Absoluutse nulli uus definitsioon

Soomlased olid Mikael Granlundi väravast hokimängus Venemaa vastu sellises vaimustuses, et Soome Wikipedia vabatahtlik toimetaja tegi lisanduse absoluutse nulli artiklisse.

“Absoluutne null on defineeritud Mikael Granlundi kehatemperatuuri järgi, kuna ta on maailma kõige külmaverelisem mees.”

Lisandus kadus küll kiiresti ja kuivõrd see on järjekordne hoop vabatahtliku entsüklopeedia usaldusväärsusele, jääb asjatundjate ja kriitikute otsustada. Aga värav oli tõesti ilus ning erinevalt eestlastest elas soome telekommentaator end samuti suurepäraselt välja. Noor hokitalent on ilmselt saanud inspiratsiooni Harri Potteri lugudest, reaalsemalt küll lacrosse’ist. Selliseid tempe harjutavad kõik hokimängijad, kuid keegi polnud nii efektset väravat tippmängus suutnud visata.

Soome telereporter Antero Mertaranta on ka ühtlasi heliloojaks ja sõnade autoriks muusikalisele motiivile “Taivas Varjele!” Nii sünnivadki legendid, mis tugevnevad veelgi peale rootslaste purustamist MM-finaalis.

Rakett 69 taustakahinad

Kui Ylle Rajasaar mind eelmisel suvel noorte võistlussaatesse Rakett 69 kohtunikuks kutsus, siis andsin nõusoleku jõudumööda kaasa aidata ja mitmeid nädalavahetusi selle heaks ohverdada. Sai ju Selgeltnägijate Tuleproovis loogiku rollis mitmeid huvitavaid suvepäevi veedetud. Ise juures olla ja näha, kuidas teletöö käib, on väga hea kogemus.

Saate tootmise käigus on ette tulnud ka huvitavaid juhtumeid. Algses stsenaariumis oli kirjas, et etteasteid hindavad kolm kohtunikku – professorid Tsirr, Pirr ja Binn, kellel kõigil on individuaalne ja omapärane iseloom. Nii oli algselt planeeritud ka näitlemiskomponent. Mina ütlesin, et äärmisel juhul olen nõus olema Binn, aga mitte Tsirr ega Pirr.

Läks aga nii, et telepildi edastajate arvates oli taoline näitlemine ilmselt liiga kunstiline ja lapselik. Juhtuski, et professorite nimed kaotati, aga kunstilistes rollides tiitlid jäeti alles. See on siis taust, kuidas mind, Rein Kuresood ja Aigar Vaigut (hiljem ka Andres Juurt) ehiti võõraste sulgedega ning mille peale saame hetkel ka pahaseid kirju. Huvitav on aga see, et nende kirjade saatjateks on peaasjalikult doktorandid ja noorteadlased. Ilmselt on riivatud nende austust oma professorite vastu.

Vale-professorid Kuresoo, Puura ja Vaigu tööhoos

Tunnistan, et teatud hetkel (alates 1999. aastast) kaldusin rohkem administratiivtöö poole ning olen võtnud südameasjaks ka teadust populariseerida. Kui oleksin jäänud täiskohaga teadust tegema, siis ilmselt oleksin kindlasti ka ise juba mõnda aega professor. Samas on nii TÜ Tehnoloogiainstituudi käivitamine ja juhtimine kui ka ülikooli ettevõtlussuhete juhtimine olnud tõsiseks väljakutseks. Olen ilmselt seda tüüpi inimene, kellel on soov näha töö tulemusi käega katsutavamalt kui teadusartikli abil maailmateadusse panuse andmine. Aga lootus siirduda tagasi teadustööle pole ikkagi veel kadunud.

Seda blogikirjutist kirja panema aga sundis mind miski muu. Olen viimastel aastatel käinud korduvalt meie gümnaasiumides korraldatud teaduskonverentsidel. Olen näinud noorte säravaid silmi, kui neile teadusest rääkida. Ka noorte endi ettekanded on olnud vaimukad. Näiteks Gustav Adolfi Gümnaasiumis hinnati koolimajas olevate taimede võimalikke riske õpilaste tervisele ning leiti, et mõni mürgine taim võib koolilastele peale kukkuda. Selgus, et samas tunnis sama klassiga oli mürataust 10 detsibelli väiksem juhul, kui ruumis viibis kooli direktor. Üks õpetajatest aga, näinud klassiruumi süsihappegaasi näitu, hakkas iga kord enne tundi klassiruumi õhutama. Naljatati, et ilmselt kartis töökohta kaotada.

Loomulikult olid need esimesed sammud ja sügavamat teadust oli kõiges selles vähe. Aga just noorte säravad silmad on need, mis annavad tunnistust tahtest ja pühendumusest. Minu kartus on, et liiga tõsine suhtumine teaduse tegemisse võib sära lämmatada. Ka Rakett 69-s osalejad ütlesid, et palju tähtsam kui rahaline auhind on nende jaoks kogemused ja uued sõbrad. Samas olen kuulnud taustinfot, justkui oleks saate tellijate arvates saates endiselt liiga palju huumorit.

Ülikooli õppima asudes toimub sageli muutus. Kui koolis saavad andekad gümnasistid juba hiilata teadmistega, mis võivad mõnes osas ületada õpetajate omi ning klassis silma paista ja eristuda, siis ülikoolis on distants üliõpilase ja õppejõu vahel sageli ülisuur. Õppejõud võib olla mitmeid kümneid aastaid ainult vastava erialaga tegelenud. Lisaks on ülikooli esimene kursus sageli masstootmine. Mõnda loengukursust võivad kuulata mitusada tudengit ning võimalus igaühega eraldi tegelda õppejõul praktiliselt puudub. See on kõige kriitilisem periood, kus säravate silmadega sisseastuja võib tunda end molekulina ookeanis ja muutuda mutrikeseks suures süsteemis. On hädasti vaja juurde luua võimalusi, mille kaudu esimeste kursuste tudengid saaksid oma tärkavat teaduspotentsiaali rohkem realiseerida ja avada. Või siis omada teadmist, et õige pea see neil võimalikuks saab.

Rakett 69 on samuti molekul ookeanis, kuid vajalik molekul. Oleks tore aga, kui tekkivad diskussioonid ei piirdu kohtunike tiitlitega (kinnitan veel kord, et näiteks mina pole professor Binn ega ka professor Puura) ning aruteluga, mida ’69’ võiks ikkagi tähendada, vaid kellelgi on soovi ja tahtmist vaadata ning hinnata ka sisulist poolt. Loovus on ikkagi midagi muud, kui Mõigu KEK  klaverimuusika saatel püüab meelde tuletada, mis kuupäeval sündis Marie Curie, ning Õie Heinmaa teeb teatavaks tabeliseisu.

(Noortele selgituseks. Meie põlvkond kasvas üles pühapäevahommikuste mälumängudega ETV-s. Mõtlemise ajal, milleks oli ette nähtud 1 minut, mängis klaverimuusika. Õie Heinmaa oli legendaarne punktitabeli pidaja, Mõigu KEK mõnda aega üks tugevamaid võistkondi. Küsiti ehk küll huvitavaid, kuid sageli ka mälumängurite poolt pähe tuubitud fakte. Eestis kõndisid ringi nn elavad entsüklopeediad. Tunnistan ausalt, et üheks mälumänguks töötasin ma ka ise veel koolipoisina Eesti Nõukogude Entsüklopeedia kõik 8 köidet läbi 4 korda. Hiljem arvas aga mu isa, et pea ei peaks päris prügikast ka olema. Tähtsad on loogilised seosed asjade ja protsesside vahel.)

Kas uue kvaliteediga petukirjade periood on alanud?

Kui teile kirjutab nigeerlane ning tahab teie kontole 50 miljonit dollarit kanda või olete oma e-posti aadressiga võitnud 10 miljonit eurot, siis usuvad seda üksikud. Kui aga kirja saadab väidetavalt Euroopa Tuumauuringute Organisatsiooni professor, siis võivad nii mõnelgi inimesel hirmumõtted tekkida. Selle aasta mai alguses selline kiri ilmuski.

Kes vähegi teadusmaailmaga kursis, sellele pakub järgnev kiri kindlasti palju nalja. Kes aga ei ole? Ja kui petukontseptsioon muutub veelgi ’teaduslikumaks’ ja usutavamaks?

Järgnev näide pärineb veebisaidilt scamorama.com, mis paljastab humoorikalt petturite kavatsusi ja püüab neid ise uskumatult jaburatesse võrkudesse.

* * *

Kallis sõber,

Kuidas Sul läheb? Loodan, et kõik on hästi nii pere, sõprade kui lemmikloomadega. Loodetavasti jõuab see e-kiri korrektselt Sinuni. Meil pole aega raisata – informatsioon, mille edastan, on edasilükkamatu ja tõsine.

Minu nimi on professor Frank, andmete vanemanalüütik Euroopa Tuumauuringute Organisatsioonis (CERN) Genfis (http://public.web.cern.ch/public/). (NB! Veebiaadress on õige!) CERN on üks maailma suurimaid ja tuntumaid teadusuuringute keskusi, tegeldes fundamentaalteadusega füüsika vallas ning uurides, kuidas universum on tehtud ja töötab. Võib-olla olete hiljuti näinud uudistes, et viimastel päevadel on meie suur hadronite põrguti kokku põrgatanud suure kiirusega energiakiiri, et leida uut füüsikas ning saada teada, kuidas universum alguse sai. CERN on veendunud, et see on ohutu, aga MINA TEAN TÕDE.

Tõde on, et CERNi eksperiment on üliohtlik ning võib põhjustada globaalse hävingu. Plaanitav eksperiment põhjustab 95% tõenäosusega musta augu, neelates alla suure osa planeedist. Teadlased ei taha, et Sa seda teaksid, sest nad teavad, et muidu võib puhkeda paanika. Aga mina saan Sind aidata.

Ma korraldan piiratud arvu inimeste evakueerimist turvalisse asukohta – saarele Vaikse ookeani lõunaosas. Sa oled juhuslikult välja valitud osalemaks evakueerimises, tagades inimrassi jätkumise.

