Geoloogia õpetamine tuleks viia meie koolidesse

Inimese ja geoloogilise keskkonna vahelised vastuolud suurenevad meie planeedil nii üha keerukamate tehnoloogiliste süsteemide loomise kui inimeste arvu suurenemise tõttu. Huvi loodusnähtuste ja nende põhjuste vastu on hüppeliselt kasvanud ka meie meedias – üheks põhjuseks on informatsiooni levi. Kogu maailm jälgis reaalajas nii Islandi vulkaanipurset koos tuha mõjuga lennukitele, Mehhiko lahe naftakatastroofi, Tšiili kaevurite päästmist, Ungari punase muda õnnetust ning sel aastal Christchurchi maavärinat ning Jaapani tsunamit koos kahjustustega tuumajaamas.

Minule tunduvad tänapäeva maailmas geoloogia alased teadmised elementaarsetena, mida iga inimene peaks teadma. Kus ja kuidas tekivad tugevad maavärinad? Miks kõik vulkaanid pole võrdselt ohtlikud? Kas peame kartma teisi taevakehi? Kuidas mõjutab keskkonda põlevkivi kaevandamine, töötlemine ja põletamine? Kui kauaks jätkub maailma eri piirkondades põhjavett?

Need on vaid mõned elementaarsed küsimused, mida iga inimene peaks teadma. Mingisugune info geoloogia kohta kooliõpilasteni ka viiakse, kuid kindlasti on selle hulk väga väike.

Võib muidugi väita, kas kooliõpilastel juba niigi palju õppida pole. Ent arvan, et ilma praktiliste põhjalike teadmisteta planeedist Maa, tema ehitusest ja protsessidest on hoopis stressirohkem elada kui endale põhitõed selgeks teha. Siis pole vaja Eestis karta ka näiteks maavärinaid või tsunamisid. Kes tõesti ei tea, siis Eestis oleks maavärin magnituudiga 5 väga eriline sündmus. Selline energia vallandumine aga on 1000000 (üks miljon) korda väiksem kui äsja Jaapanis toimunud magnituudiga 9 maavärina puhul. Maavärina käigus vallandunud energiahulga skaala on logaritmiline, 2 ühiku vahe energia vallandumises on 1000-kordne.

Sain just sellise e-kirja.

maalima lõpp 2012aastal
See sõnum saadeti kõrge tähtsusega.
Vastasite 13.03.2011 21:18.
Saadetud: 13. märts 2011. a. 20:54
Adressaat: Erik Puura
Manused:
tere teile selline küsimus teile et lugesin internetist kodulehelt ja nüüd soovin küsida kas see on tõesti tõsi et 2012 aasta detsebris võib tulla maalima lõpp nagu teatlased räägivad kas eestit puututab ka see
—————————-
PARFÜÜMID kuni 70% soodsamalt!
Telli juba homseks.

– – –
Vastasin noorele inimesele, kes ilmselt tõesti maailma lõppu kardab, et miski ei viita sellele, et aasta 2012 saaks olema Maa geoloogilises ajaloos kuidagi eriline. Aga ilmselt tekib selliseid kartjaid ka Eestisse üha rohkem.

Eriti lahe oli hirmu külvamine kuupäevade liitmise kaudu, mida netiavarustes kohtasin.

09.09.01 (WTC terrorirünnak)
12.03.11 (Jaapani tsunami)
+ _________________________
21.12.12 (maailmalõpp)

Huvitav, missuguses maailma koolis õpetatakse kuupäevade liitmist?

Ka minu blogi loetavus maailmalõpu teemadel kasvas peale Jaapani maavärinat ja tsunamit hüppeliselt… Kes aga vähegi geoloogiat on õppinud, selliseid küsimusi ei küsiks ja järelikult kartma ei peaks. Ehk peaks Eesti geoloogid oma jõu kokku panema ja ühe tõeliselt hea kooliõpiku kirjutama?

Õhtuleht lükkas maailmalõpu kaks aastat edasi

Õhtuleht on hakkama saanud korraliku šedöövriga ning annab inimkonnale kaks aastat armuaega juurde. Kirjutise “Maailmalõpp jääb esialgu ära, ootame 2014. aastat” pealkiri on ju üheselt mõistetav.

Eriti intrigeeriv on esimene lõik: “Kõikvõimalikud selgeltnägijad ja teadlased hirmutavad ühtvalu inimesi läheneva maailmalõpuga. Seni ei ole ükski nende tähtaeg paika pidanud.”

Püüdsin tuvastada, kes võiksid olla need kõikvõimalikud teadlased. Kahjuks ei viita kirjutis mitte ühelegi allikale, isegi mitte kollase meedia omale.

Kirjutisest selgub, et need anonüümsed kõikvõimalikud teadlased paiknevad Hawaii saartel ja Austraalias Sydneys ning on loonud teooria, mille kohaselt purskasid kõik Maa vulkaanid üheskoos 10, 22, 30, 40, 49 ja 60 miljonit aastat tagasi ning iga kord tõi see kaasa planetaarse katastroofi. See arvude jada peaks kinnitama, et läheneb järjekordne superpurse.

Nii et siis – jada on 60 000 000, 49 000 000, 30 000 000, 22 000 000, 10 000 000 aastat tagasi ning selle jada uus liige on aasta 2012? Mitmenda klassi matemaatikaharidust on vaja, et ka ajakirjanik võiks selles pisutki kahelda? Või on ilmunud uus raamat Dan Browni sulest, mis selgelt tõestab, et selline jada on täiesti korrektne?

Kirjutada võiks ju ka sellest, et Iraani vaimuliku Hojjat ol-eslam Kazem Sediqi arvates põhjustab maavärinaid naisterahvaste väljakutsuv riietus – selline superuudis ringles maailma infokanalites 2010. aasta aprillis.

Õnneks leidis Õhtuleht, et maailmas on olemas ka üks teadlane, kes vulkaanide ühespurskamise teooriat ei usu – see on Vene Teaduste Akadeemia Kaug-Ida osakonna vulkanoloogia ja seismoloogia instituudi juhtiv teaduslik töötaja Aleksei Ozerov. Mida aga ajakirjanik ei tea, on see, et iga geoloogia tudeng oskab õpitu põhjal selgitada, et jadas viidatud ajaperioodidel ei viita geoloogiline andmestik globaalsetele vulkaanipursetele, millega oleks kaasnenud liikide massiline väljasuremine. Anonüümseid Hawaii ja Sydney teadlasi aga mul ei õnnestunudki tuvastada.

Mis puudutab aastat 2012, siis soovitan lugeda näiteks minu varasemat blogikirjutist ja vaadata ära ka sellega seondatud videoklipp, kus NASA astrobioloog David Morrison põhjalikult lahti seletab, miks aasta 2012 hullus on jabur.

Kui nüüd aga Õhtuleht leppis sellega, et Aleksei Ozerov oma teadmistega maailma päästis, oli vajalik leida intriig – muidu ei ole tegemist ju uudisega. Nüüd tuli appi Cambridge’i ülikooli professor Nicholas Boyle. Tegemist ei ole siiski loodusteadlasega, vaid saksa kirjanduse, ajaloo ja religiooni eksperdiga. Tema koostas jällegi ühe jada, kuhu kuuluvad Martin Lutheri teeside aasta (mitte ajada segamini Martin Luther Kingiga), 30-aastase sõja algus, Viini kongress ja sellele järgnenud Napoleoni lüüasaamine ning Esimene maailmasõda. Kuna kõik need sündmused leidsid aset sajandi teise aastakümne keskel, siis on võimalik leida indikaatoreid, et nüüd juba siis aastal 2014 võiks midagi toimuda. See on aga ka juba vana uudis, mis ringles juunis 2010. Muide, jadasse sobib enam-vähem ka Ümera lahing.

Kurioosumina aga räägib Boyle hoopis globaalse finantskriisi ohust, mitte maailmalõpust.

Olin just vaimustunud Õhtulehe ajakirjaniku Rainer Kerge lähenemisest, kus artikli “Bakter tõestab ufode olemasolu?” kallal töötades arutasime koos põhjalikult läbi iga sõna. Seetõttu mõtisklen, kuidas ikkagi võiks lugeja teada saada, kas tegemist on hoolikalt läbi töötatud algmaterjaliga või vanade uudiste põhjal loodud kummalise sümbioosiga, milles pahad maailmalõpu kuulutajad on lisaks selgeltnägijatele kõikvõimalikud Hawaii ja Sydney teadlased, superkangelane on juhtiv teaduslik töötaja Aleksei Ozerov Vene Teaduste Akadeemia Kaug-Ida osakonnast ning uue ohu kuulutaja Cambridge’is töötav kirjanduse, ajaloo ja religiooni professor?

Energia säästmise müüdist

Energia säästmine ei ole kaasa toonud energia tarbimise vähenemist kodudes – vähemalt  USA-s on see nii, kuid on arvata, et ka kõikjal mujal. Washington Posti ajakirjanik David A. Fahrenthold leidis, et viimase 40 aasta jooksul ei ole midagi muutunud. Hoolimata sellest, et näiteks nõudepesumasinad kasutavad 45% ja külmkapid 51% vähem elektrienergiat kui 20 aastat tagasi.

Põhjused on lihtsad – kodud on muutunud järjest suuremateks, kütte- ja jahutuskulud on vastavalt kasvanud ning elektrit tarbivaid seadmeid tuleb järjest juurde.

Eelmisel aastal andis konsultatsioonifirma McKinsey ja Co hinnagu, et energiatõhususe abinõude kasutuselevõtt võiks aastaks 2020 vähendada USA energiakasutust 23% võrra ning kolmandik sellest kokkuhoiust on võimalik saavutada kodudes.

Edukalt on tegutsema hakanud uued ettevõtted, mis tegelevad koduse energiatarbimise vähendamise nõustamisega. Samas ühe sellise Põhja-Virginias tegutseva firma Home Energy Detective juht Troy Tanner leiab, et edu ei ole saavutatud.

Tanner aitab oma klientidel hooneid soojustada. Mida ta aga tähele on pannud – sisuliselt kohe, kui elektriarve väheneb, ostetakse suurem televiisor ja kõikvõimalikke muid uusi seadmeid. Energia tarbimine jääb ikka samaks.

Hüppeliselt on suurenenud elektrienergia kasutamine ruumide kütteks. Kui 1978. aastal oli elektri osakaal 23% kodumajapidamiste keskmisest elektritarbest, siis aastaks 2005 kasvas see 42%-ni. Arvestades soojuskadusid elektrijaamades ja energiakadusid ülekandel on mugavuse suurendamine elektrikütte kasutamise näol omakorda tõstnud energia tarbimist.

Samas seadusandlike vahenditega saab mõjutada ikkagi ainult seadmete elektritarvet. Hinnanguliselt 5-10% USA kodude elektritarbest on nn vampiirkaod – vähendada saab ooterežiimil seadmete elektritarvet. Pesumasinate ja kuivatite energiastandardeid on juba väga raske tõsta – vett on ikkagi vaja teatud temperatuurini soojendada, et pesu ja nõud puhtaks saaksid. Uued standardid püütakse nüüd kehtestada näiteks teleritele. Kuid kas see muudab midagi?

Elektrienergia tarbimist jälgides püütakse välja mõelda, kuidas vähendada tarbimistippe – elektrienergia varustuse tagamiseks peavad tootmisvõimsused vastama tipukoormusele. Tippude silumine võimaldaks jätta mõned uued elektrijaamad ehitamata.

Kas lahendus oleks elektrienergia hinna tõstmine? On keskkonnagruppe, mille arvates just see on parim lahendus. Samas, kui 2008. aastal purustasid laviinid Alaskal Juneau linna elektriülekandesüsteemi Snettishami hüdroelektrijaamast, võeti täismahus kasutusele kohalikud diiselgeneraatorid ning elektrienergia hind tõusis rohkem kui neljakordseks. Linnaelanikud pesid nõusid käsitsi ning söödi küünlavalgel. Linna elektritarbimine vähenes kokkuvõttes aga vaid 25%. Seega maksid linnaelanikud sel perioodil elektrienergia eest 3 korda rohkem kui tavaliselt ning kogu muu tarbimine vähenes järsult.

Gastineau kanal ja Juneau kesklinn. Foto: Wikipedia

Kokkuvõttes võib kahjuks nentida, et vähemalt USA näitel on arvamus, et uutele standarditele vastavad kodumasinad ja koduelektroonika, säästupirnid ning kodu soojustamine toovad kaasa energia tarbimise vähenemise, senini müüt.

Energia säästmisele üles kutsumine on üldse selles mõttes vastuoluline, et samal ajal ahvatletakse inimesi kogu muud tarbimist suurendama. Tarbi rohkem, just siis säästad rohkem – see on ju sisuliselt enamuse reklaamikampaaniate peamiseks sisuks. Samas iga toode ja teenus sisaldab endas energiakulu. Paljud teadlikud inimesed võivad oma kodudes energia tarbimist vähendades tunduva efekti saavutada, kuid kõik kokku koos muu tarbimise kasvuga nullib need pingutused.

Kui säästev on säästev?

Säästev areng, säästupirn… Mida rohkem ostad, seda rohkem säästad! Milles siis ikkagi seisneb säästmine ja mida või keda säästetakse? Sellised mõtted vaevavad enamikke inimesi. Mis siis ikkagi toimub?

Pidasin pealkirjas toodud teemal ettekande Tiit Kändleri poolt korraldatud teadus.ee suvekoolis Käsmus. Niivõrd meeldiv oli näha, kuidas isegi kümneaastased lapsed kuulasid laupäeva õhtul kell kümme tõsiseid ettekandeid energiast ja selle seostest igapäevase elu, teaduse ja kunstiga.

Teemast aga – mida rohkem teaduskirjandust uurisin, seda segasemaks pilt muutus. On selge, et puudub ühtne ja tunnustatud vaade ja arusaam, kuidas inimene ja loodus saaksid tasakaalus eksisteerida. Aga ka kõik valikud, mida me teeme, ei pruugi olla sugugi üheselt tõlgendatavad. Lihtsalt me ei suuda või ei taha kogu süsteemist korraga aru saada.

Üks meie ühiskonna paradoksidest on see, et kutsutakse üles energiat säästma, kõiki muid tooteid aga tarbima… Ometi iga toote tootmiseks vajame energiat!

