Rakett 69 taustakahinad

Kui Ylle Rajasaar mind eelmisel suvel noorte võistlussaatesse Rakett 69 kohtunikuks kutsus, siis andsin nõusoleku jõudumööda kaasa aidata ja mitmeid nädalavahetusi selle heaks ohverdada. Sai ju Selgeltnägijate Tuleproovis loogiku rollis mitmeid huvitavaid suvepäevi veedetud. Ise juures olla ja näha, kuidas teletöö käib, on väga hea kogemus.

Saate tootmise käigus on ette tulnud ka huvitavaid juhtumeid. Algses stsenaariumis oli kirjas, et etteasteid hindavad kolm kohtunikku – professorid Tsirr, Pirr ja Binn, kellel kõigil on individuaalne ja omapärane iseloom. Nii oli algselt planeeritud ka näitlemiskomponent. Mina ütlesin, et äärmisel juhul olen nõus olema Binn, aga mitte Tsirr ega Pirr.

Läks aga nii, et telepildi edastajate arvates oli taoline näitlemine ilmselt liiga kunstiline ja lapselik. Juhtuski, et professorite nimed kaotati, aga kunstilistes rollides tiitlid jäeti alles. See on siis taust, kuidas mind, Rein Kuresood ja Aigar Vaigut (hiljem ka Andres Juurt) ehiti võõraste sulgedega ning mille peale saame hetkel ka pahaseid kirju. Huvitav on aga see, et nende kirjade saatjateks on peaasjalikult doktorandid ja noorteadlased. Ilmselt on riivatud nende austust oma professorite vastu.

Vale-professorid Kuresoo, Puura ja Vaigu tööhoos

Tunnistan, et teatud hetkel (alates 1999. aastast) kaldusin rohkem administratiivtöö poole ning olen võtnud südameasjaks ka teadust populariseerida. Kui oleksin jäänud täiskohaga teadust tegema, siis ilmselt oleksin kindlasti ka ise juba mõnda aega professor. Samas on nii TÜ Tehnoloogiainstituudi käivitamine ja juhtimine kui ka ülikooli ettevõtlussuhete juhtimine olnud tõsiseks väljakutseks. Olen ilmselt seda tüüpi inimene, kellel on soov näha töö tulemusi käega katsutavamalt kui teadusartikli abil maailmateadusse panuse andmine. Aga lootus siirduda tagasi teadustööle pole ikkagi veel kadunud.

Seda blogikirjutist kirja panema aga sundis mind miski muu. Olen viimastel aastatel käinud korduvalt meie gümnaasiumides korraldatud teaduskonverentsidel. Olen näinud noorte säravaid silmi, kui neile teadusest rääkida. Ka noorte endi ettekanded on olnud vaimukad. Näiteks Gustav Adolfi Gümnaasiumis hinnati koolimajas olevate taimede võimalikke riske õpilaste tervisele ning leiti, et mõni mürgine taim võib koolilastele peale kukkuda. Selgus, et samas tunnis sama klassiga oli mürataust 10 detsibelli väiksem juhul, kui ruumis viibis kooli direktor. Üks õpetajatest aga, näinud klassiruumi süsihappegaasi näitu, hakkas iga kord enne tundi klassiruumi õhutama. Naljatati, et ilmselt kartis töökohta kaotada.

Loomulikult olid need esimesed sammud ja sügavamat teadust oli kõiges selles vähe. Aga just noorte säravad silmad on need, mis annavad tunnistust tahtest ja pühendumusest. Minu kartus on, et liiga tõsine suhtumine teaduse tegemisse võib sära lämmatada. Ka Rakett 69-s osalejad ütlesid, et palju tähtsam kui rahaline auhind on nende jaoks kogemused ja uued sõbrad. Samas olen kuulnud taustinfot, justkui oleks saate tellijate arvates saates endiselt liiga palju huumorit.

Ülikooli õppima asudes toimub sageli muutus. Kui koolis saavad andekad gümnasistid juba hiilata teadmistega, mis võivad mõnes osas ületada õpetajate omi ning klassis silma paista ja eristuda, siis ülikoolis on distants üliõpilase ja õppejõu vahel sageli ülisuur. Õppejõud võib olla mitmeid kümneid aastaid ainult vastava erialaga tegelenud. Lisaks on ülikooli esimene kursus sageli masstootmine. Mõnda loengukursust võivad kuulata mitusada tudengit ning võimalus igaühega eraldi tegelda õppejõul praktiliselt puudub. See on kõige kriitilisem periood, kus säravate silmadega sisseastuja võib tunda end molekulina ookeanis ja muutuda mutrikeseks suures süsteemis. On hädasti vaja juurde luua võimalusi, mille kaudu esimeste kursuste tudengid saaksid oma tärkavat teaduspotentsiaali rohkem realiseerida ja avada. Või siis omada teadmist, et õige pea see neil võimalikuks saab.

Rakett 69 on samuti molekul ookeanis, kuid vajalik molekul. Oleks tore aga, kui tekkivad diskussioonid ei piirdu kohtunike tiitlitega (kinnitan veel kord, et näiteks mina pole professor Binn ega ka professor Puura) ning aruteluga, mida ’69’ võiks ikkagi tähendada, vaid kellelgi on soovi ja tahtmist vaadata ning hinnata ka sisulist poolt. Loovus on ikkagi midagi muud, kui Mõigu KEK  klaverimuusika saatel püüab meelde tuletada, mis kuupäeval sündis Marie Curie, ning Õie Heinmaa teeb teatavaks tabeliseisu.

(Noortele selgituseks. Meie põlvkond kasvas üles pühapäevahommikuste mälumängudega ETV-s. Mõtlemise ajal, milleks oli ette nähtud 1 minut, mängis klaverimuusika. Õie Heinmaa oli legendaarne punktitabeli pidaja, Mõigu KEK mõnda aega üks tugevamaid võistkondi. Küsiti ehk küll huvitavaid, kuid sageli ka mälumängurite poolt pähe tuubitud fakte. Eestis kõndisid ringi nn elavad entsüklopeediad. Tunnistan ausalt, et üheks mälumänguks töötasin ma ka ise veel koolipoisina Eesti Nõukogude Entsüklopeedia kõik 8 köidet läbi 4 korda. Hiljem arvas aga mu isa, et pea ei peaks päris prügikast ka olema. Tähtsad on loogilised seosed asjade ja protsesside vahel.)

Patendimaailm on Eestis alles avastamata

Kui jutt läheb innovatsioonile, kohtab Eestis ikka ja jälle tublisid analüütikuid, kes meie riigi põhiprobleemina toovad välja patentide väikese arvu. Ehk just seetõttu on ajakirjanikud valmis igast meie patendist ja patenditaotlusest suisa omaette loo tegema. Ka Tartu Ülikooli helistatakse pidevalt ja küsitakse, mitu patenti teil on ning soovitakse ka nimekirja. Ühtlasi pean isiklikult sageli seletama, miks just niipalju on ja kas võiks ka rohkem olla. Just seetõttu viin end pidevalt kurssi arvudega, et ootamatu telefonikõne peale saaks kiiresti vastata – meie patendiportfellis on hetkel 38 leiutist erinevates kaitsmise staadiumides ning ühe teadusraha ühiku kohta oleme selle näitajaga Euroopa ülikoolide seas kindlalt üle keskmise.

Näiteks Helsinki Ülikooli patendiandmebaasis on 92 patendiperekonda, samas kui sealne teaduseelarve on üle 6 korra suurem kui Tartu Ülikoolil. Oxfordi ülikooli teaduseelarve aga on üle 13 korra suurem ning tehnosiirdega tegelev ettevõte ISIS Innovation manageerib 400-patendilist portfelli.

Kuid kõik see on ainult pinnavirvendus. Patentide arv iseenesest on küll hea indikaator ülikoolide hindamisel ja kui patendiportfell on olematu või ülikõhn, pole arvatavalt tegemist tugeva teadusülikooliga. Eestis on arvestatav patendiportfell olemas nii Tartu Ülikoolil kui Tallinna Tehnikaülikoolil. Kuid kui portfelli võib lugeda juba arvestatavaks, siis pole paksus eriti oluline – sama hästi võiks küsida, mitu liitrit kütust auto võtab ning kiita neid, kel see arv on suurem. Kui veoauto või traktor võtab palju kütust, on see arusaadav – Hummerit aga pole küll mõtet pidada…

Samuti ei tähenda patentide väike arv riigis seda, et me peaksime patentide arvu suurendamise seadma lõppeesmärgiks, mille nimel tegutseda. Patendid on lahutamatu osa ärimaailmast ning leiutistele õiguskaitse taotlemisel on mõte siis ja ainult siis, kui on selge ja kindel plaan selle pealt tulu teenida ning vastavas suunas ka tegutsetakse.

Euroopa Patendiorganisatsioonile EPO 2005. aastal esitatud patenditaotluste arv, mida kasutab riikide innovatsioonivõimekuse võrdluses ka 2009. aasta European Innovation Scoreboard, toob välja väga suured erinevused Euroopa riikide vahel.

Pildile klikates saab graafikut paremini lugeda.

Lähteandmed: European Innovation Scoreboard 2009,  http://en.wikipedia.org/wiki/European_Innovation_Scoreboard

Miljoni elaniku kohta esitati Eestist vaid 7 EPO patenditaotlust, samas kui Euroopa Liidu keskmine oli 115. Kas keegi teab veel mõnda indikaatorit, mille puhul Eesti mahajäämus Euroopa Liidu keskmisest on enam kui 16-kordne?

Samas ainult ülikoolide poole vaatamine sellises situatsioonis on väga eksitav. Patendimaailma avastamine nõuab kõigepealt arusaama, milleks patente üldse vaja on – ning milleks on neid vaja ülikoolidel ja milleks ettevõtetel.

Ülikoolide teadlaste poolt käsitletakse patente sageli teadustöö kõrvalproduktidena, kuid selline suhtumine peaks muutuma. Üks põhiprobleeme on selles, et kui teadusartikli oskab teadlane ise valmis kirjutada, siis patentide keelt ja ülesehituse loogikat tunnevad ja oskavad patendibüroode töötajad ja mõned ülikoolide spetsialistid. Ülikooli patendid viitavad eelkõige teadustöö kvaliteedile ning rakendatavusele ja annavad signaale koostööks ettevõtetega. Väga vähesed ülikoolid on suutnud oma patendiportfelli edukalt teenima panna ning suures osas on tegemist ka loteriiga, samas on edukad ülikoolid selles valdkonnas eranditult ühtlasi tugevad teadusülikoolid. Ülikoolide kontekstis aga on leiutiste kaitsega mitte tegelemine võrreldav hammaste pesemata jätmisega. Seda lihtsalt tuleb teha.

Ülikooli eesmärgiks ei ole patente hoida, vaid võimalikult kiiresti suunata ettevõtlusse. Juba leiutistele õiguskaitse taotlemisel peaks olema ettekujutus nende baasil arendatavatest toodetest ja teenustest ning nii regionaalsest kui globaalsest nõudlusest nende järele – ning vastavate arendustega tuleb hakata koheselt tegelema, kui teadlased on oma leiutistest teada andnud.

Hoopis teistsugune tähendus ja sisu aga on patentidel ettevõtetes. Need on osaks äristrateegiast ja –taktikast. Teadusmahukatele kasvuettevõtetele on patenditaotlused ja patendid vajalikud investorite ja suuremate koostööpartnerite tähelepanu köitmiseks. Suurtes tehnoloogiaettevõtetes aga on patentidel reputatsiooni, turunduse, konkurentide arendustegevuse aeglustamise, vajaduse korral konkurentide ründamise ja kaitse ning litsentse vahetades ka vastastikuse arengu tagamise rollid. Nokia näiteks esitab igal aastal umbes 1000 patenditaotlust ning ettevõtte patendiportfellis on umbes 11000 patenti – see number muutub nii kiiresti, et ka Nokia kodulehekülg ei anna täpset arvu. Võrrelgem seda Eesti patentide arvuga! Viimase 20 aasta jooksul on Nokia panustanud teadus- ja arendustegevusse üle 35 miljardi euro – ületades selle perioodi keskmisena igal aastal näiteks 15-kordselt praegust Tartu Ülikooli eelarvet.

Ülisuur patentide arv aga on eelkõige vajalik ettevõtte kaitseks. Samas alustas Nokia 2009. aasta oktoobris patendisõda Apple’i vastu ning hetkeks on toimunud nii Apple’i poolne vasturünnak kui Nokia uus pealetung…

Eeltoodust lähtuvalt saab selgeks, mida patentide arv elanike arvu kohta tegelikult tähendab. Mida suurem on see number, seda rohkem on riigis kõrgtehnoloogilisi ettevõtteid, seda mahukam on nende teadus- ja arendustegevus ning seda suurem on globaalne konkurents nende ettevõtete tegutsemisvaldkonnas. Ülikoolide patentide arv on seejuures marginaalne. Kahjuks tundub, et vaid vähesed Eesti ettevõtted on sidunud leiutiste kaitse oma arengustrateegiasse. Üldine arvamus on, et see maksab palju ning tulud on kaheldavad.

Seetõttu vajab selgitust patenteerimise mõte ettevõtluse arendamise seisukohalt tervikuna.

Patendiga või patentidega kaitstakse tavaliselt vaid osa tegelikust leiutisest. Samas – kui vähegi võimalik – on vaja teada, mis on tuleviku tooteks, kes on peamised konkurendid ning missugused juba olemasolevad patendid piiravad leiutise kaitset ja toote arendamist. Punane tsoon ülaltoodud joonisel on kõige olulisem – selles tekib reaalne konkurents ning seetõttu võivad ilmneda ka vastastikused süüdistused, kui see tähelepanuta jätta. Konkurentsis püsimiseks on vajalik leiutisi kaitsta, ühtlasi aga peab väga täpselt tajuma, kuidas konkurendid end kaitsnud on. Samuti tuleb midagi jätta enda teada, et patenditaotluse alusel konkurendid ei saaks kohe oma arendustegevust tõhustama hakata. Mõnikord aga on targem ja kavalam oskusteave hoopis salajas hoida. Seetõttu – veel kord – patentide arv iseenesest on kõrgtehnoloogilise ettevõtluse tagajärg ja ühtlasi selle taseme indikaator ning ei tähenda, et igal võimalikul juhul tuleks hakata kõike patenteerima, et teistele riikidele ‘järele jõuda’. Samal ajal igal ettevõttel peaks olema oma intellektuaalomandi strateegia ja taktika üldise äristrateegia osana.

Patendimaailm pole ka nii korralik ja lihtne, kui ilusates ettekannetes tavaliselt räägitakse. Eduka ettevõtte rajamiseks mingis riigis piisab näiteks, kui otsida patendiandmebaasist just seal kaitsmata tehnoloogiline lahendus. Samuti on abiks patent, mille tasusid omanik ei ole suutnud maksta. Lisaks võidakse patendi väljaandmisest keelduda, kuna leiutist ei peeta uudseks või on see välja tuletatav üldisest tehnoloogia arengutasemest. See avab jällegi võimaluse oma ettevõtet arendada ilma kellegi õiguskaitset rikkumata.

Ülimalt naiivne aga on arusaam, et midagi välja mõeldes ning seda kas kasuliku mudeliga või patendiga kaitstes on varsti ukse taga järjekord investoritest ja ettevõtetest, kelle rahakukrute paksuse vahel siis tublil leiutajal õnnestub valida. Tavaliselt on ikkagi niimoodi, et kui inimene ise toodet valmis ei tee või partnereid ja sõpru ei leia, siis jääb leiutis lihtsalt paberile ja tehtud kulud võib maha kanda. Nii mõnedki praegused miljardärid on suutnud veenda oma vanemaid ohverdama riidekappi või pesumasina sisse peidetud mustade päevade ja matusteraha ning niiviisi väiketootmise käima pannud.

Et Eesti ettevõtted suudaksid üha enam patendimaailma võimalusi tundma õppida ja kasutama hakata, ei piisa tõenäoliselt teoreetilistest loengutest. Vaja on, et kogu selle maailma avarust avaksid suurte kogemustega ettevõtjad, kelle jaoks patentidelt teenimine on olnud igapäevaseks tegevuseks. Kui neid Eestis ei ole, tuleb neid leida mujalt. Ehk siis hakkab ka meie patendiindikaator lõpuks õiges suunas liikuma – kõrvuti tehnoloogiaettevõtete üldise arenguga.

Rännak teadlaste ja meedia koostöö uudismaal

14% Eesti elanikest joob radioaktiivset põhjavett. Teadlased on tõestanud, et Mona Lisa oli 83% õnnelik ja televiisori vaatamine on hea. Sisuliselt iga päev jõuavad meieni teadustöö tulemusi käsitlevad uudised, mis meid mõjutavad. Samas jahivad need uudised otsekui mingit sensatsiooni või kurioosumit ning annavad täiesti eksliku pildi teadlaste tööst. Lisagem veel, et arvuti andmetel oli Mona Lisa 9% tülgastunud, 6% kartlik ja 2% vihane.

Mina olen valinud blogimise meetodi, sellest on kujunenud omalaadne hobi. Sellel on palju plusse – keegi ei saa valida jutust üksikuid lõike, info liigub meediakanalitesse ülikiiresti (automaatselt vahendavad epl.ee, bioneer.ee, blog.tr.ee; sagedasteks vahendajateks on novaator.ee ja greengate.ee jne) ja sissekanded on omalaadseks päevikuks. Samas on see loomulikult aeganõudev hobi ning soovida või nõuda, et teised teadlased võiksid ka blogima hakata, on kohatu.

Samas on teadlaste ja meedia suhtluse teema sisulisest küljest avamata. Nii otsustasin kulutada 5 tundi sellele teemale. Loodetavasti on see heaks lähtematerjaliks veelgi tõsisemate juhtnööride loomisel – nüüd juba teadusajakirjanike ja ajakirjandusõppejõudude poolt. Tegemist on loodusteaduslikel kogemustel põhineva analüüsiga.

Sissejuhatus

Euroopa Liidu poolt finantseeritud projekti MESSENGER raames loodi Oxfordi ja Amsterdami ekspertide poolt juhtnöörid teadlastele meediaga suhtlemiseks. Need juhtnöörid põhinevad konsultatsioonidel teadlaste, ametnike, ajakirjanike, meediaspetsialistide ning valitsusväliste organisatsioonide esindajatega. Aruteludes leiti, et juhtnöörid on vajalikud ning paljud panustajad soovisid nende võimalikult laia levitamist. Käesolev ülevaade kasutab suures osas MESSENGERi tulemusi, kuid lisatud on Eesti näited ning täiesti uus on tulemuste konfidentsiaalsust käsitlev osa.

Ühiskonda on vaja teadussaavutustest teavitada. Peamiseks materjaliks teadmiste laialdasel levitamisel ei saa olla teadusartiklid, õpikud või konverentsiteeside kogumikud. Laiema avalikkuseni on vaja jõuda televisiooni, raadio, ajalehtede, ajakirjade ja interneti kaudu.

Samas pole populaarteadusliku ajakirjanduse igapäevatööks ainult osutada teadlastele tasuta abi ning informeerida lugejaid, vaid ka pakkuda meelelahutust ja tuua välja olulisi vaidlusküsimusi. Toimetajate eesmärgiks on müüa oma toodangut ning hoolitseda oma reitingute eest saamaks kasumit või õigustamaks maksumaksjate raha kasutamist.

Kui teadlased ja teadus- ning arendusasutused soovivad levitada informatsiooni oma teadustöö tulemuste ühiskonnamõju kohta, on hädavajalik, et teadlased saaksid aru nii meedia rollist ühiskonnas kui sellest, kuidas meediasüsteem ühiskonnas töötab.  On tähtis, et meediasuhtlus toimub arusaamatustest hoiduval viisil ning saavutatakse parim tulemus informatsiooni korrektsel esitamisel. Ühiskonnal tervikuna on ka õigus sellist korrektsust nõuda, kuna suur osa teadustööst toimub maksumaksja raha eest.

Negatiivseid näiteid on väga palju, nii juhtumitest, kus meedia on haipinud teaduslugusid ning tekitanud ühiskonnas mittevajalikke pingeid toetudes puudulikule andmestikule kui ka juhtumitest, kus teadlased ise on saavutusi ja riske ülehinnanud ning tekitanud seeläbi nii asjatuid lootusi kui paanikat ja segadust. Selle tulemuseks on omakorda pinged teadlaste ja ajakirjanike vahel. Euroopas eksisteerib siiski ka väga palju head praktikat, näiteks uute tehnoloogiate arendamist käsitlevate lugude korral ohtude ja kasude analüüsi metoodiline käsitlemine, moraalinormide ja eetika aspektide hõlmamine jne. Kui teadlased sellest ise aru ei saa või pole selleni veel jõudnud, siis võib just meedia rolliks kujuneda teadustöö tulemustega seonduvate riskide või maksimaalse ühiskondliku kasu saamise analüüs ja sellest teavitamine. Nii võib meedia saada integraalselt seotud teadustöö protsessiga.

Kui teadus töötab laialdases tõenäosuste ja ebamäärasuste piirides, siis kodanikke huvitab eelkõige, et riigivõim tagaks kaitse võimalike ohtude eest. Võttes lahti ajalehe, huvitab kodanikke eelkõige see, kas turvatunne ühiskonnas on tagatud. Kui otsida vastust näiteks küsimustele, kas mobiilimastid või nanotehnoloogia areng peidavad endas keskkonnaohte, siis teadlased ei saa anda ’ei’ või ’jah’ vastust – nad peavad andma vastuse vastavalt teaduslikule metoodikale, mis sisaldab tõenäosuste ja teadmatuste analüüsi. Lugejale aga võib selline esitlus tunduda keerutamise või konspiratsioonina.

Heaks näiteks on uudis Solarise keskuse Cinamoni kinolae varingu kohta. Kui ripplagi alla kukub, siis on mitmeid stsenaariume: see kas liugleb, kukub külg ees jne. Kogenud füüsik tuvastab kohe võimalikud stsenaariumid, millest sõltuvad ka võimalikud mõjud saalis viibivatele inimestele. Õnneks oli õnnetuse hetkel saal tühi. Ajakirjanik aga tegi uudise pealkirjaga ‘Füüsiku sõnul võinuks ka varingu alla jäämine lõppeda õnnelikult.’ Sama moodi on võimalik jääda ellu maavärinates täielikult purustatud majades. Loomulikult on teadlasel õigus, see on üks stsenaariume, aga lugejale tundub, nagu püüaks teadlane puhtaks pesta arendaja süüd. Siin on meedia selgelt teadlase arvamust kuritarvitanud.

Olen ise püüdnud kirjutada nn säästupirnide kasutuselevõtust, analüüsides põhjalikult plusse ja miinuseid. Antud juhul peab tarbija olema väga teadlik, muuhulgas saama aru sellest, et sagedaste sisse ja välja lülituste korral pole enamik säästupirnidest sobilikud. Lisaks, kui elavhõbedat sisaldav säästupirn puruneb, on vaja ruumi veerand tundi õhutada ning seejärel killud kuivalt kokku koguda, pakendada topeltkilekotti ning viia ohtlike jäätmete kogumispunkti. Tehnoloogia areneb ning nüüdseks on saadaval väga suur variatsioon säästupirne – madalama elavhõbedasisaldusega, kollasema valgusega, rohkem lülitusi taluvaid jne. See on terve teadus kõigest sellest aru saada, mis toimub. Samas olen saanud küsimusi ja kommentaare stiilis: „Mis te keerutate, öelge välja, kas peaks hõõglambid asendama või mitte. Ei või jah.“

Kogu teaduse populariseerimise teema on ka usalduse suurendamise teema. Eurooplaste usk teadlastesse on kõrge, kuid see usk ei ole pime. Usalduse tõstmiseks on vaja paremat suhtlemist teadusringkondade ja ühiskonnagruppide vahel. Ka sellise vastastikku usaldusväärse suhtlusvõrgustiku tekkele kaasa aitamisel on populaarteaduslikul ajakirjandusel kriitiline roll.

Seniks aga, kuni veel usaldust tekkinud ei ole, kehtib ka reegel ‘Usalda, aga kontrolli’ – teadlase jaoks tundmatu ajakirjaniku puhul on otstarbekas nõuda artikliga tutvumist enne avaldamist kas ise või asutuse pressiesindaja poolt.

Kas teadlane peaks ajakirjanikega üldse rääkima?

Paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides on tavapäraseks väärtõlgenduseks arusaam, et meedia on teadusringkondade vaenlane, püüdes pidevalt leida võimalusi teadlaste tööd kritiseerida ning panna neid vastutama ühiskonnaprobleemide eest. Siiski on selgunud, et see väärarusaam ei domineeri. Populaarteaduslikul ajakirjandusel on hiigelsuur roll ühiskonna üldise teadmistetaseme tõstmisel.

Teadlased ja insenerid peaksid kindlasti olema kursis sellega, kuidas meedia nende uurimisvaldkonda käsitleb. Mis on vaidluste põhiteemad? Kes on uudistes ja ülevaadetes käsitletud võtmeisikud? Kas mingit valdkonda käsitledes saavad sõna oma ala parimad professionaalid? Kas on adekvaatselt käsitletud kõiki riske?

Eesti meedias on levinud kahjuks meedia poolt nn ’kodustatud teadlaste’ sündroom, kus ühed ja samad teadlased kommenteerivad erinevaid teadusvaldkondi, sealhulgas selliseid, kus nad eksperdid ei ole ja milles on palju paremaid eksperte.

End maailmas toimuvaga ja uudistega kursis hoidmine välistab teadlaste jaoks halvad üllatused. Kui ajakirjanik võtab ühendust aktuaalsel teemal, siis on imelik, kui erialateadlane ütleb, et ta pole maailmas või riigis toimuvaga kursis ning ei tea midagi oma teadustöö teemaga seotud moraaliaspektidest, keskkonnaohtudest või tervisemõjudest. Kommunikatsioon ei ole enam ühesuunaline protsess – see on dialoog ja vastastikune sõltumine ning ajakirjanikel on keskne roll käsitlemaks kõikide huvigruppide, mitte ainult teadlaste arvamusi.

Viimasel ajal on Eestis tunda nn ’kunstliku teadusajakirjanduse’ levikut. Mitmetes projektides on ilmselt tulemusindikaatoritena kirja pandud meedia kaudu käsitlevate teadusuudiste arv ja maht. Ühest küljest on see positiivne, teadustööd ja teadlased tõusevad paremini suuremale pildile. Teisest küljest on märgata ka nn ’linnukeste’ tegemist, st töö tulemusena nähaksegi uudist, mitte dialoogi läbiviimist teaduse ja ühiskonna vahel.

Palju on räägitud sellest, et teadlasi tasustatakse ainult teadusartiklite ja õppetöö põhjal. Ma ei usu, et peaks hakkama lugema populaarteaduslikke linnukesi ja seda otseselt siduma tasustamisega. Samas võiks igal teadlasel olla üks tööpäev aastas, kus ta paneb kirja oma viimase aasta töö populaarteaduslikus vormis. See oleks ka teadustööle ülikasulik. Mida ma ühiskonnale pakun? Missuguseid diskussioone see ühiskonnas äratab? Missugused muutused võiksid olla toimunud teaduses ja ühiskonnas minu valdkonnas 5, 10 ja 20 aasta pärast? Vastamine nendele ja veel mitmetele üldistele küsimustele võimaldab teadlastel ka oma edasist uurimistööd paremini planeerida, kirjutada paremaid projektitaotlusi ja kokkuvõttes saada ka rohkem raha.

Teadlased peaksid õppima tundma ajakirjanikke ja ajakirjandusmaailma

Eestis on suhteliselt vähe häid teadusajakirjanikke, samas meedia huvi on just viimasel ajal tugevasti suurenenud. Meil tegutseb Eesti Teadusajakirjanike Selts, millel on hetkel 17 liiget. Samas on ka väljaandeid, kus kõik nn teadusuudised kuuluvad pigem rubriiki ’veidrus’ või ’kurioosum’.

Kõigil suurematel teadus- ja arendusasutustel on olemas pressiesindaja, kes peaks etendama teadlaste ja meedia vahelise silla rolli ning omavad ajakirjanduse või avalike suhete alast eriharidust. Mõned asutused tegelikult nõuavad, et teadlased kooskõlastaksid kõik oma avalikud esinemised kommunikatsiooniosakonnaga. Siiski peab iga teadlane olema valmis ootamatuteks pöördumisteks ning peaks oskama vältida lõkse, mis võiksid tema tööd ja teadmisi naeruvääristada või valesti tõlgendada.

Pressiesindaja peamiseks rolliks peaks olema teadustööd käsitlevale materjalile uudisväärtuse andmine, tehniliste terminite lihtsustamine ja selgitamine, fookuse viimine teadustöö meetoditelt pigem selle võimalikele mõjudele. Mõnedel juhtudel võib teadustöö olla veel arenemisjärgus, kus uudisväärtus puudub või tõendid on veel ebapiisavad.

Samas puudub pressiesindajal tavaliselt teadustaust teadlase uurimisvaldkonnas või üldse tervikuna. Seetõttu ei saa pressiesindaja kaasa aidata teaduskommunikatsiooni sisu suhtes.

Mis on uurimistöö staatus?

Suur osa teadustöö kajastustest Euroopa meedias on seotud eelretsenseeritud ning mainekates teadusajakirjades ilmunud teadusartiklitega. Sel juhul on teadustöö juba tunnustatud ning seda tuleb ka teaduskommunikatsioonis käsitleda. Samuti peaks olema nimetatud, kui teadustulemused on veel avaldamata. Sageli pole alles arenemisjärgus ja avaldamata teadustöö esimeste tulemuste avaldamine populaarteaduslikus ajakirjanduses ei teadlaste ega avalikkuse huvides.

Näiteks kui uurimistöö on küll leidnud korrelatsioone, kuid pole jõudnud põhjuste väljaselgitamiseni, võib selliste tulemuste avaldamine põhjustada väärarusaamu ja paanikat. Uudistetoimetaja kasutab heameelega pealkirjas sõnastust ’Ajuvähki seostatakse elektroonikaseadmete kasutamisega’, samas kui sõna ’seostatakse’ tagamaaks võib olla kaudne sõltuvus ilma otseste põhjusteta ning uurimistöö võib alles olla läbiviimisel, st uudis luuakse teadustöö hüpoteeside, mitte tulemuste põhjal.

Kõik uudised, mis on seotud inimese tervisega ja käitumisega, vajavad erilist käsitlust. Uudiste pealkirjades ja sisus esineb juba lugematul hulgal sõnastust ’teadlased on saavutanud murrangu’ mingi haiguse ravis, samas kui tegelikkuses on läbi viidud alles esimesed loomkatsed hiirte või rottidega. Seda käsitlevad ajakirjanikud sageli alles viimases lõigus, et mitte rikkuda oma lugu. Teadlaste huvides on, et piirangud, mis eksisteerivad loomkatsete ülekandmisel inimkatseteni, on kajastatud juba populaarteaduslike artiklite ja ülevaadete sissejuhatuses või esimeses osas.

Konfidentsiaalsus

Teaduslik uurimistöö on sageli seotud ettevõtlusega – nii võimalustega kasutada teadustöö tulemusi majanduselus kui konkreetselt ettevõtluslepingute täitmisega. Sellega seonduvalt on teadustöö sisu ja tulemuste avalikustamine seotud piirangutega, millest iga teadlane peab aru saama. Piisab, kui avalikustada uurimistöö tulemused populaarteaduslikus ajakirjas – ja leiutis võib olla mitte patenteeritav, sest see pole enam uudne. Isegi konverentsiettekanded ja lihtsalt uurimisgrupi välisele kolleegile tulemuste edastamine on tegelikult avalikustamine, mis võib patendi saamisel saada saatuslikuks.

Veelgi tõsisemad on konfidentsiaalsusnõuded, mis on määratletud ettevõtluslepingutes. Tavaliselt võib teadlane tulemusi küll avalikustada nii teadusajakirjades kui meediale, kuid vaid ettevõtte kirjalikul loal. Aga iga lepingut on vaja teada, lugeda ja tõlgendada eraldi. Lepingu rikkumise korral võib teadus- ja arendusasutust oodata mitte ainult lepingusummadest ilma jäämine, vaid trahv, kuna informatsioon võis lekkida ettevõtte konkurendini.

Arvestades ettevõtluse ja finantseerija huvi on teadusprojektide puhul kindlad ajaperioodid, mil meedia tähelepanu on vajalik. Sageli nõuab riiklik või rahvusvaheline uurimistoetuse jagaja, et avalikustamine toimuks projekti käivitudes ja lõppedes ning kindlasti oleks nimetatud finantseerija. Ettevõtlussuhteid arvestades aga on avalikustamine oluline siis, kui on vaja mingile ideele leida ettevõtluspartnereid selle edasiarendamiseks, kui projekt on täiendavate investeeringute otsimise faasis või kui on olemas konkreetne tulemus, mida ettevõtetele pakkuda.

Lisaks teadlastele peavad konfidentsiaalsusreeglitest aru saama ka ajakirjanikud.

Uudiste kvaliteet ja mõju

Ajakirjanikke ja reportereid ei huvita tavaliselt teadustulemused, mis tõestavad uuesti seda, mis on juba laialdaselt teada. Uudistesse jõuavad lood, kus teadustulemused võimaldavad arvata, et seni teadaolevad arusaamad võivad muutuda või täieneda.

Samas ei pruugi ajakirjanikud tajuda või välja tuua, et tegemist on näiteks vaid ühe teadlase arvamusega, mis vastandub sisuliselt kogu mingi eriala teadusringkondadele.

Nii näiteks väitis üksainus arstiteadlane, et leetrite-punetiste-mumpsi (MMR) vaktsiin võib olla seotud autismi ja Crohni tõvega. Teadusartikkel tugines ainult kaheteistkümne arenguhäiretega lapse uuringu tulemustel, mille alusel artikli autor tegi põhjapanevaid järeldusi. 1998. aastal avaldatud uuring pani aluse vaktsineerimisvastasele liikumisele kogu maailmas – vaktsiinist ei keeldunud mitte ainult lapsevanemad, vaid sellest loobumist toetasid isegi paljud arstid. Inglismaa ja Walesi kohta avaldatud andmete alusel kasvas seal leetritesse haigestumine 2008. aastal eelneva aastaga võrreldes rohkem kui 70 protsenti ja seda peamiselt just aastate jooksul vaktsineerimata jäetud laste tõttu.

Lisaks peaksid ka ajakirjanikud aru saama, et ühtegi loodusteaduslikku teooriat ei ole võimalik tõestada – on vaid võimalik näidata, et hetkel andmeid teooria kehtivuse vastu ei ole, ning seetõttu võib teooriat aktsepteerida. Näitena võib tuua kalkuni, keda toideti igal õhtul kell 9 – kui sadas vihma, kui paistis päike, kui oli juba pime, kui puhus tugev tuul… Ning kalkun arvas, et nii on igavesti – kahjuks lõppes tema elu jõululaual. Seega lauseehitus ‘Teadlased on tõestanud, et…’ on tegelikult vastulous loodusteaduste metoodikaga.

Riskide ja kasude kommunikatsioon

Teadlase jaoks on risk lihtsalt mingi kahjuliku sündmuse esinemise statistiline tõenäosus korrutatud võimaliku kahjuga juhul, kui sündmus toimub. Tavainimene aga, sealhulgas seesama teadlane oma igapäevases elus, käsitleb riske hoopis teistmoodi, nn ettevaatlikkuse printsiibi kohaselt.

Näiteks võib eristada vabatahtlikke ja pealesunnitud riske. Sõites autoga Tallinn-Tartu maanteel või olles krooniline suitsetaja võtab inimene vabatahtliku riski sattuda liiklusõnnetusse või haigestuda kopsuvähki. Samas kõrgendatud kiirgusdoos radoonist elumaja keldris või fluoroos ülikõrgest fluori sisaldusest kraanivees on inimesele pealesunnitud riskid. Pealesunnitud riskid mõjuvad tavainimestele ka psühholoogiliselt märkimisväärselt tugevamini.

Samuti tekitavad pingeid võimalikud katastroofilised sündmused – epideemiad, lennuõnnetused, meteoorkehade kukkumised Maale, rikked tuumajaamades jne. Kuigi Eesti paikneb näiteks maavärinate riski seisukohalt sisuliselt kõige madalama riskiastmega piirkonnas, tõlgendatakse uudiseid sageli ikkagi stiilis ’maavärinad tulevad lähemale’. Samas on kiirgusdoos röntgenuuringutest paljukordselt kõrgem kui tuumajaamade mõju – kuid selle vastu ei võidelda, sest kasusid peetakse suuremaks kui riske.

Riskid on alati olemas. Mõned teadlased tõlgendavad ettevaatlikkuse printsiipi viisil, et nad peavad alati ära tõestama uue tehnoloogia ohutuse, enne kui tulemus praktikasse viia või tulemused meedias avalikustada. Eksperimentaalteaduses aga jäävad alati alles teadmatused. Teadlaste poolt on vajalik luua laiapõhjaline arutelu nende teadmatuste üle, mitte vältida diskussiooni.

Tuleb ka alati olla valmis selleks, et teaduslik riskihinnang ei pruugi vastata ja paljudel juhtudel ei hakka kunagi vastama erinevate tõekspidamiste ja nende alusel loodud organisatsioonide poolsetele huvidele ja käitumisele. Greenpeace ei muuda ennast – ta ei hakka pooldama tuumaenergeetikat, kuigi paljud teadlased ei näe hetkel emissioonide piiramise vajadust täites tuumaenergeetikale alternatiive. GMOde vastu võitlejad ei lasku kompromissidesse. See on kõik teada ja sellega tuleb arvestada. Dialoog ühiskonnaga ei saa kunagi olema selline, et avalikkus ainult plaksutab teadlaste saavutuste peale.

Kui aga ajakirjanikud pole ise kindlad, kas nad saavad teadlase töö mõttest, tulemustest ja väärtusest õigesti aru, siis võib avalikkus olla aetud segadusse.

Riskid ja kasud on vajalik mõtestatult välja tuua

Väga paljud teadusuudised on koostatud stiilis ’Teadlased on näidanud, et faktor X tõstab Y riski 30% võrra.’ Sellist informatsiooni ei ole tavaliselt võimalik hinnata, kuna me ei saa teada, kui suur risk Y üldse oleks faktori X mõjuta. Kui aga on välja toodud, et Y on näiteks vähirisk, mis tavaliselt esineb 80 inimesel 10000-st, siis on selge, et faktori X tulemusena tõuseb vähirisk 100 inimeseni 10000-st. Lisaks ei pruugi risk olla jaotunud võrdselt eri ühiskonnagruppide vahel ning võib olla sõltuv näiteks mitte ravimist endast, mida inimene manustab, vaid selle doosist.

Eestis külvas näiteks märtsis 2008 väga suurt paanikat artikkel, mille kohaselt 14% Eesti elanikkonnast joob radioaktiivset põhjavett. Tean ise mitut inimest, kes peale seda uudist kraanivett enam ei joo. Kuidas tegelikult seletada inimestele, kas ikkagi on probleem või ei ole, ja kellel on ja kellel ei ole? Mistahes tegevus annab meile mingi kiirgusdoosi. Söömine, hingamine, lihtsalt keskkonnas viibimine. Ka vee joomine. Küsimus on, kui suur see doos on ning millised ja kui suured riskid sellega kaasnevad ning kuhu me tõmbame endi jaoks piirid. Me soovime, et ametkonnad kannaksid meie turvalisuse eest hoolt, oleksid professionaalsed ja tõmbaksid selgelt sellised piirid ka kraanivee suhtes. Paraku on nii, et kui me tõmbame piiri efektiivdoosi 0.1 mSv/aastas juurde (arvestades, et keskmise kaaluga inimene joob 2 liitrit kraanivett päevas), siis tõesti umbes 14% Eesti kraaniveest ei vasta kehtestatud normile. Samas peetakse normaalseks, kui inimene aasta jooksul saab radioaktiivsuse efektiivdoosi 5 mSv – seega, juues normile vastavat vett 2 liitrit päevas, ta ei saa üle 2% sellest doosist ning juues 3 korda normi ületavat vett saab ta ainult 6% sellest normist.

Veel üks tüüpiline näide – uuringust, mis näitas, et kaks last on tervisele parim. Kirjutises loetletakse erinevaid teviseriske, mis on seostatud laste arvuga perekonnas ja kasutatakse sõnastust ‘sagedamine’, ‘suurem tõenäosus’ ja ‘kõrgendatud risk’, kuid võrdlustes ei esitata isegi erinevuse suurust  mitte, rääkimata riskide absoluutväärtustest.

Mõnikord varjavad ka teadlased ise absoluutväärtusi, et ilmselt õigustada teadustööks kulutatud vahendeid. Osalesin teaduskonverentsil, kus ettekandja tõi välja küll ohtlike ainete sisalduse erinevused võrdluse all olnud materjalidest, kuid jättis ilmselt teadlikult välja toomata, et kõik sisaldused on tugevalt väiksemad lubatud keskkonnanormidest. Kuulajatele aga jäi mulje, et kui ohtlikest ainetest konverentsil juba räägitakse, siis on selle materjaliga seotud ka suur probleem. Tegelikult oleks see teadlane olnud kohustatud ütlema, et kõik määratud sisaldused olid normidest väiksemad – nii ja ainult nii oleks ta õigustanud teadusraha kulutamist.

Seega on alati vajalik viidata tegelikele mõjudele ja absoluutsele riskidele, mitte esitada pelgalt võrdlevaid hinnanguid, mille olulisus jääb teadmatuks.

Riskide võrdlemine

Üks viise, kuidas viia teadustöö tulemusena leitud riskid mõtestatumalt lugejani, on võrrelda uusi leitud riske selliste riskidega, mis on inimestele laialdaselt teada. Näiteks kui rajatakse uut tööstusobjekti, on võimalik öelda, et selle keskkonnamõjud ei ole suuremad kui olemasolevatel ning võrdlevalt näiteks välja tuua, et on tegemist puhtama tehnoloogiaga.

Samas tuleb hoiduda vabatahtlike ja pealesunnitud riskide võrdlemisest. Kirjutades näiteks, et vale toitumise terviserisk on palju suurem kui kõrgepingeliinide vahetus läheduses elamise risk, siis alavääristab see inimesi, kes peavad pealesunnitult elama kõrgepingeliinide läheduses – toitumist saab muuta lihtsalt, elukohta aga lihtsalt vahetada ei saa. Samuti kui teha võrdlus, et risk haigestuda mingisse haigusesse on väiksem kui tõenäosus võita mingil loteriil – siis inimesed ju ostavad loteriipileteid sooviga võita ning keegi ikka alati võidab. Selline võrdlus ajab segadusse.

Inimesi ajavad segadusse ka hiigelsuured arvud. Näiteks kui me ütleme, et põlevkivi kaevandati 1980. aastal 30 miljonit tonni ja tuhka tekkis 15 miljonit tonni, siis me ei oska vastavat kogust ette kujutada. Kui me aga toome võrduse, et aastas on ca 30 miljonit sekundit, järelikult kaevandati 1 tonn sekundis 24 tundi ööpäevas, siis tekib ettekujutus. Samuti kui kirjutada, et põlevkivitööstuse tahketest jäätmetest jätkuks rajamaks Hiina müüri ümber kogu Eesti territooriumi, kaasa arvatud saarte rannajoon – tekib tunnetuslik arusaam hiigelsuurtest kogustest.

Väga raske on omavahel võrrelda riske, mis on oma olemuselt täiesti erinevad – näiteks põlevkiviküttel soojuselektrijaamade ja tuumaelektrijaamade võimalikke keskkonnamõjusid. Need on põhimõttelised valikud, millesse on sageli kaasatud kogu ühiskond ning valikuteni jõudmine ja nende muutmine võtab aastaid ja aastakümneid. Näiteks viidi Rootsis 1980. aastal läbi rahvahääletus ja tulemused olid üheselt arusaadavad – Rootsi peaks panustama alternatiivenergia allikatele ja aastaks 2010 suletakse kõik tuumajaamad. Aastal 2009 aga jõudis Rootsi valitsus kokkuleppele energiapoliitika uue kursi osas, mis võimaldab ehitada uusi tuumaelektrijaamu vanade asukohale, kui vanuse tõttu suletud reaktor asendatakse uuega. Energiavajaduse jätkuva kasvu tingimustes on enamiku rootslaste ajudes tuumaenergia jätkuv kasutamine ja sellega kaasnevad riskid vastuvõetavam lahendus kui puudujääva energiavajaduse kompenseerimine kasvuhoonegaase põhjustavate fossiilsete kütuste või kallite alternatiivenergeetika lahenduste poolt. Kuigi on ka palju vastuhääli, domineerib selline mõtteviis.

Avalik huvi ja erinevad raamistikud

Tavainimestele avaneb teadusuudiste valguses terve psühholoogiline, emotsionaalne, moraalne, sotsiaalne ja poliitiline raamistik. Seetõttu püüavad ka uudised käsitleda erinevaid aspekte. Biotehnoloogia, nanotehnoloogia, tuumaenergeetika – uudised kõigist neist valdkondadest kaetakse kindlasti keskkonnamõjude, eetika ja äriliste aspektide aruteludega. Ajakirjanikud väljendavad erinevate huvigruppide ja arvamusliidrite seisukohti. Seetõttu on ajakirjanike ootus, et ka teadlased kommenteeriksid teemat laiemalt kui vaid oma teadustöö seisukohalt.

Teadustööl ja vastavalt ka teadusuudistel on tugev mõju näiteks inimeste toitumisharjumustele, isikliku turvalisuse tagamisele, kommunikatsioonile, suhtumisele keskkonna kvaliteeti. Need arvamused viivad omakorda arengutele seadusandluses. Seega on populaarteaduslikul meedial tegelikult ka väga suur vastutus.

Kokkuvõte

Kõigil teadlastel on professionaalne vastutus teavitada oma uurimistöö tulemustest avalikkust. Samas tuleb kindlasti arvestada konfidentsiaalsusnõuetega ning kindlasti kirjeldada, kas tulemused on juba avaldatud või teadustöö on alles pooleli.

Suuremates teadus- ja arendusasutuses on inimesed, kes teaduskommunikatsiooni eest vastutavad ja on selle eest tasustatud. Vajaduse korral on võimalik saada neilt abi, paljudes asutustes on ka otsene teavitamiskohustus.

Vajalik on olla kursis meediakajastustega oma uurimisvaldkonnas.

Kui uurimistulemused ja järeldused on oluliselt erinevad teadusringkondade arvamusest, siis on vajalik seda eraldi rõhutada.

Väga hoolikas on vajalik olla riskide ja kasude esitamisel, luues selgelt arusaadavad ja üheselt mõistetavad võrdlused.

Kui teadustöö tulemused võivad oluliselt muuta inimeste elu ja harjumusi, siis tuleb lisaks hoolikale kirjeldusele olla valmis ka laiadeks avalikeks sotsiaalseteks, eetika-alasteks, poliitilisteks jne diskussioonideks.

Mida iga ettevõtja ja tulevane leiutaja peaks teadma intellektuaalomandist – 7 põhipunkti

Viimasel ajal on Eestis lahti läinud massiline ideede genereerimine. Valdavatel osadel juhtudest on esialgsed mõtted reaalsest müüdavast tootest veel kaugel, kuid mõte liigub.

Mõiste ’intellektuaalomand’ ehk lühidalt IO on paljudele väga võõras. Püüan kirjutada võimalikult lihtsalt, millega iga algaja leiutaja, ettevõtja või loometeose autor arvestama peaks. Tegemist on lihtustatud lähenemisega, seega on tegemist esimese õppetunniga neile, kes valdkonnast suurt midagi ei tea, aga tahakse teada – väga paljud liigid ja terminid on kõrvale jäänud. Otsingumootorisse sõna ’intellektuaalomand’ tippides on võimalik ennast kogu teooriaga kurssi viia, kuid tugev juriidiline terminoloogia, mis sageli kaasneb, võib sageli paugupealt huvi kadumiseni viia.

1. Intellektuaalomand ei ole mingi kunstiteos, ese või toode, intellektuaalomand ei ole ka idee, mis on kellegi peas või mis on paberile pandud. Intellektuaalomand tähendab hoopis õigusi, mis mingi leiutise, tehnoloogilise lahenduse, loometeose jne suhtes kehtivad.
2. Õigusi on kahte liiki – isiklikud ja varalised. Isiklikud õigused kuuluvad kas loometeose või leiutise autorile ning keegi ei saa neid õigusi ära võtta ega võõrandada, samuti ei saa autor isiklikke õigusi maha müüa. Lihtsas keeles tähendab see seda, et autor jääb autoriks. Teose looja võib valida autorinime, hoida teost puutumatuna, vaidlustada moonutusi jne. Varaliste õigustega aga saab kaubelda – osta, müüa, litsentseerida ehk kujundlikult ’välja üürida’ või ’üürile võtta’. Edasises tekstis ongi jutt varalistest õigustest.
3. Õigusi saab jagada veel kahte teise liiki – autoriõigusteks ja tööstusomandiks. Autoriõigus käsitleb loometeoseid, tööstusomand leiutisi, tehnoloogilisi lahendusi, kaubamärke jne. Üks vahe neil kahel on selles, et autoriõigused tekivad vastavalt autoriõiguse seadusele automaatselt peale teose loomist, tööstusomandi puhul aga tuleb neid taodelda. Miks see niiviisi on? Sest mingi loometeose – maali, skulptuuri, muusikapala, kirjandusteose eripära on üldiselt mõistetav, näiteks muusikapalade plagiaatsusele viidatakse peaaegu igal Eurovisiooni konkursil ning hakatakse uurima, kas teos on piisavalt eriline. Tööstusomandi, näiteks uute toodete või tehnoloogiliste lahenduste puhul pole see võimalik – erinevaid lahendusi on nii palju, et leiutaja õiguste kontrollimise ja kaitsega tegelevad kümned tuhanded inimesed. Eriti suurettevõtete huvides on, et nemad kui arendustegevusse suurte vahendite panustajad poleks ohustatud kiirete järeletegijate poolt. Tööstusomandi kaitseks on loodud riiklikud ja rahvusvahelised süsteemid, mis leiutiste uudsust, rakendatavust ja kaasaegsele tasemele vastavust hindavad ning uurivad, kas teie leiutis on piisavalt originaalne. Eestis on näiteks Eesti Patendiamet ja patendibüroodes tegutsevad patendivolinikud, suurematel ülikoolidel on olemas omad spetsialistid jne. Nõuded on kehtestatud selleks, et kellelgi ei tuleks pähe patenteerida näiteks ratast või arvelauda – ei jätkuks inimesi, kes kogu kupatust käidelda suudaksid.
4. Enne kui midagi konkreetset leiutama ja patenteerima hakata, oleks õigem tutvuda patentide andmebaasidega – mis on juba leiutatud ja kaitstud. See on väga õpetlik, sest esiteks tekib arusaam, et leiutiste hulk on ülisuur ja ise midagi originaalset välja mõelda on väga raske, teisest küljest aga hakkab mõte rohkem liikuma.
5. Igipõline küsimus on, miks Eestis on vähe patente, näiteks ühe inimese kohta võrreldes Soome ja Rootsiga. Tegelikult on sellele küsimusele vastus lihtne – Eestis sisuliselt puuduvad kõrgtehnoloogilised ettevõtted, kes oma äri edendamiseks peaksid suuri IO portfelle omama. Näiteks mobiilitootjatel on portfellis kümneid tuhandeid patente ja kasulikke mudeleid, aga mitte ainult selleks, et need kõik ise tootmisse viia, vaid ka selleks, et ennast konkurentide rünnakute eest kaitsta. Kui mind süüdistatakse klaviatuuri järeletegemises, siis mina otsin oma portfellist välja antenni, mis on sarnane konkurendi viimasele mudelile paigutatuga.
6. Sagedased on juhtumid, kus patenteerimine, st leiutise avalikustamine ja sellele kaitse taotlemine ei ole kõige õigem lahendus, parem on säilitada saladust. Kuulsaim näide on Coca-Cola valem, mida pole avalikustatud. Maitset on püütud lugematuseni matkida, kuid originaaljook müüb ikka veel hästi. Kuulsad on skandaalid Hiinas järele tehtud autode ja bussidega, mõnele tuntud automargile võib isegi Hiinas valmistatud plagiaadi uksed täpselt ümber tõsta. Juhtumid on loomulikult vaidlustatud, kuid vastavalt Hiina seadustele toimub istung kohalikus kohtus… Nii et keeruline rahvusvaheliste õigussuhete aspekt on samuti oluline.
7. Täpselt samamoodi nagu ükski ühiskonnakord pole ideaalne, on ka intellektuaalomandi varaliste õiguste teema mitmetahuline. Ajaloost on teada, kuidas uute tehnoloogiate kasutuselevõtt on edasi nihkunud aastakümnete võrra, ravimite tootmine on monopoolne ning paljude ravimite kõrgete hindade tõttu jäävad need kättesaamatuks näiteks arengumaade inimestele. Suureneb lõhe suurte ja väikeste, rikaste ja vaeste vahel. Loometöö puhul tahavad lisaks autoritele “oma osa” saada ka mänedzherid, esindajad, turustajad jne.

