Sõda prügila vastu: uus vaatus

Politseieskordi saatel liikuvad prügiautod on jällegi saanud Itaalias Campania regioonis reaalsuseks. Napoli tänavad on kaetud prügiga, eeslinnades mässavad inimesed ehitavad barrikaade. Puhkenud on tulekahjud, mis suurendavad riske veelgi – prügi põlemisel tekkivad dioksiinid kuuluvad kõige ohtlikumate keskkonnamürkide hulka. Prügiautosid on hävitatud juba kümnete kaupa. Vanemad on oma lastele kooli järele läinud, et nad ei satuks vägivalla keskele.

http://www.ecologiae.com/terzigno-discarica/24754/

Süüdistused rahvusvahelises meediaruumis lendavad jällegi kohaliku maffia Camorra suunas, mis olevat huvitatud vaid kasumist ja ei hooli inimestest. Tegelikkuses on probleemid pigem tehnoloogilist laadi. Campania regiooni prügiprobleem pidi lahenduma prügipõletustehaste käikulaskmise abil Acerras, paraku on tekkinud olulised hilinemised. Seniks aga tuleb prügi kusagile ära paigutada – linnaelanike seisukohalt peavad tänavale paigutatud prügikotid kusagile lihtsalt kaduma…

Rahutuste tekke otseseks põhjuseks on Terzigno lähistel paikneva Vitiello karjääri prügila avamine, kuna prügi lihtsalt ei ole kuskile panna – naaberregioonid on prügi vastuvõtmisest keeldunud. See sisuliselt Euroopa suurim prügila paikneks Vesuuvi rahvuspargi äärealal 800 m kaugusel Terzignost.

http://vesuvionline.ilcannocchiale.it/2010/09/19/gli_scellerati_delbuongoverno.html

Väikelinn Terzigno paikneb Napolist 20 km ida pool – sisuliselt Vesuuvi jalamil ning teisel pool vulkaani. Niivõrd tihedasti asustatud piirkonnas on prügilate asukohtade leidmine lihtne – ainsateks võimalikeks kohtadeks on ammendatud kaevandused. Nii tekkiski plaan põletustehase hilinemise tõttu viia prügi Vitiello karjääri Terzigno lähistel. Vulkaani nõlvale rajatud prügila puhul kardetakse nii vee- kui õhureostust.

http://212.239.51.17/terzigno/img/public/panorama_terzigno.jpg

Väljavõte: Google Maps

Kogu Terzigno on jalgel, rahutused on levinud ka naaberlinna Boscorealesse. Naised, lapsed ja vanurid kogunevad rahulikult, noormehed aga purustavad poeaknaid, süütavad prügiautosid ning põletavad Itaalia lippe.

Peale uudist, et öö kattevarjus on prügiautod oma koormad karjääri tühjendanud, algas rünnak. Via Passantil tõkestati autode tee ning rünnati nii kivide kui süütepudelitega. Kakskümmend autot pääsesid politseieskordi all läbi, kaheksa langesid rünnaku ohvriks. Autojuhid põgenesid paanikas. Mitmed politseinikud on saanud vigastusi. Ainsaks olukorra lahendajaks arvatakse jälle olevat peaminister Silvio Berlusconi – täpselt nagu 2007-2008 prügisõjas. Tänu eelmise prügisõja ajutisele lahendamisele kindlustas Berlusconi endale eelmistel valimistel võidu. Nüüd lubas ta Terzignole rahalist kompensatsiooni, kuid kohalikud juhid keeldusid, lubades oma territooriumi iga hinna eest kaitsta.

Blokaadi tulemusena on Napoli tänavatele kuhjunud juba 2400 tonni prügi.

Sekkunud on ka Rooma paavst Benedictus XVI, kes on öelnud, et uudised on alarmeerivad ning olukorrale tuleb leida õiglane lahendus kõikide osapoolte heas tahtes ja koostöös.

Lisaks ei maksa unustada, et ka Vesuuvi aktiviseerumise oht lähiaastatel on küllaltki suur… Aastal 79 toimunud Vesuuvi purskes oli Terzigno tõenäoliselt üks esimesi, mille kuum tuhapilv hävitas.

Meenutuseks kirjutis eelmisest prügisõjast.

VIDEO: MÄSS

VIDEO: DEMONSTRATSIOON JA PÕLETATUD PRÜGIAUTOD

VIDEO: ÜLEVAADE VITIELLO KARJÄÄRIST

Allikad:

http://altocasertano.wordpress.com/category/speciale-emergenza-rifiuti-campania-caserta-napoli/

http://www.corriere.it/International/english/articoli/2010/10/22/terzigno-trash.shtml

http://news.yahoo.com/s/afp/20101023/ts_afp/italyenvironmentprotest_20101023175758

Tants kilekottide ümber

1970-ndate teine pool. Tuttav soomlane tõi Tallinnasse välismaa kilekoti. Uhkelt marssis tubli eestlane oma kilekotiga tööle, kooli, kauplusse. Kilekoti sangade katkiminek oli tõsine katastroof. Sageli pandi välismaise kilekoti sisse kodumaine kilekott – siis ei saanud sangad nii kergesti katki minna. Vahetevahel küll jäi pilk soomekeelsele kirjale ’Älä heittää kassia luontoon, käyttää jätepussina.’ Lahe, väljamaakeelne kiri ka peal. Kuigi kummaline. Ära viska kotti loodusesse, kasuta prügi väljaviimiseks…

2010. Võitlus kilekottide vastu on viimas kilekoti maksu kehtestamiseni. Nii saab kilekotist võrreldes omahinnaga sisuliselt kõige kõrgemini maksustatud toode. Samas on maailmas ühe kauplusest kaasa saadud või ostetud kilekoti keskmiseks kasutusajaks 12 minutit ja on arvutatud, et taaskasutust leiab 0.5-3% kilekottidest. Taaskasutus on lihtsalt kordades kallim võrreldes uute toodete valmistamisega.

Kokku tarbitakse maailmas hinnanguliselt 500 miljardit kuni 1 triljon kilekotti aastas – igas minutis üle miljoni kilekoti. Keegi ei oska seda arvu isegi 100 miljardi täpsusega öelda. Ühe polüetüleenist kilekoti lagunemine keskkonnas võib võtta heade lagunemistingimuste korral aega umbes 20 aastat, halvemal juhul aga üle 1000 aasta. Looduspilt, mille osaks on kilekotid, on piisavalt jube. Üheks kilekoti põhiprobleemiks ongi edasi kandumine tuulega. Loomad kannatavad otsest kahju – kilekott laguneb looduses väiksemateks tükkideks, mis võivad loomi söömise korral mürgitada. Välja on arvutatud, et ookeanide igal ruutkilomeetril hõljub umbes 18000 plastikutükki ning et 10% toodetud plastikust jõuab ookeanidesse. Tekkinud on ka terved prügisaared.

