Protestid Saksamaal E10 bensiini vastu

Kuidas on see võimalik, et uue E10 bensiini vastu protestivad Saksamaal korraga nii autoomanikud kui keskkonnaaktivistid?

E10 sisaldab vähemalt 90% tavabensiini ja kuni 10% etanooli. Senini on müügil olnud kuni 5%-lise etanooli lisandiga bensiin ning see veel olulisi negatiivseid  mõjusid automootoritele kaasa ei toonud. Kuskohast aga jookseb piir?

Mõte võtta E10 laialt kasutusele tundub olevat esimesel pilgul hea – väheneb sõltuvus naftast ja kasvab biokütuste kasutamise osakaal, 20-30% võrra vähenevad CO emissioonid ning väidetavalt kulub mõnevõrra vähem kütust. Samas ajakiri Auto Bild sai testi tulemuseks, et E10-t kulub tegelikult rohkem.  Saksamaa biokütuste ühingu väitel ongi E10 energiasisaldus tegelikult 1.9% väiksem kui E5-l.

Paraku peavad eriti vanemate karburaatoriga autode omanikud oma autod ümber seadistama. Samuti on teada, et liiga suur etanoolilisand võib bensiinimootorit kahjustada ning kuigi väidetakse, et 10% lisand pole veel ohtlik, ei tundu autoomanikud seda uskuvat. Internetis ringlevad teated sellest, kuidas E10 kasutamise tagajärjel on automootorid hakanud tegema imelikke hääli.

Greenpeace’i ja teiste keskkonaaktivistide protestid on seotud etanooli tootmisega kaasnevat probleemidega arengumaades. Näiteks on Ladina-Ameerikas alanud ettevõtjate hulgas suhkruroost etanooli tootmise buum, sest etanooli eksport Saksamaale on kõige kasumlikum tegevus. Saksamaad külastas suhkrurooistanduse tööline Nikaraaguast, kes rääkis, kuidas istandusi töödeldakse mürgiste kemikaalidega ning selle tagajärjel on tugevasti kahjustunud tööliste tervis. Samamoodi hävitatakse biokütuste tootmiseks vihmametsi. Biokütuste masstootmine toob samuti kaasa toiduainete hindade tõusu, sest üha rohkem haritavat maad kasutatakse biokütuste tootmiseks. Lisaks, kui arvutada kokku, kui palju kütust kulub biokütuste tootmiseks, siis võib koguefekt olla olematu. See aga sõltub tootmise efektiivsusest. Igal juhul on need probleemid ka karikatuurina välja toodud.

Loodetakse tehnoloogilise läbimurde peale tootmaks efektiivselt etanooli ja teisi vedelkütuseid tselluloosist. Seda aga ei ole veel toimunud.

Nii võib uuel regulatsioonil olla tulem, mille vastu ühinevad korraga nii  autoomanikud kui keskkonnaaktivistid…

2011 esimene lugu – Saksamaa dioksiinide juhtum

Aasta 2011 algas jällegi ettearvamatu keskkonnaprobleemiga. Ligi 3000 tonni Saksamaal müüdud toidulisandit sisaldas lubatust palju kõrgemas kontsentratsioonis dioksiine, selle baasil valmistati umbes 150000 tonni sööta linnu- ja seafarmide tarbeks.

Dioksiinid kui teadaolevatest ühed mürgiseimad keemilised ühendid tekivad kloori sisaldava plastprügi, eriti meditsiiniliste jäätmete põlemisel, mingil määral ka kivisöe-, nafta- ja paberitööstuses. Saksamaa probleemi allikaks oli riigi põhjaosas paiknev tehas, mis toodab erinevaid aineid, muuhulgas nii toidulisandeid loomatoitudele kui lähteaineid paberitööstusele. Kuidas dioksiinid toidulisandi hulka sattusid, seda hetkel uuritakse – tõenäoliselt oli tegemist õnnetusega või tootmisprotsessi muutmisega näiteks raha kokkuhoiu eesmärgil. Biodiislitootja poolt tarnitud rasvhapped, mis pidid minema tööstuslikku kasutusse, sattusid loomatoidu hulka.

