Kuidas on see võimalik, et uue E10 bensiini vastu protestivad Saksamaal korraga nii autoomanikud kui keskkonnaaktivistid?
E10 sisaldab vähemalt 90% tavabensiini ja kuni 10% etanooli. Senini on müügil olnud kuni 5%-lise etanooli lisandiga bensiin ning see veel olulisi negatiivseid mõjusid automootoritele kaasa ei toonud. Kuskohast aga jookseb piir?
Mõte võtta E10 laialt kasutusele tundub olevat esimesel pilgul hea – väheneb sõltuvus naftast ja kasvab biokütuste kasutamise osakaal, 20-30% võrra vähenevad CO emissioonid ning väidetavalt kulub mõnevõrra vähem kütust. Samas ajakiri Auto Bild sai testi tulemuseks, et E10-t kulub tegelikult rohkem. Saksamaa biokütuste ühingu väitel ongi E10 energiasisaldus tegelikult 1.9% väiksem kui E5-l.
Paraku peavad eriti vanemate karburaatoriga autode omanikud oma autod ümber seadistama. Samuti on teada, et liiga suur etanoolilisand võib bensiinimootorit kahjustada ning kuigi väidetakse, et 10% lisand pole veel ohtlik, ei tundu autoomanikud seda uskuvat. Internetis ringlevad teated sellest, kuidas E10 kasutamise tagajärjel on automootorid hakanud tegema imelikke hääli.
Greenpeace’i ja teiste keskkonaaktivistide protestid on seotud etanooli tootmisega kaasnevat probleemidega arengumaades. Näiteks on Ladina-Ameerikas alanud ettevõtjate hulgas suhkruroost etanooli tootmise buum, sest etanooli eksport Saksamaale on kõige kasumlikum tegevus. Saksamaad külastas suhkrurooistanduse tööline Nikaraaguast, kes rääkis, kuidas istandusi töödeldakse mürgiste kemikaalidega ning selle tagajärjel on tugevasti kahjustunud tööliste tervis. Samamoodi hävitatakse biokütuste tootmiseks vihmametsi. Biokütuste masstootmine toob samuti kaasa toiduainete hindade tõusu, sest üha rohkem haritavat maad kasutatakse biokütuste tootmiseks. Lisaks, kui arvutada kokku, kui palju kütust kulub biokütuste tootmiseks, siis võib koguefekt olla olematu. See aga sõltub tootmise efektiivsusest. Igal juhul on need probleemid ka karikatuurina välja toodud.
Loodetakse tehnoloogilise läbimurde peale tootmaks efektiivselt etanooli ja teisi vedelkütuseid tselluloosist. Seda aga ei ole veel toimunud.
Nii võib uuel regulatsioonil olla tulem, mille vastu ühinevad korraga nii autoomanikud kui keskkonnaaktivistid…
Aasta 2011 algas jällegi ettearvamatu keskkonnaprobleemiga. Ligi 3000 tonni Saksamaal müüdud toidulisandit sisaldas lubatust palju kõrgemas kontsentratsioonis dioksiine, selle baasil valmistati umbes 150000 tonni sööta linnu- ja seafarmide tarbeks.
Dioksiinid kui teadaolevatest ühed mürgiseimad keemilised ühendid tekivad kloori sisaldava plastprügi, eriti meditsiiniliste jäätmete põlemisel, mingil määral ka kivisöe-, nafta- ja paberitööstuses. Saksamaa probleemi allikaks oli riigi põhjaosas paiknev tehas, mis toodab erinevaid aineid, muuhulgas nii toidulisandeid loomatoitudele kui lähteaineid paberitööstusele. Kuidas dioksiinid toidulisandi hulka sattusid, seda hetkel uuritakse – tõenäoliselt oli tegemist õnnetusega või tootmisprotsessi muutmisega näiteks raha kokkuhoiu eesmärgil. Biodiislitootja poolt tarnitud rasvhapped, mis pidid minema tööstuslikku kasutusse, sattusid loomatoidu hulka.
Probleemi ilmnedes suleti Saksamaal 1000 farmi, ent kui selgus, et levik oli arvatust suurem, kujunes suletud ettevõtete ja farmide arvuks koguni 4709. Samuti ei piirnenud levi vaid Saksamaaga – kõrgendatud dioksiinisisaldusega mune oli eksporditud Hollandisse ning majoneesi lähteaineid Suurbritanniasse. Lõuna-Korea keelustas Saksamaa päritoluga linnu- ja sealihatoodete impordi.
Tähtis on aru saada, kui väike dioksiinide kogus võib olla juba ohtlik ning põhjustada paljunemis- ja arenguprobleeme, kahjustada immuunsüsteemi ning põhjustada vähki. Eriti ohtlikud on dioksiinid rasedatele naistele ning võivad kanduda edasi lastele. Dioksiinid bioakumuleeruvad toiduahelas, seega kasvavad ka ohud. Organismi sattudes on dioksiinid keemiliselt stabiilsed ja ladestuvad rasvkudedesse. Toidurasvades on dioksiinide lubatud kontsentratsiooniks 0.75 nanogrammi kilogrammi kohta ehk protsentides 0.000000000075%. See piirmäär oli ületatud 77-kordselt, dioksiinide sisalduseks määrati Scheswig-Holsteini põllumajandusministeeriumi andmeil 58 nanogrammi kilogrammi kohta.
Tegelikult määrati kõrgendatud sisaldus juba 2010. aasta märtsis – vastav info aga ei jõudnud ametkondadeni enne detsembri lõppu. Intsident ilmnes esmalt 27. detsembril 2010, kuid algselt arvati, et saastunud oli vaid 26 tonni linnu- ja loomasööta.
Leitud on, et kõnealune ettevõte polnud isegi ametlikult registreeritud. Instidendi tulemusena võib loomatoitude kontroll muutuda rangemaks. See pole ka esimene kord, kui dioksiiniprobleem toiduainetes Euroopa Liidus ilmneb. 2008. aasta algul ütlesid Jaapan ja Lõuna-Korea ära mozzarella juustu tellimused, kuna tekkis kahtlus kõrgendatud dioksiinisisalduse kohta Itaalia pühvlipiimas. Samal aastal leiti kõrgeid dioksiinikontsentratsioone Iirimaal sealihas, Põhja-Iirimaal tapeti 7000 lehma. Põhjuseks oli jällegi saastunud loomatoit.
Kuna Euroopas on toiduainete tootmise ja töötlemise süsteemid rahvusvaheliselt tugevalt omavahel seotud, siis üks viga tootmisprotsessis võib kaasa tuua väga suure rahvusvahelise probleemi.
Heeliumi abil hääle peeneks muutmine on jõudnud juba ka meie telekanalite mängudesse. Nalja on palju ja kindlasti on neid, kes soovivad samuti järele proovida.
14. novembril 2010 suri Põhja-Iirimaal 13-aastane tüdruk Jordan McDowell. Surma arvatav põhjus: heeliumi sissehingamine, hapnikupuuduse teke, südame seiskumine. Seejuures võib hapnikupuudus tekkida sekunditega. BBC lisas arsti hoiatuse, mille kohaselt lapsed ei tohiks heeliumiga sel viisil mängida. Eriti ohtlik on otse suhu lasta tugeva surve all olevat heeliumi.
Internetiotsing lisab sellele hiljutisele õnnetusele analoogseid surmajuhtumeid.
Ka gaaside müügiga tegeleva ettevõtte AGA ohutusjuhis räägib heeliumiga seotud otsesest ohust: „Heeliumi sisalduse tõus sissehingatavas õhus tekitab lämbumisohtu. Heeliumi sisalduse tõusu ei ole võimalik määrata aistinguliselt. Puhta heeliumi sissehingamisele järgneb meelemärkuseta olek ja vältimatu surm.“
Et oht reaalselt eksisteerib, seda võib aru saada ka Hinnavaatluse foorumist. Kasutaja G80 on kirjutanud: „No olen isegi päris mitu korda heeliumipalliga nalja teinud. Kui järjest palju heeliumi sai hingatud, siis läks tunne imelikuks, sest keha ei saanud hapnikku enam. Aga muidugi, kui õhku pole enam ja hingad heeliumi sisse, siis kaotadki teadvuse natukese aja pärast ja sured, kui hapniku ei saa. Aga heelium otseselt “mürgine” ei ole.“ (Kirjavead parandatud.)
Nii et heeliumiga ei tasu mängida – üledoosi ja äkksurma oht on reaalne.
Politseieskordi saatel liikuvad prügiautod on jällegi saanud Itaalias Campania regioonis reaalsuseks. Napoli tänavad on kaetud prügiga, eeslinnades mässavad inimesed ehitavad barrikaade. Puhkenud on tulekahjud, mis suurendavad riske veelgi – prügi põlemisel tekkivad dioksiinid kuuluvad kõige ohtlikumate keskkonnamürkide hulka. Prügiautosid on hävitatud juba kümnete kaupa. Vanemad on oma lastele kooli järele läinud, et nad ei satuks vägivalla keskele.
Süüdistused rahvusvahelises meediaruumis lendavad jällegi kohaliku maffia Camorra suunas, mis olevat huvitatud vaid kasumist ja ei hooli inimestest. Tegelikkuses on probleemid pigem tehnoloogilist laadi. Campania regiooni prügiprobleem pidi lahenduma prügipõletustehaste käikulaskmise abil Acerras, paraku on tekkinud olulised hilinemised. Seniks aga tuleb prügi kusagile ära paigutada – linnaelanike seisukohalt peavad tänavale paigutatud prügikotid kusagile lihtsalt kaduma…
Rahutuste tekke otseseks põhjuseks on Terzigno lähistel paikneva Vitiello karjääri prügila avamine, kuna prügi lihtsalt ei ole kuskile panna – naaberregioonid on prügi vastuvõtmisest keeldunud. See sisuliselt Euroopa suurim prügila paikneks Vesuuvi rahvuspargi äärealal 800 m kaugusel Terzignost.
Väikelinn Terzigno paikneb Napolist 20 km ida pool – sisuliselt Vesuuvi jalamil ning teisel pool vulkaani. Niivõrd tihedasti asustatud piirkonnas on prügilate asukohtade leidmine lihtne – ainsateks võimalikeks kohtadeks on ammendatud kaevandused. Nii tekkiski plaan põletustehase hilinemise tõttu viia prügi Vitiello karjääri Terzigno lähistel. Vulkaani nõlvale rajatud prügila puhul kardetakse nii vee- kui õhureostust.
Kogu Terzigno on jalgel, rahutused on levinud ka naaberlinna Boscorealesse. Naised, lapsed ja vanurid kogunevad rahulikult, noormehed aga purustavad poeaknaid, süütavad prügiautosid ning põletavad Itaalia lippe.
Peale uudist, et öö kattevarjus on prügiautod oma koormad karjääri tühjendanud, algas rünnak. Via Passantil tõkestati autode tee ning rünnati nii kivide kui süütepudelitega. Kakskümmend autot pääsesid politseieskordi all läbi, kaheksa langesid rünnaku ohvriks. Autojuhid põgenesid paanikas. Mitmed politseinikud on saanud vigastusi. Ainsaks olukorra lahendajaks arvatakse jälle olevat peaminister Silvio Berlusconi – täpselt nagu 2007-2008 prügisõjas. Tänu eelmise prügisõja ajutisele lahendamisele kindlustas Berlusconi endale eelmistel valimistel võidu. Nüüd lubas ta Terzignole rahalist kompensatsiooni, kuid kohalikud juhid keeldusid, lubades oma territooriumi iga hinna eest kaitsta.
Blokaadi tulemusena on Napoli tänavatele kuhjunud juba 2400 tonni prügi.
Sekkunud on ka Rooma paavst Benedictus XVI, kes on öelnud, et uudised on alarmeerivad ning olukorrale tuleb leida õiglane lahendus kõikide osapoolte heas tahtes ja koostöös.
Lisaks ei maksa unustada, et ka Vesuuvi aktiviseerumise oht lähiaastatel on küllaltki suur… Aastal 79 toimunud Vesuuvi purskes oli Terzigno tõenäoliselt üks esimesi, mille kuum tuhapilv hävitas.
Google Maps: punase muda jäätmehoidla eristub selgelt
Veel 1986. aastal toodeti Ungaris 856000 tonni alumiiniumoksiidi, praeguseks ajaks on see vähenenud mitukümmend korda. Alumiiniumimaagiks on boksiit – settekivim, mis tekib soojas ja niiskes kliimas peamiselt alumosilikaatide porsumisel (keemiline murenemine ja sellele järgnev settimine kontsentreerib alumiiniumi) ning koosneb alumiiniumoksiidist ja alumiiniumhüdroksiidist (sisaldades 30-54% Al2O3), lisanditest peamiselt ränidioksiidist, rauaoksiididest ja -hüdroksiididest, savimineraalidest ning titaanoksiidist. Värvuselt on boksiit hallikas, pruun, kollakas või punakaspruun.
Et alumiiniumi toota, tuleb kõigepealt alumiiniumoksiid puhastada. Selleks kasutatakse peamiselt Bayeri protsessi. Boksiiti uhutakse kuuma NaOH lahusega (175 °C), mille tulemusena alumiinium lahustub, lisandid aga mitte. Jääk filtreeritakse ning sellele ei ole head kasutust senini leitud – seda juba 120 aastat! Suure rauasisalduse tõttu on jääk punaka värvusega ning kuna tsementeeruvaid mineraale pole, paigutatakse püdel mass – punane muda – settebasseinidesse ootuses, et see aja jooksul tiheneb ja kuivab. Alumiiniumoksiid saadakse hüdroksiidist selle kuumutamisel 1050°C-ni.
Aluselise uhtmise tagajärjel on punase mudaga kokku puutuval veel väga kõrge pH, ulatudes Ungaris 13-ni, mujal maailmas teatud juhtudel ka 14-ni. Seega ei avalda inimestele otsest keemilist mõju mitte plii, nagu mitmed infoallikad on väitnud, vaid väga aluseline NaOH vesilahus, mis põhjustas inimestel silma- ja nahakahjustusi. Muda sisaldab tõepoolest ka kõrgendatud kontsentratsioonides raskmetalle, näiteks pliid, kaadmiumi, arseeni ja kroomi. Samas inimohvrite põhjuseks Ungaris oli ikka mudavool – tammi purunemise tagajärjel vabanes hinnanguliselt 0.7-1.1 miljonit kuupmeetrit muda, mõjutades 40 ruutkilomeetri suurust ala. Võrdluseks: Ülemiste järve pindala on 9.6 ruutkilomeetrit. Jõgedesse tungides muda küll järk-järgult lahjendub, kuid reostab jõe, settides järk-järgult jõe põhja.
Huvitava kokkusattumusena töötasin aastail 2001-2003 Itaalias Ispras EL Ühisteaduskeskuses ühes toas ungarlasega ja nõustasime teadlastena EL uue kaevandusjäätmeid käsitleva seadusandluse kujundamist peale seda, kui aastail 1998-2001 olid toksiliste jäätmete tammide purunemised Rootsis, Hispaanias ja Rumeenias. Ungarlane ütles siis – ka meil on jäätmeid, nimelt punane muda… Samas sellist katastroofi Ungaris poleks küll oodanud, sest tammide stabiilsuse tagamisele on pööratud viimase 10 aasta jooksul suurt tähelepanu. Ka ettevõtte esindajatele tuli õnnetus täieliku väga halva üllatusena. Hetkel püütakse muda stabiliseerida kipsiga.
“Our company has committed itself considerably to minimise all negative effects on the environment and to comply with the European standards. Up-to-date process and equipments are used to protect the purity of air and natural water. Suitably localized, up-to-date, fail-safe ponds equipped with monitoring system are available to dispose the red mud. We devote ourselves to recultivate the red mud dumping area. The filled red mud disposal ponds are continuously covered with soil and plants. The environment management system according to ISO 14001 was introduced in 1999.”
Tõlge: “Meie ettevõte on tõsiselt pühendunud muutmaks minimaalseks kõik negatiivsed keskkonnamõjud ning vastamaks Euroopa standarditele. Õhu ja vee puhtuse tagamiseks kasutatakse kaasaegseid protsesse ja tehnikat. Punase muda ladestamiseks on olemas sobiva asukohaga kaasaegsed ja õnnetuskindlad settebasseinid, mis on varustatud seiresüsteemiga. Oleme pühendunud punase muda jäätmehoidla korrastamisele, kattes neid järk-järgult mulla ja taimedega. Keskkonnajuhtimise süsteem, mis vastab ISO 14001 standardile, käivitus aastal 1999.”
Nii et jällegi, nagu ka Mehhiko lahe naftakatastroofi puhul – õnnetuse toimumise tõenäosust peeti olematuks. Ettevõte on teinud ka ametliku avalduse. Väite kohaselt jäi reservuaari 96-98% mudast, seega keskkonda tungis 2-4%.
Eestis nii suuri ohte ei ole, põlevkivituha platood ja ka poolkoksimäed on kivistunud, kuna jäägid sisaldavad tsemendimineraale. Küll on minevikus Balti soojuselektrijaama tuhaväljadelt Narva veehoidlasse pääsenud aluselist vett. Ka Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidla on praeguseks korrektselt kaetud, mere uhtumise eest kindlustatud ja suletud.
Millesse aga ajakirjandus ei süvenenud, oli see, et Eesti jagas seda esikohta koos Albaania, Alžeeria, Armeenia, Austraalia, Austria, Bahreini, Barbadose, Belgia, Bosnia ja Hertsegoviina, Brunei, Bulgaaria, Kanada, Tšiili, Horvaatia, Küprose, Tšehhi, Taani, Egiptuse, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Islandi, Iirimaa, Iisraeli, Itaalia, Jaapani, Jordaania, Kasahstani, Kuveidi, Läti, Liibanoni, Lesoto, Liibüa, Leedu, Luksemburgi, Makedoonia, Malta, Mauritiuse, Moldova, Mongoolia, Montenegro, Maroko, Hollandi, Uus-Meremaa, Norra, Omaani, Poola, Portugali, Puerto Rico, Katari, Rumeenia, Venemaa, Serbia, Singapuri, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania, Rootsi, Šveitsi, Süüria, Taivani, Trinidad ja Tobago, Tuneesia, Ukraina, Ühinenud Araabia Emiraatide, Suurbritannia, USA ja Uruguaiga. Kõikide tulemuslehel on samuti number 1.
Kokkuvõttes 1.-71. koha jagamine 139 riigi hulgas, mille kohta öelda, et ’oleme esikümnes’, on küll liiast. Enamgi veel, raporti leheküljel 406, kus sama indikaator on lahti seletatud, ilmneb, et neile 71 riigile seda indikaatorit üldse ei rakendatud (score n/appl). Ka selleks polnud vaja teha mingit suurt uurimust, vaid lihtsalt vaadata malaaria leviku kaarte.
Malaariasse haigestumise riskidega riikide kaart. Allikas: Wikipedia
Eesti meediaruum tundub endiselt olevat igasuguste edetabelite suhtes äärmiselt vastuvõtlik, tegu on otsekui lastehaigusega – mis nad seal laias maailmas meist küll jälle arvavad. Siiski tuleks igasuguste uuringute metoodikasse samuti süveneda.
Minu poole pöördus Elle Vormsi saarelt küsimusega, mida ma arvan sinna tuulepargi rajamise kohta. Selline on minu vastus.
Tuuleenergia kasutamine – kas Vormsi võimalus või oht?
Olen Vormsil käinud vaid korra, 1987. aasta kevadel. See oli geoloogiline ekspeditsioon, mis on siiani meeles – fossiilide otsimised merekaldal, majakas, rändrahn nimega Smen, rõngasristid kalmistul. Kõik oli väga omapärane ja meeldejääv ning kiusatus on kõike seda kümneid aastaid hiljem uue pilguga vaadata.
Kui uue külastuse ajal oleksid saarel tuulegeneraatorid, siis minu arvamus saareelanikest oleks kui tarkadest inimestest, kes oskavad oma ressursse kasutada – sest tuulegeneraatorid pannakse püsti siis ja ainult siis, kui see kohalikele vajalik ja kasulik on.
Ükski inimene meie hulgast ei oska ilma elektrita elada. Iga 100 krooni elektriarvel aga tähendab praegu Eestis 80 kg põlevkivi kaevandamist ja põletamist ning kõiki sellega seonduvaid keskkonnaprobleeme – atmosfääri paisatud gaase, tuhka, kaevandustest välja pumbatud sulfaatiderikast vett. Varem või hiljem aga põlevkivist elektrit enam ei toodeta ning iga inimest peab huvitama, kust elekter siis saadakse. Veelgi enam, ka nafta ja maagaas on maailmas lõpukorral. Lähima paarikümne aasta jooksul näeme me maailmas naftahinna edasisi kõikumisi, bensiini hinna tõus 30 kroonini ja isegi 40 kroonini liitri eest on vägagi tõenäoline. Küsimuseks saab siis, kuidas üldse hakkama saada.
Maailmas on juba väikseid saari, kus kogu transport on üle viidud tuulest akumuleeritavale elektrienergiale. Ka see on Vormsi võimalus – lahendus, mis sobiks järgmiseks 1000 aastaks. Taani, Iisrael ja USA juba arendavad suuri elektriautode rendi ja akulaadimise süsteeme.
Just kõike maailmas toimuvat pika-ajaliselt ette hinnates olen mina kindlal arvamusel, et tuuleenergia arendamine on õige samm. Just see on Eesti rannikualade üks eeliseid võrreldes sisemaaga.
On teada, et hetkel on Eestis tuulegeneraatorite püstitamise taotlusi juba rohkem kui elektrivõrgud jõuavad tootmise juhuslikkuse tõttu ära kasutada. Ja samas on teada, et kohalike elanike protestid järjest suurenevad. Nüüd aga on sedasi, et need piirkonnad, kus arendajad ja kohalikud elanikud kaubale saavad, majanduslikus mõttes ja pikemas perspektiivis kindlasti võidavad. Lisaks otsesele kasule omandavad nad kogemusi, mis tulevikus on ülikasulikud.
Nüüd jõuame tuuleenergia probleemideni. Kõige olulisemad neist on müra ja vaade. Võib-olla olen ma imelik, aga minul teeb vaade tuulegeneraatoritele südame soojaks. Kui juba ilmselt kümmekond aastat tagasi Taani pealinnas Kopenhaagenis maandusin ja aknast tuulikuterivi nägin, mõtlesin – kuidas nemad oskavad ja meie ei oska. Sest ma tean, missugust keskkonnakahju ja riske põhjustavad teised elektri tootmise viisid. Kui Eestis pandi püsti esimesed tuulegeneraatorid, mõtlesin – viimaks ometi.
Aga loomulikult ei ela mina tuulegeneraatori kõrval. Seda ma julgen küll öelda, et mind see vaade ei häiriks. See oleks pigem ülev – me suudame, me saame hakkama järgmised 1000 aastat. Samas kui vaiksel suveõhtul kostuks minu koduni müra, siis see võiks ilmselt närvi ajada küll.
Minu linnakodust vuravad mööda autod, külmaperioodil puhub elutoas õhksoojuspump. Olen isegi selle pumba vuhinaga ära harjunud, sest ta annab efektiivselt sooja. Mul on sellest kasu, ma aktsepteerin seda. Suvilas on naabritel koerad ning lähedalasuvas motellis peetakse suviti sageli öö läbi pidusid. Üsna sageli mõtlen, et tahan rohkem vaikust. Müra on tõsine probleem.
Aga kui tõsine? Kui keegi tuulegeneraatori minu kodu lähedale püsti tahaks panna, siis kõigepealt ma tahaksin seda mürataset enne kuulda. See peaks ju olema võimalik – arendaja viib kohalikud elanikud sarnase tuulepargi lähistele ja igaüks saab kuulda, missugune hääl kostub 500 meetri, 1 kilomeetri, 2 kilomeetri kauguselt sõltuvalt tuule suunast. Saab ehk ka küsida sealsete inimeste kogemusi ja arvamust. Ning kõik selle saab videolinti võtta ning kõigile vormsilastele ette mängida.
Samas mingi müratase tekib ju ikkagi. Ja nüüd tahaksin ma teada, mis ma selle eest saan, kui pean seda aktsepteerima. Ilmselt tahaksin ma pakkumist oma tuleviku elektriarvete osas. Näiteks mingi madala tarbimise juures tuuleperioodidel võiks juhul, kui müratase on olemas, mu elekter üldse tasuta või väga madala hinnaga olla – ja selline kokkulepe võiks olla aastakümneteks. Täpselt nagu õhksoojuspumba mühinat ma aktsepteerin teadmisega, et see on keskmiselt 2-3 korda efektiivsem kui elektriküte. Suurema tarbimise korral sooviksin tunduvat hinnaalandust. Ja nüüd, kui see pakkumine on mulle tehtud, siis mõtleksin veel kord järele. Sest kui ütlen jäägitu ei, saavad samasuguse pakkumise inimesed kusagil mujal ning mina ei pruugi enam kunagi saada. Kas ma olen nendest targem või rumalam?
Me võime muidugi öelda, et raha ei oma mingisugust tähtsust – keskkond on püha ja ülimuslik. Jah, ka nii võib mõelda – aga kas see müra tõepoolest on selline, mis sügavalt häirib, või ei ole seda tegelikult märgatagi? Ning kuu lõpus, kui pangaarve on täiesti kokku kuivanud, võib sellest tingitud stress olla 100 korda suurem kui tuulegeneraatori mühisemisest tekkiv stress. Paljud eestlased seostavad sõna ’raha’ sõnaga ’äri’ ja ’kasumiahnus’, aga tegelikult on raha arvestamine ainuke võimalus võrrelda erinevaid mõjusid, sest inimese mõju praeguste eluviiside juures keskkonnale on kahjuks paratamatu. Hetkel tekitab igaüks meist suure augu põlevkivimaardlas, suure hulga tuhka ning heitgaase. Näiteks juba tekitatud tuha hulk ühe inimese kohta on meil Eestis umbes 200-300 tonni! Kas see on parem? Kui vormsilastel õnnestuks saada kogu oma elekter tuulegeneraatoritest, siis võiksid nad uhkelt öelda: meie enam tuhka ja heitgaase ei tekita. See on suur samm edasi.
Mis aga puutub varjude vaheldumist, mõju põllumajandusele ja põhjaveele, siis need on küll ebaolulised, kui mu maja päris tuulegeneraatori kõrval pole. Seal aga ei tohi see ollagi.
Jah, ilmselt võivad ka linnud hukkuda. Kuid linnud hukkuvad ka tankerite õnnetuste läbi tekkinud naftalaikudes ning elektrijaama aluselistes tuhabasseinides. Kui oluline oleks mõju Vormsil, sellele vastavad juba ornitoloogid.
Ning loomulikult jääb viimane sõna vormsilastele. Minu soovitus on teha mudel, mida oleks võimalik maketilt näha ja lindilt kuulda. Siis oleks tore edasi arutleda.
– – –
Et kohapeal peaks ära käima ja ei maksaks internetimaterjale uskuda, selle tõenduseks lisan kaks täiesti vastandlikku klippi Youtube’ist. Vaadake, kuulake ja hinnake ise, kuidas on võimalik äärmuslikult manipuleerida. Kulutage 7 minutit oma elust ja te ei kahetse! Välja arvatud juhul, kui te ühte neist kahest eelarvamuste tõttu näha ja kuulda ei taha…
1. Negatiivne näide – agressiivne pöördumine kohaliku tuulepargivastase liikumise juhi poolt
2. Positiivne näide – tuulegeneraatori müra võrrelduna teiste müratekitajatega
Kõik sõltub sellest, kui tugevaks taustahääl timmida. Eesti vanasõna ütleb, et ära usu hülge möla. Antud juhul aga on küsimuseks, kes üldse on hüljes. Armsad inimesed, käige juba rajatud analoogsete projektide kohtades ära ja siis otsustage!
Viimane aspekt on seotud võimalike tuludega. Kui olen mandril tähtis tegelane ja saarel on mul puhkepaik, siis võimalik minu jaoks pisike tulu tuulepargist ei lähe mulle üldse korda. Minu sooviks on rahu, vaikus, et saarel oleks üldse võimalikult vähe rahvast jne. Sellised inimesed võivad kaasa minna kampaaniaga, kus kõik tundubki negatiivne. Samas ei tohiks nad unustada, et kõik pole nii vaprad ja ilusad ning saarel võib olla küllaladaselt inimesi, kelle jaoks tuulepark on positiivseks ootuseks.
Kuidas aga on turistidega? See on nn ‘müügitöö’ küsimus. Saar võib end reklaamida puhtaima energia tootja ja kasutajana. Kümnekonna aasta pärast, kui elektriautod on reaalsus, siis naftavaba saarena. See on suhtumise küsimus ja mina ei jätaks kindlasti kohe Vormsile sõitmata põhjusel, et seal on tuulegeneraatorid.
Siiski on käesoleva kirjutise näol tegemist minu isikliku arvamusega, mis võib näha tuleviku maailma ja seoseid palju laiemana kui enamik teisi inimesi.
Paljud on väitnud, et tuumajaama rajamise korral Eestisse kolivad nad siit kohe minema… Küsimus on, kuhu? Arenenud riikide hulgas on tuumajaamadeta riike väga vähe – Taani, Norra, Austria, Uus-Meremaa, Austraalia, ka Läti… Lisaks on Taani ja Austria piiridel naaberriikide suured tuumajaamad ja Austraalias uraanikaevandused. Samas, kas muutuvas maailmas on oma tuumajaam Eesti jaoks parim lahendus või on paremaid alternatiive?
Nii imelik kui see ka ei ole, Eestis pole sellel teemal laia avalikku ja kirjalikult salvestatud tõsimeelset diskussiooni üldse toimunud. Seda ilmselt põhjusel, et Eestis puudub tõsine veebipõhine keskkonnafoorum.
Mõned poliitikud ja teadlased on olnud kutsutud telesaadetesse ning väljendanud kardinaalselt erinevaid seisukohti – ja uuesti laiali läinud. Ja nii uuesti, uuesti, uuesti… Roheliste erakond käivitas allkirjade kogumise tuumajaama vastu, tuues välja omapoolsed põhjendused – kuid ei avanud neid põhjendusi diskussiooniks. Nüüd on käivitatud allkirjade kogumine võimaliku Pakri tuumajaama vastu – jällegi ilma diskussioonita, kas siis üldse loobuda tuumajaamast, missugune oleks parem koht ja miks ning kuidas üldse on Eestis võimalik ületada NIMBY (not in my back yard, mitte minu tahaaeda) sündroomi.
Erinevalt enamikust arvamusteavaldajatest, kel tundub olevat kohe alguses oma kindel seisukoht, sean eesmärgiks viia läbi tõsiselt argumenteeritud arutelu, mille käigus peaks kasvama kõikide teadlikkus sellest, mida tuumaenergia kasutuselevõtt reaalselt ja tegelikult Eesti jaoks võib kujutada. Käivitatud on veebisait www.tuumaenergia.ee, millelt leiab rohkesti informatsiooni koos ülevaatega viimaste aastate kirjutistest meie meedias – nii poolt kui vastu.
Kui me ei soovi tuumaenergiat kasutada, peame vastama küsimusele – mis on alternatiiv? Põletada põlevkivi edasi ja tasuda keskkonnamakse, kui rahvusvaheline poliitmaastik need järjest tõusvas ulatuses kehtestab? Siin ei saa olla vastuseks, et tegeleme hoopis energiasäästuga. Energia säästmine on väga oluline küsimus. Samas me võime kuitahes kõvasti pingutada, kuid reaalsus on suhteliselt lihtne – kui sisemajanduse koguprodukt kasvab, siis kasvab ka energia tarbimine. Minu teada mitte ühelgi riigil pole õnnestunud seda tõsiasja muuta – Eestis kasvõi seetõttu, et pikemaajaline soov oma elamispinda tunduvalt suurendada ja elamistingimusi parandada on enamikul inimestel. Erineda võib vaid see, kuivõrd järsk energia tarbimise tõusugraafik SKP suurenedes on.
Niisiis, kas pooldate tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis? Miks?
Vastan ise oma teadmistele toetuvalt nii küsimustele kui kommentaaridele energiafoorumis ja oma blogi kommentaariruumis.
Taasiseseisvunud Eesti sai mõned kuud tagasi täisealiseks. Ehk just seetõttu võiks 2010. aasta nimetada normaalseks muutumise aastaks, mil energiast pulbitsevad, kuid mõistuslikust küljest suhteliselt piiratud kombed ja tegevused muutuvad täiskasvanulikumaks. Näiteks võiksid toimuda 6 põhimõttelist muutust.
1. Eestlane olla on uhke ja hää, kuid planeet Maal on olemas veel ligi 7 miljardit inimest, kellega tuleb arvestada. Meedia vahendusel jõuavad meieni peaasjalikult vaid õnnetused ja katastroofid, mõrvad, valimistulemused ja ebaharilikud sündmused. Palju vähem teame kogu muu maailma erinevatest kultuuridest, mõtteviisidest, ootustest ja lootustest tuleviku ees. Kui meie meedia meid avaramaks ei muuda, siis muudavad inimesed ise – suhtlemine rahvusvahelise suhtluse internetivõrgustikes naeruvääristab erutumist kodukootud pseudostaaride käekäigust ja sissemurdmistest äärelinnade alkoholipoodidesse.
2. Loosung, mille kohaselt meie tulevikku päästab vaid tarbimise kasv, siirdub mudaliigasse. Kerkivad esile uued väärtused – normaalne ning tervislik toitumine, perekond, lemmikloomad, säästlikkus, keskkonnahoid. Ka uued parimad äriideed kerkivad just säästlikkuse ja alalhoiu baasilt.
3. Süsinikdioksiidi emissioonide, globaalsete kliimamuutuste, põlevkivi kasutamise ja tuumajaama loomise lõpmatutes vaidluses saadakse Eestis aru, et tegelikult väga häid lahendusi pole ja energia hinnatõus on paratamatu. Ärkamisaeg toimub biomassi baasilt. Mitte ükski vägi ei takista Eestis kasvatamast piisaval hulgal biomassi genereerimaks nii elektrit kui kütteks minevat soojusenergiat ühekorraga. Pole vaja võõrkultuure, mille külm ära võtab ja metsloomad ära söövad – kunagistel viljakatel põllumaadel, mis nüüdseks sööti on jäänud, saab kasvatada vastupidavaid kodumaiseid energeetilisi kultuure. Parimad lahendused tuleb välja töötada igas regioonis eraldi, nagu näiteks ungarlastel on biogaasi tootmise jaam, mis kasutab põllumajanduspiirkonna orgaanilisi jääke, mille süsinikdioksiidi kokkuhoiukvoot müüakse maha austerlastele ja mille töötajatest enamuse moodustavad vangid.
4. Saadakse aru, et ei ole mõtet osta maja, mille energiavajadus võiks olla 5 korda väiksem, mille kraanist tulev vesi on teadmata kvaliteediga, mille materjalidest erituvad gaasid võivad olla tervist kahjustavad ja mis võib laguneda juba mõne aasta jooksul. Kui me ostame auto, siis huvitab meid nii vastupidavus, suurus, mugavus, kiirendus kui kütusekulu. Samasugune mõtteviis rakendub kinnisvarale ning müüja peab vastavate uuringute tulemused veenvalt ostjale esitama.
5. Paraneb ettevõtjate rahvusvaheline konkurentsivõime – maandatakse riskid, mis on seotud vaid ühe või paari väliskontaktiga, kellele tehakse allhanget ja mille äralangemisel tuleb töötajad lisada töötute armeesse. Uute edukate ettevõtete loojad mõtlevad juba algusest peale globaalselt – orienteeritus Eesti turule jääb varem või hiljem kitsaks. Areneb mõtlemisvõime – tehes kvaliteetseid vastutooteid importtoodetele. Loodetavasti tuleb turule näiteks esimene Eesti kassiliiv.
6. Rassistlik ja inimvihkajalik anonüümne kommenteerimine internetis kaob. Iga sõna kirjutamine tähendab täielikku vastutust. Hetkeolukord on vägagi keeruline – väga paljud inimesed võtavad internetikommentaare tõsiselt unustades selle, et kommentaariumis õilmitseb teatud kontingent inimesi, kelle produktsioon läheneb Honore de Balzaci omale, samas kehastuvad sapipritsijad sageli veelgi jõhkramateks kui nad tegelikult ongi. Arvatavalt isiku ilmsikstuleku korral palutaks siiralt andestust… Aeg on kogu see jama lõpetada.
Selline küsimus tekiks inimesel, kes siseneks toidukauplusse ning poleks midagi kuulnud sellest, kuidas turumajandus kõik paika paneb ning kõige tähtsam maailmas on see, missuguse hinnaga tarbija oma toote kätte saab. Sest see ei saa ju olla võimalik, et pudelisse pandud vesi maksab kordades rohkem kui piim. Ja jääbki hindu vaadates mulje, et piim on vedelik, mis oma sisult ja kvaliteedilt jääb alla puhtale veele ning praegused konfliktid tootmisahelas on tingitud sellest, et lehmade karjatamine ja lüpsmine on vägagi ebaefektiivne meetod sellise viletsa vee tootmiseks.
Aga tegelikult?
Professor Selma Teesalu kirjutise kohaselt – kes piima ei joo, riskib oma tervisega ning kui piim tõepoolest ei maitse, tuleks see asendada kohupiima, juustu, jogurtiga. Lehmapiima koostis oleneb mõnevõrra lehma tõust, söötmisest, aastaajast jm, kuid igal juhul on see väärtuslik valgu-, mineraalainete ja vitamiinide allikas.
Lehmapiim sisaldab 3,3 – 3,6% valku, mille koostisse kuulub kuni 19 aminohapet. Samas on piimavalgud täisväärtuslikud, kuna need sisaldavad asendamatuid aminohappeid, mida inimorganism ei suuda ise valmistada. Saksamaal tuntakse lihtsat reeglit: pool liitrit piima ja 50 g juustu või kohupiima katab peaaegu kogu päevase loomse valgu vajaduse. Piim ja piimatooted on läbi aegade olnud ka kõige odavamad loomse valgu allikad ning tõenäoliselt on nad seda ka praegu.
Mineraalainetest on piimas kaltsiumi, fosforit, kaaliumi, naatriumi, kloori, magneesiumi. Kaltsium on vajalik luustikule, hammastele, lihastele, närvisüsteemile, südamele ja üldse kõigile rakkudele. Kui organism ei saa kaltsiumi küllaldaselt, võivad tekkida krambid lihastes, lastel võib kaltsiumipuudus tekitada luustiku väärarenguid ning luustiku kasv võib pidurduda, samuti esinevad luumurrud.
Piim sisaldab rasvlahustuvaid vitamiine D ja A ning vesilahustuvaid vitamiine B1, B2 ja C.
Mõnedele inimestele piim ei sobi – neil on laktoosi intolerants ehk hüpolaktaasia. Hüpolaktaasia on üsna levinud ainevahetushäire, mis avaldub selles, et rõõsa piima joomise järel võib tekkida ebamugavustunne ja kõhulahtisus. Hüpolaktaasia puhul talutakse enamasti hästi hapendatud piimatooteid – hapupiima, hapukoort, keefiri, jogurtit, kohupiima ja juustu.
Piim on valitud hinnasõja tooteks just seetõttu, et enamus inimesi seda ostab – meelitades kunstlikult madala hinnaga õnnestub maha müüa ka kõike muud, sealhulgas vett piimast mitmeid kordi kallima liitrihinnaga. Paraku on sellisel kampaanial otsene mõju piimatootjatele. Euroopa piimasõdade senine praktika näitab, et kuigi kauplusteketid väidavad end ise sellise reklaamkampaania kinni maksvat, järgneb hinnasurve kogu tootmisahelale ikkagi ning tegelikkuses nii väärtusliku vedeliku tootjatel on õigus olla nördinud selliste trikitamiste peale.
2004. aastal müüs Diane Duyser Floridast eBay oksjonikeskkonnas 10 aastat vana röstsaia 28000 dollari eest. Edu võti: pareidoolia, sõna, mille meeldejätmiseks peab tõsiseid ajupingutusi tegema. Seda nauditavam oli kuulata Massimo Polidorot eile Tartus. Tänud Martin Vällikule, skeptik.ee-le ja Ahhaa keskusele. Jõudsin igaks juhuks kohale 20 minutit varem ja kohale oli jõudnud vaid üks inimene, kell 14.10 aga valgus inimesi üha juurde, laudade vahele paigutati lisatoole ning ühtekokku sai ca 120 tartlast väga mõnusa elamuse osaliseks.
Üks Massimo teemasid oligi pareidoolia. Paljudel inimestel on kalduvus ja võime leida juhuslikes andmetes mustreid ja seoseid (inglise keeles apophenia). Kui selliseid seoseid leitakse silmade või kõrvade abil (näiteks looma meenutav pilv, tagurpidi mängitud laulust välja loetav sõnum), siis ongi tegu psühholoogilise nähtusega, millel nimeks pareidoolia. Järgnevalt 10 internetist leitud näidet, millest viit kasutas ka Massimo oma ettekandes.
Kes meist poleks näinud pilve, mis midagi meenutab? Üks näiteid on selline.
Täpselt sama moodi nähti Marsi fotodel nii inimese nägu kui Kopenhaageni väikesele merineitsile sarnast kuju. Loomulikult tekkisid uskujad, kelle väitel olid objektide autoriteks maavälised tsivilisatsioonid. ‘Marsi näo’ lähedal paiknes teine objekt, mis oli sarnane konn Kermitiga Muppet Show’st…
Nägemused on pööratud ka äriks: eBays müüdi 2004. aastal kümme aastat vana röstsai, millel olev kujutis oli sarnane Neitsi Maarjaga. Müüja Diane Duyseri sõnul oli röstsai talle elus korduvalt õnne toonud, sealhulgas kasiinomängudes. Müügihind: 28000 dollarit, ostjaks oli internetikasiino Goldenpalace.com, kokku tehti müügikuulutusele üle 1.7 miljoni kliki… Üks ettevõtlik tegelane hakkas selle peale müüma röstreid nimega ‘Virgin Mary’, siiski rõhutades juhendis, et röster võib, aga ei pruugi reprodutseerida Neitsi Maarja kujutist.
USA kohvikuomanik Bob Bernstein aga sai ülemaailmse kuulsuse, kuna tema pagariäris müüdud kaneelisai oli äravahetamiseni sarnane Ema Teresaga… See saiake varastati 2005. aastal Nashville`i linna kohvikust jõulude ajal. Kaneelisaia hüüdnimi oli «Nun Bun», selle avastas 1996. aastal juhuslikult kohvikust saia ostnud klient. Ta andis saia tagasi ning kohvik pani selle klaaskastis kõigile nähtavale kohale. Politsei andmetel lõhuti varga poolt saia ümber olnud klaaskast ja kaasa võeti ainult sai, kassas olnud sularaha ei puudutatud.
Maailma parimaks pareidoolia näiteks on peetud üht vana kortsunud ja lõhkirebitud fotot, kus väike laps koos oma ümbrustaustaga ema ja isa vahel meenutab hoopis Jeesust.
Ning kas see pole mitte juhuslik, kui fotole jäänud lõkkelõõm meenutab eelmisest paavstist tehtud fotot?
Suure Venna jälgivat nägu on võimalik näha ka sellises katuses
World Trade Centeri põlengust tehtud fotol on suitsus nähtud nägu,
samuti on saatana näole viidatud videost võetud pildil…
[Täiendatud 15.03.2010. Pohmakas Briti tudengi kõrbema jäänud praepannile ilmus Jeesuse kujutis]
Kokkuvõttes on täiesti loomulik, et juhuslikud mustrid meie ümber midagi meenutavad. Pareidoolia kuulub ka ju meie rahvustraditsioonide hulka – näiteks õnnevalamine või mäng heinakõrrega ‘kukk või kana, noor või vana’.
Hea on teha kokkuvõte kliinik.ee kodulehelt leitud psühhiaater-spordiarsti Jüri O.-M. Enneti kommentaariga: “Inimtunnetus on imeline. Seal on ka selline asi – illusioonid. Need võivad olla füüsikalised, seda kasutab trikimees ja illusionist oma trikkides. On füsioloogilised illusioonid e eksitajud – need on ka kõigil inimestel teatud füsioloogiliste seisundite korral olemas (näiteks väsimus). Siis on afekti seisund – liigne emotsionaalne erutumine. Vanasõnagi ütleb, et hirmul on suured silmad. Hirmunud silmad näevad eksitavalt, illusoorselt. Ka see on normi piires, ei ole patoloogiline e haiguslik. Siis on inimesi suure kujutlusvõimega (kunstniku-tüüpi inimesed), kes kujutlevad uusi-teisi kujundeid olemasolevatest lähtudes. Nimetus – pareidoolia. Ka see ei ole haigus.
Ja sellele lisaks on mõnikord ka haiguslikke illusioone ja seda ütleb juba psühhiaater.”
Läänemeri kuulub maailma kõige saastatumate merede hulka, mille põhja on peidetud sõjategevuse jäägid ja tööstusjäätmed, lisaks on põhjakihtidesse akumuleerunud jõgede poolt merre kantud reostus. Merepõhi on nagu prügila, mida uurides geoloogid avastavad üha uusi reostusobjekte. Kalkulatsioonid on hirmuäratavad: kui reostus merepõhjast vabaneks, on sel potentsiaal rikkuda kogu viimaste aastakümnete töö, mida mere seisundi parandamiseks on tehtud. Seetõttu väita, et näiteks Nord Streami gaasitoru on madala riskiastmega projekt, ei saa.
1976. aastal jäi Rootsi rannikul Botnia lahes Sundsvalli lähedal kalatraaleri võrku elavhõbedatünn. Alles 2006. aasta augustikuuks tegid geoloogid kindlaks, et selliseid tünne võib selles piirkonnas olla kuni 23000, kokku ligi 10 tonni üht kõige hullemat keskkonnamürki. Seejuures süüdlaseks osutus üksainus tselluloositehas, mis 1950ndatel ja 60ndatel süüdimatult oma jäägid merepõhja kuhjas. Viiskümmend aastat tagasi puudusid igasugused regulatsioonid, tööstus arenes tormiliselt, rahvusvahelistes vetes toimus kontrollimatu jääkidest vabanemine.
Aastail 1940-1984 toodeti Soomes Kuusankoskes Ky-5 nimelist puidu immutusainet ning Kymijoki jõe vette ja selle kaudu ka Soome lahte sattus lisaks dioksiinidele ja furaanidele ohtralt elavhõbedat. Hinnanguliselt pool materjalist ladestus jõepõhja, teine pool aga kandus Soome lahte. Jõevee kvaliteet on paranenud, kuid on keelatud jõepõhja süvendada ning suurkalade elavhõbedasisaldus ületab Euroopa Liidu poolt soovitatu.
Need on ainult kaks teadaolevat juhtumit aastakümnete tagusest tööstusreostusest, mis avalduvad merepõhjas kas akumuleeritult tünnides või kõrge kontsentratsiooniga ohtlike ainete kihtidena põhjasetetes. Tollal võis igal üksikul keemiatehasel olla hiigelsuur mõju nii merele kui inimesele, puudus teadmus ühendite toksilisuse kohta ning ka elavhõbedat peeti metalliks, mis ei moodusta lahustuvaid ühendeid.
Elavhõbeda tegelik pale ilmneski alles 1956. aastal, kui Jaapanis Minamata haiglas pidid arstid ravima haiguspuhangut, mille sümptomiteks olid kesknärvisüsteemi kahjustused, eriti rääkimis- ja liikumisraskused ning krambid. Et põhjuseks on Chisso Corporationi keemiatehase reovesi, selgus õige pea, sest ohvrite järgi seondati haiguse levik kohalikust lahest püütud kala söömisega. Et aga tegemist on konkreetselt elavhõbedamürgistusega, selgus alles kaks aastat hiljem. Selle hetkeni oli teadmata, et orgaaniline elavhõbedaühend metüülelavhõbe, mis koos tööstuse heitveega merre juhti, akumuleerub toitumisahela kaudu. Kalade ja krabide kaudu sattus elavhõbe inimese toidulauale ning põhjustas raske mürgistuse ja hulgaliselt inimohvreid. Kulus paar aastakümmet koos sarnaste juhtumite ilmnemisega, kui lõpuks reageeriti kogu maailmas. Hetkel on elavhõbe kõikides ohtlike ainete nimistutes.
Võtmeküsimuseks jääb, kas ja kuidas toksilised ained, sealhulgas elavhõbe võivad põhjasetetest toitumisahelasse sattuda. Teadlaste andmeil näiteks Poola rannikul on anaeroobsetes põhjakihtides metüülelavhõbeda teket täheldatud. Samuti kasvas 1990ndatel järsult elavhõbedasisaldus Balti mere heeringates, hetkel on see stabiliseerunud. Me oleme teadmatuses, missuguseid üllatusi võib ohtlike ühendite mobiliseerumine merepõhjast meile tulevikus valmistada. Mere põhjas on tünnid ja konteinerid, mis paratamatult lagunevad ja korrodeeruvad. Balti merre suubuvate jõgede põhjad on endiselt elavhõbeda reostuse allikateks, nii on näiteks teadlased tuvastanud Elbe jõe kohta. Olen kindel, et me ei tunne ka veel kõiki keemilisi mehhanisme, mille kaudu elavhõbe võib mobiliseeruda. Ainete ohtlikkus ja mehhanismid, mis ohtlike ainete suurte kontsentratsioonide tekkeni viivad, on sageli tuvastatud alles õnnetusjuhtumite järgselt. Selge on see, et kui me merepõhja ehk kujundlikult prügila pinda olulisel määral häirime, on teadmatustest tulevad riskid sedavõrd suuremad ning neid alahinnata ei tohi.
Kuidas arendajad on teadlaste hoiatusi ignoreerinud ja mis see kaasa on toonud, võib lugeda ka Hallandi oosi tunneli juhtumi kirjeldusest.
Soomlaste Balti mere portaal viitab elavhõbedasisalduse muutlikkusele põhjasetetes ning elavhõbeda jaotuse erinevusele geograafilises lõikes (vastavalt Niemistö, L. and Tervo, V. 1981. Notes on the sediment studies in the Finnish pollution research in the Baltic Sea. Rapp. P.-v. Reun. Cons.int. Explor.Mer, 181:87-92 / Leivuori, M. 1998. Heavy metal contamination in surface sediments in the Gulf of Finland and comparison with the Gulf of Bothnia. Chemosphere 36: 43-59). Selgelt on näha, kuidas 1950-ndatel Hg sisaldus põhjasetetes paljukordistus ning missugused on enim reostunud piirkonnad kümmekond aastat tagasi – Botnia lahe põhjaosa ja Soome lahe idaosa Venemaa rannikul.
Blogipostitus veebisaidi RATTARIKKAKS avamise puhul.
Kümmekond aastat tagasi sõitsin Stockholmis bussiga sadamast kesklinna. Noored paariteistaastased Eesti poisid piidlesid Rootsi pealinna tänavaid. Järsku üks ütles: “Siin ei ole ju ühtegi korralikku ratast!”
Tõepoolest, Stockholmis nagu paljudes teistes Euroopa linnades on jalgratas praktiline liiklusvahend ning liiga kallist ratast pole suure vargusohu tõttu praktiline muretseda. Tudengite seas on näiteks väga levinud ja populaarsed ühekäigulised kaitsevärvi sõdurirattad. Hollandi tudengilinnad upuvad ratastesse, raudteejaamades on kahekorruselised rattaparklad, milles on tuhandeid rattaid. Samas kõrval poes võib soodsalt osta kasutatud rattaid ning tudengid, kes ei liigu rattaga, on kindlas vähemuses.
Eestile mõeldes tuleb meelde mitu episoodi. Esimene episood – kunagine peaminister Mart Laar sõitis jalgrattaga tööle ja et ta turvaliselt kohale jõuaks, peatati politsei poolt liiklus. Sellise demol võis ka mingi mõte olla, kuid kui vaatasin hiljem õhuseire andmeid, siis just sel perioodil oli reostus suurim – ilmselt reostasid peatatud liikluse tõttu tekkinud ummikutes automootorid tühikäigul rohkem kui sujuva liikluse korral. Teine episood – ratturite protestid Tallinnas uuendatud Tartu maantee avamisel. Kolmas episood – õnnetus töökaaslasega, keda autojuhid lihtsalt ei märganud.
Hekel meie linnades seiklevad üksikud ratturid on tõsises ohus – neid ei panda liikluses lihtsalt tähele. Tõepoolest, kui ratturite arv kasvaks paugupealt näiteks sajakordseks, küll siis ka tähele pandaks. Kui oleks kuhugi neid kõiki rattaid parkida. Ja algperioodil õnnetuste arv kindlasti suureneks, kui linnavalitsused ei suuda üksikutele rattateedele lisaks kogu linnas turvalisi liiklusskeeme luua.
Kui õppisin Manchesteris, leidsin üüritud maja keldrist ratta (tudengitel oli odav kambapeale üürida maja äärelinnas). Tegin ratta korda ning hea kaaslane terveks aastaks oligi leitud. Taskulambist sai tehtud odav esituli, plastmassist õllepudelist tagumine porilaud. Keegi ei naernud, kokkuhoid oli veenev. Eestis ilmselt ei julgeks enamus tudengitest sellise lisavarustusega ringi sõita. Isetehtud praktilisus pole in.
Nii et soovin edu algatuse eestvedajatele. Eesti rattarikkaks! algatuse eesmärk on teha jalgrattaga tööle-kooli jm igapäevaste käikude tegemine niivõrd mugavaks, turvaliseks ja loomulikuks, et kergliiklus muutuks üheks eelistatumaiks liikumisviisiks Eesti linnades ja külades. Selle kevadega tahavad eestvedajad võimalikult palju häid näiteid koguda ja rattarikkamast Eestist huvitatud inimesi kokku tuua.
