Venemaa maagaasi kasutus Euroopas vajab täismahus hindamist

Euroopa vajab maagaasi nagu õhku ja vett. Juba ollakse sõltuvuses Venemaa maagaasist ja sõltuvus järjest suureneb. Saksamaa ja tema naaberriigid ootavad Nord Streami kui õnnistust, küll ajutist, aga ikkagi.

Samal ajal räägitakse kogu maailmas ‘elutsükli analüüsist’, mis sisaldab keskkonnamõjude hinnanguid alates tooraine kasutuselevõtust toote valmimiseni ja kõige lõpuks selle prügilasse jõudmiseni või keskkonnaemissioonideni. Selle kontseptsiooniga seoses võtavad Euroopa Liidu riigid vastutuse ka Venemaal maagaasi tootmisel ja transpordil tehtavate keskkonnakahjude eest.

See on teema, millest keegi ei räägi. Üks väheseid, kes seda teemat puudutab, on ajakirjanik Grigory Pasko. Mõjud nii keskkonnale kui inimestele on Venemaal sellised, millega ei nõustuks ükski Euroopa Liidu riik. Aga see pole ju probleem, kui gaas hakkab torust tulema? Jah, kui keegi vajab seda gaasi kui eluks ühte tähtsamat toorainet, siis hiilitakse probleemi püstitusest kõrvale. Keskkonnaprobleemid Venemaal ja maagaasi kasutuse tulemusena suurenevad süsinikdioksiidi emissioonid vajavad hinnangut. Kas meie ja naaberriikide eurosaadikud tunnevad vajadust ja suudavad sellele tähelepanu juhtida?

Kindlusetus keskkonna suhtes on omane ka uute maardlate kasutuselevõtule. Barentsi mere Venemaale kuuluva sektori keskosas avastati 1988. aastal üks maailma suurimaid gaasimaardlaid, mis nimetati saksa emigrandi järeltulija geofüüsik Stockmanni järgi Shtokmani maardlaks. Hinnangulised varud on 3.2-3.7 triljonit kuupmeetrit gaasi ning üle 31 miljoni tonni gaasikondensaati. Näitlikustades piisab varudest kogu Euroopa Liidu varustamiseks gaasiga 7 aasta jooksul.

Kuna tegemist on ekstremaalsete arktiliste tingimustega ning merepõhja sügavus on 320-340 meetrit, siis on jõutud kasutuselevõtuplaanide realiseerumiseni alles praegu. Uuringute ja tootmise ainulitsents on antud Gazpromi tütarfirmale Sevmorneftegaz. Maardla kasutuselevõtu infrastruktuuri rajamise ja ülalhoiu esimese faasi läbiviimiseks (tootmisvõimsus 23.7 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas) moodustati Shtokman Development Company, mille aktsiatest 51% kuulub Gazpromile, 25% prantslaste Totalile ning 24% norralaste StatoilHydrole. See firma võtab enda kanda kõik tootmisega seonduvad finantsilised, geoloogilised ja tehnilised riskid ning suhted Sevmorneftegaziga on reguleeritud lepinguga. Järgmistes faasides on plaanis tootmismahtu suurendada üle 70 miljardi kuupmeetrini aastas. Erinevail hinnanguil on maardla kasutuselevõtu arenduskuludeks 12-20 miljardit USD.

Algne plaan oli gaas veeldada ning transportida laevadega USA-sse, hiljem otsustas Gazprom, et parem lahendus on enamus sellest müüa Euroopasse Nord Streami kaudu.

Shtokmani kasutuselevõtuks plaanitakse ehitada Koola poolsaarele Murmanski lähedale veel üks tuumajaam. Rahvusvahelise keskkonnaorganisatsiooni Bellona http://www.bellona.org/, mis asutati 1986. aastal ja mille peakorter asub Oslos, üheks põhifunktsiooniks on valvata Venemaalt lähtuda võivaid tuumaprobleeme, seetõttu on selle harukontorid Murmanskis ja Peterburis. Detsembris 2007 esitles Bellona raportit ‘Offshore Oil and Gas Development in northwest-Russia: Consequences and Implications’, mille autoriteks olid peamiselt Murmanski harukontori inimesed. Bellona Murmanski energiaprojektide koordinaator Nina Lesikhina ütles: ‘Nafta- ja gaasitööstus, mida iseloomustab kõrge natsionaliseerituse tase, informatsiooni lünklikkus ja läbipaistmatus, on muutumas poliitiliseks relvaks Venemaa valitsuse kätes. […] Sellistes infovaakumi tingimustes ei ole võimalik avalikkuse kaasamine otsuste tegemisse ning vastavalt ka ökoloogiliselt ja sotsiaalselt ohtlike projektide ärahoid.’