Mõned veebisaidid: TÜ Tehnoloogiainstiuut http://www.tuit.ut.ee/IO, Eesti Patendiamet http://www.epa.ee/, Mikk Putke blogi http://ipestonia.wordpress.com.

Kas müüme vorstinahku või lahendame vahelduseks ka võrrandeid?

Kui pöördusin 1992. aastal Eestisse tagasi Inglismaalt magistrikraadiga keskkonnakaitses, siis oli suur kiusatus kohe mõelda isikliku heaolu peale ning hakata pesupulbrit müüma. Pakutav palk oli mitu korda suurem kui noorteadlase töötasu. Kui aga pöördusin 1999. aastal teist korda tagasi, seekord Stockholmist doktorikraadiga keemiatehnikas, riputasin igaks juhuks oma CV üles töövahendusportaali. Sain aasta jooksul ainult ühe tööpakkumise – seekord vorstinahkade müügiagendiks. Peale 22 aastat õpinguid ja nii geoloogi, keskkonnakaitsja kui keemiatehniku hariduse omandamist oleksin pidanud autoga mööda Eestit ringi sõitma ning pakkuma mujal maailmas valmistatud tehissooli vorstitootjatele. Missugune kergendus oleks see olnud peale doktoriõpinguid, mil kuude kaupa ning vahel isegi öösiti pidin lahendama massi ja energia ülekande diferentsiaalvõrrandeid.

Mis on Eestis muutunud ja millal muutub? Vastavalt hetkeseisule annab Google’i otsing ’Vändra Aveli’ 53800 vastet ning ’diferentsiaalvõrrand’ 720 vastet. Isegi Wikipedias on Vändra Avelile pühendatud artikkel kaks korda pikem kui diferentsiaalvõrrandite käsitlus. Wikipediast saame teada, et Vändra Aveli on Eesti amatöörfotomodell, kes õpib Pärnumaa Kutsehariduskeskuses pagar-kondiitriks. Diferentsiaalvõrrandid aga on väga tihedalt seotud inimkonna praktilise tegevusega mitmel elualal, sest just diferentsiaalvõrrandid võimaldavad kirjeldada loodusseadusi matemaatilistes sümbolites ning on seetõttu kujunenud füüsikas, inseneriteadustes ja mujal esinevate probleemide lahendamisel üheks põhivahendiks.

Mind täiesti jahmatas Tiina Kangro juhtimisel tänaval läbi viidud küsitlus sellest, kas Eesti inimesed oskavad öelda mõne teadlase nime. Suur osa ei osanud tuua ühtegi näidet, üks nimetas Gustav Naani. Kuigi ka Eestis on küllaldaselt näiteid, kuidas teadlased on väga edukalt aidanud kaasa ideede realiseerumisele, pole inimesed sellest teadlikud.

Me loome kuvandit, et innovatsioon on noorelt edu saavutamine ning ei räägi sellest, et spordis, modellinduses, popmuusikas saavadki tipus olla peamiselt noored, ajudega tööd tehes aga ongi vaja aastakümneid enne õppida ning siis sisuliselt kuni surmani on võimalik kasutada õpingute vilju. Nii kohutavalt raske on teha noortele selgeks, et ärge heituge praegu sellest, et teie klassi- ja kursusekaaslased teenivad teist kordades rohkem ja hoopis teie päralt on tulevik, kui te ei jäta õpinguid pooleli.

Kindlasti on kõrgtehnoloogilise ettevõtluse ja selle võimaluste lahtiseletamine keeruline, kuid mida peaksid õpetajad vastama lastele, kes küsivad – miks me õpime matemaatikat, füüsikat, keemiat, bioloogiat? Kes võib minust saada peale õpetaja ja teadlase?

Arvan, et haridussüsteemi muutus tuleb ükskord niikuinii. Kirjeldan oma visioonis, mis ilmselt toimub.

Koolide õppematerjal on salvestatud videoloengutena ülikoolide parimate doktorite ja professorite poolt. Just teaduse doktorid ja professorid on saavutanud taseme, kus on tekkinud oskus keerulised asjad lihtsalt ja näidete varal lahti seletada. Koolid jäävad ja õpetajad jäävad loomulikult alles, aga õpetajate rolliks muutub läbi viia praktikume ja seminare ning kontrollida teadmisi ning muu hulgas veelgi rohkem otsida vastuseid ka iseenda jaoks ja vastata küsimusele, milleks seda kõike vaja on.

Kahjuks arvavad paljud õpetajad senini ka ettevõtlusest halvasti, seostades seda Viru ärikate, suure raha ja seaduste piiril tegutsemisega. Seda kuvandit peaks muutma.

Teiseks, muutub ka ülikoolide ja ettevõtete-organisatsioonide suhtlus. Ülikoolide programmid jäävad, aga õppejõud lähtuvad õpetamises ettevõtete konkreetsetest vajadustest, muutes pidevalt kursuste praktilist osa. Ettevõtted on otsesidemetes ülikoolidega, saades vajalikke inimesi, tehnoloogilisi lahendusi ja konsultatsioone. Aga ülikoolid samal ajal ei sea ennast ettevõtlusega sidemetest täielikku sõltuvusse, pigem riiklik finantseerimissüsteem, milles korralduses osalevad nii haridus- kui majandusministeerium, väärtustab ettevõtlussuhete raamistikus tekkivaid lahendusi võrdväärselt publikatsioonidega.

Kolmandaks, nii koolidesse kui ülikoolidesse tekib innovatsiooni ja ettevõtluse alane õpe, ülikoolides saab see olema erialapõhine.

Seda kõike ei saa päris entusiasmist teha – see ei ole ühekordsete talgute korraldamine, vaid kindel suund, mida on vaja finantseerida.

Kui Eesti jõuaks siin teistest riikidest ette, samas kindlasti ollakse hetkel paljudes arenenud riikides meist ees – siis oleks tee innovatsiooni arenguks lahti. Aga olen aru saanud, et Eesti on ideede maa, mis tähendab ka seda, et kõigil on oma ideed, kõik soovivad olla idee autorid ning seetõttu ei meeldi teiste ideed.

Innovatsiooniaasta Eestis – kas edulugu või läbikukkumine?

Innovatsiooniaasta on alanud. Aga juba tundub, et selle läbiviimine võib anda meile sootuks vale arusaama, mida innovatsioon endast kujutab. Kui varem samastati innovatsiooni Eestis liigselt leiutamisega ja patenteerimisega, siis nüüd tundub, et innovatsiooni sünonüümideks on valitud edukus ja paranemine. Eeskujudeks on seatud muuhulgas Kerli Kõiv ja Gerd Kanter. Minu sügava austuse juures nende oma ala tippude vastu väidan, et nende edukus on eelkõige seotud andekuse, ennastunustava pühendumise ja tööga. Gerd Kanteri puhul on enesekindluse saavutamine ning uuendatud ja läbimõeldud treeningmeetodite kasutamine kahtlemata innovatiivne, kuid selle taga tuleks näha Gerdi vanemate, Raul Rebase ja Vésteinn Hafsteinssoni ülisuurt rolli ning põhiliseks edufaktoriks on ikkagi töö.

Innovatsioon on peamine arengumootor, kuid samas ei pruugi see alati viia paranemisele, väga kerge on teha vigu ja kui me sellest aru ei saa, siis pole innovatsiooniaasta korda läinud. Ehk aitavad alljärgnevad mõtteterad kordaminekule kaasa.

Mis siis ikkagi on ja mis ei ole innovatsioon?

Innovatsioon on millegi tegemine uuel viisil. Sportlastest on näiteks suureks innovaatoriks olnud Gunde Svan, kes saavutas suusatamises edu vabatehnikaga ja muuhulgas kasutas suusakeppide otstes kergsulamit, vähendades keppide kaalu nelja grammi võrra. Hetkel on Gunde lisaks paljudele muudele hobidele edukas ettevõtja. Jan Boklöv aga leiutas ise V-stiili suusahüpetes. Märkimisväärne on, et need senisest efektiivsemad lumel liikumise ja hüppamise viisid ei saavutanud edu koheselt. Suusatamises on endiselt vabatehnika kõrval kasutusel klassikaline stiil, kuigi vabatehnika on kiirem, ning V-stiilis hüppamise eest sai Boklöv mitmeid aastaid väga madalaid stiilipunkte, kuni just see stiil lõplikult omaks võeti ja profid enam teisiti ei hüppagi.

Seega ei ole innovatsioon midagi, mille peale juba olemasolev süsteem hakkab alati vaimustusest hõiskama – innovaatilise idee elluviimine kulgeb sageli üle kivide ja kändude ning on väga palju näiteid, kus süsteem püüab uuenduslikku meelt hävitada. 19. sajandi algul tegutses Inglismaal ludiitide ehk masinapurustajate liikumine – tööstuslikus tootmises nähti oma tavapärase eluviisi hävingut ning sellele oli vajalik toore jõuga vastu hakata. Tööstuse arendamine tegi Briti impeeriumist maailma majandusmootori, kuid on ilmselge, et innovatsioon toob endaga kaasa efektiivsemaks muutuvates sektorites tööpuuduse ning vajaduse ümberõppeks.