Mida teha? Parimaks lahenduseks ei ole kilekottide keelustamine, sel juhul on asendustoodeteks näiteks ühekordsed paberkotid. Paberkoti puuduseks on kasutuskõlbmatuks muutumine niiskumise või vigastumise tõttu ning nende kasutusaeg ei pruugi olla kilekotist suurem. Tänapäevases ühiskonnas on ka ülimalt raske end tagasi mõelda olukorda 30 aastat tagasi, kui iga kilekott oli väärtus omaette. Samas ainsaks loogiliseks lahenduseks on mistahes materjalist kandekottide paljukordne kasutus.

Keskkonnahoidlikkuse seisukohalt ongi kõige tähtsam parameeter aeg, mille jooksul me üht või teist toodet kasutame. Näiteks kui meil on vastupidav kilekott, mida me kasutame pikema perioodi jooksul poes ostusid tehes ning lõpuks kasutame seda ka prügikotina, tagades, et kilekott kindlasti kohe mujale keskkonda ei satu, siis sellest rohelisemat käitumist on raske soovitada. Kahjuks rebenevad paljud meie kauplustes pakutavad kilekotid sageli juba enne kauplusest väljumist.

Üleminek biolagunevatele kilekottidele on igati tervitatav. Kuid termin ’biolagunev’ tähendab sageli vaid seda, et kilekott laguneb kiiremini kompostimisel ja prügilas. Tean kaubandusketti, mille väitel tema plastikust kotid lagunevad looduses kuumuse, päikese UV-kiirte ning tuule mõjul vähem kui kahe aastaga. Olen ühe sellise kotiga toimuvaid muutuseid jälginud juba üle aasta ning peale trükivärvi tuhmistumist ei näita kott küll mingeid olulisi lagunemise märke. Ning kui kunagi lagunema hakkabki, on probleem ikka sama – see ei haihtu ju korraga, vaid laguneb kõigepealt väiksemateks osadeks, mis kanduvad tuulega laiali. Kui aga kilekott on juba ükskord maetud koos kogu muude jäätmetega prügilasse, kas see, kui kiiresti ta seal laguneb, on kõige olulisem – arvestades, et prügilad on planeeritud prügi muust maailmast isoleerima tuhandeteks aastateks? Kui inimene kasutab biolagunevaid kilekotte ja ikkagi laseb need loodusesse tuultega vabalt lendlema, siis realiseerub biolagunevus alles aastate möödudes.

Kilekoti maks hakkab kindlasti piirama müüdavate kilekottide arvu ja sellega võiks otsekui rahul olla. Tundub, et teist teed ei ole – me ei suuda tarbijamentaliteediga ühiskonnas mõtteviise muuta. Lisaks peaks teatud lisa laekuma ka riigieelarvesse. Kuid selline majanduskäitumise pealesurumine kannab endas sõnumit, et muudatused mõtteviisis ei pruugigi olla vajalikud. Samuti ei kehti maks ju väikestele pakendikottidele, prügikottidele jne. Kui saadav tulu rakenduks loodushariduse arendamiseks ja tarbijakäitumise muutmiseks ka laiemas mõttes kui ainult kilekotid – kasvõi leidmaks kõige efektiivsemad meetodid, kuidas vähendada prügi jätkuvat tassimist metsa alla, siis oleks kasu meie keskkonnale mitmekordne.

Miks siis ikkagi peaks kilekotte vähem kasutama ja jälgima iga ostetud kilekoti edasist saatust? Ehk aitab seda mõista järgmine pildiseeria.

Kokkuvõtteks: kõige olulisem on kasutada ükskõik missugust kandekotti palju kordi, kasutada kilekotte näiteks prügikottidena ja tagada, et ükski teie valduses olev kilekott loodusesse ei pääse.

Charles Moore/The Algalita Marine Research Foundation

http://ext.morainevalley.edu/green/?p=46

http://www.green-england.co.uk/articles/Negative_Impact_of_Plastic_Bags

http://www.vaporsmagazine.com/2008/07/skip-the-plastic-get-the-paper-use-the-latex/

http://www.morsbags.com/html/

http://maaelu.postimees.ee/060408/esileht/arvamus/322125_foto.php Foto: Toomas Huik

Eesti minevikupärand – 17 ruutkilomeetrit asbesteterniidist katuseid

Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonnas koostatud hinnangu kohaselt on Eestis veel umbes 17 miljonit ruutmeetrit ehk 17 ruutkilomeetrit asbesti sisaldavaid eterniitkatuseid, sellest 6 ruutkilomeetrit elamutel, 6 ruutkilomeetrit abihoonetel ja 5 ruutkilomeetrit põllumajandushoonetel. See võrdub enam kui 260000 tonniga!

Kohe alguses tuleb rõhutada, et ei tohi teha liiga asbestivabade eterniitkatuste pakkujatele. Eterniidiks nimetame tsementkiudplaate ja kui need ei sisalda asbesti, siis võib olla tegemist väga hea valikuga. Hetkel seostavad paljud oma alateadvuses mõiste ’eterniit’ kohe asbestisisaldusega ja terviseohuga. Asbesti sisaldava eterniidi rõhutamiseks võiksime kasutusele võtta sõna ’asbesteterniit’.

Asbestiga seonduvatest ohtudest olen juba kirjutanud.

Kui rohkesti asbestikiudusid satub inimese kopsu, võib tekkida mitmeid ravimatuid haigusi. Asbesti kasutamine on ainuüksi USA laevaehituses hinnanguliselt põhjustanud või põhjustamas umbes 100000 inimese enneaegse surma, kuna asbesti kasutati tuhandete tonnide kaupa torude, katelde, mootori ja turbiinide isoleerimiseks. II maailmasõja ajal oli USA sõjalaevaehituses umbes 4.3 miljonit töötajat, iga tuhande töötaja kohta 14 töölist suri mesotelioomi tagajärjel – see on kopsukelme- või kõhukelmekasvaja, mille tekke põhjuseks on peaaegu alati kokkupuude asbestiga.

Asbesti terviseriskide tõttu ohustatud kutsealadeks on näiteks torulukksepad, soojustehnikud, elektrikud, tislerid, vaip- ja muude põrandakatete paigaldajad, sisekujundajad, hooldustöötajad, majahoidjad, katusepaigaldajad, koristajad ning muud kutsealad, mille puhul on vaja pääseda ligi või lammutada katusetühimikke, alusplaate ning muid nn varjatud alasid.

Eestis kasutati asbesti peaaegu terve sajandi jooksul, eriti intensiivselt aga eelmise sajandi teisel poolel, kui hoogustus elamuehitus ning rajati elektrijaamu ja teisi suuri tööstusettevõtteid. Aastatel 1962-1995 toodeti Kundas asbesttsementplaate ehk asbesteterniiti ning selle toormeks kasutati aastas 6000-8000 tonni Venemaalt sisse veetud krüsotüülasbesti.

Missugune on siis asbesteterniitkatuste võimalike terviseriskide loogika?

Kui katus on terve ja peab veel vastu, siis midagi karta pole vaja. Mistahes tegevuste puhul aga tuleb hoiduda sellest, et tekiks asbesti sisaldav tolm, mis satub inimese kopsudesse.

Kuidas tolm võib tekkida, on samuti loogiline – näiteks määrdunud või sammaldunud katuste puhastamisel traatharjaga, katuseplaatide lõikamisel ja purustamisel jne.

Paratamatus on see, et lähimate aastakümnete jooksul on meil vaja kõik asbesteterniitkatused välja vahetada või vanad hooned lammutada. Kui asbesteterniidi plaadid eemaldada ja paigutada tavajäätmete prügilasse, siis erilisi keskkonnaohtusid kartma ei pea – kui tolmu ei teki, siis asbestikiudude sattumine inimeste kopsudesse on välistatud. Näiteks mõjud põhjaveele sisuliselt puuduvad, asbesteterniidi tükid lahustuvad väga vähesel määral, kiudude edasikande probleemi ei ole.

Et kaitsta paremini oma inimeste huve, peaksid kohalikud omavalitsused jäätmejaamade kaudu paika panema kodumajapidamiste asbesteterniidi vastuvõtusüsteemid ning küsima selleks Keskkonnainvesteeringute Keskuselt toetust. Selline võimalus on omavalitustel olemas ning parim oleks, kui seda tehtaks regioonis ühiselt. Sel juhul ei peaks inimesed asbesteterniidi äraandmisel jäätmejaamas tasu maksma.

Kokkuvõteks piisab ühest lausest – katuste remontimisel või väljavahetamisel hoidke end asbesteterniidi tolmu eest!

Päevakorral: keskkonna-varjupaiga taotlemine Euroopas

Napoli lähedal nn ‘Surmakolmnurgas’ elav abielupaar palus Shveitsilt asüüli terviseriskide tõttu. Illegaalsed prügilad Napoli lähistel on ka mitmete uuringute alusel tõsiseks ohuks kohalikele elanikele.

Sergio Sedia elab oma abikaasa Giuliaga linnas nimega Cimitile, mida ümbritsevad Itaalia parimad põllumaad. Sellest hoolimata on samasse piirkonda juba üle 20 aasta salaja kuhjatud tuhandeid tonne tööstusjäätmeid. Eriti kardab Sergio asbesti, pliid ning dioksiine. Oma veel sündimata lapsele elamisväärse elukeskkonna tagamiseks otsustatigi Shveitsi kasuks, kuna lisaks jäätmetele peetakse vaenlaseks ka Itaalia riiki, mis jätkuvalt ei pööra probleemidele küllaldast tähelepanu.

Esimene asüülitaotlus lükati tagasi põhjendusega, et reostuse kohta puuduvad ametlikud andmed ning Itaalia on õigusriik. Perekond on pöördunud Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) poole, olles pannud kokku tunnistajate ütlused ning meediaartiklid.

Soovitan lugeda ka varasemat kirjutist Napoli prügiskandaali kohta.

Maailma reostatuim jõgi

Sellele tiitlile kandideerib Citarumi jõgi Indoneesia pealinna Jakarta lähistel – kunagine kalapüügivõimalusi pakkuv merelindude toitumiskoht ja turistide meelispaik on asendunud 9 miljoni inimese ning sadade tehaste jõeprügilaga. Kui mehed poleks paadis, võiks kaugelt vaadates arvata, et tegu on maismaaga – nii paks on prügikiht vee peal.

Võimalikke haigusi trotsides leiavad prügist elatuvad inimesed nädalas Eesti rahas umbes 50 krooni vääringus plastpudeleid, puitmaterjali (näiteks toolijalgu) ning kummikindaid. Tekstiilitööstus paiskab vedeljäätmed takistamatult jõkke. Prügikogumist piirkonnas lihtsalt ei toimu. Ekspertide arvates ummistab prügi peagi ka Sagulingi järve suurima hüdroelektrijaama.

Ettepanek uusprojektiks: tööle prügikaamera

Üks Eesti populaarsemaid veebilehti on Looduskalendri metsakaamera, kust igaüks saab jälgida, kuidas metsanotsud, põdrad, kährikud ja rebased süüa nosivad. Kampaania Teeme Ära! raames on plaanis 3. mail 40000 vabatahtliku osalusel koristada 7000 tonni sodi. Käimas on laiaulatuslik kaardistamine. Hea meelega läheksin isegi näiteks Trepimäe ümbrust koristama.

Samas võib üsna kindel olla, et paljud kohad täituvad prügiga uuesti. Ise hindasin selliste inimeste arvuks Eestis, kes prügi metsa alla viivad või peale söömist-joomist maha jätavad, umbes 80000. Keskkonnageoloogia tudengid pakkusid veelgi rohkem. Seega tundub proportsioon olevat reostajate kasuks.

Mõte on koristatud kohta üles panna prügikaamera, mille abil kogu rahvas saab vaadata, kuidas prügi kuhjamine loodusesse toimub. Sarnaselt metsakaamerale saab koostada prügikuhjajate kirjeldused ning jälgida nende käitumist.

Näiteks:

18. juuni

Kaheksast oli metsa alt jooksumüdinat kuulda. Eks kontrolliti olukorda ja alles siis tuli kuuene kamp mehi metsa alla prügiplatsile. Kehtivad vanasõnad – loodus tühja kohta ei salli ning kus juba on, sinna tuleb ikka juurde. Autost kanti välja suured kotid ehitusprügiga ning visati metsa alla.

Enne üheksat oli tore vaadata, kuidas päris ilus naisterahvas peatas auto ning tõi metsa alla oma söögijäänused. Poole kümnest ei vaevunud punane auto isegi peatuma, kilekott lennutati välja otse autoaknast.

Pildid kunagisest Eesti ilusast kohast

Kas keegi tunneb ära? Mina mäletan seda kohta 1970-ndate lõpust, oli ilu ja melu. Hetkel on varemed ning suvel kaugele üle vee kaikuv valjuhäälne jauramine, mille tulemus väljendub pohmas peaga metsa alla unustatud pakendites. Läheduses on ka kunagine kuulus pioneerilaager, mis hetkel samuti lagunenud ja räämas. Mitte kaugel avati küll uus eurostiilis puhkekeskus – palkpaviljon, kaks istumis- ja lõkkekohta, võrkpalliväljak. Aga need varemed nagu ootaksid kedagi… Ei tea ainult keda.

Nagu ka kommentaatorid ära tundsid, tegemist on Võrtsjärve-äärse Trepimäega Rannu vallas. Kuna koht ise on kunagise lauluväljaku varemete ja kemmergu tõttu räämas, siis ilmselt tekitab see ka vastava mentaliteedi – nii peopidamise kui prügikuhjamise osas. Olen Võrtsjärvel varahommikuti kalal olnud ning muusika ja räuskamine loob erilise kalapüügimeeleolu. Ning hiljem pole põhjust vaatamagi minna, kas suvituskohta ka korrastada sooviti. Mõned hoolikamad pakivad oma saasta mustadesse prügikottidesse ning ei arvesta sellega, et loomad on need peagi lõhki kiskunud ning laiali kandnud, nagu ka kolmandal pildil näha võib. Samas Vehendi puhkekeskuses hoitakse korda.

Kes on need, kes jätavad prügi loodusesse?

