Seiklus reaalajas: Alvin sukeldub Mehhiko lahe põhja

Järgmisest esmaspäevast, 6.detsembrist 2010 avaneb võimalus jälgida reaalajas teadlaste uurimisretke Mehhiko lahe põhja. Ekspeditsioon peaks vastavalt plaanidele kestma 14. detsembrini.

Oleme jõudnud aega, kus looduskatastroofid ja uuringud jõuavad otsepildis igaühe arvutisse. See on geniaalne võimalus nii iseseisvalt enda harimiseks kui seostamiseks kooliprogrammidega. Ainuüksi sel aastal on olnud võimalik jälgida reaalajas vulkaanipurskeid Islandil ja Indoneesias, nafta tungimist merevette 1500 m sügavusel Mehhiko lahe põhjas ning Tšiili kaevurite päästmist 800 m sügavusest vangistusest. Ka Eestis saavutavad üha suuremat populaarsust näiteks looma- ja linnukaamerad.

Allveesõiduk Alvin, 46-aastane. Foto: Wikipedia.

Allveesõiduk Alvin asus uurijate teenistusse juba 1964. aastal. Kolmeliikmeline meeskond saab sukelduda 4500 m sügavusele üheksaks tunniks. Senise töö tulemuseks on 4600 sukeldumist ning üle 2000 teadusartikli.

Alvini senised teened

17. märtsil 1966 leiti Alvini abil USA õhujõudude poolt kaks kuud varem Hispaania rannikumerre kaotatud tuumapomm, mis lebas 910 m sügavusel merepõhjas. Nelja tuumapommi kandev pommituslennuk B-52 põrkas 17. jaanuaril 1966 õhus tankimise ajal kokku tankurlennukiga. Kahe pommi tavalõhkeaine portsjonid lõhkesid Palomarese linna lähedal kokkupõrkel maaga, paisates plutooniumi põllule laiali. Kolmas pomm maandus vigastusteta, neljas kukus merre 19 km kaugusel kaldast. USA merevägi vedas saastunud pinnase Palomaresest minema ja maksis farmeritele ja linnale suure kompensatsiooni. Uppunud pomm saadi tervelt kätte.

1967. aastal ründas Alvinit mõõkkala. Peale erakorralist pinnaletõusmist eemaldati kala sõiduki kere küljest ning söödi ära. 1968. aastal aga katkesid vettelaskmisel trossid ning Alvin uppus 1500 m sügavusele. Sõiduki  veepinnale tõstmiseks kulus ligi aasta, ometi tehti ka selle operatsiooni käigus teadusavastus: pardale jäänud lõunasöök oli söögikõlblik, mille põhjuseks leiti olevat lagunemist soodustavate bakterite puudumine nii suures sügavuses ning jäätumiselähedane temperatuur.

Alvini edasise karjääri hulka mahuvad ’mustade tossajate’ (black smokers)  avastamine ja esmakordne dokumenteerimine Galapagose saarte lähistel 1977. aastal ning uppunud Titanicu uuringud.

Algav ekspeditsioon

Deepwater Horizoni naftakatastroofi mõjud merepõhjale saavad peagi täiendavat selgust. Uuringud jätkuvad tõenäoliselt kohast, kus novembri alguses leiti hukkunud koralle. Liigutakse naftakatastroofi põhjustaja Macondo 252 puuraugu lähistelt suunas, mis vastavalt mudelitele peaks olema nafta pinnaletõusu peatamiseks lisatud toksiliste kemikaalide mõjuala.

Novembri alguses 2010 avastatud kahjustunud korallid. Lophelia II 2010; NOAA OER ja BOEMR.

Huvitatutel on võimalik tellida teavitamine ekspeditsioonist e-posti teel allveeuuringute kodulehel.  Samal veebilehel saab tutvuda varasemate ekspeditsioonide materjalidega. On ka praktilisi ülesandeid loodusteaduste õpetamiseks – iga ekspeditsiooni ajal mõeldakse välja uusi ülesandeid, mida klassitunnis saab lahendada. Esmaspäeval, 6. detsembril 2010 aga peaks olema juba võimalik jälgida ka otseülekannet.

Naftakatastroofi epiloog: vastastikused süüdistused

Vastastikune süüdistamine Mehhiko lahe naftakatastroofiga seotud ettevõtete vahel on alanud ja kaalul on ei rohkem ega vähem kui 15 miljardit dollarit.

Paljud suurõnnetused on tingitud mitmete asjaolude kokkulangemisest ning üliväikese tõenäosusega sündmuste ahelast. Ometi need juhtuvad – nii ka Mehhiko lahe naftakatastroof. Kui aga tootmisprotsessi on kaasatud erinevad ettevõtted, algab vastastikune süüdistamine – eks ikka eesmärgiga ennast võimalikult puhtaks pesta.

22. aprill 2010. Foto: The Times-Picayune

8. septembril 2010 avati naftakatastroofi loos uus peatükk. BP 193-leheküljeline aruanne, mida koostas üle 50 peamiselt BP töötaja, kirjeldas vigade järjestikust ahelat ning nõustus, et osa vigu oli põhjustatud ka BP poolt, kuid Halliburton, kes vastutas rajatava puuraugu tsementeerimise eest, ning Transocean, kellele puurimis- ja tootmisplatvorm tegelikult kuulus ja pidi hooldama blowout preventerit (BOP) lahe põhjas, on vastavalt aruandele samuti suursüüdlased.

Lahe põhjas 1500 m sügavusel paiknenud ohutussüsteem BOP on lekkeid ärahoidev hiigelsuur klappidesüsteem massiga 450 tonni. Lekke peatamiseks on mitmed erinevad lahendused ning seadme rike on asjatundjate arvates väga mitmete erinevate asjaolude kokkusattumuse tulemus.

Pinnale toodud vigane BOP. Foto: Ted Jackson, The Times-Picayune

Panused on suured. Kui BP naftaplatvormi operaatorina leitakse süüdi olevat kas siis hooletuses või väga suures hooletuses, võivad trahvid erineda 15 miljardi dollari võrra. Aruande loogikat arvestades aga käivituvad hagid ja vastuhagid ettevõtete vahel.

BP uurijad liigendavad tragöödia nelja etappi, millest igaühes tehti mitu viga. Kõik algas sellest, et süsivesinikud (nafta ja gaas) tungisid tsementeeritud puurauku. Teises etapis ei suudetud aru saada, et nafta ja gaas tõusevad kiiresti platvormi suunas. Kolmandas etapis toimusid plahvatused. Ja lõpuks BOP ei suutnud voolu peatada ning naftaleke sai alguse.

BP aruanne ütleb esimese etapi kohta, et Halliburton varustas platvormi ebasobiva tsemendiseguga – seda tõendasid testi tulemused. Samas tõdetakse, et BP meeskond ei suutnud aru saada tsementeerimisega seonduvatest raskustest ning ei viinud läbi korraliku testi kontrollimaks tsemendisegu kvaliteeti.

Teise ja kolmanda etapi analüüsil koondub tähelepanu Transoceani tegevusele. Raske puurimismuda eemaldamisel puuraugust ei osatud aru saada märkidest, et midagi on valesti. Kui nafta ja gaas tungisid platvormini, ei suudetud seda voogu suunata üle parda, vaid juhiti muda ja gaasi separeerimise süsteemi, mille tulemusena gaas tungis tagasi platvormile.

Lõpuks ei aktiviseerunud BOP – ei enne plahvatust ega ka pärast, kui kadus side platvormiga. Dubleeritud süsteem pidi igal juhul puuraugu sulgema. Ka kaugjuhitava roboti abil ei õnnestunud BOP-d aktiveerida. Uuringud on näidanud, et BOP aku oli tühjenenud ning sulgev klapp polnud töökorras. BP arvates on tegemist Transoceani poolse viletsa hooldusega. Hooldus pidi toimuma iga 5 aasta järel, kuid seda seadet polnud kontrollitud juba ligi kümmekond aastat.

Halliburton omakorda vastas kiiresti, et aruandes esinevad olulised möödarääkimised ja ebatäpsused. Transocean keeldus samuti oma olulisuse rolli tunnistamast ning tõi välja hoopis probleemid puuraugu konstruktsioonis ning BP poolses projektijuhtimises. Samal ajal BP väitel oli puuraugu konstruktsioon optimaalne. Seega on selge, et kohtuasjad on algamas.

Tõsiseks küsimuseks on tõstatunud, kas merepõhja puurimist tohib üldse nii läbi viia – mitme lepingupartneriga, kel igaühel on oma motivatsioon, vastastikused konfliktid ning võimalikud süüdistused eesmärgiga vastutusest pääseda juhul, kui midagi läheb valesti.

Samas on enamus lahekalda elanikke, nende hulgas hukkunud tööliste sugulased arvamusel, et BP aruanne on enese puhtakspesemise katse. Keith Jones, kelle poeg Gordon hukkus plahvatuses, ütles: “See on nagu purjus autojuht sõidaks teisele autole sisse ja tapaks kaks inimest, ning kui ta on uuesti kaineks saanud, püüab parameedikutele tõestada, et varem kohalejõudmise korral oleksid nad võinud ohvrid päästa.”

Ajalehtede The Economist, The Washington Post, The New York Times ja The Times-Picayune põhjal

Naftakatastroof – aeg järele mõelda kogu maailmas

Sündmused 2010.aasta esimesel poolaastal  annavad meile kõigile mõtlemisainet. Loodus pakub jätkuvalt ootamatusi ja meie tehnoloogilised lahendused ei ole eriolukordadeks piisavad. Seda kogesid omal nahal ka eestlased, kes Islandi vulkaani tuhapilve tõttu koju ei pääsenud või sõidud sõitmata jäid. Naftakatastroof Mehhiko lahes aga on puhtalt inimese enda kätetöö. Puurida 1500 meetri sügavuse mere põhja  4 kilomeetri sügavune auk naftamaardlani – sellega saab inimene hakkama. Samas aga sulgeda see enne kasutuselevõttu nii, et toimub 11 hukkunuga plahvatus, kogu ujuvplatvorm vajub mere põhja ning Mehhiko lahte lekib mitmete kuude jooksul nii palju naftat, et selle kogust isegi täpselt määrata ei osata – sellega on nüüd inimene samuti hakkama saanud.

Kui algul teatas BP lekkest umbes 5000 barrelit päevas, siis 19. juuni ametlik hinnang oli 35000-60000 barrelit päevas ning 16. juuli seisuga on hinnatud, et kokku on Mehhiko lahte lekkinud üle 4.3 miljoni barreli ehk üle 610000 tonni naftat. Nüüdseks on selge, et tegemist on läbi aegade maailma suurima naftareostusega inimeste hooletuse ja teadlikult võetud riskide tõttu, suurem on vaid 1991. aasta Lahesõja tagajärjel Pärsia lahte lekkinud nafta kogus.

Terve maailm on jälginud kuude kaupa BP katseid leket pidurdada otseülekandes. Ettevõtte kodulehel bp.com on link ’watch the live streams’ ning ühendus reaalajas Mehhiko lahe põhjaga ongi loodud. BP aastaaruanne 2009. aastast aga toob välja, et kontsern registreerib vastavalt oma keskkonnastandarditele iga lekke, mis ületab 1 barreli mahu.

Hetkeks (18.07.2010) on BP-l õnnestunud lekkekohale paigaldada uus ja efektiivsem 75-tonnine naftakoguja, mille abil loodetakse kogu lekkiv kütus mere pinnale pumbata. Leke on  peatunud, kuid surve on pidevalt tõusnud ning ametlikku teadaannet õnnestumise või ebaõnnestumise kohta veel ei ole.

Sadu kilomeetreid reostatud randu. Kalad. Linnud. Merikilpkonnad. Austri- ja krevetikasvatused. Mississippi delta alad. Kogu ökosüsteem kannatab. Tööta on jäänud kalurid, hotellipidajad, kaatrilaenutajad. Kehtestatud süvamere puurimiskeeld on põhjustanuid omakorda tööpuudust. Õnnetuse seniseid kogukahjusid on hinnatud 30 miljardile dollarile. BP-ga on sõlmitud kokkulepe 20 miljardi dollari tasumiseks 3.5 aasta jooksul.

BP töötles lekkekohta Euroopas keelustatud kemikaaliga – et nafta vee pinnale ei tõuseks. Ometi jõuab naftat üha enam rannikuile, toimub loterii ning selguvad üha uued kaotajad. Inimesed kirikutes paluvad, et nafta nendeni ei jõuaks. Missuguseks aga kujuneb mõju orkaanide ajal? Missuguseks kujuneb kemikaali kasutamise tegelik mõju, vähendades küll nafta sattumist rannikuile, kuid suurendades mõju sügavamatele veekihtidele ja merepõhjale?

President Obama väljendas end selgelt: „Shut the damn hole!“ Miks siis ikkagi ei suutnud kogu maailm mitme kuu jooksul ühte auku sulgeda? Või tegelikult BP, kogu maailm vaatas pealt. Õnnetuse pidi ära hoidma mere põhjas paiknev 450-tonnine blowout preventer ehk BOP. Gaasipurske korral BOP klapid sulguvad, sulgurmehhanismid on erinevad ja dubleeritud. Seda aga, et ühel hetkel võib BOP alt vedada, ei sisaldanud ükski riskihinnang. Kuna riski ei olnud tuvastatud, puudus ka selliseks õnnetuseks valmisolek.

Nii käitutigi BP poolt sarnaselt 1979. aastal samas Mehhiko lahes toimunud  Ixtoc I naftaplatvormi plahvatusele järgnenud lekkega. Kõigepealt prooviti rajada lekkekohtadele kuppel, aga koos naftaga eralduv maagaas moodustas reaktsioonis veega kristalseid hüdraate ning blokeeris pumpamistoru ava. Läbikukkumine. Seejärel prooviti BOP kaudu puurauku pumbata rasket vedelikku, sisuliselt puurimismuda, mis pidi tungima maardlani välja ja blokeerima väljavoolu. Läbikukkumine, leke murdunud torust oli liiga tugev. Kolmas katse püüdis sisestada BOP kaudu kummitükke, mis oleksid pidanud murdunud toru otsa blokeerima. Läbikukkumine.

Lõpuks prooviti murdunud toru ots läbi saagida. Väga oluline oli saada sirge lõikekoht, et hiljem tihe kate paigaldada. Saag aga kiilus kinni ning toru läbihammustamisel hiiglaslike tangidega jäi toru ots hambuliseks.

Paigaldatud kate ehk top hat oli jällegi eriline – seda soojendatakse metanooli ja soojendatud mereveega vältimaks kristalsete hüdraatide teket. Kate aga lekkis alumise ääre alt ja seda sai ka reaalajas mitme nädala jooksul jälgida. Katte abil on suudeti koguda kuni 15000 barrelit päevas, vahepeal aga kogumine seiskus, kuna laeval tekkis tõenäoliselt välgulöögist tulekahju… Nüüdne kate on endisest tugevam ja efektiivsem.

Kurioosumina on õnnetuse tulemusena lisaks BP rannikuosariikide abirahale eraldatud BP grandid ka kohalikele ülikoolidele. Kokku 500 miljoni dollarilisest grandipaketist sai Louisiana riiklik ülikool juba 5 miljonit dollarit ning Florida okeanograafiainstituut ja Mississippi ülikool kumbki 10 miljonit dollarit. Vajalik on uurida nafta koostist, jaotumist, keemilisi muutuseid lagunemisel, nafta ja kemikaalide mõju ökosüsteemidele. Agarus, kui kiiresti ja kui suures mahus BP toetusi ja grante jagab, näitab omakorda katastroofi mastaapsust ning firma soovi end säilitada. Kohalik meedia aga on juba süüdistanud ülikoole selles, et sõlmitud lepingud pole mitte heatahtlik panus uurimistöösse, vaid tagamaks BP-le juriidilist kaitset. Samas aktsiakursi languse tulemusena on BP aktsiapaki väärtus juba langenud üle 63 miljardi dollari.

Mida on meil kõigest sellest õppida? Seda, et vanasõnad üheksa korda mõõda, üks kord lõika ja pigem karta, kui kahetseda kehtivad? Et ametkonnad ja ettevõtted peaksid pöörama rohkem tähelepanu riskidele ja ohutusele, sest tagajärjed võivad olla kolossaalsed?

Hoidmaks Läänemerd tuli ideedega välja meie hulgast novembris 2007 lahkunud akadeemik Karl Rebane. Laseriehituse algatajana ja toetajana Eestis soovis ta vähendada naftakatastroofide riske Läänemerel  – lähtudes pragmaatilisest arusaamast, et ohutuse tagab kõrgendatud vastutus.

Lennukitele paigaldatavad spetsiaalsed laserid võimaldavad näha ka õhukest naftakihti merel. Aga leitud naftareostuse korral – kui just tegu pole hiigelsuure reostusega karile sattumise tagajärjel – on sageli väga keeruline kohtukindlalt tuvastada, missugune tanker süüdi oli. Ideeks oli panna tankerite pardale naftaloots koos laserradari ehk lidariga ning märgistada laadungid eriliste ainete kui markeritega, igal laadungil erinev märgistus. Vaja minev kogus lisandainet on üliväike, määramiseks on Tartu Ülikooli füüsikutel  olemas nii aparatuur kui metoodika. Märgistatud laadungite korral on võimalik hoolimatu naftareostuse tekitamise ja sündmuskohalt lahkumise korral süüdlasi avastada ja naftavedajatelt trahvirahad kohtukindlalt välja nõuda.

Selline süsteem oleks tõstnud naftavedajate vastutustunnet ning vähendanud naftareostuse riske. Samas süsteemi juurutamine tähendaks põhimõttelisi muutusi seadusandluses, millest naftavedajad ei ole kindlasti kohe huvitatud. Mis aga on tähtsam – naftavedajate huvi või Läänemere puhtus ja ohtude vähendamine?

Vajadused riske adekvaatselt hinnata on igal elualal, igas ettevõttes. Kuna aga katastroofstsenaariumite tõenäosus on hinnanguliselt sageli üliväike, siis puuduvad süsteemid ja meetodid nende realiseerumise korral tegutsemiseks. Nii oli vulkaanituhaga ja nii oli Mehhiko lahe naftalekkega. Seega peaks 2010. aasta esimene poolaasta olema õppetunniks kogu maailmale. Tundub aga, et inimeste reaalne käitumine on arvatust loium. Nii nagu Islandi vulkaanid on hetkel vagusi, püütakse naftakatastroofile viidates ehk tugevamalt käivitada tuumaenergeetika ja taastuvenergeetika arenguprogramme ja arendusprojekte, kuid elu läheb edasi vastavalt bau-printsiibile (business as usual) ning kogu maailm on hoopis ootel, mis ja kus järgmisena toimub, sest mida tehnoloogilisem on ühiskond, seda haavatavam ta ühtlasi on nii looduse, inimtegevuse äparduste kui muude ettenägematute asjaolude kokkulangemiste poolt…

Mehhiko laht: ‘top hat’ vähendab naftaleket, aga ei peata

Nafta voolab Mehhiko lahte edasi. 3.06.2010 tehti BP poolt  uus katse leket pidurdada ning paigaldati eelnevalt katki hammustatud toru ja BOP ülemise osa peale kate, piltlikult väljendudes lükati peale müts (top hat) ning nüüd õnnestub osa nafta ja metaani segust merepinnal toru kaudu kätte saada. Tegemist ei ole kogumiskonteineriga, nagu Eestis on uudistest läbi jooksnud, vaid katkise toruotsa ja kogumistoru ühendusega.

Katte ehitus on keeruline, selle soojana hoidmiseks pumbatakse kattesse metanooli ja soojendatud merevett, lisaks pumbatakse kogumistorusse lämmastikku hoidmaks toru veevabana. Nii sügaval (1500 m) merepõhjas toimub suure rõhu ja madala temperatuuri tingimustes kristalliseerumisreaktsioon – metaan reageerib veega ning moodustuvad metaanhüdraadi kristallid, mis võivad kogumissüsteemi ära ummistada.

Just sel põhjusel ebaõnnestus esimene katse leket pidurdada. Väljavoolule paigaldati suur koonusekujulise kogumiskate, aga metaanhüdraadi kristallid blokeerisid kogumistoru.

Peale uue katte paigaldamist on mõnevõrra täpsustunud ka lekke suurus, hinnanguliselt on see 12000-19000 barrelit päevas – kindlalt üle 2 korra suurem, kui BP alguses avalikustas (5000 barrelit päevas). Hinnaguliselt suurenes leke toruotsa katkihammustamisega 20% võrra, seega võis esimese kuu jooksul olla 10000-16000 barrelit päevas.

Top hat võimaldas esimestel päevadel peale paigaldamist toru kaudu kokku koguda maksmiaalselt 6000 barrelit naftat – seega on suudetud naftaleket vähendada kolmandiku kuni poole võrra, aga 6000-13000 barrelit päevas lekib endiselt merre ning BP räägib hetkel nafta kogumise optimeerimisest, mitte lekke peatamisest. Optimeerimine tähendab, et püütakse kogumissüsteemi tulemit maksimeerida tagades samas selle töökindluse. BP esialgne optimistlik prognoos oli, et ligi 90% lekkivast naftast õnnestub kokku koguda, kuid kartus on, et tehnilisele lahendusele vastav optimum jääb palju väiksemaks. Praegu lekib top hat alumise ääre alt väga tugevalt.

Valmistatud on ka teisi top hat variante, on võimalik, et püütakse paigaldada loodetavalt parem versioon – kuid endiselt on väga kaheldav, et kogu lekkiv nafta või isegi valdav enamus suudetakse kätte saada.

Näib, et kordub 1979. aasta Ixtoc I katastroofi stsenaarium ning enne naftamaardlas survet vähendavate puuraukude valmimist leket peatada ei õnnestugi. Puuraukude valmimine on plaanitud augustiks, samas võib see olla optimistlik prognoos arvestades eriti orkaanide hooaega, mis juba algas juuni algusega ning kulmineerub augusti keskpaigaks ja septembriks.

Üks allveerobotitest jätkab endiselt lekkiva nafta töötlemist kemikaalidega otse lekkekoha juures. Leke on jälgitav reaalajas BP kodulehelt, leket ja kemikaalide pihustamist jälgivad merepõhjas kas ROV Skandi või ROV Enterprise’i kaamerad.

04.06.2010 hetkeseisu kirjeldasin põhjalikumalt ka Vikerraadio saates Uudis+ (vastav lõik algab 13:40 salvestuse algusest), kus lisaks räägib Agur Paesüld Eestimaa Looduse fondist naftaga seondvatest ohtudest Läänemerel.

