Veebimeedia – raskustes siplev infoturvalisuse tagaja

Kirjutav meedia vaevleb probleemides. Tekkinud on lühiühendused, mida keegi pole osanud tagasi keerata. Tagajärjeks on sageli vilets kvaliteet. Pead tõstab nn uus meedia, mis ainult süvendab probleeme – iga inimene saab kehastuda kirjanikuks ja ajakirjanikuks ning paljudel on see ka õnnestunud. Inimesed veedavad järjest rohkem aega suhtlusvõrgustikes ning reklaam liigub sama rada pidi. Ka mina ei tea, kas minu vaba aja hobi – blogimine teadusteemadel – on üllas ettevõtmine või ebaterve konkurents…

Teadusmeedia konverentsil rääkis Alexander Gerber Saksamaalt sellest, et sealsete teadusblogijate ühine veebisait on kindlalt populaarsem kui juhtivate päevalehtede teadusrubriigid. Lugejatele meeldib, et informatsioon tuleb otsestest allikatest ning on isikupärane. Ta ei nõustunud Andi Hektoriga, kes arvas, et teadlaste poolt otse edastatud informatsioon võib olla erapoolik ning teadusajakirjanikud oskavad tagada sõltumatuse. Maailm on muutunud ning teadlaste poolne eneseavamine on valdavalt siiras ja lugejate seas sageli populaarsem kui vahendatud informatsioon.

Patricia Fernandez de Lis Hispaaniast näitas, et võimatu on hetkel veel võimalik. Hispaania lugejate arvult viiendas ajalehes Publico ilmub iga päev 4-6 teaduslehekülge ning toimetuses töötab 7 inimest, lisaks on palju kaastöötajaid. Samas polnud ka Patricia kindel, kas trüki- ja veebiväljaande rahastamismudeli vahel tekkinud konflikt neid sügavusse ei vea

Margus Allikmaa ütles, et teadus on trendikas, huvi ja loetavus kasvab ning ka elustiili-väljaanded tegelevad tõsiselt teadusrubriikide loomisega. Lisaks on tore, et teadusmeedia konverentsid on aasta-aastalt muutunud sisukamateks ja pingevabamateks. Teaduse võidukäik on loodetavalt ülemaailmne. Kahjuks aga ei kajastu see meie juhtivates kirjutava meedia väljaannetes.

Mis siis juhtus? Veel mõned aastad tagasi oli veebimeedia täielik võidukäik. Reklaamitulud kasvasid hüppeliselt. Tekkisid erinevad majandamismudelid. Kui paberväljaanded said oma tulud tellimustest, lehemüügist ja osaliselt reklaamist, siis veebimeedia tulud olid seotud peaasjalikult bännerreklaami müügiga. Tulu kasvas, toimetused paisusid. Investeeriti uutesse tarkvaralahendustesse.

Majanduslanguse tingimustes kuivasid veebiväljaannete tulud kokku. Lugeja aga harjus ära sellega, et paberleht maksab, samas internetist kättesaadav on tasuta. Tekkis täielik lühiühendus. Internetifännist lugeja loeb juba eelmisel päeval ja õhtul uudiseid tasuta ning järgmisel hommikul on kohvi kõrval paberajaleht, millest suur osa on juba loetud… Mida noorem on lugeja, seda suurem võib olla paberajalehest loobumine. Ilmselt igaüht huvitab, kui kaua veel harjumuse jõud jõuab vastu seista niivõrd tugevale lühiühendusele.

Miks meie juhtivad veebiväljaanded on niivõrd populaarsed? Elame infoajastul ning meid huvitab järjest rohkem, kui turvaline on meie hetkeseis. Veebimeedia täidab paljude inimeste elus turvalisuse nõuet, sest just sealt saab kindlasti ja väga kiiresti teada, mis on juhtunud ning – veelgi parem – et midagi ei ole juhtunud. Ka paljukirutud anonüümne kommentaariruum võib keerulistes olukordades anda kõige kiiremini täiendavat informatsiooni, mille järele kõik janunevad. Kui aga midagi ei ole juhtunud, siis on võimalik tutvuda uudistega, soovitustega, lahutada meelt. Seda näitab ka lugejate arv, mida vaadates tundub, et seda ei olegi enam võimalik suurendada.

