Maailma kõige hirmsamad kaevandusõnnetused

Tšiili kaevurite õnnelikust pääsemisest tehtud meediasündmus on kergitanud meedia huviorbiiti kogu maailma  kaevandusõnnetused. Juba on ilmunud ka uued uudised, et nii Ecuadoris kui Hiinas on kaevurid lõksu jäänud. Samas plahvatuste ja varingute korral paljudel juhtudel ei pruugi kaevuritel isegi olla mitte mingisugust pääsemislootust, eriti söekaevanduses.

San Jose vase- ja kullakaevandus Tšiilis ning ka kaevurite pääsemine oli väga erandlik ja eriline.

Esiteks, suurt rolli pääsemises mängis geoloogia. San Jose kaevanduses ei teki erinevalt söekaevandustest mürgiseid ja plahvatusohtlikke gaase. Avatud tunnelites saab vabalt ringi liikuda. Varing toimus sadu meetreid ülalpool meeste töökohast, jättes allapoole piisavalt õhku – tunnelite kogupikkus varingukohast allpool oli üle 2 km. Kõrge temperatuur (+30 – +33 kraadi) oli küll tüütu, kuid hüpotermia oht, mis ähvardab madalatesse söekaevandustesse lõksu jäänud kaevureid, puudus. Copiapo paikneb Atacama kõrbe piirkonnas, mis on maailma kõige kuivem koht. Samas sügaval kaevanduses on lisaks tardkivimitele niisked savikihid. San Jose kaevanduse vesi võis olla küll pisut happeline ning põhjustada oksendamist, kõhulahtisust ja kõhuvalu, kuid ei olnud tappev ning võimaldab kümnete päevade jooksul ellu jääda. Samas õnnestus meestel kasutada vett kaevandustehnika radiaatoritest, mis oli kaevandusveega võrreldes tõenäoliselt isegi puhtam.

Teiseks, kui kaevandusplaanid oleksid olnud täpsemad, siis oleks puurimistega ühendus meestega saadud kiiremini kui 18 päevaga. Seega – puudulikud plaanid tingisid selle, et kaevureid võib tõesti pidada kangelasteks, sest väga väheste vaid paariks päevaks mõeldud toiduvarudega suudeti hakkama saada väga pikka aega, olles samas teadmatuses, kas nende elus olemisest saadakse teada või mitte. Alles kaheksandal puurimiskatsel saavutati ühendus ning tagantjärele võib vaid spekuleerida, kuivõrd loteriiks pääsemine kujunes. Oma osa pääsemises oli ka sellel, et tegu oli väikse kaevandusega ja mehed omavahel lähituttavad, paljud isegi omavahel sugulased. Meeskond oli ühtne ja see ei murdunud kogu 69 päeva jooksul.

Kolmandaks, meedia tähelepanu oli nii suur ka seetõttu, et õnnetus toimus Tšiilis, mitte näiteks Hiinas – ning kuna ajalises mõttes oli tegu ’maailmarekordiga’, kuna me kõik jahime ju rekordeid… Kui paljud teavad ja mäletavad, et käesoleva aasta aprillis päästeti 115 kaevurit Wangjialingi kaevandusest peale 8-päevast lõksusolekut, 38 kaevurit aga jäid seejuures kadunuks?

Samas on maailmas toimunud katastroofe, mille kohta me ei pruugi olla isegi midagi kuulnud.

1. HIINA

Kõige suurem teadaolev inimohvritega kaevandusõnnetus toimus 26. aprillil 1942 Benxihu söekaevanduses (Benxi, Liaoning). Söetolmu plahvatus tappis 1549 kaevurit. Seejuures oli linn okupeeritud jaapanlaste poolt (1931-1945).

Üldist statistikat on tehtud vähe, ametlilkel andmetel näiteks hukkus 2008. aastal Hiina kaevandustes 3215 inimest ja seda tutvustati kui positiivset trendi – 15% langust aastast 2005. Kuid teadaolevalt töötavad 80% Hiina umbes 16000-st kaevandusest illegaalselt ning suurim hulk õnnetusi leiab asset just seal.

Otsesed inimohvrid aga on vaid söetööstuse üks külg. Kel pole kahju kolmest minutist, soovitan kindlasti vaadata järgmist videot.


Kui aga Hiinat võib pidada ekstremaalseks näiteks ja paljud muud asjad on sel maal samuti ekstreemsed, siis kaevandusõnnetusi juhtub kõigis kaevandusriikides.

2. PRANTSUSMAA

Inimohvritelt 2. kohal on 10. märtsil 1906 toimunud õnnetus Courrières’i söekaevanduses. Jällegi oli tegemist söetolmu plahvatusega, hukkus 1099 kaevurit, nende hulgas palju lapsi. Umbes 600 inimest pääsesid, kannatades põletushaavade ja mürkgaaside mõju all. Üks 13-liikmeline grupp pidas maa all vastu 20 päeva, toitudes ohvrite toiduvarudest ning tappes ühe kaevanduse hobustest.

3. JAAPAN

9. novembril 1963 hukkus Omutas Mitsui Miike kaevanduses 458 söekaevurit, neist 438 said süsinikoksiidi mürgituse. Kannatanuid oli lisaks 555. Kaevandamine toimus 350-450 m sügavusel, söetolmu plahvatus leidis asset 500 m sügavusel.

4. WALES

Jällegi oli tegemist metaani ja söetolmu plahvatusega. 14. oktoobril 1913 toimunud katastroofis Senghenyddi söekaevanduses Lõuna-Walesis hukkus 439 kaevurit. Kes otseses plahvatuses kannatada ei saanud, surid süsinikoksiidi ja hapnikupuuduse toimel.

5. LÕUNA-AAFRIKA VABARIIK

21. jaanuaril 1960 mattis varing 437 kaevurit Coalbrooki söekaevanduses. Vaatamata 2 nädalat kestnud päästetöödele ei õnnestunud ühtegi kaevurit päästa.

Kurba statistikat õnnetustest, kus on olnud sadu inimohvreid, võiks jätkata… Peamiselt on olnud tegemist ikka ja jälle söekaevandustega. USA suurim õnnetus oli 6. detsembril 1907, kui Lääne Virginias Monongahi söekaevanduses hukkusid ametlikel andmetel 362 meest ja alaealist poissi, arvatav hukkunute arv aga läheneb 500-le. Ligi pooled hukkunutest olid itaallasest sisserändajad. Ainuke ellujääja oli Peter Urban, kes leidis rebaseuru ning suutis välja ronida, enne kui mürgised gaasid temani jõudsid. Ta hukkus kaevandusvaringus 19 aastat hiljem.

Võrdlev analüüs USA-s on leidnud, et töö söekaevurina tähendab keskmiselt 1100 elupäeva kaotust – seega on söekaevurite eluiga keskmiselt 3 aastat lühem. Võrdlevalt suitsetamine 1 pakk päevas vähendab keskmist eluiga 1600 päeva võrra.

Kokkuvõttes Tšiili õnnetus oli eriline ja võib öelda, et võrreldes muude kaevandusõnnetustega oli rahvusvahelise meedia tähelepanu ebaproportsionaalselt suur.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: