Inimelu väärtus sai selgeks Copiapos

13. oktoober 2010 kell 0.11 (eesti aeg 6.11). Florencio Avalos – esimene 33-st kaevurist, kes 69 päeva ligi kilomeetri sügavusel maa all vangis olnud, jõuab maapinnale. Vastuvõtjate hulgas on Tšiili president ja rõõmust nuttev poeg. Meeliülendav pilt otseülekandes, mida vahendavad juba pikki tunde otseülekandes kõik peamised telekanalid ning vaatavad ilmselt kümned või sajad miljonid inimesed. Võrreldav ainult inimese astumisega Kuule. Või kas siiski?

Muud mõtted ja assotsiatsioonid?

Vahetult pärast liikluskatastroofe Ukrainas ja Poolas – mis on inimelu väärtus? Terrorism, Iraak, Afganistan.

Kui varasem nii tähelepanuväärne sündmus oli seotud kosmose vallutamisega, siis nüüd – inimeste päästmine tema enda vajaduste rahuldamise tõttu tekkinud apsaka tagajärgede käest. Tarbimine, keskkond, katastroofid. Kaevandus, mis oli ohutusnõuete tõttu hiljuti suletud ning uuesti avatud endiselt neid eirates. 2010 – BP ja Mehhiko laht, Ungari punane muda.

Tehnoloogia. Juba teine puuraugudraama sel aastal, teise omapärase ja originaalse kapsli ehitus. Halb ja hea puurauk, üks vaja kinni toppida ja teine õigesse kohta puurida.

33 inimese edasine saatus. Valgus. Pääsemine. Vabadus. Juba maa all tekkinud plaanid, kuidas edukalt ja üheskoos müüa oma lugu. Abi iseendale ja peredele, jätkub ilmselt surmani.

Meedia. Tuhanded ajakirjanikud kohapeal. Emotsioonid – just sellised, mis vaja. Tugev visuaalne külg, pikk ülekanne. Meeliülendavad siirad emotsioonid. Kõik otse eetris.

Vaid ette kujutatav emotsioonide jada maa all 69 päeva jooksul. Varing. Võimalik pääsemine, aga redel oli puudu. Uus varing, elusalt maetud. Äärmine toidunappus. Hea organiseerimine, toidu jaotamine. Maapinnalt puurimine, palju luhtunud katseid. Kas saab pihta? Rõõmusõnum – puuri otsa kinnitatud silt, oleme 33-kesi elus ja asume varjendis. Ootus – kas saame välja? Millal? Äkki toimub uus varing?

Kindel bestseller – raamat, film. Ja ilmselt mitte ainult üks. Hollywood.

Ajalooline päev. Üks aasta 2010 tipphekti. Ja ehk aeg jällegi järele mõelda.

Kell sai 0.30 (Eestis 6.30). 13.10.2010. Tšiili presidendi kõne. Paus otseülekandes, jalgpalliskoorid. Aeg endal hakata peagi tööle minema.

Juba keegi loeb ka seda blogipostitust. Nikaraaguast – Chichigalpa, Chinandega. (???)

Järgmise korrani.

Punane muda, vaatus 2: kes on süüdi?

Tegevdirektor Dr Zoltan Bakonyi on arreteeritud. Plaan on ettevõte ajutiselt natsionaliseerida. Põhjuseks miljon kuupmeetrit aastakümnete jooksul kuhjunud punast muda, mis murdis endale augu läbi betoontammi. Kindel on 8 inimese hukkumine mudavoolus ja 150 inimese vigastused mudas sisalduva ülialuselise NaOH söövitava mõju tõttu. Kardetakse tammi edasist lagunemist.

Veel nädal aega tagasi oli tegemist väga eduka ettevõttega. Peale õnnetust aga eemaldas ettevõte kodulehe menüüst ’keskkonnakaitse’, kus väideti, et punase muda ladestamiseks on olemas sobiva asukohaga kaasaegsed ja õnnetuskindlad settebasseinid ning ettevõte keskkonnajuhtimise süsteem vastab ISO 14001 standardile.

Kodulehe menüü enne katastroofi

Kodulehe menüü nüüd

MAL Magyar Alumínium Termelő és Kereskedelmi Zrt asutati 1995. aastal Ungari eraisikute poolt alumiiniumitööstuse erastamisprotsessi käigus, samas Ajka alumiiniumitehas alustas tegevust juba 1943. aastal. Ettevõttele kuuluvad turupotentsiaali suurendamiseks ka tootmisharud Rumeenias, Sloveenias ja Bosnias ning kaubandusettevõte Saksamaal. Toodangust 70-75% eksporditakse EL riikidesse. Ettevõtte kolme ungarlasest põhiomaniku varanduseks on Eesti rahas igaühel ca 1 miljard EEK-i.

Kas tegu oli inimliku eksituse või looduskatastroofiga? Ettevõtte esindajad väidavad, et pigem on tegu loodusõnnetusega, vastavalt EL turvalisusstandarditele ei kuulu punane muda toksiliste jäätmete hulka ning nad ei oleks osanud teha mitte midagi teisiti. Samas Ungari peaminister Viktor Orban väidab, et selline tamm ei saa laguneda minutitega ning lagunemisest oleks pidanud seire teel olema olnud võimalik aru saada.

Jäätmehoidla tammi pilte vaadates võib tõesti küsida, kas katastroofi oleks olnud võimalik ette näha. Tegu paistab olevat laia betoontammiga, mille vanus võib ulatuda paljudesse aastakümnetesse ning millel kulges ka autotee. Nurgaosa purunemine võis toimuda järsku ilma eelnevate indikaatoriteta. Peale purunemiskoha teket võivad tekkida loomulikult uued praod, sest jäätmemass surub tammi nii väljapoole kui purunemiskoha suunas.

Foto: Balint Porneczi /AFP – Getty Images

Kummaline on õnnetuse juures, miks ja mille alusel ei olnud punane muda liigitatud ohtlike jäätmete hulka – eriti kuna see sisaldas Al-oksiidide ja –hürdoksiidide lahustamiseks kasutatud NaOH jääke. Seesama NaOH võis ka olla süüdi betoontammi keemilises murenemises.

Kas keegi ja kui, siis kes jääb süüdi – selgitab juurdlus. Aga selge on, et võimalikud keskkonnaprobleemid võivad hävitada iga keskkonnariskidega ettevõtte. Samuti tuleb meeles pidada, et betoon ei pruugi keskkonnatingimustes olla väga pikalt vastu pidav materjal.

Esimene osa: Mis on punane muda?

Õhksoojuspump kindlustab toasooja sügis- ja kevadkülmade ning maheda talve korral

Kui Google’i otsingumootorisse sisestada ’õhksoojuspump’, pöördub lugeja tähelepanu kahtlemata kirjutisele ’Õhksoojuspump võib rikkuda maja ja tervise’. Sellega tehakse küll tänapäevastele seadmetele liiga. Kirjutis põhineb kibestunud Soome arhitektuuriprofessori kogemusel, kes Jaapanis elades oli sunnitud kasutama vana ja kümme aastat hooldamata õhksoojuspumpa ning kelle abikaasa sai ilmselt seetõttu astma.

Kirjutamata jäi aga sellest, et need ohud on tehnoloogia uuenedes kõrvaldatud ning ka meie saame valida sellised seadmed, mis on võimelised oma filtreid ise regulaarselt puhastama ning annavad ka teada, kui on vaja läbi viia põhjalikum hooldus – mida saab igaüks ka ise läbi viia. Muuhulgas desinfitseerib automaatsüsteem seadme ka ultraviolettkiirguse abil. Üle kümne aasta vanadel õhksoojuspumpadel selliseid võimalusi loomulikult polnud.

Oman isiklikku mitmeaastast kogemust Nocria Fujitsu Arctic õhksoojuspumbaga ning olen endale selgeks saanud, milleks seda vaja on. Ka teised margid on kindlasti kvaliteetsed, aga alati tasub paigaldajatelt lisainfot ja võrdlusi küsida.

Esiteks, toodetav soojus on energia kasutuse mõttes efektiivne – igast kilovatt-tunnist sooja tootmiseks kasutatud elektrienergiast annab seade vastavalt välistemperatuurile +7 kraadi juures 4.4-kordse ja 0- -10 kraadi juures 2.4-2.6 kordse võidu. Seega jääb põlevkivi võrreldes elektrikütte kasutamisega rohkem alles ning seade on keskkonnasõbralik. Seda võib algul olla raske mõista (kuidas küll lisasoojus tekib?), kuid põhimõte on selles, et seadmes olev vedelik läheb ka näiteks -30 kraadi juures keema ning kasutades ära pumpamist, rõhumuutusi ning aurustumisel ja kondenseerumisel neelduvaid ja eralduvaid soojushulki on võimalik -30 kraadist välisõhku veelgi külmemaks muuta ning samas 20-kraadist toasooja tõsta. Kui meil seadme välisosa oleks pööningul või keldris, leiaks seal seadme töötades peatselt aset jäätumine. Kuna aga õues on õhumass suur ja liikuv, siis välisõhu temperatuuri meil oluliselt vähendada ei õnnestu.

Teiseks, seadme maksumus koos paigaldusega ei ole mingi ülisuur investeering. Ligikaudu 15000-20000 kroonine maksumus tasub end ära 2-3 aastaga. Peamine on ehk aga, et olemas on selge alternatiiv, mille abil pole Eesti jahedate sügis- ja kevadilmade korral vajalik sügisel keskkütet liiga vara sisse lülitada (vastavalt saab kevadel varem välja lülitada) ning pole vaja siseruumides külma kannatada. Mahedate talvede korral aga on võimalik, et muud kütet vaja polegi – kui õhk ruumides piisavalt liigub. Mingi garanteeritud põhikütte võimalus aga peab kindlasti olemas olema.

Ka ahikütte korral on tegemist pigem täiendava mugavusseadmega. Eriti suureneb mugavus suvilates, mida saab varakevadel ja hilissügisel ilma ahju kütmata kasutada ning sinna nädalavahetustel sõites ootab ees juba toasoojus.

Külmadel talvekuudel – kui majas või korteris on kaugküte või oma katlamaja – pean õigemaks paariks kuuks õhksoojuspump välja lülitada. Külmade ilmadega (-15 kraadi ja sellest allapoole) on seadmete efektiivsus väiksem, eralduv soojushulk ei pruugi olla piisav (sõltub seadme võimsusest ja ruumi suurusest) ning seade ka kulub vähem, kui ei pea oma välisosa pidevalt üles sulatama. Aga see on juba igaühe enda otsus.

Kui elamine on väga sopiline ja vaheuksed kinni, siis loomulikult ühest kohast puhuv soe õhuvool kõikjale ei jõua. Võib muidugi paigaldada kaks või rohkem puhurit, samas vajadusel saab ka elektriga pisut juurde kütta. Paremini sobib seade suurematesse ning omavahel avatud ruumidesse.

Algul harjumatu võib olla soe õhuvool ja puhuri väike müra, samas sellega harjub suhteliselt kiiresti ning loomulikult on paigalduskoht ülitähtis. Näiteks ei maksa puhurit mingil juhul paigaldada magamistuppa. Samuti tuleb arvestada vee tilkumisega seadme välisosalt ning vastavalt jää moodustumist välisosa alla väga külmade ilmade korral.

Kokkuvõttes olen rahul ja soovitan mitte suhtuda seadmesse kui elupäästjasse pidevalt kallinevate sooja- ja elektrihindade korral (ka selles osas mõne aastaga efekt tekib), vaid pigem kui täiendavasse abivahendisse, mis lisaks kõigele on keskkonnasõbralik.

Lisamata ei saa aga jätta, et palavate ilmadega on tegu suurepärase konditsioneeriga. Näiteks sel suvel võis seadet vahel tõesti elupäästjaks kutsuda.

Liitiumakud ja liitiumelemendid: süttimine lennukite pardal

3. septembril 2010 puhkes firmale UPS kuuluva transpordilennuki Boeing 747-400 kokpitis teel Dubaist Kölni tulekahju. Piloodid püüdsid Dubaisse tagasi pöörduda, kuid paraku maanduda ei jõutud ning mõlemad meeskonnaliikmed hukkusid. Kuigi põhjuseid veel uuritakse, on teada, et lennuki lasti hulgas oli suur kogus liitium-metall elemente.

Üha rohkem arvatakse, et just liitiumkatoodiga toiteelemendid põhjustavad lennukatastroofe – sest on teada arvukalt juhtumeid nende süttimise kohta lennukite pardal.

Novembris 1987 India ookeani kohal kadunuks jäänud Lõuna-Aafrika Vabariigi Boeing 747 pardal oli 159 reisijat. Tegu oli kombineeritud reisi- ja transpordilennukiga. Last sisaldas liitiumelemente kelladele.

Ameerika Ühendriikide tsiviillennunduse föderaalameti (FAA) andmetel on perioodil 1991-2010 teada lennukite pardal 113 juhtumist, kus toiteelemendid (enamjaolt liitium-ioon akud) süttisid, suitsesid, plahvatasid või kuumenesid tugevasti.

Mõned viimased näited aastast 2009. 18. juunil leiti Honolulu lennujaamas pagasi mahalaadimisel põlenud pakk, milles oli liitium-ioon elektrijalgratta aku. 15. juulil avastati Dominikaani vabariiki maandunud lennukist põlevad pakid, mille sisuks olid liitium-ioon telefoniakud, kontaktklemmide kaitsed puudusid. 14. augustil peale lennuki maandumist Minneapolises selgus, et lastiruumidest tuleb suitsu. On teada, et tulekahju võis suure tõenäosusega alata tuhandest liitium-ioon akudega e-sigaretist.

Nüüdseks on tsiviillennunduses käimas juba tõeline liitiumipaanika. Aprillis 2010 tormasid Jaapanis politseinikud ja tuletõrjujad Narita lennuvälja pagasialale, kui reisija kotis süttisid liitium-ioon akuga lokitangid. 23. juunil 2010 konfiskeerisid American Airlinesi lennusaatjad New Yorgist Buenos Airesesse suunduvalt reisijalt terrorismikartuses 58 liitium-ioon akudega mobiiltelefoni ja laadijat.

FAA teatel võivad ka ühekordselt kasutatavad liitium-metall elemendid süttida lühise, kuumenemise või defektsuse korral. Ühe elemendi süttimine võib kaasa tuua ahelreaktsiooni, just seetõttu on ohtlik, kui elemente on koos väga palju. Liitium-metall elementide süttimisel võib toimuda ka plahvatus, kuna sulanud metalli ja elektrolüüdi segu on plahvatusohtlik.

Samuti võivad liitium-ioon akud küll anda tugevat voolu, kuid lühise korral toimub ka ülikiire mahalaadimine ning vastavalt ülekuumenemine, purunemine ja isegi plahvatus. Eriti ohtlikuks peetakse liitium- tionüülkloriid akusid. Akudele on tavaliselt lisatud kaitsesüsteem kiire mahalaadimise, kuumenemise ja plahvatuse ärahoidmiseks.

Pärast tõsiseid süttimisega seotud intsidente lennutranspordil on liitiumit sisaldavate energiaallikate transpordi reegleid muudetud ka rangemaks, kuid tulekahjud lennukite pardal jätkuvad. Inimesed üle kogu maailma on kommentaariruumides väljendanud kartust, et peatselt võidakse keelustada ka akudega elektroonikaseadmete lennukisse viimine. Hetkel kehtivad keelud siiski eelkõige suuremate koguste transpordiks. Üheks arvatavaks põhjuseks peetakse võimalikku liiga kõrget temperatuuri lennuki pagasiruumides.

Samas on teada ka mitmeid juhtumeid, kus sülearvutid ja videopleierid on lennuki pardal reisija käes põlema läinud. Cambridge’i teadlaste töö tulemusi kajastava mais 2010 ilmunud uudise kohaselt leidsid nad sülearvutite ja mobiilide süttimise põhjuse. Nimelt hakkavad liitium-ioon akude kiirel laadimisel grafiitanoodil moodustuma liitiumi fiibrid, mis võivad aku lühistada.

Tehnikafoorumidest võib leida analüüse ja juhendeid, mille kohaselt mistahes teiste laadijate kasutamine Li-polümeer akude laadimisel võib olla üliohtlik. Ühes foorumis on lisatud 177 viidet foorumis arutlusel olnud süttimisjuhtumitest.

Kommentaar terminoloogia osas. Inglise keeles ’battery’ võib sõltuvalt kontekstist olla primaarelement (ühekordselt kasutatav toiteelement) või sekundaarelement, st aku (taaslaetav, ’rechargable battery’). Eesti keeles kasutusel olev sõna patarei (süsteemiks ühendatud üheliigilised seadmed) on inglise keeles tegelikult ’battery pack’, seega vaid ühe elemendiga toiteaallikat ei ole korrektne patareiks nimetada. Samas aku võib olla nii taaslaetav element kui elementide jada ehk patarei. Seetõttu on antud kirjutises eristatud ühekordselt kasutatav liitium-metall element ning taaslaetav liitium-ioon aku ning et mitte keerukaks minna ja samas terminoloogiliselt eksida, on sõna ’patarei’ jäetud kasutamata, kuigi teatud juhtudel võib olla tegemist ’battery’ puhul ka akupatareiga. Samas meie kõnekeeles ja kaubanduses kasutatakse sõna ’patarei’ väga sageli ka ühe elemendiga toiteallika kohta.

Piltidel: liitium-metall element, mobiiltelefoni liitium-ioon aku (Nokia poolt osaliselt tagasi kutsutud BL-5C), sülearvuti liitium-ioon aku, liitium-ioon akupatarei

Mis on punane muda?

Inimohvritega õnnetus Ungaris on tekitanud küsimusi, mis on see punane muda, mis tungis Devecseri ja Kolontari asulatesse Ajka alumiiniumitehase jäätmehoidlast.

Google Maps: punase muda jäätmehoidla eristub selgelt

Veel 1986. aastal toodeti Ungaris 856000 tonni alumiiniumoksiidi, praeguseks ajaks on see vähenenud mitukümmend korda. Alumiiniumimaagiks on boksiit – settekivim, mis tekib soojas ja niiskes kliimas peamiselt alumosilikaatide porsumisel (keemiline murenemine ja sellele järgnev settimine kontsentreerib alumiiniumi) ning koosneb alumiiniumoksiidist ja alumiiniumhüdroksiidist (sisaldades 30-54% Al₂O₃), lisanditest peamiselt ränidioksiidist, rauaoksiididest ja -hüdroksiididest, savimineraalidest ning titaanoksiidist. Värvuselt on boksiit hallikas, pruun, kollakas või punakaspruun.

Et alumiiniumi toota, tuleb kõigepealt alumiiniumoksiid puhastada. Selleks kasutatakse peamiselt Bayeri protsessi. Boksiiti uhutakse kuuma NaOH lahusega (175 °C), mille tulemusena alumiinium lahustub, lisandid aga mitte. Jääk filtreeritakse ning sellele ei ole head kasutust senini leitud – seda juba 120 aastat! Suure rauasisalduse tõttu on jääk punaka värvusega ning kuna tsementeeruvaid mineraale pole, paigutatakse püdel mass – punane muda – settebasseinidesse ootuses, et see aja jooksul tiheneb ja kuivab. Alumiiniumoksiid saadakse hüdroksiidist selle kuumutamisel 1050°C-ni.

Aluselise uhtmise tagajärjel on punase mudaga kokku puutuval veel väga kõrge pH, ulatudes Ungaris 13-ni, mujal maailmas teatud juhtudel ka 14-ni. Seega ei avalda inimestele otsest keemilist mõju mitte plii, nagu mitmed infoallikad on väitnud, vaid väga aluseline NaOH vesilahus, mis põhjustas inimestel silma- ja nahakahjustusi. Muda sisaldab tõepoolest ka kõrgendatud kontsentratsioonides raskmetalle, näiteks pliid, kaadmiumi, arseeni ja kroomi. Samas inimohvrite põhjuseks Ungaris oli ikka mudavool – tammi purunemise tagajärjel vabanes hinnanguliselt 0.7-1.1 miljonit kuupmeetrit muda, mõjutades 40 ruutkilomeetri suurust ala. Võrdluseks: Ülemiste järve pindala on 9.6 ruutkilomeetrit. Jõgedesse tungides muda küll järk-järgult lahjendub, kuid reostab jõe, settides järk-järgult jõe põhja.

Huvitava kokkusattumusena töötasin aastail 2001-2003 Itaalias Ispras EL Ühisteaduskeskuses ühes toas ungarlasega ja nõustasime teadlastena EL uue kaevandusjäätmeid käsitleva seadusandluse kujundamist peale seda, kui aastail 1998-2001 olid toksiliste jäätmete tammide purunemised Rootsis, Hispaanias ja Rumeenias. Ungarlane ütles siis – ka meil on jäätmeid, nimelt punane muda… Samas sellist katastroofi Ungaris poleks küll oodanud, sest tammide stabiilsuse tagamisele on pööratud viimase 10 aasta jooksul suurt tähelepanu. Ka ettevõtte esindajatele tuli õnnetus täieliku väga halva üllatusena. Hetkel püütakse muda stabiliseerida kipsiga.

Ohte mitte tunnistav on avaldus ettevõtte Mal Magyar Aluminium kodulehel:

“Our company has committed itself considerably to minimise all negative effects on the environment and to comply with the European standards. Up-to-date process and equipments are used to protect the purity of air and natural water. Suitably localized, up-to-date, fail-safe ponds equipped with monitoring system are available to dispose the red mud. We devote ourselves to recultivate the red mud dumping area. The filled red mud disposal ponds are continuously covered with soil and plants. The environment management system according to ISO 14001 was introduced in 1999.”

Tõlge: “Meie ettevõte on tõsiselt pühendunud muutmaks minimaalseks kõik negatiivsed keskkonnamõjud ning vastamaks Euroopa standarditele. Õhu ja vee puhtuse tagamiseks kasutatakse kaasaegseid protsesse ja tehnikat. Punase muda ladestamiseks on olemas sobiva asukohaga kaasaegsed ja õnnetuskindlad settebasseinid, mis on varustatud seiresüsteemiga. Oleme pühendunud punase muda jäätmehoidla korrastamisele, kattes neid järk-järgult mulla ja taimedega. Keskkonnajuhtimise süsteem, mis vastab ISO 14001 standardile, käivitus aastal 1999.”

Nii et jällegi, nagu ka Mehhiko lahe naftakatastroofi puhul – õnnetuse toimumise tõenäosust peeti olematuks. Ettevõte on teinud ka ametliku avalduse. Väite kohaselt jäi reservuaari 96-98% mudast, seega keskkonda tungis 2-4%.

Eestis nii suuri ohte ei ole, põlevkivituha platood ja ka poolkoksimäed on kivistunud, kuna jäägid sisaldavad tsemendimineraale. Küll on minevikus Balti soojuselektrijaama tuhaväljadelt Narva veehoidlasse pääsenud aluselist vett. Ka Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidla on praeguseks korrektselt kaetud, mere uhtumise eest kindlustatud ja suletud.

Üks idee jälle teoks tehtud: videoklippide konkursid õppuritele

Selle aasta kevadel tekkis mõte – miks mitte teha koolinoorte ja tudengite seas konkurss, kus osalejad püüavad videoklippidesse ise lahti mõtestada, mis on teadus ning kuidas see meie igapäevaeluga seotud on.

Lisaks on tegemist noorte multimeedia kirjaoskuse arendamisega. Varsti ei piisa enam iseenda olemasolust teadaandmiseks sellest, kui riputada Facebooki staatilisi pilte või kirjuta Twitterisse 140 tähemärgiga piirduvaid sõnumeid. Maailm on täis liikuvaid pilte ja helisid, mille kaudu edasi antav info ja emotsioon on suurema väärtusega.

Projekti esitasime Tartu Ülikoolist Haridus- ja Teadusministeeriumi ja SA Archimedese poolt korraldatud konkursile ning sealt ka auhinnaraha – nii kooliõpilastele kui tudengitele I auhind 1000 eurot, II auhind 500 eurot ja III auhind 250 eurot, lisaks publikupreemiad. Kõik summad puhtalt kätte. Arvestades sellega, et SEB Tartu rattamaratoni võitja sai autasuks 399 eurot ning uute sõnade otsimise auhinnafond kokku on 15000 krooni, on kindlasti tegu normaalse auhinnaga.

Üldteema koolinoortele: Kuidas teadus meid igapäevaelus aitab?

Üldteema tudengitele: Minu esimene teaduslik saavutus.

Kümme soovitust osalemiseks:

1. Lugege läbi detailne juhend ka muu info lingilt novaator.ee/video

2. Moodustage meeskond, kaasake nii teadusfännid kui stsenaristid ja operaatorid – ning pange pead tööle!

3. Vältige pseudoteadusi – pendliga ennustamist, auratransformatsioone jms

4. Panustage originaalsusele, haaravusele, näitlemiskunstile ja tehnilisele teostusele, samuti leidke lühike ja lööv pealkiri

5. Klipi maksimaalne pikkus on 3 minutit

6. Laadige video üles YouTube’i

7. Alates 20. oktoobrist 2010 saate video esitada konkursile novaator.ee/video keskkonnas, sisestades YouTube’i lingi, kontaktandmed ja klipi lühitutvustuse

8. Heliteoste kasutamisel taustana sõlmib TÜ lepingu Eesti Autorite Ühinguga ja hoolitseb tasumise eest, kuid andmed kasutatud teoste kohta tuleb samuti sisestada novaator.ee-s

9. Kui videoklipp vastab nõuetele – st selles pole voodood ega ebasündsusi, siis ilmub klipp ka novaator.ee konkursiklippide hulka. Samuti ei tohi osalejad mingil juhul hakata ise valmistama pomme ja mürke erinevate keemiliste ainete kokkusegamisel. USA-s näiteks on isegi koolinoori sellise tegevuse eest süüdistatud terrorismis.

10. Ärge kiirustage, kuid varasematele esitajatele jääb originaalsuse eelis ja võimalus saada rohkem vaatajahääli

Inspiratsiooni saamiseks soovitame lugeda ka Novaatori uudiseid.

Tähtsad kuupäevad:

20.10.2010 – sellest alates saab esitada video konkursile, st sisestada oma video YouTube’i lingi ja andmed aadressil novaator.ee/video

17.01.2011 kell 12 – esitamise lõpptähtaeg

15.02.2011 – selguvad tulemused ja toimub võitjate autasustamine

Kas esitada video pigem varem või hiljem? Eks see ole taktika küsimus. Varem esitamine võimaldab hea video korral koguda rohkem publikuhääli ja panna teatud lähenemised ’kinni’ – hiljem esitatu võib juba osutuda liiga sarnaseks puhtalt juhuslikult. Lisaks on võimalus alati teha veel parem video. Hiljem esitamine aga võimaldab välja tulla võimsa üllatusega, mida teised järele teha ei saa.

Küsimustele vastab Aitel Käpp Tartu Ülikoolist aitel.kapp@ut.ee või ka mina kasvõi siinsamas blogi kommentaarides.

Ja las parim võidab!

Mida igaüks võiks teada vee karedusest

Kas vesi teie kodus on kare või ei ole? Miks see üldse oluline on?

Sademete vee kokkupuutel kivimites ja setetes sisalduvate mineraalidega need vähem või rohkem lahustuvad – sõltuvalt lahustuvusomadusest. Eestile on iseloomulik karbonaatsete mineraalide (kaltsiit, dolomiit) väga laialdane levik muldades, setetes ja loomulikult karbonaatkivimites. Karbonaadid lahustuvad palju paremini kui näiteks liivakivide peamine mineraal kvarts. Selle tulemusena sisaldab nii pinna- kui põhjavesi sageli kõrgeid lahustunud kaltsiumi- ja magneesiumisisaldusi. Seejuures on lahustunud kaltsiumi sisaldus Eesti põhjavees tavaliselt 1.5-10 ning keskmiselt 3 korda suurem kui magneesiumi sisaldus.

Karedus iseenesest tervisele ohtu ei kujuta

Kõigepealt, vee kõrge karedus iseenesest ei kujuta mingisugust ohtu inimese tervisele. Tegelikult võivad karedal veel olla pehmest veest hoopiski paremad maitseomadused (see on individuaalne) ning lisaks saab inimene karedast veest rohkem organismile vajalikke kaltsiumi ja magneesiumi. Vihmavett ju me eriti jooma ei kipu just selle viletsate maitseomaduste tõttu. Eesti maapõues on juba 5-10 m sügavusel enamuses kõik poorid ja lõhed veega küllastunud ning erinevatelt sügavustelt maapõues (veelademetest veepidemete vahel) saame erineva kvaliteediga ja tavaliselt kvaliteetset põhjavett. Samas aga on väga kõrge karedus indikaatoriks, et vees on suures kontsentratsioonis anioone. Missuguseid – see oleks vajalik välja selgitada.

Üldkaredus, mööduv karedus ja jäävkaredus

Kui vesi on kare, siis seep ei vahuta ja pesemine on raskendatud. Seetõttu sisaldavad tänapäevased pesuvahendid aineid, mis vee karedust vähendavad. Pesuvahendi doseerimine peaks olema seatud vastavusse vee üldkaredusega. Lisaks, kui vesi on kare ja seda kuumutada, siis settib keedukannude, pesumasinate, boilerite, soojusvahetite ja muude seadmete küttekehadele krobeline ja kõva katlakivi kiht. Tegemist on peamiselt kaltsiumkarbonaatidega (mineraalid kaltsiit, aragoniit ja vateriit). Need mineraalid on selles mõttes omapärased – kui tavaliselt temperatuuri tõustes lahustuvus suureneb, siis neil hoopis väheneb.

Vajadusel saab kuumutamise abil vee karedust vähendada. Sellist karedust nimetataksegi mööduvaks ehk karbonaatseks kareduseks. Kareda vee kuumutamine veekannus, kus põhja tekib katlakivi, ongi tegelikult vee mööduva kareduse eemaldamine. Nii et – võite kodus selle asemel, et öelda ’Palun keeda vett’, väljendada end ka teaduslikumalt: ’Palun eemalda vee mööduv karedus temperatuuri tõstmise abil.’ Just seetõttu tekib ka boilerite vee temperatuuri hoidmise korral väga kõrgena ning pesu pesemisel kõrgemal temperatuuril rohkem katlakivi.

Lisaks aga on olemas mittekarbonaatne karedus, jäävkaredus ehk püsikaredus. Positiivseid kaltsiumi- ja magneesiumiioone võivad lisaks negatiivsele vesinikkarbonaatioonile tasakaalustada veel ka näiteks sulfaat- ja kloriidioonid. Jällegi, kui näiteks maapinnale sadanud vesi on kokku puutunud kipsiga, siis on see lahustunud ning lahusesse on läinud kaltsiumi- ja sulfaatioonid. Kipsi lahustuvus aga kuumutamisel hoopis suureneb ja vee karedus ei vähene. Vesi on endiselt kare.

Et karedusest täielikult võitu saada, on välja mõeldud mitmeid meetodeid. Näiteks on kaltsium- ja magneesiumfosfaadid halvasti lahustuvad. Veele lisatakse fosfaate ning kaltsium ja magneesium settivad välja. Teine variant on katioone vahetavate ioniitide kasutamine, asendades Ca- ja Mg-ioonid näiteks H+- või Na+-ioonidega.

pH-meetriga vee karedust mõõta ei saa

Kuna lisaks Ca-, Mg- ja HCO3- – ioonidele esineb lahuses ka teisi ioone ja kompekse, ei saa vee karedust mõõta pH-meetriga.

Kellel on vajalik täpselt vee üld- ja muutuvat karedust määrata (näiteks akvaariumiomanikel), siis selleks on olemas vastavalt GH ja KH testid, mida müüakse näiteks loomatarvete poodides.

Klassifikatsioon

Vee kareduse klassifikatsioone on mitmeid, üks on näiteks selline (mg-ekv/l)

Pehme

0…1

Mõõdukalt pehme

1…2

Nõrgalt kare

2…3

Mõõdukalt kare

3…4

Kare

4…6

Väga kare

>6

Ühik mg-ekv/l kaltsiumi puhul tähendab 20 mg/l ja magneesiumi puhul 12 mg/l. Seega, kui vees on 120 mg/l kaltsiumi ja 12 mg/l magneesiumi, siis on karedus 7 mg-ekv/l ja vesi on väga kare. Sel viisil on võimalik üldkaredus vee keemilise analüüsi andmetest lihtsalt välja arvutada.

Kuidas saada infot

Vee-ettevõtete vee tarbijad peaksid informatsiooni vee kareduse kohta saama ettevõttelt. Samuti on otstarbekas küsida, kui suurtes piirides karedus kõigub. Näiteks Tartu Veevärgi kodulehe andmeil on Tartus joogivee üldkaredus 3,8- 8,6 mg-ekv/l – seega kare ja väga kare. Samas kõigub see suurtes piirides, mistõttu akvaariumide omanikud peaksid ikkagi ilmselt tegema detailsemad testid.

Tallinna Vee kodulehe andmetel on vee üldkaredus põhjavee tarbijatel (Nõmme, Pirita, Tiskre, Saue, Pillado) 2-5 mg-ekv/l ning puhastatud Ülemiste järve vee üldkaredus 3.5-5 mg-ekv/l. Täpsemad andmed ning mööduva ja jäävkareduse vahekorra saab igaüks ise kodulehelt vaadata.

Puurkaevude omanikel on karedus määratud puurkaevu passis. Üldiselt on vähetõenäoline, et isikliku puurkaevu vee kvaliteet, sh karedus aja jooksul oluliselt muutub.

Loomulikult saab piiluda ka keedukannu põhja – kui kannu kasutamisel ikka juba kuu pärast on vaja kannu puhastada, siis on karbonaatne karedus suur (sõltub loomulikult ka igapäevase kasutuse intensiivsusest). Katlakivi tekkega peaks järelikult arvestama ka teiste kodumasinate puhul.

Malaaria ja Eesti konkurentsivõime

Septembri alguses levis Eestis kulutulena äriuudis: Eesti suurim tugevus globaalse konkurentsivõime seisukohalt on malaaria vähene esinemine. Tõepoolest, WEF raporti kokkuvõttest Eesti kohta otsekui ilmnes, et Eestile oli pandud pingereas esikoht malaaria vähese esinemise tõttu. Numbri 1 nägemine riigi tulemuskokkuvõttes (lk 152) oli ilmselt tõepoolest nii ebatavaline, et uudise pealkirjas polnud enam kahtlust.

Millesse aga ajakirjandus ei süvenenud, oli see, et Eesti jagas seda esikohta koos Albaania, Alžeeria, Armeenia, Austraalia, Austria, Bahreini, Barbadose, Belgia, Bosnia ja Hertsegoviina, Brunei, Bulgaaria, Kanada, Tšiili, Horvaatia, Küprose, Tšehhi, Taani, Egiptuse, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Islandi, Iirimaa, Iisraeli, Itaalia, Jaapani, Jordaania, Kasahstani, Kuveidi, Läti, Liibanoni, Lesoto, Liibüa, Leedu, Luksemburgi, Makedoonia, Malta, Mauritiuse, Moldova, Mongoolia, Montenegro, Maroko, Hollandi, Uus-Meremaa, Norra, Omaani, Poola, Portugali, Puerto Rico, Katari, Rumeenia, Venemaa, Serbia, Singapuri, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania, Rootsi, Šveitsi, Süüria, Taivani, Trinidad ja Tobago, Tuneesia, Ukraina, Ühinenud Araabia Emiraatide, Suurbritannia, USA ja Uruguaiga. Kõikide tulemuslehel on samuti number 1.

Kokkuvõttes 1.-71. koha jagamine 139 riigi hulgas, mille kohta öelda, et ’oleme esikümnes’, on küll liiast. Enamgi veel, raporti leheküljel 406, kus sama indikaator on lahti seletatud, ilmneb, et neile 71 riigile seda indikaatorit üldse ei rakendatud (score n/appl). Ka selleks polnud vaja teha mingit suurt uurimust, vaid lihtsalt vaadata malaaria leviku kaarte.

Malaariasse haigestumise riskidega riikide kaart. Allikas: Wikipedia

Eesti meediaruum tundub endiselt olevat igasuguste edetabelite suhtes äärmiselt vastuvõtlik, tegu on otsekui lastehaigusega – mis nad seal laias maailmas meist küll jälle arvavad. Siiski tuleks igasuguste uuringute metoodikasse samuti süveneda.

Energia säästmise müüdist

Energia säästmine ei ole kaasa toonud energia tarbimise vähenemist kodudes – vähemalt  USA-s on see nii, kuid on arvata, et ka kõikjal mujal. Washington Posti ajakirjanik David A. Fahrenthold leidis, et viimase 40 aasta jooksul ei ole midagi muutunud. Hoolimata sellest, et näiteks nõudepesumasinad kasutavad 45% ja külmkapid 51% vähem elektrienergiat kui 20 aastat tagasi.

Põhjused on lihtsad – kodud on muutunud järjest suuremateks, kütte- ja jahutuskulud on vastavalt kasvanud ning elektrit tarbivaid seadmeid tuleb järjest juurde.

Eelmisel aastal andis konsultatsioonifirma McKinsey ja Co hinnagu, et energiatõhususe abinõude kasutuselevõtt võiks aastaks 2020 vähendada USA energiakasutust 23% võrra ning kolmandik sellest kokkuhoiust on võimalik saavutada kodudes.

Edukalt on tegutsema hakanud uued ettevõtted, mis tegelevad koduse energiatarbimise vähendamise nõustamisega. Samas ühe sellise Põhja-Virginias tegutseva firma Home Energy Detective juht Troy Tanner leiab, et edu ei ole saavutatud.

Tanner aitab oma klientidel hooneid soojustada. Mida ta aga tähele on pannud – sisuliselt kohe, kui elektriarve väheneb, ostetakse suurem televiisor ja kõikvõimalikke muid uusi seadmeid. Energia tarbimine jääb ikka samaks.

Hüppeliselt on suurenenud elektrienergia kasutamine ruumide kütteks. Kui 1978. aastal oli elektri osakaal 23% kodumajapidamiste keskmisest elektritarbest, siis aastaks 2005 kasvas see 42%-ni. Arvestades soojuskadusid elektrijaamades ja energiakadusid ülekandel on mugavuse suurendamine elektrikütte kasutamise näol omakorda tõstnud energia tarbimist.

Samas seadusandlike vahenditega saab mõjutada ikkagi ainult seadmete elektritarvet. Hinnanguliselt 5-10% USA kodude elektritarbest on nn vampiirkaod – vähendada saab ooterežiimil seadmete elektritarvet. Pesumasinate ja kuivatite energiastandardeid on juba väga raske tõsta – vett on ikkagi vaja teatud temperatuurini soojendada, et pesu ja nõud puhtaks saaksid. Uued standardid püütakse nüüd kehtestada näiteks teleritele. Kuid kas see muudab midagi?

Elektrienergia tarbimist jälgides püütakse välja mõelda, kuidas vähendada tarbimistippe – elektrienergia varustuse tagamiseks peavad tootmisvõimsused vastama tipukoormusele. Tippude silumine võimaldaks jätta mõned uued elektrijaamad ehitamata.

Kas lahendus oleks elektrienergia hinna tõstmine? On keskkonnagruppe, mille arvates just see on parim lahendus. Samas, kui 2008. aastal purustasid laviinid Alaskal Juneau linna elektriülekandesüsteemi Snettishami hüdroelektrijaamast, võeti täismahus kasutusele kohalikud diiselgeneraatorid ning elektrienergia hind tõusis rohkem kui neljakordseks. Linnaelanikud pesid nõusid käsitsi ning söödi küünlavalgel. Linna elektritarbimine vähenes kokkuvõttes aga vaid 25%. Seega maksid linnaelanikud sel perioodil elektrienergia eest 3 korda rohkem kui tavaliselt ning kogu muu tarbimine vähenes järsult.

