Õhtuleht lükkas maailmalõpu kaks aastat edasi

Õhtuleht on hakkama saanud korraliku šedöövriga ning annab inimkonnale kaks aastat armuaega juurde. Kirjutise “Maailmalõpp jääb esialgu ära, ootame 2014. aastat” pealkiri on ju üheselt mõistetav.

Eriti intrigeeriv on esimene lõik: “Kõikvõimalikud selgeltnägijad ja teadlased hirmutavad ühtvalu inimesi läheneva maailmalõpuga. Seni ei ole ükski nende tähtaeg paika pidanud.”

Püüdsin tuvastada, kes võiksid olla need kõikvõimalikud teadlased. Kahjuks ei viita kirjutis mitte ühelegi allikale, isegi mitte kollase meedia omale.

Kirjutisest selgub, et need anonüümsed kõikvõimalikud teadlased paiknevad Hawaii saartel ja Austraalias Sydneys ning on loonud teooria, mille kohaselt purskasid kõik Maa vulkaanid üheskoos 10, 22, 30, 40, 49 ja 60 miljonit aastat tagasi ning iga kord tõi see kaasa planetaarse katastroofi. See arvude jada peaks kinnitama, et läheneb järjekordne superpurse.

Nii et siis – jada on 60 000 000, 49 000 000, 30 000 000, 22 000 000, 10 000 000 aastat tagasi ning selle jada uus liige on aasta 2012? Mitmenda klassi matemaatikaharidust on vaja, et ka ajakirjanik võiks selles pisutki kahelda? Või on ilmunud uus raamat Dan Browni sulest, mis selgelt tõestab, et selline jada on täiesti korrektne?

Kirjutada võiks ju ka sellest, et Iraani vaimuliku Hojjat ol-eslam Kazem Sediqi arvates põhjustab maavärinaid naisterahvaste väljakutsuv riietus – selline superuudis ringles maailma infokanalites 2010. aasta aprillis.

Õnneks leidis Õhtuleht, et maailmas on olemas ka üks teadlane, kes vulkaanide ühespurskamise teooriat ei usu – see on Vene Teaduste Akadeemia Kaug-Ida osakonna vulkanoloogia ja seismoloogia instituudi juhtiv teaduslik töötaja Aleksei Ozerov. Mida aga ajakirjanik ei tea, on see, et iga geoloogia tudeng oskab õpitu põhjal selgitada, et jadas viidatud ajaperioodidel ei viita geoloogiline andmestik globaalsetele vulkaanipursetele, millega oleks kaasnenud liikide massiline väljasuremine. Anonüümseid Hawaii ja Sydney teadlasi aga mul ei õnnestunudki tuvastada.

Mis puudutab aastat 2012, siis soovitan lugeda näiteks minu varasemat blogikirjutist ja vaadata ära ka sellega seondatud videoklipp, kus NASA astrobioloog David Morrison põhjalikult lahti seletab, miks aasta 2012 hullus on jabur.

Kui nüüd aga Õhtuleht leppis sellega, et Aleksei Ozerov oma teadmistega maailma päästis, oli vajalik leida intriig – muidu ei ole tegemist ju uudisega. Nüüd tuli appi Cambridge’i ülikooli professor Nicholas Boyle. Tegemist ei ole siiski loodusteadlasega, vaid saksa kirjanduse, ajaloo ja religiooni eksperdiga. Tema koostas jällegi ühe jada, kuhu kuuluvad Martin Lutheri teeside aasta (mitte ajada segamini Martin Luther Kingiga), 30-aastase sõja algus, Viini kongress ja sellele järgnenud Napoleoni lüüasaamine ning Esimene maailmasõda. Kuna kõik need sündmused leidsid aset sajandi teise aastakümne keskel, siis on võimalik leida indikaatoreid, et nüüd juba siis aastal 2014 võiks midagi toimuda. See on aga ka juba vana uudis, mis ringles juunis 2010. Muide, jadasse sobib enam-vähem ka Ümera lahing.

Kurioosumina aga räägib Boyle hoopis globaalse finantskriisi ohust, mitte maailmalõpust.

Olin just vaimustunud Õhtulehe ajakirjaniku Rainer Kerge lähenemisest, kus artikli “Bakter tõestab ufode olemasolu?” kallal töötades arutasime koos põhjalikult läbi iga sõna. Seetõttu mõtisklen, kuidas ikkagi võiks lugeja teada saada, kas tegemist on hoolikalt läbi töötatud algmaterjaliga või vanade uudiste põhjal loodud kummalise sümbioosiga, milles pahad maailmalõpu kuulutajad on lisaks selgeltnägijatele kõikvõimalikud Hawaii ja Sydney teadlased, superkangelane on juhtiv teaduslik töötaja Aleksei Ozerov Vene Teaduste Akadeemia Kaug-Ida osakonnast ning uue ohu kuulutaja Cambridge’is töötav kirjanduse, ajaloo ja religiooni professor?

Advertisements

2012, punane liha ja kerakujuline lehm

Piirav 18 minuti reegel, selle pidev jälgimine ja peast rääkimine Tartu TEDx konverentsil ei võimaldanud kõiki varem välja mõeldud assotsiatsioone esile tuua. Seetõttu esitan mõtted ka kirjalikult.

Infoajastu järjest süveneb

Veel 25 aastat tagasi oli olukord informatsiooni leviga Eestis sootuks teistsugune. Meil oli üks eestikeelne telekanal, kaks peamist raadiokanalit, ajalehed, ajakirjad. Veebimeediast, suhtlusvõrgustikest ja mobiiltelefonidest ei osatud isegi unistada mitte. Informatsiooni levi oli rangelt kontrollitud.

Samas on infoajastu võidukäik kaasa toonud ka negatiivset. Mitmed veebimeedia väljaanded kubisevad kirjavigadest. Paar aastat tagasi kirjutasin Õpetajate Lehele küsimuse, mida nemad arvavad veebimeedia õigekirjaprobleemidest ja kas midagi ehk õnnestub teha. Sain vastuseks, et veebimeedia ongi õigekirja hukk. Kas nii lihtsalt me alla annamegi?

Meeletu informatsioonitulva seas kindlaid valikuid tehes õnnestub leida toetust oma arvamusele ja seda kenasti serveerida, jättes märkimata, et on ka teisi algallikaid, mis väidavad sootuks muud.

Leiutaja Thomas Alva Edison on öelnud: „Keha peamiseks funktsiooniks on toimetada aju ühest kohast teise.“ Kui kombineerime selle ameerika poeedi Robert Frosti ütlusega „Aju on imepärane organ: ta käivitub hommikul kohe peale tõusmist ning ei peatu enne, kui oled jõudnud tööle“, siis näeme, et laupäeval TEDx üritusele kehade poolt kohale toodud ajud on üks väheseid ühismõtlemisi üldse, mis maailmas toimub.

Samuti on üha raskem leida sissepääsu inimeste infovälja. Selleks kasutatakse veebimeedia poolt mitmeid trikke: pealkirju, mis ei vasta sisule ning sensatsioonide otsimist sealt, kus neid ei ole.

Teadlaste töö tulemuste jõudmisel avalikkuseni on kolm peamist eesmärki. Jätan selles ettekandes kõrvale teadlaste poolse omavahelise infovahetuse.

Esiteks, teavitada ohtudest ja arengutest.

Meedia ei tohi külvata hirmu viitega teadlaste arvamusele, mida tegelikult kunagi ei ole olnud. Internet kubiseb maailmalõpu kuulutajatest. Maiade kalendri arvatava lõpuga seonduvalt aastal 2012 on kokku klopsitud täiesti suvalised ja teaduslikult põhjendamata versioonid, miks just sel aastal midagi peaks juhtuma. Eristuvad sellise hulluse külvamiselt teenijad ning lihtsalt inimesed, kel on probleeme eneseväljendusega, on lugenud läbi ühe või kaks hirmu külvavat raamatut ning jagavad oma ’teadmisi’ kogu maailmale.

Jah, näiteks Yellowstone’i supervulkaan hakkab kunagi kindlasti purskama, kuid kas see saab olema 10, 100, 1000 või 10000 aasta pärast, on teadmata. Lisaks ei saabu siis maailma lõpp, suur osa Põhja-Ameerikast saab kaetuks tuhakihiga ning toimub globaalne jahenemine. On väga vähe tõenäoline, et selline aktiivsus avalduks kahe aasta pärast, sest vulkaani aktiviseerumise eelindikaatorid peaksid olema juba nähtavad.

Täpselt sama moodi on kõikide teiste geoloogiliste ohtudega, mida aastaga 2012 seostatakse. NASA astrobioloog David Morrison tahaks maailmale rääkida huvitavat meie universumist, kuid tema poole pöörduvad pidevalt hüsteerias noored, kes on viidud sisuliselt enesetapu ääreni. On naeruväärne arvata, et maiad nägid ette midagi, mida meie oma tehnoloogia arengutaseme juures ei suuda näha.

Inimese suurimaks vaenlaseks ei ole mitte geoloogilised ohud, vaid inimene ise. Asjatu hirmu külvamine on üks viise, kuidas inimene iseennast hävitada püüab.

