Õhtuleht lükkas maailmalõpu kaks aastat edasi

Õhtuleht on hakkama saanud korraliku šedöövriga ning annab inimkonnale kaks aastat armuaega juurde. Kirjutise “Maailmalõpp jääb esialgu ära, ootame 2014. aastat” pealkiri on ju üheselt mõistetav.

Eriti intrigeeriv on esimene lõik: “Kõikvõimalikud selgeltnägijad ja teadlased hirmutavad ühtvalu inimesi läheneva maailmalõpuga. Seni ei ole ükski nende tähtaeg paika pidanud.”

Püüdsin tuvastada, kes võiksid olla need kõikvõimalikud teadlased. Kahjuks ei viita kirjutis mitte ühelegi allikale, isegi mitte kollase meedia omale.

Kirjutisest selgub, et need anonüümsed kõikvõimalikud teadlased paiknevad Hawaii saartel ja Austraalias Sydneys ning on loonud teooria, mille kohaselt purskasid kõik Maa vulkaanid üheskoos 10, 22, 30, 40, 49 ja 60 miljonit aastat tagasi ning iga kord tõi see kaasa planetaarse katastroofi. See arvude jada peaks kinnitama, et läheneb järjekordne superpurse.

Nii et siis – jada on 60 000 000, 49 000 000, 30 000 000, 22 000 000, 10 000 000 aastat tagasi ning selle jada uus liige on aasta 2012? Mitmenda klassi matemaatikaharidust on vaja, et ka ajakirjanik võiks selles pisutki kahelda? Või on ilmunud uus raamat Dan Browni sulest, mis selgelt tõestab, et selline jada on täiesti korrektne?

Kirjutada võiks ju ka sellest, et Iraani vaimuliku Hojjat ol-eslam Kazem Sediqi arvates põhjustab maavärinaid naisterahvaste väljakutsuv riietus – selline superuudis ringles maailma infokanalites 2010. aasta aprillis.

Õnneks leidis Õhtuleht, et maailmas on olemas ka üks teadlane, kes vulkaanide ühespurskamise teooriat ei usu – see on Vene Teaduste Akadeemia Kaug-Ida osakonna vulkanoloogia ja seismoloogia instituudi juhtiv teaduslik töötaja Aleksei Ozerov. Mida aga ajakirjanik ei tea, on see, et iga geoloogia tudeng oskab õpitu põhjal selgitada, et jadas viidatud ajaperioodidel ei viita geoloogiline andmestik globaalsetele vulkaanipursetele, millega oleks kaasnenud liikide massiline väljasuremine. Anonüümseid Hawaii ja Sydney teadlasi aga mul ei õnnestunudki tuvastada.

Mis puudutab aastat 2012, siis soovitan lugeda näiteks minu varasemat blogikirjutist ja vaadata ära ka sellega seondatud videoklipp, kus NASA astrobioloog David Morrison põhjalikult lahti seletab, miks aasta 2012 hullus on jabur.

Kui nüüd aga Õhtuleht leppis sellega, et Aleksei Ozerov oma teadmistega maailma päästis, oli vajalik leida intriig – muidu ei ole tegemist ju uudisega. Nüüd tuli appi Cambridge’i ülikooli professor Nicholas Boyle. Tegemist ei ole siiski loodusteadlasega, vaid saksa kirjanduse, ajaloo ja religiooni eksperdiga. Tema koostas jällegi ühe jada, kuhu kuuluvad Martin Lutheri teeside aasta (mitte ajada segamini Martin Luther Kingiga), 30-aastase sõja algus, Viini kongress ja sellele järgnenud Napoleoni lüüasaamine ning Esimene maailmasõda. Kuna kõik need sündmused leidsid aset sajandi teise aastakümne keskel, siis on võimalik leida indikaatoreid, et nüüd juba siis aastal 2014 võiks midagi toimuda. See on aga ka juba vana uudis, mis ringles juunis 2010. Muide, jadasse sobib enam-vähem ka Ümera lahing.

Kurioosumina aga räägib Boyle hoopis globaalse finantskriisi ohust, mitte maailmalõpust.

Olin just vaimustunud Õhtulehe ajakirjaniku Rainer Kerge lähenemisest, kus artikli “Bakter tõestab ufode olemasolu?” kallal töötades arutasime koos põhjalikult läbi iga sõna. Seetõttu mõtisklen, kuidas ikkagi võiks lugeja teada saada, kas tegemist on hoolikalt läbi töötatud algmaterjaliga või vanade uudiste põhjal loodud kummalise sümbioosiga, milles pahad maailmalõpu kuulutajad on lisaks selgeltnägijatele kõikvõimalikud Hawaii ja Sydney teadlased, superkangelane on juhtiv teaduslik töötaja Aleksei Ozerov Vene Teaduste Akadeemia Kaug-Ida osakonnast ning uue ohu kuulutaja Cambridge’is töötav kirjanduse, ajaloo ja religiooni professor?

Advertisements

Seiklus reaalajas: Alvin sukeldub Mehhiko lahe põhja

Järgmisest esmaspäevast, 6.detsembrist 2010 avaneb võimalus jälgida reaalajas teadlaste uurimisretke Mehhiko lahe põhja. Ekspeditsioon peaks vastavalt plaanidele kestma 14. detsembrini.

Oleme jõudnud aega, kus looduskatastroofid ja uuringud jõuavad otsepildis igaühe arvutisse. See on geniaalne võimalus nii iseseisvalt enda harimiseks kui seostamiseks kooliprogrammidega. Ainuüksi sel aastal on olnud võimalik jälgida reaalajas vulkaanipurskeid Islandil ja Indoneesias, nafta tungimist merevette 1500 m sügavusel Mehhiko lahe põhjas ning Tšiili kaevurite päästmist 800 m sügavusest vangistusest. Ka Eestis saavutavad üha suuremat populaarsust näiteks looma- ja linnukaamerad.

Allveesõiduk Alvin, 46-aastane. Foto: Wikipedia.

Allveesõiduk Alvin asus uurijate teenistusse juba 1964. aastal. Kolmeliikmeline meeskond saab sukelduda 4500 m sügavusele üheksaks tunniks. Senise töö tulemuseks on 4600 sukeldumist ning üle 2000 teadusartikli.

Alvini senised teened

17. märtsil 1966 leiti Alvini abil USA õhujõudude poolt kaks kuud varem Hispaania rannikumerre kaotatud tuumapomm, mis lebas 910 m sügavusel merepõhjas. Nelja tuumapommi kandev pommituslennuk B-52 põrkas 17. jaanuaril 1966 õhus tankimise ajal kokku tankurlennukiga. Kahe pommi tavalõhkeaine portsjonid lõhkesid Palomarese linna lähedal kokkupõrkel maaga, paisates plutooniumi põllule laiali. Kolmas pomm maandus vigastusteta, neljas kukus merre 19 km kaugusel kaldast. USA merevägi vedas saastunud pinnase Palomaresest minema ja maksis farmeritele ja linnale suure kompensatsiooni. Uppunud pomm saadi tervelt kätte.

1967. aastal ründas Alvinit mõõkkala. Peale erakorralist pinnaletõusmist eemaldati kala sõiduki kere küljest ning söödi ära. 1968. aastal aga katkesid vettelaskmisel trossid ning Alvin uppus 1500 m sügavusele. Sõiduki  veepinnale tõstmiseks kulus ligi aasta, ometi tehti ka selle operatsiooni käigus teadusavastus: pardale jäänud lõunasöök oli söögikõlblik, mille põhjuseks leiti olevat lagunemist soodustavate bakterite puudumine nii suures sügavuses ning jäätumiselähedane temperatuur.

Alvini edasise karjääri hulka mahuvad ’mustade tossajate’ (black smokers)  avastamine ja esmakordne dokumenteerimine Galapagose saarte lähistel 1977. aastal ning uppunud Titanicu uuringud.

Algav ekspeditsioon

Deepwater Horizoni naftakatastroofi mõjud merepõhjale saavad peagi täiendavat selgust. Uuringud jätkuvad tõenäoliselt kohast, kus novembri alguses leiti hukkunud koralle. Liigutakse naftakatastroofi põhjustaja Macondo 252 puuraugu lähistelt suunas, mis vastavalt mudelitele peaks olema nafta pinnaletõusu peatamiseks lisatud toksiliste kemikaalide mõjuala.

Novembri alguses 2010 avastatud kahjustunud korallid. Lophelia II 2010; NOAA OER ja BOEMR.

Huvitatutel on võimalik tellida teavitamine ekspeditsioonist e-posti teel allveeuuringute kodulehel.  Samal veebilehel saab tutvuda varasemate ekspeditsioonide materjalidega. On ka praktilisi ülesandeid loodusteaduste õpetamiseks – iga ekspeditsiooni ajal mõeldakse välja uusi ülesandeid, mida klassitunnis saab lahendada. Esmaspäeval, 6. detsembril 2010 aga peaks olema juba võimalik jälgida ka otseülekannet.

Uus-Meremaa kaevandusõnnetus: mis võis minna valesti?

Kaevurite imeline pääsemine Tšiilis on äratanud kogu maailma tähelepanu: mis ikkagi kaevandustes toimub? Miks me kuuleme ikka ja jälle kohutavatest õnnetustest? Tekkinud on ka lootuskiired, et Tšiili muinaslugu kordub ka mujal.

Paraku ei ole see alati nii. Uus-Meremaal Pike Riveri söekaevanduses toimunu on tõeline šokk. Kõik 29 kaevandusse lõksu jäänud kaevurit on ilmselt hukkunud, kuigi on ka neid, kes ikka veel usuvad imesse. Samas ekspertide arvates ei jätnud teine plahvatus võimalust, et keegi võiks veel elus olla.

Uurimine alles algab ja kõik spekulatsioonid on enneaegsed. Arvatakse, et kaevandusse õnnestub ohutult siseneda alles mõne kuu pärast. Siiski on BBC juba avaldanud kommentaari kaevanduste päästeteenistuse eksperdilt Andrew Watsonilt Suurbritanniast, mida siinkohal ka vahendan.

Tegelikkuses ei saa Tšiili ja Uus-Meremaa õnnetusjuhtumeid omavahel võrrelda. Tšiilis kaevandati vasemaaki ning sealse tugevatesse kivimitesse rajatud sügava kaevanduse ohud olid kõik inimesest otseselt sõltuvad. Selliseid ohte saab vältida kõrgete tööohutusstandardite ja hea planeerimisega.