Me räägime väga tõsiselt teemadel, kas paberkott on parem kui kilekott, kas pudeleid taaskasutada või toota uued, kas ja mida säästupirn ikkagi säästab… Sellistele küsimustele ei saa olema kunagi lihtsat ja ühtset vastust. Kui ühte kilekotti kasutada mitu kuud ning lõpuks kasutada seda prügikotina, siis võib kilekoti kasutamine olla õigustatum. Kuna igal tootjal on turunduslikul otstarbel erinevad pudelid, siis ei ole mõtet tagastada pudeleid tootjale – sorteerimise ja transpordi organiseerimine on liiga kallis. Säästupirn aga võib olla kehva kvaliteediga ning puruneda ja eritada elavhõbedat – ning säästust pole juttugi…

Kõik see aga on tegelikult pinnavirvendus… Inimene võib tunda end ‘rohelisena’, aga vastuolud on hoopis mujal…

Killustatud teadustöö võib viia väga ‘huvitavate’ tulemusteni. Analüüsime näiteks, kui palju emissioone põhjustab meie poolt toote vastu vahetatud rahaühik.

Nii saab 17 krooni eest saab osta 1 liitri bensiini, mis põledes oksüdeerub ning tekib 2.3 kg CO₂, sellele lisandub 0.4 kg kaudselt tekkinud CO₂ – kütuse ja transpordivahendite tootmisel. Seega kokku 2.7 kg ehk 160 grammi CO₂ ühe kulutatud krooni eest.

Samas, kui 70 krooni eest saab osta kilo veiseliha, siis teaduskirjanduses toodud kalkulatsioonide põhjal põhjustab 1 kg veiseliha tootmine kasvuhoonegaase, mis on ekvivalentsed 36.4 kg CO₂-ga – seega 520 grammi CO₂ ühe kulutatud krooni eest ehk üle 3 korra rohkem kui bensiini ostes.

Seega, kui inimene ostab 4 liitri bensiini asemel kilo veiseliha, siis ta tegelikult põhjustab üle 3 korra rohkem kasvuhoonegaase! Lihtsalt bensiin on juba nii kallis.

Mis on järeldused? Mida kallimad on tooted, seda säästvam on eluviis? Kõige säästvam oleks palgapäeval raha põlema panna? Ja soov, et meil oleksid kõrgepalgalised töökohad, ei ole säästev – kui samas ei järgita muid printsiipe?

Väga huvitavate järeldusteni viib ökoloogilise jalajälje kontseptsioon – sest peamiste võimaluste hulka selle vähendamiseks kuuluvad liha mittesöömine, järelkasvust loobumine, autost loobumine, võimalikult vähe liikumine (kulutab vähem energiat). Ökoloogilise jalajälje kontseptsioon on eriti tugevas vastuolus rahvastiku arenguplaanidega – sest kalkulaatorit tõlgendades mida vähem on inimesi, seda parem…

Sisestasin oma andmed ökoloogilise jalajälje kalkulaatorisse ja sain, et kui kõik inimesed elaksid nagu mina, oleks vaja 2.7 planeet Maad. Loobusin täielikult sõitudest nii auto kui lennukiga, liha söömisest ja kolisin koos 7 inimesega elama 40 ruutmeetrile – ning sain, et sellisel juhul oleks vaja 1.5 planeet Maad. Hetkel ei ole Eestis eluviiside muutusega üldse võimalik tasakaalu saavutada – see tuleneb ilmselgelt meie põlevkivienergeetikast.

Aga kui vahetada põlevkivielekter tuumaelektri vastu, siis on ökoloogilised kalkulaatorid, mis ei muuda midagi – tuumaelektri kasutamise jalajälg võrdsustatakse fossiilsete kütuste kasutamisel saadava elektriga! Vaatamata sellele, et süsinikdioksiidi emissioonid on tuumajaama puhul kümneid kordi madalamad. Kuna võrdlema peab võrreldamatut – tuumajaamaga seonduvaid riske globaalsete kliimamuutuste riskidega, siis pole mõnede kalkulaatorite autorid osanud midagi paremat välja mõelda, kui mõjud võrdsustada. Samas Soomes peetakse keskkonnasõbralikumaks kütta elektriga kui fossiilsete kütustega – vaatamata soojuskadudele tuumajaamas.

Ei päästa maailma ka energia juhuslik tootmine, mis vajab reservvõimsusi, ega ka biokütused, mis globaalsel tasandil on juba kaasa toonud vihmametsade põletamise vabastamaks maad energiakultuuridele ning märgalade kuivendamise, samuti toiduainete hindade tõusu, seades näljaohtu paljud arengumaad.

Tegelikult meie kliimatingimustes ja püüeldes tehnoloogilise ühiskonna poole, mis tarvitab 120 korda rohkem energiat inimese kohta kui primitiivses ühiskonnas, on väga raske tasakaalu saavutada. Peamiseks meetodiks, mis tunduvalt energiatarvet vähendab, on energiatõhus ehitus. Aga ka muu süsteem peaks kaasa tulema – näiteks transpordisektori viimine tuuleenergia abil laetavate akude toitele.

Naljakas oli hiljutine õnne-uuring. Noored neiud on õnnelikud siis, kui saavad minna peole uute riietega. Siit edasi saab järeldada, et isad on õnnelikud siis, kui tütred on rõõmsad ja emad siis, kui isad on rahulikud. Vaid pojad on äraarvamatud, aga nendest saavad isad – juhul, kui nad ei suhtu liiga tõsiselt ökoloogilise jalajälje kalkulaatorisse.

Ka minule, kes ma sellistele vastuoludele lahendust otsisin, oskas teadus.ee suvekooli diskussioonipaneel lõpuks vaid anda soovituse vahetada kalkulaatorit.

Erinevalt paljudest piirkondadest maailmas on probleemid ja õnnetused Eestis peaaegu eranditult meie endi tekitatud – tulekahjud, autoõnnetused, keskkonnareostus. Samas võidelda ei tule mitte tagajärgede, vaid põhjuste ahelaga. Eesti dilemmaks on see, et meil on liiga palju valikuid – samas pole ükski valik ideaalne. Hiinas on samal ajal kolmnurgas energia, toit ja vesi väga tugevad probleemid nende kõigiga – lisaks keskkonnakatastroofide ohud ja reostusprobleemid. Selles tõlgenduses ei tule Hiina majanduskasvu mitte kadestada, vaid hiinlastele kaasa tunda, sest nende elukeskkond võib muutuda hoopis halvemaks.

Kokkuvõttes jõudsin järeldusele, et arvestades inimese arengutaset ja seni maailmas toimunut – poleks suuremat õnnetust Maa ökosüsteemidele, kui inimene võtaks kasutusele piiramatu ja imeodava energiaallika…

Globaalne energiakriis võib ikkagi saabuda šokina

Ei pea olema selgeltnägija, et nelja graafikut kõrvutades selgelt aru saada: globaalse heaolu kasvu mudelit ei ole olemas ning turumajandus ei suuda energiakriisi ära hoida.

Heidame pilgu nendele neljale graafikule.

1. Inimeste arvu jätkuv kasv. Prognooside kohaselt elab aastal 2050 meie planeedil 10 miljardit inimest, perioodil 2010-2050 sünnib juurde 3 miljardit inimest (kasv 43%). Kuigi kasv toimub arengumaades, vajab iga inimene ikkagi energiat.

2. Energia tarbimise kasv 1 inimese kohta. Primitiivne inimene vajas elutegevuseks 2000 kcal päevas. Tehnoloogilise ühiskonna inimene tarbib päevas 240000 kcal – 120 korda rohkem kui primitiivne inimene. Kõik riigid on seadnud eesmärgiks SKP kasvu, selle eesmärgi realiseerimine on senini tähendanud ühtlasi energia tarbimise kasvu inimese kohta. Esimesed arenenud riigid teevad plaane energiavajadust pigem vähendada, aga arenguriikide arenguplaanid on seotud energia tarbimise kasvuga.

Allikas: Making choices about hydrogen

3. Energiaallikate struktuur. Pool inimeste poolt tarbitavast energiast saadakse nafta ja maagaasi töötlemise ja oksüdeerimise kaudu. Hüdroenergia, tuumaenergia ja taastuvenergia allikate osatähtsus on väike ja nende plaanitud kasv suudab heal juhul rahuldada esimeses ja teises punktis välja toodud kasvu, põhimõtteliselt asendamata naftat ja gaasi.

Allikas: www.hydropole.ch

4. Nafta ja gaasi varude lõppemine. Enamike stsenaariumide kohaselt oleme just hetkel tootmise ja tarbimise tipus. Toodud on üks stsenaariumidest, kuid üldine loogika teatud variatsioonidega on sama.

Allikas: ASPO International

Süsteemi analüüsides ei oma arengud taastuv- ja tuumaenergeetika suundades, mida plaanitakse reguleerida kliimakokkulepete ja süsinikukaubanduse kaudu, eriti vajalikku mõju. Enne kui midagi olulist ja asjalikku suudetakse maailmas ära teha, võib saabuda globaalne energiakriis, mis esmalt tabab transpordisektorit. Lainena kaasneb toidukriis, sest kasvab nõudlus põllumajanduspindadel energiakultuuride kasvatamiseks.

Eesti on energiakriisi suhtes heas lähtepositsioonis. Elanike tihedus on väike ning võimalus biomassi kasvatada ja biokütuseid toota elaniku kohta väga suur, võimalus on kasutada tuuleenergiat ning rajada tuumajaam ning arukalt kasutada põlevkivi, muuta hooned energiatõhusateks. Ometi kui globaalne energiakriis tabab meid ootamatult, tõusevad importkütuste hinnad lakke ning elu on ka meil häiritud.

Palju veel aega on, pole teada, seda ei julge keegi täpselt ennustada, maailma süsteem on liiga keeruline ja sõltub poliitilistest otsustest. 2015? 2020? 2025? 2030? Samas peaks olema igaühele selge, miks on vaja doteerida taastuvenergeetika lahenduste väljatöötamist ja kasutuselevõttu, miks on vaja vähendada sõltuvust importkütustest. Eestil on võimalus kombineerida tuuleenergia tarbimine ja transpordisektor, arendades välja elektritranspordi suures mahus.

Lisavõimalus on loobuda tarbimise kasvu põhisest arengumudelist üldse. Kõige paremini kirjeldaks sellist mudelit ehk sõna ‘ebapopulaarne’. Tarbimist vähendav käitumine tundub meile hetkel pealesunnituna ja meedias nimetatakse seda surutiseks.

Elame huvitaval perioodil – naftaajastu tipus. Aga kas me käitume nii, nagu tuleks käituda tipus olles, või läheb nii nagu tavaliselt – ammu prognoositud sündmused saabuvad ikkagi ootamatult?

Lõpuks ka üks investeerimispankuri poolt tehtud 8-minutiline videoklipp. Loomulikult võib internetist leida igasuguseid klippe, kuid see on piisavalt lühike ja konkreetsete arvudega argumenteeritud.

Tugevate maavärinate sagedus ei ole kasvanud

Kui aastal 2008 toimus Hiinas maavärin, oli kuulda reageeringuid – kättemaks! Sellele järgnes maavärin Islandil – tulevad Eestile lähemale! Maavärinad Haiitis, Tshiilis ja Mehhikos – kindlasti USA salarelv HAARP! Maavärinaid toimub üha sagedamini! Kõik sellised reageeringud tunduvad loomulikena, aga tegelikkuses ei geoloogiateadmised ega statistika mingit sisu selliste väljamõeldiste taga ei näita.

Mis siis ikkagi toimub?

Tegelikkuses on hoopis ajakirjanduse huvi maavärinate kajastamise vastu oluliselt tõusnud. Näiteks Postimehe veebiversioonis ilmus 2001. aastal 14 uudist erinevatest maavärinatest, samas kui inimohvritega maavärinaid toimus 16, aastal 2007 aga käsitleti 37 maavärina toimumist, samas kui inimohvritega maavärinaid oli 19. Aastal 2009 oli aga juba 55 uudist erinevatest maavärinatest, samal ajal kui inimohvritega maavärinaid oli jällegi 19. Lisaks oli iga tugevama ja inimohvritega maavärina kohta lausa mitmeid uudiseid.

Miks meedia ka inimohvriteta maavärinaid üha sagedamini uudisteks vorbib, on küsimus juba ajakirjanikele. Maavärinad aga täidavad oma iga-aastast ‘plaani’, järgnevas USGS poolt koostatud tabelis on andmed 7. aprilli 2010 seisuga.

Kuidas aga teha nii, et katastroofidele ja lihtsalt maavõnkumistele lisaks jõuaks meieni rohkem maailma teiste piirkondade kultuuri ja rõõmsaid sündmusi? Või teeb meie turvatunde kõigutamine uudisest just uudise? Igal juhul koht mõtisklemiseks.

Käesolevat aastat jääb ilmestama Haiiti maavärin ja kolme õnnetu asjaolu kokkulangemine. Maavärin ise ei olnud tugev, vaid 7 magnituudi. Aga et selle fookus asus maapinna lähedal, epitsenter sisuliselt Port-au-Prince’i eeslinnas ja Haiiti ehitusstandardid olematud, oli ohvrite arv väga suur. Lisaks tabelit vaadates on näha, et aastal 2007 oli koguni 4 maavärinat magnituudiga 8.0 ja rohkem. Seega ei ole kindlasti mitte välistatud, et Maad raputab veel sel aastal üks või mitu väga tugevat maavärinat.

Olen oma blogis maavärinaid ka varem kajastanud, soovitan lugeda, kes pole veel seda teinud.

Kas maavärinate inimohvrite arv suureneb ajas?

Haiiti maavärina põhjused ja tagajärjed

Eesti maavärinariskid on olematud

Islandi maavärin: võrrelge seismiliste riskide kaardiga

Maavärin Hiinas ei olnud üleloomulike jõudude kättemaks

Tuhala maa-aluste jõgede mõistatus

Martin Vällik skeptik.ee eestvedajana on avalikult vaidlustanud ühe lause Tuhala nõiakaevu kaitsjate pöördumises, nimelt selle, et Nabala karstialal avaneb kaheksa maa-alust jõge, millest neli saavad alguse Tuhala jõest. Martini eesmärgiks on taunida väljaütlemisi, mis ei põhine teaduslikel uuringutel ning antud juhul on skeptik.ee teravik suunatud konkreetselt nn vitsameeste vastu. Tegelikult on kogupilt loomulikult palju laiem.

Suur pilt

Selles, et kohalikud elanikud kasutavad mingi arendusprojekti vastu võitlemisel ära kõikvõimalikke argumente, pole midagi uut. Nii näiteks leidsid Hiiumaa hiigeltuulepargi vastu võitlejad, et tuulikud reostavad põhjavee, tiivikulabade liikumine põhjustab inimestel krampe ning tuulikute läheduses ei saa tegelda ökoloogilise põllumajandusega. Protestiaktsioonis oli välja toodud ka palju asjakohaseid probleeme, kuid need kolm argumenti olid küll olulisust arvestades naeruväärsed.

Keskkonnamõjude osaline üledramatiseerimine algas Eestis juba fosforiidisõja päevil, kui fosforiidi kaevandamise mõjusid selgitades joonistati hiigelsuur põhjavee depressioonilehter, mis ulatus Tallinna ja Tartuni. Tol ajal oli see teaduslik falsifikatsioon suunatud võitluseks Eesti vabaduse eest ja seetõttu otsekui andestatav. Küsimus on, kelle vastu võitleme me nüüd, vabas Eestis? Hiiumaa hiigeltuulepargi vastu võitlejad suunasid oma argumendid välisarendajate vastu, kes oleksid kasutanud kohalikku ressurssi ning kasu maakonnale ja kohalikele elanikele oleks olnud minimaalne. Ühe põhiprobleemina on välja toodud tuulikute müra. Vaatasin läbi tuuleparkidega seonduvad müraprobleemid Inglismaa näitel. Järeldus oli lihtne – kuni 800 m kaugusele on tuulegeneraatoreid vaiksel ajal tõepoolest kuulda, kui aga tuul on generaatorite poolt, siis erandjuhtudel ulatub mürafoon ka 2 km kaugusele.

See müra pole võrreldav ei elutoas puhuva õhksoojuspumbaga ega linna- või maanteemüraga, aga loomulikult – kui ma seda vaiksel hilisõhtul või öösel kuulen ja kui see mind häirib, siis mul on probleem. Mitte tervislik, aga pigem psühholoogiline. Keegi kusagil pani tuulegeneraatori püsti, täidab taskuid ning kõik see toimub minu kannatuste arvel. Ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda enam see kõik mind ka närvi ajab – tulemuseks on magamata ööd, stress, peavalu. Ja nüüd näitavad teaduslikud uuringud, et seesama müra ongi tervisekahjustuste põhjuseks. Ongi, aga kaudselt. NIMBY (not in my back yard, mitte minu tagaaeda) printsiip on ülivõimas. Kas me kunagi saame sellest ka üle ja kuidas? Olen sel teemal ka varem kirjutanud.

Tuhala nõiaring

Tuhala juhtumi puhul on tegemist puhtalt Eesti-sisese nõiaringiga.

Ühelt poolt me kõik räägime ettevõtluse tähtsusest, sest ainult ettevõtluse areng  toob lõppude lõpuks riigi kassasse raha ning tagab tööpuuduse vähenemise. Kui me kaevandame lubjakivi ja toodame killustikku rajatava tee lähedal, säästame me killustiku transpordiga kaasnevad veokite kütusekulud, liisingukulud ja amortisatsiooni ning vähendame ka keskkonnamõjusid, mis kaasneksid transpordiga kusagilt kaugemalt. Me võime luua kuitahes palju sotsiaalseid töökohti, kuid raha, millest need kinni maksta, on genereeritud algselt ettevõtjate poolt. Teiselt poolt on avalik arvamus ettevõtjate suhtes endiselt väga sageli ülinegatiivne, käsitledes ettevõtjat kui vereimejat, kes püüab rahva ja antud juhul keskkonna hävitamise arvel rikastuda. Mida lähemal inimeste kodule toimub pisutki keskkonda muutev ettevõtlus, seda enam võimutseb teine arvamus. Just selle nimel kuhjatakse kokku kõikvõimalikud argumendid arendusprojekti vastu ning vahet pole, kas need on teaduslikud või pärinevad vitsameeste suust ja sulest. Eesmärgiks on kokku koguda võimalikult palju protestiallkirju ning mida suurem on argumentide arv, seda rohkem allkirju saadakse kokku.

Samas, teaduslikus mõttes on sellisel allkirjakogumisel ka negatiivne külg. Nimelt kui kasvõi üks argument on kaheldav, võib kaheldavaks pöörata ka kogu pöördumise sisu.

Jõed, mis pole tegelikult jõed

Missugune on siis tegelik olukord? Ka Martin Vällik pisut üledramatiseerib, väites, et 11 kilomeetrit pikk maa-alune jõgi oleks teaduslik sensatsioon mitte ainult Eestis, vaid kogu maailma mastaabis. Kes soovib, võib kasvõi lugeda artiklit 153 km pikkusest maa-alusest jõest Mehhikos – ja antud juhul on tõesti tegemist jõega, mida speleoloogid jälgivad ise maa all kogu pikkuses, mitte georadarite või vitsade abil.

Eks kõik algabki sellest, mida me nimetame jõeks. Meil puudub kokkulepe, kui suur peaks olema karstikoobas ja kui suur veevool, et me võiksime öelda – tegemist on maa-aluse jõega. Näiteks võib leida maa-aluseid jõgesid käsitlevast aruandest korduvalt, et nn maa-alune jõgi voolab edasi oja kaudu, st suubub ojja. Kuidas nii, jõgi suubub ojja? Me ei saa ju väita, et iga allikas toitub maa-alusest jõest? Me ei saa ka rääkida, et meil Eestis ongi kõik palju väiksem ja kui veel jõgi on maa all, siis on ta veel väiksem, palju väiksem maapealsest ojast.

Väljavõte 2007. aasta aruandest – jõed suubuvad ojadesse…

Et maailmas mingitki muljet avaldada, peaksid meie koopauurijad ja akvalangistid neid jõgesid füüsiliselt läbima ja alles siis võiksime rääkida pisutki mingisugusest sensatsioonist. Kahjuks on meie lõhedesüsteemid tegelikkuses nii kitsad, et ükski inimene sinna sisse ei mahu. Maailmas on nii palju fantastilisi karstikoopaid, et meie ükskõik mis vahendite abil määratud ‘jõed’ ei paku maailmas erilist huvi. Küll on Nõiakaev maapinnal tõepoolest omapärane.

Nii ongi mõistatus lahendatud. Meie maa-alused jõed ei ole tegelikult jõed, vaid lõhelises ja karstunud lubjakivis voolav lõhevesi.

Mis on tegelikult oluline?

Kokkuvõtvalt aga pole kohalikele inimestele olulist vahet, kui suur peaks olema jõgi, et seda võiks nimetada jõeks. Nende jaoks on tähtis, et oleks tõepoolest ära tõestatud, et plaanitava kaevanduse mõju neid huvitavale loodusele ja kaevudele on ebaoluline või puudub. Seetõttu on kogu diskussioon selle üle, kas on jõed või mitte, ainult ühest küljest teaduse ja pseudoteaduse piire otsiv ning teisest küljest terminoloogiline. Kohalike elanike jaoks on see diskussioon suhteliselt ebaoluline.

Veebilehel http://www.tuhalanoiakaevuleappi.com/ on välja toodud väljavõtted akadeemik Anto Raukase ja geoloogiadoktorite Hella Kingu ning Katrin Ergi arvamustest. Need on tõsiseltvõetavad arvamused, mille alusel tõepoolest langeb põhirõhk ja vastutus hüdrogeoloogidele, kes viivad läbi põhjavee modelleerimist. Modelleerimise võimalusi ei tohi alahinnata. Just Eesti hüdrogeoloogid on selgelt paika pannud, kui kaugele kaevandused Ida-Virumaal peaksid jääma olulistest keskkonnaobjektidest – näiteks Kurtna järvedest või Selisoo rabast, et riskid oleksid maandatud. Senini ei ole eksitud, mudelid on olnud piisavalt täpsed.

Et iga Eestimaa inimene saaks aru, kuidas põhjavesi lubjakivides liigub, soovitan vaadata Bionina saadet. Veebilehelt  http://www.ut.ee/199254 valige Bionina 5. saade ’Joogivesi’ ja seal 8:10 saate algusest annab hüdrogeoloog Andres Marandi lihtsa ja selge ülevaate toimuvast.

Modelleerimine on keeruline, aga võimalik – regionaalsel tasandil

Kui hüdrogeoloogid viivad läbi hüdrogeoloogilist modelleerimist karstialal, siis on see ränkraske töö, mis peab vastama kõikidele küsimustele – kaasa arvatud sellele, missugune on tõenäosus, et veevool kaevandusse saab olema tõepoolest nii suur, et see mõjutab olulisi keskkonnaobjekte, sealhulgas Nõiakaevu. Kui tõepoolest kaevandusse avaneks nii suur veevool, mida keegi võib nimetada kujundlikult ka maa-aluseks jõeks, siis ei ole ilmselt majanduslikult otstarbekas sellist kaevandust rajada, kuna vee väljapumpamise kulud oleksid suuremad võimalikest tuludest. Kaaluda võib kaevandamist vee alt ilma veetaset langetamata. Kõik on omavahel seotud.

On veel üks oluline aspekt, mis raskendab modelleerimist. Nimelt, kui kaevandamise käigus on plaanis lõhkamistööd, võivad need lõhelisust küllaltki olulisel määral mõjutada.

Kokkuvõttes, propageerides teaduslikku maailmavaadet, usaldaksin ma Eesti hüdrogeoloogide modelleerimisoskusi, kuid jälgiksin väga tähelepanelikult, kas ja kuivõrd mudeli piirtingimused arvestavad teadmatustega põhjavee võimalike suurte liikumiskiiruste suhtes, kas on läbi mängitud ’halvimad võimalikud’ stsenaariumid ning missugune on nende stsenaariumide mõju ümbritsevale keskkonnale. On siililegi selge, et kaevandada tohib vaid siis, kui kaevanduse mõjud piirkonna hüdrogeoloogiale on kompenseeritavad, ebaolulised või puuduvad ning selles osas saavutatakse kohalike elanikega kokkulepe. Kindlasti kohe ei saa väita, et regionaalne hüdrogeoloogiline modelleerimine on võimatu.  Samas kui negatiivne stsenaarium eksisteerib, isegi väga väikese tõenäosusega, järgneb järgmine küsimus – kes ja kuidas võtab vastutuse, kui see realiseerub.

Hüdrogeoloog Rein Perensi arvamus

Andes au küll paljude inimeste, sealhulgas geoloogide hulgas levinud ohutunnetusele, valdavad Nabala piirkonna hüdrogeoloogiat Eestis kahtlemata Eesti Geoloogiakeskuse hüdrogeoloogid. Minul isiklikult on väga raske kahelda Rein Perensi ekspertarvamuses, mille ta avaldas juba 2009. aasta juunis:

“Täiesti mõistetav on akadeemik Anto Raukase ja Ants Talioja mure nõiakaevu saatuse pärast. Põhjavee modelleerimistulemused näitavad, et kavandatavate paekarjääride mõju nõiakaevuni ei ulatu. Lohutust pakuvad lõigud Ants Talioja raamatust «Tuhala»: «…Ometi ei ole tegemist arteesia kaevuga, kus survet põhjustab põhjavesi.

Nõiakaevu paneb keema Tuhala jõgi, mis voolab pooleteise kilomeetri ulatuses maa all. Mõõtmised näitavad, et see (nõiakaevu keemine) juhtub siis, kui suurvesi tõstab Virulase koopa ava kohal veetaseme nõiakaevu rakete servast 2,35 m kõrgemale. Tuhala jõe vooluhulk peab olema vähemalt 5000 l/s. Vajaliku vooluhulga tagab Mahtra soostikust ja Leva rabast tulev vesi, mis muudab nõiakaevu vee veidi pruunikaks.»

Leva raba jääb Nabalast 18 km lõuna poole, mistõttu nõiakaevu veerežiimi seostamine Nabala piirkonna võimalike paekarjääridega ei ole kuidagi põhjendatud.”

Lihtne loogika on selles, et selle arvamuse alusel toituvad Tuhala jõgi ja ühtlasi Nõiakaev lõunapoolsetest soodest ja rabadest, samas kui kõik plaanitud kaevandusalad jäävad loodesse. Kindlasti on vaja hinnata võimalike kaevanduste mõju kogu piirkonnale, kuid tundub, et Tuhala Nõiakaev on valitud küll sümboliks, samas Nõiakaev ise ei saa kohe kuidagi ohus olla. Rein Perensi arvamusele toetudes akadeemik Anto Raukas eksib, sest Nõiakaevust kilomeetrite kaugusele loodesse jäävad kaevandused ei saa kohe kuidagi mõjutada Tuhala jõe veetaset Nõiakaevu lähistel ega toitumisala, mis paikneb Nõiakaevust hoopis lõunapool.

Kokkuvõte

Me võime uisapäisa tormata üleskutsetega kaasa ja jätta täiesti läbi mõtlemata, kas kampaania autorid on oma juhtumi korrektselt üles ehitanud. Me võime anda oma allkirja siiras usus, et kõik ongi nii lihtne ja selge nagu me loeme. Ka antud juhul, lugedes Eesti TA Looduskaitse Komisjoni arvamust, olen sellega 100%-liselt nõus, nii olekski vaja teha.

1. Enne otsuse tegemist kaevandustööde lubatavuse kohta on vaja täpsustada Nabala karstiala terviklikkust ja ulatust ning eri piirkondade omavahelisi seoseid.
2. Tuleb viia läbi täiendav kogu ala loodusväärtuste teaduslik inventuur ja eri piirkondade looduskaitselise väärtuste hindamine.
3. Läbi viia kogu piirkonna veerežiimi täiendav geofüüsikaline ja hüdrogeoloogiline uurimine, mille alusel saab hinnata kavandatavate kaevetööde mõju allikatele, allikasoodele, juba olemasolevatele kaitsealadele ning kohalike elanike poolt tarbitavale põhjaveele. Senised hinnangud ei arvesta karstinähtustega selles piirkonnas.
4. Lähtudes uuringute tulemustest tuleb otsustada, kas
– luua üks suur looduskaitsealune (koos kultuuriväärtusega) Nabala karstiala;
– ala väärib nitraaditundliku ala staatust.

Kuid allkirjade kogumine käib hoopis Tuhala Nõiakaevu kaitseks. Seega, kui on tõepoolest lihtsalt näidatav, et Tuhala Nõiakaev toitub lõuna poolt, siis pole seost plaanitud kaevandustega tegelikult üldse olemas.

Märkus. Väljavõtete tegemisel antud kirjutisest ja muudetud kujul avaldamise korral palun väljavõtted ja muudatused kooskõlastada. Kirjutis lahkab probleemi kogu olemust ning mistahes lõigu eraldi esitamine ilma ülejäänud kontekstita moonutab antud arvamusloo mõtet.

NASA astrobioloog: tõde aasta 2012 kohta

NASA astrobioloog David Morrison on saanud sadu küsimusi erinevate looduskatastroofide kohta, mis internetimaterjalide väitel aastal 2012 ees seisavad. Sealhulgas on mitmeid pöördumisi noortelt, kes nutavad, kaaluvad enesetappu ja viimases hädas otsivad abi. Lõpuks ei pidanud Morrison vastu ja tegi avaliku pöördumise, et lihtsate sõnadega ja mitu korda üle korrates kõik ’puust ja punaseks teha’. Avaldan pöördumise tõlke eesti keelde. Kui Youtube’is otsida ’the truth about 2012’, toob otsing esile sadu klippe, mis kõik kinnitavad ees seisvaid katastroofilisi sündmusi. Kuna Morrisoni pöördumine on seal hulgas kui hüüdja hääl kõrbes, toon selle siin spetsiaalselt välja.

Tere, minu nimi on David Morrison, olen kosmoseteadlane NASA teaduskeskusest. Viimase kahe aastat jooksul olen vastanud avalikkuse sadadele küsimustele ohtude kohta, mis peaksid Maad ähvardama aastal 2012. Ja nüüd tahan ma kasutada võimalust teiega otse rääkida.

Maa ei ole aastal 2012 ohus. Kõik viimsepäeva jutud internetis on suur pettus, mida levitavad inimesed, kes püüavad raha teenida. Nii et ärge muretsege. Lubage mul rääkida mõnedest konkreetsetest asjadest. On olnud palju jutte planeedist X või Nibirust, mis peaks olema hiiglaslik planeet, mis detsembris 2012 põrkub Maaga kokku või vähemalt tuleb Maale väga lähedale. Fakt on aga see, et Nibirut ei ole lihtsalt olemas.

Jättes kõrvale veidrad kohad, kust ideed Nibiru kohta teieni tulevad, ainuke mis te peaksite tegema on pöörduda astronoomide poole. Kui planeet X või Nibiru siseneks Päikesesüsteemi, siis peaksid astronoomid olema seda jälginud juba viimase 10 aasta jooksul. Üle kogu maailma, nii amatöörid kui professionaalid. Ja praegu peaks see olema nähtav palja silmaga. Seda pole. See on farss. Pole vaja muretseda mingi objekti pärast, mis tuleb ja põrkub Maaga ning kahjustab meid.

Samuti on muretsetud nn galaktika joondumise pärast. Kuna igal aastal detsembris on Päike Maalt vaadatuna ligikaudselt galaktika keskpunkti suunal. See juhtub igal aastal, see ei tähenda õigupoolest mitte midagi, ja aasta 2012 pole millegi poolest eriline. Kui te ei muretsenud 2009. aasta detsembri pärast, siis ei pea te ka muretsema 2012. aasta detsembri pärast. Joondumine võib tunduda mõnedele hirmutavana, tegelikult aga pole joondumised teadlaste jaoks olulised. Kui planeedid joonduvad või Päike joondub, ei teki mingeid erilisi jõudusid. See on omamoodi kummaline nähtus, aga mitte midagi tõeliselt teaduslikult huvipakkuvat.

Samuti on olnud muretsemist Maa pooluste vahetumise kohta. Keegi ei oska eriti hästi seletada, kuidas see võiks toimuda, ja kui te räägite Maa geograafilistest poolustest, siis need vahetuda ei saa. Pole kunagi vahetunud ega vahetu. Mõned inimesed aga tunnevad muret magnetpooluste võimaliku vahetumise üle. Magnetilise põhjapooluse ja lõunapooluse vahetumine leiab aset üks kord keskmiselt iga mõnesaja tuhande aasta jooksul.  Kuid pole põhjust arvata, et see juhtub aastal 2012, ja tegelikult puuduvad tõendid, et see tooks meile mingit kahju isegi siis, kui see toimuks. Mõned inimesed seostavad seda päikesetormide ideega. Jah, Päikese aktiivsus on maksimaalne iga 11 aasta järel ning maksimum võib kahjustada orbiidil paiknevaid satelliite. Ja me võime näha põhjavalgust ja virmalisi, aga tõeline kahju on väga väike. Ning järgmist Päikese maksimumi ei ole ennustatud mitte detsembriks 2012, vaid kevadeks 2013, lisaks on prognoositud, et see saab olema palju väiksem kui tavaliselt.

Veel kord, kogu jutt 2012-st on pettus. Võltsing. Pole midagi, mille üle peaksite muretsema. Ma saan küsimusi paljudelt inimestelt, kes on tõeliselt hirmul, isegi mõnedelt noortelt, kes ütlevad et nad kaaluvad enesetappu. See on tõesti kurb. Ja minu jutu mõte on lihtsalt selgitada, et probleemi pole olemas. Ja kõik see suur hulk materjale, mida näete internetist ja Youtube’ist ning kus inimesed väidavad, et meid ootavad ees hirmsad ohud ja inimkonna väljasuremine, on valed. Ärge muretsege 2012. aasta üle ning nautige aastat 2013, kui ta käes on.

Haiti maavärina põhjused ja tagajärjed

Järelkajaks Haiti 12.01.2010 maavärinale.

Põhja-Ameerika ja Kariibi laamade piiriala murranguvööndid läbivad Hispaniola ehk Haiti saart nii põhjast kui lõunast. Seda kahe murranguvööndi vahelist ala nimetatakse ka Gonave mikrolaamaks. Haiti pealinn Port-au-Prince paikneb sisuliselt otse lõunapoolses Enriquillo – Plantain Gardeni murranguvööndis. Laamade omavaheline liikumiskiirus (Kariibi laam lääne poole ja Põhja-Ameerika laam ida poole) on keskmiselt 20 mm aastas.

Eelmised tugevad maavärinad toimusid samas piirkonnas 1770. ja 1860. aastal – seega polnud ühtki inimest, kes oleks selles piirkonnas väga tugevat maavärinat kogenud, ammu elavatekirjas. Samas 1953. ja 1994. aastal toimusid Haitis samuti väheste inimohvritega maavärinad – magnituudidega 5.7 ja 5.4 ning vastavalt 2 ja 4 hukkunuga. Viimase kümnendi sündmustele keskendudes hirmutas saare idaosas paiknevat Dominikaani vabariiki 2004. aastal 6-magnituudine maavärin, mille hüpotsenter paiknes 18 km sügavusel ja epitsenter saare põhjarannikust 10 km kaugusel meres. See maavärin vallandas  vihmaperioodil tugevaid mudavoole, kokku kukkus kirik Vielle Cases. Saare lõunapoolset murrangut peeti teadlaste poolt pikka aega põhjapoolsest rahulikumaks.

Viimase 20 aasta jooksul Haitit räsinud teistest loodusõnnetustest on olulisemad orkaan Gordon aastal 1994 (1000 hukkunut), orkaan George aastal 1998 (üle 400 hukkunu ja 80% viljasaagi häving), troopiline torm Jeanne septembris 2004 (2500 hukkunut) ning koguni 4 orkaani (Fay, Gustav, Hanna, Ike) aastal 2008 (üle 800 hukkunu ja 60% viljasaagi häving).

Haiti laamtektooniline asend on iseloomustatud järgmisel kahel USA geoloogiakeskuse (USGS) poolt koostatud skeemil.

Kui mingis piirkonnas pole juba kaua aega maavärinaid olnud, räägivad geoloogid murrangu lukustumisest ning vastavalt seismiliste pauside teooriale tähendab see sageli, et pinged kuhjuvad ning on oodata ülitugevat maavärinat. Just sellise hoiatava ettekande 2.3 miljonilise elanikkonnaga Port-au-Prince’i kohta tegi Texase ülikooli geofüüsik Paul Mann märtsis 2008 Kariibi 18. geoloogiakonverentsil. Lisaks paikneb samas murranguvööndis Jamaica pealinn Kingston. Jaapani teadlased arvutasid Haiti maavärina järel maksimaalseks nihkeks hüpotsentri piirkonnas 5 meetrit ning liikumise kestuseks 16 sekundit.

12. jaanuaril 2010 toimunud maavärina magnituud Richteri skaalas, mis väljendab vabanenud energia hulka, ei olnud väga suur. Näiteks 2004. aastal Sumatra maavärin, mis vallandas 300000 hukkunut põhjustanud tsunami, oli magnituudiga 9.3, 2008. aasta Hiina Sichuani maavärina magnituudiks määrati 7.9. Richteri skaala ühikuid arvestades tähendab 1-magnituudiline erinevus 31.6 korda erinevat vallandunud energia hulka. Magnituudiga 9.0-9.9 maavärinate toimumissagedus on kord 20 aasta jooksul, magnituudiga 8.0-8.9 kord aastas ning magnituudiga 7.0-7.9 maavärinaid toimub igal aastal keskmiselt 18. Vallandunud energia hulka väljendatakse ka lõhkeaine TNT massile vastavas plahvatusjõus. Nii oli 2004. aasta Indoneesia maavärin vastav 67 gigatonnile TNT-le ja 2010. aasta Haiti maavärin 32 megatonnile, erinevus on üle 2000 korra.

Mis siis ikkagi põhjustas ülisuure inimohvrite arvu Haitis? Hukkunute arvuks on nüüdseks (kuu aega hiljem) määratud 230000.

Tegemist on nelja asjaolu kokkulangemisega. Esiteks vallandus energia maapinnale suhteliselt lähedal, maavärina hüpotsenter paiknes 13 km sügavusel. Teiseks, maavärina epitsenter paiknes väga lähedal Port-au-Prince’ile – sisuliselt kogu linn jäi epitsentrist mitte kaugemale kui 40 km. Kolmandaks, topograafiast sõltuvalt paiknesid väga paljud ehitised mäenõlvadel. Ning neljandaks ja kõige peamiseks ei oldud ehitiste rajamisel arvestatud maavärinaohuga. Läänepoolkera kõige vaesemas riigis Haitis on ehitusregulatsioonid ja järelevalve väga nõrgalt arenenud.

Haiti maavärin on põhjustanud ka konspiratsiooniteooriate jätkuvat vohamist ja seda koguni globaalsel poliitilisel tasandil. Venezuela president Hugo Chavez seostas Haiti maavärinat HAARP-iga (The High Frequency Active Auroral Research Program, USA lennuväe, mereväe, kaitseuuringute agentuuri ja Alaska ülikooli ühine ionosfääri uuringute teadusprogramm). Viidatakse Venemaa põhjalaevastikust lähtunud informatsioonile, mille kohaselt USA eesmärgiks oli HAARP-i abil rünnata Iraani, juhtus aga eksitus ning maavärin toimus Haitil…

Tegelikkuses on selge, et energia vallandumist võis selles piirkonnas oodata ning mida pikemalt pinged oleksid kuhjunud, seda suurem energiakogus oleks võinud vallanduda. Loomulikult oleks maavärin võinud toimuda mitte nii lähedal Port-au-Prince’ile. Aga sõltuvalt inimese asustustiheduse jätkuvast kasvu meie planeedil leiavad maavärinad suuremaid inimasustusi üles üha sagedamini.

Mis saab Haitist edasi, sõltub eelkõige ilmselt rahvusvahelisest abist. Miljonid inimesed on koduta ning vihmadeperiood on alanud – nii võib hukkunute arv kaudsete järelmõjude tõttu väga palju suureneda.

Kuidas orienteeruda keskkonnauudiste uputuses? Keskkonnafoorumi idee.

Veel mõni aeg tagasi uurisin innukalt olulisemaid keskkonnauudiste portaale ning huvitavamate artiklite ja ülevaadete korral püüdsin maailmas toimuvat Eesti lugejaskonnale edastada. Hetkeks on aga infoväli muutunud nii suureks, et parimagi soovi korral jõuab meieni vaid fragment toimuvast.

Lisaks rahvusvahelistele meediaväljaannetele on isetegevuslik inforuum tohutult paisunud. Piisab, kui heidate pilgu veebisaidile http://green.alltop.com/, mis koondab endasse erinevate keskkonnauudiste portaalide viimaseid sissekandeid. Ainuüksi sel kokkuvõtval lehel on üle 1500 keskkonnauudise.

Kui aga vaadelda eestikeelses inforuumis toimuvat, siis näiteks Eesti suuremad veebimeedia väljaanded delfi.ee (peamiselt Forte) ja postimees.ee püüavad köita lugejaid artiklite pealkirjadega ning kurioosumitega, toimetajatele on ülitähtis indikaator klikkide arv.

Tõsisematele lugejatele suunatud portaalidest Tartu Ülikooli novaator.ee püüab leida uudiseid, mis meie lugejatele huvi pakuks – samas tõlkeuudiste voog on 10 uudist nädalas, ülikooliga seonduvaid originaaluudiseid ilmub nädalas keskmiselt 3. Teadusuudiste voogu on viimasel kuul oluliselt suurendanud teadus.err.ee. Originaaluudised toodab ka teadus.ee.

Eesti keskkonnauudiste portaal greengate.ee teeb omakorda väljavõtte eelpool kirjeldatud väljaannete uudistevoost, kasutades valikul filtrit, mis klapib portaali omanike ja toimetajate maailmavaatega – lisades originaalartikleid. EPL veebiväljaanne lingib Novaatori uudistevoogu. Bioneer.ee-s on originaaluudiste ja tõlgenduste maht samuti olemas, lisaks töötab ka foorum, mis siiski eriti populaarseks kujunenud ei ole.

Samas on täielikult selge, et eestikeelsesse inforuumi jõuab väike ja juhuslik murdosa maailma keskkonnauudiste voost.

Jälgides eriti delfi.ee ja postimees.ee anonüümses kommentaariruumis toimuvat nähtub, et kommentaatorite üldine keskkonna-alane haridustase on madal, kuigi leidub ka inimesi, kelle arvamustel on jumet küll. Toimub diskussioon, kuid kommentaaride lugeja on üldistusi teha püüdes juhatatud pigem tupikusse kui põhjendatud arvamuseni. Kommentaariruumist mistahes järelduste tegemine ei kannata teaduslikkus mõttes mingit kriitikat, kahjuks aga kohtab üha rohkem järelduste tegijaid, kaasa arvatud väljaanded ise, tootes uusi üllitisi kui ’meie lugejate arvamusi’.

Hetkeseis on selline, et kui näiteks tehnika ja meditsiini valdkonnas on töötavad veebifoorumid, siis keskkonnaprobleemide valdkonnas hetkel suure külastuste arvuga haritud foorum kahjuks puudub. Nii greengate.ee, bioneer.ee, novaator.ee, teadus.err.ee kui teadus.ee on kommenteerimise ja diskussiooni osas jäänud suhteliselt steriilseks. Ehk oleks hea idee luua ühine keskkonnafoorum?

Samuti on eestikeelne Wikipedia jäänud nõrgukeseks, üha enam aga näen vajadust, et inimesed teeksid kõigepealt endale selgeks lihtsad entsüklopeediatõed ning alles siis süveneksid probleemide rägastikku. See käib osaliselt ka mõnede teadusuudiste tõlkijate kohta, kes võtavad uudise üks-üheselt üle ning ei kontrolli, kas äkki entsüklopeediline teadmistepagas sellega vastuolus on. Veebientsüklopeedia on ka keskkonnaharitust silmas pidades kohutavalt vajalik.

Minule isiklikult on keskkonnauudistega tutvumisel eestikeelsest inforuumist väljumine tõeliseks kergenduseks, sest nii haare kui loogilisus on rahvusvahelises ruumis niivõrd palju parem ja rahustavam. Samas oleks meil ka eesti keelset haritud inforuumi väga vaja. Veel kord, see võiks olla ühine foorum, kuhu keskkonnaprobleemidest huvitatud inimesed iga päev tahaksid minna ja ennast ka maailmas toimuvaga kurssi viia. Vajadusel ka vaielda, kasvõi niivõrd segastel ja emotsionaalsetel teemadel nagu kliimamuutused, kilekotid ja tuumaenergia kasutamine.

Isetegevuslikult on katseid olnud, näiteks http://keskkond.forumotion.net/, kuid kandepinda pole tekkinud.

Mida arvate? Ja kes pakuks välja lahenduse ja koha, kus oleks soov sisuliselt iga päev pisut kolada, infot saada ja diskuteerida ning millele tekiks ka kandepind?

2012 – muutuste aasta

Filmi ’2012’ esilinastuseni 13. novembril 2009 on jäänud 19 päeva. Filmi treileris pühib hiigellaine minema mungakloostri Himaalaja mäetipust. Geoloogilises mõttes on sellist jaburust raske kommenteerida. Kui keegi võib India ookeani läheduses end hiidlainete eest turvaliselt tunda, siis on need Tiibeti mungad. Aga ilmselt selle turvatunde purustamisele ongi filmi autorid rõhunud.

Olen huviga jälginud protsesse, mida wikipedia nimetab ’2012 nähtuseks’ – ’2012 phenomenon’. Ning saanud aru peamisest – inimesed vajavad järelemõtlemist elu mõtte üle, sedavõrd huvitav ja müstiline on meist igaühele antud elu. Kas selleks on vaja aasta 2012 ümber rajatud hüsteeriat, on omaette küsimus. Kasutan kõike seda, et tudengitele haaravamalt keskkonnageoloogia põhitõdesid õpetada.

Kuna olen geoloogina aasta 2012 teemal varemgi sõna võtnud, siis kujutlesin, kuidas olen kutsutud populaarsesse telesaatesse. Enne aasta 2012 arutelu on just ära tõestatud, et pool aastat ainult tomateid süües puhastub organism täielikult. Kuna järjekorras on ka valdade liitmise teema, siis on aega ainult 10 minutit. Minuga koos on stuudiosse kutsutud inimesed, kes juba pikka aega on saanud planeedilt Nibiru kosmilisi signaale.

Loomulikult saab esimesena sõna signaalidesaaja. Selgub, et isegi õunapuud on aru saanud Nibiru saabumisest ja peatsest katastroofist – sellele viitab väga hea õunasaak. Õunapuud annavad viimast. Viljasaak aga on nigel seetõttu, et rukis ja nisu on võitlemisest maailma lõpuga loobunud. ’Erik Puura – kas võite 100% kindlusega väita, et aastal 2012 ei toimu suurt keskkonnakatastroofi?’, küsib saatejuht ja vaatab kella. ’Sellist kindlust ei saa mitte ükski teadlane mitte kunagi anda,’ alustan vastamist. ’No näete nüüd!’ hõiskab saatejuht ning kuulutab teema lõpetatuks.

NASA astrobioloog David Morrison on väsinud kommenteerimast, et planeeti nimega Nibiru ega ka mõnda teist planeeti, mis lähiaastatel Maad ohustaks, pole olemas. Morrison on üle külvatud ka abipalvetega noortelt, kelle arust elul pole peatselt saabuva maailmalõpu tõttu enam mõtet ning arvatakse, et kõige kergem on elust lahkuda. Noored on vaadanud internetist maailmalõpu videoid ja kirjutavad, et nad ei saa magada, värisevad üleni jne. Morrison kinnitab üha sagedamini noortele ja paanikas inimestele, et Nibiru on interneti teel levitatav pettus. Samas on lihtsamast lihtsam levitada paanikat teatades, et valitsused ja NASA on peamised konspiraatorid. Ka filmi ’2012’ puhul on selline lihtne ja populaarne meetod valitud.

Kõik see toob mulle veel kord meelde, kuidas helistasin Elu24 ajakirjanikule ja küsisin, mille alusel ta väidab, et teadlased ennustavad aastaks 2012 maailmalõppu. Mille peale ajakirjanik ütles, et ärgu ma võtku seda juttu rubriigist ‘Veider teadus’ tõsiselt, sest see on mõeldud eelkõige noortele… Olen kuulnud, et ka koolides on laste omavahelises arutelus muutunud maailmalõpu teema järjest sagedasemaks.

Aga miks ma oleksin öelnud, et ma pole 100% kindel selles, et aastal 2012 ei toimu suurt keskkonnakatastroofi? Sest katastroofe toimub kogu aeg, võtame kasvõi 2004. aasta detsembrikuu tsunami, kui hukkus üle veerand miljoni inimese, või 2008. aasta maavärina Hiinas, kus hukkunuid oli ligi 90000. Samuti on väga väikese tõenäosusega ohud olemas igal aastal, näiteks see, et Maad tabab asteroid, purskab supervulkaan, tekivad maavärina tagajärjel tsunamid jne. Aga vähemalt vulkaanide, maavärinate ja tsunamide suhtes paikneb Eesti geoloogilises mõttes õnnistatud alal – ohud sisuliselt puuduvad. Lisaks puudub mistahes geoloogiline tõendus selle kohta, et aasta 2012 oleks erinev mõnest teisest aastast – tõenäosus, et midagi toimub, on sama suur mistahes teise aastaga. Samas inimeste arvukuse suurenemine Maal tähendab, et hukkunute ja vigastatute arv katastroofides võib samuti tõusta.

Aastal 2012 võib Päikese aktiivsus olla kõrge, viimati oli aktiivne aasta 2001 ning kordumine on iga 11 aasta tagant. Päikese aktiivsus võib põhjustada näiteks satelliit- ja mobiilside häireid. Samas pole sellel mingit seost Maa magnetpooluste vahetusega, nagu ekslikult arvatakse. Maa magnetpooluste vahetus on umbes 5000 aasta jooksul toimuv järk-järguline protsess, mis vastavalt geoloogilisele andmestikule pole kunagi olnud seotud massiliste väljasuremistega. See, et magnetpooluste vahetus toimub järsku ja põhjustab globaalseid katastroofe, on väljamõeldis.

Miks ma siis ikkagi arvan, et aasta 2012 on muutuste aasta? Just seetõttu, et järjest tugevneb 2012-hüsteeria külvamine kõikide kommunikatsioonivahendite kaudu. Lisaks sadadele tuhandetele isehakanud uskujatele internetis, kes loovad ka veebisaite ja videoid, kaotavad informatsiooni tarbijate arvu pärast võitlust pidavad massikommunikatsioonikanalid järjest enam sotsiaalset vastutust. Eriti praeguses majandussituatsioonis on 2012 geniaalne äri kirjanikele, varjendite valmistajatele, särgimüüjatele, samuti loomulikult ajakirjanikele. Väga paljud inimesed ja perekonnad peavad läbi elama 2012-nähtuse, loodetavasti ilma ohvriteta, aga ikkagi närvitsedes. Ilmselt on palju inimesi, kes aastal 2012 igal hommikul mõtlevad, et kõik on ikka veel alles. Juba 2011/2012 aastavahetus saab paljudele olema vägagi kummaline. Ja siis läheneb hüsteeria kuupäev… Sellest toibudes aga on loodetavasti rõõmsam ja lihtsam edasi elada, kaotades näiteks meeletu tarbimise kui elu kvaliteedi näitaja mõtteviisi ja mõeldes rohkem oma rahva ja kogu inimkonna jätkusuutlikkusele.

Kui maiad oleksid teadnud, kuidas nende kalender mitu tuhat aastat hiljem viib paanikasse nendega võrreldes märkimisväärselt kõrgemal tehnoloogilisel arengutasemel inimühiskonna, oleksid nad tõenäoliselt oma kalendri kahjutundest ümber vormistanud.

Aga järele mõelda meie ühiskonna haavatavuse üle tasub kindlasti. Kui selleks aitab kaasa ilmselt judinaid tekitav, kuid ilma teadusliku aluseta film ’2012’, siis on meetod seegi.

Jälle 2012: kas ’kollane meedia’ on vabandus libauudiste edastamisele?

Vestlesin täna Elu24 ajakirjanikuga, kes avaldas kirjutise
’Maailmalõpp saabub kolme aasta pärast?’ Kirjutis teatas, et teadlased soovitavad praeguse ülemaailmse majanduslanguse pärast muretsemise lõpetada ja elunaudingutele pühenduda. Uudisest sai kiirest portaali üks kõige loetumaid.

Kui küsisin, kes need teadlased on, sain vastuseks, et kirjutist ei maksa tõsiselt võtta, sest see on ju Elu24. Tõepoolest, veebisait www.thenewsvault.com, millelt artikkel olevat tõlgitud, reklaamib ennast tsenseerimata uudiste edastajana ning saab sissetuleku seksikohtingute ja alasti beibede reklaamide vahendamisest. Aga ’uudis’ teadlaste soovituste kohta on võetud kusagilt fanaatikute foorumist. Ükski teadlane ei ole väitnud, et 2012. aastal tekib globaalne katastroof, sealhulgas tsunamid, maavärisemine, viljaikaldus, haiguste levimine. Ning et infrastruktuurid ja linnad kaovad ning inimkond on oma algusajas – koopas elamise juures tagasi.

Ajakirjanik arvas, et võib-olla võiks sel juhul sõna ’teadlane’ jutumärkidesse panna ning ütles, et portaal on suunatud eelkõige noortele… Lisaksin: ja rumalatele? Saime kokkuleppele, et ega ikka ükski teadlane niimoodi öelnud pole küll.

Kui aga kellelgi tekkis huvi, miks see teema minu jaoks oluline tundub, siis võib lugeda varasemaid kirjutisi. Lihtsalt peagi näete, et paljud inimesed üle kogu maailma panevad tõepoolest enne 21.12.2012 käe oma elu kallale või lasevad teistel seda teha. Kas ka siin Eestis, sõltub meist endist ja kindlasti ka ajakirjandusest.

Olen teema kokku võtnud juba kolm korda, kirjutades

– geoloogilisest ajast ja tõenäosusest

– teadlaste arvamusest ja hirmu pealt teenivast ärist

– fanaatikute postitustest.

Nibiru jõudis Pealtnägijasse

Täna õhtul siis ristuvad Eestis ETV kanalil esmakordselt Nibirusse ja maailmalõppu (21.12.2012) uskujate ning maailma teadlaste vaated. Saate tutvustus on siin. Kui saaks kuidagi teha nii, et vähemalt Eestis ja vähemalt noored peast sassi ei läheks ja end maailmalõpu või tulnukate invasiooni vastu ette valmistama ei hakkaks. Iga päästetud aju ja elu on väärtus omaette.

Lindistus on nähtav näiteks Õhtulehe kaudu.

Kipume unustama seda, et viimane Nibiruga seotud massipsühhoosi külvamine oli mais 2003. Täpselt sama moodi – tuleb planeet ning Maal toimuvad kõikvõimalikud anomaalsed sündmused. Vahepeal aga on internetimeedia kanalid tõhusamaks muutunud ning õnnestus leida tõeline sümboolne kuupäev – maiade kalendri lõppemine. Vanad veebisaidid muutsid ära oma maailmalõpu kuupäeva ja triangel hakkas pihta uue hooga, lisaks sellele aga, tänu tõhusale sümbolile, lisandus ja lisandub üha rohkem ja rohkem uskujaid, kes on läbi lugenud paar ulmekirjanduse valdkonda kuuluvat raamatut.

Ka mina olen saanud juba agressiivseid kommentaare ning jagan seeläbi NASA astrobioloogi David Morrisoni saatust – küsimusi ja vastuseid võib lugeda siit. NASA poolt on korduvalt ja selgemast selgemini välja öeldud, et planeeti nimega Nibiru ei ole olemas. Samas ‘uskujate’ veebisaidid ja videod ujutavad internetti juba praegu üle. Nii et kui teadus vaikib, siis on tõesti massipsühhoos tulekul. Näide ühest kommentaarist on lisatud.

saa aru see kes sa oled ja selle teema siia riputasid.
ei ufoloogid ei proffessorid ei oraaklid ega ennustajad
ei ole seda omast tahtest kuulutanud.see teoorja pärineb
sumeritelt,inkatelt,maiadelt,hopidelt ja muudest
india-hiina religioonidest.see on juba tuhandeid aastaid
tagasi kirja pandud.ja mida kuradit puutub siia majandus
kriis.ma ei suuda seda uskuda mida sa siia soperdanud oled.
tee mõni raamat lahti ja loe.mul ei ole enam sõnu.kas sa
ise tead  mida sa eirad.ole hea,loe natukene.saa aru on
olemas faktid.mitte mina ei pea sulle midagi tõestama
kas on või ei ole vaid sina pead seda tegema,sest sina
oled uskumatu.

