Kui säästev on säästev?

Säästev areng, säästupirn… Mida rohkem ostad, seda rohkem säästad! Milles siis ikkagi seisneb säästmine ja mida või keda säästetakse? Sellised mõtted vaevavad enamikke inimesi. Mis siis ikkagi toimub?

Pidasin pealkirjas toodud teemal ettekande Tiit Kändleri poolt korraldatud teadus.ee suvekoolis Käsmus. Niivõrd meeldiv oli näha, kuidas isegi kümneaastased lapsed kuulasid laupäeva õhtul kell kümme tõsiseid ettekandeid energiast ja selle seostest igapäevase elu, teaduse ja kunstiga.

Teemast aga – mida rohkem teaduskirjandust uurisin, seda segasemaks pilt muutus. On selge, et puudub ühtne ja tunnustatud vaade ja arusaam, kuidas inimene ja loodus saaksid tasakaalus eksisteerida. Aga ka kõik valikud, mida me teeme, ei pruugi olla sugugi üheselt tõlgendatavad. Lihtsalt me ei suuda või ei taha kogu süsteemist korraga aru saada.

Üks meie ühiskonna paradoksidest on see, et kutsutakse üles energiat säästma, kõiki muid tooteid aga tarbima… Ometi iga toote tootmiseks vajame energiat!

Me räägime väga tõsiselt teemadel, kas paberkott on parem kui kilekott, kas pudeleid taaskasutada või toota uued, kas ja mida säästupirn ikkagi säästab… Sellistele küsimustele ei saa olema kunagi lihtsat ja ühtset vastust. Kui ühte kilekotti kasutada mitu kuud ning lõpuks kasutada seda prügikotina, siis võib kilekoti kasutamine olla õigustatum. Kuna igal tootjal on turunduslikul otstarbel erinevad pudelid, siis ei ole mõtet tagastada pudeleid tootjale – sorteerimise ja transpordi organiseerimine on liiga kallis. Säästupirn aga võib olla kehva kvaliteediga ning puruneda ja eritada elavhõbedat – ning säästust pole juttugi…

Kõik see aga on tegelikult pinnavirvendus… Inimene võib tunda end ‘rohelisena’, aga vastuolud on hoopis mujal…

Killustatud teadustöö võib viia väga ‘huvitavate’ tulemusteni. Analüüsime näiteks, kui palju emissioone põhjustab meie poolt toote vastu vahetatud rahaühik.

Nii saab 17 krooni eest saab osta 1 liitri bensiini, mis põledes oksüdeerub ning tekib 2.3 kg CO2, sellele lisandub 0.4 kg kaudselt tekkinud CO2 – kütuse ja transpordivahendite tootmisel. Seega kokku 2.7 kg ehk 160 grammi CO2 ühe kulutatud krooni eest.

Samas, kui 70 krooni eest saab osta kilo veiseliha, siis teaduskirjanduses toodud kalkulatsioonide põhjal põhjustab 1 kg veiseliha tootmine kasvuhoonegaase, mis on ekvivalentsed 36.4 kg CO2-ga – seega 520 grammi CO2 ühe kulutatud krooni eest ehk üle 3 korra rohkem kui bensiini ostes.

Seega, kui inimene ostab 4 liitri bensiini asemel kilo veiseliha, siis ta tegelikult põhjustab üle 3 korra rohkem kasvuhoonegaase! Lihtsalt bensiin on juba nii kallis.

Mis on järeldused? Mida kallimad on tooted, seda säästvam on eluviis? Kõige säästvam oleks palgapäeval raha põlema panna? Ja soov, et meil oleksid kõrgepalgalised töökohad, ei ole säästev – kui samas ei järgita muid printsiipe?

Väga huvitavate järeldusteni viib ökoloogilise jalajälje kontseptsioon – sest peamiste võimaluste hulka selle vähendamiseks kuuluvad liha mittesöömine, järelkasvust loobumine, autost loobumine, võimalikult vähe liikumine (kulutab vähem energiat). Ökoloogilise jalajälje kontseptsioon on eriti tugevas vastuolus rahvastiku arenguplaanidega – sest kalkulaatorit tõlgendades mida vähem on inimesi, seda parem…

Sisestasin oma andmed ökoloogilise jalajälje kalkulaatorisse ja sain, et kui kõik inimesed elaksid nagu mina, oleks vaja 2.7 planeet Maad. Loobusin täielikult sõitudest nii auto kui lennukiga, liha söömisest ja kolisin koos 7 inimesega elama 40 ruutmeetrile – ning sain, et sellisel juhul oleks vaja 1.5 planeet Maad. Hetkel ei ole Eestis eluviiside muutusega üldse võimalik tasakaalu saavutada – see tuleneb ilmselgelt meie põlevkivienergeetikast.

Aga kui vahetada põlevkivielekter tuumaelektri vastu, siis on ökoloogilised kalkulaatorid, mis ei muuda midagi – tuumaelektri kasutamise jalajälg võrdsustatakse fossiilsete kütuste kasutamisel saadava elektriga! Vaatamata sellele, et süsinikdioksiidi emissioonid on tuumajaama puhul kümneid kordi madalamad. Kuna võrdlema peab võrreldamatut – tuumajaamaga seonduvaid riske globaalsete kliimamuutuste riskidega, siis pole mõnede kalkulaatorite autorid osanud midagi paremat välja mõelda, kui mõjud võrdsustada. Samas Soomes peetakse keskkonnasõbralikumaks kütta elektriga kui fossiilsete kütustega – vaatamata soojuskadudele tuumajaamas.

Ei päästa maailma ka energia juhuslik tootmine, mis vajab reservvõimsusi, ega ka biokütused, mis globaalsel tasandil on juba kaasa toonud vihmametsade põletamise vabastamaks maad energiakultuuridele ning märgalade kuivendamise, samuti toiduainete hindade tõusu, seades näljaohtu paljud arengumaad.

Tegelikult meie kliimatingimustes ja püüeldes tehnoloogilise ühiskonna poole, mis tarvitab 120 korda rohkem energiat inimese kohta kui primitiivses ühiskonnas, on väga raske tasakaalu saavutada. Peamiseks meetodiks, mis tunduvalt energiatarvet vähendab, on energiatõhus ehitus. Aga ka muu süsteem peaks kaasa tulema – näiteks transpordisektori viimine tuuleenergia abil laetavate akude toitele.

Naljakas oli hiljutine õnne-uuring. Noored neiud on õnnelikud siis, kui saavad minna peole uute riietega. Siit edasi saab järeldada, et isad on õnnelikud siis, kui tütred on rõõmsad ja emad siis, kui isad on rahulikud. Vaid pojad on äraarvamatud, aga nendest saavad isad – juhul, kui nad ei suhtu liiga tõsiselt ökoloogilise jalajälje kalkulaatorisse.

Ka minule, kes ma sellistele vastuoludele lahendust otsisin, oskas teadus.ee suvekooli diskussioonipaneel lõpuks vaid anda soovituse vahetada kalkulaatorit.

Erinevalt paljudest piirkondadest maailmas on probleemid ja õnnetused Eestis peaaegu eranditult meie endi tekitatud – tulekahjud, autoõnnetused, keskkonnareostus. Samas võidelda ei tule mitte tagajärgede, vaid põhjuste ahelaga. Eesti dilemmaks on see, et meil on liiga palju valikuid – samas pole ükski valik ideaalne. Hiinas on samal ajal kolmnurgas energia, toit ja vesi väga tugevad probleemid nende kõigiga – lisaks keskkonnakatastroofide ohud ja reostusprobleemid. Selles tõlgenduses ei tule Hiina majanduskasvu mitte kadestada, vaid hiinlastele kaasa tunda, sest nende elukeskkond võib muutuda hoopis halvemaks.

Kokkuvõttes jõudsin järeldusele, et arvestades inimese arengutaset ja seni maailmas toimunut – poleks suuremat õnnetust Maa ökosüsteemidele, kui inimene võtaks kasutusele piiramatu ja imeodava energiaallika…

Postimehe jõgi voolab 400 km/h

Ei tea, kas naerda või nutta… Valetõlked toovad meie lugejateni üha uusi vigaseid teadusuudiseid. Tänane pärl pärineb Postimehelt: “Briti teadlaste uuring näitas, et suurte veekogude ja ka ookeanide põhjas võib leiduda jõgesid. [—] Teadlased avastasid ühe sellise jõe Musta mere põhjast.  See veealune jõgi on 34,5 meetrit sügav ning rohkem kui 80 meetrit lai. [—] Selle jõe vool on näiteks 350 korda kiirem kui Suurbritannia kuulsa Thamesi jõe vool.”

Originaalartikkel (Daily Mail): “The flow – carrying highly salty water and sediment – is 350 times greater than the Thames.”

Iga inimene võiks olla kunagi jõge vaadanud ning näinud, kui kiiresti see voolab. Thamesi jõgi voolab keskmiselt 0.3-0.7 m/s. Kel on vähegi ettekujutusvõimet ning oskab korrutustehet, peaks aru saama, et jõe 350 korda suurem kiirus on ebarealistlik. Kui vähegi loogiliselt mõelda, siis valetõlget lihtsalt ei saaks tekkida…

Veebiuudiste parandamine on loomulikult imelihtne – vahetada tagantjärele ära sõna ning viga otsekui polegi olnud… Tublid kommentaatorid leiavad vead ka ruttu üles. Aga mis on sel juhul üldse uudise ja uudisportaali väärtus, kui võimalus hiljem parandusi teha soodustab madalat kvaliteeti?

Kas teadusuudiseid ei peaks toimetama ikkagi toimetajad, kes oskavad kirjutatut kas või pisutki iseseisvalt hinnata?

Lõppvaatus. Kolm tundi peale ilmumist oligi lause parandatud: “Selles jões voolab iga päev 350 korda rohkem vett näiteks kui Suurbritannia kuulsas Thamesi jões.”

Naftakatastroof – aeg järele mõelda kogu maailmas

Sündmused 2010.aasta esimesel poolaastal  annavad meile kõigile mõtlemisainet. Loodus pakub jätkuvalt ootamatusi ja meie tehnoloogilised lahendused ei ole eriolukordadeks piisavad. Seda kogesid omal nahal ka eestlased, kes Islandi vulkaani tuhapilve tõttu koju ei pääsenud või sõidud sõitmata jäid. Naftakatastroof Mehhiko lahes aga on puhtalt inimese enda kätetöö. Puurida 1500 meetri sügavuse mere põhja  4 kilomeetri sügavune auk naftamaardlani – sellega saab inimene hakkama. Samas aga sulgeda see enne kasutuselevõttu nii, et toimub 11 hukkunuga plahvatus, kogu ujuvplatvorm vajub mere põhja ning Mehhiko lahte lekib mitmete kuude jooksul nii palju naftat, et selle kogust isegi täpselt määrata ei osata – sellega on nüüd inimene samuti hakkama saanud.

Kui algul teatas BP lekkest umbes 5000 barrelit päevas, siis 19. juuni ametlik hinnang oli 35000-60000 barrelit päevas ning 16. juuli seisuga on hinnatud, et kokku on Mehhiko lahte lekkinud üle 4.3 miljoni barreli ehk üle 610000 tonni naftat. Nüüdseks on selge, et tegemist on läbi aegade maailma suurima naftareostusega inimeste hooletuse ja teadlikult võetud riskide tõttu, suurem on vaid 1991. aasta Lahesõja tagajärjel Pärsia lahte lekkinud nafta kogus.

Terve maailm on jälginud kuude kaupa BP katseid leket pidurdada otseülekandes. Ettevõtte kodulehel bp.com on link ’watch the live streams’ ning ühendus reaalajas Mehhiko lahe põhjaga ongi loodud. BP aastaaruanne 2009. aastast aga toob välja, et kontsern registreerib vastavalt oma keskkonnastandarditele iga lekke, mis ületab 1 barreli mahu.