Enne ei muutu midagi, kui selliseid inimesi Eestis lihtsalt enam ei ole. Ka puhastada on loomulikult vajalik, aga reostajad pole endiselt kadunud. Kas on probleem mentaliteedis või harituses?

Tavalisemaid lagastajaid on ilmselt kahte tüüpi:

1) süüdimatult prügi loodusesse sokutajad, keda on väga sageli võimalik prügi sisu järgi ka tuvastada (mõni leheke nime ja aadressiga on sageli hulgas);

2) lõbusad seltskonnad, kes peale looduse kui tasuta hüve nautimist otsustavad oma naudingute käigus tekkivad jäänused maha jätta.

Pakuksin laest, et inimesi, kes eelpool nimetatud viisil oma tulevikus suure tõenäosusega veel loodust lagastavad, on Eestis veel umbes 80000. Kas keegi oskab pakkuda parema arvu ja viisi, kuidas seda arvu vähendada?

Otsisin üles ka oma lapsepõlvelemmiku – Herluf Bidstrupi karikatuuri ühest toredast perekonnast. Eriti tore on see väike poiss, kes viimasel pildil rõõmsalt hüpleb ja tunneb siirast rõõmu kordaläinud päevast.

Napoli prügiskandaal – ka see on Euroopa Liit!

Reutersi andmetel on 2008. aasta algus Itaalia linnas Napolis täis tuledevärki. Aga see pole mitte ilutulestik, vaid põleb protestijate poolt süüdatud prügi – selline põlemine on dioksiinide levikuohu tõttu eriti ohtlik.

Linna lõunaossa on akumuleerunud õlgadeni kõrguvad hunnikud mädanevat prügi, kus rotid on end mõnusasti sisse seadnud. Juba 14 aastat kestva eriolukorra prügi suhtes pidi lahendama jäätmete põletusjaam, kuid selle avamine nihkub järjest edasi. Linnaametnikud otsustasid seetõttu avada vana 1996. aastal suletud prügimäe – otsus, mis linnaelanikud lõplikult välja vihastas.

Tundub, et Sopranode filmis nähtud prügivedamise ja maffia seosed on Napolis realiseeritud ülivõrdes. Keskkonnakaitse grupeeringu Legambiente andmeil on sealne illegaalne prügikõrvaldamine tööstusharu, mille väärtus on umbes 5.8 miljardit eurot. Maffia poolt korraldatud prügi illegaalne matmine ja põletamine on reostanud ümbruskonna nii tõsiselt, et Campania regiooni mõnedes osades on elanike risk haigestuda maksavähki 2-3 korda suurem kui mujal Itaalias.

Ka Euroopa Komisjon on Itaalia valitsust hoiatanud kohtuasja algatamise võimalusega. Komisjoni eestkõneleja keskkonnaküsimustes Barbara Helfferich ütles, et viimase aja arengud on Komisjoni ärevusse ajanud ning lähinädalatel süvenetakse probleemi lähemalt. Kuid teadaolevalt on ‘eriolukord’ kestnud juba ju 14 aastat! 

Reostuse mõjust põhjaveele

Eestis on palju piirkondi, kus vanad sõjaväeobjektid, vanad prügilad, lekked katlamajadest ja tööstusettevõtetest jne kujutavad põhjaveele ohtu. Annan lihtsustatud pildi kõige olulisemast – kuidas reostus põhjavees levib.

Esimesel pildil on välja toodud nn klassikaline juhtum: prügila põhi laseb vett läbi ning reostus pääseb põhjavette. Uued prügilad planeeritakse Eestis vettpidava põhjakihiga, vanu aga on sadu ja nende sulgemine seisneb tavaliselt vaid haljastamises. Kõigepealt kulub teatud aeg, mille jooksul reostus põhjavette jõuab – selline inkubatsiooniaeg võib kesta aastaid ja kümneid aastaid. Põhjavees hakkavad vees lahustunud ained levima kindlas suunas vastavalt põhjavee liikumise suunale. Seega, kui antud joonisel oleks üks kaev prügilast vasakul ja teine paremal, siis parempoolses kaevus suure tõenäosusega kunagi vees lahustunud ohtlike ainete sisaldus prügila mõjul ei suureneks. Sellel pildil levib reostus liivakihis ning vee liikumise keskmist kiirust liivas arvestades pakun, et selline pilt võiks avalduda kusagi 50-150 aasta pärast – reostus on levinud umbes poole kilomeetri kaugusele ning ikka ja alati lahustunud komponentide puhul põhjavee liikumise suunas. Võib juhtuda ka nii, et prügilast nõrguv orgaaniline aine käivitab liivakihis reaktsioonide jada, mille tulemusena liivast eralduvad näiteks raud ja mangaan ning just need elemendid jõuavad esimestena kaevudesse, orgaaniline aine ise aga aastakümneid hiljem. Vaadake veel kord seda pilti – kui tahame leida prügila mõju, tuleb see üles leida, st proovid võtta õigest kohast! Kui proovid võtta liiga madalalt, liiga sügavalt või valest suunast, siis mõju ei näe.

Teisel pildil on näha vee liikumine lubjakivides. Kogu Põhja-Eestis ja saartel on meie aluspõhjaks pinnasekihtide all karbonaatsed kivimid. Lubjakivid on lõhelised ja ka vees lahustuvad, sellist nähtust nimetatakse karstumiseks. Tulemuseks on, et lubjakivides on vee leviku suunda ette ennustada väga palju keerulisem kui liivades. Samuti võib reostus lõhesid mööda levida mitu suurusjärku kiiremini kui liivades. Suuremal alal kokkuvõtvalt on leviku suund määratav, iga üksiku objekti puhul aga on reostuse leviku täpne määramine vägagi raske kui mitte võimatu.

Kolmandal pildil on näha, mis juhtub siis, kui põhjavette satub veest raskem orgaaniline aine (nt masuut vmt), mis vaid osaliselt lahustub. Orgaanilise aine levik järgib mitte põhjavee liikumise suunda, vaid kihtide kallakust ning võib läbi lõhede tungida ka sügavamale. Samal ajal ta osaliselt lahustub ja selle reostuse levik järgib jällegi põhjavee liikumise suunda.

Neljandal pildil on kujutatud veest kergema orgaanilise aine sattumine põhjavette (nt bensiin). Sellised ained on tavaliselt kergesti lenduvad, seega toimub gaaside eraldumine. Lisaks moodustab orgaaniline aine põhjavee pinnale kihi ning hakkab levima põhjavee pinnal selle liikumise suunas, samas ka osaliselt lahustudes.

Sellised on elementaarsed teadmised, mida tuleb kindlasti arvestada reostusobjekti mõjude selgitamisel. Kõige rumalam on tormata kohe proove võtma teadmata, missuguste reostavate ainetega on tegemist ning missugune on ala hüdrogeoloogia – kuhu liigub põhjavesi, mis kivimite ja setenditega on tegemist jne. Hüdrogeoloogiline info põhjaveest ja selle valdavatest liikumissuundadest, samuti kivimitest ja setenditest on valdavalt andmebaasides olemas, samas iga konkreetse objekti puhul on vajalik teha ka täpsustavaid uuringuid.