Teadmiste ja kogemuste puudulikkuse tõttu maardlate kasutuselevõtust Arktikas on keskkonnariskid kordi suuremad kui vähem ekstremaalsete tingimuste korral. Bellona Murmanski kontori jurist Olga Krivonos ütles, et vastavalt Venemaa seadusandlusele on nafta- ja gaasifirmadel majanduslikult kasulikum toota ohtlikult ja reostades ning tasuda trahve, mis on suhteliselt väikesed. Keskkonnaseadusandlusest on eemaldatud avalikkuse kaasamine, piisab valitsuse heakskiidust.

Lisada võib, et Gazprom plaanib naftapuuraukude rajamist Kara meres, kuhu on Venemaa sõjalaevastiku poolt aastakümneid kuhjatud radioaktiivseid jäätmeid, näiteks ka kuulsa jäälõhkuja Lenin kolm tuumareaktorit. Bellona andmetel võib puurimistööde käigus mattunud setetest valla pääseda ulatuslik radioaktiivne reostus. Samuti viidi nõukogude-perioodil Arktikas läbi hulganisti nii maapealseid, maa-aluseid kui veealuseid tuumakatsetusi, ühtekokku Bellona andmetel 138 korral. Nendele järgnenult tekkinud setendid on kõrgendatud radioaktiivsusega.

Bellona Peterburi kontori direktori Aleksander Nikitini hinnangul sõltuvad Venemaa tuumaenergeetika alased plaanid sellest, kui palju raha suudetakse nafta ja gaasi tootmisega sisse tuua. Seega on tegemist ahelreaktsiooniga, mille kõik lülid ähvardavad jätkuvalt Venemaa loodust. Märkimist väärib veel, et 1996. aastal arreteeris FSB Aleksander Nikitini süüdistatuna spionaazhis tema panuse tõttu Bellona raportisse, mis käsitles Vene laevastiku tuumaohutust.

Winnipeg võitleb sääskedega: 4 helikopterit, 150 inimest

Juuni alguse tugevad vihmad lõid Winnipegis ja selle lähistel ideaalsed tingimused sääskede paljunemiseks. Linnavalitsuse eesmärk: sääsevastsed hävitada. 150 inimest ja 4 helikopterit kontrollivad ja töötlevad lompe kokku 340 ruutkilomeetril. Olemas on kaardipõhine andmebaas 7000 objektiga, kus lombid tavaliselt tekivad.

Kasutatakse bioloogiliste ja keemiliste tõrjevahendite kombinatsiooni – bioloogilistest Bacillus thuringiensis var. israelensis ehk Bti, kaubamärkidena Vectobac 200G®, Aquabac 200G®, Vectobac 1200 L®, Aquabac XT®; ning Bacillus sphaericus – kaubamärk Vectolex CG®; keemilistest metopreeni Altosid® ja kloorpürifossi Dursban 2.5G® või Dursban Turf®. Kemikaale kasutatakse aladel, kus inimesed veega otseses kontaktis üldreeglina pole.

Inimestel soovitatakse nende eramaadel tühjendada kõik vett sisaldavad anumad, katta kinni veekogumisnõud, ajada kinni lombid ning kui see pole võimalik, töödelda lompe bioloogiliste tõrjevahenditega.

Lõpetuseks skaneeriva elektronmikroskoobi pilt sääsest (AP PHOTO).

Infoajastu (mõttetud?) valikud: 170 ajakirja Selveri riiulil

Täna peale tööd veetsin pool tundi Selveri ajakirjade riiuli juures ning otsisin-uurisin keskkonna- ja teadusajakirju. Kogu selle aja jooksul, mil kauplus külastajatest tulvil, eemaldas üks teksatagis noormees TV nädalakava ja punase jakiga keskealine naisterahvas pistis korvi Ristiku ristsõnad. Üks inimene (=mina) uuris keskkonna- ja teadusajakirju, spetsiaalsele riiulile pandud Liis Lassi keegi isegi ei vaadanud (=peale minu, kes ülevaadet tegi). Kokku oli riiulitel 170 erinevat ajakirja, kusjuures keskkonna- ja teadusajakirjade leidmiseks tuli kükakile laskuda ja sorteerida vähem nähtavaid riiuleid.

