtimises. Samal ajal BP väitel oli puuraugu konstruktsioon optimaalne. Seega on selge, et kohtuasjad on algamas.

Tõsiseks küsimuseks on tõstatunud, kas merepõhja puurimist tohib üldse nii läbi viia – mitme lepingupartneriga, kel igaühel on oma motivatsioon, vastastikused konfliktid ning võimalikud süüdistused eesmärgiga vastutusest pääseda juhul, kui midagi läheb valesti.

Samas on enamus lahekalda elanikke, nende hulgas hukkunud tööliste sugulased arvamusel, et BP aruanne on enese puhtakspesemise katse. Keith Jones, kelle poeg Gordon hukkus plahvatuses, ütles: “See on nagu purjus autojuht sõidaks teisele autole sisse ja tapaks kaks inimest, ning kui ta on uuesti kaineks saanud, püüab parameedikutele tõestada, et varem kohalejõudmise korral oleksid nad võinud ohvrid päästa.”

Ajalehtede The Economist, The Washington Post, The New York Times ja The Times-Picayune põhjal

Naftakatastroof – aeg järele mõelda kogu maailmas

Sündmused 2010.aasta esimesel poolaastal  annavad meile kõigile mõtlemisainet. Loodus pakub jätkuvalt ootamatusi ja meie tehnoloogilised lahendused ei ole eriolukordadeks piisavad. Seda kogesid omal nahal ka eestlased, kes Islandi vulkaani tuhapilve tõttu koju ei pääsenud või sõidud sõitmata jäid. Naftakatastroof Mehhiko lahes aga on puhtalt inimese enda kätetöö. Puurida 1500 meetri sügavuse mere põhja  4 kilomeetri sügavune auk naftamaardlani – sellega saab inimene hakkama. Samas aga sulgeda see enne kasutuselevõttu nii, et toimub 11 hukkunuga plahvatus, kogu ujuvplatvorm vajub mere põhja ning Mehhiko lahte lekib mitmete kuude jooksul nii palju naftat, et selle kogust isegi täpselt määrata ei osata – sellega on nüüd inimene samuti hakkama saanud.

Kui algul teatas BP lekkest umbes 5000 barrelit päevas, siis 19. juuni ametlik hinnang oli 35000-60000 barrelit päevas ning 16. juuli seisuga on hinnatud, et kokku on Mehhiko lahte lekkinud üle 4.3 miljoni barreli ehk üle 610000 tonni naftat. Nüüdseks on selge, et tegemist on läbi aegade maailma suurima naftareostusega inimeste hooletuse ja teadlikult võetud riskide tõttu, suurem on vaid 1991. aasta Lahesõja tagajärjel Pärsia lahte lekkinud nafta kogus.

Terve maailm on jälginud kuude kaupa BP katseid leket pidurdada otseülekandes. Ettevõtte kodulehel bp.com on link ’watch the live streams’ ning ühendus reaalajas Mehhiko lahe põhjaga ongi loodud. BP aastaaruanne 2009. aastast aga toob välja, et kontsern registreerib vastavalt oma keskkonnastandarditele iga lekke, mis ületab 1 barreli mahu.

Hetkeks (18.07.2010) on BP-l õnnestunud lekkekohale paigaldada uus ja efektiivsem 75-tonnine naftakoguja, mille abil loodetakse kogu lekkiv kütus mere pinnale pumbata. Leke on  peatunud, kuid surve on pidevalt tõusnud ning ametlikku teadaannet õnnestumise või ebaõnnestumise kohta veel ei ole.

Sadu kilomeetreid reostatud randu. Kalad. Linnud. Merikilpkonnad. Austri- ja krevetikasvatused. Mississippi delta alad. Kogu ökosüsteem kannatab. Tööta on jäänud kalurid, hotellipidajad, kaatrilaenutajad. Kehtestatud süvamere puurimiskeeld on põhjustanuid omakorda tööpuudust. Õnnetuse seniseid kogukahjusid on hinnatud 30 miljardile dollarile. BP-ga on sõlmitud kokkulepe 20 miljardi dollari tasumiseks 3.5 aasta jooksul.

BP töötles lekkekohta Euroopas keelustatud kemikaaliga – et nafta vee pinnale ei tõuseks. Ometi jõuab naftat üha enam rannikuile, toimub loterii ning selguvad üha uued kaotajad. Inimesed kirikutes paluvad, et nafta nendeni ei jõuaks. Missuguseks aga kujuneb mõju orkaanide ajal? Missuguseks kujuneb kemikaali kasutamise tegelik mõju, vähendades küll nafta sattumist rannikuile, kuid suurendades mõju sügavamatele veekihtidele ja merepõhjale?

President Obama väljendas end selgelt: „Shut the damn hole!“ Miks siis ikkagi ei suutnud kogu maailm mitme kuu jooksul ühte auku sulgeda? Või tegelikult BP, kogu maailm vaatas pealt. Õnnetuse pidi ära hoidma mere põhjas paiknev 450-tonnine blowout preventer ehk BOP. Gaasipurske korral BOP klapid sulguvad, sulgurmehhanismid on erinevad ja dubleeritud. Seda aga, et ühel hetkel võib BOP alt vedada, ei sisaldanud ükski riskihinnang. Kuna riski ei olnud tuvastatud, puudus ka selliseks õnnetuseks valmisolek.

Nii käitutigi BP poolt sarnaselt 1979. aastal samas Mehhiko lahes toimunud  Ixtoc I naftaplatvormi plahvatusele järgnenud lekkega. Kõigepealt prooviti rajada lekkekohtadele kuppel, aga koos naftaga eralduv maagaas moodustas reaktsioonis veega kristalseid hüdraate ning blokeeris pumpamistoru ava. Läbikukkumine. Seejärel prooviti BOP kaudu puurauku pumbata rasket vedelikku, sisuliselt puurimismuda, mis pidi tungima maardlani välja ja blokeerima väljavoolu. Läbikukkumine, leke murdunud torust oli liiga tugev. Kolmas katse püüdis sisestada BOP kaudu kummitükke, mis oleksid pidanud murdunud toru otsa blokeerima. Läbikukkumine.

Lõpuks prooviti murdunud toru ots läbi saagida. Väga oluline oli saada sirge lõikekoht, et hiljem tihe kate paigaldada. Saag aga kiilus kinni ning toru läbihammustamisel hiiglaslike tangidega jäi toru ots hambuliseks.

Paigaldatud kate ehk top hat oli jällegi eriline – seda soojendatakse metanooli ja soojendatud mereveega vältimaks kristalsete hüdraatide teket. Kate aga lekkis alumise ääre alt ja seda sai ka reaalajas mitme nädala jooksul jälgida. Katte abil on suudeti koguda kuni 15000 barrelit päevas, vahepeal aga kogumine seiskus, kuna laeval tekkis tõenäoliselt välgulöögist tulekahju… Nüüdne kate on endisest tugevam ja efektiivsem.

Kurioosumina on õnnetuse tulemusena lisaks BP rannikuosariikide abirahale eraldatud BP grandid ka kohalikele ülikoolidele. Kokku 500 miljoni dollarilisest grandipaketist sai Louisiana riiklik ülikool juba 5 miljonit dollarit ning Florida okeanograafiainstituut ja Mississippi ülikool kumbki 10 miljonit dollarit. Vajalik on uurida nafta koostist, jaotumist, keemilisi muutuseid lagunemisel, nafta ja kemikaalide mõju ökosüsteemidele. Agarus, kui kiiresti ja kui suures mahus BP toetusi ja grante jagab, näitab omakorda katastroofi mastaapsust ning firma soovi end säilitada. Kohalik meedia aga on juba süüdistanud ülikoole selles, et sõlmitud lepingud pole mitte heatahtlik panus uurimistöösse, vaid tagamaks BP-le juriidilist kaitset. Samas aktsiakursi languse tulemusena on BP aktsiapaki väärtus juba langenud üle 63 miljardi dollari.