Minu kirjutis ilmus ka Äripäevas ja sealne anonüümne kommentaator varjunime all ‘ubin’ sai hakkama nii huvitava kirjatükiga, et kohane on see tervikuna avaldada. Ubin: “Hämmastavalt loll jutt. Seda loogikat pidi jätkates, võime väita, et inimese täisväärtusliku elu juurde kuulub suitsetamine, nädalavahetusel pildituks joomine, stressi leevendamiseks loomade tapmine ja öistel tänavatel endast väiksemate kolkimine, loomulikult veel omasooiharuse kaudu seksuaalvajaduste rahuldamine, looduse saastamine mõeldes vaid hetkeemotsioonide vajadusele ja sülitades oma järglaste vajadustele. Kõik see, mida siin peetakse täisväärtusliku elu komponentideks, on kõigest haige ühiskonna mentaalne kujutelm. Need niinimetatud vajadused on täpselt niihaiged, kui rumal ja haige on konkreetne indiviid. Sinu jaoks on normaalne kord nädalas “rihm lõdvaks lasta” ja ööklubis end pildituks lakkuda, narkari jaoks on normaalne korralik kokalaks, mitte miski nõme ööklubi ega viinalurts, pereisa jaoks on mõlemid totakad ja pühendub oma lähedastele. Inimloomal pole stressi, kui ta tegeleb õigete asjadega ja tema eluviis on loomupärane. Meie haiges ühiskonnas, harrastatakse pahupidi elu ja siis virisetakse, et näe stress tuli, näe tervis läbi. Ela kooskõlas loodusega ja sul pole stressi ega muid tobedaid hädasid.” Jätsin ka kirjavead sisse.
Kõigepealt siis, loomupärane vajadus lapsi saada, kaua elada ja maailmas ringi vaadata on haige ühiskonna mentaalne kujutelm? Ja ökoloogiline eluviis peakski selliseid vajadusi keelama?
Ilmselt oli inimene siiski häiritud sellest, et minu arvates ökoloogiline eluviis ei tohiks naeruvääristada meelelahutusi. Kui ‘ubin’ peab meelelahutusteks suitsetamist, pidituks joomist ja loomade tapmist, siis on see tema arvamus, mina ei ole seda öelnud. Aga ma olen tõepoolest siiralt huvitatud, kuidas see väljapakutud loodusega kooskõlas elamine tänapäeval välja näeb.
Toon ühe võimaliku näite.
Hommikul paned jalga Hiina püksid, mis on toodetud keskkonda reostavas tehases ning kus ekspluateeritakse laste tööjõudu. Siis pesed hambaid hambapastaga, mille valmistamisel põhjustati kasvuhooneefekti. Hommikusöögiks sööd kurgiviilu külmkapist, mis põhjustab osooniauku. Kurkide kasvatamisel reostati nitraatidega põhjavett. Ja üleüldse elad puumajas ja arvad, et see on keskkonnasõbralik, aga tegelikult ostis ehitaja selle palgid mitte metsamajanduskeskuse kaudu, vaid eraisikult, kes lagastas puude mahavõtmisel metsa. See ehitaja kasutas oma kasumit dziibi ostmiseks, mis saastab keskkonda ning on oma kängururauaga loomadele ja inimestele väga ohtlik. Su pilk langeb kuldsõrmusele, kulla tootmisel kahjustati loodust tsüaniidiga. Ja sa pole jõudnud kodust veel väljudagi ning kindlasti ei olnud see nimekiri täielik, sest WC-s on veel käimata…
Ilmselt vajab lahtimõtestamist inimese vajadus meelelahutuse järele, mida ökoloogilised mudelid võiksid naeruvääristada – pean silmas seda, et kui jätame ära näiteks lastele jõulud, siis oleme kokku hoidnud palju kasvuhoonegaaside emissioone.
Kuhu ikkagi inimene, kes väidab, et ta elab keskkonnasõbralikult, oma piirid tõmbab? Mida ikkagi siis on õigus endale lubada ja mida ei ole? Vastus nendele küsimustele sõltub ju absoluutselt ühiskonnast, kus inimene elab. Iga pügmee Aafrikas elab keskkonnasõbralikumalt kui mistahes eestlane, ka see, kes ennast ökoeluviisi väidab harrastavat.
Metsavahelisel teel kaugel asulatest peesitas RÄSTIK. Kohe kerkis küsimus: AGA KUI OLEKSIN PEALE ASTUNUD? Otsustasin kirja panna veebist kättesaadava info rästikuhammustuse kohta ning põhipunktid, kuidas rästikuhammustuse korral käituda ning kuidas mitte. Kuna ma pole vastava eriala spetsialist, siis on tegu ekspertide soovitustega.
Põhjalik jutt professor Naomi Loogna sulest ilmus 2001. aasta Terviselehes, samuti on teemat lahanud Harri Jänes. Põhipunktid meeldejätmiseks:
Üldinfo
1. Rästik hammustab ainult siis, kui talle peale astuda, teda vigastada, puudutada või muul viisil ärritada.
2. Enim leidub rästikuid Saare-, Hiiu-, Viru-, Tartu- ja Läänemaal.
3. Rästikumürk on selge kollakas vedelik, mis koosneb valkudest, aminohapetest, mineraalainetest jm. Mürgina toimivad polüpeptiidid ja ensüümid, mis lagundavad vere punaliblesid ja põhjustavad verevalumeid. Erituva mürgi kogus sõltub eelmisest jahist möödunud ajast. Mürk ei ole väga toksiline, seetõttu vaid üksikud rästikuhammustused lõppevad kannatanu surmaga. Umbes kolmandikul juhtudest mürki inimesse ei satugi.
4. Mürgi mõju inimesele saavutab maksimumi hammustushetkest 30 minuti – 4 tunni pärast, hiljem vähenedes. Mürgi toime sõltub selle kogusest, kannatanu tervislikust seisundist ja hammustuskohast. Hammustus on ohtlikum kuuma ilmaga ja juhul, kui hammustuskoht paikneb näos, kaelal või seljal. Kõige ohtlikum on mürgihamba ja seega ka mürgi sattumine veresoonde.
5. Hammustuse puhul on näha kaht teineteisest 0.5 – 1 cm kaugusel paiknevat täpikujulist haavakest, hammustus ise ei ole eriti valus ja meenutab nõelatorget. Mõne minuti jooksul pärast hammustust võib valu tugevneda, paarikümne minutiga areneda turse, nahk omandab lillakaspunase varjundi ja muutub tundetuks. Umbes tunni möödumisel võib tekkida peavalu, peapööritust ja iiveldustunne, vahel ka oksendamine. Võivad tekkida kõhulahtisus, hingeldus, nõrkustunne, nahk kattub külma higiga, kannatanu võib muutuda rahutuks ja teadvuse kaotada. Võib tekkida punetus ja paistetus hammustuse piirkonnas. See koht valutab tugevalt. Turse hammustuskohal saavutab maksimumi 48-72 t jooksul pärast hammustust. Võivad ilmneda vesivillid. Hammustuskohale lähedal olevad lümfisõlmed suurenevad. Mürgi imendudes võivad tekkida muutused mitmete elundite talitlustes, näit kopsudes. Võib kujuneda neerukahjustus. Verevalandid ning kahjustatud kudedest vabanevad ained mõjutavad vere hüübimist ja tekitavad hemolüüsi. Osal patsientidest kannatanutel tekib kohe pärast hammustust näo, huulte või keele turse.
6. Mürk kui võõrvalk võib tekitada ka anafülaktilist reaktsiooni (shokk, kõriturse, bronhispasm, mis väljendub õhupuudustundes). Shoki tunnused: kahvatu nahk, kahvatu-lillakad huuled, külm higi, keha värisemine, nõrkustunne, janu, kiire ja nõrk pulss, rahutus, võib tekkida isegi teadvusetus.
7. Lastel ja vanuritel, kelle organismi vastupanu on väiksem, esinevad selgemalt väljendunud üldised mürgistusnähud.
Ravi
8. Kannatanut tuleb rahustada ja toimetada haiglasse nii kiiresti kui vähegi võimalik. Rahustuseks: Eestis ei ole keegi teadmata aegadest saadik rästiku hammustusest surnud, kogu Euroopas on teada väga üksikuid surmajuhtumeid viimase 10-20 aasta jooksul, enamik neist Vahemeremaades (nokisrästik), või on tegemist olnud rästikumürgi suhtes ülitundlike inimestega. Ülitundlikel, sh mesilasemürgi suhtes allergilistel inimestel tasub kindlasti olla väga ettevaatlik.
9. Mida väiksem on kannatanu, seda suurem on mürgi tõenäoline kogus kehakaalu kohta ning raske üldseisundi oht.
10. Et ära hoida vererõhu langust ja kollapsit (ajuveresoonte varustuse äkilisest vähenemisest tingitud mööduv teadvusetus), peab kannatanu lamama, keelates liigutused ja hammustatud jäseme tõstmise kõrgemale, sest see kiirendaks mürgi levikut kehas. Haige katta soojalt. Hammustuskohale võib panna külma kompressi.
11. Hammustatud jalg või käsi lahastatakse käepärast olevate vahenditega, et aeglustada koevedeliku voolu ja sellega ka mürgi liikumist kudedes. Enne eemaldatakse sõrmused ja käevõrud. Paljude allikate soovituste kohaselt tuleb kannatanule anda rohkesti juua, ükskõik mida peale alkohoolsete jookide, et kiirendada maomürgi eritumist neerude ja seedekulgla kaudu. Soovitatakse juua rohkesti kuuma kohvi või teed. Samas on ka soovitusi, mille kohaselt ohtrasti juua andmine ei ole näidustatud. Ilmselt võib esineda juhtumeid ja asjaolude kokkulangemisi näiteks seoses kannatanu üldise tervisliku seisundiga, mille puhul joomine ei pruugi positiivset mõju avaldada.
12. Kas kannatanule tehakse vastumürgisüst või mitte, selle otsustavad meedikud.2005. aasta Postimehes ilmus lugu, kuidas vastumürgisüst hilines ning mis olid tagajärjed. Samas tegi tervishoiuamet 2004. aastal pressiteate, mille kohaselt pole vastumürk rästiku hammutuse korral enamasti näidustatud, sest kolmandikul rästikuhammustuse juhtudest ei satugi mürk inimesse, Eestis saada olev F(ab`)2-tüüpi vastumürk tekitab aga umbes kümnendikul patsientidest allergilisi kõrvalnähte. Absoluutseid näidustusi vastumürgi kasutamiseks pole. Suhtelisteks näidustusteks on ravile raskesti alluv või pikaajaline shokk või näo või kaela piirkonnas kiiresti leviv turse koos hingamisraskustega.Täiskasvanud patsiente peaks haiglas jälgima vähemalt 6, lapsi 24 tundi. Kui selle aja jooksul ei teki olulist turset ega üldreaktsiooni, lubatakse patsient koju. Taastumine on seda kiirem, mida noorem on patsient. Alla 14-aastased toibuvad ühe kuni kolme nädalaga. Kahel kolmandikul vanematest patsientidest säilivad valud ja tursed üle kolme nädala, neljandikul isegi kuni üheksa kuud.
Vale ja küsitav ravi
13. Hammustatud jäseme kinninöörimine vöö, paela, nööri või zhgutiga ei peata rästikumürgi levikut kehas, lisaks võib see kudesid paikselt kahjustada ja vigastada.
14. Katsed imeda suuga mürki haavast välja on tulutud, sest kudede elastsuse tõttu sulgub väike hammustushaav kohe.
15. Hammustuskoha väljalõikamine või põletamine vigastab veresooni ja närve, hilisem nakkuse lisandumine põhjustab haavamädanikku. Mürk aga liigub kehas nii kiiresti, et seda ei ole võimalik kudede eemaldamisega kõrvaldada.
16. Hammustushaavakeste määrimine mürki oksüdeeriva, s.t. kahjutustava kaaliumpermanganaadi tugevalt lilla lahusega on kasutu, sest see ei jõua mürgini.
17. Viina joomine vastumürgina on mõttetu ja isegi ohtlik, sest alkohol kiirendab mürgi levikut organismis ja viib selle ruttu ajurakkudeni.
Vältimine
18. Liikudes kohtades, kus on karta rästikuga kohtumist, kantakse tugevaid jalatseid, kõige parem säärikuid. Tihedast nahast või kummist ei tungi rästiku mürgihambad läbi, vaid libisevad ära või koguni murduvad.
Abi saamine
19. Oletame aga, et olete üksi kõrvalises kohas, näiteks sügaval metsas. Kas mobiil on kaasas ning kas on levi? Kas oskate kirjeldada, kus paiknete või kiiresti jõuda kohta, kuhu oskate ka esmaabimeeskonna juhatada? Või kui olete koos kaaslasega, kuidas käitute? Eelneva info põhjal oleks hea kõik see enda jaoks valmis mõelda… Kohe ja kiiresti peaks metsas hammustuskohale peale otsima midagi külma, näiteks sammalt või vett… See, kuivõrd tõsine on hammustuse mõju, selgub tavaliselt esimese 10 minuti jooksul. Kannatanu ei tohiks käia ega joosta. Pöördumist arsti poole ka hammustuse kahtluse korral peetakse igal juhul vajalikuks.
Ma ei leidnud selliste juhtumite kirjeldusi, kus inimasulatest kaugel ja mobiilühenduseta üksik inimene oleks saanud rästiku käest hammustada, millele omakorda oleks järgnenud tugev shokk või allergiline reaktsioon ning see inimene oleks pidanud otsustama, kuidas käituda – kas oodata ja jälgida enesetunde muutusi või püüda siiski kohe hakata võimaliku abi poole liikuma?
Ilmselt pole väikeses Eestis selliseid juhuste kokkulangemisi olnud, või teab keegi? Suurbritannias on alates 1876. aastast olnud vaid 14 surmaga lõppenud rästikuhammustuse juhtumit, neist viimane aastal 1975. Rootsis on aastas keskimselt 1300 rästikuhammustuse juhtumit, millest vaid 12% juhtudel on olnud vajalik haiglaravi.
Adam Smith kirjutas: tootmise ainsaks eesmärgiks on tarbimine. Ta tegi seda aastal 1776. Praegu, 232 aastat hiljem on eestlased lisamas sellele uut põhitõde: elu ainsaks eesmärgiks on tarbimine. Kui me ei tarbi kõike seda, mis on toodetud, variseb meie tarbimisühiskond kokku. Nii lihtne see ongi.
Seejuures on suur osa tänapäeva majandusest suunatud inimlikele nõrkustele, tervist kahjustavatele kommetele ning kindlusetusele. Kasiinod. Alkohol. Suitsetamine. Kiirtoit. Mood. Soov olla naabrist parem. Soov olla maanteel kõige kiirem. Rahakoti paksuse põhjal koostatud pingeread. Et majandus kokku ei kukuks, ei saa meeletu tarbimisriigi valitsus majanduse arengut takistada. Seda juhul, kui valitsust hinnataksegi peamiselt majanduskasvu ning ühiskonnagruppidele antud majandusliku heaolu valmislubaduste järgi. Aga täpselt nii ju me valitsust hindame.
Juba 9 aastat me mõtleme, mis on Eesti Nokia. Aga mida me üldse mõtleme Nokia all? Kas mingit Eesti oma toodet või leiutist, mida kogu maailm soovib osta ja selle tulemusena meie tarbimisühiskond saab edukalt uue puhangu tiibadesse – uued kasiinod, kallimad riided, rohkem iluoperatsioone?
Kogu maailm on muutumas. Inimeste põhivajaduste täitmiseks vajalik toit, transpordiks vaja minev kütus ja eriti jahedamas kliima kütteks ja valgustuseks kuluv energia muutuvad järjest kallimaks. Pole kindlalt teada, kas globaalsed kliimamuutused on peamiselt inimtekkelised või mitte, aga lähtutakse printsiibist ‘parem karta kui kahetseda’ ning maksustatakse kasvuhoonegaasid. Üha rohkem lähevad hinda puhtad mageveevarud, samuti puhas õhk. Lisaks muutub üha keerulisemaks hallata kõiki loodud kemikaale, millest paljude mõjudki on teadmata.
Kui analüüsida Eesti hetkeseisu, siis on meil kõik eeldused püsimajäämiseks sellises muutvas maailmas: väga suured maa- ja metsaressursid ühe inimese kohta, sealhulgas suur haritava maa osakaal; suured põhjaveevarud, võrreldes maailma paljude piirkondadega väga väikesed suurte looduskatastroofide ohud (maavärinad, vulkaanipursked, maalihked, üleujutused), tuuleenergiaressursid (mida oleks vaja õppida edukalt akumuleerima) jne. Globaalsete kliimamuutuste prognoositud mõjud Eesti majanduselule ja inimeste igapäevaelule on suhteliselt väikesed, osa neist võib pidada isegi positiivseteks. Meil on loomulikult ka probleeme, mille oleme ise tekitanud – näiteks põlevkivi keemilise töötlemise jääkide keskkonnamõjud, mida mina pean Eesti peamiseks keskkonnaprobleemiks – aga mitte midagi ületamatut, kui loogiliselt mõelda ja tegutseda. Meie lähtepositsioon on võrreldes enamiku maailma riikidega väga palju parem.
Kui me ehitaksime oma mõtteviisi üles selle põhjal, et me ei torma mõtlemata järele domineerivatele trendidele, vaid oskame analüüsida ja ette ennustada tulevikuühiskonna vajadusi ja põhimõtteid – siis oskaksime ka suunata Eesti tehnoloogilist arengut.
On valdkondi, mida arendades on võimatu mööda panna. Nende hulka kuuluvad näiteks energiasäästlikud ja ohtlike kemikaalide vabad hooned, teaduspõhised uute ravimeetodite ja ravimite arendused, alternatiivenergeetika, kohalikele vajadustele ja võimalustele põhinevad keskkonnatehnoloogiad jne. Olles ehitanud vastavad kompetentsid üles siin Eestis tekib nende järele üsna kiiresti ka rahvusvaheline nõudlus.
On täiesti uusi valdkondi, mis on kogu maailmas veel loomisjärgus. Näiteks puuduvad efektiivsed inimlike nõrkuste ja stressi vastu suunatud lahendused. Probleemide teadvustamine toimub isegi laulude kaudu – kui ikka kellegi arvates on tõesti väikelinnade lemmikspordialaks meeleheide, siis on midagi väga valesti. Oleme mattunud ja hakanud siiralt uskuma väärtushinnanguid, mille hulka kuuluvad beibekultuur, hängimine, poekartulid (kooritud!) ja kõik muu, mis on naabrist parem. On olemas (veel) väga palju inimesi, kes säilitavad teistsugust mõtteviisi ja püüavad seda ka oma lastele edasi anda, aga agressiivsete üha mõttetumate asjade tarbimisele suunatud meediarünnakute taustal on neil järjest raskem…
Oleme rääkinud abstraktselt, et meil on vaja rohkem insenere ja doktorikraadiga teadlasi. Vähem aga oleme süüvinud sellesse, kas ja kuidas me tahame suurendada olemasolevat õpet või suudame ka panna aluse uute tulevikutehnoloogiate arendamisele, koolkondade tekkele ja õpetamisele. Aga veelgi olulisem – oleme ise ära kadunud, rämpsmeedia ja asjade ostuga kaasneva prügi alla maetud ning ainult mõneks üksikuks hetkeks, näiteks laulupeoks, suudame oma pead veel välja pista.
Äsjase Kalev Spa juhtumi ajendil otsisin, kas ka mujal maailmas midagi taolist toimunud ning mis olid põhjused. Lisaks on Eesti meedia teemakäsitlus teaduslikus mõttes liiga pinnapealne.
26. augustil 2005 toimus õnnetus Nirvana Spas (Wokinghami lähedal, Suurbritannia) – 40 inimest vajasid arstiabi klooripilve sisse sattumise tõttu. Üks inimene viidi haiglasse, siiski polnud tema olukord ohtlik. Eriliseks muudab õnnetuse asjaolu, et tegemist oli lux-spaga, mida külastasid peamiselt kuulsused.
Keemiaõnnetuste põhjuste uurimise veebisait kirjeldab klooripilve juhtumit gümnaasiumi ujulas, kuna tuuakse välja detailid, siis jäetakse toimumiskoht ja aeg anonüümseks. Selles õnnetuses oli ka üks hukkunu – 80-ndates mees, kes südamepuudulikkuse tõttu kasutas eraldi hapnikku, viidi haiglasse uuringutele ning sai 24 tundi peale õnnetust südameataki, mis kohtuasjas seostati õnnetusega. Uurijad tõid välja kaks peamist võimalikku põhjust kloori eraldumiseks – vedela naatriumhüpokloriti NaOCl ja soolhappe HCl kokkusegamine töötajate poolt või sensorite rike, mis põhjustas liiga suure NaOCl koguse pumpamise. Esimese arvatava põhjuse tõid keemikud välja, kuna kloor eraldub vaid siis, kui naatriumhüpoklorit puutub kokku ja reageerib hapetega või happeaurudega. Nii arvatigi, et töötajad olid neid kogemata kokku seganud. Kokkuvõttes jäädi siiski teise arvatava põhjuse juurde – selgitati ka, et vigane sensor võib peale uut sisselülitamist uuesti tööle hakata.
Kloor võib eralduda ka kodumajapidamises, kui näiteks kokku segada tualetipuhastit pesuvalgendiga. Kuna lapsed näiteks on sageli varmad oma mängude käigus kõiksugu segusid tegema, tuleb ka kodukemikaalide suhtes olla äärmiselt ettevaatlik. Sageli hoitakse valgendeid ja puhasteid ju samas kohas! Veelgi hullem, kui lastel tuleb pähe kemikaale juua… Üldiselt soovitan kõigil oma kodukeemia kättesaadavus lastele üle vaadata – lapsed üldreeglina teavad, et tegemist on mürgiste ainetega ja ei hakka neid jooma, kuid väga suur oht võib olla ka lihtsal kokkusegamisel!
Kokkuvõttes pean kemikaalide ja nende omavaheliste reaktsioonide poolt loodud ohtusid ka Eestis üheks suurimaks ohuks meie tervisele ja elule, aga loomulikult ka keskkonnale.
Mis puutub Kalev Spa juhtumisse, siis kirjandusallikatele tuginedes pidid klooripilve tekkeks eri ained segunema, näiteks NaOCl vesilahus ja väävelhape. Ei tundu võimalikuna, et koristajal lihtsalt ‘ämber läks ümber’ – kui ämbris oleks selline segu, mis võib lendudes kahjustada kogu veekeskuses kümneid inimesi, siis oleks see suureks ohuks juba ämbrist endast lendumisel ka koristajale endale. Lenduva vedelikuga ämbri lihtsal ümberminekul ei juhtu midagi muud ju, kui lenduvus suureneb vaba pinna suurenemise tõttu umbes suurusjärgu või paari võrra.
– – –
Täiendatud 2. juuli hilisõhtul. Peale selle blogikirjutise kirjapanekut asendus ka meedias ‘ämbri ümberminek’ kahe uue versiooniga – NaOCl vesilahuse ämber läks ümber ja põrandal oli juba happeloik (!) või siis anumasse kallati NaOCl liiga palju, nii et see hakkas üle ajama ning osa sellest sattus väävelhappe anumasse (??). Varasemate juhtumite puhul on uurijatel siiski eelkõige olnud kahtlus, et keegi segas ained – NaOCl vesilahuse ja väävelhappe – kokku rumalusest ja teadmatusest, et need omavahel võivad reageerida, näiteks mõeldes, et miks basseiniveele lisada kaht vedelikku eraldi, kui saab ka korraga… Kuna avati kriminaalasi, siis loodetavasti selgitab uurimine tegeliku põhjuse. Veel kord aga tähelepanu kodudes – ärge hoidke kodukeemiat väikelastele kättesaadavas kohas!
Toiduainete hinnatõus lööb igaüht, kõige valusamalt aga riike ja piirkondi, kus näljahäda juba ammu käes. ÜRO Maailma Toiduprogramm on koostanud interaktiivse kaardi, mis hetkeolukorda kajastab. Kummalisel kombel on Läti loetud riikide hulka, kus 2.5-4% elanikkonnast on näljahädas (veebisaidi andmetel 100000 inimest ehk 4% elanikkonnast), samas kui Eestis on vastav arv 0. Samas pole ka Leedus ühtegi hädalist. Sisusse tungides tundub, et metoodiliselt on andmeid sisestatud vaid 100000 inimese kaupa. Midagi on Ida-Euroopa andmetega viltu, sest ka Rumeenias pole ühtegi hädalist kirja pandud. Aga see selleks.
Kaardi põhisisuks on see, et kuigi maailmas on piisavalt toitu kõikidele, sureb iga viie sekundi jooksul ometi üks laps nälja kätte ning 820 miljonit inimest lähevad igal õhtul alatoidetuna magama. Hinnatõusu juures on kõige haavatavamad vaesed linnaelanikud arengumaades, kes niigi kulutavad üle poole oma sissetulekust toidule. Globaalse toiduabi suuremat vajadust on hakanud rõhutama Jaapani peaminister Yasuo Fukuda, pakkudes selle peateemaks eelseisvale G8 kohtumisele. Seejuures peaks Jaapani abi Aafrikale aastaks 2012 suurenema 1.7 miljardi dollarini. Samal ajal on peamised võitjad suurfarmerid suurriikides, sealhulgas USA-s, Brasiilias, Argentiinas, Kanadas ja Austraalias – saakide eest kasseeritakse sisse rekordhindu.
Hinnatõusu põhipõhjusteks on järgmiste faktorite koosmõjud:
1) maailma rahvastiku jätkuv kasv – 30 aasta pärast arvatakse Maal elavat üle 10 miljardi inimese;
2) toiduainete tarbimise kiire kasv ühe inimese kohta kiiresti arenevates suurriikides, eriti Hiinas ja Indias;
3) energiakriis – eriti nafta hinna hüppeline tõus;
4) kliimamuutused, mis piirkondlikult toovad kaasa kas kõrbestumist, üleujutuste sagenemist, vihmaperioodide muutusi, torme jne – saakide kahjustused suurenevad; samuti piirkondlikud saakide hävinemised, mis ei pruugi olla kliimamuutustega seotud;
5) kliimamuutuste vastu võitlemine: biokütuste tootmise subsideerimine on vähendanud toiduks kasvatatavate kultuuride pindala;
6) eeltoodud info ärakasutamine spekulantide poolt – kasutades neid põhjendusi tõstetakse lihtsalt müügihindu.
Samas peamise abinõuna näljahäda leevendamiseks plaanivad Maailmapank, ÜRO Toiduprogramm ning paljud riigid hädaabi suurendamist. Seejuures vaid väikene osa toetustest läheb kohaliku põllumajanduse arengule kaasaaitamiseks, enamuses tarnitakse lihtsalt valmis toiduaineid.
Kokkuvõtvalt on selge, et näljahäda leevendamiseks plaanitud meetmed leevendavad tagajärgi, kuid ei võitle põhjustega – jätkusuutlik lahendus oleks ikkagi põllumajanduse ja ettevõtluse arengule kaasa aitamine probleemsetes piirkondades. Tõsi, kohati on see ilmselt võimatu, kuid kindlasti on ka palju kasutamata võimalusi.
Sergio Sedia elab oma abikaasa Giuliaga linnas nimega Cimitile, mida ümbritsevad Itaalia parimad põllumaad. Sellest hoolimata on samasse piirkonda juba üle 20 aasta salaja kuhjatud tuhandeid tonne tööstusjäätmeid. Eriti kardab Sergio asbesti, pliid ning dioksiine. Oma veel sündimata lapsele elamisväärse elukeskkonna tagamiseks otsustatigi Shveitsi kasuks, kuna lisaks jäätmetele peetakse vaenlaseks ka Itaalia riiki, mis jätkuvalt ei pööra probleemidele küllaldast tähelepanu.
Esimene asüülitaotlus lükati tagasi põhjendusega, et reostuse kohta puuduvad ametlikud andmed ning Itaalia on õigusriik. Perekond on pöördunud Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) poole, olles pannud kokku tunnistajate ütlused ning meediaartiklid.
Trükkige otsingumootorisse sõnad ‘Tallinn tolm’ või ‘Tartu tolm’, lugege läbi mõned kirjutised ja teile avaneb masendav pilt. Otsesed tervisekahjustused ja turiste peletav räpasus on ehk kõige julmemad tagajärjed, mõned inimesed aga saavad paremini aru, kui tuletavad meelde, kuidas nii enda kui kogu ümbruskonna autod on peale väikest vihmahoogu, millele eelnevalt tuul on tolmu üles keerutanud, täielikult määrdunud. Korrutage kümme tuhat määrdunud autot läbi pesu hinnaga sada krooni ning saategi miljoni peale iga sellist vihmahoogu. Ehk on sellest lihtsam aru saada kui hinnata inimese tervist rahaühikutes.
Töötasin kaks aastat Põhja-Itaalias ning selle aja jooksul pidin autot pesema täpselt 2 korda. Neile, kes arvavad, et põhjuseks on Põhjamaade karm kliima, siis võrrelge Stockholmi ja Tallinnat. Olen lugenud mitmeid arvamusi, mille kohaselt üheks põhjuseks on naelkummid, sest iga 100 km läbimine naelkummidega auto poolt toodab 3-4 kg tolmu. Samuti on räägitud sellest, et tolm pärineb ehitusplatsidelt. Üldises plaanis on arusaam, et enne, kui kevadine taimekasv pinnaseosakesed kinni seob, probleem ei lahene. Soovitatud on kastmist ja puhastamist, aga see on võitlemine tagajärgedega, mitte põhjustega. Käivitatud on ka uuringuid, et leida tolmuosakeste analüüsi teel, kustkohast need ikkagi pärinevad.
Mind vaevab, kas eestlase talupojamõistus ei ole tõesti võimeline kiiresti selgitama, mis on tolmu peamisteks allikateks. Käivitatud on fotokonkurss ‘Augud tänavatel’, mis ilmekalt näitab, kuidas teed lagunevad. Tolmu allikateks on eriti teede ääred, lagunenud äärekivid ei suuda takistada pinnase valgumist sõiduteele, autod ja tuul keerutavad tolmu üles. Äratallatud ja autodega ülesõidetud haljasalad ei suuda samuti pinnaseosakesi siduda. Võib-olla tõesti on ka ehitusplatsidel väga oluline osa.
Tolmu peamiste põhjuste selgitamine ei ole raketiteadus. Võib-olla on ka naelkummidel oluline osa, aga miskipärast ei suuda seda uskuda. Mis ei tähenda, et võiks hinnata naelkummide mõju teede lagunemisele – aru saades, et teatud tingimustes võivad naelkummid elusid päästa. Samas, mujal maailmas tegeldakse sellega, et parandada teekatete kvaliteeti – et naelkummide mõju oleks väiksem. Igal juhul ei saa naelkumme keelava seadsusandluse väljatöötamist pidada väga tõsiseks sammuks tolmuprobleemidega võitlemisel.
Minu kogemused kinnitavad, et lihtsate ja mitte eriti kallite lahendustega on võimalik paljukordselt vähendada kahjulike mõjude põhjuseid, antud juhul tolmu allikaid. Põhjuste selgitamiseks ei ole vaja kulutada miljoneid, piisab, kui tolmurikastel perioodidel kaasata avara silmaringi ja teadmistega ekspertrühm. Ühes piirkonnas on ühed peamised põhjused, teises teised, kuid kõik need on tuvastatavad. Järgmise sammuna on võimalik leida lihtsad ja otstarbekad lahendused. Kui me ei mõtle loogiliselt, varjutab ametkondlikkus ja bürokraatia kogu mõtte- ja teadmistemaailma, ning see on kõige hullem. Meil on probleem ja iga ametkond püüab tõestada, et see pole tema süü või et vastavalt analüüsidele probleemi ei eksisteeri või pole see piisavalt tõsine. Me ei lähtu enam normaalsest mõistusest, vaid eeskirjadest, mis on loodud meie endi jaoks põhjusel, et ka järgnevad põlved õpiksid meie kogemustest!
Ka prügikoristuse ‘Teeme ära!’ tegijad on otsinud uusi väljakutseid, sest välja töötatud tehnilised lahendused loovad võimaluse ka muid reostusobjekte kaardistada. Ekspertidega koostöös võiks kaardistada tolmu peamised allikad. Rahvaalgatusel on ka selle probleemi lahendamisel kõik võimalused olemas.
Keskkonnaabi 