Maailmalõpp 21.12.2012 – hirmu pealt teeniv äri

Üha rohkem hakkame lähiajal kuulma katastroofidest, mis peaksid tabama Maad 21. detsembril 2012. Põhjuseks on see, et rohkem kui kunagi varem on kõikvõimalikud ennustajad, ufoloogid, paranormaalsete sündmuste seletajad ühel meelel valinud välja just selle kuupäeva. Lisaks lubavad arenenud kommunikatsioonivahendid kampaaniaid varasemast tunduvalt efektiivsemalt läbi viia. Globaalse majanduslanguse perioodil on 21.12.2012 ka geniaalne võimalus äri tegemiseks. Paratamatult tekivad kaasaelajad ja uskujad, keda ka Eestis on juba üksjagu.

Miks just 21.12.2012?

Sest enamiku tõlgenduste kohaselt just sel kuupäeval lõpeb maiade kalendri 13. suur tsükkel, osades tõlgendustes on kuupäevaks ka 23.12.2012. Maiade kalendri etapilisuse ja selle tõlgendamisega tegeleb maailmas tuhandeid inimesi, kes soovib, leiab sadu veebisaite ja võib ise edasi uurida. Florida loodusajaloo muuseumi Ladina-Ameerika kunsti ja arheoloogia kuraator Susan Milbrath väidab, et puudub arheoloogiline andmestik, nagu tähendaks kalendritsükli lõpp aastal 2012 maiade arvates maailma lõppu. Samuti Floridas paikneva Kesk-Ameerika uuringute arengu fondi juhi Sandra Noble’i väitel oli muinasajal kalendritsükli lõpp maiade jaoks suur pidupäev ning selle seostamine maailma lõpuga on täielik väljamõeldis ning võimalus väga paljudele edukaks äritegevuseks.

Täpselt nagu ümmargune aastavahetus 2000, on ka maiade kalendritsükli lõpp võimalus mõtteid koondada ning analüüsida inimkonna arengut – kuhu oleme jõudnud ja kuhu tahame edasi liikuda. Hirmu külvajad aga on seondanud selle kuupäevaga kõik ohud, mis inimest ähvardavad ning ütlevad, et täpselt pole teada, mis juhtub, aga midagi juhtub… Ka mina olen saanud e-kirju, kus väidetakse, et ma ei tea mitte midagi ning midagi kindlasti juhtub. Inimesed on läbi lugenud paar raamatut, kus tehakse selgeks, et kõik ennustajad ja ennustused viitavad just sellele kuupäevale.

Veebisait http://www.december212012.com/ on ennast kuulutanud selle päeva sündmuste ametlikuks veebisaidiks. Et inimene ikkagi uskuma hakkaks, on müügil raamat ’Täieliku idioodi juhend aastasse 2012’ ja hulk bestsellereid. Vastava kuupäevaga T-särki hoiab käes Barack Obama, müügil on kõikvõimalikud riideesemed selle kuupäevaga. Pakutakse võimalust tellida katastroofikindlaid maju ja varjendeid. Töötab ka sekundite lugeja, täpseks momendiks on valitud kell 11.11 GMT. Vasakus ülanurgas vilguvad kuulsuste pildid, kes kõik sellesse usuvad, nende seas Mel Gibson. Võimalik on jätta oma nimi uskujate nimekirja.

Võimalike katastroofide loetelus on suur hulk looduskatastroofe, mis Maal on senini esinenud ja esinevad ka edaspidi – vulkaanipursked, maavärinad, tsunamid, kuumalained, troopilised tormid. Laamad liiguvad üksteise suhtes, lahknevad ja sukelduvad üksteise alla. Inimene pole võimeline ei maavärinaid ega vulkaanipurskeid ära hoidma, need on toimunud sadu miljoneid aastaid ja toimuvad ka edaspidi. Muide, XX sajand läks ajalukku kui sajand ilma hiigelsuurte vulkaanipurseteta, samas kui Tambora purse 1815. aastal paiskas atmosfääri nii palju tuhka, et aastat 1816 teatakse ülemaailmselt kui ilma suveta aastat. Krakatau plahvatust aastal 1883 oli kuulda 3000 km kaugusel Austraalias. Ükski neist sündmustest ei langenud kokku mingi kalendri lõppemisega. Samas ükski geoloog ei oska hetkel kindlalt väita, kas ülitugevaid vulkaanipurskeid on lähiaastatel oodata või mitte. Paljusid vulkaane jälgitakse, otsustavad märgid aga võivad ilmneda alles vahetult enne purset.

Mis puudutab üleujutusi, kuumalaineid või orkaane, siis võib jääda mulje, et need on viimasel ajal sagenenud ja muutunud tugevamateks. Sellel on siiski mitmeid teisi põhjusi võrreldes looduse enda muutumisega: informatsioon levib kiiremini, inimene on muutunud kergemini haavatavaks, inimesi on maailma juurde tulnud ning inimene ise on keskkonda mõjutanud. Informatsioon mistahes maailma piirkonnas toimunust jõuab kohale minutitega. Samas uutele inimestele on vaja maad – asustatakse vulkaanide jalameid ja jõelamme. Ressursside ammendamisel tekivad muutused, näiteks puude massiline raiumine Himaalaja jalamil põhjustab vee kiiremat liikumist jõesängidesse ning suurendab üleujutuse riske Bangladeshis veelgi. Linnastumine tagajärjel suunatakse samuti vesi kiiremini jõgedesse ja suureneb üleujutuse risk. Tugevamad tormid, kuumalained ja üleujutused võivad olla ka globaalsete kliimamuutuste tagajärjeks. Nii et pole välistatud, et aastal 2012 mingi suurem looduskatastroof ka juhtub, kuid samamoodi võivad need juhtuda ka aastal 2011 või 2015, neid on juhtunud minevikus ja juhtub ka edaspidi.

Omaette teooriaks on planeet X või Nibiru, mis pidavat Maa lähedusse jõudma ning mida vastavalt ettekuulutustele juba praegu 2009. aastal olevat näha. Sellesse väljamõeldisse võib uskuda, kuid minu hetketeadmiste kohaselt väljamõeldiseks see jääbki. Ka seostada Maa ajaloos korduvalt toimunud magnetpooluste vahetust just aastaga 2012 ei ole absoluutselt mingit põhjust. Päikesetormid on aastal 2012 aktiivsemad ning mõju satelliitidele võib olla tõsine, kuid seostada seda mingi suure katastroofiga Maa pinnal ei saa.

Kõige selle juures on suurimaks riskiks hoopis see, mis inimene ise teha võib. Näiteks terroriaktide mõju on kindlasti suurem, kui sellega kaasneb 21.12.2012 kuupäevaga kaasnev massipsühhoos. Rakendades maiade kalendri lõpu, Nostradamuse ennustused jms inimkonna vaimse mõjutamise teenistusse võib kaasa tuua ususektide ja ka teiste mõjutatud inimeste enesetappude laine. Kuupäevaga seotud katastroofidesse uskumine muutub paljudele eneseväljenduseks, omalaadseks uskumuseks, mille nimel muuta oma elu vastavaks 1411 alles jäänud päevale tänase seisuga (08.01.2009). Teised oskavad seda ära kasutada – viimane viimsepäeva õhutamine planeet Nibiru saabumise abil oli 2003. aasta alguses, paraku mais 2003 ei juhtunud midagi ning kõik toonased veebisaidid on muutunud, seal vilgub uus kuupäev – 21.12.2012. Pannes kokku kõik võimalikud katastroofiriskid ja suunates just sellele kuupäevale kõik võimalikud ennustajad on võimalik teha filme, kirjutada raamatuid, müüa vidinaid ja varjendeid – ühesõnaga teenida palju raha ning edukas ärimees oskab sellega väga hästi hakkama saada.

Hiljuti külastasin Dan Browni raamatu ’Da Vinci kood’ ühte tegevuskohta – Rosslyni kabelit Edinburghi lähedal. Kui enne raamatu ilmumist külastas seda paarsada inimest aastas, siis nüüd on kümnete tuhandete turistide külastusraha ja vidinate müük sealsetele inimestele tõeliseks sissetulekuallikaks. Kes oskab hästi müüdavasse müüti siduda Kaali järve ja 21.12.2012, võib samuti palju teenida.

Kindlasti võivad paljud 21.12.2012-sse uskujad väita, et kuupäeva kasutamine äriks on teisejärguline ja tegelikkus on maiade kalendri lõppemisega ette määratud. Paraku unustavad nad, et see inimene, kelle raamatust nad meelevaldselt kokkupandud tõlgendusi lugesid ja neid uskuma jäid, on oma raha juba kätte saanud. Kogu juba käivitunud kampaaniat analüüsides saab seda seostada eelkõige inimeste eneseväljendusega, millesse püütakse haarata ka teisi, ning puhtalt äriga, mida veel 1411 päeva saab edukalt teha. Seejärel tuleb leida uus kuupäev.

Kas 21.12.2012-sse uskujad võivad saavutada lotovõidu ja just sel kuupäeval tõesti näiteks toimub katastroofiline maavärin või vulkaanipurse? Jah, see on võimalik, täpselt nagu võite võita lotomängudel. Läbiviijad on võtnud palju lotopileteid, nad ei piirdu ainult Nibiru või magnetpooluste vahetusega, vaid on lisanud sinna ka tavalised katastroofid. Kuid ikkagi tõenäosus on väga väike, meenutuseks aastast 2003 võite lugeda toonaseid reaktsioone, kui midagi ei juhtunud… Seekordne kampaania saab siiski olema palju tugevam.

Innovatsiooniaasta Eestis – kas edulugu või läbikukkumine?

Innovatsiooniaasta on alanud. Aga juba tundub, et selle läbiviimine võib anda meile sootuks vale arusaama, mida innovatsioon endast kujutab. Kui varem samastati innovatsiooni Eestis liigselt leiutamisega ja patenteerimisega, siis nüüd tundub, et innovatsiooni sünonüümideks on valitud edukus ja paranemine. Eeskujudeks on seatud muuhulgas Kerli Kõiv ja Gerd Kanter. Minu sügava austuse juures nende oma ala tippude vastu väidan, et nende edukus on eelkõige seotud andekuse, ennastunustava pühendumise ja tööga. Gerd Kanteri puhul on enesekindluse saavutamine ning uuendatud ja läbimõeldud treeningmeetodite kasutamine kahtlemata innovatiivne, kuid selle taga tuleks näha Gerdi vanemate, Raul Rebase ja Vésteinn Hafsteinssoni ülisuurt rolli ning põhiliseks edufaktoriks on ikkagi töö.

Innovatsioon on peamine arengumootor, kuid samas ei pruugi see alati viia paranemisele, väga kerge on teha vigu ja kui me sellest aru ei saa, siis pole innovatsiooniaasta korda läinud. Ehk aitavad alljärgnevad mõtteterad kordaminekule kaasa.

Mis siis ikkagi on ja mis ei ole innovatsioon?

Innovatsioon on millegi tegemine uuel viisil. Sportlastest on näiteks suureks innovaatoriks olnud Gunde Svan, kes saavutas suusatamises edu vabatehnikaga ja muuhulgas kasutas suusakeppide otstes kergsulamit, vähendades keppide kaalu nelja grammi võrra. Hetkel on Gunde lisaks paljudele muudele hobidele edukas ettevõtja. Jan Boklöv aga leiutas ise V-stiili suusahüpetes. Märkimisväärne on, et need senisest efektiivsemad lumel liikumise ja hüppamise viisid ei saavutanud edu koheselt. Suusatamises on endiselt vabatehnika kõrval kasutusel klassikaline stiil, kuigi vabatehnika on kiirem, ning V-stiilis hüppamise eest sai Boklöv mitmeid aastaid väga madalaid stiilipunkte, kuni just see stiil lõplikult omaks võeti ja profid enam teisiti ei hüppagi.

Seega ei ole innovatsioon midagi, mille peale juba olemasolev süsteem hakkab alati vaimustusest hõiskama – innovaatilise idee elluviimine kulgeb sageli üle kivide ja kändude ning on väga palju näiteid, kus süsteem püüab uuenduslikku meelt hävitada. 19. sajandi algul tegutses Inglismaal ludiitide ehk masinapurustajate liikumine – tööstuslikus tootmises nähti oma tavapärase eluviisi hävingut ning sellele oli vajalik toore jõuga vastu hakata. Tööstuse arendamine tegi Briti impeeriumist maailma majandusmootori, kuid on ilmselge, et innovatsioon toob endaga kaasa efektiivsemaks muutuvates sektorites tööpuuduse ning vajaduse ümberõppeks.

Innovatsiooni abil saab muuta tooteid, protsesse või organisatsioone. Hetkel Eestis laialdast kõlapinda leidnud sotsiaalministeeriumi infosüsteemi uuendamine on ju ka tegelikult innovatsioon. See, et puudega inimesed seejuures mitmeks kuuks toetuseta jäid, näitab innovatsiooni planeerimisega kaasnevaid riske. Sageli ei tohi töötavaid süsteeme enne kaotada, kui uued süsteemid on paigas ja edukalt katsetatud. Tuleb olla valmis projektide hilinemiseks ning võimalikud riskid maandada.

Samas me peame olema julged ja me peame olema valmis läbikukkumisteks. Hiljuti oli mul kohtumine Stanfordi Ülikooli esindajaga, kes tutvustas oma ülikooli, mis suuruselt on sarnane Tartu Ülikoolile, ning näitas ülikoolist võrsunud spin-offide nimekirja – muuhulgas Google, eBay, Sun Microsystems… Mitte see pole tähtis, et meil on vastu panna vaid müomeeter, Quattromed ja ME-3 bakter, vaid see, et sealseid ideede arendajaid ei võeta investorite poolt üldse jutule, kui nad ei räägi vähemalt kolmest eelnevast läbikukkumisest. Minul näiteks on kolm läbikukkumist olemas ning käesolev aasta näitab, kas üks hoolikalt valitud innovaatiline idee õnnestub realiseerida või mitte.

Innovaatiliste ideede elluviimisel jäetakse sageli arvestamata turunduse roll. See on üks põhivigu, mida näiteks teadlased teevad. Nad arendavad oma ideed ja asutavad ka väikefirma, kuid ei leia partnereid ning ei suuda ka ise tegelda turundusega. Nad on omas kinni, arvates, et idee on 90% ja turundus 10%, samas kui tegelik elu näitab tavaliselt vastupidiseid proportsioone. Tulemuseks on ettevõte, mis on küll olemas, aga ei arene. Kuigi idee võib olla väga hea.