Kui taasvabaduse algaastail piiluti National Geographicut aukartustärava, kuid rahaliselt mittelubava pilguga, siis nüüd kehtib nii Eesti kui välismaa ajakirjade puhul lihtne loogika: 0.5 krooni – 1 kroon lehekülje eest, kusjuures suur osa lehekülgedest on lausreklaam. Horisont ja Tarkade Klubi olid juba tuttavad, seevastu tõlkeajakirjale Geo ning loodusfotode ajakirjale Lofo jäi pilk peale esmakordselt. Venekeelne Nauka i Zhizn maksis koguni 125 krooni, eksklusiivne lõbu.

Rootslased nimetavad ajakirjade sirvimist enne ostmist isegi varguseks, aga minu arvates peaks teadma, mida ostan. Olen välja töötanud enda jaoks nii palju veebiallikaid keskkonna-alasteks uudisteks, et ei pidanud kulutuse tegemist otstarbekaks – ka Eesti ajakirjadest on suur osa tõlkeartiklid, lisaks anname ju ise välja Novaatorit Äripäev-online’i raames, mis jälgib kõiki peamiseid teadusuudiste portaale ja kanaleid.

Kohutavalt huvitav oleks teada saada, kui palju ajakirjade tiraazhidest ikkagi ostjateni jõuab. Kindlasti antakse reklaamide tellijatele trükiarv. Igal juhul Selveris nähtu küll optimismiks põhjust ei anna. Arvestades internetist kättesaadavat infot ja keeleoskust ei pidanud ma vajalikuks kulutust ajakirjadesse teha ning kardan, et minusuguseid võib olla päris palju…

Islandi maavärin: võrrelge seismiliste riskide kaardiga

Et Sharon Stone või keegi teine ei saaks välja kuulutada, et just toimunud Islandi maavärin oli karmavõlg või üleloomulike jõudude kättemaks, siis avaldan toimunud maavärina epitsentri asukoha, mida võite võrrelda väljavõttega seismiliste riskide kaardist. Klapib? Klapib.

Island jääb Atlandi ookeani lahknemise vööndisse ehk riftivööndisse, kus samuti sageli toimuvad maavärinad. Toimub Põhja-Ameerika ja Euraasia laamade lahknemine.

Kus maavärin täpselt toimus? Siin on kaart.

Järgnevalt väljavõte maailma seismiliste riskide kaardilt. Nagu näete, on just see Reikjaviki ümbruse ala kõrge riskiga. Nii et pole vajalik pühendada oma ajurakke üleloomulikesse jõududesse uskumiseks.

Lugege ka kirjutist Hiina maavärina kohta.

Põlevkivi: Rootsi doktorant lööb Eesti meedias laineid

Postimees on esiplaanile tõstnud Linköpingi ülikooli doktorandi doktoritöö, mis väidab, et Eesti põlevkivitööstus on sotsialistliku mineviku jäänus, millest on kohane kiiresti vabaneda. Ma ei kahtle, et välisriigi noorteadlase uurimustöös võib olla ka huvitavaid arenduskäike, kuid käsitleda seda pealkirja all ‘Eesti peab põlevkivisõltuvusest vabanema’ ning teha sellest majanduslehekülje esikaaneuudis on küll küsitav.

Miks ma seda väidan? Töö järeldused võiksid olla kohased juhul, kui nafta hind enne selle varude lõppemist ei muutuks. Lugeda aga ilmselt juba pool aastat tagasi valminud töö järeldusi tänases kontekstis, kus nafta hind on tõusnud lakke ja prognoosid on vaid tõusvas joones, on selge – selle doktoritöö mitmed järeldused on tänaseks juba vananenud, sest ei osanud arvestada võimalike muutustega maailmas.

Jah, Eesti põlevkivitööstus oleks pidanud aastakümnete jooksul pöörama keskkonnale väga palju suuremat tähelepanu, olen sellest kakskümmend aastat kirjutanud. Jah, võrreldes kivisöega tuleb Eesti põlevkivi ahju ajada kolm korda rohkem, et saada kätte sama energiakogus. Kuid vaadates maailmas toimuvaid muutusi avaramalt ning küsides, kas jätkusuutlik ja keskkonnahoidlik põlevkivitööstus on Eestis võimalik ja majanduslikult otstarbekas, siis mida aeg edasi, seda enam näen siin üha jaatavamaid variante.