Antud ettekande kontekstis on 2012 sümboliks, mis nõuab äärmiselt korrektset käitumist arengutest ja ohtudest teavitamisel. Absurdsus on lubatud Hollywoodile, nagu me nägime filmis „2012“. Hollywood aga oli poliitiliselt korrektne, muutes maailmalõpu teaduslikus mõttes nii jaburaks, et kinost väljudes seda enam ei usutud. Ilmselgelt saavutati see vaatajate arvu arvel ning saadi ka karmi kriitikat, kuid hoiti ära ülemaailmne paanikalaine.

Teiseks, teadustöö tulemuste abil saab pakkuda head meelelahutust.

Selles pole midagi halba, kui nn kollased meediaväljaanded ja loomulikult ka kogu muu meedia teadlaste tööle tähelepanu pöörab. Lausa vastupidi, see on üks osa meie elukestvast õppest. Samas lihtsalt, haaravalt ja seejuures korrektselt kirjutamine nõuab väga suuri oskusi. Teadus muutub kogu maailmas üha trendikamaks. Kuid kahtlastest allikatest ja ebakorrektselt tõlkimine ning lõpuks veel õigest kontekstist täiesti eemal oleva pealkirja panemine põrmustab teadlaste töö tegelikud tulemused. Üle kogu maailma levivad legendid, millel pole teaduslikkusega enam mingit seost. See pole sugugi vaid Eesti probleem, see on kogu maailma probleem.

Kui kirjutis algab sõnaga teadlased, mille järel on koolon, mõtlen alati – mis nüüd siis tuleb. Mõned näited.

Teadlased: naiste  parkimisoskused jätavad soovida

Lisasin omakorda sellise pildi, et uudist veelgi naljakamaks muuta. Tegelikult uuriti Saksamaal väikest gruppi inimesi, 62 juhuslikult valitud autojuhti proovisid autot parkida ning mehed parkisid selles väikeses uuringus kiiremini ja täpsemalt kui naised. See aga ei tähenda, et naiste oskused soovida jätavad.

Teadlased: kohvi joomine teeb rinnad väiksemaks

Tegelikult ainult osadel naistel on geneetilised iseärasused, mille puhul on leitud võimalik seos kohvi tarbmise, rindade suuruse ning ka rinnavähi tekke vahel. Kindlasti aga ei ole kohvi tarbimine peamine faktor, mis seda kõike määrab. Sama hästi võiks autoga Tartust Tallinnasse sõites põhjatuule korral panna pealkirjaks  “Tuul lükkab autosid Tartu poole”.

Teadlased: mustus on lastele kasulik

Jällegi lisasin pildi, mis põrmustab pealkirja. Loomulikult on ka varem teada, et steriilsemad elutingimused suurendavad allergiariske – seda oleme me Eestis tajunud. Samas halbade elutingimuste tõttu hukkuvad maailmas miljonid lapsed. Kas me võime niiviisi pealkirjaga ülbelt naljatleda?

Teadlased: punase liha vaatamine rahustab mehi

Uudise kohta lisasin pildi, mille kohaselt lihunik peaks olema maailma kõige rahulikum inimene.

Samas hakkas mind tõsiselt huvitama, kas mees õhtul närvilisena koju tulles ning kausitäit toorest punast liha nähes tõepoolest rahuneb. Juhtumit algallikatest uurides selgus, et Kanada McGilli ülikooli teadlased olid katsealustele meestele näidanud siiski küpsetatud liha pilte. Täpsustus, et liha oli söögiküps, jäeti tegemata ajalehe Vancouver Sun poolt ning niiviisi levis uudis koos toore liha piltidega üle kogu maailma. Nii et, armsad naised – olge ettevaatlikud teieni jõudvate teadustulemuste rakendamisel ning küpsetage liha ära, kui meest rahustada soovite. Või veel parem, las ta teeb seda ise.

Punane liha antud ettekande sümbolina tunnustab intelligentse meelelahutuse pakkujaid, kuid nõuab toetumist korrektsele originaalallikale ning taunib valetõlkeid ja kontekstist väljarebimist.

Teaduse kommunikatsiooni kolmandaks ja kogu ühiskonna arengu mõttes väga oluliseks eesmärgiks on suunatus kindlatele sihtgruppidele – ettevõtjatele ja noortele. Ülikoolid ja teadlased on endiselt ettevõtluses ja koolinoorte õpetamisel vähe kasutatud ressurss.

Ettevõtjatega koostöö piiratust ilmestab üle kogu maailma levinud legend. Kord anti teadlaste grupile ülesandeks uurida, miks farmi lehmad niivõrd vähe piima annavad ning esitada ettepanekud selle parandamiseks. Teadlaste rühm käis kohapeal asja uurimas, tegi arvukalt mõõtmisi keerulise aparatuuriga ning saatis lõpuks farmerile aruande.

Aruanne algas lausega „Arvutuste lihtsustamiseks eeldame, et teie lehm on kerakujuline ja paikneb vaakumis…“ Farmer sulges aruande ning keeldus teadlastele tasumast. Samas olid teadlased teinud kõik õigesti – selleks, et keerukat ülesannet lahendada, tuleb kõigepealt süsteemi lihtsustada ning hiljem kontrollida, kuivõrd oluline üldse on, et lehm kerast erineb ja paikneb atmosfääritingimustes. Tulemused aga olid kommunikeeritud täiesti valesti.

Oma töös näen ikka ja jälle, et teadlaste ja ettevõtjate koostöö ei ole piisaval määral vahetu ja põhjalik. Defineeritakse lähteülesanne, vaieldakse lepingu tingimuste üle ning ikkagi lõpevad paljud aruanded sageli lausega, et uurimistöö tulemusena midagi väga kindlat väita ei saa ning et kindlamate tulemusteni jõuda, on vaja veel kolm korda rohkem aega ning kümme korda rohkem raha. Teadlased ja ettevõtjad peaksid alati töötama ühise meeskonnana kogu projekti kestel ning kus seda on saavutatud, on ka tulemused paremad.

Teadustulemuste ja teadmiste viimisel noorteni oleks vajalik näidata, et teadmised ja teadus ei pruugi tuua kiiret rikkust, kuid teadmised ja oskused on ainsad ressursid, mille kasutamine neid mitte ei vähenda, vaid suurendab. Muutuvas maailmas on teadmised ka kindlaimaks pensionisambaks. Elukestev õpe aga on põnev ja pakub palju huvitavaid väljakutseid. Oleme liigselt kinnistunud erinevate haridustasemete hindamisele ning ei arvesta sellega, et näiteks ettevõtluses edukas olemiseks on vajalikud sellised oskused, mida haridussüsteem terviklikult ei paku.

Lugu sellest, et teadlased elavad elevandiluutornis ja keegi ei tea, mis seal toimub, on legend. Sellist juttu ajav inimene pole lihtsalt vaevunud üles leidma õigeid infoallikaid. Näiteks on Eestis olemas novaator.ee, fyysika.ee, ERR-i teadusrubriik jne, sealt saab informatsiooni ka sekunditega ning enamgi veel – teadlastelt on võimalik ka küsida.

Kokkuvõtteks veel kord:

1)      2012: asjatult ei tohi hirmu külvata;

2)      punane liha: teadustulemuste moonutamine nullib teadlaste töö;

3)      kerakujuline lehm: parim on olla suhtlemisaldis, aus, lihtne ja loogiline.

Veebimeedia – raskustes siplev infoturvalisuse tagaja

Kirjutav meedia vaevleb probleemides. Tekkinud on lühiühendused, mida keegi pole osanud tagasi keerata. Tagajärjeks on sageli vilets kvaliteet. Pead tõstab nn uus meedia, mis ainult süvendab probleeme – iga inimene saab kehastuda kirjanikuks ja ajakirjanikuks ning paljudel on see ka õnnestunud. Inimesed veedavad järjest rohkem aega suhtlusvõrgustikes ning reklaam liigub sama rada pidi. Ka mina ei tea, kas minu vaba aja hobi – blogimine teadusteemadel – on üllas ettevõtmine või ebaterve konkurents…

Teadusmeedia konverentsil rääkis Alexander Gerber Saksamaalt sellest, et sealsete teadusblogijate ühine veebisait on kindlalt populaarsem kui juhtivate päevalehtede teadusrubriigid. Lugejatele meeldib, et informatsioon tuleb otsestest allikatest ning on isikupärane. Ta ei nõustunud Andi Hektoriga, kes arvas, et teadlaste poolt otse edastatud informatsioon võib olla erapoolik ning teadusajakirjanikud oskavad tagada sõltumatuse. Maailm on muutunud ning teadlaste poolne eneseavamine on valdavalt siiras ja lugejate seas sageli populaarsem kui vahendatud informatsioon.

Patricia Fernandez de Lis Hispaaniast näitas, et võimatu on hetkel veel võimalik. Hispaania lugejate arvult viiendas ajalehes Publico ilmub iga päev 4-6 teaduslehekülge ning toimetuses töötab 7 inimest, lisaks on palju kaastöötajaid. Samas polnud ka Patricia kindel, kas trüki- ja veebiväljaande rahastamismudeli vahel tekkinud konflikt neid sügavusse ei vea

Margus Allikmaa ütles, et teadus on trendikas, huvi ja loetavus kasvab ning ka elustiili-väljaanded tegelevad tõsiselt teadusrubriikide loomisega. Lisaks on tore, et teadusmeedia konverentsid on aasta-aastalt muutunud sisukamateks ja pingevabamateks. Teaduse võidukäik on loodetavalt ülemaailmne. Kahjuks aga ei kajastu see meie juhtivates kirjutava meedia väljaannetes.