Innovatsiooni abil saab muuta tooteid, protsesse või organisatsioone. Hetkel Eestis laialdast kõlapinda leidnud sotsiaalministeeriumi infosüsteemi uuendamine on ju ka tegelikult innovatsioon. See, et puudega inimesed seejuures mitmeks kuuks toetuseta jäid, näitab innovatsiooni planeerimisega kaasnevaid riske. Sageli ei tohi töötavaid süsteeme enne kaotada, kui uued süsteemid on paigas ja edukalt katsetatud. Tuleb olla valmis projektide hilinemiseks ning võimalikud riskid maandada.

Samas me peame olema julged ja me peame olema valmis läbikukkumisteks. Hiljuti oli mul kohtumine Stanfordi Ülikooli esindajaga, kes tutvustas oma ülikooli, mis suuruselt on sarnane Tartu Ülikoolile, ning näitas ülikoolist võrsunud spin-offide nimekirja – muuhulgas Google, eBay, Sun Microsystems… Mitte see pole tähtis, et meil on vastu panna vaid müomeeter, Quattromed ja ME-3 bakter, vaid see, et sealseid ideede arendajaid ei võeta investorite poolt üldse jutule, kui nad ei räägi vähemalt kolmest eelnevast läbikukkumisest. Minul näiteks on kolm läbikukkumist olemas ning käesolev aasta näitab, kas üks hoolikalt valitud innovaatiline idee õnnestub realiseerida või mitte.

Innovaatiliste ideede elluviimisel jäetakse sageli arvestamata turunduse roll. See on üks põhivigu, mida näiteks teadlased teevad. Nad arendavad oma ideed ja asutavad ka väikefirma, kuid ei leia partnereid ning ei suuda ka ise tegelda turundusega. Nad on omas kinni, arvates, et idee on 90% ja turundus 10%, samas kui tegelik elu näitab tavaliselt vastupidiseid proportsioone. Tulemuseks on ettevõte, mis on küll olemas, aga ei arene. Kuigi idee võib olla väga hea.

Innovatsiooni ja leiutamise vahe

Leiutamine on uute asjade, ainete, protsesside või meetodite väljamõtlemine. Innovatsiooni mõiste tõlgendamisi on erinevaid, laiemas tähenduses on iga katse leiutatut kasutusele võtta juba innovatsioon. Ärilises mõttes ning ettevõtluskirjanduses saab mingi idee, muudatus või paranemine alles siis innovatsiooniks, kui see lisaks kasutuselevõtule on kaasa toonud ärilise või sotsiaalse muutuse.

Ajakiri Time esitas oma valiku 2008. aasta 50 parimast leiutisest, millest 11 esimest olid:

1. Personaalne DNA test – 399 USD eest saab testida oma geneetilist soodumust 90 erineva võimaliku haigusseisundi suhtes

2. Tesla Roadster elektriauto

3. 2009. aasta veebruaris startiv mehitamata kosmoselaev Lunar Reconnaissance Orbiter Kuu uurimiseks

4. Teleshow’sid ja filme pakkuv veebisait Hulu.com

5. CERNi osakestekiirendi

6. Svalbardi Globaalne Seemnepank põllumajanduskatastroofide puhuks

7. Chevy Volt elektriauto

8. Vaenlase poolt tulistatud lõhkekehi automaatselt hävitav Active Protection System

9. Kosmose-internet

10. Maailma kiireim arvuti Roadrunner

11. Vetikatel põhinev biokütus Green Crude

Seega ei saa nõus olla nendega, kes ütlevad, et leiutamisel pole mingit seost innovatsiooniga või et see seos on kaudne. Parimad leiutised on just need leiutised, mis on edukalt kasutusele võetavad ning nad nimetatakse parimateks leiutisteks alles siis, kui nad on kasutusele võetud. Kui vaatame toodud nimekirja leiutiste arenduskulusid, siis varieeruvad need Hulu.com käivitamise kuludest (üks veebisait) kuni 59 miljardi kroonini CERNi osakestekiirendi puhul.

Eesti jaoks on loomulikult tähtis see, et innovatsiooni mõistet lahates ei hirmutaks me ära ettevõtlikke ja loomingulisi inimesi näiteks argumentidega, et innovatsiooniks on vaja doktorikraadi. Mina pean maailma üheks suuremaks innovaatoriks Ingvar Kampradi, kes ei oma kõrget haridust ning kannatab lisaks lugemishäire düsleksia all.

IKEA – innovatsiooni supernäide

IKEA on lühend nimest Ingvar Kamprad, Elmtarydi talust ning Agunnarydi külast. Praegu 82-aastane rikkuselt maailma 7. inimene kasvas üles Smålandi talus ning alustas ettevõtlust tikutoosidega, mida ta ostis suures koguses ja odavalt 1,5 ööri toosi eest Stockholmist ning müüs oma piirkonnas jalgrattaga ringi sõites 5 ööriga. Järgnesid kuuseehted, jõuluajalehed, kirjutusvahendid, rahakotid, ehted, sukad ja kellad. Kirjutusvahendite müük läks nii hästi, et 1943. aastal oli vaja luua ettevõte ja panna sellele nimi. Nii saigi IKEA alguse.

1947. aastal hakkas IKEA müüma ka mööblit. IKEA kontseptsiooni läbilöögivõime aga sai alguse 1956. aastal, kui mööblitootja Gillis Lundgren avastas, et valmistatud laud lihtsalt ei mahu autosse ära. Laual võeti jalad alt ära ning algas kokkupandava mööbli võidukäik ning ühtlasi IKEA edulugu – transpordikulude vähenemine osadena pakitud mööbli puhul andis olulise konkurentsieelise. Samuti veeretati üks kallimaid tegevusi – mööbli kokkupanek – ostja kaela ning niiviisi alanesid toodete hinnad.

IKEAsse minek on perekonnal sageli puhkepäeva põhitegevus, lapsed saavad nautida mänguvõimalusi, pere koos einestada ning vanemad osta nii plaanitud asju kui selliseid kaupu, mida esialgu muretseda ei plaanitudki, kuid hinda nähes oli võimatu mööda minna. Müügipinna ülesehitus juhib klienti läbi jalutama sisuliselt kogu tootevaliku, jalutuskäik lõpeb kassa juures.

Osaliselt on IKEA müügiedu taga ka toodete nimetused – küll Põhjamaade kohanimede, saarte, veekogude, loomade ning inimeste nimede järgi. Sellise sõbraliku kontseptsiooni taga on tegelikult Ingvar Kampradi düsleksia – nimesid on palju lihtsam meelde jätta kui numbrikombinatsioone.

Kamprad on oma eluviisides alati jäänud tagasihoidlikuks. Avalikkusele on antud teada, et ühena maailma rikkaimatest inimestest on ta ringi sõitnud 15 aastat vana Volvoga, lennanud ainult turistiklassis ning käinud IKEA kauplustes söömas odavaid lõunaid. See on osa IKEA mainekujundusest – maitsekas lihtsus ja mõttetu laristamise vältimine. Vähem räägitakse tema Šveitsi villast, maavaldusest Rootsis, Prantsusmaa veiniaedadest ning Porschest. Alates 1976 aastast elab Kamprad Šveitsis.

Kampradi soovitused ettevõtjatele

Kampradilt pärineb mõttetera: sa võid teha väga palju 10 minutiga. Jaga oma elu 10-minutilisteks perioodideks ning ohverda neist võimalikult vähe mõttetustele.

Kamprad on esitanud ka oma 10 peamist ärisoovitust ettevõtete juhtidele:

1. Töötage koos ning arendage peretunnet, kõik töötajad on tähtsad.

2. Suhelge alluvatega, ärge unustage hommikul kell kuus autojuhilt küsimast, kas ta on hommikust söönud.

3. Kompenseerige oma puudusi ning võtke tööle inimesed, kel on oskused, mida teil ei ole.

4. Ärge uskuge neid, kes oskavad ja teavad kõike.

5. Õppige kuulama, aga otsustage ise.

6. Korraldage nii, et tööl on mõnus olla.

7. Äriidee peab olema majanduslikult efektiivne.

8. Kui tööd on palju ja kell on 4 öösel, pange jalad külma vette ning jõuate pisut veel.

9. Ärge magage rooli taga, kuid olge kogu aeg sõidus. Enesega rahulolu on nagu unerohi. Homme saate alati asju teha tänasest paremini.

10. Ärge unustage oma ühiskondlikku missiooni. Tulevik vajab teid.

Arvan, et need Ingvar Kampradi mõtteterad võiksid olla ka meie ettevõtjate poolt üle võetavad ning avavad tee innovatsioonile.

Targem kui 5B?

Piilusin ka seda saadet ja mõtlesin mitte sellele, kui palju inimesed raha võidavad, vaid sellele, mida selliste küsimustega väljendatud tarkus meile annab. Näiteks oli küsimus, kui kaugelt on autojuhil pimedas võimalik märgata tumedas riides ilma helkurita inimest. Püüdsin seda oma doktorikraadile vastavaid teadmisi kasutades modelleerida, aga vastusevariantide piirid olid sellised, et ei suutnud õiget vastust määrata. Küsin aga: kas see teadmine on tähtis, mitme meetri kauguselt on märgata, või on tarkus hoopis see, kui kiiresti sõites autojuht tumedasse riietatud ilma helkurita inimest õigeaegselt märkab ja veel pidurdada suudab? See kiirus – 40 km/h – jääb palju paremini meelde kui vahemaa 26 meetrit ja on ka palju vajalikum teadmine. Sest just sellest kiirusest saab iga inimene aru, et autoteel pimedas ilma helkurita käies on õnnetuse risk ülisuur, sest autojuhid ei sõida nii aeglaselt. Minu soov on, et innovatsiooniaastal iga õpilane koolis küsiks, milleks me seda kõike õpime, ning iga õpetaja oskaks vastata, milleks õpitut elus vaja on. Mida paremini õpilane oskab küsida ja vaielda, seda paremini peaks ta olema ka koolis tunnustatud.

Eesti, tarbimisühiskond ja 9 aastat tulutuid Nokia-otsinguid

Adam Smith kirjutas: tootmise ainsaks eesmärgiks on tarbimine. Ta tegi seda aastal 1776. Praegu, 232 aastat hiljem on eestlased lisamas sellele uut põhitõde: elu ainsaks eesmärgiks on tarbimine. Kui me ei tarbi kõike seda, mis on toodetud, variseb meie tarbimisühiskond kokku. Nii lihtne see ongi.

Seejuures on suur osa tänapäeva majandusest suunatud inimlikele nõrkustele, tervist kahjustavatele kommetele ning kindlusetusele. Kasiinod. Alkohol. Suitsetamine. Kiirtoit. Mood. Soov olla naabrist parem. Soov olla maanteel kõige kiirem. Rahakoti paksuse põhjal koostatud pingeread. Et majandus kokku ei kukuks, ei saa meeletu tarbimisriigi valitsus majanduse arengut takistada. Seda juhul, kui valitsust hinnataksegi peamiselt majanduskasvu ning ühiskonnagruppidele antud majandusliku heaolu valmislubaduste järgi. Aga täpselt nii ju me valitsust hindame.

Juba 9 aastat me mõtleme, mis on Eesti Nokia. Aga mida me üldse mõtleme Nokia all? Kas mingit Eesti oma toodet või leiutist, mida kogu maailm soovib osta ja selle tulemusena meie tarbimisühiskond saab edukalt uue puhangu tiibadesse – uued kasiinod, kallimad riided, rohkem iluoperatsioone?

Kogu maailm on muutumas. Inimeste põhivajaduste täitmiseks vajalik toit, transpordiks vaja minev kütus ja eriti jahedamas kliima kütteks ja valgustuseks kuluv energia muutuvad järjest kallimaks. Pole kindlalt teada, kas globaalsed kliimamuutused on peamiselt inimtekkelised või mitte, aga lähtutakse printsiibist ‘parem karta kui kahetseda’ ning maksustatakse kasvuhoonegaasid. Üha rohkem lähevad hinda puhtad mageveevarud, samuti puhas õhk. Lisaks muutub üha keerulisemaks hallata kõiki loodud kemikaale, millest paljude mõjudki on teadmata.

Kui analüüsida Eesti hetkeseisu, siis on meil kõik eeldused püsimajäämiseks sellises muutvas maailmas: väga suured maa- ja metsaressursid ühe inimese kohta, sealhulgas suur haritava maa osakaal; suured põhjaveevarud, võrreldes maailma paljude piirkondadega väga väikesed suurte looduskatastroofide ohud (maavärinad, vulkaanipursked, maalihked, üleujutused), tuuleenergiaressursid (mida oleks vaja õppida edukalt akumuleerima) jne. Globaalsete kliimamuutuste prognoositud mõjud Eesti majanduselule ja inimeste igapäevaelule on suhteliselt väikesed, osa neist võib pidada isegi positiivseteks. Meil on loomulikult ka probleeme, mille oleme ise tekitanud – näiteks põlevkivi keemilise töötlemise jääkide keskkonnamõjud, mida mina pean Eesti peamiseks keskkonnaprobleemiks – aga mitte midagi ületamatut, kui loogiliselt mõelda ja tegutseda. Meie lähtepositsioon on võrreldes enamiku maailma riikidega väga palju parem.

Kui me ehitaksime oma mõtteviisi üles selle põhjal, et me ei torma mõtlemata järele domineerivatele trendidele, vaid oskame analüüsida ja ette ennustada tulevikuühiskonna vajadusi ja põhimõtteid – siis oskaksime ka suunata Eesti tehnoloogilist arengut.

On valdkondi, mida arendades on võimatu mööda panna. Nende hulka kuuluvad näiteks energiasäästlikud ja ohtlike kemikaalide vabad hooned, teaduspõhised uute ravimeetodite ja ravimite arendused, alternatiivenergeetika, kohalikele vajadustele ja võimalustele põhinevad keskkonnatehnoloogiad jne. Olles ehitanud vastavad kompetentsid üles siin Eestis tekib nende järele üsna kiiresti ka rahvusvaheline nõudlus.

On täiesti uusi valdkondi, mis on kogu maailmas veel loomisjärgus. Näiteks puuduvad efektiivsed inimlike nõrkuste ja stressi vastu suunatud lahendused. Probleemide teadvustamine toimub isegi laulude kaudu – kui ikka kellegi arvates on tõesti väikelinnade lemmikspordialaks meeleheide, siis on midagi väga valesti. Oleme mattunud ja hakanud siiralt uskuma väärtushinnanguid, mille hulka kuuluvad beibekultuur, hängimine, poekartulid (kooritud!) ja kõik muu, mis on naabrist parem. On olemas (veel) väga palju inimesi, kes säilitavad teistsugust mõtteviisi ja püüavad seda ka oma lastele edasi anda, aga agressiivsete üha mõttetumate asjade tarbimisele suunatud meediarünnakute taustal on neil järjest raskem…

Oleme rääkinud abstraktselt, et meil on vaja rohkem insenere ja doktorikraadiga teadlasi. Vähem aga oleme süüvinud sellesse, kas ja kuidas me tahame suurendada olemasolevat õpet või suudame ka panna aluse uute tulevikutehnoloogiate arendamisele, koolkondade tekkele ja õpetamisele. Aga veelgi olulisem – oleme ise ära kadunud, rämpsmeedia ja asjade ostuga kaasneva prügi alla maetud ning ainult mõneks üksikuks hetkeks, näiteks laulupeoks, suudame oma pead veel välja pista.

Mis vahe on teadlasel ja inseneril?

Meil on vaja palju rohkem insenere! Kas pole tuttav loosung? Kas aga keegi on vaveunud lahti mõtestama, mis ikkagi on teadlase ja inseneri põhiline erinevus ning missuguseid insenere meil vaja on?

Teadlane tunneb põhjalikult ja põhjapanevalt oma valdkonna ajalugu, teooriaid, seaduspärasusi, arenguid, on pidevalt kursis mujal maailmas tehtavaga ning pidevalt loob ja publitseerib ka ise. Professorina vastutab teadlane oma valdkonna kogu arengu eest, kaasa arvatud järelkasvu kasvatamine. Kui see vähegi on võimalik, otsib väga hea teadlane oma teadustöö seoseid ja rakendusi praktilise eluga, et aidata kaasa nii analüüsidega kui uute põhimõtteliste avastustega ka ühiskonna ja majanduse arengule.

Teadustöö tulemustel on sageli nii avastuslik kui leiutuslik väärtus, teadlane peaks oskama seda tajuda ning ekspertide abiga hinnata. Seejärel on vajalik lahendada dilemma: kas publitseerida ja olla kohe maailmateaduses esirinnas või esmalt taotleda oma leiutisele kaitset eesmärgiga tuua tulu oma organisatsioonile ja oma riigi majandusele. Selle dilemma lahendus ei ole lihtne, sest näiteks kui keegi teine sama avastuse mujal maailmas publitseerib, siis kaotab teadlane oma võimaliku positsiooni rahvusvahelises konkurentsis. Lisaks, avastus võib olla uudne, kuid selle rakendamine majanduselus võib olla majanduslikus mõttes mitte tulus, enneaegne, liiga suuri investeeringuid nõudev, juba hiljaks jäänud jne. Tulemuseks on, et asutus tasub leiutise kaitsega seonduvaid kulusid, kuid tulusid ei pruugi kunagi tullagi…

Insener tunneb põhjalikult oma valdkonna rakenduslikke lahendusi ning tootmistehnoloogiaid – nii selliseid, mida ettevõtted juba kasutavad, kui uusi perspektiivseid tehnoloogiaid. Olemasolevate tehnoloogiate kasutamisel ja uute tehnoloogiate arendamisel oskab insener toetuda ka selle valdkonna teooriale – seadustele ja valemitele. Teadus- ja arendustöö tulemused on pigem suunatud uute praktiliste lahenduste leidmisele ettevõtete ja majanduselu arenguks kui publitseerimisele. Inseneri töö tulemusi saab eelkõige hinnata ettevõtluse ja majanduse arengu tasandilt.

Otsida või veel hullem – püüda tõmmata kohustuslikku piiri teadlase ja inseneri vahele on üks suurimaid vigu, mida teha saab. Kindlasti on olemas ka 100% teadlasi ja 100% insenere. Kuid on täiesti võimalik ja nii ongi, et üks teadus- ja arendustöötaja võib suuta olla üheaegselt nii suurepärane teadlane kui insener ning loodetavasti on ta sel juhul ka professor, st kasvatab ka järelkasvu. Inimeste teadmised ja töövõimed on väga erinevad. Veelgi tähtsam: kõige edukamaks võivad osutuda just sellised uurimisrühmad, millel on nii väga sügavad baasteadmised kui ka otsesed seosed ettevõtete ja majanduseluga.

Siin ongi teadus- ja arendustöö finantseerimisel tehtud kõige suuremaid vigu. Sageli öeldakse sellistele uurimisrühmadele teadusfondidest, et nad on liiga rakenduslikud, et kvalifitseeruda teaduse alla – ning ettevõtluse arendamise fondidest, et nende töö on veel liiga turukauge, et vääriks finantseerimist… Kuna fondides on raha niikuinii liiga vähe, et kõigile jätkuks, luuakse filtreid, millega eelkontrolli käigus ‘halli tsooni’ taotlused üldse välja visatakse… Kuna sellises ‘hallis tsoonis’ pole võimalik vahendeid hankida, minnakse kas ühte või teist teed ning peab olema väga tugev, et saada korraga vahendeid mõlemalt poolt. Loomulikult toob see kaasa mitmekordse aruandluse ning teadus- ja arendustöötajad upuvad projektide kirjutamise ja aruandluse bürokraatiasse, selle asemel et oleks üks suur ja konkreetne projekt.

Dilemma – kas publitseerida või püüda kaitsta ja turundada – jääb. Sageli süüdistatakse meil teadlasi selles, et need tahavad ainult publitseerida ning midagi kasulikku ei tee. Tegelikkuses, kui hakata analüüsima, on parimad teadlased ühtekokku sisse toonud rahvusvaheliselt teadusturult projektidena hinnanguliselt üle miljardi krooni. Näiteks Wellcome Trusti grantid biotehnoloogias on sageli 15 miljoni krooni kandis, ning väga mitmed Eesti noored teadlased on Eestisse tagasi pöördunud selliste suurte grantidega. Väga edukalt on senini osaletud ka Euroopa Liidu teadus- ja arendustegevuse raamprogrammides. Ei maksa arvata, et teadlased on ka majanduselule toodava kasu mõttes rumalad ning ei taju ära, millal oleks vajalik uusi ideid ja avastusi kaitsta. Seega, dilemma lahendus saab peituda ikka ja ainult uurimisrühma teadlikkuses leiutiste kaitse võimalustest ning ekspertide abiga läbi viidavas analüüsis, kas on mõtet kaitsesse investeerida.