Eesti keskkonnapoliitika ülesanne on regulatsioonidega tagada põlevkivitööstuse keskkonnasäästlikkus. Loomulikult on ka siin ohte – suurtöösturitel on majanduskasvu aeglustudes lihtsam läbi suruda oma tahtmisi, millele viitab Valdur Lahtvee. Kuid pikemas ajalises perspektiivis võetakse põlevkivivarud kasutusele ka USA-s, Lähis-Ida riikides, Hiinas… Eestil on siin unikaalne võimalus oma kogemusi, kompetentsi ja oskusteavet rahvusvahelistel turgudel müüa – lihtsalt on põlevkivi arendusprojektide puhul paljudes riikides odavam kompetents Eestist sisse osta kui hakata seda nullist arendama.

Ma ei saa olla nõus ka käsitlusega, et kukersiit võeti kasutusele, kuna see meeldis mõnedele inimestele. Kui meil on sisuliselt maapinnal paiknev ressurss, millest on võimalik saada energiat, siis jätaks vaid väga rumal inimene selle kasutusele võtmata. Lihtsalt kukersiidi lasumine maapinna lähedal ning põlevkivide kohta suhteliselt kõrge kütteväärtus olid need tegurid, mis kasutuselevõtuni viisid just Eestis. Doktorandi teadmised geoloogiast oleksid võinud olla märkimisväärselt suuremad.

Kokkuvõttes tundub, et Linköpingi doktorandi ajast juba maha jäänud arvamus ei tohiks rippuda meie majanduslehekülgede esiplaanil.

Terrorismi ja kahtlaste sündmuste maailmakaart

Kümned vilkuvad tulukesed maailmakaardil, kõikide kohta lisatud kirjeldused, mis klikkides avanevad. Võimalus saada hästi kiiresti ülevaade sellest, mis maailmas just toimunud, isegi pommiähvardused ning kahtlased esemed on lisatud. Veebisait http://www.globalincidentmap.com/map.php annab põhjaliku ülevaate, täpsustamine toimub iga 5 minuti tagant (klikkige vasakus ülanurgas sõnale ‘map’).

USA kohta on lisatud ka illegaalsete sisserändajate juhtumid, laste kadumised-leidmised ning juhtumid koolides, peagi on lisandumas linnugripi kaart. Eraldi on kirjeldatud juhtumid lennukitega ja lennujaamades, raudteejaamades, sadamates; omaette välja toodud on ka viimased õnnetusjuhtumid kemikaalidega ja keemiarünnakud, tammide purunemised, radioaktiivsete ainetega seonduvad juhtumid.

Eesti kohta seni kaardil veel juhtumeid pole, enamgi veel – Eesti puudub ka riikide menüüst. Imselt pole vajadust olnud – nii et võiksime kandideerida maailma ühe kõige rahulikuma riigi tiitlile.

Aga kes reisile sõidab – ilmselt oleks otstarbekas kaardile pilk peale heita! Samuti kes lihtsalt silmaringi laiendada soovib, annab veebisait tõsise ülevaate maailmas toimuvast.

Hirm lehmapiima ees: järjekordne paanika pealkirja kaudu

Tänahommikuse Postimehe esiuudise pealkirja järgi on lehmapiim rikkunud Eesti väikelaste vere. Juba artikli teine lause aga selgitab, et põhjuseks on hoopis piima liiga tähtis koht toidusedelis. Artikkel põhineb Neve Vendti doktoritööl, kus lk 49 on selgelt kirjas ‘me ei leidnud, et lehmapiimaga toitmine oleks rauapuuduse riskifaktoriks’. Kogu probleem ongi tegelikult rauapuuduses, mis võib põhjustada kehvveresust, ning selles, et lehmapiimas olev raud on organismile raskesti omastatav.

Tõepoolest, on vajalik, et väikelapsed saaksid piisava rauakoguse ning selleks on erinevad võimalused, mis on ka artiklis välja toodud. Nii et probleemi põhjuseks on toidu ühekülgsus ning mida on vaja teada, on lihtsalt see, et lehmapiim ei taga kõiki vajalikke aineid, eriti rauda. Piimas endas sisalduvad komponendid aga ei ole midagi kahjulikku põhjustanud. Just selline mulje aga pealkirja lugedes jääb. Samamoodi võiksin kirjutada artikli ‘vee joomine tapab’ ning sisu oleks, et kui liiga palju vett juua, siis võib ka ära surra. Arusaadavalt on pealkiri hea meetod lugejate arvukuse tõstmiseks, aga ka selge viis paanika külvamiseks, nagu näiteks olen varem välja toonud põhjavee radioaktiivsuse kohta. Et doktoritöö tegelik sisu pole lugejatele kohale jõudnud, seda näitavad ka artikli kommentaarid.

Kõik sõltub kogustest ja me ei saa süüdistada mingit ainet selles, et ta ei taga toimeid, mida ta ei saagi tagada. Kõrvale on jäänud lehmapiimas sisalduvad postiiivsed komponendid, neid nagu polekski olemas. Seoses kogustega tuleb meelde, et vahepeal nõuti eurode paberraha käibelt kõrvaldamist, kuna need sisaldavad raskmetalle. Siis viidi läbi uuring ja selgus, et ohtliku mõju tekitamiseks peaks inimene ära sööma paarkümmend kilo paber-eurosid.

Roheline äri Norra moodi: joo veini ja päästa maailm

Miks Eesti ettevõtjad globaalset soojenemist oma ärivankri ette ei rakenda? Kas tarbijate teadlikkus on madal ning liiga paljud usuvad Eesti teadlasi eesotsas Anto Raukasega, kes ei tunnista Inimese otsustavat rolli Emakese Maa hukutamisel süsihappegaasi abil?

Igal juhul norralased hakkavad maailma päästma, ostes juba alates 3. maist 3-liitrise karbi prantsuse Chateau le Cluzeau 2006 veini. Iga ostu eest kompenseerib importiv firma Bevco 18 kilogrammi süsihappegaasi, mis ületab sama toote valmistamisel põhjustatud emissioonid kuuekordselt.

Raha läheb Norra valitsusvälisele organisatsioonile Framtiden i vaare hender (Tulevik on meie kätes), mis finantseerib puhta energia projekte arengumaades.

Mida sellisest ideest arvata, kes võidab ja kes kaotab? Esimest korda idee realiseerimisel on ilmselt ainsateks kaotajateks teised Norra veiniimportijad, kes võivad kaotada oma turuosa. Kui aga väga paljud kaupmehed hakkaksid oma toodetele juurde panema CO2 maksu, mis siis toimuks? Võib tunduda, et kui rikkad riigid toetavad arengumaade energiaprobleemide puhast lahendamist, on samuti kõik korras. Siiski tuleb vastata mõnele küsimusele:

1. Kas arengumaade jaoks on globaalne soojenemine kõige põletavam probleem? Kuuldes viimaseid uudiseid näljahädadest peaks äkki vähemalt lapsi päästma ja looma neile mingisuguseidki tulevikuväljavaateid?

2. Kas deviis veini joomine = maailma päästmine pole absurdne iseenesest?

3. Tegelikkuses on ju tegemist täiendava, küll valitsusvälise maksuga. Kui tarbija lisaks kõigele veel seda maksu peab maksma, siis tema ostuvõime langeb. Keskkonnateadlik tarbija oleks tõenäoliselt sama summa kasutanud mõnel teisel keskkonda säästval otstarbel niikuinii. Kas veini müük ja joomine aitab juurde luua uusi keskkonnateadlikke tarbijaid või on hoopis tegemist alkoholi propageerimisega? Mida arvata juhust, kui samal moel maailma päästa püüavad ka globaalsetest kliimamuutustest sügavalt häiritud alaealised?

Edasi arutledes aga läheb küsimuste ring tõepoolest globaalseks: kas Euroopa Liit peaks kehtestama sisenõuded ja investeerima näiteks süsinikdioksiidi maa alla paigutamise projektidesse, kui sama raha eest saavutaks paljudes arengumaades palju tõhusama efekti – kuna seal on klimaatilised olud Põhja-Euroopaga võrreldes näiteks päikeseenergia kasutuselevõtuks palju soodsamad? Planeet on üks ning emissioonid on globaalsed.

Eesti 2030-2100: kliima, nafta lõppemine, roheline äri…

Märt Ridala Microlinkist arvab, et peaks analüüsima, missugused välised mõjud kujundavad Eestit aastani 2030 – et oskaks Eestis oma elu ja tegevusi paremini planeerida. Selleks on loodud ka spetsiaalne veebisait Eesti 2030. Näen ka ise sellise analüüsi järele vajadust, sest meediast tulevad tõlkeuudised näiteks kliimamuutuste kohta on stiilis ‘soojeneb ja arvatust palju kiiremini’ või ‘alanud on jahenemisperiood’, ning paljudel juhtudel lisatakse, et need või teised teadlased on selle ära tõestanud. Teen otsa lahti ning avaldan mõned esimesed fragmendid sellest, mis ees võiks oodata.

Alustan sellest, et ühtegi teaduslikku teooriat ei ole võimalik tõestada – on vaid võimalik näidata, et hetkel andmeid teooria kehtivuse vastu ei ole, ning seetõttu võib teooriat aktsepteerida. Näitena võib tuua kalkuni, keda toideti igal õhtul kell 9 – kui sadas vihma, kui paistis päike, kui oli juba pime, kui puhus tugev tuul… Ning kalkun arvas, et nii on igavesti – kahjuks lõppes tema elu jõululaual. Kliimamuutustega on asi veelgi keerulisem – on aegridasid ja parameetreid, mis väidavad üksteisele vastu ning mida saab mitmeti tõlgendada. Süsinikdioksiidi kontsentratsioon atmosfääris on hüppeliselt tõusnud, kuid tõestada, et just see põhjustab kliimamuutusi, ei ole võimalik. Saab anda tõenäosuslikke hinnanguid, näiteks väidab ÜRO juures tegutsev Intergovernmental Panel on Climate Change: tõenäosus, et kliima soojenemine on täiesti looduslik protsess, on väiksem kui 5%. Samamoodi peaks aastal 2030 Maal elama 9.3 miljardit inimest, 2.6 miljardit inimest rohkem kui praegu – kui kasv jätkub ennustatud tempos.

IPCC prognoosid ja riskianalüüs

IPCC on prognoose teinud aastani 2100, seejuures maailmamere tõusuks aastaks 2100 pakuvad eri mudelid 90-880 mm ning globaalse temperatuuri tõusuks 1.1-6.4 kraadi, kusjuures siiralt usutakse, et kui emissioone piirata, siis poleks temperatuuri tõus aastaks 2100 suurem kui 2.9 kraadi. Küsimus on, kas siin võib olla nn kalkuni-efekt ning soojenemise asemel trend pöördub hoopis jahenemise poole. Vastus on ilmselt, et võib küll, me ei saa olla soojenemise jätkumises 100% kindlad, kuid hetkel on soojenemise uskujad skeptikute üle valdavas ülekaalus.

Järelikult tuleb teadmatuses teha riskianalüüs. Selle kõige lihtsam mudel on järgmine: kui soojenemist tegelikult ei toimu ning me midagi ei tee, või kui soojenemine tegelikult toimub ja me suudame võtta efektiivsed abinõud kasutusele, on kõik korras. Jääb järele kaks varianti: võtame abinõud kasutusele, aga ei olnud põhjust ning kulutame (asjatult?) ressursse; või me ei tee midagi – aga probleem tegelikult eksisteerib ning me saame veel midagi teha. Mis kaalub mille üles? Kui tõesti probleem on ja me ei tee midagi, siis järgnevad põlvkonnad küsivad meie käest – kuidas oli võimalik nii juhm olla, te ju ‘peaaegu kindlalt’ teadsite, aga ei teinud mitte midagi… Seega kehtib lihtne vanasõna ‘pigem karta, kui kahetseda…’

Kust saada tulevikus energiat?

Nüüd on ilmselt õige hetk tuua sisse ‘Peak Oil’ – nafta paratamatu lõppemine senise tarbimise juures. Mistahes stsenaariumist me lähtume – on mõningane vahe, kuid see on ka kõik. Inimesed, kes sünnivad aastail 2030-2050, näevad oma elu jooksul naftaajastu langust. Inimesed, kes sünnivad aastal 2100, elavad maailmas, kus nafta majanduselus ei domineeri. Isegi suured uued naftaleiud ei kõiguta seda loogikat: kui Brasiilia ranniku lähedalt tõepoolest õnnestub ammutada 33 miljardit barrelit, on see praeguse tarbimise juures globaalses mõttes vaid 1-aastane pikendus.

Uute võmaluste otsinguil kasvava energiavajaduse rahuldamisel vastandavad taastuvenergeetikud end tuumaenergeetikutele. Kivisöele toetuvad energeetikud püüavad rääkida ‘puhtast söest’, otsides võimalusi süsinikdioksiidi eemaldamiseks, sama käib põlevkivienergeetika kohta. On selge, et väga pikas perspektiivis võidab selle võitluse taastuvenergeetika, kuna tehnoloogia areneb järjest edasi, kuid lähiaastakümnetel säilub rohkesti söejaamu ning ehitatakse uusi tuumajaamu.

Hoopis tugevam perspektiiv ärilises mõttes avaneb naftahindade tõustes Eesti põlevkivile – erinevalt kivisöest on põlevkivist suhteliselt lihtne toota vedelkütuseid. Teravalt püstitub küsimus, missugused keskkonnakahjustused on põlevkivikeemiatööstuse puhul aktsepteeritavad ning kui kõrgelt eriti tekkivad tahked jäätmed maksustatakse. Tekib surve kasutada ära viimanegi tonn põlevkivi – juhul, kui selleks ajaks pole välja arendatud näiteks täielikult tuuleenergeetikal baseeruvat elektritranspordisüsteemi.

Kliima soojenemise peamised mõjud Euroopale ja Eestile

Mida tähendab see Euroopa jaoks üldlevinud (näiteks USA Keskkonnaagentuuri) ekspertiisi kohaselt?
1. Lõuna-Euroopas veelgi suuremad probleemid mageveevarudele
2. Üleujutuste riski suurenemine
3. Mulla kvaliteedi langus (eriti erosiooni tagajärjel)
4. Ökosüsteemide muutumine, osade liikide ja elupaikade hävimine
5. Põhjaosas metsakasvu tempo suurenemine, lõunaosas aeglustumine
6. Suurenenud metsatulekahjude oht
7. Põhjaosas positiivne mõju põllumajandusele, lõunaosas negatiivne
8. Kalanduse potentsiaali langus
9. Suurenenud kahjustused kinnisvarale
10. Suhteliselt väikesed mõjud transpordile, energiasektorile, tööstussektorile; osa mõjudest võivad olla ka positiivsed
11. Muutunud turismi-potentsiaal
12. Rida mõjusid inimtervisele
13. Rannikualadel üleujutuste, erosiooni, märgalade hävimise riskide suurenemine
14. Liikide ja elupaikade liikumine põhja suunas, mägedes lumepiiri tõusmine kõrgemale.

Kliima jätkuval soojenemisel tähendab see Eestile eelkõige varasemaid kevadeid, pehmemaid talvi, suuremaid torme ja üleujutusi. Suureneb metsatulekahjude oht, siia hakkavad kolima liigid, mille levila on hetkel tunduvalt lõunapool. Rääkida saab ka positiivsetest mõjudest: metsakasvu kiirenemine, turismipiirkonnana atraktiivsuse kasv jne. Probleemid Lõuna- ja Kesk-Euroopas, kus juba praegu on probleeme veevarudega ning suurte üleujutuste ja tormidega, süvenevad ning seal on summaarne mõju märkimisväärselt suurem kui Eestis.

Teadmatus seoses Golfi hoovusega

Kliima soojenemise jutt Eestis vastab mudelile, mis ei arvesta võimalikke kiireid muutusi Golfi hoovuses ja üleüldse maailmamere hoovuste süsteemis. Golfi hoovus ja selle jätk Põhja-Atlandi hoovus on osaks hiigelsuurest ning kogu maailmamerd hõlmavast konveierilaadsest süsteemist. Teadlased arvavad, et äkilised kliimamuutused võivad vallanduda siis, kui see süsteem muudab oma asendit ja kulgemisteid. Leitud on, et Golfi hoovus on 30% aeglasem kui perioodi 1957-2004 keskmine, samas seos kliimamuutustega pole üheselt selge. Golfi hoovuse nõrgenemine võib kaasa tuua Põhja-Atlandi merevee ja maismaatemperatuuri jahenemise. Oletatakse, et tal on nn. kaks tasakaaluasendit, kus ta võib viibida pikka aega. Ühest asendist teise läheb ta aga suhteliselt kiirelt. Mis seda põhjustab, on samuti suhteliselt ebaselge, seetõttu kardetakse, et kliima soojenemise tõttu tekitatud muutused (näiteks jää sulamine) võivad selleni viia. See võib põhjustada õhutemperatuuri järsku langust Põhja-Euroopas ning realiseerub hoopis teistsugune stsenaarium.
Selline teadmatus ja määramatus annab ainet informatsiooni väga erinevaks tõlgendamiseks, ning seda ka tehakse.

Ohud bioloogilisele mitmekesisusele kliima soojenemise korral Eestis

Võõrliikide suhtes spekuleeritakse, et rändkarp on just soojenemise tõttu Läänemeres vohama hakanud, kuigi talle soolane vesi eriti ei meeldi. Maailma Loodusfondi 2000. aasta aruande kohaselt võib Eestis kaduda 2/3 looduslikest elupaikadest, vaid Islandil on mõju suurem, Soomes sama suur. Kõige keerulisem saab olema liikide saatus Soomes, kus 60% liikidest peavad kolima kiiremini kui 1000 meetrit aastas, mida teadlased peavad enamikule taimeliikidest võimatuks. Soomes on ohus 2,3% liikidest ja Eestis alla 2%. Näiteks kannatab kliima soojenemise all herilane (!). Selline kolimine 1000 meetrit aastas põhjapoole on negatiivsemates stsenaariumides levinud, Eestis oleks selliseid liike 35%.

Ohud seoses invasiivsete liikidega (võõrliigid, mis on inimese tahtlikul või tahtmatul kaasabil kinnistunud uue areaaliosa looduslikes ja pool-looduslikes elupaikades, kus nad püsivad ja levivad edasi ning ohustavad oma olemasoluga looduslikke liike või senist koosluste tasakaalu) on järgmised:
– sisenemine kohalikku toiduahelasse
– konkureerimine teiste organismidega
– võivad olla toksilised kohalikele liikidele, sh inimesele
– on patogeenide ja parasiitide kandjaks
– hübridiseeruvad lähedaste liikidega
– nõrgendavad geneetiliselt kohalike populatsioonide kohastatust.

Inimene soovib, et olukord jääks stabiilseks, olemasolevad elupaigad säiliksid, sest nii meie liikide kolimine põhjapoole kui lõunapoolsete liikide kolimine siia vallandab terve jada erinevaid protsesse, mis viivad tervikuna bioloogilise mitmekesisuse vähenemisele.

Globaalse soojenemise kartuse stress ja ‘rohelise äri’ võimalused

Globaalse soojenemise kartus on viinud tugeva emotsionaalse stressi tekkeni. Shotimaa laps palus, et ema end peale surma tuhastada ei laseks – tekivad kasvuhoonegaasid! Välja on arvutatud ühe tuhastamise jooksul tekkivad emissioonid – otseses protsessis umbes 50 kg, aga kui arvutada kogu protsessi emissioonid – tuhastamiseks kulutatud kütus, kadunukese ja matuseliste transport, ärasaatmisruumi küte jne, siis veel palju rohkem.

Innovaatiline Shotimaa firma mõtles välja uue tehnoloogia – selle asemel, et surnukeha tuhastada, peaks seda keetma või õigemini aurutama 170 kraadi juures, siis ei teki emissioone.

Tavalised pulmatraditsioonid põhjustavad samuti liiga palju emissioone – uus äri ökopulmade organiseerimise näol on avanenud.

Al Gore’i filmi näitamine Inglismaa koolides põhjustas lastel hirmuunenägusid. See arvatakse olevat parim viis täiskasvanuid harida – laste hirmude kaudu, sest lapsed võtavad oma mured koju kaasa ning ka täiskasvanud pööravad sellele tähelepanu. Koolides on globaalne soojenemine väga sagedaste arutelude teemaks, millest lapsed saavad sageli aru viisil ‘me kõik saame surma’.

Läänemaailmas on au sisse tõusnud ‘enviropreneur’ – ärimees, kes hoolib keskkonnast ja oskab ühtlasi raha teha. ‘Rohelist turundust’ peetakse võimaluseks edukat äri rajada ja ajada. Teadus on kokku korjanud ja avaldanud nii palju fakte ja uuringuid, et ei ole mingisugune probleem roheliseks turunduseks kogu kuhjast välja korjata õige rodu ärikontseptsiooni toetuseks.

Näiteks http://www.terrapass.com pakub raiskava eluviisi lunastust, lubades laekumised investeerida ökoloogilistesse projektidesse.

Jaan Tätte – noor pensionär või ökoharmoonia musternäide?

Eestis on väga vähe nii andekaid inimesi kui Jaan Tätte. Seda kummalisem on paljudel kindlasti lugeda, et Jaan ei tahagi meile enam iga päev laulda ja näitemänge mängida, vaid kolis perega Vilsandile ning sai ka saarevahiks. Mina kuulun kindlasti nende hulka, keda selline otsus siiralt kadestama paneb. Sest Eesti põhiline rikkus on maa ja loodus ning Jaan Tätte on üks väga väheseid, kes on sellest aru saanud ning seda ka kasutada oskab. Nii palju on neid, kes tervist ja isiklikku elu ohvriks tuues rügavad ülla eesmärgiga muuta maailma küsimata, kas maailm vajab neid muutusi või hoopis suurendatakse globaalsete katastroofide ohtusid. Suur osa maailmamuutjatest ei ela isegi pensionipõlveni.

Enamik eestlastest pole kindlasti mitte globaalselt mõtlejad. Kõige tähtsamad on oma elu, oma töö, oma vara ja Eesti asi. Konkurssi nimega ‘Kellel on surres kõige rohkem asju’ on naeruvääristatud, aga see käib endiselt edasi. Järjest selgemaks saab aga, et just ökoloogiline säästlik eluviis ja sellega seonduvate süsteemide arendamine on Eesti võimalus, võimalik ekspordiartikkel ja turismimagnet. Jaan Tätte otsust tuleb võtta selles osas sümbolina.