Mida on meil kõigest sellest õppida? Seda, et vanasõnad üheksa korda mõõda, üks kord lõika ja pigem karta, kui kahetseda kehtivad? Et ametkonnad ja ettevõtted peaksid pöörama rohkem tähelepanu riskidele ja ohutusele, sest tagajärjed võivad olla kolossaalsed?

Hoidmaks Läänemerd tuli ideedega välja meie hulgast novembris 2007 lahkunud akadeemik Karl Rebane. Laseriehituse algatajana ja toetajana Eestis soovis ta vähendada naftakatastroofide riske Läänemerel  – lähtudes pragmaatilisest arusaamast, et ohutuse tagab kõrgendatud vastutus.

Lennukitele paigaldatavad spetsiaalsed laserid võimaldavad näha ka õhukest naftakihti merel. Aga leitud naftareostuse korral – kui just tegu pole hiigelsuure reostusega karile sattumise tagajärjel – on sageli väga keeruline kohtukindlalt tuvastada, missugune tanker süüdi oli. Ideeks oli panna tankerite pardale naftaloots koos laserradari ehk lidariga ning märgistada laadungid eriliste ainete kui markeritega, igal laadungil erinev märgistus. Vaja minev kogus lisandainet on üliväike, määramiseks on Tartu Ülikooli füüsikutel  olemas nii aparatuur kui metoodika. Märgistatud laadungite korral on võimalik hoolimatu naftareostuse tekitamise ja sündmuskohalt lahkumise korral süüdlasi avastada ja naftavedajatelt trahvirahad kohtukindlalt välja nõuda.

Selline süsteem oleks tõstnud naftavedajate vastutustunnet ning vähendanud naftareostuse riske. Samas süsteemi juurutamine tähendaks põhimõttelisi muutusi seadusandluses, millest naftavedajad ei ole kindlasti kohe huvitatud. Mis aga on tähtsam – naftavedajate huvi või Läänemere puhtus ja ohtude vähendamine?

Vajadused riske adekvaatselt hinnata on igal elualal, igas ettevõttes. Kuna aga katastroofstsenaariumite tõenäosus on hinnanguliselt sageli üliväike, siis puuduvad süsteemid ja meetodid nende realiseerumise korral tegutsemiseks. Nii oli vulkaanituhaga ja nii oli Mehhiko lahe naftalekkega. Seega peaks 2010. aasta esimene poolaasta olema õppetunniks kogu maailmale. Tundub aga, et inimeste reaalne käitumine on arvatust loium. Nii nagu Islandi vulkaanid on hetkel vagusi, püütakse naftakatastroofile viidates ehk tugevamalt käivitada tuumaenergeetika ja taastuvenergeetika arenguprogramme ja arendusprojekte, kuid elu läheb edasi vastavalt bau-printsiibile (business as usual) ning kogu maailm on hoopis ootel, mis ja kus järgmisena toimub, sest mida tehnoloogilisem on ühiskond, seda haavatavam ta ühtlasi on nii looduse, inimtegevuse äparduste kui muude ettenägematute asjaolude kokkulangemiste poolt…

Mehhiko laht: ‘top hat’ vähendab naftaleket, aga ei peata

Nafta voolab Mehhiko lahte edasi. 3.06.2010 tehti BP poolt  uus katse leket pidurdada ning paigaldati eelnevalt katki hammustatud toru ja BOP ülemise osa peale kate, piltlikult väljendudes lükati peale müts (top hat) ning nüüd õnnestub osa nafta ja metaani segust merepinnal toru kaudu kätte saada. Tegemist ei ole kogumiskonteineriga, nagu Eestis on uudistest läbi jooksnud, vaid katkise toruotsa ja kogumistoru ühendusega.

Katte ehitus on keeruline, selle soojana hoidmiseks pumbatakse kattesse metanooli ja soojendatud merevett, lisaks pumbatakse kogumistorusse lämmastikku hoidmaks toru veevabana. Nii sügaval (1500 m) merepõhjas toimub suure rõhu ja madala temperatuuri tingimustes kristalliseerumisreaktsioon – metaan reageerib veega ning moodustuvad metaanhüdraadi kristallid, mis võivad kogumissüsteemi ära ummistada.

Just sel põhjusel ebaõnnestus esimene katse leket pidurdada. Väljavoolule paigaldati suur koonusekujulise kogumiskate, aga metaanhüdraadi kristallid blokeerisid kogumistoru.

Peale uue katte paigaldamist on mõnevõrra täpsustunud ka lekke suurus, hinnanguliselt on see 12000-19000 barrelit päevas – kindlalt üle 2 korra suurem, kui BP alguses avalikustas (5000 barrelit päevas). Hinnaguliselt suurenes leke toruotsa katkihammustamisega 20% võrra, seega võis esimese kuu jooksul olla 10000-16000 barrelit päevas.

Top hat võimaldas esimestel päevadel peale paigaldamist toru kaudu kokku koguda maksmiaalselt 6000 barrelit naftat – seega on suudetud naftaleket vähendada kolmandiku kuni poole võrra, aga 6000-13000 barrelit päevas lekib endiselt merre ning BP räägib hetkel nafta kogumise optimeerimisest, mitte lekke peatamisest. Optimeerimine tähendab, et püütakse kogumissüsteemi tulemit maksimeerida tagades samas selle töökindluse. BP esialgne optimistlik prognoos oli, et ligi 90% lekkivast naftast õnnestub kokku koguda, kuid kartus on, et tehnilisele lahendusele vastav optimum jääb palju väiksemaks. Praegu lekib top hat alumise ääre alt väga tugevalt.

Valmistatud on ka teisi top hat variante, on võimalik, et püütakse paigaldada loodetavalt parem versioon – kuid endiselt on väga kaheldav, et kogu lekkiv nafta või isegi valdav enamus suudetakse kätte saada.

Näib, et kordub 1979. aasta Ixtoc I katastroofi stsenaarium ning enne naftamaardlas survet vähendavate puuraukude valmimist leket peatada ei õnnestugi. Puuraukude valmimine on plaanitud augustiks, samas võib see olla optimistlik prognoos arvestades eriti orkaanide hooaega, mis juba algas juuni algusega ning kulmineerub augusti keskpaigaks ja septembriks.

Üks allveerobotitest jätkab endiselt lekkiva nafta töötlemist kemikaalidega otse lekkekoha juures. Leke on jälgitav reaalajas BP kodulehelt, leket ja kemikaalide pihustamist jälgivad merepõhjas kas ROV Skandi või ROV Enterprise’i kaamerad.

04.06.2010 hetkeseisu kirjeldasin põhjalikumalt ka Vikerraadio saates Uudis+ (vastav lõik algab 13:40 salvestuse algusest), kus lisaks räägib Agur Paesüld Eestimaa Looduse fondist naftaga seondvatest ohtudest Läänemerel.

Nafta on viimastel päevadel liikunud tugevasti ka ida poole, järjest enam suletakse kalastuspiirkondi Florida rannikul ning osa Alabama randadest on kahjustunud. Ahelreaktsioonina on peatatud süvamerepuurimine, mis omakorda tähendab, et kaotavad praktiliselt kõik – töö kaob nii turismisektoris, kalanduses, kreveti- ja austrifarmides kui ka naftatööstuses endas. Küll tuleb hulgaliselt tööd juurde juristidele ja ametnikele.