Suured naftaleiu-uudised osutuvad ebatäpseteks ja enneaegseteks spekulatsioonideks

Brasiilia Rahvusliku Naftaagentuuri juht Haroldo Lima salvestas oma nime ajalukku. Väljaütlemine 33 miljardi barreli nafta leidmise kohta, mis põhjustas rahvusliku naftakompanii Petrobras aktsiate kiire tõusu, võib osutuda  enneaegseks spekulatsiooniks. Kindlalt on ekslik see, et nii palju naftat sisaldab Carioca uuringuväli, millele viitas rahvusvaheline press –  konkreetselt Carioca  uuringuväli sisaldab Credit Suisse  analüütikute arvates vaid umbes 2% väljakäidud mahust. Viimaste kommentaaride kohaselt saab 33 miljardit barrelit käia vaid suure võimaliku naftaformatsiooni kohta, mida tuntakse ‘Sugar Loaf’ struktuuri nime all, kuid ka see on enneagne spekulatsioon, sest uuringud toimuvad praegu seitsmel väljal, mis kõik koos võivad sisaldada 3-4 miljardit barrelit. Petrobras ise on andnud teada, et Carioca välja kohta on vajalik teha lisauuringuid ning need võtavad veel mitmeid kuid.

Ka kahe kuu vanune uudis hiigelsuure naftamaardla kasutuselevõtu võimaluse kohta USA-s vajab järellugu. Selgus, et lubatud kuu jooksul ei suutnud USA Geoloogiakeskus (USGS) anda tõsiseltvõetavat informatsiooni 200 miljardi barreli nafta olemasolu ja kättesaadavuse kohta Bakkeni formatsioonis, kindlad andmed on vaid 250-410 miljoni barreli kohta ning hinnangulised andmed on 3.65 miljardi barreli kättesaadavuse kohta.

‘Peak oil’ perioodil on sagenenud spekulatsioonid uute naftaleidude kohta ning rahvusvaheline press lausa ‘õgib’ infot, tehes esialgsetest spekulatsioonidest ja kontrollimata oletustest uudiseid, mis lubaksid naftaajastule pisutki ajapikendust. Selles suures mängus on spekulantidel võimalus aktsiakursside muutustega teenida kiireid kasumeid.

Tänud Tõnis Danilsonile tähelepanu juhtimise eest.

Gröönimaa sulamine muudab kättesaadavaks uued naftavarud

Paradoksaalne, kas pole – liustike sulamine avab ligipääsu uutele naftavarudele! Naftakompaniid on asunud Gröönimaa läänerannikul naftavarude jahile ning seal võib olla rohkem naftat kui kogu senine toodang Põhjamerest – umbes 50 miljardit barrelit, kirjutab NextEnergyNews. Viis triljonit naftadollarit oleks 56000 elanikuga Gröönimaale suureks abiks. Gröönimaa välis- ja rahandusministri Aleqa Hammondi arvates muutuks Gröönimaa globaaltasandil suureks tegijaks. Ning mida rohkem jää sulab, seda odavamaks tootmine muutub.

Saladuslik saar

Selle saare elueaks võib lugeda 1887-1974. Veel 1959. aastal elas seal ruutkilomeetril 83500 inimest. Saare surmas on süüdi nafta ning hetkel ei tohi keegi seda saart külastada… Kus see saar asub?

Lühiülevaade Eesti geoloogiast SL Õhtulehe stiilis

Üleeile hommikul oli mul võimalus võõrustada SL Õhtulehe ajakirjanikku Rainer Kerget, kes võttis endale tänuväärse ülesande kirjutada midagi Eesti geoloogiast ja maavaradest – ja seda ajal, kui on vaja konkureerida letosveti, vastuvõtukleitide ning vabadussambaga ning hääletada riigikogu liikmete palkade vastu. Populaarseimate uudiste hulka kirjutis pealkirjaga ‘Hõbedat ja kulda leidub me maal, aga enamasti prügimäel‘ küll ei kuulunud, aga huvitav kogemus sellegipoolest – Eesti geoloogia SL Õhutlehe stiilis! Tänud Rainerile püüde eest ka midagi harivat inimesteni viia. 

“Mitte midagi seksikat,” nendib Eesti maavarade nimekirja silmitsedes Erik Puura, Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor, geoloog.

Ja karta on, et midagi seksikat pole ka avastada, sest Eesti on geoloogiliselt hästi läbi uuritud. Eesti maavarad ripuvad ära asjaolust, et umbes 450 miljonit aastat tagasi settis siis lõunapoolkeral paiknenud Eesti aladele peale lubimuda, millest sai lubjakivi, ka orgaaniline aine – millest sai põlevkivi. Lõuna-Eestis on peal veel devoni liivakivid. Allpool on Põhjamaadest tuntud graniit. “Ja mida ikka sellest lubja- ja liivakivist otsida?” küsib Puura. “Metallimaagid, kuld, vask, ka teemandid on seotud praeguste või kunagiste laamade äärealadega.”

Ühe laama teise alla kadumise kohast on Eesti aga kõrvale jäänud ja kullakaevandamisega pole meil mõtet kätt proovida.

Mida Eesti maasüli endas siis peidab ja mis meil sest?

Kabalas fosforiidi leidmise eest said geoloogid hurjutada!

“See oli geoloogide jaoks avastus, et Kabalas on fosforiidimaardla,” ütleb Puura. Avastus sai saatuslikuks. 26. veebruaril 1987 istusid Eesti Raadio valges saalis koos Eesti NSV juhtkond ja ajakirjanikud, analüüsimaks “Rakvere piirkonna fosforiidimaardlate evitamisega seonduvaid probleeme”. Tööstuslik kaevandamine Toolses, Kabalas ja Rakvere külje all pidi algama 1997–98. Viru fosforiidist kavatseti toota väetiseks kõlbavat fosforiidijahu.

Toonast kartust, et seoses fosforiidi kaevandamisega jäävad kaevud Tartu ja Tallinnani tühjaks, peab Puura liialdatuks. Aga Rakvere lähedale plaanitud auk oleks Virumaa põhjaveele pannud kapitaalse põntsu. Igatahes sai pressikonverentsist raadiomajas alguse fosforiidisõda. Kaevandusi ei tulnud, taasiseseisvumine küll.

Uraani võib saada ükskõik kust, ka Sillamäe lähistelt

Oli aeg, millal uraanivajadus maailmas suurenes – seoses tuumaenergia kasutuselevõtu ja võidurelvastumisega. Avastati, et uraaniühendeid saab keraamika ja klaasi värvimise kõrval kasutada ka sõjanduses.

Kuna spetsiaalsed geoloogilised uuringud uraanimaardlate leidmiseks olid maailmas tegemata, siis koondus tähelepanu kohtadesse, kus oli teada, et radioaktiivse kiirgusega kivimid on olemas. Aparaadid, millega mõõta, kus maa sees on normaalsest suuremat radioaktiivsust, on üsna lihtsad. No ja Eestis muutusid need sensitiivsed seadmed tundlikuks Sillamäe kandis.

“Maailmas leiti varud, mis on parema konditsiooniga kui Eesti omad. Ja parema kvaliteediga maardlaid kui siin, jätkub maailmas pikaks ajaks,” ütleb Puura.

Maagaasiplahvatus Keri saarel kustutas tuletorni

Maagaasi Eestis natuke on. Kui Keri saarel hakati soolase maitsega vett pakkuva kaevu asemel puurkaevu tegema, pahises torust välja hoopis suure rõhu all olnud maagaas, mis süttis. 1906 paigaldati vajalikud torud ja ventiilid ning esimest korda maailmas heitis Keri saare tuletorn merele gaasist tehtud valgusvihke. 1912 purustas gaasipurse aga seadmed, millega teda maa peale toodi, ning pärast kogu saart väristanud tõukeid gaasi eraldumine lakkas. Vähestes kogustes on gaasi leitud ka Pranglilt, Aksi ja Rammu alt.

Hõbedat ja kulda on igal pool, väikeses kontsentratsioonis

“Kõige rohkem kulda on ilmselt Tartus Tähe tänava jäätmejaamas, kus on äravisatud arvutimonitorid, elektroonikaromud,” ütleb Puura. Tartu Ülikooli keemia instituudi direktor Enn Lust pakub, et veel võiks kulda leiduda ehk kanalisatsioonis. Nende ettevõtete läheduses, mis tegelevad vasega. No ja siis juveelipoes on kulda. Looduslikest kullaleiukohtadest ei maksa Eestis unistada. Hõbedaga on sama lugu.

Nagu ka alumiiniumi-, raua- ja vasemaagiga. Tõsi, rauamaagi kaevandamise mõttega on Eestis flirditud. 1920ndatel asutati AS Magna, mis hakkas Jõhvi kandis uurima rauamaardlat, sest leiti magnetiline anomaalia ja arvati, et maa sees on suures kontsentratsioonis rauda. Paraku selgus, et tegu on raudkvartsiidiga, mis asub sellises sügavuses, et raua tootmine pole otstarbekas. Nii ongi meie olulisimad maavarad eelnimetatute kõrval kruus, liiv ja kivid. Ning muidugi mõistlikku ringikäimist eeldav põhjavesi.

1 tonn ülemäärast CO2 = 2 tonni kaevandatud põlevkivi

Selle lihtsa valemi võiks igaüks kõrva taha panna, kui läheb hinnangute andmiseks. Põlevkivi müügihind ulatub peaaegu 150 kroonini tonni eest. Ühe tonni põlevkivi põletamisel tekib umbes-täpselt 1 tonn  CO2. Ning 1 tonni CO2 kvoodi hind, mis oli vajalik osta Eesti-sisese elektrimüügi tagamiseks, oli jaanuaris 20.3 eurot ehk pisut üle 300 krooni tonni eest. Kokku oli jaanuaris vaja osta 110000 tonni heitmekvoote maksumusega 35 miljonit krooni.

Ka Euroopa arendusprojektid, mis töötavad välja meetodeid CO2 eemaldamiseks, näiteks paigutamiseks maa alla, on eesmärgiks seadnud vähendada eemaldamise hinda 50-60 eurolt 20-30 euroni tonni eest. Nii et ka parimate tehnoloogiate rakendamisel kehtib pealkirjas toodud valem. Vaid üksikutes maailma piirkondades, kus tänu CO2 pumpamisele tühjenevasse naftamaardlasse õnnestub nafta saagist tõsta, võib CO2 kasutamine olla majanduslikult isegi otstarbekas.

Üleeile viisin küsitluse läbi TÜ loodus- ja tehnoloogiateaduskonnas minu loetavat keskkonnageoloogiat õppivate tudengite seas. Tulemused olid sellised:

41 arvasid, et globaalne soojenemine toimub ning on täielikult või osaliselt inimese põhjustatud;

10 olid arvamusel, et globaalne soojenemine küll toimub, kuid sel pole inimtegevusega olulist seost;

7 arvasid, et globaalne soojenemine on müüt ning pigem võib lähiajal toimuda jahenemine.