Probleemi ilmnedes suleti Saksamaal 1000 farmi, ent kui selgus, et levik oli arvatust suurem, kujunes suletud ettevõtete ja farmide arvuks koguni 4709. Samuti ei piirnenud levi vaid Saksamaaga – kõrgendatud dioksiinisisaldusega mune oli eksporditud Hollandisse ning majoneesi lähteaineid Suurbritanniasse. Lõuna-Korea keelustas Saksamaa päritoluga linnu- ja sealihatoodete impordi.

Tähtis on aru saada, kui väike dioksiinide kogus võib olla juba ohtlik ning põhjustada paljunemis- ja arenguprobleeme, kahjustada immuunsüsteemi ning põhjustada vähki. Eriti ohtlikud on dioksiinid rasedatele naistele ning võivad kanduda edasi lastele. Dioksiinid bioakumuleeruvad toiduahelas, seega kasvavad ka ohud. Organismi sattudes on dioksiinid keemiliselt stabiilsed ja ladestuvad rasvkudedesse. Toidurasvades on dioksiinide lubatud kontsentratsiooniks 0.75 nanogrammi kilogrammi kohta ehk protsentides 0.000000000075%. See piirmäär oli ületatud 77-kordselt, dioksiinide sisalduseks määrati Scheswig-Holsteini põllumajandusministeeriumi andmeil 58 nanogrammi kilogrammi kohta.

Tegelikult määrati kõrgendatud sisaldus juba 2010. aasta märtsis – vastav info aga ei jõudnud ametkondadeni enne detsembri lõppu. Intsident ilmnes esmalt 27. detsembril 2010, kuid algselt arvati, et saastunud oli vaid 26 tonni linnu- ja loomasööta.

Leitud on, et kõnealune ettevõte polnud isegi ametlikult registreeritud. Instidendi tulemusena võib loomatoitude kontroll muutuda rangemaks. See pole ka esimene kord, kui dioksiiniprobleem toiduainetes Euroopa Liidus ilmneb. 2008. aasta algul ütlesid Jaapan ja Lõuna-Korea ära mozzarella juustu tellimused, kuna tekkis kahtlus kõrgendatud dioksiinisisalduse kohta Itaalia pühvlipiimas. Samal aastal leiti kõrgeid dioksiinikontsentratsioone Iirimaal sealihas, Põhja-Iirimaal tapeti 7000 lehma. Põhjuseks oli jällegi saastunud loomatoit.

Kuna Euroopas on toiduainete tootmise ja töötlemise süsteemid rahvusvaheliselt tugevalt omavahel seotud, siis üks viga tootmisprotsessis võib kaasa tuua väga suure rahvusvahelise probleemi.

 

 

 

 

 

Hoiatus: heeliumi sissehingamine võib olla eluohtlik

Heeliumi abil hääle peeneks muutmine on jõudnud juba ka meie telekanalite mängudesse. Nalja on palju ja kindlasti on neid, kes soovivad samuti järele proovida.

14. novembril 2010 suri Põhja-Iirimaal 13-aastane tüdruk Jordan McDowell. Surma arvatav põhjus: heeliumi sissehingamine, hapnikupuuduse teke, südame seiskumine. Seejuures võib hapnikupuudus tekkida sekunditega. BBC lisas arsti hoiatuse, mille kohaselt lapsed ei tohiks heeliumiga sel viisil mängida. Eriti ohtlik on otse suhu lasta tugeva surve all olevat heeliumi.

Internetiotsing lisab sellele hiljutisele õnnetusele analoogseid surmajuhtumeid.

14. detsembril 2009 leiti Riverside’is (USA, Kalifornia) oma toast surnuna 17-aastane Micah David. Poisi isa rääkis, et Micah ostis Walmartist väikse heeliumikanistri. Politseiametniku jutu järgi oli poiss lasknud gaasi kilekotti ning pannud kilekoti pähe. Niiviisi ta leitigi.

Kanadas Briti Columbias on heeliumi sissehingamine olnud levinuks enesetapu meetodiks.