Innovatsiooni ja leiutamise vahe

Leiutamine on uute asjade, ainete, protsesside või meetodite väljamõtlemine. Innovatsiooni mõiste tõlgendamisi on erinevaid, laiemas tähenduses on iga katse leiutatut kasutusele võtta juba innovatsioon. Ärilises mõttes ning ettevõtluskirjanduses saab mingi idee, muudatus või paranemine alles siis innovatsiooniks, kui see lisaks kasutuselevõtule on kaasa toonud ärilise või sotsiaalse muutuse.

Ajakiri Time esitas oma valiku 2008. aasta 50 parimast leiutisest, millest 11 esimest olid:

1. Personaalne DNA test – 399 USD eest saab testida oma geneetilist soodumust 90 erineva võimaliku haigusseisundi suhtes

2. Tesla Roadster elektriauto

3. 2009. aasta veebruaris startiv mehitamata kosmoselaev Lunar Reconnaissance Orbiter Kuu uurimiseks

4. Teleshow’sid ja filme pakkuv veebisait Hulu.com

5. CERNi osakestekiirendi

6. Svalbardi Globaalne Seemnepank põllumajanduskatastroofide puhuks

7. Chevy Volt elektriauto

8. Vaenlase poolt tulistatud lõhkekehi automaatselt hävitav Active Protection System

9. Kosmose-internet

10. Maailma kiireim arvuti Roadrunner

11. Vetikatel põhinev biokütus Green Crude

Seega ei saa nõus olla nendega, kes ütlevad, et leiutamisel pole mingit seost innovatsiooniga või et see seos on kaudne. Parimad leiutised on just need leiutised, mis on edukalt kasutusele võetavad ning nad nimetatakse parimateks leiutisteks alles siis, kui nad on kasutusele võetud. Kui vaatame toodud nimekirja leiutiste arenduskulusid, siis varieeruvad need Hulu.com käivitamise kuludest (üks veebisait) kuni 59 miljardi kroonini CERNi osakestekiirendi puhul.

Eesti jaoks on loomulikult tähtis see, et innovatsiooni mõistet lahates ei hirmutaks me ära ettevõtlikke ja loomingulisi inimesi näiteks argumentidega, et innovatsiooniks on vaja doktorikraadi. Mina pean maailma üheks suuremaks innovaatoriks Ingvar Kampradi, kes ei oma kõrget haridust ning kannatab lisaks lugemishäire düsleksia all.

IKEA – innovatsiooni supernäide

IKEA on lühend nimest Ingvar Kamprad, Elmtarydi talust ning Agunnarydi külast. Praegu 82-aastane rikkuselt maailma 7. inimene kasvas üles Smålandi talus ning alustas ettevõtlust tikutoosidega, mida ta ostis suures koguses ja odavalt 1,5 ööri toosi eest Stockholmist ning müüs oma piirkonnas jalgrattaga ringi sõites 5 ööriga. Järgnesid kuuseehted, jõuluajalehed, kirjutusvahendid, rahakotid, ehted, sukad ja kellad. Kirjutusvahendite müük läks nii hästi, et 1943. aastal oli vaja luua ettevõte ja panna sellele nimi. Nii saigi IKEA alguse.

1947. aastal hakkas IKEA müüma ka mööblit. IKEA kontseptsiooni läbilöögivõime aga sai alguse 1956. aastal, kui mööblitootja Gillis Lundgren avastas, et valmistatud laud lihtsalt ei mahu autosse ära. Laual võeti jalad alt ära ning algas kokkupandava mööbli võidukäik ning ühtlasi IKEA edulugu – transpordikulude vähenemine osadena pakitud mööbli puhul andis olulise konkurentsieelise. Samuti veeretati üks kallimaid tegevusi – mööbli kokkupanek – ostja kaela ning niiviisi alanesid toodete hinnad.

IKEAsse minek on perekonnal sageli puhkepäeva põhitegevus, lapsed saavad nautida mänguvõimalusi, pere koos einestada ning vanemad osta nii plaanitud asju kui selliseid kaupu, mida esialgu muretseda ei plaanitudki, kuid hinda nähes oli võimatu mööda minna. Müügipinna ülesehitus juhib klienti läbi jalutama sisuliselt kogu tootevaliku, jalutuskäik lõpeb kassa juures.

Osaliselt on IKEA müügiedu taga ka toodete nimetused – küll Põhjamaade kohanimede, saarte, veekogude, loomade ning inimeste nimede järgi. Sellise sõbraliku kontseptsiooni taga on tegelikult Ingvar Kampradi düsleksia – nimesid on palju lihtsam meelde jätta kui numbrikombinatsioone.

Kamprad on oma eluviisides alati jäänud tagasihoidlikuks. Avalikkusele on antud teada, et ühena maailma rikkaimatest inimestest on ta ringi sõitnud 15 aastat vana Volvoga, lennanud ainult turistiklassis ning käinud IKEA kauplustes söömas odavaid lõunaid. See on osa IKEA mainekujundusest – maitsekas lihtsus ja mõttetu laristamise vältimine. Vähem räägitakse tema Šveitsi villast, maavaldusest Rootsis, Prantsusmaa veiniaedadest ning Porschest. Alates 1976 aastast elab Kamprad Šveitsis.

Kampradi soovitused ettevõtjatele

Kampradilt pärineb mõttetera: sa võid teha väga palju 10 minutiga. Jaga oma elu 10-minutilisteks perioodideks ning ohverda neist võimalikult vähe mõttetustele.

Kamprad on esitanud ka oma 10 peamist ärisoovitust ettevõtete juhtidele:

1. Töötage koos ning arendage peretunnet, kõik töötajad on tähtsad.

2. Suhelge alluvatega, ärge unustage hommikul kell kuus autojuhilt küsimast, kas ta on hommikust söönud.

3. Kompenseerige oma puudusi ning võtke tööle inimesed, kel on oskused, mida teil ei ole.

4. Ärge uskuge neid, kes oskavad ja teavad kõike.

5. Õppige kuulama, aga otsustage ise.

6. Korraldage nii, et tööl on mõnus olla.

7. Äriidee peab olema majanduslikult efektiivne.

8. Kui tööd on palju ja kell on 4 öösel, pange jalad külma vette ning jõuate pisut veel.

9. Ärge magage rooli taga, kuid olge kogu aeg sõidus. Enesega rahulolu on nagu unerohi. Homme saate alati asju teha tänasest paremini.

10. Ärge unustage oma ühiskondlikku missiooni. Tulevik vajab teid.

Arvan, et need Ingvar Kampradi mõtteterad võiksid olla ka meie ettevõtjate poolt üle võetavad ning avavad tee innovatsioonile.

Targem kui 5B?

Piilusin ka seda saadet ja mõtlesin mitte sellele, kui palju inimesed raha võidavad, vaid sellele, mida selliste küsimustega väljendatud tarkus meile annab. Näiteks oli küsimus, kui kaugelt on autojuhil pimedas võimalik märgata tumedas riides ilma helkurita inimest. Püüdsin seda oma doktorikraadile vastavaid teadmisi kasutades modelleerida, aga vastusevariantide piirid olid sellised, et ei suutnud õiget vastust määrata. Küsin aga: kas see teadmine on tähtis, mitme meetri kauguselt on märgata, või on tarkus hoopis see, kui kiiresti sõites autojuht tumedasse riietatud ilma helkurita inimest õigeaegselt märkab ja veel pidurdada suudab? See kiirus – 40 km/h – jääb palju paremini meelde kui vahemaa 26 meetrit ja on ka palju vajalikum teadmine. Sest just sellest kiirusest saab iga inimene aru, et autoteel pimedas ilma helkurita käies on õnnetuse risk ülisuur, sest autojuhid ei sõida nii aeglaselt. Minu soov on, et innovatsiooniaastal iga õpilane koolis küsiks, milleks me seda kõike õpime, ning iga õpetaja oskaks vastata, milleks õpitut elus vaja on. Mida paremini õpilane oskab küsida ja vaielda, seda paremini peaks ta olema ka koolis tunnustatud.

Peak Oil on paratamatus: inimesed on asunud ennast päästma

Tõnis Danilson saatis vihje selle kohta, et Peak Oili eelmise nädala elevusuudised ja nende järelkajad ei jõudnudki Eesti meediakanaliteni, küll aga jooksutasid mujal maailmas saidid nagu theoildrum.com, peakoil.com ja doomers.us täiesti umbe – nii suurt huvi ei osanud ilmselt keegi oodata. Avaldan osalise tõlke koos kommentaaridega.

Mõned aastad tagasi oli Kathleen Breault tavaline eeslinna vanaema, kes igal nädalal sõitis lõputuid autotunde, toitus McDonaldis, ostis moeriideid ning vahtis õhtuti televiisorit. Nüüd valmistub ta uueks maailmaks.

Ta vähendas autosõitu poole võrra, toitub oma koduosariigi New Yorgi päritoluga toiduainetest ning kaotas üle 30 kilo oma kehakaalust. Ta lõikas tükkideks krediitkaardid, lõpetas telekavaatamise ning loobus täielikult lennusõitudest. Majapidamisse lisandus puuküttega pliit.

Naise enda väitel oli ta kogu maailma tulevaste probleemide osas valgustust saanuna paanikas, depressioonis, kartuses, haavatav, nõrk, üksik – kohutavas olukorras. Uus eluviis võimaldas kriisist välja tulla.

On ka palju ekstremaalsemaid näiteid. Olles veendunud, et maailma naftavarud on lõppemas ning majandussüsteemid kokku varisemas, on tekkinud uus kogukond inimesi – keskkonnaellujääjad, kes kolivad maapiirkondadesse ja õpivad elama nii toidust kui energiast, mida enda maa pakub. Relvastutakse kartuses, et hädalised, kes veel ohtusid ei taju, võivad neid tulevikus rünnata. Need pole rohelised, kes kutsuvad üles maailma päästma – nad arvavad, et selleks on juba liiga hilja, ning kõrgustesse kerkivad toidu ja kütuse hinnad on selge ja kindel märguanne.

Osad muudavad oma elu vaikselt. Kartes, et kui kõik sellest aru saavad – siis kõigile niikuinii ressursse ei jätku. Asukoha reetmine võib seada ohtu nii ennast kui lähedasi. Nende visiooni kohaselt on tuleviku linnad täis näljaseid põgenikke, kes otsivad toitu, peavarju ja vett. Ennustatakse, et juba 2012. aastal ilmnevad esimesed tõsised juhtumid. Meediaga suheldes ei avaldata oma õigeid nimesid.

Teadlased on välja pakkunud erinevaid stsenaariume. Osad arvavad, et asendusallikad nafta asemele leitakse, teised usuvad, et valitsused ei suuda situatsiooni hallata. Keskkonnaellujääjad aga rajavad oma tarbeks viljapuuaedu koos niisutussüsteemidega, kasvatavad kanu ja sigu ning õpivad ka loomi toidulaua jaoks tapma. Välja on otsitud mineviku raamatud, mis valgustavad maaelu põhitõdesid. Õpitakse ise valmistama seepi ja looduslikke ravimeid.

Miks see uudis Eestis laineid ei löönud? Ilmselt seetõttu, et tunneme end (veel?) turvaliselt. Eesti peamine rikkus on meie viljakandev maa ning selle suur hulk ühe elaniku kohta, mets, loodus ja põhjavesi – jätkusuutliku majandamise korral jätkub sellest kõigile nii kütteks, söögiks kui joogiks. Globaalsete arengute valguses pole eelpool kirjeldatud stsenaariumi korral riigi rikkuse indikaatoriteks enam sugugi mitte SKP inimese kohta ning majanduskasvu protsent, vaid allesjäänud ja taastuvate ressursside hulk inimese kohta. Kas aga Eesti peab tulevikus kartma keskkonnapõgenike horde?

Igal juhul tundub juba väga paljudele mujal maailmas, et asi on tõsine ja pidu ning pillerkaar tarbimisühiskonnas on lõppemas. Muide, AP lisas kirjutise juurde ka eksootilise pildi – puuriida… Mida aga igaüks võiks Eestis kohe teha – muuta oma tarbimisharjumusi, ühe näitena lõpetada mujalt maailmast meile sisse veetud vee joomise, mille puhul me maksame kinni nii vee tootja, transportija kui reklaamija kulud. Keda tõesti kraanivesi ei rahulda, võiks vähemalt kodumaist vett tarbida.

Järjekordne maailmalõpuennustus: Nibiru 21.12.2012. Ehk aitab juba?

Jälle on hakatud suremiseks valmistuma. Eriti üle 100 aasta pole niikuinii kellelegi elupäevi antud, ometi on ka niigi lühikese elu jooksul paljudele otsekui vaja vaid mõned aastad eespool terendavat ‘me saame kõik surma’-päeva. Aga loomulikult ei saa kedagi uskumast takistada. Proovin siiski pisut loogikat igapäevaellu tuua.

Koffer.ee foorumis on jaanuar 2009 seisuga tervelt 16247 korda loetud ja 182 korda kommenteeritud kirjutist planeedist nimega Nibiru, mis Maal just 21.12.2012 katastroofe põhjustab põhjusel, et sellel päeval lõppevat maiade kalender. Samamoodi teistes foorumites.

Teade ise on selline: “Leitud on planeet nimega Nibiru, mille orbiit on paralleelne meie päikesesüsteemiga ja möödub Maast iga 3600 a tagant. Hetkel on ta nähtav ainult maailma kõige lõunapoolsematelt aladelt. 2009 aastal saab seda näha palja silmaga ning 2012 lõpuks jõuab ta Maani ja selle lähedalolek põhjustab polaarvahetuse, mis pidavat tooma meie planeedile suured üleujutused ja maavärinad. Asja kahtlasem külg on see et seal elavad tulnukad, keda nähakse siin aina rohkem ja head nendest märgivad Maale viljaringe (ehk siis nn. safe pointe), kus oleks ohutu, kui tulevadki üleujutused.”

Jättes kõrvale kogu ufoloogia ja paranormaalsuse kommenteerin sellist teooriat ainult geoloogise aja vaatevinklist. Minu arvamus geoloogina on, et inimesel on lihtsalt suurushullustus. Ta elab geoloogilises ajas murdosa ning kaldub arvama, et tema eluajal või mõne järgneva põlve jooksul midagi katastroofiliselt olulist Maa geoloogilises ajaloos juhtubki.

Kuidas tunnetada geoloogilist aega? Võtame nii: olen peaaegu 45 aastane ning Maa on 4.5 miljardit aastat vana, järelikult minu senine eluiga projekteerub Maa vanusesse suhteskaalas 1:100,000,000 (üks sajale miljonile).

