Apokalüpsiteooriatest: suurushullustunud inimene

http://afrodisiax.wordpress.com/2008/01/03/uusi-apokalupsiteooriaid/

Esimene impressioon 

Enne kui lahata erinevaid teooriaid ja seda, kas maailmalõpp saabub 2009 või 2019, on minu arvamus geoloogina, et inimesel on suurushullustus. Ta elab geoloogilises ajas murdosa ning arvab, et tema eluajal või mõne järgneva põlve jooksul midagi väga olulist Maa geoloogilises ajaloos juhtubki.

Kõigepealt on vajalik tunnetada geoloogilist aega. Kuidas seda teha? Olen nii vana kui Maa… Võtame nii: olen peaaegu 45 aastane ning Maa on 4.5 miljardit aastat vana, järelikult minu senine eluiga projekteerub Maa vanusesse suhteskaalas 1:100,000,000 (üks sajale miljonile).

Seega:

1 minu eluaasta on võrreldav 100,000,000 aastaga

1 minu elupäev on võrreldav 274 000 aastaga

1 minu elutund on võrreldav 11400 aastaga

1 minu eluminut on võrreldav 190 aastaga

1 minu elusekund on võrreldav 3.2 aastaga.

Ja nüüd pabistame, et 1 järgneva minuti jooksul, kuhu sisse mahub 6 järgnevat põlve, kustub Päike või Maa seest ei tule enam sooja või…

Ehk tasub minu kui Maa 45-aastase eluea puhul veel mainida, et inimese eellane Australopithecus ilmus mitte varem kui 15 päeva tagasi, pildil kujutatud neandertaallane ilmus mitte varem kui 1 päev tagasi, Ümera mehed pidasid lahingut alla 5 minuti tagasi, Mahtra mehed läksid mõisa alla 1 minuti tagasi ning Eesti taasiseseisvus 5 sekundit tagasi.

Ennast mürgitada siiski on võimalik väga kiiresti, ka sekunditega. See käib tööstusrevolutsiooniga alanud perioodi kohta, mille jooksul on inimene keskkonnaga väga kiiresti ja julmalt ümber käinud. Aga ka kogu selle tegevuse juures põhjustab ta muresid eelkõige iseendale ning loomadele-taimedele, mitte Maa sisemusele.

Mis on tegelikult ROHELINE eluviis?

ERIK PUURA 

Selle üle võib lõpmatuseni vaielda. Loomulikult võib iga üksikisiku tasandilt Maa kahjustamise pärast vastutust tunda, aga siin oht kalduda emotsionaalsesse äärmusesse. Hommikul paned jalga Hiina püksid, mis on toodetud keskkonda reostavas tehases ning kus ekspluateeritakse laste tööjõudu. Siis pesed hambaid hambapastaga, mille valmistamisel põhjustati kasvuhooneefekti. Hommikusöögiks sööd kurgiviilu külmkapist, mis põhjustab osooniauku ning mille kasvatamisel reostatakse nitraatidega põhjavett. Ja üleüldse elad puumajas, mille palgid on ehitaja ostnud mitte metsamajanduskeskuse kaudu, vaid eraisikult, kes on metsa lagastanud. See ehitaja kasutas oma kasumit dziibi ostmiseks, mis saastab keskkonda ning on oma kängururauaga loomadele ja inimestele väga ohtlik. Pilk langeb kuldsõrmusele, kulla tootmisel kahjustati loodust tsüaniidiga. Ja sa pole jõudnud kodust veel väljudagi ning kindlasti ei olnud see nimekiri täielik, sest WC-s on veel käimata…

Kui iga aktiivne inimene aitaks kaasa KONKREETSELT mingi keskkonnaprobleemi lahendamisel või vähendamisel, siis annab see endale positiivseid emotsioone ning aitab vähendada summaarset ökoloogilist jalajälge. Enne aga, kui midagi teha, tasub mõelda – kas sellest tegelikult ka kasu on. Vaatasin Tallinna õhuseire andmeid, kui üks meie eelmisi peaministreid sõitis demonstratsiooni korras tööle jalgrattaga. Liiklus peatati ning seirejaamad näitasid suuremat reostust kui tavaliselt, sest seisvate sõidukite mootorid töötasid ju tühikäigul edasi… Kuniks pole jalgrattateid ja jalgratturite turvalisust, pole sellistel demodel mingit mõtet. 