Mis siis juhtus? Veel mõned aastad tagasi oli veebimeedia täielik võidukäik. Reklaamitulud kasvasid hüppeliselt. Tekkisid erinevad majandamismudelid. Kui paberväljaanded said oma tulud tellimustest, lehemüügist ja osaliselt reklaamist, siis veebimeedia tulud olid seotud peaasjalikult bännerreklaami müügiga. Tulu kasvas, toimetused paisusid. Investeeriti uutesse tarkvaralahendustesse.

Majanduslanguse tingimustes kuivasid veebiväljaannete tulud kokku. Lugeja aga harjus ära sellega, et paberleht maksab, samas internetist kättesaadav on tasuta. Tekkis täielik lühiühendus. Internetifännist lugeja loeb juba eelmisel päeval ja õhtul uudiseid tasuta ning järgmisel hommikul on kohvi kõrval paberajaleht, millest suur osa on juba loetud… Mida noorem on lugeja, seda suurem võib olla paberajalehest loobumine. Ilmselt igaüht huvitab, kui kaua veel harjumuse jõud jõuab vastu seista niivõrd tugevale lühiühendusele.

Miks meie juhtivad veebiväljaanded on niivõrd populaarsed? Elame infoajastul ning meid huvitab järjest rohkem, kui turvaline on meie hetkeseis. Veebimeedia täidab paljude inimeste elus turvalisuse nõuet, sest just sealt saab kindlasti ja väga kiiresti teada, mis on juhtunud ning – veelgi parem – et midagi ei ole juhtunud. Ka paljukirutud anonüümne kommentaariruum võib keerulistes olukordades anda kõige kiiremini täiendavat informatsiooni, mille järele kõik janunevad. Kui aga midagi ei ole juhtunud, siis on võimalik tutvuda uudistega, soovitustega, lahutada meelt. Seda näitab ka lugejate arv, mida vaadates tundub, et seda ei olegi enam võimalik suurendada.

Seega on juhtivatel veebimeedia väljaannetel üha olulisem roll infoühiskonna turvalisuse tagamisel – kiirel informeerimisel juhtunust. Olgu selleks kasvõi õnnetustest teatamine põhimaanteedel, millega kaasnevad otseinformatsioonina kommentaarid ummikus seisjatelt. Kiiresti tekib teave kannatanutest ning liiklejatel võimalus valida teisi maanteid. Näiteid võib tuua palju. Me ei kujutagi ette, kuivõrd juba toetume oma igapäevaelus sellistele infoallikatele ning oleme isegi solvunud, kui nad hilinevad. Mille eest aga see informatsioon meieni jõuab, kuidas on see tagatud? Kas tõesti bännerreklaamidega ja kas me tõesti tarbime kõike reklaamitavat nii palju, et meie turvalius on tagatud? Siin on selge lühiühendus.

Ometi oleme harjunud sellega, et operatiivne informatsioon peab meieni jõudma tasuta ning kui midagi juhtunud ei ole, kritiseerime varmalt väljaande kvaliteeti.

Ma ei oska pakkuda lahendusi, sest keegi maailmas ei oska. Üks meie ajaleht rääkis rästikuhammustuse ohtlikkusest ning kui lugeja soovis teada, kuidas käituda hammustuse korral, suunati ta tasulisse väljaandesse. Kuna mina olin oma blogis kirjutanud, kuidas rästikuhammustuse korral käituda, siis pani üks lugejatest viite ning sadade kaupa inimesi suundus tasuta informatsiooni jahile just minu blogisse… Nii ei tea ka mina, kas tegelen blogimise näol hobi korras tänuväärse tegevusega või vähendan veebimeedia tulusid veelgi… Samas Alexander Gerberi ettekandele toetudes on teadusblogide võidukäik maailmas suur ja juba ka paratamatu.

Me kõik soovime, et juhtivates veebiväljaannetes – meie turvalisuse tagajates – ei esineks õigekirjavigu ning kõik uudised, sealhulgas tõlgitud teadusuudised, oleksid kvaliteetsed. Hetkel on minu ettepanek sõnastatud samade sõnadega kui ühel siinpool järve ajaloo prügikasti arvatud isiksusel – pigem vähem, aga paremini. Sest uudiste arvu vähendamine ei too kaasa lugejate arvu langust. Kõik käivad endiselt sedasama eelpool kirjeldatud kindlust otsimas.

Samal ajal on Eestis olulisel määral Euroopa Liidu rahadega doteeritud otseselt või kaudselt teadust populariseerivaid projekte ja tegevusi. Ehk läheb läbi ka minu hetkel veel esialgne ettepanek rahajaotajatele ning meil õnnestub kasutada neid vahendeid ka juhtivate veebimeedia väljaannete teadusrubriikide kvaliteedi tõstmiseks. Kuigi mulle endale tundub, et infoturvalisus on ka riikliku tähtsusega küsimus.

Tartu Ülikool käivitas novaator.ee eesmärgiga leevendada teadmishimu eelkõige noorte hulgas. Püüame tõestada, et teadus on pööraselt põnev ja kes iganes arvab midagi muud, siis pole tal õigus. Pakume oma uudiste rss-voogu kõikidele veebiväljaannetele. Me ei jõua palju, kuid natukene ikkagi – igal nädalal ilmub vähemalt kolm originaaluudist ja kümme tõlkelugu. Aga ikkagi on tunne, et ka Eesti ühiskonna vajadused on suuremad ning üheskoos tegutsedes on ka võimalused palju enamaks. Minu enda sooviks on, et kvaliteetinfo jõuaks internetti – peamiselt selleks, et nii õpilaste kui üliõpliaste juhendajad oskaksid viidata kvaliteetsetele internetiallikatele, selle asemel et keelata nende kasutamist. Tulevik on internetis, mitte raamatukogudes, nii jõhkrana kui see lause võib ka tunduda. Raamatutele jääb oma roll, kuid väga paljudel juhtudel muutub määravaks kvaliteetse informatsiooni hankimise kiirus.

Maailma kõige hirmsamad kaevandusõnnetused

Tšiili kaevurite õnnelikust pääsemisest tehtud meediasündmus on kergitanud meedia huviorbiiti kogu maailma  kaevandusõnnetused. Juba on ilmunud ka uued uudised, et nii Ecuadoris kui Hiinas on kaevurid lõksu jäänud. Samas plahvatuste ja varingute korral paljudel juhtudel ei pruugi kaevuritel isegi olla mitte mingisugust pääsemislootust, eriti söekaevanduses.

San Jose vase- ja kullakaevandus Tšiilis ning ka kaevurite pääsemine oli väga erandlik ja eriline.

Esiteks, suurt rolli pääsemises mängis geoloogia. San Jose kaevanduses ei teki erinevalt söekaevandustest mürgiseid ja plahvatusohtlikke gaase. Avatud tunnelites saab vabalt ringi liikuda. Varing toimus sadu meetreid ülalpool meeste töökohast, jättes allapoole piisavalt õhku – tunnelite kogupikkus varingukohast allpool oli üle 2 km. Kõrge temperatuur (+30 – +33 kraadi) oli küll tüütu, kuid hüpotermia oht, mis ähvardab madalatesse söekaevandustesse lõksu jäänud kaevureid, puudus. Copiapo paikneb Atacama kõrbe piirkonnas, mis on maailma kõige kuivem koht. Samas sügaval kaevanduses on lisaks tardkivimitele niisked savikihid. San Jose kaevanduse vesi võis olla küll pisut happeline ning põhjustada oksendamist, kõhulahtisust ja kõhuvalu, kuid ei olnud tappev ning võimaldab kümnete päevade jooksul ellu jääda. Samas õnnestus meestel kasutada vett kaevandustehnika radiaatoritest, mis oli kaevandusveega võrreldes tõenäoliselt isegi puhtam.

Teiseks, kui kaevandusplaanid oleksid olnud täpsemad, siis oleks puurimistega ühendus meestega saadud kiiremini kui 18 päevaga. Seega – puudulikud plaanid tingisid selle, et kaevureid võib tõesti pidada kangelasteks, sest väga väheste vaid paariks päevaks mõeldud toiduvarudega suudeti hakkama saada väga pikka aega, olles samas teadmatuses, kas nende elus olemisest saadakse teada või mitte. Alles kaheksandal puurimiskatsel saavutati ühendus ning tagantjärele võib vaid spekuleerida, kuivõrd loteriiks pääsemine kujunes. Oma osa pääsemises oli ka sellel, et tegu oli väikse kaevandusega ja mehed omavahel lähituttavad, paljud isegi omavahel sugulased. Meeskond oli ühtne ja see ei murdunud kogu 69 päeva jooksul.

Kolmandaks, meedia tähelepanu oli nii suur ka seetõttu, et õnnetus toimus Tšiilis, mitte näiteks Hiinas – ning kuna ajalises mõttes oli tegu ’maailmarekordiga’, kuna me kõik jahime ju rekordeid… Kui paljud teavad ja mäletavad, et käesoleva aasta aprillis päästeti 115 kaevurit Wangjialingi kaevandusest peale 8-päevast lõksusolekut, 38 kaevurit aga jäid seejuures kadunuks?