Nafta on viimastel päevadel liikunud tugevasti ka ida poole, järjest enam suletakse kalastuspiirkondi Florida rannikul ning osa Alabama randadest on kahjustunud. Ahelreaktsioonina on peatatud süvamerepuurimine, mis omakorda tähendab, et kaotavad praktiliselt kõik – töö kaob nii turismisektoris, kalanduses, kreveti- ja austrifarmides kui ka naftatööstuses endas. Küll tuleb hulgaliselt tööd juurde juristidele ja ametnikele.

Naftaleket Mehhiko lahes pole senini suudetud peatada

Uudised naftalekke peatamise kohta Mehhiko lahes olid enneaegsed ning kui 26.05.2010 lubas BP võimalikke tulemusi kahe ööpäeva jooksul, siis 28.05.2010 kella 19.17 uudise kohaselt (New Orleans, kohalik aeg -8 tundi võrreldes Eesti ajaga) teatas BP, et ‘top kill‘ katse jätkub ilma ajalimiidita. Sisuliselt tähendab see, et esimene kaks ööpäeva kestnud katse kukkus läbi.

Täiendatud! 29.05.2010 õhtuks sai selgeks, et ‘top kill‘ kukkus läbi ning jätkatakse LMRP stsenaariumiga. See tähendab, et puurauku ja BOP-d ei püüta enam ummistada, vaid lõigatakse maha murdunud toru ning püütakse paigaldada uus toru Discoverer Enterprise puurimislaevalt ja saada kätte võimalikult palju nafta ja gaasi segu. Teise variandina paigaldatakse toru otsa teine BOP. See aga tähendab, et lekke maht võib lähipäevadel suureneda, sest peale toru lõikamist kaob ära takistus, mida murdunud toru mingil määral ikkagi pakub.

BOP kaudu puurauku sisse pressitud puurimismuda lekkis ookeani,  ‘junk shot‘ (kummipallide, golfipallide, kummitükkide ja köiejuppide segu) aga ei suutnud leket ära ummistada.

Sisse pressitav fluid ise on veest kaks korda suurema tihedusega ning BP inseneride lootus oli, et merepõhjast ligi 4 km sügavusele ulatuvas puuraugus suudetakse tekitada piisav vasturõhk. See ilmselt ei õnnestunud ning seejärel loodeti, et lisatud ainete ja materjalidega õnnestub purunenud toru ummistada. Riskid aga peitusid selles, et murdunud toru võib hoopis veelgi kahjustuda ja leke suureneda, samuti ei tohi ummistuda sissepressimiseks kasutatavad süsteemid. Kahjuks ei kandnud katsed vilja.

28.05.2010 BP pressiteate kohaselt ulatuvad firma senised kulud seoses lekke ohjeldamise katse ja tagajärgede likvideerimisega juba 930 miljoni dollarini. Otseseid majanduskahjusid (turismipotentsiaali langus, kahjud kalapüügile ja mereandide kasvatustele) on senini hinnatud juba paljudesse miljarditesse dollaritesse. Summaarseid keskkonnakahjusid elusloodusele võib pidada korvamatuteks.

Leket jälgivad interneti kaudu inimesed üle kogu maailma, elav kommenteerimine toimub näiteks www.theoildrum.com veebisaidil. Üks parimatest uudisvoogudest tuleb New Orleansist.

Juba juuni alguses aga algab Atlandi ookeanil orkaanihooaeg, mis kulmineerub augusti keskpaigaks ja septembriks. Nafta survet vähendavad puuraugud ei valmi enne augustit. Vajalik on Mehhiko lahe pinnalt alustada puurimist 1500 m sügavusel mere põhjas ning sealt omakorda puurida 4 km sügavused puuraugud.

Jälgides inimese võimetust sulgeda rohkem kui kuu aja jooksul ühtainust lekkivat naftapuurauku saab üha selgemaks, kuivõrd suured riskid on inimkond merede ja ookeanide põhjast nafta ja maagaasi ammutamisega võtnud. Ja mitte ainult, öeldut võib laiendada paljudele uutele tehnoloogilistele lahendustele, millega paratamatult kaasnevad olulised riskid. Deepwater Horizoni katastroofi puhul on kõige traagilisem see, kuidas kogu maailm jõetult pealt vaatab, kuidas lekkivasse puurauku püütakse toppida golfipalle, kummitükke ja köiejuppe ning sellest pole vähemalt senini mingit kasu. Kuitahes suur rahasumma on võimetu probleemi lahendama, kui puudub sobilik ja turvaline tehniline lahendus. Ja ajal, kui plaanitakse lennata Marsile, ei suuda kogu maailm sulgeda ühte lekkivat puurauku.