Või kui ülemaailmselt tehakse kampaania ja kustutatakse eluruumides seal tavaliselt põlevad, aga ehk mittevajalikud tuled, siis võib see hoopis kaasa tuua keskkonnakatastroofi, kui mõni elektrijaam ei suuda koormuse ootamatutele muutustele reageerida. Ka Tshernobõli insenerid tahtsid tegelikkuses suurendada turvalisust ja katsetasid pisut.

Itaalias prooviti korra vähendada autode arvu kesklinna sõitmisel nii, et ühel päeval lubati neid, mille number lõpeb paaris numbriga, ning järgmisel päeval neid, millel paaritu numbriga. Tulemus oli see, et hakati endale muretsema 2 autot – üks paaritu ja teine paaris numbriga lõpus. Lahendus, mis ei töötanud. Stockholmis ja Londonis näiteks aga on kehtestatud kesklinna sõidul tööpäevadel spetsiaalne maks – congestion tax, mis töötab.

Hirmutamine katastroofistsenaariumidega võib tuua aga enam kahju kui kasu. Nii näiteks palus üks briti laps oma emal sügavalt järele mõelda, kas see ikka tahab peale surma tuhastatud saada, sest põletamine põhjustab kasvuhooneefekti – laps oli koolis näinud Al Gore’i kliimafilmi. Hulk briti lapsi ärkab öösel paanikas üles, tundes, et nad ei saa läheneva katastroofi eel midagi teha…  Pole õige, et et lastele õpetatakse enne selgeks kõik keskkonna-õudused, kui antakse teadmisi ja võimeid neid keskkonnaprotsesse iseseisvalt arutada ja hinnata.

Lisan mõned mõtted, mida ehk tasub järgida:

1. Kui elu võimaldab sul teha valikuid, siis ära tarbi arulagedalt! Enne kassasse jõudmist vaata üle oma ostud ning mõtle, kas seda kõike on tõesti vaja. Nn öko-toodete ostmine on ka sageli õige tegu, kuid on ka juhtumeid, kus tegemist on puhtalt reklaamikampaaniaga. Kindlasti aga on parem, kui toiduained sisaldavad vähem mürkkemikaale ja säilitusaineid.

2. Ära ole vaikiv pealtvaataja, kui näed, et midagi on viltu! Kui keegi sinu arvates kujutab ohtu elule või keskkonnale või kui näed, et midagi on sinu arvates valesti – ära vaiki, tegutse! Lisaks, tunne uhkust oma mõtteviisi üle ja kutsu häbenemata kaasa ka teisi.

3. Kui saad, siis toeta ja aita abivajajaid. See ei pruugi olla raha, vaid näiteks mõni kasutult seisev asi, mille üle keegi kuskil kindlasti rõõmustaks. Kui tahad kaasa aidata meie loodust hoida, aga aega eriti pole, vaata kindlasti, millega tegeleb Eestimaa Looduse Fond http://www.elfond.ee/. 

4. Kui teed tähtsaid ja ka vähemtähtsaid otsuseid või tegusid, kasuta lähtepunktina kolme asja: a) talupojamõistus ja elukogemus; b) parimad teadmised; c) sinu meeskonnaliikmete või lähedaste arvamus. Palju keskkonna-alaseid teadmisi ja kogemusi on näiteks salvestanud Roheline Värav http://www.greengate.ee/. Näiteks kui investeerid pisut ning paigaldad säästupirnid, aitab see kaasa tegelikult nii sinu rahakotile kui keskkonnale.

Elu võimalikkusest ilma Päikeseta

ERIK PUURA

Kas elu ilma Päikeseta on võimalik? Mis saab siis, kui Päike kustub?

NASA astronoom Dr Sten Odenwald selgitab: enne kui Päike kustub (umbes 6 miljardi aasta pärast), selle aktiivsus järjest kasvab. Teiste tähtede analoogia põhjal suureneb 500 miljoni – miljardi aasta pärast Päikese aktiivsus sedavõrd, et keskmine temperatuur Maal kasvab 50-100 kraadi. Ookeanid aurustuvad ning tekkiva kasvuhooneefekti tõttu tõuseb maapinna temperatuur sedavõrd, et elu Maal pole enam võimalik.