Põhjaveega ei tohi mängida. Kui ta mingis piirkonnas on juba reostatud, võib puhastumine kesta sadu ja tuhandeid aastaid. Samuti on reostuse aeglane liikumine põhjavees sisuliselt ajapommiks, mis võib mõju avaldada konkreetsele kaevule alles kümnete aastate pärast. Samas on uuringutega saavutatav kindlus, et kaevud ei ole üldse ohus, kuna põhjavesi liigub teises suunas, või et oht ei saabu näiteks enne 300-500 aastat. Samuti on võimalik erinevate tehnoloogiatega reostuse levikut piirata ja takistada, kui probleem on olemas.

Mida arvata köögihundist?

Triin palus kirjutada köögihundist – vaatas netist ja seisukohad on nii vastakad, et ei teagi, mis siis õige on. Aga praeguse biojäätmete sorteerimise kohustusega tahaks ta selle paigaldamist kaaluda, soovimata tekitada lisakeskkonnakahju. 

Köögihunt on seade, mis paigaldatakse köögivalamu alla ja ühendatakse kanalisatsiooniga. Toidujäätmed sisestatakse koos külma veega ja köögihunt peenestab toidujäätmed väikesteks max 5mm suurusteks osakesteks, mis uhutakse kanalisatsiooni või septikusse.

Esmapilgul on lahendus geniaalne: elamisest kaovad toidujäätmeid, pole probleeme biojäätmetega – kõik läheb kanalisatsioonist alla. Müügiinimesed kiidavad takka: paljudes riikides soodustatakse köögihuntide paigaldamist.

Ja kui paigaldaksin oma kööki hundi, siis pääsen vähemalt selle prügisordi sorteerimisest ning komposteerimisest või konteinerisse tassimisest.

Mida aga ütleb loogiline mõistus?

Olen käinud paljudes reovee puhastusjaamades, näiteks Manchesteri lähedal Boltonis. Kaasaegne (tegelikult juba aastakümneid tuntud ja kasutusel, aga meie mõttes ikkagi kaasaegne) tehnoloogia suunab reoveest eraldatavad orgaanilised jäätmed spetsiaalsesse reaktorisse, kus tekib lagunemise käigus metaan. Seda metaani kasutatakse eelkõige sellesama puhastusjaama varustamiseks elektri- ja soojusenergiaga. Järelikult, kui puhastusjaamal on töötlemisvõimsust piisavalt, siis see isegi soovib, et reoveega tuleks rohkem orgaanikat – saab rohkem elektrit. Selliste puhastusjaamade probleemiks on hoopis tormid suurte sademetega, mis suurendavad töödeldava vee hulka ning muudavad töödeldava vee lahjemaks.

Meil Eestis aga kasutatakse heitvee puhul osaliselt veel ka kõige algelisemat käitlemisstrateegiat – lahjenda ja pihusta, mis suunab veed oluliselt puhastamata keskkonda. Suuremates linnades on heitvee puhastusjaamad, mis püüavad reoveesetet ära kasutada, näiteks põllumajanduses. Selleks tuleb jäätmed komposteerida. Samas meenub Tartu veepuhastusjaama jääkide põleng aasta tagasi, vt http://www.postimees.ee/220107/esileht/siseuudised/240654.php. Seda me küll ei soovi. 

Seega ei ole köögihundi suhtes ühtset vastust – kõik sõltub sellest, kuhu needsamad peenestatud jäätmed lõpuks jõuavad. Kui teil on oma eramajal septiline kogumissüsteem, siis saab see lihtsalt kiiremini täis ja maksate äraveo eest. Kui teie jäätmed lähevad ühiskanalisatsiooni, siis sõltub kõik sellest, kas töötlemine toimub või ei, kas töötleja saab kasvava mahuga hakkama ning kas ta oskab suurenenud orgaanikasisaldust ära kasutada – või, vastupidiselt, tekib hoopis uus probleem…

Nii et vastust tuleb otsida jällegi kohalikult tasandilt. Keskkonnahoidlik inimene peaks küsima, mis puhastusjaam sellest arvab – või, veelgi parem, puhastusjaam või omavalitusus peaks köögihuntide suhtes oma seisukoha kohalikul tasandil välja ütlema ja inimesi informeerima. Mujal maailmas aga on osatud orgaaniliste jäätmete juhtimine kanalisatsiooni ilmselt ka kasumlikuks muuta.

Ettevaatust, prügipolitsei!

ERIK PUURA

Leidsin Postimehe arhiivist üles oma üle 10 aasta taguse kirjutise. Päris huvitav praeguses kontekstis lugeda. Karikatuur on Urmas Nemvaltsi oma.

http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/97/10/26/loodus.htm#kuues

Ettevaatust, prügipolitsei!

26.10.1997

 15-aastane Viktor Tokic elab oma isa Josipi ja teiste pereliikmetega Stockholmi eeslinnas Brandbergenis. Mõned nädalad tagasi oli Viktoril kooli kiire ja selle asemel, et prügi välja viies pappkarp papikogumiskonteinerisse ja vanapaber paberikogumiskonteinerisse visata, pani poiss vanapaberiga karbi suure prügi (vana mööbel jms) jaoks mõeldud lukustatava ruumi ukse taha. Majahaldajate nõukogu määras trahviks 500 SEK (koos käibemaksu ja arve esitamise tasuga 750 SEK ehk umbes 1400 EEK). Süüdlane tehti kindlaks vanapaberi hulgas leidunud vanade kirjade ja arvete järgi. Josip ei olnud arvet saades just rõõmus. Ta arvas, et majahaldajate nõukogu otsus on pisut üle pingutatud, ja palus asja veel arutada, pakkudes Viktori karistuseks prügiruumi koristamist. Nõukogu lükkas Josipi pakkumise tagasi, väites, et Viktor on piisavalt vana teadmaks, mis kuhu käib, lubades siiski võibolla loobuda käibemaksu nõudmisest. Ajalehereporterile väitis Viktor, et ükskõik kuidas olukord laheneb, oma viga ta enam ei korda. Pilk ajalehepildile, millel Viktor õnnetu näoga prügiruumi ukse kõrval seisab, veenab, et poisi sõnu tasub uskuda. Kohalikust tarbijakaitseühingust sai Tokicite pere pisut lohutust. Ühingu juhataja pidas majahaldajate toimimist küsitavaks, sest kulutused ebaõige käitumise tagajärgede likvideerimiseks pole samas suurusjärgus trahvi suurusega. Viktoril ja Josipil soovitati koostada uus palvekiri maksunõude tühistamiseks. Kui uus härdameelne palve tulemusi ei anna, vaidlustatakse asi ilmselt kohtus. Samas jookseb arve tasumata jätmise korral viivis ja lisandub maks iga uue meeldetuletuse eest. Info võlgade kohta jõuab varsti ka krediidivõimelisust kontrollivate firmadeni ning see võib ohtu seada näiteks tolmuimeja järelmaksuga ostmise. Peagi asuvad majade haldusnõukogud ilmselt trahve määrama ka Euroopa liitu trügivas Eestis. Loodetavasti ei ole prügi mahaloopimine meie rahvuskomme.