Seega on juhtivatel veebimeedia väljaannetel üha olulisem roll infoühiskonna turvalisuse tagamisel – kiirel informeerimisel juhtunust. Olgu selleks kasvõi õnnetustest teatamine põhimaanteedel, millega kaasnevad otseinformatsioonina kommentaarid ummikus seisjatelt. Kiiresti tekib teave kannatanutest ning liiklejatel võimalus valida teisi maanteid. Näiteid võib tuua palju. Me ei kujutagi ette, kuivõrd juba toetume oma igapäevaelus sellistele infoallikatele ning oleme isegi solvunud, kui nad hilinevad. Mille eest aga see informatsioon meieni jõuab, kuidas on see tagatud? Kas tõesti bännerreklaamidega ja kas me tõesti tarbime kõike reklaamitavat nii palju, et meie turvalius on tagatud? Siin on selge lühiühendus.

Ometi oleme harjunud sellega, et operatiivne informatsioon peab meieni jõudma tasuta ning kui midagi juhtunud ei ole, kritiseerime varmalt väljaande kvaliteeti.

Ma ei oska pakkuda lahendusi, sest keegi maailmas ei oska. Üks meie ajaleht rääkis rästikuhammustuse ohtlikkusest ning kui lugeja soovis teada, kuidas käituda hammustuse korral, suunati ta tasulisse väljaandesse. Kuna mina olin oma blogis kirjutanud, kuidas rästikuhammustuse korral käituda, siis pani üks lugejatest viite ning sadade kaupa inimesi suundus tasuta informatsiooni jahile just minu blogisse… Nii ei tea ka mina, kas tegelen blogimise näol hobi korras tänuväärse tegevusega või vähendan veebimeedia tulusid veelgi… Samas Alexander Gerberi ettekandele toetudes on teadusblogide võidukäik maailmas suur ja juba ka paratamatu.

Me kõik soovime, et juhtivates veebiväljaannetes – meie turvalisuse tagajates – ei esineks õigekirjavigu ning kõik uudised, sealhulgas tõlgitud teadusuudised, oleksid kvaliteetsed. Hetkel on minu ettepanek sõnastatud samade sõnadega kui ühel siinpool järve ajaloo prügikasti arvatud isiksusel – pigem vähem, aga paremini. Sest uudiste arvu vähendamine ei too kaasa lugejate arvu langust. Kõik käivad endiselt sedasama eelpool kirjeldatud kindlust otsimas.

Samal ajal on Eestis olulisel määral Euroopa Liidu rahadega doteeritud otseselt või kaudselt teadust populariseerivaid projekte ja tegevusi. Ehk läheb läbi ka minu hetkel veel esialgne ettepanek rahajaotajatele ning meil õnnestub kasutada neid vahendeid ka juhtivate veebimeedia väljaannete teadusrubriikide kvaliteedi tõstmiseks. Kuigi mulle endale tundub, et infoturvalisus on ka riikliku tähtsusega küsimus.

Tartu Ülikool käivitas novaator.ee eesmärgiga leevendada teadmishimu eelkõige noorte hulgas. Püüame tõestada, et teadus on pööraselt põnev ja kes iganes arvab midagi muud, siis pole tal õigus. Pakume oma uudiste rss-voogu kõikidele veebiväljaannetele. Me ei jõua palju, kuid natukene ikkagi – igal nädalal ilmub vähemalt kolm originaaluudist ja kümme tõlkelugu. Aga ikkagi on tunne, et ka Eesti ühiskonna vajadused on suuremad ning üheskoos tegutsedes on ka võimalused palju enamaks. Minu enda sooviks on, et kvaliteetinfo jõuaks internetti – peamiselt selleks, et nii õpilaste kui üliõpliaste juhendajad oskaksid viidata kvaliteetsetele internetiallikatele, selle asemel et keelata nende kasutamist. Tulevik on internetis, mitte raamatukogudes, nii jõhkrana kui see lause võib ka tunduda. Raamatutele jääb oma roll, kuid väga paljudel juhtudel muutub määravaks kvaliteetse informatsiooni hankimise kiirus.