Nii et umbes 500 miljonit aastat on meile Päikese poolt veel antud.

Ilus vaade sellele,kus parasjagu Päike annab valgust ja kus mitte, on toodud veebisaidil http://www.fourmilab.ch/cgi-bin/Earth. Sealt saate vaadata oma mujal maailmas viibivate sõprade ja sugulaste valgustatust. Lisatud pildil on valgustatus Päikese poolt täna, 31.12.07 kell 11.16, aga ka näiteks Põhja-Ameerika tuledemeri.

Päikest järgnevaks 500 miljoniks aastaks! 

Kllimamuutuste mõju Eestile: mida peaksime kartma ja millal?

ERIK PUURA 

Palju on Eesti meedias räägitud ka globaalsest soojenemisest. Sageli püütakse jällegi sensatsiooni, näiteks on väidetud, et akadeemik Raukas koos oma väliskolleegidega on ära tõestanud, et inimesel pole kliimamuutustega mingit seost. Siiski usuvad 90% teadlastest, et inimtegevusel on kliimamuutustega seos olemas.

Kliimaolud on nii Maa kui inimkonna ajaloo jooksul muutunud kogu aeg. Ka hetkel on kliima muutuses, Euroopa keskmine õhutemperatuur on viimase saja aasta jooksul tõusnud peaaegu 1 °C võrra ning teadlased väidavad, et 2100. aastaks tõuseb see veel 2–6,3 °C võrra. Eksperdid on seisukohal, et 2071. aastaks võib igal teisel aastal leida aset kuumalaine, mis on võrreldav 2003. aasta suvel toimunuga, mis põhjustas vähemalt 22 000 Euroopa inimese enneaegse surma. Valdav enamus teadlastest ja üldse inimkonnast on veendunud, et kliimamuutuste põhjuseks on muuhulgas inimtegevus, mille käigus paisatakse atmosfääri kasvuhoonegaase. Aasta 2005 oli kõige soojem aasta temperatuuride mõõtmise ajaloos. Maakera aasta keskmine temperatuur oli 0,6 °C kõrgem kui aastate 1951-1980 keskmine ja 0,8 °C kõrgem kui eelmise sajandi keskmine. Maakera neelab rohkem energiat kui kiirgab. See viitab aga inertsile maakera soojenemises. Kui energia neeldumine ja kiirgamine tasakaalustuvad, kiireneb ilmselt globaalne soojenemine veelgi ning isegi kui atmosfääri gaasiline koosseis rohkem ei muutu, soojeneb Maakera tõenäoselt veel 0,6° C võrra. Süsihappegaasi kontsentratsiooni 550 ppm (parts per million – miljondikosa) juures on risk ületada 2 °C globaalse soojenemise piir 68-99%. 400 ppm CO2 juures on risk 20%. Praegune CO2 kontsentratsiooni tase on 380 ppm ning aastane kasv on ca 2 ppm. Seega oleks vaja võimalikult kiiresti CO2 kontsentratsiooni suurenemine peatada.
Hiljuti avalikustatud valitsustevahelise kliimamuutuste töörühma (IPCC) raporti kinnitas, et inimtegevus, õhku paisatud kasvuhoonegaasid, on väga tõenäoliselt vastutav suurema osa viimastel kümnenditel maakera tabanud soojenemise eest. Sõnapaar «väga tõenäoliselt» tähendab, et teadlased on selles 90 protsenti kindlad. Keskmine temperatuur tõuseb sajandi lõpuks ilmselt 1,8–4oC. Sajandi teiseks pooleks kaob enam kui 60-protsendilise tõenäosusega suvine jääkate arktilistel aladel. Enam kui 90-protsendilise tõenäosusega tihenevad kuumalained. Enam kui 60-protsendilise tõenäosusega suurendab ilmastiku muutumine troopiliste tormide hulka. Kui kasvuhoonegaaside õhku paiskamine jätkub endises tempos, põhjustab see ka edaspidi soojenemist ja ülemaailmse ilmastiku muutusi, mis oleksid suuremad kui need, mida täheldati 20. sajandil.
Mida tähendab see Euroopa jaoks üldlevinud (näiteks USA Keskkonnaagentuuri) ekspertiisi kohaselt?
1. Lõuna-Euroopas veelgi suuremad probleemid mageveevarudele
2. Üleujutuste riski suurenemine
3. Mulla kvaliteedi langus (eriti erosiooni tagajärjel)
4. Ökosüsteemide muutumine, osade liikide ja elupaikade hävimine
5. Põhjaosas metsakasvu tempo suurenemine, lõunaosas aeglustumine
6. Suurenenud metsatulekahjude oht
7. Põhjaosas positiivne mõju põllumajandusele, lõunaosas negatiivne
8. Kalanduse potentsiaali langus
9. Suurenenud kahjustused kinnisvarale
10. Suhteliselt väikesed mõjud transpordile, energiasektorile, tööstussektorile; osa mõjudest võivad olla ka positiivsed
11. Muutunud turismi-potentsiaal
12. Rida mõjusid inimtervisele
13. Rannikualadel üleujutuste, erosiooni, märgalade hävimise riskide suurenemine
14. Liikide ja elupaikade liikumine põhja suunas, mägedes lumepiiri tõusmine kõrgemale.

Järelikult, sama ekspertiisi Eestile laienedes tähendab see eelkõige varasemaid kevadeid, pehmemaid talvi, suuremaid torme ja üleujutusi. Suureneb metsatulekahjude oht, siia hakkavad kolima liigid, mille levila on hetkel tunduvalt lõunapool. Rääkida saab ka positiivsetest mõjudest: metsakasvu kiirenemine, turismipiirkonnana atraktiivsuse kasv jne. Probleemid Lõuna- ja Kesk-Euroopas, kus juba praegu on probleeme veevarudega ning suurte üleujutuste ja tormidega, süvenevad ning seal on summaarne mõju märkimisväärselt suurem kui Eestis.
See jutt vastab mudelile, mis ei arvesta võimalikke kiireid muutusi Golfi hoovuses ja üleüldse maailmamere hoovuste süsteemis. Golfi hoovus ja selle jätk Põhja-Atlandi hoovus on osaks hiigelsuurest ning kogu maailmamerd hõlmavast konveierilaadsest süsteemist. Teadlased arvavad, et äkilised kliimamuutused võivad vallanduda siis, kui see süsteem muudab oma asendit ja kulgemisteid. Golfi hoovus on 30% aeglasem kui perioodi 1957-2004 keskmine, samas seos kliimamuutustega pole üheselt selge. Golfi hoovuse nõrgenemine võib kaasa tuua Põhja-Atlandi merevee ja maismaatemperatuuri jahenemise. Oletatakse, et tal on nn. kaks tasakaaluasendit, kus ta võib viibida pikka aega. Ühest asendist teise läheb ta aga suhteliselt kiirelt. Mis seda põhjustab, on samuti suhteliselt ebaselge, seetõttu kardetakse, et kliima soojenemise tõttu tekitatud muutused (näiteks jää sulamine) võivad selleni viia. See võib põhjustada õhutemperatuuri järsku langust Põhja-Euroopas ning realiseerub hoopis teistsugune stsenaarium.
Selline teadmatus ja määramatus annab ainet informatsiooni väga erinevaks tõlgendamiseks, ning seda ka tehakse.

Kaelkirjakuid veel meie metsades ei ole ja esialgu pole ka Aafrikas märgata nende parvi põhja poole lendamas. Kui mõni isend Tallinna loomaaiast plehku paneb, on tal väga raske ennast varjata… Räägitakse liikide kadumisest: juba on hävinud maailmas 70 konnaliiki, eriti kardetakse pingviinide ja jääkarude pärast. Kes siis Eestisse tegelikult ikkagi tuleks? Spekuleeritakse, et rändkarp on just soojenemise tõttu Läänemeres vohama hakanud, kuigi talle soolane vesi eriti ei meeldi. Maailma Loodusfondi 2000. aasta aruande kohaselt vüib Eestis kaduda 2/3 looduslikest elupaikadest, vaid Islandil on mõju suurem, Soomes sama suur. Kõige keerulisem saab olema liikide saatus Soomes, kus 60% liikidest peavad kolima kiiremini kui 1000 meetrit aastas, mida teadlased peavad enamikule taimeliikidest võimatuks. Soomes on ohus 2,3% liikidest ja Eestis alla 2%. Näiteks kannatab kliima soojenemise all herilane (!). Selline kolimine 1000 meetrit aastas põhjapoole on negatiivsemates stsenaariumides levinud, Eestis oleks selliseid liike 35%. Võite muidugi arvutada, mitme aastaga kaelkirjak siia jõuaks. Kui vahemaa on ca 3000 km, läheb aega 3000 aastat 😉 Samas on geoloogid suht veendunud, et 10000 aasta pärast on hoopis kindlasti uus jääaeg. Kummale poole siis need kirjakud ikkagi jooksevad?  

Ohud seoses invasiivsete liikidega (võõrliigid, mis on inimese tahtlikul või tahtmatul kaasabil kinnistunud uue areaaliosa looduslikes ja pool-looduslikes elupaikades, kus nad püsivad ja levivad edasi ning ohustavad oma olemasoluga looduslikke liike või senist koosluste tasakaalu) on järgmised:
– sisenemine kohalikku toiduahelasse
– konkureerimine teiste organismidega
– võivad olla toksilised kohalikele liikidele, sh inimesele
– on patogeenide ja parasiitide kandjaks
– hübridiseeruvad lähedaste liikidega
– nõrgendavad geneetiliselt kohalike populatsioonide kohastatust.
Seonduvalt ohuga bioloogilisele mitmekesisusele tuleb märkida, et võõrliike võib elupaikade hävitamise järel pidada teiseks kõige olulisemaks loodusliku rikkuse ja mitmekesisuse kadumisele viivaks teguriks kogu maailmas.
Üldjuhul on sissetungiv uus liik elujõulisem kui pärismaine (kohalik) liik (bioloogiliste vaenlaste – haigused, parasiidid jne puudumise tõttu), tõrjudes seega kohalikud liigid välja. Vastavate näidetena praktikas võib tuua mingi (mink on tõrjunud välja euroopa naaritsa), karuputke võõrliigid Eesti rohumaadel, Euroopa rohttaimed Ameerika preeriates ja Uus-Meremaal jne. Teisalt kaaslevad võõrliikidega parasiidid ja haigused, millega nad ise on oma algsel levikualal kohastunud, kuid mis võivad hukatuslikult mõjuda pärismaistele sugulasliikidele. Näidetena võib parasiitide ja haiguste probleemi osas tuua jalakasurma, Ameerika päritolu viinamarjahaigused, india mesilasega kaasnenud parasiidid ja haigused jne. Selliste protsesside tulemusena muutub elustik üleilmselt ühetaolisemaks ning keskkonna vastupanuvõime suurtele (sh klimaatilistele) häiringutele väheneb.
Et kohalik elustik on siinse keskkonnaga pikaajaliselt kohaneda jõudnud, siis kasutab kohalik looduslik kooslus üldjuhul ära enamiku keskkonda sattuvaist toitainetest; võõrliigid muudavad seda tasakaalu ning pärismaiste liikide väljatõrjumise tõttu võivad tekkida olulised muutused aineringes. Selliseid näiteid on teada Ameerikast, kus tervete jõgede elustik on võõrliigi sissetoomise tulemusena vahetunud ning aineringe muutunud.
Liikide levikumustri muutmine muudab ka liikide evolutsiooni. Võõrliigid ristuvad sageli kohalike liikidega. Näiteks võib hübriidhaab põhimõtteliselt ristuda meie pärismaise hariliku haavaga. Seetõttu ei ole tagatud kodumaise geneetilise ja liigilise mitmekesisuse püsimine, mis on muuhulgas seatud üheks prioriteediks keskkonnastrateegias.
Kokkuvõttes soovib inimene, et olukord jääks stabiilseks, olemasolevad elupaigad säiliksid, sest nii meie liikide kolimine põhjapoole kui lõunapoolsete liikide kolimine siia vallandab terve jada erinevaid protsesse, mis viivad tervikuna bioloogilise mitmekesisuse vähenemisele.