Hetkeks (18.07.2010) on BP-l õnnestunud lekkekohale paigaldada uus ja efektiivsem 75-tonnine naftakoguja, mille abil loodetakse kogu lekkiv kütus mere pinnale pumbata. Leke on  peatunud, kuid surve on pidevalt tõusnud ning ametlikku teadaannet õnnestumise või ebaõnnestumise kohta veel ei ole.

Sadu kilomeetreid reostatud randu. Kalad. Linnud. Merikilpkonnad. Austri- ja krevetikasvatused. Mississippi delta alad. Kogu ökosüsteem kannatab. Tööta on jäänud kalurid, hotellipidajad, kaatrilaenutajad. Kehtestatud süvamere puurimiskeeld on põhjustanuid omakorda tööpuudust. Õnnetuse seniseid kogukahjusid on hinnatud 30 miljardile dollarile. BP-ga on sõlmitud kokkulepe 20 miljardi dollari tasumiseks 3.5 aasta jooksul.

BP töötles lekkekohta Euroopas keelustatud kemikaaliga – et nafta vee pinnale ei tõuseks. Ometi jõuab naftat üha enam rannikuile, toimub loterii ning selguvad üha uued kaotajad. Inimesed kirikutes paluvad, et nafta nendeni ei jõuaks. Missuguseks aga kujuneb mõju orkaanide ajal? Missuguseks kujuneb kemikaali kasutamise tegelik mõju, vähendades küll nafta sattumist rannikuile, kuid suurendades mõju sügavamatele veekihtidele ja merepõhjale?

President Obama väljendas end selgelt: „Shut the damn hole!“ Miks siis ikkagi ei suutnud kogu maailm mitme kuu jooksul ühte auku sulgeda? Või tegelikult BP, kogu maailm vaatas pealt. Õnnetuse pidi ära hoidma mere põhjas paiknev 450-tonnine blowout preventer ehk BOP. Gaasipurske korral BOP klapid sulguvad, sulgurmehhanismid on erinevad ja dubleeritud. Seda aga, et ühel hetkel võib BOP alt vedada, ei sisaldanud ükski riskihinnang. Kuna riski ei olnud tuvastatud, puudus ka selliseks õnnetuseks valmisolek.

Nii käitutigi BP poolt sarnaselt 1979. aastal samas Mehhiko lahes toimunud  Ixtoc I naftaplatvormi plahvatusele järgnenud lekkega. Kõigepealt prooviti rajada lekkekohtadele kuppel, aga koos naftaga eralduv maagaas moodustas reaktsioonis veega kristalseid hüdraate ning blokeeris pumpamistoru ava. Läbikukkumine. Seejärel prooviti BOP kaudu puurauku pumbata rasket vedelikku, sisuliselt puurimismuda, mis pidi tungima maardlani välja ja blokeerima väljavoolu. Läbikukkumine, leke murdunud torust oli liiga tugev. Kolmas katse püüdis sisestada BOP kaudu kummitükke, mis oleksid pidanud murdunud toru otsa blokeerima. Läbikukkumine.

Lõpuks prooviti murdunud toru ots läbi saagida. Väga oluline oli saada sirge lõikekoht, et hiljem tihe kate paigaldada. Saag aga kiilus kinni ning toru läbihammustamisel hiiglaslike tangidega jäi toru ots hambuliseks.

Paigaldatud kate ehk top hat oli jällegi eriline – seda soojendatakse metanooli ja soojendatud mereveega vältimaks kristalsete hüdraatide teket. Kate aga lekkis alumise ääre alt ja seda sai ka reaalajas mitme nädala jooksul jälgida. Katte abil on suudeti koguda kuni 15000 barrelit päevas, vahepeal aga kogumine seiskus, kuna laeval tekkis tõenäoliselt välgulöögist tulekahju… Nüüdne kate on endisest tugevam ja efektiivsem.

Kurioosumina on õnnetuse tulemusena lisaks BP rannikuosariikide abirahale eraldatud BP grandid ka kohalikele ülikoolidele. Kokku 500 miljoni dollarilisest grandipaketist sai Louisiana riiklik ülikool juba 5 miljonit dollarit ning Florida okeanograafiainstituut ja Mississippi ülikool kumbki 10 miljonit dollarit. Vajalik on uurida nafta koostist, jaotumist, keemilisi muutuseid lagunemisel, nafta ja kemikaalide mõju ökosüsteemidele. Agarus, kui kiiresti ja kui suures mahus BP toetusi ja grante jagab, näitab omakorda katastroofi mastaapsust ning firma soovi end säilitada. Kohalik meedia aga on juba süüdistanud ülikoole selles, et sõlmitud lepingud pole mitte heatahtlik panus uurimistöösse, vaid tagamaks BP-le juriidilist kaitset. Samas aktsiakursi languse tulemusena on BP aktsiapaki väärtus juba langenud üle 63 miljardi dollari.

Mida on meil kõigest sellest õppida? Seda, et vanasõnad üheksa korda mõõda, üks kord lõika ja pigem karta, kui kahetseda kehtivad? Et ametkonnad ja ettevõtted peaksid pöörama rohkem tähelepanu riskidele ja ohutusele, sest tagajärjed võivad olla kolossaalsed?

Hoidmaks Läänemerd tuli ideedega välja meie hulgast novembris 2007 lahkunud akadeemik Karl Rebane. Laseriehituse algatajana ja toetajana Eestis soovis ta vähendada naftakatastroofide riske Läänemerel  – lähtudes pragmaatilisest arusaamast, et ohutuse tagab kõrgendatud vastutus.

Lennukitele paigaldatavad spetsiaalsed laserid võimaldavad näha ka õhukest naftakihti merel. Aga leitud naftareostuse korral – kui just tegu pole hiigelsuure reostusega karile sattumise tagajärjel – on sageli väga keeruline kohtukindlalt tuvastada, missugune tanker süüdi oli. Ideeks oli panna tankerite pardale naftaloots koos laserradari ehk lidariga ning märgistada laadungid eriliste ainete kui markeritega, igal laadungil erinev märgistus. Vaja minev kogus lisandainet on üliväike, määramiseks on Tartu Ülikooli füüsikutel  olemas nii aparatuur kui metoodika. Märgistatud laadungite korral on võimalik hoolimatu naftareostuse tekitamise ja sündmuskohalt lahkumise korral süüdlasi avastada ja naftavedajatelt trahvirahad kohtukindlalt välja nõuda.

Selline süsteem oleks tõstnud naftavedajate vastutustunnet ning vähendanud naftareostuse riske. Samas süsteemi juurutamine tähendaks põhimõttelisi muutusi seadusandluses, millest naftavedajad ei ole kindlasti kohe huvitatud. Mis aga on tähtsam – naftavedajate huvi või Läänemere puhtus ja ohtude vähendamine?

Vajadused riske adekvaatselt hinnata on igal elualal, igas ettevõttes. Kuna aga katastroofstsenaariumite tõenäosus on hinnanguliselt sageli üliväike, siis puuduvad süsteemid ja meetodid nende realiseerumise korral tegutsemiseks. Nii oli vulkaanituhaga ja nii oli Mehhiko lahe naftalekkega. Seega peaks 2010. aasta esimene poolaasta olema õppetunniks kogu maailmale. Tundub aga, et inimeste reaalne käitumine on arvatust loium. Nii nagu Islandi vulkaanid on hetkel vagusi, püütakse naftakatastroofile viidates ehk tugevamalt käivitada tuumaenergeetika ja taastuvenergeetika arenguprogramme ja arendusprojekte, kuid elu läheb edasi vastavalt bau-printsiibile (business as usual) ning kogu maailm on hoopis ootel, mis ja kus järgmisena toimub, sest mida tehnoloogilisem on ühiskond, seda haavatavam ta ühtlasi on nii looduse, inimtegevuse äparduste kui muude ettenägematute asjaolude kokkulangemiste poolt…

Vastuhakk sääskedele

Tänavune putukasuvi Eestis paneb mõtlema, miks teadlased pole loonud tõeliselt efektiivseid sääsehävitusvahendeid. Kas peamegi jääma end katma pestitsiide sisaldavate sääsetõrjevahenditega, näiteks N,N-dietüül-meta-toluamiidiga ehk DEET-iga?

DEET loodi USA keemikute poolt II maailmasõja džunglisõdades sõdivate sõdurite tarbeks ja selle kasutamine on kindlasti õigustatud piirkondades, kus sääsed levitavad viirushaigusi, näiteks Lääne-Niiluse viirust või malaariat. Võrreldes looduslike sääsetõrjevahenditega on DEET küll kõige efektiivsem, samas üldreegliks on, et raseduse ajal tuleks vältida igasuguste kemikaalide sissehingamist ja sattumist nahale. Sama põhimõte kehtib astmaatikute ja ülitundlike inimeste suhtes. Kõik DEET-i sisaldavad vedelikud, geelid ja kreemid, aga ka mitmed teised sääsetõrjevahendid ärritavad silmi. Kui ainet satub silma, tuleb loputada silmi rohke veega. Pole just parim lahendus?

Kodumaine Orto Plix-sari baseerub looduslikel ainetel, samas jääb nende toimeaeg DEET-ile alla. Internetis hulkudes võib leida loodustooteid, mis väidavad olevat DEET-i sisaldavatest aerosoolidest ja määretest veelgi tõhusamad, näiteks naistenõgese (i.k catnip) õlil baseeruvad tooted. 240 ml pudeli eest aga küsitakse 16 dollarit.

Põhja-Ameerikas on laialt levinud sääsemeelitusseadmed, mille põhimõtteks on mimikeerida palja nahaga looma või inimest ja kui sääsed on piisavalt lähedal, siis imeda nad kogumiskambrisse.

Sääsed leiavad inimesed oma keemiliste sensoritega üles peamiselt inimestest lähtuvate CO2 ja piimhappe emissioonide abil, tajudes neid kuni 40 meetri kauguselt. Mida rohkem inimesi on koos – seda tugevamad on emissioonid ning seda enam sääski taipab ‘jaole tulla’. Samuti tunnevad nad higis sisalduvaid kemikaale – rohkem higistavad inimesed peavad taluma suuremaid rünnakuid. Lisaks tajuvad nad värvierinevusi muu taustaga (eriti ohvri liikumise korral) ning lähemale jõudes kehasoojust.

Nii et sääsel on sensorite mõttes väga hea ründelennuki varustus. Ega nad muidu juba 30 miljonit aastat Maal hakkama poleks saanud – tunduvalt kauem kui inimesed.

Sääsemeelitusseadmed kiirgavad CO2, soojust ning muid sääskedele atraktiivseid ühendeid, näiteks Dragonfly II süsteem oktenooli. Tootja ise võrdleb seda seadet raseeritud jänesega. Ja kui sääsed on piisavalt lähedal, imetakse nad kogumiskambrisse. Selliseid seadmeid pakutakse internetis laialdaselt, samas ei suuda nad kõiki sääski eemaldada – tootjad lubavad tavaliselt 80% sääskedest ära meelitada. Hinnad jäävad tuhandetesse kroonidesse (eelpool nimetatud Dragonfly II ligi 4000 krooni) ning lisaks on vajalik osta pidevalt õhku paisatavaid aineid.

Muide, siseruumides saab sääskede eemaldamiseks efektiivselt kasutada tavalist käsitolmuimejat. Selliselt on võimalik neid tabada lennult ning seintele ei jää plekke. Eriti keskkonnasõbralikud inimesed aga võivad sääsed hiljem tolmuimeja kogumiskambrist loodusesse tagasi lasta…

Kallid sääsemeelitusseadmed pole senini Eestisse laialdaselt jõudnud seetõttu, et meil sääsed ohtlikke haigusi ei levita. Põhja-Ameerikas levitavad sääsed nii entsefaliiti kui Lääne-Niiluse viirust, suures osas maailmast on endiselt probleemiks malaaria. Just seetõttu arendatakse uusi tehnoloogilisi lahendusi sääskede vastu seal, kus probleemid on tõsisemad.

Seega, kõige laialdasemalt püüame me lisaks vehkimisele ja laiakslitsumisele ennast sääskedele vastikuks teha, kattes end neile vastikute keemiliste ühenditega. Pisut kõrgem tase on meelitada nad lõksudesse, eritades ühendeid, mille abil nad oma keemiliste sensoritega meid üles leiavad, ja imedes nad kogumiskambritesse. Kolmas, veel paarkümmend aastat tagasi Star Wars kategooriasse liigitatud idee on totaalne vastuhakk, hävitades sääsed laseritega.

Nathan Myhrvold on peale Microsoftist lahkumist 1999. aastal muuhulgas olnud barbecue maailmameister, loodusfotograaf, kokk, panustaja SETI projekti ning vulkaanide uurija. Tema firma Intellectual Ventures arendabki muuhulgas sääsehävituslasereid, mida perspektiivis võidakse eelkõige kasutada haiglate ümber ja majade aedade kaitseks.

Kes ei pea pikaks, soovitan kuulata tema veebruaris 2010 peetud TED-kõnet tervikuna (15 minutit), muuhulgas on leiutatud paremad konteinerid vaktsiinide transpordiks ning on modelleeritud malaaria levikut Madagaskaril vastavalt sademete ja temperatuuride andmestikule. Kel on kiire, soovitan vaadata alates 9:30-st.

Arendatavad süsteemid oskavad helianalüüsi abil eristada sääski teistest putukatest ning otsustada, kas tappa see või mitte. Lisaks saab tiivalöökide sageduse järgi vahet teha emasel ja isasel sääsel ning tappa ainult emaseid, sest ainult emased imevad verd…

Sääselaseri idee ise on tegelikult mitukümmend aastat vana ning nüüd lihtsalt taaselustatud. Arendatava tehnoloogia põhiprobleemiks aga kujuneb laserite võimsuse ja toimeala reguleerimine ning muude kahjulike mõjude vältimine. Näiteks tuleb välistada olukorrad, kus hävitatava sääse taga paikneb inimese silm või muu kahjustuda võiv objekt…

Mehhiko laht: ‘top hat’ vähendab naftaleket, aga ei peata

Nafta voolab Mehhiko lahte edasi. 3.06.2010 tehti BP poolt  uus katse leket pidurdada ning paigaldati eelnevalt katki hammustatud toru ja BOP ülemise osa peale kate, piltlikult väljendudes lükati peale müts (top hat) ning nüüd õnnestub osa nafta ja metaani segust merepinnal toru kaudu kätte saada. Tegemist ei ole kogumiskonteineriga, nagu Eestis on uudistest läbi jooksnud, vaid katkise toruotsa ja kogumistoru ühendusega.

Katte ehitus on keeruline, selle soojana hoidmiseks pumbatakse kattesse metanooli ja soojendatud merevett, lisaks pumbatakse kogumistorusse lämmastikku hoidmaks toru veevabana. Nii sügaval (1500 m) merepõhjas toimub suure rõhu ja madala temperatuuri tingimustes kristalliseerumisreaktsioon – metaan reageerib veega ning moodustuvad metaanhüdraadi kristallid, mis võivad kogumissüsteemi ära ummistada.

Just sel põhjusel ebaõnnestus esimene katse leket pidurdada. Väljavoolule paigaldati suur koonusekujulise kogumiskate, aga metaanhüdraadi kristallid blokeerisid kogumistoru.

Peale uue katte paigaldamist on mõnevõrra täpsustunud ka lekke suurus, hinnanguliselt on see 12000-19000 barrelit päevas – kindlalt üle 2 korra suurem, kui BP alguses avalikustas (5000 barrelit päevas). Hinnaguliselt suurenes leke toruotsa katkihammustamisega 20% võrra, seega võis esimese kuu jooksul olla 10000-16000 barrelit päevas.

Top hat võimaldas esimestel päevadel peale paigaldamist toru kaudu kokku koguda maksmiaalselt 6000 barrelit naftat – seega on suudetud naftaleket vähendada kolmandiku kuni poole võrra, aga 6000-13000 barrelit päevas lekib endiselt merre ning BP räägib hetkel nafta kogumise optimeerimisest, mitte lekke peatamisest. Optimeerimine tähendab, et püütakse kogumissüsteemi tulemit maksimeerida tagades samas selle töökindluse. BP esialgne optimistlik prognoos oli, et ligi 90% lekkivast naftast õnnestub kokku koguda, kuid kartus on, et tehnilisele lahendusele vastav optimum jääb palju väiksemaks. Praegu lekib top hat alumise ääre alt väga tugevalt.

Valmistatud on ka teisi top hat variante, on võimalik, et püütakse paigaldada loodetavalt parem versioon – kuid endiselt on väga kaheldav, et kogu lekkiv nafta või isegi valdav enamus suudetakse kätte saada.

Näib, et kordub 1979. aasta Ixtoc I katastroofi stsenaarium ning enne naftamaardlas survet vähendavate puuraukude valmimist leket peatada ei õnnestugi. Puuraukude valmimine on plaanitud augustiks, samas võib see olla optimistlik prognoos arvestades eriti orkaanide hooaega, mis juba algas juuni algusega ning kulmineerub augusti keskpaigaks ja septembriks.

Üks allveerobotitest jätkab endiselt lekkiva nafta töötlemist kemikaalidega otse lekkekoha juures. Leke on jälgitav reaalajas BP kodulehelt, leket ja kemikaalide pihustamist jälgivad merepõhjas kas ROV Skandi või ROV Enterprise’i kaamerad.

04.06.2010 hetkeseisu kirjeldasin põhjalikumalt ka Vikerraadio saates Uudis+ (vastav lõik algab 13:40 salvestuse algusest), kus lisaks räägib Agur Paesüld Eestimaa Looduse fondist naftaga seondvatest ohtudest Läänemerel.

Nafta on viimastel päevadel liikunud tugevasti ka ida poole, järjest enam suletakse kalastuspiirkondi Florida rannikul ning osa Alabama randadest on kahjustunud. Ahelreaktsioonina on peatatud süvamerepuurimine, mis omakorda tähendab, et kaotavad praktiliselt kõik – töö kaob nii turismisektoris, kalanduses, kreveti- ja austrifarmides kui ka naftatööstuses endas. Küll tuleb hulgaliselt tööd juurde juristidele ja ametnikele.

Naftaleket Mehhiko lahes pole senini suudetud peatada

Uudised naftalekke peatamise kohta Mehhiko lahes olid enneaegsed ning kui 26.05.2010 lubas BP võimalikke tulemusi kahe ööpäeva jooksul, siis 28.05.2010 kella 19.17 uudise kohaselt (New Orleans, kohalik aeg -8 tundi võrreldes Eesti ajaga) teatas BP, et top kill‘ katse jätkub ilma ajalimiidita. Sisuliselt tähendab see, et esimene kaks ööpäeva kestnud katse kukkus läbi.

Täiendatud! 29.05.2010 õhtuks sai selgeks, et ‘top kill‘ kukkus läbi ning jätkatakse LMRP stsenaariumiga. See tähendab, et puurauku ja BOP-d ei püüta enam ummistada, vaid lõigatakse maha murdunud toru ning püütakse paigaldada uus toru Discoverer Enterprise puurimislaevalt ja saada kätte võimalikult palju nafta ja gaasi segu. Teise variandina paigaldatakse toru otsa teine BOP. See aga tähendab, et lekke maht võib lähipäevadel suureneda, sest peale toru lõikamist kaob ära takistus, mida murdunud toru mingil määral ikkagi pakub.

BOP kaudu puurauku sisse pressitud puurimismuda lekkis ookeani,  ‘junk shot‘ (kummipallide, golfipallide, kummitükkide ja köiejuppide segu) aga ei suutnud leket ära ummistada.

Sisse pressitav fluid ise on veest kaks korda suurema tihedusega ning BP inseneride lootus oli, et merepõhjast ligi 4 km sügavusele ulatuvas puuraugus suudetakse tekitada piisav vasturõhk. See ilmselt ei õnnestunud ning seejärel loodeti, et lisatud ainete ja materjalidega õnnestub purunenud toru ummistada. Riskid aga peitusid selles, et murdunud toru võib hoopis veelgi kahjustuda ja leke suureneda, samuti ei tohi ummistuda sissepressimiseks kasutatavad süsteemid. Kahjuks ei kandnud katsed vilja.

28.05.2010 BP pressiteate kohaselt ulatuvad firma senised kulud seoses lekke ohjeldamise katse ja tagajärgede likvideerimisega juba 930 miljoni dollarini. Otseseid majanduskahjusid (turismipotentsiaali langus, kahjud kalapüügile ja mereandide kasvatustele) on senini hinnatud juba paljudesse miljarditesse dollaritesse. Summaarseid keskkonnakahjusid elusloodusele võib pidada korvamatuteks.

Leket jälgivad interneti kaudu inimesed üle kogu maailma, elav kommenteerimine toimub näiteks www.theoildrum.com veebisaidil. Üks parimatest uudisvoogudest tuleb New Orleansist.

Juba juuni alguses aga algab Atlandi ookeanil orkaanihooaeg, mis kulmineerub augusti keskpaigaks ja septembriks. Nafta survet vähendavad puuraugud ei valmi enne augustit. Vajalik on Mehhiko lahe pinnalt alustada puurimist 1500 m sügavusel mere põhjas ning sealt omakorda puurida 4 km sügavused puuraugud.

Jälgides inimese võimetust sulgeda rohkem kui kuu aja jooksul ühtainust lekkivat naftapuurauku saab üha selgemaks, kuivõrd suured riskid on inimkond merede ja ookeanide põhjast nafta ja maagaasi ammutamisega võtnud. Ja mitte ainult, öeldut võib laiendada paljudele uutele tehnoloogilistele lahendustele, millega paratamatult kaasnevad olulised riskid. Deepwater Horizoni katastroofi puhul on kõige traagilisem see, kuidas kogu maailm jõetult pealt vaatab, kuidas lekkivasse puurauku püütakse toppida golfipalle, kummitükke ja köiejuppe ning sellest pole vähemalt senini mingit kasu. Kuitahes suur rahasumma on võimetu probleemi lahendama, kui puudub sobilik ja turvaline tehniline lahendus. Ja ajal, kui plaanitakse lennata Marsile, ei suuda kogu maailm sulgeda ühte lekkivat puurauku.

Huvilistele: veebiviited Deepwater Horizon naftakatastroofi kohta

Lisaks 27. mail 2010 Eesti Päevalehes ilmunud arvamusloole ja 4. mai 2010 blogikirjutisele toon tõsisematele huvilistele välja ka mõned olulised ja huvitavad veebisaidid.

Järjest uuenev informatsioon on selgelt välja toodud veebisaidil http://www.nola.com/news/gulf-oil-spill/. Informatsioon nii lekke, kannatanute, kahjude, süüdlaste otsimise, poliitika, inimeste arvamuste ja kõige muu seonduva kohta. 27. mai 2010 hinnangutel on Mehhiko lahte juba sattunud 400,000 – 700,000 barrelit naftat, ületades Exxon Valdezi naftatankeri katastroofi mahu. Mitmekordselt rohkem, kui BP oli teada andnud (kõige rohkem on meediakanalitest läbi jooksnud arv 5000 barrelit/päevas, see aga on uutel hinnangutel paljukordselt ületatud).

Kuidas kõik tehniliselt juhtus? Seda kirjeldab vastav poster. Minu käest on küsitud, miks nafta niisama mere põhjas ei leki, miks leke on vaid puuraugu kaudu. Postrilt näete joonist, kus saab selgeks, et mere põhi on 1500 m sügavusel, naftamaardla aga koguni 5400 m sügavusel. Seega mere põhjast naftamaardlani on veel ligi 4 km.Kirjeldatud on, kuidas tsementtäidis vastu ei pidanud ning detailselt on toodud BOP (blowout preventer) skeem.

Kuidas nafta on Mehhiko lahe pinnal levinud? Seda kirjeldab vastav animatsioon.