Igal juhul peab europoliitilise otsusega Eestile kehtestatava ülenormatiivse CO2 kvoodi ostmise või kasutusele võetava eemaldamise (kui me selleni jõuame, sest geoloogilisi eeldusi Eestis pole…) kinni maksma elektritarbija.

Mida igaüks võiks teada asbestist

Kõigepealt, geoloogilises mõttes kuuluvad asbestide hulka kuus looduses küllaltki tavalist kiudjat silikaatset mineraali – keerdjate kiududega krüsotiil e krüsotüül ning nõeljate kiududega amosiit, krokidoliit, tremoliit , aktinoliit ja antofülliit. Iga geoloogiatudeng on neid mineraale geoloogia praktikumides määrama õppinud.

Kuna kiulisi materjale saab kasutada näiteks riide valmistamiseks, siis juba vanad kreeklased, roomlased ja pärslased kasutasid asbestist riideid ja laualinasid. Ka kuumakindlad omadused leidsid kasutust, rikkad pärslased puhastasid külaliste hämmastuseks asbestist riideid lahtise tule leekides.

Huvitav on, et asbesti terviseriskid olid tegelikult juba ammu teada, näiteks Plinius Vanem märkas, et asbestist riideid valmistanud orjadel esinesid kopsukahjustused. Teati ka, et asbesti kiud põhjustavad naha sügelust. Aga aeg läks mööda ning inimkond ei osanud vana aja tarkade ülestähendustest järeldusi teha.

Tööstusrevolutsiooni käigus muutus asbest laialt kasutatavaks ehitusmaterjaliks. Asbestikiud on väga kuumakindlad ja tugevad ning neid kasutati aastaid soojusisolatsioonimaterjalina, näiteks soojusisolatsiooni- ja kattekihtide paigaldamiseks, nn tulekindlates kangastes, paberis ja plaatides, siduri ja piduri hõõrdkatetes, eterniittoodetes, elektriisolatsioonimaterjalides, betoonis, tellistes ning isikukaitsevahendites jne. Kõige enam on kasutatud krüsotüüli e krüsotiili, mis on valge värvusega, näiteks USA ehitistes 95% asbestist on just krüsotüül e krüsotiil. Laialdaselt on kasutust leidnud ka pruuni värvusega amosiit (leiukohad peamiselt Aafrikas) ja sinise värvusega krokidoliit (leiukohad Lõuna-Aafrikas, Austraalias ja Venemaal). Teisi asbestimineraale on vähem kasutatud, kuid ikkagi sisalduvad paljudes ehitus- ja soojustusmaterjalides. 2005. aastal toodeti maailmas 2.2 miljonit tonni asbesti, 40% Venemaal, järgnesid Hiina ja Kasahstan.

Asbesti kasutamine on ainuüksi USA laevaehituses hinnanguliselt põhjustanud või põhjustamas umbes 100000 inimese enneaegse surma, kuna asbesti kasutati tuhandete tonnide kaupa torude, katelde, mootori ja turbiinide isoleerimiseks. II maailmasõja ajal oli USA sõjalaevaehituses umbes 4.3 miljonit töötajat, iga tuhande töötaja kohta 14 töölist suri mesotelioomi tagajärjel – see on kopsukelme- või kõhukelmekasvaja, mille tekke põhjuseks on peaaegu alati kokkupuude asbestiga. Sagedasem on mesotelioomi teke pleural, kõhukelme mesotelioom esineb üliharva. Sissehingatud asbestikiud võivad sattuda seedesüsteemi kahel viisil: 1) trahhea ja bronhide limakihile sattunult köhatatakse need kurku ja neelatakse alla, 2) kopsukoest liiguvad kiud lümfisüsteemi kaudu kõhukelmele. Organismi sattunud asbestikiud põhjustavad ümbritsevas koes põletiku ning organismi kaitsemehhanismid püüavad asbestikiude lammutada, mille tulemusena rakkude omadused muutuvad. Haigus areneb aeglaselt, periood asbestiga kokkupuutest kliiniliselt selgelt diagnoositava haiguseni on tavaliselt 20-35 aastat.

Mesotelioomi avastamiseks tehakse röntgen- või kompuutertomograafilised uuringud, vajadusel ka bronhoskoopia. Diagnoos kinnitatakse pleura- või kõhukelmebiopsiaga. Ravi on kombineeritud (medikamentoosne, kiiritus- ja kirurgiline ravi) ning on suunatud valu leevendamisele, kopsufunktsiooni parandamisele, mesotelioomi spetsiifiline ravi seni puudub. Prognoos sõltub kasvaja suurusest avastamisel, selle arengustaadiumist, kasvajaraku tüübist ning teistest asjaoludest. Paljud inimesed elavad 5-10 aastat peale mesotelioomi diagnoosimist ning enamuse sellest ajast tunnevad ennast hästi, aga keskmine eluiga mesotelioomi diagnoosiga inimestel on siiski vaid 1-1,5 aastat.

Teine progresseeruv hingamisteede haigus on asbestoos, mille põhjuseks on suure hulga asbestikiudude sissehingamine kas pikaajalise või väga intensiivse lühiajalise kokkupuute tulemusena. Kopsudes tekib ärritus ja põletik, mis aja jooksul viib kopsude sidekoestumisele ja mille tulemusel väheneb hingamispind ning hingamine muutub ebaefektiivseks. Kopsukahjustus süveneb aastate jooksul. Kaebusteta peiteperiood asbestoosi väljakujunemiseks võib ulatuda 25-40 aastani. Tüüpilised haigustunnused on õhupuudustunne, pindmine hingamine, köha, ragisevad helid sissehingamisel, mis kujunevad välja eri ajal. Haigus areneb edasi vaatamata sellele, et kokkupuudet asbestiga enam ei ole. Hingamisraskus, mis tekib alguses vaid füüsilisel pingutusel, häirib lõpuks kõigi igapäevategevuste puhul. Rasketel juhtudel võib haigus lõppeda surmaga.