Samas on maailmas toimunud katastroofe, mille kohta me ei pruugi olla isegi midagi kuulnud.

1. HIINA

Kõige suurem teadaolev inimohvritega kaevandusõnnetus toimus 26. aprillil 1942 Benxihu söekaevanduses (Benxi, Liaoning). Söetolmu plahvatus tappis 1549 kaevurit. Seejuures oli linn okupeeritud jaapanlaste poolt (1931-1945).

Üldist statistikat on tehtud vähe, ametlilkel andmetel näiteks hukkus 2008. aastal Hiina kaevandustes 3215 inimest ja seda tutvustati kui positiivset trendi – 15% langust aastast 2005. Kuid teadaolevalt töötavad 80% Hiina umbes 16000-st kaevandusest illegaalselt ning suurim hulk õnnetusi leiab asset just seal.

Otsesed inimohvrid aga on vaid söetööstuse üks külg. Kel pole kahju kolmest minutist, soovitan kindlasti vaadata järgmist videot.


Kui aga Hiinat võib pidada ekstremaalseks näiteks ja paljud muud asjad on sel maal samuti ekstreemsed, siis kaevandusõnnetusi juhtub kõigis kaevandusriikides.

2. PRANTSUSMAA

Inimohvritelt 2. kohal on 10. märtsil 1906 toimunud õnnetus Courrières’i söekaevanduses. Jällegi oli tegemist söetolmu plahvatusega, hukkus 1099 kaevurit, nende hulgas palju lapsi. Umbes 600 inimest pääsesid, kannatades põletushaavade ja mürkgaaside mõju all. Üks 13-liikmeline grupp pidas maa all vastu 20 päeva, toitudes ohvrite toiduvarudest ning tappes ühe kaevanduse hobustest.

3. JAAPAN

9. novembril 1963 hukkus Omutas Mitsui Miike kaevanduses 458 söekaevurit, neist 438 said süsinikoksiidi mürgituse. Kannatanuid oli lisaks 555. Kaevandamine toimus 350-450 m sügavusel, söetolmu plahvatus leidis asset 500 m sügavusel.

4. WALES

Jällegi oli tegemist metaani ja söetolmu plahvatusega. 14. oktoobril 1913 toimunud katastroofis Senghenyddi söekaevanduses Lõuna-Walesis hukkus 439 kaevurit. Kes otseses plahvatuses kannatada ei saanud, surid süsinikoksiidi ja hapnikupuuduse toimel.

5. LÕUNA-AAFRIKA VABARIIK

21. jaanuaril 1960 mattis varing 437 kaevurit Coalbrooki söekaevanduses. Vaatamata 2 nädalat kestnud päästetöödele ei õnnestunud ühtegi kaevurit päästa.

Kurba statistikat õnnetustest, kus on olnud sadu inimohvreid, võiks jätkata… Peamiselt on olnud tegemist ikka ja jälle söekaevandustega. USA suurim õnnetus oli 6. detsembril 1907, kui Lääne Virginias Monongahi söekaevanduses hukkusid ametlikel andmetel 362 meest ja alaealist poissi, arvatav hukkunute arv aga läheneb 500-le. Ligi pooled hukkunutest olid itaallasest sisserändajad. Ainuke ellujääja oli Peter Urban, kes leidis rebaseuru ning suutis välja ronida, enne kui mürgised gaasid temani jõudsid. Ta hukkus kaevandusvaringus 19 aastat hiljem.

Võrdlev analüüs USA-s on leidnud, et töö söekaevurina tähendab keskmiselt 1100 elupäeva kaotust – seega on söekaevurite eluiga keskmiselt 3 aastat lühem. Võrdlevalt suitsetamine 1 pakk päevas vähendab keskmist eluiga 1600 päeva võrra.

Kokkuvõttes Tšiili õnnetus oli eriline ja võib öelda, et võrreldes muude kaevandusõnnetustega oli rahvusvahelise meedia tähelepanu ebaproportsionaalselt suur.

Üks idee jälle teoks tehtud: videoklippide konkursid õppuritele

Selle aasta kevadel tekkis mõte – miks mitte teha koolinoorte ja tudengite seas konkurss, kus osalejad püüavad videoklippidesse ise lahti mõtestada, mis on teadus ning kuidas see meie igapäevaeluga seotud on.

Lisaks on tegemist noorte multimeedia kirjaoskuse arendamisega. Varsti ei piisa enam iseenda olemasolust teadaandmiseks sellest, kui riputada Facebooki staatilisi pilte või kirjuta Twitterisse 140 tähemärgiga piirduvaid sõnumeid. Maailm on täis liikuvaid pilte ja helisid, mille kaudu edasi antav info ja emotsioon on suurema väärtusega.

Projekti esitasime Tartu Ülikoolist Haridus- ja Teadusministeeriumi ja SA Archimedese poolt korraldatud konkursile ning sealt ka auhinnaraha – nii kooliõpilastele kui tudengitele I auhind 1000 eurot, II auhind 500 eurot ja III auhind 250 eurot, lisaks publikupreemiad. Kõik summad puhtalt kätte. Arvestades sellega, et SEB Tartu rattamaratoni võitja sai autasuks 399 eurot ning uute sõnade otsimise auhinnafond kokku on 15000 krooni, on kindlasti tegu normaalse auhinnaga.

Üldteema koolinoortele: Kuidas teadus meid igapäevaelus aitab?

Üldteema tudengitele: Minu esimene teaduslik saavutus.

Kümme soovitust osalemiseks:

1. Lugege läbi detailne juhend ka muu info lingilt novaator.ee/video

2. Moodustage meeskond, kaasake nii teadusfännid kui stsenaristid ja operaatorid – ning pange pead tööle!

3. Vältige pseudoteadusi – pendliga ennustamist, auratransformatsioone jms

4. Panustage originaalsusele, haaravusele, näitlemiskunstile ja tehnilisele teostusele, samuti leidke lühike ja lööv pealkiri

5. Klipi maksimaalne pikkus on 3 minutit

6. Laadige video üles YouTube’i

7. Alates 20. oktoobrist 2010 saate video esitada konkursile novaator.ee/video keskkonnas, sisestades YouTube’i lingi, kontaktandmed ja klipi lühitutvustuse

8. Heliteoste kasutamisel taustana sõlmib TÜ lepingu Eesti Autorite Ühinguga ja hoolitseb tasumise eest, kuid andmed kasutatud teoste kohta tuleb samuti sisestada novaator.ee-s

9. Kui videoklipp vastab nõuetele – st selles pole voodood ega ebasündsusi, siis ilmub klipp ka novaator.ee konkursiklippide hulka. Samuti ei tohi osalejad mingil juhul hakata ise valmistama pomme ja mürke erinevate keemiliste ainete kokkusegamisel. USA-s näiteks on isegi koolinoori sellise tegevuse eest süüdistatud terrorismis.

10. Ärge kiirustage, kuid varasematele esitajatele jääb originaalsuse eelis ja võimalus saada rohkem vaatajahääli

Inspiratsiooni saamiseks soovitame lugeda ka Novaatori uudiseid.

Tähtsad kuupäevad:

20.10.2010 – sellest alates saab esitada video konkursile, st sisestada oma video YouTube’i lingi ja andmed aadressil novaator.ee/video

17.01.2011 kell 12 – esitamise lõpptähtaeg

15.02.2011 – selguvad tulemused ja toimub võitjate autasustamine

Kas esitada video pigem varem või hiljem? Eks see ole taktika küsimus. Varem esitamine võimaldab hea video korral koguda rohkem publikuhääli ja panna teatud lähenemised ’kinni’ – hiljem esitatu võib juba osutuda liiga sarnaseks puhtalt juhuslikult. Lisaks on võimalus alati teha veel parem video. Hiljem esitamine aga võimaldab välja tulla võimsa üllatusega, mida teised järele teha ei saa.

Küsimustele vastab Aitel Käpp Tartu Ülikoolist aitel.kapp@ut.ee või ka mina kasvõi siinsamas blogi kommentaarides.

Ja las parim võidab!

Kas rahvuslik infovaramu võiks olla tasuta kättesaadav?

28. märtsil 2009 – mõned tunnid peale kuulsa helilooja Maurice Jarre surma – lisas Dublini ülikooli tudeng Shane Fitzgerald Wikipediasse enda poolt väljamõeldud Jarre tsitaadi: “One could say my life itself has been one long soundtrack. Music was my life, music brought me to life, and music is how I will be remembered long after I leave this life. When I die there will be a final waltz playing in my head that only I can hear.”

Ülikiiresti jõudis valetsitaat Suurbritannia, Austraalia ja India meediaväljannetesse, arvukatesse blogidesse jne. Vaatamata sellele, et Wikipedias sisalduva informatsiooni puhul tuleb alati kontrollida algallikat, langesid kümned ajakirjanikud lõksu.

Fitzgerald ise tunnistas, et soovis eksperimenteerida – kas ja kui kiiresti valeinfo levida võib. Samas diskrediteeris ta sellega tuhandete Wikipediale tasuta tööd tegevate vabatahtlike toimetajate tööd.

Samas teadmised ja oskused on meie peamised ressursid, mille kasutamine neid mitte ei vähenda, vaid hoopis suurendab. Aga need teadmised peavad olema kvaliteetsed.