Hetkel veel töötab kaamera, mis kannab üle reaalajas naftaleket. 27.05.2010 Aktuaalne Kaamera edastas info, et leke on peatatud. Uudis ise siiski oli teistsugune – et leke on pidurdunud. Tegelikkuses alustati 27.05.2010 lekke peatamise protsessi, mis kestab paar ööpäeva – kui see aga kukub läbi, siis leke jätkub.

Leket püütakse peatada ‘top kill’ meetodil. Tehnoloogia on visualiseeritud BP animatsiooni abil. Sellist meetodit pole nii sügaval kunagi proovitud ning selle õnnestumise tõenäosuseks määratleti 60-70%. Sisuliselt pumbatakse BOP külgmiste sisestusavade kaudu puurauku sisse naftast suurema tihedusega fluidi (drilling mud, mida on laevale varutud 50000 barrelit) ja loodetakse, et selle tulemusena õnnestub tekitada nafta väljatungile piisav vasturõhk ning seejärel läbi viia puuraugu tsementeerimine. Kui aga väljavool BOP kaudu merre osutub liiga suureks, võidakse kasutada ‘junk shot’ tehnoloogiat – BOP-sse sisestatakse golfipallide, autokummitükkide ja köiejuppide segu ning loodetakse, et see ummistab ülemise väljavoolu.

27.05.2010 õhtuks sai selgeks, et lisatud fluidi väljatung katkise toru kaudu jätkub. On tõenäoline, et ‘junk shot‘ tehnoloogiat tõepoolest rakendatakse või listakse sissepumbatavale fluidile spetsiaalseid aineid, mis peaksid puuraugu ummistama.

Alustatud on kõrvalpuuraukude puurimist surve alandamiseks. Kuid need augud ei saa valmis enne augustit.

Viimased fotod sündmuskohtadelt.

Oluline on ka see, et selle piirkonna orkaanide hooaeg on alles ees – juunist novembrini maksimumiga augusti teisel poolel ja septembris. Missuguseks kujuneb orkaanide mõju naftareostust arvestades?

Kas uue kvaliteediga petukirjade periood on alanud?

Kui teile kirjutab nigeerlane ning tahab teie kontole 50 miljonit dollarit kanda või olete oma e-posti aadressiga võitnud 10 miljonit eurot, siis usuvad seda üksikud. Kui aga kirja saadab väidetavalt Euroopa Tuumauuringute Organisatsiooni professor, siis võivad nii mõnelgi inimesel hirmumõtted tekkida. Selle aasta mai alguses selline kiri ilmuski.

Kes vähegi teadusmaailmaga kursis, sellele pakub järgnev kiri kindlasti palju nalja. Kes aga ei ole? Ja kui petukontseptsioon muutub veelgi ’teaduslikumaks’ ja usutavamaks?

Järgnev näide pärineb veebisaidilt scamorama.com, mis paljastab humoorikalt petturite kavatsusi ja püüab neid ise uskumatult jaburatesse võrkudesse.

* * *

Kallis sõber,

Kuidas Sul läheb? Loodan, et kõik on hästi nii pere, sõprade kui lemmikloomadega. Loodetavasti jõuab see e-kiri korrektselt Sinuni. Meil pole aega raisata – informatsioon, mille edastan, on edasilükkamatu ja tõsine.

Minu nimi on professor Frank, andmete vanemanalüütik Euroopa Tuumauuringute Organisatsioonis (CERN) Genfis (http://public.web.cern.ch/public/). (NB! Veebiaadress on õige!) CERN on üks maailma suurimaid ja tuntumaid teadusuuringute keskusi, tegeldes fundamentaalteadusega füüsika vallas ning uurides, kuidas universum on tehtud ja töötab. Võib-olla olete hiljuti näinud uudistes, et viimastel päevadel on meie suur hadronite põrguti kokku põrgatanud suure kiirusega energiakiiri, et leida uut füüsikas ning saada teada, kuidas universum alguse sai. CERN on veendunud, et see on ohutu, aga MINA TEAN TÕDE.

Tõde on, et CERNi eksperiment on üliohtlik ning võib põhjustada globaalse hävingu. Plaanitav eksperiment põhjustab 95% tõenäosusega musta augu, neelates alla suure osa planeedist. Teadlased ei taha, et Sa seda teaksid, sest nad teavad, et muidu võib puhkeda paanika. Aga mina saan Sind aidata.

Ma korraldan piiratud arvu inimeste evakueerimist turvalisse asukohta – saarele Vaikse ookeani lõunaosas. Sa oled juhuslikult välja valitud osalemaks evakueerimises, tagades inimrassi jätkumise.

Palun, kui Sa oled huvitatud, saada mulle koheselt e-teade järgmise infoga:

Nimi:

Vanus:

Telefoninumber:

Riik:

e-posti aadress:

Palun saada kõik e-teated minu isiklikku postkasti nuclear_research@europe.com

Parimate soovidega, ja Jumal õnnistagu.
Professor MILLER (? – enne oli FRANK)

* * *

Ehk peaks kõigepealt tähelepanu pöörama sellele, et e-teade tuli Mumbai (India) IP-aadressilt.

Kui naljahammas vastu kirjutas, tuli uus teade. Professor Frank väitis olevat juba kokku saanud 35 juhuslikku inimest koos evakueerumiseks ning plaanis on reisida Tokelau saarele. (Selline saarestik on tõepoolest olemas, kolmest atollist koosnev Uus-Meremaa territoorium Vaikses ookeanis, umbes poolel teel Hawaii saartelt Uus-Meremaale. Ilmselgelt arvestavad petturid internetiotsingu võimalusega.) Must auk selle saareni ei ulatuvat. Lennuk saab õnneliku väljavalitu peale võtta lähimalt kohalikult lennuväljalt. Hetkel aga on vaja ainult 2500 USD, et katta iga inimese reisiga kaasnevad lennuki kütuse, parkimise ja hoolduse kulud ning alustada uute hoonete ehitamist saarel!

Nukunonu laguun Tokelau saarestikus. Foto: Wikipedia

Kohe peale maksmist saab väljavalitu pileti KINGFISHER AIR LINE’i lennukile (Lennufirma Kingfisher Airlines on tõepoolest olemas.)

Seejärel sai naljahammas teada, et evakueeritavate hulgas on vaid 11 naist 26 mehe kohta ning palus CERNil katset edasi lükata ning saada professor Frankil parem meeste-naiste suhe. Samuti esitas ta nõude alkoholi ja sigarite varu ning auto ja lehmade olemasolu kohta saarel. Professor Franki kirjaoskus aga jäi kirjavahetuse käigus järjest kehvemaks.

Lõpuks professor Frank kas loobus meelitamast või neelas must auk ta enda alla…

Lõbus lugu. Eelpool püstitatud küsimus aga jääb. Meieni võivad hakata jõudma üha usutavamad konkreetsete asutuste, inimeste ja geograafiliste nimedega illustreeritud petukirjad. Arvestades, et kergeusklikud eestlased on kandnud raha nigeerlastele, läinud olematute loteriivõitude õnge ning plaanivad otsida Arktikas auku Maa sisemusse, siis peab olema üha enam valvel.

Mehhiko lahe naftareostus 2010 – mis juhtus ja missugused on tagajärjed?

Islandi vulkaani tuhapilve tagajärjed olid praeguse Mehhiko lahe katastroofi kõrval väikesed. Nelja USA osariigi rannikuala inimesed ootavad nendeni jõudvat naftareostust ja osa neist paluvad jumalat, et ehk ei vasta prognoosid tõele. Kõigele lisaks pole suudetud reostuse allikat likvideerida.

Järgnevalt pildilt on näha, et Mehhiko lahes USA rannikul on ligi 4000 naftaplatvormi (allikas: Wikipedia). Deepwater Horizon paiknes pildi idaosas paikneva loode-kagusuunalise poolsaare pikendusel kagu suunas kõige enam avamere pool. Järelemõtlemisainet on seda pilti vaadates küllaga, eelkõige selle üle, missugune on naftavajadus, et varusid niivõrd ekstensiivselt kasutada.

Naftaplatvorm Deepwater Horizon uppus kaks päeva pärast plahvatust, 22. aprillil 2010. Vaid 9 aastat tagasi Hyundai Heavy Industries poolt ehitatud ujuv platvorm oli pisut suurem kui jalgpalliväljak – 121 meetrit pikk ja 78 meetrit lai. Plahvatuse tagajärjel hukkus 11 ja sai vigastada 17 inimest. Sündmuste lühikronoloogia perioodil 20. aprill – 3. mai 2010 on kätte saadav näiteks planet green veebilehelt.

Skemaatiliselt on juhtunu kujutatud alljärgneval infoagentuur AlJazeera poolt toodetud videoklipil, mis internetis laialdaselt ringleb. Erinevalt sellel videol kujutatust on olemas teave, et pole plaanis katta koonusega mitte kolme erinevat allikat korraga, vaid igaühte eraldi.

Katastroofi muudab keskkonnakahjude mõttes ülisuureks mere põhjas 1500 m sügavusel paikneva ohutussüsteemi rike. Puuraugud on varustatud lekkeid ärahoidva hiigelsuure klapiga BOP (blowout preventer) massiga 450 tonni. Lekke peatamiseks on mitmed erinevad lahendused ning seadme rike on asjatundjate arvates väga mitmete erinevate asjaolude kokkusattumuse tulemus.

Samas võib enamiku keskkonnakatastroofide kohta öelda, et need on erinevate asjaolude kokkusattumuse tulemuseks. Kontrollimatud gaasipursked on uute naftapuuraukude rajamisel suhteliselt sagedased, Mehhiko lahes umbes 7 juhul 1000-st.

Kuigi peamine vastutus katastroofi eest lasub BP-l kui naftaplatvormi kasutajal, siis süüdistusi on edasi suunatud ka plahvatusest kaks päeva varem rajatud uue puuraugu tsementeerijate aadressile ning BOP tootjate suunas. Vastutusest tähtsam aga on, et sellise õnnetuse tõenäosust hinnati 0.0%-liseks ning endiselt ei suudeta lekkeid likvideerida. Endiselt üritatakse BOP kraane allveerobotite abil sulgeda, kuid senini tulemusteta. Esmalt välja pakutud võimalikke lahendusi on kaks – katta lekkekohad hiigelsuure koonusega ning pumbata koonuse ülaosast nafta laevale, lisaks samaaegselt puurida maardlasse uus puurauk ning selle kaudu vähendada survet lekkele. Kõik see aga võtab hinnangute kohaselt 2-3 kuud, samas lekke suuruse kohta on meediast enim läbi jooksnud arv 5000 barrelit päevas – mis tähendab, et mõne nädalaga on katastroofi mõõtmed suuremad kui Exxon Valdezi naftatankeri puhul 1989. aastal.

Tagajärjed on kolossaalsed. Rikutud rannikud, lindude ja merekilpkonnade hukk, krabi-, austri- ja krevetivarude hävimine. Kalad jäävad küll ellu, kuid naftaga vähegi kokku puutununa pole neid maitse tõttu võimalik enam süüa. Kui suurem osa sama piirkonda tabanud orkaan Katrina tagajärgedest suudeti paari aastaga likvideerida, siis lahe ökosüsteemide taastumine võtab aastakümneid.

Katastroofil saab olema tugev mõju ka nafta hinnale ja seda mitte ainult katastroofi otseste tagajärgede tõttu. Pidurduda võib USA rannikumere naftavarude edasine kasutuselevõtt ja kasutamine.

Hiigelsuur katastroof on Mehhiko lahes juba juhtunud – 1979. aastal plahvatas naftaotsingute käigus puurkaev Ixtoc I. Tookord õnnestus naftaleke merepõhjast kõrvaldada alles 9.5 kuuga ning kokku segunes veega hinnanguliselt 475000 tonni naftat. Vastavalt kalkulatsioonidele jõudis sellest 24000 tonni Mehhiko ning 4000 tonni Texase randadele.

Viimane suurem katastroof naftaplatvormiga juhtus 2001. aastal, kui plahvatuste tagajärjel uppus toona maailma suurim platvorm Petrobras 36 Brasiilia rannikul.