Asbestoosi diagnoositakse röntgeni- ja kompuutertomograafilise uuringu abil. Kopsufunktsiooni testiga tehakse kindlaks, kui palju hingamisfunktsioon on langenud. Lõplik diagnoos pannakse kopsubiopsia põhjal. Asbestoosi efektiivne ravi puudub. Asbestist põhjustatud kopsuvähk tekib kopsukoes ja sarnaneb oma olemuselt suitsetamisest põhjustatud vähiga. Inimesed, kellel on asbestoos (või difuusne pleura paksenemine) ja kes samaaegselt suitsetavad, võivad sagedamini haigestuda kopsuvähki kui need, kellel on asbestoos, kuid kes ei suitseta. Kopsuvähi väljakujunemine võib kesta umbes 20 aastat, prognoos elule on umbes 5 aastat.

Siiski on võimalik, et organismil õnnestub asbesti mõjuga osaliselt hakkama saada. Pleuranaastud kujunevad umbes 20 või enama aasta jooksul ja nad ei kujuta ohtu tervisele, kuid on asbestiga kokkupuute indikaatoriks – need on selgelt piiritletud, röntgenoloogiliselt kergesti märgatavad tihenenud või armistunud piirkonnad välimisel pleuralestmel. Sagedamini leidub neid pleura alumises osas. Mõnikord võivad naastud olla lubjastunud. Pleura paksenemine võib olla palju tõsisemate haiguste, nagu asbestoos, mesotelioom või asbestist põhjustatud kopsuvähk, eelsümptomiks.
Kui asbestikiud satuvad kopsu, võivad nad põhjustada pleura aeglaselt kulgeva põletiku, mille tulemusena moodustub kopsukelmel armkude. See takistab rindkere liikuvust ja kahjustab kopsude hingamisfunktsiooni. Pleura paksenemine kujuneb välja umbes 10-20 aasta jooksul peale kokkupuudet asbestiga. Haigestumise tunnusteks on õhupuudus, hingeldus ja valulikkus hingamisel, mis võivad aja jooksul süveneda ning tulemuseks võib olla töövõime langus. Diagnoositakse röntgen-, ultraheli- või kompuutertomograafilise uuringu abil.

Kõigest sellest on ilmselge, et asbestiga ei tohi mängida, kuigi on tegemist täiesti looduslike mineraalidega. Asbestoosi esimene diagnoos pandi Inglismaal 1924. aastal, mesotelioomi hakati siduma asbestiga alles 1940-ndatel aastatel.

Eestis on samuti asbesti kasutatud peaaegu terve sajand, eriti intensiivselt aga eelmise sajandi teisel poolel, kui hoogustus elamuehitus ning rajati elektrijaamu ja teisi suuri tööstusettevõtteid. Aastatel 1962-1995 toodeti Kundas asbesttsementplaate ehk eterniiti ning selle toormeks kasutati aastas 6000-8000 tonni Venemaalt sisse veetud krüsotiilasbesti.

Ohustatud kutsealadeks on näiteks torulukksepad, soojustehnikud, elektrikud, tislerid, vaip- ja muude põrandakatete paigaldajad, sisekujundajad, hooldustöötajad, majahoidjad, katusepaigaldajad, koristajad ning muud kutsealad, mille puhul on vaja pääseda ligi või lammutada katusetühimikke, alusplaate ning muid nn varjatud alasid.

Kuidas asbestiga võimaliku kokkupuute korral käituda nii tööandjate kui töötajate poolt? Seda kõike ning palju muud asbesti kohta saab lugeda Tööinspektsiooni poolt loodud kodulehelt. Eestikeelses Wikipedias aga on asbesti käsitlev artikkel senini mannetu.

Kokkuvõtteks: asbesti mõju sõltub sissehingatava asbestimineraali iseloomust, sissehingatud asbesti hulgast ning organismi vastupanuvõimest. Mõju aga võib ilmneda alles mitmete kümnete aastate möödudes! Kaitsevahendite kasutamisega ja õige käitlemisega aga on võimalik ehitustöödel asbestiohte vältida.

 

 

USA naftavarud võivad kümnekordistuda

Kuidas on see võimalik? Puurimistehnoloogia arenedes ning suures naftapuuduses muutuvad kasutuskõlblikeks ka sellised varud, mis varem kättesaamise hinna tõttu ära põlati. Järgmise 30 päeva jooksul avaldab USA geoloogiakeskus (USGS) aruande Bakkeni naftaformatsiooni kohta Põhja-Dakotas, osaliselt ka Lõuna-Dakotas ja Montanas – naftamaardla pindalaks on üle 500 tuhande ruutkilomeetri (rohkem kui 11-kordne Eesti territoorium).

Maardla avastati juba 1951. aastal, veel 1999. aastal koostatud aruandes põlati varud liiga kalliks, kuna horisontaalse puurimistehnoloogia kasutamine viis arvutuslikult hinna 20-40 dollarini barrelilt, samas kui majanduslikult tasuvaks arvestati 10 dollarit/barrel.