Ka gaaside müügiga tegeleva ettevõtte AGA ohutusjuhis räägib heeliumiga seotud otsesest ohust: „Heeliumi sisalduse tõus sissehingatavas õhus tekitab lämbumisohtu. Heeliumi sisalduse tõusu ei ole võimalik määrata aistinguliselt. Puhta heeliumi sissehingamisele järgneb meelemärkuseta olek ja vältimatu surm.“

Et oht reaalselt eksisteerib, seda võib aru saada ka Hinnavaatluse foorumist. Kasutaja G80 on kirjutanud: „No olen isegi päris mitu korda heeliumipalliga nalja teinud. Kui järjest palju heeliumi sai hingatud, siis läks tunne imelikuks, sest keha ei saanud hapnikku enam. Aga muidugi, kui õhku pole enam ja hingad heeliumi sisse, siis kaotadki teadvuse natukese aja pärast ja sured, kui hapniku ei saa. Aga heelium otseselt “mürgine” ei ole.“ (Kirjavead parandatud.)

Nii et heeliumiga ei tasu mängida – üledoosi ja äkksurma oht on reaalne.

Sõda prügila vastu: uus vaatus

Politseieskordi saatel liikuvad prügiautod on jällegi saanud Itaalias Campania regioonis reaalsuseks. Napoli tänavad on kaetud prügiga, eeslinnades mässavad inimesed ehitavad barrikaade. Puhkenud on tulekahjud, mis suurendavad riske veelgi – prügi põlemisel tekkivad dioksiinid kuuluvad kõige ohtlikumate keskkonnamürkide hulka. Prügiautosid on hävitatud juba kümnete kaupa. Vanemad on oma lastele kooli järele läinud, et nad ei satuks vägivalla keskele.

http://www.ecologiae.com/terzigno-discarica/24754/

Süüdistused rahvusvahelises meediaruumis lendavad jällegi kohaliku maffia Camorra suunas, mis olevat huvitatud vaid kasumist ja ei hooli inimestest. Tegelikkuses on probleemid pigem tehnoloogilist laadi. Campania regiooni prügiprobleem pidi lahenduma prügipõletustehaste käikulaskmise abil Acerras, paraku on tekkinud olulised hilinemised. Seniks aga tuleb prügi kusagile ära paigutada – linnaelanike seisukohalt peavad tänavale paigutatud prügikotid kusagile lihtsalt kaduma…

Rahutuste tekke otseseks põhjuseks on Terzigno lähistel paikneva Vitiello karjääri prügila avamine, kuna prügi lihtsalt ei ole kuskile panna – naaberregioonid on prügi vastuvõtmisest keeldunud. See sisuliselt Euroopa suurim prügila paikneks Vesuuvi rahvuspargi äärealal 800 m kaugusel Terzignost.

http://vesuvionline.ilcannocchiale.it/2010/09/19/gli_scellerati_delbuongoverno.html

Väikelinn Terzigno paikneb Napolist 20 km ida pool – sisuliselt Vesuuvi jalamil ning teisel pool vulkaani. Niivõrd tihedasti asustatud piirkonnas on prügilate asukohtade leidmine lihtne – ainsateks võimalikeks kohtadeks on ammendatud kaevandused. Nii tekkiski plaan põletustehase hilinemise tõttu viia prügi Vitiello karjääri Terzigno lähistel. Vulkaani nõlvale rajatud prügila puhul kardetakse nii vee- kui õhureostust.

http://212.239.51.17/terzigno/img/public/panorama_terzigno.jpg

Väljavõte: Google Maps

Kogu Terzigno on jalgel, rahutused on levinud ka naaberlinna Boscorealesse. Naised, lapsed ja vanurid kogunevad rahulikult, noormehed aga purustavad poeaknaid, süütavad prügiautosid ning põletavad Itaalia lippe.

Peale uudist, et öö kattevarjus on prügiautod oma koormad karjääri tühjendanud, algas rünnak. Via Passantil tõkestati autode tee ning rünnati nii kivide kui süütepudelitega. Kakskümmend autot pääsesid politseieskordi all läbi, kaheksa langesid rünnaku ohvriks. Autojuhid põgenesid paanikas. Mitmed politseinikud on saanud vigastusi. Ainsaks olukorra lahendajaks arvatakse jälle olevat peaminister Silvio Berlusconi – täpselt nagu 2007-2008 prügisõjas. Tänu eelmise prügisõja ajutisele lahendamisele kindlustas Berlusconi endale eelmistel valimistel võidu. Nüüd lubas ta Terzignole rahalist kompensatsiooni, kuid kohalikud juhid keeldusid, lubades oma territooriumi iga hinna eest kaitsta.

Blokaadi tulemusena on Napoli tänavatele kuhjunud juba 2400 tonni prügi.

Sekkunud on ka Rooma paavst Benedictus XVI, kes on öelnud, et uudised on alarmeerivad ning olukorrale tuleb leida õiglane lahendus kõikide osapoolte heas tahtes ja koostöös.

Lisaks ei maksa unustada, et ka Vesuuvi aktiviseerumise oht lähiaastatel on küllaltki suur… Aastal 79 toimunud Vesuuvi purskes oli Terzigno tõenäoliselt üks esimesi, mille kuum tuhapilv hävitas.

Meenutuseks kirjutis eelmisest prügisõjast.

VIDEO: MÄSS

VIDEO: DEMONSTRATSIOON JA PÕLETATUD PRÜGIAUTOD

VIDEO: ÜLEVAADE VITIELLO KARJÄÄRIST

Allikad:

http://altocasertano.wordpress.com/category/speciale-emergenza-rifiuti-campania-caserta-napoli/

http://www.corriere.it/International/english/articoli/2010/10/22/terzigno-trash.shtml

http://news.yahoo.com/s/afp/20101023/ts_afp/italyenvironmentprotest_20101023175758

Mis on punane muda?

Inimohvritega õnnetus Ungaris on tekitanud küsimusi, mis on see punane muda, mis tungis Devecseri ja Kolontari asulatesse Ajka alumiiniumitehase jäätmehoidlast.

Google Maps: punase muda jäätmehoidla eristub selgelt

Veel 1986. aastal toodeti Ungaris 856000 tonni alumiiniumoksiidi, praeguseks ajaks on see vähenenud mitukümmend korda. Alumiiniumimaagiks on boksiit – settekivim, mis tekib soojas ja niiskes kliimas peamiselt alumosilikaatide porsumisel (keemiline murenemine ja sellele järgnev settimine kontsentreerib alumiiniumi) ning koosneb alumiiniumoksiidist ja alumiiniumhüdroksiidist (sisaldades 30-54% Al2O3), lisanditest peamiselt ränidioksiidist, rauaoksiididest ja -hüdroksiididest, savimineraalidest ning titaanoksiidist. Värvuselt on boksiit hallikas, pruun, kollakas või punakaspruun.

Et alumiiniumi toota, tuleb kõigepealt alumiiniumoksiid puhastada. Selleks kasutatakse peamiselt Bayeri protsessi. Boksiiti uhutakse kuuma NaOH lahusega (175 °C), mille tulemusena alumiinium lahustub, lisandid aga mitte. Jääk filtreeritakse ning sellele ei ole head kasutust senini leitud – seda juba 120 aastat! Suure rauasisalduse tõttu on jääk punaka värvusega ning kuna tsementeeruvaid mineraale pole, paigutatakse püdel mass – punane muda – settebasseinidesse ootuses, et see aja jooksul tiheneb ja kuivab. Alumiiniumoksiid saadakse hüdroksiidist selle kuumutamisel 1050°C-ni.

Aluselise uhtmise tagajärjel on punase mudaga kokku puutuval veel väga kõrge pH, ulatudes Ungaris 13-ni, mujal maailmas teatud juhtudel ka 14-ni. Seega ei avalda inimestele otsest keemilist mõju mitte plii, nagu mitmed infoallikad on väitnud, vaid väga aluseline NaOH vesilahus, mis põhjustas inimestel silma- ja nahakahjustusi. Muda sisaldab tõepoolest ka kõrgendatud kontsentratsioonides raskmetalle, näiteks pliid, kaadmiumi, arseeni ja kroomi. Samas inimohvrite põhjuseks Ungaris oli ikka mudavool – tammi purunemise tagajärjel vabanes hinnanguliselt 0.7-1.1 miljonit kuupmeetrit muda, mõjutades 40 ruutkilomeetri suurust ala. Võrdluseks: Ülemiste järve pindala on 9.6 ruutkilomeetrit. Jõgedesse tungides muda küll järk-järgult lahjendub, kuid reostab jõe, settides järk-järgult jõe põhja.

Huvitava kokkusattumusena töötasin aastail 2001-2003 Itaalias Ispras EL Ühisteaduskeskuses ühes toas ungarlasega ja nõustasime teadlastena EL uue kaevandusjäätmeid käsitleva seadusandluse kujundamist peale seda, kui aastail 1998-2001 olid toksiliste jäätmete tammide purunemised Rootsis, Hispaanias ja Rumeenias. Ungarlane ütles siis – ka meil on jäätmeid, nimelt punane muda… Samas sellist katastroofi Ungaris poleks küll oodanud, sest tammide stabiilsuse tagamisele on pööratud viimase 10 aasta jooksul suurt tähelepanu. Ka ettevõtte esindajatele tuli õnnetus täieliku väga halva üllatusena. Hetkel püütakse muda stabiliseerida kipsiga.

Ohte mitte tunnistav on avaldus ettevõtte Mal Magyar Aluminium kodulehel:

“Our company has committed itself considerably to minimise all negative effects on the environment and to comply with the European standards. Up-to-date process and equipments are used to protect the purity of air and natural water. Suitably localized, up-to-date, fail-safe ponds equipped with monitoring system are available to dispose the red mud. We devote ourselves to recultivate the red mud dumping area. The filled red mud disposal ponds are continuously covered with soil and plants. The environment management system according to ISO 14001 was introduced in 1999.”

Tõlge: “Meie ettevõte on tõsiselt pühendunud muutmaks minimaalseks kõik negatiivsed keskkonnamõjud ning vastamaks Euroopa standarditele. Õhu ja vee puhtuse tagamiseks kasutatakse kaasaegseid protsesse ja tehnikat. Punase muda ladestamiseks on olemas sobiva asukohaga kaasaegsed ja õnnetuskindlad settebasseinid, mis on varustatud seiresüsteemiga. Oleme pühendunud punase muda jäätmehoidla korrastamisele, kattes neid järk-järgult mulla ja taimedega. Keskkonnajuhtimise süsteem, mis vastab ISO 14001 standardile, käivitus aastal 1999.”

Nii et jällegi, nagu ka Mehhiko lahe naftakatastroofi puhul – õnnetuse toimumise tõenäosust peeti olematuks. Ettevõte on teinud ka ametliku avalduse. Väite kohaselt jäi reservuaari 96-98% mudast, seega keskkonda tungis 2-4%.

Eestis nii suuri ohte ei ole, põlevkivituha platood ja ka poolkoksimäed on kivistunud, kuna jäägid sisaldavad tsemendimineraale. Küll on minevikus Balti soojuselektrijaama tuhaväljadelt Narva veehoidlasse pääsenud aluselist vett. Ka Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidla on praeguseks korrektselt kaetud, mere uhtumise eest kindlustatud ja suletud.

Malaaria ja Eesti konkurentsivõime

Septembri alguses levis Eestis kulutulena äriuudis: Eesti suurim tugevus globaalse konkurentsivõime seisukohalt on malaaria vähene esinemine. Tõepoolest, WEF raporti kokkuvõttest Eesti kohta otsekui ilmnes, et Eestile oli pandud pingereas esikoht malaaria vähese esinemise tõttu. Numbri 1 nägemine riigi tulemuskokkuvõttes (lk 152) oli ilmselt tõepoolest nii ebatavaline, et uudise pealkirjas polnud enam kahtlust.

Millesse aga ajakirjandus ei süvenenud, oli see, et Eesti jagas seda esikohta koos Albaania, Alžeeria, Armeenia, Austraalia, Austria, Bahreini, Barbadose, Belgia, Bosnia ja Hertsegoviina, Brunei, Bulgaaria, Kanada, Tšiili, Horvaatia, Küprose, Tšehhi, Taani, Egiptuse, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Islandi, Iirimaa, Iisraeli, Itaalia, Jaapani, Jordaania, Kasahstani, Kuveidi, Läti, Liibanoni, Lesoto, Liibüa, Leedu, Luksemburgi, Makedoonia, Malta, Mauritiuse, Moldova, Mongoolia, Montenegro, Maroko, Hollandi, Uus-Meremaa, Norra, Omaani, Poola, Portugali, Puerto Rico, Katari, Rumeenia, Venemaa, Serbia, Singapuri, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania, Rootsi, Šveitsi, Süüria, Taivani, Trinidad ja Tobago, Tuneesia, Ukraina, Ühinenud Araabia Emiraatide, Suurbritannia, USA ja Uruguaiga. Kõikide tulemuslehel on samuti number 1.

Kokkuvõttes 1.-71. koha jagamine 139 riigi hulgas, mille kohta öelda, et ’oleme esikümnes’, on küll liiast. Enamgi veel, raporti leheküljel 406, kus sama indikaator on lahti seletatud, ilmneb, et neile 71 riigile seda indikaatorit üldse ei rakendatud (score n/appl). Ka selleks polnud vaja teha mingit suurt uurimust, vaid lihtsalt vaadata malaaria leviku kaarte.

Malaariasse haigestumise riskidega riikide kaart. Allikas: Wikipedia

Eesti meediaruum tundub endiselt olevat igasuguste edetabelite suhtes äärmiselt vastuvõtlik, tegu on otsekui lastehaigusega – mis nad seal laias maailmas meist küll jälle arvavad. Siiski tuleks igasuguste uuringute metoodikasse samuti süveneda.

Avalik kiri Vormsi rahvale plaanitud tuulepargi kohta

Minu poole pöördus Elle Vormsi saarelt küsimusega, mida ma arvan sinna tuulepargi rajamise kohta. Selline on minu vastus.

Tuuleenergia kasutamine – kas Vormsi võimalus või oht?

Olen Vormsil käinud vaid korra, 1987. aasta kevadel. See oli geoloogiline ekspeditsioon, mis on siiani meeles – fossiilide otsimised merekaldal, majakas, rändrahn nimega Smen, rõngasristid kalmistul. Kõik oli väga omapärane ja meeldejääv ning kiusatus on kõike seda kümneid aastaid hiljem uue pilguga vaadata.

Kui uue külastuse ajal oleksid saarel tuulegeneraatorid, siis minu arvamus saareelanikest oleks kui tarkadest inimestest, kes oskavad oma ressursse kasutada – sest tuulegeneraatorid pannakse püsti siis ja ainult siis, kui see kohalikele vajalik ja kasulik on.

Ükski inimene meie hulgast ei oska ilma elektrita elada. Iga 100 krooni elektriarvel aga tähendab praegu Eestis 80 kg põlevkivi kaevandamist ja põletamist ning kõiki sellega seonduvaid keskkonnaprobleeme – atmosfääri paisatud gaase, tuhka, kaevandustest välja pumbatud sulfaatiderikast vett. Varem või hiljem aga põlevkivist elektrit enam ei toodeta ning iga inimest peab huvitama, kust elekter siis saadakse. Veelgi enam, ka nafta ja maagaas on maailmas lõpukorral. Lähima paarikümne aasta jooksul näeme me maailmas naftahinna edasisi kõikumisi, bensiini hinna tõus 30 kroonini ja isegi 40 kroonini liitri eest on vägagi tõenäoline. Küsimuseks saab siis, kuidas üldse hakkama saada.

Maailmas on juba väikseid saari, kus kogu transport on üle viidud tuulest akumuleeritavale elektrienergiale. Ka see on Vormsi võimalus – lahendus, mis sobiks järgmiseks 1000 aastaks. Taani, Iisrael ja USA juba arendavad suuri elektriautode rendi ja akulaadimise süsteeme.