Prügi likvideerimine alanud aastal

ERIK PUURA 

Helistasin Ragn-Sellsi infotelefonil 15155, et teada saada pisut konkreetsemalt, mida uus aasta prügimajanduses firma klientidele konkreetselt tähendab – kus jooksevad piirid eri prügiliikide vahel. Kuna sama probleemi käes vaevlevad ilmselt paljud, siis ehk on abi, sest asi on võrdlemisi keeruline. Elan Tartus ridaelamus ning sõlmitud on nn eramaja leping, st mul on oma konteiner ning mingisuguseid teiste siltidega konteinereid maja juures ei seisa.

Missugune oleks lihtsaim üldine loogika?

1. Kui tegu on ohtlike jäätmetega – patareid, päevavalguslambid, vanad värvid, lahusti ja süütevedeliku pudelid, ravimid jne, st sellised, mille peale vaadates tunnete, et nende katkimineku korral neist välja tilkuvaid vedelikke või auruvaid gaase, samuti teadmata toimega ravimeid konsumeerides või nendega kokkupuutel võite koheselt saada mürgistuse, siis tuleb need viia jäätmejaama või ohtlike jäätmete kogumispunkti, mis mõnedes linnades on näiteks osades bensiinijaamadest. See info on üldreeglina kohaliku omavalitsuse kodulehel.

2. Kui tegemist on taaraga, millel on EEK-märk, st tagastamisel saate raha – viige vastuvõtupunkti.

3. Kui tegemist on paberi või papiga, siis on sellest võimalik uut paberit toota juhul, kui see on puhas ning selle küljes pole mingeid suuremaid plastikust või metallist vidinaid. Vanad ajalehed, pappkastid, telefoniraamatud jne. Nende jaoks tuleb üles leida sobilik kogumiskast.

4. Kui tegemist on klaasist, metallist, plastist pakendiga, mida ei saa raha eest tagastada ning mis on puhas – siis tuleb see panna pakendikonteinerisse. Aga näiteks õline ja kalajäänuseid sisaldav sprotikarp tuleks panna olmejäätmete hulka – selliste määrdunud pakendite taaskasutamine on tõsine probleem. Loogika on, et kui pakend on kergesti loputatav (nt piimajäänused), siis peaks selle ära loputama, kui aga pesemine on raskendatud ja ei saa solki kanalisatsioonist alla lasta, siis peaks panema olmejäätmete hulka. Samuti, kui toiduainepakend on tühi ja lihtsalt pisut veel mingi jogurti vms-ga koos, siis pole probleem see pakendite hulka sorteerida. Ka Tartus alustab Ragn-Sells nn Rohelise Kilekoti ringi, st tuuakse suur roheline kilekott ja sinna saab sellised puhtad pakendid panna. Praegu ei osanud neiu öelda, millal see realiseerub. Aga kummaline on, et selleks tuleb sõlmida omaette leping ning kogumine toimub erineval ajal võrreldes olmejäätmetega!

5. Aiapraht jt biolagunevad jäätmed (banaani- ja kartulikoored, närtsinud lilled jne) tuleb kas kompostida aias või paigutada biojäätmete konteinerisse. Loogika on, et peale vaadates need asjad loodusele kahju ei tee ning lagunevad ära. Seetõttu on mõttetu saata nad prügilasse, kus põhjustavad metaani eraldumist.

6. Kõik muud kodus igapäevaselt tekkivad jäätmed lähevad olmejäätmete konteinerisse. Olmejäätmete hulka aga ei kuulu ehituspraht, suured mööbliesemed, vanad aknad jne. Nende kõrvaldamiseks tuleb tellida konteiner või viia jäätmejaama.

Vaatasin ka Ragn-Sellsi kodulehel olevat Exceli tabelit kui sorteerimisjuhendit. Oops – süstlad tuleb panna olmejäätmete konteinerisse? Aga kui seal midagi sees on või leian koduaiast narkomaani äravisatud süstla? Just selle tõttu on selline tabel ohtlik, sest kui näiteks lapsed sellest juhinduvad ilma mõtlemata, siis on jama küll. Kõik peaksid ikkagi loogikat mõistma. Selle tabeli peaks hoolikalt üle vaatama.

Mida see kokkuvõttes tähendab?

– Ohtlikud jäätmed tuleb viia jäätmejaama või kogumispunkti

– Pandipakendid tuleb viia poodi

– Puhas paber, papp, kartong kontrinerisse, mille asukoha pean leidma

– Puhtad pakendid konteinerisse, mille asukoha pean leidma – või sõlmida leping Roheliseks Kilekotiks, kui teenus saadavaks muutub

– Biolagunevad jäätmed aeda või konteinerisse, mille asukoha pean leidma

– Ehituspraht, suured mööbliesemed, vana kodutehnika – jäätmejaama või tellitavasse konteinerisse

– Ülejäänu olmejäätmete konteinerisse

Seega tuleb prügi jaotada põhimõtteliselt seitsmesse eri ossa, ning igale asjale pealevaadates otsustada, missugusesse kategooriasse see kuulub…

Ragn-Sellsi neiu ütles veel, et autojuhil on õigus olmejäätmete konteiner avada ning kui sealt vaatab vastu tema hinnangul mittesobiv prügi, siis jätta ära vedamata, arve aga esitatakse ikkagi… Otsuse üle võib kaevata klienditeenindusse.

Mis saab aga, kui nüüd ühised konteinerid pakendite, paberi ja biojäätmete jaoks kiiresti täis saavad ja kuskile prügi panna ei ole? See olevat juba kohaliku omavalitsuse probleem, nii et Tartus peaksin pöörduma linnavalitsusse.

Kagu-Eesti regionaalprügila Kõllestesse: uus NIMBY juhtum

ERIK PUURA

NIMBY tähendab ‘not in my back yard’, mitte minu taha aeda. Kuhu iganes prügilat ka ei planeerita, kohalike elanike vastuseis on olemas.

Kagu-Eesti prügilale koha leidmine on muutunud kogu regiooni probleemiks: kui kohta ei leita, tuleb prügi hakata vedama teistesse regioonidesse, näiteks Türi lähedale Väätsale, ning loomulikult peavad regiooni elanikud kinni maksma suuremad veokulud. Juba mitu aastat on möödas ajast, kui kukkus läbi plaan rajada prügila Nõo valda. Mäletamist mööda oli seal lisaks kohalike elanike vastuseisule tehtud keskkonnauuringud äärmiselt puudulikult: mõju põhjaveele kirjutati kokku arhiivimaterjalide põhjal, arhiivides aga oli olemas info vaid selle pinnase kohta, mis prügila rajamise käigus oli plaanis eemaldada…  

28.12.07 Tartu Postimehes kirjutas Martin Pau artikli ‘Kõlleste prügila eeldab präänikut’. Üldiselt on võrreldes eelmiste NIMBY juhtumitega tehtud samm edasi ning hakatud aru saama, et prügila rajamine peab kohalikele elanikele tooma kaasa ka muid selgeid positiivseid muutusi.