2007. aastal importis USA 14 miljonit barrelit naftat päevas. Kasutuselevõetava maardla ligikaudseks mahuks hinnatakse 200 miljardit barrelit, mis tõstaks USA varud 220 miljardi barrelini ning võrreldavaks Saudi Araabiaga (260 miljardit barrelit), ühtlasi võrduks see kogus ligi 40 aasta naftaimpordiga sama tarbimise juures.

USA jaoks tähendaks selle maardla kasutuselevõtu tasuvus pääsemist OPEC-i survest ning Iraani ja Venetsueela poolsed varustamise peatamise ähvardused ebaolulisteks.

Inglise keelne infoallikas: Next Energy News.

Nafta lõppemine graafiliselt

Peale kirjutist naftavabast tulevikust leidus palju skeptikuid, kes jätkuvalt selles kahtlesid – et küll otsime ja leiame veel. Aga mida pole, seda pole. Lihtsalt pole enam ka kusagilt otsida. Kindlasti mingil hetkel lähevad mängu polaaralad jne, kuid uute ‘suurte’ leiukohtade avastamine pikendab naftaajastut vaid mõne aasta võrra.

Järgnevalt mõned graafikud nafta lõppemise illustreerimiseks.

USA-s oli ‘Peak Oil’, kus tootmine oli suurim ning siis hakkas varude puudusel langema, juba aastal 1971. Euroopas on see mõned aastad tagasi kätte jõudnud. Venemaal saabub ‘teine tipp’ aastal 2010, vahepealsel langusel olid poliitilised põhjused. Hetkel ja lähiaastatel õnnestub Venemaal seetõttu nafta ja ka gaasi ekspordi najal tugevasti areneda, Euroopa sõltuvus impordist aga samal ajal kasvab. Võimalusi pakuvad varud sügaval ookeanide põhjas ja polaaraladel, samuti propaan ja teised suure rõhu tõttu vedelas olekus gaasid (P-NGL). Graafik ei sisalda põlevkivi ja õliliivasid, mis pakuvad pisut täiendavat armuaega.

Stsenaariume on mitmeid, järgneval graafikul on paljud neist kokku võetud.

Mistahes stsenaariumist me lähtume – on mõningane vahe, kuid see on ka kõik. Inimesed, kes sünnivad aastail 2030-2050, näevad oma elu jooksul naftaajastu langust. Inimesed, kes sünnivad aastal 2100, elavad maailmas, kus nafta majanduselus ei domineeri.

Mingil hetkel on otstarbekam säilitada naftat keemiatööstuse jaoks, mitte seda kütusena ära põletada.

Ning kokkuvõtvalt naftaajastu graafik pikema ajaperioodi suhtes – millest on näha, mida ‘Peak Oil’ endast tegelikult kujutab. Mõnel ja mõnekümnel aastal pole seejuures erilist tähtsust. Meie oleme maailma ajaloos Peak Oil põlvkonnad.

Kas Eestisse tuleb tuumajaam?

Minu ettepanek on kõigepealt luua Eesti jaoks tuumaenergeetika infokeskus, et kogu informatsioon tuumaenergia kasutuselevõtu mõttekuse ja ohtude kohta oleks avalikkusele kättesaadav, mitte ei juhindutaks vasturääkivatest isiklikest arvamustest. 

Kui rahvale ei selgitata vägagi detailselt, mis kasu tuumaenergeetika annab ning missugused keskkonnamõjud sellega kaasnevad, siis tuumajaama ei tule. Näiteks vanemate inimeste teadvuses kestab fosforiidisõda tänaseni. Lugesin Postimehe artikli http://www.postimees.ee/110108/esileht/majandus/305564.php?valitsus-tostis-avalikkuse-ette-eesti-tuumajaama-rajamise kommentaare, kust on selgelt arusaadav, et arusaam on vilets. Näiteks arvatakse, et Eestisse on kasulik rajada ka uraanikaevandused. See aga oleks majanduslikult niivõrd ebaefektiivne tegevus, mille konkurentsivõime saaks tulla ainult keskkonna arvelt.

Ma olen sageli nõus roheliste partei mitmete seisukohtadega, aga ajuti kuulduvad argumendid, mis on vastuolus minu teadmistega. Üks selliseid on pidev viitamine tuumakütuse hinna tõusule kui takistusele – tegelikkuses on tuumaenergia hinna sõltuvus tuumakütuse hinnast väike ning teiste kütuseliikide puhul (fossiilsed kütused, biomass)kordi suurem. Teisest küljest ma ei saa olla nõus akadeemik Raukasega, kes arvab, et meie sinisavid on ideaalne koht tuumajäätmete matmiseks. Olen töötanud Rootsis tuumajäätmete matmist modelleerivas instituudis ning kindlalt veendumusel, et geoloogiliselt maapinnale niivõrd lähedal paiknev setend ei sobi tuumajäätmete matmiskohaks.  

Lisan siia kokkuvõtte oma senistest ülevaadetest tuumaenergeetika teemal.

Eesti pole valmis oma tuumajaamaks http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=227f63c9-77f1-46e9-b9c4-2f8c25d44c54:

Põhjuseks on NIMBY printsiip – lühend sõnadest not in my back yard ehk mitte minu tagaaeda. Isegi kui referendumil valdav enamus Eesti elanikkonnast arvaks, et Eesti võiks ja peaks saama tuumariigiks, siis tuumajaama asukoha valik suvalisse Eesti regiooni vallandaks tõenäoliselt kohalike elanike meeletu protestilaine.