Just kõike maailmas toimuvat pika-ajaliselt ette hinnates olen mina kindlal arvamusel, et tuuleenergia arendamine on õige samm. Just see on Eesti rannikualade üks eeliseid võrreldes sisemaaga.

On teada, et hetkel on Eestis tuulegeneraatorite püstitamise taotlusi juba rohkem kui elektrivõrgud jõuavad tootmise juhuslikkuse tõttu ära kasutada. Ja samas on teada, et kohalike elanike protestid järjest suurenevad. Nüüd aga on sedasi, et need piirkonnad, kus arendajad ja kohalikud elanikud kaubale saavad, majanduslikus mõttes ja pikemas perspektiivis kindlasti võidavad. Lisaks otsesele kasule omandavad nad kogemusi, mis tulevikus on ülikasulikud.

Nüüd jõuame tuuleenergia probleemideni. Kõige olulisemad neist on müra ja vaade. Võib-olla olen ma imelik, aga minul teeb vaade tuulegeneraatoritele südame soojaks. Kui juba ilmselt kümmekond aastat tagasi Taani pealinnas Kopenhaagenis maandusin ja aknast tuulikuterivi nägin, mõtlesin – kuidas nemad oskavad ja meie ei oska. Sest ma tean, missugust keskkonnakahju ja riske põhjustavad teised elektri tootmise viisid. Kui Eestis pandi püsti esimesed tuulegeneraatorid, mõtlesin – viimaks ometi.

Aga loomulikult ei ela mina tuulegeneraatori kõrval. Seda ma julgen küll öelda, et mind see vaade ei häiriks. See oleks pigem ülev – me suudame, me saame hakkama järgmised 1000 aastat. Samas kui vaiksel suveõhtul kostuks minu koduni müra, siis see võiks ilmselt närvi ajada küll.

Minu linnakodust vuravad mööda autod, külmaperioodil puhub elutoas õhksoojuspump. Olen isegi selle pumba vuhinaga ära harjunud, sest ta annab efektiivselt sooja. Mul on sellest kasu, ma aktsepteerin seda. Suvilas on naabritel koerad ning lähedalasuvas motellis peetakse suviti sageli öö läbi pidusid. Üsna sageli mõtlen, et tahan rohkem vaikust. Müra on tõsine probleem.

Aga kui tõsine? Kui keegi tuulegeneraatori minu kodu lähedale püsti tahaks panna, siis kõigepealt ma tahaksin seda mürataset enne kuulda. See peaks ju olema võimalik – arendaja viib kohalikud elanikud sarnase tuulepargi lähistele ja igaüks saab kuulda, missugune hääl kostub 500 meetri, 1 kilomeetri, 2 kilomeetri kauguselt sõltuvalt tuule suunast. Saab ehk ka küsida sealsete inimeste kogemusi ja arvamust. Ning kõik selle saab videolinti võtta ning kõigile vormsilastele ette mängida.

Samas mingi müratase tekib ju ikkagi. Ja nüüd tahaksin ma teada, mis ma selle eest saan, kui pean seda aktsepteerima. Ilmselt tahaksin ma pakkumist oma tuleviku elektriarvete osas. Näiteks mingi madala tarbimise juures tuuleperioodidel võiks juhul, kui müratase on olemas, mu elekter üldse tasuta või väga madala hinnaga olla – ja selline kokkulepe võiks olla aastakümneteks. Täpselt nagu õhksoojuspumba mühinat ma aktsepteerin teadmisega, et see on keskmiselt 2-3 korda efektiivsem kui elektriküte. Suurema tarbimise korral sooviksin tunduvat hinnaalandust. Ja nüüd, kui see pakkumine on mulle tehtud, siis mõtleksin veel kord järele. Sest kui ütlen jäägitu ei, saavad samasuguse pakkumise inimesed kusagil mujal ning mina ei pruugi enam kunagi saada. Kas ma olen nendest targem või rumalam?

Me võime muidugi öelda, et raha ei oma mingisugust tähtsust – keskkond on püha ja ülimuslik. Jah, ka nii võib mõelda – aga kas see müra tõepoolest on selline, mis sügavalt häirib, või ei ole seda tegelikult märgatagi? Ning kuu lõpus, kui pangaarve on täiesti kokku kuivanud, võib sellest tingitud stress olla 100 korda suurem kui tuulegeneraatori mühisemisest tekkiv stress. Paljud eestlased seostavad sõna ’raha’ sõnaga ’äri’ ja ’kasumiahnus’, aga tegelikult on raha arvestamine ainuke võimalus võrrelda erinevaid mõjusid, sest inimese mõju praeguste eluviiside juures keskkonnale on kahjuks paratamatu. Hetkel tekitab igaüks meist suure augu põlevkivimaardlas, suure hulga tuhka ning heitgaase. Näiteks juba tekitatud tuha hulk ühe inimese kohta on meil Eestis umbes 200-300 tonni! Kas see on parem? Kui vormsilastel õnnestuks saada kogu oma elekter tuulegeneraatoritest, siis võiksid nad uhkelt öelda: meie enam tuhka ja heitgaase ei tekita. See on suur samm edasi.

Mis aga puutub varjude vaheldumist, mõju põllumajandusele ja põhjaveele, siis need on küll ebaolulised, kui mu maja päris tuulegeneraatori kõrval pole. Seal aga ei tohi see ollagi.

Jah, ilmselt võivad ka linnud hukkuda. Kuid linnud hukkuvad ka tankerite õnnetuste läbi tekkinud naftalaikudes ning elektrijaama aluselistes tuhabasseinides. Kui oluline oleks mõju Vormsil, sellele vastavad juba ornitoloogid.

Ning loomulikult jääb viimane sõna vormsilastele. Minu soovitus on teha mudel, mida oleks võimalik maketilt näha ja lindilt kuulda. Siis oleks tore edasi arutleda.

– – –

Et kohapeal peaks ära käima ja ei maksaks internetimaterjale uskuda, selle tõenduseks lisan kaks täiesti vastandlikku klippi Youtube’ist. Vaadake, kuulake ja hinnake ise, kuidas on võimalik äärmuslikult manipuleerida. Kulutage 7 minutit oma elust ja te ei kahetse! Välja arvatud juhul, kui te ühte neist kahest eelarvamuste tõttu näha ja kuulda ei taha…

1. Negatiivne näide – agressiivne pöördumine kohaliku tuulepargivastase liikumise juhi poolt

2. Positiivne näide – tuulegeneraatori müra võrrelduna teiste müratekitajatega

Kõik sõltub sellest, kui tugevaks taustahääl timmida. Eesti vanasõna ütleb, et ära usu hülge möla. Antud juhul aga on küsimuseks, kes üldse on hüljes. Armsad inimesed, käige juba rajatud analoogsete projektide kohtades ära ja siis otsustage!

Viimane aspekt on seotud võimalike tuludega. Kui olen mandril tähtis tegelane ja saarel on mul puhkepaik, siis võimalik minu jaoks pisike tulu tuulepargist ei lähe mulle üldse korda. Minu sooviks on rahu, vaikus, et saarel oleks üldse võimalikult vähe rahvast jne. Sellised inimesed võivad kaasa minna kampaaniaga, kus kõik tundubki negatiivne. Samas ei tohiks nad unustada, et kõik pole nii vaprad ja ilusad ning saarel võib olla küllaladaselt inimesi, kelle jaoks tuulepark on positiivseks ootuseks.

Kuidas aga on turistidega? See on nn ‘müügitöö’ küsimus. Saar võib end reklaamida puhtaima energia tootja ja kasutajana. Kümnekonna aasta pärast, kui elektriautod on reaalsus, siis naftavaba saarena. See on suhtumise küsimus ja mina ei jätaks kindlasti kohe Vormsile sõitmata põhjusel, et seal on tuulegeneraatorid.

Siiski on käesoleva kirjutise näol tegemist minu isikliku arvamusega, mis võib näha tuleviku maailma ja seoseid palju laiemana kui enamik teisi inimesi.