Seega:

1 minu eluaasta on võrreldav 100,000,000 aastaga

1 minu elupäev on võrreldav 274 000 aastaga

1 minu elutund on võrreldav 11400 aastaga

1 minu eluminut on võrreldav 190 aastaga

1 minu elusekund on võrreldav 3.2 aastaga.

Ja nüüd pabistame, et järgneva sekundi jooksul toimub kokkupõrge planeet X-ga või järgneva minuti jooksul, kuhu sisse mahub 6 järgnevat põlve, kustub Päike või Maa seest ei tule enam sooja või…

Ehk tasub minu kui Maa 45-aastase eluea puhul veel mainida, et inimese eellane Australopithecus ilmus mitte varem kui 15 päeva tagasi, neandertaallane ilmus mitte varem kui 1 päev tagasi, Ümera mehed pidasid lahingut alla 5 minuti tagasi, Mahtra mehed läksid mõisa alla 1 minuti tagasi ning Eesti taasiseseisvus 5 sekundit tagasi.

Ennast mürgitada siiski on võimalik väga kiiresti, ka sekunditega. See käib tööstusrevolutsiooniga alanud perioodi kohta, mille jooksul on inimene keskkonnaga väga kiiresti ja julmalt ümber käinud. Aga ka kogu selle tegevuse juures põhjustab ta muresid eelkõige iseendale ning loomadele-taimedele, mitte Maa sisemusele. Samuti on naiivne arvata, et just meie eluea jooksul ilmub kusagilt planeet X ning põrkab Maaga kokku. Isegi kui kusagil elasid maiad ning kunagi tegid oma kalendri…

Nii et minu ennustus on, et 21.12.2012 saab olema täiesti tavaline 24 tundi Maa ajaloos, päev järjenumbriga umbes 1,643,625,000,000 (loe: üks triljon kuussada neljakümmend kolm miljardit kuussada kakskümmend viis miljonit).

Muide, viimane Nibiru-suremiseks valmistumine oli 2003. aasta alguses, häving pidi toimuma 15. mail 2003. Kuigi selle propageerijad on oma kõik toonased kodulehed uute ja värskemate vastu välja vahetanud, on säilinud diskussioonid foorumites ja sulaselges eesti keeles. Kes ei mäleta, lugege siit.

Ilmunud ka uus kirjutis 21.12.2012-ga kaasnevast ärist.

Ülikoolid ja patendid: mida ma rääkisin ajakirjanikule

Blogimine on ilmselt hea võimalus ka kiireks teavituseks, kui ajakirjanik on sinu jutust vaid väikese osa kirja pannud ning seda mõtet, mis sul oli, vägagi puudulikult edasi andnud. Jutt on tänasest Eesti Päevalehe artiklist ‘Eesti ülikoolide leiutised taotlevad rekordarvu patente’, http://www.epl.ee/artikkel/415426.

Patenteerimine ei pruugi olla kõige õigem viis kommertsialiseerimiseks. Ülikoolide jaoks on see võimalus oma teadustöö tulemused enne avaldamist ära kaitsta, sest kui oled üle maailma info laiali saatnud, siis kaob sinu kui leiutaja eelis, küll aga saad teha maailmanime teadlasena. Samas, kui sa oma tulemusi kiivalt varjad ning keegi kuskil teeb samalaadset teadustööd ning tulemused sinust enne avaldab, siis on sinupoolne panus maailmateaduse arengusse nullilähedane… Balansse tuleb teada ja osata hinnata.

Aga ajakirjanik küsis, kas ülikoolid peaksid oma patendiportfelli edasi arendama. Mina vastasin, et minu ootus on hoopis, et Eesti ettevõtted hakkavad järjest rohkem intellektuaalomandit looma, kaitsma ja kasutama. Ütlesin, et meie ülikoolidel pole võrreldes arenenud riikide ülikoolidega midagi häbeneda, Eesti olukord tervikuna aga on võrreldes eriti Põhjamaadega väga vilets. Samuti on seal ettevõtete poolsel patenteerimisel kindel mõte – see annab sulle uute toodete arendamisel ajalise konkurentsieelise teiste suurettevõtete ees, sest teised ei saa sama lahendusteed kaudu minna. Võrdlus, et hiinlased teevad rahvusvahelisi reegleid rikkudes niikuinii kõik järele, ei ole võrreldav vajadusega saada tegelike konkurentide ees konkurentsieeliseid. Teiseks, suurt patendiportfelli on vaja, et kaitsta end konkurentide rünnakute eest – kui keegi väidab, et olen klaviatuuri maha kopeerinud, otsin oma tuhande patendi hulgas välja tõendid, et hoopis teine on minu antenni maha kopeerinud. Vaidlustes lepitakse kokku lahenduses ning kulud patendiporfelli üleshoidmiseks tasuvad end ära. Seega on täiesti jabur teha graafikuid, näidata, et meil on vähe patente, ning arvata siis, et ülikoolidel võiks või peaks neid tuhandetes olema. Kõigepealt on vajalik teadmistepõhine majandus käima panna, luua rohkem tehnoloogilist arendustegevust reaalselt tegelevaid ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisi ettevõtteid.

Seletasin ka, et me Tartu Ülikoolis ei aja patente taga. Valime selle viisi vaid juhul, kui see on optimaalne lahendus. Sageli on otstarbekas kogu oskusteave salajas hoida, luua väikeettevõte, teha lepingulist uurimistööd otse ettevõtetega jne. See, et viimasel ajal patendiportfell kasvanud on, tähendab, et nende leiutuste osas on olnud vajadus eelkõige välisfirmadele märku anda, mida me oskame ja teeme.

Ma pole näinud Eestis ühtegi ajakirjanikku, kes oleks osanud edasi anda terviklikku pilti tehnoloogilisest arendustegevusest. Ikka ainult patendid ja nende arv, nagu see midagi tähendaks…  

Elu võimalikkusest ilma nafta ja autodeta

Inimese jaoks on peamiselt kaks ajaskaalat – omaenda eluaeg ja geoloogiline aeg, mis on eluajaga võrreldes justkui igavene. Paralleeli tõin kirjutises https://erikpuura.wordpress.com/2008/01/03/apokalupsiteooriatest-suurushullustunud-inimene/, mille alusel – kui Maa vanust võrrelda 45-aastase inimese senise eluga, siis Mahtra sõda (1858) toimus alla minuti tagasi. Sellel aastal aga on Mahtra sõja 150. aastapäev ning meie enda elueaga võrreldes toimus see sündmus kusagil mõõtmatutes kaugustes.

Seoses naftavarude lõppemisega, Maa elanike arvu jätkuva kasvuga ning kõikide fossiilsete energiavarude otsalõppemisega elab inimene 150 aasta pärast hoopis teisiti, sellega on ilmselt kõik nõus. Ka kliimamuutused on selleks ajaks teinud oma töö ja elutingimusi tugevasti muutnud (muuhulgas toonud kaasa arvukalt inimohvreid), aga ega selle pärast elu veel elamata jää. Küsimus on, kas meid see üldse huvitab, missugune on elu 150 aasta pärast või ei huvita. Paljudel meist on oma väljakujunenud materiaalsed väärtushinnangud – maja linnas, luksuslik auto, hea töökoht näiteks pangas, kõrge palk, televiisor, internet, harjumus külastada suuri kaubanduskeskusi… Mida Kunstler oma ülevaates elust peale naftakriisi välja toob ning mida refereerisin https://erikpuura.wordpress.com/2008/01/09/tulevik-on-helge-neile-kes-tagumiku-diivanilt-pusti-ajavad/, on see, et neil väärtushinnangutel pole 150 aasta pärast suurt mõtet. Ilmselt isegi juba palju varem.

Siit edasi, kui järele mõelda, on praegune Eesti elu kujunenud võidujooksuks nende väärtuste poole, millel 150 aasta pärast pole erilist mõtet. Läheme sama teed, mida mööda käivad lääneriigid – ja oleme uhked selle üle. Aga seda tehes oleme asunud hävitama kõiki neid väärtusi, mis meil juba eluks 150 aasta pärast olemas on.

Selliste väärtuste hulka kuuluvad näiteks:

– talukultuur, elu maapiirkonnas, väiketootmine;

– veetransport, raudteetransport ja ühistransport kui energiasäästlikud transpordiviisid (autodega on praegu mugavam ja isegi odavam!);

– elus kultuur: teatrid, kontserdid jne, mis ei suuda konkureerida televisiooni ja internetiga;

– regioonide hääbumine: koolimajade, kaupluste, tervishoiuasutuste jne sulgemine maapiirkondades, suurte kaubandusekeskuste loomine. 

Nüüd edasi: kui me tegelikult teame, mida kaugem tulevik toob, kas me peaksime olema kohutavalt õnnelikud selle üle, et veel praegu toimub kogu planeedil meeletu energia- jm loodusrikkuste tarbimise orgia? Nafta, maagaas, kivisüsi, põlevkivi – need pole ju tegelikult midagi muud, kui minevikus taimede abil akumuleeritud päikeseenergia. Umbes 200-300 aasta jooksul lööb inimkond need varud täielikult laiaks. 

Meie jaoks on Mahtra mõisasse 150 aastat tagasi läinud mehed ikkagi matsikari, kes elasid tsiviliseerimata ajal. Neil polnud isegi autot, rääkimata televiisorist ja mobiilist. Neil polnud isegi elektrit! Aga 150 aasta pärast oleme meie matsikari, kes laristas maha energiavarud, mõjutas kliimat ning täitis kõikvõimalikke tühimikke oma saastaga.

Kuhu ma tahan jõuda? Ilmselt selleni, et kui filosoofiliselt järele mõelda, siis on pikemas ajaperspektiivis hoopis teisi väärtushinnanguid kui need, mis praegu meie ühiskonnas valitsevad. Kui keegi võtab kätte, sellest aru saab ja hakkab ka ise elama tuleviku väärtushinnangute järgi, siis pole ta mitte friik, vaid praegusest momendist ajalises mõttes ees elav inimene. Ning kui keegi suudab seeläbi üle saada peamistest stressi põhjustavatest faktoritest, nagu näiteks ‘kellel on surres rohkem asju’ või ‘mul peab olema uuem ja suurem kui naabril’, siis on ehk sellisest mõtteviisist ka kasu. Aga soovida, et ka valitsev poliitiline hoiak ja üldine arvamus sellise mõtteviisiga kaasa lähevad – on ilmselt utopism.

Kuigi mine tea. Aeg läheb edasi ning uued väärtused võivad tekkida kiiresti. Reostus, müra, ummikud, järjest kõrgenevad kütte, bensiini ja prügiveo arved – ei pruugi kuluda üldsegi palju aega hetkeni, kui klassikalisele linnamudelile eelistatakse järjest rohkem teistsuguseid väärtusi.

Tulevik on helge neile, kes tagumiku diivanilt püsti ajavad

Parim viis üle saada paratamatult saabuvast energiakriisist on hakata end harjutama mõttega elukorraldusest peale nafta lõppemist. Nii arvab James Howard Kunstler, üks USA juhtivaid naftakriisi käsitlejaid. Oma ülevaates toob ta välja 10 peamist muutust ameeriklaste jaoks. http://www.alternet.org/environment/47705/

1. Valmistuge elama ilma autota. Autod ei ole jätkusuutlik tulevikulahendus, pole vahet, kas nad sõidavad tahke kütuse, viina või lehmasitaga. Autod ongi probleemi põhjus, üleminek teistele kütustele teeb vaid olukorda hullemaks.

2. Toitu tuleb toota teisiti, kaasaegsele suurfarmindusele saabub lõpp nagu Napoleonile saabus Waterloo. Põllumajandus muutub lokaalseks ning väiksemamastaabiliseks, vaja on rohkem inimtööjõudu. Kui ameerika noored suudavad veel oma Ipodid välja lülitada ja millelegi üldse kontsentreeruda, siis jagub neil küllalt tööd, et valmistada väikefarmides juustu, veini ja õli. Loomukult tuleb ka need oskused ajalooraamatutest välja otsida, raamatukogud muutuvad jälle vajalikeks.

3. Kogu maa tuleb asustada erineval viisil. Suurlinnad suudavad endas hoida vaid murdosa oma praegusest elanikkonnast. Tuleb tagasi pöörduda külade ja väikelinnade mudeli juurde. Kinnisvarahinnad linnades kukuvad põhja ning maapiirkondades ja väikelinnades tõusevad lakke.

4. Transport tuleb korraldada erinevalt – veeteed ning raudteed pakuvad selleks parimaid võimalusi. Kui vahepeal pole autostumise tõttu vastav infrastruktuur veel täielikult hääbunud, siis tuleb see taastada. Purjelaevandus saab olema kõige efektiivsem viis edasiliikumiseks.

5. Suured kaubanduskeskused ja nende ketid kukuvad kokku, taastub väikekaubandus. E-kaubandus käib alla, ka elektrisüsteemid pole enam nii töökindlad.

6. Riik peab hakkama peamisi eluks vajalikke asju ise tootma. Samas toodetakse väiksemas mahus ning väiksema valikuga. Aga ei taastu 20. sajandi energiamahukas tootmine. Kuidas tootmine toimima hakkab – selle mõtleb välja noorem generatsioon.

7. Konservmeelelahutuse ehk televisiooni ja interneti aeg lõpeb, pöördutakse tagasi teatri- ja kontserdihoonetesse.   

8. Taastub kohalike alg- ja põhikoolide süsteem. Laste õpetamine ei saa enam olema tootmiskombinaadi laadne tegevus. Kuidas see täpselt toimub, pole veel teada. Ka suurte ülikoolide olemasolu muutub kahtlaseks.

9. Kardinaalselt muutub tervishoiusüsteem, tõenäoliselt hakkavad piirkondi haldama kodutohtrid ning taastuvad väiksemad piirkondlikud haiglad.  

10. Kokkuvõtvalt ka kõik teised ülemõõtmelised ettevõtmised kukuvad kokku – föderaalvalitsusest suurte korporatsioonideni. Kui teed midagi väikest, praktilist ja kasulikku, siis on sul ka toitu ja sõpru.

Parim viis olla lootusrikas tuleviku suhtes on tõsta oma tagumik diivanilt üles ning näidata eelkõige iseendale, et oled võimekas ja kompetentne isiksus, kes on võimeline kohanema uute olukordadega.