Selle tunnistuseks on mitmed läbikukkunud projektid, näiteks uute prügilate rajamine Ääsmäele ja Lagujale ning hetkel tekkinud probleemid Kõllestes. Uusi projekte on võimalik käivitada ainult eeldustel, kus kohalikud elanikud ja muud huvigrupid tunnetavad projektist pigem kasu kui kahju, selleks aga peavad nad teadma, mis see just nende igapäevaelusse kaasa toob. Kohalikud elanikud tuleb kaasata planeerimise algstaadiumis ning alternatiivide valikul kaaluda nende arvamust.

Tuumaenergia hinna sõltuvus tuumakütuse hinnast on väike http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=442fd915-3d07-4e1e-8a77-ce457f5c31b2.

Tuumakütuse hinna kahekordistumisel tõuseb tuumaelektrienergia hind 11 protsenti. Seevastu gaasi hinna kahekordistumisel kasvab gaasijaama elektrienergia hind 60 protsenti, söe hinna kahekordistumisel 30 protsenti, turba hinna kahekordistumisel 33 protsenti ning puidu hinna kahekordistumisel 52 protsenti.

Tuumajäätmete matmine maksab triljoneid http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=5098fde5-7fce-4bcb-897e-bdb08115f24c.

Selliseid jäätmeid on Suurbritannial tekkinud 2,3 miljonit kuupmeetrit, need püsivad kokkupuute korral elusorganismidega tapvalt radioaktiivsetena umbes miljoni aasta jooksul, eksperdid on nende matmise hinnaks arvutanud 85 miljardit naela.

Matmistehnoloogia peab tagama tuumajäätmete eraldatuse ökosüsteemidest geoloogilises ajaskaalas – sisuliselt miljoni aasta jooksul. Umbes 100 000 aasta kestel langeb jäätmete radioaktiivsus looduslike uraanimaakidega samale tasemele. Et geoloogilised protsessid jäätmeid ei ohustaks, plaanivad britid paigutada tuumajäätmed 500 meetri sügavusele. 

Selline matmispaik on kristalsesse aluskorda juba loodud Rootsis Forsmarkis. Kõrge radioaktiivsusega tuumajäätmed paigutatakse raudkonteinerisse ning seejärel vaskkonteineritesse, mille oksüdeerumine on väga väike. Lisaks ümbritsetakse konteinerid metabentoniitse savi kihiga. Matmistehnoloogia väljatöötamisse ja selle ohutusarvutustesse panustas Rootsi riik sadu miljoneid kroone.

Kas Eestis hakatakse uraani kaevandama? https://erikpuura.wordpress.com/2007/12/24/kas-eestis-hakatakse-uraani-kaevandama/

Uraani kõige suuremad kontsentratsioonid Eestis on Dictyonema-argilliidis, rahvakeeles diktüoneemakildas. Kui muutus aktuaalseks võidurelvastumine ja tuumapommide loomine, hakati uraani kaevandama sealt, kus vähegi teati seda olevat, muuhulgas ka Sillamäel just diktüoneemakildast 1948. aastal. Hiljem – ka tuumaenergeetika arenguga – leiti väga paljudes piirkondades maake, kus uraani sisaldus osutus suuremaks – 2005. aastal tootsid uraanioksiidi 17 riiki, sealhulgas Kanada (27.9%), Austraalia (22.8%), Kasahhi (10.5%), Venemaa (8.0%), Namiibia (7.5%), Niiger (7.4%), Usbekistan (5.5%), USA (2.5%), Ukraina (1.9%) ja Hiina (1.7%).

Kuigi uraani hind mõnevõrra tõuseb, ei tee see meie Dictyonema-argilliidi kaevandamist tasuvaks. Argilliidis on uraani keskmiselt 0.03%, uraanimaagis aga, mida on tasuv kaevandada – tavaliselt 0.1 – 0.25%, ja selliseid varusid jätkub maailmas veel väga kauaks. Idee Eestis uraani kaevandada oleks äriliselt sama hea kui luua banaanikasvatusi ja siis hakata 100 kr/kg kodumaiseid banaane müüma – selle asemel, et neid odavalt sisse vedada mujalt maailmast, kus nad päikese käes ise kasvavad…  

Tuumajaamad Euroopas – kus ja miks? https://erikpuura.wordpress.com/2007/12/28/tuumajaamad-euroopas-kus-ja-miks/

Räägitakse palju Euroopa Liidust ja selle mõttekusest (ühest liidust tulime ja teise läksime…), vähem aga selle ajaloost ja mõttest. 1957. aastal allkirjastati Euratom leping arendamaks ühiselt Euroopas välja tuumaenergeetika. Loodi katsereaktorid Geelis (Belgia), Karlsruhes (Saksamaa), Ispras (Itaalia) ja Pettenis (Holland).

Tuumaenergeetika areng lõpetas maadejagamised energeetiliste kütusevarude pärast ja oli sisuliselt rahu tagatiseks. Kuskilt tuleb ju energiat saada. Energiaprobleeme on läbi ajaloo peetud poliitiliste hoiakute kujundajateks, mida praegu ilmekalt näitab ka gaasitoru rajamise surve Euroopa poolt – see on Saksamaa ja selle naaberriikide jaoks nii tähtis projekt, mis paratamatult kujundab poliitilisi hoiakuid.

Ilma tuumaenergeetikata aga oleks väga paljud Euroopa riigid veel suuremas sõltuvuses kütuste ja energia impordist. Prantsusmaa elektrienergeetikast on ligi 80% tuumaenergia.

Venemaa uute gaasivarude kasutuselevõtust

Barentsi mere Venemaale kuuluva sektori keskosas avastati 1988. aastal üks maailma suurimaid gaasimaardlaid, mis nimetati saksa emigrandi järeltulija geofüüsik Stockmanni järgi Shtokmani maardlaks. Hinnangulised varud on 3.2-3.7 triljonit kuupmeetrit gaasi ning üle 31 miljoni tonni gaasikondensaati. Näitlikustades piisab varudest kogu Euroopa Liidu varustamiseks gaasiga 7 aasta jooksul.