Huvilistele: veebiviited Deepwater Horizon naftakatastroofi kohta

Lisaks 27. mail 2010 Eesti Päevalehes ilmunud arvamusloole ja 4. mai 2010 blogikirjutisele toon tõsisematele huvilistele välja ka mõned olulised ja huvitavad veebisaidid.

Järjest uuenev informatsioon on selgelt välja toodud veebisaidil http://www.nola.com/news/gulf-oil-spill/. Informatsioon nii lekke, kannatanute, kahjude, süüdlaste otsimise, poliitika, inimeste arvamuste ja kõige muu seonduva kohta. 27. mai 2010 hinnangutel on Mehhiko lahte juba sattunud 400,000 – 700,000 barrelit naftat, ületades Exxon Valdezi naftatankeri katastroofi mahu. Mitmekordselt rohkem, kui BP oli teada andnud (kõige rohkem on meediakanalitest läbi jooksnud arv 5000 barrelit/päevas, see aga on uutel hinnangutel paljukordselt ületatud).

Kuidas kõik tehniliselt juhtus? Seda kirjeldab vastav poster. Minu käest on küsitud, miks nafta niisama mere põhjas ei leki, miks leke on vaid puuraugu kaudu. Postrilt näete joonist, kus saab selgeks, et mere põhi on 1500 m sügavusel, naftamaardla aga koguni 5400 m sügavusel. Seega mere põhjast naftamaardlani on veel ligi 4 km.Kirjeldatud on, kuidas tsementtäidis vastu ei pidanud ning detailselt on toodud BOP (blowout preventer) skeem.

Kuidas nafta on Mehhiko lahe pinnal levinud? Seda kirjeldab vastav animatsioon.

Hetkel veel töötab kaamera, mis kannab üle reaalajas naftaleket. 27.05.2010 Aktuaalne Kaamera edastas info, et leke on peatatud. Uudis ise siiski oli teistsugune – et leke on pidurdunud. Tegelikkuses alustati 27.05.2010 lekke peatamise protsessi, mis kestab paar ööpäeva – kui see aga kukub läbi, siis leke jätkub.

Leket püütakse peatada ‘top kill’ meetodil. Tehnoloogia on visualiseeritud BP animatsiooni abil. Sellist meetodit pole nii sügaval kunagi proovitud ning selle õnnestumise tõenäosuseks määratleti 60-70%. Sisuliselt pumbatakse BOP külgmiste sisestusavade kaudu puurauku sisse naftast suurema tihedusega fluidi (drilling mud, mida on laevale varutud 50000 barrelit) ja loodetakse, et selle tulemusena õnnestub tekitada nafta väljatungile piisav vasturõhk ning seejärel läbi viia puuraugu tsementeerimine. Kui aga väljavool BOP kaudu merre osutub liiga suureks, võidakse kasutada ‘junk shot’ tehnoloogiat – BOP-sse sisestatakse golfipallide, autokummitükkide ja köiejuppide segu ning loodetakse, et see ummistab ülemise väljavoolu.

27.05.2010 õhtuks sai selgeks, et lisatud fluidi väljatung katkise toru kaudu jätkub. On tõenäoline, et ‘junk shot‘ tehnoloogiat tõepoolest rakendatakse või listakse sissepumbatavale fluidile spetsiaalseid aineid, mis peaksid puuraugu ummistama.

Alustatud on kõrvalpuuraukude puurimist surve alandamiseks. Kuid need augud ei saa valmis enne augustit.

Viimased fotod sündmuskohtadelt.

Oluline on ka see, et selle piirkonna orkaanide hooaeg on alles ees – juunist novembrini maksimumiga augusti teisel poolel ja septembris. Missuguseks kujuneb orkaanide mõju naftareostust arvestades?

Mehhiko lahe naftareostus 2010 – mis juhtus ja missugused on tagajärjed?

Islandi vulkaani tuhapilve tagajärjed olid praeguse Mehhiko lahe katastroofi kõrval väikesed. Nelja USA osariigi rannikuala inimesed ootavad nendeni jõudvat naftareostust ja osa neist paluvad jumalat, et ehk ei vasta prognoosid tõele. Kõigele lisaks pole suudetud reostuse allikat likvideerida.

Järgnevalt pildilt on näha, et Mehhiko lahes USA rannikul on ligi 4000 naftaplatvormi (allikas: Wikipedia). Deepwater Horizon paiknes pildi idaosas paikneva loode-kagusuunalise poolsaare pikendusel kagu suunas kõige enam avamere pool. Järelemõtlemisainet on seda pilti vaadates küllaga, eelkõige selle üle, missugune on naftavajadus, et varusid niivõrd ekstensiivselt kasutada.