Üheks peamiseks tagasilöögiks internetiajastul ongi internetist saadavate teadmiste ebakindel kvaliteet. Informatsiooni ülekülluses on muutunud üliraskeks omada kindlustunnet, kas informatsioon on täpne ja tõene, osaliselt vigane või hoopis valesti tõlgendatud ja lausvale. Isegi ülikoolides referaatide koostamisel ei soovitata veebiallikatele toetuda (loomulikult välja arvatud teaduspublikatsioonid). See aga ei saa nii kaua kesta, sest tegelikkuses suureneb pidevalt ka muu kvaliteetse info hulk – vajalik on lihtsalt osata kvaliteetset infot ebakvaliteetsest eristada. Informatsiooni hankimine internetist on meeletult kiirem kui raamatutest ja ajakirjadest.

Samas eristamine eeldab kõrget ekspertiisi taset. Teaduslikus mõttes naljasaite luuakse ka loomeprojektide käigus – näiteks Divesinikmonooksiidi Uurimisdivisjon, Genochoice veel sündimata laste geneetiliseks moondamiseks, Puukaheksajala päästmisaktsioon, RYT haigla, Ova Prima fond jne. Olen juba kirjutanud ka sellest, kuidas vana ja ebakvaliteetne info on jõudnud veebimeedia päevauudistesse. Tegelikkuses poleks ju midagi lihtsamat kui juhtida ajakirjanduse tähelepanu pealtnäha korrektsele veebilehele – ja suure tõenäosusega toimubki libauudise levimine sündimata laste geenide muutmisest ja meessünnitajast RYT haiglas…

Samas tehakse ka tõsiseid pingutusi, et kvaliteet oleks olemas. Keegi Wikipedia toimetajatest linkis minu Mehhiko lahe naftakatastroofi kohta kirjutatud blogipostitused Wikipedia vastava artikli alla. Arvan, et need on tõepoolest ühed põhjalikumad selle naftakatastroofi käsitlused, mis veebist emakeeles kätte saab. Kuid ebaühtlase kvaliteedi tõttu on näiteks ülikoolide referaatide koostamisel sageli Wikipedia refereerimine koguni keelatud. Wikipediast on võimalik saada link kirjutisele, mida toimetajad on pidanud kvaliteetseks.

Näen järjest kasvavat vajadust, et internetist oleks tasuta kättesaadav kvaliteetne ja pidevalt uuenev informatsioon – täpselt sama moodi nagu me usaldame oma entsüklopeediaid. Ainult selle vahega, et e-entsüklopeedia oleks pidevalt täienev.

Tänapäeval on teadusuuringute maht niivõrd suur, et vaieldavate ja vastuoluliste küsimuste korral on väga lihtsalt võimalik teadusuuringutele toetudes avalikku arvamust suunata – viidates näiteks kümnele publikatsioonile, mis väidavad üht ja jättes kirjutamata, mida väidavad näiteks ülejäänud sada sama teema käsitlust. Jällegi, lahenduseks on kvaliteetne informatsioonivaramu, mis kirjeldab teemat kogu ulatuses.

Sellisest emakeelsest infokogumist võiks kujuneda internetiajastul meie rahvuslik aare, mis tagab nii kvaliteetsete teadmiste leviku, operatiivse kvaliteetse teabe olemasolu kui emakeele säilumise.

Kindlasti põhjustab see ettepanek vastuolulisi diskussioone, sest uute entsüklopeediate loomine on hetkel jäetud turumajanduse meelevalda ning kvaliteetse informatsiooni kättesaadavuse eest tuleb maksta. Näiteks on arvutatud, et TEA entsüklopeedia, mida nimetatakse ka meie rahvusentsüklopeediaks, läheb maksma orienteeruvalt 100 miljonit krooni. Kuid ligipääs sellele varamule jääb internetikasutajatele tasuliseks. Selle koostamise maksavad kinni loodetavalt 10000 entsüklopeedia omanikku. Seetõttu ka seda kvaliteetinformatsiooni hakkavad kasutama vaid piiratud hulk inimesi.

Paraku tajume me selgelt efekti, et internetikasutaja ei soovi informatsiooni eest maksta – ta kas otsib mingi muu emakeelse allika, mis ei pruugi olla kvaliteetne – või veelgi tõenäolisemalt otsib võõrkeelse allika, muutes küsitavaks emakeelse terminoloogia omandamise. See ei pruugiks olla nii, et tarkus maksab. Jah, raamatute puhul ei saa trükikuludest üle ega ümber. Kuid interneti võlu ongi selles, et sama hulga informatsiooni saab muuta kättesaadavaks kõigile.

Kas keegi oskab arvutada, missuguse efekti teadmistepõhise ühiskonna arengule võiks anda infovaramu tasuta kättesaadavus – kui näiteks 10000 kasutaja asemel on 700000 kasutajat ning varamu on nii populaarne, et otsingut tehes tulebki esimesena lahti just selle pidevalt uuendatud artikkel? Ning see varamu on esimene koht, kust nii koolinoored kui üliõpilased õppetöös tekkinud küsimuste korral vastuseid otsivad ja sealt ka kvaliteetse vastuse saavad?

Mäletan, kuidas keskkooli päevil valmistusin televiktoriiniks ‘Teabeduell – üks päev’. Küsimused olid läbi ajaloo kõigest, mis oli toimunud just sellel kuupäeval. Et professionaalsete mälumänguritega kogu saatesarja jooksul konkureerida, töötasin ENE kõik kaheksa köidet lehekülg lehekülje haaval läbi neli korda ning õppisin enne saateid selgeks sündmused, mis sel kuupäeval olid toimunud, samuti inimeste elulood, kes sel kuupäeval olid sündinud või surnud. Kui riiulis poleks olnud entsüklopeediat, oleksin olnud konkurentsivõimetu. Ja mul vedas, et entsüklopeediad riiulist võtta olid – mis sellest, et nad sellise lappamise peale pisut kapsaks kippusid kuluma…

Rännak teadlaste ja meedia koostöö uudismaal

14% Eesti elanikest joob radioaktiivset põhjavett. Teadlased on tõestanud, et Mona Lisa oli 83% õnnelik ja televiisori vaatamine on hea. Sisuliselt iga päev jõuavad meieni teadustöö tulemusi käsitlevad uudised, mis meid mõjutavad. Samas jahivad need uudised otsekui mingit sensatsiooni või kurioosumit ning annavad täiesti eksliku pildi teadlaste tööst. Lisagem veel, et arvuti andmetel oli Mona Lisa 9% tülgastunud, 6% kartlik ja 2% vihane.

Mina olen valinud blogimise meetodi, sellest on kujunenud omalaadne hobi. Sellel on palju plusse – keegi ei saa valida jutust üksikuid lõike, info liigub meediakanalitesse ülikiiresti (automaatselt vahendavad epl.ee, bioneer.ee, blog.tr.ee; sagedasteks vahendajateks on novaator.ee ja greengate.ee jne) ja sissekanded on omalaadseks päevikuks. Samas on see loomulikult aeganõudev hobi ning soovida või nõuda, et teised teadlased võiksid ka blogima hakata, on kohatu.

Samas on teadlaste ja meedia suhtluse teema sisulisest küljest avamata. Nii otsustasin kulutada 5 tundi sellele teemale. Loodetavasti on see heaks lähtematerjaliks veelgi tõsisemate juhtnööride loomisel – nüüd juba teadusajakirjanike ja ajakirjandusõppejõudude poolt. Tegemist on loodusteaduslikel kogemustel põhineva analüüsiga.

Sissejuhatus

Euroopa Liidu poolt finantseeritud projekti MESSENGER raames loodi Oxfordi ja Amsterdami ekspertide poolt juhtnöörid teadlastele meediaga suhtlemiseks. Need juhtnöörid põhinevad konsultatsioonidel teadlaste, ametnike, ajakirjanike, meediaspetsialistide ning valitsusväliste organisatsioonide esindajatega. Aruteludes leiti, et juhtnöörid on vajalikud ning paljud panustajad soovisid nende võimalikult laia levitamist. Käesolev ülevaade kasutab suures osas MESSENGERi tulemusi, kuid lisatud on Eesti näited ning täiesti uus on tulemuste konfidentsiaalsust käsitlev osa.

Ühiskonda on vaja teadussaavutustest teavitada. Peamiseks materjaliks teadmiste laialdasel levitamisel ei saa olla teadusartiklid, õpikud või konverentsiteeside kogumikud. Laiema avalikkuseni on vaja jõuda televisiooni, raadio, ajalehtede, ajakirjade ja interneti kaudu.

Samas pole populaarteadusliku ajakirjanduse igapäevatööks ainult osutada teadlastele tasuta abi ning informeerida lugejaid, vaid ka pakkuda meelelahutust ja tuua välja olulisi vaidlusküsimusi. Toimetajate eesmärgiks on müüa oma toodangut ning hoolitseda oma reitingute eest saamaks kasumit või õigustamaks maksumaksjate raha kasutamist.

Kui teadlased ja teadus- ning arendusasutused soovivad levitada informatsiooni oma teadustöö tulemuste ühiskonnamõju kohta, on hädavajalik, et teadlased saaksid aru nii meedia rollist ühiskonnas kui sellest, kuidas meediasüsteem ühiskonnas töötab.  On tähtis, et meediasuhtlus toimub arusaamatustest hoiduval viisil ning saavutatakse parim tulemus informatsiooni korrektsel esitamisel. Ühiskonnal tervikuna on ka õigus sellist korrektsust nõuda, kuna suur osa teadustööst toimub maksumaksja raha eest.

Negatiivseid näiteid on väga palju, nii juhtumitest, kus meedia on haipinud teaduslugusid ning tekitanud ühiskonnas mittevajalikke pingeid toetudes puudulikule andmestikule kui ka juhtumitest, kus teadlased ise on saavutusi ja riske ülehinnanud ning tekitanud seeläbi nii asjatuid lootusi kui paanikat ja segadust. Selle tulemuseks on omakorda pinged teadlaste ja ajakirjanike vahel. Euroopas eksisteerib siiski ka väga palju head praktikat, näiteks uute tehnoloogiate arendamist käsitlevate lugude korral ohtude ja kasude analüüsi metoodiline käsitlemine, moraalinormide ja eetika aspektide hõlmamine jne. Kui teadlased sellest ise aru ei saa või pole selleni veel jõudnud, siis võib just meedia rolliks kujuneda teadustöö tulemustega seonduvate riskide või maksimaalse ühiskondliku kasu saamise analüüs ja sellest teavitamine. Nii võib meedia saada integraalselt seotud teadustöö protsessiga.

Kui teadus töötab laialdases tõenäosuste ja ebamäärasuste piirides, siis kodanikke huvitab eelkõige, et riigivõim tagaks kaitse võimalike ohtude eest. Võttes lahti ajalehe, huvitab kodanikke eelkõige see, kas turvatunne ühiskonnas on tagatud. Kui otsida vastust näiteks küsimustele, kas mobiilimastid või nanotehnoloogia areng peidavad endas keskkonnaohte, siis teadlased ei saa anda ’ei’ või ’jah’ vastust – nad peavad andma vastuse vastavalt teaduslikule metoodikale, mis sisaldab tõenäosuste ja teadmatuste analüüsi. Lugejale aga võib selline esitlus tunduda keerutamise või konspiratsioonina.

Heaks näiteks on uudis Solarise keskuse Cinamoni kinolae varingu kohta. Kui ripplagi alla kukub, siis on mitmeid stsenaariume: see kas liugleb, kukub külg ees jne. Kogenud füüsik tuvastab kohe võimalikud stsenaariumid, millest sõltuvad ka võimalikud mõjud saalis viibivatele inimestele. Õnneks oli õnnetuse hetkel saal tühi. Ajakirjanik aga tegi uudise pealkirjaga ‘Füüsiku sõnul võinuks ka varingu alla jäämine lõppeda õnnelikult.’ Sama moodi on võimalik jääda ellu maavärinates täielikult purustatud majades. Loomulikult on teadlasel õigus, see on üks stsenaariume, aga lugejale tundub, nagu püüaks teadlane puhtaks pesta arendaja süüd. Siin on meedia selgelt teadlase arvamust kuritarvitanud.

Olen ise püüdnud kirjutada nn säästupirnide kasutuselevõtust, analüüsides põhjalikult plusse ja miinuseid. Antud juhul peab tarbija olema väga teadlik, muuhulgas saama aru sellest, et sagedaste sisse ja välja lülituste korral pole enamik säästupirnidest sobilikud. Lisaks, kui elavhõbedat sisaldav säästupirn puruneb, on vaja ruumi veerand tundi õhutada ning seejärel killud kuivalt kokku koguda, pakendada topeltkilekotti ning viia ohtlike jäätmete kogumispunkti. Tehnoloogia areneb ning nüüdseks on saadaval väga suur variatsioon säästupirne – madalama elavhõbedasisaldusega, kollasema valgusega, rohkem lülitusi taluvaid jne. See on terve teadus kõigest sellest aru saada, mis toimub. Samas olen saanud küsimusi ja kommentaare stiilis: „Mis te keerutate, öelge välja, kas peaks hõõglambid asendama või mitte. Ei või jah.“

Kogu teaduse populariseerimise teema on ka usalduse suurendamise teema. Eurooplaste usk teadlastesse on kõrge, kuid see usk ei ole pime. Usalduse tõstmiseks on vaja paremat suhtlemist teadusringkondade ja ühiskonnagruppide vahel. Ka sellise vastastikku usaldusväärse suhtlusvõrgustiku tekkele kaasa aitamisel on populaarteaduslikul ajakirjandusel kriitiline roll.

Seniks aga, kuni veel usaldust tekkinud ei ole, kehtib ka reegel ‘Usalda, aga kontrolli’ – teadlase jaoks tundmatu ajakirjaniku puhul on otstarbekas nõuda artikliga tutvumist enne avaldamist kas ise või asutuse pressiesindaja poolt.

Kas teadlane peaks ajakirjanikega üldse rääkima?

Paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides on tavapäraseks väärtõlgenduseks arusaam, et meedia on teadusringkondade vaenlane, püüdes pidevalt leida võimalusi teadlaste tööd kritiseerida ning panna neid vastutama ühiskonnaprobleemide eest. Siiski on selgunud, et see väärarusaam ei domineeri. Populaarteaduslikul ajakirjandusel on hiigelsuur roll ühiskonna üldise teadmistetaseme tõstmisel.

Teadlased ja insenerid peaksid kindlasti olema kursis sellega, kuidas meedia nende uurimisvaldkonda käsitleb. Mis on vaidluste põhiteemad? Kes on uudistes ja ülevaadetes käsitletud võtmeisikud? Kas mingit valdkonda käsitledes saavad sõna oma ala parimad professionaalid? Kas on adekvaatselt käsitletud kõiki riske?

Eesti meedias on levinud kahjuks meedia poolt nn ’kodustatud teadlaste’ sündroom, kus ühed ja samad teadlased kommenteerivad erinevaid teadusvaldkondi, sealhulgas selliseid, kus nad eksperdid ei ole ja milles on palju paremaid eksperte.

End maailmas toimuvaga ja uudistega kursis hoidmine välistab teadlaste jaoks halvad üllatused. Kui ajakirjanik võtab ühendust aktuaalsel teemal, siis on imelik, kui erialateadlane ütleb, et ta pole maailmas või riigis toimuvaga kursis ning ei tea midagi oma teadustöö teemaga seotud moraaliaspektidest, keskkonnaohtudest või tervisemõjudest. Kommunikatsioon ei ole enam ühesuunaline protsess – see on dialoog ja vastastikune sõltumine ning ajakirjanikel on keskne roll käsitlemaks kõikide huvigruppide, mitte ainult teadlaste arvamusi.

Viimasel ajal on Eestis tunda nn ’kunstliku teadusajakirjanduse’ levikut. Mitmetes projektides on ilmselt tulemusindikaatoritena kirja pandud meedia kaudu käsitlevate teadusuudiste arv ja maht. Ühest küljest on see positiivne, teadustööd ja teadlased tõusevad paremini suuremale pildile. Teisest küljest on märgata ka nn ’linnukeste’ tegemist, st töö tulemusena nähaksegi uudist, mitte dialoogi läbiviimist teaduse ja ühiskonna vahel.

Palju on räägitud sellest, et teadlasi tasustatakse ainult teadusartiklite ja õppetöö põhjal. Ma ei usu, et peaks hakkama lugema populaarteaduslikke linnukesi ja seda otseselt siduma tasustamisega. Samas võiks igal teadlasel olla üks tööpäev aastas, kus ta paneb kirja oma viimase aasta töö populaarteaduslikus vormis. See oleks ka teadustööle ülikasulik. Mida ma ühiskonnale pakun? Missuguseid diskussioone see ühiskonnas äratab? Missugused muutused võiksid olla toimunud teaduses ja ühiskonnas minu valdkonnas 5, 10 ja 20 aasta pärast? Vastamine nendele ja veel mitmetele üldistele küsimustele võimaldab teadlastel ka oma edasist uurimistööd paremini planeerida, kirjutada paremaid projektitaotlusi ja kokkuvõttes saada ka rohkem raha.

Teadlased peaksid õppima tundma ajakirjanikke ja ajakirjandusmaailma

Eestis on suhteliselt vähe häid teadusajakirjanikke, samas meedia huvi on just viimasel ajal tugevasti suurenenud. Meil tegutseb Eesti Teadusajakirjanike Selts, millel on hetkel 17 liiget. Samas on ka väljaandeid, kus kõik nn teadusuudised kuuluvad pigem rubriiki ’veidrus’ või ’kurioosum’.

Kõigil suurematel teadus- ja arendusasutustel on olemas pressiesindaja, kes peaks etendama teadlaste ja meedia vahelise silla rolli ning omavad ajakirjanduse või avalike suhete alast eriharidust. Mõned asutused tegelikult nõuavad, et teadlased kooskõlastaksid kõik oma avalikud esinemised kommunikatsiooniosakonnaga. Siiski peab iga teadlane olema valmis ootamatuteks pöördumisteks ning peaks oskama vältida lõkse, mis võiksid tema tööd ja teadmisi naeruvääristada või valesti tõlgendada.

Pressiesindaja peamiseks rolliks peaks olema teadustööd käsitlevale materjalile uudisväärtuse andmine, tehniliste terminite lihtsustamine ja selgitamine, fookuse viimine teadustöö meetoditelt pigem selle võimalikele mõjudele. Mõnedel juhtudel võib teadustöö olla veel arenemisjärgus, kus uudisväärtus puudub või tõendid on veel ebapiisavad.

Samas puudub pressiesindajal tavaliselt teadustaust teadlase uurimisvaldkonnas või üldse tervikuna. Seetõttu ei saa pressiesindaja kaasa aidata teaduskommunikatsiooni sisu suhtes.

Mis on uurimistöö staatus?

Suur osa teadustöö kajastustest Euroopa meedias on seotud eelretsenseeritud ning mainekates teadusajakirjades ilmunud teadusartiklitega. Sel juhul on teadustöö juba tunnustatud ning seda tuleb ka teaduskommunikatsioonis käsitleda. Samuti peaks olema nimetatud, kui teadustulemused on veel avaldamata. Sageli pole alles arenemisjärgus ja avaldamata teadustöö esimeste tulemuste avaldamine populaarteaduslikus ajakirjanduses ei teadlaste ega avalikkuse huvides.

Näiteks kui uurimistöö on küll leidnud korrelatsioone, kuid pole jõudnud põhjuste väljaselgitamiseni, võib selliste tulemuste avaldamine põhjustada väärarusaamu ja paanikat. Uudistetoimetaja kasutab heameelega pealkirjas sõnastust ’Ajuvähki seostatakse elektroonikaseadmete kasutamisega’, samas kui sõna ’seostatakse’ tagamaaks võib olla kaudne sõltuvus ilma otseste põhjusteta ning uurimistöö võib alles olla läbiviimisel, st uudis luuakse teadustöö hüpoteeside, mitte tulemuste põhjal.

Kõik uudised, mis on seotud inimese tervisega ja käitumisega, vajavad erilist käsitlust. Uudiste pealkirjades ja sisus esineb juba lugematul hulgal sõnastust ’teadlased on saavutanud murrangu’ mingi haiguse ravis, samas kui tegelikkuses on läbi viidud alles esimesed loomkatsed hiirte või rottidega. Seda käsitlevad ajakirjanikud sageli alles viimases lõigus, et mitte rikkuda oma lugu. Teadlaste huvides on, et piirangud, mis eksisteerivad loomkatsete ülekandmisel inimkatseteni, on kajastatud juba populaarteaduslike artiklite ja ülevaadete sissejuhatuses või esimeses osas.

Konfidentsiaalsus

Teaduslik uurimistöö on sageli seotud ettevõtlusega – nii võimalustega kasutada teadustöö tulemusi majanduselus kui konkreetselt ettevõtluslepingute täitmisega. Sellega seonduvalt on teadustöö sisu ja tulemuste avalikustamine seotud piirangutega, millest iga teadlane peab aru saama. Piisab, kui avalikustada uurimistöö tulemused populaarteaduslikus ajakirjas – ja leiutis võib olla mitte patenteeritav, sest see pole enam uudne. Isegi konverentsiettekanded ja lihtsalt uurimisgrupi välisele kolleegile tulemuste edastamine on tegelikult avalikustamine, mis võib patendi saamisel saada saatuslikuks.

Veelgi tõsisemad on konfidentsiaalsusnõuded, mis on määratletud ettevõtluslepingutes. Tavaliselt võib teadlane tulemusi küll avalikustada nii teadusajakirjades kui meediale, kuid vaid ettevõtte kirjalikul loal. Aga iga lepingut on vaja teada, lugeda ja tõlgendada eraldi. Lepingu rikkumise korral võib teadus- ja arendusasutust oodata mitte ainult lepingusummadest ilma jäämine, vaid trahv, kuna informatsioon võis lekkida ettevõtte konkurendini.

Arvestades ettevõtluse ja finantseerija huvi on teadusprojektide puhul kindlad ajaperioodid, mil meedia tähelepanu on vajalik. Sageli nõuab riiklik või rahvusvaheline uurimistoetuse jagaja, et avalikustamine toimuks projekti käivitudes ja lõppedes ning kindlasti oleks nimetatud finantseerija. Ettevõtlussuhteid arvestades aga on avalikustamine oluline siis, kui on vaja mingile ideele leida ettevõtluspartnereid selle edasiarendamiseks, kui projekt on täiendavate investeeringute otsimise faasis või kui on olemas konkreetne tulemus, mida ettevõtetele pakkuda.

Lisaks teadlastele peavad konfidentsiaalsusreeglitest aru saama ka ajakirjanikud.

Uudiste kvaliteet ja mõju

Ajakirjanikke ja reportereid ei huvita tavaliselt teadustulemused, mis tõestavad uuesti seda, mis on juba laialdaselt teada. Uudistesse jõuavad lood, kus teadustulemused võimaldavad arvata, et seni teadaolevad arusaamad võivad muutuda või täieneda.

Samas ei pruugi ajakirjanikud tajuda või välja tuua, et tegemist on näiteks vaid ühe teadlase arvamusega, mis vastandub sisuliselt kogu mingi eriala teadusringkondadele.

Nii näiteks väitis üksainus arstiteadlane, et leetrite-punetiste-mumpsi (MMR) vaktsiin võib olla seotud autismi ja Crohni tõvega. Teadusartikkel tugines ainult kaheteistkümne arenguhäiretega lapse uuringu tulemustel, mille alusel artikli autor tegi põhjapanevaid järeldusi. 1998. aastal avaldatud uuring pani aluse vaktsineerimisvastasele liikumisele kogu maailmas – vaktsiinist ei keeldunud mitte ainult lapsevanemad, vaid sellest loobumist toetasid isegi paljud arstid. Inglismaa ja Walesi kohta avaldatud andmete alusel kasvas seal leetritesse haigestumine 2008. aastal eelneva aastaga võrreldes rohkem kui 70 protsenti ja seda peamiselt just aastate jooksul vaktsineerimata jäetud laste tõttu.

Lisaks peaksid ka ajakirjanikud aru saama, et ühtegi loodusteaduslikku teooriat ei ole võimalik tõestada – on vaid võimalik näidata, et hetkel andmeid teooria kehtivuse vastu ei ole, ning seetõttu võib teooriat aktsepteerida. Näitena võib tuua kalkuni, keda toideti igal õhtul kell 9 – kui sadas vihma, kui paistis päike, kui oli juba pime, kui puhus tugev tuul… Ning kalkun arvas, et nii on igavesti – kahjuks lõppes tema elu jõululaual. Seega lauseehitus ‘Teadlased on tõestanud, et…’ on tegelikult vastulous loodusteaduste metoodikaga.

Riskide ja kasude kommunikatsioon

Teadlase jaoks on risk lihtsalt mingi kahjuliku sündmuse esinemise statistiline tõenäosus korrutatud võimaliku kahjuga juhul, kui sündmus toimub. Tavainimene aga, sealhulgas seesama teadlane oma igapäevases elus, käsitleb riske hoopis teistmoodi, nn ettevaatlikkuse printsiibi kohaselt.

Näiteks võib eristada vabatahtlikke ja pealesunnitud riske. Sõites autoga Tallinn-Tartu maanteel või olles krooniline suitsetaja võtab inimene vabatahtliku riski sattuda liiklusõnnetusse või haigestuda kopsuvähki. Samas kõrgendatud kiirgusdoos radoonist elumaja keldris või fluoroos ülikõrgest fluori sisaldusest kraanivees on inimesele pealesunnitud riskid. Pealesunnitud riskid mõjuvad tavainimestele ka psühholoogiliselt märkimisväärselt tugevamini.

Samuti tekitavad pingeid võimalikud katastroofilised sündmused – epideemiad, lennuõnnetused, meteoorkehade kukkumised Maale, rikked tuumajaamades jne. Kuigi Eesti paikneb näiteks maavärinate riski seisukohalt sisuliselt kõige madalama riskiastmega piirkonnas, tõlgendatakse uudiseid sageli ikkagi stiilis ’maavärinad tulevad lähemale’. Samas on kiirgusdoos röntgenuuringutest paljukordselt kõrgem kui tuumajaamade mõju – kuid selle vastu ei võidelda, sest kasusid peetakse suuremaks kui riske.

Riskid on alati olemas. Mõned teadlased tõlgendavad ettevaatlikkuse printsiipi viisil, et nad peavad alati ära tõestama uue tehnoloogia ohutuse, enne kui tulemus praktikasse viia või tulemused meedias avalikustada. Eksperimentaalteaduses aga jäävad alati alles teadmatused. Teadlaste poolt on vajalik luua laiapõhjaline arutelu nende teadmatuste üle, mitte vältida diskussiooni.

Tuleb ka alati olla valmis selleks, et teaduslik riskihinnang ei pruugi vastata ja paljudel juhtudel ei hakka kunagi vastama erinevate tõekspidamiste ja nende alusel loodud organisatsioonide poolsetele huvidele ja käitumisele. Greenpeace ei muuda ennast – ta ei hakka pooldama tuumaenergeetikat, kuigi paljud teadlased ei näe hetkel emissioonide piiramise vajadust täites tuumaenergeetikale alternatiive. GMOde vastu võitlejad ei lasku kompromissidesse. See on kõik teada ja sellega tuleb arvestada. Dialoog ühiskonnaga ei saa kunagi olema selline, et avalikkus ainult plaksutab teadlaste saavutuste peale.

Kui aga ajakirjanikud pole ise kindlad, kas nad saavad teadlase töö mõttest, tulemustest ja väärtusest õigesti aru, siis võib avalikkus olla aetud segadusse.