Tundub aga, et arendusfirma Hendrikson & Ko on kohalike elanike faktorit jällegi alahinnanud. Kuidas muidu tõlgendada seisukohta ‘Prügila asukohtade eelvalikute … kohta ei ole ühtki reeglit, kuidas neid peaks avalikustama, seega on pahameel, miks pole kohalikke elanikke kaasatud, ennatlik.’

Oot-oot. Kuna reegleid pole, siis ei pea kohalikke elanikke kaasama?

Kõik planeeriminse läbikukkumised Eestis ongi tingitud eelkõige sellest, et kohalikke elanikke on kaasatud liiga hilja. Küsimus ‘Miks meie valda?’ kerkib üles ju niikuinii! Ja siis ei aita ka, kui vallavalitsus toetab ettepanekut ning prügilat nimetatakse peenemalt jäätmekeskuseks.

Iga kohalik elanik saab aru, et tänapäevane jäätmekäitluse tehnoloogia on selline, et ohud keskkonnale on minimaalsed. Siiski oleks minul, kui mina seal lähedal elaksin, hulk praktilisi küsimusi:

1. Kuidas prügila ehitus mind hakkab häirima?

2. Kuidas prüglia töötamine mind hakkab häirima – transport, müra?

3. Mida konkreetselt vald sellest võidab ja kui võidab, siis kuidas see kajastub minu heaolus?

4. Kas minu kinnisvara hind võib langeda, kuna see muutub prügila-naabruses-paiknevaks kinnisvaraks?

Arendajal ja kohalikul omavalitsusel peaksid olema selged ja ühemõttelised vastused nendele küsimustele, oleks pidanud olema ka juba esimesel koosolekul. Sest kui rahvas on juba närvi aetud, siis suhtumist muuta on väga raske.

Variante saadavate tulude arvelt arendada infrastruktuuri on ju mitmeid. Kultuur, kaubandus, teede kvaliteet, puhkekohad… Kuni konkreetse kompensatsioonini kinnisvara hinna languse eest välja, kui kellegi elukoht paikneb objekti vahetus läheduses.

Kohalike elanike küsimusi on vajalik ette näha ning neile ka vastata.

Talleggi kanade lugu

ERIK PUURA 

Mulle saatsid e-kirja Kopli küla külavanem Sulev Puumeister ning külaelanik Raili Allmäe, hariduselt bioloog. Mõned väljavõtted kirjadest:

– Prügila põlengust saadik ca 6 aastat tagasi ei ole ükski ametkond ega kohalik omavalitsus vaevunud meid ära kuulama ja uuringuid teostama;

–  Kanade matmisel avati suletud prügila, samas põhjavesi on seal halvasti kaitstud;

–  Peale matmist juba kuu aega tiirutame ametkondade vahel selguse saamiseks, missugused ohud meil valitsevad, ja tunda on tõsist ringkaitset.

Viimases hädas ilmselt pöörduti Roheliste poole ning algas temperatuurimõõtmise aktsioon. Rohelised teavad, kuidas saavutada sensatsiooniline esiuudis. Ma arvan, et nad samas saavad ise väga hästi aru, et esikaaneuudise saamiseks tuleb probleem puhuda väga suureks. Selleks on vaja tegelikku olukorda üle võimendada.

Alljärgnevalt minu poolt Novaatoris www.novaator.ee 19.12. kell 12.20 avaldatud lugu, pisut lühendatult, enne seda kui said teatavaks temperatuuride mõõtmistulemused.

Talleggi kanade laipade eemaldamiseks valiti kõige lihtsam ja kiirem meetod – matmine. Samas on selge, et sellega kaasnevad täiendavad ohud põhjaveele ja sealtkaudu ka inimesele  – isegi juhul, kui matmiskoht on kaetud mitmemeetrise savikihiga.  

Kui olulised aga need ohud on ning kuidas neid hinnata? Roheliste idee mõõta matmiskoha pinnatemperatuuri infrapunakaameraga ei anna üheselt tõlgendatavaid tulemusi. Esiteks, matmiskoha näol on tegemist kunagise prügilaga, kuhu on juba varem maetud orgaanilist materjali ning seetõttu on temperatuur sisemuses looduslikust kõrgem.  Teiseks, sellise matmisviisi juures toimub temperatuuri tõus anaeroobse lagunemise käigus, orgaaniliste jäätmete matmise korral on intensiivse lagunemise viibeaeg sageli pool aastat ning varem pole põhjust oodata temperatuuri tõusu. Kolmandaks, paljude umbmäärasuste tõttu ei ole võimalik pinnatemperatuuri mõõtmise järgi teha korrektseid arvutusi maa sisetemperatuuri kohta, peamiseks neist on kattekihi soojusjuhtivuse korrektne määramine.

Meetod, mille abil saab korjuste temperatuuri hinnata, saab olla vaid temperatuurisondi paigaldamine matmiskoha sisemusse. See töö, kui seda plaanitakse, peab olema bioturvalisuse huvides äärmiselt läbimõeldud.

 Enne seda aga, kui asuda uisapäisa mingite tegevuste kallale, on võimalik maailmapraktikast õppida. Üheks allikaks on „Carcass Disposal: A Comprehensive Review, August 2004,Report prepared by the National Agricultural Biosecurity Center Consortium Carcass Disposal Working Group“, mis on kättesaadav veebiaadressilt: http://fss.k-state.edu/FeaturedContent/CarcassDisposal/PDF%20Files/ 

Seda aruannet ülevaatlikult analüüsides võib meie matmiskoha kohta väita järgmist: – tõenäoline Talleggi kanakorjuste lagunemise aeg on 10-15 aastat. – mõju põhjaveele avaldub eelkõige ammooniumi ja orgaaniliste ühendite lekkimise kaudu põhjavette, mille intensiivsem periood kestab umbes 20 aastat. 

Mistahes teisi järeldusi teha ilma täiendavaid parameetreid teadmata on ennatlik. Põhjavee liikumise kiirus sõltub kivimite ja setendite iseloomust ning veetasemete erinevusest, lõhelistes lubjakivides võib vesi liikuda kiirusega mitmeid meetreid päevas, liivades-kruusades läbida poolekilomeetrise vahemaa mõnede, kümnete või sadade aastatega ning savikates kihtides võib kuluda meetrise kihi läbimiseks tuhandeid aastaid.

Kuivõrd matmiskoha näol oli tegemist kunagise prügilaga, siis peaksid inimeste kaevudes ilmnema eelkõige need mõjud, mille põhjustajaks on juba olnud seesama prügila mitmekümne aasta jooksul. Kui sellised mõjud puuduvad, on vähetõenäoline, et ka kanade matmispaik lähiaastakümneil olulist mõju avaldab.

Samas ei tohi põhjaveega mängida, väga sageli pärandame reostuse järgmistele põlvkondadele. Selles osas on maailmas tuntud näiteks Love Canali juhtum USA-s, kus terve elamurajoon ja koolimaja rajati ohtlike jäätmete prügilale.  

Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi rakendusviroloogia professor Andres Merits selgitas antud küsimust  viiruse säiluvuse seisukohalt. 