Palun, kui Sa oled huvitatud, saada mulle koheselt e-teade järgmise infoga:

Nimi:

Vanus:

Telefoninumber:

Riik:

e-posti aadress:

Palun saada kõik e-teated minu isiklikku postkasti nuclear_research@europe.com

Parimate soovidega, ja Jumal õnnistagu.
Professor MILLER (? – enne oli FRANK)

* * *

Ehk peaks kõigepealt tähelepanu pöörama sellele, et e-teade tuli Mumbai (India) IP-aadressilt.

Kui naljahammas vastu kirjutas, tuli uus teade. Professor Frank väitis olevat juba kokku saanud 35 juhuslikku inimest koos evakueerumiseks ning plaanis on reisida Tokelau saarele. (Selline saarestik on tõepoolest olemas, kolmest atollist koosnev Uus-Meremaa territoorium Vaikses ookeanis, umbes poolel teel Hawaii saartelt Uus-Meremaale. Ilmselgelt arvestavad petturid internetiotsingu võimalusega.) Must auk selle saareni ei ulatuvat. Lennuk saab õnneliku väljavalitu peale võtta lähimalt kohalikult lennuväljalt. Hetkel aga on vaja ainult 2500 USD, et katta iga inimese reisiga kaasnevad lennuki kütuse, parkimise ja hoolduse kulud ning alustada uute hoonete ehitamist saarel!

Nukunonu laguun Tokelau saarestikus. Foto: Wikipedia

Kohe peale maksmist saab väljavalitu pileti KINGFISHER AIR LINE’i lennukile (Lennufirma Kingfisher Airlines on tõepoolest olemas.)

Seejärel sai naljahammas teada, et evakueeritavate hulgas on vaid 11 naist 26 mehe kohta ning palus CERNil katset edasi lükata ning saada professor Frankil parem meeste-naiste suhe. Samuti esitas ta nõude alkoholi ja sigarite varu ning auto ja lehmade olemasolu kohta saarel. Professor Franki kirjaoskus aga jäi kirjavahetuse käigus järjest kehvemaks.

Lõpuks professor Frank kas loobus meelitamast või neelas must auk ta enda alla…

Lõbus lugu. Eelpool püstitatud küsimus aga jääb. Meieni võivad hakata jõudma üha usutavamad konkreetsete asutuste, inimeste ja geograafiliste nimedega illustreeritud petukirjad. Arvestades, et kergeusklikud eestlased on kandnud raha nigeerlastele, läinud olematute loteriivõitude õnge ning plaanivad otsida Arktikas auku Maa sisemusse, siis peab olema üha enam valvel.

Robotmannekeen: nullist tähtede poole

Kui Alvo Aabloo ja Maarja Kruusmaa hakkasid TÜ Tehnoloogiainstituudis robotmannekeeni projektiga tegelema, siis ajas see kaastöötajaid pigem muigama – keegi ei ennustanud, et peagi korjab ühisprojekt ettevõtja Heikki Haldrega ridamisi auhindu ning OÜ Massi Miliano kuulutatakse Euroopa üheks kõige paljulubavamaks start-up’iks ehk eesti keeles naljakalt nimetatuna iduettevõtteks. Ka Alvo enda sõnade järgi on robotmannekeeni puhul tegu vaid kõrvalprojektiga, mis edu korral toetab teadusuuringute põhisuunda – ioonjuhtivusega polümeeride väljatöötamist ning neile rakenduste leidmist.

Tänane päev, 11. märts 2010 jääb jälle ajalukku. Massi Miliano Fits.me interneti rõivapoodide virtuaalse proovikabiini teenus valiti Euroopa internetiäri kõige innovaatilisemaks ja suurima potentsiaaliga lahenduseks Brüsselis toimunud ühepäevasel äri- ja innovatsioonikonverentsil Plugg.

Peale Maarja tööleasumist põhikohaga TTÜ biorobootika professorina muutus robotmannekeen ka Eesti ülikoolidevahelise koostöö kenaks näiteks. Igal juhul tuleb täna õnne ja jätkuvat edu soovida nii Maarjale, Alvole, Heikkile, Paulile ning kõikidele nende meeskonnaliikmetele – Eesti robootikutele.

Ajalugu saab olema minu vastu helde, sest kavatsen seda ise kirjutada

Paljud Winston Churchilli tsitaadid ajavad ikka ja jälle muigama, samas paljastavad ka meie igapäevast tööd ja elu. Kasvõi pealkirjas olev ‘History will be kind to me for I intend to write it’. Alljärgnevalt on toodud valik Churchilli tsitaate. Kas ja kui palju sellest õppida – jääb igaühe enda otsustada.

1. Tulevik ja olevik

Kui me avame tüli mineviku ja oleviku vahel, leiame peagi, et oleme kaotanud tuleviku.

Poliitikul peab olema võime ennustada, mis juhtub homme, järgmisel nädalal, järgmisel kuul ja järgmisel aastal. Lisaks peab poliitikul olema võime seletada, miks kõike seda ei juhtunud.

2. Innovatsioon

Peame hoiduma tarbetust innovatsioonist, eriti kui seda juhib loogika.

Kunst ilma traditsioonideta on nagu lambakari ilma karjuseta. Kunst ilma innovatsioonita on nagu surnukeha.

3. Juhtimine

Pidevad ja jätkuvad jõupingutused on meie potentsiaali avamise võti, mitte meie tugevused ega intelligentsus.

Eksperdid peaksid olema kraani juures, kuid mitte kunagi tippjuhid. (Experts should be on tap but never on top.)

Kuitahes ilus ka strateegia ei oleks, peaksite vahetevahel ka tulemusi vaatama.

Mulle meeldivad sead. Koerad vaatavad meie peale üles. Kassid vaatavad meie peale alla. Sead kohtlevad meid kui võrdseid.

Mulle ei tee kunagi muret tegutsemise tulemused, mulle teeb muret ainult tegevusetus.

Edu on sammumine läbikukkumiselt läbikukkumisele kaotamata seejuures entusiasmi.

Me anname kuju uutele ehitistele. Hiljem kujundavad ehitised juba meid endid.

Avalikku arvamust pole olemas. On olemas vaid avaldatud arvamus.

Ära kunagi diskuteeri ahviga, kui toas on ka leierkastimees.

4. Vaikimine ja rääkimine

Kui kotkad on vait, hakkavad papagoid vatrama.

Liiga sageli on tugev ja vaikne mees vaid sellepärast vait, et ta ei tea, mida öelda. Ning tal on tugeva mehe reputatsioon vaid seetõttu, et ta on olnud vait.

5. Suhtumine töösse ja tegemistesse

Pessimist näeb igas võimaluses raskusi. Optimist näeb igas raskuses võimalust.

Pole küllaldane anda endast parim; mõnikord tuleb teha seda, mis on vaja.

Kui te võtate tehtud vigade kaitsmise hoiaku, pole asjade paranemiseks mingit lootust.

On väga hea olla aus, kuid samal ajal on väga tähtis, et teil oleks ka õigus.

6. Kriitika ja õpetamine

Kriitika üle ei pruugi saada kokkuleppele, kuid see on vajalik. Kriitika täidab sama funktsiooni, mis valu inimese keha puhul – äratades tähelepanu ebatervest seisundist.

Isiklikult olen ma alati valmis õppima, kuigi mitte alati ei meeldi mulle, et mind õpetatakse.

7. Muretsemine elu üle

Vaadates tagasi elu probleemidele mäletan üht vanameest, kes ütles oma surivoodil, et tema elus oli väga palju muret ja häda, millest enamust iialgi ei juhtunud.

Laias laastus võib inimesed jagada kolmeks: ühed, kes tapetakse arvetega, teised, kes muretsevad end surnuks ja kolmandad, kes surevad igavusest.

8. Dokumentide sisu ja pikkus

Palun olge nii kena ja pange oma järeldused ja soovitused ühele leheke oma aruande algusesse, siis ma võin seda isegi lugeda.

Selle dokumendi pikkus kaitseb seda hästi lugemise riski eest.

9. Golf, sõda ja poliitika

Golf on mäng, mille eesmärgiks on lüüa väga väikest palli veel väiksemasse auku relvadega, mis on selleks otstarbeks eriliselt viletsalt disainitud.

Parim kaitse õhurünnaku vastu on hävitada vaenlase lennukid võimalikult lähedal nende lähtepunktist.

Sõjas sureb inimene vaid korra, poliitikas palju kordi.

Parim argument demokraatia vastu on viieminutiline jutuajamine keskmise valijaga.

10. Maksupoliitika

Rahvas, kes proovib end maksude kaudu küllusesse viia, on nagu mees, kes seisab ämbris ja püüab end sangast õhku tõsta.

Head maksu ei ole olemas.

11. Britid ja ameeriklased

Britid on maailmas unikaalsed. Nad on ainsad inimesed, kellele meeldib kirjeldus, kui halvasti asjad tegelikult on – soovides kuulda ka halvimat.

Ameeriklaste peale võib alati loota, et nad teevad õiget asja – peale seda, kui nad on proovinud ära kõik muu.

USA on nagu hiigelsuur boiler. Kui sinna alla on tuli tehtud, on genereeritud energia hulk piiramatu.

12. Winston Chruchilli alkoholilembus ja kuulsad ütlused naistele

Leedi Nancy Astor: ”Winston, kui sa oleksid minu abikaasa, ma mürgitaksin sinu tee.” Churchill: ”Nancy, kui ma oleksin sinu abikaasa, ma jooksin selle tee ära.”

Mrs Braddock: ”Oled purjus, Sir Winston, vastikult purjus.” Churchill: “Jah, Mrs Braddock, ma olen purjus. Aga sina, Mrs Braddock, oled kole ja vastikult paks. Ning mina, Winston Churchill, olen homme hommikul kaine.”

Jätke alatiseks meelde, et olen võtnud alkoholist välja rohkem, kui alkohol on välja võtnud minust.

13.Ei kommenteeri

“Ei kommenteeri” on suurepärane väljend. Kasutan seda ikka ja jälle.

14. Tsitaadid

Harimata inimesele teeb kuulsate inimeste tsitaatide lugemine palju head.

Allikas: veebisait http://thinkexist.com/quotes/

Pilt: Wikipedia

Ülevaade enimlevinud petuskeemidest

Meid ümbritsevad pidevalt kümned erinevad petuskeemid, mille eesmärk on üks – petta välja raha või saada ligipääs meie rahale. Peame olema väga hoolikad, et mitte petuskeemide ohvriks langeda. Keskkonnaabi blogi omaette lehel on välja toodud põhjalik ülevaade – 6 erinevat petuskeemide kategooriat koos 18 näitega. Samas see pole kaugeltki kõik, mis ohud meid ümbritsevad – aga alustuseks kindlasti asi seegi. Esitatud on ka soovitused, kuidas petuskeemide ohvriks mitte langeda.

Peamised soovitused on

• hoida oma dokumente varaste eest ja kontrollida pidevalt nende olemasolu;

• kontrollida pidevalt oma pangakontosid, mobiiliarveid jne;

• olla ettevaatlik internetipoodidest kaupade ettemaksuga ostmisel, kontrollida eelnevalt nende usaldusväärsust;

• mitte uskuda võite loteriidel, millel pole osaletud, kahtlasi raha vastuvõtmise skeeme, pärandusi tundmatutelt inimestelt jne;

• kaitsta oma identiteeti, sealhulgas koode, paroole jne;

• mõelda kümme korda järele, enne kui midagi kahtlast osta, millessegi investeerida jne;

• näha läbi püramiidskeeme ja neis mitte osaleda;

• hoiduda libapolitseinike jt petturite ohvriks langemise eest;

• kui on vähemgi kahtlus, alati küsida nõu või otsida internetist lisainformatsiooni.

Keskkonnaabi blogi omaette lehel on mais 2009 koostatud Tartu Waldorfgümnaasiumi (siis veel) 8. klassi õpilase Joonas Puura aastatöö petuskeemide teemal. Tööd on pisut kaasajastatud täiendavate faktidega. Head lugemist!

Loomade imelikust käitumisest enne keskkonnakatastroofe

5. mail 2008 märkasid Sichuani provintsis elavad hiinlased tuhandeid konnasid ületamas linnatänavaid. Ebausklikke inimesi rahustati ametnike poolt väitega, et tegemist on tavalise loomade rändega. Nädal aega hiljem, 12. mail toimus sealsamas 8-magnituudiline maavärin, hukkus ligi 90000 inimest, 363000 sai vigastada ning 5.47 miljonit kaotasid oma kodu.

Internetis ringleb ka üks foto konnade rändest enne maavärinat.

Seos keskkonnageoloogia õpetamisega

Tudengitele keskkonnageoloogiat õpetades on kursuse osaks keskkonnakatastroofide ennustamine. Enamik keskkonnageoloogia õpikuid mainib loomade anomaalset käitumist kui indikaatorit, siiski vaid pealiskaudselt ja mitte eriti tõsiseltvõetavana.

Samas ajaloolised tõendid on üle 2300 aasta vanad. Juba aastal 373 eKr kirjeldasid kreeklased, kuidas rotid, maod, nirgid jt loomad lahkusid Helike linnast viis päeva enne selle hävimist maavärina ja tsunami tagajärjel.

Enamik teadlasi on skeptilised

Kuna Jaapanis on maavärinaohud eriti suured, siis on jaapanlased loomi ja nende käitumist põhjalikult uurinud. USA teadlased on skeptilisemad, kuna mingi konkreetse käitumise ja sellele järgnenud sündmuse seosed pole olnud sarnased.

Inimeste meenutuste kohaselt on maavärinatele sageli eelnenud koerade ulgumine, puurilindude rahutus ja kasside närvilisus ning ärapeitmine inimeste eest. Geoloogid on senini selliseid väited tõrjunud viitega, et kui maavärinat poleks toimunud, siis oleks imelik käitumine lihtsalt unustatud, järelikult on tegemist psühholoogilise järelefektiga.

Ainuke suurem õnnestumine – Hiina 1975

Maavärinate ennustamisega tegeleb Hiinas umbes 10000 teadlast ja 100000 amatööri, loomade anomaalse käitumise jälgimine on seejuures üks levinumaid metoodikaid. Guangxi provintsis jälgitakse videokaamerate abil maofarmi – vastavalt kogemustele väljuvad maod oma pesadest 3-5 päeva enne maavärina toimumist, seejuures maavärina epitsenter võib paikneda kuni 120 km kaugusel. Mida tugevam on maavärin, seda agressiivsemalt maod käituvad – paisates ülisuurt ohtu tunnetades end vastu ruumide seinu. Guangzhou loomaaias jälgitakse paabulinde, konni, madusid, kilpkonni, hirvi ja oravaid. Loomaaia direktori andmetel enne maavärinaid talveunes loomad ärkavad, vee-elukad aga hüppavad veest välja. Ka lehmad ja hobused kuuluvad Hiinas jälgitavate loomade nimistusse.

Senini on maailmas edukalt ennustatud vaid ühte, 4. veebruaril 1975 toimunud Haichengi maavärinat. Edukalt selles mõttes, et linn evakueeriti ning kuigi 90% linna hoonetest hävis, jäid 90000 inimest ellu. Sellele maavärinal eelnenud indikaatorid – eeltõuked, aga ka loomade käitumine olid nii ilmsed, et inimesed päästeti. Hiina teadlased said ülemaailmse kuulsuse – mis aga ei kestnud kaua, sest 28. juulil 1976. aastal hukkus Tangshani maavärinas 255000 inimest. Kuigi indikaatorid olid olemas, polnud need nii ilmsed kui Haichengis ja evakueerimisotsust ei tehtud.

Berklandi metoodika

USA geoloog Jim Berkland leidis väga lihtsa metoodika ennustamaks suuri maavärinaid – ajalehes suurenes kadunud koduloomade kuulutuste arv. Näiteks 22. septembril 1989 märkas ta, et tavapärase 15 kadunuks kuulutatud koera asemel oli kuulutusi koguni 57. Samal ajal olid ka vaalad sattunud kaldale San Franciscos ja Santa Cruzis, kodutuvid kadunud jne. Seostades neid sündmusi Kuu ja Maa gravitatsioonijõudude maksimumiga avaldas ajaleht 13. oktoobril ta lühiennustuse, et lähipäevadel võib toimuda tugev maavärin. Nelja päeva pärast see toimuski. Kokku on Berkland enda sõnul ennustanud 12 maavärina toimumist. Paraku on teadusajakirjade retsensendid pidanud Berklandi teooriaid mitteteaduslikuks.

2004. aasta tsunami

2004. aasta India ookeani tsunami on inimkonna ajaloo üks kohutavamaid loodusõnnetusi. Hukkus üle veerand miljoni inimese. Seevastu hukkunud loomi oli ebaloogiliselt vähe. Arvatakse, et loomad valmistusid katastroofi vastu juba 10 päeva varem.

Enne tsunami saabumist põgenesid flamingod randadest metsadesse, Sri Lanka koerad keeldusid hommikusest jalutuskäigust, pühvlid ühes Tai külas põgenesid üles mägedesse – päästes ühtlasi külaelanikud, kes neile järgnesid. Mägedesse põgenesid ka elevandid – nende puhul arvatakse, et elevandid kasutavad oma lonte seismiliste vibratsioonide detekteerimiseks. Rannikuilt sadu ja tuhandeid inimeste surnukehasid otsides leiti mõned üksikud surnud loomad.

Seletused loomade käitumisele

Loomade võimet end päästa enne 2004. aasta tsunamit on püüdnud lahti seletada Aleksandr Turovski.

Metsloomad teadsid tunde või isegi päevi ette, et katastroof on tulekul – selleks on Turovski arvates kaks põhjust. Esiteks loomade meeleorganite omapära –- nad tajuvad infraheli ning suure vapustuse ees on see alati. Heli liigub kiiremini kui vesi, eriti kiiresti liigub infraheli vees. Sestap tajusid veeloomad, isegi millimallikad, selle ära ning läksid sügavustesse. Teiseks ei ela ükski loomaliik eraldatuna, vaid suurte kooslustena. Liigid panevad üksteise käitumisstruktuuri tähele. Mida suurem loom ning monoliitsem kari, seda rohkem teda tähele pannakse. Elevanti jälgivad ja temast sõltuvad sajad loomaliigid, elevandil on aga võime infraheli abil suhelda. Kui elevandid hakkasid lahkuma, hakkasid ülejäänud loomad muretsema ning tajusid seejärel ise läheneva katastroofi tohutut infrahelifronti.

Samas ei saa kiiremini liikuva infraheliga seletada seda, kuidas loomad katastroofe viis päeva ja rohkem ette suudavad tajuda, ning seejuures erinevaid katastroofe – maavärinaid, tsunamide mõju rannikutel tuhandete kilomeetrite kaugusel maavärinate epitsentrist, vulkaanipurskeid… On teooriaid, et loomad tajuvad kas Maa vibratsioone või Maast vallanduvate gaaside elektrivälja.

Lõpetuseks

Kui loomad hakkavad imelikult käituma, siis isegi paljude signaalide korral on võimuesindajatel kombeks neid ignoreerida. Osaliselt on see arusaadav, sest kui asum evakueeritakse ja midagi ei toimu, võib keegi oma tööst ilma jääda. Ignoreerimise korral aga… võivad kaalul olla sajad tuhanded inimelud. Hiina Haichengi juhtumi puhul 1975. aastal käivitasid evakueerimise tegelikult alles esimesed eeltõuked, kuigi ka muud indikaatorid klappisid.

Piirkondades, kus inimesed paiknevad loodusohtudele ülilähedal, on välja kujunenud selged käitumisviisid. Vulkaan Etna jalamil paiknevate külade elanikud lahkuvad oma kodudest, kui koerad ja kassid muutuvad ärevateks. Venetsueelas Caracases peetakse kasse, koeri ja isegi boamadusid uskudes, et loomad saavad inimestele ohtudest teada anda. Jaapanis jälgitakse kuldkalade ujumist akvaariumides. Tashkendi maavärina puhul 1966. aastal vedas hullunud koer oma perenaise maavärina epitsentrist eemale.

Rõõm ühest kordaläinud malemängust

Äripäeva poolne idee toetada Ottomar Ladva arengut Igor Rõtovi heategevusliku simultaaniga oli nii hea, et osaluskihk tekkis kohe, kui juhuslikult Äripäevas ilmunud kuulutust nägin. Et aga ma ise loobusin aktiivsest malest 30 aastat tagasi – 10 aastat varem kui Igor, siis oli sooviks 20 osaleja hulgas mitte kaotada esimesena.

Kui Jüri Randviir 1974. aasta kevadel Tallinna 7. Keskkooli 4b klassile rääkis võimalusest malekoolis käia, haarasin võimalusest kohe kinni. Parimate tulemuste hulka jäid Tallinna noortekoondise koosseisus I koht Shiauliai ja II koht Vilniuse turniiril, Eesti pioneeride võistkondlik meistritiitel 37. Keskkooli koondisega (mäletan, et mängisin kõikjal II lauda) ning viik Mihhail Bronshteini vastu simultaanis. Samas ilmselt tundsin, et ma pole malemängus hüperandekas ning – ütleme ausalt – positsioonimängu mängida meeldis rohkem kui avanguid õppida… Tagantjärele tarkusena oli ka mängutaktika kartlik, tavaliselt ootasin vastase viga või tegin lihtsamaid kombinatsioone. Karjäär tipneski II järguga, I järgust jäi paar korda pool punkti puudu…

Simultaanile minnes mõtlesin, et seekord teen kõike teistmoodi kui nooruses. Otsustasin kindlalt vangerdada teisele tiivale ja rünnata, rünnata… Ning – täiesti uskumatult – rünnak õnnestus. Ütleme nii, et mitte päris pime kana leidis tera.

Ütlemata jäi veel see, et eelmisel ööl kella 3-ni internetis Skandinaavia avangut harjutasin… Simultaani andes valis Igor riskide vältimiseks teatud passiivsuse, käies a3, h3 ja Oe2. Kartsin vasturünnakut, mida ei tulnudki… Igor ütles, et tegin ise endale elu raskeks, et c5 ei käinud. Ju siis nii oli, kuigi mulle tundus, et ta oleks saanud lipuga ja ratsuga paar tuld anda ja lihtsalt ei osanud nii palju ette mõelda…

Igal juhul lahe oli, mängu ennast võib näha SIIT.

Kuidas müüa röstsai maha 28000 dollariga

2004. aastal müüs Diane Duyser Floridast eBay oksjonikeskkonnas 10 aastat vana röstsaia 28000 dollari eest. Edu võti: pareidoolia, sõna, mille meeldejätmiseks peab tõsiseid ajupingutusi tegema. Seda nauditavam oli kuulata Massimo Polidorot eile Tartus. Tänud Martin Vällikule, skeptik.ee-le ja Ahhaa keskusele. Jõudsin igaks juhuks kohale 20 minutit varem ja kohale oli jõudnud vaid üks inimene, kell 14.10 aga valgus inimesi üha juurde, laudade vahele paigutati lisatoole ning ühtekokku sai ca 120 tartlast väga mõnusa elamuse osaliseks.

Üks Massimo teemasid oligi pareidoolia. Paljudel inimestel on kalduvus ja võime leida juhuslikes andmetes mustreid ja seoseid (inglise keeles apophenia). Kui selliseid seoseid leitakse silmade või kõrvade abil (näiteks looma meenutav pilv, tagurpidi mängitud laulust välja loetav sõnum), siis ongi tegu psühholoogilise nähtusega, millel nimeks pareidoolia. Järgnevalt 10 internetist leitud näidet, millest viit kasutas ka Massimo oma ettekandes.

Kes meist poleks näinud pilve, mis midagi meenutab? Üks näiteid on selline.

Täpselt sama moodi nähti Marsi fotodel nii inimese nägu kui Kopenhaageni väikesele merineitsile sarnast kuju. Loomulikult tekkisid uskujad, kelle väitel olid objektide autoriteks maavälised tsivilisatsioonid. ‘Marsi näo’ lähedal paiknes teine objekt, mis oli sarnane konn Kermitiga Muppet Show’st…

Nägemused on pööratud ka äriks: eBays müüdi 2004. aastal kümme aastat vana röstsai, millel olev kujutis oli sarnane Neitsi Maarjaga. Müüja Diane Duyseri sõnul oli röstsai talle elus korduvalt õnne toonud, sealhulgas kasiinomängudes. Müügihind: 28000 dollarit, ostjaks oli internetikasiino Goldenpalace.com, kokku tehti müügikuulutusele üle 1.7 miljoni kliki… Üks ettevõtlik tegelane hakkas selle peale müüma röstreid nimega ‘Virgin Mary’, siiski rõhutades juhendis, et röster võib, aga ei pruugi reprodutseerida Neitsi Maarja kujutist.

USA kohvikuomanik Bob Bernstein aga sai ülemaailmse kuulsuse, kuna tema pagariäris müüdud kaneelisai oli äravahetamiseni sarnane Ema Teresaga… See saiake varastati 2005. aastal Nashville`i linna kohvikust jõulude ajal. Kaneelisaia hüüdnimi oli «Nun Bun», selle avastas 1996. aastal juhuslikult kohvikust saia ostnud klient. Ta andis saia tagasi ning kohvik pani selle klaaskastis kõigile nähtavale kohale. Politsei andmetel lõhuti varga poolt saia ümber olnud klaaskast ja kaasa võeti ainult sai, kassas olnud sularaha ei puudutatud.

Maailma parimaks pareidoolia näiteks on peetud üht vana kortsunud ja lõhkirebitud fotot, kus väike laps koos oma ümbrustaustaga ema ja isa vahel meenutab hoopis Jeesust.

Ning kas see pole mitte juhuslik, kui fotole jäänud lõkkelõõm meenutab eelmisest paavstist tehtud fotot?

Suure Venna jälgivat nägu on võimalik näha ka sellises katuses

World Trade Centeri põlengust tehtud fotol on suitsus nähtud nägu,

samuti on saatana näole viidatud videost võetud pildil…

[Täiendatud 15.03.2010. Pohmakas Briti tudengi kõrbema jäänud praepannile ilmus Jeesuse kujutis]

Kokkuvõttes on täiesti loomulik, et juhuslikud mustrid meie ümber midagi meenutavad. Pareidoolia kuulub ka ju meie rahvustraditsioonide hulka – näiteks õnnevalamine või mäng heinakõrrega ‘kukk või kana, noor või vana’.

Hea on teha kokkuvõte kliinik.ee kodulehelt leitud psühhiaater-spordiarsti Jüri O.-M. Enneti kommentaariga: “Inimtunnetus on imeline. Seal on ka selline asi – illusioonid. Need võivad olla füüsikalised, seda kasutab trikimees ja illusionist oma trikkides. On füsioloogilised illusioonid e eksitajud – need on ka kõigil inimestel teatud füsioloogiliste seisundite korral olemas (näiteks väsimus). Siis on afekti seisund – liigne emotsionaalne erutumine. Vanasõnagi ütleb, et hirmul on suured silmad. Hirmunud silmad näevad eksitavalt, illusoorselt. Ka see on normi piires, ei ole patoloogiline e haiguslik. Siis on inimesi suure kujutlusvõimega (kunstniku-tüüpi inimesed), kes kujutlevad uusi-teisi kujundeid olemasolevatest lähtudes. Nimetus – pareidoolia. Ka see ei ole haigus.

Ja sellele lisaks on mõnikord ka haiguslikke illusioone ja seda ütleb juba psühhiaater.”

Kui teaksin, siis ei ütleks

Ei tohi häbeneda otse küsida. Innovatsiooni kohta on niivõrd palju ümmargust juttu aetud, et küsisin ühelt väliskoolitajalt otse: “Missugused tehnoloogilised projektid on läbi löönud viie aasta pärast?” Vastus oli lihtne ja otsekohene: “Kui teaksin, siis ei ütleks.”

Siiski panen kirja mõned ideed, mille peale ka Eestis mõelda võiks.

Võtke aeg maha, minge poodi ja vaadake lahtiste silmadega, mis toimub. Riiulitel on 170 erinevat ajakirja ja 50 erinevat sorti Eestis toodetud juustu, liha- ja vorstitoodete käsimüügiletile lisaks on ka kõik riiulid neid täis. Aga näiteks mitte ühtegi Eestis toodetud kassiliiva, kassi mänguasjadest rääkimata. Mõni aasta tagasi irvitasin laialt, kui Walesis paikneva Glamorgani ülikooli tehnosiirdaja rääkis sellest, et nende parim idee on köetavad kassimadratsid. Enam ei irvita, sest see on vähemalt originaalne.

Pöördusin ühe oma ülikooli professori poole ja palusin tal välja mõelda Eesti oma erilise kassiliiva, mida näiteks jäätmetest võiks toota. Ta solvus, sest tahtis päästa oma adsorbentidega merd naftareostusest. Seda sellest hoolimata, et kõik laod on adsorbente täis. Kui keegi aga tõepoolest mõtleks välja jäätmetest tehtava ökoloogilise kassiliiva, mida peale kasutamist saaks näiteks kasutada ka kamina süüteainena (2 in 1), kas poleks rohkem võimalusi läbi lüüa ka mujal maailmas, kui mõelda välja järjekordne nimi kohalikule uuele juustu- või vorstisordile? Minge kauplusesse ja hakake mõtlema.

Elektriline köögikombain, mahlapress, mikser. Tuhanded kroonid, mida inimesed kulutavad treeningule. Tõusvad energia ja elektri hinnad. Majanduslangus. Elektriliste kodumasinate hinnad. Pange need asjad kokku ja te näete, et käe jõul töötavad hakklihamasinad ja vurrvisplid on varsti tagasi, kui osav turundus juurde panna. Elektrienergiat mittetarbiv ja selle asemel inimenergiat kulutav eluviis muutub järjest populaarsemaks. Ökoloogilisus lööb.

NIMBY. Not in my back yard – mitte minu tahaaeda. Kui palju projekte selle üldtuntud printsiibi tõttu on läbi kukutatud? Tuleb agar ettevõtja ja ütleb, et sinu lähedale tuleb kiirgustehas/prügila/kaevandus/tuulepark. Kriipsuta õige alla. Jätsin nimelt välja tuumajaama. Mida te peaksite sellest arvama? Isegi kui tuulegeneraator on 2 km kaugusel, kuulete selle häält, kui tuul sealt poolt puhub. See ajab teid hulluks. Kui see tuulik aga oleks kasvõi osaliselt teie oma, siis oleksite stressis, kui te seda häält ei kuuleks. Kõik on psühholoogiline. Depressioonis väikelinnad ja vallad, see on teie võimalus. Te ise, inimesed kohapeal, peate oskama hinnata oma ressursse. Kui see on lubjakivi, siis tehke nii, et saate teedeehitusest kasu, sest on hea, kui meil on kvaliteetsed asfaltteed. Kui see on tuul, siis tehke nii, et see puhub ka teie rahakotti paksemaks. Kõigil inimestel 2 km kaugusel, kellel vähem, kellel rohkem, aga ikkagi. Leppige omavahel kokku, sest müra on kordades väiksem kui linnades. Sellised on pealtnäha mahajäetud regioonide võimalused. Otsige ise üles oma rikkused ja pange enda heaks tööle.

Jälgige trende ja arenguid. Mitte autor pole kõige suurem võitja, sest tema arenduskulud on olnud hiiglaslikud, vaid esimesed ja kõige kiiremad järeletegijad. Kui leiutis on meil kehtivate patentidega kaitstud, siis võib loomulikult olla raske neist mööda minna. Samas patentide andmebaas on kohutavalt hea õppevahend, mis paneb kaasa mõtlema.

Lõpetan oma kursusevenna Marko Pomerantsi suust kuuldud luuletusega aastast 1982. Kuigi Marko enam ei luuleta, elab mälestus tema loomingust edasi. Ja kirjeldab ka meie praegust aega, mil mõelda on vaja.

Üks kask meil kasvas õues

just majaukse ees,

nüüd aknast käime õues,

sest kask on ukse ees.

Innovatsiooniaasta Eestis – kas edulugu või läbikukkumine?

Innovatsiooniaasta on alanud. Aga juba tundub, et selle läbiviimine võib anda meile sootuks vale arusaama, mida innovatsioon endast kujutab. Kui varem samastati innovatsiooni Eestis liigselt leiutamisega ja patenteerimisega, siis nüüd tundub, et innovatsiooni sünonüümideks on valitud edukus ja paranemine. Eeskujudeks on seatud muuhulgas Kerli Kõiv ja Gerd Kanter. Minu sügava austuse juures nende oma ala tippude vastu väidan, et nende edukus on eelkõige seotud andekuse, ennastunustava pühendumise ja tööga. Gerd Kanteri puhul on enesekindluse saavutamine ning uuendatud ja läbimõeldud treeningmeetodite kasutamine kahtlemata innovatiivne, kuid selle taga tuleks näha Gerdi vanemate, Raul Rebase ja Vésteinn Hafsteinssoni ülisuurt rolli ning põhiliseks edufaktoriks on ikkagi töö.

Innovatsioon on peamine arengumootor, kuid samas ei pruugi see alati viia paranemisele, väga kerge on teha vigu ja kui me sellest aru ei saa, siis pole innovatsiooniaasta korda läinud. Ehk aitavad alljärgnevad mõtteterad kordaminekule kaasa.

Mis siis ikkagi on ja mis ei ole innovatsioon?

Innovatsioon on millegi tegemine uuel viisil. Sportlastest on näiteks suureks innovaatoriks olnud Gunde Svan, kes saavutas suusatamises edu vabatehnikaga ja muuhulgas kasutas suusakeppide otstes kergsulamit, vähendades keppide kaalu nelja grammi võrra. Hetkel on Gunde lisaks paljudele muudele hobidele edukas ettevõtja. Jan Boklöv aga leiutas ise V-stiili suusahüpetes. Märkimisväärne on, et need senisest efektiivsemad lumel liikumise ja hüppamise viisid ei saavutanud edu koheselt. Suusatamises on endiselt vabatehnika kõrval kasutusel klassikaline stiil, kuigi vabatehnika on kiirem, ning V-stiilis hüppamise eest sai Boklöv mitmeid aastaid väga madalaid stiilipunkte, kuni just see stiil lõplikult omaks võeti ja profid enam teisiti ei hüppagi.

Seega ei ole innovatsioon midagi, mille peale juba olemasolev süsteem hakkab alati vaimustusest hõiskama – innovaatilise idee elluviimine kulgeb sageli üle kivide ja kändude ning on väga palju näiteid, kus süsteem püüab uuenduslikku meelt hävitada. 19. sajandi algul tegutses Inglismaal ludiitide ehk masinapurustajate liikumine – tööstuslikus tootmises nähti oma tavapärase eluviisi hävingut ning sellele oli vajalik toore jõuga vastu hakata. Tööstuse arendamine tegi Briti impeeriumist maailma majandusmootori, kuid on ilmselge, et innovatsioon toob endaga kaasa efektiivsemaks muutuvates sektorites tööpuuduse ning vajaduse ümberõppeks.

Innovatsiooni abil saab muuta tooteid, protsesse või organisatsioone. Hetkel Eestis laialdast kõlapinda leidnud sotsiaalministeeriumi infosüsteemi uuendamine on ju ka tegelikult innovatsioon. See, et puudega inimesed seejuures mitmeks kuuks toetuseta jäid, näitab innovatsiooni planeerimisega kaasnevaid riske. Sageli ei tohi töötavaid süsteeme enne kaotada, kui uued süsteemid on paigas ja edukalt katsetatud. Tuleb olla valmis projektide hilinemiseks ning võimalikud riskid maandada.

Samas me peame olema julged ja me peame olema valmis läbikukkumisteks. Hiljuti oli mul kohtumine Stanfordi Ülikooli esindajaga, kes tutvustas oma ülikooli, mis suuruselt on sarnane Tartu Ülikoolile, ning näitas ülikoolist võrsunud spin-offide nimekirja – muuhulgas Google, eBay, Sun Microsystems… Mitte see pole tähtis, et meil on vastu panna vaid müomeeter, Quattromed ja ME-3 bakter, vaid see, et sealseid ideede arendajaid ei võeta investorite poolt üldse jutule, kui nad ei räägi vähemalt kolmest eelnevast läbikukkumisest. Minul näiteks on kolm läbikukkumist olemas ning käesolev aasta näitab, kas üks hoolikalt valitud innovaatiline idee õnnestub realiseerida või mitte.

Innovaatiliste ideede elluviimisel jäetakse sageli arvestamata turunduse roll. See on üks põhivigu, mida näiteks teadlased teevad. Nad arendavad oma ideed ja asutavad ka väikefirma, kuid ei leia partnereid ning ei suuda ka ise tegelda turundusega. Nad on omas kinni, arvates, et idee on 90% ja turundus 10%, samas kui tegelik elu näitab tavaliselt vastupidiseid proportsioone. Tulemuseks on ettevõte, mis on küll olemas, aga ei arene. Kuigi idee võib olla väga hea.

Innovatsiooni ja leiutamise vahe

Leiutamine on uute asjade, ainete, protsesside või meetodite väljamõtlemine. Innovatsiooni mõiste tõlgendamisi on erinevaid, laiemas tähenduses on iga katse leiutatut kasutusele võtta juba innovatsioon. Ärilises mõttes ning ettevõtluskirjanduses saab mingi idee, muudatus või paranemine alles siis innovatsiooniks, kui see lisaks kasutuselevõtule on kaasa toonud ärilise või sotsiaalse muutuse.

Ajakiri Time esitas oma valiku 2008. aasta 50 parimast leiutisest, millest 11 esimest olid:

1. Personaalne DNA test – 399 USD eest saab testida oma geneetilist soodumust 90 erineva võimaliku haigusseisundi suhtes

2. Tesla Roadster elektriauto

3. 2009. aasta veebruaris startiv mehitamata kosmoselaev Lunar Reconnaissance Orbiter Kuu uurimiseks

4. Teleshow’sid ja filme pakkuv veebisait Hulu.com

5. CERNi osakestekiirendi

6. Svalbardi Globaalne Seemnepank põllumajanduskatastroofide puhuks

7. Chevy Volt elektriauto

8. Vaenlase poolt tulistatud lõhkekehi automaatselt hävitav Active Protection System

9. Kosmose-internet

10. Maailma kiireim arvuti Roadrunner

11. Vetikatel põhinev biokütus Green Crude

Seega ei saa nõus olla nendega, kes ütlevad, et leiutamisel pole mingit seost innovatsiooniga või et see seos on kaudne. Parimad leiutised on just need leiutised, mis on edukalt kasutusele võetavad ning nad nimetatakse parimateks leiutisteks alles siis, kui nad on kasutusele võetud. Kui vaatame toodud nimekirja leiutiste arenduskulusid, siis varieeruvad need Hulu.com käivitamise kuludest (üks veebisait) kuni 59 miljardi kroonini CERNi osakestekiirendi puhul.

Eesti jaoks on loomulikult tähtis see, et innovatsiooni mõistet lahates ei hirmutaks me ära ettevõtlikke ja loomingulisi inimesi näiteks argumentidega, et innovatsiooniks on vaja doktorikraadi. Mina pean maailma üheks suuremaks innovaatoriks Ingvar Kampradi, kes ei oma kõrget haridust ning kannatab lisaks lugemishäire düsleksia all.

IKEA – innovatsiooni supernäide

IKEA on lühend nimest Ingvar Kamprad, Elmtarydi talust ning Agunnarydi külast. Praegu 82-aastane rikkuselt maailma 7. inimene kasvas üles Smålandi talus ning alustas ettevõtlust tikutoosidega, mida ta ostis suures koguses ja odavalt 1,5 ööri toosi eest Stockholmist ning müüs oma piirkonnas jalgrattaga ringi sõites 5 ööriga. Järgnesid kuuseehted, jõuluajalehed, kirjutusvahendid, rahakotid, ehted, sukad ja kellad. Kirjutusvahendite müük läks nii hästi, et 1943. aastal oli vaja luua ettevõte ja panna sellele nimi. Nii saigi IKEA alguse.

1947. aastal hakkas IKEA müüma ka mööblit. IKEA kontseptsiooni läbilöögivõime aga sai alguse 1956. aastal, kui mööblitootja Gillis Lundgren avastas, et valmistatud laud lihtsalt ei mahu autosse ära. Laual võeti jalad alt ära ning algas kokkupandava mööbli võidukäik ning ühtlasi IKEA edulugu – transpordikulude vähenemine osadena pakitud mööbli puhul andis olulise konkurentsieelise. Samuti veeretati üks kallimaid tegevusi – mööbli kokkupanek – ostja kaela ning niiviisi alanesid toodete hinnad.

IKEAsse minek on perekonnal sageli puhkepäeva põhitegevus, lapsed saavad nautida mänguvõimalusi, pere koos einestada ning vanemad osta nii plaanitud asju kui selliseid kaupu, mida esialgu muretseda ei plaanitudki, kuid hinda nähes oli võimatu mööda minna. Müügipinna ülesehitus juhib klienti läbi jalutama sisuliselt kogu tootevaliku, jalutuskäik lõpeb kassa juures.

Osaliselt on IKEA müügiedu taga ka toodete nimetused – küll Põhjamaade kohanimede, saarte, veekogude, loomade ning inimeste nimede järgi. Sellise sõbraliku kontseptsiooni taga on tegelikult Ingvar Kampradi düsleksia – nimesid on palju lihtsam meelde jätta kui numbrikombinatsioone.

Kamprad on oma eluviisides alati jäänud tagasihoidlikuks. Avalikkusele on antud teada, et ühena maailma rikkaimatest inimestest on ta ringi sõitnud 15 aastat vana Volvoga, lennanud ainult turistiklassis ning käinud IKEA kauplustes söömas odavaid lõunaid. See on osa IKEA mainekujundusest – maitsekas lihtsus ja mõttetu laristamise vältimine. Vähem räägitakse tema Šveitsi villast, maavaldusest Rootsis, Prantsusmaa veiniaedadest ning Porschest. Alates 1976 aastast elab Kamprad Šveitsis.

Kampradi soovitused ettevõtjatele

Kampradilt pärineb mõttetera: sa võid teha väga palju 10 minutiga. Jaga oma elu 10-minutilisteks perioodideks ning ohverda neist võimalikult vähe mõttetustele.

Kamprad on esitanud ka oma 10 peamist ärisoovitust ettevõtete juhtidele:

1. Töötage koos ning arendage peretunnet, kõik töötajad on tähtsad.

2. Suhelge alluvatega, ärge unustage hommikul kell kuus autojuhilt küsimast, kas ta on hommikust söönud.

3. Kompenseerige oma puudusi ning võtke tööle inimesed, kel on oskused, mida teil ei ole.

4. Ärge uskuge neid, kes oskavad ja teavad kõike.

5. Õppige kuulama, aga otsustage ise.

6. Korraldage nii, et tööl on mõnus olla.

7. Äriidee peab olema majanduslikult efektiivne.

8. Kui tööd on palju ja kell on 4 öösel, pange jalad külma vette ning jõuate pisut veel.

9. Ärge magage rooli taga, kuid olge kogu aeg sõidus. Enesega rahulolu on nagu unerohi. Homme saate alati asju teha tänasest paremini.

10. Ärge unustage oma ühiskondlikku missiooni. Tulevik vajab teid.

Arvan, et need Ingvar Kampradi mõtteterad võiksid olla ka meie ettevõtjate poolt üle võetavad ning avavad tee innovatsioonile.

Targem kui 5B?

Piilusin ka seda saadet ja mõtlesin mitte sellele, kui palju inimesed raha võidavad, vaid sellele, mida selliste küsimustega väljendatud tarkus meile annab. Näiteks oli küsimus, kui kaugelt on autojuhil pimedas võimalik märgata tumedas riides ilma helkurita inimest. Püüdsin seda oma doktorikraadile vastavaid teadmisi kasutades modelleerida, aga vastusevariantide piirid olid sellised, et ei suutnud õiget vastust määrata. Küsin aga: kas see teadmine on tähtis, mitme meetri kauguselt on märgata, või on tarkus hoopis see, kui kiiresti sõites autojuht tumedasse riietatud ilma helkurita inimest õigeaegselt märkab ja veel pidurdada suudab? See kiirus – 40 km/h – jääb palju paremini meelde kui vahemaa 26 meetrit ja on ka palju vajalikum teadmine. Sest just sellest kiirusest saab iga inimene aru, et autoteel pimedas ilma helkurita käies on õnnetuse risk ülisuur, sest autojuhid ei sõida nii aeglaselt. Minu soov on, et innovatsiooniaastal iga õpilane koolis küsiks, milleks me seda kõike õpime, ning iga õpetaja oskaks vastata, milleks õpitut elus vaja on. Mida paremini õpilane oskab küsida ja vaielda, seda paremini peaks ta olema ka koolis tunnustatud.

Veebiajakirjandus hävitab meie emakeelt

Veebiajakirjanduses vohab ülim lohakus. Seda tingimustes, kus osa lohakusvigu on võimalik kõrvaldada automaatse keelekorrektuuri käigus. Mitte kunagi varem pole keelekorrektuur olnud nii lihtne ja mitte kunagi varem pole olnud niivõrd suurt lohakust.

Tundub, et toimetajatel lihtsalt pole aega oma kirjutisi üle lugeda. Just on arvutiekraanil Postimees ja selle põhiuudis. Odav Rootsi kroon paneb sealt autot ostma. Teksti lugedes jääb arusaamatuks, kes see siga ikkagi on ja miks just sellelt loomalt tuleb see auto osta. Seesama Postimees tituleeris mind täna hommikul ehnoloogiainstituudi direktoriks. Saatsin päevatoimetajale palve, et vähemalt instituudi nimi ära parandataks ja ei leiutataks uut teadusharu – ehnoloogiat. Asjata. Naerda loomulikult saab, aga see on naer läbi pisarate. Emakeel on tõsises ohus, sest näiteid on väga palju. Veel üks näide, suur pealkiri: ARENGUD UKRAI-VENEMAA GAASITÜLIS. Lihtsalt paar tähte ära ununenud…

Mul on meeles emakeeleõpetaja näited oma keskkoolipäevilt.

Tuli vihma ja kaks madrust.

Õuest kostus hirnumist: see oli isa, kes heinakoormaga koju jõudis.

Kui päike tõusis, läks ta Jägala jõkke ja ujus pool tundi.

Et Postimehele mitte liiga teha, heitsin korra pilgu Õhtulehele. Poole minutiga oli esimene viga leitud.

Perekond Sõnajalad veedavad suurema osa vabasta ajast stuudios.

Lisaks uudis: Bushide kass suri maha.

Eesti Päevalehega läks aega 3 minutit.

AS Emori raadiopäevikuuringu andmeil oli 2008. aastal suurima kuulajaskonnaga Vikerraadio, mida kuulas iga nädal kesmiselt 340 000 inimest.

Kaks viga ühes lauses!

Mäletan selliseid harjutusi algklasside töövihikutest – tuli üles leida vead ja need parandada. Nüüd pole meil enam töövihikuid vaja, sest on olemas veebiajakirjandus. Kas niiviisi jääbki või võtavad ajakirjanikud ja toimetajad mingisugusegi vastutuse emakeele säilimise eest?

Panin ka endale selle kirjutise kommentaaris soovitatud kontrollsüsteemi peale. Töötab hästi. Kui näpuviga tekib, ilmub automaatselt punane joon lohakusveaga sõnale alla. Tänud soovituse eest!

Ettevaatust veebipõhiste IQ testidega!

Soovitus: ärge minge mõneminutiliste IQ testide ohvriks, tulemuseks võib olla hoopis kopsakas mobiiliarve! Sellest on juba ka kirjutatud, näiteks Eesti Päevalehes 22.11.2008, kuid ilmselt peab kirjutama veel, sest internetis levib laialdane kampaania – nimelt sisuliselt ainus eestikeelne Google’i reklaam kutsub üles tegema sellist testi ning bänner vaatab vastu väga paljudelt avatavatelt lehtedelt.

Kui olete enda arust taibukas ning parasjagu edev, siis võite sattuda lõksu, kus Teid kutsutakse üles tõestama mõne minuti jooksul, et olete targem kui sõbrad – ning Teil võib tekkida kiusatus sellist testi teha. Kõigepealt, sellise aja jooksul tehtud testiga ei saa anda IQ-le objektiivset hinnangut, lihtsalt küsimuste arv on liiga väike ja vastavalt juhuslikkuse faktor liiga suur.

Küll on hakkajad ärimehed valmis kasutama Teie edevust oma äri eduks nii, et Te arugi ei saa, kuidas sajad kroonid kusagile kaovad.

Üks tuntumaid selliseid lõkse on nn Euroopa IQ test, kus Teid kutsutakse vigases eesti keeles läbima 240 sekundilist IQ testi ning tulemuse teadasaamiseks on vajalik saata mobiilinumber ja Teile saadetakse nn PIN kood. Kui Te asjasse pidevalt ei süvene, siis Te ei pruugigi aru saada, et oma koodi kasutades ostate hoopis võimaluse laadida mobiili igal nädalal 4 mängu 27 EEK-i eest ja isegi kui Te seda võimalust ei kasuta, siis kroonid kaovad Teie kontolt automaatselt! Seega 108 krooni kuus. Mis saab olla ühist ühekordsel IQ testil ja võimalusel alla laadida mänge pika aja jooksul? Tarbija24 foorumist võite lisaks lugeda, kuidas IQ testijad on olnud koguni raskustes selliste mängude tellimuse lõpetamisega, kui nad on lõpuks aru saanud, millega ennast sidunud…

Sendioksjon – uus võimalus lihtsameelsetel rahast vabaneda

Müügis on 16-tolline LCD-teler Philips, mille poehind on 7499 krooni. Oksjonihind on hetkel 279.99, aga sõnumi hind on 15 krooni, kes aga ‘soodushinnaga’ hulgi sõnumeid ette välja ostab, sellel 7.70. Seega on teleri eest makstud juba vähemalt 24000 krooni (kuna iga sõnumi järel kasvab hind 9 sendi võrra). Pakkumine kestab. Hiigelkasum korraldajatele ja sõnumisaatjate kollektiivne lollus.

Süsteem on lihtne: kui keegi paari minuti jooksul, mis ekraanil tiksub, üle ei paku, saad asja endale poehinnast tavaliselt mitukümmend korda odavamalt. See väike summa polegi tähtis – tähtis on see, kas just sinul veab või mitte. Korraldaja jaoks ei oma müügist saadav tulu samuti mingit erilist tähtsust – tähtis on see, kui palju sõnumeid saadetakse.

Milles aga seisneb vedamine? Lihtsalt kui sõnumisaatjad arvutavad kokku, kui palju korraldaja tulu saab, siis ühel hetkel ilmselt kargab hing täis. Või tuleb mõistus pähe. Või saab mobiili krediit otsa. Või ei viitsi enam.

Samas on nn kindlameelseid strateege, kes ’investeerivad’ – nende mõtteviisis on võimalus saada 7499 kroonine teler kätte näiteks 3850 krooni eest ka suur võit. Nemad on pidevalt telefoni taga ja saadavad, saadavad, saadavad – kohe, kui keegi üle pakub. 3850 krooni eest saab saata 500 sõnumit lootuses, et teised näevad – see pakkuja on järeleandmatu, ja loobuvad. Kuni ilmub keegi samamoodi mõtlev konkurent ja hakkab ostu ‘üle lööma’. Need on hasartsed mängurid, kes ilmselt oskavad süsteemi uudsuse pealt ka midagi teenida ja kes sekkuvad hetkel, kui hind on juba piisavalt suur.

Kaotajateks aga on lihtsameelsed ja naiivsed, kel krediiti vaid mõne või kümnekonna sõnumi jaoks ning kes mõtlevad – äkki just minul ja just täna veab. Niikaua, kui selliseid naiivseid leidub, kestab ka see mäng kasumlikult edasi – kui jäävad alles vaid hasartsed pakkujad, siis viivad nad üksteist varsti paratamatult pankrotti. See omakorda muidugi võimaldab jällegi uutel osalejatel ‘õnnepakkumisi’ teha, nii et mõnes mõttes suletud ring, mis võimaldab tegijatel veel pikalt kasumeid teenida.

On ka üksikuid oksjoneid, mis jäävad miinustesse – näiteks mobiili lõpphinnaks on jäänud alla 3 krooni, kuid need näited valavad õli tulle ning uusi üritajaid tuleb juurde.

Ilmselt suretab sellise ülikasumite teenimisvõimaluse Eestis välja hoopis analoogsete tegijate kiire turuletulek pisut soodsamatel tingimustel (näiteks väiksem sõnumihind) või tegevuse tunnistamine hasartmänguks ja selle piiramine.

Kirjutamise ajal tõusis teleri hind 296.10-ni, seega saadeti vahepeal 179 sõnumit… Korrutage ja mõelge järele. Üldise kommentaarina on Eestis tekkinud ‘profid’, kes pakkumistega tegelevad ning ‘õnneotsijate’ võimalused, kes üksikuid sõnumeid saadavad, on väikesed ja järjest kahanevad, samas tegijate kasum on tõusuteel.

Jama on muidugi selles, et pakkuda saavad ka alaealised. Ütleme näiteks, et 12-aastasel lapsel õnnestub osta 7500 krooni maksev televiisor kokku paarisaja krooniga, nii teenib ta näiteks rohkem kui vanemad kogu kuu jooksul tööl käies… Reeglid ütlevad, et kui lapsel on vanema või hooldaja luba, siis ta tohib osaleda. Ning kui laps läheb vanemate juurde ning räägib oma loo, siis loomulikult selline luba antakse – esimese võiduni aga saab toimetada ju salajas. Öelge nüüd, et selline võimalus ei tekita sõltuvust, eriti noortel! Vanemad rõõmustavad, et laps on geenius – niikaua, kui kulud hakkavad tulusid tunduvalt ületama…

Rahvaarvu järgi moonutatud maailmakaart

Missugune oleks maailmakaart, kui igas riigis oleks elanike tihedus samasugune? Riigi suurus kaardil väljendab selle elanike arvu. Selline kohati väljavenitatud ja kohati kokkupigistatud kaart on täiesti olemas, parajalt naljakas, aga ka mõtlemapanev. Venemaa näiteks on soolikakujuliseks pigistatud, Hiina ja India seevastu laiutavad. Kaardi suurendamiseks klikkige sellele.

Mis veel hakkab eriti silma? Skandinaavia väiksus, Eestit pole eriti märgatagi, Austraalia on olematu, Jaapan, Indoneesia ja Filpiinid laiutavad – samas Ameerikas torkab silma vaid Kanada väiksus ja Kariibi mere saarte suurus, samuti Mehhiko on USA-ga võrreldes tugevasti paisunud. Siiski ilmselgelt on proportsioonide erinevus kõige suurem Aasias. Loomulikult me teame kõike seda vastavalt pähe õpitud arvandmetele, siiski aga pilti vaadates muutuvad proportsioonid palju selgemaks. Muuseas, ekvaator on samuti kõveraks tõmmatud, näidates, kuivõrd palju rohkem inimesti elab põhjapoolkeral.

Kaardi allikas: Cartography: A popular perspective, Nature 439(800)

Järjekordne maailmalõpuennustus: Nibiru 21.12.2012. Ehk aitab juba?

Jälle on hakatud suremiseks valmistuma. Eriti üle 100 aasta pole niikuinii kellelegi elupäevi antud, ometi on ka niigi lühikese elu jooksul paljudele otsekui vaja vaid mõned aastad eespool terendavat ‘me saame kõik surma’-päeva. Aga loomulikult ei saa kedagi uskumast takistada. Proovin siiski pisut loogikat igapäevaellu tuua.

Koffer.ee foorumis on jaanuar 2009 seisuga tervelt 16247 korda loetud ja 182 korda kommenteeritud kirjutist planeedist nimega Nibiru, mis Maal just 21.12.2012 katastroofe põhjustab põhjusel, et sellel päeval lõppevat maiade kalender. Samamoodi teistes foorumites.

Teade ise on selline: “Leitud on planeet nimega Nibiru, mille orbiit on paralleelne meie päikesesüsteemiga ja möödub Maast iga 3600 a tagant. Hetkel on ta nähtav ainult maailma kõige lõunapoolsematelt aladelt. 2009 aastal saab seda näha palja silmaga ning 2012 lõpuks jõuab ta Maani ja selle lähedalolek põhjustab polaarvahetuse, mis pidavat tooma meie planeedile suured üleujutused ja maavärinad. Asja kahtlasem külg on see et seal elavad tulnukad, keda nähakse siin aina rohkem ja head nendest märgivad Maale viljaringe (ehk siis nn. safe pointe), kus oleks ohutu, kui tulevadki üleujutused.”

Jättes kõrvale kogu ufoloogia ja paranormaalsuse kommenteerin sellist teooriat ainult geoloogise aja vaatevinklist. Minu arvamus geoloogina on, et inimesel on lihtsalt suurushullustus. Ta elab geoloogilises ajas murdosa ning kaldub arvama, et tema eluajal või mõne järgneva põlve jooksul midagi katastroofiliselt olulist Maa geoloogilises ajaloos juhtubki.

Kuidas tunnetada geoloogilist aega? Võtame nii: olen peaaegu 45 aastane ning Maa on 4.5 miljardit aastat vana, järelikult minu senine eluiga projekteerub Maa vanusesse suhteskaalas 1:100,000,000 (üks sajale miljonile).

Seega:

1 minu eluaasta on võrreldav 100,000,000 aastaga

1 minu elupäev on võrreldav 274 000 aastaga

1 minu elutund on võrreldav 11400 aastaga

1 minu eluminut on võrreldav 190 aastaga

1 minu elusekund on võrreldav 3.2 aastaga.

Ja nüüd pabistame, et järgneva sekundi jooksul toimub kokkupõrge planeet X-ga või järgneva minuti jooksul, kuhu sisse mahub 6 järgnevat põlve, kustub Päike või Maa seest ei tule enam sooja või…

Ehk tasub minu kui Maa 45-aastase eluea puhul veel mainida, et inimese eellane Australopithecus ilmus mitte varem kui 15 päeva tagasi, neandertaallane ilmus mitte varem kui 1 päev tagasi, Ümera mehed pidasid lahingut alla 5 minuti tagasi, Mahtra mehed läksid mõisa alla 1 minuti tagasi ning Eesti taasiseseisvus 5 sekundit tagasi.

Ennast mürgitada siiski on võimalik väga kiiresti, ka sekunditega. See käib tööstusrevolutsiooniga alanud perioodi kohta, mille jooksul on inimene keskkonnaga väga kiiresti ja julmalt ümber käinud. Aga ka kogu selle tegevuse juures põhjustab ta muresid eelkõige iseendale ning loomadele-taimedele, mitte Maa sisemusele. Samuti on naiivne arvata, et just meie eluea jooksul ilmub kusagilt planeet X ning põrkab Maaga kokku. Isegi kui kusagil elasid maiad ning kunagi tegid oma kalendri…

Nii et minu ennustus on, et 21.12.2012 saab olema täiesti tavaline 24 tundi Maa ajaloos, päev järjenumbriga umbes 1,643,625,000,000 (loe: üks triljon kuussada neljakümmend kolm miljardit kuussada kakskümmend viis miljonit).

Muide, viimane Nibiru-suremiseks valmistumine oli 2003. aasta alguses, häving pidi toimuma 15. mail 2003. Kuigi selle propageerijad on oma kõik toonased kodulehed uute ja värskemate vastu välja vahetanud, on säilinud diskussioonid foorumites ja sulaselges eesti keeles. Kes ei mäleta, lugege siit.

Ilmunud ka uus kirjutis 21.12.2012-ga kaasnevast ärist.

Kolm pühapäevaõhtust ülesannet

Kontrollige oma olukorda enne uut töönädalat. Mitmega kolmest ülesandest hakkama saate? Vastused on pildi all, nii et enne ärge alla vaadake.

1. Osalete jooksuvõistlusel ning just möödusite teisel kohal olevast võistlejast. Mitmendal kohal olete?

2. Osalete jooksuvõistlustel ning just möödusite viimasel kohal olevast võistlejast. Mitmendal kohal olete?

3. Teid lukustatakse tunniks ajaks vangikongi, teil on valida kolme ruumi vahel. Mingeid abivahendeid teil pole.

Esimene ruum on täidetud mürgise gaasi sariiniga, teises on relvastatud mõrvar, kes on lubanud kõik maha tappa, kes temaga kokku pannakse, ning kolmandas on viis lõvi, kes pole kolm aastat süüa saanud.

Millise ruumi valite?

Vastused:

1. Möödudes 2. kohal olevast jooksjast jõuate ise 2. kohale.

2. Viimasel kohal olevast jooksjast mööduda ei ole võimalik! Teine variant: tegite talle ringiga sisse, koht on sama, mis enne möödumist.

3. Kolmanda. Lõvid, kes pole kolm aastat süüa saanud, on surnud.

Ilusat töönädalat!

Kellaaeg ja öö/päev Eestis ja mujal maailmas

[Seoses segadustega kella keeramisel: kellaaega Eestis saate alati vaadata siit.]

Kellel ikka ja jälle sassi läheb, kuhu poole keeratakse kella kevadel ja kuhu poole sügisel, võib meelde jätta reegli: SÜGISEL SAAB ROHKEM MAGADA. Selleks, et rohkem magada saaks, on ju loogiline – kell tuleb tagasi keerata. Kevadel järelikult vastupidi, kevadel saab vähem magada. Kevadel tuleb keerata tunniosuti tund aega edasi. Kelli keeratakse laupäeva öösel vastu pühapäeva märtsi ja oktoobri viimasel nädalavahetusel.

Aga mujal maailmas? Kuidas teada õiget aega? Kolleeg USA geoloogiakeskusest Denverist palus helistada kell 16 peale lõunat. Mis kell Eesti aja järgi peaksin siis helistama? Kust seda kiiresti leida?

Ning kui palju on hetkel ikkagi täpne kell Eestis arvestades suve- ja talveaegu?

Veebisaite on mitmeid, üks parimaid on maailmakaardi põhine www.timezonecheck.com. Seal ‘MY TIME’ näitab õiget kellaaega Eestis, samas saab leida kellaaja kogu maailma peamistes linnades. USA suhtes selgus, et neil oli juba selle blogisissekande kirjutamise ajal suveaeg. Kui meil oli kell 22.30, siis neil 14.30. Nii et pidin helistama südaöösel.

Veebisait leiab maailmakaardil ka linnad ning kui sama nimega linnasid on mitu, toob välja ka mitu linna.

Kus maailmas on praegu päev ja kus öö? Aitab jälle veebisait, millelt avanes kell 22.46 järgmine pilt. Kevadise pööripäeva läheduses nihkub öö ja pöeva front maailmakaardil sisuliselt vertikaalse tsoonina, sest öö ja päev on kogu maailmas sama pikad.

Meenutagem, et 31. detsembril 2007 kell 11.16 oli siinsamas blogis avaldatud pilt selline, põhjapoolkeral oli siis peaaegu südatalv ja lõunapoolkeral südasuvi.

Ees

Mis vahe on teadlasel ja inseneril?

Meil on vaja palju rohkem insenere! Kas pole tuttav loosung? Kas aga keegi on vaveunud lahti mõtestama, mis ikkagi on teadlase ja inseneri põhiline erinevus ning missuguseid insenere meil vaja on?

Teadlane tunneb põhjalikult ja põhjapanevalt oma valdkonna ajalugu, teooriaid, seaduspärasusi, arenguid, on pidevalt kursis mujal maailmas tehtavaga ning pidevalt loob ja publitseerib ka ise. Professorina vastutab teadlane oma valdkonna kogu arengu eest, kaasa arvatud järelkasvu kasvatamine. Kui see vähegi on võimalik, otsib väga hea teadlane oma teadustöö seoseid ja rakendusi praktilise eluga, et aidata kaasa nii analüüsidega kui uute põhimõtteliste avastustega ka ühiskonna ja majanduse arengule.

Teadustöö tulemustel on sageli nii avastuslik kui leiutuslik väärtus, teadlane peaks oskama seda tajuda ning ekspertide abiga hinnata. Seejärel on vajalik lahendada dilemma: kas publitseerida ja olla kohe maailmateaduses esirinnas või esmalt taotleda oma leiutisele kaitset eesmärgiga tuua tulu oma organisatsioonile ja oma riigi majandusele. Selle dilemma lahendus ei ole lihtne, sest näiteks kui keegi teine sama avastuse mujal maailmas publitseerib, siis kaotab teadlane oma võimaliku positsiooni rahvusvahelises konkurentsis. Lisaks, avastus võib olla uudne, kuid selle rakendamine majanduselus võib olla majanduslikus mõttes mitte tulus, enneaegne, liiga suuri investeeringuid nõudev, juba hiljaks jäänud jne. Tulemuseks on, et asutus tasub leiutise kaitsega seonduvaid kulusid, kuid tulusid ei pruugi kunagi tullagi…

Insener tunneb põhjalikult oma valdkonna rakenduslikke lahendusi ning tootmistehnoloogiaid – nii selliseid, mida ettevõtted juba kasutavad, kui uusi perspektiivseid tehnoloogiaid. Olemasolevate tehnoloogiate kasutamisel ja uute tehnoloogiate arendamisel oskab insener toetuda ka selle valdkonna teooriale – seadustele ja valemitele. Teadus- ja arendustöö tulemused on pigem suunatud uute praktiliste lahenduste leidmisele ettevõtete ja majanduselu arenguks kui publitseerimisele. Inseneri töö tulemusi saab eelkõige hinnata ettevõtluse ja majanduse arengu tasandilt.

Otsida või veel hullem – püüda tõmmata kohustuslikku piiri teadlase ja inseneri vahele on üks suurimaid vigu, mida teha saab. Kindlasti on olemas ka 100% teadlasi ja 100% insenere. Kuid on täiesti võimalik ja nii ongi, et üks teadus- ja arendustöötaja võib suuta olla üheaegselt nii suurepärane teadlane kui insener ning loodetavasti on ta sel juhul ka professor, st kasvatab ka järelkasvu. Inimeste teadmised ja töövõimed on väga erinevad. Veelgi tähtsam: kõige edukamaks võivad osutuda just sellised uurimisrühmad, millel on nii väga sügavad baasteadmised kui ka otsesed seosed ettevõtete ja majanduseluga.

Siin ongi teadus- ja arendustöö finantseerimisel tehtud kõige suuremaid vigu. Sageli öeldakse sellistele uurimisrühmadele teadusfondidest, et nad on liiga rakenduslikud, et kvalifitseeruda teaduse alla – ning ettevõtluse arendamise fondidest, et nende töö on veel liiga turukauge, et vääriks finantseerimist… Kuna fondides on raha niikuinii liiga vähe, et kõigile jätkuks, luuakse filtreid, millega eelkontrolli käigus ‘halli tsooni’ taotlused üldse välja visatakse… Kuna sellises ‘hallis tsoonis’ pole võimalik vahendeid hankida, minnakse kas ühte või teist teed ning peab olema väga tugev, et saada korraga vahendeid mõlemalt poolt. Loomulikult toob see kaasa mitmekordse aruandluse ning teadus- ja arendustöötajad upuvad projektide kirjutamise ja aruandluse bürokraatiasse, selle asemel et oleks üks suur ja konkreetne projekt.

Dilemma – kas publitseerida või püüda kaitsta ja turundada – jääb. Sageli süüdistatakse meil teadlasi selles, et need tahavad ainult publitseerida ning midagi kasulikku ei tee. Tegelikkuses, kui hakata analüüsima, on parimad teadlased ühtekokku sisse toonud rahvusvaheliselt teadusturult projektidena hinnanguliselt üle miljardi krooni. Näiteks Wellcome Trusti grantid biotehnoloogias on sageli 15 miljoni krooni kandis, ning väga mitmed Eesti noored teadlased on Eestisse tagasi pöördunud selliste suurte grantidega. Väga edukalt on senini osaletud ka Euroopa Liidu teadus- ja arendustegevuse raamprogrammides. Ei maksa arvata, et teadlased on ka majanduselule toodava kasu mõttes rumalad ning ei taju ära, millal oleks vajalik uusi ideid ja avastusi kaitsta. Seega, dilemma lahendus saab peituda ikka ja ainult uurimisrühma teadlikkuses leiutiste kaitse võimalustest ning ekspertide abiga läbi viidavas analüüsis, kas on mõtet kaitsesse investeerida.

Pa drita! – Elektrit pole!

Ka albaanlaste leidlikkuses ei maksa kahelda. Kui majas elektrit pole, aetakse mersu akna alla ning tõmmatakse aku pealt juhe 4. korrusele – vt fotot. Kas pole hea idee elektrigeneraatoriks – osta võileivahinna eest vana roostetanud diiselauto, mille mootori töötundide arvus ei maksa kahelda – ning elekter on olemas!