Riskid ja kasud on vajalik mõtestatult välja tuua

Väga paljud teadusuudised on koostatud stiilis ’Teadlased on näidanud, et faktor X tõstab Y riski 30% võrra.’ Sellist informatsiooni ei ole tavaliselt võimalik hinnata, kuna me ei saa teada, kui suur risk Y üldse oleks faktori X mõjuta. Kui aga on välja toodud, et Y on näiteks vähirisk, mis tavaliselt esineb 80 inimesel 10000-st, siis on selge, et faktori X tulemusena tõuseb vähirisk 100 inimeseni 10000-st. Lisaks ei pruugi risk olla jaotunud võrdselt eri ühiskonnagruppide vahel ning võib olla sõltuv näiteks mitte ravimist endast, mida inimene manustab, vaid selle doosist.

Eestis külvas näiteks märtsis 2008 väga suurt paanikat artikkel, mille kohaselt 14% Eesti elanikkonnast joob radioaktiivset põhjavett. Tean ise mitut inimest, kes peale seda uudist kraanivett enam ei joo. Kuidas tegelikult seletada inimestele, kas ikkagi on probleem või ei ole, ja kellel on ja kellel ei ole? Mistahes tegevus annab meile mingi kiirgusdoosi. Söömine, hingamine, lihtsalt keskkonnas viibimine. Ka vee joomine. Küsimus on, kui suur see doos on ning millised ja kui suured riskid sellega kaasnevad ning kuhu me tõmbame endi jaoks piirid. Me soovime, et ametkonnad kannaksid meie turvalisuse eest hoolt, oleksid professionaalsed ja tõmbaksid selgelt sellised piirid ka kraanivee suhtes. Paraku on nii, et kui me tõmbame piiri efektiivdoosi 0.1 mSv/aastas juurde (arvestades, et keskmise kaaluga inimene joob 2 liitrit kraanivett päevas), siis tõesti umbes 14% Eesti kraaniveest ei vasta kehtestatud normile. Samas peetakse normaalseks, kui inimene aasta jooksul saab radioaktiivsuse efektiivdoosi 5 mSv – seega, juues normile vastavat vett 2 liitrit päevas, ta ei saa üle 2% sellest doosist ning juues 3 korda normi ületavat vett saab ta ainult 6% sellest normist.

Veel üks tüüpiline näide – uuringust, mis näitas, et kaks last on tervisele parim. Kirjutises loetletakse erinevaid teviseriske, mis on seostatud laste arvuga perekonnas ja kasutatakse sõnastust ‘sagedamine’, ‘suurem tõenäosus’ ja ‘kõrgendatud risk’, kuid võrdlustes ei esitata isegi erinevuse suurust  mitte, rääkimata riskide absoluutväärtustest.

Mõnikord varjavad ka teadlased ise absoluutväärtusi, et ilmselt õigustada teadustööks kulutatud vahendeid. Osalesin teaduskonverentsil, kus ettekandja tõi välja küll ohtlike ainete sisalduse erinevused võrdluse all olnud materjalidest, kuid jättis ilmselt teadlikult välja toomata, et kõik sisaldused on tugevalt väiksemad lubatud keskkonnanormidest. Kuulajatele aga jäi mulje, et kui ohtlikest ainetest konverentsil juba räägitakse, siis on selle materjaliga seotud ka suur probleem. Tegelikult oleks see teadlane olnud kohustatud ütlema, et kõik määratud sisaldused olid normidest väiksemad – nii ja ainult nii oleks ta õigustanud teadusraha kulutamist.

Seega on alati vajalik viidata tegelikele mõjudele ja absoluutsele riskidele, mitte esitada pelgalt võrdlevaid hinnanguid, mille olulisus jääb teadmatuks.

Riskide võrdlemine

Üks viise, kuidas viia teadustöö tulemusena leitud riskid mõtestatumalt lugejani, on võrrelda uusi leitud riske selliste riskidega, mis on inimestele laialdaselt teada. Näiteks kui rajatakse uut tööstusobjekti, on võimalik öelda, et selle keskkonnamõjud ei ole suuremad kui olemasolevatel ning võrdlevalt näiteks välja tuua, et on tegemist puhtama tehnoloogiaga.

Samas tuleb hoiduda vabatahtlike ja pealesunnitud riskide võrdlemisest. Kirjutades näiteks, et vale toitumise terviserisk on palju suurem kui kõrgepingeliinide vahetus läheduses elamise risk, siis alavääristab see inimesi, kes peavad pealesunnitult elama kõrgepingeliinide läheduses – toitumist saab muuta lihtsalt, elukohta aga lihtsalt vahetada ei saa. Samuti kui teha võrdlus, et risk haigestuda mingisse haigusesse on väiksem kui tõenäosus võita mingil loteriil – siis inimesed ju ostavad loteriipileteid sooviga võita ning keegi ikka alati võidab. Selline võrdlus ajab segadusse.

Inimesi ajavad segadusse ka hiigelsuured arvud. Näiteks kui me ütleme, et põlevkivi kaevandati 1980. aastal 30 miljonit tonni ja tuhka tekkis 15 miljonit tonni, siis me ei oska vastavat kogust ette kujutada. Kui me aga toome võrduse, et aastas on ca 30 miljonit sekundit, järelikult kaevandati 1 tonn sekundis 24 tundi ööpäevas, siis tekib ettekujutus. Samuti kui kirjutada, et põlevkivitööstuse tahketest jäätmetest jätkuks rajamaks Hiina müüri ümber kogu Eesti territooriumi, kaasa arvatud saarte rannajoon – tekib tunnetuslik arusaam hiigelsuurtest kogustest.

Väga raske on omavahel võrrelda riske, mis on oma olemuselt täiesti erinevad – näiteks põlevkiviküttel soojuselektrijaamade ja tuumaelektrijaamade võimalikke keskkonnamõjusid. Need on põhimõttelised valikud, millesse on sageli kaasatud kogu ühiskond ning valikuteni jõudmine ja nende muutmine võtab aastaid ja aastakümneid. Näiteks viidi Rootsis 1980. aastal läbi rahvahääletus ja tulemused olid üheselt arusaadavad – Rootsi peaks panustama alternatiivenergia allikatele ja aastaks 2010 suletakse kõik tuumajaamad. Aastal 2009 aga jõudis Rootsi valitsus kokkuleppele energiapoliitika uue kursi osas, mis võimaldab ehitada uusi tuumaelektrijaamu vanade asukohale, kui vanuse tõttu suletud reaktor asendatakse uuega. Energiavajaduse jätkuva kasvu tingimustes on enamiku rootslaste ajudes tuumaenergia jätkuv kasutamine ja sellega kaasnevad riskid vastuvõetavam lahendus kui puudujääva energiavajaduse kompenseerimine kasvuhoonegaase põhjustavate fossiilsete kütuste või kallite alternatiivenergeetika lahenduste poolt. Kuigi on ka palju vastuhääli, domineerib selline mõtteviis.

Avalik huvi ja erinevad raamistikud

Tavainimestele avaneb teadusuudiste valguses terve psühholoogiline, emotsionaalne, moraalne, sotsiaalne ja poliitiline raamistik. Seetõttu püüavad ka uudised käsitleda erinevaid aspekte. Biotehnoloogia, nanotehnoloogia, tuumaenergeetika – uudised kõigist neist valdkondadest kaetakse kindlasti keskkonnamõjude, eetika ja äriliste aspektide aruteludega. Ajakirjanikud väljendavad erinevate huvigruppide ja arvamusliidrite seisukohti. Seetõttu on ajakirjanike ootus, et ka teadlased kommenteeriksid teemat laiemalt kui vaid oma teadustöö seisukohalt.

Teadustööl ja vastavalt ka teadusuudistel on tugev mõju näiteks inimeste toitumisharjumustele, isikliku turvalisuse tagamisele, kommunikatsioonile, suhtumisele keskkonna kvaliteeti. Need arvamused viivad omakorda arengutele seadusandluses. Seega on populaarteaduslikul meedial tegelikult ka väga suur vastutus.

Kokkuvõte

Kõigil teadlastel on professionaalne vastutus teavitada oma uurimistöö tulemustest avalikkust. Samas tuleb kindlasti arvestada konfidentsiaalsusnõuetega ning kindlasti kirjeldada, kas tulemused on juba avaldatud või teadustöö on alles pooleli.

Suuremates teadus- ja arendusasutuses on inimesed, kes teaduskommunikatsiooni eest vastutavad ja on selle eest tasustatud. Vajaduse korral on võimalik saada neilt abi, paljudes asutustes on ka otsene teavitamiskohustus.

Vajalik on olla kursis meediakajastustega oma uurimisvaldkonnas.

Kui uurimistulemused ja järeldused on oluliselt erinevad teadusringkondade arvamusest, siis on vajalik seda eraldi rõhutada.

Väga hoolikas on vajalik olla riskide ja kasude esitamisel, luues selgelt arusaadavad ja üheselt mõistetavad võrdlused.

Kui teadustöö tulemused võivad oluliselt muuta inimeste elu ja harjumusi, siis tuleb lisaks hoolikale kirjeldusele olla valmis ka laiadeks avalikeks sotsiaalseteks, eetika-alasteks, poliitilisteks jne diskussioonideks.