Newcastle Disease virus (NDV) kuulub sugukonda Paramyxoviridae (samasse gruppi kuuluvad inimese paragripi, mumpsi ja leetrite viirused), perekonda Avulavirus. Tegemist on tüüpilise RNA-genoomse viirusega, mille virionil on olemas väline membraan. Need põhiomadused määravad suurel määral NDV stabiilsuse: viirus ei talu kuumust (inaktiveerub 55 C juures umbes tunni aja jooksul, mõned tüved isegi kiiremini), otsest päikesevalgust (inaktiveerub ca 30 minutiga) ega tavalisi desinfitseerimisvahendeid. NDV talub hästi külma ja võib jäätunud  proovides seista aktiivsena piiramatu aja. 

Milline on võimalus, et NDV  pääseb põhjavette ja hakkab seal levima? Üldiselt ei talu NDV ka külma (mitte jäätunud) keskkonda väga kaua, seni pole Andres Meritsa käsutuses oleva info põhjal näidatud, et ta püsiks aktiivsena rohkem kui 3 – 4 nädalat. Tavaliselt loetakse piisavaks matta NDV-ga saastunud materjalid 1,5 meetri sügavusele ja seda matmiskohta mitte puutuda 3 kuu jooksul, külma ilma korral kauem. Sealhulgas peetakse oluliseks, et maetud materjalidele ei pääseks ligi ei loomad, linnud ega putukad, loomadest eriti igasugused närilised.  

Milline on temperatuur matmiskeskkonnas, pole sellel juhul väga tähtis (peaasi, et ei jäätuks läbi), kõrge temperatuur komposteerimisel kiirendab oluliselt viiruse hävimist, kuid muude tingimuste täitmisel pole vajalik. NDV edasikandjateks on mitmesugused linnud, eriti veelinnud ja värvulised. Väga sageli tavalised varblased. Tõenäosus, et viirus nende seas on levinud ja nende vahendusel edasi kandub, on väga palju suurem kui levik matmiskohast. 

Kokkuvõtvalt võib stsenaarium, et viirusega saastunud põhjavesi kannab viiruse 4 nädalaga farmini, toimuda vaid juhul, kui suure veejuhtivusega pinnase korral (liivad-kruusad) paikneb farm vaid mõnekümne meetri kaugusel matmiskohast. Viirus säilib kuid ja aastaid vaid juhul, kui matmiskoht täielikult läbi külmub. Seega ei saa viiruse levikut pidada matmise peamiseks keskkonnaohuks. Matmine iseenesest aga põhjustab kümnete aastate jooksul anaeroobse lagunemise produktide, peamiselt ammooniumi ja orgaaniliste ainete lekkimist põhjavette.

Nagu võiski arvata, temperatuurimõõtmised ei näidanud soojuse eraldumist ja ei saanudki näidata orgaaniliste jäätmete anaeroobse lagunemise kiirust arvestades. Kuid neid mõõtmisi hakati valesti tõlgendama, nagu oleks tõepoolest viiruse leviku oht olemas!

Sellise välise membraaniga viiruse hävimiseks ei ole vaja kõrget temperatuuri,
piisab täiesti, kui temperatuur on ca 4-6 kraadi nagu ikka maa sees. Ja nii sügaval maa sees jäätumist ei  toimu.Ainuke asi, mida teha EI TOHI, on seda matmiskohta praegu lahti kaevata.Ja veel kord puust ja punaseks:
1) Vastavalt teooriale ja orgaaniliste jäätmete matmise praktikale olulist temperatuuritõusu hetkel ei ole ja ei saagi olla;
2) Välise membraaniga viirus hävib aja jooksul (ca 1 kuu) ka 4-6 kraadisel temperatuuril, peaasi,  et ei oleks jäätumist; nii sügaval ei saa jäätumist olla;
3) Matmiskohta ei tohi praegu lahti kaevata.

Ma väga loodan, et peatselt käivituvad uuringud, mis selgitavad prügila tegelikke mõjusid ümbritsevate külade elanikele. See ei ole mingi raketiteadus, vaja on tunda hüdrogeoloogiat ja hüdrogeokeemiat ning võtta veeanalüüsid õigetest kohtadest.

Turvatunne keskkonna suhtes on esmatähtis

Keskkonnaprobleemide küüsis piinlevad inimesed vajavad abi ja turvatunnet – inimasumid paiknevad vanade prügilate lähistel, rajatakse uusi reostavaid ettevõtteid, asulate lähistele maetakse loomakorjuseid jne jne.Väga paljud kohalikud elanikud on pidanud järjest süvenevas probleemiderägastikus vaevlema. Kiiret abi aga ei ole kusagilt loota.

Mingi keskkonnavaldkonna eest vastutavad ametkonnad tõmbuvad kohalike elanike emotsionaalsete pöördumiste peale sageli ringkaitsesse, lisaks on vastutus eri ametkondade vahel sageli väga umbmääraselt jaotatud ning algab põrgatamine, mis on juriidiliselt korrektne, tegelikkuses aga on tegemist inimeste lollitamisega. Tõsi, ka inimesed on oma pöördumistes sageli liialt emotsionaalsed ning võivad tõlgendada probleeme suurematena, kui need tegelikult on. Aga vastasel korral ei panda neid üldse tähele ning probleemide ülepaisutamine on tingitud turvatunde puudumisest. 

Kohalikud elanikud on pettunud ka meedias – ajakirjanikud otsivad sensatsioone ja esikaaneuudiseid, loetavuse tagamiseks peab tõlgendus olema äärmuslik ning korrektse analüüsi asemel ilmuvad sageli kahte sorti käsitlused: ühed võimendavad probleemi üles, teised materdavad probleemipüstitajad maatasa. Kuna probleemide võimendamisel kasutatakse sageli ka ebakorrektseid argumente lisaks õigetele, on lihtne kogu probleemipüstitus põhja lasta.

Kohalikud elanikud aga sellistest puhangutest eriti ei võida. Ja kogu selle kupatuse juures unustamegi, et tegelikult elame keskkonna mõttes õnnelikul alal – pole siin tugevaid maavärinaid, vulkaanipurskeid, orkaane, tuhandete inimohvritega üleujutusi…

Meil on ainult kaks probleemi:1) me rikume ise oma keskkonda;2) me ei suuda tagada endile turvatunnet. 

See blogi on seotud ka Tartu Ülikooli poolt toimetava teadus- ja tehnoloogiauudiste portaaliga Novaator www.novaator.ee, mis töötab praegu koostöös Äripäeva online-uudistetoimetusega. 

Selle blogi kaudu püüan

1) ise analüüsida keskkonnaprobleeme, koondades parimad teadmised nii iseenda kui teiste Tartu Ülikooli ja Eesti teadlaste teadmistepagasist;

2) vastata inimeste küsimustele, kuidas turvatunne keskkonnaprobleemide suhtes oleks tagatud. 

Kuna õpetan ka Tartu Ülikoolis keskkonnageoloogiat ning igal aastal on mul 100-120 tudengit, siis on see blogi ühtlasi ka neile foorumiks ja õppematerjaliks. 

Erik Puura 

Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor