Ei tea, kas naerda või nutta… Valetõlked toovad meie lugejateni üha uusi vigaseid teadusuudiseid. Tänane pärl pärineb Postimehelt: “Briti teadlaste uuring näitas, et suurte veekogude ja ka ookeanide põhjas võib leiduda jõgesid. [—] Teadlased avastasid ühe sellise jõe Musta mere põhjast. See veealune jõgi on 34,5 meetrit sügav ning rohkem kui 80 meetrit lai. [—] Selle jõe vool on näiteks 350 korda kiirem kui Suurbritannia kuulsa Thamesi jõe vool.”
Originaalartikkel (Daily Mail): “The flow – carrying highly salty water and sediment – is 350 times greater than the Thames.”
Iga inimene võiks olla kunagi jõge vaadanud ning näinud, kui kiiresti see voolab. Thamesi jõgi voolab keskmiselt 0.3-0.7 m/s. Kel on vähegi ettekujutusvõimet ning oskab korrutustehet, peaks aru saama, et jõe 350 korda suurem kiirus on ebarealistlik. Kui vähegi loogiliselt mõelda, siis valetõlget lihtsalt ei saaks tekkida…
Veebiuudiste parandamine on loomulikult imelihtne – vahetada tagantjärele ära sõna ning viga otsekui polegi olnud… Tublid kommentaatorid leiavad vead ka ruttu üles. Aga mis on sel juhul üldse uudise ja uudisportaali väärtus, kui võimalus hiljem parandusi teha soodustab madalat kvaliteeti?
Kas teadusuudiseid ei peaks toimetama ikkagi toimetajad, kes oskavad kirjutatut kas või pisutki iseseisvalt hinnata?
Lõppvaatus. Kolm tundi peale ilmumist oligi lause parandatud: “Selles jões voolab iga päev 350 korda rohkem vett näiteks kui Suurbritannia kuulsas Thamesi jões.”
Filed under: Geoloogia, Haridus, Keskkond, Rahvusvaheline |
Keskkonnaabi 
Kaks asja:
1. Tõlketoimetajana olen täheldanud, et ettekujutamine on viimane asi, mida võhiktõlkija teeb. Nii lihtne on ju oma peaga mõtlemise asemel võtta sõnu sõnaraamatust.
2. Peaks tegema Postimehele ametliku järelepärimise, miks on endine läbu-uudiste reporter pandud “tõlkima” teadusuudiseid. Kui muude ajakirjanike nimed on ilusti kohe pealkirja all, siis IKH nimi on häbelikult alles loo järel, kuigi ega sellest kasu ei ole, sest hiljemalt viiendast lausest saab aru.
IKH seni ületamatu saavutus on fakt, et Kuul on vett 25%.
Jah, täpselt selline soo seal ongi!!
Tänu sellistele apsudele saame teada,et leidub ka teisi rumalaid kes loevad kartelli meedia solgiuudiseid.
Lõbu-uudistaja Hinna-Kaardi Roim oma tegevusega äratab tähelepanu, sest tegu on kunagise maineka väljaandega, uudistega, mida esitatakse tõe pähe, ning arvuka lugejaskonnaga. Põhjusi vast teisigi. Mõistan küll sisulist muret, kuid ei saa jätta märkimata-torkimata, et etteheitja “kasvõi” kratsib silma nagu “mistahes” muu lohakus. Nii nagu ei ole (veel) eesti keeles kombeks kirjutada kokku “agaju”, “minavõi”, “teginvä”, “niivõi”, “midatahes”, “kuhutahes”, “kellegatahes” jne, nii ei kirjutata kokku “kasvõi” ja “mõnetuhande” kuulmise järgi, vaid kirjutatakse ikka (veel) lahku reeglite järgi.
Ei ole vahet, kas kuldpeekrisse oksendada või räpasesse karikasse puhast allikavett valada, mõlemad äratavad vastumeelsust. Ei piisa sellest, et “Postimehejõevool võibolla kordisuurem Teimzijõest”, kuigi sisuliselt ei pruugi esmapilgul midagi väga laiduväärset märgata.
“Mõnituhat” sai laenatud kõrvalveerust “aasta” eest Sahara kõrbe uuest meteoriidikraatrist ehk novaatorlikust uudisvoost, kus teadusuudised küll sisuliselt võrreldamatud Hiina-Kurdi Leina üllitistega, kuid see räpane peeker, see… see ei kutsu kuidagi janu kustutama.
Tore, kui me näeme-märkame vigu teiste juures ja juhime neile tähelepanu õilsast püüdest teisi paremaks muuta. Aga et teised ei peaks nii palju oma aega jälle omakorda enda peale kulutama, siis aus pilk peeglisse aitaks vast kõigil väärtuslikke minuteid säästa. Pinnud teiste silmis on küll äärmiselt häirivad ja takistavad liikumist, kuid on asju, mida saab muuta. Selleks ei ole vaja kaugele minna.
Postimehe nn teadusuudised on vaid üks vistrik. Terve see väljaanne ei kannata ammugi mingit võrdlust kvaliteetajakirjandusega. Õige hetk lekkiva laeva parandamiseks on mööda lastud, need riismed hulbivad masulaineil, kuni lõplikult ära lagunevad. Hoian pöialt, et novaatorlik purjekas selle kiiluvees järele ei tüüriks. Teate küll, algul “kasvõi” ja “mõnetuhandega”, hiljem juba vahutavate vetevoogude harjal mustava või kolletava mere põhjas…
Aitäh märkuse eest. Samas otsisin piinliku hoolega läbi kogu selle kommentaari teksti – ja kas pole nii, et…
VAHEL – mõnikord, võib olla ka asend. Tulge meile vahel külla! Raamatul on järjehoidja vahel.
VAHEST – ehk, võib-olla. Vahest tuleb ta täna?
VAST – äsja, nüüdsama, alles. Vast valminud maja. Vast valitud juhatus. On see vast nali!
Nii et – ühest küljest “aus pilk peeglisse aitaks vahest kõigil väärtuslikke minuteid säästa”, teisest küljest aga iga inimene õpib kogu elu ning tegijal juhtub…
Ah, võtke heaks 🙂
Abi sõnade tähenduse täpsustamisel leiab “Eesti keele seletavast sõnaraamatust”, mis elektroonilisel kujul ligipääsetav ka veebis. Näiteks sõna ‘vast’ esimeseks tähenduseks on antud adverbina ‘osutab oletatavale v. loodetavale võimalusele, milles siiski ei olda päris kindel: ehk, võib‑olla, vahest, äkki’ ja alles teiseks sünonüümina sõnale ‘alles’ 😉
http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=vast&F=M
Ehk siis “aitaks vast … säästa”, nagu kirjutasin, mis oma teise tähendusega tekitaks allusioonilise mõttekahvli “aitaks alles … säästa”. (Vrd ‘jääb alles’.) Seda siis juhuks, kui peaks huvi, aega ja tahtmist olema veel mõnda kommentaari või kogunisti ehk isegi oma teksti enne avaldamist sõnatähenduslikust vaatevinklist piinliku hoolega läbi otsida. Kui minu kommentaarist on tahtmine leida midagi, mis mitte päris õnnestunud keeleline konstruktsioon vast pole, siis sobiks vast peeglitsitaadile eelnev premiss “Aga et…” 😉
Märge-torge läks kirja pilgu pööramiseks ja mõistagi arvestasin võimalusega, et mu oma tekst luubi alla võetakse. Kuid pilku pöörata tahtsin mitte niivõrd konkreetsele sisule või vormile, kuivõrd pigem vaimule. Muidugi juhtub tegijal mõndagi. Küsimus selles, kuhu tõmmata piir? Kas enda eksimused lugeja nendeks “mõndagi juhtuvateks” ja püüdliku teadusuudistaja voolu hulga ja kiiruse äravahetamine selleks, mis teisele poole lubatavat piiri jääb?
Head (Tartu) vaimu (vaimulaadi tähenduses) võiks iseloomustada heatahtlikkus ja püüe ahastava kahtluse – kas nutta või naerda – asemel otsida positiivseid lahendusi. Midagi, mis olukorda muudaks. Ma tõesti ei näe võimalust, kuidas ühte suurt kommertsväljaannet turumajanduse tingimustes survestada muud moodi kui sama turumajanduse hooba ehk konkurentsi kasutades, kui just pole tegu mõne otsese seadusrikkumisega. Viimasel juhul võiks kaaluda teadvalt valeinfo levitamise või keeleseaduse tahtliku eiramise eest vastutusele võtmist, aga ma ei usu seesuguse karistuse imettegevasse toimesse. Küll aga võiks motiveerida lugejaskonnast ilmajäämine. Kindlasti inspireeriks selline oht Postimehe toimetust otsima teadustoimetajat kas või füüsikatudengite ning keeletoimetajaid filoloogiatudengite hulgast, kui kõrgharitud inimeste palkamiseks ressurssi ei jätku…
Otsigem positiivseid lahendusi!
“Montesquieu teab öelda, et sküüdid pistsid oma orjadel silmad välja, et miski nende tähelepanu kõrvale ei tõmbaks, kui nad oma isandatele võid valmistavad; …” (Voltaire 1986. Filosoofiline sõnaraamat. Lk 253)
Üks igati abivalmis kodulehekülg keelekõhkluste korral:
http://keeleabi.eki.ee/index.php
(Päevane vastus Erikule ei ole praeguseks veel ilmunud, sellepärast kordan. Algteksti ülesleidmisel võiks topelduse ära kustutada.)
Ah, võtke heaks 🙂
Abi sõnade tähenduse täpsustamisel leiab “Eesti keele seletavast sõnaraamatust”, mis elektroonilisel kujul ligipääsetav ka veebis. Näiteks sõna ‘vast’ esimeseks tähenduseks on antud adverbina ‘osutab oletatavale v. loodetavale võimalusele, milles siiski ei olda päris kindel: ehk, võib‑olla, vahest, äkki’ ja alles teiseks sünonüümina sõnale ‘alles’ 😉
www. eki. ee/dict/ekss/index.cgi?Q=vast&F=M
Ehk siis “aitaks vast … säästa”, nagu kirjutasin, mis oma teise tähendusega tekitaks allusioonilise mõttekahvli “aitaks alles … säästa”. (Vrd ‘jääb alles’.) Seda siis juhuks, kui peaks huvi, aega ja tahtmist olema veel mõnda kommentaari või kogunisti ehk isegi oma teksti enne avaldamist sõnatähenduslikust vaatevinklist piinliku hoolega läbi otsida. Kui minu kommentaarist on tahtmine leida midagi, mis mitte päris õnnestunud keeleline konstruktsioon vast pole, siis sobiks vast peeglitsitaadile eelnev premiss “Aga et…” 😉
Märge-torge läks kirja pilgu pööramiseks ja mõistagi arvestasin võimalusega, et mu oma tekst luubi alla võetakse. Kuid pilku pöörata tahtsin mitte niivõrd konkreetsele sisule või vormile, kuivõrd pigem vaimule. Muidugi juhtub tegijal mõndagi. Küsimus selles, kuhu tõmmata piir? Kas enda eksimused lugeda nendeks “mõndagi juhtuvateks” ja püüdliku teadusuudistaja voolu hulga ja kiiruse äravahetamine selleks, mis teisele poole lubatavat piiri jääb?
Head (Tartu) vaimu (vaimulaadi tähenduses) võiks iseloomustada heatahtlikkus ja püüe ahastava kahtluse – kas nutta või naerda – asemel otsida positiivseid lahendusi. Midagi, mis olukorda muudaks. Ma tõesti ei näe võimalust, kuidas ühte suurt kommertsväljaannet turumajanduse tingimustes survestada muud moodi kui sama turumajanduse hooba ehk konkurentsi kasutades, kui just pole tegu mõne otsese seadusrikkumisega. Viimasel juhul võiks kaaluda teadvalt valeinfo levitamise või keeleseaduse tahtliku eiramise eest vastutusele võtmist, aga ma ei usu seesuguse karistuse imettegevasse toimesse. Küll aga võiks motiveerida lugejaskonnast ilmajäämine. Kindlasti inspireeriks selline oht Postimehe toimetust otsima teadustoimetajat kas või füüsikatudengite ning keeletoimetajaid filoloogiatudengite hulgast, kui kõrgharitud inimeste palkamiseks ressurssi ei jätku…
Otsigem positiivseid lahendusi!
Montesquieu teab öelda, et sküüdid pistsid oma orjadel silmad välja, et miski nende tähelepanu kõrvale ei tõmbaks, kui nad oma isandatele võid valmistavad; …”
(Voltaire 1986. Filosoofiline sõnaraamat. Lk 253)
See „kas või” lahkukirjutamine on tulnud viimase paariteist aasta jooksul (ilmselt esimest korda 1999. a ÕSis), nii et eelkommenteerija võrdlused muude kokkusobimatute sõnadega on kahjuks bluff. 😦
Eelmisele täienduseks, et ÕSi järgi tohib sõna „justkui” nii kokku kui ka lahku, aga „just nagu” tuleb kirjutada ainult lahku. Palun leida sellele loogiline põhjendus! 🙂
Väga võimalik, et viimase paariteist aasta jooksul. Sel juhul on see muidugi Silvetil oma “Eesti-inglise sõnaraamatu” kolmandat trükki koostades kümme aastat varem ehk 1989. aastal kahetsusväärsel kombel kahe silma vahele jäänud. (Küll aga teab ta tõlkida “kas või” lausa kahel viisil: konjunktsioonina ja adverbina.) Ja mõistagi ei ole Ereltid ja Ross kursis liitmäärsõnade tegeliku arvukusega, kui nad “Eesti keele käsiraamatusse” hoolimatult märgivad, et neid “on eesti keeles vähe”. (EKK 2000, 2. tr., lk 342).
Kuue- ja kaheksakümnendate alguse õsse ei ole mul enam käepärast, niisamuti nagu omaaegset Elmar Muugi väikest õssi. Wiedemannist saadik on keel küll mõnevõrra edasi arenenud, kuid kahjuks ei ole märganud, et kas või “kasvõi” ja “mõnituhat” oleks kokku arenenud. Mistõttu julgen väita, et hõisked blufist on kahjuks enneaegne bluff.
Õnneks ilmselt ei vaja bluhvieksperdi nii tugev argument nagu “ilmselt” enam silmnähtavalt mingeid muid allika osuteid. Tegelt needsammad lo’akad keelekoraldajad om kolmverand apsaluutselt tätsa õigesi sõnusi välla visand omma intsiduudi lolakatest tiksjonääridest külma joba tään.
Võrdlus oli sõnaga “mistahes”, kui see kahesilma vahele jäi. (“Mõnituhat” onju lubatud rohkem kui kaks teist aastat, eksole? Siis ‘kahesilma’ onju tädsa reegli pärane? Siit edasi pipimatist ükskümmendüks, ükskümmendkaks … ükskümmendüks kolmsadakaks jne.) Mismodi mis moodi “niivõi” rohkemkokkusobimatum ongu “kasvõi”? Nojasisvel sedaet tegeltma kirjutasin midagi reeglitest. Ned onaga teadagi kokku leppelised. Heino minumeelest võibküll võibolla või võipolla harkikokkukirjutatud, mull üks kõik. See põlegi boind. Bond oli selles et
“Pole midagi tavalisemat inimestest, kes kipuvad nõu andma, kuid pole midagi haruldasemat kui inimesed, kes abi pakuvad.” (Voltaire 1986: 246) Seda siis juba viimase rohkem kui paari või teise sajandi kestel 😛
Rumalust ei ole vaja õigustada, sellest tuleks vabaneda. See tähendab, mitte teisi püüda vabastada, vaid iseennast kõigepealt. (Viimane siis juhuks, kui keegi ülipüüdlik jälle leksikaalsetesse finessidesse takerduda kavatseb.) Ja vast seejärel ennastmitteunustavalt teistele võimetekohast abi pakkuda. Abi, mitte nõu, ei anuma ega nõuande tähenduses. Võib kokku leppida, et kirjutatakse üht- või teistmoodi, täpselt nagu võib kokku leppida, et Linna-Karbi Seinalt ei oodata teadusuudiseid või Bozdiboyzist värskeid uudiseid. Võib tahta, et teised meie järgi painduksid, aga miskipärast ütleb mulle sisetunne, et kui kõik seda tahavad, siis kõiki rahuldav lahendus laseb ennast veel kaua oodata.
Nii. Lugesin ükskümmendkolmteistkümmend kaks sada võrra üle, ei leidnud vige. Keegi ei pea piinlikult otsima ega piinlikkust tundma ega piinlema… Odsige bosidiivseid lahedusi 😉
Mu viimase kommentaari ette ilmunud loogikaülesanne on otsekui õpikunäide:
“Kui sisu ja vorm selgelt kokkukirjutamist ei nõua, siis võib kirjutada nii kokku kui lahku. Kokku saab sõnu kirjutada kindlate liitsõnade analoogial (nt muudkui, otsekui analoogial ka justkui> … ) (EKK 2000: 84)
Üldiselt võiks oma koolitundides vahelejäetud õppetükke oma peaga lahendada ja mitte loota teiste etteütlemisele. Ehk järelaitamistunde isehakanud tõlketoimetajatele tuleks sobivamast kohast otsida :p
Kõik on õige aga teadusuudiste toimetamisel peaks eelkõige jälgima, et antud uudis annaks edasi seda, mida ta edasi andma peaks – uudist teaduse vallas. Teadusuudis (tegelikult ka ükskõik milline teine uudis) ei tohiks sisaldada põhimõttelisi vigu (näiteks 400km/h voolav jõgi vms). Kui see kriteerium on täidetud, siis peaks püüdlema võimalikult kõrge keelelise korrektsuse poole.
Samas kõik on ainult teoorias ilus. Praktikas on nii, et kui mingi süsteemi optimeerimiseks kasutatavad parameetrid on ainult aeg ja raha, siis tulemus/produkt kannatab paratamatult.
Tähetäilele*
Ei tea midagi. Sina pooldad sisulist täpsust, aga seleta mulle, kuidas saab seda keeleliselt ebakorrektselt vormistada? Kui me ei tee vahet, kas ‘pärast seda’ või ‘peale seda’, siis on raske öelda, kas sisuliselt oli ajaline vahe või aluseline vahe. Segadused keeleliste kokkulepete mittetundmisest või ka sihilikust eiramisest ei jäta sisulisele küljele mõju avaldamata. Keel ei ole kõige täiuslikum, kuid ta on siiani üks parimaid, mis meil suhtlemiseks on. Kui selle juures täpsuse koha pealt silm kinni pigistada, siis on raske tahta, et oleks tagatud sisuliselt õige arusaam ja mõtlemine ning häireteta kommunikatsioon.
Praktikas on nii, nagu me ise teeme, ja kriteeriumid ka sellised, nagu ise valime ja kehtestame. Aeg ja raha ei ole ainsad parameetrid. Näiteks kritiseeritava väljaande juures on põhiparameeter paberlehel tiraaž ja veebilehel klikk, mis mõlemad taanduvad lugejate arvuks, mida omakorda konverteeritakse rahaks. Lugejad aga on, teadagi, äärmiselt ebalojaalsed: kui ikka tekst, mida ette söödetakse, ei ole meelepärane (huvitav, värske, sisukas, meelelahutuslik, tõepärane jne), siis tiraaž kuivab kokku ja klikid jäävad harvemaks. Lugeja kolib sinna, kus tema nõudmistele vastavalt ja vastuvõetavatel tingimustel paremat pakutakse.
Paratamatusega filosoofilises plaanis on nii, et see võiks olla midagi sellist, mis juhtub igal juhul ja ei sõltu reeglina inimtegevusest. Süsteem, mis tuleneb inimtegevusest ja toetub sellele, ei evi paratamatuid tulemusi ega produkte. Järelikult peab olema võimalus saavutada teistsuguseid tulemusi, või mis?
Vee koguse ja kiiruse äravahetamine tundub põhimõttelise veana sellele, kes süveneb teksti. Millegipärast arvan, et tädi Maali ja onu Juhan lasid selle silmast sisse ja teisest välja, sest see teadmine ei mõjuta oluliselt nende igapäevaseid toimetusi. Mann ja Juku aga vaevalt et kõrgkooli sisseastumiseksamitele päevalehe teadusuudistest laenatud teadmistega tulevad. Praktikas on vigase teadusuudise tekitatud infomüra praktiliselt kuuldamatu. Põhimõttelise ja kõrvulukustava lauslollusena tundub see vaid üksikutele, kuid suurem jagu lööb ilmselt käega: kah asi! (Nõndasamuti kui pärast või peale seda…)
Suur hulk abstraktseid teadmisi, mis meie elu otseselt ei mõjuta ja on pigem parema puudumisel heal juhul lihtsalt jutuaineks (ja halvemal juhul osutub meelestläinuks), liigitub ajakirjanduses pehmete uudiste hulka. Sisulise täpsuse ja tõelevastavuse kriteeriumid selliste uudiste juures näivad kummist olevat, mis on mõneti ka mõistetav, sest tegu pole teadusväljaandega.
Ei näe põhjust ahastamiseks, küll aga võimalusi tulemuse meelepärasemaks muutmiseks.
_______________
* Kena nimi, nii sarnane minu omale. Sugulane ehk? Allatiivi on natuke tülikas kasutada, aga elab üle. Mõtle, kui nüüd järgmine võtaks oma nimeks topeltsufiksiga, sellelele järgnev omakorda lisaks oma sufiksi ja sellelelele… Ühesõnaga, leelesid saaks sihuke pinutäis, et edaspidi oleks neid lihtsam eristada Ijon Tichy kombel nädalapäevade või sufiksite arvu järgi 🙂
Ma ei öelnud, et ma ainult sisulist täpsust pooldan, vaid esmajärgus peaks tähelepanu pöörama sisulisele poolele ja seejärel vormilisele.
Suurem osa meediaväljaannetest on ärilised ettevõtted. See tähendab, et võimalikult lühikese aja jooksul püütakse uudiste voog võimalikult kirju hoida ja teha seda võimalikult väikeste kulutustega, et köita enamuse tähelepanu ning suurendada läbimüüki. Seega ei raisata raha ega ka aega pädevate korrektorite-toimetajate palkamisele ja kuna tegemist on masstoodanguga, mis on mõeldud enamusele, pole selleks tegelikult majanduslikku vajadustki.
Täpselt sama lugu on tegelikult kõikide muude toodetega. Igapäevaselt tarvitatavate asjade puhul kasutatud insenertehnilised lahendused pole alati kõige kasutajasõbralikumad, eriti just toodete eluea ja töökindluse osas, kuid palju on neid tarbijaid, kes selliseid aspekte toote juures analüüsiks? Kui läheb katki, siis ostetakse lihtsalt uus. Tootjale on see kasulik ja kui tarbijaid, vähemalt enamust neist, see ei huvita, siis polegi põhjust midagi muuta, sest üksikute teisitimõtlejate arvamus jääb hüüdja hääleks kõrbes. Tootja peamised eesmärgid on toota võimalikult kiiresti ja odavalt. Kas sellised kriteeriumid on sobilikud Eesti ühele kõige vanemale ja auväärsemale päevalehele? Ma kahtlen selles sügavalt.
Tähetäilele
Tõsi, nii ma saingi aru, ja ega ma ei väitnudki, et ainult. Ma jällegi urgitsesin natuke selle kallal, kuidas vormistada esmajärgus sisulist, kui vorm väheke auklik. Proovin teise näitega: Mere põhjas voolab kolm teist jõge. (Toimetaja Rinna-Karbi Pein) Mis oleks sisuliselt ja põhimõtteliselt veatu, kas mere põhjas voolab
a) kolm (esimest) ja neile lisaks veel kolm (teist) jõge, ehk kokku kuus jõge?
b) üks (esimene) ja sellele lisaks veel kolm (teist) jõge, ehk kokku neli jõge?
c) n (esimest) jõge, kuid neile lisaks on kolmel veel teine jõgi, ehk kokku n+3 jõge?
d) ups, näpukas! hoopis kolmteist ehk kuraditosina jagu jõgesid?
e) tõlkes kaduma läinud 17 + 13 (‘thirteen’) ehk 30 (‘thirty’) jõge?
f) ee… mõni muu variant?
Kas võib selle vormistuse põhjal otsustada, et tegu on sisulise ja põhimõttelise veaga? Või tuleb lihtsalt tõdeda, et toimetaja Viina-Korvi Vein on oma tavalisel tasemel ning unustada loetu?
Ülevaade tänasest äriökonoomikast suubus ärieetikasse. Mis neid peaks omavahel siduma, sisuliselt? Kuidas tuletada tootmisökonoomikast eetiline sobivus, näiteks “Eesti ühele kõige vanemale ja auväärsemale päevalehele”? Jah, ma mõistan, et leidub inimesi, kelle meelest kõik see, mis nende meelest on ebaeetiline, sobimatu ja vale, on seda üldkehtivalt. Kuid juba Voltaire teadis näiteks kirjutada:
“Pariislane on väga üllatunud, kuuldes, et hotentotid lõikavad oma poeglastel ühe munandi ära. Kuid hotentotte võib üllatada see, et pariislased jätavad oma poeglastel mõlemad alles.” (Voltaire 1986: 126)
Sedastada äripoliitikat ja tuvastada teiste eksimusi pole just eriti keeruline. Siiani aga pole need sedastused-tuvastused teab mis positiivseid lahendusi andnud. Või on?