Gastineau kanal ja Juneau kesklinn. Foto: Wikipedia

Kokkuvõttes võib kahjuks nentida, et vähemalt USA näitel on arvamus, et uutele standarditele vastavad kodumasinad ja koduelektroonika, säästupirnid ning kodu soojustamine toovad kaasa energia tarbimise vähenemise, senini müüt.

Energia säästmisele üles kutsumine on üldse selles mõttes vastuoluline, et samal ajal ahvatletakse inimesi kogu muud tarbimist suurendama. Tarbi rohkem, just siis säästad rohkem – see on ju sisuliselt enamuse reklaamikampaaniate peamiseks sisuks. Samas iga toode ja teenus sisaldab endas energiakulu. Paljud teadlikud inimesed võivad oma kodudes energia tarbimist vähendades tunduva efekti saavutada, kuid kõik kokku koos muu tarbimise kasvuga nullib need pingutused.

Teine puuraugudraama aastal 2010: Tšiili vasekaevandus

Päev pärast Mehhiko lahe naftapuuraugu sulgemist algas 2010. aasta teine puuraugudraama. Seekord aga polnud vaja mitte puurauk sulgeda, vaid puurida õigesse kohta, et teada saada, kas 33 meest on elus või mitte. Ning nüüd on vaja puuraugu diameetrit suurendada, et saaks kaevurid maa peale vinnata.

Kaevurid on endiselt maa all vangis, kuid nüüd on lootus juba väga suur, et peale ligi 700 m sügavusele rajatud puuraugu laiendamist õnnestub mehed maa peale tagasi tuua. Iga mehe väljatoomine saab kestma kolm tundi ning kindlasti hakkab seda jälgima kogu maailm – operatsioon peaks kestma umbes neli ööpäeva.

San Jose kaevanduse läbilõige. Allikas: Wikipedia

Samas pole Copiapo lähedal San Jose kaevanduses toimunud õnnetuses midagi erakordset – kurb statistika ütleb, et alates 2000. aastast on igal aastal Tšiili vasekaevandustes hukkunud keskmiselt 34 inimest, 2008. aastal koguni 43. Tšiili on maailma suurim vasetootja, andes üle 1/3 ehk üle 5 miljoni tonni aastasest vasetoodangust. Teisel kohal paiknev USA toodab Tšiilist neil korda vähem, järgnevad Peruu, Hiina, Austraalia, Indoneesia, Venemaa, Kanada, Sambia ja Poola.

San Jose (Copiapo) vasekaevanduse asukoht

San Jose kaevanduse omanikettevõttel Empresa Minera San Estebanil on töötajate turvalisuse tagamisega olnud kehvad lood, viimase 6 aasta jooksul on firmat tööohutusnõuete rikkumise eest trahvitud koguni 42 korral. San Jose kaevandus suleti peale 2007. aastal toimunud õnnetust, kui hukkunud kaevuri omaksed kaebasid firmajuhid kohtusse. Hoolimata sellest, et kõik turvalisusnõuded polnud endiselt täidetud, taasavati kaevandus 2008. aastal.

Varing toimus 5. augustil kell 14 kohaliku aja järgi ning selle tulemusena tekkinud tolmupilv pimestas kaevurid kuueks tunniks. Lootus välja pääseda ventilatsioonišahtide kaudu luhtus, kui üks redelitest oli lihtsalt puudu. Teine varing 7. augustil sulges ventilatsioonišahtid täielikult.

Teadmatuses, kas mehed on elus, hakati puurima – oletusega, et kui nad ikkagi on elus, viibivad nad ligi 700 m sügavusel varjendis.

Võrdluseks – Eesti kõige sügavam puurauk asub Hiiumaal Kärdla linna lähistel, augu sügavus on ligikaudu 870 m ning ta on puuritud Kärdla meteoriidikraatri keskossa. Teine sügav auk paikneb Ruhnu saarel ja on 787,4 m sügavune.

Õige koha leidmist raskendasid vananenud kaardid ning puuraukude kõrvalekaldumine. Alles kaheksandal katsel 22. augustil saavutati täistabamus – 688 m sügavusel tungis puur kaevanduskäiku 20 m kaugusel varjendist, kuhu kaevurid olid peitunud. Kiiresti kirjutasid kaevurid kirja ning teipisid selle puuri külge. Punase pliiatsiga kirjutatud tekst oli “Estamos bien en el refugio los 33” – oleme 33-kesi varjendis, meiega on kõik korras. See kiri jääb kindlasti 2010. aasta ja kogu maailma ajalukku.

Tšiili president Miguel Juan Sebastián Piñera Echenique kaevurite kirjaga

Varjendi pindala on 50 ruutmeetrit, kuid ventilatsiooniprobleemid sundisid kaevureid tagasi tunnelitesse. Vett prooviti saada kaevatud aukudest, samuti kasutati kaevandustehnika radiaatorite vett. Kaevuritel õnnestus jaotada 2-3 päevaks ette nähtud toiduvarusid, igaüks sai 48 tunni jooksul kaks teelusikatäit tuunikala, lonksu piima, kreekeri ning tüki virsikut. Ja nii 18 päeva. Kui lõpuks oli võimalik meestele toitu saata, oli igaüks alla võtnud ligi 10 kilo ning toitu oli veel järel.

Kui kaevuritel õnnestub pääseda, siis on ka geoloogial selles imes oma osa. San Jose kaevanduses ei teki erinevalt söekaevandustest mürgiseid ja plahvatusohtlikke gaase. Avatud tunnelites saab vabalt ringi liikuda. Varing toimus sadu meetreid ülalpool meeste töökohast, jättes allapoole piisavalt õhku – tunnelite kogupikkus varingukohast allpool on üle 2 km.

Copiapo paikneb Atacama kõrbe piirkonnas, mis on maailma kõige kuivem koht. Samas sügaval kaevanduses on lisaks tardkivimitele niisked savikihid. San Jose kaevanduse vesi võib olla küll pisut happeline ning põhjustada oksendamist, kõhulahtisust ja kõhuvalu, kuid ei ole tappev ning võimaldab kümnete päevade jooksul ellu jääda. Samas õnnestus meestel ikkagi kasutada vett kaevandustehnika radiaatoritest, mis oli kaevandusveega võrreldes tõenäoliselt isegi puhtam. Kõrge temperatuur on küll tüütu, kuid hüpotermia oht, mis ähvardab madalatesse söekaevandustesse lõksu jäänud kaevureid, puudub. Vasksulfiidide oksüdeerumine võib küll tekitada vääveldioksiidi, kuid kaevanduses oli selle teket vähendatud.

Nagu Mehhiko lahe naftakatastroofi puhul tuli ka Tšiilis inseneridel lahendada täiesti uusi ülesandeid. Lisaks toidu ja muu vajalikuga varustamise puuraugule puuriti lisaks õhutuspuurauk ning kommunikatsioonipuurauk. Varustuspuuraugu seinu õlitati, et sügavusse suunatavad 1.5-pikkused kapslid kinni ei jääks. Iga kapsli allalaskmine kestab tund aega.

Kohutavalt tähtis on olnud meeste psüühilise seisundi tagamine. Kaevur nimega Luis Urzúa on kindlaks juhiks ning vanim kaevur Mario Gómez on vaimne liider. Kaevurid on jagunenud 3 grupiks – üks tegeleb varustuse vastuvõtuga, teine turvalisuse ja edasiste varingute ärahoiuga ning kolmas meeste tervisega. Tehti kindlaks, et Johny Barrios on terviseküsimustes kõige kvalifitseeritum ning tema hooleks anti vaktsineerimise ja arstiabi korraldus. Paljudel meestel on kuumade ja niiskete olude tõttu tekkinud nahahaigused. Videokonverentsi kaudu antakse kaevuritele esmaabikoolitust.

800 meetri sügavusel kaevanduses on temperatuuriks 33 kraadi. Tuletage meelde selle aasta palavaimaid suvepäevi ning lisage sellele suur niiskus. Kõrge temperatuuri põhjuseks on maasoojus – sügavuse suunas temperatuur kasvab. Igaüks saab sellist maasoojust tunda näiteks Saksamaalt Itaaliasse sõites, läbides Šveitsis 16.4 pikkust Gotthardi (San Gottardo) tunnelit. Tunneli keskosas ulatub temperatuur 40 kraadini.

Alles õnnetuse järgselt on hakatud tähelepanu pöörama turvalisusmeetmetele (võrrelge jällegi Mehhiko lahe naftakatastroofiga). Õnnetusele järgnevatel päevadel suleti 18 kaevandust ning veel ligi 300 on võimaliku sulgemise nimekirjas. Kaevurite sugulased on algatanud ettevõtte vastu kohtuasja.

Päästepuuraugu diameeter on 66 cm ning päästekapsli diameetriks on 54 cm. On arvutatud, et meeste vööümbermõõt ei tohiks ületada 90 cm. Kapslisse monteeritakse hapnikuvarustus, valgustus ja videoühendus. Kapslil on tugevdatud katus ning väljapääsuvõimalus koos süsteemiga, mille abil kapsli kinnikiilumise korral saab päästetav ise kapslit tagasi allapoole lasta.

Ootame ja loodame. Kui alguses traumeeriti mehi teatega, et nad pääsevad jõuluks koju, siis nüüd on hinnatud pääsemisaega novembri algusesse ning teatatud, et ka selle plaaniga ollakse hetkel graafikust isegi ees.

Kui aga vaadata kaevurite meeleolu 31. augustil tehtud videolt, siis tundub küll, et ime-pääsemine toimub peagi.

Naftakatastroofi epiloog: vastastikused süüdistused

Vastastikune süüdistamine Mehhiko lahe naftakatastroofiga seotud ettevõtete vahel on alanud ja kaalul on ei rohkem ega vähem kui 15 miljardit dollarit.

Paljud suurõnnetused on tingitud mitmete asjaolude kokkulangemisest ning üliväikese tõenäosusega sündmuste ahelast. Ometi need juhtuvad – nii ka Mehhiko lahe naftakatastroof. Kui aga tootmisprotsessi on kaasatud erinevad ettevõtted, algab vastastikune süüdistamine – eks ikka eesmärgiga ennast võimalikult puhtaks pesta.

22. aprill 2010. Foto: The Times-Picayune

8. septembril 2010 avati naftakatastroofi loos uus peatükk. BP 193-leheküljeline aruanne, mida koostas üle 50 peamiselt BP töötaja, kirjeldas vigade järjestikust ahelat ning nõustus, et osa vigu oli põhjustatud ka BP poolt, kuid Halliburton, kes vastutas rajatava puuraugu tsementeerimise eest, ning Transocean, kellele puurimis- ja tootmisplatvorm tegelikult kuulus ja pidi hooldama blowout preventerit (BOP) lahe põhjas, on vastavalt aruandele samuti suursüüdlased.

Lahe põhjas 1500 m sügavusel paiknenud ohutussüsteem BOP on lekkeid ärahoidev hiigelsuur klappidesüsteem massiga 450 tonni. Lekke peatamiseks on mitmed erinevad lahendused ning seadme rike on asjatundjate arvates väga mitmete erinevate asjaolude kokkusattumuse tulemus.

Pinnale toodud vigane BOP. Foto: Ted Jackson, The Times-Picayune

Panused on suured. Kui BP naftaplatvormi operaatorina leitakse süüdi olevat kas siis hooletuses või väga suures hooletuses, võivad trahvid erineda 15 miljardi dollari võrra. Aruande loogikat arvestades aga käivituvad hagid ja vastuhagid ettevõtete vahel.

BP uurijad liigendavad tragöödia nelja etappi, millest igaühes tehti mitu viga. Kõik algas sellest, et süsivesinikud (nafta ja gaas) tungisid tsementeeritud puurauku. Teises etapis ei suudetud aru saada, et nafta ja gaas tõusevad kiiresti platvormi suunas. Kolmandas etapis toimusid plahvatused. Ja lõpuks BOP ei suutnud voolu peatada ning naftaleke sai alguse.

BP aruanne ütleb esimese etapi kohta, et Halliburton varustas platvormi ebasobiva tsemendiseguga – seda tõendasid testi tulemused. Samas tõdetakse, et BP meeskond ei suutnud aru saada tsementeerimisega seonduvatest raskustest ning ei viinud läbi korraliku testi kontrollimaks tsemendisegu kvaliteeti.

Teise ja kolmanda etapi analüüsil koondub tähelepanu Transoceani tegevusele. Raske puurimismuda eemaldamisel puuraugust ei osatud aru saada märkidest, et midagi on valesti. Kui nafta ja gaas tungisid platvormini, ei suudetud seda voogu suunata üle parda, vaid juhiti muda ja gaasi separeerimise süsteemi, mille tulemusena gaas tungis tagasi platvormile.

Lõpuks ei aktiviseerunud BOP – ei enne plahvatust ega ka pärast, kui kadus side platvormiga. Dubleeritud süsteem pidi igal juhul puuraugu sulgema. Ka kaugjuhitava roboti abil ei õnnestunud BOP-d aktiveerida. Uuringud on näidanud, et BOP aku oli tühjenenud ning sulgev klapp polnud töökorras. BP arvates on tegemist Transoceani poolse viletsa hooldusega. Hooldus pidi toimuma iga 5 aasta järel, kuid seda seadet polnud kontrollitud juba ligi kümmekond aastat.

Halliburton omakorda vastas kiiresti, et aruandes esinevad olulised möödarääkimised ja ebatäpsused. Transocean keeldus samuti oma olulisuse rolli tunnistamast ning tõi välja hoopis probleemid puuraugu konstruktsioonis ning BP poolses projektijuhtimises. Samal ajal BP väitel oli puuraugu konstruktsioon optimaalne. Seega on selge, et kohtuasjad on algamas.

Tõsiseks küsimuseks on tõstatunud, kas merepõhja puurimist tohib üldse nii läbi viia – mitme lepingupartneriga, kel igaühel on oma motivatsioon, vastastikused konfliktid ning võimalikud süüdistused eesmärgiga vastutusest pääseda juhul, kui midagi läheb valesti.

Samas on enamus lahekalda elanikke, nende hulgas hukkunud tööliste sugulased arvamusel, et BP aruanne on enese puhtakspesemise katse. Keith Jones, kelle poeg Gordon hukkus plahvatuses, ütles: “See on nagu purjus autojuht sõidaks teisele autole sisse ja tapaks kaks inimest, ning kui ta on uuesti kaineks saanud, püüab parameedikutele tõestada, et varem kohalejõudmise korral oleksid nad võinud ohvrid päästa.”

Ajalehtede The Economist, The Washington Post, The New York Times ja The Times-Picayune põhjal

Mineraalvesi Estonia kaevandusest

On üks kuulus Itaalia mineraalvesi – San Pellegrino. Vähesed aga teavad, et sisuliselt täpselt sama keemilise koostisega vett pumbatakse välja Eestis Estonia kaevandusest. Peale settebasseinide läbimist on Estonia kaevanduse vesi selge ja puhas, küll aga kõrge sulfaatide sisaldusega – mistõttu on arvatud, et selline vesi küll juua ei kõlba.

San Pellegrino mineraalvee näol ongi tegemist just kõrge sulfaadisisaldusega mineraalveega (550 mg/l). Vett samanimelisest allikast Alpide orus jõi teadaolevalt Leonardo Da Vinci (1452-1519). Pudelisse hakati seda vett panema aastal 1899 ning vesi oli eriti populaarne Itaalia emigrantide seas, kes seda kui sümbolit kogu maailma endaga kaasa võtsid. Eestis maksab see vesi üle 10 krooni liiter ning veel mõni aeg tagasi oli pudelil kommentaar ‘Tõenäoliselt maailma parim mineraalvesi’.

Jah, need kaks vett on tõepoolest keemiliselt koostiselt ja ka maitseomadustelt väga sarnased. Viisin läbi ka pimetesti, kus 40 inimest maitsesid 3 erinevat vett ning hindasid neid 5 palli süsteemis – San Pellegrino ja Boržommi mineraalvett ning Estonia kaevandusest väljapumbatud ja settebasseinides hõljumist puhastunud vett. Tulemus – maitseomaduste poolest sai Estonia kaevanduse vesi kõige kõrgema keskmise hinde…

Vesi on vesi. Sulfaadid on paljude toitude loomulik koostisosa: leivas 1500 mg/kg, kuivatatud puuviljades 2900-4700 mg/kg, veinis 360 mg/kg, lillkapsas 900 mg/kg, kartulites 300 mg/kg. Sulfaadid on vajalikud hormoonkontrolli mehhanismidele ning laguproduktide väljaviimiseks organismist. Sulfaadid takistavad kusihappe kristallisatsiooni.

Kes aga pole harjunud jooma sulfaatiderikast vett – ei maksa väga suures koguses juua, sest sulfaadid võivad põhjustada dehüdratatsiooni ja kõhulahtisust. Üle 400 mg/l sulfaadisisaldusega vett ei soovitata kasutada väikelaste toitude valmistamisel.

Tuntumad sulfaatiderikkad mineraalveemargid on Contrex, Hépar, Vittel, Calistoga, Peñaclaran, Rhenser, Rietenauer ja San Pellegrino.Nestle kontsern müüb San Pellegrino mineraalvett umbes 20 miljardi krooni eest aastas.

Ka vanadest kaevandustest välja pumbatavat vett müüakse. Tšehhis näiteks pakutakse Zlate Hory mineraalvett, mida pumbatakse vanast kullakaevandustest.

Kus kaevandusvesi on reostatud keemiatööstuse poolt, on see orgaaniliste ühendite tõttu joogiks kõlbmatu. Peale kaevanduste sulgemist lähevad vette kergesti lahustuvad soolad ning lahustuvad ained, mida inimene kaevandusse jätab. Seetõttu vajab suletud kaevanduste vee keemiline koostis kindlasti kontrollimist.

Üldjoontes aga – kui räägime sadadest miljonitest kuupmeetritest Eesti põlevkivikaevandustest väljapumbatavast veest – on enamus sellest veest väga sarnase keemilise koostisega võrreldes sulfaatiderikka mineraalveega, näiteks San Pellegrinoga.

Loomulikult on seda vett väga raske müüa – sest inimene arvab, et kõik looduslik on hea ja kõik tehislik on halb. Aga antud juhul on põlevkivi kaevandamine vallandanud täpselt samad geokeemilised protsessid, mis määravad vee keemilist koostist San Pellegrino allikas. Ja kui meie põlevkivikaevandustest välja pumbatud vett (peale hõljumi väljasettimist) juua, saab inimese organism sisuliselt täpselt sama efekti, mida saab ühte kõige kuulsamat Itaalia mineraalvett juues. Veeäri aga on puhtalt turundus. Ka Eestis saab enamikus kohtadest teha augu maasse ning sealt tuleb joodav vesi, millel on ühesugused või teistsugused omadused – juua aga kõlbab üldreeglina kindlastil. Nüüd aga on tähtis kõlava nime leidmine, ilusa legendi loomine ning turundus, turundus, turundus – et igalt telekanalilt, arvutist ja reklaamplakatilt vaataks vastu just see nimi ja pudel. Kui olen noorte käest ettekandeid pidades küsinud, kes on joonud näiteks Eviani vett, siis enamik tõstavad käe. Me ei mõtle sellele, et see vesi on pudelisse pandud väga kaugel ja et enamus meie poolt välja käidud rahast läheb brändi omanikule, teenides kuhjaga tasa reklaamikulud. Me oleme joonud Eviani!

Mitmed teadlased on püüdnud sellise lähenemise üle Eesti kaevandusveele nalja heita. On kirjutatud, et nüüd on leitud Eesti kullaauk, mis võimaldab meie kaevandused katta marmorist põrandaga. Tõepoolest, arvutada oskame me kõik. Korrutage näiteks 100 miljonit kuupmeetrit vett müügihinnaga 10 krooni liiter. Saate täpselt 1 triljon krooni – aastas!  Ja nüüd naerame koos.

Asi aga pole selles. Tähtis on, et meie põlevkivikaevandustes ei teki joogikõlbmatu vesi – tekib mineraalvesi. Tähtis on, et seda vett piiratud koguses juues saab inimene täpselt sama efekti, mis juues sulfaatiderikast mineraalvett, mille hind on kaupluses üle 10 krooni liitri eest. Täpselt sama moodi on Tartu kraanivesi oma keemiliselt koostiselt vägagi sarnane Eviani veega – juhul kui amortiseerunud torustikud seda ära pole rikkunud. Tähtis on, et me teame, mida me joome ja kuidas see meie organismile mõjub.

Küsimus on: kas mineraalvesi ülisuures koguses võib avaldada negatiivset mõju inimese tervisele ja keskkonnale? Oleneb mineraalveest. Kõrge sulfaadisisaldusega mineraalvesi võib. Nagu eelpool nimetatud,  üle 400 mg/l sulfaadisisaldusega vett ei soovitata kasutada väikelaste toitude valmistamisel. Ja sama on keskkonnas – näiteks kui veeorganismid peavad elama sulfaatiderikkas mineraalvees, pole see sama, mis elada väikse sulfaatidesisaldusega vees. Kuigi Maardu järv peale fosforiidikaevandamist oli sisuliselt sulfaadijärv ning kalamehi oli näha seal pidevalt. Nagu selgus ka põlevkivi olelusringi uuringust – ei ole sulfaatide ning mineraalainete rikka kaevandusvee mõju LCA meetodi abil kvantitatiivselt hinnatav, kuna teaduslikult põhjendatud globaalne keskkonnamõju mudel puudub. Vastavad reostustasemed on aga uuringu raames kaardistatud ning saadud andmed sisestatud loodud põlevkivielektri mudelisse. Kui aga mudel puudub, kuidas siis hinnata reaalset keskkonnamõju? Vt http://www.horisont.ee/node/41. Ühesõnaga, tegelike keskkonnamõjude töö on ikka veel tegemata.

Veel kord: kas mineraalvee võib vastavalt raamdirektiividele liigitada klassi ‘halb’? Vastus on: jah võib, ja seda on ka tehtud – sest inimene ei vaja sellises koguses mineraalvett. Samas – ja sellest ei saa üle ega ümber – müüakse täpselt sama koostisega vett üle kogu maailma ja ka meil Eestis hinnaga üle 10 krooni liiter. Minu kirjutis pole loodud selleks, et näidata, kui tublid on meie kaevurid, paisates keskkonda mineraalvee analoogi. Pole olemas tehnoloogiat, mis võimaldaks kuluefektiivselt eemaldada põhjaveest sulfaate. Pole olemas tehnoloogiat, mis võimaldaks kaevandada nii, et sulfaadid püriidi oksüdeerumise tagajärjel üldse ei teki. See on kaevandamise paratamatu kõrvalmõju kõikjal maailmas. Meid päästab meie põlevkivi ise – kukersiidis on kaltsiumkarbonaadi sisaldus nii suur, et püriidi oksüdeerumisel tekkiv hape neutraliseeritakse täielikult. Kes tunneb keemiat – FeS2 ehk püriidi oksüdeerumisel tekib väävelhape, mis reaktsioonis CaCO3-ga annab kaltsiumi- ja sulfaadirikka vee. Sulfaate aga ei saa lahuses olla üle 500-600 mg/l, sest vastavalt hüdrogeokeemilisele tasakaalule settib välja kips.

Küll aga on vaja iga kaevanduse puhul eraldi objektiivselt hinnata, kui suur on reaalne mõju. Lihtsalt normi ületamist jälgides pannakse meie kaevandusvesi samasse lahtrisse happeliste surmavate kaevandusvetega – mille joomisel isegi väikeses koguses võib kohe ära surra. Ja sellist kaevandusvett on maailmas väga palju. Kui aga Eesti kaevur rüüpab lõunasöögi peale tubli lonksu kaevandusvett (juhul kui see ei ole keemiatööstuse ja kaevanduses kasutatud muude kemikaalide poolt reostatud), siis saab tema organism täpselt sama efekti, mida saab juues sulfaatiderikast mineraalvett. Ja seda ei pea kartma. Ja see on tähtis teave, mis sai välja toodud juba 2006. aastal – kuid siis ma seda keskkonnablogi veel ei kirjutanud.

Kas rahvuslik infovaramu võiks olla tasuta kättesaadav?

28. märtsil 2009 – mõned tunnid peale kuulsa helilooja Maurice Jarre surma – lisas Dublini ülikooli tudeng Shane Fitzgerald Wikipediasse enda poolt väljamõeldud Jarre tsitaadi: “One could say my life itself has been one long soundtrack. Music was my life, music brought me to life, and music is how I will be remembered long after I leave this life. When I die there will be a final waltz playing in my head that only I can hear.”

Ülikiiresti jõudis valetsitaat Suurbritannia, Austraalia ja India meediaväljannetesse, arvukatesse blogidesse jne. Vaatamata sellele, et Wikipedias sisalduva informatsiooni puhul tuleb alati kontrollida algallikat, langesid kümned ajakirjanikud lõksu.

Fitzgerald ise tunnistas, et soovis eksperimenteerida – kas ja kui kiiresti valeinfo levida võib. Samas diskrediteeris ta sellega tuhandete Wikipediale tasuta tööd tegevate vabatahtlike toimetajate tööd.

Samas teadmised ja oskused on meie peamised ressursid, mille kasutamine neid mitte ei vähenda, vaid hoopis suurendab. Aga need teadmised peavad olema kvaliteetsed.

Üheks peamiseks tagasilöögiks internetiajastul ongi internetist saadavate teadmiste ebakindel kvaliteet. Informatsiooni ülekülluses on muutunud üliraskeks omada kindlustunnet, kas informatsioon on täpne ja tõene, osaliselt vigane või hoopis valesti tõlgendatud ja lausvale. Isegi ülikoolides referaatide koostamisel ei soovitata veebiallikatele toetuda (loomulikult välja arvatud teaduspublikatsioonid). See aga ei saa nii kaua kesta, sest tegelikkuses suureneb pidevalt ka muu kvaliteetse info hulk – vajalik on lihtsalt osata kvaliteetset infot ebakvaliteetsest eristada. Informatsiooni hankimine internetist on meeletult kiirem kui raamatutest ja ajakirjadest.

Samas eristamine eeldab kõrget ekspertiisi taset. Teaduslikus mõttes naljasaite luuakse ka loomeprojektide käigus – näiteks Divesinikmonooksiidi Uurimisdivisjon, Genochoice veel sündimata laste geneetiliseks moondamiseks, Puukaheksajala päästmisaktsioon, RYT haigla, Ova Prima fond jne. Olen juba kirjutanud ka sellest, kuidas vana ja ebakvaliteetne info on jõudnud veebimeedia päevauudistesse. Tegelikkuses poleks ju midagi lihtsamat kui juhtida ajakirjanduse tähelepanu pealtnäha korrektsele veebilehele – ja suure tõenäosusega toimubki libauudise levimine sündimata laste geenide muutmisest ja meessünnitajast RYT haiglas…

Samas tehakse ka tõsiseid pingutusi, et kvaliteet oleks olemas. Keegi Wikipedia toimetajatest linkis minu Mehhiko lahe naftakatastroofi kohta kirjutatud blogipostitused Wikipedia vastava artikli alla. Arvan, et need on tõepoolest ühed põhjalikumad selle naftakatastroofi käsitlused, mis veebist emakeeles kätte saab. Kuid ebaühtlase kvaliteedi tõttu on näiteks ülikoolide referaatide koostamisel sageli Wikipedia refereerimine koguni keelatud. Wikipediast on võimalik saada link kirjutisele, mida toimetajad on pidanud kvaliteetseks.

Näen järjest kasvavat vajadust, et internetist oleks tasuta kättesaadav kvaliteetne ja pidevalt uuenev informatsioon – täpselt sama moodi nagu me usaldame oma entsüklopeediaid. Ainult selle vahega, et e-entsüklopeedia oleks pidevalt täienev.

Tänapäeval on teadusuuringute maht niivõrd suur, et vaieldavate ja vastuoluliste küsimuste korral on väga lihtsalt võimalik teadusuuringutele toetudes avalikku arvamust suunata – viidates näiteks kümnele publikatsioonile, mis väidavad üht ja jättes kirjutamata, mida väidavad näiteks ülejäänud sada sama teema käsitlust. Jällegi, lahenduseks on kvaliteetne informatsioonivaramu, mis kirjeldab teemat kogu ulatuses.

Sellisest emakeelsest infokogumist võiks kujuneda internetiajastul meie rahvuslik aare, mis tagab nii kvaliteetsete teadmiste leviku, operatiivse kvaliteetse teabe olemasolu kui emakeele säilumise.

Kindlasti põhjustab see ettepanek vastuolulisi diskussioone, sest uute entsüklopeediate loomine on hetkel jäetud turumajanduse meelevalda ning kvaliteetse informatsiooni kättesaadavuse eest tuleb maksta. Näiteks on arvutatud, et TEA entsüklopeedia, mida nimetatakse ka meie rahvusentsüklopeediaks, läheb maksma orienteeruvalt 100 miljonit krooni. Kuid ligipääs sellele varamule jääb internetikasutajatele tasuliseks. Selle koostamise maksavad kinni loodetavalt 10000 entsüklopeedia omanikku. Seetõttu ka seda kvaliteetinformatsiooni hakkavad kasutama vaid piiratud hulk inimesi.

Paraku tajume me selgelt efekti, et internetikasutaja ei soovi informatsiooni eest maksta – ta kas otsib mingi muu emakeelse allika, mis ei pruugi olla kvaliteetne – või veelgi tõenäolisemalt otsib võõrkeelse allika, muutes küsitavaks emakeelse terminoloogia omandamise. See ei pruugiks olla nii, et tarkus maksab. Jah, raamatute puhul ei saa trükikuludest üle ega ümber. Kuid interneti võlu ongi selles, et sama hulga informatsiooni saab muuta kättesaadavaks kõigile.

Kas keegi oskab arvutada, missuguse efekti teadmistepõhise ühiskonna arengule võiks anda infovaramu tasuta kättesaadavus – kui näiteks 10000 kasutaja asemel on 700000 kasutajat ning varamu on nii populaarne, et otsingut tehes tulebki esimesena lahti just selle pidevalt uuendatud artikkel? Ning see varamu on esimene koht, kust nii koolinoored kui üliõpilased õppetöös tekkinud küsimuste korral vastuseid otsivad ja sealt ka kvaliteetse vastuse saavad?

Mäletan, kuidas keskkooli päevil valmistusin televiktoriiniks ‘Teabeduell – üks päev’. Küsimused olid läbi ajaloo kõigest, mis oli toimunud just sellel kuupäeval. Et professionaalsete mälumänguritega kogu saatesarja jooksul konkureerida, töötasin ENE kõik kaheksa köidet lehekülg lehekülje haaval läbi neli korda ning õppisin enne saateid selgeks sündmused, mis sel kuupäeval olid toimunud, samuti inimeste elulood, kes sel kuupäeval olid sündinud või surnud. Kui riiulis poleks olnud entsüklopeediat, oleksin olnud konkurentsivõimetu. Ja mul vedas, et entsüklopeediad riiulist võtta olid – mis sellest, et nad sellise lappamise peale pisut kapsaks kippusid kuluma…

Kui säästev on säästev?

Säästev areng, säästupirn… Mida rohkem ostad, seda rohkem säästad! Milles siis ikkagi seisneb säästmine ja mida või keda säästetakse? Sellised mõtted vaevavad enamikke inimesi. Mis siis ikkagi toimub?

Pidasin pealkirjas toodud teemal ettekande Tiit Kändleri poolt korraldatud teadus.ee suvekoolis Käsmus. Niivõrd meeldiv oli näha, kuidas isegi kümneaastased lapsed kuulasid laupäeva õhtul kell kümme tõsiseid ettekandeid energiast ja selle seostest igapäevase elu, teaduse ja kunstiga.

Teemast aga – mida rohkem teaduskirjandust uurisin, seda segasemaks pilt muutus. On selge, et puudub ühtne ja tunnustatud vaade ja arusaam, kuidas inimene ja loodus saaksid tasakaalus eksisteerida. Aga ka kõik valikud, mida me teeme, ei pruugi olla sugugi üheselt tõlgendatavad. Lihtsalt me ei suuda või ei taha kogu süsteemist korraga aru saada.

Üks meie ühiskonna paradoksidest on see, et kutsutakse üles energiat säästma, kõiki muid tooteid aga tarbima… Ometi iga toote tootmiseks vajame energiat!

Me räägime väga tõsiselt teemadel, kas paberkott on parem kui kilekott, kas pudeleid taaskasutada või toota uued, kas ja mida säästupirn ikkagi säästab… Sellistele küsimustele ei saa olema kunagi lihtsat ja ühtset vastust. Kui ühte kilekotti kasutada mitu kuud ning lõpuks kasutada seda prügikotina, siis võib kilekoti kasutamine olla õigustatum. Kuna igal tootjal on turunduslikul otstarbel erinevad pudelid, siis ei ole mõtet tagastada pudeleid tootjale – sorteerimise ja transpordi organiseerimine on liiga kallis. Säästupirn aga võib olla kehva kvaliteediga ning puruneda ja eritada elavhõbedat – ning säästust pole juttugi…

Kõik see aga on tegelikult pinnavirvendus… Inimene võib tunda end ‘rohelisena’, aga vastuolud on hoopis mujal…

Killustatud teadustöö võib viia väga ‘huvitavate’ tulemusteni. Analüüsime näiteks, kui palju emissioone põhjustab meie poolt toote vastu vahetatud rahaühik.

Nii saab 17 krooni eest saab osta 1 liitri bensiini, mis põledes oksüdeerub ning tekib 2.3 kg CO₂, sellele lisandub 0.4 kg kaudselt tekkinud CO₂ – kütuse ja transpordivahendite tootmisel. Seega kokku 2.7 kg ehk 160 grammi CO₂ ühe kulutatud krooni eest.

Samas, kui 70 krooni eest saab osta kilo veiseliha, siis teaduskirjanduses toodud kalkulatsioonide põhjal põhjustab 1 kg veiseliha tootmine kasvuhoonegaase, mis on ekvivalentsed 36.4 kg CO₂-ga – seega 520 grammi CO₂ ühe kulutatud krooni eest ehk üle 3 korra rohkem kui bensiini ostes.

Seega, kui inimene ostab 4 liitri bensiini asemel kilo veiseliha, siis ta tegelikult põhjustab üle 3 korra rohkem kasvuhoonegaase! Lihtsalt bensiin on juba nii kallis.

Mis on järeldused? Mida kallimad on tooted, seda säästvam on eluviis? Kõige säästvam oleks palgapäeval raha põlema panna? Ja soov, et meil oleksid kõrgepalgalised töökohad, ei ole säästev – kui samas ei järgita muid printsiipe?

Väga huvitavate järeldusteni viib ökoloogilise jalajälje kontseptsioon – sest peamiste võimaluste hulka selle vähendamiseks kuuluvad liha mittesöömine, järelkasvust loobumine, autost loobumine, võimalikult vähe liikumine (kulutab vähem energiat). Ökoloogilise jalajälje kontseptsioon on eriti tugevas vastuolus rahvastiku arenguplaanidega – sest kalkulaatorit tõlgendades mida vähem on inimesi, seda parem…

Sisestasin oma andmed ökoloogilise jalajälje kalkulaatorisse ja sain, et kui kõik inimesed elaksid nagu mina, oleks vaja 2.7 planeet Maad. Loobusin täielikult sõitudest nii auto kui lennukiga, liha söömisest ja kolisin koos 7 inimesega elama 40 ruutmeetrile – ning sain, et sellisel juhul oleks vaja 1.5 planeet Maad. Hetkel ei ole Eestis eluviiside muutusega üldse võimalik tasakaalu saavutada – see tuleneb ilmselgelt meie põlevkivienergeetikast.

Aga kui vahetada põlevkivielekter tuumaelektri vastu, siis on ökoloogilised kalkulaatorid, mis ei muuda midagi – tuumaelektri kasutamise jalajälg võrdsustatakse fossiilsete kütuste kasutamisel saadava elektriga! Vaatamata sellele, et süsinikdioksiidi emissioonid on tuumajaama puhul kümneid kordi madalamad. Kuna võrdlema peab võrreldamatut – tuumajaamaga seonduvaid riske globaalsete kliimamuutuste riskidega, siis pole mõnede kalkulaatorite autorid osanud midagi paremat välja mõelda, kui mõjud võrdsustada. Samas Soomes peetakse keskkonnasõbralikumaks kütta elektriga kui fossiilsete kütustega – vaatamata soojuskadudele tuumajaamas.

Ei päästa maailma ka energia juhuslik tootmine, mis vajab reservvõimsusi, ega ka biokütused, mis globaalsel tasandil on juba kaasa toonud vihmametsade põletamise vabastamaks maad energiakultuuridele ning märgalade kuivendamise, samuti toiduainete hindade tõusu, seades näljaohtu paljud arengumaad.

Tegelikult meie kliimatingimustes ja püüeldes tehnoloogilise ühiskonna poole, mis tarvitab 120 korda rohkem energiat inimese kohta kui primitiivses ühiskonnas, on väga raske tasakaalu saavutada. Peamiseks meetodiks, mis tunduvalt energiatarvet vähendab, on energiatõhus ehitus. Aga ka muu süsteem peaks kaasa tulema – näiteks transpordisektori viimine tuuleenergia abil laetavate akude toitele.

Naljakas oli hiljutine õnne-uuring. Noored neiud on õnnelikud siis, kui saavad minna peole uute riietega. Siit edasi saab järeldada, et isad on õnnelikud siis, kui tütred on rõõmsad ja emad siis, kui isad on rahulikud. Vaid pojad on äraarvamatud, aga nendest saavad isad – juhul, kui nad ei suhtu liiga tõsiselt ökoloogilise jalajälje kalkulaatorisse.

Ka minule, kes ma sellistele vastuoludele lahendust otsisin, oskas teadus.ee suvekooli diskussioonipaneel lõpuks vaid anda soovituse vahetada kalkulaatorit.

Erinevalt paljudest piirkondadest maailmas on probleemid ja õnnetused Eestis peaaegu eranditult meie endi tekitatud – tulekahjud, autoõnnetused, keskkonnareostus. Samas võidelda ei tule mitte tagajärgede, vaid põhjuste ahelaga. Eesti dilemmaks on see, et meil on liiga palju valikuid – samas pole ükski valik ideaalne. Hiinas on samal ajal kolmnurgas energia, toit ja vesi väga tugevad probleemid nende kõigiga – lisaks keskkonnakatastroofide ohud ja reostusprobleemid. Selles tõlgenduses ei tule Hiina majanduskasvu mitte kadestada, vaid hiinlastele kaasa tunda, sest nende elukeskkond võib muutuda hoopis halvemaks.

Kokkuvõttes jõudsin järeldusele, et arvestades inimese arengutaset ja seni maailmas toimunut – poleks suuremat õnnetust Maa ökosüsteemidele, kui inimene võtaks kasutusele piiramatu ja imeodava energiaallika…

Postimehe jõgi voolab 400 km/h

Ei tea, kas naerda või nutta… Valetõlked toovad meie lugejateni üha uusi vigaseid teadusuudiseid. Tänane pärl pärineb Postimehelt: “Briti teadlaste uuring näitas, et suurte veekogude ja ka ookeanide põhjas võib leiduda jõgesid. [—] Teadlased avastasid ühe sellise jõe Musta mere põhjast.  See veealune jõgi on 34,5 meetrit sügav ning rohkem kui 80 meetrit lai. [—] Selle jõe vool on näiteks 350 korda kiirem kui Suurbritannia kuulsa Thamesi jõe vool.”

Originaalartikkel (Daily Mail): “The flow – carrying highly salty water and sediment – is 350 times greater than the Thames.”

Iga inimene võiks olla kunagi jõge vaadanud ning näinud, kui kiiresti see voolab. Thamesi jõgi voolab keskmiselt 0.3-0.7 m/s. Kel on vähegi ettekujutusvõimet ning oskab korrutustehet, peaks aru saama, et jõe 350 korda suurem kiirus on ebarealistlik. Kui vähegi loogiliselt mõelda, siis valetõlget lihtsalt ei saaks tekkida…

Veebiuudiste parandamine on loomulikult imelihtne – vahetada tagantjärele ära sõna ning viga otsekui polegi olnud… Tublid kommentaatorid leiavad vead ka ruttu üles. Aga mis on sel juhul üldse uudise ja uudisportaali väärtus, kui võimalus hiljem parandusi teha soodustab madalat kvaliteeti?

Kas teadusuudiseid ei peaks toimetama ikkagi toimetajad, kes oskavad kirjutatut kas või pisutki iseseisvalt hinnata?

Lõppvaatus. Kolm tundi peale ilmumist oligi lause parandatud: “Selles jões voolab iga päev 350 korda rohkem vett näiteks kui Suurbritannia kuulsas Thamesi jões.”

Tromb Vehendis: murdunud kased ja kadunud elekter

Kuumalaine järelkajana möllavad trombid võivad mõjutada igaüht – nagu loterii, kus ohvreid valitakse juhuslikult. Nii Postimees kui Delfi edastasid uudise 26.07.2010 trombikahjustustest Sõmerus –  murdunud puud, lömmis BMW, majaomaniku hüljanud plekk-katus.

Täna 28.07.2010 kell 18.50 aga jõudis tõenäoliselt tromb külastada ka Vehendis üht tagahoovi – ilma müristamise ja vihmata, lihtsalt murdes kaks kaske ning purustades elektriliini. Majaomaniku sõnutsi, kes koos külalistega kõike toimuvat pealt nägi, tuli tugev tuul, kased murdusid ja leegid sähvisid. Õnneks põlengut ei tekkinud.

Üks elektripost murdus, teine aga on vibuna paindes.

Ilmselt oli laastamistöid siiski üksikuid, sest jaotusvõrgu mehed olid kohal vähem kui kahe tunniga, lubasid veel samal õhtul tõstuki saata ning hilisõhtuks või hiljemalt homme õhtupoolikuks on lootus elekter tagasi saada. Samas Trepimäe lähedal sulges murdunud männi latv ka maantee.

Naftakatastroof – aeg järele mõelda kogu maailmas

Sündmused 2010.aasta esimesel poolaastal  annavad meile kõigile mõtlemisainet. Loodus pakub jätkuvalt ootamatusi ja meie tehnoloogilised lahendused ei ole eriolukordadeks piisavad. Seda kogesid omal nahal ka eestlased, kes Islandi vulkaani tuhapilve tõttu koju ei pääsenud või sõidud sõitmata jäid. Naftakatastroof Mehhiko lahes aga on puhtalt inimese enda kätetöö. Puurida 1500 meetri sügavuse mere põhja  4 kilomeetri sügavune auk naftamaardlani – sellega saab inimene hakkama. Samas aga sulgeda see enne kasutuselevõttu nii, et toimub 11 hukkunuga plahvatus, kogu ujuvplatvorm vajub mere põhja ning Mehhiko lahte lekib mitmete kuude jooksul nii palju naftat, et selle kogust isegi täpselt määrata ei osata – sellega on nüüd inimene samuti hakkama saanud.

Kui algul teatas BP lekkest umbes 5000 barrelit päevas, siis 19. juuni ametlik hinnang oli 35000-60000 barrelit päevas ning 16. juuli seisuga on hinnatud, et kokku on Mehhiko lahte lekkinud üle 4.3 miljoni barreli ehk üle 610000 tonni naftat. Nüüdseks on selge, et tegemist on läbi aegade maailma suurima naftareostusega inimeste hooletuse ja teadlikult võetud riskide tõttu, suurem on vaid 1991. aasta Lahesõja tagajärjel Pärsia lahte lekkinud nafta kogus.

Terve maailm on jälginud kuude kaupa BP katseid leket pidurdada otseülekandes. Ettevõtte kodulehel bp.com on link ’watch the live streams’ ning ühendus reaalajas Mehhiko lahe põhjaga ongi loodud. BP aastaaruanne 2009. aastast aga toob välja, et kontsern registreerib vastavalt oma keskkonnastandarditele iga lekke, mis ületab 1 barreli mahu.

Hetkeks (18.07.2010) on BP-l õnnestunud lekkekohale paigaldada uus ja efektiivsem 75-tonnine naftakoguja, mille abil loodetakse kogu lekkiv kütus mere pinnale pumbata. Leke on  peatunud, kuid surve on pidevalt tõusnud ning ametlikku teadaannet õnnestumise või ebaõnnestumise kohta veel ei ole.

Sadu kilomeetreid reostatud randu. Kalad. Linnud. Merikilpkonnad. Austri- ja krevetikasvatused. Mississippi delta alad. Kogu ökosüsteem kannatab. Tööta on jäänud kalurid, hotellipidajad, kaatrilaenutajad. Kehtestatud süvamere puurimiskeeld on põhjustanuid omakorda tööpuudust. Õnnetuse seniseid kogukahjusid on hinnatud 30 miljardile dollarile. BP-ga on sõlmitud kokkulepe 20 miljardi dollari tasumiseks 3.5 aasta jooksul.

BP töötles lekkekohta Euroopas keelustatud kemikaaliga – et nafta vee pinnale ei tõuseks. Ometi jõuab naftat üha enam rannikuile, toimub loterii ning selguvad üha uued kaotajad. Inimesed kirikutes paluvad, et nafta nendeni ei jõuaks. Missuguseks aga kujuneb mõju orkaanide ajal? Missuguseks kujuneb kemikaali kasutamise tegelik mõju, vähendades küll nafta sattumist rannikuile, kuid suurendades mõju sügavamatele veekihtidele ja merepõhjale?

President Obama väljendas end selgelt: „Shut the damn hole!“ Miks siis ikkagi ei suutnud kogu maailm mitme kuu jooksul ühte auku sulgeda? Või tegelikult BP, kogu maailm vaatas pealt. Õnnetuse pidi ära hoidma mere põhjas paiknev 450-tonnine blowout preventer ehk BOP. Gaasipurske korral BOP klapid sulguvad, sulgurmehhanismid on erinevad ja dubleeritud. Seda aga, et ühel hetkel võib BOP alt vedada, ei sisaldanud ükski riskihinnang. Kuna riski ei olnud tuvastatud, puudus ka selliseks õnnetuseks valmisolek.

Nii käitutigi BP poolt sarnaselt 1979. aastal samas Mehhiko lahes toimunud  Ixtoc I naftaplatvormi plahvatusele järgnenud lekkega. Kõigepealt prooviti rajada lekkekohtadele kuppel, aga koos naftaga eralduv maagaas moodustas reaktsioonis veega kristalseid hüdraate ning blokeeris pumpamistoru ava. Läbikukkumine. Seejärel prooviti BOP kaudu puurauku pumbata rasket vedelikku, sisuliselt puurimismuda, mis pidi tungima maardlani välja ja blokeerima väljavoolu. Läbikukkumine, leke murdunud torust oli liiga tugev. Kolmas katse püüdis sisestada BOP kaudu kummitükke, mis oleksid pidanud murdunud toru otsa blokeerima. Läbikukkumine.

Lõpuks prooviti murdunud toru ots läbi saagida. Väga oluline oli saada sirge lõikekoht, et hiljem tihe kate paigaldada. Saag aga kiilus kinni ning toru läbihammustamisel hiiglaslike tangidega jäi toru ots hambuliseks.

Paigaldatud kate ehk top hat oli jällegi eriline – seda soojendatakse metanooli ja soojendatud mereveega vältimaks kristalsete hüdraatide teket. Kate aga lekkis alumise ääre alt ja seda sai ka reaalajas mitme nädala jooksul jälgida. Katte abil on suudeti koguda kuni 15000 barrelit päevas, vahepeal aga kogumine seiskus, kuna laeval tekkis tõenäoliselt välgulöögist tulekahju… Nüüdne kate on endisest tugevam ja efektiivsem.

Kurioosumina on õnnetuse tulemusena lisaks BP rannikuosariikide abirahale eraldatud BP grandid ka kohalikele ülikoolidele. Kokku 500 miljoni dollarilisest grandipaketist sai Louisiana riiklik ülikool juba 5 miljonit dollarit ning Florida okeanograafiainstituut ja Mississippi ülikool kumbki 10 miljonit dollarit. Vajalik on uurida nafta koostist, jaotumist, keemilisi muutuseid lagunemisel, nafta ja kemikaalide mõju ökosüsteemidele. Agarus, kui kiiresti ja kui suures mahus BP toetusi ja grante jagab, näitab omakorda katastroofi mastaapsust ning firma soovi end säilitada. Kohalik meedia aga on juba süüdistanud ülikoole selles, et sõlmitud lepingud pole mitte heatahtlik panus uurimistöösse, vaid tagamaks BP-le juriidilist kaitset. Samas aktsiakursi languse tulemusena on BP aktsiapaki väärtus juba langenud üle 63 miljardi dollari.

Mida on meil kõigest sellest õppida? Seda, et vanasõnad üheksa korda mõõda, üks kord lõika ja pigem karta, kui kahetseda kehtivad? Et ametkonnad ja ettevõtted peaksid pöörama rohkem tähelepanu riskidele ja ohutusele, sest tagajärjed võivad olla kolossaalsed?

Hoidmaks Läänemerd tuli ideedega välja meie hulgast novembris 2007 lahkunud akadeemik Karl Rebane. Laseriehituse algatajana ja toetajana Eestis soovis ta vähendada naftakatastroofide riske Läänemerel  – lähtudes pragmaatilisest arusaamast, et ohutuse tagab kõrgendatud vastutus.

Lennukitele paigaldatavad spetsiaalsed laserid võimaldavad näha ka õhukest naftakihti merel. Aga leitud naftareostuse korral – kui just tegu pole hiigelsuure reostusega karile sattumise tagajärjel – on sageli väga keeruline kohtukindlalt tuvastada, missugune tanker süüdi oli. Ideeks oli panna tankerite pardale naftaloots koos laserradari ehk lidariga ning märgistada laadungid eriliste ainete kui markeritega, igal laadungil erinev märgistus. Vaja minev kogus lisandainet on üliväike, määramiseks on Tartu Ülikooli füüsikutel  olemas nii aparatuur kui metoodika. Märgistatud laadungite korral on võimalik hoolimatu naftareostuse tekitamise ja sündmuskohalt lahkumise korral süüdlasi avastada ja naftavedajatelt trahvirahad kohtukindlalt välja nõuda.

Selline süsteem oleks tõstnud naftavedajate vastutustunnet ning vähendanud naftareostuse riske. Samas süsteemi juurutamine tähendaks põhimõttelisi muutusi seadusandluses, millest naftavedajad ei ole kindlasti kohe huvitatud. Mis aga on tähtsam – naftavedajate huvi või Läänemere puhtus ja ohtude vähendamine?

Vajadused riske adekvaatselt hinnata on igal elualal, igas ettevõttes. Kuna aga katastroofstsenaariumite tõenäosus on hinnanguliselt sageli üliväike, siis puuduvad süsteemid ja meetodid nende realiseerumise korral tegutsemiseks. Nii oli vulkaanituhaga ja nii oli Mehhiko lahe naftalekkega. Seega peaks 2010. aasta esimene poolaasta olema õppetunniks kogu maailmale. Tundub aga, et inimeste reaalne käitumine on arvatust loium. Nii nagu Islandi vulkaanid on hetkel vagusi, püütakse naftakatastroofile viidates ehk tugevamalt käivitada tuumaenergeetika ja taastuvenergeetika arenguprogramme ja arendusprojekte, kuid elu läheb edasi vastavalt bau-printsiibile (business as usual) ning kogu maailm on hoopis ootel, mis ja kus järgmisena toimub, sest mida tehnoloogilisem on ühiskond, seda haavatavam ta ühtlasi on nii looduse, inimtegevuse äparduste kui muude ettenägematute asjaolude kokkulangemiste poolt…

Vastuhakk sääskedele

Tänavune putukasuvi Eestis paneb mõtlema, miks teadlased pole loonud tõeliselt efektiivseid sääsehävitusvahendeid. Kas peamegi jääma end katma pestitsiide sisaldavate sääsetõrjevahenditega, näiteks N,N-dietüül-meta-toluamiidiga ehk DEET-iga?

DEET loodi USA keemikute poolt II maailmasõja džunglisõdades sõdivate sõdurite tarbeks ja selle kasutamine on kindlasti õigustatud piirkondades, kus sääsed levitavad viirushaigusi, näiteks Lääne-Niiluse viirust või malaariat. Võrreldes looduslike sääsetõrjevahenditega on DEET küll kõige efektiivsem, samas üldreegliks on, et raseduse ajal tuleks vältida igasuguste kemikaalide sissehingamist ja sattumist nahale. Sama põhimõte kehtib astmaatikute ja ülitundlike inimeste suhtes. Kõik DEET-i sisaldavad vedelikud, geelid ja kreemid, aga ka mitmed teised sääsetõrjevahendid ärritavad silmi. Kui ainet satub silma, tuleb loputada silmi rohke veega. Pole just parim lahendus?

Kodumaine Orto Plix-sari baseerub looduslikel ainetel, samas jääb nende toimeaeg DEET-ile alla. Internetis hulkudes võib leida loodustooteid, mis väidavad olevat DEET-i sisaldavatest aerosoolidest ja määretest veelgi tõhusamad, näiteks naistenõgese (i.k catnip) õlil baseeruvad tooted. 240 ml pudeli eest aga küsitakse 16 dollarit.

Põhja-Ameerikas on laialt levinud sääsemeelitusseadmed, mille põhimõtteks on mimikeerida palja nahaga looma või inimest ja kui sääsed on piisavalt lähedal, siis imeda nad kogumiskambrisse.

Sääsed leiavad inimesed oma keemiliste sensoritega üles peamiselt inimestest lähtuvate CO2 ja piimhappe emissioonide abil, tajudes neid kuni 40 meetri kauguselt. Mida rohkem inimesi on koos – seda tugevamad on emissioonid ning seda enam sääski taipab ‘jaole tulla’. Samuti tunnevad nad higis sisalduvaid kemikaale – rohkem higistavad inimesed peavad taluma suuremaid rünnakuid. Lisaks tajuvad nad värvierinevusi muu taustaga (eriti ohvri liikumise korral) ning lähemale jõudes kehasoojust.

Nii et sääsel on sensorite mõttes väga hea ründelennuki varustus. Ega nad muidu juba 30 miljonit aastat Maal hakkama poleks saanud – tunduvalt kauem kui inimesed.

Sääsemeelitusseadmed kiirgavad CO2, soojust ning muid sääskedele atraktiivseid ühendeid, näiteks Dragonfly II süsteem oktenooli. Tootja ise võrdleb seda seadet raseeritud jänesega. Ja kui sääsed on piisavalt lähedal, imetakse nad kogumiskambrisse. Selliseid seadmeid pakutakse internetis laialdaselt, samas ei suuda nad kõiki sääski eemaldada – tootjad lubavad tavaliselt 80% sääskedest ära meelitada. Hinnad jäävad tuhandetesse kroonidesse (eelpool nimetatud Dragonfly II ligi 4000 krooni) ning lisaks on vajalik osta pidevalt õhku paisatavaid aineid.

Muide, siseruumides saab sääskede eemaldamiseks efektiivselt kasutada tavalist käsitolmuimejat. Selliselt on võimalik neid tabada lennult ning seintele ei jää plekke. Eriti keskkonnasõbralikud inimesed aga võivad sääsed hiljem tolmuimeja kogumiskambrist loodusesse tagasi lasta…

Kallid sääsemeelitusseadmed pole senini Eestisse laialdaselt jõudnud seetõttu, et meil sääsed ohtlikke haigusi ei levita. Põhja-Ameerikas levitavad sääsed nii entsefaliiti kui Lääne-Niiluse viirust, suures osas maailmast on endiselt probleemiks malaaria. Just seetõttu arendatakse uusi tehnoloogilisi lahendusi sääskede vastu seal, kus probleemid on tõsisemad.

Seega, kõige laialdasemalt püüame me lisaks vehkimisele ja laiakslitsumisele ennast sääskedele vastikuks teha, kattes end neile vastikute keemiliste ühenditega. Pisut kõrgem tase on meelitada nad lõksudesse, eritades ühendeid, mille abil nad oma keemiliste sensoritega meid üles leiavad, ja imedes nad kogumiskambritesse. Kolmas, veel paarkümmend aastat tagasi Star Wars kategooriasse liigitatud idee on totaalne vastuhakk, hävitades sääsed laseritega.

Nathan Myhrvold on peale Microsoftist lahkumist 1999. aastal muuhulgas olnud barbecue maailmameister, loodusfotograaf, kokk, panustaja SETI projekti ning vulkaanide uurija. Tema firma Intellectual Ventures arendabki muuhulgas sääsehävituslasereid, mida perspektiivis võidakse eelkõige kasutada haiglate ümber ja majade aedade kaitseks.

Kes ei pea pikaks, soovitan kuulata tema veebruaris 2010 peetud TED-kõnet tervikuna (15 minutit), muuhulgas on leiutatud paremad konteinerid vaktsiinide transpordiks ning on modelleeritud malaaria levikut Madagaskaril vastavalt sademete ja temperatuuride andmestikule. Kel on kiire, soovitan vaadata alates 9:30-st.

Arendatavad süsteemid oskavad helianalüüsi abil eristada sääski teistest putukatest ning otsustada, kas tappa see või mitte. Lisaks saab tiivalöökide sageduse järgi vahet teha emasel ja isasel sääsel ning tappa ainult emaseid, sest ainult emased imevad verd…

Sääselaseri idee ise on tegelikult mitukümmend aastat vana ning nüüd lihtsalt taaselustatud. Arendatava tehnoloogia põhiprobleemiks aga kujuneb laserite võimsuse ja toimeala reguleerimine ning muude kahjulike mõjude vältimine. Näiteks tuleb välistada olukorrad, kus hävitatava sääse taga paikneb inimese silm või muu kahjustuda võiv objekt…

Mehhiko laht: ‘top hat’ vähendab naftaleket, aga ei peata

Nafta voolab Mehhiko lahte edasi. 3.06.2010 tehti BP poolt  uus katse leket pidurdada ning paigaldati eelnevalt katki hammustatud toru ja BOP ülemise osa peale kate, piltlikult väljendudes lükati peale müts (top hat) ning nüüd õnnestub osa nafta ja metaani segust merepinnal toru kaudu kätte saada. Tegemist ei ole kogumiskonteineriga, nagu Eestis on uudistest läbi jooksnud, vaid katkise toruotsa ja kogumistoru ühendusega.

Katte ehitus on keeruline, selle soojana hoidmiseks pumbatakse kattesse metanooli ja soojendatud merevett, lisaks pumbatakse kogumistorusse lämmastikku hoidmaks toru veevabana. Nii sügaval (1500 m) merepõhjas toimub suure rõhu ja madala temperatuuri tingimustes kristalliseerumisreaktsioon – metaan reageerib veega ning moodustuvad metaanhüdraadi kristallid, mis võivad kogumissüsteemi ära ummistada.

Just sel põhjusel ebaõnnestus esimene katse leket pidurdada. Väljavoolule paigaldati suur koonusekujulise kogumiskate, aga metaanhüdraadi kristallid blokeerisid kogumistoru.

Peale uue katte paigaldamist on mõnevõrra täpsustunud ka lekke suurus, hinnanguliselt on see 12000-19000 barrelit päevas – kindlalt üle 2 korra suurem, kui BP alguses avalikustas (5000 barrelit päevas). Hinnaguliselt suurenes leke toruotsa katkihammustamisega 20% võrra, seega võis esimese kuu jooksul olla 10000-16000 barrelit päevas.

Top hat võimaldas esimestel päevadel peale paigaldamist toru kaudu kokku koguda maksmiaalselt 6000 barrelit naftat – seega on suudetud naftaleket vähendada kolmandiku kuni poole võrra, aga 6000-13000 barrelit päevas lekib endiselt merre ning BP räägib hetkel nafta kogumise optimeerimisest, mitte lekke peatamisest. Optimeerimine tähendab, et püütakse kogumissüsteemi tulemit maksimeerida tagades samas selle töökindluse. BP esialgne optimistlik prognoos oli, et ligi 90% lekkivast naftast õnnestub kokku koguda, kuid kartus on, et tehnilisele lahendusele vastav optimum jääb palju väiksemaks. Praegu lekib top hat alumise ääre alt väga tugevalt.

Valmistatud on ka teisi top hat variante, on võimalik, et püütakse paigaldada loodetavalt parem versioon – kuid endiselt on väga kaheldav, et kogu lekkiv nafta või isegi valdav enamus suudetakse kätte saada.

Näib, et kordub 1979. aasta Ixtoc I katastroofi stsenaarium ning enne naftamaardlas survet vähendavate puuraukude valmimist leket peatada ei õnnestugi. Puuraukude valmimine on plaanitud augustiks, samas võib see olla optimistlik prognoos arvestades eriti orkaanide hooaega, mis juba algas juuni algusega ning kulmineerub augusti keskpaigaks ja septembriks.

Üks allveerobotitest jätkab endiselt lekkiva nafta töötlemist kemikaalidega otse lekkekoha juures. Leke on jälgitav reaalajas BP kodulehelt, leket ja kemikaalide pihustamist jälgivad merepõhjas kas ROV Skandi või ROV Enterprise’i kaamerad.

04.06.2010 hetkeseisu kirjeldasin põhjalikumalt ka Vikerraadio saates Uudis+ (vastav lõik algab 13:40 salvestuse algusest), kus lisaks räägib Agur Paesüld Eestimaa Looduse fondist naftaga seondvatest ohtudest Läänemerel.

Nafta on viimastel päevadel liikunud tugevasti ka ida poole, järjest enam suletakse kalastuspiirkondi Florida rannikul ning osa Alabama randadest on kahjustunud. Ahelreaktsioonina on peatatud süvamerepuurimine, mis omakorda tähendab, et kaotavad praktiliselt kõik – töö kaob nii turismisektoris, kalanduses, kreveti- ja austrifarmides kui ka naftatööstuses endas. Küll tuleb hulgaliselt tööd juurde juristidele ja ametnikele.

Naftaleket Mehhiko lahes pole senini suudetud peatada

Uudised naftalekke peatamise kohta Mehhiko lahes olid enneaegsed ning kui 26.05.2010 lubas BP võimalikke tulemusi kahe ööpäeva jooksul, siis 28.05.2010 kella 19.17 uudise kohaselt (New Orleans, kohalik aeg -8 tundi võrreldes Eesti ajaga) teatas BP, et ‘top kill‘ katse jätkub ilma ajalimiidita. Sisuliselt tähendab see, et esimene kaks ööpäeva kestnud katse kukkus läbi.

Täiendatud! 29.05.2010 õhtuks sai selgeks, et ‘top kill‘ kukkus läbi ning jätkatakse LMRP stsenaariumiga. See tähendab, et puurauku ja BOP-d ei püüta enam ummistada, vaid lõigatakse maha murdunud toru ning püütakse paigaldada uus toru Discoverer Enterprise puurimislaevalt ja saada kätte võimalikult palju nafta ja gaasi segu. Teise variandina paigaldatakse toru otsa teine BOP. See aga tähendab, et lekke maht võib lähipäevadel suureneda, sest peale toru lõikamist kaob ära takistus, mida murdunud toru mingil määral ikkagi pakub.

BOP kaudu puurauku sisse pressitud puurimismuda lekkis ookeani,  ‘junk shot‘ (kummipallide, golfipallide, kummitükkide ja köiejuppide segu) aga ei suutnud leket ära ummistada.

Sisse pressitav fluid ise on veest kaks korda suurema tihedusega ning BP inseneride lootus oli, et merepõhjast ligi 4 km sügavusele ulatuvas puuraugus suudetakse tekitada piisav vasturõhk. See ilmselt ei õnnestunud ning seejärel loodeti, et lisatud ainete ja materjalidega õnnestub purunenud toru ummistada. Riskid aga peitusid selles, et murdunud toru võib hoopis veelgi kahjustuda ja leke suureneda, samuti ei tohi ummistuda sissepressimiseks kasutatavad süsteemid. Kahjuks ei kandnud katsed vilja.

28.05.2010 BP pressiteate kohaselt ulatuvad firma senised kulud seoses lekke ohjeldamise katse ja tagajärgede likvideerimisega juba 930 miljoni dollarini. Otseseid majanduskahjusid (turismipotentsiaali langus, kahjud kalapüügile ja mereandide kasvatustele) on senini hinnatud juba paljudesse miljarditesse dollaritesse. Summaarseid keskkonnakahjusid elusloodusele võib pidada korvamatuteks.

Leket jälgivad interneti kaudu inimesed üle kogu maailma, elav kommenteerimine toimub näiteks www.theoildrum.com veebisaidil. Üks parimatest uudisvoogudest tuleb New Orleansist.

Juba juuni alguses aga algab Atlandi ookeanil orkaanihooaeg, mis kulmineerub augusti keskpaigaks ja septembriks. Nafta survet vähendavad puuraugud ei valmi enne augustit. Vajalik on Mehhiko lahe pinnalt alustada puurimist 1500 m sügavusel mere põhjas ning sealt omakorda puurida 4 km sügavused puuraugud.

Jälgides inimese võimetust sulgeda rohkem kui kuu aja jooksul ühtainust lekkivat naftapuurauku saab üha selgemaks, kuivõrd suured riskid on inimkond merede ja ookeanide põhjast nafta ja maagaasi ammutamisega võtnud. Ja mitte ainult, öeldut võib laiendada paljudele uutele tehnoloogilistele lahendustele, millega paratamatult kaasnevad olulised riskid. Deepwater Horizoni katastroofi puhul on kõige traagilisem see, kuidas kogu maailm jõetult pealt vaatab, kuidas lekkivasse puurauku püütakse toppida golfipalle, kummitükke ja köiejuppe ning sellest pole vähemalt senini mingit kasu. Kuitahes suur rahasumma on võimetu probleemi lahendama, kui puudub sobilik ja turvaline tehniline lahendus. Ja ajal, kui plaanitakse lennata Marsile, ei suuda kogu maailm sulgeda ühte lekkivat puurauku.