Kuna tegemist on ekstremaalsete arktiliste tingimustega ning merepõhja sügavus on 320-340 meetrit, siis on jõutud kasutuselevõtuplaanide realiseerumiseni alles praegu. Uuringute ja tootmise ainulitsents on antud Gazpromi tütarfirmale Sevmorneftegaz. Maardla kasutuselevõtu infrastruktuuri rajamise ja ülalhoiu esimese faasi läbiviimiseks (tootmisvõimsus 23.7 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas) moodustati Shtokman Development Company, mille aktsiatest 51% kuulub Gazpromile, 25% prantslaste Totalile ning 24% norralaste StatoilHydrole. See firma võtab enda kanda kõik tootmisega seonduvad finantsilised, geoloogilised ja tehnilised riskid ning suhted Sevmorneftegaziga on reguleeritud lepinguga. Järgmistes faasides on plaanis tootmismahtu suurendada üle 70 miljardi kuupmeetrini aastas. Erinevail hinnanguil on maardla kasutuselevõtu arenduskuludeks 12-20 miljardit USD.

Algne plaan oli gaas veeldada ning transportida laevadega USA-sse, hiljem otsustas Gazprom, et parem lahendus on enamus sellest müüa Euroopasse Nord Streami kaudu.

23. novembril 2007 teatas norralaste Aftenposten, et Shtokmani kasutuselevõtuks plaanitakse kasutada ujuvat tuumajaama. Rahvusvaheline keskkonnaorganisatsioon Bellona http://www.bellona.org/, mis asutati 1986. aastal ja mille peakorter asub Oslos, on seda plaani tugevasti kritiseerinud. Bellona üheks põhifunktsiooniks ongi valvata Venemaalt lähtuda võivaid tuumaprobleeme, seetõttu on selle harukontorid Murmanskis ja Peterburis. Bellona on oma kodulehel refereerinud ka Leedu-poolset Nord Streami kriitikat, vt http://www.bellona.org/articles/1196406502.18.

Detsembris 2007 esitles Bellona raportit ‘Offshore Oil and Gas Development in northwest-Russia: Consequences and Implications’, mille autoriteks olid peamiselt Murmanski harukontori inimesed http://www.bellona.org/articles/oil_seminar. Bellona Murmanski energiaprojektide koordinaator Nina Lesikhina ütles: ‘Nafta- ja gaasitööstus, mida iseloomustab kõrge natsionaliseerituse tase, informatsiooni lünklikkus ja läbipaistmatus, on muutumas poliitiliseks relvaks Venemaa valitsuse kätes. […] Sellistes infovaakumi tingimustes ei ole võimalik avalikkuse kaasamine otsuste tegemisse ning vastavalt ka ökoloogiliselt ja sotsiaalselt ohtlike projektide ärahoid.’

Teadmiste ja kogemuste puudulikkuse tõttu maardlate kasutuselevõtust Arktikas on keskkonnariskid kordi suuremad kui vähem ekstremaalsete tingimuste korral. Bellona Murmanski kontori jurist Olga Krivonos ütles, et vastavalt Venemaa seadusandlusele on nafta- ja gaasifirmadel majanduslikult kasulikum toota ohtlikult ja reostades ning tasuda trahve, mis on suhteliselt väikesed. Keskkonnaseadusandlusest on eemaldatud avalikkuse kaasamine, piisab valitsuse heakskiidust.  

Bellona Peterburi kontori direktori Aleksander Nikitini hinnangul sõltuvad Venemaa tuumaenergeetika alased plaanid sellest, kui palju raha suudetakse nafta ja gaasi tootmisega sisse tuua. Seega on tegemist ahelreaktsiooniga, mille kõik lülid ähvardavad jätkuvalt Venemaa loodust. Märkimist väärib veel, et 1996. aastal arreteeris FSB Aleksander Nikitini süüdistatuna spionaazhis tema panuse tõttu Bellona raportisse, mis käsitles Vene laevastiku tuumaohutust.  

Anna allkiri Läänemere kaitseks

Juba üle 27300 inimese on seda teinud. Paljudele juba tuttav teema, aga ainuüksi Eestist võiks tulla vähemalt 100000 allkirja.

http://www.balticsea.lt/ee/all

Maailmas on palju inimesi, kes arvavad, et gaasijuhe Läänemere põhja tuleb niikuinii. See on osa väga suurest mängust. Vladimir Putini kandidaadiväitekirjas seisab: ‘Hoolimata sellest, kellele kuuluvad maavarad, on riigil õigus reguleerida nende kasutuselevõttu ja kasutamist’. Kuigi suur osa sellest väitekirjast oli majandusõpikust koos joonistega ümber tõstetud ning sai plagiaatsussüüdistuse, käsitleb see võimalust kasutada Venemaa gaasi riigi mõjuvõimu taastamiseks. 1997-2007 on seda ilmekalt kinnitanud.

On lubamatu, et sellise tegevuse juures seatakse ohtu Läänemeri. Ülevaade ja pöördumine on eelpool toodud veebisaidil, allkirja andmine võtab vaid sekundeid.

Õpetlik on lugeda austraallase Binoy Kampmarki arvamust Euroopa Liidu energeetikapoliitikast http://www.europeancourier.org/40.htm – teisest maailma otsast vaadatuna on ilmsem protsesside globaalne kontekst. Juba praegu saab Euroopa Liit 40% gaasist Venemaalt ning Euroopa Liidul on vajadus ning Venemaal varud. Karjuv vajadus gaasi järele on eelkõige osal Euroopa Liidust, sest Nord Streami kaudu saabuv gaas läheks peamiselt Saksamaale, Prantsusmaale, Hollandisse, Suurbritanniasse.

Venemaal käib toru ehitamine juba ammu ning Saksamaal on maabumiskoht samuti ammu määratud… Ainuke ‘probleem’ on, et Läänemere põhja toru paigutamiseks pole veel luba saadud. Arvestades projekti taga seisvate isikute ja riikide mõjuvõimsust arvatakse, et see on formaalsus, kuna igal otsusel on oma hind.

Vaadates Greenpeace’i veebilehti, tundub, et gaasijuhtme osas on see organisatsioon lõhestunud. Sakslased protestivad üksikute küsimuste vastu, näiteks ehitustööd Saksamaal Lubminis, kuid üldine arvamus on pigem pooldav. Samas soomlased on välja toonud ka Läänemere põhja probleemistikku.

Eestis on gaasijuhtme kohta juba väga palju räägitud, kes aga pole veel tuttav ajakirjanik Grigory Pasko artikiliteseeriaga, siis need on ingliskeelsetena kättesaadavad veebiaadressilt

http://www.robertamsterdam.com/2007/07/grigory_pasko_on_the_nord_stre.htm

Artikkel 1 – Venemaa kohalikud elanikud ei saa gaasirikkustest osa

Artikkel 2 – Meediasuhted Gazpromi stiilis

Artkkel 3 – Gaasitoru stardipunkt

Artikkel 4 – Poliitiliselt tähtis on mööduda toruga Ukrainast, Valgevenest, Poolast ja Balti riikidest

Arikkel 5 – Intervjuu Babayevost, kus toimusid detsembris 2005 esimesed keevitustööd

Artikkel 6 – Toruehitajad: misiganes meilt nõutakse, meie teeme

Artikkel 7 – Portovaya laht – seni veel rikkumata

Artikkel 8 – Lubmin, Saksamaa: siia peaks saabuma gaasijuhe

Artikkel 9 – Saksamaa bürgermeistrite erinevad arvamused

Artikkel 10 – Toru plaanitud maabumiskoht Saksamaal: mõjud keskkonnale

Artikkel 11 – Venemaal maksti maa eest 50 eurot/hektar, 6 korda vähem kui Boliivias…

Artikkel 12 – Kahtlused Nord Streami lubadustes

Artikkel 13 – Ehituse kalkulatsioonid

Kas Eestis hakatakse uraani kaevandama?

ERIK PUURA

Kas kohaliku elanikud peaksid olema hirmul, et tuumaenergeetika propageerijad plaanivad Eestisse ka uraanikaevandusi?

Uraani kõige suuremad kontsentratsioonid Eestis on Dictyonema-argilliidis, rahvakeeles diktüoneemakildas. Kui muutus aktuaalseks võidurelvastumine ja tuumapommide loomine, hakati uraani kaevandama sealt, kus vähegi teati seda olevat, muuhulgas ka Sillamäel just diktüoneemakildast 1948. aastal. Hiljem – ka tuumaenergeetika arenguga – leiti väga paljudes piirkondades maake, kus uraani sisaldus osutus suuremaks – 2005. aastal tootsid uraanioksiidi 17 riiki, sealhulgas Kanada (27.9%), Austraalia (22.8%), Kasahhi (10.5%), Venemaa (8.0%), Namiibia (7.5%), Niiger (7.4%), Usbekistan (5.5%), USA (2.5%), Ukraina (1.9%) ja Hiina (1.7%).

Kuigi uraani hind mõnevõrra tõuseb, ei tee see meie Dictyonema-argilliidi kaevandamist tasuvaks. Argilliidis on uraani keskmiselt 0.03%, uraanimaagis aga, mida on tasuv kaevandada – tavaliselt 0.1 – 0.25%, ja selliseid varusid jätkub maailmas veel väga kauaks.

Miks uraani hind kõrgeneb, on teine küsimus. Vastuseks on – uuesti alanud tuumaenergeetika-buum nii arenguriikides, mille energeetikaprobleemide lahendamine on elu küsimus, kui arenenud riikides, seda just tuumaenergeetika väiksema mõju tõttu globaalsele soojenemisele kui fossiilkütuste energeetikal. Kaevandusvõimsused ei vasta enam sellele, ning ka desarmeerimise varud – tuumarelvade uraani kasutamine rahumeelsel eesmärgil – on varsti läbi.

Probleemiks on see, et uute uraanikaevanduste loomine ja olemasolevate laiendamine võtab kõvasti aega, ning enne kui see sektor jõuab järele tulla, tekib varude kriis. See aga ei muuda veel otstarbekaks kaevanduste loomist Eestisse, kindlasti kohe mitte, kuna uraani sisaldus on liiga madal. See on majanduslik vastus, jättes kõrvale keskkonna-aspektid: ja keskkonahoidliku inimesena võin öelda, et mistahes kaevanduste laiendamine ei ole Eesti jaoks õige arengutee, ning vaevalt see ka meie arenenud keskkonna-mõtteviisi juures läbi läheks.

Idee Eestis uraani kaevandada oleks äriliselt sama hea kui luua banaanikasvatusi ja siis hakata 100 kr/kg kodumaiseid banaane müüma – selle asemel, et neid odavalt sisse vedada mujalt maailmast, kus nad päikese käes ise kasvavad…