Söe kaevandamisel aga on lisaks looduslikud ohud: metaani eraldumine, isesüttimine, metaani ja tolmu segu plahvatused, süsinikmonooksiidi ja divesiniksulfiidi teke ning settekivimite lasundi poolt tingitud varinguohud. Kõiki neid ohte püütakse ära hoida kõrgete standardite, regulatsioonide ja hea korraldusega. Mis siis ikkagi võis minna valesti?

Esimene plahvatus oli ilmselt metaaniplahvatus. Selle oleks pidanud ära hoidma ventilatsioonisüsteem. Metaan on plahvatusohtlik, kui seda on õhus 5% ja 15% vahel. Suurbritannias on seatud eesmärgiks metaani sisaldus alla 1%. Kui see tõuseb 1.25 %-ni,  peatatakse automaatselt elektrivarustus ning 2% juures kõik kaevurid evakueeritakse.

Pike Riveri puhul pidi metaanisisaldus olema arvatavalt tõusnud üle 5%. Seega, on võimalik, et hoiatussüsteem oli puudulik või oli seire ebapiisav.

Kui plahvatus toimus, kadusid tõenäoliselt ära kommunikatsioonivõimalused, kaevandusõhu seire ning ventilatsioon. Sellisel juhul ei ole päästjatel piisavalt informatsiooni, kuidas päästetöid läbi viia. Ventilatsiooniavade kaudu kaevandusõhust proove võttes on võimalik teada saada, missugune on gaaside sisaldus peale plahvatust. Samas ei saa niiviisi teada, missugused kaevanduse piirkonnad on ohutud ja millised mitte.

Plahvatus võis tugevasti kahjustada ventilatsioonisüsteemi ning põhjustada varinguid. Kaevureid on sellisteks juhtudeks treenitud otsima ohutumaid kohti.

Kuna päästjad kaevandusse ei sisenenud, siis tõenäoliselt näitasid proovide tulemused, et sisenemine oli liiga ohtlik. Päästjate kasutuses on tänapäeval 17 kg raskune varustus, millest jätkub hingamiseks kuni 4 tunniks. Arvestades aga, kui kaugele päästjad oleksid pidanud Pike Riveris liikuma, on ka selline tänapäevane varustus ilmselt ebapiisav. Kokku oleks edasi-tagasi tee pikkuseks olnud umbes seitse kilomeetrit, läbitavus oleks tõenäoliselt olnud varingute tõttu raske ning lisaks ventilatsiooni puudumise tõttu oleks olnud ülipalav.

Selle asemel, et kaevandusse siseneda, puuriti maapinnalt puurauk. See võttis aega. Puurimise tulemusena selgus, et gaaside koostis kaevanduses oli sisenemiseks ohtlik.

Päästjate seisukohalt oli olukord kindlasti frustreeriv. Kui oleks olnud lootus, et päästemeeskond võib inimesi päästa (arvestades päästevarustuse tehnilisi piiranguid), siis ilmselt oleks kaevandusse sisenetud.

Uus-Meremaal on kaevandusstandardid samal tasemel kui Suurbritannias ning küsimus, mis täpselt läks valesti, jääb uurijate lahendada.

– – –

Lisan omalt poolt veel, et Pike River Mine (otseses tõlkes Haugijõe kaevandus) paikneb Uus-Meremaa Lõunasaarel 46 km Greymouthist idas. Tegemist on hiljuti käiku lastud söekaevandusega, mille vastu protestisid nii kohalikud elanikud kui Greenpeace. Esialgsete plaanide kohaselt pidi tootmine algama 2008. aasta esimesel poolel ning kaevandamise maht ulatuma  miljoni tonnini aastas, tegelikkuses jõuti tootmiseni alles 2010. aasta alguses ning kaevandamise plaani aastaks 2011 vähendati 0.32-0.36 miljoni tonnini.

Seitsme meetri paksune Brunneri söekiht paikneb 150-200 m sügavusel ning kihi kallakus on 5 kraadi, kaevandamiseks on rajatud 2.3 km pikkune tunnel.

Brunneri söekiht läbilõikes. News.com.au

2012, punane liha ja kerakujuline lehm

Piirav 18 minuti reegel, selle pidev jälgimine ja peast rääkimine Tartu TEDx konverentsil ei võimaldanud kõiki varem välja mõeldud assotsiatsioone esile tuua. Seetõttu esitan mõtted ka kirjalikult.

Infoajastu järjest süveneb

Veel 25 aastat tagasi oli olukord informatsiooni leviga Eestis sootuks teistsugune. Meil oli üks eestikeelne telekanal, kaks peamist raadiokanalit, ajalehed, ajakirjad. Veebimeediast, suhtlusvõrgustikest ja mobiiltelefonidest ei osatud isegi unistada mitte. Informatsiooni levi oli rangelt kontrollitud.

Samas on infoajastu võidukäik kaasa toonud ka negatiivset. Mitmed veebimeedia väljaanded kubisevad kirjavigadest. Paar aastat tagasi kirjutasin Õpetajate Lehele küsimuse, mida nemad arvavad veebimeedia õigekirjaprobleemidest ja kas midagi ehk õnnestub teha. Sain vastuseks, et veebimeedia ongi õigekirja hukk. Kas nii lihtsalt me alla annamegi?

Meeletu informatsioonitulva seas kindlaid valikuid tehes õnnestub leida toetust oma arvamusele ja seda kenasti serveerida, jättes märkimata, et on ka teisi algallikaid, mis väidavad sootuks muud.

Leiutaja Thomas Alva Edison on öelnud: „Keha peamiseks funktsiooniks on toimetada aju ühest kohast teise.“ Kui kombineerime selle ameerika poeedi Robert Frosti ütlusega „Aju on imepärane organ: ta käivitub hommikul kohe peale tõusmist ning ei peatu enne, kui oled jõudnud tööle“, siis näeme, et laupäeval TEDx üritusele kehade poolt kohale toodud ajud on üks väheseid ühismõtlemisi üldse, mis maailmas toimub.

Samuti on üha raskem leida sissepääsu inimeste infovälja. Selleks kasutatakse veebimeedia poolt mitmeid trikke: pealkirju, mis ei vasta sisule ning sensatsioonide otsimist sealt, kus neid ei ole.

Teadlaste töö tulemuste jõudmisel avalikkuseni on kolm peamist eesmärki. Jätan selles ettekandes kõrvale teadlaste poolse omavahelise infovahetuse.

Esiteks, teavitada ohtudest ja arengutest.

Meedia ei tohi külvata hirmu viitega teadlaste arvamusele, mida tegelikult kunagi ei ole olnud. Internet kubiseb maailmalõpu kuulutajatest. Maiade kalendri arvatava lõpuga seonduvalt aastal 2012 on kokku klopsitud täiesti suvalised ja teaduslikult põhjendamata versioonid, miks just sel aastal midagi peaks juhtuma. Eristuvad sellise hulluse külvamiselt teenijad ning lihtsalt inimesed, kel on probleeme eneseväljendusega, on lugenud läbi ühe või kaks hirmu külvavat raamatut ning jagavad oma ’teadmisi’ kogu maailmale.

Jah, näiteks Yellowstone’i supervulkaan hakkab kunagi kindlasti purskama, kuid kas see saab olema 10, 100, 1000 või 10000 aasta pärast, on teadmata. Lisaks ei saabu siis maailma lõpp, suur osa Põhja-Ameerikast saab kaetuks tuhakihiga ning toimub globaalne jahenemine. On väga vähe tõenäoline, et selline aktiivsus avalduks kahe aasta pärast, sest vulkaani aktiviseerumise eelindikaatorid peaksid olema juba nähtavad.

Täpselt sama moodi on kõikide teiste geoloogiliste ohtudega, mida aastaga 2012 seostatakse. NASA astrobioloog David Morrison tahaks maailmale rääkida huvitavat meie universumist, kuid tema poole pöörduvad pidevalt hüsteerias noored, kes on viidud sisuliselt enesetapu ääreni. On naeruväärne arvata, et maiad nägid ette midagi, mida meie oma tehnoloogia arengutaseme juures ei suuda näha.

Inimese suurimaks vaenlaseks ei ole mitte geoloogilised ohud, vaid inimene ise. Asjatu hirmu külvamine on üks viise, kuidas inimene iseennast hävitada püüab.

Antud ettekande kontekstis on 2012 sümboliks, mis nõuab äärmiselt korrektset käitumist arengutest ja ohtudest teavitamisel. Absurdsus on lubatud Hollywoodile, nagu me nägime filmis „2012“. Hollywood aga oli poliitiliselt korrektne, muutes maailmalõpu teaduslikus mõttes nii jaburaks, et kinost väljudes seda enam ei usutud. Ilmselgelt saavutati see vaatajate arvu arvel ning saadi ka karmi kriitikat, kuid hoiti ära ülemaailmne paanikalaine.

Teiseks, teadustöö tulemuste abil saab pakkuda head meelelahutust.

Selles pole midagi halba, kui nn kollased meediaväljaanded ja loomulikult ka kogu muu meedia teadlaste tööle tähelepanu pöörab. Lausa vastupidi, see on üks osa meie elukestvast õppest. Samas lihtsalt, haaravalt ja seejuures korrektselt kirjutamine nõuab väga suuri oskusi. Teadus muutub kogu maailmas üha trendikamaks. Kuid kahtlastest allikatest ja ebakorrektselt tõlkimine ning lõpuks veel õigest kontekstist täiesti eemal oleva pealkirja panemine põrmustab teadlaste töö tegelikud tulemused. Üle kogu maailma levivad legendid, millel pole teaduslikkusega enam mingit seost. See pole sugugi vaid Eesti probleem, see on kogu maailma probleem.

Kui kirjutis algab sõnaga teadlased, mille järel on koolon, mõtlen alati – mis nüüd siis tuleb. Mõned näited.

Teadlased: naiste  parkimisoskused jätavad soovida

Lisasin omakorda sellise pildi, et uudist veelgi naljakamaks muuta. Tegelikult uuriti Saksamaal väikest gruppi inimesi, 62 juhuslikult valitud autojuhti proovisid autot parkida ning mehed parkisid selles väikeses uuringus kiiremini ja täpsemalt kui naised. See aga ei tähenda, et naiste oskused soovida jätavad.

Teadlased: kohvi joomine teeb rinnad väiksemaks

Tegelikult ainult osadel naistel on geneetilised iseärasused, mille puhul on leitud võimalik seos kohvi tarbmise, rindade suuruse ning ka rinnavähi tekke vahel. Kindlasti aga ei ole kohvi tarbimine peamine faktor, mis seda kõike määrab. Sama hästi võiks autoga Tartust Tallinnasse sõites põhjatuule korral panna pealkirjaks  “Tuul lükkab autosid Tartu poole”.

Teadlased: mustus on lastele kasulik

Jällegi lisasin pildi, mis põrmustab pealkirja. Loomulikult on ka varem teada, et steriilsemad elutingimused suurendavad allergiariske – seda oleme me Eestis tajunud. Samas halbade elutingimuste tõttu hukkuvad maailmas miljonid lapsed. Kas me võime niiviisi pealkirjaga ülbelt naljatleda?

Teadlased: punase liha vaatamine rahustab mehi

Uudise kohta lisasin pildi, mille kohaselt lihunik peaks olema maailma kõige rahulikum inimene.

Samas hakkas mind tõsiselt huvitama, kas mees õhtul närvilisena koju tulles ning kausitäit toorest punast liha nähes tõepoolest rahuneb. Juhtumit algallikatest uurides selgus, et Kanada McGilli ülikooli teadlased olid katsealustele meestele näidanud siiski küpsetatud liha pilte. Täpsustus, et liha oli söögiküps, jäeti tegemata ajalehe Vancouver Sun poolt ning niiviisi levis uudis koos toore liha piltidega üle kogu maailma. Nii et, armsad naised – olge ettevaatlikud teieni jõudvate teadustulemuste rakendamisel ning küpsetage liha ära, kui meest rahustada soovite. Või veel parem, las ta teeb seda ise.

Punane liha antud ettekande sümbolina tunnustab intelligentse meelelahutuse pakkujaid, kuid nõuab toetumist korrektsele originaalallikale ning taunib valetõlkeid ja kontekstist väljarebimist.

Teaduse kommunikatsiooni kolmandaks ja kogu ühiskonna arengu mõttes väga oluliseks eesmärgiks on suunatus kindlatele sihtgruppidele – ettevõtjatele ja noortele. Ülikoolid ja teadlased on endiselt ettevõtluses ja koolinoorte õpetamisel vähe kasutatud ressurss.

Ettevõtjatega koostöö piiratust ilmestab üle kogu maailma levinud legend. Kord anti teadlaste grupile ülesandeks uurida, miks farmi lehmad niivõrd vähe piima annavad ning esitada ettepanekud selle parandamiseks. Teadlaste rühm käis kohapeal asja uurimas, tegi arvukalt mõõtmisi keerulise aparatuuriga ning saatis lõpuks farmerile aruande.

Aruanne algas lausega „Arvutuste lihtsustamiseks eeldame, et teie lehm on kerakujuline ja paikneb vaakumis…“ Farmer sulges aruande ning keeldus teadlastele tasumast. Samas olid teadlased teinud kõik õigesti – selleks, et keerukat ülesannet lahendada, tuleb kõigepealt süsteemi lihtsustada ning hiljem kontrollida, kuivõrd oluline üldse on, et lehm kerast erineb ja paikneb atmosfääritingimustes. Tulemused aga olid kommunikeeritud täiesti valesti.

Oma töös näen ikka ja jälle, et teadlaste ja ettevõtjate koostöö ei ole piisaval määral vahetu ja põhjalik. Defineeritakse lähteülesanne, vaieldakse lepingu tingimuste üle ning ikkagi lõpevad paljud aruanded sageli lausega, et uurimistöö tulemusena midagi väga kindlat väita ei saa ning et kindlamate tulemusteni jõuda, on vaja veel kolm korda rohkem aega ning kümme korda rohkem raha. Teadlased ja ettevõtjad peaksid alati töötama ühise meeskonnana kogu projekti kestel ning kus seda on saavutatud, on ka tulemused paremad.

Teadustulemuste ja teadmiste viimisel noorteni oleks vajalik näidata, et teadmised ja teadus ei pruugi tuua kiiret rikkust, kuid teadmised ja oskused on ainsad ressursid, mille kasutamine neid mitte ei vähenda, vaid suurendab. Muutuvas maailmas on teadmised ka kindlaimaks pensionisambaks. Elukestev õpe aga on põnev ja pakub palju huvitavaid väljakutseid. Oleme liigselt kinnistunud erinevate haridustasemete hindamisele ning ei arvesta sellega, et näiteks ettevõtluses edukas olemiseks on vajalikud sellised oskused, mida haridussüsteem terviklikult ei paku.

Lugu sellest, et teadlased elavad elevandiluutornis ja keegi ei tea, mis seal toimub, on legend. Sellist juttu ajav inimene pole lihtsalt vaevunud üles leidma õigeid infoallikaid. Näiteks on Eestis olemas novaator.ee, fyysika.ee, ERR-i teadusrubriik jne, sealt saab informatsiooni ka sekunditega ning enamgi veel – teadlastelt on võimalik ka küsida.

Kokkuvõtteks veel kord:

1)      2012: asjatult ei tohi hirmu külvata;

2)      punane liha: teadustulemuste moonutamine nullib teadlaste töö;

3)      kerakujuline lehm: parim on olla suhtlemisaldis, aus, lihtne ja loogiline.

Hoiatus: heeliumi sissehingamine võib olla eluohtlik

Heeliumi abil hääle peeneks muutmine on jõudnud juba ka meie telekanalite mängudesse. Nalja on palju ja kindlasti on neid, kes soovivad samuti järele proovida.

14. novembril 2010 suri Põhja-Iirimaal 13-aastane tüdruk Jordan McDowell. Surma arvatav põhjus: heeliumi sissehingamine, hapnikupuuduse teke, südame seiskumine. Seejuures võib hapnikupuudus tekkida sekunditega. BBC lisas arsti hoiatuse, mille kohaselt lapsed ei tohiks heeliumiga sel viisil mängida. Eriti ohtlik on otse suhu lasta tugeva surve all olevat heeliumi.

Internetiotsing lisab sellele hiljutisele õnnetusele analoogseid surmajuhtumeid.

14. detsembril 2009 leiti Riverside’is (USA, Kalifornia) oma toast surnuna 17-aastane Micah David. Poisi isa rääkis, et Micah ostis Walmartist väikse heeliumikanistri. Politseiametniku jutu järgi oli poiss lasknud gaasi kilekotti ning pannud kilekoti pähe. Niiviisi ta leitigi.

Kanadas Briti Columbias on heeliumi sissehingamine olnud levinuks enesetapu meetodiks.

Ka gaaside müügiga tegeleva ettevõtte AGA ohutusjuhis räägib heeliumiga seotud otsesest ohust: „Heeliumi sisalduse tõus sissehingatavas õhus tekitab lämbumisohtu. Heeliumi sisalduse tõusu ei ole võimalik määrata aistinguliselt. Puhta heeliumi sissehingamisele järgneb meelemärkuseta olek ja vältimatu surm.“

Et oht reaalselt eksisteerib, seda võib aru saada ka Hinnavaatluse foorumist. Kasutaja G80 on kirjutanud: „No olen isegi päris mitu korda heeliumipalliga nalja teinud. Kui järjest palju heeliumi sai hingatud, siis läks tunne imelikuks, sest keha ei saanud hapnikku enam. Aga muidugi, kui õhku pole enam ja hingad heeliumi sisse, siis kaotadki teadvuse natukese aja pärast ja sured, kui hapniku ei saa. Aga heelium otseselt “mürgine” ei ole.“ (Kirjavead parandatud.)

Nii et heeliumiga ei tasu mängida – üledoosi ja äkksurma oht on reaalne.

2010 – müstiliste aukude aasta?

Guatemala ja Saksamaa linnadesse tekkinud augud jäävad käesolevat aastat ilmestama. Tegelikult midagi müstilist muidugi geoloogilisele ajaskaalale viidates sellistes protsessides ei ole. Pinnasekihi all on väga paljudes piirkondades lahustuvad kivimid – lubjakivid, kips, evaporiidid (näiteks haliit NaCl, sülviin KCl). Suure kokkusattumusena võib tunduda see, et suured augud tekkisid just sel aastal ja linnades ning ei olnud seotud vanade kaevandusaladega. Samas tekkis samasugune auk Guatemalas ka 2007. aastal.

Et vee imbumisel maapinda on lehtri tekkimisega seos, seda näitas augu teke Guatemalas troopilise tormi Agatha ajal, kui 12 tunni jooksul sadas 108 mm vihma ning põhjustas lisaks riigis üle 140 maalihke. Maalihete puhul aga midagi müstilist me ei tunneta.

Guatemala City, 27.02.2007. Reuters/Stringer

Guatemala City, 31.05.2010.  Foto: Flickr

Väiksemad varingulehtrid suurde meediasse ei jõua, näiteks selle aasta juulis kadus maa sisse auto Tampas Floridas.

Tampa, Florida (USA), 11.07.2010.

Meie jaoks aukude aasta tipphetk saabus novembri alguses. Kui Guatemala City on aukude linnaks juba muutunud, siis Saksamaa väikelinnas Schmalkaldenis siinsamas Euroopas tekkinud auku ei oska sealsed geoloogid esialgu täpselt seletadagi. Praeguseni on pakutud Guatemalaga sarnast põhjust. Samas selle augu teket selles kohas poleks osanud mitte keegi ette ennustada – nagu ka Mehhiko lahe naftakatasastroofi ning Ungari punase muda juhtumit. Kuigi olen suhteliselt kindel, et Saksamaa geofüüsikud asuvad nüüd asja kallale ning püütakse geofüüsikaliste meetodite abil ka teisi maa-alused tühimikke leida.

Schmalkalden, Saksamaa, 1.11.2010. Jens Meyer / AP photo

Samas ei maksa unustada, et karstilehtreid on ka meil Eestis. Sisse varisevad nii kaevandustühimikud kui looduslikud karstikoopad. Kõige tuntum looduslike protsesside tulemusena tekkinud auk on Uhaku karstilehter, kuhu kaob Erra jõgi.

Uhaku karstilehter Ida-Virumaal. Fotod: T. Saadre, A. Miidel

Kes aga mäletab Virumaa Teataja hiljutist uudist? 28. mai 2010 hommikul avastasid töölised Ubjas OÜ Männiku Farmi maadel umbes nelja ruutmeetrise ning 7-8 meetri sügavuse augu – tegemist on sisselangenud endise Ubja kaevanduse šahtiga, mis olnud pool sajandit suletud. Keskkonnaameti Viru regiooni juhataja Jaak Jürgenson ütles Virumaa Teatajale, et analoogseid juhtumeid on tulnud ette ka varem ja tõi näiteks Kukruse kandis tekkinud langatuse, kus auku kukkus mullikas.

Auk Ubjas mais 2010. Fotod: Arvet Mägi

Võib siiski arvata, et linnastumisel on aukude tekkega seos olemas. Rahuliku infiltreerumise asemel pinnasesse suunatakse sademevesi linnades kiiresti voolukanalitesse, sademeteperioodil kannab suure kiirusega liikuv vooluvesi purdmaterjali endaga kaasa. Väikeste aukude teke linnades on väga sagedane.

Tartu Linnamuuseumi õuel sillutisekivide alla tekkinud auk oktoobris 2010. Foto: Margus Ansu

Nii et kuigi meile tundub, et varingulehtrite teke on midagi müstilist, tekib neid ikka ja jälle ning ka meil siin Eestis.

Kuidas võib tekkida varingulehter linnades? Selle selgitamiseks on tehtud lihtne poster. Ise lisaksin sellele pildile vooluvee uuristava ja purdmaterjali ära kandva tegevuse eriti tänavate all.

Klikates pilt suureneb

Ja lõpetuseks üks meeleolukas pilt Lissabonist.

Soovitan lugeda lisaks:

13 of the Biggest, Strangest, and Most Devastating Sinkholes on Earth

One of the World Largest Sinkholes (sisaldab ka jooniseid sellest, kuidas looduslikud varingulehtrid tekivad)

Veebimeedia – raskustes siplev infoturvalisuse tagaja

Kirjutav meedia vaevleb probleemides. Tekkinud on lühiühendused, mida keegi pole osanud tagasi keerata. Tagajärjeks on sageli vilets kvaliteet. Pead tõstab nn uus meedia, mis ainult süvendab probleeme – iga inimene saab kehastuda kirjanikuks ja ajakirjanikuks ning paljudel on see ka õnnestunud. Inimesed veedavad järjest rohkem aega suhtlusvõrgustikes ning reklaam liigub sama rada pidi. Ka mina ei tea, kas minu vaba aja hobi – blogimine teadusteemadel – on üllas ettevõtmine või ebaterve konkurents…

Teadusmeedia konverentsil rääkis Alexander Gerber Saksamaalt sellest, et sealsete teadusblogijate ühine veebisait on kindlalt populaarsem kui juhtivate päevalehtede teadusrubriigid. Lugejatele meeldib, et informatsioon tuleb otsestest allikatest ning on isikupärane. Ta ei nõustunud Andi Hektoriga, kes arvas, et teadlaste poolt otse edastatud informatsioon võib olla erapoolik ning teadusajakirjanikud oskavad tagada sõltumatuse. Maailm on muutunud ning teadlaste poolne eneseavamine on valdavalt siiras ja lugejate seas sageli populaarsem kui vahendatud informatsioon.

Patricia Fernandez de Lis Hispaaniast näitas, et võimatu on hetkel veel võimalik. Hispaania lugejate arvult viiendas ajalehes Publico ilmub iga päev 4-6 teaduslehekülge ning toimetuses töötab 7 inimest, lisaks on palju kaastöötajaid. Samas polnud ka Patricia kindel, kas trüki- ja veebiväljaande rahastamismudeli vahel tekkinud konflikt neid sügavusse ei vea

Margus Allikmaa ütles, et teadus on trendikas, huvi ja loetavus kasvab ning ka elustiili-väljaanded tegelevad tõsiselt teadusrubriikide loomisega. Lisaks on tore, et teadusmeedia konverentsid on aasta-aastalt muutunud sisukamateks ja pingevabamateks. Teaduse võidukäik on loodetavalt ülemaailmne. Kahjuks aga ei kajastu see meie juhtivates kirjutava meedia väljaannetes.

Mis siis juhtus? Veel mõned aastad tagasi oli veebimeedia täielik võidukäik. Reklaamitulud kasvasid hüppeliselt. Tekkisid erinevad majandamismudelid. Kui paberväljaanded said oma tulud tellimustest, lehemüügist ja osaliselt reklaamist, siis veebimeedia tulud olid seotud peaasjalikult bännerreklaami müügiga. Tulu kasvas, toimetused paisusid. Investeeriti uutesse tarkvaralahendustesse.

Majanduslanguse tingimustes kuivasid veebiväljaannete tulud kokku. Lugeja aga harjus ära sellega, et paberleht maksab, samas internetist kättesaadav on tasuta. Tekkis täielik lühiühendus. Internetifännist lugeja loeb juba eelmisel päeval ja õhtul uudiseid tasuta ning järgmisel hommikul on kohvi kõrval paberajaleht, millest suur osa on juba loetud… Mida noorem on lugeja, seda suurem võib olla paberajalehest loobumine. Ilmselt igaüht huvitab, kui kaua veel harjumuse jõud jõuab vastu seista niivõrd tugevale lühiühendusele.

Miks meie juhtivad veebiväljaanded on niivõrd populaarsed? Elame infoajastul ning meid huvitab järjest rohkem, kui turvaline on meie hetkeseis. Veebimeedia täidab paljude inimeste elus turvalisuse nõuet, sest just sealt saab kindlasti ja väga kiiresti teada, mis on juhtunud ning – veelgi parem – et midagi ei ole juhtunud. Ka paljukirutud anonüümne kommentaariruum võib keerulistes olukordades anda kõige kiiremini täiendavat informatsiooni, mille järele kõik janunevad. Kui aga midagi ei ole juhtunud, siis on võimalik tutvuda uudistega, soovitustega, lahutada meelt. Seda näitab ka lugejate arv, mida vaadates tundub, et seda ei olegi enam võimalik suurendada.

Seega on juhtivatel veebimeedia väljaannetel üha olulisem roll infoühiskonna turvalisuse tagamisel – kiirel informeerimisel juhtunust. Olgu selleks kasvõi õnnetustest teatamine põhimaanteedel, millega kaasnevad otseinformatsioonina kommentaarid ummikus seisjatelt. Kiiresti tekib teave kannatanutest ning liiklejatel võimalus valida teisi maanteid. Näiteid võib tuua palju. Me ei kujutagi ette, kuivõrd juba toetume oma igapäevaelus sellistele infoallikatele ning oleme isegi solvunud, kui nad hilinevad. Mille eest aga see informatsioon meieni jõuab, kuidas on see tagatud? Kas tõesti bännerreklaamidega ja kas me tõesti tarbime kõike reklaamitavat nii palju, et meie turvalius on tagatud? Siin on selge lühiühendus.

Ometi oleme harjunud sellega, et operatiivne informatsioon peab meieni jõudma tasuta ning kui midagi juhtunud ei ole, kritiseerime varmalt väljaande kvaliteeti.

Ma ei oska pakkuda lahendusi, sest keegi maailmas ei oska. Üks meie ajaleht rääkis rästikuhammustuse ohtlikkusest ning kui lugeja soovis teada, kuidas käituda hammustuse korral, suunati ta tasulisse väljaandesse. Kuna mina olin oma blogis kirjutanud, kuidas rästikuhammustuse korral käituda, siis pani üks lugejatest viite ning sadade kaupa inimesi suundus tasuta informatsiooni jahile just minu blogisse… Nii ei tea ka mina, kas tegelen blogimise näol hobi korras tänuväärse tegevusega või vähendan veebimeedia tulusid veelgi… Samas Alexander Gerberi ettekandele toetudes on teadusblogide võidukäik maailmas suur ja juba ka paratamatu.

Me kõik soovime, et juhtivates veebiväljaannetes – meie turvalisuse tagajates – ei esineks õigekirjavigu ning kõik uudised, sealhulgas tõlgitud teadusuudised, oleksid kvaliteetsed. Hetkel on minu ettepanek sõnastatud samade sõnadega kui ühel siinpool järve ajaloo prügikasti arvatud isiksusel – pigem vähem, aga paremini. Sest uudiste arvu vähendamine ei too kaasa lugejate arvu langust. Kõik käivad endiselt sedasama eelpool kirjeldatud kindlust otsimas.

Samal ajal on Eestis olulisel määral Euroopa Liidu rahadega doteeritud otseselt või kaudselt teadust populariseerivaid projekte ja tegevusi. Ehk läheb läbi ka minu hetkel veel esialgne ettepanek rahajaotajatele ning meil õnnestub kasutada neid vahendeid ka juhtivate veebimeedia väljaannete teadusrubriikide kvaliteedi tõstmiseks. Kuigi mulle endale tundub, et infoturvalisus on ka riikliku tähtsusega küsimus.

Tartu Ülikool käivitas novaator.ee eesmärgiga leevendada teadmishimu eelkõige noorte hulgas. Püüame tõestada, et teadus on pööraselt põnev ja kes iganes arvab midagi muud, siis pole tal õigus. Pakume oma uudiste rss-voogu kõikidele veebiväljaannetele. Me ei jõua palju, kuid natukene ikkagi – igal nädalal ilmub vähemalt kolm originaaluudist ja kümme tõlkelugu. Aga ikkagi on tunne, et ka Eesti ühiskonna vajadused on suuremad ning üheskoos tegutsedes on ka võimalused palju enamaks. Minu enda sooviks on, et kvaliteetinfo jõuaks internetti – peamiselt selleks, et nii õpilaste kui üliõpliaste juhendajad oskaksid viidata kvaliteetsetele internetiallikatele, selle asemel et keelata nende kasutamist. Tulevik on internetis, mitte raamatukogudes, nii jõhkrana kui see lause võib ka tunduda. Raamatutele jääb oma roll, kuid väga paljudel juhtudel muutub määravaks kvaliteetse informatsiooni hankimise kiirus.