Naftaplatvorm Deepwater Horizon uppus kaks päeva pärast plahvatust, 22. aprillil 2010. Vaid 9 aastat tagasi Hyundai Heavy Industries poolt ehitatud ujuv platvorm oli pisut suurem kui jalgpalliväljak – 121 meetrit pikk ja 78 meetrit lai. Plahvatuse tagajärjel hukkus 11 ja sai vigastada 17 inimest. Sündmuste lühikronoloogia perioodil 20. aprill – 3. mai 2010 on kätte saadav näiteks planet green veebilehelt.

Skemaatiliselt on juhtunu kujutatud alljärgneval infoagentuur AlJazeera poolt toodetud videoklipil, mis internetis laialdaselt ringleb. Erinevalt sellel videol kujutatust on olemas teave, et pole plaanis katta koonusega mitte kolme erinevat allikat korraga, vaid igaühte eraldi.

Katastroofi muudab keskkonnakahjude mõttes ülisuureks mere põhjas 1500 m sügavusel paikneva ohutussüsteemi rike. Puuraugud on varustatud lekkeid ärahoidva hiigelsuure klapiga BOP (blowout preventer) massiga 450 tonni. Lekke peatamiseks on mitmed erinevad lahendused ning seadme rike on asjatundjate arvates väga mitmete erinevate asjaolude kokkusattumuse tulemus.

Samas võib enamiku keskkonnakatastroofide kohta öelda, et need on erinevate asjaolude kokkusattumuse tulemuseks. Kontrollimatud gaasipursked on uute naftapuuraukude rajamisel suhteliselt sagedased, Mehhiko lahes umbes 7 juhul 1000-st.

Kuigi peamine vastutus katastroofi eest lasub BP-l kui naftaplatvormi kasutajal, siis süüdistusi on edasi suunatud ka plahvatusest kaks päeva varem rajatud uue puuraugu tsementeerijate aadressile ning BOP tootjate suunas. Vastutusest tähtsam aga on, et sellise õnnetuse tõenäosust hinnati 0.0%-liseks ning endiselt ei suudeta lekkeid likvideerida. Endiselt üritatakse BOP kraane allveerobotite abil sulgeda, kuid senini tulemusteta. Esmalt välja pakutud võimalikke lahendusi on kaks – katta lekkekohad hiigelsuure koonusega ning pumbata koonuse ülaosast nafta laevale, lisaks samaaegselt puurida maardlasse uus puurauk ning selle kaudu vähendada survet lekkele. Kõik see aga võtab hinnangute kohaselt 2-3 kuud, samas lekke suuruse kohta on meediast enim läbi jooksnud arv 5000 barrelit päevas – mis tähendab, et mõne nädalaga on katastroofi mõõtmed suuremad kui Exxon Valdezi naftatankeri puhul 1989. aastal.

Tagajärjed on kolossaalsed. Rikutud rannikud, lindude ja merekilpkonnade hukk, krabi-, austri- ja krevetivarude hävimine. Kalad jäävad küll ellu, kuid naftaga vähegi kokku puutununa pole neid maitse tõttu võimalik enam süüa. Kui suurem osa sama piirkonda tabanud orkaan Katrina tagajärgedest suudeti paari aastaga likvideerida, siis lahe ökosüsteemide taastumine võtab aastakümneid.

Katastroofil saab olema tugev mõju ka nafta hinnale ja seda mitte ainult katastroofi otseste tagajärgede tõttu. Pidurduda võib USA rannikumere naftavarude edasine kasutuselevõtt ja kasutamine.

Hiigelsuur katastroof on Mehhiko lahes juba juhtunud – 1979. aastal plahvatas naftaotsingute käigus puurkaev Ixtoc I. Tookord õnnestus naftaleke merepõhjast kõrvaldada alles 9.5 kuuga ning kokku segunes veega hinnanguliselt 475000 tonni naftat. Vastavalt kalkulatsioonidele jõudis sellest 24000 tonni Mehhiko ning 4000 tonni Texase randadele.

Viimane suurem katastroof naftaplatvormiga juhtus 2001. aastal, kui plahvatuste tagajärjel uppus toona maailma suurim platvorm Petrobras 36 Brasiilia rannikul.

Käesoleval hetkel tuleb ainult loota, et leke suudetakse likvideerida nii kiiresti kui võimalik ning leke seejuures ajas ei suurene.

Ühikutest. 1 barrel on 159 liitrit, nafta tihedus võib erineda, kuid ligikaudselt 7 barreli toornafta mass on 1 tonn. Lisaks, 1 gallon on 3.8 liitrit ehk 0.024 barrelit (või 1 barrel on 42 gallonit).