Käesoleval hetkel tuleb ainult loota, et leke suudetakse likvideerida nii kiiresti kui võimalik ning leke seejuures ajas ei suurene.

Ühikutest. 1 barrel on 159 liitrit, nafta tihedus võib erineda, kuid ligikaudselt 7 barreli toornafta mass on 1 tonn. Lisaks, 1 gallon on 3.8 liitrit ehk 0.024 barrelit (või 1 barrel on 42 gallonit).

Globaalne energiakriis võib ikkagi saabuda šokina

Ei pea olema selgeltnägija, et nelja graafikut kõrvutades selgelt aru saada: globaalse heaolu kasvu mudelit ei ole olemas ning turumajandus ei suuda energiakriisi ära hoida.

Heidame pilgu nendele neljale graafikule.

1. Inimeste arvu jätkuv kasv. Prognooside kohaselt elab aastal 2050 meie planeedil 10 miljardit inimest, perioodil 2010-2050 sünnib juurde 3 miljardit inimest (kasv 43%). Kuigi kasv toimub arengumaades, vajab iga inimene ikkagi energiat.

2. Energia tarbimise kasv 1 inimese kohta. Primitiivne inimene vajas elutegevuseks 2000 kcal päevas. Tehnoloogilise ühiskonna inimene tarbib päevas 240000 kcal – 120 korda rohkem kui primitiivne inimene. Kõik riigid on seadnud eesmärgiks SKP kasvu, selle eesmärgi realiseerimine on senini tähendanud ühtlasi energia tarbimise kasvu inimese kohta. Esimesed arenenud riigid teevad plaane energiavajadust pigem vähendada, aga arenguriikide arenguplaanid on seotud energia tarbimise kasvuga.

Allikas: Making choices about hydrogen

3. Energiaallikate struktuur. Pool inimeste poolt tarbitavast energiast saadakse nafta ja maagaasi töötlemise ja oksüdeerimise kaudu. Hüdroenergia, tuumaenergia ja taastuvenergia allikate osatähtsus on väike ja nende plaanitud kasv suudab heal juhul rahuldada esimeses ja teises punktis välja toodud kasvu, põhimõtteliselt asendamata naftat ja gaasi.

Allikas: www.hydropole.ch

4. Nafta ja gaasi varude lõppemine. Enamike stsenaariumide kohaselt oleme just hetkel tootmise ja tarbimise tipus. Toodud on üks stsenaariumidest, kuid üldine loogika teatud variatsioonidega on sama.

Allikas: ASPO International

Süsteemi analüüsides ei oma arengud taastuv- ja tuumaenergeetika suundades, mida plaanitakse reguleerida kliimakokkulepete ja süsinikukaubanduse kaudu, eriti vajalikku mõju. Enne kui midagi olulist ja asjalikku suudetakse maailmas ära teha, võib saabuda globaalne energiakriis, mis esmalt tabab transpordisektorit. Lainena kaasneb toidukriis, sest kasvab nõudlus põllumajanduspindadel energiakultuuride kasvatamiseks.

Eesti on energiakriisi suhtes heas lähtepositsioonis. Elanike tihedus on väike ning võimalus biomassi kasvatada ja biokütuseid toota elaniku kohta väga suur, võimalus on kasutada tuuleenergiat ning rajada tuumajaam ning arukalt kasutada põlevkivi, muuta hooned energiatõhusateks. Ometi kui globaalne energiakriis tabab meid ootamatult, tõusevad importkütuste hinnad lakke ning elu on ka meil häiritud.

Palju veel aega on, pole teada, seda ei julge keegi täpselt ennustada, maailma süsteem on liiga keeruline ja sõltub poliitilistest otsustest. 2015? 2020? 2025? 2030? Samas peaks olema igaühele selge, miks on vaja doteerida taastuvenergeetika lahenduste väljatöötamist ja kasutuselevõttu, miks on vaja vähendada sõltuvust importkütustest. Eestil on võimalus kombineerida tuuleenergia tarbimine ja transpordisektor, arendades välja elektritranspordi suures mahus.

Lisavõimalus on loobuda tarbimise kasvu põhisest arengumudelist üldse. Kõige paremini kirjeldaks sellist mudelit ehk sõna ‘ebapopulaarne’. Tarbimist vähendav käitumine tundub meile hetkel pealesunnituna ja meedias nimetatakse seda surutiseks.

Elame huvitaval perioodil – naftaajastu tipus. Aga kas me käitume nii, nagu tuleks käituda tipus olles, või läheb nii nagu tavaliselt – ammu prognoositud sündmused saabuvad ikkagi ootamatult?

Lõpuks ka üks investeerimispankuri poolt tehtud 8-minutiline videoklipp. Loomulikult võib internetist leida igasuguseid klippe, kuid see on piisavalt lühike ja konkreetsete arvudega argumenteeritud.

Tugevate maavärinate sagedus ei ole kasvanud

Kui aastal 2008 toimus Hiinas maavärin, oli kuulda reageeringuid – kättemaks! Sellele järgnes maavärin Islandil – tulevad Eestile lähemale! Maavärinad Haiitis, Tshiilis ja Mehhikos – kindlasti USA salarelv HAARP! Maavärinaid toimub üha sagedamini! Kõik sellised reageeringud tunduvad loomulikena, aga tegelikkuses ei geoloogiateadmised ega statistika mingit sisu selliste väljamõeldiste taga ei näita.

Mis siis ikkagi toimub?

Tegelikkuses on hoopis ajakirjanduse huvi maavärinate kajastamise vastu oluliselt tõusnud. Näiteks Postimehe veebiversioonis ilmus 2001. aastal 14 uudist erinevatest maavärinatest, samas kui inimohvritega maavärinaid toimus 16, aastal 2007 aga käsitleti 37 maavärina toimumist, samas kui inimohvritega maavärinaid oli 19. Aastal 2009 oli aga juba 55 uudist erinevatest maavärinatest, samal ajal kui inimohvritega maavärinaid oli jällegi 19. Lisaks oli iga tugevama ja inimohvritega maavärina kohta lausa mitmeid uudiseid.

Miks meedia ka inimohvriteta maavärinaid üha sagedamini uudisteks vorbib, on küsimus juba ajakirjanikele. Maavärinad aga täidavad oma iga-aastast ‘plaani’, järgnevas USGS poolt koostatud tabelis on andmed 7. aprilli 2010 seisuga.


Kuidas aga teha nii, et katastroofidele ja lihtsalt maavõnkumistele lisaks jõuaks meieni rohkem maailma teiste piirkondade kultuuri ja rõõmsaid sündmusi? Või teeb meie turvatunde kõigutamine uudisest just uudise? Igal juhul koht mõtisklemiseks.

Käesolevat aastat jääb ilmestama Haiiti maavärin ja kolme õnnetu asjaolu kokkulangemine. Maavärin ise ei olnud tugev, vaid 7 magnituudi. Aga et selle fookus asus maapinna lähedal, epitsenter sisuliselt Port-au-Prince’i eeslinnas ja Haiiti ehitusstandardid olematud, oli ohvrite arv väga suur. Lisaks tabelit vaadates on näha, et aastal 2007 oli koguni 4 maavärinat magnituudiga 8.0 ja rohkem. Seega ei ole kindlasti mitte välistatud, et Maad raputab veel sel aastal üks või mitu väga tugevat maavärinat.

Olen oma blogis maavärinaid ka varem kajastanud, soovitan lugeda, kes pole veel seda teinud.

Kas maavärinate inimohvrite arv suureneb ajas?

Haiiti maavärina põhjused ja tagajärjed

Eesti maavärinariskid on olematud

Islandi maavärin: võrrelge seismiliste riskide kaardiga

Maavärin Hiinas ei olnud üleloomulike jõudude kättemaks

Robotmannekeen: nullist tähtede poole

Kui Alvo Aabloo ja Maarja Kruusmaa hakkasid TÜ Tehnoloogiainstituudis robotmannekeeni projektiga tegelema, siis ajas see kaastöötajaid pigem muigama – keegi ei ennustanud, et peagi korjab ühisprojekt ettevõtja Heikki Haldrega ridamisi auhindu ning OÜ Massi Miliano kuulutatakse Euroopa üheks kõige paljulubavamaks start-up’iks ehk eesti keeles naljakalt nimetatuna iduettevõtteks. Ka Alvo enda sõnade järgi on robotmannekeeni puhul tegu vaid kõrvalprojektiga, mis edu korral toetab teadusuuringute põhisuunda – ioonjuhtivusega polümeeride väljatöötamist ning neile rakenduste leidmist.

Tänane päev, 11. märts 2010 jääb jälle ajalukku. Massi Miliano Fits.me interneti rõivapoodide virtuaalse proovikabiini teenus valiti Euroopa internetiäri kõige innovaatilisemaks ja suurima potentsiaaliga lahenduseks Brüsselis toimunud ühepäevasel äri- ja innovatsioonikonverentsil Plugg.

Peale Maarja tööleasumist põhikohaga TTÜ biorobootika professorina muutus robotmannekeen ka Eesti ülikoolidevahelise koostöö kenaks näiteks. Igal juhul tuleb täna õnne ja jätkuvat edu soovida nii Maarjale, Alvole, Heikkile, Paulile ning kõikidele nende meeskonnaliikmetele – Eesti robootikutele.

Saamaks aru, missuguseid interneti- ja e-äri ideid Euroopas arendatakse, on väga õpetlik vaadata ka teiste kandidaatide esitlusi ning elada tagantjärele kaasa Heikki triumfile. Kahekümne finalisti ideedega saab tutvuda siit.

Seejuures on väga oluline, kuidas teha oma idee 2 või 10 minutiga atraktiivselt selgeks. Heikki oli ka selles kategoorias kindlalt üks parimaid. Lisan ürituse videod.

Eelvooru esimene osa.

Eelvooru teine osa. Heikki esitlus on ajavahemikus 2:38 – 5:10.

Eelvooru kolmas osa.

Eelvooru neljas osa.

Kolme finalisti väljakuulutamine.

Kolme finalisti 10-minutilised esitlused. Nautige Heikki esitlust 12:57 – 23:27.

Ning lõpuks – võitjate väljakuulutamine.

Lisada võib veel, et projektil puudub negatiivne mõju Tuhala Nõiakaevule.

NASA astrobioloog: tõde aasta 2012 kohta

NASA astrobioloog David Morrison on saanud sadu küsimusi erinevate looduskatastroofide kohta, mis internetimaterjalide väitel aastal 2012 ees seisavad. Sealhulgas on mitmeid pöördumisi noortelt, kes nutavad, kaaluvad enesetappu ja viimases hädas otsivad abi. Lõpuks ei pidanud Morrison vastu ja tegi avaliku pöördumise, et lihtsate sõnadega ja mitu korda üle korrates kõik ’puust ja punaseks teha’. Avaldan pöördumise tõlke eesti keelde. Kui Youtube’is otsida ’the truth about 2012’, toob otsing esile sadu klippe, mis kõik kinnitavad ees seisvaid katastroofilisi sündmusi. Kuna Morrisoni pöördumine on seal hulgas kui hüüdja hääl kõrbes, toon selle siin spetsiaalselt välja.

Tere, minu nimi on David Morrison, olen kosmoseteadlane NASA teaduskeskusest. Viimase kahe aastat jooksul olen vastanud avalikkuse sadadele küsimustele ohtude kohta, mis peaksid Maad ähvardama aastal 2012. Ja nüüd tahan ma kasutada võimalust teiega otse rääkida.

Maa ei ole aastal 2012 ohus. Kõik viimsepäeva jutud internetis on suur pettus, mida levitavad inimesed, kes püüavad raha teenida. Nii et ärge muretsege. Lubage mul rääkida mõnedest konkreetsetest asjadest. On olnud palju jutte planeedist X või Nibirust, mis peaks olema hiiglaslik planeet, mis detsembris 2012 põrkub Maaga kokku või vähemalt tuleb Maale väga lähedale. Fakt on aga see, et Nibirut ei ole lihtsalt olemas.

Jättes kõrvale veidrad kohad, kust ideed Nibiru kohta teieni tulevad, ainuke mis te peaksite tegema on pöörduda astronoomide poole. Kui planeet X või Nibiru siseneks Päikesesüsteemi, siis peaksid astronoomid olema seda jälginud juba viimase 10 aasta jooksul. Üle kogu maailma, nii amatöörid kui professionaalid. Ja praegu peaks see olema nähtav palja silmaga. Seda pole. See on farss. Pole vaja muretseda mingi objekti pärast, mis tuleb ja põrkub Maaga ning kahjustab meid.

Samuti on muretsetud nn galaktika joondumise pärast. Kuna igal aastal detsembris on Päike Maalt vaadatuna ligikaudselt galaktika keskpunkti suunal. See juhtub igal aastal, see ei tähenda õigupoolest mitte midagi, ja aasta 2012 pole millegi poolest eriline. Kui te ei muretsenud 2009. aasta detsembri pärast, siis ei pea te ka muretsema 2012. aasta detsembri pärast. Joondumine võib tunduda mõnedele hirmutavana, tegelikult aga pole joondumised teadlaste jaoks olulised. Kui planeedid joonduvad või Päike joondub, ei teki mingeid erilisi jõudusid. See on omamoodi kummaline nähtus, aga mitte midagi tõeliselt teaduslikult huvipakkuvat.

Samuti on olnud muretsemist Maa pooluste vahetumise kohta. Keegi ei oska eriti hästi seletada, kuidas see võiks toimuda, ja kui te räägite Maa geograafilistest poolustest, siis need vahetuda ei saa. Pole kunagi vahetunud ega vahetu. Mõned inimesed aga tunnevad muret magnetpooluste võimaliku vahetumise üle. Magnetilise põhjapooluse ja lõunapooluse vahetumine leiab aset üks kord keskmiselt iga mõnesaja tuhande aasta jooksul.  Kuid pole põhjust arvata, et see juhtub aastal 2012, ja tegelikult puuduvad tõendid, et see tooks meile mingit kahju isegi siis, kui see toimuks. Mõned inimesed seostavad seda päikesetormide ideega. Jah, Päikese aktiivsus on maksimaalne iga 11 aasta järel ning maksimum võib kahjustada orbiidil paiknevaid satelliite. Ja me võime näha põhjavalgust ja virmalisi, aga tõeline kahju on väga väike. Ning järgmist Päikese maksimumi ei ole ennustatud mitte detsembriks 2012, vaid kevadeks 2013, lisaks on prognoositud, et see saab olema palju väiksem kui tavaliselt.

Veel kord, kogu jutt 2012-st on pettus. Võltsing. Pole midagi, mille üle peaksite muretsema. Ma saan küsimusi paljudelt inimestelt, kes on tõeliselt hirmul, isegi mõnedelt noortelt, kes ütlevad et nad kaaluvad enesetappu. See on tõesti kurb. Ja minu jutu mõte on lihtsalt selgitada, et probleemi pole olemas. Ja kõik see suur hulk materjale, mida näete internetist ja Youtube’ist ning kus inimesed väidavad, et meid ootavad ees hirmsad ohud ja inimkonna väljasuremine, on valed. Ärge muretsege 2012. aasta üle ning nautige aastat 2013, kui ta käes on.

Rõõm purustatud autost ja surnud lehmast

9. oktoober 1992 oli reede ning ühtlasi USA koolides ameerika jalgpalli võistluste päev. Just seetõttu olid sajad tuhanded inimesed Kentuckyst New Yorgini õhtul väljas liikvel ning paljudel olid kaasas videokaamerad. Nii juhtuski, et meteoor õnnestus jäädvustada tervelt 16 inimesel. Tulekera lendas õhtupimedas taevas kirde suunas kiirusega umbes 60000 km/h.

Õhutakistuse tõttu lagunes arvatavalt mitmetonnine meteoroid vähemalt 70 tükiks. Üles õnnestus leida vaid üks 12.4 kilogrammine meteoriit – see purustas New Yorgi osariigi Peekskilli linnakeses 17-aastase Michelle Knappi Chevrolet Malibu parema taganurga.

Mürina peale kodust välja tormanud Michelle leidis oma auto purustatuna ning selle kõrvalt veel sooja kivikamaka. Kohale tulnud kohalik politsei avas kriminaaljuhtumi, bensiinipaagi kahjustuse tõttu käis kohal ka päästemeeskond.

Michelle aga tajus endale süllelangenud õnne ning müüs vanaema käest 100 dollari eest ostetud 12 aastat vana auto edasi uhiuue auto hinnaga. Ostjad oskasid auto edasi teenima panna – seda esitleti maailmaturneel lisaks USAle veel Saksamaal, Prantsusmaal, Jaapanis… 2002. aastal oli auto oksjonil müügis alghinnaga 175000 dollarit.

Peekskilli meteoriidiauto tuuril Saksamaal (http://www.nyrockman.com/pages/peekskill-germany.htm).

Veelgi kallimaks aga osutus kivimeteoriit. Ka hetkel võib igaüks internetist osta 4.8-grammise tüki 900 dollari eest, mis teeb 12.4 kilogrammise meteoriidi hinnaks 2.3 miljonit dollarit. Kõrge hinna põhjustab mitte niivõrd meteoriidi unikaalsus, vaid sellega kaasas käiv lugu auto purustamisest.

Väljavõte veebilehelt: http://bigkahuna-meteorites.com/sales.html

Kel aga on kahju välja käia üle 10000 krooni 4.8-grammise autopurustaja tüki eest, võib alla 4000 krooni ehk 300 USD eest osta 19.5-grammise tüki Valera lehmatapjast.

15. oktoobri õhtul 1972. aastal kuulsid farmerid Trujillos Venezuelas vilinat ning järgmisel hommikul leidsid karjamaalt purustatud kaelaga surnud lehma. Selle kõrval lebasid 38, 8 ja 4 kilogrammi raskused kivikamakad. Farmerid olid taibukad saamaks aru, et tegu oli meteoriidiga. Imestust väljendamata sõid nad surnud lehma ära ning meteoriiditükid hoiti lihtsalt alles, kuni kuuldus jõudis kohaliku ülikooli astronoomini. Antud juhul tunnevad rõõmu surnud lehmast eelkõige lehma tapnud meteoriidi tükkidega kaubitsejad. Jällegi müüb eelkõige mitte meteoriidi haruldus, vaid legend.

Väljavõte veebilehelt: http://bigkahuna-meteorites.com/sales.html

Just selle lehma näol on tegemist ainukese kindlalt teadaoleva loomaga, mille meteoriit on tapnud. Ühtki kindlat meteoroidide inimohvrit läbi aegade teada ei ole, vastavaid märkmeid võib leida küll näiteks Hiina kroonikatest, aga kindel dokumentatsioon puudub.

Kindlasti on rahaga palju targemat teha kui osta autopurustaja ja lehmatapja tükikesi – kogumine ja kauplemine jääb kollektsionääride äritegevuseks ja hobiks. Eesti ala aga on leitud meteoriidikraatrite arvu ja säiluvuse poolest unikaalne. Kuigi autosid pole senini purustatud ega lehmi tapetud, on turismirõõmu looduses kuhjaga. Populaarteaduslik turismiinfo Eesti meteoriidikraatrite kohta on kättesaadav Eesti geoturismi veebilehelt.

Kas maavärinate inimohvrite arv suureneb ajas?

Perioodil 1900-2010 on maailmas 1300 inimohvritega maavärina tagajärjel hukkunud umbes 2.33 miljonit inimest. Täpset arvu on võimatu määrata, näiteks 1976. aastal Hiinas toimunud Tangshani maavärina hukkunute arvuks arvestati lõpuks 243000, kuigi Hiina valitsus teatas eelnevalt 655000 hukkunust. Kümne või enama hukkunuga maavärinaid on samal perioodil toimunud 564 ehk keskmiselt 5 aastas. Kokkuvõtvalt on perioodil 2001-2010 hukkunuid 770000 ehk 33% perioodist 1900-2010. Samas aastal 1900 elas maailmas 1.7 miljardit inimest, praegu aga ligi 7 miljardit ehk üle 4 korra rohkem.

Tähelepanuväärne on siiski, et periood 1991-2000 oli maavärinate inimohvrite poolest väga palju rahulikum, hukkunute arv oli alla 45000, sellele eelneval kümnendil (1981-1990) oli hukkunute arv 103000. Kui suvaliselt valida mingi teine kümnend vahemikust 1900-2010, kus hukkunuid oli mitmetes maavärinates väga palju, siis oleks see 1920-1929, kui hukkunuid oli 480000 (maailma elanike arvule ümber arvestades proportsionaalselt rohkem). Seega võib väita, et kümnend 2001-2010 on kujunenud ohvriterohkeks – seitsmes maavärinas epitsentritega vastavalt India 2001, Iraan 2003, Indoneesia 2004 (tsunami maavärina tagajärjel, ohvrid paljudes riikides), Pakistan 2005, Indoneesia 2006, Hiina 2008 ja Haiti 2010 on hukkunud 760000 inimest. Nii et viimast kümnendit iseloomustab mitmete tugevate maavärinate toimumine suure inimasustusega piirkonna lähistel või 2004. aastal vallandades sadu tuhandeid ohvreid põhjustava tsunami.

Üldse teadaolevat maavärinate ajalugu arvestades aga ei tohi loomulikult unustada 23. jaanuari 1556, kus Shaanxi maavärinas Hiinas oli hukkunuid arvatavalt üle 830000 (ja siis elas maailmas umbes 450 miljonit inimest).

Märgatav on ka ajakirjanduse huvi suurenemine maavärinate vastu – kajastamist leiab üha rohkem maavärinaid, kus ohvreid pole. Näiteks Postimehes ilmus 2001. aastal 14 uudist erinevatest maavärinatest, samas kui inimohvritega maavärinaid toimus 16, aastal 2007 aga käsitleti 37 maavärina toimumist, samas kui inimohvritega maavärinaid oli 11.

Summeerisin järgnevale diagrammile maavärinates hukkunute arvud aastakümnete kaupa.

Samas, normaliseerides need andmed Maa inimeste arvu suhtes on järgmisel joonisel kujutatud hukkunute arv kümnendil ühe miljoni inimese kohta.

Sellise võrdluse tulemusena ei ole olulist põhjust väita, nagu oleks maavärinate mõju inimohvrite seisukohalt ka viimasel aastakümnel olnud anomaalselt suur. Pigem näitab ajalugu ja praktika, et eriti arengumaades ei ole suudetud teha olulisi järeldusi minevikusündmuste taustal.

Lisada jääb, et 100 hukkunut miljoni inimese kohta kümne aasta jooksul on samas suurusjärgus kui näiteks Eestis inimohvrite arv liiklusõnnetuste tagajärjel miljoni inimese kohta ühe aasta jooksul.

Haiti maavärina põhjused ja tagajärjed

Järelkajaks Haiti 12.01.2010 maavärinale.

Põhja-Ameerika ja Kariibi laamade piiriala murranguvööndid läbivad Hispaniola ehk Haiti saart nii põhjast kui lõunast. Seda kahe murranguvööndi vahelist ala nimetatakse ka Gonave mikrolaamaks. Haiti pealinn Port-au-Prince paikneb sisuliselt otse lõunapoolses Enriquillo – Plantain Gardeni murranguvööndis. Laamade omavaheline liikumiskiirus (Kariibi laam lääne poole ja Põhja-Ameerika laam ida poole) on keskmiselt 20 mm aastas.

Eelmised tugevad maavärinad toimusid samas piirkonnas 1770. ja 1860. aastal – seega polnud ühtki inimest, kes oleks selles piirkonnas väga tugevat maavärinat kogenud, ammu elavatekirjas. Samas 1953. ja 1994. aastal toimusid Haitis samuti väheste inimohvritega maavärinad – magnituudidega 5.7 ja 5.4 ning vastavalt 2 ja 4 hukkunuga. Viimase kümnendi sündmustele keskendudes hirmutas saare idaosas paiknevat Dominikaani vabariiki 2004. aastal 6-magnituudine maavärin, mille hüpotsenter paiknes 18 km sügavusel ja epitsenter saare põhjarannikust 10 km kaugusel meres. See maavärin vallandas  vihmaperioodil tugevaid mudavoole, kokku kukkus kirik Vielle Cases. Saare lõunapoolset murrangut peeti teadlaste poolt pikka aega põhjapoolsest rahulikumaks.

Viimase 20 aasta jooksul Haitit räsinud teistest loodusõnnetustest on olulisemad orkaan Gordon aastal 1994 (1000 hukkunut), orkaan George aastal 1998 (üle 400 hukkunu ja 80% viljasaagi häving), troopiline torm Jeanne septembris 2004 (2500 hukkunut) ning koguni 4 orkaani (Fay, Gustav, Hanna, Ike) aastal 2008 (üle 800 hukkunu ja 60% viljasaagi häving).

Haiti laamtektooniline asend on iseloomustatud järgmisel kahel USA geoloogiakeskuse (USGS) poolt koostatud skeemil.

Kui mingis piirkonnas pole juba kaua aega maavärinaid olnud, räägivad geoloogid murrangu lukustumisest ning vastavalt seismiliste pauside teooriale tähendab see sageli, et pinged kuhjuvad ning on oodata ülitugevat maavärinat. Just sellise hoiatava ettekande 2.3 miljonilise elanikkonnaga Port-au-Prince’i kohta tegi Texase ülikooli geofüüsik Paul Mann märtsis 2008 Kariibi 18. geoloogiakonverentsil. Lisaks paikneb samas murranguvööndis Jamaica pealinn Kingston. Jaapani teadlased arvutasid Haiti maavärina järel maksimaalseks nihkeks hüpotsentri piirkonnas 5 meetrit ning liikumise kestuseks 16 sekundit.

12. jaanuaril 2010 toimunud maavärina magnituud Richteri skaalas, mis väljendab vabanenud energia hulka, ei olnud väga suur. Näiteks 2004. aastal Sumatra maavärin, mis vallandas 300000 hukkunut põhjustanud tsunami, oli magnituudiga 9.3, 2008. aasta Hiina Sichuani maavärina magnituudiks määrati 7.9. Richteri skaala ühikuid arvestades tähendab 1-magnituudiline erinevus 31.6 korda erinevat vallandunud energia hulka. Magnituudiga 9.0-9.9 maavärinate toimumissagedus on kord 20 aasta jooksul, magnituudiga 8.0-8.9 kord aastas ning magnituudiga 7.0-7.9 maavärinaid toimub igal aastal keskmiselt 18. Vallandunud energia hulka väljendatakse ka lõhkeaine TNT massile vastavas plahvatusjõus. Nii oli 2004. aasta Indoneesia maavärin vastav 67 gigatonnile TNT-le ja 2010. aasta Haiti maavärin 32 megatonnile, erinevus on üle 2000 korra.

Mis siis ikkagi põhjustas ülisuure inimohvrite arvu Haitis? Hukkunute arvuks on nüüdseks (kuu aega hiljem) määratud 230000.

Tegemist on nelja asjaolu kokkulangemisega. Esiteks vallandus energia maapinnale suhteliselt lähedal, maavärina hüpotsenter paiknes 13 km sügavusel. Teiseks, maavärina epitsenter paiknes väga lähedal Port-au-Prince’ile – sisuliselt kogu linn jäi epitsentrist mitte kaugemale kui 40 km. Kolmandaks, topograafiast sõltuvalt paiknesid väga paljud ehitised mäenõlvadel. Ning neljandaks ja kõige peamiseks ei oldud ehitiste rajamisel arvestatud maavärinaohuga. Läänepoolkera kõige vaesemas riigis Haitis on ehitusregulatsioonid ja järelevalve väga nõrgalt arenenud.

Haiti maavärin on põhjustanud ka konspiratsiooniteooriate jätkuvat vohamist ja seda koguni globaalsel poliitilisel tasandil. Venezuela president Hugo Chavez seostas Haiti maavärinat HAARP-iga (The High Frequency Active Auroral Research Program, USA lennuväe, mereväe, kaitseuuringute agentuuri ja Alaska ülikooli ühine ionosfääri uuringute teadusprogramm). Viidatakse Venemaa põhjalaevastikust lähtunud informatsioonile, mille kohaselt USA eesmärgiks oli HAARP-i abil rünnata Iraani, juhtus aga eksitus ning maavärin toimus Haitil…

Tegelikkuses on selge, et energia vallandumist võis selles piirkonnas oodata ning mida pikemalt pinged oleksid kuhjunud, seda suurem energiakogus oleks võinud vallanduda. Loomulikult oleks maavärin võinud toimuda mitte nii lähedal Port-au-Prince’ile. Aga sõltuvalt inimese asustustiheduse jätkuvast kasvu meie planeedil leiavad maavärinad suuremaid inimasustusi üles üha sagedamini.

Mis saab Haitist edasi, sõltub eelkõige ilmselt rahvusvahelisest abist. Miljonid inimesed on koduta ning vihmadeperiood on alanud – nii võib hukkunute arv kaudsete järelmõjude tõttu väga palju suureneda.

Kas pooldate tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis? Miks?

Küsimus on püstitatud ka energiafoorumis.

Paljud on väitnud, et tuumajaama rajamise korral Eestisse kolivad nad siit kohe minema… Küsimus on, kuhu? Arenenud riikide hulgas on tuumajaamadeta riike väga vähe – Taani, Norra, Austria, Uus-Meremaa, Austraalia, ka Läti… Lisaks on Taani ja Austria piiridel naaberriikide suured tuumajaamad ja Austraalias uraanikaevandused. Samas, kas muutuvas maailmas on oma tuumajaam Eesti jaoks parim lahendus või on paremaid alternatiive?

Nii imelik kui see ka ei ole, Eestis pole sellel teemal laia avalikku ja kirjalikult salvestatud tõsimeelset diskussiooni üldse toimunud. Seda ilmselt põhjusel, et Eestis puudub tõsine veebipõhine keskkonnafoorum.

Mõned poliitikud ja teadlased on olnud kutsutud telesaadetesse ning väljendanud kardinaalselt erinevaid seisukohti – ja uuesti laiali läinud. Ja nii uuesti, uuesti, uuesti… Roheliste erakond käivitas allkirjade kogumise tuumajaama vastu, tuues välja omapoolsed põhjendused – kuid ei avanud neid põhjendusi diskussiooniks. Nüüd on käivitatud allkirjade kogumine võimaliku Pakri tuumajaama vastu – jällegi ilma diskussioonita, kas siis üldse loobuda tuumajaamast, missugune oleks parem koht ja miks ning kuidas üldse on Eestis võimalik ületada NIMBY (not in my back yard, mitte minu tahaaeda) sündroomi.

Erinevalt enamikust arvamusteavaldajatest, kel tundub olevat kohe alguses oma kindel seisukoht, sean eesmärgiks viia läbi tõsiselt argumenteeritud arutelu, mille käigus peaks kasvama kõikide teadlikkus sellest, mida tuumaenergia kasutuselevõtt reaalselt ja tegelikult Eesti jaoks võib kujutada. Käivitatud on veebisait www.tuumaenergia.ee, millelt leiab rohkesti informatsiooni koos ülevaatega viimaste aastate kirjutistest meie meedias – nii poolt kui vastu.

Kui me ei soovi tuumaenergiat kasutada, peame vastama küsimusele – mis on alternatiiv? Põletada põlevkivi edasi ja tasuda keskkonnamakse, kui rahvusvaheline poliitmaastik need järjest tõusvas ulatuses kehtestab? Siin ei saa olla vastuseks, et tegeleme hoopis energiasäästuga. Energia säästmine on väga oluline küsimus. Samas me võime kuitahes kõvasti pingutada, kuid reaalsus on suhteliselt lihtne – kui sisemajanduse koguprodukt kasvab, siis kasvab ka energia tarbimine. Minu teada mitte ühelgi riigil pole õnnestunud seda tõsiasja muuta – Eestis kasvõi seetõttu, et pikemaajaline soov oma elamispinda tunduvalt suurendada ja elamistingimusi parandada on enamikul inimestel. Erineda võib vaid see, kuivõrd järsk energia tarbimise tõusugraafik SKP suurenedes on.

Niisiis, kas pooldate tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis? Miks?

Vastan ise oma teadmistele toetuvalt nii küsimustele kui kommentaaridele energiafoorumis ja oma blogi kommentaariruumis.

Kuidas orienteeruda keskkonnauudiste uputuses? Keskkonnafoorumi idee.

Veel mõni aeg tagasi uurisin innukalt olulisemaid keskkonnauudiste portaale ning huvitavamate artiklite ja ülevaadete korral püüdsin maailmas toimuvat Eesti lugejaskonnale edastada. Hetkeks on aga infoväli muutunud nii suureks, et parimagi soovi korral jõuab meieni vaid fragment toimuvast.

Lisaks rahvusvahelistele meediaväljaannetele on isetegevuslik inforuum tohutult paisunud. Piisab, kui heidate pilgu veebisaidile http://green.alltop.com/, mis koondab endasse erinevate keskkonnauudiste portaalide viimaseid sissekandeid. Ainuüksi sel kokkuvõtval lehel on üle 1500 keskkonnauudise.

Kui aga vaadelda eestikeelses inforuumis toimuvat, siis näiteks Eesti suuremad veebimeedia väljaanded delfi.ee (peamiselt Forte) ja postimees.ee püüavad köita lugejaid artiklite pealkirjadega ning kurioosumitega, toimetajatele on ülitähtis indikaator klikkide arv.

Tõsisematele lugejatele suunatud portaalidest Tartu Ülikooli novaator.ee püüab leida uudiseid, mis meie lugejatele huvi pakuks – samas tõlkeuudiste voog on 10 uudist nädalas, ülikooliga seonduvaid originaaluudiseid ilmub nädalas keskmiselt 3. Teadusuudiste voogu on viimasel kuul oluliselt suurendanud teadus.err.ee. Originaaluudised toodab ka teadus.ee.

Eesti keskkonnauudiste portaal greengate.ee teeb omakorda väljavõtte eelpool kirjeldatud väljaannete uudistevoost, kasutades valikul filtrit, mis klapib portaali omanike ja toimetajate maailmavaatega – lisades originaalartikleid. EPL veebiväljaanne lingib Novaatori uudistevoogu. Bioneer.ee-s on originaaluudiste ja tõlgenduste maht samuti olemas, lisaks töötab ka foorum, mis siiski eriti populaarseks kujunenud ei ole.

Samas on täielikult selge, et eestikeelsesse inforuumi jõuab väike ja juhuslik murdosa maailma keskkonnauudiste voost.

Jälgides eriti delfi.ee ja postimees.ee anonüümses kommentaariruumis toimuvat nähtub, et kommentaatorite üldine keskkonna-alane haridustase on madal, kuigi leidub ka inimesi, kelle arvamustel on jumet küll. Toimub diskussioon, kuid kommentaaride lugeja on üldistusi teha püüdes juhatatud pigem tupikusse kui põhjendatud arvamuseni. Kommentaariruumist mistahes järelduste tegemine ei kannata teaduslikkus mõttes mingit kriitikat, kahjuks aga kohtab üha rohkem järelduste tegijaid, kaasa arvatud väljaanded ise, tootes uusi üllitisi kui ’meie lugejate arvamusi’.

Hetkeseis on selline, et kui näiteks tehnika ja meditsiini valdkonnas on töötavad veebifoorumid, siis keskkonnaprobleemide valdkonnas hetkel suure külastuste arvuga haritud foorum kahjuks puudub. Nii greengate.ee, bioneer.ee, novaator.ee, teadus.err.ee kui teadus.ee on kommenteerimise ja diskussiooni osas jäänud suhteliselt steriilseks. Ehk oleks hea idee luua ühine keskkonnafoorum?

Samuti on eestikeelne Wikipedia jäänud nõrgukeseks, üha enam aga näen vajadust, et inimesed teeksid kõigepealt endale selgeks lihtsad entsüklopeediatõed ning alles siis süveneksid probleemide rägastikku. See käib osaliselt ka mõnede teadusuudiste tõlkijate kohta, kes võtavad uudise üks-üheselt üle ning ei kontrolli, kas äkki entsüklopeediline teadmistepagas sellega vastuolus on. Veebientsüklopeedia on ka keskkonnaharitust silmas pidades kohutavalt vajalik.

Minule isiklikult on keskkonnauudistega tutvumisel eestikeelsest inforuumist väljumine tõeliseks kergenduseks, sest nii haare kui loogilisus on rahvusvahelises ruumis niivõrd palju parem ja rahustavam. Samas oleks meil ka eesti keelset haritud inforuumi väga vaja. Veel kord, see võiks olla ühine foorum, kuhu keskkonnaprobleemidest huvitatud inimesed iga päev tahaksid minna ja ennast ka maailmas toimuvaga kurssi viia. Vajadusel ka vaielda, kasvõi niivõrd segastel ja emotsionaalsetel teemadel nagu kliimamuutused, kilekotid ja tuumaenergia kasutamine.

Isetegevuslikult on katseid olnud, näiteks http://keskkond.forumotion.net/, kuid kandepinda pole tekkinud.

Mida arvate? Ja kes pakuks välja lahenduse ja koha, kus oleks soov sisuliselt iga päev pisut kolada, infot saada ja diskuteerida ning millele tekiks ka kandepind?

Normaalseks muutumise aasta 6 muutust

Taasiseseisvunud Eesti sai mõned kuud tagasi täisealiseks. Ehk just seetõttu võiks 2010. aasta nimetada normaalseks muutumise aastaks, mil energiast pulbitsevad, kuid mõistuslikust küljest suhteliselt piiratud kombed ja tegevused muutuvad täiskasvanulikumaks. Näiteks võiksid toimuda 6 põhimõttelist muutust.

1. Eestlane olla on uhke ja hää, kuid planeet Maal on olemas veel ligi 7 miljardit inimest, kellega tuleb arvestada. Meedia vahendusel jõuavad meieni peaasjalikult vaid õnnetused ja katastroofid, mõrvad, valimistulemused ja ebaharilikud sündmused. Palju vähem teame kogu muu maailma erinevatest kultuuridest, mõtteviisidest, ootustest ja lootustest tuleviku ees. Kui meie meedia meid avaramaks ei muuda, siis muudavad inimesed ise – suhtlemine rahvusvahelise suhtluse internetivõrgustikes naeruvääristab erutumist kodukootud pseudostaaride käekäigust ja sissemurdmistest äärelinnade alkoholipoodidesse.

2. Loosung, mille kohaselt meie tulevikku päästab vaid tarbimise kasv, siirdub mudaliigasse. Kerkivad esile uued väärtused – normaalne ning tervislik toitumine, perekond, lemmikloomad, säästlikkus, keskkonnahoid. Ka uued parimad äriideed kerkivad just säästlikkuse ja alalhoiu baasilt.

3. Süsinikdioksiidi emissioonide, globaalsete kliimamuutuste, põlevkivi kasutamise ja tuumajaama loomise lõpmatutes vaidluses saadakse Eestis aru, et tegelikult väga häid lahendusi pole ja energia hinnatõus on paratamatu. Ärkamisaeg toimub biomassi baasilt. Mitte ükski vägi ei takista Eestis kasvatamast piisaval hulgal biomassi genereerimaks nii elektrit kui kütteks minevat soojusenergiat ühekorraga. Pole vaja võõrkultuure, mille külm ära võtab ja metsloomad ära söövad – kunagistel viljakatel põllumaadel, mis nüüdseks sööti on jäänud, saab kasvatada vastupidavaid kodumaiseid energeetilisi kultuure. Parimad lahendused tuleb välja töötada igas regioonis eraldi, nagu näiteks ungarlastel on biogaasi tootmise jaam, mis kasutab põllumajanduspiirkonna orgaanilisi jääke, mille süsinikdioksiidi kokkuhoiukvoot müüakse maha austerlastele ja mille töötajatest enamuse moodustavad vangid.

4. Saadakse aru, et ei ole mõtet osta maja, mille energiavajadus võiks olla 5 korda väiksem, mille kraanist tulev vesi on teadmata kvaliteediga, mille materjalidest erituvad gaasid võivad olla tervist kahjustavad ja mis võib laguneda juba mõne aasta jooksul. Kui me ostame auto, siis huvitab meid nii vastupidavus, suurus, mugavus, kiirendus kui kütusekulu. Samasugune mõtteviis rakendub kinnisvarale ning müüja peab vastavate uuringute tulemused veenvalt ostjale esitama.

5. Paraneb ettevõtjate rahvusvaheline konkurentsivõime – maandatakse riskid, mis on seotud vaid ühe või paari väliskontaktiga, kellele tehakse allhanget ja mille äralangemisel tuleb töötajad lisada töötute armeesse. Uute edukate ettevõtete loojad mõtlevad juba algusest peale globaalselt – orienteeritus Eesti turule jääb varem või hiljem kitsaks. Areneb mõtlemisvõime – tehes kvaliteetseid vastutooteid importtoodetele. Loodetavasti tuleb turule näiteks esimene Eesti kassiliiv.

6. Rassistlik ja inimvihkajalik anonüümne kommenteerimine internetis kaob. Iga sõna kirjutamine tähendab täielikku vastutust. Hetkeolukord on vägagi keeruline – väga paljud inimesed võtavad internetikommentaare tõsiselt unustades selle, et kommentaariumis õilmitseb teatud kontingent inimesi, kelle produktsioon läheneb Honore de Balzaci omale, samas kehastuvad sapipritsijad sageli veelgi jõhkramateks kui nad tegelikult ongi. Arvatavalt isiku ilmsikstuleku korral palutaks siiralt andestust… Aeg on kogu see jama lõpetada.

Ajalugu saab olema minu vastu helde, sest kavatsen seda ise kirjutada

Paljud Winston Churchilli tsitaadid ajavad ikka ja jälle muigama, samas paljastavad ka meie igapäevast tööd ja elu. Kasvõi pealkirjas olev ‘History will be kind to me for I intend to write it’. Alljärgnevalt on toodud valik Churchilli tsitaate. Kas ja kui palju sellest õppida – jääb igaühe enda otsustada.

1. Tulevik ja olevik

Kui me avame tüli mineviku ja oleviku vahel, leiame peagi, et oleme kaotanud tuleviku.

Poliitikul peab olema võime ennustada, mis juhtub homme, järgmisel nädalal, järgmisel kuul ja järgmisel aastal. Lisaks peab poliitikul olema võime seletada, miks kõike seda ei juhtunud.

2. Innovatsioon

Peame hoiduma tarbetust innovatsioonist, eriti kui seda juhib loogika.

Kunst ilma traditsioonideta on nagu lambakari ilma karjuseta. Kunst ilma innovatsioonita on nagu surnukeha.

3. Juhtimine

Pidevad ja jätkuvad jõupingutused on meie potentsiaali avamise võti, mitte meie tugevused ega intelligentsus.

Eksperdid peaksid olema kraani juures, kuid mitte kunagi tippjuhid. (Experts should be on tap but never on top.)

Kuitahes ilus ka strateegia ei oleks, peaksite vahetevahel ka tulemusi vaatama.

Mulle meeldivad sead. Koerad vaatavad meie peale üles. Kassid vaatavad meie peale alla. Sead kohtlevad meid kui võrdseid.

Mulle ei tee kunagi muret tegutsemise tulemused, mulle teeb muret ainult tegevusetus.

Edu on sammumine läbikukkumiselt läbikukkumisele kaotamata seejuures entusiasmi.

Me anname kuju uutele ehitistele. Hiljem kujundavad ehitised juba meid endid.

Avalikku arvamust pole olemas. On olemas vaid avaldatud arvamus.

Ära kunagi diskuteeri ahviga, kui toas on ka leierkastimees.

4. Vaikimine ja rääkimine

Kui kotkad on vait, hakkavad papagoid vatrama.

Liiga sageli on tugev ja vaikne mees vaid sellepärast vait, et ta ei tea, mida öelda. Ning tal on tugeva mehe reputatsioon vaid seetõttu, et ta on olnud vait.

5. Suhtumine töösse ja tegemistesse

Pessimist näeb igas võimaluses raskusi. Optimist näeb igas raskuses võimalust.

Pole küllaldane anda endast parim; mõnikord tuleb teha seda, mis on vaja.

Kui te võtate tehtud vigade kaitsmise hoiaku, pole asjade paranemiseks mingit lootust.

On väga hea olla aus, kuid samal ajal on väga tähtis, et teil oleks ka õigus.

6. Kriitika ja õpetamine

Kriitika üle ei pruugi saada kokkuleppele, kuid see on vajalik. Kriitika täidab sama funktsiooni, mis valu inimese keha puhul – äratades tähelepanu ebatervest seisundist.

Isiklikult olen ma alati valmis õppima, kuigi mitte alati ei meeldi mulle, et mind õpetatakse.

7. Muretsemine elu üle

Vaadates tagasi elu probleemidele mäletan üht vanameest, kes ütles oma surivoodil, et tema elus oli väga palju muret ja häda, millest enamust iialgi ei juhtunud.

Laias laastus võib inimesed jagada kolmeks: ühed, kes tapetakse arvetega, teised, kes muretsevad end surnuks ja kolmandad, kes surevad igavusest.

8. Dokumentide sisu ja pikkus

Palun olge nii kena ja pange oma järeldused ja soovitused ühele leheke oma aruande algusesse, siis ma võin seda isegi lugeda.

Selle dokumendi pikkus kaitseb seda hästi lugemise riski eest.

9. Golf, sõda ja poliitika

Golf on mäng, mille eesmärgiks on lüüa väga väikest palli veel väiksemasse auku relvadega, mis on selleks otstarbeks eriliselt viletsalt disainitud.

Parim kaitse õhurünnaku vastu on hävitada vaenlase lennukid võimalikult lähedal nende lähtepunktist.

Sõjas sureb inimene vaid korra, poliitikas palju kordi.

Parim argument demokraatia vastu on viieminutiline jutuajamine keskmise valijaga.

10. Maksupoliitika

Rahvas, kes proovib end maksude kaudu küllusesse viia, on nagu mees, kes seisab ämbris ja püüab end sangast õhku tõsta.

Head maksu ei ole olemas.

11. Britid ja ameeriklased

Britid on maailmas unikaalsed. Nad on ainsad inimesed, kellele meeldib kirjeldus, kui halvasti asjad tegelikult on – soovides kuulda ka halvimat.

Ameeriklaste peale võib alati loota, et nad teevad õiget asja – peale seda, kui nad on proovinud ära kõik muu.

USA on nagu hiigelsuur boiler. Kui sinna alla on tuli tehtud, on genereeritud energia hulk piiramatu.

12. Winston Chruchilli alkoholilembus ja kuulsad ütlused naistele

Leedi Nancy Astor: ”Winston, kui sa oleksid minu abikaasa, ma mürgitaksin sinu tee.” Churchill: ”Nancy, kui ma oleksin sinu abikaasa, ma jooksin selle tee ära.”

Mrs Braddock: ”Oled purjus, Sir Winston, vastikult purjus.” Churchill: “Jah, Mrs Braddock, ma olen purjus. Aga sina, Mrs Braddock, oled kole ja vastikult paks. Ning mina, Winston Churchill, olen homme hommikul kaine.”

Jätke alatiseks meelde, et olen võtnud alkoholist välja rohkem, kui alkohol on välja võtnud minust.

13.Ei kommenteeri

“Ei kommenteeri” on suurepärane väljend. Kasutan seda ikka ja jälle.

14. Tsitaadid

Harimata inimesele teeb kuulsate inimeste tsitaatide lugemine palju head.

Allikas: veebisait http://thinkexist.com/quotes/

Pilt: Wikipedia